Teater: "Ajurünnak" ja "Kaheteistkümnes öö"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt. 

Pealkiri: Ajurünnak
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taago Tubin
Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.10.2022
Millal nähtud: 19.05.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Näidendi pealkirjaks võiks olla ka: inimpsühholoogia kaootiline maailm, ehk kuidas tekivad vandenõuteooriad, hüsteeria, massipaanika ning kaine mõistus haihtub isegi tavapäraselt ratsionaalsetes ja külmanärvilistes isikutes. Info üleküllus või, antud olukorras, selle limiteeritus, võib pingelistest hetkedest õhutatuna kiirelt eskaleerida ning juba veerema lükatud lumepalli on keeruline peatama panna. Olles üksteist üles kütnud, võib üks moment iga argine või tähtsusetum detail mõjuda kui trepina millelegi veel ekstreemsemale. Nähakse kolli seal, kus seda ehk ei ole. Või äkki on? Kaheldakse kõiges ning mitte miski, mis varasemalt kindel ja selge, ei ole enam usaldusväärne. Lokkava desinformatsiooni ja vandenõuteooriate ajastul mõjus lavastus otsekui realistliku minimaailmaga ühes ruumis, millele võis anda eri tõlgendusi, kontekste ja sihtgruppe. Oma ala ühtede vingemate spetsialistidest ärikonsultantide meeskonnale antakse poolteist tundi, et mõelda välja praktiline plaan, et kuidas teoreetiliselt elimineerida suuri hulki inimesi, kes on vaja ühiskonnast eemaldada. Veider, kuid, noh, kui küsitakse, siis proffid ka lahenduse pakuvad. Aga milleks üldse selline groteskne ja brutaalne ülesanne? Kas see on puhtalt hüpoteetilise teemaga test või teab lähtetöö andja midagi jubedat, mida teised ei tea? Ja nii hakkabki kahtluseuss ja miljonid küsimused end tegelaste mõtetesse uuristama, mis paneb neid süüdistama kaaslasi, tööandjat, valitsust, ennast ja demonstreerib, kuidas paranoia ning kulutulena nakatav hullumeelsuse laine käib lavast üle ja jätab end järel hävingu. 

Viis tegelast moodustavad omamoodi ühiskonda eri tasanditelt peegeldava grupi, keda võib näha mikroversioonina nt mõnest riigist, klassi-, majandus-, regionaalsest-, etnilisest- või eagrupist. Ja ka väiksest seltskonnast inimestest, nt töökollektiivist või perekonnast. Psühholoogiline aspekt toimib enam vähem sarnaselt, olenemata, kes täpsemalt tuulekeerise keskpunkti on paigutunud. Huvitaval kombel, seostub süžee teravalt hiljutiste pandeemia aastatega, ning mis tohuvabaohu sellest tulenevalt ühiskonnas käima tõmmati, nii üksikindiviidide peas, kogukondades laiemalt või riiklikul tasandil. Oli ju ka lähteülesanne seotud meditsiinilistel põhjustel massigenotsiidi kavandamisega -- olgu need n-ö õilsatel põhjustel (peaaegu 100% fataalse nakkuse leviku peatamine) või mitte (keemilised relvad?). Esimene mõte oli, et raudselt on tükk kirjutatud reflekteerimaks koroonakogemust. Teadvustan jõhkrat tegelikkust: ei oleks ulmeline eeldada, et eksisteeris seltskond, kes pandeemia ajal analoogset dilemmat lahendama olid kokku kutsutud. Võta aga näpust, lavastuse esietendus on aset leidnud juba aastal 2013. Veider on tõdeda, et tõsiste haiguste laialtleviku oht on tegelikult käega katsutav mure läbi aegade ning ei ole midagi ennenägematult ebatõenäolist ka Läänes, mis mõnikord võib nii tunduda ja muuta näidendi esmapilgul millegi ennekuulmatu ehmatavaks ettekuulutuseks. Seda kaine mõistusega analüüsides, ei ole lavastus tagasi vaadates niiväga ahhetama panevalt prohvetlik või kuidagi ajast ees -- näidendikirjutaja reisis tulevikku?! -- , nagu korraks mõtetest läbi käib, kuid lihtsalt potentsiaalne stsenaarium realistlikust situatsioonist. Rõhuga pigem vaimsele ning inimeste ja masside käitumise lahti mõtestamisele ja illustreerimisele. Ükskõik siis, mis ekstreemses olukorras, olgu see siis kasvõi makro astmel asetsev sõda või mikro nivool poliitparteide omavahelised mõttetud skandaalid. Loos ei olnud fookus niiväga põhjusel, et miks vaja inimestest lahti saada, vaid kuidas teadmatus mõjutab mõtlemist. Kuidas tuleb mängu moraal, kontrolli omamine ja kaotamine, paranoia, hirm ja ratsionaalsuse kaotamine. Kuidas tühisest olukorrast kerkib vandenõuteooria ja massipsühhoos. 

Pinge saalis muudkui tõusis ja tõusis, kuni jõudis keemispunktini. Ootad kannatamatult vastuseid, sest anarhiasse peab ju mingi selgus saabuma. Mingi seletus, et kõik on süütu valesti mõistmine või siis tõesti on midagi armutut teoksil. Kuigi kulminatsioon tuleb, ei jõua see kohale koos rahuldust pakkuva seisakuga ning kogu palagan jääb õhku rippuma. Okei, aga mis nüüd siis oli? Mis edasi? Ühelt poolelt on selline seis võrdsustatav reaalsusega, sest me ei saa ju üldiselt kunagi teada, kas mingil vandenõuteoorial on tõepõhi all või on tegu suure eksitusega või pahatahtlikkusega. Kuklas ju ikka kripeldab, et aga äkki ongi nii...? Teisalt, narratiivselt sai etenduselt lahkutud tsipake frustreerunult, sest kasvõi kübeke põhjendamist või protsendike saladustelt kaane tõstmist, oleks selle hüsteeria natukegi enam talutavamaks muutnud. Aga, no, mis siis ikka. Iseenesest oli lavastusel veel mitmeid paeluvaid lisandväärtuseid mida teadvustada ning mis ehk kulminatsiooni pettumust aitasid korvata. Huvitav oli kuulata tegelaste analüüsi-, infoliikumise- ja süsteemide teooriaid, et kuidas korralagestust aduda ja konteksti interpreteerida. Energia näitlejatrupi vahel oli särisev, kärme ja pidurdamatult hoogne nagu kiirrong, kes ei suuda enam peatuda (või ei tahagi). Oma maniakaalses keeristormis otsitakse enda hulgast spioone, pööratakse mööbel pahupidi ja kaotatakse enesekontroll. Eraldi tegelane oli see valge tahvel, mis kogu nõdrameelsuse hoo kulgemist kirjalikult matkis. Muuhulgas oli seltskonnas ka huvitav täheldada korporatiivkultuuri toksilisust ning naiste rolli juhtidena. See kontoriromanss aga kohe üldse ei passinud ja tundus nii sunnitud ning kentsakas, lõhkudes muidu intensiivset ja sõbrad/vaenlased energiat. Vaatamata komistustele saab saalist aga lahkuda üheaegselt nii ärev kui ergas surin sees. Peas uitamas idee, et mitte miski pole nii nagu paistab, kuid ära mõtle üle! Teadmatus on õndsus.

------------------------------

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 06.04.2023
Millal nähtud: 09.05.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 3.5/5

Shakespeare'i komöödiad on võrratud -- isegi need vähem populaarsemad. Eriti aga need. Üks suur lemmikuid on pikalt olnud antud näidend, mis üldiselt autori ühtede menukamate hulka kuulub. Kuid kas liiga palju head asja üks hetk hakkab oma võlu poolest tuhmuma? Kas ülemäära ühte ja sama asja vaadates ei ole see mingi moment enam nii äge? Võib-olla tõesti, sest antud versioonis midagi otseselt kesiselt esitatud ei olnud, otse vastupidi, kuid kunagi saadud ülevad emotsioonid tükist jäid seekord suures hulgas kogemata. Kas muutunud on inimene või näidend ise pidevalt teiseneva maailma kontekstis? Tegu on jätkuvalt vahva segasummasuvila looga, kus ohtralt tundeküllasust, kaotamisi ja leidmisi, valu ja andestust, tõelist armastust nii romantilises kui platoonilises mõttes, ning uusi lootusrikkaid algusi. Mis aga sellest teadatuntud süžeest ikka ja uuesti lahti seletada, see ei ole ju muutunud, võib-olla ehk selle interpreteerimine maailma hetkeseisu konteksti raames. Pigem tuleb suunata tähelepanu nüanssidele, nii visuaalses mõttes, lavakujunduse- ja liikumise, kostüümide, rekvisiitide ja, primaarselt, näitlejatööle, sest need on aspektid, mis varieeruvad ühe ja sama algmaterjali puhul mõnikord nii ohtralt, et keeruline on aru saada, et tegu on sama näidendiga. Kaldun arvama, et aga just see süžee ise on end natuke ammendanud ja ei paku enam õhinat ja rõõmu, mida ta kunagi esile kiskus, sest lavastuses oli mitmeid kiiduväärt detaile just pakendi ja õhkkonna mõttes, mida märgata ja imetleda. Viimane sõltub puhtalt meeskonna visioonist ning võib üllatada nii negatiivselt kui positiivselt. Siinkohal oli mulje tunnustav ja suutis niivõrd kuivõrd edukalt peita loo kondikava subjektiivset materjali ületarbimisest tekkinud apaatsust ja kuluvuse emotsiooni. 

Viimasel ajal olen tähele pannud, et üle hea maitse ja mõistlikkuse piiri on hakatud kasutama võtet, kus teose esialgne ajaperiood vahetatakse modernsema vastu -- kas ta siis passib või mitte. Umbes nagu artistliku statementina, et nii lihtsalt saab ja, vot, kui nutikalt on midagi vana muudetud värskeks ning värvikaks. Tihti toimib muutus sunnituna, võltsina ja väsitavana. Ka Shakespeare'i näidenditega juhtub seda rohkem kui ei juhtu. Mõnikord selline lüke suudetakse orgaaniliselt toimima panna, teinekord aga mitte. Jättes väline originaalsesse ajastusse või vahetades see välja mõne ajaloolise vastu, on, seega, paradoksaalsel kombel just uuendusmeelne ja mõnusalt naturaalne -- mitte vanamoeline. Klassikaline ei võrdu alati tuhm ja tolmune. Kui valikuks langeb hoopis perioodi muutus mõneks teiseks ajalooliseks, siis on otsus lisa patsu õlale ära teeninud. Barokilikud rõivad, oma volangide ja lipsukestes kaelasidemetega, soengud, oma ekstravagantete valgeks puudertatud lokikestega, ja muud kaunistused oma absurdsete ilusünnimärkidega, jäid silma ning mahutasid ennast kenasti süžee DNA-sse. Eriti meeldejääv oli see juukseelukas Olivia peas ning dramaatiliselt ja kirglikult roosa kostüüm Orsino seljas. Veidralt, kuid karakterite olemustega ideaalselt klappivad. Erksalt esile tõusvad smaragdrohelised kostüümid Viola ja tema kaksikvenna seljas aitasid lavastuse fookust hoida neil kahel, andsid mõista, et nemad on peategelased ning õest-vennast saavad alguse pea kõik kesksed looliinid, ning leiavad neis ka suudme. Lisaks kõnekatele ja isegi strateegilistele kostüümivalikutele, oli lavakujunduski tegelasi esiplaanile lükkav, kuid piisavalt taustameeleolu pakkuv, et isegi oma mõneti tõsise ja marmorliku minimaalsusega tasakaalustada ning peegeldada süžee traagilisi ja koomilisi osapooli. Selle balansiga võib näidendi eri versioonides täitsa nihu minna, sest liialt modernne keskkond on kippunud toimuvat liiga kergekäeliselt naeruväärseks muutma, võtmata arvesse, et loos on tegelikult üpris süngeid ja kurblikke elemente ning neid ei tasu ignoreerida. Tasakaal peab mõlema aspekti vahel just õige ning võrdväärne olema. Seda suutis õnnestunult antud tõlgendus.

Näitlejatrupist tõusid seekord esile mõned ootamatud tegelased, keda tavaliselt iseäranis eesrindlikkuse poolest ära ei märgiks. Alden Kirss, narr Festesena, kuigi esimene pool etendusest pea nähtamatu, oli teises pooles kuidagi eriti sarmikas ja särtsaks. Tore oli näha nooremat meest tegelase rollis. Malvolio on karakter, kellele kaasa tunda, kuid peab tunnistama, et ta on ka üpris tüütu. Antud lavastuses Aarne Soro meest esitades niivõrd intensiivselt närvidele, üllatavalt, ei käinudki ning empaatia oli vaevatum tulema. Mis on kompliment rollisooritusele. Sir Andrew on alati lustakas igas versioonis ning ka siin tõi Rait Õunapuu mehe tohlakuse ideaalselt välja. Tarvo Vridolin ja Terje Pennie kahe kõige ebameeldivama tegelasena loos olid karismaatiline ja jõuline tandemduo. Särasilme ja headust ning naiivsust õhkav Maarja Mõts oli natike liiga lapselik, kuid seda ju Vilola isenesest oli. Armas ja siiras esitus igatahes. Kuid lemmikuteks kogu grupis olid sedapuhku Margaret Sarv, Oliviana, ja Oskar Punga, Orsinona. Esimene jättis seekord mulje eriti elegantsest, aristokraatlikust ja, vastupidiselt, tuulepealikult soojast naisest. Mees aga oli oma dramaatilisusega nii välimuses kui käitumises suurepärane üle võlli esitus karakterist, kui ühest siniverelisest hampelmannist, kes suudab olla samaaegselt mehelik ning õiglane. Tema puhul on alati humoorikas olnud kui väga ta armastab ideed armastusest ja olla armunud -- tahab väljavalitu seda või mitte. Teatud tegelaste vahelised suhted või keemia oleks võinud teravamalt välja joonistuda (Orsino ja Viola, Sebastian ja Antonio, Festes ja naljameeste gäng, Viola ja Sebastian, jne), kuid üldiselt koostöö näitlejate vahel toimis. Ning lavastus oli igati nauditav ja vahva, isegi kui süžee on vähemalt ühe vaataja jaoks ennast tibake ära kulutanud. Ehk on vaja pikemat pausi järgmise kohtumise vahele. Samas, kui ikka Eesti lavadele tuuakse Shakespeare'i komöödiaid, siis tunnen kohustust neid enda kohalolekuga toetada.

Teater: "Kuhu sa jäid?" ja "Ohtlik meetod"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Kuhu sa jäid?
Teater: Ugala
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine), Liina Vahtrik (külalisena), Janek Vadi, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm ja Margus Tabor
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 10.02.2022
Millal nähtud: 17.04.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 3/5

Üheksa tegelast ja segane suheterägastik. Kohati põnev ja ootamatuid kontaktiliine läbiv, kuid veidralt käega ulatumatu ning külmaks jättev. Draama inimsuhetest ja sellest, et miks need ammenduvad ja siis purunevad. Fookusega abielus mehe ja naise vahelisele suhtele, kuid rambivalgusesse mahuvad ka armukestest ühendused, ühepoolse kiindumuse tundjad ja tagasilükkajad ning kokkupuuted kahe isiku vahel, kus üks osapool on sinu kaasaga sind petnud võõras. Viimased olid iseäranis kentsakad ja plahvatusohtlikud, kuid ootamatult tasakaalukad ja üdini inimlikud. Süžee on meisterlikult põiminud kokku pealtnäha üksteisega üldsegi mitte haakuvate karakterite elud ja demonstreerib neid niit niidi haaval, kuni lõpuks tundub, et need võõrad tegelased on tegelikult lähedasemad teineteisele kui isegi perering. Kas füüsiliselt, vaimselt või kogemuslikult läbi teiste isikute nende elus. Maailma inimesed on kõik viimnegi üksteisega ühenduses. Aga, samas, on tegelased ka üksteisest aina enam ja enam kaugenevad. Kehad võivad ju kõrvuti seista, kuid kui hinged on kilomeetrite kaugusel, siis on midagi nihu läinud. Ja siit koorubki eemaldumise allika küsimus, mis kogu nähtavat katva ülese teemana tükki saadab: mis hetkel kaob armastus ja kirg paaride vahel? Millal muutub kooselu tuimaks rutiiniks ning taamal terendab lahkuminek? Üks moment eksisteeris armastus ja siis äkitselt enam mitte. Või ta on vaid talveunes, sest lahutust ju ei tule, vaid otsitakse vürtsikust teiste juurest ja tullakse ikka koju tagasi? Selles mõttes oli tükk eriline ja, samaaegselt, tüüpiline suhtepsühholoogia soust. Kus vaataja peab taluma paaride omavahelist kemplemist, süüdistamist, enesehaletsust, haavatud egosid, ebalojaalsust, üksteisest tüdimust ja kõiki muid mitte just paeluvamaid emotsioone. Kõigil oli õigus tunda ja reageerida mida ning kuidas seda kogeti, ja üheaegselt, mitte kellelgi ei olnud õigus käituda nii nagu välja kukkus. Keeruline oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Lihtne oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Pluss ja miinus kokku tekitasid neutraalsuse, kus ei olnud hõlbus üldse hoolida karakterite heitevatest ja enesekesetest käekäikudest. Ükskõik kui potentsiaalselt sarnased isikud laval ja publik saalis ka ei olnud. Liiga kergelt sai libisetud aju väljalülitamise režiimile. 

Looliin, mis konstantset emotsionaalset tegelaste omavahelist ründamist ja hädaldamist mõnusamas laadis elavdas, oli krimi elemendi kaasamine. Teema, mis ühel või teisel viisil puudutas kõiki tegelasi. Eriti köitev oli fakt, et esimeses vaatuses tekkis segadus, et miks räägitakse äkitselt melodraama keskel mingist veidrast võimalikust tapmisest. See tundus nii valel ajal, vales kohas ja ei passinud esmapilgul toimuva ja õhustikuga kohe üldse. Alles teises vaatuses anti vastuseid ning sellest ootamatust pöördest sai lavastuse üks põnevamaid aspekte. Aju lülitus autopiloot tuimalt režiimilt taas tagasi erksaks ning sai pead ragistatud, et mis siis nüüd ikkagi juhtus. Mida ollakse valmis tegema selleks, et põgeneda oma õnnetust elust, kui tundub, et abieluloss on lagunenud, suhe ei ole päästetav, kuid konfronteeruvalt julm ei taheta olla? Jah, variandid on, et vegeteeritakse, otsitakse kõrvalhüppeid ning lastakse jalga. Seda kõike erinevad tegelased tüki jooksul ka demonstreerivad. Kadunud naise lugu aga algas süütult, muutus kurvaks, ängistavaks ning ebaausaks. Maailm on väike, ikka satuvad meie "diivanile istuma" äärmiselt õiged ja, samaaegselt, valed isikud, kes annavad viimase tõuke. Kas naine kasutas muus osas väga kiiresti nihu pööranud olukorda enda kasuks, võttes julguse kokku, nähes šanssi ja kadudes vabadusse vabatahtlikult, või oli kellegi juhuslik või tahtlik käsi mängus? Kusjuures, selline potentsiaalne avatud lõpp ühe tegelase saatuse osas, mis tavaolukorras oma vastuseta umbmäärasuses võib tüütu olla, aitas seekord lavastuse taset tõsta. Samas, mingil määral ähmaseks jäid mitmete teistegi karakterite ja nende kaasade tulevased elutee valikud. Kas edasi koos või eraldi. Kadunud naise loogikavastase käitumise psühholoogiline põhjendus mõjus kontekstis natuke kummaliselt ja tema algsete otsustega mitte klappivalt, otsekui odav üllatusfakt, mis pidi kõik finaalis perspektiivi panema, kuid mis ei toiminud 100% usutavalt. Samas, irratsionaalne, kuid ühtlasi ka igati mõistetav käitumine, vaatamata vaimsesete probleemide olemasolule või mitte, oli omane igale viimaselegi tegelasele. 

Üks katusteemasid näidendis on saladused ning nende välja tulemine. Kui kõik me oleme üksteisega lähedalt seotud ja kõik tunnevad lähedalt või kaudselt üksteist, siis on loodud ideaalne keskkond, kus mitte miski ei jää kunagi varjatuks. Iga prohmakas tuleb kunagi päevavalgele. Isevärki küsimus on, et kas see tõsiasi on alati ilmtingimata halb või on selles omad helged pooled. Kindlasti sunnib tõde inimesi reaalsusele otsa vaatama ja ehk kõigile osapooltele kasulikke otsuseid tegema. Või siis mitte. Saladustega on seotud veel üks üleüldisem teema tükis. Nimelt perspektiiv ning vaatenurk. Ei ole üllatav, et kaks eraldi isikut näevad ühte ja sama olukorda hoopis erinevatest otsadest ja teevad drastiliselt erinevaid järeldusi. Nt mees arvas, et naine on valmis abielluma ja ootab teda reisilt tagasi -- jäädeski igavesti ootama -- , kuid naise jaoks oli teine vaid pilguta-ja-oled-juba-unustanud põgus kokkupuude. Mis on tegelik tõde ja kas alati räägitakse avatud kaartidega -- enamus karakterite puhul oli kuklas kahtlus, et üdini objektiivselt iga viimasele öeldule läheneda ei maksaks. Siinkohal, võttes arvesse kõiksugu alateemasid, peateemasid ja niši- ning ridadevahelisi viiteid, tekkis tunne, et süžee püüab olla liiga mitmekihiline, diip ja ülemäära nutikas, mis jättis kogu paketile raskekaalulise mulje, nagu oleks näidend ülekoormatud ja üleajavalt täistopitud. Ta ei olnud õhuline vaatamine, mis ei olnud, muidugi, ka eesmärk, kuid see rusuv tihkus ja tihedus, tekitas vastumeelsust. Vaatamata ägedatele narratiivsetele võtetele, nt stseen alguses, kui kaks paari on samas olukorras üheaegselt ning räägivad pea üks ühele sama juttu teise kahega korraga, ei suutnud lavastust aktsepteeritavalt söödavaks teha. Isegi näitlejatrupi 5+ ühismäng ja aplausiväärne autentne ning sümbioossne dünaamika ei olnud võimeline panema neist tegelastest hoolima sellisel hulgal, mida oleks vaja, et tunneks sümpaatiat nähtava suhtes. Tehniliselt on, siiski, tegu omanäolise ja meisterliku näidendiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik meetod
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Näitlejad: Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 27.01.2023
Millal nähtud: 01.03.2023 (Vaba Lava Tallinnas)
Minu hinnang: 3/5

Õnneks sai tükile läheneda suhteliselt valgelt lehelt, sest samanimeline linateos on nägemata ning inspireeriv raamat lugemata. Ei tekkinud segajat võrdlusmomenti ning tähelepanu eemale viivat paralleelide otsimist. Põhinedes tõestisündinud isikutel ja toimumistel, pani näidend enim mõtlema selle üle, et kuidas on võrdlemisi lühikese aja jooksul muutunud käsitlus psühholoogilistest muredest ning kuidas, kohati, ei ole mitte midagi teistmoodi ning vaimse tervise eripärad on jätkuvalt teatud kraadini tabu. Teine tähelepanekupunkt oli, et ka arstid on lõppkokkuvõttes ainult inimesed, kes ei ole isetud, ennastsalgavad ning alati oma patsientide heaolu esikohale paigutavad. Samas, kas psühhoanalüütiku- ja terapeudi või psühholoogi teeb edukaks see, et ta on pjedestaalil priimus ja ei eksi kunagi, või tõsiasi, et ta suudab vahetust kogemusest lähtudes mõista, miks inimesed eksivad, miks käitutakse ebaadekvaatselt ning mis võib sundida esile kerkima kõikvõimalikke vaimseid vaevusi. Kus läheb patsiendi abistamise piir? Mil hetkel on tegu isekusega ja enda probleemide välja elamise ning leevendamise. Ja mil momendil on jätkuvalt fookuses ravialuse heaolu. Robustselt öeldes, kas Jung rahuldas ja lahendas enda hädasid patsiendiga magades või sai Sabina voodirõõmudest abi ning, seega, oli tegu vaid ebakonventsionaalse raviga? Meetod vale, kuid tulemus õige. Kas rahutus ja seksuaalne allasurutus õigustab abikaasa petmist? Jung ei olnud just tegelane, keda imetleda või eeskujuks võtta. Kuid kas üldse oleks pidanud olema? Tema käitumine, eriti arsti positsioonilt, jättis kõvasti soovida. Kui vaadelda meest aga haige perspektiivist, siis muutub pilt selgemaks. Ka ta ise vajas abi ning oleks ehk pidanud, lisaks, hoopis ennast psühhoanalüüsima. Kas arst saab suhtest patsiendiga eemaldada emotsionaalse faktori? Mõtteaine pakkumise poolest võimaldas näidend hulganisti vastuolulisi, kuid elulisi küsimusi, mille üle juurelda. 

Siiski, tuleb meeles pidada, et kuigi lugu põhineb päris elul ning laval kehastatakse ajaloolisi isikuid, kes eksisteerisid ja tegutsesid, jättes järeltulevasse maailma oma valdkonnas tugevad märgid maha, on lavastus fiktsioon. Nt huvitav oli avastada, et Jungi ja Spielreini suhe ei pruukinudki tegelikult olla n-ö viimase staadiumini seksuaalne -- vahekorra toimumine on kaheldav. Eks, lõppkokkuvõttes, paar üksteisele mingi kraadini kasulik oli ning võtmine ja andmine käis mõlemat pidi. Sama tähtis suhteliin tükis oli Jungi ja Freudi vaheline mentorilik, isegi sõpruslik läbisaamine, mis oli kohati vastastikune toetav ja konstruktiivselt kriitiline kahe eksperdi järjepidev ning professionaalne diskussioon, teised korrad, aga mõlemalt poolt eri fookusega ülevalt alla vaatav manitsemine ja põhimõtete konflikt. Veidral kombel mõjus kõige liigutavamalt Jungi suhe enda naisega, kes seisis mehe kõrval läbi raskuste ja rõõmude, ning kes tundus otsekui enesestmõistetav objekt kaasale. Mees pööras oma jäägitu tähelepanu patsientidele ja isegi Freudile, kuid abikaasa oli lihtsalt olemas. Taaskord, arstki on inimene ning olles psühholoogias asjatundja, eeldades, et mentaalne maailm ei tohiks tundmatu olla, sest tihti saavad ju probleemid alguse mittefunktsionaalsetest suhetest lähedastega, võis Jung olla täiesti hoolimatu ja isegi pime. Kuid oli momente, kus tundus, et mõlemale selline seis vaikse kokkuleppena sobis. Siinkohal tooks välja lavastuse ühe miinuse, mis on natuke vasturääkiv, sest kuigi kesksed teemad oli kõike muud kui steriilsed ja külmad, siis jätsid tegelaste läbielamised ja mured kauge ning kliinilise emotsiooni. Ainuke, kellele oli võimalik empaatiliselt kaasa elada oli Jungi naine, Emma. Tema reaalsus oli käega katsutav ning mured tavainimesele tüüpilisemat laadi. Või siis oli läbi naise prisma -- koduperenaine, keda mees petab nii oma tööga kui patsiendiga -- konkreetsete probleemide esile toomine kuidagi igapäevasem. Ülejäänudesse sai suhtutud kui oleksid psühhoanalüütik, kes jälgib eemalt abi vajavaid ning omadega puntras isikuid. Oled otsekui seotud, kuid ei tohiks olla ka. Või ei saaks ega tahaks. 

Jaune Kimmel, Emmana, ning Grete Jürgenson, Sabinana, olid otsekui vastandid. Üks malbe ja emotsioone vaos hoidev, teine kõike välja elav ning röökiv. Kuigi, mingi hetk võis nende sisemine elu just vastupidine olla ning edasi-tagasi areneda, eriti viimase puhul. Mõlemad naised mängisid oma meeskolleegid üle just tundepuhangutega, kas taltsutatuna või siis valla pääsetuna. Kumbki nõuab oskust. Kas siis võimekust märatseda ja kisada nagu pöörane -- mis ei paista nii lihtne -- , või annet ohjeldatud olekuga välja kiirgata ja öelda tuhandet asja. Grete Jürgensoni karjumine oli niivõrd efektiivne, et pani tundma, et mitte ainult Sabina, vaid ka sa ise vajad tuge, sest see oli häiriv eri viisidel ja põhjustel. Jung ja Freud olid juba eos kaalutlevad ning emotsionaalselt eemalehoidvamad, mis ei lasknud neil antud tüki kontekstis ülemäära köitvad näida. Kuigi, tohutult intrigeerivad isiksused olid mehed nii ehk naa -- mida oligi ju oodata. Peeter Rästas, Freudina, oli muhedalt onulik ning näis leebem võrreldes kujutelmaga ja fotodega päris isikust -- muutus, mis üllataval kombel, täitsa passis. Jung, kes oli näidendi kese, jäi nõrgimaks lüliks, mis omakorda tõmbas endaga kaasa ümberringset. Mees jäi teiste varju, mõjus plassina, tuimana ning tema mitmed motivaatorid jäid arusaamatuks. Puudus säde, midagi, mis oleks lavale eluvaimu sisse puhunud. Seda ei soodustanud, lisaks, kuidagi lakooniline ja ühenda-punktid mehaaniline loo kulgemine. Kuigi sujuv, valgus nähtu kokku üheks monotoonseks massiks, mida läbistasid Sabina karjed. Iga kord sai ehmatatud ja mõnusast hüpnootiliselt ühetoonilisest kookonist välja kistud. 

Olenemata sellest, peab kordama, et lavastus on suurepärane alguspunkt põnevatele inimloomuse ja psühholoogia teemalistele arutlustele. Tegelased, nende valikud ja käitumine, annavad illustratiivset ainet erisugustele teooriatele ja lähenemistele. Miks me oleme nagu me oleme ning mida me ootame neilt, kes peaksid meie vaimu ravima. Või mida ootame endilt sellest valdkonnas. Kas me kõik oleme omamoodi mentaalselt hädas ja vajame tuge? Kas ise uppuv inimene saab aidata teist uppuvat või tõmbab ta vee alla ning hukutakse üksi või koos? Kas ilma muredeta isik üldse kunagi on võimeline teist aitama? Psühhoteraapia märkimisväärsete arenguhüpete aastatesse, vahemikus 1904-1913, nii Viinis kui Zürichis, giidideks valdkonna suurkujud, oli igatahes põnev väike rännak teha. 

Teater: "Jälle need lumejänesed"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Jälle need lumejänesed
Teater: Ugala
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Tarvo Vridolin, Martin Mill, Tanel Ingi, Oskar Punga, Lauli Koppelmaa, Margus Tabor, Luule Komissarov ja Peeter Jürgens
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 07.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Lastelavastustes on midagi lõõgastavat, helget ja sooja. Midagi, mis paneb ennast tundma nagu mudilane, perioodil elus, kui aju ei töötanud pidevalt täistuuridel ülemõtlemas ning maailmas ei olnud nii palju kõhklema, hirmutama või nördima panevaid jooni. Toovad nad ka esile kibemagusat melanhooliat, kuid pinnale kerkib primaarseks emotsiooniks alati mõnus ja muhe rahulolu, õrn meeldiv muie suul. Ülinunnud, pehmed ja karvased loomakesed garanteerivad positiivse meeleolu ning on teaduslikult tõestatud, et ainuüksi armsakeste vaatamine pidavat alandama ärevust ja rahutust. Kes küll võivad veel etemad pesueht stressipallid olla, kui trobikond valgeid tuttsabasid? Etendus tõotas endas olevat kõike, mida n-ö arst võiks tablettide asemel soovitada. Rääkimata siis pakkumast armast ja õpetlikku näidendit oma põhi sihtgrupile. Küsimust tekitas pealkirjas olev "jälle" ning tuli välja, et tupsikud nägid loomingulist ilmavalgust juba 2002. aastal. Kahjuks, puudub mul igasugune kokkupuude tegelaste varasemate lavakülastusete, kuulemängude, teleetteastete ja materjaliga üldiselt, seega, oli võimalik täitsa valge lehena end õdusalt saalis sisse seda ja lasta oma tuju tõstma hakata. Siiski, kuidas mul see jänesebande täitsa silme alt siiani on mööda liduda suutnud, jääb müstikaks. Üldiselt ma ikka olen ägedate asjadega kursis! Kasvõi põgusalt.

Jänes Kapp, Kõvajänes, Vedeljänes ja Jänes Tavalinejänes on neli krapsakat poisiklutti, kes on entusiastlikud, uudishimulikud, õppimisaltid ja, noh, mega porgandilembelised juntsid, kes ei ütle kunagi ühele oranžile juurviljale "ei". Igal ühel neist on oma spetsiifilised iseloomujooned ja visuaalse välimuse iseärasused. Nad ei valgu ühtseks valgeks ja udupehmeks massiks, vaid iga kõrvik tõuseb eri viisidel ja eri hetkedel esile. Enim on rambivalguses küll Jänes Kapp, kes teistest tsipake rohkem sõnakam ja silmatorkavam. Suur nagu kapp teine ju. Veel astuvad näidendis üles vanaema ja karutaat ning kaks eksinud ja kurnatud flamingolindu. Kostüümid olid hästi vahvad. Nendes mõnusates puhvikutes võiks ühel külmal õhtul kodus voodis chillida ja teed rüübata, akna taga langemas valget lund. Riietused olid kohati praktilised, päris elus kantavad ja igapäeva rõivastest inspiratsiooni saanud, kuid piisavalt teatraalsed, et ei tekiks tunnet, et nende kallal ei ole kunstilist vaeva nähtud. Kahe vahel saavutati suurepärane tasakaal. Rääkides veel lavadekoratsioonidest, siis need padjad ja pehmed alused nägid kombona välja kui üks soojades pastelsetes värvides vahukommi maa, kuhu hea meelega ise ennast sisse viskaks. Laval toimuv, nii selle kujunduses ja väljanägemises, kui tegelaste vestluses ja ettevõtmistes, jättis hubase, murevaba ja rõõmsameelse tunde. Ei tasu alahinnata või kõrvale lükata potentsiaalset rahustavat ning meelt lahutav mõju, mida selline heatahtlik ning ergastav lapsekeskne sisu ja teostus stressis täiskasvanule võib pakkuda. Eelarvamused jäävad ukse taha ja meel tuleb avada!

Kuna tegu on ikkagi mudilastele suunatud tükiga, siis leidub sellistest lugudes tihtipeale erinevaid õpetlikke seike või moraale, mida tahetakse lastele tutvustada või neid lihtsalt mõtlema panna. Äge oli tõdeda, et puudutati mitmeid ainevaldkondi nt matemaatika, lugemine-kirjutamine, bioloogia, geograafia ja muusika. Matemaatikaga seoses, loomulikult, loeti kokku porgandeid, liideti ja lahutati. Bioloogiat pakkus vanaema, kes miniloengu pidas maha konkreetse juurvilja tervislikkusest ja vajalikkusest. Geograafia oli, samuti, porgandiga seotud, sest pärit on see kaugest Afganistanist. Publiku lapsed said kõige enam kaasa mõelda lugemisega seoses, sest laval ilutsesid erinevad sõnad ja laused, mille tähti oli võimalik siia-sinna liigutada, ning koos mõistatustega, saadi kokku meganummi lõplik sõnum romantilisele liinile Jänes Kapi ja kauni flamingo vahel. Üleüldisi verbaalseid oskusi sai arendada lindude, esma pilgul, pudikeelest sotti saamisel -- nagu millegi lahti kodeerimine progekeele rakendamisel. Kõigel oli oma loogika ja õpetlik hetk. Praktilistele teadmistele lisaks, toodi esile ka väärtusi nt abivalmidus, lahkus ja siirus. Ja kõige tähtsam, tihti alahinnatud, vanaemade tarkused -- kuula oma vanaema, sest tema teab oma elukogemusest, kuidas järglaste muresid lahendada. Kostitati vaatajaid, lisaks, mitme lauluga, mis etendusele lisakihi ja lõbusat õhkkonda juurde pakkusid. Taaskord, oli see Jänes Kapp, kes kõige altimalt mikrofoni haaras ja muusikajoru valla laskis. Tehes õppimise orgaaniliseks osaks nähtust ja kasutades teadmiste edasi andmiseks nutikaid, kuid lihtsasti mõistetavaid meetodeid, oli ainult lust vaadata, kuidas mudilased nähtul end kampa lasksid tirisid. Ja reageerisid hetkedel, kus oli vaja kaasa juurelda ja ka neis momentides, kus seda aktiivselt ei eeldatud, kuid oma arvamust avaldati publiku hulgast vaatamata sellele. Tegu oli teatud kraadini meelega interaktiivse etendusega ja ülejäänud osas n-ö vaba lavaga, kus kahe grupi vahel puudus suhtlemispiir.

Vingatsist täiskasvanu nagu olen, ei ole võimalik üleanalüüsivat ja konstruktiivselt kritiseerivat häält endas siiski täitsa vait sulgeda, vaid peab natuke nokkima aspektide kallal, mis ei jäänud otseselt vajaka või ei meeldinud, vaid pigem oleksin subjektiivselt eelistanud midagi enamat või teist lähenemist. Lavastuse formaat oli natuke tüklik nagu oleks see kokku tärgeldatud erinevatest episoodidest. Kohati oli tunne nagu istuksin koolipingis ja võtan osa erinevatest ainete tundidest, mis mingi astmeni lõimitud. Kõige pikema fookuse sai flamingode saaga, mis võttis enda alla tubli ühe vaatuse, kuid ülejäänuga seoses puudus kindel läbiv süžeejoon. Näidend ei mõjunud igatpidi sidusalt toimiva tervikuna. Samas, lastele sellist väiksemate ampsudena üheks komplekteeritud suuremat pilti, oli vast just vaevatum haarata. Olles pikalt lastelavastusi mitte väisanud, jäin justkui trammi alla, sest sumin ja ringi vudimine oli rohkem, kui teatri kontekstis tavaliselt harjunud. Eriti kui selja taga istuv jõmpsikas pidevalt mu õlgasid tasakaalu hoidmiseks kinni haaras ja juukseid tiris. Ebamugav ja kohmakas oli olla, sest ise ju vabatahtlikult sisenesin põngerjate pärusmaale, kuid üldiselt ei ole just meelepärane, kui keegi füüsiliselt sul seljas elab ja haiget teeb. Seega, suur kiitus ja pikk pai nt neile pisikestele preilidele, kes minu kõrval selget etendusest rõõmu tundsid ja kaasa elasid, kuid teistele tüli tekitamata end ülal hoidsid.

Üks intrigeeriv detail veel. Üks hetk tehakse tähtedest sõna "ork", mis võib viidata orale, kuid pigem aga mõeldi Tolkien'i loodud elukaid. Nendega seostatakse praegu veel ühte kontingenti maailmas. Kas näidendis leidus ennustavaid elemente, sest lavale jõudis see 2021, või on "ork" hilisem täiendus? Või kas näeme juba kuskil viiteid ja nende taustas midagi, mis tegelikult ei eksisteeri ja on vaid vaataja enda interpretatsioon ning seoste loomine? Kui tagamõte oli see, mida kahtlustan, siis ei ole selge, kas suhtun sellesse hästi või halvasti. Tõenäoliselt haugun vale puu all ja peaksin ise peeglisse vaatama. Huvitav väikse enesereflektsiooni ja diskussiooni moment publikus olevatele täiskasvanutele igatahes. Jänkupoiste ja nende sõprade juurde tagasi tulles, pakkusid nende vahvad askeldused pealtnäha arusaamatut, kuid mentaalselt tõelist serotoniini. Nii hubane, vererõhku alandav ning naeratust näole manav oli efekt, mida tükk suutis esile meelitada. Siiski, ei suutnud ma 100% oma aju pausile panna, mis oleks olnud ideaalne variant. Midagi sihtis tsipake mööda, mis oleks takistanud toppama jäämist nt süžee kritiseerimise kallal. Siiski, see orienteeruvalt poolteist tundi võrdus ühe spaa sessiooniga või lõõgastava tunnikesega lesides päikese käes ja kuulates lindude sirinat. Tõeline ebatraditsionaalne vaimse tervise turgutamise laks, mis oli just nagu rusikas silmaauku.

Teater: "39 astet"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: 39 astet
Teater: Ugala

Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Martin Mill, Aarne Soro, Tarvo Vridolin ja Marika Palm
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.12.2022

Millal nähtud: 09.01.2023 (Salme Kultuurikeskuses)
Minu hinnang: 2.5/5

No nii, tõotatud päev oli saabunud! Meeleheitlik otsing ühe mahlase ja mõnusa komöödia järele, mille vastu on janu sama intensiivne nagu kõrbes ekseldes vee leidmise nimel. Ühe hea humoorika lavastuse järele, kus puhtsüdamlikult saab naerda ja seda mitte piinlikkusest. Kus killud tabavad märki, mõjuvad ehedalt ja pakutu ei baseeru lapsikutel labasustel või eeldusel, et publik tunneb mõnu kellegi järjepidevast koperdamisest ühe ja sama asja otsa. Otsing oli jõudnud finaali. Kuidas võikski üldse aimata, et selline maailmas paljumängitud, kiidetud ja populaarne etendus tohutu pettumuse valmistab? Broadway ja West Endi hitt? Sellist tulemust ei osanud ette ennustada metsikumais unenägudes. Kohale sai pekstud nädala esimesest tööpäevast räsitud sõbranna, kes on esmaspäeviti kultuurisündmustele kategooriliselt vastu, ning kellele sai lubatud taevas ja maa kokku, sest reklaamitud sai lavastust kui hiilgavat huumoripommi, mis on ennast tõestanud ja tõenäoliselt just meie maitsemeelele. Noh, jah, nalja sai -- vist -- , kuid mitte meie maitsele. Pärast esimest vaatust vaikides kohviku järjekorda sammudes, vaatasime üksteisele silmanurgast otsa, kõhklevalt, julgemata esimesena välja pahvatada: Mis jama see on? Kus on lubatud komöödia? Järgmisel päeval sai loetud põnevusega etenduse arvustusi, et milles asi, kus on ebakõla, mis toimub. Tükki kiideti ette ja taha, kohati ülivõrdes. Kratsisime sõbrannaga kukalt. Ilmselgelt, oli viga taas meis, sest ei olnud võimelised pakutava huumoriga ühist keelt leidma. Mis on okei, igaühele oma, kuid hämmastama pani küll. 

Lapsepõlves sai pidevalt vaadatud kõiksugust inglise huumoritoodangut. Blackadder, Allo Allo, Benny Hill ja teised. Tol ajal oli see lõbus ning meeldiva nostalgiana on tore mõnikord neid taasavastada. Kas nad ka samal tasemel naeru pakuvad kui kunagi nooruses, siis vastus on, kahjuks, pigem mitte. Sellist tüüpi killud lihtsalt ei puuduta enam. Tahaks midagi alternatiivsemat, kui üksteise järel naljaka muusika taustal kiirtempol teineteist taga ajavad tüübid. Aga just Benny Hilli ja, sõbranna sõnul, Charlie Chaplinliku tummkomöödia stiilikategooriasse antud tükk paigutuski (kusjuures, laval astusid üles kaks tegelast Chaplini visuaalsete koopiatena -- vihje vanameistrilt saadud inspiratsioonile?). Ajalooliselt võimas, väärt ja vahva, kuid oleme vist vanuses ja eluetapis, kus pigem tahaks midagi sisukamat, head satiiri, farssi, sarkasmi ja/või irooniat. No ei meelita itsitust välja kui keegi mitu korda jala ämbrisse kinni astub. Lootus oli laval kogeda naturaalsemalt mõjuvat komöödiat, mida on võimalik tõsiselt võtta ja mis toimub omas kontekstis usutavalt. Etenduse pakutu ei olnud ehe ja voogav, vaid tundus sunnitud, kohmakas ja natuke piinlik. Sõbranna nagu rusikas silmaauku pakutud sõna, "nõmevenitamine", sobis ideaalselt kirjeldamaks seiku, kus nt peategelane paar-kolm minutit järjest oigab ja tõmbleb pealtnäha surres põrandal või keskne mees-nais paar peab läbima teetakistuse, olles käerauaga ühendatud, ning siis jäävad uuesti ja uuesti kinni, sest üks läheb üht ja teine teist suunda, või kui rongis mehed jälle ja jälle ja jälle üksteisest mööda lähevad, pressides peategelase kahe keha vahele kinni. See ei olnud naljakas esimene kord ja, seega, mitte ka oma viis-kuus korda pärast seda. Sellist tüüpi huumorit kategoriseeriks vanamoeliseks ning see läheb osadele peale, teistele, aga ei lähe. Või kunagi oli meelepärane, enam mitte, nagu minu ja teatrikaaslase puhul. Ka vaheajal kohvikus väga helde klaas veini (loe: lähker) ei teinud olukorda lõbusamaks.

See kindlasti ei tähenda, et loos ei leidunud kilde, mis muigama oleks pannud või vähemalt tunnustada, et tehti päris soliidne katse naljale, aga proovige uuesti. Leidus episoode, kus karakterimäng või kontekst olid niivõrd värvikad, et see leevendas puudujääke, korvas ärritust ning isegi kihvt välja kukkus. Üks koloriidsem näide oli majutusasutust omav Šoti abielupaar. Eesti keelde inglise ja šoti aktsendi keelelised vääratused ja arusaamatused vast nii edukalt ei kohandu, kuid Aarne Soro kelmika ja heljuva prouana oli omaette elamus. Ka teine väljapaistev paarike oli šotlased, kaks talunikku, kellest naine peategelasele saamatult, kui krapsakalt külge hakkab ajama. Vahvad tegelased, kes küll ülevõlli, kuid mõnusalt muhedad ja humoorikad oma esitustes. Just selline karakterite eripärade ja teatud iseloomuomaduste võimendamine aitas koomikale kaasa. Suurem osa lavastusest sõltus, aga füüsilisest huumorist, mis pani rõhku kellegi kukkumisele, koperdamisele, aeglasele liikumisele, tõmblemisele, ebamugavatele positsioonidele, jne. Sedasorti killud tulistasid enamusajast täitsa mööda. Sellised mitte naljakad naljad panevad tihti enam teravamalt ülejäänud publikut tajuma ning tundus, et lisaks meile, oli saalis hulgi neid, kellelt häälekat reaktsiooni ei olnud välja võimalik tõmmata. Alati, absoluutselt alati, leidub vaatajate hulgas käputäis neid, kes igast viimsestki koomilisest ja ka mitte koomilisest seigast vokaalselt valjusti rõõmu tunnevad. Ja see on tore -- siiralt. Oleksin tohutult tahtnud kuuluda just selle grupi sekka! Reaalsus oli, aga et tundsime end kaaslasega sellises äärmuslikus keskkonnas tsipa ebamugavalt. Uitmõte: Tegu on paroodiaga Hitchcocki loomingust ja too omakorda tõsisest samanimeliselt spiooniloost. Miks läksid mulle kunagi nooruses peale nt filmid "Ässad" ja "Palja relvaga", kuid antud lavastusega ei leidnud ühist keelt? Samas, kaasaegsed "Õudne film" sari ja muud samalaadsed paroodiad panevad ebameeldivusest vappuma. Ikkagi, kas asi on kokkuvõttes vanuses, meeleolus, asjakohasuses, keskkonnas, vm? 

Aitab huumorist. Olgu sellega kuidas on. Lavastus on ära teeninud respekti püüdluse eest tuua kohaliku publikuni midagi silmapaistvat, teistsugust ja absurdset otse West Endist, Londonist. Mitte muusikali! Menutüki, mis oli repertuaaris üheksa aastat, ning mis on võitnud hulgi mainekaid auhindu. Mõnikord tuleb endale, aga meelde tuletada, et kriitikute ja ka laiema üldsuse kiitus ei garanteeri, et iga vaataja poolehoid suudetakse võita. Siiski, on selgelt tunda, et vaatamata algmaterjali subjektiivselt mannetule olemusele, vähemalt põhitõmbenumbri -- huumor -- teemal, on vaeva nähtud, et koduvaatajale midagi seikluslikku ja kihvti pakkuda. Lahedat selles mõttes, et tegu on tempoka, dünaamilise ja leidlikest lahendustest pakatava etendusega, mida võiks pigem hinnata just nende aspektide eduka realiseerimise põhjal. Tüki valiku ja värvika teostuse eest annaks ettevõtmisele tugeva nelja. Kõige silmapaistvam oli näitlejatöö, sest vaid neli inimest pidid suutma täita kuskil paarikümne karakteri rolli. Mis nõudsid käbekiiret ümberkehastumist, nii vaimselt kui välimuselt, ning eeldasid kohati lausa soomuutust ning silmapilkset ühest olemuse äärmuslikkusest teise liuglemist. Võib eeldada, et näitlejate jaoks võis lavastus olla üpris kurnav ja skisofreeniline, üks peatumatu virvarr. Peale kahe muheda Šoti paarikese, tasub märkida veel ära Bondi-kurjamilikku pahalast ja tema imposantset abikaasat, kahte kantpead, kes peategelasi kord edukalt ja siis vähemalt õnnestunult taga ajavad, ning põrsast -- jah, põrsast. Isiklikud lemmikud olid, lisaks, lendurid ja kaks iidvana papit. Trupp sai rolliesitlustega igati soliidselt hakkama ning selles aspektis ei ole etendusele mida ette heita. Kiitus Aarne Sorole, Tarvo Vridolinile ja Marika Palmile lõviosa transformatsioonide kandmise eest. Vaid peategelast kehastanud Martin Mill sai enda panust tunduvalt rahulikumalt võtta.

Omaette ägedad olid lavalised lahendused ja tegevuspaikade pidev liikumine ning variatiivsus. Üksikute dekoratsioonide ja rekvisiitide abil olid tegelased publiku ees kord rongi vagunis, korteri elutoas, teatrilaval ja esitlussaalis, siis aga tühermaal, auto sisemuses, häärberis ning talumajas. Loodi tunne nagu võiks laval eksisteerida kogu universum. Ja seda vaid mõne, peaaegu, et kosmeetilise muudatusega, mis end valmis seadsid sekunditega. Mitmed lahendused ja loodud efektid oli nutikad ning paistsid vaevatud. Nt lennukiga tagaajamine, kus kasutati varjumängu, et taustal suures plaanis illustreerida kaugelt vaates taevas ja maal toimuvat, samal ajal, kui laval istuvad kaks näitlejat üksteise selja taga etendasid lähivaates äpudest piloote. Või kui rongi kohvritest said rongi kupeed, millede peal tegelased silkasid. Natuke jäi siiski kuklasse kripeldama, et kas teostus pidigi nii lihtsakoeline (aga leidlik) olema või mängis siin mingil määral rolli ka eelarve? Kohati tekkis küsimus, et kas selline mulje oli tahtlik või paratamatus. Siiski, etenduse füüsilise teostuse kallal ülemäära norida ei ole võimalik. Visuaalsest rääkides, on vaja esile tuua ka kostüüme ning grimmi koos hulga eri värvi, tekstuuri, pikkuse ja funktsiooniga parukaid, vuntse ja habemeid. Taaskord, individuaalne ja meeskonnatöö lava taga pidi vast olema võimas, et läbiti nagu maratoni, et kõik tegelaste üleminekud nii hõlpsad välja näeksid. 

Lavastuse sisu ei olnud midagi ülearu originaalset või ennenägematut. Klassikaline spioonilugu. Natuke sellise algelise James Bondilikkuse kastmega -- agent, kui ta oli veel amatöör. Või siis tuletas lugu meelde Harrison Fordi "Põgenik" filmi. Tegelikult võib ühiseid jooni tõmmata lugematul hulgal materjaliga. Enamustega, mis avaldamist leidsid pärast loo originaali. Kompott sisaldas mitmeid elemente, mida varem ja hiljem meelelahutusmaailmas nähtud. Pahaaimamatu ja elu nautiv härrasmees, Richard Hannay, kohtub kauni sakslannaga, kes talle ohtliku vandenõu info avaldab. Äkitselt koksatakse naine maha ning, lisaks peamiseks kahtlusaluseks olemisele, peab mees hoidma ära salastatud info valedesse kätesse sattumise ja suure ohu ära hoidmise. Põgeneb ta samaaegselt nii politsei kui kuritegeliku rühmituse "39 astet" müstiliste liikmete eest. Kuna tegevus toimub 30ndatel, siis ei ole keeruline tõdeda, et konflikt on Saksamaal pead tõstva äärmusliku režiimi ja Inglismaa vahel. Tegu on luurelahinguga, eelmänguga II Maailmasõjale. Lisaks kurjakuulutavalt taustaks lõõmavale ülemaailmsele kokkupõrkele, on loos mitmeid teisi ajaperioodile relevantseid või žanrile klišeelisi teemaliine. Kurjus versus headus ning, otse loomulikult, romantika. Viimane jättis millegipärast täitsa külmaks. Naise algne käitumine esimesel kohtumisel oli värskendavalt ootamatu, kuid edaspidine pidev kemplemine ja pahameel paari vahel venis pikaks ja väsitas. Eriti tüütuna mõjus selle tulemusel hotellis toimuv, mis ei olnud ei naljakas või romantiline. Lihtsalt kaks turtsuvalt siili tujutsemas. 

Olime sõbrannaga just taas teatris üht uuslavastust külastamas ja jutuks tuli antud näidend. Ütlesin kogemata, et selle pealkiri oli "29 astet". Sõbranna arvas, et see möödapanek ideaalselt kirjeldab näidendi olemust, vähemalt meie ootuste raamistikus. Tahtis olla 39, aga pidi astuma kümme astet allapoole ning ei küündinud päris kolmekümnetesse. Kuigi mitmed detailid olid eeskujulikult esitatud ja ägedaid lahendusi leidus terve lavastuse ulatuses, oli selle põhimüügiartikkel siiski huumor. Peamine valdkond, milles näidend meie silmis läbi kukkus, kuid mis pidi olema selle baastala. Hiilgav näitlemine ei tee olematuks püüdluse naeru välja pigistada olukorras, kus keegi mitmendat korda kukub. Eks see lõppkokkuvõttes maitse asi ole, kuid ei saa eitada, et lugu püüdis n-ö odava koomikaga poolehoidu võita. No ei suutnud rõõmu tunda venitamisest, kordamisest ja jalaga-tagumikku-kildudest. Enam rõhku karakterimängule oleks ehk olukorda etemaks teinud, sest näitlejad andsid endast 110%, kuid vaatamata igati ära teenitud tunnustusele julgusele, et taoline tükk mõnda koduteatri repertuaari üldse tuua, oli tulemus pigem pettumus. Seda kõike, loomulikult, minu ja mu sõbranna äärmiselt subjektiivsest arvamusest lähtudes.

Teater: "Ema" ja "Tund enne päikesetõusu"

Tervitus!

Seekord kaks lavastust lühiülevaadetena ühes.

Pealkiri: Tund enne päikesetõusu
Teater: Draamateater
Lavastaja: Hendrik Toompere Jr
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Gert Raudsep, Tõnis Niinemets, Markus Luik, Tiit Sukk, Marta Laan, Merle Palmiste, Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Mirtel Pohla, Jan Ehrenberg, Janno Jaanus, Hendrik Toompere jr
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.02.2022
Millal nähtud: 14.10.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kui etenduse hoiatuses on kodulehel kirjas, et lavastuses kasutatakse ohtralt lavasuitsu, siis tuleb seda tõsiselt võtta, sest "ohtralt" jääb isegi tsipa väheseks kirjeldamaks seda kogust, mida esimeses reas istudes sai endale sisse ahmitud. Üks proua isegi lahkus keset etendust, eeldatavasti, turvalisemasse piirkonda saalis, sest küll tõi see aine õhus esile köha, vaatevälja udusust, kui silmade tundlikkust. Peab googeldama, et mis keemilistest elementidest lavasuits tegelikult koosneb, sest üledoosi sai iga vaataja esimeses ja pooldoosi teises reas olijad. Samas, näidendi ruumikasutus oli märkimisväärne. Sellesarnast dünaamilisust ei ole pikalt enam kogenud. Ei ole vist ka nii laiu- ja pikkupidi hoomavat lava haaramist varem üldse näinud. Silmad tabasid harilikult peidetud lavanurki ja külgi, kus oli loo keskel täitsa tavapärast kardinatagust lavaelu võimalik märgata. Süžee viis publiku erinevatesse asupaikadesse ühes kentsakas väikses linnalaadses kohakeses. Toidupoodi, autoremonditöökotta, kellegi korterisse, surnuaeda. Need kõik olid pidevas ringluses ning vaevatult jagasid toimumispaigad kordamööda fookuspunkti. Ka tehniliselt olid lahendused nii ehedad kui võimalik ning rekvisiidid olid igati asjakohased. Nt poe tootepiiksutid ja kärud ning Nõukaaegne korteriuks. Eriti jäi meelde surnuaed, kus ristid ja see kurikuulus lavasuits lõid autentse ning kõheda vaatepildi. Iseäranis efektne, kuid košmaarne, oli mehe hauda tirimine kohe esimese viie minuti jooksul näidendi algusest. Lisaks, pole ammu enam kohanud lavaaugu integreerumist sõnalavastusse, mida oli antud tükis taaskord originaalselt ja ägedalt kasutusele võetud. Selle pidev üles alla sõitmine oli tervitatav lisatasandit pakkuv detail.

Lavastuse sisu, vastupidiselt selle praktilisele teostusele, aga tekitas vastakaid muljeid. Eks sinna on juba eos sisse kodeeritud faktor, et vaatajale jäetakse endale mõtlemisruumi, et mida ta siis ise arvab, et süžees tegelikult aset leiab. Mis tema ees toimub? Miks? Ja mis neid tegelasi nüüd siis ikkagi vaevab? Otsest vastust ei saagi, loomulikult, kuid teooriaid visatakse õhku küll. Tumeaine, kiiritus või lihtsalt depressiivsete Eesti väikelinnade suruv ja kopitanud atmosfäär. Seda tundmata faktorit, mis neid kummalisi olukordi ja käitumist esile tõmbavad ei nimetata, kuid seda näidatakse küll. Lausa geniaalne oli selleks salapäraseks millekski valida lavasuits, mida näed ümbritsemas tegelasi, ilma, et nemad seda märkaks ning teades, et see on segaste ümberringset õhustikku täitvate tunnete metafooriline ilming. Inimesed ei olnud rahul, midagi nähtamatut torkis n-ö tagumikku, ajas närvi, miski ei andnud asu, midagi tuksles pidevalt kollektiivses alateadvuses, midagi oli paigast ära ja toiminud nagu peaks. Õhk oli elektrit täis, kohati lausa sõna otseses mõttes. Üks hetk need arusaamatud ja ebamäärased emotsioonid plahvatasid ning kulmneerusid tualettpaberi lahinguga, mille tagajärjel tundus, et rahvas on rahulikum. Praeguseks. Kõige pimedam on ju vahetult enne päikesetõusu. Sellele järgneb selginemine ja leppimine. Kas viidati sellele, et nurin ja jorin koguneb, toimub väljaelamine ning siis hakkab tsükkel algusest ja see on normaalne asjade kulg. Eluring, kui nii öelda. Või oli siiski midagi enamat kogu palagani juures, mida ei peagi mõistma, mis ei ole konkreetselt raamistatud ning mis võib-olla lendas oma eesmärgi edasi andmises vaatajast täitsa üle pea? 

Üllataval kombel, ei mõjunud süžee hägusus iseäranis heidutavalt. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et tegelased olid ju tegelikult värvikad ja vahvad. Kohalikud garaažikutid, kõige üle hädaldav vanaproua, poemüüja, põneva elufilosoofiaga ettekandja, teadur, noored armukesed, jne. Vaadates nende tegemisi laval nagu loomaaias kaeks loomi võis ennast distantseerudes tõesti tunda, et, oi, kui imelikud nad on. Tegelikult, aga ongi tavalised inimesed kummalised, maailm on täis veidrikke, normaalsed on kõige imelikumad. Ning mis üldse on normaalne? Püüdes objektiivsemalt lavakarakteritesse suhtuda pidi lõpuks tõdema, et nad olid harilikud inimesed tavaliste muredega. Ei, mingi ringi liuglev tumeaine ei teinud neid kuidagi esisuguseks, sest meil ongi pidevalt mured, olemegi konstantselt millegagi oma mõtteid ketramas ning pigem ollakse rahulolematu kui üdini õnnelik. Mis siis tegelikult laval toimus, mis ei peegeldanud reaalsust? Ja ongi kontekst läbimõeldud. Aga kes oli ikkagi see mõistatuslik kaabuga mees, kes teatud tegelasi eriti ärevaks tegi. Võib-olla tasub temasse läheneda metafoorselt, kiusas ta ju suuresti teadurit ja tähtsat linnajuhti. Ehk oli mees südametunnistus (haaras ja röövis ta ikkagi viimase südame), äkki oli ta hirm, vastutus või kahetsus. Kes teab, kuid omajagu salapärast ohutunnet suutis mees enne pidevat väljailmumist ja äkilist haihtudes alati maha jätta lademetes. Siiski, eks enamus näidendis toimuvast on puhtalt publiku enda tõlgendada ja oma perspektiivist lahti mõtestada.

Tegu on tükiga, mis teoorias ei tohiks just peale minna, tänu oma meta tohuvabaohule, kuid ootamatult jättis kompott üpris sümpaatse ja kaasahaarava maitse. Tegelased ei käinud pinda, mis on alati pluss, toimuv oli võetud otsekui absurdsest elust enesest ning müsteerium, et mis ikkagi linnas lahti, oli ju piisavalt põnev. Okei, vastust ei tulnud, kuid lõpus ei olnud see enam ka primaarne. On selge, et lavastus ei ole igale vaatajale meelepärane ning tõenäoliselt tekitab vastakaid arvamusi, mis on igati mõistetav. Ei ole ebausutav eeldada, et pool saali vabalt mõlgutas mõtteid, et sooviks etenduselt pageda. Plaan tehti suht võimatuks, sest tükil puudus vaheaeg. See oli nutikas ja ettenägelik otsus. Samas, mingi kentsakas võlu selles loos oli. Midagi magnetilist ja paeluvat. 

--------------------------------

Pealkiri: Ema
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 01.10.2021
Millal nähtud: 27.09.2022 (Vanemuises)
Minu hinnang: 3/5

Moraal sellest loost: mine tööle või leia endale hobi! Loomulikult ei ole lahendus päris elus, aga nii lihtne. Ridade vahelt jäi intensiivselt kumama vaimne tervis ning mis võib juhtuda kui elad pereliikmete nimel, jättes ennast unarusse ja teisejärguliseks. Üks hetk on kodu täis isikuid, kes sind vajavad, andes su elule eesmärgi ning, järsku, oled sunnitud ainult endaga aega veetma, olles kaotanud oma ajatäite ning põhjuse toimimiseks. Veidral kombel tundub, et just see n-ö tühja pesa sündroom on lavastuse fookuses ja nimitegelase, ema Anne'i, emotsionaalset ning valulikku hakkamasaamist selle mentaalsete tagajärgedega antud tükk vaid lahkabki. Teisalt, ei saa üle ja ümber tõsiasjast, et naise kinnisidees ning klammerdumises oma poja külge oli midagi enamat, midagi kraad haiglasemat, kui lihtsalt laste lahkumine kodust šokk ja üksindus. Ebamugavust tekitas naise suhtumine poega otsekui mitte oma järglasesse vaid ihade objekti. Kaasa arvatud seksuaalsete unelmate. Kas keerleb süžee ümber päris emade reaalsete probleemide, mis on standardsemad ja laialtlevinumad, või astub lavastus sammud sügavamatesse psühholoogia soppidesse ja keskendub mingite ürgsete vajaduste ning varjulisema inimmõistuse poole suunas, kus a la, pojad valivad naised oma ema järgi, tütred isast lähtudes, emad tegelikult vihkavad oma tütreid ja näevad neist konkurenti, isad jällegi armastavad, ning mängus on mingi kentsakas freudilik ihade alajoon? Anne ju oma tütart ei kannatanud ja kritiseeris teda lakkamatult, samas, kui poeg ei olnud milleski süüdi ning kõik teised oli pahad. 

Lavastuses leidis aset samade situatsioonide eri stsenaariumide esitus. Üht olukorda sai kogeda teistsuguste tõsiduse kraadide alt. Tundus, et üks versioon oli alati kuidagi seksuaalsem ja ekstreemsem, teine leebem ja Anne'i roll klassikalises mõttes emalikum. Samas, eskalatsioonid toimusid igas variandis, mõnes lihtsalt äärmuslikumalt ning ebameeldivamalt. No tõesti oli kuidagi vastukarva ja pensik vaadata naist, kes end üles löönuna nõuab, et laps läheks temaga "kohtingule". Ja on hullumas armukadedusest poja tüdruksõbra vastu, püüdes nende suhet igati saboteerida. Kas need erinevad stsenaariumid olid reaalsus ja naise luulud või siis olid need kõik vaid Anne'i peas või siis oli osa detaile ning tausta väljamõeldis, osa tõsi. Kas naise mees tõesti pettis teda? Kas poeg ilmus ikkagi vahepeal koju? Sai ju vihjatud, et tegelikult nägid ema-poega üksteist hoopis alles haiglas, mitte sellele eelnevas hulluse psühhoosis. Kas kõik, mida sai nähtud enne palatisse sattumist oli Anne'i kujutusvõime vili? Kas haiglas toimunu üldse oli päris? Mõtlemisainet hulgi, kuigi tekkis kalduvus uskuda, et ema läbielatu, millele publik kaasa elas, kuigi leidis aset nähtud kujul ketramisena naise peas, moodustas selle sisu kombo reaalsuses toimunust ja fantaseeringust segiläbi. Põhimõtteliselt, sai laval kogetud ema paranoia manifestatsiooni, mille lasi valla ühepajatoit vaimsest ebastabiilsuseset, ohtratest tablettidest, mida naine sisse manustas, ning eelmäng närvivapustusest. See ennast ja reaalsust enda ümber hävitav naine oli üheaegselt humoorikas, masendav, hirmutav, absurdne, isetu, isekas, haletsusväärne, põlgust ning empaatiat esile toov. 

Iseenesestmõistetavalt ärgitab taoline tükk enda lähedasi teravamalt silmama ning märkama, kui midagi ei tundud õige või eluterve. Selles mõttes on näidendil oma spetsiifiline roll, mis ütleb, et pange tähele emasid, kes tihtipeale töötavadki vaid perede heaks, see ongi nende amet. Nagu nt pensionile minekuga, on muutus meeletu, kui äkitselt kaob su elust see, mis selle üldse ringlema pani. Peab oskama lahti lasta ja on vaja omada tasakaalu enda heaolu ning teistele suunatud hoole vahel. Hamster rattas emad ei pruugi seda suuta või üldse tajuda, seega, paneme neid tähele ja sekkume vajadusel. Antud loo kontekstis jäi ebaselgeks, kas pere tõesti ei märganud Anne'i hingedest lahtiolevat mentaalset seisu, vähemalt mees, sest lapsed ei elanud ju enam kodus, või oli naine niivõrd sügaval oma haletsuse mülkas, et ta tegi end peas märtriks, eeldades, et tema piinad on teistele nähtamatud. Kippus tekkima mulje, et naine oli nt geneetikast lähtudes ise kaldu vaimsetele probleemide ning peotäied ravimid, mida söödi kui komme, ei aidanud olukorrale kaasa. Seega, näidendis esitletud stsenaarium ei jätnud iseäranis tavapärast või autentset muljet. Pigem tõsteti esile äärmuslikkust ja erijuhtumit. Teisalt, arvestades tänapäeval lokkavaid mentaalseid hädasid, ei tohiks tegelikult miski üllatada. Ei saa eitada, et äkki just samalaadselt ennast enamus emad oma piiratud, kuid piiritus peas just tunnevadki. Õnnetud ja ahastuses. Üksinda ja hüljatuna. Klammerdudes laste külge, kelledel on ammu uued ja tähtsamad prioriteedid.

Emotsioonid jooksid amokki ja ahistava ning lõksus õhustiku suutis etendus suurepäraselt ellu äratada. Näitlemine Terje Pennie poolt oli ülevoolav, kõikehõlmav ja ängistav. See tükk ei tohiks küll kedagi külmaks jätta. Samas, kuigi lavastus oli tehniliselt ja rolli sooritustelt igati asjakohane, jäi lõpuni arusaamatuks ja tsipa ähmaseks, et mida sooviti selle looga demonstreerida. Mis oli sõnum, mida peaks tundma, mida sooviti saavutada? Kes on või peaks olema siis üks ema? Olgem ausad, kogu teemade kupatus oli kohati üpris ebasümpaatne ja vastureaktsiooni tekitav. Ei soovi lavastuses pealkirjaga "Ema" näha sündusetut suhtumist oma lapse suunas. Veidralt ja vastikult mõjus. Kuid, ehk see oligi asja tuum!?

Teater: "Mäng on alanud"

Tervitus!

Ilusat uut aastat!

Pealkiri: Mäng on alanud
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Tanel Jonas (Vanemuine)
Näitlejad: Aarne Soro, Luule Komissarov, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Martin Mill, Adeele Sepp või Marika Palm, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 15.04.2016
Millal nähtud: 08.10.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Taaskord olin meeldivalt üllatunud, et teatrite repertuaari mõni meie lavadele haruldane krimilugu jõuab. Ma tõesti naudin Hercule'i, Marple'it, Midsomeri ja teisi briti krimkasid. Sherlock Holmesist ma ülemäära vaimustused aga millegipärast ei ole, seega ei olnud ma pettunud, et peategelane tegelikult ka kuulus detektiiv ei olnud, vaid pigem näitleja, kes Sherlockit lavastuse sees olevas lavastuses kehastas. Tükk ise algas pauguga, päris pauguga. Sherlock võidab Moriarty üle ning aplausi ja tänusõnade saatel tulistab keegi saalis istuva publiku hulgast laval näitlejat näidendi sees. Kardinad sulguvad ning läbi oli efektne, uudishimu äratav ning ebatavaliselt nutikas proloog -- minu tähelepanu oli pälvitud. Tõeline etendus algas sealt alates.

Möödunud on omajagu aega ning eelnevast tulistamisest paranev William Gillette valmistub külaliste vastuvõtuks oma maailmast eraldatud villas -- ideaalses paigas mõneks mõrvalooks. Pärast aastatepikkust kuulsa detektiivi kehastamist lavadel, on krimimüsteeriumide lahendaja pisik teda nakatanud, ning mehel on kindel plaan saada jälile kes ja miks teda tulistas. Külla on oodata kõiki trupikaaslaseid, kes Williamiga samal ajal laval seisid kui kuul teda tabas. Head näitlejast sõpra, Felixit, ja viimase sama ameti peal abikaasat, Madge'i, ning Williami endist armsamat, Aggie't, koos tolle värske kallima, Simoniga. Lisaks oli majas ka veel Williami tuulepeast ema ja naise koerake. Tuleb tähele panna, et kõik lavastuse tegelased olid omamoodi erinevate krimižanri tegelasklišeede esindajad, mõned rohkem üle võlli kui teised. Olles ise agar krimkade fänn, oli hämmastav, kuidas peategelane ei tulnud selle pealegi, et oma geniaalse plaani raames lõi ta tegelikult perfektse keskkonna esimese möödalaskmise juures, järgmise, seekord, tõelise mõrva toimumiseks. Mehe prohmakas oli aga ainult publiku rõõmuks ning aluseks antud paroodiasugemetega loole. 

Koosistumine algas ju pealtnäha õdusalt ja pahaaimamatult. Nagu enamus detektiivlugusid ikka. Publik saab tundma karakteritevahelist ajalugu, konflikte, suheteid ja hoiakuid. Kuna tegu on krimkaga, siis vaataja juba ka teab, et igast hõõrumisest võib potentsiaalselt välja lugeda ohtu mõne tegelase elule. Alati on põnev juba algusest peale märke, vihjeid ja detaile enda peas kokku keevitada, et nuputada kes, milleks ja kellele üks hetk noa selga lööb. Sõna otseses mõttes. Või lähevad seekord käiku lausa mitu nuga? Põnev, põnev. Nagu eelnevalt mainitud, siis peategelane olukorda turvalisemaks ei teinud, vaid lausa provotseeris kurja kaela. Ta astub ämbrist ämbrisse, uskudes, et on piisavalt taibukas, ettevalmistunud ja oma aastatepikkusest Sherlocki kehastamisest tulenevalt puutumatu. Selle jaoks on ta majasse paigutanud ka salaruume, pealtkuulamisseadmeid ja mida kõike veel. Suurushullustus saab saatuslikuks. Mingi hetk mikropinged eskaleeruvad ja üks tegelastest koksatakse maha. See juhtus minu jaoks päris hilja juba loos sees, kuid igati mõjusal ajahetkel ning esmapilgul ootamatu tegelasega, kes aga mingi hetk liiga palju teiste vimma endale tõmbas ja sellest tulenevalt suur üllatus ei olnud, et just tema ära koristati.

Pean tunnistama, et tükk oli vastava meeleolu loomise, tegelaskujude vajaliku väljajoonistamise ning ahetama paneva kulminatsiooni ettevalmistamises esimeses vaatuses päris osav. Tulemus oli pinev, salapärasust pakkuv ja mitte otsekohe läbinähtav. Kõigil laval olijatel paistsid olevat luukered kapis, motivaator kellegi teise minevikus või tulevikus eemaldamiseks ning piisavalt omavahelist kemplemist, mis pakkus särtsakat ja vaimukat katet toimuvale. Välja tuli mõnus kompott krimi, draama ning huumori vahel, millest viimane oli läbiv, kuid mitte fookuses. Selline kombinatsioon oli mulle meelepärane, sest see takistas tükil muutumast täienisti paroodiaks, millel lahja krimi pool. Võtsin etendust esimeses vaatuses veel isegi tõsiselt. Teine vaatus aga pani kõigele eelnevale pommi alla ning laval rullus lahti üks palagan. Krimi ja draama suruti tagaplaanile ning võimust võttis pila ja komöödia -- iseäranis, füüsiline komöödia. Esimese vaatuse tasakaalukas tempo, mõõdukas žanrižongleerimine ning usutavam lähenemine asendus nagu hamster rattas tsirkusega. Mõlema vaatuse tooni ebakõla oli tugev -- tundus, et vaatan otsekui hoopis teist näidendit. Ma ei ütle kunagi ära heale huumorile või farsile, kuid ühtimatus esimese ja teise poole vahel ei lasknud mind nähtut täisväärtuslikult enam nautida. Oleksin tükki enam hinnanud, kui ta oleks teinud selgema otsuse, kas on esmajoones teravmeelne paroodia või asjalik krimilugu -- järjepideva ühe joone järgimine on alati vaatajale lihtsamini seeditav, kui järsk kaalukausside vahetus ning žanrihüpe.

Näitlejate grupidünaamika oli asjalik ning eelmainitud tegelastele lisandus veel paar üllatusesinejat tüüpilistest krimkadest. Viimased olid omamoodi veidrikud arvestades konteksti, üheaegselt nii klišeed kui liialdatud versioonid neist klišeedest. Luule Komissarovit on alati meeldiv laval näha -- ükskõik kellena ta mängib, jätab ta vanaema õunapuu otsas mulje. Aarne Soro oli kuidagi krapsakam ja selgesilmsem Sherlock võrreldes paljude teistega, mis mulle ka peale läks. Eraldi tooksin välja lavakujunduse, mis omas mitmeid vigureid, oli ruumikas ja liikuv. Seekord ei uppunud lavakujundus ja etendus ise Estonia sügavasse lavasse isegi ära, nagu paljudele tükkidele on karuteene tehtud, ning selline mahukam keskkond tuli näidendile kasuks, luues mastaapsema miljöö.

Kokkuvõttes, igati soliidne krimka, mis vaevles küll identiteedikriisi küüsis, kuid kokkuvõttes, pakkus žanriaustajatele korralikku meelelahutust koos põnevusega.

Teater: "Orpheus allilmas"

Tervitus!

Ja seekord teatrist!

Pealkiri: Orpheus allilmas 
Teater: Ugala (külalisena Rahvusooper Estonias)
Lavastaja: Ingomar Vihmar (Endla)
Näitlejad: Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp või Laura Peterson, Andres Noormets, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Jaana Kena, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Vilma Luik, Vallo Kirs ja Peeter Jürgens
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.11.2017
Millal nähtud: 23.04.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Tennessee Williams on autor, kes suudab mind nii tugevalt frustreerida ja endast välja viia, et see on päris haruldane. Tema näidendites toimuv ebaausus, ülekohtus ja traagika, on nii efektiivselt vormitud ja esitatud, et mind piinavad tema lood üpris pikalt pärast teatrist lahkumist. Sama lugu on ka uusima versiooniga ühest tema näidendist "Orpheus allilmas". Elu on ebaaus ja n-ö pahad võidavad, ning vähesed autorid suudavad seda nii valulikult, lihtsate vahendite ja üledramatiseerimata välja tuua kui Tennessee Williams ning tema repertuaar. Tal on ka hämmastav võime tuua lootus ja pääsemise päikesetõus inimeste sõrmede kaugusele ning siis ühe sõrmenipsuga julmalt hävitada tegelased täienisti kas vaimselt ja/või füüsiliselt. Kui ühte antud autori näidendid garanteerivad, siis ängi täis õnnetust ning oma paarikas tunniks maailma headusesse usu kaotamist. Vot nii võimsaid emotsionaalseid rusikalööke otse kõhtu pakuvad tema näidendid mulle.

Etendust vaadates teadsin ja pelgasin vaikimisi, et millal küll kõik nihu kisub, sest süstikuid oli ohtralt ning pahaaimamatud peategelased kekslesid liialt hooletult lahvatusohtlike olukordade ja isikute keskel. Pean tunnistama, et kulminatsioon seekord oli iseäranis järsk, raskesti seeditav ja ekstreemne. Isegi teades, et midagi peatselt plahvatab, ei oodanud ma sellist jäledat usu kaotamist inimkonda. Südame ajas pahaks rõve labrakas pärast tragöödiat ning sellist jälkust. Näidend oli täis üht või teistpidi õnnetuid, lõksus või kibestunud hingi, kuid minu kurvastuseks müüsid paljud viimsegi endast maha, et eemaldada need, kes suutsid leida prao põgenemiseks sellest mudamülkast. Linn täis väiklasi, kadedaid, allasurutud, õelaid, võõravihaseid, egotsentrilisi ning haavatuid ja elus pettunud inimolevusi. Vaatamata sellele, kui ebaausalt saatus kedagi kohtleb, on igaüks siiski enda valikute eest vastutav ning need konkreetsed otsused viivad tegelased loodetavasti põrgu. Kuigi emotsionaalselt äärmiselt muserdavad, olid viimased 15 minutit etendusest meelde sööbivad, võimsad ning tõhusad loo eesmärgi ja traagilise reaalsuse kinnitamisel.

Peategelaseks oli ootamatult sümpaatne, asjalik ning igatpidi minu poolehoidu võitev Lady. Naine, kes oli üksik ja omamoodi kibestunud ning, kes abiellus ülepeakaela õnnetute emotsioonide küüsis olles mehega, keda ta tegelikult vihkas, suutis siiski mind oma viimase šanssiga õnnele endale varvasteni kaasa elama panna. Ta ei olnud kaugeltki perfektne, kuid tema valmisolek sellest lämmatavast linnast välja murda ning käituda risti vastupidi sellele, mida peeti aktsepteeritavaks, oli tegelase edu võtmeks. Peale selle, oli Lady niikuinii omamoodi võõras, sest tema itaallasest taust töötas selles verepuhtust hindavas lõuna osariigis asuvas kolkas aktiivselt tema vastu. Lady oli sarkastiline, otsekohene, järk, aus, teravmeelne, töökas ning tõsine. Mulle tohutult meeldis Triinu Meriste kangelanna rollis. Kombinatsioon nooruslikkusest ja eluväsimusest ning tugevusest ja haprusest koos, olid suurepäraselt esitatud ning ma tõesti nautisin naise suhtumist, kõnepruuki, miimikat, liikumist, žeste ning olemust. Olgem ka ausad, näitlejanna nägi imetlusväärselt hea välja. Pikalt arvasin, et tegu on maksimum 30ndates eluaastates krapsaka, kena ja saleda näitlejannaga ning peas tekkis konflikt tegelase vanuse ja näitlejanna vanuse vahel. Inisemiseks aga polnud mingit alust. Iseäranis stiilne ja efektselt mõjus oli millegipärast veel ka tegelase välimus: poisipea, triibuline särk, skinny teksad ja baleriinad.

Kolkalinna sattunud ning status quo'd rikkuv vabahingest muusik, Val, ei loonud tormi veeklaasi mitte ainult väikelinnas, vaid tegi seda samuti Lady seisva veena eksisteerivas elus. Samas, kui kõik teised nägid mehes võõrkeha, mis oli algul veidi tüütu asjade seisukorra rikkuja, ning peatselt faktor, mis tuleb jõuga eemaldada, võttis naine selle muutuse tooja käed avali vastu. Lady ei olnud oma küla negatiivsusest veel nii läbi marineeritud ning janunes teha teistele rasket valikut ja sealt pääseda, mis ülejäänudele näis äraütlemata keeruline. Val sümboliseeris muutust ja põgenemist ühele, ohtu mugavale ja tuttavale aga teistele. Ladys äratas mees lootuse, armastuse, kire ja võimaluse uueks eluks -- võib-olla kõigist enam just viimase. Val ise oli tegelikult hea mees -- hingeline, hooliv, abivalmis, heatahtlik -- inimene, kes soovis leida sügavamat mõtet elule. Ta oli musikaalne, filosoofiline ja tundeline rändaja ning väikekolka elanikest peajagu üle nii vaimselt kui füüsiliselt. Ka muidugi mitte perfektne, kuid just kõike seda mis linnarahva eluuskumustele vastu käis. Rait Õunapuu, oleksin tahtnud, et oleks tsipa kõrgemakraadiliselt poeetilisem ja õrnahingelisem hurmur, kuid tal õnnetus olla heas koguses salapärane ja otsekui teisest maailmast -- vähemalt loo kontekstis -- , et mind oma esitusega veenda.

Tehniliselt poolelt, hindasin ma näidendis voolavat, tihedat ja värvikat dialoogi, mis oli sügav, kuid selge, arusaadav ning kergelt jälgitav. Kohe üldse ei sobinud mulle aga lavakujundus ning seda pigem just Estonia lava pärast. Kinnikaetud lavaaugul tegevust väga ei toimunud ning seega oli tegevus paigutunud liiga kaugele lava tagumisse otsa ning, isegi esimeses reas istudes, jäi toimuv kuidagi ülearu eemale. Samuti, oli lava liiga mahukas ning lugu uppus kuidagi selle sisse ära. Enam mõjusam oleks olnud vahetum, pisem ja intiimsem etenduse paik -- ehk ta Ugala saalis seda vast ka oli. Lisaks, kuigi meeldejääv ning emotsionaalselt puudutav näidend, oli konkreetne autori teos ülemäära trööstitu ning see varjutas mulle teatri, kui meelelahutuse pakkuja, funktsiooni. Veendusin, et jätkuvalt, suudab ühe vähese näitekirjanikuna mu sisemist tasakaalu nii ohtralt paigast puksida vaid Tennessee Williams.