Teater: "Norman Vallutaja"

Tervitus!

Ja taas teatrist. 

Pealkiri: Norman Vallutaja

Teater: Endla

Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 20.10.2022
Millal nähtud: 13.02.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Oeh, oli siis sellesse samasse auku vaja uuesti ja uuesti astuda? Nahutasin end ja juurdlesin minutid enne etenduse algust. Kas enda eelaimusele pidevalt vastu astudes ja andes jätkuvaid võimalusi lavastustele, mida juba eos pelgad, et on kõike muud, kui humoorikad ning meeleolukad, on mõistlik? Kas avatus ja lootus on nii kõrgel ja naiivsel tasemel või siis on peidus masohhistlikud kalduvused, kuid konstantselt leian end istumas saalis, kus rahvas rõkkab, aga minu suu vajub aina enam ja enam mossi. Aga, vot, on ikka sellel kolgata teel siht ja ka tunneli lõpus paistab üks hetk valgus, sest just antud tükk taasläitis minus tahtmise külastada teatris kergema süžeega etendusi, mis esmapilgul just paljutõotavad ei näi. Just sellised näidendid, mis suudavad ootusi ületada ja võimaldavad tõdeda, et täitsa reaalselt võib otsa komistada mõnele lihtsale, kuid teravmeelsele ja kaasahaaravale komöödiale, ei ole ikka ulmežanri valdkonnast soov. Ja, et üks täiskasvanute näidend ei pea olema ilmtingimata masendav, jube diip, meta või elu kannatusi või tumedamat poolt lahkav, et olla väärt ja vahva. Kusjuures, komponendid, millest näidend koosnes, ei olnud midagi märkimisväärset või unikaalset. Pigem, mis mahtudes, mis hetkedes, mis tegelastes, mis intensiivsuses ja mis kombinatsioonides nad käiku läksid, olid vist selle salapärase eduka võluretsepti taga. Kui poleks isiklikult saalis istunud ja omal nahal tundnud kõikide tükkide kokku haakumist ja menukat koostöist funktsioneerimist, siis pööritaksin siiani silmi kahtlase väärtusega postri, õrnalt misogüünia kasvulava järgi õhkava sünopsise ja tegelaste eeldatavate ärritavate stereotüüpsete olemuste ning käitumispotentsiaalide üle.

Ja mõnes mõttes kõike seda kardetut ka pakuti. Mingi tavaline töll mees tõmbab naisi kui kärbseid ligi ning pealtnäha intelligentsed ja töökad naised lasevad sel juhtuda ning viskuvad end mehe käte vahele. Selliste omaarvates kõvade macho tüüpide märg unenägu, kuid meelelahutuses on seda läbileierdatud võtet eri kontekstides juba öökimiseni kasutatud. Naised on kui ajuta kanakari ning mees on kui tegija kukk. Tüütu ning vaimuvaene. Mida antud tükk, aga teisiti tegi, oli et ta võttis selle kulunud kontseptsiooni ning keeras pea peale. Eeldad, et mees kasutab heausklikke ja igavlevaid naisi ära, kuid tegelikult võib olukorda vaadata vastupidiselt või, vähemalt, oli ringitõmbamine vastastikuste ootuste ning balansis jõujoontega. Eeldad, et kõigile kõva isa tegelikult ka meeldib, siis päriselt oli üks hetk igal tegelasel kehkenpüksist kopp ees ja tollest sai paaria. Eeldad, et naisi kuidagi alavääristatakse ning kõrge enesehinnanguga klouni tõstetakse pjedestaalile, kuna ta suudab skoorida, kuid reaalsuse said kõik selle osaliseks, mille ära olid teeninud või lihtsalt õpiti olukorrast ning tehti endale parimad valikud, et kuidas edasi. Hurmuri puhul siis lasi vend edasi ja ei lasknud end saatuse löökidest heidutada, nagu teflon pann. Ootustele vastupidiselt, kuigi okserefleks oli valmis seisundis, ei paigutunud õrnem sugupool ülemäära haavatavasse ja hukka mõistatavasse positsiooni. Võib isegi väita, et meie moosipoiss oli seekord pigem tegelane kellel tagumik lõpus lohku tõmmati ning, kes tõmbas lühema liisu nii publiku poolehoius kui süžeelises kemplemises. Kuid kas ikka oli nii? Võimutasakaal naiste ja meeste vahel oli meeldivalt samatasemeline, kus üks seltskond kord tsipa ees ja vastupidi. Selline täisväärtuslikum ja autentsem sissepõige sugudevahelisse dünaamikasse, kus kõigil on omad soovid, vajadused, motiivid ning väärtused -- need ühel grupil mitte vooruslikumad ja ennastsalgavamad kui teisel -- , kummatki osapoolt kategooriliselt negatiivsesse või kuidagi alamasse valgusesse mitte heites, oli mõnusalt värskendav kogemus.

Tükk kohati võimenda ja lükkas ümber stereotüüpe ning hakkas vastu nõmedale vastupandamatu möku mehe paradoksile. Pidevalt on filmides, romaanides, jne ette tulnud jorsse, kes on ju täielikud lontrused, nii iseloomult kui välimuselt kui suhtumiselt, isegi kõige vähemnõudlikumast perspektiivist lähtudes, kuid pealtnäha täitsa mõistlikud naised jooksevad nende järgi tormi. Või, noh, päris maha seda kontseptsiooni ei maetud, kuid vormiti see selliseks usutavaks ning psühholoogiliselt küljelt vastuvõetavamaks. Kummaliselt seksikas töll võib ju eksisteerida ja vastassugupool teda ihaleda, kuid põhjuse alge sai palju selgemalt välja joonistatud. Vajadus ei tulenenud ilmtingimata mehest endast, et too on fenomenaalselt võrratu mingil moel, vaid naistest ning nende konkreetsetest vajadustest. Selline inimene on ideaalne vaheldus üksluisesse ellu, kerge saak, keda ära kasutada ning keegi, kes tunneb pigem rõõmu kui teda niimoodi semmimiseks käiku lastakse. Naine võtab sellist molu just sellena, mis ta on, ei vähem ega rohkem, nähes meest kui vahendit millegi leevendamiseks, tähelepanu kõrvale juhtimiseks, enesetunde upitamiseks või tuju tõstmiseks. Issake, see kõlab preilide poolt päris inetult ja enesekeskselt, kuid üldiselt saab meespool väga hästi aru, mida temalt tegelikult tahetakse. Või kui ego on gigantne, mis kipub sellist tüüpi tegelastel olema, siis tõlgendab ta huvi just nii nagu talle kõige enam meele järgi on -- silmad pärani kinni või lahti. Lõppkokkuvõttes, kasutavad mõlemad üksteist ära, ehk vast erinevatelt  stiimulitelt lähtudes, üks olemata puhtam poiss/tüdruk kui teine. Kumbki mõtleb südames ja peas ainult enesele ning enese tahtmistele. Mõlemad teevad üksteist õnnelikuks ja õnnetuks. Kaks õde, Annie ja Ruth, ning nende vennanaine, Sarah, kasutavad kolmekesi Normanit ära ning ei tunne meeletut süüd. Norman omakorda võtab viimast kolmest naisest ning, samuti, ei põe just eriti. Vastu päid ja jalgu, aga saab viimane siiski rohkem kui vastassugupoole esindajad. Kas õigustatult? Ma ei ole väga kindel, kuid mees oli, siiski, õige lärmakas ning enesekindel oma vallutustega seoses. Äkki oleks mõistlikum hoida suu diskreetsemalt kinni.

Kes siis keda nillib? Annie hoolitseb haige ema eest maal ning ootab ja ootab, et loomaarst, Tom, lõpuks näitaks mingit kiindumust välja. Too on omamoodi möku, suutmata ennast kokku võtta, et naisele märku anda oma romantilisest soovist, kuni Annie äkki enam ei tahagi jalg üle põlve oodata. Naisel on afäär õemehe, Normaniga, kellega plaanitakse minna nädalvahetuseks väiksele randevule. Külla tulevad Annie vend, Reg, ja tolle abikaasa, Sarah. Norman püüab viimasega mingit liini hakata ajama. Niimoodi nad siis seal jagelevad kuni kohale ilmub, lisaks, Normani kaasa, Annie ja Regi õde, Ruth. Ja üks hetk toimub midagi hoopis Tomi ja Ruthi vahel?! Igatahes, suhete sasipundar ei ole õnneks üleliia keerukas, kuid see eest piisavalt värvikas ning erinevate suundadega, et pidevaid verbaalseid ning kehakeelelisi ping-pongi matše ja üllatuspauke publikule pakkuda. Lembe- või sõbraliinid tekivad kõikvõimalike kombinatsioonide vahel, jättes unarusse vaese Regi, kes oli tihti kui viies ratas vankri all ning tüüp, kes asjadele pihta ei saa. Või saab hoopis paremini kui keegi teine, eelistades olla tark ja mängida suuresti kurti, tumma ja pimedat? Tükk kompab ka teadatuntud küsimust, et mida naised tahavad? Kas nad ise üldse teavad? Kas meestel on savi ja võtavad valimatult kõike ning kõiki mida pakutakse? Eks mingi kraadini tõesti. Intrigeerivam tähelepanek süžees ei olnud aga naised, vaid pigem kolm meest, kes üllataval kombel sarnased ja samaaegselt niivõrd erinevad, ning kuidas see faktor mõjustas seda, kuidas naised neisse suhtusid. Ühisosa oli enesekindlus või siis selle puudumine, millest said alguse erinevat tüüpi suhteliinid tegelaste vahel. Normanil oli võime olla õigel ajal, õiges kohas ja öelda pea alati õigeid asju, mis aitas tal nii naiste kui meestega endale kasutoovaid kontakte luua. Võtmesõnaks oli tema eneseusk ja teadmine, et ta on vinge tegija, mida ta tundus siiralt arvavat. Vähemalt pealtnäha. Mehe vastandiks oli Tom, kel puudus igasugune pealehakkamine ja eneseväärtuse tunnetus, sest ta ei suutnud ega suutnud end kokku võtta, et Anniele oma tundeid kommunikeerida. Kas naine jääbki ootama? Ei pruugi, sest samal ajal kui areneb Tomi mõtlemine ja otsusekindlus, muutuvad ka naise soovid ja eneseteadvustamine. Reg jäi kahe mehe vahele ja paistis silma mõõdukusega -- sekku, aga mitte üleliia. Inimkäitumise loogikat ning meeste ja naiste vahelise ligitõmbavuse tantsu oli põnev jälgida. Ka õppetunde võis mitmeid saalist kaasa haarata. Nt ära jää jokutama -- kui sa midagi tahad, siis anna mõista või küsi otse, ja äkki antaksegi.

Meeldiva ootamatusena, peab tõdema, et huumor ei baseerunudki peamiselt labasel ja odaval koomikal. Ning kui selliseid lamedaid nalju kaasati, siis piisavalt nutikalt, mõõtupidavalt ja efektselt, et neil oleks positiivne mõju. Nt Regi ülimalt ümber püksid, mis iga kord, kui ta astus lavale, lahkus lavalt, tõusis toolilt või istus toolile, ajas publiku itsitama. Väike asi, kuid andis karakterile värvi ning oma konkreetse sarmi. Liigselt huumoriga üle uputatud lavastus õnneks ei olnudki, mis võimaldas sel olla spetsiifiline ja situatsiooni või karakteri keskne, mitte kahtlase väärtusega nalju huupi tulistada, lootes, et midagi jääb kinni. Pigem suutis lavastus pakkuda sellist mahlast ja teravmeelset koomikat, mis mingiks hetkeks nagu pildilt kadus, kuid siis tuli taas ühe tõelise pärliga esile. Loomulikult, ei saa üle ega ümber tüütutest naljadest, eriti mis toimus hommikusöögilauas, kui Norman teiste närvidel saagima hakkas. Ülejäänud lavastuse tasakaalukas ja just piisav ning balansis hulk kvaliteetselt, ka totakat ning sugudevõitluse lõbusal dünaamikal põhinevat huumorit, oli üpris õnnestunult puistatud kogu loo vältele. Näidend oli asjalik kombo segasest suhtedraamast ning elulisest komöödiast. Vaieldamatu staar naeru valdkonnas oli tükis Reg, kelle "ainult üks tavaline mees" karakter oli oma kiiksudes (lauamängud...?!) ja lihtsuses äärmiselt muhe. Ta suutis iga õhkkonna laval, eelnevalt ükskõik kui laetud kui tahes, täiesti vaevatult ära lahustada. Kui Norman tekitas elektrit, siis Reg oli vooluliikumistakisti. Ka lavastuse žanrile tüüpilisest keskmisest pikem kestus, lausa kolm tundi, ei olnud sellises mõnusas keskkonnas mingi kogemust pärssiv detail. Pigem oli hea, et huumorit ja juttu jätkus kauemaks. Eriti, et inimestevahelist kemplemist ja siis mõistmist jätkus.

Vaatamata sassis suhetele, pillapalla vajadustele ja eluolu üldisele keerulisusele, oli tegelastele kerge kaasa tunda ning neid mõista. Normanit natuke vähem, kuid oli aru saada, et ta ei olnud tegelikult pahatahtlik tüüp. Lavastuse naisperele kiitus, et nad suutsid rollid sooritada usutavalt ning kaasa haaravalt. Meesperele tänud selle eest, et nad aitasid enda sugupoolt enam oimata. On oskus esitada tegelasi sellisena, et keegi ei käi teravalt närvidele ning vaatajana adud ja aktsepteerid sa nende motivatsiooni olla ning käituda nagu välja näidatakse. Iseäranis läks peale Fatme Helge Leevald Anniena, sest naise olemuses toimus tüki jooksul mitmeid pöördeid ja käändeid. Tema areng punktist A -- rahulolematu, ootav, tupikus ja väsinud -- liikumine lavastuse lõpus punkti Z -- olles enesekindlam, kontaktis oma sisemise mina võimaluste ja vajadustega, julgedes välja öelda, mida tegelikult tunneb ning tahab -- oli võimestav teekond, millele kaasa elada. Naine läbis nagu terve elu süžee ajajoone vaid paari päeva jooksul. Nimitegelast kehastanud Jan Uuspõllul on võime olla üheaegselt selline röögatult vastumeelne, kuid alati karismaatiline, veenva mesijutuga, keegi keda vihkad, aga pead tunnistama, et keegi, kes kumab midagi magnetilist. Normanina oli ta hea valik ühe lurjuse kehastamiseks, kes paha poiss, kuid samas ka natuke rumalavõitu. Või kas ikka oli? Tegelased olid, lõppkokkuvõttes, vaid üks tahk näidendi edukuse baasis, kuid neid oli veel mitmeid. Kogu kompott lihtsalt toimis, sest oskas hoida piiri, teadis, kus liialdada ja kus mitte, ning mis peamine, pakkus vaatajatele inimlikku, kuid vürtsikat sugudevahelist võitlusmängu, kus polnud ei mängijaid, võitjaid, kaotajaid ning, tegelikult, mängu ennastki. Muhe etendus, lihtsakoeline, kuid sügav.

Raamat: Krimi eri "Metsaline" ja "Sellise näoga mees"

Tervitus!

Ikka krimikirjandust.

Pealkiri: Metsaline
Autor: Carmen Mola
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Wow, vot see oli küll karm, päris raske ja peaaegu, et võimatu alla neelata. Vägivald, vulgaarsused ja vaesus ei ole just märksõnad mida otsin, et valida raamatuid lugemiseks. Pigem hoian neid tegureid lademetes sisaldavatest kaarega eemale. Tegu on äärmiselt brutaalse ajaloolise krimkaga, kus halastust ei leia keegi, viimasel minutil ei kiputa kedagi imekombel päästetama ning tegelased, isegi need, keda pead põhifiguurideks, kukuvad surnult kui kärbsed, ja mitte just meeldivatel viisidel. Kaugel sellest, pigem nii ehmatavalt ja šokeerivalt kui veel võimalik. Mille jõleda ja öökima ajavaga siis teos lugejat kostitab? Noorte tüdrukute võikad rituaalsed tapmised, koos kirjeldustega jäsemetest enne ja pärast. 14. aastase orvu karjäär bordellis, koos kirjeldustega igast kiimalistest jätistest, kes tema n-ö teenuseid kasutavad. Ootamatuid ning silmi punnitama panevaid mõrvu, julmu ja hooletuid, koos kirjeldustega. Ja kui see veel vähe, siis palun, võtke koolerat, ohtralt koolerat ja nautige kõiki neid oksendavaid, hüljatuid ning kohe kohe hinge heitvaid mehi, naisi ja lapsi. Koos kirjeldustega, mis ajasid ahastama, sest sa tead, et just niimoodi 19. sajandi alguses Madriidis elu tõenäoliselt kulgeski. Kuidas vaeste maju ja linnaosasid lihtsalt põletati ning inimesi tänavatele aeti, sest, noh, vaesed ju levitavad haigusi, ajas õiglustunde ja empaatia marru. Jummel küll, mida ma lugesin?!

Ma ei seedinud enamus raamatut, sest mulle lihtsalt ei passi sellistes tonnide mahus ebaõiglust, piina ja kannatust. Ja siis mingid ülbed vaimulikud ja aristokraadid pealekauba. Ainult väikestes doosides ja mitte eri tüüpe korraga olen valmis vastu võtma jõhkrust ja halastamatust. Minu ärritunud emotsioonid ja tundlikud närvid, aga ei tähenda, et raamat ei oleks väärt, asjakohane ja sisukas. Kõige enam vast ongi teos ära teeninud kiitust autentse keskkonna loomise eest. Kirjeldused, dialoog ja ajalooline kontekst jättis äärmiselt usutava mulje. Autor ei hoidnud tagasi ega klantsinud kogu selle perioodi inetusi üle drastilise ilustamisega, mida liiga tihti kirjanduses ette tuleb, või lihtsalt mitte meeldivate aspektide ignoreerimise ja meelega välja lõikamisega. Lugu ei olnud tänapäeva lugeja kergemaks tarbimiseks kaunistatud ning oli päris valuline lugeda, kuid au tuleb anda selle eest, et vast ei oleks mu tundenuppe nii intensiivselt pressinud, kui ma ei oleks sajaga uskunud, et mida loen on päris. Kui ei oleks ilukirjandus. Tõsiasi, et isikuid ei katnud peategelaste n-ö narratiivne kaitsekilp ning mõned võtmetegelased tulid ja läksid. Eriti, et karakterid olid reaalselt haavatavad, said viga, ei olnud puutumatud ning mitte tapetavad. Kui koolera ei võta, siis vigastamine ja mõrvamine üks hetk ikka. See fakt pani ka enam pinevust tundma, sest kunagi ei tea, mis võib iga ühega neist juhtuda -- nii kangelaste kui kurjamitega. Kõik nad olid süžee ohvrid ning too neile ei halastanud.

Keeruline oli mitte kaasa elada Luciale, kes meeleheitlikult püüab enda ja väikse õe, Clara, elu eest võidelda pärast nende ema surma kooleraase. Tüdruk peab hakkama raha teenima, et neile katus pea kohale saada ja kõhud täita, ning on sunnitud pöörduma bordellitööle. Olles eelnevalt varastanud salapärase sõrmuse ühelt surnud vaimulikult, hakkab lahti hargnema üks õudus, sest olles olnud valel ajal vales koha ja näpanud vale asja, paigutub tüdruk end ohtliku salaühingu teele ning ristab rajad koletu Metsalisega, kes oma ohvreid röövib ja siis tükkideks rebib. Lucia ei saa hetkegi hingata, sest armutu monstrum on kaasa võtnud Clara. Saatuse tahtel satub meie kaua kannatanud kangelanna kokku eriti tegelastega, kes teda oma päästemissioonil abistavad, kui ka kaikaid kodaraisse heidavad. Sõbrad võivad olla ootamatud isikud, kuid, samuti, võivad vaenlased olla liigagi lähedal. Kusjuures, siin natuke kriitikat. Peamine pahalane tundus, et sai valitud šokifaktori poolest, sest oma ebatõenäolisuse ja ebaloogilisusega motivatsioonis, käitumises ning n-ö enne ja pärast olemuses, ei veennud mind asjade kulgemine ja otsus absoluutselt. Samuti, oli veidi kaheldava väärtusega tõsiasi, et mega suures linnas pidevalt tegelased juhuslikult kokku põrkasid, või siis kui otsid kedagi spetsiifilist, isegi kui sa ei tea täpselt, keda või kust, siis ikka koperdad just selle tüübi osta keda alateadlikult või teadlikult või süžee edasiarengu eesmärkidel vaja leida on. Liiga palju tuli ette kokkusattumusi eri tasanditel ja teemadel.

Hästi huvitav oli kuidas autor oli maailma meelsuse muutumist loos kajastanud. Õhus oli tunda modernsuse, kaine mõistuse ja teaduse ajastu algust. Nt kuidas paljud tegelased avaldasid kahtlust, et koolera on jumala viha või et vaimulike arvates leivatavad seda ainult vaesed. Ühe arsti kaasatusel sai kiigata tolle aja meditsiini arengutele nt algelistesse vereanalüüsidesse. Raamat oli rikkalik ja veenev 1830ndate eluolu, aktuaalsete teemade ja inimeste perspektiivide liikumise tabamisel. Mulle läksid tegelaste kannatused selles suurte muutuste lävel olevas riigis korda. Ma elasin kõigile kaasa, iseasi, kas ma nendega alati nõustusin või mitte. Enamus keskseid tegelasi siiski üllatas oma ülluse ja õigel hetkel käivitunud moraalitundega. Lucia oli tõeline rauast leedi, kuid sümpaatia suutis võita, lisaks, endine politseinik Donoso, ajakirjanik Diego ning isegi üks kätšialdis munk. Vägivalda oli üle minu taluvuse piiri ning raske oli sellest tulenevalt raamatut läbida ning mingid süžeelised valikud oli natuke lohakad või mugavad, kuid üldiselt, igati asjalik ajalooline krimka. 

----------------------------------------

Pealkiri: Sellise näoga mees
Autor: Caimh McDonnell

Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Tegu on suurepärase näitega detektiiviloost, mille krimka pool on suhteliselt plass ja kesiselt standardne, kuid tegelased, tekst ning süžee areng on faktorid, mis annavad raamatule elu ning tõstavad selle taset kõrgemale kui vaevu keskpärane. Aga jah, mingi gängsterimüsteerium, et kuhu ühed tüübid ammu aega tagasi kadusid ning kes nüüd sellega seoses meie kangelasi taga ajab, ei olnud iseäranis unikaalne või köitev. Oli, muidugi, põnev, et mis selle tausta võtmeteemana, armastuse "muinasjutu", tegelik hall argipäev oli, kuid kogu see liin toimis teisejärgulisena ning lihtsalt kondikavana, millele ehitada värvikad karakterid, muhe huumor ning tegelik loo süda. Tegu on mingi kraadini paroodia, farsi ja/või äärmiselt eneseteadliku ja musta huumorit viljeleva reaalsuse eest põgenemisega. Ja mitte ilmtingimata autorile, vaid just lugejale. Vaatamata tõsistele seikadele ja tapmistele, mis kohati olid rohkem kentsakalt naljakad, kui võikad, on raamat omamoodi hea tuju teos -- täis elujaatust ning eneseabiõpiklikke moraale. Pakutakse päris mahlases kastmes kilde, mis peidetud väärtuslike eluõppetundide keskele ja vastupidi. Isegi kui kõik on kehvasti võib olukord veelgi halvemaks minna. Mõni vaenlane on ohutum kui heatahtlik lähedane. Miks tõeliselt elada kui võib mugavustsoonis vegeteerida. Heateod ei jää kunagi karistuseta, eriti kui aidata vanadekodu elanikke. Ära topi oma nina teiste asjadesse, vegeteeri edasi. Ja muud lõbusad Murphy seaduste laadsed teadmiseks võtmist ära teeninud tarkuseterad.

Paul on lahke südamega, kuid null motivatsiooniga mees, kelle elu eesmärk on elada vihatud sugulase pärandi kulul, hoides millimeetri täpsusega kinni raha saamise tingimusraamistikust. Aga elu ikkagi juhtub lõpuks ning mees leiab end mitme mõrvakatse ohvrina, mille vallandas täiesti vales kohas, valel ajal olemine. Ja altruism, mis pani teda pakkuma n-ö teenust vanadekodule, kus ta teeskleb, et on kes iganes, keda vanur soovib näha, sest silmanägemine ei ole neil just enam kiita ning Paulil on "just selline nägu", mis ei jää meelde ning mida teistega pidevalt sassi aetakse. Ideaalne vend "mängimaks" ükskõik keda. Et kaitsta oma passiivset rahalist sissetulekut püüab mees selgusele jõuda, et kes teda taga ajab. Ja, noh, ta ei taha mõrvatud saada, see on ka üks põhjus. Peamiselt võtab ta jalad tagumiku alt välja ikkagi eesmärgiga tagada pärandi järjepidev sissevool. Paul vajaks vast psühholoogi, sest ta on ilmselgelt depressioonis või läbipõlenud või lihtsalt emotsionaalse trauma tagajärjel päris elust mööda kulgev, kuid tema selline emotsioonitu ja no-nonsense suhtumine on kummaliselt värskendavad. Ta on ehe ja seisab ainult kõige tähtsama eest. Enda. No, loomulikult, on ta tegelikult hea ja hooliv poiss, mõistlikul tasemel alalhoidlik, ning tundub, et käitub kui iga tavaline inimene, kes sellisesse surmavasse segadusse end on tahtmatult mässinud. Paul on tohutult sümpaatne peategelane ning seda on ka tema ootamatu reisipartner, vanadekodu õde, kes satub ärevast tagaajamisest, vastupidiselt kaaslasest, eriti õhinasse. Kesksete tegelaste kolmiku viimane liige on üks kõige ebameeldivamaid, kuid meeldivamaid ebatüüpilisi politseinikke nimega Bunny.

Koloriidsetele karakteritele lisaks on raamatu tõmbenumbriks selle huumor. Sa loeksid nagu kirjalikke versioone "Allo Allo" sarjast, "Blackadderist" või muudest samatoonilistest, kuid ülekantud tänapäeva Dublinisse. Paralleele saaks tõmmata ka "Palja relvaga" ja "Ässad" sarjadega ning kõikvõimalike muude paroodiafilmidega. Õhustikud oli väga sarnased. Kohati jäi selline sketšide jälgimise tunne, kus iga uus stseen pakatas kuivast huumorist, sarkasmist ja irooniast. Kangelased sattusid ühest totakast olukorrast järgmisesse ning dialoog ei tundunud üldsegi klappivat olukordade tõsiduskraadidega. Igast tõsiseltvõetavast tegelasest saab talle vastava eluvaldkonna või suurnimetaja omamoodi pila. Nt ülientusiastslik ja rõõmsameelne arst, kes ütleb ilma igasuguse häbi ja huumorita kentsakaid, kuid üdini otsekoheseid, asju. Nt kui oled olukorras, kus sinu suunas tulistatakse, siis on kõige etem koht kuul just tagumikku rihtida -- tõenäosus surmavateks komplikatsioonideks on väike. Selline lapsik ja kriipivalt ebarealistlik dialoog ning sunnitult humoorikad ja idiootsed situatsioonid üldiselt minu maitsele end ei reasta, sest üle võlli teravmeelsus ja naeru sihilik välja õngitsemine mõjub hoopis vastupidiselt. Hea nali on see, mis on usutav. Hea koomiline olukord on see, mis näib autentne. Või siis vähemalt võimalikult orgaaniline. Üllataval kombel suusits raamat hoida sellist absurdset, kuid, samas, ehedat joont. Ei olnud kategooriliselt võimatu, et Dublinis ehk asjad nii käivadki, tegelased nii räägivad ja reageerivadki ning üleüldse on kogu elanikkond selline särtsakas, ebakonventsionaalne ja ettearvamatu. On olemas žanr nagu maagiline realism, kus fantastilised elemendid on igapäeva elu eraldamatu osa. Antud teost kutsuks paroodiliseks realismiks, sest kõrge doos konstantset tobedust, musta huumorit ja n-ö verbaalset ärategemist on tavapärase elu igati loomulik osa. Sellist usutavat ja naeruväärseks mitte muutuvat tasakaalu põneviku ja komöödia vahel ei ole lihtne saavutada. Kogu tohuvabaohu ajas mind mitmel korral muigama, mida on äärmiselt keeruline isegi väidetavatel kõige koomilisematel kirjateostel minust välja tirida. Kiitus selle eest!

Nagu juba öeldud, siis krimiaspekt ei olnud midagi iseäranis esilekerkivat või ennenägematut, kuid see ei olnud üldsegi primaarne. Sulelised ja karvased tegelased, kes, ühelt poolt, tavaliste inimeste mulje jätsid, kelledega võib tõenäoliselt ise ka suvalisel tänavanurgal kokku põrgata, oli teose põhitugevus. Meie keskel võib olla mitu Pauli või Bunnyt. Sinu naaber võib olla Bunny. Bussis istus su kõrval täna Bunny. Poe järjekorras on su selja taga Bunny. Seda ei oleks keeruline uskuda ja just selles tunnetuslikus tõsiasjas võlu ning romaani edukus seisneski. Vähem efektiivne ei olnud huumor, loomulikult, mis mahedalt naturaalsena toimis. Muhe ja mahe, ideaalne kombo. Loos leidus, lisaks, romantikaliin, mis ennast viimases vaatuses avaldas ning, mis tollel hetkel oli vast ehk psühholoogiline reaktsioon meeletule pingelangusele, kuid üldiselt tsipake sunnitud ja ebavajalik oli. See lisas süžeele veel ühe kihi, mida raamat tegelikult ei vajanud. Süžee oli suhteliselt õhuline ja lendlev, kuid musi-musi tegi selle ebameeldivalt raskekaalulisemaks, mis ei olnud just parim suund. Siiski, kuigi mitte geniaalne teos või midagi mida ülemäära juubeldada, oli vahvalt värske ning opakalt kaasahaarav raamat kohe kindlasti.

Raamat: Krimi eri "Veneetsia mäng" ja "Mõrv viskivabrikus"

Tervitus!

Krimkade aeg!

Pealkiri: Veneetsia mäng
Autor: Philip Gwynne Jones
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Üks minu top 3 pettumust valmistav linn on Veneetsia. Ma ei lasku üksikasjadesse, kuid asupaik ei olnud põhjus, miks antud raamatu kätte haarasin. Samas, suutis see mind panna tsipake vähem nõudlikumalt linna suunas meelestatud olema. On ilmselge, et autor elab seal ja jumaldab paika täie hingega. See entusiasm, kohaliku silmade läbi lähenemine ja teadmised siseasjadest tegid loo nauditavaks ning ehedaks. Teisalt, mul oli kohati tunne, et tegu on semi-turismigiidiga või siis põgusa mitte-ilukirjanduse suunitlusega linnaelu illustreeriva nipiraamatu, veneetslate hingelu näitava ja korruptsiooni tagamaid seletava segakogumikuga. Selles oli midagi autobiograafilikku, dokumentaallikku ning reisikirjalikku. Väljamõeldud põnevusžanri süžee oli vaid vahendajana toimiv keskne liin, mille läbi kõige efektiivsemalt neid aspekte päris Veneetsiast sai esile tuua. Kusjuures, selline retsept mõjus, aga päris edukalt ning pigem oligi loo õnnestunum osa see, et autori suutis linna ellu äratada ning läbi värvika tausta muuta süžee kaasahaaravaks ning autentsemaks. Viimases endas olid mõned vajakajäämised.

Me ei tea kunagi kuidas ise käitume kriitilistes olukordades või kui oleme ekstreemses ohus, kuid pärast tõsiselt eluohtlikku situatsiooni, ma ei tahaks väga uskuda, et ma korraldan õhtusöögi ja muretsen toidu koostisosade kvaliteedi ja roa maitse üle, selle asemel, et hüsteeritseda nurgas kägaras, hirmus, et keegi oleks mind täna äärepealt tapnud. Või ongi inimesed nii külmanärvilised? No, mis see mingi kantpea rünnak ikka ära ei ole. Hommikusöögiks mürki, lõunaks tapmiskatse, õhtusöögiks pomm -- nagu nohu! Õnneks meie kangelast ainult ähvardati, kuid, siiski, keeruline on lool usutavalt toimida, kui selle asemel, et inimlikumalt muretseda, läheb mees ise probleeme taga otsima ning tirib veel teisi ka sellesse jamasse. Ja tundub, et suurim hingehäda on hoopis, et kui keegi juhuslikult tuleb viisaabi otsima, kui teda hetkel aukonsuli positsioonil kohal ei ole. Mees, sind tahetakse tappa! Prioriteedid! Tõenäoliselt on asi minus ja ma ei mõista, et selline pidev äkšion ongi inimeste tavaelu ja sellele reageeritakse samatasemelise intensiivsusega kui pindu sõrmes. Taolisi ebakõlasid ja ebausutavat käitumist tuleb krimkades ja põnevikes tihti ette. Ja mitte ainult. Antud kontekstis see natuke häiris, sest õõnestas süžee realistlikkust ja tõsiseltvõetavust. 

Vaatamata kaheldavale väärtusele peategelase loogikas, oli keskne konflikt tegelikult päris paeluv, sest fookus ei olnud mõrval või muudel räigustel, vaid kunstivargusel, korruptsioonil ning kuidas see inimeste elusid hävitab. Ja Veneetsiat ennast ka, rääkimata Itaaliast tervikuna. Kahe itaallasest venna omavaheline aastakümnete pikkune vägikaikavedu haaras kaasa peategelase, kes sellele malemängule ka punkti pani. Mis täpsemalt toimub, miks ja mis on mängureeglid, oli üpris põnev koos tegelastega jälile saada. Eriti meeldis, kuidas meie kangelane olukorra läbi nägi, ohvri ja lihtsalt kaasatiritu seisundi vahetas välja jõupositsiooniks ning kurjamit ninast tõmbas. Selles mõttes oli lugu päris vahva ja pealkirjas olev sõna "mäng" tõesti tegelikult seda raamatu kontekstis ka tähendas -- võib-olla mitte koheselt seosest arusaadavalt, kuid kulminatsioonis toimub tõehetk. Lugu kippus alguses omajagu venima, enne kui auru sisse sai ning kuni lugeja tegelikult mõistis, et mis toimub ja kes päriselt malendeid juhivad. Loomulikult, oli kaasatud klišeelik romantikaliin ja muud standardset, mis, õnneks, eriti tagumikku ei torkinud, kuigi sisemiselt silmi pööritama pani küll. 

Jaan Martinson nimetab raamatut üheks 2022. aasta parimaks, mis paneb natuke kukalt kratsima, sest, okei, asupaiga unikaalse õhustiku edasi andmisel on tegu võrratu teosega, süžee on üpris köitev ning peategelane on sümpaatne. Siiski, ei ole romaan midagi erakordset, sisaldab tavapäraseid võtteid ja komponente, on kohati elukauge ning, kokkuvõttes, ei jäta muljet kui millestki harvaesinevast kõikide sadade ja sadade žanrikaaslaste hulgas. Jah, mulle raamat meeldis, sellel on oma sarm, kuid aasta parimate kõrval, nt "Minu harakamõrvad" jäi see natuke tüüpiliseks ja lihtsakoeliseks. Samas, lihtsuses peitub võlu. Kuid Veneetsia väidetava maagilise lummaga üksinda mind ära ei osta ja ega ära ei tinista. Proovige uuesti!

----------------------------------------

Pealkiri: Mõrv viskivabrikus

Autor: Melinda Mullet
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Tegu ei olnud tohutult meeldejääva või kuidagi originaalse krimkaga selle mõrvamüsteeriumi poolelt, kuid loetu suutis olla ootamatult kaasahaarav, põnev ning mõjus oma keskse teemafookusega värskena. Ma ei ole viskijooja ning ainuke kogemus seda proovides oli suhteliselt ebameeldiv. Nii kõrvetavalt kange ja suusisse jälge põletav! Viski valmistamise ajalugu ja kogu äärmiselt detaile protsess, mis võib võtta aastaid -- aastakümneid -- on intrigeeriv. Antud loos keskenduti sellele omajagu ning asjatundmatule lugejale tehti põhitõed hõlpsasti selgeks. Kohati tundus, et meelega topiti kirjeldusi sisse just lugeja jaoks ning need tundusid sunnituna ja otsekui võõrkehana ülejäänud süžee vahel, kuid hindasin neid tutvustusi siiski. Tõesti huvitav oli traditsionaalsest ja pika elueaga viskimaailmast rohkem sotti saada. Miks on jook eriline, kuidas erinevatel vahet teha, mida maitses tähele panna, mis teeb kalli viski kalliks, millised tüübid on olemas, mis eristab käsitöö valmistatut massprodutseeritust, kui palju võivad maksta kollektsionääridele huvipakkuvad avamata pudelid, jne. Võiks öelda, et tegu on isegi hariva detektiivilooga, väga kitsa, kuid väärikalt värvika valdkonna silmaringi laiendamisega.

Sõdadele ja muudele ekstreemsetele olukordadele spetsialiseeruv fotograaf, Abi, pärib onult viskivabriku. Enne kui naine jõuab üldse Šotimaale kohale sõita, hakkab ta saama igast ähvardusi ja hirmutavaid "kingitusi", mis peaksid teda pärandist eemale hoidma. Olles kogenud oma professioonis hullemaidki olukordi, ei heiduta see naist ülemäära. Koos sõbra ja vahva kutsu, Liamiga, satub naine intriigide ning tõrjuva suhtumise puntrasse, kus keegi teda ei oota ning loodetakse, et naine müüb tehase kärmelt teemas pädevamatele isikutele maha. Ühest vaadist leitakse, aga lapi ning Abi ei kavatsegi leelet lasta enne, kui ta on selgusele jõudnud, kes teda ähvardab, miks ja mis juhtus surnud mehega. Ja mida Abi ise tegelikult tahab elult ja edasi teha. Mulle meeldis naise karakteriareng ja tema püüdlus olukorda lahendusi tuua. Isegi kui tema hullujulgus ja ilmselge alalhoiu instinkti liiga madalal tasemel hoidmine tundus natuke enesetapjalik ning hoolimatu. Ei olnud väga realistlik. Õnneks leidus ta ümber kaine mõistusega tuge ning need, kes paistsid alguses vaenlased, olid tegelikult liitlased ja vastupidi. Just need ähmased tegelaste vahelised suhted ja huvid, pidev umbusaldus, kahtlustamine ja teadmatus, et kes võiksid olla need, kes on valmis tapma, et Abit eemale hoida, oli see, mis osavalt pinevust õhus hoidis. Või oli toimumas midagi palju hullemat ja laiemat, millesse naine konkreetselt ei puutunudki? Erinevaid tegelasi leidus hulgi ning kahtlusaluste valik oli piisavalt lai, et kuni peaaegu lõpuni elada teadmatuses, et kes kurjam siis tõenäoliselt ikka on.

Enamus krimkasid võivad olla hiilgava õhustiku loojad, suurepärased teekonna moodustajad, kuid enamused kukuvad läbi viimases ja kõige tähtsamas aspektis: kes on mõrvar ja miks ta tegi seda, mida tegi. Kas pahalane on liiga lambikas ja puudub adekvaatne ettevalmistusfaas ning vihjed, seosed ja põhjendused ei ole piisavalt sidusad ning läbimõeldud või on juba varakult ilmselge, kes kõige taga on. Antud lugu suutis selle võtmetähtsusega komponendiga kümnesse panna. Sellist lahendust ei näinud ma tulemas ning isik üllatas mind, kuid ei mõjunud ebaloogiliselt. Autor suutis meisterlikult tähelepanu sellele tegelasele just õigesti laotada nii, et kahtlusemõte kauaks püsima ei jääks. Paljastus oli meeldivalt nauditav ja ootamatu, samas, usutav ning klappis ümberringsega. Natuke üledramaatiline ja nagu mõne telenovela kõrvalmaitse oli küll juures, kuid lõppkokkuvõttes, lahendus toimis edukalt. Mis mulle veel meeldis oli põgus romantikanoot loos. Tegu on esimese osaga sarjast ning eks asjad hakkavad edaspidi enam arenema, kuid alguspunktiks pakuti parajas koguses õrritajat ning astuti esimesed sammud. Lisaks, leidus potentsiaali paljude teiste tegelaste ja Abi omavaheliste suhete edasi ehitamiseks. Kaasa arvatud võimalikeks konfliktideks. Koloriidseid karaktereid leidus ning tulevasteks süžeeliinide loomiseks on tugev põhi laotud.

Olgem ausad, kõige enam ootan ma järgede lugemises ülilaheda Liami tegemiste jälgimist. Ei ole haruldane, et peategelastel on lemmikloom, kuid tihtipeale on nad lihtsalt iluasjakesed või süžee mingi kindla eesmärgi puhul loosse lisatud. Hiljem unustatakse või jäetakse kõrvale. Liam oli, aga kogaegu olemas, ta kaasati olukordadesse orgaaniliselt, ta oli nunnu ja temast oli kasu. Abi teine kamu, Patrick, oli ka mõnusalt toetav ja asjalik. Tema suhe naisega tundus tõeline -- just nagu sõbrad üksteisega käituvad ja suhtlevad. Miinusena võib välja tuua, et kuna külakese kogukond on suhteliselt väike, siis tekib hirm, et sari võib muutuda Midsomeri mõrvadega samalaadseks naljanumbriks, kus ühes vaikses maalilised maa piirkonnas toimub rohkem mõrvu kui maailma kriminaalseimas linnas. Kas leidub piisavalt tõsiseltvõetavaid maha koksamisi tulevikuks ilma, et külake ei muutuks statistiliselt nagu tapatalgute sünonüümiks? Olgu kuidas on, kuid esimene sissekanne sarja oli igati soliidne.

Etendus: "Võluflööt" ja "Õhtused majad"

Tervitus!

Seekord suurepärast klassikat.

Pealkiri: Võluflööt (Wolfgang Amadeus Mozarti ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 50 min
Esietendus: 28.01.2022
Millal nähtud: 17.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

No selle ooperi produktsiooni lavale toomisega ei ole küll sente loetud. Iseäranis kostüümide, lavadekoratsioonide ja üleüldise stiili kohalt. Vähemalt selline mulje jääb küll, sest võrreldes Estonia teiste lavastustega, kus kasinust ja kokkuhoidlikkust on selgelt tunda, ei anna antud tükk mõista, et millegagi oleks koonerdatud. Etendus on Mozarti loomingu ja ooperimaailma üks armastatumaid. Muinasjutuline ja müstiline, lugu pimedusest ning valgusest, kus võidab headus ja igaüks leiab endale oma. Tegu on minu esimese saksakeelse ooperiga või siis, täpsemalt öeldes, on tükk kategoriseeritud kui Singspiel, mis kaasab nii laulmist kui tavalist dialoogi. Harjumatu oli tõdeda, et sain paljustki aru, sest saksa keel on täitsa suus, ning, et trupp suutis seda piisavalt hästi hääldada ning edasi anda, et ei olnudki tarvidust konstantselt subtiitreid jälgida nagu tavaliselt ooperit külastades. Mõnusaks elamuseks panustas ka fakt, et teos ei ole klassikaline ooper ning sisaldas endas ohtralt niisama rääkimist. Rohkem meenutas see muusikali, kui ülejäänud standardseid žanrikaaslasi. See tegi loo tajumise ja kaasa elamise kuidagi hõlpsamaks, sest võimaldas hingetõmbepause, sissejuhatusi ja järeljahtumist emotsioonirohkete palade ette, taha ja vahele. Aitas tasakaalus laulmine ning rääkimine kaasa ka süžee usutavusele ning kergema kontakti saavutamisele. Vaatamata fantaasiaküllasele sisule. Julgelt võib lavastust soovitada nt kellegi esmaseks kokkupuuteks ooperiga. 

Lugu ei ole iseenesest midagi fenomenaalset. Prints ja printess, kurjus ja headus, värvikad kõrvaltegelased ning õnnelik lõpp. Piiludes pealiskihi alla tundub, aga et autor on tahtnud anda edasi põrandaaluseid sõnumeid -- poliitilisi ja sotsiaalseid. Nähtava ja kuuldavaga võib seoseid tõmmata vabamüürlastega, salaühingutega ja võlumaailmas toimuvat võib tõlgendada lahti palju realistlikumalt ning ajaloo perioodile asjakohaselt. Kes on Öökuninganna ja mida tema kuningriik sümboliseerib? Võimu, monarhiat, institutsioone, konservatiivsust? Keda kehastavad valguse sekt ja selle juht? Paralleele võib tõmmata nt valgustatuse ja teadmiste omandamise otsingutega, kui ka vägedega, nt riigivõim, mis püüab neid eneseleidmis maha suruda. Karakterite arengute juures kumab läbi, et sügav ja ilmselge eesmärk on suunatud just iseenda paremaks muutmisele. Kellel see õnnestub, nagu peategelasest prints Tamino. Kelle puhul kukutakse läbi kõik testimise katsed, nagu Papageno. Lõppkokkuvõttes, aga leiab iga üks just selle mida vajab ja on ära teeninud. Ja pimeduse jõud taanduvad tagasi varjudesse. Kusjuures, atmosfäär on lavastusel suhteliselt kerge ja isegi lustakas nagu nt ühel fantaasiarohkem lastefilmil. Tuleb ette huumorit ja veidrusi, kuigi, iseasi, kas see koomika just märki tabab. Oeh, Papageno ja tema tolalikku olemust koos kriiskavalt häiriva suhtumisega naistesse ei olnud võimalik täies mahus ignoreerida. Jah, jah, ajastu oli teine, kuid kohati tundus, et mehe kentsakad kaasaotsinud oli loo tegelik kese. Tekkis mulje, et fookus oli mehel ning ülejäänud olid justkui teisejärgulised. Vot nii palju tundus, et Papageno rambivalgust sai -- natuke teenimatult. Pigem oleks vahva olnud enam Monostatose tegemistele kaasa elada, kes on tõeline üllatusstaar just oma ootamatu humoorikusega. Eriti kui ta üks hetk oma lembetähelepanu äkitselt Öökuningannale pööras.

Muusikalisest poolest ei saa üle ega ümber metsikult kuulsast aariast pimeduse valitsejanna poolt. Sellega seonduvalt, oli automaatselt lavastuse tähelepanu keskpunkt ja ere täht naist kehastanud Elina Nechayeva. Etteaste tõi kananaha ihule ja terve saal särises. See lugu lihtsalt elab juba oma elu ja keeruline on seda mitte eelistada ülejäänud etenduse muusika repertuaarile. Samas, peab tunnistama, et Pamina rolli täitnud, Elena Brazhnyk, oli isiklik lemmik oma tugeva, puhta ja kõlava lauluga ning üleüldise armsa ning asjaliku olekuga. Ta ei mõjunud naisena, kes ootab, et teda päästetaks, kes on ohver või plass, vaid keegi kelles on energiat ja jõudu, kuid ka õrnust ning haavatavust. Suurepärane sooritus! Silma jäi veel ka alati kvaliteetne René Soom, tüütu tegelase rollis, Papagenona, kuid etteaste ise oli mõnus. Janne Ševtšenko oli talle ideaalne Papagena. Samas, ei olnud lavastuses vist ühtegi lauljat, kes ei oleks igati kiiduväärselt oma esitusega hakkama saanud, alates väikestest poistest kuni koorini. Edukad etteasted paistsid minevat väga korda ka publikule, kes entusiastlikult, nii keset etendust, pärast eri numbreid, kui finaalis, agaralt oma poolehoidu aplausi ja verbaalse kiitmise abil väljendasid. Ammu ei ole enam saanud kuulda nii vaimustunud reaktsiooni ühele Estonia loomingule. Populaarsust vaatajaskonna osas ja jätkuvat huvi näitab tõsiasi, et kõik etenduskorrad on kas juba välja müüdud või kohe-kohe saavad piletid otsa. Pigem on mulje, et keeruline on lavastada oopereid, mis pikemaks ajaks täissaalidele end peibutavad, kuid ju siis on leitud see õige. Vähemalt mingiks ajaks.

Suurima äramärkimise on etendus teeninud oma kostüümide ja üleüldises stilistilise lähenemise poolest. Ühe tegelase riietuse alla läks ilmselgelt päevi, kui mitte nädalaid, pingsat ning täppistööd. Detailirohked, pitsilised, suled, erineva mustrid, mitmekihilisus, pealtnäha kallid materjalid koos ekstravagantsete peaehetega, nägid kõik äärmiselt suursugused, läbimõeldud ning meisterlikud välja. Ideede autorid kui ka realiseerijad olid seekord ennast tõesti ületanud. Oma stiililt jätsid need miksitud mulje ning meenutasid eri moodi, natuke futuristlik, religioosne, aasiapärane, ajalooline, egiptlaslik, võitlusrüülik ja mida kõike veel ühes. Ergad sinine, kollane, valge ja must domineerisid värvipaletti. Kuigi lavadekoratsioonid olid küll silmapaistvad, kuid tagasihoidlikud ning lasid pigem rõivastusel särada, leidus laval nutikaid ja omanäolisi lahendusi, nt kollased vihmavarjud. Kõiksugu rekvisiidid olid samuti pilkuhaaravad, eri need kõiksugused kuldsed asjakesed. Võiks eeldada, et selline segasummasuvila visuaalse disaini juures oleks häirinud ja tekitanud ebakõla süžee ja nähtava vahel, kuid iga üksikasi toimis. Etendus nägi tõesti hea välja, klappis sisulisega, pakkus hiilgavaid etteasteid ning kahtlemata on tegu ühe meeldejäävaima ooperiga, mida viimastel aastatel Estonia laval nähtud. Siit ka soe soovitus kõigile sammud teatrisse suunata!

--------------------------------

Pealkiri: Õhtused majad (Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.03.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Kas see on vaid minu piiratud ja subjektiive arvamus, kuid Estonia repertuaari need balletid, mis on n-ö kodumaised produktsioonid, näevad, kõlavad, tunduvad ja mõjuvad kuidagi kvaliteetsemalt, sügavamalt, kaunimalt ning erilisemalt? Või on meie rahvusballetti lavastuste välja toomise tase üleüldse märgatavalt tõusnud? Võrreldes mitmete juba ajalooliselt klassikaliste etendustega, on meelde söövitanud end need, mis, olenemata sisu rahvusvahelisusest või Eesti kontekstis paiknemisest, on enda maailma esietendused leidnud just Estonia laval või ajaliselt viimase kümnendi jooksul. Nt "Anna Karenina", "Tramm nimega iha", "Kratt", "Medea" ning käesolev etendus. See tõdemus on, loomulikult, äärmiselt teretulnud ning teeb niigi kõrge motivatsiooni balletti külastada aina veenvamaks. Antud lavastus oli lihtsalt hingematvalt kaunis, meeleolukas, detailirohke ning tehniliselt võrratu, ja siinkohal ei ole juttu ainult tantsust. Kostüümid, lavadisain, rekvisiidid, efektid, mööbel ning üleüldine õhustik mõjusid kvaliteetselt, tõsiseltvõetavalt, läbimõeldult ning igast küljest esteetiliselt. Tegu on visuaalselt iseäranis kauni ballettiga, mille teostus ning silma ja kõrva paitav ilu kohati aitas ignoreerida kesiselt standardset ja isegi külmaks jätvat süžeed neist oh-kui-õnnetukestest aadlikest. Keeruline on nende pseudo-muredele kaasa tunda kui tead, et seltskonna luksuslik elu tugineb talupoegade kannatustel. 

Ikka ja jälle kuuleb erinevates loomingutes n-ö hingelisest armastusest ja kehalisest armastusest ning kuidas teatud aadlikest meestele on see ikka tõeline taak. Jumaldad üht naist, magad teisega, kuigi esimene on väidetavalt sinu saatus ning kõige kallim. See on tüütu ja igav ning ei ole just hõlbus aristokraadi hädadele ning pahedele kaasa elada, ükskõik kui imeliselt, poeetiliselt ja suurte emotsioonidega neid tundeid ning valulikke konflikte eri meetodil ei kirjeldataks või välja elataks. Mingi tüüp igavleb ja põletab elu ning arvab, et tal on õigus mõlemale naisele, sest tema nii tahab, hoolimata, et mida daamid soovivad. Traagiline ei ole see, et mees tabatakse teolt, ta armsama kiindumuse kaotab ja kellegi tapab, vaid tõsiasi, et ta siiralt vist uskus, et tal peabki kõik ja korraga olema, ning see on aktsepteeritav. On okei magada teise mehe naisega, tundmata huvi, et kuidas võib see mõjutab abikaasade heaolu ja omavahelisi suhteid ning positsioone, ja samaaegselt tundes kirge teise naise vastu, kes sümboliseerib hingelist lembust. Duellid on vaid kirss tordil. Ei saa kõike üheaegselt ning selle ühe ja sama õppetunni kordamine erinevates kontekstides, erinevate tegelastega, erinevates ajaloo perioodides, erinevates kunstilistes meediumites, ei suuda jätkuvalt minust pisaraid välja tirida. Naistest oli kahju, nende äng oli vaoshoitum ja põhjatum, isiklikum ning ego-vaesem. Meie kangelase puhul oli keerukas aru saada, et kas tappis ta end uhkuse, eneseväärikuse, hirmu või näo kaotamise pärast, või sellepärast, et siiralt ei näinud elul mõtet, kui armastatu tema kõrval enam ei sammunud. Loomulikult, aitaks selgust tuua tutvumine Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustusega, mille ainetel ballett on loodud, kuid sellesarnast süžeed on kogetud sadu kordi ning iga uus kokkupuude ei tee seda seeditavamaks. 

Mõistlikum on etenduse puhul fokuseerida nähtavale, kuulatavale ning atmosfäärile, mis kombineerib kõik meelelised aspektid, milledes etendus tõesti särab. Pakkudes maitsekust, aegumatut elegantsi ning igast detailist hõõguvat harmoonilisust ja põhjalikkust. Nt võtame kasvõi kostüümid. Igal esinejal laval on seljas üksteisest varieeruva moega riided, mis võimaldab neil paista indiviididena, mitte kui taustas ühte sulanud massina, milledena enamus ballettides üles astuvaid mitte peamisi tantsijad eelistatakse näha. Vahva on jälgida rõivaste stiili ning imetleda silmapaistvaid detaile eri komplektide juures, mis ei taandu ainult värvivalikute variatiivsusele. Dekoratsioonide juures jäävad silma tagasihoidlikud, kuid tugevat sõnumit andvad lahendused ja mustrid. Lavastus on intensiivselt tumedamates toonides, jõuliselt pruunikad, ning õrnalt punakad ja mustad toonid domineerivad üle kogu produktsiooni. Mitte just kõige inspireerivam või energilisem palett, kuid see sobib aristokraatliku, ajaloolise, dramaatilise ja tsipake oma aja ära elanud ning kulunud aadlike elu illustreerimiseks ideaalselt. Lavasuurune mööbliääriste stiilis puidunikerduste kogumik ja see šikk sohva, olid võrratu kombinatsioon ning just piisav, et anda edasi õhkkonna peensust ning kirglikkust. Rääkimata siis kahest armurõõmudes inimkehast seal nooblil asemel. Sealjuures jättis muusika pigem maheda ning toetava mulje, mitte nagu millegi, mis on visuaalset üle mängiv või eesrindlikum. Muidugi, tuli ette ka dramaatilisi seiku ning lõikavaid instrumendikäsitlusi, kuid muusika oli tasakaalus sisuga, hoides graatsilist, suursugust, kuid aristokraatiale passivat väärikat nooti. 

Tantsu kohalt on etendus, iseenesest mõistetavalt, ka imeline. Vaatamata kammitsetud ja natuke läppunud aadlike kultuurile, on lavastus üpris seksikas. Siinkohal vastandatakse etteastetega mainitud hingelist ja kehalist armastust. Viimast sümboliseerib meessoost peategelase paljas ülakeha ning ihar embamine armukesega kušetil. Eelviimast, aga mehe õrn, hoolitsev ja austav -- nagu hoiaks käes portselani -- kehakeel ja pilgud. Meelde jäid veel kokkade krapsakas tants külluslike roogadega kandikul, mustlase energiline etteaste meestele ning valulikest tunnetest nõretav konfrontatsioon kahe algselt eneseteadmata rivaalitseva naise vahel. Isegi meie kangelase etteaste finaalis, täis enesehaletust ja eneseviha, püherdades enda emotsioonide mülkas, kuigi objektiivselt on empaatiat säästa vaid näpuotsaga, annab etteaste suurepäraselt esile mehe ahastust, lootusetust ning, ei ole tõesti võimalik, et see kulmineerub muudmoodi kui juhtub. Siiski, oli lõpp natuke üllatav. Kuid äärmiselt efektne punkt nii silmadele mõeldud realiseerimise poolest kui narratiivselt. Samas, traagika on alati unustamatum kui kaunis finaal. Kokkuvõttes, tegu on järjekordse näitega, et kodumaine originaal ballett võib pakkuda vaimustavat meelelahutust, tervik võib olla pandud kokku eri valdkondade meisterlikest panustest, ning kogu komplekt ei jää kuidagi allapoole välismaa suunalt tulnud loomingule. 

Teater: "Ninasarvik"

Tervitus!

Ja veel teatrit.

Pealkiri: Ninasarvik
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.09.2021
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Moraal sellest loost: palun ära jätkuvalt süvene alati lavastusse enne, kui pileteid ostetud. Nimelt käisin kunagi ammu vaatamas samanimelist balletti ja mul olid mõningased pretensioonid. Äärmiselt subjektiivsed, loomulikult, ning mitte ilmtingimata tantsuga seoses, kuid just süžeega ning selle implikatsioonidega. Oleks ma teadnud, et algmaterjal on antud näidendil sama, siis ma poleks kindlasti samme teatri poole seadnud. Ja oleksin soliidsest etendusest põikpäisuse tagajärjel ilma jäänud. Probleemkohad püsisid, ärritavad faktorid olid taas platsis ja, objektiivselt, ei ole tegu narratiiviga, mis mulle märkimisväärselt meelepärane või paeluv. Keeruline on, lisaks, aktsepteerida teatud mõttesuundi, mis kontekstis liiga kitsalt esitletud ja silmaklapid peas, eriti, kui just püütakse väljendada, et neid klappe ei ole. Kes on autoriteet ütlemaks, et mis on õige mõelda? Mida üldse võib mõelda? Miks on karjainstinkt kohe kindlasti halb? Miks on individualism hea? Legendaarne: mõtle oma peaga. Miks on kangelastegu vastuvoolu ujuda? Aasia teatud ühiskondades nt on kollektivism primaarne ja siis alles üksikindiviid. Erinevad kultuurid, erinevad lähenemised. Miks on üks hullus laialtlevinud ja vastuvõetav, teine, aga mitte? Ja mingi hetk avastad, et see, mis kunagi oli täitsa normaalne arvata, üllatus-üllatus, seda mingi aja möödudes enam ei ole. Tabust saab standard ja vastupidi. Lavastus on baasmaterjaliks asetanud fašismi ja kuidas see võttis võimust ning muutis inimesed n-ö ninasarvikuteks. Pealtnäha tavalised mõistlikud isikud pööravad äkitselt täitsa fanaatiliseks. Sellest detailist lugesin küll hiljem tausta uurides ning see seletas nii mõndagi -- oli loogiline ja passis sellega, mida laval illustreeriti, kuid selle teadmisega kaasnes ka väike pettumusnoot. Teadmatus oli paljutõotavam.

Miski hiilib ringi, mingi idee, mõte, suhtumine, tõdemus. Mingi hüsteeria, mis inimesi ükshaaval kaasa tirib. Luusib ja otsib kaasamõtlejaid. Või ohvreid? Algselt liikudes mööda nurgataguseid, siis juba vilksatab end avalikult ning lõpuks võtab võimust, haarates enda hõlma alla kogu ühiskonna. Selles kirjelduses ja interpretatsioonis seisneb näidendi võlu ja valu. Kui avastasin, et see salapärane "miski" oli originaalis fašism, siis tundus nagu suleti sadu uksi, sest potentsiaali valikuteks leidub tohutult. Oleksin eelistanud, et tõde ei teaks, sest lugu oleks selle võrra palju avatum, laiahaardelisem ning intrigeerivam. Mis küll võiks see müstiline impulss olla, mis tegelased enda võimusesse krabab? Põnev, põnev. Ja siis lugesin heausklikult taustast ja illusioonid lahtusid. Siinkohal tõttab, aga appi antud tükk, mis ei viita grammigi alginspiratsioonile, vähemalt konkreetselt tajutavalt mitte, ning pakub vaatajale äraarvamisrõõmu ning frustratsiooni, et no, mis siis on see ähvardav õudus, mis inimesi varitseb. Kuigi üldiselt mulle umbmäärasus ja "las publik ise otsustab ja tõlgendab nähtut", ei passi, siis käesolev lugu pigem võidab selgusetusest. See annab talle sügavust ning võimaldab vaatajal leida kontakti eri valdkondade ja teemadega, mis just talle märgilised. Äkki on see ümberringset endasse õgiv idee mõni religioon, sotsialism, kapitalism, poliitiline vool, desinformatsiooni võidukäik, ebateaduse levik, ükskõik milline kollektiivne hullus. Kasvõi komme, haip või sotsiaalne surve -- suur või väike. Nt Apple joovastus, sotsiaalmeedia sõltuvus või suvalise loomingu jumaldamine. On aegu, kus tundsin end kui peategelane Bérenger, kui ei läinud kaasa mõne entusiasmiga nagu suitsetamine ja joomine koolis. Oli tõesti usk, et teised on nagu ninasarvikud. Mina nende vastu -- veidrik ja üks suur pidur. Või kui olin kiindunud oma Nokiasse, aga surve osta nutitelefon oli meeletu. Andsin alla ning muutusin ise nisasarvikuks. 

Võttes arvesse tänapäeva kohaliku ühiskonna seisu, siis on tegelikult ilmselge, mis fenomeni lavastus enda keskmesse on, kasvõi alateadlikult, paigutanud. Kaasaegses fookuses toimub ninasarvikute võrdsustamine konservatiivse liikumisega. See on ühest otsast aktuaalne ja tüki sõnumiga klappiv, teisest, aga igav. Ma ei tunne intensiivset erutust, et tahaks selle teemaga teatrilavadel ka nüüd pidevalt kokku puutuda. Õnneks, seda ei pea ning lavastuse tõlgendamisele pakutakse ohtralt neutraalsust, et iga üks publikust saab selles näha täpselt seda, mis temale relevantne. Taaskord, spetsiifilise motivaatori välja ütlemine või kasvõi õhustikust välja lugemine kitsendaks tunduvalt lavastuse kõikvõimalikkust ning lahjendaks mõtet, et "üksinda universumi vastu". Olgu see üks isik ja universum siis ükskõik kes või mis tahes. Kannataks laiem pilt ning pisendatud saaks igaühe võitlus, kas tavaline või eriline, kas kõrgtasemeline või kapriisne, oma soovide ja õiglustunde eest seismisel, kui kogu maailm, või siis lähikond, on teist meelt ning sinu vastu. Etendus juubeldab ja asetab pjedestaalile julguse ning meelekindluse, mida nõuab oma põhimõtete eest seismine. Vastuvoolu ujumine ükskõik kelle või millega risti teises suunas. Just keskse konflikti ja võitlusvaimu universaalsus on üks peamine põhjus miks näidend minuga sünkas ning sama laiuskraadi leidis. Süžees toimuvas võib end ükskõik kes avastada kas "viimane mees seismas" Bérengeri rollis või, miks mitte, identifitseerida end hoopis ähvardavate ja lämmatavate ninasarvikutena. Ääretult hõlbus oli end ja elus kogetut ära tunda ühes või teises stseenis, ühes või teises tegelases. Vot see on publiku efektiivne kaasamine ja ajurakukestele asjaliku pinnase stimuleerimiseks pakkumine.

Nagu eelpoolmainitud balletis, olin tundlik seekordki fakti üle, et ühe loomaliigi ja inimloomuse negatiivsete joonte vahele tõmmati võrdusmärk. Otsekui vabandades ja kergendades inimeste vigu, jagades vastutust teistsorti imetajaga. Ärritus selle üle on, iseenesest mõistetavalt, minu enda kummaline kiiks. Kuid, milles on süüdi ninasarvik? Sümbol ja metafoor sümboliks ja metafooriks, kuid üks pahaaimatu loom oma süütu looduse poolt antud olemusega tituleeritakse millekski pahaks. Mis on halba selles, et ninasarvik on karja loom, hoolib ja kaitseb omasid, on perekeskne, tugev ja kokkhoidlik? Ta lihtsalt on selline, selles tõsiasjas ei ole ei positiivset ega negatiivset. Inimene annab naturaalsele looduslikule olukorrale konteksti, mis asetab looma taunitavasse valgusesse. Inimene on see, kes annab neutraalsele tähenduse, kas kaldu ühele või teisele poolele. Tähenduse, mis tegelikult ei eksisteeri väljaspool inimaju. Ja siit jätkuküsimus. Miks oli elementaarne, et peategelane, Bérenger, on n-ö hea kutt kogu võrrandis? Ehk oli tema tegelikult imelik ja asetas end lahkhelis valele poole? Ei saa just väita, et mees ühiskonna täisväärtuslik liige oleks olnud. Teda iseloomustades ei saa öelda, et ta oli vastutulelik, tähelepanelik, keegi kellele loota.  Mees ei aidanud teisi, jäi hiljaks, ei süvenenud kaaslaste muredesse ja reaalsustele, luiskas ja kasutas teisi selle läbi ära, oli ükskõikne kõige enda ümber, mis ei olnud alkohol (äkki vend oli deliiriumis ja kujutas kogu ninasarvikute asja ette?!) ja Daisy. Inimene, keda mina küll endale sõbraks ei tahaks. Tavaline elupõletaja. Aga äkki oli loo õppetund tõsiasi, et elu ei ole must ja valge, samamoodi, nagu võib ära keerata viisakas ja korralik inimene, võib "kangelane" olla keegi, kes muidu just eeskujulikkuse ja vooruslikkusega ei hiilga. Ei olegi tegelikult õiget ja valet külge ning ei ole ka ette reglementeeritud, kes ühele või teisele poolele oma vaadetega langeb. Veelgi mõtlemisainet. 

Tegu on absurdižanri tükiga, mis võib olla omas ajastus mõjus šokeeriva, tähelepanuväärse ja esilekerkivana, kuid tänapäevaste silmade vaatest, mitte ülemäära. Absurd ja huumor ei olnud piisavalt teravad ning nende kogus ei olnud ka selle piirini, et tõesti teadvustaks lõikavalt, kui idiootne nähtu on või siis kui totakalt koomiline. Kassi tapmise killud ja, eriti, kui sellele seigale pikemalt pidama jäädakse, ei ole just midagi, mis naerma ajavad. No ei ole, vähemalt minu huumorimeelega ei klappinud. Üleüldse ei sihtinud koomika sihtpunkti ning ehk olid lihtsalt ootused natuke teised selles valdkonnas. Farsilikud ja jaburad olukorrad, milles tegelased end leiavad, ei mõjunud iseäranis absurdselt, pigem olid põnevad süžee kontekstis, mitte just sellepärast, et nad reaalsust eiravalt ogarad oleksid pidanud näima. Õnneks kompenseeris natuke kulunud ja oma aja ära elanud tooni värvikas ning dünaamiline lavakujundus ning näitlejatöö. Ka erinevad efektid ja atmosfäär laval. See erkroheline muru, lillakas taust, punased moonid ja suminat täis kohvikumiljöö oli vahva ning kaasahaarav. Kontorisse paigutavad stseenid oli ootamatult ärevaks tegevad ning tsipake kõhedad. Kas murrab ninasarvikuks muutunud naine sisse või ei? Paugud käisid ja tolmu lendas. Eriti võimas oli finaal Jeani korteris, kus viimane lõpuks moondub, Bérenger ja Daisy varjuvad, ning, kus kari ninasarvikuid lõpuks kurjakuulutavalt üheskoos välja ilmub. Pinge oli laes, valgustus, kord kottpime, kord nähtav -- ohtlik ja heidutav -- , efektid ja helid võimendasid alarmeerivat õhustikku ning oli teada, et kohe tuleb gigantne pauk. See kapp oli nagu eraldi tegelane. Õhustik pakatas plahvatusohtlikkusest. Kas meie kangelasel õnnestub põgeneda või muutub ta ise, kasvõi alalhoiuinstinkti ja enesekaitse eesmärkidel, suureks ja hirmsaks koletiseks? Lavakujundus oli tõesti kümnesse ning meeldejääv ja rahutukstegev. 

Kindlasti nõudis tükk edukalt toimivat ühtset trupimängu ning individuaalseid rollisooritusi, sest tegelasi oli rohkelt ning kerge oleks olnud ära unustada, kes, mis, kus, või siis mõnel tegelasel vajuda plassiks ning taustaks sulanduda. Suur hulk karaktereid paiskasid üheskoos ruumi palju siginat saginat, kädinat, suminat, liikuvust ning energiat, mis oli kõik elav ja teretulnud. Kaks keskset tegelast, täielikud vastandid, Mart Müürisepa ja Risto Vaidla, kehastuses pakkusid nüansirohket vastandid tõmbuvad ja vastandid vastanduvad rollimängu. Üks oli see, mida teine ei olnud ja vastupidi. Kahe mehe logisev ja mitte tasakaalus suhe oli üks tuntavamaid inimloomuste vahelisi kokkupõrkeid tüki eri karakterite vahel. Peategelase kiindumus Daisy vastu oli imal ja kuidagi tühi, teised ülesastunud olid küll koloriidsed ja omanäolised, kuid ei mänginud üle kahe peategelase põrkuvat, kuid veidralt sõbralikku sidet. Eriti pingeline ja nukker oli meeste omavaheline lõppmäng. Sõbrad ei pruugi elu kulgemisel edaspidi ühes suunas sammuda. Mitte, et sinnani nende vahel ohtralt paralleele oleks saaks tõmmata, aga mingi kamraadlus ja lojaalsus nende vahel kestis. Kuid, kas ikka liigutakse äkitselt eraldi lahkuminevatele kurssidele? Nemad koos -- ei üks üksi või teine iseseisvalt -- olid süžee südameks. Lisaks, esinduslikule näitlejatööle, saab teatrist seekord kaasa võtta võimestuse, et ole, kes sa oled, usu, mis sa usud, tee, mida teed, kuid püüa alati olla ustav endale ja enda põhimõtetele. Ainult siis suudad jääda päriselt "sinaks" ning ei ähvarda oht n-ö ninasarvikustuda. Kuigi, mida see ikkagi lõppkokkuvõttes sümboliseeris? Sest ninasarvik ühele, karja liige teisele, võõras ühele, sõber teisele.

Teater: "Väikesed saladused"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Väikesed saladused
Teater: Nuutrum
Lavastaja: Peeter Tammearu
Näitlejad: Triinu Meriste, Liina Tennosaar, Merilin Kirbits, Helena Merzin-Tamm
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.04.2023
Millal nähtud: 08.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ja taaskord oli haaratud sõbranna teatrisse kaasa, lubadusega mõnusat meelelahutust, kuigi viimased etendused, kuhu ta olen keelitanud ühes, on olnud suhteliselt kesised. Vaheajal sai tunda juba tuttavat piinlikkust. Kas selle jaoks sai etendusele tuldud, et kuulata kuidas kolm naist ainult söömisest, kohvikutes käimisest ja sellest, kuidas ühel ei ole kunagi kõht tühi, väsimatult jahuvad? Tekst ise ka ainult leierdas ja kordas, leierdas ja korda end, olemata autorile tavapäraselt mahlane ja värvikas. Tekkis tunne, et olid nagu lõputus teejoomises kinni ja kuulad ühte ning sama juttu jälle ja jälle ja jälle. Ei liigutud edasi ega tagasi. Esimene vaatus jättis tuima ja tühja mulje. Kas see ongi mannetu "kõik", mis tükil pakkuda on? Milles seisneb pealkirjas viidatud "saladus"? Vaheajal sõbrannaga nähtust ei rääkinud, kumbki vist ei julgenud seda ebamugavat hunnikut puudutada, jumala pärast, äkki peab tunnistama, et astusime jälle oma valikuga ämbrisse. Aga, noh, jah, tegu ei ole pika kestusega tükiga, seega, kannatab viisakalt ära ja siis liigub edasi, nii nagu poleks näidendit eksisteerinudki. Peab tunnistama, et tüki üks suur miinus oli esimese vaatuse üleliigne fokuseerimine eelmängule, vihjamata tõsiseltvõetavalt, et milles täpselt iva seisneb või kuhu me selle mulisemisega üldse suundume. Jah, lõppkokkuvõttes, aitas selline venitamine tõsta üllatusmomendi mõju, kuid kahju oli juba tehtud. Eriti uimane ja üksluine algus oleks võinud olla efektiivsem proloog ülejäänule, kui tempo ja energia jaotus oleks rohkem tasakaalus. Pole vist vaja mainida, et teine osa etendusest oli parem. Kõvasti parem.

Tegelikult läks olukord etemaks juba esimese vaatuse lõpus. Kui roomates ringiratast kulgev süžee raputava elektrilaenguga suraka Roosi (Rosalie) näol sai. Naine tuli nagu orkaan ja tornaado, nagu tsunaami ja maavärin, tuues endaga kaasa ohtralt energiat, mis muidu lääpas ja kuiva lavastuse ellu äratas. Siinkohal on tähtis mainida, et esimese vaatuse õhustikus ei olnud üldse süüdi ülejäänud kolm näitlejat, karakterite olemused lihtsalt mõjusid malbelt ja vaoshoitult, eriti kui dialoog ja lavakujundus elavamat atmosfääri ei soodustanud, olles üleliia kordav, kohal tammuv ning plass. Roosi lavale ilmumine tõotas lõpuks tüki käima tõmbamist ning mingitki arengut. See oli hämmastav kuidas Merilin Kirbits imes kogu õhu ruumis endasse ja paiskas selle mitmekordsena taas välja oma üle igasuguse piiri ja suurem kui elu hääletooni, kehakeele, entusiasmi ning karismaga. Päris elus paneks selline isik vast vastassuunas liduma, kuid selline basseinitäis aktiivsust oli täpselt see, millest näidend oli sinnamaani puudust tundnud. See aju läbistav vali naer, see hea maitse limiiti ületav maniakaalne naeratus, see krapsakas olek, see pööraselt jumaldav ja maailma tipp-taseme tibuemme agarus oma võsukeste vastu -- peaaegu, et peast segane, kuid tohutult värskendav ja humoorikas. Peale selle, oli naine veel padu Eesti patrioot, kes oma isamaad ning meest, Värdit, ootamatul, kuid vankumatult lojaalsel viisil teenis. Huvitav, kas sellist karakterit võib olla kurnav esitada? Kas selline ind ja õhin tulevad iseenesest? Või peab näitleja ikka väikse promilli sisse enne laval taga võtma või ergutit? On kuidas on, kuid ma jumaldan Roosit ja Merilin Kirbitsat sellise tegelaskuju lavale manamise eest, peaaegu sama palju, kui naine oma lapsi vist. 

Aga, mis siis juhtus teises vaatuses? Kõik mu eeldused, ootused ja arusaamad keerati pea peale. Olin tükki maha kandmas, kuid, vot, mõnikord pean oma sõnu sööma. Ning sõin ma neid isukalt. Vihje... Mis enam üllatas oli fakt, et pidevalt toidust, kohvikust ja täis kõhust rääkimisel oli reaalsuses konkreetne eesmärk ja äärmiselt efektiivne põhjendus. Sulle püüti repetitsiooni korral mõista anda, et sellised tühjad-tähjad teemad on tähtsad, kuigi pigem tahtsid need mittevajalikuna kõrvale pühkida. Mida rohkem neist triviaalsutest räägiti, seda tugevamalt nad närvidele käisid -- kaua võib?! -- ja, seda enam, ei pööranud neile fookust. Süžee tõmbas mingil moel vaataja tagumiku lohku ning kasutas ära psühholoogiat, et publiku tähelepanu eemale meelitada, kallates üle vaataja igava teemaga, pannes eeldama, et see on lihtsalt äärmiselt pealiskaudne ja sisutühi lobisemine. Puändi järel sai kõik selgeks ning meeled ergastusid, sest, oot-oot, kas sai kuuldud ikka seda, mida vist öeldi? Kogu narratiiv, tegelaste käitumine ning jutt omastas 180 kraadi teistsuguse tähenduse ning asi läks põnevaks. Ei tundunud grammigi enam, et laval rullus lahti seesama etendus, mis esimeses vaatuses. Teisalt, vihjeid ju anti, loogikaauke ei paistnud lekkivat ning üleminek sellele, mis tegelikult aset leidis ja mis implikatsioonidega, sujus veenvalt. Siin tuleb kiitust avaldada, sest olin unne suigutatud, kuid  apaatse seisundi tekitamine oli tahtlikult petlik ning põhikonflikt tasus end ära oodata. Siiski, no natuke rohkem eluvaimu, just tekstis, oleks võinud ikka esimeses ühes kolmandikus näidendist olla, siis ei oleks ehk ootamatu toonimuutus niivõrd drastiline mõjunud. Nagu sõidaks 10 km/h ja siis äkki 200 km/h. 

Puänt ise oli suhteliselt ennenägematu, midagi, mida ei oleks ilmaski osanud ette ära arvata. Rohkem sellest rääkida ei maksa. Tükk tõuseb esile ka intrigeeriva kombo pakkumise eest Eesti pärimuskultuurist, müstiliselt folkroolist ning naiste õiguste eest võitlemisest. Need kõik on tihedalt seotud, toetavad üksteist ning pakuvad teineteisele intrigeerivaid väljendus- ja teostusvõimalusi. Seda kõike viisil, mis isolatsioonis seisvatena paistavad irrelevantsed, kuid koos toimides, klapivad ideaalselt ning mõjuvad iseenesestmõistetavalt. Üleüldse on lavastuses kasutatavad võtmevaldkonnad ning ajastusvalik märkimisväärsed, sest taustal terendavad, lisaks, tärkav rahvuslus, riigi vabaduse eest seismine ning Vene impeeriumi läppanud ja oma aja ära elanud ahistav haare julgelt pead tõstvate eestlaste priiuse püüdluste ümber. Toodi välja naiste panus protsessis, mis tõmbas paralleele selle vahel, et ehkki naised võib-olla püünele meeste kõrval oma panusega võrreldes ei saanud, siis üldsusele adumata võis naiste roll olla palju tähendusrikkam ja diskreetselt salapärasem, kui eeldada -- isegi kui elimineerida üleloomulik faktor. Aega ning raha surnuks lööva, kohvikus mulisemas ja muljetamas käimise, lõunani magamise ning üle Eesti puhkuseks ja enda lõbuks ringi reisiva naise taga võib peituda midagi palju sügavamat, võimaldades sellistel stereotüüpsetel ja pealtnäha süütutel tegevustel nende varjus daamidel korda saata palju asjalikumat kui päevavalgus kannatab. Täpselt samamoodi, kui mina lükkasin algselt kõrvale konstantse jutu päevast päeva eri toidukordade söömisest, teadmata, mida see endas tegelikult sisaldab, on samasugune nende puhkusreiside tähtsusetuks kuulutamine -- lihtsalt mingi naiste logelemise värk, raudsel meeste kulul -- , mis annab naistele trumbid, sest keegi ei kahtlusta tegevuse taga midagi traditsionaalsest raamist väljaspoolset. Vast ei tasu naisi alahinnata, sest seda tehes annavad nad soostereotüüpide kattevarju all heausksetele valusa ninanipsu.

Teema, mida näidend pakud söögi all ja peale, on naiste väärtus ja üleüldine võrdõiguslikkuse poole püüdlemine. Anna saabub tagasi lapsepõlvekoju, Pärnu, olles üle ilma rännanud ja seisnud inimeste sotsiaalsete õiguste eest ning, noh vast, otsem oleks öelda sotsialismi esialgse mentaliteedi eest. Vaatamata usule, et kõik on võrdsed, on tema minevikus ja olevikus hirm meeste järgi, kes on teda ära kasutanud või püüavad siiani. Saabudes ulualust paluma endiselt klassikaaslaselt, Ellilt (Elfriide), kes naudib elu rikka mehe lesena, on ka temal kana oma kadunud kaasaga kitkuda. Pea kõigil tegelastel, kas siis nendel, kes reaalselt lavale astuvad, või nendel, kellest räägitakse, on mingid mured meestega ning kannatatakse tolle aja naistele pandud ootuse ja rangete ahelate all. Põnev oli ajaloolise tõsiasja kaasamine, et kunagi kirik, eesotsas meesvaimulikega, põletasid nn nõidasid. Naisi, kes ei vastanud ühiskonna tingimustele ning, kes lihtsalt karistuseks nõiaks tituleeriti ja sellega võimaldati põhjus nad tappa. Elli teenija, Maali, vaevas pead just selle jõletu seigaga minevikust. Kõige juures tuleb märkida, et seadus ei aita, abi saada pole, välja arvatud, kui naised lõpuks ohjad enda kätte haaravad. Kas avalikult või mitte. Omamoodi seatakse õiglus jalule. Kogu feminismi juures, ei tasu, siiski eeldada, et tükk kuidagi mehi intensiivselt materdaks. Kusjuures, sellist üdini ja absoluutselt taunivat tooni vastassoo suunas tunda tegelikult ei saanud. Lihtsalt fookus oli seekord naistel ja nende muredel, meestel olid enda deemonid milledega võidelda -- seda, aga mitte antud tükis. Leidus ju positiivseidki näiteid nagu Roosi abikaasa, Värdi. 

Kokkuvõttes, ei ole võimalik lavastusele andestada selle mannetut esimest vaatust. See pärssis igasugust tahtmist näha, et kuidas see jauramine kulmineerub. Põrumist aitas märkimisväärselt leevendada tõsiasi, et suutsid vaatajana üldse vastu pidada nii kaua, et teist poolt vaatama jääda. Kuigi isegi täna oleme sõbrannaga samal arvamusel, et saalis sai täitsa mingi periood istutud ja juureldud peas, et miks ma siin küll olen. Siiski, süžee pöörded ja tegelikkus, põranda all algselt peidus, olid ägedad ning siiralt ootamatud. Puudutades intrigeerivaid teemasid ja neid kokku surudes nii, et kompott reaalselt hästi maitses, üksikkomponendid omades kuitahes vastakaid mekke. Lavakujunduse lihtsakoelisus oli esimeses osas needuseks, teises, aga õnnistuseks. Näitlejate ansambel funktsioneeris ühiselt kui sõpruse, üllamate eesmärkide ning naiste vajaduste eest kirglikult seisvate sõsarate ühing. Kõigil oma erinev temperament, positsioon ja elukogemus -- eesmärk, aga ühtne. Tegu on naisi võimestava etendusega, mis küll kohati sünge, kuid annab mõista, et keegi ei ole tegelikult üksi ja sinu selja taga võivad tegutseda müstilised jõud kelle jaoks sinu heaolu on oluline. Kindlasti soodustab nähtu ühtsustunde tajumist naiste vahel. Tuleb vaid esimene pool üle elada ja edasi läheb asi nagu lepase reega. Tsipake kannatust!

Raamat: Punane raamat sarja eri "Anomaalia" ja "Enne, kui kohv jahtub"

Tervitus!

Seekord väärtkirjandust.

Pealkiri: Anomaalia
Autor: Herve Le Tellier
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Omapärane ulmekas, mida esmapilgul sellesse žanrisse isegi ei topiks, sest ta mõjub niivõrd realistlikult ja ei passi sellepärast eriti fantastika kategooriasse. Vaatamata intrigeerivale kesksele konfliktile ja autentsele õhustikule ebarealistlikes tingimustes, on loos ootamatud komistuskivid, mis küll panevad kulmu põnevusest kerkima, kuid ei köida toimuvasse eriti intensiivselt. Seega, raske on kasvõi endale veenvat seisukohta esitada, et miks on tegu niivõrd palju kiitust ja tähelepanu saanud teosega või miks ei ole ta midagi fenomenaalset ning pigem punnitab punnitab, kuid jääb vajaka kõige elementaarsemates aspektides. Aga alustagem just nende puudustega. Kurvastuseks, kuigi raamat on pilgeni täis kõikvõimalikke tegelasi, eri eluvaldkondadest, eri soost, eri vanusest, eri taustaga, eri rahvusest, eri psühholoogiliste eripäradega, eri muredega, jne, ei olnud keegi neist tõesti paeluv. Mul ei olnud enamustest ei sooja ega külma ning oli hämmastav kuidas niivõrd värvilised ja sulelised karakterid suutsid paista üksluised ja lihtsalt igavad. Või siis kuidagi ebasümpaatsed ja kauged. Nt üks vanem mees muudkui oigab ja oigab selle üle kuidas ta oli liiga himur ja noorem naine jättis (või siis jätab) ta peatselt maha. No üldse ei huvitanud selle vennikese ägisemine mingi naise üle ja ving, et oi, kuidas ta ikka nii palju seksi tahtis ja kaaslast see tüütas. Mees! Sa ole ühe maailma erakordseima sündmuse keskel, mis on tõeline mängureeglite muutus, kuid ikka ja jälle on mingi hädaldamine. Prioriteedid! Muule mõelda ei suuda, kui oled salajases militaarbaasis ja sa ei tea, mis sind ees ootab? Eksistentsiaalset kriisi ei tekkinud?

Ainuksed tegelased, kes veidigi meeldivad ja/või huvipakkuvad oli üks teadlane vend, kes mõtles välja stsenaariumid, et mis võib minna lennureisidega kõik valesti (kuidas neid variante küll nii vähe tundus olevat...?), ning kuidagi ülejäänud kontekstis võõrkehana toiminud palgamõrvar. Tema tegemised olid otsekui eraldi põnevikku väärt süžeeliin, mis ülejäänuga väga ei klappinud. Kirsiks tordil olid Macron, Xi Jinping ja Trump. Viimast ei nimetata kunagi nimepidi, mis oli veider, kuigi konkreetselt anti mõista, et tegu on selle presidendiga, sest teda püüti konstantselt eriti debiilsena ja ebakompetentsena näidata. Ausalt öeldes, käis see natuke närvidele, sest tundus tsipake üle võlli ja meelega ekstra alandamisena, samas kui Xi Jinping esines kui aus ja puhas poiss. Mida ta kasvõi ainuüksi antud süžees ju ei olnud. Päris isikute kaasamine loosse võimaldas sellele lisakihi autentsust ja tegi raamatu isemoodi ulmeliseks realismiks. Midagi, mis võib juhtuda juba homme või siis on juba ka päriseks saanud, kuid me lihtsalt ei ole veel teadlikud. See potentsiaalne võimalus oli romaani üks põhi tõmbenumbreid, sest lugesid nagu populaarteaduslikku raamatut või ajalugu kirjeldavat teost. Või narratiivsete elementidega teadusartiklit või juhtumikirjeldust. Raamat koosnes eri võtetest süžeed edasi anda, kaasa arvatud, intervjuude transkriptid, ajaleheartiklid, laulusõnad ning päevikulaadsed seigad, mis keskendusid erinevate tegelaste enne ja pärast kogemustele. Ka loo žanriks võib pidada kombot erinevatest lähenemistest. Draama, fantastika, romantika, põnevik, sotsiaalkriitika -- kõikvõimalikke elemente oli võimalik märgata. Huvitaval kombel võib raamat olla isegi humoorikas, nagu ulme paroodia või farss või absurdikirjandus. Kuidas muudmoodi seletada viimast peatükki ja Trumpi otsust.

Ma ilmselgelt ei ole teadlane või reaalainete ekspert, isegi ligilähedale mitte, kuid mind häiris anomaalia seletamise hüpotees, mida peeti kõige tõenäolisemaks. Teised variandid mõjusid kuidagi usutavamalt. Peamine valik ei jätnud muljet kui kõige ratsionaalsem ning selle valguses võib ju väita ükskõik mis umbluud ja avada Pandora laegas uugabuugat. Kas tõesti oli (spoiler) kõige realistlikum? Miks mitte ajanihe, teine dimensioon, masinad on maailma üle võtnud või haldjad? Miks välistati kategooriliselt usulist seletust, kuigi eeldatav õige põhjendus oli minu jaoks peaaegu samast kategooriast? Kas autor on video mänguga austaja? Kui teaduslikult realistlik on teos üldse? Või autor peksab segast, kombineerides uhuuu ja teaduse ning luues sellise semi-autentse kompoti? Vat ma ei oska enamustele neile küsimustele vastata, ehk oligi kõik igati korrektne ja mega tõenduspõhine, kuid midagi selles peamises põhjenduse ning minu ajunapi vahel jäi ebakõlana kajama. Kuidas peaksin suhestuma selle konkreetse küsimusega ning eelnevalt mainitud kummaliste valikutega, nagu päris maailma riigipeade kaasamine ning üllatavalt külmaks jätvad tegelased, mis kõik tekitavad üldist otsustamatust, et kas raamat mulle siis meeldiv või mitte. Tunnen, et mul jäid teose tagakaane sulgemisel infoaugud, lahkhelid ning arusaamatus, et mis nurga alt või millise emotsiooni või eesmärgiga oleksin pidanud üldse loole lähenema. Millena ma pean teda võtma? Mis tingimustel lahti mõtestama ja analüüsima? Kusjuures, ma ei ole selline lugeja, kes jumaldab lahtisi otsi või et, noh, las lugeja ise interpreteerib, et kuidas ta lugu mõistis ja seletab, et mida ta tegelikult siis luges. Mingi selgus võiks olla, vastasel juhul julgen autorit nimetada laisaks. Samas, ei saa väita, et süžee ei oleks olnud intrigeeriv ning ei käsitlenud huvitavaid teemasid omapärasel viisil. Futuristlikke probleeme, mis mõne aasta pärast nt reaalsuseks saavad. 

Kohati tundus, lisaks, et romaan püüab endasse toppida liiga paljut, alates küsimusest, et mis on hing, kuni teemadeni nagu tuleviku 3D printerid. Filosoofiat, teadust ning psühholoogiat pilluti lugeja vastu lademetes. Mind see ei väsitanud ning suutsin kõike seedida, kuid üks hetk käis mõtetest läbi, et ehk püüab autor lihtsalt end ekstra erudeerituna ning intelligentsena näidata. Õnneks suutis ta, aga kõik suhteliselt selgelt ja arusaadavalt lugeja jaoks lahti laotada. Sisu üldise mõistmise üle pea ei olnud vaja vaevata. Psühholoogilise poole kaasamine oli päris laiahaardeline ning huvitav, sest kuidas käituks üks tavaline inimene, kui avastaks, et on kellegi n-ö kloon või, et sul endal on kloon. Kumb on "õige", kumb on koopia? Kas mõlemad on üheaegselt õiged ja, samas, koopiad? Kummal on õigus originaalisiku elule ja teistele tema elus, nt laps? Mõlemad on ju selle ühe poisi emad. Inimeste reaktsioonid paistsid natuke vaoshoitud ning mõistlikud -- ma ei saa aru kuidas keegi ära ei kamminud -- , kuid erinevad situatsioonid, kus uustulnukad end leidsid olid põnevad. Mõnel teisik juba surnud, mõni võttis teise mina rolli üle, mõni eksisteeriski kahena eraldisesvalt, mõned said läbi, mõned mitte. Kui vaid need tegelased kuidagigi sümpaatsemad või mingilgi moel enam paeluvamad oleksid olnud. Ma ei saanudki lõpuni aru, et millest selline kontakti puudumine minu ja karakterite vahel, eriti kuna neid leidus, teoorias, igale maitsele. Igatahes, tegu on intrigeeriva teosega, mis viskab õhku konfliktseid teemasid ja küsimusi, kuid mind pani ta kohati rohkem kukalt kratsima kui lugemiskogemust nautima. 

----------------------------------------

Pealkiri: Enne, kui kohv jahtub
Autor: Toshikazu Kawaguchi
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Alustan seekord esmalt negatiivsega, et see osa eest ära saada. Tegu on romaaniga, mis algselt oli loodud näidendiks. Selle stiili jääke on raamatusse püsima jäänud ohtralt ning isegi kui neid teadvustada, siis häirisid need omajagu. Iga kord, kui mõni tegelane välja ilmus, kirjeldati detailselt, mis tal seljas on. Kui see ei ole süžeele relevantne, siis mis vahet seal on, mis kellelgi üll on visatud? Lugu koosnes suures osas dialoogist, mis on äärmiselt tervitatav, kuid sinna vahele surutud taustainfot täis pikad ja sunnitult mõjuvad paragraafid olid nagu võõrkehad. Oli ilmselge, et need oli hiljem lisatud ning pärssisid loo sujuvust ja edukat siledat kulgemist, sest täiendused ei olnud orgaaniliselt loosse sisse kirjutatud. Tekst oli üleüldse katkendlik, auklik ja ei toiminud kui sidus tervik. Kogu raamat võib mõjuda üsna monotoonselt, sentimentaalselt, venivalt, isegi igavalt ning need, kes ootavad ülevoolavaid emotsioone või rohkem energiat, võivad pettuda. Tegelasi ning nende tundeid on suuresti esitletud jaapanlikult vaoshoitult ning alandlikult leplikult oma saatusega. Veidi häiriv oli noore naise pretensioonitu tõdemus, et ta soovib oma lapse siia ilma tuleku nimel enda elu anda. Ma ei tea miks, aga selline naistepoolne eneseohverdamine veel sündimata lapse nimel tundub kohati isekas, kohati misogüünne, kohati allaheitlik ja kohati naise surumine rollil, kus tema on vaid uue elu kandja ning sellega tema osa lõppeb. Aga see olen vaid mina, kelle jaoks selline otsus kuidagi ebaaus ja kentsakas tundus. Eriti kui autoriks on mees, kes tundub sellist otsust imetlevat, idealiseerivat ja nägema millegi romantilisena. See selleks. Edasi siis muhedamatest aspektidest.

Võib eeldada, et antud raamat kas pigem meeldis või pigem ei lähe peale. Ise kuulun esimesse kategooriasse, sest lugu oli oma lihtsuses maagiline ja oma kerguses intiimne ja õdus. Mõistan, aga suurepäraselt neid, kes jõuavad järeldusele, et lugu neid ei kõneta või siis ei poe see neile naha alla kohe üldse mitte. Ka minul oli hetki, kus tundsin, et midagi nagu ei klapi ja loetav kaugeneb minust. Olen, siiski, piisavalt puutunud kokku Jaapani erivormis loominguga, et selline lihtsakoelisuses-peitub-võlu süžeed ei ole mulle võõrad või kuidagi pealiskaudsed tunduvad. Jaapanist tuleb kõikvõimalikku ekstreemset ja absurdselt ülevõlli kunsti, kuid nad on tohutult osavad ka teises spektri otsas paikneva loomingu vorpimises. Loo tuumana toimiv kohvik omapärase personali ja värvikate külalistega, kes olid kõik inimesed nagu sina ja mina, oli koht kuhu isegi tahaks teed rüüpamiseks korraks istuma sattuda. Paik mõjus koduselt, hubaselt, soojalt ja veidralt siiralt. See oli koht kuhu said minna oma muredega, leida vastuseid või neid mitte avastada. Tagasioodatud olid sa nii ehk naa. Kui jätkus piisavalt julgust ja hingejanu, sai kohviku joogi- ja söögivaliku kõrval katsetada lisateenusena külastust minevikku (ja tulevikku?). Kõigil meil on midagi, mida kahetseme, see ütlemata jäänud lause, see kaunis hetk, mida tahaks uuesti ja uuesti kogeda, see moment ajas, mis oli alguseks nii paljule, uudishimule peibutust pakkuv saladus, millelt loor lõpuks rebida, kahetus ja piinlikkus kellegi suhtes ebaõiglase ja südametu käitumise pärast. Teades, et minevikku põikamine tulevikku ei muuda, siis kas ikka oleks huvi see põgus rännak ette võtta? Reegleid ajas liikumisega seoses oli ohtralt ning tulemust ei parandanud mitte miski, ükskõik mida minevikus nüüd äkitselt korda saata. Olevik on kivisse raiutud. 

Loo tegelased oli tavalised inimesed, tavaliste murede, tavaliste soovide ja tavaliste reaktsioonidega. Kõigil neil olid rohkemal või vähemalt määral keerulised suhted enda lähimate isikutega -- perega või kallimatega. Mingi küsimus, probleem või kahetsushetk, mida ihati enda hingerahuks siluda. Minevikku ei muuda, kuid enda olemist ja emotsionaalset tasakaalu sai väikse ajas tagasi põikega lohutada ning valu leevendada küll. See oli vast ka loo peamine moraal, tähtis pole tulemus, peamine on see, kuidas sellele läheneda, millise suhtumisega valikutele otsa vaadata ning kas leppida või igavesti kahetsema ja kahtlema jääda. Raamat koosnes põhimõtteliselt neljast eri miniloost, mille keskmes eri isikud, kes otsustasid eri põhjustest ajendatult minevikku külastada. Kõigist neist alasüžeedest oli midagi õppida, kõigil oma õppetund. Kui sa ei taha, et keegi lahkub, siis ütle seda. Mõnikord ei ole võimalik oma saatuse eest põgeneda ning pere ja selle huvid on alati esikohal. Individualistlikud vajadused on teisejärgulised. See, et keegi unustab sinu ja teievahelise armastuse, ei tähenda, et seda ei ole kunagi olnud ja tasub ka ise see maha matta. Kui keegi armastab teist rohkem kui ennast, siis ollakse valmis ükskõik milleks -- ka enda elu jätmiseks. Need killukesed tarkust ei olnud midagi erakordset või need lood üli haruldased ja ainulaadsed. Tegu oli meeldetuletustega lugejale, kes kõiki neid moraale juba teavad, kuid võib-olla on unustanud. Kas ma lugejana nõustusin tegelaste järelduste ja saatustega? Ei, kahe puhul mitte, sest need ei tundunud eriti eluterved ja olid pigem enda vajaduste ning õiguste mahasurumised. Samas, Jaapani kultuuris võis neid võtta kui loomulikke, loogilisi ja õilsaid -- ainuõigeid viise, kuidas elada. Kollektiivne heaolu on ülimuslik. Siiski, enesekindlus ja otsustusvõimelisus, mida tegelased esindasid, enda lugude niitide kokku tõmbamisel, oli igati austust ära teeniv. Mina ei pea nende valikutega rahul olema, nii kaua kui tegelased ise on.

Raamatu kontseptsioon on üpris originaalne, midagi taolist samalaadses kuues mul ette hetkel ei tule. Kindlasti on see värskus midagi, mis loo poolehoiuks räägib ning negatiivsetele aspektidele natuke enam silma kinni pigistama sunnib. Vaatamata kesksele elemendile, mis on fantaasiakirjanduse killast, ei mõju teos kui paranormaalne lektüür või ulme. Ajarännaku võimalus on niivõrd sundimatult süžee igapäeva elu melusse ja muredesse sisse integreeritud, et selle olemasolu ei tundu midagi ebatavalist. Esiplaanil on jätkuvalt need harilikud inimesed ja nende tundemaailm. Minevikku käik võrdus otsekui psühholoogi sessiooniga, mis motiveeris, andis jõudu ja sundis tegelasi oma südamepiinadele otsa vaatama ning tegema vastavad otsused -- kuidas eluga edasi liikuda. Kas need reisid üldse toimusid või oli tegu millegi vaimsega? Usk liigutab mägesid ja tulevik ju ei muutunud. Kuidas olla kindel, et ajanihe üldse aset leidis? Skeptiline võib alati olla, kuid raamatu südamlikkus püsib vaatamata reaalsusele. Avastasin ka, et teosel on järg. Lausa mitu. Ei tea, kas need viivad lugu uutesse kõrgustesse või komistavad ja jäävad samu asju leierdama. Millegipärast ma kahtlen, kas järgmised osad samalaadset esimesele kogemusele võrdset uudsust suudavad pakkuda. Üllatusmoment on juba läinud ning see oli üks faktor, mis antud raamatu eriliseks tegi. Kes teab. Käesolev teos on aga kaunis ja inimlikult südamesse pugev heatahtlik meelelahutus, mis mõjus kohati kui mindfulness.