teisipäev, 29. september 2015

Kino: "Programm"

Tervitus!

Taas kinost!

Pealkiri: Programm
Originaalpealkiri: The Programm
Režišöör: Stephen Frears
Kestus: 1h 44 min
Näitlejad: Ben Foster, Chris O'Dowd, Dustin Hoffman, Lee Pace, Jesse Plemons
Žanr: Biograafia, draama
Kinodes alates: 25.09.2015
Nähtud: 26.09.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Ma ei ole paadunud spordisõber ja enamgi veel ei tekita minus elevaid tundeid jalgrattasõit. Ja kuigi ma tean, kes on Lance Armstrong ning tema tõusu ja languse lugu on familiaarne, ei saa ma väita, et see kõik mulle tohutult korda oleks läinud või huvi äratanud. Loomulikult tekitasid tema saavutused aukartust ja minu igavene austus jääb talle niivõrd jõuliselt ja hakkajalikult vähile ära tegemises, kuid arvestades seda, et see seitsmekordne Tour de France kangelane sai hakkama ühe mastaapsema, meeletu järelmõjuga ja alatuma spordipettusega, mis päevavalgele on tulnud, siis sellise häbitu ja antipaatse mehe elulugu mind ilma küsimusteta kinno ei meelitanud. Millegipärast avastasin ma end aga kinosaalist, sest uudishimu pisik hakkas vaikselt kasvama -- kuidas suutis mees nii laiaulatusliku ja pikaajalise sohitegemisega niivõrd edukalt hakkama saada?

Esiteks pean mainima näitlejaid, keskendudes peategelasele. Ma ei ole Armstrongi miimika, kehakeele ja muude iseloomulike omaduste ekspert, kuid teda kehastanud Ben Foster oli äärmiselt veenev ja tagasihoidlikult jõuline. Kohati olin kohkunud kui uskumatult sarnane ta välimuselt päriselu persoonile teatud nurkade alt ja kaadrites paistis. Torkena toon välja, et oleksin eelistanud teda kujutatuna enam kui hallivärvilist tegelast, mitte niivõrd andestamatut ja sotsiopaatiliste kalduvustega pahalast. Üksinda hoidis ta aga näitlejaskonna poolt kogu filmi oma õlgadel, sest ülejäänud osalised, kuigi osati ka asjalikud, efektiivsed ning usutavad, olid liialt lühiajaliselt esindatud või siis ei suutnud oma kohalolekuga piisavalt tugevat muljet vaatajas kujundada. Näiteks tundsin, et Lee Pace limukaliku mänedžerina läks linateoses raisku, potentsiaali oli hulganisti, roll oli paljulubav ning näitleja tasemel, kuid need üksikud stseenid, kus teda kasutati olid ühe silmapilgutusega möödas. Chris O'Dowd, linateose südika kangelasena, kellele hoida pöidlaid sigaduse paljastamisel, alustas tugevalt positsioonilt, kuid haihtus vaikselt filmi kulgedes tagaplaanile ning kaotas oma kandva rolli täienisti vaenlasele.

Oodatumaid aspekte filmis oli ülevaade dopinguprogrammile, selle funktsioneerimine, stardipauk, varjamine, nüansid ning tõsiasi, kuidas küll kõiki ja kõike aastaid õnnestuti tüssata. Eriti häbematu oli jälgida, kuidas teatud olukordades tohutult hooletult ja süüdimatult kelmuse olemuse fakte siia ja sinna loobiti, kuulsid ka kõrvalised isikud, kes loomulikult hiljem tegijatele tagumikku hammustavad oma teadmistega. Ettevõtmise lumepalliefekt oli kaasakiskuv ning tempokas, ootasin selle lagunemist meeletu paugu tagajärjel, kuid kahjuks kaotas pall veeremise ajal liialt massi. Kui pettus viimaks avalikuks sai, oli filmil aur juba välja lastud ning loo kauaoodatud põnev kulminatsioon oli otsekui järelmõte, epiloog või lisamärkus ja ei omanud enam piisavalt põnevust ja kaalu. Pingelangus oli kahjuks aga toimunud ning viimane pooltund filmist, võrreldes esimese paeluva ja hoogsa poolega, jäi lahjaks. 

Kuigi minu jaoks toonitati filmis hulganisti detaile skandaalist ja selle tagamaadest, milledest mul polnud aimugi ning mis üllatasid, jättis loo kulgemine ja eri etapid üldiselt pealiskaudsete uudiselugude maitse ning arvata võib, et need, kes Lance Armstrongi edulugu ning languse sündmustejadaga kursis on, ei leia antud ekraniseeringust midagi värsket ja varem avaldamata. Samuti paistis film tundvat puudust iseloomust ja omapärast, sest nähtav jättis liialt kliinilise ja faktidepõhise mulje ühest spordiajaloo enim poleemikat, vastandlikke emotsioone tekitanud ja kihilisemaist karjäärist ning viimase hävingust.

Lemmik stseen: Realistlikud, tempokad, detailsed ning maalilised kaadrid rattasõidu võistluse etappidest.

Lemmik tsitaat: "Ma ei taha minna ja vaadata kuidas keemikud üksteisega võistlevad."

Kokkuvõttes: Minule kui teemaga minimaalselt kokkupuutunud isikule oli film huvipakkuv ning võimaldas asjaliku ülevaate toimunust koos selle lähtepunkti ning lõppseisuga. Samas aga tundub film pealiskaudne ning ei kaevu kaugemale esimesest sügavuskihist. Suurepärase etteaste teinud peanäitleja ei suuda ka niivõrd intrigeerivat isikut näidata mitmetahulisena, vaid filmi põhjal võib oletada, et tegu on üdini andestamatu lurjusega (kes ta ka võib-olla on, kes teab).


esmaspäev, 28. september 2015

Teater: "Cosette"

Tervitus!

Seekord Nukuteatrist!

Pealkiri: Cosette

Teater: Nukuteater
Kestus: 0h 45 min
Näitlejad: Liivika Hanstin
Esietendus: 03.12.2011
Millal nähtud: 26.09.2015
Minu hinnang: 4.5/5
pilt nuku.ee kodulehelt

Lasteetendus täiskasvanu silmade läbi!

Cosette tegelasena maailmaklassika kuldvaramusse kuuluvas raamatus "Hüljatud" on mulle alati tundunud kui tegelane, keda on eelkõige vaja teistele ning kes on vahend rõhutamaks mingit aspekti nende iseloomust või siis edendada lugu. Ta on otsekui sümbol ja kaunis idee vooruslikust kaunitarist: ilus, süütu, hea, lahke, alandlik ja veatu. Ta on keegi kes vajab päästmist, imelemist, kaitsmist, et teda hoitaks kui klaasi taga ning kes funktsioneerib edukalt loos vaid läbi teiste olemasolu. Ta on suhteliselt ühetooniline tegelane ning liialt säravvalge selles sügavalt hallivärvilises maailmas.

Antud etenduses, mis on kompaktne kokkuvõtte noore Cosette'i elust, keskendumaks kõige olulisemale ehk kohtumisele mehega, kes ta lapsena päästis, tundsin, et tänu fookuse paigutamisele vaid noorele tüdrukule, suutsin temaga hulgaliselt paremat kontakti saada kui lugedes tema kohta selle massiivse raamatu kontekstis, kus ta kiirelt upub. Ta jättis siin mulje kui tegelane, kellel on värvi, ilusaid puhtaid pastelseid värve, aga samas ei olnud ta enam ka lumivalge.

pilt nuku.ee kodulehelt
Üldiselt oli lavastuses tegu otsekui muinasjutuga kerges realistlikus võtmes, mis kohati tundus eemalseisvat kurvast, karmist ja õiglustunnet julmalt pitsitavast loost Victor Hugo sulest. Vaatamata kannatustele, alandustele ning ebaõiglusele, tegi nähtu südame soojaks ning jättis meele härdaks ja rahulolevaks, kuigi teatud nukrusejoone jäi siiski sisse, kuna teadsin mis Cosette'i kallist isa vaevas ning tulevik toob. Eriti tähenduslikult ning tagasihoidlikult võimas oli viimane stseen: tõusmine hommikul ja kõik möödanik tundus olevat otsekui halb unenägu. Kaunis lõpp ja samas imeline algus.

Tükk esietendus Köismäe tornis ning mul on ääretult kahju, et ma seda tollesse keskkonda paigutatuna ei saanud kogeda. Viimane tundub kui ideaalne paik intiimseks, hubaseks ning emotsionaalseks elamuseks. Vaatamata sellele, et saaliks oli Nukuteatri ajutise uue Auna tänava hoone suur saal, oli õhkkond ruumis kodune, asjakohane ning suutis mind igati loo sisse tõmmata. Kord olin hilisel talveõhtul kaevu juures, siis lärmakas trahteris, külmas ja kõledas magamistoas -- tillukesi detaile kasutades saavutati tõepärane keskkond tegevuspaigaks. Lisaks õnnestunud kujundusele ja miljöö loomisele, sai ainuke näitleja laval samuti efektiivselt ja meisterlikult hakkama kahe erineva tegelase kehastamisega: Cosette ja Jean Valjean. Veel enam meeldis mulle osav ja vaevatu nukkude ja näitleja ühendamine tervikuks. Silmapilguga sai Cosette'ist nukk ja siis taas inimene.

pilt nuku.ee kodulehelt
Nutikalt oli lahendatud ka tüdruku kasupere kaasamine loosse, nimelt võtsid nad toimuvast osa kujutatuna lava taustal olevale peeglile/maalile. Härra ja proua Thénardier olid limukad ja inimkõnts ning just nii tülgastavad kui sa ei usuks, et keegi võib olla, kuid samas ei eeldanud sa ka vähemat. Vastandiks alandlikule Cosette'ile olid Thénardieride hellitatud tütred, keda kujutati kahe nukuna ja kelle lapsik vaidlus oli koomiline oma pealiskaudsuses ja tujutsemises.

Eraldi pean välja tooma tõsiasja, et tahes tahtmata tekkis mulle silme ette kujutus Hugh Jacksmanist Jean Valjeanina ning olin valmis, et iga hetk hüppab ta väljendusrikkalt käed laiali lavale ja hakkab täiest kõrist laulma. Antud etenduse Cosette oli enda viimasest 2012 filmiversioonist aga üle ja ei andnud grammigi ruumi sealsete kujutuspiltide ülekandeks.

Kokkuvõttes: Lastele mõeldud etendus või mitte, kuid ma siiralt nautisin seda südamlikku lugu väiksest kannatavast tüdrukust ja tema kangelasest.


esmaspäev, 21. september 2015

Kino: "Koodnimi U.N.C.L.E" ja "Hitman: Agent 47"

Tervitus!

Lühikesed tähelepanekud kahest juba peatselt kinodest lahkuvast action filmist! Veel jõuab vaatama minna kui tahtmist!

Pealkiri: Koodnimi U.N.C.L.E

Originaalpealkiri: The Man from U.N.C.L.E
Režišöör: Guy Ritchie
Kestus: 1h 56 min
Näitlejad: Henry Cavill, Armie Hammer, Alicia Vikander, Hugh Grant, Elizabeth Debicki
Žanr: Action, komöödia
Kinodes alates: 21.08.2015
Nähtud: 20.08.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
- Film oli lausa läbi immutatud stiilsusest, niiväga et kohati tundus see aspekt jätvat varju süžee, tegelaste arengu ning omavahelised suhted ning ka filmi nauditavuse. Iga detail, alates riietusest, muusikast, kaadrinurkadest, efektidest kuni tegelaste kehakeeleni välja, oli põhjalikult läbi mõeldud, paistmaks stiilne, lahe, moekas ning hooletult elegantne. Loomulikult nägi film suurepärane välja ja saavutas oma eesmärgi, kuid mingi hetk tundus kõik visuaalne sunnitud ja ebaloomulik, kuna rõhuasetus sisule kannatas selle tagajärjena ning jäi nõrgaks. Teose näol oli aga tegu pesuehtsa ja varjamatu oodiga 60ndate välise poole parimatele paladele.

- Viimasel ajal on kinodes tõeline spioonifilmide üleküllus, kuid siiani meeletuid näolekukkumisi ei ole ma kohanud, kuigi mõned komistused on esinenud. Igal ühel neist on olnud oma liin mida jälgida ja mis neid üksteisest eristab, sama lugu on ka käesoleva üllitisega. Film tõuseb esile oma retro-vibe poolest. Kihvt oli vaadata oma aja ära elanud spioonividinaid, veidi gentlemanlikumaid käitumismalle meeste poolt, Külma sõja aegset võimuvõitlust, klassikaliste elegantsete spioonifilmide tüüptooni ning -loonüansse ja üleüldist lahedat möödunud ajastu hõngu.

- Filmis oli paar geniaalset stseeni. Kahtlemata oli üks humoorikamaid neist piinamise ehk ülekuulamise stseen, mis pöördus kurjami vastu ning kulmineerus kogemata kohe eriti ekstreemselt. Olukorra tegi koomilisemaks kahe mehe omavaheline arutlus toimuva taustal, et mida paharetiga küll peale hakata. Samuti olid lõbusad seigad, kus Vene macho pildus kilde, kuidas tema "naine" peaks riietuma, kuidas käituks tõeline Vene mees kui peab "naist" pättide eest kaitsma, kuidas toimiks Vene mürakas kui "naise" sõrmus kaob jne. Eriti koomiline oli tõsiasi, et tema käsk oli lähtuda oma loomusele niivõrd vastupidisest mõttest "Take it like a pussy!" Vaimukuste poolelt leidus filmis tõelisi pärleid, teemante, rubiine ning safiire.

- Tegu oli ilmselgelt action komöödiaga, kuid nende kahe tasakaal tundus mulle paigast ära olevat ning need kaks aspekti ei haakunud piisavalt edukalt. Esines pikki perioode, kus toimus vaid hunnik märulit ja siis vastupidiselt perioode, kus visati kilde ning tehti lollusi. Vähe oli stseene kus asjalikult ühendati mõlemad osad ning see jättis ebaühtlase ning kentsaka mulje. Kohati jäi ebaselgeks, et mis žanri filmi ma siis ikka vaatan, kord liiga lõbus, kord liiga tõsine. Mõlemad aspektid eraldiseisvatena olid loomulikult tasemel.

- Näitlejaskond oli paljulubav ning vahelduseks ei koosnenud see enamasti suurtest ja tuntud nimedest. Nõrgimaks lüliks jäi aga Alicia Vikander. Ta nägi küll oma 60nendate parimate riietuseksemplaridega võrratu välja, kuid sinna ka tema roll suuresti jäi. Ta oli otsekui kaunis mannekeen, kes nagu tegi midagi ja omas üht kandvamat rolli, kuid samas tema kohalolek ja vaataja pilgupüüdmine jäi kesiseks. Samas aga olid tema ja ühe peaosalisest kompu vahelised semi-lembestseenid piisavalt nunnud, veidi sunnitud maitsega, kuid siiski armsad. Teine naispeategelane Elizabeth Debicki kurikaelana oli aga äärmiselt efektiivne ja mõjuv kui väljapeetud ning glamuurselt kalk ja elegantselt asjalik jäine iludus.

- Henry Cavill sulilikult sümpaatse ja osava agendina vastu tahtmist sai suurepäraselt hakkama ning sobis antud rolli kui rusikas silmaauku. Pean tõdema, et eelistan igati tema tegelaskuju veidi vabamat ja muhedamat olekut sarnase hoiaku ja välimusega klassikalisele James Bondile. Kuigi Armie Hammer tundus algselt veidi liialt moosipoisilik kõva mehe KGB agendina, siis ilueedi välimus toimis aga ikkagi tema kasuks, sest see võimaldas talle veidi inimlikumat poolt betoonseina asemel. Need kaks agenti ei olnud ideaalsed tapamasinad vaid omasid kiikse, nõrku kohti ning erilisi omapärasid ning just see andis neile juurde kihte ning külgetõmmet. Nendevaheline keemia oli tuntav ning vaenlased/sõbrad suhtumist on alati põnev jälgida. Kes siis aga peale jääb pärast vastumeelset koostööd ja järjepidevaid katseid üksteisele ära teha? Otse loomulikult, selgub see kinos.


-----------------------------------------

Pealkiri: Hitman: Agent 47

Originaalpealkiri: Hitman: Agent 47
Režišöör: Aleksander Bach
Kestus: 1h 36 min
Näitlejad: Rupert Friend, Hannah Ware, Zachary Quinto
Žanr: Action, thriller
Kinodes alates: 21.08.2015
Nähtud: 29.08.2015
Minu hinnang: 2.5/5

Nüüd püüan lühemalt!

pilt solariskino.ee kodulehelt
- Agent oli liialt moosipoisi välimusega ja selles valguses jättis kuidagi pehme mulje. Mulle meeldis teda vaadata, atraktiivne mees ju, kuid teda kehastanud Rupert Friend ei suutnud mulle ennast antud rollis maha müüa. Pluss punktid aga püüdmise ning julge ja teistsorti rollivaliku eest.

- Mind häiris Katja (Hannah Ware) paigutamine niivõrd kandvale ja tähelepanu Agendilt eemalesuunavale rolli. Ma ei näinud tema karakteris vajadust. Süžee poolest muidugi asi toimis, kuid ma oleksin eelistanud tähelepanu rohkem Agendile ning tema tegemistele, kuna viimast ju ikkagi reklaamiti välja kui peategelast. Naine röövis tähelepanu ning tema looliin oli klišeemaiku ja ebahuvitav. Agent oli pigem kõrvalosatäitja ning juhendaja naise endaleidmisloole.

- Üks aspekt, mis filmis oli igati tasemel, oli action, rõhk oli selgelt paigutatud sellele osale. Tulevahetused, õhkulaskmised, põgenemised, palgamõrtsukad, noateral pääsemised, veri ja laipade hunnikud -- kellelegi ei halastatud ning tagasi ei hoitud. Leidus ka paar nutikat lahendust pinge ja märulitaseme tõstmiseks ning mõni ootamatu viis kellegi tapmiseks. Samas aga tundus action kohati liialt kliiniline ehk siis tehis või elutu. Siiski oli antud osa filmist selle peamine leivanumber. Lisades siia väsimatu tempo, tassikese tagasihoidlikku kuid silmapaistvat stiili ning ideaalne aju puhkab meelelahutus on loodud!

- Ootamatult leidus ka paar head kildu, mis toimisid osati nii edukalt just tänu sellele, et keegi ei osanud neid ette ennustada või siis kuna nad ei sobinud ülitõsise kontekstiga kokku. Näiteks, Agendi kommentaar oma pintsakut kappi pannes pärast viimase kontrollimist, oli igati tervitatav väike huumoritorge.

- Ma oleks rohkem oodanud ka fookust Agentide loomisele, nende ajaloole, ülejäänude saatusele ning kogu protsessile. Vaatamata aga ka kesisele dialoogile ning kergesti tuletavatele süžeedetailidele, meeldis mulle näiteks Agendi segane lojaalsus ja huvid. Värskendav oli, et teda ei olnud lapsemäng lugeda ning mees suutis üllatada. Samuti oli Zachary Quinto suurepärane valik John Smithi mängima ning seda just oma mitmeti mõistatavuse pärast ning sobivuse poolest kehastada nii kangelast kui kurjamit.

kolmapäev, 16. september 2015

Etendus: "Üle vee" - Eesti Teatri Festival Draama 2015

Tervitus!

Vahelduseks ka teatrist!

Pealkiri: Üle vee
Autor-lavastaja: Helen Rekkor
Teater: Vaba Lava
Kestus: 1h 00 min
Esietendus: 25.10.2014
Millal nähtud: 12.09.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt nuku.ee kodulehelt
Antud etendust oli mul soov näha ka juba TREFFi ajal juunis, kuid kahjuks müüdi piletid liialt kiiresti välja ning jäin pika ninaga. Haarasin aga võimalusest kinni kui leidsin tüki etendumas Draama 2015 raames. Paigutatuna Vaba Lava hubasesse ja kompaktsesse proovisaali oli ümbrus igati sobilik liigutavaks ja õdusaks varjuetenduse pärastlõunaks.

Soovisin etendust näha teadmata selle sisust kübetki, formaat suutis ennast piisavalt intrigeerivaks teha, et tüki külastamist mulle maha müüa. Iseenesest mõistetavalt pidi sisu olema seotud merega, kuid kuidas ja miks, oli mulle müstika. Eeldasin millegipärast, et tegu on rohkem abstraktse toimuvaga, silmailuga ning konkreetset sisu ja selle klassikalist kulgemist ei pruugi olla. Minu meeldivaks üllatuseks oli tegu ikkagi traditsioonilisemat sorti looga, millel on igati selge algus, arendus, lõpp ning kindel läbiv teema. Rääkis see päriselust inspireeritud lugu aga järgmisest: saarlastest õde-venda jätavad üksteisega rannal hüvasti, sest vend kavatseb minna merele, algselt lühiajaliselt, kuid peatselt saavad kuudest aastad. Kogu selle aja jooksul saadavad õde-venda üksteisele kirju, milles vahetavad muljeid ümberringi toimuvast ning kirjeldavad kordamööda kahte üksteisest tohutult erinevat maailma. Põhiküsimuseks jääb aga kas vend õe rõõmuks ka kunagi tee koju leiab või jääbki merehundiks?

pilt nuku.ee kodulehelt
Publiku ees rullub lahti otsekui kaks maailma ja nendesse paiknevat lugu. Venna seiklus merel viib teda ühest maakera tipust teise, küll eksootilistesse, ohtlikesse, imekaunitesse ja ekstreemsetesse paikadesse. Tempo on kiire ning need osad etendusest on aktiivsed, kaasahaaravad, värvikad isegi oma must-valges toonis, avastamisrõõmu pakkuvad, üheaegselt nii vaatajale kui vennale, kuid samas esineb ka meelehitlikke situatsioone, mis mõjusalt suudavad ka publikule korda minevad olla. Nähtava taustaks on olukordade kirjeldamine venna poolt enda saadetud kirjade ettelugemisel, mis annab laval toimuvale sügavust ning emotsionaalseid kihte. Teine pool etendusest paikneb meile lähedal Muhumaal, kus vastupidiselt venna põnevale elule, on õe igapäev üksluine, üksildane ning tema kaaslasteks on vaid ümbritsev meri, töö ja pidev ootusärevus saamaks järgmist kirja vennalt kaugel üle mere. Kontrast kahe narratiivi vahel on märgatav, samas aga tasakaalustasid nad üksteist ideaalselt ning andsin võimaluse vaatajal hinnata mõlemat, kas siis köitvat seiklusrikast maailmarändamist või rahulikku ning kodust rannaküla miljööd.

pilt nuku.ee kodulehelt
Enne etenduse algust anti meile teada, et ükski detail, mida hakkame nägema, ei ole eelsalvestatud ning efektid on loodud kohapeal ja niimoodi toimitakse iga etenduse ajal. Kahtlemata lisas see teadmine nähtule väärtust ja tegijate vastu lugupidamist. Lisaks asjakohasele ja meeleolukale muusikale ja helidele, omas tükis suurt osa õe ja venna üksteisele saadetud kirjade lugemine, mille kohta oli lava kohal ka inglise keelsed subtiitrid. Lava koosnes kolmest kõrvuti sektsioonist, mis olid siis põrandast laeni kaetud valge riidega. Kujutised ja pildid riidel näitasid meile stseene vaiksest igapäevaelust rannal, kus õde mängis kalavõrkudega, kui ema ja vanaema neid usinalt lahti laotasid ja kokku panid, venda laeval vastu masti istudes salaja kirju lugemas, veetmas aega kõrtsis ning rännates mööda maailma. Kõik see oli nutikalt, kujutusvõimerikkalt ja üllatavalt usutavalt kokkupandud ning vaatajani toodud, kasutades põnevaid efekte, mida loodi näitlejate, esemete, käte ja muude vahenditega. Eriti meeldejäävad olid seik kujundite ja muusika virr varrist, mis väljendas venna purjus olekut, pilk lopsakasse džunglisse koos lõbusa tantsuga ning kohtumine elevandiga, süngeloomuline, pingeline ja kõle stseen jäämerre kinnijäänuna ning vahva trikk õekese poolt, kes mitmel korral otsekui oma kõrvast tõmbas välja miniatuurse kokkuvolditud paberlaeva.

Kokkuvõttes: Suurepärane ja oodatud alternatiiv tavapärasele sõnateatrile, mida ma omajagu tõesti nautisin ning, mis oli osavalt esitatud ja suutis minust ka emotsioone välja pigistada ning endaga kaasa haarata. Meeldiv teistsugune meelelahutus nii noortele kui vanadele.



pühapäev, 13. september 2015

Kino: JAFF 2015 (3) "Lugu printsess Kaguyast" ja "Howli liikuv kindlus"

Tervitus!

Nende kahe ülevaatega olen lootusetult hiljaks jäänud, kuna JAFF toimus aprillis, kuid ma ei saa ka kuidagi neid tegemata jätta, kuna need kaks animed on kohustuslikud kõigile, mitte ainult JAFFi raames.

Pealkiri: Howli liikuv kindlus
Originaalpealkiri: Hauru no ugoku shiro
Režišöör: Hayao Miyazaki
Kestus: 1h 59 min
Žanr: Muinasjutt, fantaasia, seiklus
Nähtud: 16.04.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Nägin antud animafilmi juba mitu aasta tagasi DVD-lt ning kuna mulle nähtu ääretult meeldis, siis anti nüüd mulle võimalus see ka suurelt ekraanil ära kaeda. Minu jaoks on tegu Studio Ghibli kõige maagilisema ja romantilisema filmiga, mis mul alati naeratuse näole toob, awww-ütlema paneb ja omaenda Calciferi kaisunukku tahtma sunnib - lugu on tohutult südantsoojendav! Reaalsuses aga kannatas film suuresti sellele eelneva Ghibli teose pärast, milleks oli meeletut ülemaailmset edu ja kiitust kogunud "Vaimudest viidud." Seega oli omajagu pettumust "Howli liikuva kindluse" suunas ja viimane jäi suure eduka õe varju. Isiklikult eelistan aga mitu korda rohkem romantilist muinasjuttu, mis lausa õhkas kujutusvõimest ja positiivsest laengust.

Film põhineb Briti kirjaniku Diana Wynne Jones’i kirjutatud samanimelisel raamatul ning nagu adaptsioonidele omane on originaal paljuski teistsugune kui ekraanile jõudnud tulemus. Näiteks on originaalis Sophie õdedel suuremad rollid, Markl (Michael) on teismeline mitte laps, Sophile needuse peale pannud nõid ei ole kohe üldse heade killast, ei enne ega pärast, võlur Suliman on mees ning Howlil ei õnnestu põgeneda kohustustest oma riigi ees ning määratakse Kuninglikuks Võluriks. Samuti on lool kaks järge.

Loo kasuks räägib, ning üks minu kiidetavamaid aspekte filmi (ja seega loomulikult ka raamatu) juures on tõsiasi, et see sisaldab juba tuttavaid ja kõriauguni muinasjuttudes kasutatud elemente, kuid suudab teha seda värskelt, kaasahaaravalt ning põimib oskuslikult kokku omapärase, suurepärase ja meeldejääva ning loob uudse maiguga kombinatsiooni neist ülekasutatud ja luitunud elementidest. Näiteks on loos kaunis koletis ja kole kaunitar ehk eraldatud kindluses elab eraklik kaunitar ning tema juurde eksib needusega koledaks tehtud näitsik, lisaks veel vabastab needusest uinuva kaunitarilikult neiu suudlus neetud printsile. Vanad head teadatuntud aspektid aga väikse vimpkaga.

Jaapani keelne poster (wikipedia) 
Visuaalselt oli film tavapärases anime stiilis ehk tegelastel olid suured silmad, pea olematud ninad, kiitsakad ja pikajäsemelised kehad, jne. Kui aga vaadata kõrvale, et imetleda tegelaste ümbrust, siis võis kohati pilt hingemattev olla. Seda mitte niiväga tavapärastel põhjustel, nagu oleks nähtav tohutult grandioosne või uuenduslik, vaid teatud detailidega oldi sedavõrd kümnesse pandud ning nad mõjusid imposantselt ja efektselt. Selgelt oli ära tunda ka Miyasaki üldist tüüpstiili: hulgaliselt lendavaid masinaid, sõjavastane sõnum, maalilised vaated maastikule, laste ja eriti tüdrukute julgustamine ning neile võimaluste andmine enda edukaks tõestamiseks. Peamiseks tõmbenumbriks oli aga kindlasti Howli liikuv kindlus, mis muideks ei pidanud olema üldsegi selline millisena raamatu autor seda oma vaimusilmas nägi, kui elukas (just elukas, see ta on niivõrd kuivõrd elus) kes oli samahästi kui üks peategelastest, röövis iga stseeni kus enda kohalolekuga vaatajat premeeris ning nägi lihtsalt tohutult iseäralik ja rohmakalt kihvt välja. Meelde jäid ka vägevad vaenlaste lendavad sõjalaevad, taas tundusid nad otsekui elusolevad, kuid omasid tuntavalt kurjakuulutavat aurat. Loomulikult oli ka üleüldine pilt ning loodud paigad, linnad, taustad, tegemised ning üksikasjad filmis igati tasemel, nagu võibki eriti hilisemate Ghibli linateoste kohta julgelt väita.

Antud animes on kõike: muinasjuttu, seiklusi, romantikat, põnevust, puhast silmailu ning värvikaid tegelasi. Neid mitte just aga alati sarnastes kogustes, näiteks kindlasti saab nautida enam muinasjutu võlusid kui põnevuse ning kahjuks ka ei olnud romantiline osa niivõrd tuntavalt esindatud kui oleksin lootnud, kuid see ei morjenda mind grammigi. Samas oli lembeaspekt üks mu lemmikuid ning kuigi vastandid tõmbuvad ei paista alati, et funktsioneeriks väljaspool kujuteldavaid maailmu, siis siinkohal suutsid mind Sophie ja Howl ära rääkida. Nendevahelisi stseene oleks võinud olla enam, et areng oleks katsutavam ning loomulikum, kuid kahtlemata olid nad koos igati mu poolehoidu väärt. Ja kui vaatajatel ei ole usku nende suhtesse või jätsid nad pealiskaudse mulje, siis võib alati lugeda sarja raamatuid kaks ja kolm ning arvatavasti kaovad kohe ka kahtlused.

Loo kangelanna Sophie oli kõva mutt, sõna otseses mõttes. Vananemise needus ei tee teda hädisemaks, nõrgemaks ega saamatumaks, otse vastupidi. Vananemine mõjus talle hästi, nagu ta ka ise tõdes: "Ma olen vanana palju nutikam!" Tagasihoidlikust ning oma imekauni õe varjus olevast neiust saab vanamutt, kes teeb tuule alla kõigile, ole sa draamakuningannast, nartsislik ja kuulus võlur, ohtlik tuledeemon või siis kogu korralagedus liikuvas kindluses, koos ämblikevõrkudesse ja tolmu alla uppuvate ruumidega, viimases lüüakse kord ikka tublisti majja. Samas on ta ka lahke, abivalmis, südikas ning hakkaja ja mitte ullike, saamatu või pelglik. Sophie oli hiilgav kangelanna. Tema partneriks oli aga enesekeskne ilueedist võlur Howl, kelle iseloomu võtab kokku tema meeleheitlik kohe-on-maailm-läbi hüsteeriline pretensioon Sophile, kui viimane tema juuksevärvid oma agara koristamise käigus sassi ajas ning Howli pea punaseks värvus: "Mis mõte on elada kui ma ei ole ilus?!" Kuigi see info tema iseloomu kohta ei ole just veetlev, siis just need ebaperfektsused ning tüüpilise kangelase vastane olemus oli otsekui sõõm värsket õhku ning kombineerides eelnev positiivsete joontega nagu ustavus, avatus, usaldusväärsus, siirus, vabaduse armastus, siis oli tegu igati väärt kangelasega veidi ebatüüpilises kuues.

Kokkuvõttes: Mu vaieldamatu lemmik Ghibli animede hulgast!



-----------------------------------------------

Pealkiri: Lugu printsess Kaguyast
Originaalpealkiri: Kaguyahime no monogatari
Režišöör: Isao Takahata
Kestus: 2h 17 min
Žanr: Fantaasia, ajalooline
Nähtud: 18.04.2015
Minu hinnang: 4.5/5
pilt solariskino.ee kodulehelt

Kui tegu on kalleima Jaapani filmiga läbi aegade, siis ei ole palju eeldatud, et tulemuseks on visuaalne meistriteos. Kahjuks peab ka tõdema, et vaatamata ambitsioonidele ning hiilgavale lõpp-produktile, ei suutnud teos end kinodes realiseerida ning oma eelarvet plussi viia. Filmi ja sellele järgneva, Ghibli viimase animefilmi "Mälestuste Marnie," kasin edu aitas muuseas kaasa Studio Ghibli uste sulgemisele hetkel teadmata ajani. Spekuleeritakse, et Studio ei võta enam kunagi ette loomaks ühtegi täispikka animafilmi. See on tohutult kurb uudis ja siinkohal on paslik üks minut leinapausi... Püsima jääb aga kustumatu lootus, et fööniksina suudetakse kunagi taas tuhast tõusta ning jätkatakse inimestele oma imeliste tulevaste teostega rõõmu toomast.

Antud animafilm põhineb Jaapani iidsel rahvalool bambuseraidurist, kes leiab bambusevarrest väikese printsessi, kelle koos oma naisega võtavad enda hoolitseda. Tüdruk kasvab aga tavainimesega võrreldes ootamatult kiiresti ning lisaks viitab tema erilisusele ka imeilus välimus, elujaatav ning kõike ja kõiki hindav ning armastav iseloom, mis naudib siiralt ümbritsevast loodust ning oma eluolu. Leides peatselt bambusevarrest kulda ja kauneid kangaid, aimavad raidur ja tema naine, et nende hoolealune ei ole mõeldud talutüdruku eluks vaid viimane tuleb viia linna, kus tema ilu ja suursugune aura sobib paremini ümbruskonnaga. Sellega tehakse aga neiule karuteene, sest ranged käitumisreeglid, iluetikett, järjekindlad austajad, isolatsioon ja elades kui linnuke kuldses puuris, teevad printsessi aina õnnetumaks, rahutumaks ning vabadust ihkavamaks. Nendel ekstreemsetel emotsioonidel ning kaasneval meeleheitel on aga saatuslikud tagajärjed ning oma masendusse mattununa teeb ta otsuse mida ta tohutult kahetseb, kuid mida ei ole võimalik enam kunagi muuta.

pilt randomc.net kodulehelt
Visuaalselt on film lausa uskumatu, hingematvalt võrratu, innovatiivne, unustamatu -- kõik kiitvad ülivõrded on siinkohal igati sobivad, kuid samas ei suuda ikka kirjeldada seda imelist kogemust silmadele, olemata seda ise näinud. Kuigi üldine pilt oli vanaaegset stiili, eriti võrreldes tänapäeva realistlike arvutitehnikal loodud animafilmide kõrval, oli kasutatud joonistustehnika ka hingelt ja olemuselt eelmise sajandi hõngu ning see mõju oli ääretult efektne, sobilik kontekstiga ning võimaldas nähtavasse vaevatult sisse sukelduda nautimaks selle aegunäinud, klassikalist, sügavmõttelisust ning melanhoolilisust pakkuvat õhkkonda. Kohati oli tunne, et tegu oli otsekui vesivärvidega loodud piltidega, mis liikusid, siis aga tundus nagu oleks nähtav sepitsetud pastelsete toonidega pliiatsitega, teine kord aga jäi mulje, et tegu on kauni heledate õlivärvidega pintseldatud maaliga. Olenevalt ka toimuvast muutus tehnika vastavalt sisule, näiteks ängi täis stseenis, kus printsess põgeneb oma luksuslikust vanglast, tee peal seljast heitmas oma mitmeid uhkeid rõivaid ning valguskiirusel kihutamas meeleheitlikult oma tõelisesse koju, metsa mäejalamil, oli täiesti võrratu jälgida kuidas kiirus muutis jooned tugevaks, jämedaks, süsimustaks, nagu keegi oleks vihas tõmmanud neid musta pliiatsiga, ning muutis ümbruse kaugeks, heledaks ja peaaegu olematuks. Tegu oli tõepoolest geniaalse stseeniga nii tunde, süžee kui joonistusetehnika poolest.

pilt randomc.net kodulehelt
Lugu oli äärmiselt kurvamaiguline, emotsioonidest täisimmutatud, mis ka publikuni täies mahus voolas, ning rõhuva, lootusetuse tooniga. Kõike seda aga kohati varjas, kuid teine kord aga võimendas vaimustav pakend. Kuigi esialgu annab teos muinasjutulikke signaale, on tegu kõike muud kui tujutõstva looga, otse vastupidi, filmi meelde tuletades toob see mus siiani esile nukrust ning muserdust ja neid tavapärasest tunduvamalt sügavamal tasandil. Nähtu oli kustumatu muljega ja selline meeliülendav kogemus on võrreldamatu, kuid ma ei saa öelda, et filmi kunagi kannatamatult uuesti vaataksin, just nende emotsioonide tekitamise tõttu. Loos leidus ka romantikat, hukatusele määratud versiooni, kuid siiski siirast, südantsoojendavat ning oma traagilisuses kaunist lembelugu. Stseen, kus Kaguya tormab tagasi maale, kohtab seal oma lapsepõlvekallimat ja koos lenneldakse õhus täis õnnetunnet üksteise kohaloleku üle ning uskudes, et see on jääv, oli hinge härdaks tegev, eriti kui tüdruk tuuakse robustselt reaalsussesse tagasi ning ta peab tõdema, et tegu olid vaid soovunelmaga.

pilt randomc.net kodulehelt
Filmis oli ka põnevust ning minu jaoks üks muuseas tähelepanu hoidev detail oli müsteerium Kaguya ümber: kes ta on, kuskohast tuli, miks ta tuli, mis temast saab? Varem looga kokkupuutumata, neid vastuseid ise kergesti ei tuleta ning pidin ootama hetkeni lõpupoole kui tüdruk ise oma saladustelt loori tõmbas ning tõde tunnistas. Sel hetkel oli aga hilja midagi muuta ning oli oodata vaid paratamatut lõppu. Viimse hetkeni ootasin ime, mida ei tulnudki.

Kokkuvõttes: Film kandideeris ka parima animafilmi Oscarile, kuid jäi alla Disney "6 kangelasele," ebaausalt, kuid vähemalt sai selline unikaalne, kustumatu mulje tekitanud ning võrratu meistriteos tunnustust, mida ta on igati ära teeninud. Arvan, et tegu on kohustusliku vaatamisega kõigile!



-----------------------------------------------

Siinkohal on ka õige koht mainida, et järgmine aasta toimub JAFF juba 10. korda ning väidetavavalt suuremalt kui eelmised korrad. Ootan õhinal aprilli 2016!

Siin ka poster:

pilt JAFF facebook kodulehelt


neljapäev, 3. september 2015

Kino: "Ameerika ultra"

Tervitus!

Veel kinost!

Pealkiri: Ameerika ultra

Originaalpealkiri: American Ultra
Režišöör: Nima Nourizadeh
Kestus: 1h 35 min
Näitlejad: Jesse Eisenberg, Kristen Stewart, Topher Grace, John Leguizamo, Connie Britton
Žanr: Action, komöödia
Kinodes alates: 04.09.2015
Nähtud: 29.08.2015
Minu hinnang: 3.5/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Hallelujah! Vot see film on mu mälus auväärse koha ära teeninud, kui linateos, mis suutis ilma väiksemagi riivamiseta vältida viimase aja action filmide moehaigust nimega üliinimesed ehk kus on veri ja luumurrud?! Vin Dieselid, Tom Cruise'id ja teised musklimäed ja märulikangelased on küll kõvad löömamehed, kuid kui sulle ikka langeb pool hoonet peale või siis tümitab sind hulk võrdväärseid tegijaid, on puhas füüsiline loogika, et mingi hetk peab etteaste tegema veri. Millegipärast aga näevad meeletutes kätšides osavõtnud mehed välja puhtad, siledad ja viksid. Antud film teenis ära ainuüksi pool punkti realistlike võitlusstseenide eest. Klohmida said kõik ning tagasi ei hoitud grammigi punase kehavedelikuga. Ilmselgelt, vastupidiselt nendele teistele mainitud action filmidele, ei unustatud eelarvesse lisada võltsverd ning äärmiselt usutavat läbipekstu grimmi. Tänu sellele olid märulistseenid realistlikud, põnevamad ootamatustega ja kõvasti brutaalsemad. Kuigi kõik need verekäkid (loe: tegelased) ei olnud lõpus just esteetilised välimuselt, vastupidiselt Tomidele, Vinidele ja nende kamraadidele, kes on alati puhtad ponksid, isegi vast pärast solgiaugust läbi roomamist, oli selline viis actionit esitada tohutult värskendav ning aplausi väärt. Loomulikult oli nende stseenide koreograafia tasemel, mitte küll nii lihvitud ja hiilgavalt kokkupandud, sisaldades üliinimlikke võtteid ja liigutusi, vaid usutavalt osavad, kuid füüsiliselt tehtavad või vähemalt näisid päris elus võimalikena välja.

Jesse Eisenberg ei ole just esimene, kes tuleb meelde kui mõelda potentsiaalse action kangelase peale -- ta on suhteliselt viimaste äbarike seas. Antud filmis aga, minu üllatuseks, toimis ta lausa nagu rusikas silmaauku ning tänu sellele osa leebe, tagasihoidlik ja õrnake pilves lilleke olekule ja teisalt osavalt kuuli ja panni trikki tegev ning lusika surmarelvaks muutjana, oli ta nagu sõõm värsket õhku tüüpiliste muskliliste, tõsiste ja karmide spiooonifilmide kangelastele kõrval. Mulle sümpatiseeris just see, et ta nägi välja, käitus ja suhtus toimuvasse kui inimene, mitte mingi murdumatu, emotsioonitu ja rauast luudega kõva vend ehk robot. Siinkohal oli koomiline Eisenbergi tegelase Mike'i murest murtud küsimus oma sõbratarile pärast enda kohta tõe selgumist, et "Kas ma olen robot?" See oli otsekui torge oma žanrikaaslastele. Ma tõepoolest nautisin tema versiooni ootamatust, paanikahoogude ja komplekside all kannatavast, rusikakangelasest.

Kuigi Kristen Stewarti mainet ja tulevikku määrib paljude silmis vast igavesti tema seotus "Videviku" saagaga, tunneb ta ennast palju kodusemana väiksemates indie tüüpi filmides nagu käesolev. Ilmselgelt on see meeldimine vastastikune, sest ta mitte ainult ei sobi sellistesse kentsakatesse ja ebatüüpilistesse filmidesse vaid need annavad talle ka võimaluse särada või siis vähemalt vaatajal tõdeda, et ta suudab ka muud peale tülpinud ja enamasti igasugu emotsioonitu näoga oma kallima järgi õhata (loe: Eediku ehk Edwardi). Mulle avaldas muljet ka tema ja Eisenbergi ekraanikeemia. Nad sobisid hästi kokku mitte ainult sellepärast, et olid kaks popsutõmbajast udupead, vaid nad tundusid olevat otsekui samal lainel ning täiendasid üksteist suurpäraselt, tegu oli igati edukalt toimiva standardist eristuva romantilise paariga. Nad olid väga nunnud koos.

Kuigi huumor oli üldkokkuvõttes tasemel ning esines ääretult koomilisi momente, mis olid sellise ebatüüpilise, kuid värske maiguga, kasvõi sellepärast, et film ise oli niivõrd eraldiseisev tavapärastest huumorielementidega märulifilmidest, jäi sellest veidike väheks ning vaimukused jagunesid filmile kattena kohati hõredalt. Potentsiaali oli tohutult, kuid tunda oli koonerdamist. Samas vast ei saagi suuremahuline ning kvaliteetne action väga edukalt liialt huumorirohke sisu juures suurepärases koos tasakaalus toimida, kumbki peab varem või hiljem tegema järeleandmisi. Samuti tuleb tõdeda, et kasvõi K-14 (keelatud alla 14. aastastele) reitingu pärast, mis on igati õigustatud, on linateos hulgaliselt tõsisem ja karmim kui võiks näiteks ainuüksi traileri puhul eeldada. Viimane maalis mulle pildi filmist kui ühest totakast rohkem komöödiast kui action ja hambad lendavad filmist.

Pean ka sisu kallal veidi nokkima, sest kuigi selle kondikava just originaalne ei olnud, selliseid ootamatuid äpudest spioonihakatisi on varemgi kinolinadele eksinud, võimaldati sellele iseäralik vunk ning pealtnäha see toimis. Kui hakata aga sügavamale kaevuma jäi mulle mitu sisu aspekti segaseks, näiteks ei saanud ma ikkagi sada protsenti aru miks Mike'i ikkagi jahtima hakati niivõrd intensiivselt, põhjused olid, kuid jäid ääretult pinnapealseteks ja ei pidanud vett, ja kuidas saab nii olla, et mingil suvaline keskastme CIA juht sellelaadset ja niivõrd ulatuslikku operatsiooni saab nii kergekäeliselt korraldada ilma kellegi kõrgemal positsioonil asuva kinnituseta, takistuseta või teadmata. Vaatamata küsimärkidele, suutis sisu mind haarata ja vaevatult toimuvale kaasa elama kutsuda, isegi kui kõigest loogikaga lähenedes sotti ei saanud.

Sisust: Mike on elutühja ei kusagil asuva väikelinna bensujaama poemüüja, kes veeda suuresti aega popsu tõmmates, oma kalli tüdruksõbra Phoebega logeles ning endaloodud koomiksikangelase Apollo Ape'i lugusid välja mõeldes. Üks õhtu aga satub tema pood naine, kes "aktiveerib" mehe kasutades imelikke fraase, millest Mike'il pole õrna aimugi. Koheselt pärast kohtumist aga hakkab meest taga ajama punkt väsimatuid, ohtlike ja segaseid agente ning ekstreemsed olukorrad aitavad ootamatult Mike'is unest äratada tema sees siiani peidus oleva tegijast tagumikuklohmija, et kõigil vaenlastel pepualune tuliseks kütta. Kõige tähtsam teema on aga kas Mike suudab siis lõpuks kogu selle tohuvabaohu juures Phoebele selle ülitähtsa küsimuse esitada või ei?

Lemmik stseen: Kui hirnuja esimest korda hirnus ning see ülitähtsa küsimuse esitamine.

Lemmik tsitaat: "Ma tapsin kaks meest." "Lahe!"/ "Ma tõsiselt lasen kohe püksi!"/ "Kas kutsusid politsei?" "Ei, mul on seened ja kanepit autos."

Kokkuvõttes: See on kätšifilm, kus on reaalselt näha veritsevaid haavu, meeletuid sinikaid ja kohe kõvasti -- ainuüksi see fakt peaks kõik filmi asjalikkuse kohta ütlema. Minu poolt püstine pöial!



teisipäev, 1. september 2015

Kino: "Isetu"

Tervitus!

Kinorindelt!

Pealkiri: Isetu

Originaalpealkiri: Self/less
Režišöör: Tarsem Singh
Kestus: 1h 56 min
Näitlejad: Ryan Reynolds, Ben Kingsley, Matthew Goode, Natalie Martinez
Žanr: Action, ulme
Kinodes alates: 14.08.2015
Nähtud: 20.08.2015
Minu hinnang: 2.5/5


pilt solariskino.ee kodulehelt
Film oli äärmiselt paljulubav ning köitva sisuga, kuid teades, et see armutult USA turgudel põrus ning reaktsioonid olid kõike muud kui juubeldavad, siis aimasin halba. Samas, aga tundus nähtav ikkagi piisavalt peibutav, et mind kinno meelitada. Ootasin midagi Tom Cruise'i "Vanilla Sky - ava oma silmad" taolist, kuna teos andis analoogseid signaale, lubades unenäoliku maiguga, omapärast ja intrigeerivat kerge ulme kooslust. Mõnikord tuleb aga kahjuks leppida ja ühineda kriitikude pretensioonidega. Idee oli igati vinks vonks, kuid lõpp-produkt jäi tuhmiks ja elutuks.

Jeeee! Ehk plussid.

Loo kontseptsioon oli huviäratav, igati haarav ning omajagu originaalne. Filmi tempo oli stabiilne, pidevalt toimus midagi ning kohmakad pausid puudusid. Märulistseenid olid kvaliteedi poolest tasemel ning kohati suudeti sel alal võistelda teiste kõrgekaliibriliste hiljutiste action žanri üllitistega.

Ben Kingsley vanema ning originaalse versioonina peategelasest suutis ootamatult ja vaevatult tekitada mus sümpaatiat ja kaastunnet lühikese aja jooksul mil ekraanil oli. Tema emotsionaalne rännak oli tuntav ning liigutav.

Buuuu! Ehk miinused.

Vaene Ryan Reynolds, mul hakkab temast juba hale, sest üks läbikukkumine ajab teist taga ning temasse panustatud ootused ei suuda juba mitmendat korda järjest realiseeruda. Siinkohal mind see ei üllata, sest omalt poolt ei hüpanud ta antud filmis küll nahast välja, et sellele veidigi iseloomu, erksust või eluvaimu pakkuda. Mind hakkas üks hetk häirima tema mökulik, selline püksikakanud kutsu näoilme: suured segaduses hirvesilmad ning suu liikumas nagu kalal. Jah, ilmselgelt oli ta tegelikult sisemiselt vana mees, kuid natuke särtsakust ja vähem hämmeldunud ilmet ning kohmetust tema olekus oleks filmile veidigi elu sisse puhunud. See, et ta paar kiiremat liigutust tegi, mõnel ninaluu murdis ja kiiduväärselt madina stseenides figureeris, ei tee suurema kaaluga puudusi olematuks.

Ootasin jalustrabavaid puänte, vähemalt ühte, kuid vastused suutsin imelihtsalt ise esimeste vihjete abiga välja mõelda ning seega jäi kondikavasse puhas märul ja pidev põgenemine, müsteeriumi lahti harutamise pinge oli faktiliselt olematu. Filmi lõpu tuletasin juba varakult ja täpselt sellise seisuga see ka niidid kokku tõmbas. Olin nördinud, kuna selle asemel, et keskenduda põnevale kesksele sci-fi sisuliinile, uputati film üle actioniga. Viimane aga muutus üks hetk tühjaks ja energiatuks, kuna teadsin, et filmil oli midagi palju põnevamat pakkuda, mis aga paraku tahaplaanile jäi.

Sisust: Damian on edukas ja varakas ärimees, kelle säravale elule tuleb lõppu tegema vähk. Kui talle pakutakse võimalust oma eluiga pikendada ning surematuks saada, otsustab mees šansist kinni haarata.  Olles oma teadvusega siirdatud uute ja noorde kehasse, hakkab mees vaikselt avastama, et igavikul on oma kõrvalmõjud ning nii idülliline ja lihtne ei saa mehe värskelt algav elu üldsegi olema.

Lemmik stseen: Ujumisõpetuse tund.

Lemmik tsitaat: "Sa ei küsinud õigeid küsimusi."

Kokkuvõttes: Pealtnäha punane, läikiv ja isuäratav, seest aga puine ja pruunikas õunake. Südamik (loe: idee) suudab seda aga mõnevõrra vormis ja esinduslikuna hoida.