pühapäev, 31. detsember 2023

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 3 (k.a. "Viimane vahipost", "Kaunis katastroof", "Super Mario Bros. Film")

Tervitus!

Mõned filmid.

Pealkiri: Viimane vahipost
Originaalpealkiri: The Last Sentinel
Kinodes alates: 17.03.2023
Millal nähtud: 01.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Depressiivsed düstoopialood ei ole just minu esimene valik kinokülastuseks, kuid kui juba kodumaine lavastaja ning keskmisel tasemel tuntud USA näitlejad kokku tuuakse, siis uudishimu oli täitsa olemas, et kuidas need kaks omavahel klapivad. Tuleb välja, et täitsa kenasti. Süžee ise oli selline sügav ja õpetlik, sisaldades tagasivaatavaid moraale, et äkki oleks pidanud maailma eest rohkem hoolt kandma, enne kui kõik pekki läks. Ning kas ei peaks ehk enamgi kokku hoidma, isegi pärast katastroofi, sest mis kasu on vastaspooltest, kui maailm on hävinud. Samas, ei olnud need sõnumid ülevoolavad või ülepakutud, neid ei surutud peale, nad jäid taustale, ja sellest tulenevalt said särada tegelaste tavainimlikud mured ning tragöödiad. Fookuses oli väike inimene, mitte maailma mastaapsed hädad, kuigi viimane pani paika tegelased kui malenupud. Ootamatult pakkus film ka omamoodi krimiliini, et kes, mis, kus ja miks ikkagi pisikese meeskonna tegemisi saboteerib. Taustal tundub, et midagi suurt ja hoomamatut juhib mängu ning on taamal ohtlikult ja ähvardavalt lõõmamas. Aga, nagu alati, tuleb välja, et midagi abstraktset ei aja kedagi taga, vaid karda pigem ligimest, kõige lähedasemat ning lihtne seletus on õige lahend. Puänt ning lõppseis olid ühtlasi üllatavad, kuid ka loogilised. Kõige enam meeldis leppimine ja ühisele lainele jõudmine finaalis, mis vaatamata lootusetule olukorrale andis juurde helgust, heatahtlikkust ning usku, et ehk ei ole kõik ikka kadunud. Inimkonnal on ikka tulevikku. Lool on äärmiselt lihtsakoeline keskkond ja isegi üksluine olustik, mis teeb süžee natuke igavaks jälgida. Jah, pinge tõusis orgaaniliselt, tegelaste olemustega sai samm sammult sina peale ning kogu narratiivi kulgemine jättis autentse mulje. Siiski, kippus film mingi hetk venima ja sellest tekkinud tühjust ei suudetud täienisti täita. Sel näilisel sisutusel ja kidural tempol oli oma funktsioon ning tegelikult ei olnud ükski stseen tegelikult ju tühi ja eesmärgitu, kuid võis sellise mulje jätta, kuna vahepeal nagu midagi märgilist aset ei leidnud. Filmi visuaalne keel oli minimalistlik ja tundus, et vähesega püüti edasi anda võimalikult paljut, pannes tähelepanu just tegelastele, nende kohalolekutele ning läbielamistele. Just nemad olid A ja O, ning laiem pilt, mis üpris põnev ning oleks võinud enam kaasamist ära teenida, jäi siiski tahaplaanile. Hollywoodi skaalal võiks linateose vabalt paigutada õnnestunud B-kategooria filmide hulk. 


------------------------------------

Pealkiri: Dungeons and Dragons: Varaste au
Originaalpealkiri: Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves
Kinodes alates: 31.03.2023
Millal nähtud: 31.03.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ma tõesti ei oodanud, et see film on naljakas, südamlik, täis lahedat äksionit ja kihvti seiklust. Ei, ta ei ole ideaalne ning nokkida on omajagu, kas veidrate valikute või kulmukergitavate situatsioonide üle, kuid tegu on üllatavalt eneseteadliku linateosega, mis teoorias, leevendab isegi need kahtlaselt kentsakad otsused teatud kraadini aktsepteeritavateks. Kasvõi kogu loo klišeelikkuse ja tunde, et olen midagi sellist juba mitu korda enne näinud. Millegipärast on alati mulje, et kõik need võlurite ja maagide fantaasiamaailmad, karakterid ja süžeed kipuvad liialt sarnased olema. Antud filmis see ei häirinud. Tegelased olid ühelt poolt tüüpilised, kuid teisest otsast mitte. Ehe näide oli Chris Pine'i tegelaskuju, kes ei olnudki niivõrd kätšimees kui põhilisest kangelasest eeldaks, ning selle rolli võttis üle irooniast ja enesetajust pakatav perfektne ning eksimatult vooruslik rüütel, Regé-Jean Page esituses. Too siis lihtsalt mingi hetk teadlikult eemaldas end loost, sest pole ju põnev, kui üks ideaalne vend kõik olukorrad lahendab. Las vigade ja vooruste kogumitest teised tegelased ise püüavad olukordi lahendada. Keskne nelik oli ootamatult sümpaatne, kuigi mõne osas oleks võinud rohkem olla sisukust ja arengut (nt druiid Doric). Samas, iga üks sai võimaluse särada, kõigil olid oma selged eesmärgid ja iseloom ning kamraadide kamba vahel oli tunda sooje sõprustundeid. Ei saa eriti väite, et süžee ise kuidagi unikaalne oleks olnud või kogu pakett kuidagi erakordne, kuid iga aspekt oli piisavalt tasemel ja südamega tehtud, et tervik vaatajale korda läheks. Eriti ootamatu oli huumor, kus üks seik, kus illusioon laulvast peategelasest hakkas hajuma koos lössi vajunud näo ning ühe sõna kordamisega nagu katkine grammofon, oli tõesti itsitama panev. Totakas, kuid koomiline. Teisalt, Michelle Rodrigueze n-ö suure kondiga tegelase eks abikaasa nägemine pidi vist naljakas olema, kuid minule mõjus see pigem imelikult ja mitte humoorikalt, sest tekkis liiga palju nt teatud tegevuste funktsionaalsusega seotud küsimusi, mida ma tegelikult väga enda peas näha ei soovinud. Kuid oli võimatu neid küsimusi mitte mõtetes mõlgutada. Vaatamata komistuskohtadele oli film, lõppkokkuvõttes, täitsa vahva meelelahutus!


------------------------------------

Pealkiri: Dave'i pank
Originaalpealkiri: Bank of Dave
Kinodes alates: 24.03.2023
Millal nähtud: 02.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kõige tüüpilisema heatujufilmiga, mis motiveerib ja on äärmiselt lihtsakoeline. Kui näed vaeva, usud endasse ja sõpradesse, siis ei ole miski võimatu. Lihtne ja lapsik, kuid tore. Ja midagi, mis reaalsuses absoluutselt ei toimi ega ole usutav, isegi kui põhineb tõestisündinud lool. No, vähemalt ei ole tõsiseltvõetav kui sujuvalt ja mugavalt kõik komistuskivid lõpuks lahenduse leidsid ja kuidas tegelased päikeseloojangusse lõbusalt silkasid. Leiti armastus, viidi väikeäride unistusi täide, leiti mõttekaaslasi ja lojaalseid kamraade -- nii klišee ja silmi pööritavalt imal, et peaaegu oleks suhkru üledoosi saanud. Samas, selliseid maailmasse taas lootust toovaid lugusid on vaja, kaua sa vahid ainult depressiivset reaalsust, vaja on ka modernseid muinaslugusid. Eriti kui kurjadeks jõududeks on ahned ja arrogantsed pangad ning ainult enda tagumiku eest seisvad ametnikud. Ei tea nüüd kas üdini päris elul põhinev, kuid meie peategelasest advokaat kaevub panganduse seadusandlusesse ning teatud reeglid ja piirid olid päris põnevad. Vast keegi meist niisama ei ole kunagi mõelnud selle peale, et avada oma pank, ja palju selle telgitagustesse süüvinud ka mitte pole, kuid huvitav oli tõdeda, kui keeruline on ikkagi uut raha mekat avada. Need seadused ühtlasi kaitsevad nt tavakodanikke, samas ka, piiravad ja jätavad valdkonna vaid jõuka eliidi pärusmaaks. Nemad aga kindlasti ei taha pööblile endaga samu privileege anda. Mis juhtub ka, loomulikult, antud filmi raames. Teisalt, kas mitte väikekogukondade võimestamine ei ole eduka ühiskonna üks alustaladest? On lohutav teada, et liigkasuvõtjate tasakaaluks eksisteerib ka mõni Dave, kes mõtleb ennastsalgavalt ligimeste ja linnakese heaolu peale. Kui inimestel läheb hästi, läheb hästi ka ühiskonnal. Õnneks ei ole kõik ametnikud, advokaadid ja rikkurid vaid endasuguste poolt, vaid leidub ikka hoolivaid ning abivalmeid eliite ning vast see oli midagi, mis loo helgust aitas tugevdada. Muide, kas Def Lepard on tõesti mega kaliibri tegija? Või lihtsalt oli ta ainuke enam-vähem nimega esineja, kes oli nõus filmis üles astuma? Igatahes, kes on fänn, siis saab nende esinemist imetleda (mis oli suht puine). Linateos ise on natuke värvitu ja liiga kesiselt standardne, kuid vaatamata sellele, on edastatav sõnum ju lõppkokkuvõttes ikkagi väärt.



------------------------------------

Pealkiri: Apatšid: Pariisi jõugud
Originaalpealkiri: Apache: Gang of Paris
Kinodes alates: 31.03.2023
Millal nähtud: 05.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Kummaline -- mulle see film väga passis. Tegu ei ole kuidagi žanriliselt või süžeeliselt millegagi, mis mulle tavapäraselt peale läheks, eriti kuna narratiivseid auke oli massiliselt. Nt mis eelmise naisega ikka juhtus -- tundus, et seal peaks midagi sügavamat olema, nagu midagi oleks välja lõigatud; miks see poiss ikkagi maha notiti ja lapsed sinna kurjamite kantsi kutsuti -- puhtalt pahatahtlikkusest?! -- liiga igav ja odav seletus. Tegelaste käitumises leidus äärmiselt ebamõistlikku tegutsemist ning realistlikkusega ei paistnud nähtavas kaugeltki millegagi pistmist olla. Teisalt, oli karm tegelikkus ning julm elu vast vägagi autentsed tollele perioodile ja eriti vaestele, orbudest lastele ning teistele heidikutele. Filmi visuaalne pool, mis oli veidralt modernselt vanamoodne, värviküllas ja retroliku hõnguga, mõjus kohati usutavalt, kuid teisel pilgul, täitsa mööda. Samas, selline silmapaistev lähenemine loo endaga klappis suurepäraselt. Põhimõtteliselt, on tegu standardse kättemaksusüžeega, kus peategelane püüab infiltreeruda kuritegeliku gängi hulka, et neid karistada oma venna tapmise eest. Loomulikult, avastab naine, et tunneb end nende haigete segaste seas äärmiselt koduselt ning tema sisemine konflikt kättemaksu ja ühtekuuluvuse vahel vast ongi kogu loo peamine fookuspunkt. Peab tunnistama, et mind paelus pinge naise ja gängi magneetilise juhi vahel, mis kruviti ja kruviti võrratult magusaks, et siis eriti valusalt punkt panna. See kulminatsioon viimases veerandis oli hiilgav -- üks kaunis hetk, leppimine ja allumine teineteisele. Ning siis sekund hiljem, täielik langus. Vot see lühike stseen, mis pakkus korraga nii paljut ja mille jooksul toimus otsekui nagu aastate pikkune emotsionaalne areng, oli vist üks peamiseid põhjuseid, miks selline, laiemale üldsusele, arvatavasti harjukesine film minult ootamatult sellise poolehoiu ära teenis. Keemia kahe peategelase vahel oli täis elektrit, intensiivne ning igati ära märkimist teeniv. On iseenesest mõistetav, et kogu kupatus ei saa hästi lõppeda, selliste narratiivide puhul oleks see tabu või liiguks muinasjutumaailma, kuid klišeelik finaal, samuti, ei häirinud, vaid mõjus kui kirss tordile. Kahe peategelase algus ühendus lõpuga ja lõpp algusega -- ring sai ühendatud. Leidsin filmiga ootamatu ühise keele, mis taaskord julgustab vaatama minna linateoseid, mis esmapilgul alati ei imponeeri.


------------------------------------

Pealkiri: Super Mario Bros. Film
Originaalpealkiri: Super Mario Bros. The Movie
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 07.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Nintendo Super Mario mäng oli mu lapsepõlve vaieldamatu lemmik ja üks ainukesi videomänge, mida tõesti hea meelega mängisin. Mario ja tema maailm on kindlasti midagi nostalgilist, mida oli äge suurel ekraani näha, eriti kuna suudeti tabada ja kohati isegi ületada mängu värvikülluslikkust, ajuvabandust ning positiivsust. Torujüri ja seened -- veider kominatsioon, kuid filmi vaadates oli kogu totakus nagu pärast pikka aega koju saabumine. Ei saa nüüd väita, et ekraniseering oleks kuidagi geniaalne või diip või parim anima eales, aga veidral kombel tundus, et ta ei püüagi seda olla. Süžee ei olnud kaugeltki ennenägematu, kuid Mario kontseptsioon on juba iseenesest nii ebatavaline, et narratiiv ei peagi hiilgama, et kogu sellest kujutusvõime rikkast tohuvabaohust rõõmu tunda. Hea oli tõdeda, et kõik võtmetegelased said rambivalgust, kuid tähelepanu ei tiritud eemale peategelasest, kelleks on Mario. Printsess Peach oli karjuvalt ilmselge uuenduskuuri saanud ning tegu on nüüd kõva tädiga, kes aga ei varjutanud oma tegijalikkusega natuke kohmakat ja kohatut torumeest. Vunts on selle filmi, nagu mängugi, süda ja keskpunkt. Ja seened, muidugi, ka. Palju seeni. Lahedad olid, lisaks, viited originaalile ja selle erinevatele võimalustele erinevates versioonides. Kuna ise olen sina peal vaid klassikaliste esmaste variantidega, siis hilisemad väljalasked on võõrad, kuigi olen neid siin seal näinud, nt Mario pesukaru ja kassi kostüümid. Ägedad olid ka kõiksugu kurjamid, keda mängudest mäletan, et sai pidevalt ära koksatud. Ma ei olnudki enne tajunud kui palju erinevaid pahalasi ette võis tulla. Üllataval kombel, sellised konstantsed viited ei väsitanud või muutunud tüütuks. Pigem oli põnev kohata aina uusi ja uusi tuttavaid nägusid ning aspekte mängust. Donkey Kongi kaasamise suhtes olen kahe vahel, sest narratiivi ta iseenesest täitsa passis, kuid kas on vaja Mario filmi mõne muu mängu tegelane sisse toppida? Miks ei võiks Donkey Kong eraldi filmi ära teenida ning jätta Mariole tema enda oma? Ahvi asemel oleks võinud Yoshi kaasata. See tõesti tekitas pettumuse, et mu lemmik minidraakon ainult vilksamisi üles astus. Igatahes, huumor oli okei, visuaalselt oli vahva, süžeeliselt oli mõnsa, meeleoluliselt oli lõbus, äratundmisrõõmult saavutati 100% ning, üleüldse, on tegu laheda tagasivaate võimalusega lapsepõlve. 


------------------------------------

Pealkiri: Kaunis katastroof
Originaalpealkiri: Beautiful Disaster
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 07.04.2023
Minu hinnang: 3/5

Mul seisab raamat juba oma 10 aastat riiulis ja ma ei ole suutnud seda siiani kätte võtta. Tänapäevaste standardite mõttes pidi see suht problemaatiline olema, kuigi see tõsiasi mind ülemäära vast ei morjendaks -- raamatuid on igasuguseid. Nähes filmi, tekkis tunne, et originaali on ikka päris palju muudetud. Eeldan, et tooni suhtes just, sest no nii problemaatiline nüüd peategelaste käitumine ka ei olnud. Vähemalt filmi konteksti suhtes siis. Arvasin, et Travis on mingi koopamees, kuid ei olnudki eriti hull. Kartsin, et Abby on tuhvlialune, kuid ta ei kukkunudki välja eriti allaheitlik. Oli tunda, et lugu oli keeratud helgemaks ja komöödia poolt ehk enam rõhutatud. See aga tekitas sellise vastuolulise mulje, sest kohati ei tahtnud draama ja huumori pool omavahel eriti põimuda. Sellest tulenevalt oli keeruline enamusse nähtus tõsiseltvõetavalt suhtuda, sest kui üks hetk mingit tüüpi pekstakse ja siis järgneb kohati koomiline stseen ja siis äkitselt näidatakse kohmakat lembestseeni -- tekkis skisofreeniline tunne. Film ei jõudnud eriti selgusele, et mis ta täpselt tahaks olla, kas krimi, draama, komöödia, romantika, põnevik, noortekas, täiskasvanutele, vm. Pakuti kõigist natuke, kuid tervikut ei formuleeritud -- jäi tükeldatud mulje, kus erinevad aspektid ei haakunud omavahel. Kogu pakett oli kohmakas ja laialivalguv. Mingid looliinid tulid ootamatult ja ei toiminud usutavalt, nt Abby hasartmängude teema. Samas, Abby näitlejanna mulle meeldis ja peamise paari keemia oli täitsa olemas. Kuigi seksistseenid jälle mõjusid kuidagi kohatult ja piinlikult. Ja oli hetki, kus oli keeruline uskuda, et meespeategelane, kleenuke nagu ta oli, kuigi ilmselgelt lihaseline, oli niivõrd vinge võitleja. Ta nägi natuke liiga palju välja kui üks moosinäoga koolipoiss, et ma suhtuks temasse kui osavasse mehisesse kätšikunni. Need kaks imidžit ei klappinud eriti sujuvalt. Peab ka mainima, et loos leidus nalju, mis mind tõesti itsitama panid, nagu see, kui Abby kukkus pidžaamas, ja dialoogis oli särtsakuse tase päris soliidne, et kogu kompotile ja tegelastevahelistele suhetele värvi anda. Olles näinud "Pärast" sarja esimest filmi, mille puhul võib mitmeid paralleele tõmmata antud linateosega, siis käesolev lugu on kindlasti igatpidi etem. Sel on rohkem teravust, iseloomu ja elektrit. Ta ei paista ka ennast nii tõsiselt võtvat kui "Pärast" seda tundus tegevat.

neljapäev, 7. detsember 2023

Teater: "ÜLT" ja "Uperpall"

Tervitus!

Kaks ühes Noorsooteatrist.

Pealkiri: Uperpall
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Zuga ühendatud tantsijad ehk Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Päär Pärenson, Tiina Mölder ning Piret Jaaks
Näitlejad: Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Laura Kukk, Mait Joorits, Maria Ehrenberg
Kestus: 1h 10 min
Esietendus: 04.12.2022
Millal nähtud: 25.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kui oled väsinud ja stressis. Kui vaevab kevadväsimus ja d-vitamiinipuudus. Kui aju on täis kõiksugu sodi ja rämpsu. Kui psühholoog või teraapia sessioon on liiga kallis. Kui tahad lihtsalt rõõmu ja energiat ammutada värvidest ja lustakast meeleolust, mis huugab lavalt ja publikust, ning sul on eriline huvi kõige ümmarguse vastu, siis on see lavastus just õige valik. Kes oleks võinud arvata, et kerakujuliste asjadega saab täita terve etenduse ning selline üheülbalisus võib tohutult laiahaardeline olla. Tegu ei ole tükiga, millel oleks oma spetsiifiline süžee, selle klassikalises mõttes, mis liigub Ast Zni, et saavutada mingit kindlat eesmärki, mingit sihti, kuhu karaktereid finaaliks suunata. Jah, ette tuleb teemaarendust, õppetunde, erinevaid tegelasi ning tundub nagu oleks kõigel sügavam sisu, kuid tegelikult räägib etendust lihtsalt ümmargustest asjadest. See fakt on nähtava baasiks, sisuks ja kulminatsiooniks, jättes tsipake hekseldatud mulje, sest lavastus koosneb erinevatest ja üksteisest eraldatud sektsioonidest, mida ühendab ainult põhiteema, kuid mõjudes siiski tervikuna. Ümmargusena. Mingit eriti diipi või filosoofilist või narratiivset siit oodata ei maksa, kuid see tõsiasi ei sega absoluutselt laval toimuvale kaasa elamist. Värvide virvarr, naer, avastusrõõm, kujutusvõime küllus, lihtsuse võlu, inimesed tundmas lusti palliveeretamisest, mõnus ja muhe kaos, meisterlik kerade manööverdamine näitlejate poolt -- vahva ja just õiges tasakaalus ajupuhkust ning stimulatsiooni pakkuv mitte midagi, milles vist on ikka midagi. Nagu ASMR, natuke silmadele, natuke kõrvadele, natuke tujule. Kes oleks võinud arvata, et ümmargune olemisest saab nii palju ägedat, elementaarset ja siis keerulist välja pigistada? 

Tegu on etendusega, mida võib vabalt õpetlikuks ja arendavaks pidada, seda eelkõike lastest publikule. Eks pedagoogiline aspekt läbi mängulisuse olegi vast üks tüki põhifookusi. Ja mitte ainult käsitledes kujundeid, ruumilisust, sporti, matemaatikat, vaid ka koos mängimise oskust, vaatamata sellele, et ei olda kaaslastega ühel arvamusel. Koostöö on võti ning just see, kuidas arvamuste ja eeliste konflikte viiskalt ning arvestavalt lahendada, oli loomulik osa tegelaste vahelises suhtlemises. Mulle meeldib ümmargune ja sulle kandiline, kuid ühisosaks on mäng ja koos lõbusalt aega veetmine -- keegi ei solvu või tujutse, kui kõik ei mõtle sarnaselt. Täiskasvanutele võimaldab lavastus avastada endas taas lapselik õhin lihtsatest asjadest. Ei, nämmutamine, et miks on ümmargune parem kui kandiline, ei olnud positiivsest energiast pakatavas saalis üldse tüütu või primitiivne. Tõsiselt. Aktiivselt kaasati ka publikut, kes said ülesandeid, kaasa rääkida ja endast märku anda. Sain noomida, sest ei teinud esimeses reas istudes käe tõstmist kaasa ning koheselt sai viga parandatud. Ole sa noor või vana, kui oled juba sellisele lavastusele tulnud, siis otsi üles enda sisemine põngerjas. Või leia vähemalt visuaalselt tajutav entusiasm toimuva vastu. Ära passi ja istu niisama, näita elevust väljapoole, mitte ära lõbutse vaid sisemiselt. Kui visatakse pall, siis põrgata see edasi, kui küsitakse küsimusi, siis reageeri, ning kui pallike veereb kogemata jala juurde, siis lükka ta lavale tagasi. Isegi kui viimasel oli piirded, siis võis kümnete suurte, keskmiste ja väikeste kerade trajektoor olla ettearvamatu. Eriti kui nad konstantselt siia-sinna lendasid ja veeresid. Võta trallist julgelt osa!

Etendus jaguneb lühikesteks temaatilisteks seikadeks, kus keskmes on erinevatelt nurkadelt lähenemised ümarusele. Alguses sai lihtsalt pallidega mängitud, teha trikke nagu žongleerimine, ning niisama sooritati gümnastikat palli abil. Liikuvus mänguasjade ning näitlejate poolt, ja üksteise koostööl, oli horisontaalne, diagonaalne ning kõik ülejäänu seal vahel. Aina enam hakkab aga mõtestatuimaid tegevusi lahti rulluma, nt pallimängude Olümpia võistlused. Lavale püstitatakse üks hetk isegi kerajate objektidega kaunistatud kuusepuu laadne ehitis ning aset leiab elegantne barokk osa, kus koos graatsilise liikumise ja krinoliinidega seljas (ka ju ümmargused rõngad!), jätkub pallide meisterlik käsitlemine. Kui enamused neist episoodidest olid küll mõnikord üllatavad, mõnikord loogilised, mõnikord nutikad, siis ei vajanud nad erilises koguses ajamahtu, et nähtavat tõlgendada ja mõista. Kui lavale ilmusid täringud ja tulnukad, siis tundus, et vaja on oma meta tasandit aduv ajunapp ikkagi sisse lülitada. Kindlasti põnev ja ootamatu suund, arvestades, et kui lihtsakoeline oli lavastuse alguspunkt, ning kui salapäraseks ja sügavaks kippus lõpp. Seda ehk vaid ülemõtlevale täiskasvanule. Vaatamata kõigele vahvale võib suhteliselt lühike etendus mingi hetk siiski üksluise ja veidralt pika ning venivana mõjuda. On äge mida kõike nt ühe palliga saab teha, kuid, lõppkokkuvõttes, on tegu siiski ühe ja seesama "palliga". Ümmargune annab aluse tohutuks kujutusvõime kasutusele võtuks, et selle sisu täita, kuid taandub ikkagi vaid üheks kujundiks, mille üleküllus võib sunnitult ja vaimuvaeselt mõjuda. Aga kui võimaliku kirjeldusena suurele ringjale asjale pakutakse "hiiglase kõrvarõngast", siis on kõik muu triviaalne. Sellise võimaluse peale tulla on peaaegu geniaalne, seega, tõesti meeleolukas ja mõnus etendus. Sobib kenasti ka lapsi saatvatele vanematele!


------------------------------------

Pealkiri: ÜLT
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Renaate Keerd
Näitlejad: Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Sander Roosimägi
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 02.02.2021
Millal nähtud: 29.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Silence is sexy! Silence is sexy! Silence is sexy! Ja nii tundub, et kümneid kordi järjest. See monotoonne kordamine on end mu pähe naelutanud. Siiani on meeles. Samamoodi nagu kustumatult mõtetes vahel ka kogu etendus ise. Mitte sellepärast, et see oleks kuidagi üks parimatest, mida nähtud, või kuidagi subjektiivselt meelepärane. Ei, pigem põhjusel, et midagi magnetilist ei lase seda unustada, midagi kummalist, midagi arusaamatut, midagi absurdset. Ausalt öeldes, ei istunud see lavastus kohe üldse, pannes kulmu kortsutama, kukalt kratsima ning mõjudes üle võlli metalt, et see lausa ärritas. Pole võimalik öelda, et nähtu oli minu silmis "hea", kuid ta ei olnud ka läbikukkunud või ebameeldiv, ta lihtsalt ei klappinud minuga. Kogu sigrimigris toimuvat oli keeruline mõista, mis vast oligi selle eesmärk, kuid selle asemel, et ärgitada kaasa elama ja leidma tõlgendusi igast veidratele ettevõtmistele laval, ei andnud ta
 piisavalt lõngaotsi, et millest etenduse lahti harutamisel kinni haarata. Mingi hetk vilksatas päike pilvede tagant ja mõtlesid, et ohooo!, kuid sama kärmelt oli valgus jälle kadunud ja püsis frustratsioon, et mis, miks, mida ja millal. Väsisin kiirelt, sest punnitasin igas aspektis leida mingit sümboolset interpretatsiooni, viidet millelegi või tähendust, kuid seda tausta ei pruukinud eksisteeridagi või ei olnud ehk võimalik iva tabada sellena, kuis ta algselt mõeldud. Mis ikkagi konkreetse nt tegevuse taga peitus jäi suuresti müsteeriumiks, kuigi isiklikke tõlgendusi kujunes mitmeid. Jah, ehk selles teadmatuses ja ebamäärasuses kogu point oligi -- las vaataja ise otsustab -- , kuid pea võimatu oli tunda mingisugust eduelamust või rahuldust, et oled õigel teel. Ülemäära suures koguses avatud aspekte või tõdemus, et publik ise annab etendusele tähenduse on tüütu, odav ja laisk. Sellise teatrielitaarse kõrvalmaitsega. Ma üldiselt ei taha olla oma mõtete ja tunnetega laval rambivalguses, ma tahan seal näha loova meeskonna ajusoppide sügavusi. Heal juhul pakkus antud lavastus ainult ühte ähmast poolt tervikust. Ning mulle ei pakutud motivatsiooni teist osa isa täita. 

Aga vaatamata sobimatusele etenduse narratiivse poolega, peab seda igati kiitma kõige muuga seoses. Kui mööda vaadata sihist ja sisust, siis füüsiliselt, visuaalselt, heliliselt ning teistes kuut meelt köitvates detailides, oli lavastus kujutusvõimerohke ja isegi vinge. Oli palju mida imetleda, kõrgelt hinnata ja nautida. Erinevad tegevused ja situatsioonid laval toimisid dünaamiliselt ning sujuvalt. Ühelt episoodilt teisele liiguti märkamatult, kuigi ei tundunud, et ühe ja järgmise vahel oleks tihti mingigi seos. Kohati oli isegi põnev nuputada, et mis kummaline olukord küll järgmisena laval lahti rullub. Suurest hunnikust riiete laiali loopimisest (mis ehk sümboliseerisid jätkusuutlikku eluviisi ja kliimateadlikkust?) kuni bändi etteasteni (üksilduse teemad? "kunsti" teemad? lihtsalt nägi lahe välja?). Rääkimata veidratest liikumisvalikutest, kus kord aeleti põrandal, siis oldi üksteise kukil, siis lihtsalt chilliti ja pandi puhvikud kasukad selga. Ühel näitlejal jalas olnud kaunid punased kontsakingad köitsid tähelepanu eriti intensiivselt -- valik nad lisada oli kas sellepärast, et jalatsid olid lihtsalt ilusad või, et peegeldada midagi sügavat, nt naiste rolliga seotud teemasid? Siis jäi silma veel seik, kus tegelane kõnnib edasi tagasi ja teised lasevad talle spreipudelitest vett näkku. Niimoodi lugematul hulgal kordi. Kas viidati kuidagi inimeste vastuseisudele, kriitikale, ühiskonna polariseerumisele, konfliktidele, vm? Tekstilist tasandit etendus eriti ei pakkunud, pigem keskenduti füüsilisele, kuid üks episood kahe näitleja vahel, kes kandsid peas varese kostüümi ülemist osa, oli päris muhe. Oma porgandihäältega vaidlesid nad ja suitsetasid. See oli nii totakas, et lausa vaimukas. Aga taaskord, kuidas üksteisega seostada neid veidraid piiksuvaid inimlinde ning nt rullikutega aluse peal ringi sõitvat naist ning märgade juuste vehkimist. Visuaalselt omanäoline ja pilku püüdev, kuid mida selle tohuvabaohuga ikka kollektiivselt öelda katsuti? 

Etenduse kangelased oli näitlejad, kelle etteastete kohta võib veendunult öelda, et nende veidi üle poolteise tunni pikkune panus oli pingeline: täpsust, kehalist tugevust ja koordinatsiooni nõudev. Mõned üksteise kandmised ja mitme näitleja kehalist koostööd eeldavad trikid olid otsekui tsirkusest, mis paneb uskuma, et need ei ole hõlpsad realiseerida. Oli aru saada, et etendus on trupile väljakutse, kuid midagi, millega nad eeskujulikult hakkama saavad. Nende liikuvus, painduvus, jõud ja energia olid tasemel. Eks just nemad teadis enam, mida või keda nad esindavad ning mis emotsioone edastama peavad. Näoilmed püsisid vaoshoitud või lausa tuimad, isegi kui pealkiri viitab, et midagi otsekui heidetakse seljast. Kas selline vabanemine ei peaks nt kergenduse ilmeid esile kutsuma? Ült tähendab millegi seljast viskamist, kuid mille? Kas metafoorilises mõttes, et saad millestki mentaalselt lahti, või otseses, et viskad püksid jalast? Alguse ja lõpu riiete loopimised viitavad millelegi füüsilisele, seega, kas jõuame tagasi ikkagi öko teemadesse kui fookuspunkti nr 1? Või räägime enamast? Suundi kuhu tõlgendused võivad potentsiaalselt suubuda on ohtralt, mis tekitab segadust. Iseäranis kui kõigi seikade ühisosa ei ole nii ilmselge, nagu nt seos riiete pildumise ja tüki tiitli vahel. Etenduse eri komponente võib hinnata eraldi ja kahtlemata on igaüks neist iseäralik, intrigeeriv ning ootamatu, kuid tervikul ei tundu olevat esiletõusvat selgelt läbivat joont. Ülevat iva on keeruline tabada. Sellepärast paistabki lavastus nagu pudru ja kapsad. Maitsev nagu tänapäeva Michelini tärni restorani gurmeeroog, mil laitmatu tooraine ja võrratu paigutus taldrikul, kuid mitte ilmtingimata kõhtu täitev.

kolmapäev, 22. november 2023

Raamat: Punane raamat sarja eri "Sinihabe" ja "Ei ole olemas lihtsat tööd"

Tervitus!

Ja jälle lugemiskogemusi.

Pealkiri: Ei ole olemas lihtsat tööd
Autor: Kikuko Tsumura
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

See ei ole raamat igaühele ja olen märganud, et arvustused on pigem laitvad või leiged, kuid mulle läks lugu täitsa peale. Selles peegeldub tavatöötaja rutiinse igapäevaelu valu ja võlu lihtsus, millega on hõlbus leida kontakti, kuid, samaaegselt, mis leiab aset otsekui teises maailmas. Viimase puhul aitab võõrastavat konteksti luua Jaapani brutaalne ja lihttöötaja vaenulik töökultuur. Lühiajalised lepingud, tervisekindlustuse puudumine, 12+ tunnised tööpäevad (mis on standard), jne. Kohati on võimatu mõista, et miks soodustatakse ja normaliseeritakse inimeste aeglast tapvat lämmatamist raha teenimise, et ellu jääda, nimel. PÖFFi raames käisin vaatamas filmi "Pärast tööd", kus muuseas võeti fookusesse Lõuna-Korea julm töökeskkond, mis on viinud riigi sinna, et nad nt peavad inimeste koju minemiseks tööarvutid sunniviisiliselt kinni lülitama, et töötajad poole öö peale kontorisse ei jääks. Jaapan viljeleb samalaadset ebatervet lähenemist töösfääri. Kuigi otseselt raamatus ei kõnetata või lahata, vähemalt põhjalikult mitte, kumab loos läbi mõju, mida selline orjalik mentaliteet omab inimeste vaimsele tervisele. Paradoksaalselt, vaatamata sellele, et üks pisike infokild mida peategelase kohta lugeda saab, on tõsiasi, et ta on läbipõlenud, ei keskendu lugu ega peategelane ise kuidagi mentaalse tasakaalu taastamisele või hoidmisele. Võib-olla eesmärgistatult mitte. See ei ole isegi mingi eriline teema, mida teadvustada kogu raamatu vältel. Kui sa elad, et töötada, siis ega muud pähe vist mahugi, kui juba kriis, loomulikult, käes ei ole. Ridade vahelt, kui otsida, siis võib tekstist välja lugeda kaudseid vihjeid inimloomusele, töökultuurile, sotsiaalsetele sfääridele, vaimsele tervisele, psühholoogilistele mustritele, läbipõlemisele, jne. Aga tähelepanu ei ole tegelikult neil teemadel, tähelepanu on igapäevasel eksisteerimise nimel edasi rühkimisel. Või oligi iva selles, et näe! asjad on nii hullud, et inimesed ei saagi aru ega võta tõsiselt, et mis üldse ületöötamise tagajärjed on, sest need sümptomid on normaalsed osad ühiskonna toimimisest. 

Tegu on otsekui dokumentaaliga, kus lugeja passiivselt jälgib peategelase rutiini, ja kus puudub klassikaline süžee või isegi konkreetne käegakatsutav areng. Peategelane õpib, et mis talle ei meeldi, katsetab erinevaid ameteid, proovib, annab alla ja põgeneb, kuid mingit heureka! momenti või elumuutvat hetke ei tulegi. Mitte mingeid suuri murranguid ei terenda ning elu ei muutu ei kehvemaks ega paremaks. See lihtsalt kulgeb. Selline lähenemine võib tähendada, et autor annab mõista, et on okei, kuid võtad aja maha, otsid enda teed ja ehk seda ei leiagi, vaid lased end kaasa tõmmata. Kõik inimesed ei pea koguaeg tõmblema ning massiivset inspiratsiooni avastama. Teose näol võib olla tegu lihtsalt ühe perioodiga peategelase elust, selle osaga, kus ta suundub talveunne, olles jätkuvalt ärkvel. Teisalt, võib autor ka mõista anda, et kui mõttetu selline otsekui autopiloodil eksisteerimine on. Jääb segaseks, et kumb neist on õige lähenemine. Või midagi kolmandat hoopis. Ehk ei olegi kirjelduste valikutel mingit eesmärki? Raamatut võib igavaks nimetada, sest midagi erilist ei toimu, kuid need peategelase tillukesed argised ettevõtmised võivad kohati veelgi põnevamad olla kui mastaapsed sündmused. Nt tuli ette isegi natuke müstilisi olukordi väikekogukondade toimimises, et kust ja kes teadis, et mis kinni pannakse, kuhu miski tekib, miks pargis sildid muutusid, kes hiilib majas, jne. Need tillukesed köitvad salapärasused olid väga kaasahaaravad. Ebamäärasust tuli aga ette rohkemgi. Kas ise lugesin välja või reaalselt ka pikkis autor raamatusse äärmiselt kuiva huumorit ning sellist satiirilist ja ühiskonna kriitilist hõngu? Või nägin seda, mida eeldasin kohata, sest raamat suutis ikkagi üpris neutraalne olla, andmata hinnanguid või mõistmata kedagi/midagi hukka. Kuidas loetut ja peategelast versus autori nägemus üheskoos mõista, pakkus hulgi mõtlemisainet, sest vastandlikke arusaamisi võis leida paljude teemade kohta, kus autori pealtnäha eemaldatus olukorrast ei andnud täielikku võtit süžee lahti harutamiseks ja perspektiivi tabamiseks. 

Huvitaval kombel, arvasin suurema osa ajast lugedes, et peategelane on mees. Mitte midagi märkimisväärset ei andnud põhjust uskuda, et tegu on hoopis naisega. Peategelasel ei olnud nime. Kas tegu oli tõlke telefonimängu tagajärjega (eesti keele "supervõime" inimesi ilma soospetsiifilise sõnavarata kirjeldada) või juba originaalis oli tegelase sugu kuidagi neutraalselt esitatud? Jääb segaseks. Samas, ega naise kohta ülemäära isiklikku infot üldse ei jagatudki. Jah, mingi hetk on juttu sellest, et ta läks pärast ülikooli tööle, kus oli üle kümne aasta, põles läbi ja lõpuks selgus ka valdkond milles naine algselt tegutses. Ning kui võtta arvesse, et ega tal eraeluks väga aega jäänud, siis ehk ei olnudki temast midagi lugejaga jagada. Mis teeb olukorra veelgi masendavamaks. Ehk oli siin jälle tegu autori püüdega inimest meelega muuta halliks passiivseks kujuks, kellel peale tööidentiteedi, mis ka ühiskonna poolt peale surutud, muud värvi ei ole? Peategelane puutus erinevates ametites kokku erinevate kollektiividega ja nende eksentrilisust ning kiikse toodi küll tunduvalt elavamalt ning koloriidsemalt välja. Naise suhted kolleegidega jäid, siiski, kaugeteks, sest ilmselgelt ei tahtnud või suutnud peategelane emotsionaalselt või isegi füüsiliselt palju välja anda. Ka saada mitte. Paistis, et ta pelgab sidet, põgeneb, leiab vabandusi ning tahab töö ja kolleegidega distantsi hoida nii eemalolevalt kui võimalik. Samas, oli ta tööst omamoodi sõltuvuses. Isegi kui ta ennast kaasa haarata laseb ja paistab, et tal tekib millegi vastu entusiasm, kiirendab see vaid uue töö otsimist. Loomulikult, ei peagi olema soovi oma töö ja kolleegidega tugevaid sõprus- ja ühtekuuluvussidemeid omada, kuid tundus, et peategelane on igas mõttes "not engaged". "Pärast tööd" dokumentaalis viidati, et on olemas kolme tüüpi töötajaid: "actively engaged", "not engaged" ja "actively disengaged". Kusjuures esimest pidavat olema vaid 15% kogu tööjõust. 

Raamat on jagatud peatükkideks, mis keerlevad ümber peategelase uue ameti, mida ta vahetab kärmelt ja mille olemused on üpris erinevad, kuigi enamusi saaks kategoriseerida pigem kontoritöödeks. Siin jääb kas teadlikult või tahtmatult ebaselgeks jälle sõnum. Teose pealkiri viitab, et lihtsat tööd ei ole olemas, kuid kas see on mõttetera, mida peategelase ametivahetused tahavad edasi anda? Ei saaks öelda, et iga töö oleks tal olnud kuidagi ebameeldiv või keeruline. Vastupidi, mõni oli täitsa põnev, nt huvitavate faktide leidmine ja komplekteerimine. Kas ehk viidatakse pealkirjas subjektiivsusele, igale ühele oma, või laiemale tõdemusele, et ei olegi olemas kõigile ühtemoodi lihtsat tööd? See on ju elementaarne, et igal pool on omad hädad ja alati on põhjust millegagi mitte rahul olla. Enamgi veel, kui ei olda vaimselt terve, siis on vast raske keskenduda positiivsele ja miski ei pruugigi pakkuda heaolu. Samas, kui sa ei ole rahul, oledki nõudlikum ja julged proovida ning katsetada, öelda, et ma tahan midagi muud. Kas peategelane püüdis lihtsalt edasi sumbata, sest äraelamiseks on raha vaja, või ta reaalselt otsis tööd, mis talle meeldiks? Või töötas ta sellepärast, et ühiskond survestab olema töömasin? Ehk oli naine siiski nii läbipõlenud, et ei teadnud ise ka sel eluperioodil, et mida ta üldse vajab ja kuhu välja tahab jõuda. Selline ebamäärasus mulle loo juures imponeeris. Kuigi kõrvalnähuks oli mõistlik kogus minu frustratsiooni, oli peategelase igapäeva ponnistustes oma sarm. Oli huvitav avastada, et mis ameti ta endale nüüd leiab, mis erilisi, kuid lihtsakoelisi vahejuhtumeid ja ning väljakutseid esineb, millised on uued kolleegid, jne. Ja kõige suurem ootus -- mis küll ei realiseerunud -- kas naine leiab end. Või äkki leidiski? Ühe inimese avastus ei pea olema teisele arusaadav. Mina ehk ei mõista, et ta oligi seal, kus tahtis olla, ja iga elu ei peagi olema erakordne. 



---------------------------------------

Pealkiri: Sinihabe
Autor: Amélie Nothomb
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 4/5

Kohe kindlasti ei oodanud, et see raamat mulle niiväga peale läheb, sest kuigi, on tegu äärmiselt lühikese ja õhulise romaaniga, millest 80% on puhtalt dialoog, minimaalse toetava kirjelduseta, eeldasin, et lugu ise on meta-diip ja raskesti seeditavalt filosoofiline. Jah, ta absoluutselt seda mingi kraadini ka on, kuid vast suurim üllatus oli, kui hõlpsat lugemikogemust see siiski pakkus. Hoogne ja särtsakas dialoog, lihtne ja arusaadav keelekasutus, selgesti jälgitav süžee ja tegelaste areng, reaalselt põnev ja pidev pinge kasv, intrigeerivad karakterid, kes oma vastandlikes seisukohanurkades on mõlemad mõistetavad ning oma seisukohti klaarilt esitlevad. Sinihabe muinasjutt on teadatuntud, kuid süžee tänapäeva transportimine, mitte ainult keskkonna mõttes, vaid ka mentaliteedist, oli huvitav lüke, mis täitsa toimis, sest raamat ei eemaldanud muinasjutulisust ja salapärasust, vaid kombineeris selle kokku kentsakalt, kuid võluvalt, tänapäevaga. Jäi otsekui tunne, et mees esindas minevikku -- seda ta ka idealiseeris, eriti olid lemmikuks indulgentsid ja inkvisitsioon. Naine oli jõudnud aga kaasaega, sest teadis täpselt, mis teda ähvardab ning ei peljanud mehele tema seksistlikke ja arhailisi tõekspidamisi vaidlustada. 

Kõige köitvamad olid paari vaidlused, arutlused ja üksteise maailmapiltidega pidevalt põrkumised. Teemade ampluaa, mida käsitleti ja mis kaudselt või otseselt jutuks tuli, oli massiivne. Paradoksaalselt, need vestlused ise ei mõjunud kuidagi ülevoolavalt või ülepingutatult. Need lihtsalt sujusid ja lendlesid lobedalt ühelt teemalt teisele. Ei olnud tunda üledoosi haisugi. Millest siis räägiti? Usaldus oli A ja O. Sellest tulenesid ka paljud teised lahti mõtestamised. Loos oli Sinihabe täitsa avameelne oma mineviku suhtes ja meie kangelanna, vähemalt alguses, aimas, ja hiljem oli veendunud, et mis saatus eelnevaid naisi tabas. Mees ei varjanud ohtu ja pani kõik kaardid lauale. Naine võitles tollele vastu väitega, et ainuüksi ühte ruumi sisenemise keelu reegel eeldab, et mees ise ei usalda kallimaid ja teab, et nad murduvad ning tema usaldust petavad. See on selline kana ja muna paradoks. Siis tuleb mängu ka armastus -- kuidas seda defineerida? Kas see on armastus, kui tapad oma kaasa, kuid väivad, et armastad teda siiani ja see ongi kiindumus? Isolatsioon ja kõige uue ning arenevad eitamine. Inimestest eemaldumine, füüsiliselt ja vaimselt, versus inimeste soovide, vigade ja voorustega arvestamine. Kuritöö ja karistus -- kelle perspektiivist on miski pahategu ja kellel ning kas on õigus teo eest nuhelda ja õigust mõista? Väärtused on võtmeks. Mida peame tähtsaks ning kas eksisteerib empaatia. Kas asjadega, luksusega, riiete, toidu, ulualuse ja kalli alkoholiga on võimalik kedagi ära osta? Kas nende võimaldamine paarilisele ongi armastus? Ja ei tasu unustada ka surma. Jäädvustades keegi fotole, kas too on siis elus või surnud, on isik jätkuvalt elus, sest tema mälestus on -- väga meta. Mis selle kõige kõige kõige õrna pealiskihi taga aga tegelikult oli? Soorollid, sugude võitlus, vana-uue konflikt, religioon, aristokraatia kui midagi stagneerunut, enesetähtsustamine ja eliitlus, teiste isikute kui objektidena võtmine -- iluasjakesed, evolutsioon, tugevam ja paindlikum jääb peale, vana ja aegunud jääb alla, jne jne jne.

Mis mulle kõige enam kogu eksistentsiaalsete küsimuste krempli juures meeldis on, et mõlema poole ratsionaalsust oli võimalik aduda. Mõlema loogika oli asjalikult argumenteeritud ning paar esindas otsekui kahte vastandit -- võttes osa võitlusduellist. Tegelased suutsid enda seisukohti põhjendada ja andsid teineteisele isegi järgi, kui partner veenvam oli. Pole tähtis, kas lugeja nõustub ühe või teise poolega, põnev oli see, et seisukohad ei olnud suvalised ja õhust. Nt ongi igati aktsepteeritav, et mehel (või naisel) võib olla oma eraldi ruum, kas vaimne või füüsiline, mida ta naisega ei jaga -- privaatsus. Ja kas on tõesti palju palutud, et naine sinna ruumi ei lähe? No ei ole ju. Võtme küsimus on hoopis moraalis ja eetikas. Inimene ei võta lambist endale jumala rolli mõista õigust, süüdistada ja tappa kedagi, olles ise eelnevalt loonud soodsad tingimused reeglite rikkumiseks. Eeldades alateadlikult, et neist astutakse üle. Paeluv vestlus oli jumalaga seotult ja Piiblis toimunu kohta, et kas karistada nt Eevat oli õige või mitte. Situatsioon loodi, võimalused tekitati ja on statistiliselt tõenäoline, et keegi libastub. Jah, jah, võime rääkida usaldusest ja proovile panemisest, kuid usaldus on kahepoolne. See, et pannakse üles lõks, oodates, et keegi sinna astub, siis ei saa rääkida enam usaldusest, sest see juba puudub, kui on vaja hakata seda üldse testima. Kui lõksu poleks, ei oleks ka eksimist. Selles mõttes samastas Sinihabe ennast jumalaga, kelle käitumises oma naistega saab tõmmata paralleeli jumala tegutsemises oma loomingu vastu. Loomulikult, nägi mees raamatus ennast ka millegi jumalataolisena. 

Kõik vana hävineb ja oma aja ära elanud meestekesksus haihtub. Progress ja naised võidutsevad? Mitte päris. Raamatu kangelanna on nutikas, säilenõtke ja salakaval. Ta ei põrku tagasi millegi ees, et saada enda tahtmine. On see impulss siis tulenev enesekaitsest, soovist kaitsta tulevasi Sinihabe võrku langevaid naisi või närvikõdi lembusest, on lõpuni ebaselge, kuid naine ei olnud puhtavalge ja mees tumemust. Mõlemas paiknes halle varjundeid. Kas mehe tapmised olid kaalukamad kui naise tapmised? Kumbki oli väga teadlik oma tegevusest, isegi kui ajendid olid erinevad. Kuid kas olid? Kas mees surus naise lõpuks ikkagi enda raamidesse ja ootustesse temast -- kuldne värv -- või tegi seda hoopis naine, pöörates olukorra ümber ja muutudes olemuselt oma vastaseks meheks? Kes jäi peale? Kas üldse jäi või mõlemad langesid oma pahede ja teistele pandud kõrgete ootuste mülkasse? Lõppkokkuvõttes, kas naine oli ikkagi moraalsem kui mees? Oleneb lugejate enda isiklikest tõlgendustest. Igatahes, pakub lugu dekodeerimist, erinevaid vaatevinkleid ja arutluspunke kohe kulbiga ning vihjeid ja võimalusi toimuvat lahti harutada, alates tegelaste nimedest kuni toitudeni, mida mees kaaslasele konstantselt vaaritas. Üks tegur, mis mu kogemust raamatuga pärssis oli tõsiasi, et naine armus kuidagi liiga järsult ja ootamatult. Seda ei olnud dialoogist ette tajuda. Sinihabe poolt äkiline armumine kuidagi sobib, sest ta oli nagu teisest ajastust ja universumist, kuid modernse ja nupuka naise puhul ei olnud tundepuhangu jõnksud sujuvad. Siiski, äärmiselt intrigeeriv ja nauditav lugemiskogemus!

kolmapäev, 15. november 2023

Teater: "Mäng" ja "Hell häving"

Tervitus!

Jälle teatrist.

Pealkiri: Hell häving
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Henessi Schmidt, Pääru Oja
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 19.12.2022
Millal nähtud: 02.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas see ongi suhte lõppvaatus? Vihkad, kuid armastad, armastad, kuid vihkad. Ühe mündi kaks poolt. Äraütlemata pehme hellus koos julma hävinguga. Rõvedad roppused ja vägivaldne seksuaalsus versus ilusad lohutavad sõnad ja hool. Inimesed kasvavad lahku, või siis saatus viib nad eri suundadesse, ning finaal on nagu täht viimases staadiumis. Plahvatab eredalt ja võimsalt, kuid siis kaob musta auku. Just seda destruktiivset faasi sai laval jälgitudki. Kahe peategelase suhe näidendis omas meisterlikku tasakaalu soovi vahel oma partner jõledalt tappa, kuid samaaegselt teda kaitsta ja kaisutada. Need kaks ekstreemsest vastandit olid balansis, mõlemad ühtlaselt tugevad ja nõrgad. Hetked, mil toon valgus ühest spektri otsast teise, olid küll sujuvad, kuid iga kord tekkis tunne nagu visatakse sind jääkülmast veest kuuma ja vastupidi. Oli harjumatu vastanduvaid emotsioone kordamööda konstantselt endasse võtta ja neid aktsepteerida. See võimaldas aga eriti tähelepanelik laval toimuva suunas olla -- tegevuste, näoilmete, kehakeele, teksti, dekoratsioonide -- , sest kõik need andsid aegsasti vihjeid, et kuidas ilm nüüd kohe-kohe jälle pöördub. On selge, et hästi see ei lõppe, sest kui valimatult pekstakse haamriga kõike ja kõiki, hoolimata millestki või kellestki, peale selle, et saaks kaaslasele haiget teha, siis on häving lähedal. Vaatajana sai vahetult laval lahti rulluvat tajutud, sest iga vulgaarsuse vastikus oleks nagu ka publikule näkku karjutud. Nagu käsn võtad endasse seda viha ja kirge, mis suhteliselt kiiresti kurnasid, kuid, samas, magnetiliselt kõiki meeli etendusele naelutasid. Nagu oleksid hüpnotiseeritud kärbes, kes tuimalt valguse suunas lendab, et hukkuda. Tükk on raske -- tõesti raske -- , nii emotsionaalselt, kui isegi füüsiliselt, seda publikule kui tõenäoliselt ka näitlejatele. 

Ausalt öeldes, ei meeldinud see lavastus mulle kohe üldse, kuid võimatu on öelda, et see oleks halb näidend, üldsegi mitte. Tundeküllased teemad ja pidev vägivald, kasvõi ainult sõnadega, ei ole kergesti seeditav teatrikogemus. Õnneks on näidendi pikkus napp ning puudub vaheaeg. Siiski, lõpu lähenedes sai tuntud, et taluvuslävend on ületatud ning ehk ei oleks osa publikust teed tagasi saali leidnud, kui neile oleks antud vaheajaga hingamisruumi ja toibumisvõimalust. Vaatamata näidendi üleüldisele agressiivsusele nii tegelaste kui, kõrvalseisjana, vaataja suunal, sai ridade vahelt mõista, et tegu on otsekui muinasjutuga, mis pärast õnnelikult igavesti on jõudnud igapäeva reaalsusesse. Kahe peategelase teksti saab jagada kaheks, usutav ja fantastiline. Mõlemad viitavad pidevalt muinasjutulisele maailmale, kus on koletised ja kangelased, ookeanid ja saared, justkui oleks kõik see nende kahega aset leidnud ja tegu ei ole fantaasiaga. Aga äkki ei olnudki? Laval sai näha printsi ja printsessi elu pärast raamatu sulgemist, kus paar on olnud pikalt koos, nende suhe on purunenud, sest ükski kiindumus ei ole igavene. Iseäranis oli drastiline muutus tajutav siis kui süžeesse pikiti vahele seike paari kohtumisloost ja hiljem see kaunis algus ka esile toodi. Tükk oli narratiivselt ja ajaliselt tagurpidi, enne lõpp ja hiljem algus. Vastus küsimusele, et kuidas ikkagi olukord nii ekstreemseks arenes, võib ainult vihjete põhjal aimata. Tragöödia, kellegi kalli kaotus võib suhted päästa või pilbasteks peksta. On neid, keda toob õnnetus lähedasemaks, on neid, keda paiskab lahku. Ilmselt ei osanud naine ja mees oma tunnetega silmitsi seista ja nendega leppida ning destruktiivsus väljus sisemisest väljaspoole ja võttis kõik ümberringse üle. Arengu tulemust sai näha juba laval. Kui palju tegelaste jutust ja süžee olemuse eeldustest oli päris, kui palju ettekujutatud ja täitsa mööda, mis tegelikult toimus ja mis paari sellisele allakäigutrepile viis, võib vaid oletada, sest fookus oli emotsionaalsel rännakul, mitte nii väga toimuva algatanud igapäevaelulistel põhjustel. Lõpuks ju vahet ei olnud, sest armastus on armastus ja viha on viha. Ükskõik miks täpselt need esile kerkisid või kadusid. 

Huvitav oleks teada, et kuidas hindaksid kaks näitlejat oma energiavarusid enne ja pärast etendust. Kas need olid kahanenud, kas langenud nulli? Intensiivne, plahvatusohtlik ja rõhuv karakterimäng, mis oli kui pingpongi matš, kus üks ladus ette monoloogi ja siis teine. See oli mõnes mõttes nutikas lähenemine, sest andis teisele aega enda väljenduspurskeks patareisid laadida. Meeldivalt üllatas, et ei üks ega teine jäänud peale, mõlemad olid just sama hellad ja hävitajad. Võib oletada, et näidend oli esitajatele rängem kui publikule, kuigi, peab tunnistama, oli üks hetk tunne, et ruum kahanes tillukeseks alaks, sest kõik need ülevoolavad tunded täitsid ruumi, õgisid kogu õhu ära ning tekkis klaustrofoobne efekt, et hakka kasvõi lämbuma. Kõige tavalisem tegevus väikses korteris laval muudeti millekski ebameeldivaks ja ahistavaks. Kalast süüa tegemine, vannis käik, viisakas vestlus. Normaalsest saab iga kord midagi ebanormaalset. Müts maha Henessi Schmidti ja Pääru Oja ees, kaks pigem pehme ja malbe välimuse, laadi ja häälega isikut, kelle sõnad võisid leebes tämbris seekord eriti julmalt kõlada. Nad ise kehastasid olemustega vastanduvat hella hävingut. Kiitus ka lavakujunduse eest, sest kitsast korterist, mis täis igast huvitavaid ja autentseid rekvisiite, sai üks hetk suur ja avar peopaik, mis formeerus edasi abstraktseks ja kaootiliseks otsekui maailmalõpumaastikuks. Nii emotsionaalselt kui visuaalselt. Siiski, ükskõik kui mastaapseks lava paisus, jäi püsima pigistav ja pitsitav äng, mis ei lahkunudki põuest, isegi teatrist lahkudes. Vot see on unustamata teatrikogemus, vastumeelne, painav ja vastik, kuid võimatu oli pilku sellest brutaalsest lahingust eemale pöörata. Mõlemad tegelased olid kaotajad ja, mõnes mõttes, kaotasid ka vaatajad. Aga ehk ei peagi teater ainult andma, mõnikord ta hoopis võtab.


---------------------------------------

Pealkiri: Mäng
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Vahur Keller
Näietlejad: Andres Roosileht, Meelis Kubo, Elmo Kibuse
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 09.07.2020
Millal nähtud: 28.10.2023
Minu hinnang: 3/5

See näidend paneb natuke kukalt kratsima. Tundub, et ta on menukas, olles pälvinud kaks näitlejamaailma tippstaaridest pungil ekraniseeringut. Samuti, paistab, et tagasiside on vaatajate ning kriitikute poolt igati kiitev. Kasvõi käesolevale külastusele järgnev aplaus publikust oli pikk ja entusiastlik. Siiski, jättis tükk mind pigem neutraalseks. Jah, oli pöördeid, oli pinget
, oli vaipa jalge alt tõmbamist, kuid siiraid ohooo-momente ei esinenud. Või siis ei mõjunud need eriti jahmtavalt. Kas asi võib olla selles, et olen lihtsalt liiga palju näinud/lugenud krimkasid ja põnevikke? Ja mind ei ole võimalik enam nii pimesi nööbist haarata ja imestama panna? Olen ise ka veidi hämmastunud, et miks ikkagi tükk mind oodatust vähem kaasa tiris ja korda läks. Püüan ehk samm sammult lahti mõtestada teatud aspektid, mis märki ei tabanud või küsimusi tekitasid. Äkki õnnestub leida seletused vastuolule minu ja näidendi vahel. Esiteks, tuleb välja tuua, et näitlejatöö oli kiiduväärt. Dünaamika, mis üks hetk tundus, et on tugevalt kaldu, valgus meeste vahel edasi tagasi sujuvalt ning meisterlikult. Nad olid mõlemad just piisavalt segased ja selged üheaegselt, et üks ei mänginud üle teist ning võimutasakaalu jälgimine, mida väljendas tekst, toon ja kehakeel, oli nagu laste mängimine topeltkiigel, kus üks üleval ja teine all, ning vastupidi. Andres Roosileht suutis märgatavalt tabada balanssi aadlike kahe ekstreemsuse vahel: nõdrameelne suurushullustusega eliit ja šarmantne ning altruistlik, elegantne härrasmees. Meelis Kubo puhul samamoodi, ta oskas esitada tegelast kui süütut naise-nimel-kõigeks-valmis tavamehest ohvrit ning psühhopaatiliste kalduvustega machot. Kuigi ühe salapärase kolmanda identiteet laval oli ilmselge, tekkis mõni hetk pähe kahtlus, et äkki on ikka keegi hoopis neljas. Sekundiline kimbatus viitab sellele, et ju siis suutis esitus ennast, vaatamata teoreetilisele läbinähtavusele, edukalt maha müüa, kasvõi viivuks. Mis on ju suurepärane saavutus, arvestades konteksti.

Minu murekohad lavastuse puhul tunduvad olevat suuresti süžeelised. Jah, põnevikud ei ole alati loogilised ega peagi olema, kuid kui silma jäävad usutavuse kahtlused, siis on midagi nihu. Oli narratiivselt igati asjalik, et kokku sattusid võrdväärsed mängupartnerid, kuid, et mõlemad üle võlli ja äärmustesse kalduvad, ei olnud piisavalt autentne, et lihtsalt lambist aktsepteerida. Ma ei tea miks see mind häiris. Samamoodi, oli kummaline, et suur "mängumeister" endaga nii hõlpsasti mängida ja tagumiku lohku tõmmata lasi. Jah, tõsi, on ju teadatuntud, et ära arva, et oled tegija, sest alati on keegi sinust parem, kuid, et see etem juhusulikult tema eeldatav vastane pidi olema, tundus võlts. Samas, ehk võib olukorda seletada hoopis naisega, kelle pärast mehed niivõrd kuivõrd üldse konflikti satuvad. Äkki on naisel mingi kindel maitse, millest ta alateadlikult kaaslase valikul lähtub -- siis võib tõesti öelda, et ei olnud niiväga kokkusattumus, et kaks hullu kokku sattusid, kui naine neid magnetina tõmbab ja (ala)teadlikult otsib. Kusjuures naine jäi lavastuses lihtsalt mingiks objektiks ning jäi arusaamatuks tema meelestatuse roll meeste vastasseisus. Kas ta õhutas, kas ta oli teadmatuses, kas ta oligi ainult mingi kullaotsija, nagu väitis üks, või oli ikka armastus tähtis, nagu viitas teine? Naise igatpidi passiivne kaasatus oli kuidagi tüüpiline ja vaimuvaene. Eriti kui mõlemad mehed teda eri põhjustel "omada" tahtsid ja viljelesid suhtumist, et "kui mina ei saa, siis ei saa keegi" (vähemalt aristokraadi puhul) ja "armastus õigustab petmist" (teise puhul). Aga vot kui ägedalt põneva kihi oleks süžee saanud, kui oleks kasvõi viidatud sellele, et naine meeste kokkupõrget orkestreeris või selles rolli omaks. Puäntidest vast kõige köitvam oli esimene, rivaali enda juurde kutsumise ettekäände tegelik eesmärk, kuid edasine oli ju ettenähtav. Ei saa olla nii, et üks jääb domineerima ja teine allaheitlikuks. Ülejäänud pöördeid juba sai oodatud ja nad, kahjuks, ei üllatanud enam. Ka finaalseis jättis natuke soovida, sest kuidas sai osav mängumees küll nii amatöör äkki olla (põhjus: õrn ja täispuhutud ego?). Ja kuidas teine ei saanud aru, et mängib tulega (põhjus: liigne julgus ja enesekindluse ego?). Midagi meeste loogikas ja käitumises ei klappinud ning valikud ei tundunud olevat mitte tegelaste olemustest lähtuvad, vaid süžee vajadustest tulenevad, mis on alati natuke igavamad ja odava maitsega. Taaskord, puhtalt minu isiklikust arvamusest lähtudes.

Psühholoogilises mõttes on näidendis hulganisti mida tähele panna ja analüüsida. Isegi neid minu silmis usutavusele ja ebamõistlikkusele vastu käivaid käitumise algeid. Mõlemast mehest saaks põneva profiili koostada ning mõtiskleda, et miks nad just nii käituvad kuidas käituvad. Inimesed on ettearvamatud ning ehk ei olegi nende valikud ebatavalised, eriti kui ollakse ebatavalises olukorras. Ilmselgelt mõtlen ma antud loosse süvenedes üle, kuid kui liialt krimkade ja thrillerite üleküllusesse pidama jääda, siis hakkadki tahes tahtmata rohkem nokkima ning tähele panema auke, ebatasasusi või aspekte, mis häirivad oma taustaloogika vettpidavusega. Seda kõike täiesti subjektiivselt, muidugi. Tükk ise on tegelikult igati soliidne ning enamustele kahtlemata nauditav närvikõdi. Ta lihtsalt ei leidnud minuga ühist keelt. Samas, nagu Kellerteatrile omane, saadi minimaalsega maksimaalne efekt. Vaatajana tundsid, et oled kahe tegelasega ühes ruumis -- mis sümboolselt, mõjus nagu vangikong -- , salaja jälgimas nende kemplemist, üksteisele ärategemist ning egode põrkumist. Eriti tuleb seekord ära märkida igasugu pürotehnika, nt autentselt kihvt oli seifi plahvatus. Lavaruumi on kasutatud nutikalt (nagu teatri tükkide puhul tavaks) ning seda vahetut kontakti, mida hoone võimaldab, on alati lahe kogeda esimesest reast. Kokkuvõttes, tehniliselt eeskujulik, süžeeliselt jäi natuke magedaks, ei hoidnud tähelepanu oma jäigas haardes, mis omakorda andis mulle aega, et hakata leidma aspekte, mis mulle peale ei läinud -- ning, mis olid ehk ainult mu peas. Ja mis ülejäänud publikule, kui murekohad, arvatavasti, üldsegi korda ei lähe.

laupäev, 11. november 2023

Raamat: Loomade eri "Kassid, kes valvavad meie üle" ja "Kui nad vaid rääkida oskasid"

Tervitus!

Seekord mitte krimi žanrist.

Pealkiri: Kassid, kes valvavad meie üle
Autor: Hiro Arikawa
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei ole lugenud raamatuga seotud eelnevat teost, "Rändava kassi kroonikad", kuid ehk ei ole see ka hädavajalik, kuigi teatud tegelased kahe vahel korduvad. Kokku leiab siit seitse lühijuttu erinevatest kiisudest ja nende omanikest. Ja ma teadsin juba ette, et need ei saa kõik nunnud ja helged olema, kuid ikkagi, masohhism vist, sundis mind teost kätte haarama. Otse loomulikult, juba esimene lugu ajas klombi kurku ja pisarad voolama. Elu ei olegi ainult päike ja paid, kuid, oi, kuidas ma ei kannata lugeda loomade kannatusest. Isegi kui need hädad on ainuüksi olukord, kus keegi peab oma lemmikust tema heaolu nimel loobuma. Süda tilgub kohe verd. Iga jutt raamatus omab mingit protsenti kibemagusust või lihtsalt elukaare kulgemise paratamatust. Küll hüljatakse kiisubeebisid, küll jäädakse auto alla, küll lahkutakse vanadusest, küll jäädakse haigeks, jne. Kõik elementaarsed osad elust, kuid emotsionaalselt rakse endasse võtta nii ehk naa. Vaatamata lugude lühidusele, mõni ainult üksikud leheküljed, andsid need edasi piisavalt tundeküllasust ja just nii palju infot kasside ning nende inimeste kohta, et mõista, kes nad on, miks nad nii käituvad ja ehitada üles luukere karakteriolemustest. Kõigi saatused läksid korda ning külmaks ei jätnud ükski tegelane, nelja- või kahejalgne (eriti aga need käppadega tegelased).

Raamatu stiil ei pruugi aga paljudele korda minna ning aidata esile kutsuda emotsionaalset reaktsiooni. Tegu on äärmiselt lihtsakoelise ja isegi napi tekstiga, mis kohati isegi lapsik. Olen tähele pannud, et päris mitmed Jaapani kirjandusteosed just sellist minimalistlikku lähenemist viljelevadki. See on tihtipeale nii võluks kui valuks. Võib olla, et mõni lugeja vajab enam kirjeldusi ja komplektsemat stiili, et suhestuda ja loetavat tõsiselt võtta -- et see siis pisara välja kisuks. Vastasel juhul võiks teost isegi lasteraamatuks pidada. Samas, kuna loo keskmes on kassid, siis ehk ei ole asjakohane eeldada tekstist tihedat filosoofiat, meisterlikku tekstikonstruktsiooni või meta tasandi mõttelende. Struktuur ja kirjaviis peegeldavad just seda, millest jutt. Tavalised inimesed, tavalised kiisud. Enamgi veel, kuna, teatud lood või sektsioonid on edasi antud karvapallide, kui jutustajate, perspektiivist. No ma ei kujutaks ette, et kohmakaks nimetatud nunnu Hachi nagu Nietzsche hakkaks oma mõtteliine jagama. Kuigi, see oleks olnud vahva puänt. Lood olid selged, lühikesed, otsekohesed ja ei mingit liigset sõnaseadjalikkuse eksponeerivat tilulilu. Samas, ei saa väita, et žanriks sobiks ka lasteraamatu kategooria. Sest, kuigi, jutud olid sirgjoonelised ja, pealtnäha, isegi mitte midagi erilist, leidus neis kõigis mingi õppetund, moraal, mälestus, nostalgia, semi-filosoofiline mõttetera, mida konkreetselt välja ei öeldud, kuid mille üle lugeja sai juurelda. 

Põhifookus oli sellel, et kuidas kassid mõjutavad meie elu. Tihtipeale tahtmatult ja võib-olla minimaalselt, kuid kuidas nende olemasolul on jõud. Ja ka vastupidi, kuidas inimesed mõjutavad oma lemmikuid. Kiisud on alati oma inimeste kõrval, kuid nood ei pruugi alati kiisude kõrval olla või sinna jääda. Igal lool oli oma kese ja sõnum, mis ei olnud alati näkkukargav või selgepiiriline. Mõnikord jäin mõtlema, et mis konkreetse jutu eesmärk üldse oli, et mida mulle öelda taheti. Tundus nagu mõni lugu oleks väljalõige suuremast, mis ilma kontekstita terviklik ei olnud (siin vast mängib rolli ka eelneva teose mitte lugemine). Ehk ei pidanudki olema, sest eesmärk oligi illustreerida eri killukesi kasside eluskaartest. Kõige südamlikum ja helgem tundus mulle Spini lugu, kus ülekoormatud ja kinnine manga kunstnik ja vastne isa, suudab lõpuks edukalt oma tütrega sideme luua tänu leitud kiisubeebile. Alustab armsast loomast, kelle läbi leiab julguse ning enesekindluse, et avatud meele ja südamega oma lapse eest kiindumusega hoolitseda. Kiisu oli sild tütre juurde. Siis, lugu pereisast, kes kedagi ei armastanud, kuid keda armastas kass, oli ootamatult realistlik -- nii muhe kui tõsine. Kass valib ise selle, kes tema tähelepanu keskpunktiks kvalifitseerub, ning meie ülesanne on kukalt kratsida, eriti, kuna valikud tunduvad mõnikord kummalised. Kassid toimivad müstilistel viiside ja kõnnivad oma otsustes omapead. 

Ülejäänud lood olid pigem nukrama noodiga. Jutt Hachist oli teoses esimene ja ta ei andnud armu. Kohe anti mõista, et see raamat ei ole ainult rõõmus ja nunnu, nagu kassivideod, vaid siin näidatakse elu kõiki külgi. Võttis korraks kahtlema, et kas soovin üldse edasi lugeda ja kas kõik jutud järgivad sama fooni. Jah ja ei. Kassisaar, mis päriselt eksisteerib, ei tekita minus õhinat, pigem vastupidi, vaesed loomakesed, metsistunud või mitte. Tolle jutu keskmes on huvitav peredünaamika, kus noor poiss võõrastab kasuemaga ja peaaegu spirituaalse rännakuna kogeb ühisreisil midagi üleloomuliku laadset. Üks veider vana naine ilmub välja ja kaob, ilmub välja ja kaob. Kuidas on see salapärane naine seotud kassidega ja poisi minevikuga? Vast oli konkreetse loo moraal ka õppetund mulle: ära sekku loodusesse ja loodus, nagu kiisud saarel, ongi metsik. Kõige nukram, kuid samas kaunim lugu oli kassist nimega Kota. Kiisu eesmärk oli kauem elada, kui kallis omanik, ning nunnuke punnitas lausa üle kahekümne eluaasta. Lõpp oli südantpitsitav ja kurb, kuid üheaegselt nii ilus, loomulik ja õnnelik. Lugu oli suurepärane ja soe näide kiindumusest mida kiisud võivad enda inimpere vastu tunda. Kota soovis nimelt muutuda üks folklooriolendiks, et igavesti endale armsatega koos olla. 

Kuigi raamat võib olla teatud lugejatele igav, selline hall igapäev, lihtne ja monotoonselt mööda jooksev, meeldis mulle just selle esitatud tavalise elu sarm ja südamlikkus. Lood jätsid natuke killustatud mulje ja on erineva subjektiivse kvaliteediga (mõni resoneeris rohkem, mõni vähem), kuid, olles kiisusõber, ei ole mul ainuüksi emotsionaalselt võimalik tegelastele mitte kaasa elada ning mitte hoolida karvapallide saatusest, unistustest ja muredest. Ja töinata. Muide, huvitav oli, et ingliskeelne pealkiri teosel on "The Goodbye Cat" ja jaapani keeles on "Mitori Neko". Neko on kass, mitori tähendab midagi nagu kellegi eest enne surma hoolitsemine. Jaapani keele tõlkimine ei ole üks ühele killast ning alati on põnev näha, kuidas võõramaid kontseptsioone eesti keelde ümber sõnastatakse.


-----------------------------------------------------------

Pealkiri: Kui nad vaid rääkida oskasid
Autor: James Herriot
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ma ei teinud erilist taustatööd vaid lihtsalt haarasin hetke ajendil selle raamatu. Teadmatusest tekkis kogu lugemiskogemust pärssiv probleem, mis seletas, et miks ma ennast teosega ühele lainele ei suutnud positsioneerida. Eeldasin suuresti ilukirjanduslikku ja keskse konkreetse süžeega lugu ning olin segaduses, et miks loen selle asemel lühijutte, millel puudub selge primaarne looliin selle traditsionaalses mõttes. Raamatus on ohtralt peatükke, mis mõned vaid üksikud lehed pikad, ning milles igas ühes spetsiifiline looma juhtum või inimestevaheline teema fookuses. Nagu loeks teleseriaali, kus igal osal eri süžee, kuigi tegelased, taust ja põhiõhustik sama. Peale selle, kuigi lood olid terviklikud ja kõigil oma kindel õppetund ning tähendus peategelase arengus, tundusid jutud kuidagi põgusad, pealiskaudsed ja lõppesid enne kui algasid. Nagu loeks proosalist veterinaarõpikut, kus eri haigusi ja ravi sõnaloomingu kuube paigutatuna illustreeriti. Alles hiljem, kui raamat juba läbi, pani ajunapp 1+1 kokku ja mõikasin, et peategelase ning autori nimi olid identsed. Eelnevalt laiskusest vahele jäänud taustauuring kinnitas, et tegu on pigem autobiograafilise ilukirjandusega, kus autor toob välja värvikaid, kurbi ja rõõmsaid seike oma loomaarsti karjääri algusaegadest. Peategelane on päris inimene, kes oma mälestustest pajatab.

Noor James Herriot pöördub tööle maalilisse Inglise maapiirkonda, kus siis igapäeva elu keerleb ümber inimeste ning nende kallite loomade. Kahejalgsetest on tal kaaslasteks mentorina kogenud veterinaar, Siegfried, kes on kohati paras tuulepea, kelle ootamatud mõtted puhuvad üks hetk siia poole ja siis äkki teisele poole. Tolle hullemast tuulepeast ja suslikust noorem vend, Tristan, kes pidevalt pahandustesse satub. Meeste majahoidja ja sekretär, kes püüab vaid tohuvabaohus korda lüüa, millele saab osaks põikpealik vastupanu. Ning ports kutsusid. Ning siia juurde lisandub ohtralt koloriidseid kohalikke kliente, ehk loomapidajaid, ja nende kõikvõimalikke lemmikuid. Olgu need siis lüpsilehmad, villalambad või seltsilised koread. Kohati tundub, et inimesed on tublisti keerulisemad manageerimiseks kui tegelikud loomadest patsiendid. Kes teab paremini kui arst, kes ootab, et uus tohter põruks, kes näeb mehes ainult vahendit oma elatusallika elus hoidmiseks, kes muutub ülifamiliaarseks, kes on eksentrik, kellest ei saa üldse mõhkugi aru, jne. Rääkimata siis ekstreemsetest oludest ja paikadest, kus mees peab nt sünnitusabi pakkuma: uugabuugas mägede otsas, külmas, märjas ja mustas, püherdades öösel koos lehmakesega tunde mööda lauda põrandat. Erinevate visiitide vahele mahub ka kesksete tegelaste endi seiklusi, nt ise loomapidajateks hakkamine, mis põrus, ning jändamine üksteisega ja pidev aasimine -- suuresti Tristaniga seoses. Maal loomaarstiks olemine on kõike muud kui meelakkumine.

Loomad on mulle alati südamelähedane teema ning olen nende kõikvõimalike murede suhtes ülitundlik. Ma ei eelista lugeda loomalugusid, sest ükskõik milline halvema noodiga olukord ajab mind endast välja. Antud raamatus olid nende hädad rambivalguses ning oli hetki kus ma ei soovinud looga edasi liikuda. Situatsioonid, kus midagi ei olnud enam teha ning sõber oli vaja magama panna või oldi ise juba teise ilma lahkutud. Õnneks ei sisaldanud lugu eriti jõledaid või julmasid momente ning huvitav oli tõdeda, et tol ajal oli loomadel tsipake teine positsioon kui tänapäeval. Ajas tagasi minnes ning just maal olid loomad tähtsad, sest nad pakkusid süüa, võimaldasid elatist teenida ning nende eksistents ei olnud lihtsalt lõbuks, vaid neist sõltus pere heaolu. Kui ikka hobusega midagi juhtub, siis ei saa teda müüa või ta ei saa põllutöödel abiks olla. Neljajalgsetel oli oma kindel funktsioon, mis võis kohati olla tähtsam kui mõnel pereliikmel, kes pigem tarbis ja tagasi ei andnud. Oli peremehi, kelle jaoks loom oli n-ö asi, mis eluks ülivajalik, ja oli peremehi, kelle jaoks, iseäranis just koerad, olid kaaslased, keda poputada. Ühe naise pekingi paleekoer mõjus eriti kaasaegselt, sest tuletas meelde kuidas inimesed lemmikuid lausa lapse rolli panevad ning täiesti ära hellitavad. Südamesse puges enim lugu ühest üksikust vanast mehest, kelle ustav semu kutsu oli juba nii eakas, et humaanne oli too magama panna, sest edaspidine vegeteerimine oli ainult piin. Kuidas sa lased lahti ainukesest sõbrast ja hingest enda kõrval, kes sulle seltsi ja elumõtet pakub? Pisar oli garanteeritud.

Märkasin juhuslikult, et sarja põhjal on loodud isegi ekraniseering ning mulle tundub, et selline formaat võib algmaterjali edasi andmisega rohkem klappida. Nagu mainisin, siis jättis raamat mulje, et on nagu kirjalik versioon telesarjast. Just sellepärast, et see mõjub hakituna ning kõik alalood toimivad edukalt eraldiseisvatena. Oleksin rohkem tahtnud teada ka peategelasest ja tema taustast. Mis ikkagi viis mehe sellise tol hetkel ebapopulaarse ameti juurde? Milline oli tema pere ja minevik? Miks oli Siegfriedi ja Tristani suhe väsimatut elektrit täis? Kas sellepärast, et nad mõlemad lihtsalt põrkusid oma iseloomudega või ühtisid, sest olid kumbki omamoodi tuisupäised? Milline oli nende ühine lapsepõlv? Kuigi raamatus võis leida rohkelt emotsioone ja empaatiat, siis sealseid juhtumeid ja tegelasi esitati kuidagi kliiniliselt ja nagu keegi kirjutaks isevärki päevikut enda igapäeva tegemiste kohta, kuid mitte päris. Kirjeldati suuresti olevikku, kuid natuke puudu jäi minevikust või, isegi, tulevikust. Midagi jäi vajaka ja konarlikuks. Võib-olla mind ikka selline süžee vorm ja tehniline lähenemine nii väga ei kõnetanud. Ehk oleks targem seriaali vaadata, sest lugu, selle õpetlikud sõnumid ning heatahtlik olemus räägivad enda eest ning on väärt tähelepanu. Loomad on tähtsad, loomad on elus olendid, loomad on ära teeninud meie hoole ja tänu. Ja grammigi ei tohi unustada ära veterinaare, kes lakkamatult ja ennast salgavalt meie sõpru tohterdavad ja abistavad.