Pühapäev, 29. oktoober 2017

Kino: PÖFF 2016 (6) "Sinu nimi..." ja "Teli ja Toli"

Tervitus!

Ja siit tulevad viimased ülevaated PÖFFilt 2016. Arvestades, et november ja PÖFF 2017 ei ole enam kaugel, siis on vast hea mõte hakata vaikselt end taas filmifestivali lainele nihutama.


Pealkiri: Teli ja Toli
Originaalpealkiri: Тэли и Толи
Režissöör: Aleksandr Amirov
Riik: Venemaa
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 17 min
Millal nähtud: 25.11.2016
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Kõikide raskekaaluliste väärtfilmide hulgast on mul hea meel ka mõni lihtsakoelisem romantika ja komöödia sugemetega draama leida. Eriti kui süžeed läbivad teemad, mis peegeldavad igavesi või aktuaalseid konflikte läbi seeditava tavainimese tasandilise vahendaja. Tulemus oli maalähedane, sümpaatne ning õhkkonna ja suhtumise poolest õrnalt Šuriku seikluseid (iseäranis "Kaukaasia vangi") meenutav. Lugu keerles kahe küla ümber, mida eraldas jõgi. Ühel pool asus Toli, mis asus Venemaal ja teisel pool Teli, mis asus Gruusias. Külaelanikud olid generatsioone üksteisega naaberlikult sõpradena läbi saanud ning nii ääremaile riikide vahelised kõikehõlmavad probleemid ei küündinud. Kuniks üks hetk aga ulatusid.

Vaatamata kõrgematele loorina kogu tegevust katvatele poliitilistele konfliktidele, elavad külaelanikud edasi nii nagu nemad õigeks, traditsiooniliseks ja mõistuspäraseks peavad. Ainukesed, kes püüavad inetut reaalsust inimeste argipäeva punnitada on piirivalvurid jõge ületava silla erinevates otsades (ja humoorikalt otsekui valesse filmi ära eksinud tankid). Otse loomulikult kukuvad nad haledalt ja koomiliselt läbi, sest olgem ausad, on ka nemad sisimas oma kaaslaste mentaliteediga ning tegelikult ju, vähemalt tööposti, kamraadid. Teravad teemad aga jäävad ülejäänud süžee juures tagaplaanile ning keskseks jooneks on Romeo ja Julialik lembelugu noorukite vahel vastaskülades. Siin film aga komistas, sest mulle küll meeldis paari suures pildis sümboolne suhe ja sellest tulenevad tegelastevahelised läbisaamised -- kuid oli see vast alles üks tuim ning särtsuta romantika! Isegi täiesti eikuskilt ilmuv ja mitte midagi asjalikku pakkuv armukolmnurk ei puhunud sellele elu sisse. Ma ei tea, kas ma ka toimunud n-ö röövimisse eriti heakskiitvalt suhtun. Traditsioon traditsiooniks aga kui üks papp-poster krabab ja näppab ära teise papp-postri, siis ei ole toimuv mitte ainult inimlikul tasandil vale, vaid ka ääretult mage. "Kaukaasia vangi" Niina vähemalt tegi kõigil meestoladel tagumikud tuliseks. Ta oli mu kangelane! Käesoleva filmi Romeo aga oli niivõrd otsustusvõimetu ja suhtlemisvaegusega tohlakas, et ma unistasin, et näitsik põgeneb sellest ahistavast killakolla küla trallist ja suundub laia maailma. Tema tulevik selle süldilaua ja pitsi taga kõike eluoluga seotut arutleva seltskonnaga tundus tume, vähemalt minu silmis.


Oli selle armulooga kuidas oli, kuid film ise oli üldiselt soliidselt soe ja maitsekalt humoorikas, klassikaliselt lustakas ning diskreetselt terav.





------------------------------



Pealkiri: Sinu nimi...
Originaalpealkiri: Kimi no na wa
Režissöör: Makoto Shinkai
Riik: Jaapan
Programm: Erilinastused
Kestus: 1h 46 min
Millal nähtud: 18.11.2016
Minu hinnang: 4/5
pilt piletilevi.ee kodulehelt


Vaatan juba aastakümneid animesid, alates sellest kui läänemaailmas nende buum toimus ning ka veidi varem isegi väga varases lapsepõlves. Olen aus, minu jaoks käesolev ohtralt kiitust teeninud film vasika vaimustust ei tekitanud. Mingis formaadis, mingid osad, mingid süžeeliinid, mingid karakterid, mingid detailid, mingis koosluses olen juba varem animemaailmas kohanud. Jah, võib-olla just a-b-c-d-e-f-g kooslust ei ole just selles järjestuses kohanud, kuid kindlast on mu silmade eest läbi käinud a-b-c-g-i-f-d. Ma saan küll hinnata uut kompotti ja teen seda päris kõrgelt, kuid siiski, oli mul kuklas pidevalt tunne, et olen midagi sarnast juba mitmeid kord varem näinud. Võib-olla oli asi ka selles, et see tuletas mulle salaja, kuid jõuliselt oma õhustikuga meelde režissööri teist animed "5 Centimeters Per Second", mis on ka ülipopulaarne, kuid minu jaoks veniv nagu tatt ja puhas piin. 


Taki ja Mitsuha on teismelised, kellest viimane elab maal ühes Jaapani mägikülas ja esimene Tokyos. Üks hommik ärgates avastavad nad, et on öö jooksul mingi ime läbi kehad vahetanud. Veider olukord muudkui kordub ning paar hakkab üksteisega kommunikeeruma, et teise elu võõras kehas olemise ajal lihtsamaks muuta. Vaikselt abistataks ka teineteist igasugu isiklike muredega. Kaua selline libe liuglemine kesta ei saa ning peatselt hakkab selguma veel imelikumaid detaile, nagu tõsiasi, et poisi ja tüdruku reaalsust lahutab kolm aastat, ning, et nende kentsakal sidemel võib olla palju sügavam põhjus. Esialgsest kergekoelisest ja muretu õhkkonnaga tiinekaanimest sai äkitselt katastrooflugu?!


Vaatamata sellele, et tundsin mitmeid kordi deja vu-d ning sellised romantikahõngulised Jaapani kooliõpilaste kergelt fantaasia elementidega animed, mulle just naljalt peale ei lähe, siis tegelikult ju nautisin nähtut. Üks hetk hakkas asi venima ning mõningad koperdamised olid pinge optimaalses kruttimises ja süžee emotsionaalselt toimivas ülesehituses (lõpus tüütult palju tõuse ja langusi), kuid siiski, kordan, oli tulemus igati tipp-topp. Ma ei nimetaks seda animed üheks viimaste aastate parimaks, mis väidet tuleb üpris usinalt ette, kuid kahtlemata on see kõrgemas kategoorias. Animatsioon oli elav ja terav. Muusika tüüpiline ja tore Jpop (Jaapani pop). Tegelased olid meeldivad ja kaasaelamist ergutavad. Mulle meeldis ka hea tasakaal huumori, ängi ning draama vahel. Ootamatud keerdkäigud süžees olid igati efektsed, orgaanilised ja emotsionaalsed. Ka lõpul ei õnnestunud mind tavapäraselt taolistele animedele üdini ärritada. Samuti tuli ette põnevaid pilguheiteid Jaapani spetsiifilistesse kultuuriomapäradesse, mida ma oma koguka animepagasi hulgas ei olnud veel kohanud (näiteks, eriline viis sake tegemiseks), kuid ka juba kõriauguni nähtud elemente nagu punane saatusepael, mis tähendab, et kaks isikut on jumalate poolt seotud, kas siis armastajatena või tähtsate isikutena teineteise elus.



Pühapäev, 1. oktoober 2017

Miks mitte proovida...? (2) Tantsimist ehk proovitrenni nädal Tantsugeenis vol 2

Tervitus!

Nüüd, teine osa Tantsugeeni proovitrennide nädalast! 

Kokkuvõttes, oli terve nädal uskumatu! Olen väga õnnelik ja rahul, et kõike mida oli soov proovida sai katsetatud ja viilimist ei juhtunud. Olen ka üllatunud, kuidas suutsin viis päeva järjest trennis käia ja mitte kokku kukkuda.

Kolmapäev 30.08 - ChairFitness


pilt: MyLiveGym

Moraal sellest loost: ära kunagi usu mida sa näeb Youtube’is! Ehk siis tutvusime kaaslasega trenniga (või siis versiooniga sellest) vaid Youtube videode põhjal ning need olid leebelt öeldes lohvad. Ma tundsin lausa, et sellest saab mu lemmik trenn, sest videode põhjal istud sa mugavalt toolil ja liigutad vahepeal käsi ja jalgu siia ja sinna. Pole vast vaja öelda, et reaalsus osutus millekski muuks ja me sõbrannaga punnitasime üksteisele vaikides pidevalt ahastuses silmi vähemalt terve trenni esimese poole vältel. See ei olnud küll trenn, mida Youtube meile lubas! Trenn ise oli äärmiselt tõhus, variatiivne, isegi uuenduslik ja lõbus. Iseäranis oli mul äratundmisrõõm Kaisa Torni näol, kelle stretchinguid ma väga nautisin. Lihtsalt, minu ootused olid pigem, et kogu tund koosneb lõõgastavast uimerdamisest tagumik turvaliselt ning mugavalt toolil ja võib-olla paari muskli pingutamisest mõne tilga higi tekkimisega. Suurima šoki aga sain kui esimese kümne minutiga, kus oli soojendus, olin juba keel vestil alla andmas ja treener ütles, et nüüd tuleb lõpuks raske osa – ja me ei olnud veel kordagi toolile istunud! See nägu mida siis tegin vast sobiks huumoripildiks. Pidin intensiivselt pingutama, et jõuda kõike kaasa teha. Arvestades seda, et ma ei ole just eriti kardio ja võhma sõber ega märkimisväärses vormis, siis võib tegijamatele trennitajatele aga minu läbielatu nagu nohu tunduda. Mis mind aga kõige selle juures pärast trenni hämmastas, oli tõdemus, et esiteks, elasin üle, teiseks, ei olnudki algselt igavikuna näiv intensiivne osa niivõrd lõpmatu, kolmandaks, suutis treener hoida tegevused põnevana erinevate vahendite, liigutuste ja kombinatsioonidega ning, neljandaks, ma isegi kaaluksin seda trenni regulaarselt külastada…!?!

Trenn koosnes erinevatest osadest, koos sujuvate üleminekute ja erinevatele oskustele ning piirkondadele keskendumisele (võhm, jõud, kõhulihased, jalad, jne). Kõik oli igati asjalikus tasakaalus. Lahe lisa oli tantsuline seik ja eriti tänuväärsed olid lõõgastusminutid trenni lõpus, koos viirukiga. Harjutusi oli just piisavalt, et mitte ära harjuda või kokkukukkumiseni ära väsida, kuid ikkagi õiges mahus, et saavutada vajalikku efekti. Eraldi vahenditena sai kasutatud pabertaldrikuid parema libisemise saamiseks päkkadele, kummilinte venituseks või käte lihaste pingutamiseks ning otse loomulikult toole. Viimaseid sai kasutatud nii kätele/kehale toena, tasakaalu hoidmiseks, peale istumiseks kui ka peal kõhuli lamamiseks. Ei tasu aga eeldada, et enamus trenni toolide ümber keerleb, pigem olid need vahelduva eduga rakendatavad abivahendid. Üldiselt mulle väga meeldis harjutuste vahelduvus ja teistsugusus – suures mahus puudusid tüüpilised ja sada korda varem kohatud liigutused. Loomulikult, oli ka treener just õige seda sessiooni juhtima oma positiivse energia, suhtumise ja värskenda olekuga.

Neljapäev 31.08 - Bhangra Beat


pilt: minormemoriallibrary.org

Inda muusika mind just eriti ei paelu ning mul on seda ka väga raske tõsiselt võtta, kuna minu kõrvus on selle juures alati mingi kraadini huumori element. Peenikesed piiksuvad hääled, krapsakas tempo, eksootiline sünnipaik ja heatujuline muretuse noot muusikas -- ideaalne alustala aga lustakale tantsutrennile! Olime sõbrannaga veendunud, et koreograafiaga taas hakkama ei saa, kuid trenni õhkkond ja olemus panid meid uskuma, et selle selgeks saamine ja ideaalselt esitamine ei ole üldsegi aga stiili eesmärk. Konkreetselt ei olnudki, kuid samas olid sammud üksteist pidevalt kordavad ja nii vaevatult muusika rütmi sulanduvad, et keha täiesti võluväel sai paari katsetusega koreograafia laine kätte ja surfas uljalt edasi. Ainukeseks kaikaks kodarais lõpmatuna näivatele end kordavatele tantsusammudele võis olla võhm, sest tegu oli ju ikkagi pideva hüplemisega. Treener andis aga piisavalt võimalusi end vahetevahel ka koguda kuni järgmise tantsusessioonini. 

Põhimõtteliselt, koosnes trenn erinevatest lühikestest sammukombinatsioonidest, mida siis pikema aja jooksul sai ühe loo vältel järjepidevalt korratud. Alguses aeglaselt, et liikumine selgeks saada ja siis juba kärme ning lõbusa muusika saatel. Üks kombinatsioon võis koosneda vaid mõningast sammust paremale-vasakule ja sellest tulenevalt sai liikumine kiirelt ja lihtsalt kehasse lindistatud ning edukalt jäljendatud. Sammud ise olid tüüpilised India tantsuga seostatavad liigutused, milledes oli suur rõhk hüplemisel, jalgade tõstmisel, puusadel, kõverdatud põlvedel, kaasa tantsivatel kätel ja seda kõike just täpipealt muusika rütmi saatel. Esimeses trennis sai selgeks õpitud suhteliselt kerge koreograafiga, kuid treener ütles, et iga kord tulevad juurde uued sammud ning kombinatsioonid lähevad veidi detailsemaks ja keerulisemaks. Kahtlemata sai trennist aga suurepärase energialaadungi ja vaatamata sellele, et tegu on ikkagi tantsutrenniga, siis koreograafia täiuslik tabamine ei olnud A ja O või siis ei olnud see niivõrd keeruline musklimällu saamaks. Seega, ei pidanud ma enda energiat raiskama liigutuste ideaalselt tegemise üle põdemisele, vaid juba muusika aitas automaatselt õigeid samme teha ja, olgem ausad, ei lubanud viimase päikeseline toon tehtavat üleliia tõsiselt võtta.

Treener, Pille Javed, tutvustas enne trenni ka põgusalt Bhangra tantsu ajalugu, selle iseärasusi ning fookuspunkte. Mulle meeldis, et ta on tervisehariduse taustaga ning jagas praktilisi teadmisi, et mis omadused teevad bhangra kehale heaks fitness variandiks ning tulenevalt millistest omadustest ei mõju selle liigutused kehale rõhuvalt, otse vastupidi. Trenn lõppes venitusega, kus treener tutvustas füsioloogiliselt eriti tõhusaid venituspoose.

Reede 01.09 - YOGAFUNC


pilt: timeout.com 

Eelistan keha ja hing trennitüüpe kardio, jõu või tantsutrennidele. Jooga peaks seega olema mulle ideaalne vormi hoidmise ja füüsilise koormuse andmise trenni variant. Siin on vaid üks "aga" -- painduvus, ma nimelt ei paindu eriti ja jõudu on ka veits vähe, ehk siis, ma ei ole suuteline võtma pooli poose mida eriti intensiivsed jooga trennid nõuavad. Olen käinud Yin-Yang Joogas (minu jaoks tehtamatu ja mitte midagi pakkuv), Vinyasa Joogas (raske ja palju nõudev, kuid tehtav ning tõhus) ning mitmetes muudes. Ma ei ole jäänud ühelegi pidama, sest kui ma ei ole võimeline paljuid poose võtma ja/või neid hoidma, siis ei ole kogu asjast eriti kasu. Seega, olen juba aastateks jäänud BodyBalance'ile truuks, mis sisaldab nii joogat, pilatest kui Tai Chid ja kõiki just õigetes kogustes ning reguleeritavates raskusastmetes. 

YOGAFUNCiga juhtus sama, mis kõigi teiste jooga trennidega. Teoorias, just mulle ja just mida vajan, kuid praktikas ei suutnud ma mitmeid harjutusi teha, sest keha ei paindunud vajalikku poosi või ei jõudnud ma teatud liigutusi teha (iseäranis, mis vajasid käemuskleid). Kindlasti oli käesolevas joogas rohkem rõhku jõu harjutuste sooritamisel ning tuntavalt oli tegu efektiivse fitnessjoogaga võrreldes mitmete teiste rahulikumate versioonidega trennitüübist. Mulle väga meeldis ka treener, kes oli uskumatult soe, armas, malbe, rahulik, tasakaalukas ja naerunäoga ning, kes silmnähtavalt täiega nautis trenni. Minu jaoks aga jäi tehtu liialt vaevanõudvaks või tehtamatuks, et ennast pikemaajaliselt sinna pühendada.