Raamat: Krimi eri "Vaikne elu maal" ja "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood"

Tervitus!

Taas natuke krimkasid.

Pealkiri: Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood
Autor: Ain Kütt
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3/5

Kui loodad lugeda mõnda vahvat mõisateaegset krimkat, kus ka eestlased aktiivsed ja osavõtlikud. Kus saad tutvuda eestlaste eluolude ja kultuuriga. Kus eestlased on rohkemat kui alamatest matsirahvas. Kus mõisnikud ei olegi nii suured elitistlikud rõhujad kui alati eeldatud. Kui, jah, siis pead pettuma, sest välja arvatud, lõbusatele tähelepanekutele eestlaste kohta nagu, et nad on jubedad joodikud, lollid, laisad ning üleüldse suhteliselt mõttetu seltskond, ega rohkem väga midagi asjalikku kuulegi. Mu isiklik lemmik oli tõdemus, et eestlased ei suuda kunagi oma näppe viinast eemale hoida. Ja siis, et on mõnus jututäide ähvardada eestlasi piitsutamisega. Meie rahvast positiivses valguses see raamat ei illustreeri. Kui sulle eestlased väga ei meeldi, siis saad nautida nende pidevat sõimamist küll niisama, küll põhjuse eest, küll lihtsalt nalja pärast ja muuseas. Aga, kui otsid loost asjalikku mõisamiljöölist ja mõisnikeintriige täis krimkat, siis seda pakub raamat küll kindlasti ja hulgi!

Ebatavalistel tingimustel on maha koksatud üks üpris ebapopulaarne mõisnik, kellel pea kõigi teiste lähikonna kaaslastega ühel või teisel põhjusel suhted kiivas. Kuna Sagadi parun, von Fock, on kohalik meeskohtu assessor, siis on ta sunnitud mõistatuse lahendamise enda õlgadele võtma. Abiks tema ustav mõisavalitseja ning naabermõisa ebakonventsionaalse suhtumise ja käitumismallidega preili von Nottbeck. Juurdluse lahendamise metoodika oli klassikalistele krimkadele omane. Käidi küsitleti inimesi, külastati tunnistajate kodusid, leiti vihjeid, joosti ummikusse, autleti omavahel teooriaid ning võimalikke motiive, tehti järeldusi ning vahele sekkus ka uusi mõrvu, mis võib-olla esmapilgul seda ei olnud. Isegi lõppvaatus, ehk siis, mõrvari paljastamine oli tüüpiline kuldajastu krimkade killast -- kord seltskond koos, seletati samm sammult mis, kes ja kuidas. Siinkohal aga ei ole mul mingit kriitikat, sest selline tüüplähenemine passib mulle ideaalselt. Põnevuse ja vürtsi lisamiseks pikiti sisse ka mõned mitte niiväga sündsad ja ausad tegevused, nagu sisse murdmine ning koduloomade tapmine -- mis on minu jaoks vastuvõetamatu ning alandas ühe, muidu sümpaatse, tegelase aktsiaid minu silmis. Risti soldati mõistatuse lahendus ise ei olnud täienisti ette aimatav, kuid mitte üleliia geniaalne ja ootamatu. Niidid tõmmati, siiski, asjalikult ja arusaadavalt kokku ning, üldiselt, jäin krimka aspektiga rahule.

Vähem sai loosse kaasatud selle aja eluolu eri tahkude tutvustamist või seletamist, mida millegipärast eeldasin rohkemal tasemel. Nt oli võimalus kohtuda rändkaupmehega, mis andis huvitava pilguheite tolle aja pudi-padi kaubandus toimimisele. Kohati oli selline lähenemine hea, sest laiahaardelisem vaade oleks eemaldanud tähelepanu keskselt teemalt, milleks oli mõrv ja selle lahendamine. Samas, oleks tausta lisad andnud natuke terviklikuma pildi selleaegsest eluolust, mis on osa eestlaste ajaloost. Mulle aga meeldis, et autor püüdis süžees välja toodud asukohtade, isikute ning muude detailidega olla võimalikult autentne kui sai. Mõisnike endiga seoses, eks see ei üllata ju kedagi, kuid nii ohtralt kui eestlasi, kui põlisasukaid, alandati ning ära kasutati, ei olnud aadlikud midagi eeskujulikumad kui maarahvas, keda nad iga asja pärast maha tegid. Mõisnikud jõid, petsid, ei olnud alati kõige intelligentsemad -- põhimõtteliselt kõike seda, milles nad eestlasi süüdistasid. Vahe oli vaid selles, et ühtedel oli raha ja positsiooni ning teistel mitte. Lihtsalt väike tähelepanek, mis mul üks hetk mõtetesse lipsas, kuigi selline suund ei olnud autoril vist eesmärgiks või isegi teadlikult tekitatud. Või oli.

Kokkuvõttes, soliidne ja ladus lugemine, mille peamine boonus ja esiletõusev element oli, et tegevus toimus meie enda ajaloo kontekstis ning võrratute ja ühtede tuntumate mõisate ümber (Sagadi, Palmse, Vihula). 

-----------------------------------------------

Pealkiri: Vaikne elu maal
Autor: T. E. Kinsey
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Krimkadel on tavaliselt kaks aspekti milles nad peavad hiilgama ning omavahel sümbioosis toimima, et lugu saaks adekvaatselt nautida. Üks on mõrvamüsteeriumi pool. Teine on n-ö lahendajate olemus ja keskkond. Kui mõlemad on suurepäraselt üles ehitatud ja loodud, siis on tulemus kaasahaarav ja tähelepanu köitev. Kui tasakaal on paigast ning üks on kasinam kui teine, siis minu silmis ei ole asi nii hull, kui see osa, mis on vajaka, on pigem teine faktor kui esimene. Krimi pool peab olema vähemalt heal tasemel, et kogu raamatu peale kulutud aega mitte maha kanda. Kontseptsioon, tegelased ja toimimispaik võivad olla ükskõik kui fantastilised, kuid kui detektiiviloos just see osa n-ö longab (kirjaviga teadlik), siis on keeruline kogu kupatust edukaks pidada. Antud raamat oli ehe näide just selletaolisest ebakõlast. 

Loo taust oli üpris õnnestunult üles ehitatud. Kaks peategelast oli piisavalt krapsakad ja sümpaatsed isikud. Ning keskne lähteidee, kui selline, ka vajalikul tasemel väljapaistev. Leedi Emily ja tema teenijanna, Florence, moodustasid muheda paari, kellel pikk ja sekelduste rohke ühine minevik. Otseselt midagi välja ei öeldud veel (vast pakutakse seda materjali sarja järgmistes osades), kuid naised paistsid olevat midagi spioonide moodi oma eelnevates tegemistes enne vaikset elu otsides maale kolimist. Erinevate ohtlike inimeste ja situatsioonidega nad võõrad ei ole, otse vastupidi, naised peavad ennast tihti tagasi hoidma, et mitte liiga agaralt ja arukalt kõiksugu kahtlaseid olukordi lahendada. Mõlemad olid soojad ja meeldivad inimesed, kes üksteisele pigem lähedased sõbrannad, kui töötaja ja tööandja. Naiste omavaheline viisakas lõõpimine ja teineteise kallal nokkimine oli armas. Üleüldse ei olnud kumbki suu peale kukkunud ning nad suutsid teisi oma teravuse, otsekohesuse või osava, kuid kerge manipuleeriva tekstiga, üllatada või rajalt maha võtta. Sarja idee, fookuspunkt ja toimumispaik, olid, seega, edukalt realiseeritud ning sel oli potentsiaali tulevikus põnevateks avastusteks, juhtumisteks ning arendusteks. Kindlasti oleks huvitav kuulda rohkem kahe naise salapärastest ja ohtlikest seiklustest enne maale puhkama suundumist.

Krimka pool jättis üpris amatöörliku ja natuke lohaka mulje. Algus oli paljulubav: surnukeha metsatukas, mille saatust on püütud näidata kui enesetappu, kuid kahe nutika naise silmad näevad sellest pettusest koheselt läbi. Uurimine kulgeb ootuspäraselt, kuhu kaasatakse üllatavalt asjalikud politseinikud, välja hakkab kooruma külaelanike omavahelisi konflikte ja keerukaid suhteid ning, äkitselt, unustatakse mõrv otsekui ära. Nimelt, toimub üks pidu, kus järgmine vaene vennike enda otsa leiab, ja eelnevat tapmist enam nagu ei eksisteeri. Too jääb suiku ja kogu aur läheb teise lahendamisele. Tekkis tunne, et loen hoopis muud krimkat, mis kogemata ühe teise mõrvaloo vahele kogemata valesti sisse köideti. Lõpus selgub, iseenesestmõistetavalt, et mõlemad juhtumid on seotud, kuid see ühendus oli otsekui järelmõte ja sidumine toimus hooletult ning ükskõikselt. Detektiiviloo osa raamatust ei voolanud ning mõjus äärmiselt suvaliselt ja konarlikult. Nii palju kui ma ka Leedi Emily ja Florence'i tegelaskujusid koos nende suhtumiste ja iseloomusega ei nautinud, ei korvanud see krimi poole kasinust.

Kokkuvõttes, mulle meeldis lugeda kahe krapsaka naise tegemistest ning ettevõtmistest. Dialoog neil oli ladus ja piisavalt mahlane. Süžee baas oli igati tugev ja paljutõotav. Mõrvaloo ülesehitus ja lahenduskäik jätsid aga kõvasti soovida.

Raamat: Ajaloo eri "Horisontaalne ajalugu" ja "Lucrezia Borgia: Hiilgus ja halastamatus"

Tervitus!

Seekord ajalugu.

Pealkiri: Lucrezia Borgia: Hiilgus ja halastamatus
Autor: Friederike Hausmann
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Olen, otse loomulikult, sellest kurikuulsast naisest varem kuulnud ning mitte miski sellest ei ole olnud positiivne. Naise kohta on minuni jõudnud imidž famme fatale'ist, kes oli niivõrd nurjatu ja sündsusetu, et magas oma isa, venna ja kogu Itaaliaga. Ja mürgitas ka peaaegu, et kogu Itaalia. See on aga tohutult masendav, et üks naine, kes oli põhimõtteliselt oma pere ja igasugu meeste mängukann, sellise ülekohtuse maine solgiga on üle valatud. Kuigi, väidetavalt, tema isa, paavst Aleksander VI, vennad ja paljud elu jooksul kohtutud lähedased, teda armastasid ja temast hoolisid, oli Lucrezia vaid üks kuldses puuris käntsakas liha, mida kasutati paavsti dünastia ja ülemvõimu ambitsioonide edendamiseks ning kõiksugu poliitiliste mängude malendina. Ta oli enne enda 25. aastaseks saamist kolm korda abielluda jõudnud. Enim kurvaks teeb aga tõsiasi, et mida aeg edasi, seda järjekindlamalt tema räpast kuulsust edasi kanti nagu ainutõde, mis on kaheldamatu. Tundub, et erapooletum suhtumine on igav ning inimestele meeldib naist vihata või hukka mõista. Ka sajandeid pärast tema surma.

Kes oli tõeline Lucrezia? Tegelikult, sellele terviklikku vastust meile kättesaadavate allikate põhjal anda ei saa, kuid erinevate pusletükkide kokku toomisel ja lahti mõtestamisel tekib mingigi objektiivsem pilt sellest sensatsioonilisest preilist. Lünki aitab omamoodi täita kontekst, ehk siis, mis toimus tol ajal Itaalias ning kuidas see aitas teatud infot õiglasemini tõlgendada. Antud raamat püüabki rõhku panna ja oma väiteid suuresti taustainfoga tõendada. See kõlab kui igati loogiline lähenemine, samas, mind üks hetk veidi häiris, et liiga palju lugesin ümberringsest ja mitte piisavalt Lucreziast endast. Loomulikult, on arusaadav, et tihti sai just keskkonna põhjal naise olemusest teada ning tema kohta ei eksisteeri just ohtralt materjali, mida lahata, kuid pärast mitmeid lehekülgi teda mainimata, võis lugemine veidike vaevaline olla. Isegi kui eelnev jutt andis selge vihje mõne naise tegemise tõelise eesmärgi kohta.

Minule jäi raamat läbiloetuna Lucreziast mulje kui pidevalt teiste meele järgi olla soovijast naisest. Ta püüdis seda olla isale, vendadele, abikaasadele, nende sugulastele, jne. Tundus, et ta tahtis täita nende soove, käske ja keelde ning üleüldse lasi teistel ennast suunata, pöörata ja ära kasutada. Lucrezia paistis kui naine, kes ei osanud elada ilma kellegi kiindumuseta, olla kas maises või ilmalikus armastuses, vajades pidevalt meessoost lähedast, kes talle teed juhataks. Lucrezia jättis osati naiivse ja healapseliku tüdruku mulje, kes oli alati valmis sekkuma ja olema proaktiivne, kui temalt seda paluti, kuigi leidus ka mitmeid vihjeid, et ta võib-olla ei olnud selline allaheitlik näitsik. Teisalt, oma hilisematel aastatel, olles Ferrara hertsoginna, näitas naine end ettevõtliku, õiglase, nutika ja majanduslikult hakkajana. Ning suure kunsti ja kultuuri metseenina. Rõvedad süüdistused tema vastu aga said suuresti ümberlükatud. Nt fakt, et ta olevat kurikuulsa Kastaniballi jooksul ühte heitnud oma meessoost sugulastega. Ühes kirjas paavst isegi mainib seda ja naerab nende kuulujuttude üle üleolevalt. Muudele süüdistustele leidub, lisaks, vastupidiseid tõendeid või teooriaid. Suuresti paistab, et naine on jõhkra laimamise ohver, kuid arvestades keskkonda, kus võimu nimel võideldi kõigi vahenditega, siis ei tohiks ka inetu keelepeks mingi üllatus olla.

Kajastatud periood Itaalia ajaloos oli segane ning kärmelt muutuv. Itaalia koosnes väikestest kuningriikidest, vabariikidest, paavstiriigist, väikestest aadelkondadest, hulgast võimutsevatest peredest ja mida kõike veel, kes kõik omavahel pidevalt võimuvõitluses olid. Lisades siia ka Prantsusmaa ja Saksa-Rooma keisririigi, kel omad huvid mängus, siis oli tegu ühe tohuvabaohuga, kus üks kord oli see peal, siis too peal, järgmisena kolmas all ning äkki neljas keskel, jne. Kohati oli keeruline järge pidada ning aru saada, et kes nüüd, kus, miks ja kas sellise nimega tüübist ei olnud natuke aega tagasi mitte juttu, kes, minu meelest, andis juba otsad? Kohad ja nimed sulandusid üheks ning võisid mõjuda liialt sarnaselt, et meelde jääda. Lucrezia oma kolme venna, Cesare, Juani ja Jofrega, olid isale vahendid, kuidas selles ühepajatoidus ikka paremaid palasid endale krabada. Lõppkokkuvõttes, jäi segaseks kes mida, kas üldse ja kuidas ikkagi loodud sidemete läbi kasu said. Kõigil neljal oli, siiski, oma roll ning suhteliselt värvikas elu. Nt oli kaasahaarav Juani mõrvalugu, millest saaks vaieldamatult vinge krimka. Või kes oli selle salapärase lapse isa/ema tegelikult? Sellest saaks asjaliku ajaloolise müsteerium-draama. Ja ärgem unustagem veel ühte detektiivilugu pealkirjaga: "Kes tappis Ercole Strozzi?" Ning, kui sellest on vähe, siis loeksin hea meelega romantilist romaani, milles vastatakse küsimusele, kas Lucrezia ja meheõe abikaasaga, Francescoga, oli tal platooniline või lihaline armastussuhe.

Sellele raamatule oleks võinud pealkirjas panna ka "Lucrezia Borgia ja süüfilis (külalisesinejana astub üles malaaria)". Sel jubedal haigusel oli üpris suur osa kõrvalosatäitjana, sest pea kõik mehed vaevlesid haiguse küüsis ning olid üht või teist viisi halvatud, rikutud või deformeerunud. Miks kandsid mehed meelsasti habemeid? Mitte sellepärast, et see nägi veetlev välja, vaid et varjata süüfilise arme ja moondusi näol. Eriti jõle oli aga tõsiasi, et naiste puhul seda haigust ignoreeriti, kuigi teame, et nemadki kannatasid. Süüfilist kutsutakse prantsuse haiguseks, sest väidetavalt toimus selle suur puhang Napolis, mida Prantsuse sõdurid lõbusalt koju ja ülejäänud Euroopasse laiali kandsid. See periood ei olnud mitte ainult sohilaste sajand (vallaslapsi olid kõik kohad täis), minu silmis oli tegu ka süüfilise ajajärguga. Raamatus räägiti, lisaks, naiste pidevatest rasedustest, nurisünnitustest ja surnult sündidest ning emade surmadest. Oli hirmutav lugeda kuidas naised kannatasid järjest lapsi kandes, olles samal ajal haiged kasvõi süüfilises, mida tihti abikaasadelt saadi. Ka Lucrezia suri peatselt pärast oma tütre sündi, kes peatselt emale järgnes ja hinge heitis. Südika isikuna peab siinkohal esile tooma naise meheõde, kes sai suure sõimamise osaliseks, sest üks hetk keeldus oma abikaasaga magamast just sellel eesmärgil, et oli veel vara surra mõnest rasedusest tingitud tagajärjest. Ning, kui sellest naistele ei piisanud, et iga rasedus võib lõppeda surmaga, siis tuli teoses põgusalt jutuks kuidas kirik oli liikumas nõiajahtide ajastusse. Samas, oli juttu ka kloostrite rollist, kui kohtadest, kus naised said natukegi hinge tõmmata.

Lõpetuseks, tooks esile mõned humoorikad või muudmoodi lõbusad seigad, mis mind muigama panid ja Lucrezia ning üldse inimeste traagilist elu tol ajal natukegi kergemalt võtta aitasid. Ühele Saksa-Rooma keisririigi piiskopile, kes ei osanud itaalia ega ladina keelt, õpetati ebasündsaid sõnu, mida töö kordas avalikult ja pidevalt erinevatel pidustustel. Lucrezia armastatu, Francesco, aga põgenes ükskord poolpaljalt ning peitis end hirsipõllule. Jah, arvestades kui rõhuv oli raamatu sisu, siis tegid ka sellised pealiskaudsed ja jalga-tagumikku-naljad mul tuju paremaks. Lugemiskogemus ise, oli kahtlemata, aga hariv, silmaringi laiendav ning põnev.

------------------------------

Pealkiri: Horisontaalne ajalugu
Autor: Brian Fagan, Nadia Durrani
Kirjastus: Argo
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Minu jaoks on uni äärmiselt tähtis. Kui ma ei saa vähemalt seitse tundi hästi magada, siis see mõjutab kogu minu olemist ja käitumist. Hea uni ei tule aga ükskõik millisel asemel või keskkonnas, olen, lisaks, tohutult tundlik selle suhtes, kus ja kuidas see asjalik unekvoot saavutada. Ainult enda voodis suudan saada vajaliku kvaliteediga magamist. Ei ükski hotelli pakutu või muu koht võimalda mulle seda, mida vajan. Seega, ma ei kujuta ette, et peaksin elama kasvõi ainult mõned sajandid tagasi ning jagama voodit mõnes külalistemajas trobikonna võõrastega, magama kuskil õlgmatil või sõba silmale saama oma tööandja sängis koos teiste töötajatega. Või siis, minu isiklik lemmik, olles vaene reisija, siis eraldatakse sulle öömaja pakkuva asutuse nurgas ainult üks taburet ja horisontaalne seinast seina kinnitatud nöör kuhu saad ennast kössutades peale toetada. Tihti annavad ajaloo teemalised raamatud võimaluse teadlikult hinnata seda, mis meil hetkel on, ja olla õnnelikud, et me ei ela samades tingimustes nagu elati varasemalt.

Kui minu silmis on voodi privaatne koht, kus magada, lugeda ja puhata, tõi raamat välja selle multifunktsionaalse olemuse läbi aastatuhandete. Maailma ajajoonel, tegelikult, alles hiljuti on voodi muutunud eraldatuks ja isiklikuks paigaks. Varasemalt eksisteeris seal omamoodi universum universumis. Riiki valitseti voodist, elu sündis ja suri voodis ning pakkus see ka sooja ja turvatunnet. Keeruline, samas, loogiline, oli mõista, et sünnitused jõudsid voodisse, samuti, alles hiljaaegu, kuskil 16. sajandil. Nimelt olevat meestel, kes tol ajal tohtrid, mugavam naistega tegeleda, kui said nende ees voodijalutsis seista ja ülevalt alla vaadata. See ei tähendanud, et see poos oleks toiminguks just naisele kõige efektiivsem. Varem sünnitati lausa terve igavik seistes, põlvitades, küürutades, toetudes pingile -- igal pool mujal kui selili olles mõnel asemel. Toodi esile ka huvitavat statistikat. Eelindustriaalühiskonnas sünnitas pikali 18%. Tänapäeval eelistab haiglavoodit 99% naistest. Tekib tõesti kahtlus, et kas selili ja voodis on just kõige asjalikum viis lapse ilmale toojale. Või on selline poos ja asukoht pigem kasulik arstile ning naised on pidanud kohanema. Mis aga muutunud on ning olukorda parendanud, on tõsiasi, et kandudes koduvoodist haiglasse, langes imikute suremus ja tervisekahjustused nii emale kui beebile.

Meie tänapäevaste arusaamadega klappivasse voodilaadsesse paika jõudis inimkond maailma ajateljel suhteliselt hilja. Eelnevalt ei magatud ilmtingimata selili, vaid tihti hoopis istukil ja muudes veidrates poosides, põrandal või maa peal, ilma padja või märkimisväärse aluseta. Nagu aja möödudes on magamisase muutunud privaatsemaks, on see ka maast samm sammult kõrgemale tõusnud. Vanadel aegadel näitas sinu positsiooni ja rikkust kui kaugel üleval maapinnast uinusid. Mida lähedamal põrandale, seda tavalisem inimene olid. Samamoodi oli ka kaaslaste hulgaga, kellega aset jagati. Mida aeg edasi, seda vähemaks jäi neid, kes koos magasid. Grupis puhkamine oli ohutum ning andis sooja. Terved pered lasid sõba silmale ühes kohas koos teenijate ning isegi karjaloomadega. Üheinimese voodid tulid kasutusele esimest korda alles haiglates. Huvitav on tõdeda, et hetkel toimub maailmas mõningane tagasiliikumine, sest ruumipuudus ja rahvastikutihedus hakkab vaikselt tükke lõikama senistest voodiharjumustest. Samuti, on elu muutunud ning vaja on olnud leiutada uusi ja nutikaid viise voodi kasutamiseks ning kaasas kandmiseks. Magamiskotid, ringiliikuvad voodid, kokkupandavad voodid, kappvoodid, kapselhotellid, nutivoodid, vesivoodid, jne. Ampluaa, et millist aset eelistada ja millises olukorras on üpris lai ning koloriidne.

Samas, ei ole magamisest ja sünnitamisest just palju ajaloolist materjali või kirjeldusi, sest need on nii tavalised tegevused, ehk siis, miks neid peaks jäädvustama. Seega, on äärmiselt tänuväärne, et autorid on püüdnud koondada kogu voodiuniversumi ühte teosesse. Magame ju suurema osa elust maha ning veedame väärtusliku aja just sellel asemel, kuid ajaloolises mõttes, ei ole sellele suurt tähelepanu pööratud ning tekste napib. Võib-olla just selle vähesuse tõttu tundus lugemine kohati kuiv ning värvitu, kuigi ladus. Teema on ju põnev, kuid autorid ei suutnud seda eriti kaasahaaravaks teha. Teisalt, on kindlasti tegu ühe harivama teosega, mida sel aastal lugenud olen.

Jätan lõpetuseks ühe tsitaadi (kuulsad viimased sõnad -- mu lemmik peatükk): "Kaduma peaks see tapeet või mina." Oscar Wilde (tegelikult ei öelnud ta seda oma surivoodil, vaid paar nädalat enne oma surma).

Kino: "Aline", "Abiellume" ja "Moonfall"

Tervitus!

Jälle kinost.

Pealkiri: Abiellume
Originaalpealkiri: Marry Me
Režissöör: Kat Corio
Näitlejad: Jennifer Lopez, Owen Wilson, Sarah Silverman, Maluma
Kestus: 1h 52 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 25.02.2022
Minu hinnang: 3/5

See ei olnud "Manhattani Tuhkatriinu" ega "Pulmakorraldaja", kuid täitsa soliidne JLo lembelugu oli nähtu igatahes. Vingun pidevalt, et tunnen meeletult puudust klassikalistest romantilistest komöödiatest ning see lisa žanri aitas mu janu tsipake leevendada. Tegu oli mõnusa ajaviitega, mis lubas aju täiesti välja lülitada ning, kuigi, klišeedest kubisev ja nii ebausutav, et lausa ulme kategooriast (no tõesti ei näe, et mõni kaunis, kuulus ja rikas staarike abielluks suvalise mehikesega publikust), siis tulemus oli soe ja sümpaatne.

Olin meeldivalt üllatunud filmi jaoks loodud muusikast, mis sisaldas mitmeid vahvaid pop laule ning lavaesitusi. Eriti vürtsikas, kuid kaasahaarav oli "Church", kus Jennifer Lopezi riietuseks oli põhimõtteliselt vaid riidest rist, mis kattis strateegilisi kehapiirkondi ning taustal kepslesid lateksist rüüdesse riietunud nunnad. Võrratult kaunis oli ballaadi versioon loost "Marry Me", milles naine kandis pilku naelutavalt sädelevat kostüümi. Kulminatsiooniks mõeldud pala "On My Way" jättis mind aga külmaks ja mõjus sunnitult ning jäi lahjak. Kuigi äärmiselt keeruline oli autentselt esitada ja vaatajana uskuma jääda keskse paari eksprompt abielu (nad mõjusid puiselt ja veidike oli vajaka keemiast), oli suhte areng n-ö ärilisest kokkuleppest tõeliseks kiindumuseks üpris sujuvalt üles ehitatud. Mehe ja naise vastanduvad maailmad klappisid ootamatult edukalt ning koomilisi põrkumisi nende vahel oli vahva jälgida. Nalja otseselt minu huumoriga sobivalt, mis ka naerma ajaks, märkimisväärselt ette ei tulnud, kuid muhe oli naise teekond, küll, jõudmaks suvalisse, kõike muud kui glamuursesse, jahedasse linna, et mees tagasi võita. Muide, ma ka ei teadnud, et lennujaamas pakkumine teha, et kellegi lennupilet ära osta, on seadusega vastuolus. Iga päev saan targemaks, isegi romantilisi filme vaadates. Kui keegu mulle vastukarva oli, siis sai selle positsiooni au mehest peategelase sõber. No kui tüütu ja pealesuruv saab üks naine olla. Eks neid aspekte, mis mulle peale läksid ja neid, mis mitte, leidus mõlemasse vastanduvasse nurka kuhjaga, kuid lõppkokkuvõttes, oli kinos käik positiivne elamus ning aitas maailma kaosest ja muredest natuke eemale saada ning mõtetel niisama puhata.

-----------------------------------------

Pealkiri: Aline
Originaalpealkiri: Aline
Režissöör: Valérie Lemercier
Näitlejad: Valérie Lemercier, Carole Weyers, Maynard Bagang, Sylvain Marcel
Kestus: 2h 08 min
Kinodes alates: 18.02.2022
Millal nähtud: 18.02.2022
Minu hinnang: 3/5

Mäletan, et kui olin teismeline ja mõni sõbranna kurtis, et talle meeldib mõni vanem mees ja see on vastik, siis ütlesin alati: "Celine Dioni mees oli juba 26. aastane kui naine sündis." Ja, et vot see on probleem, mitte tõsiasi, kui sõbrannale meeldis poiss, kes oli aasta või kaks tüdrukust vanem. Armastus on armastus, kuid no ei suutnud film seda suhet pehmemaks lihvida (ma ei tea, kas ta üldse tahtiski). Ikka oli natuke ebameeldiv ja ebamugav vaadata kuidas täiskasvanud mees põhimõtteliselt teismelisega mehkeldab. Celine Dion on minu silmis alati äärmiselt omapärane ja isegi veider tundunud. Sealjuures, aga ka äärmiselt sümpaatne ja siiras. Tema aadressil olen näinud liiga palju ülekohtust nalja, kuid keegi ei ole kunagi julgenud väita, et naine ei ole tohutult andekas. Antud filmi puhul jäi mulle selgusetuks, kas tegu on järjekordse pooleldi nalja tegeva linateosega või oli eesmärk olla usutav, kuid puhtsüdamlik. Just see segane sõnum ei lasknud mul nähtut täienisti nautida, sest ma ei osanud võtta konkreetset seisukohta, et kuidas pean nähtusse suhtuma. Kaevusin siis teiste vaatajate arvustustesse, kuid sellest polnud abi, kuna suuresti leidsin Kanada prantsuse keelt rääkivate mõtteid, mis enamjaolt keerlesid selle ümber, et lugu sai madalaid punkte kuna nt Québeci aktsendid olid valed. Ma ei oska sellel teemal seisukohta võtta, sest ükskõik kelle prantsuse keel kõlab mulle kui tavaline prantsuse keel ja ainuüksi sellel faktoril põhinedes ma linateost maha ei kannaks.

Sama häda, mis mul oli filmi baasolemusest arusaamisel, oli mul ka mitmete loo visuaalsete või sisuliste otsustega. Täiskasvanud naise näo "deep fake" teismelise tüdruku näole oli kas üllatavalt nutikas või groteskselt maitsetu. Ma ei suutnud otsustada. Eks neid natuke kaheldava väärtusega detaile oli omajagu, kuid kui eemaldada eelarvamuste filter ja püüda suhtuda losse neutraalsemalt, siis tegelikult mulle film meeldis. Muusika oli hea, kaasa oli vaevatu elada ning isegi emotsioone sai omajagu kogetud. Celine Dion on võimas ja karismaatiline naine. Loomulikult, ei olnud linateose näol tegu dokumentaaliga või sellelaadse tootega, vaid isikud ja sündmused olid naise elust vaid inspireeritud. Tegelaste nimedki ei olnud ju päris elule vastavad. Celine'ist sai Aline. Siiski, jättis lõpptulemus mulle hullumoodi kentsakas mulje, kuid suutis mingil moel ikkagi võluda.

------------------------------------------

Pealkiri: Moonfall
Originaalpealkiri: Moonfall
Režissöör: Roland Emmerich
Näitlejad: Halle Berry, Patrick Wilson, John Bradley, Michael Peña
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 04.02.2022
Millal nähtud: 19.02.2022
Minu hinnang: 3/5

Oi, kus mind häiris loo lapsikus ning täiesti ajuvaba ja miljoni auguga loogika! Inimesed ei reageerinud ja käitunud grammigi usutavalt nagu eeldaks, et toimitaks, kui maailm on hävimisohus. Jäi mulje, et see ei olnud globaalne oht, vaid kuskil kitsas keldris mingid teisejärgulised tähtsad ninad püüdsid leida lahendusi. Otse loomulikult, oli vastuseks kõikidele probleemidele tuumarelvad. Ei olnud tunda katastroofi mastaapsust ning vastavaid emotsioone. Kui aus olla, siis minu jaoks ei ole alati tähtis, et kõik oleks usutav ja läbimõeldud, tähtis on, et mind pannakse süžeeaukudest mööda vaatama, sest pakett ise on kaasahaarav ning silmi ekraanile naelutav. Kui tulemus seda aga ei ole, siis panen just pingsamalt tähele muid apse, lihtsustusi, möödarääkivusi ja absurdsusi. Nt eriti napakas oli, et üks sõjaväe boss keeldus viimast lööki andmast, sest uskus oma endisesse naisesse ja too ei vea teda alt. Süžee mõttes vajalik ja õige, kuid reaalses elus tuleks selline inimene vist kohe kinni nabida ja sõjaväe kohtule üle anda (ning hukata, tõenäoliselt).

Õnneks, oli film omal moel paeluv. Kaasati põnevaid vandenõuteooriaid ja kontseptsioone nagu megaobjektid. Ehk siis, kuu ei ole looduslikul moel tekkinud taevakeha, vaid intelligentse elu poolt loodud mehaaniline rajatis. Ma ei olnud varem sellisest teooriast kuulnud, kuid vot mida kõike selle filmi abiga teada sain. Intrigeeriv oli, lisaks, kuu loonute taust ja põhjused. Selles mõttes oli linateos pigem paljulubav ulmekas kui tüüpiline maa põhine katastrooffilm. Teisalt, dialoog oli kohati piinlik, teisejärguline süžeeliin pere ja nende laste põgenemispüüdlustest tuim ja ebavajalik, ning ei suudetud luua õhustikku, kus oleks tunda olnud toimuva eksistentsiaalselt hävitavat reaalsust. Minus ei toodud esile grammigi pinget või hirmu ei maa, tegelaste või toimuva nimel. Siiski, kuna hea meelega tarbin ka ajuvaba meelelahutust, siis tegelikult pakkus kinos käik piisavas koguses nauditavat, kui mitte üle mõelda. Visuaalselt leidus ka pärle, nagu pahaendeliselt taustal ebanormaalselt lähedal helendav kuu ning kuu sisemuse grandioosne ülesehitus.

Kino: "Surm Niilusel" ja "Armastus nagu raamat"

Tervitus!

Taaskord kinost.

Pealkiri: Surm Niilusel
Originaalpealkiri: Death on the Nile
Režissöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Kenneth Branagh, Gal Gadot, Armie Hammer, Tom Bateman, Annette Bening, Emma Mackey, Sophie Okonedo, Jennifer Saunders, Russell Brand
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 12.02.2022
Minu hinnang: 2/5

Mida mu kalli vuntsiga küll tehti? Olen hiigel Hercule Poiroti fänn, kuid see küll minu imetlusväärne Belgia detektiiv ei olnud. Kuidas on võimalik nutikas ja kaasahaarav krimilugu niimoodi ära lörtsida? Just alles vaatasin BBC sarja versiooni ning too oli ikka ülemuslik. Jah, uus film nägi võrratu välja, hiilgava produktsiooniga, värviline, päikeseline, detailne ning osavalt filmitud. Kuid ma oleks eelistanud vaadata odavamat tulemust, kui sisu peegeldaks selle kaunist kesta tasakaalukamalt. Miks on vaja nii drastiliselt muuta midagi, mis juba toimib? Mind siiralt häiris kui paljut mängiti ümber võrreldes originaaliga. Ma ei ole elitist, ehk siis, ma ei arva, et ekraniseeringud peavad alati täienisti truud olema algmaterjalile, kuid kui võtta liberaalne suhtumine originaali, siis peaks uuendused andma mingi ekstra väärtuse, tegema uusversiooni kuidagi paremaks. Siinkohal peab, aga tõdema, et mitmed aspektid, mis minu jaoks algses loos just köitvad olid, eemaldati linateosest täienisti.

Esiteks, kangelane ise. Kenneth Branagh iseenesest on asjalik Poirot. David Sucheti vastu ei saa, kuid ta on igati adekvaatne ning suudab detektiivi olemust piisavalt esile tuua. Filmi esimene stseen, tagasivaade I Maailmasõja aegadesse, kui Poirot oli veel noor, oli üpris võimas ning andis tegelasele teretulnud taustavärvi. Samas, mees on alati olnud arukas, ratsionaalne, isegi kaval ning pea kõik sammud on läbimõeldud. Antud linateoses oli sellest, kohati isegi kalgist, tegelasest saanud mingi emotsionaalne nutunaine. No tõesti, minu Hercule ei ole vesistaja! Vähe sellest, mees ei mõjunud nii nupukalt, kui ta tavaliselt on esitatud, ja millisena olen harjunud teda nägema. Poirot oli seekord isegi natuke ebakompetentne ja rumal. Ta ei hiilanud oma hallide ajurakukestega, läks lihtsalt vooluga kaasa, oli liialt tuulepea ja impulsiivne, mis oli tohutu pettumus. Kordan, see küll minu geniaalne Belgia detektiiv ei olnud! Eriti koomiline oli kui üks tegelane süüdistas meest arrogantsuses, nipsakuses, üleolevuses, jne, kuid sellist muljet küll sinnani käitunud Poirot ei jätnud. Võib-olla raamatutes võib teda kõiges selles süüdistada, kuid konkreetse filmi Hercule'is ma neid iseloomujooni nii äärmuslikus formaadis küll ei silmanud. Kogu film tundus tase või paar originaali tavapärasest intelligentsusskaalast madalam. Kohati paistis, et muust nagu ei räägitagi kui armastusest. Mingi hetk oli see pidev imal ja tühi jutt sel teemal tüütu -- nagu mingid teismelised heietasid ning oigasid koguaeg.

Üks mu lemmik detaile oli originaalis Poiroti ja Jacqueline'i soe ning isegi kamraadilik suhe ja üksteise mõistmine. Eemaldades nende kontakti sügavuse, kaotas lugu keskselt tohutult kaalu ning paljastused ei olnud nii võimsad. Tuues loosse tegelasi, kes algselt seal üldse ei olnud ning eemaldades teisi, muutes karakterite olemusi, motivatsioone ja suhteid, ei võimaldatud süžeel olla enam niivõrd sidus, terviklik ja šokeeriv. Miks on vaja midagi alati muuta? Miks on vaja alati midagi kaasajastada ning tänapäeva normide ja huviteemadega kooskõlasse viia? Miks on vaja lõhkuda millegi juba toimiva struktuur? No aga ega kõik ka üdini mannetu olnud. Nagu öeldud, oli filmis ohtralt silmailu ning aeg ajalt oli huumor omal kohal ja mõnus. Nt Poiroti plaan kuskile maakohta pensionile jääda ja kabatšokke kasvatama hakata, mida ta naljakalt hääldas kui "vege-table" (laud). Ootamatult armasalt ja särtsakalt mõjus ka mehe suhe Salomega.

Kokkuvõttes, miks rikkuda midagi, mis on hea ja sekkumist ei vaja. Looge juba parem värske tegelane, värske süžee ja värske kontekst. Palun mu kallis vunts jätta selliseks nagu ta on.

----------------------------------

Pealkiri: Armastus nagu raamat
Originaalpealkiri: Book of Love
Režissöör: Analeine Cal y Mayor
Näitlejad: Sam Claflin, Verónica Echegui, Antonia Clarke, Horacio Garcia Rojas
Kestus: 1h 46 min
Kinodes alates: 21.01.2022
Millal nähtud: 05.02.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Olen ammu janunenud mõne muheda romantilise komöödia järgi kinodes. Ja janunen haledalt edasi pärast selle jama vaatamist. Mul oli inimestest kahju, kes filmiga seotud olid, sest see ei olnud isegi B-kategooria ega C-kategooria, vaid pigem juba F-kategooria üllitis. Selline tunne tekkis, et keegi mõtles süžee välja paari tunniga, järgmine päev kutsus sõbrad kokku ja kolmandal päeval filmiti tulemus linti. Kuidas üldse Sam Claflin sinna ära eksis? Kas näitlejal on finantsiliselt rasked ajad või on ta kellelegi midagi võlgu? Äärmiselt amatöörne ja lihtsalt mage lugu oli. Teoorias, tegelikult mulle idee meeldis ja kontseptsioon oli ju igati paljulubav. Briti mees, kelle raamatul ei ole menu, saab suure populaarsuse osaliseks Mehhikos, kus tuleb välja, et tõlkija on algmaterjaliga eriti vabalt ringi käinud. Nimelt on kesksest vaoshoitud ja platoonilisest armastusest saanud tõeline naistekas, ehk siis, soft porno. See keskne mõte oli põhjus, miks sõbranna kinno tirisin. Ta kirus mind, aga juba seansi ajal, et mis möga ma teda vaatama sundisin.

Kuigi süžee ise oli soliidne, oli linateose suurim patt, et ta ei olnud ei naljakas ega romantiline. Saalist ikka natuke naermist kostis, kuid kohati jäi segaseks, mille üle üldse itsitati, sest naeru sai kuulda ka siis, kui olukord seda, vähemalt minu arvates, ei eeldanud. Ja, ei, need stseenid, kus vürtsikaid kirjeldusi peategelase muudetud raamatust loeti, ei olnud humoorikad, kohe grammigi mitte. Mehe veidraid grimmasse vaadata seal juures ka mitte. Ning, kui aus olla, isegi mina suudaks seksikamalt kirjutada kui need klišeesid täis read, mida kuulda sai. Nagu mõni teismeline püüdis jäljendada särtsakaid naistekaid ja oma esimene krapsakas fanfiction kirjutada. Jäi segaseks, miks kirjatükist selline bestseller sai, sest selline palav reaktsioon ei olnud usutav niivõrd algelisele jutule. Samas, tundus, et igal fännide ja kirjaniku kohtumisel olid ühed ja needsamad austajad. Äkki üks peotäis inimesi ostiski need miljonid koopiad? Igatahes, filmi huumor jättis vajaka ning oli võib-olla J-kategooria tasemel. Naljad naljaks, kuid kui romantiline liin oleks vähegi orgaanilisem või sügavam või köitvam või usutavam või emotsionaalsem või ükskõik mida rohkemat, kui see, mida näha sai, siis ei oleks mu hinnang üldtulemusele vast nii hävitav. Kahjuks, põrus süžee, lisaks, lembeteemal. Igav, sunnitud ja ühenda punktid armastuslugu, mis jättis mind külmemaks kui külmutatud tursafilee. Kõrghetkeks oli nii võltsina kui üldse võimalik viimane arusaamatus paari vahel, mis pani jõudsalt silmi pööritama. Ootamatult humoorikas oli pigem ühtede pensionäridest kaasvaatlejate reaktsioon konfliktikeskpunktis oleva foto suhtes, millest üksteisele põnevusega sosistati: "Issake, nüüd tuleb see foto!!!!!! Ma teadsin seda!!!!!" Teie, proua, ja ükskõik milline suvaline imik, oleks seda teadnud. Ei, see ei olnud grammigi pinev, kaasahaarav või sellist šokeerivat reaktsiooni ära teeniv. Samas, tore, ei prouadele nähtu pinget pakkus.

Kokkuvõttes, ma ei oskagi midagi rohkem öelda, kuid, et mannetu, äärmiselt mannetu ja lapsik. Palun, kus on need 90ndate klassikalised romantilised komöödiad oma helguse ja südamega kadunud? Auuuu?! Tänapäeval teeb kõik retro pidevalt comebacki, miks mitte ka sisukad ning mitte lõpmatuseni piinlikud haltuura romantilised komöödiad?

Raamat: Noortekate eri "Imekummaline" ja "Ohtlik armas"

Tervitus!

Taas raamatu ülevaateid.

Pealkiri: Imekummaline
Autor: Lesley Livingston
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 3/5

Ostsin selle raamatu puhtalt võluva ja sulni kaane pärast, sest tavapäraselt ei ole haldjatele fokuseerivad noortekad kunagi mulle iseäranis meelepärased. 2000ndate viimastel aastatel plahvatuslikult levima hakanud ja populaarseks saanud young adult žanr, ehk noortekad, kogesid tol ajal universaalset menu. Ka mind haaras noortekate fenomen kaasa ning õgisin lugeda igasugu lugusid, kümneid ja kümneid. Oli "Videviku" ja "Näljamängude" hiilgeajad. Samasse perioodi kuulus ka antud raamat, mille võtsin kätte rohkem kui kümme aastat hiljem hetkest mil selle hankisin. Noortekad on esimesest plahvatusest alates tohutult muutnud ning käesolev lugu oli mõnusalt soe ja nostalgiliselt piinlik näide varajastest žanri teostest.

Nii lahe oli taasavastada kõiki tüüpilisi süžeetrikke ja -liine, milledest žanri esindajad kunagi kubisesid. N-ö uue hingamise saanud young adult lugude esimese generatsiooni raamatud olid tegelikult suhteliselt kesised võrreldes sellega kuhu žanr on tänapäevaks arenenud. Kuigi omal ajal ülistati neid kui tippliteratuuri (mitte kõigi poolt, loomulikult). Entusiasm on praeguseks omajagu jahtunud ja nüüdseks on lood muutunud palju mitmekülgsemaks, laiahaardelisemaks ning tüüpstruktuurimudelist kaugemale ja julgemini eemale liikunud. Ja, lisaks, suutnud üks hetk fantaasia liiki versioonides jõuda uutele jahimaadele, hüljates püha kolmainsuse: vampiirid, libahundid ja haldjad. Antud lugu aga sisaldab endas kõiki võlusid ja valusid, mis välja andmise perioodil žanri esindajaid iseloomustas. Nt esimese silmapilgu või äärmiselt kiire armumine, peatselt on peategelane või tema ihade objekt valmis üksteise nimel surema, sellised jälitajalikud tendentsid meessoost kallima poolt, ühe peategelase salapärane ja fantaasiaelemendiga tegelik taust, mis ootamatult avaldub, üleüldine lapsik lähenemine maailmale, tüdruku arvamus, et on luuser ja totaalne selektiivne pimedus faktile, et ta on kaunitar, kutt on aga üliveetlev ja seksikas ja võimekas ja selliseid vastakaid signaale andev ja nunnu, jne. Ja, loomulikult, mu isiklik mitte niiväga lemmik, täiesti absurdselt asjakohatu ja ebarealistlik reaktsioon selle poolt, kes avastab, et maagiline maailm eksisteerib. Tavaliselt selline situatsioon fantaasia noortekates alati eksisteerib. Ka siin loos pani mind muigama ja silmi pööritama Kelley vestlus kena kutiga ja tädiga, kui tüdruk sai teada, et ta vist ei ole 100% inimene. See käis umbes nii:

- Moosipoiss "Üllatus! Sa oled haldjas.";
- Krapsakas kangelanna: "Ära aja jama, segane (aga, oi, kui kuum sa ikka oled)!";
- Krapsakas kangelanna (helistab telefoniga): "Tädi, kas ma olen lapsendatud?";
- Salapärane tädi, kes ei arva, et peaks kohale tulema ja näost näkku tüdrukuga rääkima, et sellist, mitte ainult isiklikul tasemel šokeerivat, kuid lausa eksistentsiaalsel tasandil gigantset uudist kommunikeerida: "Ma tunnistan kõik üles. Ma varastasin su haldjamaailmast. Ära ole kuri. Kalli kalli, musi musi" (kogu vestlus oli vist üks lehekülg).
- Krapsakas kangelanna: "Andestan sulle! Kalli kalli, musi musi."

Ja oligi asi ants...

Tüdruk! Sa said just teada, et haldjad on päriselt olemas. Palun käitu natukegi nagu reaalne inimene reageeriks sellele avastusele. Selline tunne oli, et nad rääkisid ilmast! Ja eks neid tüütuid stampe ja totakaid arvamusi, lähenemisi ja stiili leidus raamatus omajagu.

Samas, peab tõdema, et täpselt see, mis mind tõmbas üle kümne aasta tagasi esimeste uue generatsiooni noortekateni, kehtib samahästi praegu. Nad on selline guilty pleasure ja pakuvad roosavahust meelelahutust koos roosamanna, lillede, südamete, ilusate poisside ja võluvate armastuslugudega. Ma tean, et peaksin ehk lugema pigem kvaliteetkirjandust, kuid mind üldse ei huvita. Kui keegi tahab lugeda Barbara Cartlandi, sest see pakub talle head meelt, sooje tundeid ja põgenemist reaalsusest, siis tuleb Barbara Carltandi lugeda, ükskõik mida keegi teine arvab. Sama on noortekatega, kelle austajate hulgas on esmapilgul üllatavalt palju täiskasvanutest lugejaid. Mitte ainult teismelised ei tunne rõõmu ükssarviku seljas suhkruvati maale sõidu üle. Ka 18+ vajavad seda ning osakavad loetut hinnata.

Tuues esile positiivseid jooni, ei saa ma kaugeltki väita, et tegu on varajase noortekaga, mis mulle jubedalt meeldis, kuid oma sarm oli tal kindlasti. Kelpi hobune oli vahva ja üliarmas, kõrvaltegelased olid suuresti klišeed, kuid oma rollides veenvad ja värvikad, tekst oli õhuline, voolas, dialoog oli humoorikas, särtsakas. Ning viimane võitlus ja pöörded oli üpris ootamatud, ehk siis, edukalt esitatud.

Tegu on kiire lugemisega, mis vaevatult aitab põgeneda külma ja pimeda eest ning, mis vähemalt mulle, tekitas tohutult nostalgiat. Mõnikord on lahe taas leida oma kunagised kiindumused või teemad/tegevused, mis möödunud aegadel head meelt tekitasid. Pean vist ikkagi ette võtma need ülejäänud kümned noortekad, mis mul aastaid lugemata raamaturiiulil on seisnud.

---------------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik armas
Autor: Melissa Marr
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 2.5/5

Järjekordne noortekas, mis juba terve igavik mu riiulil lugemata seisab, ajast kui žanr nautis edukat uut hingust ning ujutas kirjandusemaailma üle. Igaviku all mõtlen kümme pluss aastat. Tegu on esimese väljalaskega viieosalisest sarjast, millest eesti keelde tõlgiti vaid see üks. Mul on aga oma kana kitkuda noortekate mitmeosaliste lugude fenomeniga ning mingi hetk oli sõna "sari" mulle otsekui punane rätik. Ükski autor ei osanud enam romaani kirjutada, mis seisis iseseisvalt ning mis ei kuulunud vähemalt kolmeosalisse sarja. Iga raamat, isegi eriti mannetu, sai vähemalt üks, kaks järge. Need aga tulid välja kuskil aastas korra ning tegid noortekate lugemise äärmiselt frusteerivaks. 

Tõesti käis närvi, kui avastad, et jälle üks avatud lõpp. Tuli ette, et vaja on isegi neli järge ära oodata, et teada saada, kuhu tegelaste teekond siis viimaks suubub. Püüdsin peatselt valida ainult eraldiseisvaid teoseid, kuid kirjastused muutusid osavateks trikitajateks, meelitasid sind lugema, mõnikord isegi lubades, et järge ei tule, ning, ikka ja jälle, avastasid, et "ups, üllatus" ikka plaanitakse veel ühte! Juhtus, et mõnikord ootasid lõppu oma viis aastat, mis ajaks unustasid täitsa ära, mis esimeses osas aset leidis. Iseenesest ei ole sarjad ju probleem, murekohaks muutus see siis, kui lugu kaotas oma juured, mõjus sunnituna, kirjutati lihtsalt järje kirjutamise pärast, venitati ja romaanid muutusid sisukuselt õhukeseks või siis said kunagi sümpaatsetest tegelastest tüütud tegelinskid ning süžee kadus keset sarja täitsa ära või muutis suunda kuhugi sohu. Viimases raamatus ei olnud enam haisugi sellest, mis esimese osa loetavaks ja nauditavaks tegi. Tegu oli otsekui omavahel seosetute teostega ning päris mitmed lood pöördusid ikka täitsa kloaaki ära. Seda kõike tehti aga, muidugi, vaid sellepärast, et lugejatelt rohkem raha välja lüpsta. Nii kergelt ju ei jääta jutulõnga pooleli ilma finaali kogemata. Ja nii juhtuski, et avastasid end lugemast raamatut, mis oli vastumeelne ja mõttetu, kuid noh, tahaks ju ikka teada, mis siis ikkagi saab. Üksikud sarjad suutsid üle olla n-ö sarja või teise osa needusest ning osutusid asjalikeks.

Aga aitab vingumisest! Nüüd lähemalt kõne all olevast teosest.

Aislinn on alati näinud haldjaid. Mitte nunnusid Tinkerbell tüüpi olevusi, vaid tema maailmas on haldjad isekad, hooletud, täis, tihtipeale, pahatahtlikke krutskeid inimeste suunas ning hirmuäratavad. Neist tuleb eemale hoida, ignoreerida ja nad ei tohi iial teada saada, et tüdruk neid näeb. Nagu noortekates aga kombeks, hakkab peategelase vastu huvi üles näitama üks võimsamaid ja, loomulikult, nägusamaid haldjate esindajaid, Suvekuningas isiklikult, Keenan. Erilisus erilisuseks, kuid mind alati hämmastab kuidas žanri paljudes lugudes mõni müütiline, eksootiline ja/või surematu meesjumalus armub mingisse inimteismelisse. Samal ajal, kui sul on kõik maailma täiskasvanud kaunitarid käepärast võtta. Ikka peibutab neid just see tavaline, mittemidagiütlev, veel arenemisjärgus ja (paljuski) oma välimuse eest mitte niiväga hoolt kandev tiinekas. Okei, loeb ju see, mis on sisemuses, kuid ega need noorukid tavaliselt eriti särava iseloomuga ka just ei hiilga. Igatahes, ei ole kuningas ainuke, kes nagu kutsu, meie erakliku ja närvilise kangelanna järgi januneb. Neete ja muud head ning paremat täis moosipoiss, Seth, püüab juba pikemat aega tüdruku tähelepanu. Ehk siis, mitte midagi uut varajaste noortekate maailmas. 

Kuri Talvekuninganna, Beira, on surunud oma poja, Keenani, lõksu ning viimane saab suve, oma õukonna ja maailma päästa vaid juhul, kui leiab oma Suvekuninganna. Valides juba igaviku pidevalt uusi tüdrukuid, ei ole tal õnnestunud seda õiget avastada. Selle asemel on tema haaremisse, vabandust, Suvetüdrukute õukonda, liitunud lugematu arv näitsikuid ning mõned Talvetüdrukud. Nimelt, kui kallim otsustab võtta riski ning kätte haarata saua, võib temast saada kuninganna või tunneb ta edaspidi ainult külma. Suvetüdrukud seda riski võtta ei julgenud. Mees on veendunud, et just Aislinn on see, keda ta on iidamast aadamast otsinud ning hakkab teda julmalt stalkima. See oli päris häiriv, kuid ma sain, mõnes mõttes, tema meeleheitest aru. Beira teeb kõik, et monarhid ei saaks kokku ning, Donia, viimane Talvetüdruk, püüab kahe poole vahel tasakaalu leida. 

Aislinn tahab, et teda lihtsalt rahule jäätaks, kuid mind hämmastas tema -- ma ei teagi kuidas seda täpselt nimetada -- kergemeelsus, naiivsus, idiootsus või mõistuse puudumine? Lähtudes sellest, et tüdruk kogu elu haldjate hirmus elas ning tema kogu eksistents nende vältimise ümber keerles, ei teadnud ta neist olevustest mõhkugi ega olnud teinud mingit taustatööd. Enne kui Seth hakkas asja uurima, ei olnud preilil aimugi, kuidas neid vältida, kuidas ennast kaitsta või isegi mis on haldjamaailma do's and dont's. Okei, ta teadis rauast, kuid see oli kõik. Loomulikult, tekitas tema ignorantsus talle ja süžeele mugava, kuid tagasipöördumatu olukorra. Isegi mina tean, et haldja sööki ja jooki ei tohi surelik kunagi manustada, kuid Aislinn joob ennast lõbusalt Suveveinist purju ja lullitab tantsu hommikuni. Siis on ta šokis, et, oih, nüüd olengi enda vihavaenlaste võimu all. Kuidas sellist napakust nimetada? Kas odav süžee auk või lihtsalt igati ebakompetentne kangelanna? Huvitas tüdrukut sellest vahejuhtumist, muide, ainult, kas ta on ikka veel süütu, mitte, et, hei! su elu nagu sa seda tundsid on nüüdseks läbi. 

Loos leidus aga ka aspekte, mis mulle meeldisid, nt üllatavalt vaba suhtumine seksi teemasse. Ma ei oleks noortekalt seda sellisel tasemel päris oodanud (tolle ajastu noorte lugudes olid tihti kõik tsölibaadis särasilmsed, kelle jaoks suudlemine, ainuüksi, on midagi kõlvatut), kuid värskendav oli lugeda kuidas seksist räägiti nagu see ei oleks midagi veidrat või häbiväärset. Haldjad ju oma vaoshoitusega, eriti lihalikel teemadel, silma ei paista. Oleks veider olnud kui nad üli korralikult oleks käitunud. Haldjaid esitati üldiselt üpris usutavad. Nad ei ole inimesed ja nad ei ole inimeste poolt hinnatud iseloomujooni täis. Ja ei tohikski olla. Mulle passis, lisaks, raamatu lõpp. Põhimõtteliselt, said kõik osapooled seda, mida nad soovisid või mis neile kasuks tuli. Eriti meeldis mulle Donia olukord.

Kokkuvõttes, mõnes mõttes omanäoline ja paeluv noortekas, teisalt, tüüpiline ja tüütu peegeldus tolle aja žanri peamisest klišeedest.

 

Teater: "Tähtede all"

Tervitus!

Sattusin esimest korda üle poole aasta taas teatrisse.

Pealkiri: Tähtede all
Teater: Von Krahl
Lavastaja: Lauri Lagle
Näitlejad: Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Katariina Tamm, Markus Truup, Marika Vaarik
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 15.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Sõbranna kutsus teatrisse, sest ta õde jäi haigeks ning ei tahtnud, et piletid raisku läheksid. Lugedes tüki kohta, ütlesin sõbrannale kohe, et ma ei saanud mõhkugi aru millest näidend räägib, kuid lõhnab teravalt millegi mega meta järgi. Mu nina ei vedanud mind alt ja täpselt selline giga diip nähtu ka oli. See tuletas mulle meelde Draamateatri "Kuni inglid sekkuvad", mis on ainuke etendus, mille vaheajal olen lahkunud, sest ema, kellega ma seda vaatasin, ütles, et ta ei suuda seda jama enam hetkegi edasi taluda. Rääkimata veel ühest lisa vaatusest. Antud tükk siiski nii väljakannatamatuna ei mõjunud ning omamoodi suutsin seda isegi nautida. Samas, jõudsin oma veendumusele saada kinnitust, et sellised kaootilised etendused ei leia minuga klappi, isegi kui mõni tükike võib sobida, siis suur pilt jääb mulle ebasümpaatseks. Päris elu on niigi keeruline, mulle ei passi laval näha selle veel komplitseeritumat peegeldust. Ning tihti jätavad mulle sellised struktuurita ja konkreetse sisufookuseta tükid pigem võõra ja isegi laisa mulje. Tundub mugav visata vaatajale ette kokku käkerdunult kõike, mis pähe tuleb, olgu see siis sidus, terviklik ja loogiline või mitte. Mõnikord on hea sisaldada ühte-kahte sõnumit, mitte püüda kõikvõimalikke maailma probleeme korraga lahendada. Äkki oleks pidanud ära nägema lavastaja eelnevad kaks teost, et uusimast sotti saada? Jäi veidi segaseks.

Oleme aga positiivsed, sest minu sees mässas teatris olles üks kahepeaga olevus. Üks naeris, elas kaasa ja teda isegi võlus selline laialivalguv ebakonkreetsus laval. Teine, minu ratsionaalne pool, tundus aga tüdimust ja ei viitsinud süveneda sellesse, et mida mulle täpselt tahetakse siis öelda. Kas üldse tahetakse? Mida pean erinevate tegelaste, tegevuste ja lausete taga tegelikult nägema? Või oli kõik ikkagi üks ühele -- nagu kuulda ja näha, nii ka mõeldi, ilm igasuguse tagamõtteta? Tulenevalt kahe konfliktse poole vaidlusest hindan nähtut kokku keskmiseks, ei üdini halvaks, ei erakordselt heaks. Nähtul oli midagi ligitõmbavat ja pilku ning tähelepanu hoidvat, kuid oma loomuse eelistuse vastu ma ei saa. Tavaliselt kannan sellised näidendid kohe maha ega anna neile minu meelitamiseks võimalust, sest neil lihtsalt ei ole midagi minu peibutamiseks pakkuda. Ka publiku hulgas panin tähele erinevaid võnkeid. Kui alguses oli rohkem kuulda naeru, siis lõpus oli seda vähem, kuigi huumoriloor oli ühtlaselt jagatud. Teisalt, aplaus lõpus oli tugev. Kui ühel pool minust istuvale isikule, mu sõbrannale, etendus niivõrd kuivõrd meeldis, siis mu teisel poolel oleva naise, nagu piinapingile pandu, ohkeid ja peaaegu magamist oli üks hetk lausa kurb tähele panna. Vaene vaevatud proua. Mu sõbranna mainis, et tema just neid nüansse ja ebamäärasust hindas, ehk siis, igaüks võib leida toimunust mingi mõtte, sündmuse või tegelase, mille üle mõtiskleda või kuidagi enda elu ja kogemustega seostada ning nähtu üle kanda. Mainis ta ka, et ükski tegelane ei käinud närvidele, mis pidavat olema suur pluss...

Mis siis laval ikkagi toimus? Põhimõtteliselt, oli vaataja ees kohvik slash baar (?) "Tähtede all", kus istus selle, paistab, et tavapärane klientuur, mis tundus, et ühe õhtu jooksul nägi vahelduva eduga värvilisi ja sulelisi lisa külastajaid, kaotas vahepeal püsikunded ning oli üks dünaamiline sigri-migri, mida ühest toitlustusasutusest võiks nt elaval reedeõhtul tavapäraselt oodata. Pidepunktiks etenduses, mille suutsin tuvastada, olid pidevad eri küsimuste õhku viskamised, mida siis koos arutleti või mis viisid teatud lugude või kogemuste avalikustamiseni, mis omakorda kandsid teema järgmise juurde. Nt sai mitmesugustel viisidel lahatud küsimusi nagu: Kas inimene on loomult hea või halb? Millal te viimati klassikalise muusika kontserdil käisite? Kas teile meeldib rohkem vedel või tugev muna? Kas teile meeldib rohkem öö või päev? Kas sa tunned muret oma tuleviku pärast? Mis on esimene mõte hommikul kui üles ärkad? Kuidas suhtud sellesse kui naine on vanem kui mees (nt 30 aastat)? Milline on kõige hullem haigus (vastusena anti "igavus")? Kas sa tunned, et ühiskond hindab sinu ametit? Esile kerkisid ka konkreetseid kontseptsioonid ja kuidas keegi neid tõlgendas. Nt empaatia, geniaalsus, joomine ja alkoholism, vaesus ja rikkus, jne. Viimase puhul meeldis mulle teema otsekui irooniline käsitlemine, et rikastel on elu meeletult raske: 1 eurot on 1 mure, 2 eurot on 2 mure, 3 eurot on 3 mure... Esitati küsimus, kas sa oled kunagi näinud ilusat vaest? Selle pisaraid kiskuvale ettekande taustal rikaste murederohkest eluolust, surus üks näitleja enda nägu vastu klaasi ning tegi n-ö sea nina ja muid grimasse. Kas see oli varakate mõnitamiseks?

Joomise teema arutlus tegi mulle kõvasti nalja ja ma ei saanud selgelt aru miks, sest jutt oli ju olemuselt kurb. Kas olin lihtsalt tüdinenud ja eriti tundlik? Pärast dialoogi kellestki joodikust, Olkust, küsis üks, et kuidas too suri ning sai vastuse: "Kuidas suri, kuidas suri? Oma okse kätte suri." Ma ei tea mis juhtus, kuid mõnikord tekitab väike ja tähtsusetu detail laiahaardelise ja sügava reaktsiooni. Nimelt, itsitasin ma selle peale oma 10 minutit. Mul jooksid pisarad ja tõmbasin tatti kurku, kuid nii naljakas oli. Laval liiguti ammu edasi, kuid mina ikka itsitasin vaese Olku saatuse üle. Ja ma ei tea miks. Alkoholi teema segmendis esitas Rea Lest, lisaks, suurepärase tausta muusika ja soolo teiste laulujorule, omades instrumentideks erinevaid klaaspudeleid, millede vahel ta kõlistas pulgaga ning eri helisid esile tekitas. Vot seda erikummalist muusikat naise esituses kuulaks veelgi. Aga tulles naeru juurde tagasi, on etenduse põhi tõmbenumber ikkagi selle huumor, kord peen, kord robustne, kord selge, kord arusaamatu. Nt tuletas üks tegelane teisele pikalt kedagi meelde. Tulemuseks hõige: "Victor Crone"! Oli tõesti. Nt ühe tegelase öeldud sõnu parandasid pidevalt teised, sombrero asemel sombreno. Nt kuulsa "Purple rain" asemel lauldi sama meloodiaga "Circle K". Ja palju muud. Tükki pikiti sisse, lisaks, igasugu tänapäeva kultuuri fenomene ja vihjeid, nt vesternlik (või mõeldi Tarantinolikku?) kommenteerimine n-ö "kauboide" poolt, pidev kohvikultus (ei mõista, mis ümmardav värk inimestel sellega joogiga koguaeg on, vastik vedelik!), kuidas saamatu ollakse (inimesed ei oska enam isegi ise kohvi teha, rääkimata kartulite keetmisest) ja mis teema selle singiga oli?

Kokkuvõttes, jah, see on ilmselge, et maailmas on erinevaid inimesi, erinevate arvamustega, erinevate suhtumistega, erinevate mõtetega, erinevatele teemadele keskendumistega, jne. Isegi inimeste endi sees on tohutult erinevaid isiksusi. Ma ei taha aga neid kõikvõimalikke tüüpe ühel ja samal ajal, ühel ja samal laval, üheskoos mõtteid mõlgutamas näha. Selline tunne oli, et sadu tegelinskeid räägib mu peas, samal ajal, kõik erinevat juttu. See mõjub väsitavana ja skisofreeniliselt, sest puudub süda. Ei, püsiv ja ühine asupaik ise ei korvanud keskse liini olematust. Või mõni grandioosne ja, lõppkokkuvõttes, tühi motiiv, a la hinnake üksteise ereinevusi! Samas, elu ongi ebaloogiline ja kõik toimubki korraga ja igal pool. Kindlasti peegeldas tükk elu nagu too on, kuid praegu ei ole reaalsus just midagi mida ma ka meelelahutusena sooviksin näha. Niigi raske on. Õnneks, ei olnud näidend aga, üllatuslikult, üleliia rõhuv või morjendav. Tulemus oli isegi helge ja positiivne! 

P.S. Näitlejamäng ja keemia oli igati tipp-topp!

Raamat: Ajaloo eri "Purjutamise lühiajalugu" ja "Istanbuli saladused"

Tervitus!

Seekord ajaloolist lektüüri.

Pealkiri: Purjutamise lühiajalugu

Autor: Mark Forsyth

Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

See oli küll silmi avardav teos! Kogu inimajalugu keerleb ümber alkoholi, me elame alkoholi pärast, meid alateadlikult ja evolutsiooniliselt kannustab alkohol ning paljud (kui mitte kõik) ajaloo suursündmused ja muutused on rohulible tasandil toimunud just sellest kangest kraamist ajendatult. Me ei oleks praegu siin, kui ei oleks alkoholi. Inimesele, kes kraadiga jooke tarbib heal juhul kord või kaks aastas ja kellele need meele järgi ei ole, oli mõneti valus tunnistada, et, jah, eelnevad väited ja raamatus välja toodud paralleelid ning seosed on igati loogilised ning usutavad. Nt ei ole ebamõistlik tuletus, et Eesti sai vabaks tänu märjukesele ning, samamoodi, Eesti okupatsioon oli alkoholist alguse saava ahelreaktsiooni tulem. Ehk siis, väidetavalt on Venemaal keelatud kaks korda alkohol või vähemalt püütud. Esimene kord I Maailmasõja ajal, mis viis tsaari kukutamiseni ning Lenini võiduni. Teisel korral Gorbatšovi poolt, mis kulmineerus laulva revolutsiooniga. Alkohol paneb maailma rattad käima.

Juba eelajaloost saati, siis kui veel paiksed ei oldud, oli joove märgilise tähtsusega. Nt kui küttisid mammuti, aga edasi oli vaja liikuda ja nii suurt kogust liha süüa korraga ei jõudnud, samas, ei olnud seda ka kuskile talletada, siis aitasid käärinud juur- ja puuviljad. Nad tekitasid joobumust, mis alati hoolitseb selle eest, et kõht oleks ekstra tühi. Järelikult, mahtus vatsa rohkem, kui siis kui oleks oldud kaine. Väärt reaktsioon see purjusolek ja ellujäämises tähtsat rolli mängiv. Mis aga siis veel söömisest rääkida, kui põhimõtteliselt jäid inimesed paikseks ja tekkisid asumid ning edasi linnad ja riigid suuresti sellepärast, alkoholi saab toota ikka püsiva eluviisi tagajärjel. Liikuvaga, see ei ole võimalik. Me elame tänapäeval nii nagu elame just tänu sellele, et inimestel oli vaja promillist märjukest toota. Kui arvata, et siinkohal minu ohooo-momendid lõppesid, siis leidus terves raamatus hulgaliselt hetki, mis panid mind nii seda jooki kui meie praegust elu ja arengut üldse teise pilguga vaatama. Olin kohati nagu veinipudeliga pähe saanud. 

Raamatus tutvustab autor eri peatükkides eri ajaloo tsivilisatsioonide elu seoses alkoholiga. Teoses anti tugevalt mõista, et elu võrdud alkohol. Nimetati sedagi ju tihti eluveeks. Tähelepanu said sumerid, vana-egiptlased, kreeklased, hiinlased, roomlased, Lähis-Ida rahvad, viikingid, asteegid, Metsik-Lääs ja paljud muud sulelised ning karvased rahvad, perioodid ning kultuurid. Kõigil neist oli oma eriline side joogiga ning omad traditsioonid, reeglid ja suhtumine purjutamisse. Äärmiselt põnev oli lugeda neid lugusid, imestada ning peab raputada, et kui absurdne, totter või isegi võigas võis alkoholi roll ja joomise kultuur olla. Ühtede jaoks patt ja keelatud (nt asteekidel, Austraalias esialgsel asustamisel), teiste jaoks võimalus jumalatele lähemal olla (nt egiptlastel, viikingitel). Kolmandate jaoks vesi, sõna otseses mõttes. Minu jaoks oli huvitav tõsiasi, et keskajal (ja mitmetele muudel ajastutel) ei joodud üldse vett. Selle asemel oli õlu (mis ei olnud aga päris see jook, mida me täna sellena tunneme). Kui sul oli janu, siis jõid õlut. Kui sul ei olnud õlut, alles siis jõid vett, nagu moto ütles. Ja üllatas mind see, et minu arusaama järgseid kõrtse keskajal, ei eksisteerinud neid üldse sellisena nagu filmides ja mujal pidevalt illustreeritud. Ka Metsiku-Lääne trahterid ei olnud grammigi sellised nagu Clint Eastwoodi ekraniseeringutes. Üleüldse, kirjutas antud teos ümber mitmeid minu arusaamu või lähenemisi teatud kultuuride või ajaloo tõlgendamise ja tundmise suhtes. Kõik ei olnud üldsegi nii nagu ma paljuski siiani arvasin. Nt USA keeluseadus ei olnud tegelikult läbikukkumine ja üdini vihatud, vaid tõi kaasa ikka ohtralt positiivseid muutuseid. Neid muutuseid, mida tegelikult originaalne plaan teostada ette nägi. Eesmärk ei olnud elimineerida alkohol, siht oli piirata kõrtside tegevust, kus mehed käisid raha maha joomas ja hiljem läksid koju ja peksid naisi ning lapsi. Keeluseadus oli naistelt naistele feministlik liikumine, et parandada nende eluolu, mida kõrtsid alatasa hävitasid, tuues kaasa vägivalla, vaesuse ja haigused. Seaduse lõppedes tarbiti alkoholi riigis poole võrra vähem kui enne. Raamatus oli tohutult intrigeerivaid, otsekoheseid ja ilustamata fakte ning kirjeldusi kuidas maailm tegelikult oli ja on. Kulme tõstvaid momente tuli ette tihti. Ma ei hakka neid rohkem mainimagi, sest muidu oleks tekst lõpmatu.

Autori toon raamatus oli informaalne, nagu sõber räägiks sõbrale pärast paari klaasi veini alla kulistamist. Selline lähenemine sobis teemaga nagu valatult. Samas, jättis kohati mulle sõnavara ja suhtumine natuke labase tooni (nagu sõber, kes on juba liiga palju veini endasse sisse tõmmanud), kuid balanss suutis püsida ning üleliia lamedaks ei mindud. Seda öeldes, mulle tohutult meeldis kuidas tekst oli koostatud ning kuidas see voolas. Loetav oli muhe, vürtsikas, ladna ning asju nii ütlev nagu on. Ilustamist ei tasu oodata. Räägitakse lõbusalt oksendamisest, seksist (mis paljudes kultuurides käis traditsionaalselt käsikäes joomisega), sõltuvustest, tapmistest ja kõigest muust "toredas", mis saadab purjutamist, kui piir on ületatud. 

Negatiivselt küljelt, eks kogu sisu ja tõsiasjad ole natuke kallutatud ning pandud fookusesse alkoholiga keskpunktis. Ja, otse loomulikult, ei ringle kogu maailm ikkagi protsendise joogi taktis ning me ei saa öelda, et me eksisteerimine sellises olekus ja sellises reaalsuses tänu puhtalt kangele kraamile, kuid kohati selline mulje jäi. Eks loetut tuleb võtta siiski omas kontekstis ja just pigem nautida neid jaburaid tõsiasju seoses universumi tähtsaima joodavaga. Kokkuvõttes, ma tõesti lugesin suure innu ja huviga. Väga haarav raamat oli!

-----------------------------------------------

Pealkiri: Istanbuli saladused

Autor: Corrado Augias

Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 3/5

Ma ei ole Türgis käinud, veel vähem nende päikeselistel randadel ja kuurortides (ma ei ole üldse päikesereiside sõber -- ajaraisk minu jaoks). Istanbulis olen aga olnud küll, nimelt lennujaamas, 9 tundi, öösel. Väga tagasi ei tõmba, kui lennujaam ka linna või riiki ennast peegeldab. Eriti meeldejääv oli WC: vana, väsinud, katkine, fekaalid potikaantel ja räpane. Olin sealt edasi sõitmas Tbilisisse ja öösel minev lend jättis mind pilgeni rahvast täis lennujaama, kus tundsin ennast äärmiselt võõrana, eriti kuna olin ihuüksi. Olin vist ainuke heledate juustega inimene, keda seal kogu tundide jooksul nägin, nendega võrreldes, kelledel juuksed nähtavad olid. Siiski, olen suur kultuurireiside sõber ja seda Türgis ja Istanbulis on kulbiga. Nii et, ehk võtan julguse kokku ja leidub aeg, kui jala riiki ja lennujaamast välja astun. Eriti kuna see maa on ju kunagine Ida-Rooma keisririik, Bütsants, legendaarne Konstantinoopol, Osmanite impeerium, pool Aasias, pool Euroopas, rääkimata iidsest Hetiidi impeeriumist (mille teemalist manga koomiksit kunagi lugesin ja sellest huvi selle äärmiselt arenenud tsivilisatsiooni vastu tänapäeva Türgi aladel, mis äkitselt haihtus -- arvatavasti hilise pronksaja kollapsi tulemusena Vahemeres nagu ka nt Mükeene kultuur). Ajaloo- ja kultuuriväärtustest tulenevalt on Türgi kindlasti hingematvalt võimas.

Antud raamatus leidus erinevaid peatükke, mis keskendusid erinevatele aspektidele, sündmustele, paikadele, isikutele või piirkondadele Istanbuli aastasadade pika ajaloo jooksul. Suur fookus on just kahel ajastul, Ida-Rooma keisririigil ning Osmanite impeeriumil. Põgusalt sai lugeda kolmandast pöördelisest muutusest, ehk siis, I Maailmasõja järgsest perioodist, mil sündis vabariik. Ma ei ole kunagi aktiivselt endale teadvustanud, et Rooma ja Istanbul on omamoodi õde-venda. Kaksik linnad, millel paralleelne minevik ning saatus. Kaks kunagi maailma keskpunktiks olevat paika, impeeriumide süda, mis drastiliselt kõrgelt kukkusid. Rooma, kui võrratu linn, mulle tohutult meeldib. Aga Istanbuli põhi tõmbenumbrid paeluvad natuke vähem. Hagia Sophia oma tõus-langus tõus-langus seisukorraga, olles kord kristlik, siis mošee, on kahtlemata linna otsekui peegel, kuid nagu Colosseum, ei ole ma turismi massiobjektidest vaimustuses. Ka kuulsatesse Hipodroomi ja Grand Bazaari, ei kibele ma jalga tõstmast. Pidev sigin ja sagin, inimlained, lärm, karjumine, igast intensiivsete vürtside lõhnad, pealetükkivus, rõhuvus ja surumine, no ei ole ma õige sihtgrupp. Kohe üldse mitte. Vot selline eksootika mulle, kui emotsioone vaos hoidvale ja individualistlikule eestlasele, peale ei lähe. Juba ainuüksi teoses olevad elavad kirjeldused ajasid mind paanikasse. Mu sõbranna ütles, et fraas, mis pidi sellistes kohtades aitama on: "No money! No money!" Samas, raamatus kirjeldatud Iseseisvuse puiesteed, mis kubises ajaloost, tahaks väga külastada. 

Põnevaimad osad olid igasugu sissepõiked erinevatesse ajaloolistesse olukordadesse, kus sain lugeda paljudest teemadest, milledest enam vähem tean, ning täitsa uutest leidudest mineviku soppidest. Nt tean Krimmi sõjast, mis oli esimene modernne sõda ning kus figureeris kuulus Florence Nightingale. Mitte ainult ei alustatud seda konflikti, minu silmis, mõttetul põhjusel, vaid see oli brutaalne ning julm ja rohkem inimesi suri haiglates, tänu ebasanitaarsusele, kui lahinguväljadel. Tegu oli ühe esimese sõjaga, mida ajakirjanikud laialdaselt kajastasid. Nt olen kuulnud keisrinna Theodorast, kellel on nii kõlvatu kui austatud kuulsus. Aina rohkem ja rohkem panen tähele, et võimsate naistega ajaloos käib kaasas inetu ja mahategev suhtumine ning kuulujutud. Theodora puhul oli irooniline see, et väidetavalt on vaid üks allikas, mis tema kogu olemuse seksile, liiderlikkusele ja meeste ära kasutamisele paigutab, kuid imidž on igaveseks kujundatud. Nt ei ole vist kedagi, kes ei teaks legendaarset Orient Expressi, mis sõitis Pariisi ja Istanbuli vahel 1883-1977 ning millega olid liigelnud kõik natukegi kuulsad ja varakad enne II Maailmasõda. Nt armeenlaste genotsiid on tuttav, mille tunnistamine, muide, on väidetavalt üks põhjuseid, miks Türgi ei ole veel Euroopa Liidus. Ning, mida, huvitaval kombel, peeti omamoodi eelmänguks Holokaustile. 

Esimest korda aga kuulsin jõulistest naisvalitsejatest nagu Irene ja Zoë, kes riigi ajaloos märgilise tähtsusega. Üleüldse oli raamatus juttu mitmest mõjukast naisest, ka seebikast tuttavast Roxelanast. Juutide rolli linna kujunemises kirjeldati samuti ning eriti värvikas ja traagiline oli Camondo perekonna teekond ning Sir Basil ja tema Maria otsekui igavene armulugu, mis meenutas mõnda eepilist lembefilmi. Lugesin põnevatest nüanssidest, millele enne ei ole mõelnud või tajunud või ettekujutanu. Kristluse alustalad pandi paika Ida-Rooma keisririigis, ehk siis, Istanbulis ja selle vahetus läheduses olevates kirikukogudes. Nt teema Isa, Poja ja Püha Vaimu olemus. Oli veider lugeda tõlgenduste, lähenemiste ja arusaamade erisustest, mis, minu silmis, olid nii pseudokonfliktid, et anna olla. Eriti halekoomiline oli, et mõne, jälle, minu pilgus, detaili pärast, tapeti inimesi, kuulutati ketseriks ja löödi risti. Ainult sellepärast, et mõni väitis, et Isa lõi Jeesuse, teine, et sigitas. Äärmiselt kaasahaarav ja minu jaoks täitsa võõras oli Ida-Rooma keisririigi langus, ehk Konstantinoopoli vallutamine. Selle peatüki lugemine oli nagu põnevusromaani läbi töötamine. Mulle meeldis ülevaatlikult süveneda, lisaks, keisririigi ja Osmanite impeeriumi allakäikude põhjustele, mis olid üllatavalt sarnased. Haaremis paikneva Türgi sauna kirjeldused olid ka paeluvad. Kas tõesti oma 200 paljast naist lihtsalt chillis koos? Muide, kas teadsite, et paljude vaieldamatu lemmik saiake croissant on Türgi poolkuust inspireeritud? Ja, et viimane sultan suri pärast puuviljakompoti söömist? Või, et eksisteerisid valitsejad nimedega Hull Ibrahim ja Saamatu Selim? Kaks intrgieerivat kuju, kes kogu riigi mõlemad rappa viisid.

Kindlasti oli tegu köitvate teemade, kirjelduste ja detailidega ühe linna erinevate pilguheidetega, erinevates hetkedes, erinevatest vaatevinklitest, mis pakkus uusi teadmisi, kui ka tuletab meelde juba teada tuntut. Mis mind omajagu aga häiris oli autori kiiks ühelt teemalt teisele hüpata, siis tagasi ning teha ühe kindla loo jutustamisel põikeid hoopis mujale, mis põhijutuga natuke seostusid. Leidus hetki, kus pärast siia-sinna kargamist, pidin paar sekundit mõtlema, et millest me üldse peatükki alustasime. Lisaks, vajab teos põhjalikuma ja kronoloogilise Türgi ajaloo kaasabi, et terviklikumat pilti selle linna tegemistest ja olemustest peas moodustada. Tundsin, et minu arusaam Istanbulist oli pärast lugemist kaootiline ja katkendlik, aga seda ta mingis mõttes pidigi olema. Ega kõike jõua ju ühte 200+ raamatusse kaasata. Jäi natuke segaseks veel pealkirjas olev sõna "saladused", sest mingeid pööraseid või müstilisi varjatud juhtumeid või tegureid ju selles ei avaldatud. 

Igati asjalik sissejuhatus ühe märkimisväärse linna ajaloose ja piirkonna köitvasse minevikku!