Mida teha? Kuhu minna? (2) Nõukogudeaja nostalgia ja kunstikõnd KUMUs

Tervitus!

Järjekordne ülevaade läbi proovitud tegevustest neile kel aega ja huvi!

Näitus "Banaane ei ole" Tallinna Teletornis

Asukoht: Tallinna Teletorn

Aadress: Kloostrimetsa tee 58 A, Tallinn

Näitus avatud kuni: 28.04.2017-30.09.2017
Koduleht: http://www.teletorn.ee/event/banaane-ei-ole-ajareis-noukogude-argipaeeva/
Hind: Pileti saab osta torni sõidust eraldi vaid tunneli näitusele 5 EUR täispilet; Sooduspilet (lapsed 7-18.a k.a, õpilased, pensionärid, tudengid) on 3 EUR

Või ainult banaane ei olnud? Tegelt polnud loomulikult õieti mitte midagi, mida kõigil teistel juba standardse masstoodanguna eelnevalt ei olnud. Banaanist on aga saanud omamoodi selleaegse defitsiidi sümbol, mille maitse üle Soome kanaleid ja pilte vaadates sai juurelda.

Olen ka Nõukogude kasvandik, kuigi minu eksistents sel eriti värvikal, koomilisel ja nukral ajal oli üürike. Lapsepõlvest mäletan ma aga mitmeid seiku, detaile ning eluolu fakte, millede peale praegu naeran ja isegi veidi heldinult tagasi vaatan. Seda kõike aga tänu sellele, et ma ei pidanud kogu elu selles režiimis elama, vaid veidi alla kümnekonna eluaasta. Olen tegelikult selle kogemuse üle äärmiselt tänulik, sest kahtlemata oskan tänapäeva külluse ja võimaluste maailma enam hinnata ja ei võta kõike iseenesestmõistetavana. 

Eriti erksalt mäletan Soome markade tähtsust -- kui sul oli marku said osta välismaa maiustusi spetsiaalsetest poodidest (üks selline koht oli Kannikese kaupluses Maneezi peatuse juures). Mark oli tähtsam kui kuld! Meelde tuleb ka kuidas kohalikus Harku poes oli saia vähe ning ühele leibkonnale müüdi vaid paar tükki. Minu vanaema see aga ei heidutanud ja ta saatis kõik oma lapselapsed eraldi kassasse, n-ö eraldi perena, et me rohkem saia saaks. Mäletan, et pahandus tuli sellest, kui selle asemel, et poest välja marssida, läksid kõik lapsed järjekorras oleva vanaema juurde ja andsid saiad talle -- otse loomulikult hakkas poemüüja huilgama, et "mis valetate, te ju kõik ühest perest!"

Näitus Teletornis annab küll liialt lühikese, kuid siiski asjaliku ülevaate Nõukogude aja ühte lõpukümnendisse ning keskendub ajavahemikule 1970-1980. Väljapanek paikneb Teletorni ees olevas tunnelis ning näituse külastamiseks torni tippu sõita vaja ei ole. Viimases aga paikneb järelhüüe kunagisele moe, praktilisuse tipu, töö ja üldse kõikvõimaliku olukorra, igal ajal igas kohas riietusklassikale -- kitlile (ja põllele ka). Antud näitusest oleksin aga oodanud pisut enamat, kuid neile, kellele kittel võõras asjandus on ning neile, kellede garderoobi see ese tihemini täitis, vast on põnev uut hilbutüüpi avastada või nostalgitseda.

Esimese asjana saab sisse astuda ühte igatpidi tüüpilisse konkreetse perioodi korterisse, kus nii lastetuba, esik, köök, magamistuba, elutuba ja vannituba oleks otsekui üks ühele ajamasinat kasutades tänapäeva tõstetud. Mul tekkis deja vu, sest replikatsioon oli nii tõetruu ja mul oli siiralt tunne, et olin astunud oma lapsepõlves tädi, vanaema, sugulase või kellegi tuttava päris koju. Nõukogede ajal olid kõigil samad vähesed asjad, samamoodi paigutatud, samamoodi kasutatud, jne, kuid mind siiski hämmastas, kuidas selle korteri oleks peaaegu täienisti võimalik ära vahetada mõne mu lapsepõlves külastatuga. Seal leitavad esemed, mööbel, raamatud, nipsasjakesed, tehnika, jm, panid mind pidevalt hõikama, et mul oli see või tal oli see või kellelgi oli see. Sõbranna väitis, et magamistoa sektsioon tuttavate maakodus on siiani seal. Alates ENE teatmeteostest kuni rinnamärkideni kuni loodusõpetuse õpikuni (millest mina muide õppisin) kuni WC-paberi brändini kuni vanaaegse telefonini kuni Vietnami salvini kuni iluraamatu "100 Minutit ilu heaks" kuni kuni kuni... oli keskkond uskumatult tõepärane ja äratundmisrõõmu oli ohtralt.

Möödunud ajastu korterist taas tänapäeva astudes oli näitusel edaspidi välja toodud erinevad tähelepanu väärivad väljavõtted sellest veidrast perioodist koos hulgalise tutvustava tekstiga. Näiteks leidus (taas)tutvumiseks klassikaline poelett (just sellised nad olidki!), koos leiva/saia restidega (olid ajad kui kõik ei olnud veel pakendatud ja ka leiba sai paberivahele ise võtta), metallvõrk poekorvid (mis funktsioneerisid kui stressipallid ja mida oli rahustav mudida), koolipink ja toolid (mille taolisel taga muide ka mina esimestel kooliaastatel istusin), gaasimaskid (mis olid vist igas majapidamises ja mida isegi lapsena sai naljapärast koguaeg pähe proovitud ja hüütud "jeee! tuumasõda!"), rohmakad kineskooptelerid, sel ajal hinnas välismaa träni (nt. õllepurgid, mida tean et agaralt koguti), kodutehtava veini pudelid (ma mäletan, et mulle meeldis sealset plastiliini kaelaosal nokkida), kotad! (need olid ülimalt vinged jalavarjud), poroloonist loomakujukeste kollektsioon (millest mul vaid paar tükki olid) ja klassikaline telefoniputka. Eelnevatele lisaks oli välja toodud hulgaliselt muid ikoonilisi retroesemeid ja juba peaaegu unustatud aktuaalseid teemasid. Näitusel oli intensiivselt tunda eelneva ajastu hõngu!

Ma pole vist kunagi ühel näitusel nii palju naernud või nii meeleolukal väljapanekul käinud, mis selliseid ülevaid emotsioone tekitaks! Nähtav on lustakas ja soe külastus minevikku neile, kes seda aega mäletavad ja suudavad huumoriga tagasi vaadata, ning hariv, intrigeeriv ja vast isegi tsipa hirmutav neile, kes napilt või suure kaarega seda ajastust ei puudutanud. Tõeline kultuurikoolitus! Uskumatu ikka kui palju aastaid on sest ajast möödunud ja kui lühikese ajaga on eestlaste eluoluludes toimunud mastaapne muutus võrreldes perioodiga, mis tegelikult ju alles oli eile. 

 

Fotod: D.R.

-----------------------------------------------

Art Walk - Drop-in guided tours in English ehk lühiekskursioon KUMUs

Asukoht: KUMU
Aadress: Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Hind: Ekskursioonile saab muuseumipiletiga (täiskasvanule 8 EUR)

Iga kuu viimasel pühapäeval kell 15.00 toimuvad KUMUs inglise keelsed ekskursioonid muuseumi püsi- ja ajutiste näituste hulgas. Iga kord on erinev sektsioon, mis saab 45 minutiks külastajate eritähelepanu. Minevikus on keskendutud näiteks Jüri Okase näitusele ning "Värvide dirigendid: Muusika ja modernsus Eesti kunstis" näitusele ning tulevikus on plaanis fokuseerida püsiekspositsioonile (1940-1991) ja ka "Kurja lillede lapsed: Eesti dekadentslik kunst" väljapanekule. Täpse kavaga saab tutvuda siit.

Kui inglise keelest arusaamine ei ole probleem ning leidub 45 minutit, et kas korraks või pikemalt KUMUst läbi põigata, siis kindlasti soovitan külastada põgusat, kuid sisukalt ülevaatlikku Art Walk ekskursiooni. Tutvustust viib läbi kogenud giid ja kunstihuviline Helen Merila, kes vähemalt sel ühel minu külastuse ajal jättis äärmiselt positiivse ja asjatundliku mulje. Tegu oli lihtsate sõnadega seletava, ladusas inglise keeles rääkiva, suurepärast lühiülevaadet andva ja sõbralikult ning soojalt naertava giidida, kes ilmselgelt tundis end teemas ja positsioonis mugavalt. Mulle antud giidi lähenemine, suhtumine ja oleks väga sümpatiseerisid. Ekskursioonil oli minule lisaks veel oma kümmekond välismaalast, ehk siis piisav arv, et oleks kõigile mõistlikult ruumi näha ja kuulda, ning vabalt liikuda. Tuurikaaslased paistsid enamuses Eesti kunstist väga huvitatud olevat, kuigi küsimusi esitama keegi iseäranis agar ei olnud. Ekskursiooni lõpus sai giid aplausi ning igaüks grupist läks oma teed, kas uuesti külastatud ruumide teoseid imetlema või teisi ekspositsioone vaatama.

Minu külastusega klappiva ekskursiooni teemaks oli püsiekspositsioon (3. korrus, A tiib), mis mulle ideaalselt sobis, sest olen pigem klassika austaja ning tänapäeva kunst mind niiväga ei kõneta. Püsiekspositsioon koosneb teostest 18. sajandist kuni Teise maailmasõjani. Periood algab Balti-Saksa kunstiga ning järgnevad nii avant garde, rahvuslik ärkamine, ekspressionism, jne. Kunstnikest sisaldab see periood ka meie kõrgemini hinnatud meistreid nii maalikunstis (nt. Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Nikolai Kummits, Oskar Kallis, Karl Pärsimägi) kui skulptorite hulgas (nt. Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg). Kuigi mind moodsamad kunstivoolud iseäranis sügavalt ei paelu, suudavad enamused Eesti kunstnike teoseid, ka need, mis paigutuvad modernismi, minu silmis ikkagi, kui mitte kaunid, siis paeluvad igatahes olla. Püsinäituse varamus saab näkku vaadata maalidele, mis juba lapsepõlves õpikutest või raamatutest otsa vaatasid, kui ka lihtsalt imelisi, veidralt võluvaid, varjamatult otsekoheselt või siis mitte niiväga laiale üldsusele tuntud, kuid siiski külastamist väärt teoseid nautida.

Mida ma uut ja/või huvitavat ekskursioonilt siis õppisin? Näiteks, Balti-Saksa perioodil tekitasid segadust oma päritoluga seoses mitmed kunstnikud, kes oma nimed arvatavasti võõrapärasemaks muutsid. Oli neid, kel selgem, et juured olid Eesti rahvuses, kuid ka neid, kellede puhul ei olda kindlad kas rahvuslik kontakt Eestiga eksisteeris või mitte. Johann Köler oli kui oma kodumaa saadik laias maailmas, kes oma maalidesse Eestiga seotud detaile sisse pookis ja mõnikord oma maalidele enda nime asemel allkirjaks koduküla, Viljandi, pani. Giid keskendus ka tema maalide esilekerkivatesse detailidesse, nagu pildis "Lorelei needmine munkade poolt", kus mungad olid nagu deemonid põrgust, vastupidiselt nende religioossele rollile, "Truu valvur" teose valguse sümboolsele kasutusele ja kunstikooli nõudmistele igati vastavale "Herakles toob Kerberose põrguväravast" maalile, mille eest autor pälvis kuldmedali. Esimeses saalis, kus esitlusel 18. sajandi teosed, ei leidu ühtegi Eesti rahvusest kunstniku maali, sest ala oli veel pigem Balti-Sakslaste kätes. Eesti kunstnikud olid suured rändurid, kes leidsid end eri etappidel Peterburist, Pariisist, Saksamaalt, jne. Iseäranis värvikas elulugu tundus olevat Karl Pärsimäel ja ka kurb lõpp koonduslaagris. Nikolai Kummitsa maalide valguse loomine on hiilgav ja hämmastavalt tõetruu. "Kalevipoja" eepose stseenide esitamine oli tähtis osa rahvusromantilisest kunstist. Ja palju muud.

Lisaks sellele, sai läbi käidud ja tutvustust kuulatud ka skulptuuride väljapanekust "Kajakas", mis on täis büste, millede keskel ka üks suur kajaka pea. Millegipärast polnud ma varem sinna ruumi sattunud aga tore, et see viga sai parandatud.

Külastus: Tallinna Legendid - "põnev rännak minevikku"

Tervitus!

Seekord vahelduseks ühest omanäolisest ettevõtmisest Vanalinnas.

Elamus: Tallinna Legendid
Asukoht: Kullassepa 7 Tallinn
Hind: 20 eur täiskasvanule
Kestus: umbes 40 min
Millal nähtud: 09.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt tallinnlegends.com kodulehelt

Kes oleks võinud arvata, veidi kaheldava väärtuse ning vähelubavate reklaamide põhjal, et väidetav “põnev rännak minevikku” on tõepoolest tohutult paeluv, hariv, nutikalt loodud ning pakub, vähemalt Eestis, harukordset võimalust endale muljet avaldada lasta. Olin skeptiline nii ürituse kvaliteedi, sisukuse kui kogemuse asjaliku efekti osas vaatajale, kuid mulle sai osaks selline ninanips, et nospel siiani paistes. Nähtu üllatab, paneb ajurakud tööle, tekitab kõhedust, paneb kaasa elama ning tõmbab endaga ühes avastama Tallinna mineviku koletuid seiku. Kindel on aga ka see, et kirjelduste põhjal ei ole võimalik edasi anda kogemuse meeliülendavat olemust ja õhkkonda, vaid erakordse elamuse saamiseks tuleb jalad ikkagi ise kohale lohistada. Hoiatan ka, et mõned interaktiivse ekskursiooni üllatused paljastan järgnevas jutus ja võib kaduda üllatusmoment, kui ise seda külastada.

Mis siis aga õige toimub, pärast pilgule peaaegu, et märkamatuks jäävatest treppidest suvalise hoone keldrisse alla laskumist, ja väiksesse koridori jõudmist? Esiteks tuleb varuda kuskil 40 minutit ja osta pilet. Etendused toimuvad nii eesti, inglise, vene kui soome keeles. Seega tuleb oodata ära sats endale sobivas keeles. Pärast pileti soetamist, oli minul ooteaeg kuskil pool tundi, mis sai kenasti täidetud kohvikus istumisega. Vast on aga mõttekam broneerida pilet telefonitsi ning kohale tulla just enne rännaku algust ning seda varianti ka kenasti võimaldatakse. Teiseks, tuleb panna oma pea häbiposti ja lasta kaaslasel hoida pea kohal kirvest, otsekui sooviks viimane sinu pead maha raiuda. Loomulikult saab hiljem sellest lõbusalt veidrast vahejuhtumist meeleoluka foto osta.

pilt tallinnlegends.com kodulehelt

Siis avanevad uksed ja etendus võib alata. Esimene ruum on otsekui sissejuhatus, kus saab luua omaenda visiooni Tallinnast. Järgmine ruum on aga paik, kus õrn kahanahk kisub juba kätele. Nimelt toimub sõit Oleviste kiriku tippu, mis oli kunagi Euroopa kõrgeim ehitis, ning mille püstitamine nõudis hulgaliselt inimelusid. Lisaks imelisele vaatele Tallinnale pilvepiirilt, saab osavõtja tunda ka mitmeid kordi torni tabanud pikselöökide mõju.

Pärast laskumist taevast, kohtutakse Neitsitorni sissemüüritud tütarlapsega, kelle mõttemõlgutusi oma julmast saatusest ja kurblikust eluolust saab vaataja, kaastunde ning nukruse paisumisel, kuulata. Tüdruku piinarikas surm ei ole aga midagi võrreldes katkuga, mis järgmisena Tallinna laastama asub. Vaataja astub platvormile ning kuulab hirmsaid fakte selle haiguse hävitustööst, samal ajal ringeldes, ning jälgides ümbritsevat õudustäratavat Bernt Notke “Surmatantsu” võigast showd, mis järgemööda hoogu kogub. Muusika, taustajutt, efektid, kujundus ja pildid tekitasid koosmõjul ääretult paeluva ja õudusttekitava õhkkonna, mis mulle tõesti muljet avaldas. Oleks olnud asjakohane näha ka, füüsilises vormis, kuulsaid katkumaske toimuvasse lisatuna, kuid see on vaid väike nokitsemine minu poolt muidu hiilgavasse katkendisse kogu rännakust.

Katku taandumine ei võimalda aga linnlastele hingetõmmet, sest uus kurjus on Tallinna jõudnud, Dominiiklaste kujul, kes pidasid end Jumala koerteks. Nende juhtimisel hoitakse igat hinge hirmuvalitsuse all, sest karistused on varmad kaela langema kasvõi väiksema möödaastumise tagajärjel või puhtsüütutele mitte ühegi eksimuse eest. Iidvana rauga juhtimisel viiakse vaataja seisma kohtumõistmise järjekorda ning vaatamata sellele, et tegu on etendusega, on selgelt tunda hirmujudinaid. Eriti efektne oli suur näo kujutis seinal, mis loodud otsekui paberilehe tükkidest, mis siis õrnalt liikusid ning jätsid mulje, et keegi hingab näkku ja ootab mu patutunnistust. Ka liikuvad koerad olid mõjusad, mitte just eriti realistlikud, kuid ajasid asja ära.

pilt tallinnlegends.com kodulehelt

Ja kui veel hullemaks minna ei saaks, järgnes inkvisitsioonile sõda. Siinkohal läks rännak aga ootamatult lustakamaks, sest sõda tutvustati vaatajale meeleoluka lauluga kena ja entusiastliku neiu esituses, kus taustalauljad olid surnud meeste liikuvad pead. Ka julgustati publikut kaasa laulma ning isegi sõnad anti ette. Tegemist oli väga meeldiva vaheldusega eelnevatele õudustele. Veidi veel illustreerivat juttu ning juba tuligi sammud seda järgnevasse ruumi.

Pärast jõledaid katsumusi, januneb linn millegi lootustandva ja ebamaise järele, mis laseb unustada surma ja pideva kannatused. Pead tõstab alkeemia. Ka Tallinnas leidus neid imemehi ning nende veidrad katsed panevad inimesi siiani kukalt kratsima. Just ühest kummalisest katsest saabki vaataja osa. Alkeemik tormab oma lae all olevas ruumis ühest otsast teise, tõmbab midagi seal, paneb midagi sinna, putitab seal midagi, väntab siin midagi, jne. Vilksalt ja aina jõulisemalt liigutakse eksperimendi kulminatsioonile lähemale. Mis sellest tohuvabaohust väljub, selgub juba etendusel. Katkend ise oli aga tempokas, müstiline, osavalt lahendatud ja põnev. Lisaks pakkus lõbus, kuid jabur katse kirjeldus taustatekstina palju nalja.

Kaunis, kuid salapärane leidlapsest neiu, keda süda intensiivselt vee lähedale kutsub, jõuab vaataja ette järgmises ruumis. Käesolev ruumikujundus oli ka minu lemmik. Seista sai otsekui kaevu äärel, mille ees, veidi allpool, oli vesi ning hulgaliselt tünne, mille peal neiu igatsevalt istus. Tagaseinal sillerdas pirakas kuu ning kuulda oli kaunist lauluviisi. Uneleva, melanhoolse, kuid lummava katkendina, toimis see legend enim muinasjutuliselt ning legendilikuna. Iseäranis mõjus paeluvalt järsk ja tihe veesadu ning sellele, otsekui seinale, projekteeritud kaunitari nägu.

pilt tallinnlegends.com kodulehelt

Lõpp juba sillerdab eespool ning olemegi jõudnud keskaja ühte sümboolsesse lõpusündmusesse ehk siis võidutseb talupoeg üliku üle. Vastavalt Lübecki linna seadusele, kui talupoeg suudab üks aasta ja üks päev linnas püsida, on ta oma peremehest vaba. Sellega ei nõustunud aga parun Johann von Uexküll, kes ei leppinud oma omandi põgenemisega ning hukkas mehe. Mõrva eest, kuna talupoeg oli vastavalt seadusele nüüd vaba, hukati parun kui kurjategija. Üleoleva ja ennasttäis paruni pead kaeblemas ja ülbitsemas saab näha viimases ruumis, kus on lõpuks võimalik kogeda õigluse võitu pärast igavikuna kestvat pimedat aega. Ja siis avanevadki uksed tagasi tänapäeva.

Kokku sai tutvutud üheksa legendiga ning lähtudes kodulehel olevatest fotodes ja infost, olen aru saanud, et pärast eelmise aasta septembrit, kui mina ekskursioonil käisin, on mitmeid asju muudetud, modifitseeritud või isegi välja jäetud. Seega, ei ole kõik rännakud ühenäolised ja formaat, sisu ning lahendused kivisse raiutud. Samas aga olen kindel, et elamusena on ta aga ükskõik milliste erisustega siiski igati väärtuslik. Kogu rännakut saadab kõlaritest ka jutustaja, kes räägib iga legendi kohta põnevat teksti ning aitab kaasa vajalike emotsioonide ja õhkkonna loomisel. Kes aga see tuntud jutustaja on, see tuleb ise kuulates välja mõelda. Tegu on aga igati asjaliku valikuga.

Miinusena tooksin aga veel välja tõsiasja, et samad näitlejad peavad arvatavasti tegema etteasteid eri keeltes ning ühelt teisele ümberlülitumine võib vahepeal keele sõlme ajada ning kohati oli vaja pingutada, et mitmekeele valdajatest, selgelt aru saada. Veel kord tahaksin aga kiita ideed, kujundust, etenduse voolavust, efekte, autentset ja õpetlikku keskkonda (vanalinna keldrid), tragisid näitlejaid ning üldse kogu kogemust. Loomulikult on tegemist ka strateegiliselt hiilgaval kohal oleva otstarbeka turistiatraktsiooniga. Minu poolt jõulised patsutused tegijate õlgadele!

Teatritunnid NUKUs: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele!

NUKU teater on sel hooajal organiseerinud ühe tänuväärse sündmustesarja: Teatritunnid NUKUs. Esimene üritus toimus neljapäeval, 29. oktoobril NUKU muuseumis ja selle raames oli huvilistel võimalus tutvuda erinevate nukuliikidega.

Üritus: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele
Koht: NUKU muuseum
Kuupäev: 29. oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5

Malvinaga

Kõigepealt alustaks sellest, et mul on hirmus hea meel, et ma otsustasin minna! Väga arendav, huvitav ja lõbus oli ja seda päris mitmetel põhjustel.

Esiteks, kuna ma olen aktiivne teatrihuviline, kes satub erinevate teatrite etendustele vähemalt kaks-kolm-neli korda kuus ja juhtub, et ka tihedamini, siis on mind alati huvitanud teatrite telgitagused ja ka teatriga seonduvad üritused, mis annavad mulle, kui teatris käijale teistsuguse, laiema perspektiivi ja lisateadmisi teatri kohta.

Juss lavastusest "Jussikese seitse sõpra".

Nukuliike tutvustav ekskursioon kindlasti laiendas minu silmaringi nukkude ajaloo, liikide ja nende kasutuse kohta. Siinjuures tahan juba ette tänada NUKU muuseumi juhatajat Maria Uski ja muuseumi juhendajaid Gerli Mägi ja Iti Niinemetsa, kes mitte ainult ei omanud teoreetilisi teadmisi nukkude kohta, vaid omasid ka praktilisi kogemusi küll lavastamise, kunstilise kujundamise kui ka muuseumi ajaloo kohta. Minu arust on vahva, et selline ürituste sari on ette võetud! Igati tänuväärne minu arvates.

Teiseks, õhtusel ajal NUKU muuseumis koos väikese seltskonnaga liikuda on omamoodi müstiline ja põnev. Enamus muuseumikülalised on selleks ajaks juba lahkunud ja mingeid segavaid faktoreid ei ole. Sa saad uudistada ja vaadata ja nukke oma käega katsuda ja proovida. See oli minu arvates ainulaadne kogemus ja väga kihvt. Selline tunne tekkis nagu jalutaksid maagilises maailmas, kus iga hetk ja nukkudele selga pöörates midagi juhtub ja nad võivad ootamatult ellu ärgata.

Killuke "Siluetid muinasjuttudest"

Kolmandaks, me saime kõiki erinevaid tüüpe nukke oma käega katsuda ja järele proovida. Minu jaoks isiklikult jääb siiani arusaamatuks, et sellist pealtnäha lihtsat nukku nagu näiteks on käpiknukk, on suhteliselt raske panna liikuma nii, nagu sa soovid. Ma mõtlesin, et mis see siis ära pole ja eks ma olen ka lapsepõlves käpiknukkudega mänginud, aga panna üks nukk liikuma nii, et seda oleks ka kena ja huvitav vaadata, see nõuab nii sõrmedelt, kui ka kätelt jõudu ja koordinatsiooni. Huvitaval kombel oli mul varrasnuku proovimine ja liikuma saamine palju lihtsam kui käpiknukuga. Kui käpiknukk Buratino pea seisis kenasti püsti, siis tema käed kohe üldse ei tahtnud allapoole liikuda, ikka kippusid koos näppudega ülesse kerkima. Vääna neid näppe, kuidas tahad, no ikka ei tulnud päris hästi välja. Muidugi, ma pole näitleja, veel vähem nukunäitleja, ma olen kõigest teatrikülaline. Ma ei tea mitte midagi nukutehnikatest ega nukkudega mängimisest, aga põnev oli proovida ja mu austus nukunäitlejate suhtes tõusis veelgi. Mitmesajakordseks. Peale viit minutit Malvina ja Buratinoga katsetamist olid minu käed väsinud ja nüüd kujutage endale ette, et te peate laval olema 1-2 tundi nukuga, siis on see minu jaoks nagu tabamata ime!

Mis siis ekskursioonil toimus?

Gerli Mägi, Iti Niinemets, Maria Usk

Nagu te juba arvatavasti olete mu eelnevast jutust aru saanud, siis tegemist oli nukuliike tutvustava ekskursiooniga.

Enne, kui meie väikest gruppi nukkude juurde lasti, istusime muuseumi aatriumis, kus Maria, Iti ja Gerli meile ennast tutvustasid ja tegid sissejuhatuse nukkude maailmasse. Räägiti sellest, kuidas nukud on sümbolid ja kuidas nad võivad sümboliseerida erinevaid juhtumeid, kujundeid, isikuid, omadusi. Nii, nagu lood ja muinasjutudki, jutustavad loo ka nukud. Kui nüüd tagantjärele sellele mõelda, siis nukk ilma inimeseta, ongi ju ainult nukk. Meie käepuudutus ja fantaasia on see, mis annab nukule elu.

Varjunukud Indoneesiast.

Järgmisena jõudsime varjunukkude juurde, mille ajaloost ja tekkest ma ei teadnud varem midagi. Muidugi, oma kujutlusvõimet kasutades saavad ju enamus aru, millest varjunukk võib tekkida. Varjunuku jaoks on vaja valgust ja käsi. Huvitav oli kuulata lugusid sellest, kuidas Türgis ja Indonesias varjunukud tekkisid. Indoneesia päritolu nukke oli võimalik nii näha kui ka katsuda. Üks väga huvitav fakt on see, et Indoneesias võeti enne nuku riputamist ööseks pea maha. Arvatavasti usuti sellesse, et nukul on hing sees ja et ta ise omakeskis tegudele ei asuks, eemaldati tal pea. See sobis imehästi kokku minu mõttega muuseumis ringi liikudes, et vahest tekibki tunne, et nukkudel on hing sees ja kui sa nendele just otsa ei vaata ja neid ei jälgi, siis selja taga ärkavadki ellu. Maagiline, kas pole?  Varjunukke seostati vanasti ka jumalikkusega ja nad olid värvikirevad ja iga värv sümboliseeris midagi. Kummaline iseenesest, sest varjunuku värve ju vaatajale näha pole. Ainult mehi lasti sirmi taha nukke vaatama, naistel oli nukkude vaatamine keelatud, nendel oli ainult õigus nukku varjuna näha.

Buratino klaaskapis.

Eesti nukkude tekkeloost räägiti ka. Mina olin alati arvanud, et meie esimesed nukud olid rätinukud, aga muidugi mainiti eelkõige karjapoiste nukke: tammetõrudest ja kastanitest tehtud nukke, millega mängiti.

Lotte vanaema Muria. (Noorena!)

Enne, kui järgmise nukuliigi juurde jõudsime, tutvusime ka nukuteatri nukkude ajalooga. Esimene teater, kes hakkas nukulavastusi Eestis ametlikult tegema, oli Draamateatri Nukustuudio, mille ühte vanimat nukku - Tiiut - on võimalik ka muuseumieksponaatide hulgast leida. Kes vähegi meie kohalikku nukuajalugu teab, teavad, et me ei saa ei üle ega ümber ka Buratinost, mille mängis kuulsaks Ferdinand Veike. Tema Buratino lood on ka need, millega mina ise olen ülesse kasvanud. Buratinosid on olnud kokku 11 nukku. Küsimuse peale, et miks neid nii palju on olnud, siis on neid nukke küll kaduma läinud, küll varastatud, küll on nad ära kulunud ja ära väsinud. Kohtusime ka Lotte vanaema Muriaga, kes on täpselt Lotte moodi. Või siis oleks õigem öelda, et Lotte on Muria moodi.

Buratino, kelle käed ei kuulanud sõna!

Varrasnukke saime ka ise proovida. Minu väljavalituteks osutusid nagu eespool mainitud käpiknukk Buratino ja varrasnukk Malvina, mõlemad, kui ma ei eksi, lavastusest "Kuldvõtmeke" (2008). Isiklikult läks varrasnuku liikuma saamine lihtsamalt, ehkki loogika kohaselt peaks nagu olema vastupidi. Päris palju nalja sai, itsitamist oli kõvasti ja ega me sealt ruumist nii kergesti liikuma ei saanud!

Imelised lauanukud. Mis lavastusest
 ja kes on kunstnik, ei tea.

Peale seda kohtusime lauanukkudega. Suures õhinas ei pannud ma tähele, millisest lavastusest olid kolm nukku, mis meid laua peal istudes ootasid, aga nad olid imeilusad! Samuti ei tea ma, kes nende nukkude kunstnik on, aga nad olid tõesti detailideni kaunid. Veel ootasid meid laual tillukesed nunnud nukud lavastusest "Värvid" (2006).

Esiplaanil lauanukud
lavastusest "Värvid"

Lauanukkude liikuma panemiseks on vaja rohkem kui ühte näitlejat, neid peab olema vähemalt kaks: üks näitleja hoiab nuku pead ja ühte kätt ja teine näitleja liigutab jalgu. Siin ei pea olema mitte ainult koordinatsiooni, vaid siin tuleb juba mängu sünergia ja koostöö kahe või rohkema näitleja vahel. Olen näinud ka nukulavastusi, kus ühte nukku liigutavad kolm näitlejat, aga meie katsetasime kahekaupa. Ja jälle tuli endale meelde tuletada mõttes: Vasak käsi, parem jalg! Ehk siis, kui üks inimene liigutab joostes või käies nuku paremat kätt, siis teine liigutab vasakut jalga. Jälle, nalja kui palju, sest sa ei pea jälgima mitte ainult nukku, vaid ka teist nukunäitlejat.

Maria Usk tutvustab
kehanukku

Enne marionettnukke tutvusime kehanukuga, mis kinnitatakse (seotakse) näitleja keha ümber. Tegemist on täissuuruses nukuga, kus näitlejast peaaegu, et saabki nukk. Ja siis tulid minu teised suured lemmikud - marionettnukud. Nukk, millega saime ise tegeleda, oli üks väga iseloomukas daam, tegelane lavastusest "Šoti torupillimängija" (2008), millest osa näeb ka "Muuseum ärkab ellu" ürituste raames. Pärast selle kuraasika šotlannast marionetiga tutvumist tahaks seda 25 minutilist tükki muuseumi Õuduste Keldris näha küll! Selle nuku olemuses üksi oli juba niipalju väge, et ta suutis minus huvi äratada nii palju, et nähtavasti võib mind lähitulevikus Õuduste Keldris mingil nädalavahetuse hommikupoolikul seda etendust vaatamas näha.

Šotlanna lavastusest "Šoti torupillimängija".
Minu selle õhtu absoluutne lemmik!

Ehkki meie ekskursioon hakkas lõpule jõudma, siis ega meist keegi nagu ei tahtnudki veel päris ära minna, sest nii põnev oli! Ja mitte ainult nukkude pärast, vaid ka nende teadmiste ja faktide ja lõbusate seikade pärast, mida ekskursiooni ajal jagati.

Lõpetuseks tahaks öelda ühte asja täiskasvanud skeptikutele, kes arvavad, et nukuteater ei sobi kuidagi kokku nende täiskasvanuks olemisega: et kuidas siis minul, täiskasvanud asjalikul töisel inimesel, sobib aega raisata nukkudega mängimisele muuseumis või veel hullem, selle vaatamisele nukuteatris, siis teile on mul öelda ainult üht. Teate sõbrad, käige vähemalt kahel täiskasvanutele mõeldud nukuetendusel ära ja siis räägime edasi! Ja kui teil ka siis mitte mingit emotsiooni ei teki, siis on teiega midagi tõsiselt lahti!

Suur aitäh vahva ürituse eest!

Järgmine üritus sarjas "Teatritunnid täiskasvanutele" toimub juba 26. novembril, mille teemaks on: "Lavastuse valmimise töötuba." Lisainfot saab SIIT.