Seekord ühest minu lemmikumast festivalist, mis mais 2025 taas vaatajaid kostitab. Ülevaated 2023. aasta TREFFilt, hilinemisega nagu alati. Eesmärk on julgustada läbi minu ägedate kogemuste inimesi visuaalteatrile võimalus andma.
Pealkiri: Klounifoobia
Teater: Opposable Thumb Theatre
Riik: Suurbritannia Kestus: 1h 15 min Millal nähtud: 25.05.2023 (Noorsooteatris) Minu hinnang: 4.5/5
Kui ikka esimesse ritta istuda, siis tuleb arvestada, et sind võidakse lavale tirida. Nii minu ja sõbrannaga juhtuski. See oli lõbus ja äge. Eriti kui tuuma koostisega värvikas jook meile kätte anti, mu sõbranna juukseid kammiti ja minult uuriti, et mis soengut ma sooviks. Mulle tegelikult väga meeldivad etendused, mis publikut aktiivselt kaasavad ning antud etteaste tegi seda lademetes. Pidevalt sai keegi vaatajatest võimaluse lavale suunduda või siis oma panust tüki edasiviimisesse ja arendamisse pakkuda. Tihtipeale on need seigad alati nii kohmakad ja naljakad, et tõesti on muhe (see, kuidas kloun hääldas "Kaisa" nime oli veidralt vahva). Tegu oli äärmiselt koloriidse tükiga, millel eri kihte ja tasandeid. Lisaks klounide kurvale "saatusele" on keskmes veel igast sotsiaalsed konfliktid ja probleemid. Käsitletakse teemasid nagu eksistentsiaalsed dilemmad, unustuste hõlma vajumine, oma aja ära elamine, eesmärgi puudumine, tähtsusetuks muutumine, vaimne ja emotsionaalne langemine, lõksus ja piirangute kütkeis vaevlemine, kontrolli puudus enda elu üle, tühjakstõmmatus, ärakasutamine ja siis ära viskamine, ja isegi homoseksuaalsus saab korraks puudutatud eriti kirglikul tipphetkel. Neil kahel naljahambal ei ole kerge elu, kuid nad võtavad viimast ning pakuvad publikule iroonilist, sarkastilist, jalaga-tagumikku slapsticki, koomilist, farsilist ja paroodialikku huumorit. Mehed naeravad ja nutavad kõigi ning kõige üle, mitte miski pole kaitstud. Kindlasti on tükk väga must komöödia, teatud elementide traagikaga, ja ihu paljaks võtmisega. Mulle eriti meeldi ja peibutas piletit ostma lavastuse sisukokkuvõttes fraas: "Hoiatus: "Klounifoobia" sisaldab "pettumust valmistavat alastiolekut". Etendus oli üks meeleolukaid ja kaasahaaravamaid mida ammu näinud. Sa reaalselt tundsid energiat, mis lavalt voogas, ja said konkreetselt olla sündmuste keskel ning mängiga toimuvas otsest rolli. Laval rullus lahti täielik kaos ning püha ei olnud miski. Kord oldi ülimas ekstaasis, siis langes õhkkond hirmu ja ängi valda -- täiest bipolaarne. Eks ta omajagu totakas oli ka ja võis teatud inimesi oma teemakäsitluses ärritada, kuid reaktsiooni välja tirimine kõigist saalis viibijatest oligi eesmärk. Lisaks tavapärasele sõnateatrile on tükki integreeritud, lisaks, nukuteatrit, pantomiimi ning kõikvõimalikke tehnikaid ja võtteid, et publiku pilku jäägitult enda peal hoida ning vaatajat nende kahe õnnetu klouni "rasketele" üleelamistele kaasa elama panna. Konkreetse TREFFi kõrgpunktist kulminatsioon minu jaoks.
-----------------------------------
Pealkiri: Üksildus
Teater: Teatrodistinto
Riik: Itaalia Kestus: 0h 40 min Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis) Minu hinnang: 3.5/5
Lugu naabritest naisest ja mehest, kes elavad teineteise vastas korterites, milledel läbipaistvad seinad ning vahel kiviklibu täis koridor. See krudises tegelaste jalge all rahustavalt, mis on ka üks ainukesi helisid, mida lavastuses kohtab. Sõnu etenduses ei kasutata, kõik toimib kehakeele ja näoilmete põhjal. Kivide keskelt on jõuliselt tärkamast üks taimeke, mida tegelased kastavad, ja mis sümboliseerib paari tärkavat suhet. Kui reaalsuses oleks kõik vaataja poolt seintega peidetud, siis näeb publik paari nagu puuris või klaasist eraldustega ruumis, kus midagi ei jää jälgija võõra ja uudishimuliku silme alt varjatuks. Ei mõlema kiiksud enda riidesse panemises ega kodukorrastamises, veidrad grimassid, praktikad ning harjumused. Nende kõige salajasemad soovid, igatsused ja unistused. Üks hetk hakatakse üksteisele ühisaladesse kingitusi jätma ning paar liigub samm sammult aina lähedamale ja lähedamale. Kuni lõpuks kohtutakse näost näkku ja toimub füüsiline kontakt. Pärast koroonakarantiini on etendusel palju sügavam mõte. Üks asi on olla üksildane ja ihaleda lähedust ning kiindumust niisama, tavatingimustes ja iseloomust lähtudes, nt olla häbelik või introvertne. Teine asi on olla sunnitud füüsilisse eraldatusesse ja keerulisse psühholoogilisse seisu vastu sinu tahtmist, kust sa ehk ei suuda isegi pärast piirangute lõppu vaimselt välja tulla. Loo keskmesse võime peegeldada nii tahtlikku kui tahtmatut isolatsiooni ning tungivat soovi neid hirmu, harjumuse või eneseületuse päitseid murda. Tegu on sümpaatse looga üksteise leidmisest, inimkontakti tähtsusest, positiivsest n-ö kassi-hiire mängust, kurameerimisest ning soovist olla kellegi jaoks olemas ning ise olla teise jaoks eksisteeriv. Koroonaga seoses on etendusel lisakiht ja ekstra väärtus, mis paneb eri tahkude üle mõtlema ning leidma ja lahkama uusi nurki. Romantiline ja helge tükk, mis veidi ehk lihtsakoeline ja esmapilgul pinnapealne, kuid tasub sisse süüvida, näha rohkemat, näha nähtamatut, nagu need olematud seinad tegelaste vahel, need õhust barjäärid. Sümboolselt, kui mõistad, et inimeste vahel on vaid mõttelised takistused, siis võtab üksilduse kontseptsioon hoopis teise tähenduse.
------------------------------------
Pealkiri: Seanss
Teater: Jan Jedenak
Riik: Saksamaa Kestus: 0h 20 min Millal nähtud: 26.05.2023 (Kanuti Gildi saalis) Minu hinnang: 3/5
Imelikul kombel jättis see tükk mind natuke külmaks. Ta oli kiire, dünaamiline, üllatusrohke, sisukas ja omajagu kõhe, kuid, paradoksaalselt, kuidagi etteaimatav, ennenähtud ning tuim. Liiga meta, liiga diip, liiga kunstilik, liiga sunnitud, liiga üksluine. Ma ei tea kuidas need kaks vastakat muljet etendusest mul said tekkida ja kuidas nad koos eksisteerida olid võimelised. Ju siis tekitas nähtu minus väga konfliktseid tundeid, mis on tegelikult äge, sest tiris välja emotsioonid ja pani kogemuse üle sügavalt järele mõtlema. Kontseptsioon oli inspireeritud Guy de Maupassanti fiktiivsest päevikust „Le Horla”, millega ma, kahjuks, tuttav ei ole. Etendus koosnes katkendlikest omavahel seotud, kuid ühtlasi ka seosetutest piltidest, mille vahel saalis pilkane pimedus. Nagu vaataks videot, mis hakib või diapositiive slaidiprojektorilt. Need mõnesekundilised hetked olid justkui tervikuna esialgselt jäädvustatud, kuid makilint, mida taustal mängiti kui süžee originaallindistust, kippus kinni jääma ning omadega täitsa segi minema. See siis peegeldus edasi visuaali, mis vaataja ees lahti rullus. Keskne tegelane oli kummaline mees, kellel üks hetk käes nuga, siis ilmus õun, siis klaas piima, siis muutus ta poosi, siis äkitselt ilmus mingi jube tüüp ta kõrvale, siis kadus, siis tegi ta veidraid grimasse ja kentsakaid liigutusi, jne. Nagu keegi oleks teda pikalt tavategevustes filminud ja video pannud topelt kiiruse peale ning siis jälle seda mitu korda aeglustanud. Justkui oleks teadvuse voolu laadset tehnikat kirjanduse asemel etenduses kasutatud, kuid sujuvus läks veelgi enam nässu. Mehe reaalsus on jooksnud kokku üheks massiks ning tundub, et ta hakkab hulluks minema, ei maga, ei puhka, ei mõtle, ei hinga -- lihtsalt üks katkendlik hetk teise järel. Aeg ei kulge enam normaalselt vaid midagi on teravalt paigast ära nihkunud. Midagi piinab ja painab meest. Kas see tontlik teine tüüp, kes vahepeal ta kõrvale ilmus? Kas maki lindistused on võetud otse hullumaja sessioonidelt? Igatahes, idee oli põnev, teostus intrigeeriv, tempo kaasahaarav, esitlus pinget kruttiv ja pinev, õhustik köitev ning, samas, eemalepeletav, kuid tükk ei suutnud mind puudutada. Midagi oli selles liiga läbi mõeldut ja katsumatut, otsekui ülemäära perfektset ja sügavalt filosoofilist, mis mind eemale lükkas.
-----------------------------------
Pealkiri: Klaveritükk
Teater: Felix M. Ott
Riik: Saksamaa Kestus: 0h 45-55 min Millal nähtud: 27.05.2023 (Kanuti Gildi saalis) Minu hinnang: 4/5
Pealtnäha suhteliselt üks ühele etendus, kus mees ei ole rahul klaveriga, võtab selle lahti ja paneb siis jälle tükk-tüki haaval kokku endale sobivaks. Ohtralt tehnilist oskust, füüsilist jõudu ja pillimeisterlikkust eeldav tükk. Samas, kui natuke sügavamale puurida, siis võib nähtut interpreteerida eri viisidel ja sellele põhjalikumat tähendust pakkuda. Võtmesõnadeks on tasakaal ja dekonstrueerimine. Millegi täiusliku enda jaoks täiuslikuks tegemine. Iga detail peab passima, iga tükk peab olema läbi mõeldud, iga aspekt peab toetama artisti. Algselt ei olnud pillil õige kõrgus, midagi oli nihkes, detailid ei olnud mugavalt paigas, midagi ei klappinud siin ega seal. Fookuseks on koostöö: instrument peab olema ülimas balansis mängijale, kes peab sealt välja pigistama ainult perfektseid meloodiaid. Ainult siis, kui kõik on oma kohas, kas nagu originaalis või mitte, on muusik võimeline ülimatu loomingut pakkuma. Õppetunniks võib võtta ideed, et inimene on sunnitud end vormima vastavalt raamistikule või vahendile, kuid ehk ei peaks see nii olema. Miks ei võiks raamistik, antud olukorras siis klaver, end modifitseerida ja kohanduda vastavalt mängijale. Inimene valib ise vormi ja selle tulemusel on muusika veelgi kõlavam ja tähendusrikkam. Vahet ei ole kas instrument ei näe enam algselt ideaalne välja, sest klaver on ju ikka klaver, inimene on ikka inimene ja muusika on ikka muusika, peaasi, et tulemus kahe sümbioosis on hiilgav. See koostöö ei pruugi olla visuaalselt ja tehniliselt täiuslik, mida illustreeris lõpliku konstruktsiooni õrnus ja potentsiaalne lagunemisoht, kuid ta oli oma ja eriline. Teda saab edaspidi alati veel täiustada. Aga jah, konstantselt oli vaatajana hirm, et midagi läheb kasvõi millimeeter valesti ja kogu asi kukub kolinal kokku. Kuid, ei, mees hoidis iga musklit vaos, oli "kontroll" personifitseeritud, ja võttis klaveri tükkidest ning pani ta täiesti paika tagasi. Omade kiiksude ja eelistustega, muidugi. Klaver oli klaver, kuid enam ei olnud ka. Kogu etteaste ajal olid helid võimendatud ning küll kriiksus tool ekstra teravalt mööda põrandat, küll klirisesid klahvid eriti karjuvalt, küll kajas ja kordas mingit võnget, kuid nii visuaalselt, pinge kruttimise mõttes ja heliliselt oli etenduse iga detaili rõhutatud ning kogu su pilk oli naelutatud igale pisemalegi liigutusele laval. Saalis oleks vast nõela kukkumist ka kuulnud. Tegu on etendusega, mis hoiab sind köidetult endal, kuigi taolisi tükke olen ennegi näinud. Sisu võib mõnele põnevust pakkuda ja kulbiga tõlgendamisvõimalust võimaldada, või jätta suhteliselt külmaks, sest peale füüsilise imetluse, klassikalist narratiivi nähtus otseselt ei leidu.
-----------------------------------
Pealkiri: Paabel
Teater: LOD muziektheater
Riik: Belgia Kestus: 0h 40 min Millal nähtud: 28.05.2023 (KUMUs) Minu hinnang: 4.5/5
See oli tohutult hüpnotiseeriv, lõõgastav ja erinevatele meeltele pai tegev sessioon. Kogemus mõjus veidi nagu ASMR. Kuid mitte ainult tunnetele, kõrvadele, silmadele ja meeleolule ei pakutud efekti, vaid ka ajule, sest etendus andis ohtralt mõtlemisainet, ridade vahelt lugemist ning toimuvale erinevate interpretatsioonide leidmise võimalust. Vaataja ees avanevad üksteise järel üks n-ö karusell või miniatuurmaailma mudel teise otsa ning nende vahel keerleb, pöörleb ja liugleb kaamera, mis neist tillukestest paikadest ekraanile inimsuuruse universumi projietseerivad. Pisikesest nukukorterist saab päris elamu. Tehislikust saab ehtne. Laiuval laval on maketid kõikvõimalikest keskkondadest, mis mitmed osad meie argipäevast: pood, kontor, tehas, magamistuba, koosolekuruum, administraatori lett, jne. Kusjuures kõik on viimse detailini täietud autentse tibatillukese sisustusega, mis ekraanile jõudes annab eriti realistliku välimuse ja olemuse. Nt need kaustad ja värvilised toolid kontoris, need torud ja mootorid, need letid ja tooted poeriiulitel. Minu lemmikud olid kortermajade aknad, mis peitsid endas tuhandeid elusid. Etendus tekitas sellise veidra kognitiivse dissonantsi, kus kõik paigad peaksid justkui rõkkama elust ja energiast, olid kummaliselt väljasurnud. Otsekui oleksid inimesed haihtunud või siis oleks tegu ööga, kus ollakse kodus magamas. Tundus nagu maailm oleks pausile pandud, tühjaks jäetud ning kogu eluelement elimineeritud. See tekitas veidra tunde, sellise rahuliku ja, samas, kõleda. Ühtlasi tekkis idee, et maailm on siiski pidevas liikumises, isegi kui paistab, et see seisab, universum keerleb edasi, vaatamata sellele, et kas kahejalgsed seal figureerivad või mitte. Publik, kelle silmadeks oli ringi liikuv kaamera, oli justkui kutsumata või kutsutud külaline, kes passiivselt jälgis ja kulges koos fookusega. Nagu tulnukas, kes on külla tulnud ja uurib maailma nagu jumalus kõrgelt ning kaugelt. Taustaks on erinevad realistlikud helid, vastavalt siis asupaigale millele konkreetselt keskedutakse, nt kontori müra, konveierlindi töötamine, kuid inimhääli ei kostunud kordagi. Inimesi selles maailmas ei eksisteeri. Kui pingevaba ja vaikne võib kõiksus olla kui meid ei ole atmosfääri oma hääle, mõtete, tegemiste, lärmiga täitmas. Eriti vahva oli kuidas kunstnik kutsus lõpus vaatajaid lavale, et saaks nina minimudelitele eriti lähedale pista ja nende detailimeisterlikkust imetleda. Üks mu lemmikumaid TREFFi etendusi antud konkreetse aasta festivali jooksul. Lausa maagiline.
------------------------------------
Pealkiri: Maja
Teater: Sofie Krog Teater
Riik: Taani Kestus: 0h 55 min Millal nähtud: 26.05.2023 (Noorsooteatris) Minu hinnang: 3/5
Veidral kombel oli tegu etendusega, mida kõige suurema õhinaga soovisin näha. Olen nimelt krimkafänn ning see oli just rusikas silmaauku selle hobiisu täitmiseks. Kukkus aga välja nii, et tükk meeldis mulle konkreetse TREFFi repertuaarist kõige vähem. Ta oli, loomulikult, vahva, nutikalt lahendatud ja omanäoline, kuid kuidagi plass ning veniv. Kontseptsioon oli äge -- see kuidas ringlaval maja igast küljest ellu ärkas oli meisterlikult teostatud. Samuti oli osavalt ja kaasahaaravalt lahendatud heliefektid, valgustus, visuaalsed vahendid ja dünaamika. Süžee ise vist oli komistuskiviks, sest ei pakkunud ehk piisavalt pinget. Samas, päris karmiks ja komplitseerituks ka minna ei saanud, sest etendus on sobilik 12+ vanustele. Kuigi, seal olid omad üllatusmomendid nagu hinge liikumine igal pool ringi ja siis koera sisse. Ootamatul kombel oli lool omamoodi ulmeline aspekt ning see miksis edukalt õdusa elemendiga. Peab tunnistama, et olen alati väga tundlik igasugustele ehmatustele ja hirmutavatele olukordadele, eriti kui nendega käib kaasas vastava atmosfääri kruttimise samm sammult loomine ja ootusärevus, ning, õnneks -- või õnnetuseks -- oli ka see osa etendusest tegelikult edukas. Lahti rullub üks paras tohuvabaohu, mis leiab aset ühe perekonna matusebüroos, kus erinevad tegelased figureerivad siin ja seal ning ilmuvad lambist välja, ning sahkerdavad seda ja toda. Ehk oli minu rahulolematuse probleem mõneti karakterites, sest nad kippusid tüütama. Igatahes, tehniliselt on tegu hästi konstrueeritud ja nutikalt kokku pandud tervikuga, kasutades eri värvikaid vahendeid ja meetodeid, et publikut köita ning lugu jutustada, kuid minu jaoks jäi kogemus siiski pigem keskpäraseks. Ma ei oodanud eriti geniaalset mõrvamüsteeriumi, kuid natuke igavaks jäi kogu kompott, vähemalt ehk narratiivilt siis. Ka mu kaaslane ja kaks tuttavat, kes etendust külastasid, jagasid mu arvamust, seega, ei tohiks vist, seekord, asi olla ainult minus.
Pealkiri: "Mina, Sisyphos"
Teater: Puppet's Lab, Bulgaaria
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Veselka Kuncheva
Näitlejad: Stoyan Yovchev
Žanr: Visuaalteater, objektiteater, nukuteater, tants
Vanus: Noortele ja täiskasvanutele
Kestus: 1 tund
Esietendus: 2015
Asukoht: Kanuti Gildi Saal
Millal nähtud: 25. mai 2019
Minu hinnang: 5/5
Kui lavastus lõppes ja eesriie sulgus, siis ma mõtlesin tükk aega, et kuidas ma kõike seda, millele ma just tunnistajaks olin, kirjalikus vormis edastan? Kuidas kirjeldada midagi, mida on raske sõnadesse panna? Kuidas anda edasi lavastuse sisu, kui väga konkreetset süžeed ei ole ja mis ikkagi annab vaatajale ühe kauni tervikliku loo? Millise nurga alt peaks väljendama nähtut: kas objektiteatri, tantsulavastuse või hoopis mingi kolmanda žanri vaatenurgast? Üks on kindel, see, mida ma lavastust vaadates kogesin ja nägin, oli midagi, mida ma varem mitte kunagi ei ole näinud. Ja mulle see meeldis! Sisu:
Vanakreeka mütoloogiast pärit Sisyphose legend on mehest, kellel õnnestus surmajumalat Thanatost petta ja surma vältida, kui ta lõpuks ikkagi Hadesesse viidi, siis oli tema karistuseks veeretada hiigelsuurt kivikamakat ülesmäkke ja sinna jõudes veeres kivi tipust alla tagasi. Ja Sisyphose igavikuks see jäi - kivi ülesmäkke veeretada, et see tipust jälle tagasi kukuks.
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Kui lavastust vaadata, siis ühildub "Mina, Sisyphos" müüdiga ehk niipalju, et peategelane tassis terve lavastuse vältel suurt kasti endaga kaasas. Kast sümboliseeris sedasama kivi, mida Sisyphos pidi mütoloogias mäkke veeretama. Peale sümboliseeriva tähenduse kasutati kasti laval päris mitmeks erinevaks otstarbeks: kord sai selle peal tantsida, kord muutus ta nukulavaks, kord loodi sellega muusikat.
Sügavamalt lähenedes jättis lavastuse sisu kõlama minus mõtte, et me kanname kõik enda risti (kasti) ise kaasas. Ükskõik, kui palju me ka poleks mõjutatavad sellest, mis me ümber toimub ja mis meid väljastpoolt meid endid tabab, siis lõppkokkuvõttes on meie kõige suurem väljakutse elus see, mis toimub meie sees, meie mõtetes - igavene mõttelahing iseendaga. Ainuke vangla, kus me elus saame kinni istuda, on meie endi loodud, selle maailma poolt, mis meie sees on. Kõik piirangud, mis meil elus on, tulevad samuti meist endist, meie mõtetest ja sisevaatlustest.
Mis mulle meeldis?
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
"Mina, Sisyphos" oli põnev lavastus, sest sellesse oli kombineeritud elemente nii nukuteatrist, tantsutaterist, kui ka objektiteatrist. Tõeline visuaalne pärl!
Mulle avaldas kõige suuremat muljet näitleja Stoyan Yovchevi täielik kontroll oma keha üle ja tema käte ja jalgade plastilisus ja ilmekus. Kuna nukud ja objektid olid vahelduva eduga seotud näitleja nii käte kui jalgadega, siis näitlejameisterlikkuse tõttu tekkiski tunne, et näitleja käed ja jalad on osa nukust. Lisage sinna veel näitleja hääletoon ja miimika ja sellest saab unustamatu koosluse, mis jääb päris pikaks ajaks ajusoppidesse kummitama.
Näiteks oli näitleja ülakäte külge pandud inimpead ja kui näitleja laval liikus, koreograafia tõttu oli ühe näitleja asemel laval korraga kolm tegelast: on näitleja ja tema ühel õlal olev Hea ja teisel õlal olev Halb. Või teine näide, kus näitleja põlvede külge on kinnitatud inimese büst ja kui näitleja põrandal liikus, tekkis tunne, et ta kaklebki kellegi teisega. See kõik illustreeris Sisyphose sisemonoloogi, võitlust iseendaga.
Puppet's Lab, "Mina, Sisyphos"
Visuaalselt oli minu arvates lavastus piire ületav. Ma pidin päris mitu korda ekstra silmi pilgutama ja uuesti vaatama, et aru saada, kas tegemist on nüüd näitleja käte või hoopis jalgadega ja seda eriti just lavastuse esimeses pooles. Võibolla see tuleneb asjaolust, et ma tõesti pole midagi sellist varem näinud, aga peategelane suutis täita enda keha ja nukkudega/objektidega üksinda terve saali, tema kohalolek ja esitlus olid võrratud!
Nukkude geniaalsus seisis nende kunstilises kujunduses, tehnilises pooles ja selles, kuidas neid laval kasutati. Kui näitleja tantsis koos terve rea nukupeadega, mida sai akordeoni lõõtsa moodi lahti tõmmata ja kokku lükata, või kui nende jalad olid elastsete sukasarnaste asjadega soetud näitleja jalgade külge, siis ma mõtlesin, et see, kes selle kõik välja mõtles, on ikka tõsine "nuku-mastermind"!
Super elamus!
Lisan lõppu ka lavastuse treileri, et lugejal oleks võimalik saada väike pilguheit sellesse, mis lavastuses tegelikult toimub.
Meie suureks rõõmuks on visuaalteatri festival NuQ Treff tagasi! Ja siit tuleb ka esimene arvustus, Ljubljana Nukuteatri lavastus "Akvaarium".
Akvaarium
Pealkiri: "Akvaarium"
Teater: Ljubljana Nukuteater, Sloveenia
Üritus: NuQ Treff 2019
Lavastaja: Miha Golob
Näitlejad: Miha Arh ja Gašper Malnar
Žanr: Visuaalteater, lastele
Vanus: 3+
Kestus: 40 minutit
Esietendus: 16. veebr. 2017
Asukoht: NUKU Ovaalsaal Millal nähtud: 24. mai 2019
Minu hinnang: 5/5
Sisu:
Lavastuse tegevus toimub akvaariumis, kuhu ilmub üks väike muna. Muna uudistab kõigepealt tühjas akvaariumis ringi ja avastab seal teda ümbritsevat maailma. Muna naudib päikese soojust, ronib treppidest ülesse ja alla, kukub ja ronib uuesti jälle ülesse. Eriti põnevaks läheb muna elu siis, kui ta saab akvaariumisse puhutud lehtede keskel hullata või proovida, mis tunne on esimest korda vees mürada või vettehüppeid teha ja avastada enda jaoks esimest lund ja purjetada jäämägede vahel mööda akvaariumisse tekkinud merd.
"Akvaarium" jutustab põnevaid objekte kasutades loo, mis võtab vaataja kaasa imelisele teekonnale, kus vaataja saab hingest kaasa elada muna seiklustele, olgu see siis suvel, talvel või sügisel.
Mis mulle meeldis?
"Akvaarium" on sõnadeta visuaal- ja objektiteatri lavastus, mis on mõeldud väikelastele ja koolieelikutele, aga mulle kui täiskasvanule lavastus väga meeldis! Hea teater ongi selline, mis pakub igas vanuses vaatajatele elamust.
Kui lapsed minu ümber elasid itsitades ja ahhetades kaasa munale tema teekonnal, siis mina täiskasvanuna imetlesin eelkõige, kuidas sellises kinnises keskkonnas nagu selleks on tühi akvaarium, saab objektide, värvide, laavalampide, tossu, pulbrite, paberitükkide, peegli, plastiktopsi, valguse ja vee kaudu luua midagi unustamatult kütkestavat, mis paneb unustama selle, et akvaariumi ja muna ümber tegutsevad kaks näitlejat, kes tegelikkuses selle maailma loovad.
Akvaariumis toimuv oli nagu õhu, magneti ja vee ning värvide ja mustrite kirev mäng, mis lõi ühe ilusa, lummava ja nauditava terviku. Geniaalselt läbimõeldud ja elluviidud tükk!
Infot visuaalteatrifestivali NuQ Treff 2019 mängukava ja lavastuste kohta leiab SIIT. Kindlasti on tegemist ühe unikaalse ja põneva teatrifestivaliga, kus iga vaataja leiab midagi enda jaoks olenemata vanusest või maitsest! Teile kindlustatakse maailmatasemel teatrielamus!
Pealkiri: Päike läheb puhkusele
Teater: NUKU
Üritus: TREFF 2016
Dramatiseerija ja lavastaja: Taavi Tõnisson
Autor: Kristi Kangilaski
Osades: Katri Pekri, Katariina Tamm, Anti Kobin, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko
Asukoht: NUKU Auna teatrimaja
Kestus:45 minutit
Žanr: Lastelavastus, vanus 3+, nukulavastus
Esietendus: 30. aprill 2016
Millal nähtud: 05. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5
Mulle meeldib NUKU teatris käia, sest tänaseni olen igalt etenduselt saanud positiivse laengu. Olgu tegemist kas lavastusega väikelastele, koolilastele või täiskasvanutele. Ka "Päike läheb puhkusele" polnud erand.
Sisu:
"Päike läheb puhkusele" räägib loo sellest, kuidas päike otsustab peale miljoneid aastaid töötamist puhkusele minna, sest ta on väsinud. Keegi teda kunagi töö eest ei täna ja ta on tüdinud sellest, et teda võetakse iseenesestmõistetavalt. Mõeldud, tehtud! Päike võtab kassi kuju ja otsustab minna puhkama Maale, kus ta ühel vihmasel päeval kohtub tüdrukuga, kelle nimeks on Säde. Säde paneb Päikesele nimeks Kass ja nendest saavad lähedased ja head sõbrad. Samal ajal, kuna Päike puhkab, hakkab ilm Maal muutuma, esialgu vihmaseks ja tormiseks ning seejärel külmaks ja jäiseks. Säde külmetab ja jääb raskesti haigeks. Vaatamata tugevale sõprusele Sädega, peab Päike tegema raske otsuse ja pöörduma tagasi oma töökohustuste juurde ning jätma hüvasti tüdrukuga, kellest ta väga hoolib.
Varjudemäng. Foto: Jaana Süld
Mis mulle meeldis?
Kuna vaatasin seda lavastust just eelkõige visuaalteatri festivali raamides, siis tahaks alustada osadest visuaalsetest efektidest, mida lavastuses kasutati.
Enne etenduse algust mõtlesin ma, et huvitav, miks on lavakujunduses nii palju lampe? Vastuse oma küsimusele sain üsna kiiresti, sest lampe ja nende valgust kasutati minu arvates fenomenaalselt visuaalsete trikkide jaoks, ilmestades vihma, tuult, lumesadu ja palju muud läbi varjude. Varjuteatri elemente oli lavastuses palju ja need oli hästi läbimõeldud.
Vihma tehti ka lõbusalt, piserdati tegeleastele otse ja hulgaliselt pihustitega peale - täitsa nagu päris!
Väga vahvad olid ka lae alla riputatud päikesesüsteemi planeedid koos Päikesega, mis ilmestasid seda, kui paljudele planeetidele Päike oli rõõmu toonud ja tööd teinud. Väikelastele oli päikesesüsteem kindlasti kasulik juba puhtalt visuaalse informatsiooni edastamiseks.
Muusika andis lavastusele samuti juurde, sest ta oli laval toimuvaga imelises harmoonias. Kui oli tormine ilm ja päike oli kiisuna linnatänavatel, siis oli ka muusika sünge. Kui kiisu oli Säde perega koos, oli muusika helgem.
Kõige ägedam antud lavastuse juures olid laste reaktsioonid loole. Kostis nii rõõmukiljatusi, kui ka sügavaid ohkeid ja kohati ka hirmuvõpatusi ja tüki lõpus ka pisaraid ja see kinnitas mulle veelkord, et tegemist oli fantastilise tükiga. Ja mis seal salata, kui Päike Säde juurest ära läks, tuli mul endal ka väike pisar silma - stseenid laval olid lihtsalt südantsoojendvalt liigutavad. Kokkuvõttes:
Siiras, armas, soe, imeline lugu! Kiitus tervele trupile ja kui teil vähegi võimalik, võtke lapsed kaasa ja kui lavastus sügisel uuesti mängukavasse tuleb, minge vaatama! Kindlustate endale tõsiselt toreda elamuse!
5+ lastelavastus!
Boonuseks 9-aastase Mihkli arvamus lavastusest. Lastelt lastele!
Ja ongi selleaastane, 10. visuaalteatrifestival TREFF läbi. Jõudsime ka mõned lavastused ära vaadata ja nagu eelmise aasta kogemus näitas ja selle aasta kogemus kinnitas, on TREFF ainulaadne, põnev ja värvikirev. Täna arvustus ühest lühemast lavastusest, mida festivalil näidati - "Nii armas".
Pealkiri: Nii armas
Originaalpealkiri: How Lovely
Lavastaja ja esitaja: Yael Rasooly (Iisrael)
Kestus: 25 minutit
Asukoht: Von Krahli teater (TREFF)
Millal nähtud: 04.06.2016
Minu hinnang: 5/5
Kahtlemata on lavastus "Nii armas" oma kestuselt lühem kui see aeg, mis kulub alloleva arvustuse kirjutamiseks, aga teatriga ja ka kunstiga üldse on ikka nii, et oluline ei ole, kui pikk etendus on, vaid millist mõju ta avaldab vaatajale.
"Nii armas" on lavastus tüdrukust, kes on oma vanemate silmatera ning kes teel muusikatundi eksib ja kohtub mehega, kellel on kaunid sinised silmad, hallikad juuksed ja kuldsete raamidega prillid ja kelle mesimagus hääl veenab tüdrukut tegema midagi, mida ta kutsub hellitavalt nende ühiseks saladuseks. Saladus, mis on märksa süngem ja valulikum, kui süütu muusikatund, kus tüdruk peaks tegelikult oma instrumenti harjutama. Nii need "muusikatunnid" jätkuvad kuni ühel õhtul on tüdruku vanemate külaliste seas ka seesama mees.
Lugu algas süütult ja rõõmsates toonides ja muusikaga, aga muutus juba esimeste lühikeste minutite jooksul süngeks, võikaks ja tõsiseks ja jättis mulle sügava mulje ja seda järgnevatel põhjustel.
Esiteks, teema, mida lavastus käsitleb, lapse seksuaalset ärakasutamist sõbraliku täiskasvanu poolt, on võimatu panna 25 minutilisse tükki. Vähemalt nii ma arvasin ja ma eksisin. Minu esimene reaktsioon esimestel lavastuse minutitel oli, et see pole lihtsalt võimalik! Kas tõesti? Kas ma saan õigesti aru, et tegemist on pedofiiliaga? Ja mida minut edasi, seda selgemaks sai, et nii ongi. Yael Rasooly suutis kogu selle teema panna väga lühikesse ajaraami ja esitada seda kasutades huvitavaid visuaalseid abivahendeid, et see oli rabavalt arusaadav.
Tühi tšellokast mängis mitut rolli, kord oli ta ema ja kord tüdruku isa ja kord too müstiline libekeelne meesterahvas. Tšellokasti kasutati ka erinevate tegevuste ilmestamiseks. Väga lihtne, aga geniaalne minu arvates, kuidas väga väheste vahendite kasutamisega oli võimalik see lühike etendus põnevaks teha.
"Nii armas", Yael Rasooly, NUKU kodulehelt
Üks üsna õõvastav visuaalne abivahend oli veel. Ma ei oskagi sellele nukule nime anda ja õnneks ei peagi, aga tegemist oli tüdruku näoga nukuga, mis meenutas aju, mille külge oli riputatud selgroog ja millega näitleja illustreeris tüdruku valu ja ka tšellot. Mõjus oli see nukk kindlasti.
Yael Rasooly suutis juba eelmisel aastal TREFFi külastajatele muljet avaldada ja see on ka mõistetav, sest ta on näitleja, keda on terve lava täis, isegi siis, kui ta on ainuke näitleja laval. Väga ilmeka ja värvikireva miimika, kehakeele ja muljetavaldava häälega muutis ta saali täiesti hiirvaikseks. Ta onnäitleja, kes paneb ennast kuulama ja vaatama.
Väga omapärane tükk oli! Vaatamist väärt ja elamuse said ma usun kõik saalisviibijad.
Tervitus! Minu teine suveetendus sel aastal! Pealkiri: Vanamees ja meri Teater: Linnateater ja Von Krahli Teater Kestus: 1h 15 min Lavastaja: Martti Helde Osades: Andres Ots, Tõnis Niinemets (Von Krahli Teater), Evelin Võigemast (Tallinna Linnateater), Helene Vannari (Tallinna Linnateater), Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Ivo Reinok, Kait Kall (Von Krahli Teater), Liis Lindmaa (Von Krahli Teater). Tantsijad: Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi. Esietendus: 03.06.2015 Millal nähtud: 05.06.2015 Minu hinnang: 3.5/5
pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kui aus olla, siis ei teadnud ma, et tegu on puhtalt sõnadeta visuaalteatriga etenduse päevani, mil üks sõbranna mulle seda muuseas mainis. Üllatuslikult aga tekitas see teadmine minus suuremat ootusärevust tükki näha. Kui aga tulemuseks on see, et pärast lõppu lähen omale nähtu arusaama aukude täitmiseks kava ostma (mis muide oli väga kihvtilt koostatud ja nägi värskelt lahe välja), siis võib eeldada, et mõni aspekt etenduses ei läinud just nii nagu planeeritud. Visuaalselt oli tegu tohutult originaalse, grandioosse ning meeliülendava ettevõtmisega, millel oli omamoodi intiimne ning vaoshoitud kõrvalmaik. Mulle meeldis nähtu lõõgastav, rahulik ja hüpnotiseeriv tempo, laval liikumine ning loo kulgemine. Kuulda oli kajakaid, meri sillerdas, tantsijad liuglesid sensuaalselt ning silm puhkas ja võimaldas edukalt pea päeva muredest tühjaks teha. Stabiilsed ning korrapärased pingetõusud, mida saatis asjakohane ärevaks tegev muusika ning tegelaste kehakeel, hoolitsesid selle eest, et inimesed taas väikestest tukastamistest välja ehmataksid. Kuna saal oli päris pirakas, mahutas hulganisti publikut ning ühtegi sõna ning häälitsust esile ei kutsutud (saalis oli ainsa inimhäälena kuulda vaid paari köhatust ning ühe mu kaaslase nuuskamine) siis asetus etenduse põhirõhk sisu edasi andmisel näitlejate identiteetidele, olekule ja pilkudel ning siinkohal tunnen ma veidike viltu astumist. Iseenesest oli idee ju märkimisväärne, vanamehe seiklus merel viib teda kokku kuue erineva arhetüübiga: Süütu, Avastaja, Valitseja, Orb, Sõdalane ja Maag. Erinevatel etappidel on tal võimalik samastuda ühega neist ning loomulikult annavad nad muidu esmapilgul igavavõitu ja sisutühjale kalapüüdmisele juurde kihte, sügavust ja sümbolismi. Kuigi, näiteks suutis Evelin Võigemast Valitsejana ainiti mu pilku endal hoida ja oma võimuka ja kõikehõlmava hoiakuga mind hämmastada, Kait Kall salapärase Avastajana mus uudishimu ja põnevust tekitada ning Ivo Reinok Orvuna mul olemise oma ähvardava ning sünge olemisega kõhedaks teha, olid need vahamehe meeleseisundid liialt sümboolsed ning etendust jälgides ei saanud ma nende kõigi eesmärkidele koheselt pihta. Alles pärast kava lugemist tekkisid paar "Heureka!" momenti, et jah, nüüd tundus kõik loogiline ja arusaadav, kuid ma ei arva, et tüki täielikuks mõistmiseks on ilmtingimata tarvis kava soetada. Mitmed etenduses kasutatud efektid suutsid mulle siiralt muljet avaldada. Näiteks esimesed mõnikümmend sekundit arvasingi, et lava põranda näol on tegu kihi päris veega, niivõrd realistlik ning suurepäraselt loodud etenduse üks nimitegelane - meri. Kiituse on ära teeninud ka tantsijad, kes olid niivõrd multifunktsionaalsed, kord olid otsekui tuul, meri ja lained, mis paati siia-sinna tirisid, ning teinekord vanamehe vaimse jõu ja tahte füüsiline kehastus - nad transformeerusid kõigeks mida lugu neilt vajas. Kohati tundus nende etteaste kui kõrgema taseme gümnastika, küll nad paindusid ja liuglesid ning töötasid koos kui üks õlitatud, üks hetk tagasihoidlik ning teine moment jõuliselt võimas, näpuotstest varvasteni graatsiline ja voolav mootor. Lugu tõi vaatajale lähemale ka suur ekraan, kus vastavalt olukorrale ja vajadusele keskenduti näiteks pingsatel hetkedel tegelaste pilkudele või siis stseeni keskmes olevale objektile/detailidele. Kui pealiskaudselt etendust vaadelda, siis tundub nähtu suhteliselt tegevustühjana ehk lugu kulgeb stabiilselt ja sisus toimub tõuse ning mõõnu, kuid lõppkokkuvõttes räägib lugu siiski mehest, kes läks kalale, kes sinna pikaks ajaks jäi ning kellel lõpuks ka midagi õnge otsa eksis ning millele püütakse igasugu sümboolseid tähendusi külge pookida. Kogu tõeline tegevus toimub vanamehes endas, lugu algab ja lõpeb vanamehe ja merega, ning sisu on suuresti psühholoogiline ning just selle sisemuse tükk vaatajale väljapoole nähtavaks püüabki tuua. See ei ole aga kerge ettevõtmine ning tunnen, et seda ei suudetud piisavalt realiseerida, kas siis sellepärast, et lugu lihtsalt sellises formaadis ideaalselt ei toimigi, näitlejate mäng oleks võinud võimasam olla või ei tekitatud vaatajal piisavat sidet nähtuga ning kõigest toimuvast ei saadud selle sümboolsuse pärast alati aru. Etenduse alguses sai sissejuhatuseks kuuldud ka Ernest Hemingway intervjuud antud looga seoses ning tema vastused küsitleja jutu sümboolika lahtiharutamise katsetamistele ja urgitsemise küsimustele olid otsekohesed, tegid mulle nalja ning ma nõustusin igati. Kas peab kõigel alati ilmtingimata mingi laiem tähendus olema, kas kõik peab midagi sümboliseerima ja nähtul/kuuldul peab kahtlemata sügavam tähendus olema? Loomulikult arvab avastaja, et on äärmiselt nutikas, sest on suutnud autori salapärase kokkupandamatu pusle lahendada. Koomiline oli kuulda Hemingway üllatust võimalikele interpretatsioonidele ning tõdemast, et need arvamused isegi klapiksid, kui need vaid tõde ja originaalne eesmärk oleksid. Kokkuvõttes: Ambitsioonikas ja originaalne ettevõtmine, mis suuresti toimis, kuid mille kallal ma ka natuke nokiks. Siiski oli tegu meeleoluka tükiga, mis tekitas minus sellise hea rahulolu ja rahuliku tunde, lisaks sai ka nautida omapäraselt kaunist silmailu.
Eile käisin vaatamas NUKU teatri suvelavastust "Dorian Gray portree".
Pealkiri: Dorian Gray portree
Teater: NUKU
Autor: Oscar Wilde
Asukoht: Kino Helios
Foto: Jaana Süld
Dramaturg ja lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja ja - kujundaja: Liina Kullerkupp
Valguskujundaja: Madis Kirkmann
Videokujundaja: Kristin Pärn
Koreograaf: Renate Keerd
Kestus: 2 h ja 30 min koos vaheajaga
Žanr: Tragöödia
Esietendus: 14.06.2015
Millal nähtud: 14.06.2015
Minu hinnang: 5/5
Osades:
DORIAN – Mart Müürisepp
lord HENRY – Andres Roosileht
BASIL – Tarmo Männard
SYBIL – Jaune Kimmel
pr VANE – Liivika Hanstin
JAMES – Ringo Ramul
ROMEO – Are Uder
ALAN – Riho Rosberg
SADAMANAINE – Lee Trei
GLADYS – Kaisa Selde
AMM - Riho Tammert
Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kuulub minu lemmikteoste hulka. Ta on šokeeriv, psühholoogiliselt jultunud, aususest alasti ja inimlikke ihasid ja kirgi halastamatult paljastav ning briljantselt kirjutatud. Kuidas suutis NUKU uuslavastus kõike seda elavalt ja hästi kirjutatud teost lavale panna? Suurepäraselt!
Foto: Jaana Süld
Millest siis lavastus räägib? "Dorian on kütkestav noormees, kes armub enda portreesse. Ta on valmis andma oma hinge, et pilt võiks vananeda tema eest ja ta ise jääda igavesti nooreks. Tema soov täitub. Sellest sünnib kreekalik tragöödia, milles ei ole üheseid vastuseid ega moraali. See väga kaasaegne lugu näitab inimest halastamatu julmusega tema ihades, küünilisuses ja ilus." (NUKU)
Lavastus algab sellega, kus Dorian kohtub lord Henryga kunstnik Basili ateljees, kus Basil maalib Dorianist portreed. Silmnähtavalt Dorianist sissevõetud, paneb Basil oma hinge Doriani portreesse. Pilt tuleb imeilus ja Dorian avastab, et lord Henry öeldud sõnad ilu ja nooruse kohta on tõesed. Kui tema vananeb, siis säilitab tema pilt kogu nooruse ja ilu. Doriani soov, et tema pilt vananeks tema asemel saab talle needuseks. Ka kohtumine lord Henryga mõjutab Doriani suunas, kust saab alguse tema allakäigu keerdtrepp.
Foto: Jaana Süld
Wilde'i kirjutatud ja Kelleri lavastatud tükk tegeleb aegumatute teemadega: Kust peaks minema piir julmuse ja headuse vahel? Mida toob endaga kaasa egoism ja ainult enda jaoks elamine arvestamata teistega ja nende tunnetega? Kui halb on halb ja kui hea on tegelikult hea? Kas halb võib muutuda heaks? Kas halvas on ka head? Kas on võimalik elada oma elu nii, et teed kõike, mida hing tõeliselt ihaldab maksmata oma tegude tagajärgede eest? Mis on sõprus ja kas ja kuidas sõbrad meile mõju avaldavad? Kas armastus saab olla tingimusteta või on armastus ainult enesekeskne? Kas on võimalik elada ilma südametunnistuseta?
Õnneks ei anta nendele küsimustele ühest konkreetset vastust, ehkki Doriani lugu annab kaudselt mõista, mis toimub inimese hinges pärast kõike seda, mida ta teinud on. Inimene ise määrab oma tegudega selle, kes ta on ja lõppkokkuvõttes tuleb kõik ringiga inimesel endale tagasi - kasvõi tema enda sees ja mõtetes.
Mis mulle meeldis?
Ehkki lavastus on pikk, siis oli ta nii psühholoogiliselt kui ka visuaalselt põnev. Wilde'i originaalteos on suhteliselt tekstitihe ja -mahukas (dialoogid ja monoloogid) ja see peegeldus ka lavastuses, kuid ka lavastuse visuaalne pool oli märkimisväärne ja need kaks suudeti ilusasti tasakaalus hoida nii, et üks ei lämmatanud teist.
Foto: Jaana Süld
Mulle meeldisid lavastusse pikitud visuaalteatri osad. Olgu see siis valgustusega tekitatud efektid ja varjud, kardinate taga toimuv koreograafia ja tantsud, videolahendused - need kõik olid efektsed ja lisasid lavastusele süngust ja omapära. Ma nautisin nii Doriani vananemist videol, Doriani ja lord Henry teekonda ühest bordellist ja urkast teise koos koreograafiliselt lavastatud BDSM stseenidega kui ka Doriani armastuskirja kirjutamisel ilmuvat teksti või siis kardinatelt ja seintelt valguvat verd Basili surmastseenis. Sellised väikesed, aga olulised visuaalteatri stseenid lisasid lavastusele vürtsi, teravust ja ka raamatust tulenevat olulist tausta. Kui sellele panna juurde veel õudust tekitav ja laval toimuvat toetav muusika ja helisalvestused ja hääled, mida Dorian oma peas kuulis, siis oli komplekt täiuslik. Sünge ja õudne ja ilus - ja kõike seda samaaegselt.
Foto: Jaana Süld
Ma usun, et on vaatajaid, kes oleks soovinud, et lavastus oleks toodud kaasaega, aga mina nautisin just seda, et ta oli jäetud omaenda ajastusse. Teemad, mida lavastus käsitleb on nagunii tänapäevased, nii et tuua kogu keskkond kaasaega oleks minu arvates rikkunud ära selle lavastuse võlu. Minu poolt kiitus lavastaja julgusele, et tükk on oma originaalses ajas.
Väga vinge oli ka lavastuse lõpp, kus Dorian rippus jalgupidi õhus, mis meenutas Taro kaartide "The Hanged Man" kaarti, mis peaks sümboliseerima enese aktsepteerimist, minna laskmist, kogemustele allumist, jumala tahte aktsepteerimsit ja kannatuste lõpetamist. Väga tabav sümboolika lõpetamaks Doriani teekonda!
Ma ei saa mainimata jätta ka kohta, kus lavastus toimus - Heliose kino. Ka selle ruumi ilme aitas lavastusele kaasa. Kunagi suursugune koht, mis oma tumedates toonides ja lagunevate seintega meenutas Doriani portreed - sünget ja kõdunevat.
Ja jõuamegi veel ühe meeldiva teemani, ilma milleta ei oleks lavastus olnud see - näitlejate ja trupini!
Foto: Jaana Süld
Trupp ja tegelased:
Dorian on minu arvates üks põnevamaid tegelasi kirjanduses. Nooruses kütkestav, heatahtlik, rikkumata ja pärast lord Henryga kokkupuutumist õpib ta elu tundma hoopis teistmoodi kuni temast saab küüniline, julm ja isekas inimene, kes ei vali oma eesmärkide ja soovide saamiseks vahendeid. Ometi, ka juba keskeas proovib ta endale sisendada, et ta on hea ja et ta tahab head. Mis sest, et enda väärtuste järgi, aga siiski. Minu jaoks on alati olnud huvitav küsimus ja teema, kas Henry on see, kes Doriani muutis või aitas lord Henry lihtsalt Doriani eneseleidmiseni kaasa, et Dorianist saaks see Dorian, kes ta oma elu jooksul oli. Nagu Henry ka ütleb, et "see ongi tõeline Dorian".
Mart Müürisepp tegi minu arvates väga hea esitluse Dorianiga. Eriti meeldis ta mulle just siis, kui Dorianist oli saanud iseenda pahelisuse vang (või vabastaja - sõltub vaatenurgast). Ta suutis välja tuua Doriani erinevad nüansid: lapseliku nooruslikkuse ja siiruse, küpse dändi, tema eneseimetluse ja hirmu ning südametunnistuspiinades ja enda deemonite käes vaevleva mehe. Ta oskas välja tuua ka Dorianis peituva elunautiva hedonisti ja Doriani jõhkruse. Müürisepa tugevus on kindlasti ka oskuses oma kehakeelega väljendada oma tegelaskuju emotsioone ja mõtteid. Suurepärane Dorian!
Foto: Jaana Süld
Lord Henry on minu jaoks niisama intrigeeriv kui Dorian. Ta on nii küüniline ja samas ka nii saatanlikult aus, öeldes Wilde'i sõnadega välja väga palju seda, mida inimesed mõtlevad ja millest vahest kaunistavad, julgemata seda reaalselt teoks teha, sest ükski inimene ei ela täiesti üksi ja ühiskond paneb paika meie moraalid ja aukoodeksid. Henryl seda pole, vähemalt sõnade järgi. Ometigi leidub lord Henrys ka naiivsust, tabamata Doriani tegelikku olemust.
Foto: Jaana Süld
Andres Roosileht lord Henryna oli vägev! Elegantne, pealtnäha hoolimatu ja süüdimatu, terava mõistuse ja veelgi teravama keelega. Mulle väga meeldis vaadata, kuidas Roosileht näitas Henry vananemist, jäädes sama värvikaks ja iseenedale loomutruuks kui noores eas.
Müürisepa ja Roosilehe duo tegi sellest lavastusest tõelise pärli! Muidugi, peale nende tahaks veel esile tuua Tarmo Männardi healoomulise Basili, kellel jätkus armastust Doriani vastu ka siis, kui kellelgi teisel Doriani enam usku ega austust polnud. Männard tasakaalustas imeliselt laval olevat pahelisust, küünilisust ja julmust. Paradoksaalselt ja Wilde'le omapäraselt langes ta kahjuks just iseenda headuse lõksu.
Jaune Kimmeli Sybil oli ka esiletoomist väärt. Nii oma armastuses kui ka meeleheites oli ta just selline nagu ma Sybilit olen ette kujutanud. Ilus!
Kokkuvõttes:
Vaatemänguline, terava dialoogiga, andekate näitlejatega ja julgete visuaalefektidega lavastus, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna!
Ja veel üks TREFFi etendus! Seekord käis näitlemine sõrmedega, lavastuseks "Extravaganza" ja esitajaks Fingers Theatre Gruusiast.
Foto NUKU kodulehelt
Pealkiri: Extravaganza
Teater: Fingers Theatre (Sõrmeteater), Gruusia
Kestus: 50 minutit
Žanr: Sõrmeteater
Millal nähtud: TREFF, 07.06.2015
Minu hinnang: 5/5
Etenduse pealkiri - Extravaganza - on väga tabav, sest nähtu oli tõesti suurejooneline ja ekstravagantne. Arvate, et see pole lihtsalt võimalik? Et kuidas saab midagi etendada sõrmedega ja väikesel imetillukesel laval ja olla samas suurejooneline? Oli! Ja kuidas veel oli! Särtsakas muusika, säravad ja värvikirevad geniaalselt läbimõeldud kostüümid (jah, ka sõrmedele on võimalik kostüüme teha!), ja maagiliselt plastilised ning väljendusrikkad käed ja näpud- kõik need kokku moodustasid vaatemängulise, lõbusa ja dramaatiliselt kauni etenduse.
Näitlejad ehk käed ja sõrmed:
No ei mahu mulle pähe, kuidas on võimalik oma sõrmi niimoodi liigutada nagu tegid seda Extravaganza näitlejad. See oli võrratu, kuidas tegelastele anti sõrmede kaudu emotsioonid ja isegi näod (mida tegelikult ei olnud), karakterid ja täiesti usutav liikumine. Ma olin lummatud ja täiesti võlutud. Ma tean ja saan loogiliselt mõeldes aru, et nad on seda kunsti õppinud ja nendel on aastatepikkune kogemus, aga anda ainult käte ja sõrmedega oma tegelaskujudesse niivõrd värvikas elu, see oli minu arvates intrigeeriv.
(Vahemärkus: Pärast etendust koju minnes, avanes minu köögis järgnev vaatepilt. Ühes laua otsas läptop, kust tulevad taustaks Extravaganza videoklipid, teises laua otsas mina, nina kord arvutis, et jälgida näitlejate käte liikumist ja kord oma enda käte peal. Niisiis, pärast etendust minu koduköögis, otsustasin ma proovida, kas minu käed on võimelised kasvõi kaudselt liikuma nii, nagu liikusid näitlejate käed ja näpud - katseeksitusmeetodil. Mida minut edasi, seda rohkem tõusis minu austus, mis juba etenduse ajal oli seal kusagil kõrgel pilvede all nende näitlejate vastu, veelgi kõrgemale. Kui käed sain ma liikuma piisavalt hästi, no siis, andke mulle andeks, mu näpud tundusid mulle peale paariminutilist testimist totaalselt saamatud ja abitud ja kohmakad ja täiesti võimetud liikuma kasvõi ligilähedaselegi sellele, mida ma Extravaganzas nägin. Ma kujutan ette, kui tegemist oleks olnud varjatud kaameraga, siis oleks see üks väga totter ja kurb ja tragikoomiline pilt olnud. Nagu osades videotes öeldakse: Ärge seda kodus proovige!)
Foto NUKU kodulehelt.
Mida esitati?
Tegemist ei olnud ühe looga, vaid etendus oli ülesse ehitatud mitmetele erinevatele numbritele, saateks tuntud hoogsad muusikapalad. Muusikal oli üldse väga suur roll selle lavastuse juures, sest pea kõik lood, mis näppudele ja kätele taustaks tulid, olid väga tuntud ja eks see oli kandvaks teguriks, eriti hea tuju loomisel.
Vaatajad nägid Michael Jacksoni moondance'i, Bizet' Carmenit koos don Jose ja toreadoori Escamilloga, sensuaalseid kätega lavastatud armastustantse, milles oli päris palju ka huumorit, lustakat kankaani Offenbachi Infernal Galop'i (tuntud rohkem nähtavasti kõnekeeles kankaani muusikana) saatel, Gruusia rahvatantse, Iiri Riverdance'i, võistluskunste ja palju palju muud.
Ja kõike seda tehti näppudega. 50 minutiline kava tundus liiga lühike, sest ma olin nagu paigale naelutatud, silmad suured ja nägu naerul, sest kõik, mis laval toimus, hoidis vahvat pinget üleval algusest lõpuni.
Kostüümid
Imeliselt värvikirevad ja detailsed kostüümid olid. Eriti kui mõelda, et tegemist on näpukostüümidega. Iseenesest ei olnudki palju vaja, et näppudele kostüüme teha - väikesed triibud madrustele, rohelised sokid iirlastele, väikesed valged rätikud venelannadele, kohev seelikusaba Carmenile - aga vaatamata sellele kõigele, oli kostüümide efektsus just nendes stereotüüpsetes kostüümides, mis tegid kiiresti mõistetavaks, mis tegelastega laval parasjagu oli. Muidugi, kostüümid ja näpud ja muusika - need oli kõik ilusasti harmoonias ja kõik andsid oma osa sellele, et vaatemäng oleks nauditav. Käed panid kostüümid liikuma, kostüümid näitasid, kellega on tegemist ja muusika tegi pildi veelgi selgemaks ja tegid kätest koos liikumisega konkreetsed karakterid.
Kokkuvõttes:
Kihvt oli! Särtsakas oli! Lõbus oli! Käed, sõrmed, muusika ja kostüümid kõik kokku andsid väga laheda ansambli, mis jääb pikaks ajaks meelde ja mida vaataks veel hea meelega!
