Teater: "Dorian Gray portree" NUKUs!

Eile käisin vaatamas NUKU teatri suvelavastust "Dorian Gray portree".

Pealkiri: Dorian Gray portree
Teater: NUKU
Autor: Oscar Wilde
Asukoht: Kino Helios

Foto: Jaana Süld

Dramaturg ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja - kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn
Koreograaf: Renate Keerd
Kestus: 2 h ja 30 min koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 14.06.2015
Millal nähtud: 14.06.2015
Minu hinnang: 5/5

Osades:

DORIAN – Mart Müürisepp
lord HENRY – Andres Roosileht
BASIL – Tarmo Männard
SYBIL – Jaune Kimmel
pr VANE – Liivika Hanstin
JAMES – Ringo Ramul
ROMEO – Are Uder
ALAN – Riho Rosberg
SADAMANAINE – Lee Trei
GLADYS – Kaisa Selde

AMM - Riho Tammert

Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kuulub minu lemmikteoste hulka. Ta on šokeeriv, psühholoogiliselt jultunud, aususest alasti ja inimlikke ihasid ja kirgi halastamatult paljastav ning briljantselt kirjutatud. Kuidas suutis NUKU uuslavastus kõike seda elavalt ja hästi kirjutatud teost lavale panna? Suurepäraselt!

Foto: Jaana Süld

Millest siis lavastus räägib?


"Dorian on kütkestav noormees, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus." (NUKU)

Lavastus algab sellega, kus Dorian kohtub lord Henryga kunstnik Basili ateljees, kus Basil maalib Dorianist portreed. Silmnähtavalt Dorianist sissevõetud, paneb Basil oma hinge Doriani portreesse. Pilt tuleb imeilus ja Dorian avastab, et lord Henry öeldud sõnad ilu ja nooruse kohta on tõesed. Kui tema vananeb, siis säilitab tema pilt kogu nooruse ja ilu. Doriani soov, et tema pilt vananeks tema asemel saab talle needuseks. Ka kohtumine lord Henryga mõjutab Doriani suunas, kust saab alguse tema allakäigu keerdtrepp.

Foto: Jaana Süld

Wilde'i kirjutatud ja Kelleri lavastatud tükk tegeleb aegumatute teemadega: Kust peaks minema piir julmuse ja headuse vahel? Mida toob endaga kaasa egoism ja ainult enda jaoks elamine arvestamata teistega ja nende tunnetega? Kui halb on halb ja kui hea on tegelikult hea? Kas halb võib muutuda heaks? Kas halvas on ka head? Kas on võimalik elada oma elu nii, et teed kõike, mida hing tõeliselt ihaldab maksmata oma tegude tagajärgede eest? Mis on sõprus ja kas ja kuidas sõbrad meile mõju avaldavad? Kas armastus saab olla tingimusteta või on armastus ainult enesekeskne? Kas on võimalik elada ilma südametunnistuseta?

Õnneks ei anta nendele küsimustele ühest konkreetset vastust, ehkki Doriani lugu annab kaudselt mõista, mis toimub inimese hinges pärast kõike seda, mida ta teinud on. Inimene ise määrab oma tegudega selle, kes ta on ja lõppkokkuvõttes tuleb kõik ringiga inimesel endale tagasi - kasvõi tema enda sees ja mõtetes. 

Mis mulle meeldis?

Ehkki lavastus on pikk, siis oli ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt põnev. Wilde'i originaalteos on suhteliselt tekstitihe ja -mahukas (dialoogid ja monoloogid) ja see peegeldus ka lavastuses, kuid ka lavastuse visuaalne pool oli märkimisväärne ja need kaks suudeti ilusasti tasakaalus hoida nii, et üks ei lämmatanud teist.

Foto: Jaana Süld

Mulle meeldisid lavastusse pikitud visuaalteatri osad. Olgu see siis valgustusega tekitatud efektid ja varjud, kardinate taga toimuv koreograafia ja tantsud, videolahendused - need kõik olid efektsed ja lisasid lavastusele süngust ja omapära. Ma nautisin nii Doriani vananemist videol, Doriani ja lord Henry teekonda ühest bordellist ja urkast teise koos koreograafiliselt lavastatud BDSM stseenidega kui ka Doriani armastuskirja kirjutamisel ilmuvat teksti või siis kardinatelt ja seintelt valguvat verd Basili surmastseenis. Sellised väikesed, aga olulised visuaalteatri stseenid lisasid lavastusele vürtsi, teravust ja ka raamatust tulenevat olulist tausta. Kui sellele panna juurde veel õudust tekitav ja laval toimuvat toetav muusika ja helisalvestused ja hääled, mida Dorian oma peas kuulis, siis oli komplekt täiuslik. Sünge ja õudne ja ilus - ja kõike seda samaaegselt.

Foto: Jaana Süld

Ma usun, et on vaatajaid, kes oleks soovinud, et lavastus oleks toodud kaasaega, aga mina nautisin just seda, et ta oli jäetud omaenda ajastusse. Teemad, mida lavastus käsitleb on nagunii tänapäevased, nii et tuua kogu keskkond kaasaega oleks minu arvates rikkunud ära selle lavastuse võlu. Minu poolt kiitus lavastaja julgusele, et tükk on oma originaalses ajas.

Väga vinge oli ka lavastuse lõpp, kus Dorian rippus jalgupidi õhus, mis meenutas Taro kaartide "The Hanged Man" kaarti, mis peaks sümboliseerima enese aktsepteerimist, minna laskmist, kogemustele allumist, jumala tahte aktsepteerimsit ja kannatuste lõpetamist. Väga tabav sümboolika lõpetamaks Doriani teekonda!

Ma ei saa mainimata jätta ka kohta, kus lavastus toimus - Heliose kino. Ka selle ruumi ilme aitas lavastusele kaasa. Kunagi suursugune koht, mis oma tumedates toonides ja lagunevate seintega meenutas Doriani portreed - sünget ja kõdunevat.

Ja jõuamegi veel ühe meeldiva teemani, ilma milleta ei oleks lavastus olnud see - näitlejate ja trupini!

Foto: Jaana Süld

Trupp ja tegelased:

Dorian on minu arvates üks põnevamaid tegelasi kirjanduses. Nooruses kütkestav, heatahtlik, rikkumata ja pärast lord Henryga kokkupuutumist õpib ta elu tundma hoopis teistmoodi kuni temast saab küüniline, julm ja isekas inimene, kes ei vali oma eesmärkide ja soovide saamiseks vahendeid. Ometi, ka juba keskeas proovib ta endale sisendada, et ta on hea ja et ta tahab head. Mis sest, et enda väärtuste järgi, aga siiski. Minu jaoks on alati olnud huvitav küsimus ja teema, kas Henry on see, kes Doriani muutis või aitas lord Henry lihtsalt Doriani eneseleidmiseni kaasa, et Dorianist saaks see Dorian, kes ta oma elu jooksul oli. Nagu Henry ka ütleb, et "see ongi tõeline Dorian".

Mart Müürisepp tegi minu arvates väga hea esitluse Dorianiga. Eriti meeldis ta mulle just siis, kui Dorianist oli saanud iseenda pahelisuse vang (või vabastaja - sõltub vaatenurgast). Ta suutis välja tuua Doriani erinevad nüansid: lapseliku nooruslikkuse ja siiruse, küpse dändi, tema eneseimetluse ja hirmu ning südametunnistuspiinades ja enda deemonite käes vaevleva mehe. Ta oskas välja tuua ka Dorianis peituva elunautiva hedonisti ja Doriani jõhkruse. Müürisepa tugevus on kindlasti ka oskuses oma kehakeelega väljendada oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid. Suurepärane Dorian!

Foto: Jaana Süld

Lord Henry on minu jaoks niisama intrigeeriv kui Dorian. Ta on nii küüniline ja samas ka nii saatanlikult aus, öeldes Wilde'i sõnadega välja väga palju seda, mida inimesed mõtlevad ja millest vahest kaunistavad, julgemata seda reaalselt teoks teha, sest ükski inimene ei ela täiesti üksi ja ühiskond paneb paika meie moraalid ja aukoodeksid. Henryl seda pole, vähemalt sõnade järgi. Ometigi leidub lord Henrys ka naiivsust, tabamata Doriani tegelikku olemust.

Foto: Jaana Süld

Andres Roosileht lord Henryna oli vägev! Elegantne, pealtnäha hoolimatu ja süüdimatu, terava mõistuse ja veelgi teravama keelega. Mulle väga meeldis vaadata, kuidas Roosileht näitas Henry vananemist, jäädes sama värvikaks ja iseenedale loomutruuks kui noores eas.

Müürisepa ja Roosilehe duo tegi sellest lavastusest tõelise pärli! Muidugi, peale nende tahaks veel esile tuua Tarmo Männardi healoomulise Basili, kellel jätkus armastust Doriani vastu ka siis, kui kellelgi teisel Doriani enam usku ega austust polnud. Männard tasakaalustas imeliselt laval olevat pahelisust, küünilisust ja julmust. Paradoksaalselt ja Wilde'le omapäraselt langes ta kahjuks just iseenda headuse lõksu.

Jaune Kimmeli Sybil oli ka esiletoomist väärt. Nii oma armastuses kui ka meeleheites oli ta just selline nagu ma Sybilit olen ette kujutanud. Ilus!



Kokkuvõttes:

Vaatemänguline, terava dialoogiga, andekate näitlejatega ja julgete visuaalefektidega lavastus, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna!

TREFF: "Faust" - VAT Teater!

Foto VAT Teatri kodulehelt

Visuaalteatrifestival TREFF on täies hoos! Esimene arvustus TREFFi raames tuleb VAT Teatri lavastuse "Faust" kohta.

Pealkiri: Faust
Teater: VAT Teater
Kirjanik: Johann Wolfgang von Goethe
Lavastaja: Aare Toikka
Kunstnik ja helilooja: Kaspar Jancis
Videokujundaja: Peeter Ritso
Osades: Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Madis Muul
Žanr: Visuaalteater, tragöödia
Kestvus: 1 tund ja 30 minutit ilma vaheajata
Esietendus: 29. 11. 2012
Millal nähtud: 05.06. 2015

"Faust" esietendus juba aastal 2012 ja sellest ajast peale on teda saatnud ainult positiivsed ja rajud arvustused. Tänu TREFFile võtsin ennast lõpuks kokku ja läksin vaatasin selle kiidetud ja auhinnatud tüki ise ka ära.

Kõigepealt, üks aus ülestunnistus. Ma pole kunagi VAT Teatrit nende kodukohas Rahvusraamatukogu Teatrisaalis vaatamas käinud. Ma olen nende lavastusi vaadanud küll, aga mitte kunagi nende enda väikeses saalis. Miks ma sellest üldse räägin? Sellepärast, et nende saali asukoht ja saal ise mulle väga meeldisid. Hubane, intiimne, sünge. Kuna saabusin natuke varem kui ettenähtud ajal, siis oli mul aega natuke ringi vaadata. Mitte saalis, aga selle eesruumis, seal, kus inimesed etendust ootavad. Lahedad fotod ja ülevaated nii VAT Teatri kui ka teater Variuse lavastustest, lõhnaküünlad, väga sümpaatne teenindus, lõõgastav muusika. Selline mõnus tunne tekkis justnagu hakkaks spasse minema. Inimesed sisenevad ruumi vaikselt ja ma olen täiesti veendunud, et ka nemad tunnevad täpselt sama või sarnast tunnet, mida mina, sellist kergelt pühalikku ja ootusärevat. Istutakse vaikselt ja kultuurselt. Terve see õhkkond nakatab inimesi.

Foto VAT Teatri kodulehelt

Teate, mis mulle veel meeldis? Etendust oodates kuulsin päris palju võõrkeeli ja seda ei juhtu just eriti tihti. Jah, soome keelt kuuleb hulgaliselt ja seda tavaliselt Rahvusooperis Estonia fuajees, sest soomlasi tuuakse Estoniasse bussitäite/laevatäite kaupa ja vahelduseks oli supermeeldiv kogeda seda, et vaatajaskonnas leidus ka teisi rahvusi. Sattusin rääkima noorte leedukatega, kes on teatritudengid, aga kes osalevad TREFFil ka selleks, et nagu mina kirjutada arvustusi. Muidugi, nemad on teatriprofessionaalid, kes teavad nähtavasti täpselt, mida kõike visuaalteatri puhul märgata. Teine asi, mida ma enne etendust märkasin, oli see, et väga erinevad vanusegrupid olid esindatud, teismelistest kõrge eani välja. Kindlasti tuli erinevate rahvuste kohalolu sellest, et osad teatrikülalised olid teised TREFFil osalevad näitlejad ja trupid, aga kindlasti ka seetõttu, et tegemist on visuaalteatriga. Ja see toobki mind tagasi konkreetse lavastuse juurde. Te vabandage mind, et ma koheselt arvustuse juurde ei asu, aga mulle lihtsalt väga meeldis see õhkkond, mis mind tervitas.

Niisiis, Faust!

Kõik need rajud ja positiivsed arvustused, mida ma Fausti kohta olen lugenud, need vastavad tõele! Aga alustagem algusest.

Fausti lavastus sisaldab endast kombinatsiooni nelja inimese mõjudest: Johann Wolfgang von Goethe, kes kirjutas värsstragöödia "Faust"algversiooni; Christopher Marlowe, kes tegi sellest näidendi "Doktor Faustuse traagiline lugu"; Friedrich Wilhelm Murnau, kes tegi Faustist esimese mustvalge tummfilmi ja viimaseks Aare Toikka (ja arvatavasti terve trupp), kes kõigist kolmest eelnevast mõjutatult pani kokku visuaalteatri lavastuse "Faust" just sellisel kujul nagu teda VAT Teatris näidatakse.

Tanel Saar ja Ago Soots. Foto VAT Teatri kodulehelt

Esimesena hakkab mulle silma lavakujundus, mis on väga lihtne: 4 valget seinaplaati (millest hiljem saab lava ja põrand ja tuleriit), paremal klaver (mida edumeelselt kasutas terve lavastuse jooksul Madis Muul), vasakul midagi, mis meenutab moodsat rätikuga Gotlandi käia (millega tekitati tuulevilinat nagu hiljem selgus). Kõik on läbimõeldult minimalistlik. Must-valge. Ei mingeid liigseid vidinaid, lihtsalt lava.

Lavastus hakkab videolahendusega, kus näidatakse Murnau tummfilmi algust, kus Jumal ja Saatan teevad kihlveo selle kohta, et kui hukas on inimsugu ja kellele kuuluvad inimhinged. Eks te võite ju arvata, et kumb kumma poolt kihla vedas. Inimsoo võimekuse ja tuleviku ja kihlveo objektiks osutub doktor Faust. Kui Saatan võtab linna katkuga, siis tekib juhtmetes lühis ja tummfilm tuuakse reaalselt filmist lavale. Ja hakkabki pihta.

Sõnateater vs visuaalteater:

See, mis järgnes, oli geniaalne, värske, uudne ja teistmoodi - vähemalt minu jaoks. See oli segu füüsilisest teatrist, pantomiimist, tantsust, sõnateatrist ja seda kõike esitati elava muusika saatel. Sõna oli selles lavastuses ilmselgelt tagaplaanil. Ma arvan, et seda lavastust oleks saanud ka täiesti ilma sõnadeta teha, aga inimestele, kes ei ole Goethe loominguga või siis Fausti looga üldse kursis - nende jaoks oleks ilma tekstita olnud lavastust arvatavasti raske jälgida. Olles lugenud Goethe teost ja näinud ka erinevaid Fauste nii laval kui kinolinal, siis lugu iseenesest oli mulle tuttav ja kui lavastaja oleks otsustanud sõna üldse lavastusest välja jätta, siis ka see oleks sobinud. Küll aga olen ma tänulik, et sõnateatri osa oli tükis olemas, sest näitlejad panid ka palju ilmekust, värvu, vürtsi ja huumorit oma hääletoonidega ja rääkimisega just lavastuse sõnalisse ossa.

Kusjuures, teksti ei esitanud mitte osatäitjad ise, vaid nende kolleegid, kes parasjagu laval ei olnud. Näitlejad laval ainult liikusid ja maigutasid suud, tekst ja sõnad tulid lava kõrvalt. Laval olev osatäitja sai keskenduda oma tegelasele, miimikale, kehalisele liikumisele. Ja ausalt, minu jaoks oli hämmastav, kui hästi näitlejad oma kehasid kontrollisid ja nad tegid seda, vähemalt pealtnäha, imelise kergusega. Ma kujutan ette, kui raske see puht füüsiliselt võis tegelikult olla, aga tõepoolest, mulle kui vaatajale tundus, et see tuleb mängeldes. Ja seda oli kohe ilus vaadata, kui heas füüsilises vormis need näitlejad on.

Näitlejatest:

Öeldakse, et üks kett on sama tugev kui on keti nõrgim lüli. Selles trupis ei olnud ühtegi nõrka lüli ja seetõttu jättis lavastus terviklikkuse mulje. Ago Soots Fausti ja Tanel Saar Mefistofelesena olid lihtsalt suurepärased. Oli uskumatu, kuidas Ago Sootsi pikk keha muutus vastavalt sellele, mis vanuses Fausti ta mängis. Kui vaja, oli ta plastiline, tugev, jõuline, õrn, graatsiline ja samas võis ta olla ka hädine ja kokkukuivanud vanamees. Tanel Saar oli minu jaoks selle õhtu suurim üllatus .. ja šokk. Just heas mõttes, sest tema Mefisto oli hirmutav, hurmav, flirtiv, meelitav, saba ja sarvedega selle kõige loomingulisemas mõttes. Tema näoilmed, käte ilmekus, miimika ja isegi keel - kõik, mis oli, see lasti käiku, et jätta Mefistost tõeliselt saatanlikku muljet. Ja see õnnestus tal väga hästi. Meelis Põdersoo ja Margo Teder kehastasid päris mitmeid rolle ja tegid seda sama ägedalt nii laval kui ka lava kõrval teistele näitlejatele sõnasid suhu pannes (teksti lugedes). Nende näoilmed olid hindamatud, kord naljakad, kord traagilised. Ma ei saa mitte mainimata jätta ka Katariina Rataseppa, kes täitis nii naispeaosalise Margareta rolli kui ka mitut teist rolli ja tegi seda sama hästi kui ta kolleegid.

Kokkuvõtvalt:

Suurepärane, maagiline, uudne, füüsiline, visuaalne! Ma loodan, et seda mängitakse ka järgmisel hooajal ja juhul, kui te kuulute nende hulka, kes pole veel VAT Teatri "Fausti" näinud, minge vaatama! Hea elamus garanteeritud!

Ilusaid teatrielamusi!

Teater: "Romeo ja Julia" - TÜVKA 10. lennu diplomilavastus Draamateatris!

Tere teatrihuvilised!

Käisin Eesti Draamateatris vaatamas TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10.lennu diplomilavastust Romeo ja Julia. Siin on muljed.

Pealkiri: Romeo ja Julia
Teater: Eesti Draamateater/TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lend/Must Kast
Kirjanik: William Shakespeare
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Kestvus: 2 tundi ja 40 minutit koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 29.05. 2015
Millal nähtud: 29.05. 2015
Minu hinnang: 3/5



Ma arvan, et William Shakespeare näidend Romeo ja Julia ei vaja erilist tutvustust, ma usun, et enamus inimesi maailmas vähemalt on kuulnud, millest Romeo ja Julia räägib. Lühidalt, lugu räägib kahes noorest armastajast, keelatust armastusest, peresisestest suhetest ja kahest vihavaenul olevast perest.

Lavastus tekitas minus vastakaid emotsioone ja mõtteid. Vastakaid just sellepärast, et etenduses oli päris palju asju, mis mulle meeldis ja oli ka seda, mida ma kas ei mõistnud või mis mulle ei meeldinud. Alustan seekord kriitilistest tähelepanekutest.

Mis mulle ei meeldinud?

Lavastus oli pikk ja venitatud. Päris palju oli tühje pause, mis arvatavasti pidid tunduma mõjusad, panema järele mõtlema, kas tekstile või olukorrale, mis parasjagu laval toimus, aga jätsid mulje nagu venitatakse liigselt. Samal põhjusel kadus etendusest ka fookus. Ma oleks väga tahtnud tegelastele kaasa elada, aga ma kuidagi ei suutnud. Ausõna, ma proovisin! Lavastus ei kiskunud mind kaasa sellesse maagilisse maailma, mida teater peaks suutma pakkuda - sellisesse maailma, kus ma suhestun ja mõistan ja tunnen. Mul hakkas vahepeal igav ja mõtted läksid lavastuse juurest ära. Ja see ei ole hea. Kohati pidin ma end sundima etendust jälgima. Ma ei teagi, kas lavastuse tempo oli liiga aeglane või tuli see sellest, et ma ei suutnud tegelastele kaasa elada. Etendus jättis mind ükskõikseks. Ma pigem vaatlesin kui vaatasin.

Osa dialoogist läks kaduma, ma lihtsalt ei kuulnud. Eriti neid osasid, kus Julia läbi akna Romeoga vestles. Ma ei kuulnud siis ei Juliat ega Romeot. Kusjuures, ma ei istunud viimases reas ja kõrvakuulmisega peaks mul ka kõik korras olema, aga näitlejad lihtsalt rääkisid väga vaikselt, ka siis kui saalis oli haudvaikus. Muusika ka nähtavasti segas kuulmist osades stseenides.

Mis mulle meeldis?

Mulle meeldis, et Shakespeare'i oli toodud kaasaega, see oli värske ja uudne, vähemalt teatrilaval, kus Capulettid olid rikkast perest ja Romeo, Montecchi perest, mitte nii mõjukast. Shakespeare'i klassikaline värsistatud tekst oli segatud kaasaegse tekstiga, mis oli siis kas noorte näitlejate või lavastaja poolt lisatud ja mu arust lisas see natuke vürtsi. Mulle meeldis ka see viis, kuidas Shakespeare'i teksti kõneldi. Mitte paatoslikult ja lüüriliselt, vaid pigem moodsalt, vesteldes ja jutustades.

Mulle meeldisid väga ka osad konkreetsed stseenid. Eriti äge oli minu arvates peo stseen, kus esialgu joodi viisakalt ja mida hetk edasi, seda rohkem muutus pidu läbuks. Kes tantsis kes jõi, kes kippus kaklema, kes jauras niisama sõpradega, kes kippus tegema midagi, mida ta järgmisel hommikul enam mäletada ei sooviks - see kõik oli kuidagi väga realistlik. Kahju natuke, et ka see stseen liiga pikaks venis, aga inimesi laval oli sel ajal huvitav jälgida ja see hoidis tähelepanu.

Ma nautisin etenduse algusest lõpuni seda, kuidas kasutati mobiiltelefone. Nii nagu tänapäeva ühiskonnas kombeks, näpitakse neid vidinaid pea kogu aeg, siis nii ka lavastuses.

Ka näitlejatöödes oli rohkelt materjali, mida esile tõsta.

Näitlejatest:

TÜVKA 10. lennu näitlejad on andekad. Mul on õnnestunud mõnda nende tehtud lavastust näha ja minu arvates on tore, et meil on peale kasvamas mitmekülgseid näitlejaid.

Mis puutub Romeo ja Julia lavastusse, siis oli selles tükis neid, kes jäid eredamalt silma ja neid, kes olid üsna märkamatud. Olgu öeldud, et Romeot ja Juliat kehastavad kaks erinevat näitlejapaari. Esietendusel mängis Romeot Märt Koik ja Juliat Kaija M. Kalvet. Ma usun, et järgmisel etendusel tegid seda siis Silver Kaljula ja Birgit Landberg.

Kõige eredamalt täht sellel õhtul oli Romeot mänginud Märt Koik. Ma tabasin end lavastuse ajal mõttelt, et nii vahva on vaadata, kuidas peaosaline esitab Shakespeare loomingut nagu muuseas, aga samas mõjusalt ja realistlikult. Väga hea oli ka Kaarel Targo Lorenzona ja iga kord kui ta laval sõnaõigust omas, siis oli lava tema päralt ja tema kohalolek pani kuulama. Liina Leinberg Julia ammena oli ka äge ja särtsakas!

Kokkuvõttes:

Minu arvates on selle lavastuse puhul kõige suuremaks miinuseks see, et ta venis ja tempo oli aeglane, selles ei olnud minu jaoks piisavalt draamat ja tegelased ei pannud mind endale kaasa elama. Samas oli mulle sümpaatne Shakespeare kaasajastamine. Ma soovitan seda tükki siiski vaatama minna, sest oma silm on ikkagi kuningas.