pühapäev, 15. jaanuar 2023

Teater: "Enigma variatsioonid"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist.

Pealkiri: Enigma variatsioonid
Teater: Linnateater
Lavastaja: Artjom Garajev
Näitlejad: Egon Nuter ja Andrus Vaarik
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.12.2019
Millal nähtud: 10.11.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on pesueht näitega lavastusest millest sul pole alguses aimugi kuidas kõik kulmineerub. Arvad, et liigud ühes suunas, kuid avastad ennast finaalis hoopis uugabuugas. Teekonna vältel koged väsimatul hulgal käände ja järske pöördeid ning kogu areng paneb hämmastusest mõtlema, et kuidas me küll äkki nüüd siia välja jõudsime. Jah, on loogiline eeldada, lähtudes loo kirjeldusest, et lavastus pakub mitmeid puänte, kuid kui sujuvalt ning orgaaniliselt neid lademetes publikule näkku heidetakse, ei olnud täienisti etteennustatav. Üllataval kombel, ei olnud sellise ootamatuste rahe juures millegi üle teravalt kaevata, kuigi tavapäraselt võib selline suund mõjuda väsitavalt, sest kahe tegelase omavaheline dünaamika aitas nii taltsutada, kui ka õli tulle visata, just õigetel hetkedel, et infolaadung ei muutuks ülekoormavaks. Tükk kuulub, lisaks, nende hulka, mille kohta võiks vaataja võimalikult vähe saali sisenedes teada, et süžee kulgemisest enim kulmukergitusi ning ohoo-momente välja kiskuda ja neid siiralt emotsionaalselt läbi elada. Samas, kui sügavalt järele mõelda, siis ei ole üleliia komplitseeritud mõned puändid eelnevalt või jooksvalt lahti muukida ning ette ennustada. Publikus leidus kindlasti neid, kes üht või teist suutsid ära arvata. Kas mõni ka kogu kremplile näpu peale pani, see on kaheldav, kuid publikule pakkus näidend soliidset nuputamismängu, kui vaid natuke oma halle rakukesi teotahteliselt vaatamisse kaasata. Miks mitte lavastust kategoriseerida passiivselt aktiivseks.

Etendus koosnes suuresti kolmest komponendist ning ühest kõiki ja kõike hõlmavast taustalisest kohalolekust. Teguriteks olid näitlejadünaamika, mis kattis tegelaste omavahelise suhte, kontakti publikuga ja meeste seose selle ühendava faktoriga, keerdkäigud, mille alla paigutub süžee, selle voolamine ja hunnikuga üllatushetki, ning keskkond, ruumi näol, selle detailidest kuni üldise õhkkonnani saalis. Igat ühte valitses algselt salapärane energia, keskne teema -- isik -- , kelle ümber lugu tegelikult keerleb. Lavastuse olemus, algus, eesmärk, lõpp-punkt, süda, hing ja meeleolu, mis ühendab mehed, täidab kogu hoone ning juhib väiksematki faktorit nähtavas ning tuntavas. Kusjuures, see tõsiasi avaldab ennast vaikselt, kergitab loori ja haarab kontrolli. Keski, kelle eksistentsi alguses eriti kõikehõlmavaks ei pidanudki. Siit tekkis ka ebatraditsionaalne kana versus muna argument. Kas tõeline loo tuum oli meeste vaheline tahtlik ja tahtmatu side, mis sai alguse neist ja suubus illustreerivateks seletusteks ühe kindla stiimuli suunas, või oli vastupidi, ning tähelepanu kandus tegeliku kese poole, milleks oli paarivaheline ootamatu ühine tegur? Kas liikumissuuna fookus oli ajas tagasi või ajas edasi? Hakates pihta ühest naisest ja liikudes meeste poole olevikku või tuletades meelde minevikku ning võttes sihi vanadesse aegadesse. Ehk mõlemad üheaegselt, kuid sellist mitmetasandilist ja vastaskursilikku süžeed ning selle lahti koorumist oli äärmiselt köitev jälgida. Eriti kuna lõpp oli elujõuliselt ja soojasüdamlikult hoopis tulevikku orienteeritud. 

Laval põrkusid kaks, pealtnäha, tohutult erinevat meest. Kuulus ja juubeldatud, kibestunud ja terava keelega, eraklik kirjanik, Abel Znorko, ning avatud, julge, vestlusaldis ja uudishimulik ajakirjanik, Erik Larsen. Viimasel on oma varjatud agenda ja teisel omad saladused -- fakte, mida on esimestest sekunditest tunda, kui mehed üksteisele otsa vaatavad, kuid esmalt ei oska arvatagi, et need esmamuljed ennast tüki jooksul täiesti uperkuuti keeravad. Algab kõik reserveeritult, üks umbusklik ja kõrvalelükkav, teine sinisilmne ja kohmakas. See emotsioonide virvarr, mis lahti rullub, aga vist kaasab lõppkokkuvõttes kõikvõimalikke tundeid, positiivseid ja negatiivseid, ning osapooled vahetavad sama tihti jõupositsioone ning vastanduvaid emotsioone, kui silmi pilgutatakse. Mehed põrgatavad oma meeleolusid ja tundeid üksteise vastu ning tegu on imelise karakteridünaamikaga, kus üks hetk peal esimene, siis teine. Suures osas on kaardid siiski Larseni käes ning tema on tuletiku bensiini nirinale viskaja, kust see siis samm sammult liigub lähemale Znorko olemuse kesele, kuni üks hetk plahvatab. Larsen annab infot tükikaupa ning laseb kaaslasel ise vihjete ja spetsiifiliste suunamisnügimistega jõuda soovitud järeldusteni. Ilmselgelt avastavad mehed, et on veel rohkemgi seotud kui nemad ja publik esialgu või isegi tüki edasi kulgedes võisid aimata. Nende vahel on tugev side. Kulminatsioonis toimub taas võimu kohtade vahetamine ning, mis saab edasi, on hoopis Znorko käest. Mida mees otsustab? Viimane seisukoht ei olnud iseenesestmõistetav, kuid finaal oli kui palsam paari ja vaataja hingele. 

Pole vaja vist rõhutada, et kahe tegelase võimekus tervet saali oma kohalolekuga katta ning omavahelise keemiaga uputada oli kohustuslik element lavastuse edukaks toimimiseks. Tehnilises mõttes koosneb tükk dialoogist ja füüsiliselt midagi eriti aktiivset ei toimu. See tähendab, et tekst ja need, kes seda edasi annavad, peavad jätma võimalikult kõikehõlmava mulje. Kaks veterannäitlejat sobivad rollidesse nagu rusikas silmaauku, sest sa usudki, et neil on aastakümneid pagasit, muresid, rõõme ning mingi salapärane ühendav elutee joon. Mehed kiirgavad naturaalset sügavust ning on kogunud piisavalt kortse, et luua õhkkond, kus laval ehk ongi päriselt paar elunäinud, kuid tohutult erinevat natuuri, kes võib-olla nii erinevad ei olegi, kes, lisaks, ei olegi üksteisele absoluutselt võõrad ning, kes vajad teineteist rohkem, kui tajuda oskavad. See impulss, mis nad kokku on toonud just sinna, just sellel hetkel, annab loole lisakihi, mis vaatab otsekui jumal meestele ülevalt alla, mõjutades otse ja konkreetselt toimuvat, samas, olles võimetu tegelikult midagi ise muutma või korda saatma. On ilmselge, et peale meeste on laval veel keegi, keegi nähtamatu, kuid kelle kohalolek ja eksisteerimine on kõige toimuva alguspunktiks. Kas ka lõpp-punktiks, see ei olnu enam selge, sest mingi hetk aja kulgemisel, see keegi tegelikult kaldus tahaplaanile ja lakkas peaaegu olemas, kuigi mehed seda veel pikalt ei adunud. Võib julgelt öelda, et tegu on mitte kahe tegelase näidendiga, vaid hoopis kolme -- kaks aktiivselt ning üks üheaegselt nii aktiivselt kui passiivselt.

Teemasid, mida lugu kaasab ja kajastab on omajagu huvitav jälgida. Psühholoogilises mõttes on paljut mida analüüsida ja lahti pakkida. Esile tõuseb nt üksildus ja inimkontakti puudus. See tühi tunne, isolatsioon, kas füüsiline või vaimne, ning võimetus või tahtmatus olukorda parandada. Tüki jooksul tekivad mitmed mõttes, nt palun, saa oma egost üle ja julge küsida abi, tunnistada, et vajad kedagi teist, kas seltsiks, vestluseks või elujagamiseks. Kedagi, kellega rääkida tühjast-tähjast igapäevateemadest, diskuteerida ja kogemusi jagada. Või siis, vastupidi, on võimas, kui julged inimesed võivad olla, et sidet kellegi teisega luua, kasvatada ja õitsele putitada. Positsioon, millel mehed alustavad, on otsekui sama, kuid lähenemised on kategooriliselt erinevad, vastandlikud. Mõlemal tundub olevat sama hingevalu ja igatsus, kuid üks tegutseb, võib-olla väga ebakonventsionaalsel viisil, teine hoiab end tagasi ja justkui karistab ennast või mängib machot, kellele kedagi kunagi pole vaja. Kahe tegelase mõttekäike ja nendele reageerimist oli põnev tähele panna. Vaatasid nagu psühholoogi sessiooni. Kohati oli tegu nagu sibula lahti koorimisega, kus üks kiht eemaldati teise järel ning mida sügavamale, seda enam hakkasid tegelikult nende motivatsioonist, hirmudest ja südamesoovidest aru saama. Ja nad ise ka, eriti see jurakas, keda oma põikpäisuse ja komplektsidega oli keeruline teisel lahti murda. Mõnikord oli lausa näha, kuidas rattad tegelaste peas rekordkiirusel ringlevad -- füüsiliselt ei toimu midagi, kuid peades leiab aset miljon asja korraga ja ülekuumenemine ei ole kaugel. Sealjuures oli mõnus tõdeda, et tegelikult ei olnud eesmärk üksteisele n-ö ära tegemises, vaid milleski enamas.

Tükk venis alguses, ei tahtnud eriti käima minna. Oli evidentne, et pealiskihi all podiseb mitmevilja puder, mille ümber keereldakse, kuid läks omajagu aega enne, kui tuumale lähemale nihkuti. Päris pikalt tundus, et muudkui keereldi ja keereldi laisal tempol. Üks moment näidendi teises pooles saadi venivillemlikust lähenemisest üle ning äkitselt pandi gaas põhja. Puänte loobiti keskmiselt iga viie minuti tagant. Liikumine ühhest äärmusest teise ei võimaldanud lool eriti tasakaalukalt toimida ja balanss oli paigast. Liiga palju üllatusi rikub nende efekti ning päris mitmed etendused on oma võlu selle tulemusel kahandanud. Kõik need avalikustamised ja keerdkäigud olid kahtlemata asjalikud, loogilised ning huvitavad, kuid hulk oleks võinud olla hõredam. Õnneks, ei jäänud muljet, et autor soovis meelega šokeerida, pigem tundus, et ta püüdis demonstreerida oma oskusi vaataja ootamatustega oimetuks löömises. Taaskord, kogu kompott kokku oli igati esinduslik, kuid jaotuskava andis tsipake soovida, sest viimases kolmveerandis oli liiga kõrge konsistents puänte. Selline hoog ei andnud aega neid seedida ja süžeeliikumise nutikust vastavalt tunnustada. Kõik lahtised niidiotsad tõmmati, aga suhteliselt rahuldavalt kokku, kuigi kuklasse jäi idanema mõte, et kas ehk see müstiline kolmas kõike toimuvat mingil moel ise kokku ei küpsetanud ja päriselt ette plaaninud. Mõnes mõttes, algas tükk püssipauguga ja finaali jõudis samamoodi, mis oli veider viis kummalist tüüpi kiindumuse näitamiseks. Püss võis antud kontekstis sümboliseerida mitmeid asju, nt meeste hingepiinade algust ja lõppu. 

Tegu on lavastusega, kus näitlejad kannavad kogu tükki ning puuduvad igast vigurid või tähelepanu kõrval juhtivad faktorid. Kui mehed suudavad karaktereid usutavalt edasi anda, siis toimib ka kogu kupatus tervenisti ise. Omamoodi psühholoogiline näidend, siis romantiline, üks hetk põnev, äkitselt filosoofiline, kuid naljakal kombel elujaatav ja kätt välja sirutav. Üle kivide ja kändude isegi head tuju tekitav ja usku ligimestesse taastav. Lihtne etendus, emotsionaalne etendus ja, ennekõike, inimlik etendus. Aa, ja, kuigi sai mainitud, et klassikalises mõttes väga palju laval ei toimu, siis oli kujundus ja dekoratsioonid suurepäraselt üles ehitatud, eriti üks spetsiifiline tegur, mille kallale Znorko üks moment viha ja kurbuse välja valab. Äärmiselt meeldejääv detail ja teostus!

pühapäev, 8. jaanuar 2023

Raamat: Postimehe romaanisarja eri "Oota kevadeni, Bandini" ja "Kaks nädalat septembris"

Tervitus!

Paar raamatu ülevaadet Postimehe kirjastuselt.

Pealkiri: Oota kevadeni, Bandini
Autor: John Fante
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Teoorias, ei tohiks mulle antud romaan üldse peale minna. Ilukirjanduse lugemina peab pakkuma meelelahutust, mingit põnevust, head tuju, esteetikat, meeldivaid tegelasi või süžeeliine, kaasahaaravust, intrigeerivaid teemasid või uusi lähenemisi ning raamatu kaane lõpus sulgedes, peab püsima jääma tunne, et ma ei kahetse aega ja energiat, mida selle läbi töötamisse panustasin. Olgu loetav raskemasisuline või õhuline. Depressiivsed ja kõiksugustest vaestest ning maailma õnnetukestest kubisevad lugemiskogemused võivad küll geniaalne kirjandus olla ja aeg neile pühendatult tänuväärt, kuid emotsioon, mida nad esile tirivad on, tihtipeale, kõike muud kui ülendav. Pigem nakatavad nad mu tuju elu traagilisema poolega ja meeleolu saab masendavate nootidega maitsestatud. Seega, veelgi hämmastavam on, et kuidas suutis antud lugu oma haletsusväärsuses, ebaõigluses ja kriiskavas kirjeldatavas vaesus kuidagi mõnusalt ning isegi helgelt mõjuda. Otsekui, näed!, seal tunneli lõpus on ikkagi valgus -- kuigi seal seda tegelikult ei ole. Oled juba nii deliirumis nukrusest, et näed juba luulusid. Aga ilusaid ja lootusrikkaid luulusid. 

See kõlab veidra paralleelina, kuid millegipärast andis raamat mulle õrna "Kevade" võnget. Kahe sisu ja olemust, tegelikult, üks ühele kuidagi võrrelda ei saa. Ulakad lapsed, kes keset lokkavat viletsust on siiski veel ainult lapsed, käivad koolid, armuvad, kaklevad, on oma vanematele rõõmuks ja mureks ning tuleviku uksed igasugu võimaluste näol on pärani valla. Kusjuures lugu jätkab poiste teekonda autori järgmistes raamatutes (käesoleva puhul on tegu neljaosalise sarja esimese teosega). Ja, kuigi mitte piima jõed ja pudru mäed, on nendegi elul ees põnevaid arenguid, mis ületavad kasina kodu limiteeritud füüsilised ja vaimsed piirid. Peategelane, pere vanim poeg, Arturo, on ehe, ta ei ole keegi muud kui tema ise. Ta on usutav ja erinevate palgede ning emotsioonidega poiss. Talle käivad närvi nooremad vennad, armastab ta pimesilmi tüdrukut, kellel on poisist savi, püüab ta olla toeks kallile emale, kelle, näiliselt, on isa hüljanud, samas ema nõrgaks pidades, ning tundes vimma ja imetlust isa suunas, olles samal ajal, magnetina tõmmatud võimaluste poole, mida tolle uus naine saaks pakkuda. Poiss kuulub vaesesse Itaalia migrantide sugukonda, kes peavad üle elama karmi ülemaailmse majanduskriisi, külma talve Colorado väikelinnas, võttes arvesse, et viiepealise kodu sissetulekuks on vaid pereisa ehitustöö, mis konkreetsel aastaajal just eriti krõbisevat ei tooda. Eriti keeruline on aktsepteerida oma armetut olukorda perepeal, kelle meheuhkus on kriisis, sest jalatsites on augus, naine peab süüa ostma pidevalt poodnikule võlgu olles ning lapsed on ülemeelikud. Svevo saab end mehena tunda ainult läbi naiste ning rikas lesk, kelle pilk talle on ootamatult pidama jäänud, paneb meest mõtlema, et äkki tõesti lasta jalga ja jätta teda mülkasse sikutav inimpagas omaette vaevlema.

Arturo ja Svevo on nii sarnased, samas, täiesti erinevad. Nende tegemisi, arusaami ja otsuseid üksteise peegelpildis jälgida oli imelikult poeetiline. Iseäranis kahe suhteid naistega. Sveve naine ja Arturo ema, Maria, oli kui ideaalne ennastohverdav kaunitar, nagu seksikas ingel, kes muutus kuradiks ja lagunes täiesti koost, kui oli oht abikaasa hülgamisele. Kui meestele tundsid lihtsalt kaasa, teades, et küll nad kuidagi hakkama saavad, siis Maria tiris esile emotsioone, sest naise psüühika läks täitsa katki. Nii kaua, kui mehed enda ego ja kirgede nimel tegutsesid, haavasid nad paremale ja vasakule erinevaid naisi, kes nende elus figueerisid. Mitte ainult Mariat. Autor on võrratult suutnud neid karaktereid edasi anda, nii et sa ei haletse neid konkreetselt, kuid sa mõistad ja adud seda julma reaalsust, kus nad eksisteerivad. Keegi ei ole otseselt pahatahtlik, keegi ei ole üdini hea või halb, tegelased on, kes nad on, oma nõrkuste, unistuste ja tugevustega. Ja sa usud seda, kes nad on, sest nad on lehekülgedel illustreeritud nagu päris inimesed. Nagu pealkiri ütleb, tuleb oodata kevadet, ja ehk ei olegi kõik nii lootusetu. Mulle tohutult meeldis see isegi päikeseline noot, millega raamat, keset talve end kokku võttis. Kaks peategelast hakkasid veelgi enam meeldima ning sa said aru, et olgu see mehe ego, mis ta on, kodu on ikka kodu. Iseasi, kui palju valu ja vaeva oli vaja, et nende järeldusteni jõuda. Eriti hingestatult, lihtsakoeliselt, kuid sügavmõtteliselt anti edasi ühe tegelase üllatuslikku surma, mis üht meestest küll kannustas, küll jättis kummaliselt leigeks.

Võib tunduda, et romaanis toimub pidevalt midagi ja süžee on tihke ning tempo on kiire. Tegelikkus on sellest eeldusest hoopis kaugel. Loos nagu ei toimugi eriti midagi, vaid loed kirjeldusi inimeste igapäeva tegevustest ja vahele mõnedest ebatavalisematest ettevõtmisest. Tekst on värskendavalt voolav, otsekohene ja selge. Tegu on tohutult ladusa lugemisega, kus jutu isegi keerulised teemad on kergesti seeditavaks ja vastuvõetavaks tehtud. Nende emotsionaalne mõju ja väärtus on, aga sama, kui eriti värvikalt või kaunilt sõnu ritta seades toimuvat edasi anda. Kerjuslik elukvaliteet, religioon, petmine, reetmine, surm, lapsepõlve unistused, armastus -- seda kõike on inimlikult ja arusaadavalt kirjeldatud. Läbi tegelaste ja nende vaatevinkli prisma. Leheküljed lausa lendasid ning, teoreetilises mõttes, äärmiselt raskekaalulisest raamatust sai kerge ja hõlpsasti endasse imbuv teos, mis võlus oma aususe ja naturaalsusega. Ma hindasin seda kõrgelt, et autor ei püüdnud nt vaesust teha vastumeelseks, seda inetult, tundeliselt ja lugejalt reaktsiooni otsivalt kujutada. Ta illustreeris asju nagu nad on, ilma vajaduseta dramatiseerida. Ma tõesti olen üllatunud kui väga mulle antud raamat meeldis. 


--------------------------------

Pealkiri: Kaks nädalat septembris
Autor: R. C. Sherriff
Kirjastus: Postimehe Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on hämmastava teosega, kus 360 lehekülje jooksul üks viieliikmeline Inglise, pigem madalama keskklassi, pere maailmasõdade vahelisel perioodil sõidab puhkusele ja on puhkusel. Ainuüksi reisile eelneva õhtu ja sõidu jaoks kulub oma 120 lehte. Ja kojusõitu üldse ei jõuta kajastada. Kogu loo jooksul ei juhtu tegelikult mitte midagi. Mitte grammigi erilist või huvitavat. Puudub klassikaline süžee, sest raamat ongi pere eelmäng puhkusele ja siis rannas chillimine. Seda traditsionaalses mõttes olematut romaani sisu leidus peaaegu 400 lehekülje jagu. Kuulus Jaapani kirjanik Kazuo Ishiguro on nimetanud teost kauniks igapäeva elu võlude suurepäraseks tujutõstvaks ajaviiteks. Autorit ennast inspireeris seda lugu paberile panema füüsiliselt ja vaimselt kurnav aeg kaevikutes I Maailmasõja ajal, kus sellist tavapära turvalist ja üksluiset elu meeleheitlikult tagasi igatseti. Rutiinset lihtsat elu hinnatakse tihti alles siis, kui reaalsus on kaoses. Raamatul on oma eesmärk, eripära ning sarm, kuid kindlasti on seda lugedes vaja tajuda enda meeleolu, sest igasse tujusse ta ei passinud. Nt võis ta mõjuda teatud kontekstis venivalt, igavalt ning sisutühjalt või, vastupidi, rahustavalt, teraapiliselt ning päikesepaisteliselt. Tegu ei ole teosega, mis on kõigi tassike teed, kuid millel on oma spetsiifiline funktsioon ja lugejaprofiil -- erineval hetkel elus võib keegi üks moment kuuluda sinna sihtgruppi ja siis äkki enam mitte. 

Raamat käis mulle natuke närvidele esimene üks kolmandikku. Surusin sellest osast end läbi ja püüdsin aru saada, kas ma tõesti lugesin just üle saja lehe seda, kuidas üks tohutult harilik ja värvitu pere valmistub rongijaama minekuks, läheb rongijaama ja sõidab rongidega. Ükski reis ei ole vist mitte kunagi nii aeglane tundunud. Iga väiksemat detaili kirjeldati, kaasa arvatud, seltskonna eri liikmete muresid nagu, et kas ikka naaber on hommikul olemas, et talle teada anda, et too kassile regulaarselt akna lahti teeks ja, et ega pakikandja hiljaks jää. Ja siis see naabritüüp ka veel, kes julgeb samas suunas sõita ja, kujutage ette, vagunis on liiga palju tüütuid inimesi. Ning, jumal hoia, et ilm selge ja vihmavaba püsiks. Olgem ausad, ei olnud just eriti põnev lugemine, kuid harjudes loo tempo ja olemusega, läks ülejäänud kaks kolmandikku juba libedamalt -- pidin enda kohandama raamatu lainesagedusele, et seda mõista ja nautida. Kui liigud päris elus pidevalt kiirusega 110 tundi kilomeetris, siis osutus keeruliseks ennast drastiliselt tagasi tõmmata ning end perekond Stevensite 10 tundi kilomeetris sammuga ühildada. Tänapäeva hektilises maailmas võivad nende pealtnäha mõttetud probleemid kas kainestavalt mõjuda, aidata enda reaalsus perspektiivi panna või ärritada. 

Loo keskmes on isa, ema ja kolm nende last, kellest kaks, poeg ja tütar, on juba täisealised. Nad on aastaid puhanud ühes ja samas kohas mere ääres, samal ajaperioodil, sama pikalt ning täpselt samas pansionaadis. Kui jätta kõrvale puhkuse igapäeva veetlus, kus paigutub raamatu põhifookus, siis pigem oli intrigeerivam tõdeda kõrvalteemat, mis vaikselt pragusid hakkas idüllilisse reaalsusesse murdma. Nimelt, mitte miski ei kesta igavesti. Kaks last juba suured, mõtlesid vanemad, et kui kaua nad ikka soovivad koos teistega suvel aega veeta. Neil varsti muud huvid ja enda pered. Ka majutus oli juba aastaid alla käinud ning külalised liikusid parematele või alternatiivvariantidele. Kaua suudab proua Huggett enda elatusallikat üleval pidada. Pikkides rannas lesimise, promenaadil jalutamise ning supluse kõrvale, lisaks, pereliimete sisemist meelehärmi eri teemadel, nt karjäär, eneseväärtus, ebakindlus, ambitsioonid, jne siis ei olnud teos üldsegi mitte nii muretu ja üdini elujaatav. Sellised melanhoolsed ja inimnõrkusi ning igatsusi illustreerivad jooned mõjusid muidu päikeselises teoses kuidagi eriti nukralt. Teisalt, võimaldasid need pilguheited pere mõttemaailmasse loole autentse kihi. Jah, kuigi rõhk on kõigil meeldivatel aspektidel, mis kaasnevad rannapuhkusega, leidub piisavalt detaile, mis maa peale tagasi toovad ja annavad mõista, et isegi igapäeva rutiinist välja astudes, ei saa pausile panna oma mõttetööd -- oled sama inimene, lihtsalt teises keskkonnas, kus on palju tähelepanu kõrvale juhtivaid tegevusi.

Lõpetades raamatu, olin sellega juba sõbraks saanud ning suutsin hinnata selle omadust olla kui pehme pidur, mis sundis mind enda kiirust maha võtma igal võimalikul viisil. Aeg möödus loiumalt ning suutsin enda peas vaigistada hääle, mis tahtis pidevalt hõisata, et noh, kas nüüd juhtub ka midagi?, liigute kiiremini ka või?, tehke midagi asjalikku!!! Tuleb lihtsalt lasta end loo rahulikul ja tasakaalukal tempol kaasa haarata ning selle õhulisel meretuulel kanda. Tegemist ei ole, aga hõlpsa ülesandega, sest komplitseeritud on ennast tavarežiimist niimoodi ära lõigata. Tekst on teosel lihtsakoeline, selge, ladus ja peegeldab raamatu sisu. Vaatamata süžee flegmaatilisele kiirusele, mööduvad lehed käes kärmelt. Tegelased, nende hingehädad, iseloomud ja olemused on tegelikult täitsa tavalised ja universaalsed ning kindlasti tunnevad lugejad neis ära ennast või siis mingeid perioode elust või valdkondi, millega ollakse hädas või mis tunduvad tuttavad. Kohati reflekteerib teos tagasi lugeja reaalsust ja on tunne, et loed midagi, mis päriselt on juhtunud paljudega, võib-olla samalaadselt ka endaga, kuigi ajaperiood on minevikust. Põhimõtteliselt, tegu on paeluva raamatuga, mis nõuab harjumist, mis on eriline, kuid samas ei kajasta mitte midagi ennenägematut või ainulaadset -- sisaldades siiski sarmi ja veidralt lõõgastavat võlukomponenti.

laupäev, 31. detsember 2022

Teater: "Juudit"

Tervitus!

Ja veel teatririndelt.

Pealkiri: Juudit
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Henessi Schmidt, Ingrid Margus või Mari Anton, Gert Raudsep (Eesti Draamateater), Margo Teder, Tanel Saar
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 01.03.2021
Millal nähtud: 12.10.2022
Minu hinnang: 4/5

Juudit kui kliimaktivist ja tõeline oma konteksti Greta Thunberg. Peab tunnisama, et loodusfookuse külge pookimine ja kogu peategelase motivatsiooni selle fakti ümber keerlema panemine oli samaaegselt nii tüütu kui geniaalne. Ei oodanud, et klassikalise näidendi all rullub laval lahti kliimamuutuse eest võitlemise ristikäik ja, et Tammsaare algmaterjal niivõrd universaalne võib olla. Noh, jah, eks too sai tagant tõukamise abi kaasaegselt Andrus Kivirähkult, kes süžeed ja teksti vastavaks putitas, kuid pani mõtlema küll, et kuidas ühest sai igasugu nähtava vaevata hoopis midagi muud. Kui algmaterjal on väärt ja kvaliteetne, ehk ongi seda võimalik igatpidi painutada ja täiendada, et luua midagi sama, kui täitsa teise kaalu ja baastaladega. Võib isegi väita, et laval ei leidnud aset näidend nimega "Juudit", vaid koguni tükk nimega "Juudit". Sama pealkiri, kuid sisu poolest kaks eraldiseisvat. Ja kuigi ajaloolise süžee moodsasse aega transportimine ei ole midagi ennenägematut, siis loo värsket keset võimaldas kaasaegne keskkond veel enamgi efektiivsemalt edasi anda. Vaatamata kentsakatele ebakõladele teksti ja toimuva vahel -- tüüpiline tükkidele, kus ajastut muudetud -- ei ole uskumatu tõdeda, et ehk kannustaski (alateadlikult) aegade algusest peategelast hool ja mure meie looduse ja elu jätkusuutlikkuse vastu. Mitte mingi ebamäärane võimuiha või saatusliku naise sisutu kese tõestamaks, et naised on jubedad mõrrad (või vinged salajased bossid?!) küll.

Äärmiselt tervitatav oli konkreetse ja isegi täitsa mõistetava sihi püstitamine Juuditi tegelaskujule, mis suhteliselt loogiliselt seletas lahti naise käitumist ja ekstreemseid võtteid. Tihtipeale õõnestavad autorid oma loomingu karakterite tõsiseltvõetavust andes neile umbmääraseid või laialivalguvaid motiive, mis pealekauba veel ühelt teisele hüppavad, vahepeal haihtuva, et sobilikul hetkel taas välja ilmuda, või puudud adekvaatne järjepidevus. Võim võimu pärast on üpris mitte-midagi-ütlev. Femme fatale lihtsalt sellepärast, et ollakse naine, on samuti tühi ja pealiskaudne. Mingi hetk, aga järsku ennastohverdav märter -- lahja! Mida originaal-Juudit tegelikult jahtis? Mis teda motiveeris? Kas oma rahva altruistlik päästmine, mõjuka mehe kotti nabimise hasart, üldisem võimuahnus, verejanu ja meeste üle domineerimise iha? Äkki kõik korraga, mis on ju täitsa tehtav. Samas, miks ei võiks see salapärane miski, mis naise rattad ringlema pani olla soov tähelepanu tõmmata kliimasoojenemisele... Jah, noh, natuke kentsakas ja ebatõenäoline küll, kui tegelikult selle üle sügavamalt mõtteid mõlgutada, kuid vähemalt pakkus see idee praktilist ja selgelt tähendust naise tegutsemisele. Kliimaaktivism ja tänapäeva arusaam loodushoiust, nagu Juudit seda viljeles, on pigem ikkagi praeguse aja kontseptsioonid ning ei usu, et tormilistel ajaloolistel perioodidel minevikus oli inimestel hulganisti vaba aega, et muretseda nt suvalise metsatuka pärast. Kogu energia läks pigem ellu jäämisele pidevate sõdade, haiguste, näljahädade, konti murdva töö, jne vahel. Inimestel ei olnud aega juurelda kaugemale kui enda eksistentsi pakilisemad vajadused -- Maslow püramiid kuulutab tõde! Samas, kuidagi uskumatult sujuvalt ja nagu kadunud pusle tükina mõjus antud versiooni peategelase edasi rühkimise argument. See lihtsalt toimis, iseasi, kui realistlik see, arvestades konteksti, tegelikult on. Ehk siis, äkki nimetaks lavastust ajaloolis-tänapäevaseks: 21. sajandi mured eKr perioodi kastmes. Sellise kombo kõrvalnähuna suudab enam kesksetest konfliktidest sotti vast saada ka nt mõni kaasaja teismeline -- kerge on ju aduda, midagi, mis otseselt sind puudutab, kui midagi, mis jääb kaugeks. Kliima on just noortele väga päevakajaline.

Mida naised tahavad? Mida mehed tahavad? Huvitaval kombel tõusis just see teema esile ning mõlemale osapoolele nii positiivses kui negatiivses valguses. Loodushoid kõrvale lükates, sai Juudit aru, et tal on vaja võimupositsioonil olevat meest, keda osavalt "juhtides" manipulatsiooni ja psühholoogia abil, saab kasutada selleks, et saavutada enda eesmärki, milleks võis olla mida iganes, tegelikult. Olles vaid üks "äbarik" naisuke ajal, kus nood rääkisid siis kui kana pissib, oli meie kangelanna oma plaanidega tupikus, kui need ei sisalda võrrandis kedagi vastassugupoolest. Ja mitte mõnda suvalist, vaid meest, kelle sõna loeb. Naine juba koges esimese tagasilöögi oma eelneva abikaasaga, kes tema ootusi pettis, sest võimu vennikesel oli, kuid null tahtmist seda õilsa ning ennastsalgava eesmärgi nimel tööle panna. Uus potentsiaalne kavaler (või ohver?) on Olovernes, kelle kinni nabimiseks Juudit kõik oma kaardid mängu paneb. Tuleb aga välja, et missioon nurjub taas, sest mehe vajadused põrkuvad sellega, mida naine tahab, ning kuidas mõlemad üksteist ja nende rolle ühiskonnas laiemalt mõistavad. Olovernes näeb Juuditis ainult naist, mitte enamat -- naine ja võim ei ole terminid, mis ühes kirjelduses leiduks. Mees ja võim, aga käivad käsikäes. Tema silmis peab Juudit käituma nagu mees tahab ja eeldab, et on naisele kohane. Iseloomustuse juurde ei käi mõtlemine teemadel, mis koduseintest välja jäävad -- ta ei ole võimeline nägema naist millegi muuna, kui läbi arusaama prisma, et tegu on teisejärgulise inimesega, kes on maailmas, et teenida mehi. Selline pimesus, oma ühiskonna misogünistlike normide lõksus siplemine ja naiivsus saavad Olovernesele saatuslikuks. Sõjamehena ei tohiks ta alahinnata ühtegi vastasleeri esindajat, olgu selleks naine või mees. Aga, noh, õrnem sugupool ei ole ju ohtlik, kui sul on vaid traditsionaalne arusaam neist. Samamoodi teeb analoogse vea Juudit, kes ei ole suuteline Oloverneses nägema suuresti muud, kui vahendit -- küll atraktiivset vahendit -- mis sillutab tee Juuditi tegeliku eesmärgi suunas. Ka tema näeb mehes vaid tolle soo stereotüüpset funktsiooni, mitte isikut. Mõlemad ootavad ühte ja sedasama: ühiskonna ideaali naisest ja mehest. Kui Juudit, aga sellest musterkujust kõrvale kaldub, on mõlemad oma sihtidega rentslis. Nad rääkisid üksteisest kategooriliselt mööda ja funktsioneerisid justkui erinevatel lainesagedustel. Tragöödia oli kerge tulema, sest naine ei ole traditsionaalne -- ja selles seisneski konflikt. Mitte kliimas. Psühholoogilise aspekti jälgimine lavastuses oli äärmiselt paeluv, mis eriti paari omavahelistes vestlustes eredalt välja joonistus. Nad lihtsalt sööstsid peaga vastu seina, jälle ja jälle. Juudit murdus ja võttis ohjad enda kätte. Taaskord, kõrvalekalle traditsionaalsest rollijaotusest, kus mees on see, kes tegutseb ja tihti punkti paneb. 

Juudit on originaalis siiski religioosne isik ja tekst, mida on püütud kõrvale tõrjuda, sest, taaskord, tugev ja seksikas naine ei ole just midagi, mis arhailise arusaamaga kokku läheks. Sai eeldatud, et tükk sisaldab usulisi elemente ja eks ta ridade vahel vast seda ka tegi, kuid näidend oli tervitatavalt religiooni teemadest puhas. Ei jahuta pidevalt Jumalast või kõrgemast jõust, mis aitas loo teha inimlikuks, arusaadavaks ja usutavaks. Mida kõike tänapäevasele vaatajale süvendas veel lisaks kliima fookus. Samas, kui natuke sügavamale kaevuda, kas ehk asendati Jumal loodusega -- nad on üks ja sama, ainult erineva nimega. Kas tahtis Juudit metafooriliselt päästa hoopis Issandat? Ajaloolises algses kontekstis võib selline teooria olla ebatavaline kuna Jumal oli tol ajal vast rohkem "elus" kui kunagi varem. Tänapäevases raamistikus on mõte inimeste kaugenemisest kõigevägevasse üpris asjakohane mure. Loomulikult, mitte igas maailma osas. Kas Jumal on surnud? Või kohe-kohe hinge heitmas? Kas teda võib kõrvutada planeedi armetu seisuga? Jälle, Eestis, riigis, mis ei ole tuntud oma religioosusse poolest, on vaevatum nähtavaga kontakti leida, kui see sisaldab meile tähtsaid ja mõistetavaid kontseptsioone. Taevaisa asendamine ja, mõnes mõttes, võrdsustamine loodusega kindlasti aitas süžeed edukamalt vastu võtta ja seedida. Vast on sellise alateema tahtlikult lisamine siiski ebatõenäoline ja seosed üks mõtteuit, kuid alati on köitev, kui mõne etenduse raames intrigeerivad vandenõuteooriad üles kerkivad. 

Üks mõnusamaid aspekte näidendis on tekst. Kivirähku puhul standardrepertuaar, kuid alati on äge kuulata mahlast ja koomilist juttu. Dialoog voolab ja on teravmeelne, värvikas ning täis iroonitsevaid, sotsiaalkriitilisi ja mustast huumorist läbi imbunud kilde -- äärmiselt nauditav! Eriti kui Juudit ja Susanna pühendavad enamuse ajast just meeste siunamisele. Kangelanna sõbrantsi üleliialdatud, kuid üdini avameelseid, tülgastusest nõretavaid, kuid äärmiselt naljakaid kirjeldusi oma isast, oli lausa lust kuulata. Susanna, Mari Antoni kehastuses, oli vaieldamatult üks õhtu staare. Oli tunda kuidas ta lausa tunneb mõnu olla mässumeelne ulakas tšikk võrksukkades ja nahktagis. Ja tulistas lakkamatult ühte üleannetust, otsekohest või pidetud torget, targutavat kommentaari ja korrarikkumisele õhutavaid õpetussõnu teise järel. Võrreldes esialgse Susannaga, ei olnud eriti midagi järgi kunagisest -- ehk oli uus versioon just selline nagu naine oleks alateadlikult tänapäeval lootnud olla. Miks mitte. Olovernes ja Juuditit jahtivad mehepojad tükis olgu kuidas on, kuid lavastuse parim paar oli girl powerit õhkav Juudit ja Susanna. Kas see vaid tundus niimoodi, kuid mehed loos ei olnud just kõige kirkamad kriidid. Nad takerdusid vanamoodsate arusaamade konksudesse soorollidest, mis tõi neile hävingut. Tüübid ei adunud, et kahe naise puhul ei olnud tegu nendeaegsete soo esindajatega, vaid modernsete naistega, kellel sellised häbematud iseloomujooned nagu ambitsioonikus, võimekus ja järjekindlus. Mehed olid juba alguses sõja kaotanud, sest alahindasid oma vaenlasi. Ei olnud muud väljavaadet selle naiste tandemi vastu. Just nemad päästavad maailma ja ületavad kliimakriisi. Võib-olla... Peab tunnistama, et lavastus tõesti juubeldas naiste võimu, mis oli üheselt tervitatav, kuid ka liiga karjuvalt näkku kargav ja sunnitud. Püüdes otsekui midagi jäigalt deklareerida ja teha statementi. 

Mainides veel huumori, siis Tanel Saar kaksikrollis oli Mari Antoni kõrval teine pärl. Kohati oli ta nii tõsine, et see oli siiralt naljakas. Transportides muuseas kaasajast süžeesse sotsiaalmeedia mõjus kummaliselt, kuid pakkus omajagu koomikat. Erkalt on meeles kui naised itsitasid mehe spordilembuse ja selle internetis eksponeerimise üle. Poiste sketšimoodi naljatlemise seik, aga peale ei läinud, sest ei sobitunud kuidagi ümberringse tooni ja sujuvusega. Etendusse oli piserdatud eri tänapäeva eluolus aktuaalseid detaile, kui ka sotsiaalset lähenemist teatud teemadesse. Nt püüdsid kõik üksteist ära sebida, ilma varjamata, seksist ja suhtest räägiti avatud kaartidega, ning tegelased käitusid kui tavapärased 21. sajandi inimesed. Riieteta olek ei ole samuti midagi pahviks tegevat ning mõlemad sood pakuvad publikule selles vallas ohoo-momente. Veelgi enam efektiivselt toimib mõõk, mida Juudit üks hetk sõjakalt kasutama kukub -- ta võib olla küll moodne naine, kuid see ei tähenda, et ta heituks vana aja brutaalsetest viisidest võimu krabada. Muus osas oli meie kangelanna kentsakalt mõne pesueht Generation Z teismelise moodi. Olles lisaks sajaga nõus aktiivselt asju kätte võtma ja ära tegema. Henessi Schmidt on malbelt kaunis naine ning tegelaskuju vastuolulise sensuaalse ja võrgutava, kuid süütu olemuse edasi andmisega sai ta soliidselt hakkama. Eriti meeldejääv oli valge puuvillane hõlst-kleit ja tossud. Tõhus, kuid praktiline -- Juudit kolme sõnaga kirjeldatud.

Kiirelt tasub mainida veel, lisaks, lavakujundust, mis oli kompakte, liikudes ühel paigal olles kaugeid distantse ning olles sõjalaager kui buduaar ühes. Kuidagi minimalistlikult modernse mulje jättis. Huvitavad valikud olid laiuv riidestangede rivi ning projektsioon taustaseina asukohtadega, et vaataja ikka saaks aru, kus paiknetakse. Ärgem unustage dušikabiini, mis ootamatult kasutust leidis -- päris pikaldaseks pesukorraks... Kokkuvõttes, üllatavalt kaasahaarav, nutikate värskendustega ja muheda tekstiga tükk, mida oli tõesti suhteliselt elementaarne nautida. Sai oodatud raskestiseeditavat, õiglustundel tallavat ja isegi masendavat lugu, kuid tulemus oli risti vastupidi. Naistele kindlasti mõjub selle nägemine võimestavalt. Ja eks mehed suudavad ka end natuke tagumikku torkida lasta ja kannatava ära.

reede, 23. detsember 2022

Teater: "(p)ÖÖ" ja "Apelsinitüdruk"

Tervitus!

Taaskord kaks ühes Noorsooteatrilt.

Pealkiri: Apelsinitüdruk
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 03.03.2019
Millal nähtud: 22.09.2022
Minu hinnang: 4/5

Kui paljud lapsed teavad oma vanemate kohtumise lugu? Kui paljusid huvitab, et teada saada? Kui palju see mõjutab laste ja vanemate suhteid? Kas kurbi hetki tuleb varjata? Kas nukrust tuleb avatud kaartidega jagada? Kas ainult lastel on valus ja õigus seda välja elada või ehk piinlevad vanemad isegi enam? Tegu on äärmiselt tundeküllase looga, milles mitmeid tahke ja tõdesid. Fookus on küll viieteistaastase Georgi vaatevinklil, mis kohati kõik teised enda alla mattis -- nii otseselt isekalt kui tahtmatult ignorantselt -- ning keerles vaid ümber poisi emotsioonide. Noortele sunnatud süžeel on selline lähtepunkt igati loogiline, kuid vaatajana jäi kripeldama tõsiasi, et äkki kannatas ema veelgi enam, kuid too pidi end poja nimel taandama. Laps aga käitus kui tüüpiline teismeline, selle heas ja halvas mõttes, paigutades end alati maailma keskpunkti. Vaatamata kohati tõrksale ja hoolimatule käitumisele oli Georg, siiski, hämmastavalt sümpaatne ja ehe tegelane, kellele sai vaevatult pöidlaid hoitud. Kelle käekäik läks korda ja kelle rännakul isa taas avastamisel ning vanemata armuloole kaasaelamisel leidus nii üllatusmomente, vahvaid puänte kui tundelisi seiku, mis natuke silma märjaks võtsid. Tegu on peresuhete draamaga, kus nii traagikat, komöödiat kui puhast armastust. Publik rändab koos peategelasega minevikku ja püüab olevikust sotti saad. Seda kõike harmoonilise tuleviku nimel. Teekond on, aga konarlik, sest emotsioonid on esmalt vaja lahti harutada ning see on komplitseeritud, sest paljuski valulikku Georgi peres on pikalt jäänud lahti pakkimata ning üheskoos läbi seedimata. Kaotusvalu ning sellega rahutegemise erinevaid strateegiaid on tegelastes vaatajale konkreetselt näha ja tõdeda.

Kes on apelsinitüdruk? See oli köitev küsimus, millele püüdsid vastust leida nii peategelane kui tema isa. Paljastus ei tohiks olla üleliia šokeeriv, kuid kerge on nähtavasse niivõrd pingsalt fokuseerida, et ei märka ilmselget, mis on otse silme all. Ootamatute seoste kohalt oli tükk päris nutikas. Apelsinitüdruku identiteet ning kasuisa sellesse valemisse mahutumine oli ekstra põnev. Georgi arvates võivad tema pere ja mured olla ainulaadsed -- seda kipuvad uskuma paljud teismelised -- , kuid poisiga niivõrd lihtsalt kontakti vaatajana leidma paneb tõsiasi, et ta ei ole tegelikult kuidagi eriline või unikaalne. Tema pere ei ole midagi ebakonventsionaalset tänapäeval ning maadleb jüts samade küsimustega, millega enamused ühevanused: identiteet -- kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Georgi meelisteema on astroloogia, seega, tundub igati mõistetav, et ta ennast universumis imepisikese ja segaduses olevana identifitseerib, üksiku ja omamoodi frustreerununa. Jällegi, ei midagi harvaesinevat ja selles peitubki lavastuse võlu -- igapäevasuse ainulaadsus. Näidendi emotsionaalne lahti koorimine oli nagu sibul, üks kest teise järel eemaldudes, liikudes samm sammult aina sügavamale tegelaste südamesoppidesse. Nende hingevalud ja rõõmud ei jäänud pealiskaudseks ning lugu oskas vinti aina juurde ning juurde keerata. Lõpuks oli tõesti klomp kurgus. Ja isegi, kui me tegelikult peale Georgi vaatenurga teiste karakterite hinge tavapäraselt otseselt kaeda ei saanud, andsid ka nende tundemaailmad endast selgelt süžeeliinides ning lavarekvisiitidena märku. Nt ema maalid ning isa arvuti -- kõik sümboliseerisid midagi ning olid rohkem kui kestad, tihti kehastades eri viisidel armastust ja hoolivust. Keskse pere omavahelised suhted ja saatus läks vaevatult korda ning paelus. Neid eriti delikaatseid ja hellasid sidemeid kattis lisaks veel mõnus energiline, humoorikas ja kentsakalt tõetruu kiht, mis aitas nähtavat teha veelgi  mitmedimensioonilisemaks. Eriti meeldejääv oli Georgi ja kasuisa äärmiselt kohmakas ning igatpidi koomiliselt viltu keerav suhe.

Antud näidendi juures ei saa üle ega ümber lavalistest lahendusest ning üleüldisest pidevalt liikuvuses olemusest. Nähtus puudus staatilisus ning vaatasid justkui filmi, mis ühe raksuga järjest lindistatud. Nutikad viisid, kuidas lugu efektiivselt edasi anda, kulmineerusid viimases veerandis, kus juba alguses näidatul kandunud ootused ületati veelgi. Need kaunid maalid -- ja kui see sein ikka maha prantsatas, võttis pahviks küll. Loo sisuline kaal ja visuaalne ning tehniline teostus olid lõpuks täitsa samal tasemel ning toetasid üksteist ideaalselt. Mõlgutades mõtteid praktiliste detailide osas, tekkis kaks küsimust. Kas peategelast kehastanud, Mart Müürisepp, tõesti pool etendust käis ringi tordijäänused näos ja juustes? Need apelsinipallid olid vahvad, kuid kuidas need küll pärast etendust üles korjatakse? Mitu on teadmata kaduma läinud, nt publiku kottidesse? Esimeses reas olles uitasid mõned vastu jalgu ja, kusjuures, peast käis läbi hirm, et ega keegi ühele pahaaimamatult peale astudes saalist lahkudes käna ei käi. Näitlejad diskreetselt küll avastasid ja kogusid neid "apelsine" kogu etenduse vältel, kuid veame kihla, et loomulik kadu on päris märkimisväärne. See oli üks huvitav detail mille üle natuke nutti murda näidendi vältel, kõigele muule süžeelisele lisaks. Kõik need suured ja väiksed tegurid muutsid lavastuse värvikaks, sügavaks ja nauditavaks -- laval leidus paljut, mis spetsiifilist funktsiooni etendas, mida esmapilgul ehk ei osanud märgata, ning, mis üllatas oma originaalsusega, kui eesmärk sai ellu äratatud. 

Rollisooritused olid viimnegi üks soliidsed. Mart Müürisepp suutis ootamatult realistlikult edasi anda ühe trossis ja enese ning maailmaga vastuolus teismelise poisi energiat. Ta nägi veidral kombel suht lapselik välja ka. Isegi kõlas nagu noor klutt. Veel meeldis tugev kontrast ja, samal ajal, hämmastav sarnasus kahe isafiguuri, Taavi Tõnissoni ja Andres Roosilehe, aurade vahel. Järjepidev vaheldumine ajas, kord minevikus, kord olevikus, aitas veelgi välja joonistada osade karakterite arengut ja mõista, miks keegi on nagu on. Üks hetk põrkavad kaks aega omavahel ning tegelastel ei ole muud võimalust kui maailmaga rahu teha ja tähelepanu pöörata hoopis tulevikku. Kindlasti on lõpp helge ja lootustandev pärast poolteist tundi emotsioonide keerises ekslemist. Samas, ei saa kuidagi öelda, et lugu on muserdav või kurblik. Jah, on tõsiseid elemente -- kese on üpris nukker -- , kuid kordagi ei teki tunnet, et seda on liiga palju ja tekib tõrge. Otse vastupidi, meeleolu oli positiivsele lainele suunatud, sest teadsid, et kõik saab korda. Milline see "korras" seisund iganes siis ka tegelaste huvides nende olemusest lähtudes välja ei näeks.


---------------------------------

Pealkiri: (p)ÖÖ
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 29.04.2018
Millal nähtud: 25.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Millegipärast on pimedus üldiselt ja eriti valgusetus ruumis magama jäämine laste jaoks tihtipeale kõhe. Ka mulle ei passinud väga aeg mil päike enam ei paistnud ning vaja oli tudule jääda. Samas, jälgides kõiki mudilasi saalis, kus neid aktiivselt süžeesse kaasati, ei saanud kuidagi väita, et põngerjad pelgavad. Otse vastupidi, nad olid valmis pimesilmi mööda takistusrada liikuma ja täitsa kott tumedasse ruumi sammuma, et sealt midagi otsida ja kaasa krabada. Kindlasti mängis rolli fakt, et saalis oli rohkelt rahvast ning keegi ei pidanud end üksikuna ja kaitsetuna tundma. Olles, aga oma toas, pisikesena ja vanemad kaugel kaugel teises kohas, võib pilkane pimedus tõesti kohmetuvalt ja kananahka ihule toovalt mõjuda. Keegi ju ei tea ega näe, mis selle pimeduse taga end peidab. Antud põnnide etendus vanusele 5+ viskas õhku mõned vihjed ja võimalused, et mida see tumeduse loor enda all potentsiaalselt varjab. Või siis mida üks vilgas ja suurejooneline kujutusvõime sinna kõike manada suudab. Öös on asju, nagu öeldakse. Ilusaid, koledaid, ägedaid, imelikke ja hirmuäratavaid. Kõiki neid ja rohkemgi veel saab näha, kuulda ja tükati isegi katsuda ühes hämaras saalis, millesse saab siseneda vaid sokkis ja küürakil, liikudes sisse kastidest uksest, läbides kõiksugu suurustes karpidest seina, mis kokkupandud kui üldse-mitte-omavahel-ühtseks-tervikuks-passivatest-tükkidest pusle. "Võiduväravast" möödudes, istutades oma pepu mõnusalt lõpuks patjadele maha või vähestele toolidele, millest viimased pigem vanematele, ning põrandal kohad võsukestele.

Tegu on ühe interaktiivsema lavastusega, mida ammu näinud. Juba saali tulemisel said lapsed kaasa haarata kõrguvatest hunnikutest pruune karpe ja need saali transportida, kus igale toodavale oli oma koht. Seda kõike juhendasid sõbralik ja kaasav näitlejate nelik, kes aitasid publikul omale kohad leida, kastid õigetesse tühimikesse paigutada, puuduvad üles otsida ning toetasid vajadusel lisa istekohtade märkamisel. Igal inimesel oma pesa leidmine nõudis aega ja kohati häiris külastajate passiivsus või vastumeelsus teatud istekohti võtta. Kiputi nurkadesse peitu kogunema, kus vaade loo põhitegevuste toimumispaigale oli piiratud. Näitlejad said suurepäraselt hakkama nende n-ö kasside karjatamisega ning lõpuks leidsid kõik omale õdusa kohakese. Miks see aga nii vaevaline olema pidi? Näidend oli konstantses kontaktis vaatajatega ning nood olid lausa üks osa tükist. Pidevalt kõnetasid näitlejad publikut, küsisid arvamust, seletasid ning kutsusid lapsi teatud ülesannete jaoks rambivalgusesse. Kiitus neile, sest püüti kaasata natuke ujedamaid ja mitte pidevalt püünele tunglevaid põnne, et ka introvertsed saaksid ägeda kogemuse ja ei mattuks ekstravertsete alla. Vaatajate seas oli üks tüdruk, kes järjepidevalt käega vehkis, kõvasti sõna võttis ning alati lavale keksis, mille kõrval teised end kõrvalejäätuna võisid tunda. Kui tüdruk finaalis lihtsalt näitlejate keskele sammus ja nõudis, et tema tahab seda ja toda teha, siis oli veidike piinlik. Kuigi, nelik sai preiliga hiilgavalt jageletud -- marakratt oli rahul ning etenduse ettenähtud kulgemist ülemäära ei segatud. See on tohutult vahva, et keegi on nii julge ja innukas, kuid arvestades, et saalis oli kümneid ja kümneid teisi lapsi, siis natuke ebamugav oli, kui tükis oli äkitselt algkoosseisu asemel viis karakterit.

Loo keskmesse paigutus neli pidžaamalaadsetes värvilistes riietes tegelast, kelle puhul ei olnud selge, et kas nad kujutasid endast suuri lapsi või olid mõnele pätajalale ööpimeduses peituvate salapärasuste maailmas giidiks. Fookuses oli "Väike magaja", kes üheaegselt olid need neli näitlejat ja, samas, ei olnud ka. Leidsid nad ennast, aga massiivses ja põnevas reaalsuses, mis avaneb siis, kui valgus kustu pannakse ja tuleb uni. Või siis, kui uni ei taha kuidagi saabuda. Teekond algab nunnu ja maheda unelaulugu, kus tegelased püüavad üksteise seljas unelevalt ja loiult vääneldes ja pööreldes leida sobivat poosi ning jõuda tudulainele. Täna ei ole, aga päev kus nagu karuott, pärast silmade sulgemist, muututakse uinuvaks notiks. Magamistoast saab universumisuurune ruum, kus kohata võib ükskõik keda ja juhtuda võib ükskõik mis. Peale hakkab suur seiklus pimeduses. Mida kõike seal ei leidunud. Dünaamilise ja leidliku materjali fantaasiamaailma ellu äratamiseks võimaldasid nood samad kastid ja neist kokku topitud sein. Tänu karpidele ilmus seinast äkitselt punaste silmadega põder -- nagu unemetsas -- , välja lipsasid kolm linnukest, kelle juhtimise -- nagu nukkudega -- , võtsid tegelased üle, erinevaid kasti uksi avades sai kuulda igast isevärki muusikat, karpe kasutati kui ehitusmaterjali, millest tehti takistusraja torne, ning ägedalt kõhe oli ühe tegelase ringi liikumine vastu maad ühe suurema kast sees nagu kiskja, kes otsib oma saaki. Et laval toimunut sekundikski üksluiseks mitte lasta ja pisikeste vaatajate jäägitut tähelepanu pälvida, toimus pidevalt midagi uut ning pilkupüüdvat. Pakuti valgusshowd ning varjumängu elemente. Valguse ja varju kontrast oli pidevalt areenil ning eriti lahedad oli seigad, kus kasutati kõiksugu taskulampe ning kus nt karpidest seina taga olev ere valgus lõi läbi pragude kogu konstruktsiooni helendama. Täiskasvanu perspektiivist võis järeleandmatu sigrimigri üks hetk tsipa liiast olla ning ehk mõjus pidev liikuvus lastele mingi moment ka väsitavana. Samas, energiat tundus nubludel tähelepanu hoidmiseks jätkuda lõpuni.

Tasub märkida, et taaskord on Noorsooteatri trupp kiituse ära teeninud oma hämmastava akrobaatilisusega. Seda on mitmetes lavastustes selgelt tähele panna. Kogu etenduse vältel sai ühe ja teise painduvust ning liikuvust imetletud, kuid eriti kihvt oli suurel vetruval porolooni(?)kuubikul hüppamine, kus tehti küll kukerpalle, küll vigurdati niisama. Kindlasti on tegu laste näidendiga, mis oma tehnilisest olemusest lähtuvalt köidab ja kaasab, on publikuga kontakti leidmisel meisterlik, kuid kõnetab ka asjalikku teemat ja, täiskasvanute puhul, suureks saades kindlasti paljuski kiirelt ununevat pelguse ja müstika allikat, milleks siis pimedus. Teema kahtlemata puudutab lapsi, kas huvist või hirmust ning, kokkuvõttes, loodetavasti, teeb järgmine kord pilkasesse tumedusse sattuva põngerja palju julgemaks.

pühapäev, 18. detsember 2022

Raamat: Lastekate eri "Ümikarude küla", "Ööbikumetsa saladus" ja "Skandar ja ükssarvikuvaras"

Tervitus!

Mõned raamatud veel.

Pealkiri: Ümikarude küla
Autor: Katherine Applegate
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Loen lasteraamatuid tihtipeale lihtsal eesmärgil, et need teevad tuju heaks ja ei ole üleliia komplitseeritud. Isegi raskemaid teemasid käsitledes, suudavad nad olla piisavalt helged, inspireerivad ja südant soojendavad -- emotsioonid, mida on hädasti vahetevahel vaja tunda ning mida täiskasvanu kirjandusest alati välja ei pigista. Antud lugu, aga suutis mu tuju täitsa muserdada ning maailmale pööratud pilku mitme tooni võrra tumedamaks võõbata. Huvitav, kuidas lapsed lugemiskogemust kommenteeriksid? Kas mina, oma roosad prillid silmadelt heitnud kibestunud täiskasvanuna, nägin loetu ridade vahel ja otse näkku heidetuna ikka päris masendavaid noote? Kas tegu ongi tohutult kurbliku teosega või oli asi minus? Kas õigele sihtgrupile ehk ei paistaks kõik nii depressiivne? Pigem paljutõotav ja virgutav? Vaatamata lootusrikkale finaalile jäi raamatut sulgedes enesetunne nadiks ja tekkis mõte, et inimesed on jõledad. Mida nad, muidugi, ka on, kuid just sellest faktist ei tahtnud ma lasteraamatus lugeda. Ratsionaalselt asja võttes, on tegu realistliku ja õpetliku looga, kuid minu ootustele toimis raamat risti vastupidi. Mis ei tähenda, et antud sihtgrupile suunad teosed peavadki olema vaid vikerkaared, tants ning trall, kuid millegipärast suutis lugu mul just neile nuppudele vajutada, mille näppimist ma teoreetiliselt püüdsin vältida.

Tegu on looga, mille fookuses inimtegevus versus loodus. Kuidas me hävitame maailma ning põhjustame liigirikkuse, loodussümbioosi ja maailma tasakaalu hävingut. Leiavad aset kliimamuutusest tingitud nähtused ning inimestel on keeruline toime tulla. Samas, ei tundu, et nad grammigi võrra aduksid, et nad ise on kuidagi olukorra põhjustajad või vähemalt mingis mahus panustajad. Julmalt tapetakse kisakõrisid, liik, kelle kasulikkust inimeste vaatevinklist on võimatu mõista ning kes veel karjuvad ning haisevad pealekauba. Ehk siis, on loomulik reaktsioon nad eksistentsist minema pühkida. Lihtsalt niisama, sest nad on tüütud ja ebameeldivad. Ümikarud, vastupidiselt, on rahvale vajalikud turismiraha sissevooluks ning nad on veel subjektiivselt meganunnud. Kuid kui koos kisakõridega äkki hakkab ajapikku vähenema ka ümikarude arvukus, siis keegi peale meie kangelanna ei suuda ühte ja ühte kokku panna, et ehk on need kaks juhtumit omavahel seotud. Loomulikult on, ning selles mõttes annab lugu hiilgavalt edasi õppetundi, et looduses on kõik balansis, iga liik ja tegelane on millekski vajalik ning eemaldades ühe toimub doomino efekt -- ideaalselt toimiv süsteem kukub kokku. Lõpuks kannatavad inimesed ise. Kuigi, tundus, et seal külas just mõistuse poolest väga kirkad kriidid ei elanud kui mitte keegi peale lapsest peategelase ei suutnud tükikestki suuremat pilti näha -- mis vähendas loetu tõsiseltvõetavuse faktorit. 

Kui rääkida loodushoiust, enda ümberringsest hoolimisest ja lastele seletada teo ning tagajärje kontseptsiooni, siis saab raamat selle õppetunni edasi andmisega suurepäraselt hakkama. Sõnum on selge ning inimtegevuse tagajärgede ohumõte puust ette ja punaseks tehtud. Teos on lihtsasti loetav, ladus ning konkreetse keskse loo moraaliga, mida ta tahab edastada. Eesmärk õilis ja päevakajaline, kuid tuju null. Kui depressiivne oli lugeda vaestest kisakõridest ning õnnetutest ümikarudest. Jah, lasteraamatutele kombeks õpivad inimesed, parandavad enda käitumist ning kõik ei ole kadunud, kuid siiski, jäi loo lõppedes halb maitse suhu. Kisakõrid olid ju maha notitud. Olen alati tundlik olnud loomade ja lindude heaolule ning ei suuda taluda ei filme, kirjandust või muud, kus meie planeedikaaslasi kuidagigi ebaõiglaselt kohelakse. Ehk ongi just see impulss, miks lugu mind niivõrd negatiivselt mõjutas. Võib-olla ei ole lapsed nii tundlikud ning suudavad oma tähelepanu suunata tõsiasjale, et mida saame edaspidi ja ise teha, et loomaliike selline saatus ei ohustaks. Selle asemel, et heietada, et oih, mis nüüd kisakõridega juhtus. Pigem õppida loetust ja võtta eesmärk päriselus seda mitte korrata, jäämata kinni haletsuse ja kurbuse mülkasse nagu mina. Annab raamat ka lastele julgust oma arvamuse avaldamiseks ning sõna võtmiseks, kui tead midagi, mis annab vastuseid või lahendab probleeme, kuid püsib hirm, et täiskasvanud raudselt ei kuula. Ja mõnikord ei kuulagi, kuid süda on rahul ja tead, et oled käitunud õigesti.

Kokkuvõttes, kujutusvõimerikas, kuid äärmiselt realistlik maailm, mis nagu on meie omaga sarnane, aga ei ole ka. Vähemalt ehk suudame selle veidralt sarnase, kuid võõra maailma vigadest õppida. Ümikarud võiksid päriselt olemas olla -- nii armsad! Kuid minu südame võitsid kisakõrid, kes oli erilised ja ehedad, kuid kelle võlu ei suutnud tabada keegi peale peategelase. Siiski, oli lugu minu jaoks masendav, peale kisakõride, oli peategelane veel ka orb, kelle pere hukkus looduskatastroofis, jne. Natuke liiga palju minu maitse jaoks. Kuigi eks on mu emotsioon tingitud pigem mu enda kiiksudest ja hellahingelisusest loomadeteemade vastu. Südames oli kohati raske raamatut lugeda, kuigi sellise teoses vajalikkuses ei olnud vaja kahelda.

P.S. Illustratsioonid olid toredad, kuid neid oleks võinud rohkem olla ja huvitavamatest stseenidest.


---------------------------------------

Pealkiri: Skandar ja ükssarvikuvaras
Autor: A. F. Steadman
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Vot see oli tõesti vahva lastekas. Olin üllatunud, kui palju mulle seda lugeda meeldis, isegi kui lugu ise ei olnud tegelikult fenomenaalne. Loost immitses jõuliselt Percy Jacksoni, Harry Potteri ja paljude teiste taotluste maagiliste raamatusarjade maailmade hõngu, kus pahaaimamatu poiss heidetakse üleloomulikku reaalsusesse, kus tal tuleb uute sõprade abiga päästa nii ennast kui kõiki, kellest poiss hoolib. Raamat ei küündinud siiski eelmainitute tasemele sisukuselt, huumorilt või sidususelt, kuid tegu on enamgi kui soliidse esimese sissejuhatav teosega pikemas sarjas. Asjad saavad, loodetavasti, vaid paremaks minna igal rindel, kuigi ei taha enne õhtut hõisata. Maailmaloomine ja kogu süžee kontseptsioon oli midagi värsket ja teistsugust, kuigi radikaalset originaalset see ei pakkunud. Pigem taaskasutas teos tavapäraseid ja teadatuntud süžeeliine ning lahendusi, andes neile veidi uuemaid vinte. A la tüüpiline vaene sõpradeta peategelane, elitistlikud n-ö klubid, salapärane kadunud vanem, vaenlasest-sõbraks kamu, vaenlasest-vaenlaseks eakaaslane, jne. Lugu langes kohati ka ülelihtsustatuse ja lapsikuse aukudesse. Mitte midagi mida varem pole veidi erinevas kestas enne näinud. Ja veel... Oih, ma poleks vist pidanud raamatut detailsemalt analüüsima hakkama ja oleksin võinud oma entusiasmi lainele lendlema jääma, sest nüüd, kui mõtlen järele, leidus teoses omajagu negatiivset.

Siiski, püüame jääda helgematele aspektidele. Tähtis on emotsioon, mitte laitmatus. Hobused on nunnud ja ükssarved on vinged. See, kuidas ratsurid oma kaaslooma leidsid ja miks oli ju huvitav ning isegi armas. Mõlemad vajavad üksteist, et olla terviklikud, kuigi oli päris kurb tõdeda, et ohtralt leidus neid hobuseid, kes pidid metsikustuma, sest nende inimesed ei jõudnudki loomakesteni. See tegi nukraks ja kurjaks, sest kipun olema tundlik teemade suhtes, mis on seotud loomade heaoluga. Olgu siis ilukirjanduslikus kontekstis või päris maailmas. Ükssarvikud, nende välimused, võimed ja olemused koos oma ratsuritega olid kihvtid ja värvikad. Kuigi kogu paarilise leidmise protsessis ja Kaose Karika funktsioonis tundus olevat põhjalikuma mõtlemise peale päris palju ebaloogilisust ja läbimõtlematust -- isegi fantaasiamaailmas peavad raamistik ja reeglid tunduma realistlikud. Kaose Karikaga saab kohati paralleele tõmmata Lendluupalliga -- kihvt, kuni sa väga sügavale ei kaevu, sest siis tekivad küsimusd, miks?! Aga, seda ideede auklikkust aitas varjutada tõsiasi, et ühe hobuse pidev peeretamine ajas itsitama. Ajas, noh. 

Millest ma enim tegelikult puudust tundsin oli tihedama koostöö, emotsionaalse kontakti ja üksteise mõistmise/vajamise kirjeldamine peategelase ning tema ükssarviku, Pahareti Õnne, vahel. Vaja oleks olnud nende omavahelise sideme selgemat väljajoonistamist. Nad veetsid liiga vähe aega koos. Nende suhtlus jäi kuidagi pealiskaudseks, arvestades, et nad pidid olema põhimõtteliselt ühe mündi eri küljed. Ma ei tundud, et nende vahel oleks muud kui kolleegide suhe professionaalses mõttes -- peavad koostööd tegema, kuid mõlemal on oma eraldi elu. Pahareti Õnn ohverdati selle nimel, et rohkem Skandarile aega loovutada oma kaasratsuritest kolme semuga sõprussuhete loomiseks. Pigem oleks võinud olla vastupidi, enne ükssarvik ja siis inimesed. Hobune jäi tänu sellele ignoreerimisele natuke karikatuurseks, kuid oleks võinud omada palju sisukamat iseloomu. Eriti kuna ta tundus nii vahva ja ulakas poiss.

Vaatamata tõsiasjale, et probleeme loos on, siis aitas sellele kõigele silma kinni pigistada ja mitte pikalt peatuma jääda raamatu kiire tempo ja pidev millegi toimumine. Niisama heietamist oli minimaalselt ning see, kohati mõjus positiivselt, sest pakkus lugejale pidevat põnevust, teisalt, kannatasid mõned tegelaste arendused. Nt õpetajad ja enamused täiskasvanud jäid kuidagi pooletoobisteks. Nad nagu olid ja ei olnud ka. Raskekaal paigutati Skandari ja tema uue kolme sõbra õlgadele, kellede murede ja rõõmude esitamiseks enim lehekülgi loovutati. Tegelased oli veidike klišeed, kuid kõigil oli n-ö kiikse, mis neid värvikamaks tegi. Koos oli laste tegutsemine kenasti balansid, igal ühel oma roll ja olemus. Nagu Pahareti Õnnega, oleksin rohkem tahtnud tähelepanu neliku ükssarvikutele, sest nad olid üks koloriidne kamp krapsakaid tegelinskeid. Mulle meeldis kui mainiti hobuste omavahelist suhet ning, taaskord, oleksin tahtnud seda näha, mitte, et seda mulle öeldakse. Hobused on karjaloomad ning, loodan, et edaspidi ikkagi fokuseeritakse ka nende omavahelisele dünaamikale ning sidemetele ratsuritega. Ka väljaspool lahinguid, treeninguid või süžeed spetsiifiliselt edasiviivatest ühistegevustest. Üleannetused, mängud ja huumor, millega neljakabjaline kamp raudselt omavahel hakkama saaks, on kindlasti väärt lugemist.

Olgem ausad, see ei ole Harry Potter, miski vist ei vinna end sinna tasemele, kuid olgu klišee või mitte, sellised lastekad, kus sa enam vähem tead, kuhu kõik liigub ja mis hakkab toimuma, ongi toredad sellepärast, et pakuvad just seda, mis on end tõestanud, et mõjub ja pakub meelelahutust. Loomulikult, alati on teretulnud lood, mis pakuvad midagi täitsa uut, keeravad teadatuntud ja üleleierdatud võtted pea peale ja teevad täiesti oma asja. Samas, on midagi lohutavat ja rahustavat, võttes kätte lastekas, mille puhul tead, et see on nagu koju tulemine, kus sind ootab ees soe tass teed, pesa diivanil ja šokolaad. Kõik tavalised asjad, ei midagi ennenägematut ja ootamatut, kuid igati asendamatu ja head tuju loov.




---------------------------------------

Pealkiri: Ööbikumetsa saladus
Autor: Lucy Strange
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teagi, kohati, ei tundunud, et tegu on raamatuga, mis lastele lugemiseks sobib. Tekkis mõte, et lugu on pigem muinasjututu laadne lugemine täiskasvanutele. Põhjuseks sihtgrupi määratlemise juures kahtlemisel olid kesksed teemad ning nende käsitlemise viis ja sügavustase. Nimelt, keerles süžee ümber vaimse tervise, leina, kaotuse ning valu eest põgenemise. Need ei olnud valdkonnad, mis tukslesid taustal, vaid need olid konkreetselt A ja O eri kujul igas lauses ja paragraafis. Tekst nõretas ängistavatest tunnetest. Oli hetki, kus loetav oli äärmiselt raskesti seeditav ning morjendav, et ei olnud soovi edasi lugeda. Selline varjamatu ja otsekohene lähenemine andis loole, aga ehedust ja realistliku faktori. Toimuv jättis usutava mulje. Siiski, tekkis momente, kus ebaõiglus ja lootusetus rõhusid niivõrd teravalt, et valus oli lugemist jätkata. Kas noored, kellele lugu on sihitud, ka nii tugevalt ennast mõjutada lubavad või kas see neile emotsionaalselt üldse korda läheb, nagu mulle, see on põhiküsimus. Keeruline oli ennast mitte kaasa tirida lasta ülekohtuste olukordade jadast, kus kogu maailma mured on ühe 12. aastase tüdruku, Henry (Henrietta), õlgadele heidetud. Või vähemalt on ta ise need hädad sinna paigutanud. 

Ja, otse loomulikult, nagu taolistele lugudele omane, ei ole täiskasvanutest suuresti mingisugust tolku. Nad käituvad tihtipeale lapsikumalt, enesessetõmbunumalt ning hooletumalt kui järglased. Olgu ajendiks üks või teine motiiv. See faktor mind ka paljuski häirib, sest pidevalt kohtab lasteraamatutes vanemaid, kes ei ole oma kohustuste kõrgusel. Sellest on saanud klišee, mis on ülekohtune ja alavääristab ema-isa ohvreid ja ponnistusi. Paneb nad positsiooni, mis nagu eeldab, et nad ei saa hakkama. See ei ole aus. Ka täiskasvanud võivad teel koperdada ja ülestõusmiseks aega ning tuge vajada. Antud loos on liiga lihtne süüdistada isa, et too oma pere hülgas (kuigi ühe tohlaka ta on selle eest ära teeninud küll), tädi Jane'i, et miks naine, et usu tüdrukut ja ei seisa tema ning tolle ema eest, miks Ööliblikas ning Henry ema end kokku ei võta, et päästa kodu ja pere. Täiskasvanuna lugedes, saad aga kõigist neist aru, miks nad käituvad nii, mis neid tagasi hoiab, mida nad kardavad ja miks olukord on nagu ta on. Pigem mõjus Henry natuke liiga vanainimeselikult või siis, vastupidiselt, naiivselt. Natuke raske oli tõsiselt võtta, et 12. aastane püüab kõiki oma pere muresid lahendada üksi, olles põikpäine ja tõrges. Ta oli kohati hakkaja ja asjalik, siis jälle ootamatult lapsik. Eks see teismeea algus olegi üks emotsioonide ja sisemiste segaduste virvarr, eriti kui stressitase on laes ja oled üle elanud trauma. Tüdruk oli ülevoolatud tunnetest, mida ta ei suutnud adekvaatselt protsessida ning, mis elati välja oma energia praktilistele probleemilahendamistele suunatuna. 

Loo kurjamid olid kaks arsti, kes olid mõnel hetkel liiga karikatuurid tolleaegse meditsiini jõledamatest esindajatest. Eriti mentaalsete probleemide lahendamisel. Ajas ikka tigedaks küll, teades, et naisi pidevalt hullumajja pandi igasugu hüsteeria ja muudel, meestele sobilikel, ettekäänetel, viidates nende vaimsele tervisele. Nagu oleks igasugune standardkäitumismustritest eemaldumine automaatselt midagi, mis vajab ravi. Masendus, lein, kurbus, eneseisoleerimine, jne -- emotsioonid, mida iga inimene tunneb, seedib ja mõistab ning erinevat moodi -- loomulikult, vajavad ju eksperimentaalset ajulõikust ning külmaravi, hullusärki ja kõike muud ebainimlikku. Henry võimetust oma ema aidata oli südantlõhestav lugeda ning tüdruku püüdlused panid sajaga kaasa elama. Inetu reaalsus oli nurga taga terendamas ning tõesti vaevarikas oli osasid raamatust lugeda. Headus ei ole, aga maailmast kuhugi kadunud ning, kus abi kõige enam vaja, siis sinna tuleb ka lisajõud. Huvitav oli, lisaks, tõsiasi, et enamustel tegelastel oli üks või teine vaimne kannatuspunkt, mitmed seotud nt Maailmasõjaga, kus kaotati armastatud isikuid ning, mis sõduritele põhjustas eluaegsed mentaalseid ja füüsilisi piinu.

Süžee toetub paljuski teistele klassikalistele lastelugudele, mis aitab, ühelt poolt, loetavaga kiiremat kontakti leida, teiselt poolt, kasutab veidike neid tuntud loominguid ära, et oma lugu edukamalt sidustada ning sisustada. Viited ja paralleelid sobisid, aga kenasti ning kokkuvõttes on tegu mitmel tasandil õnnestunud raamatuga, mis suudab pakkuda täisväärtuslikku tundeküllast köitvust, lihtsasti loetavat ja kaunilt kirjeldatud teksti, tegelasi, kes on (suuresti) autentsed ja kellel on mured, mis ei ole ebatavalised või ebausutavad, huvitavaid pöördeid ja liigutavaid taasleidmisi ning lootust paremale homsele. Mulle tõesti antud lugu läks korda ning, kuigi, ma ei ole kindel, kui põhjalikult lapsed süžeed ja selle fookusteemasid mõistavad, siis täiskasvanule peaks raamat olema täitsa loetav ja (loodetavasti) hinge puudutav.

neljapäev, 8. detsember 2022

Teater: "Mood"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Mood
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Näitlejad: Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik või Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 16.11.2022
Millal nähtud: 19.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Keha oli pinges ja tahtis alateadlikult põgeneda. Ratsionaalne mõistus ütles, et ära osta piletit, see etendus ei ole sinu maitsele. Midagi kuklas, aga andis mõista, et tükk võib mind üllatada, olla sisukas ja ühte intrigeerivat ja massiivset majandustegevusharu paljastav viisil, mis ei ole juba sada korda nähtud-kogetud-kuuldud ning, kõige enam, mitte mõjuda kui moraalitsev näidend või tükk mis kaks tundi lihtsalt publikule näppu vibutab ning paneb väikseid tähtsusetuid inimesi tundma ennast kui meeletuid kurjategijaid. See on tohutult furstreeriv, kui teatri põhieesmärgiks on kellegi õpetamine ja hukka mõistmine, kui sõnum on suunatud neile, kel tegelikult võimu ei kipu olema. Suletud ring tegijad purjetavad rahus aga edasi ning köhivad mingi näidendi hurjutamise ja noomimise peale. Ja mitte midagi ei muutu, sest väike kala on limiteeritud võimalustega, samal ajal, kui suur kala hoiab nööre enda käes ja kalpsab rõõmsalt vanaviisi. See ei ole luul, sest rohepöörde kriitikana tuuakse tõsiseltvõetavate ja adekvaatsete analüüside põhjal välja reaalsus, et see on (tahtmatult?) rikkuritele kaldu ja paneb vaesed veelgi haavatavasse positsiooni. Nt kuni meil eksisteerivad miljardärid oma konglomeraatide ja eksessiivsete elustiilidega ei saa olla juttu õiglasest ja võrdsest kliimamuutusega võitlemisest. Igatahes, eelarvamused olid teravad ning seljas istus kahtlus, et minek on otsekui klassijuhatajaga kohtuma pärast pahanduse tegemist, kui juhtunu ei olnud otseselt sinu initsieeritud -- ja raha pead maksma ka veel pealekauba. Mõnikord, aga tasub kuulata seda põgusat ja kauget piiksuvat häält intuitsiooni näol, mis julgustab vaatama mööda kogemuse ja ettenägelikkuse võlust ning valust, ja andma võimaluse kellelegi või millelegi, et nood toetaks meelemuudatust. Pean tunnistama, et lavastus läks peale küll ja oli täitsa nutikas ning vahva. Loomulikult ka õpetlik ja kliima ning jätkusuutlikkuse mega murekohtadele tähelepanu pöörav. Kuid, õnneks, mitte ilmtingimata kedagi ülemäära materdav või manitsev või võltsmoraalitsev. Nt üks modellidest tõesti tegutseb oma sõnade järgi, mitte ainult ei kuuluta midagi verbaalselt, et selline pettureeskuju olla. Respekt!

Tegu on otsekui kahe lavastusega ühes. Need erinevad nii vormilt kui esituselt kui toonilt, kuigi ühendav teema on mõlemal sama. Äärmiselt kentsakas kombo, mis kohati tundus, et eksisteerib täitsa eri dimensioonides, olles nii teistsuguse olemusega, et lausa kriipis, sest ei klappinud omavahel kohe üldsegi. Samas, mingil imelikul moel, sulandusid need siiski vaevatult üheks tervikuks ja toimisid sidusa ning täitsa loogilise sümbioosina. Teisalt, kuklas ikka kumas mõte, et mingi ebakõla kahe liini vahel võnkus. Ühel pool paiknesid kolm Eesti modelli, kes oma ajast moetööstuses kogemusi pajatavad. Selles mõttes oli lavastus reaalelul põhinev ning pigem nagu avatud vestlus kolmiku ja publiku vahel. Üdini aus, autentne ja otse elust enesest ilma ilustamata. Teise osa lavakohalolekut anti viiele näitlejale, kes siis kehastasid elust pakatavat prügikastigängi, kes ootamatult filosoofilistel ja eksistentsiaalsetel teemadel diskuteerisid. Konkreetne osa teosest oli puhtalt fiktiivne ja isegi mõningal määral ülevõlli teatraalne. Kaks eraldiseisvat lugu kulgevad omas rütmis, meeleolus ja raamistikus, laskmata end teineteisest segada või puudutada. Kuni finaalini, mis võttis mõlemad ideaalselt ning efektselt kokku. Duo ühine etteaste lõpus oli geniaalne. Sai itsitatud näitlejate omapäraste kehahoiakute ning kaasahaaratud suvaliste moeaksessuaaride üle. Nagu päris elu peegeldav, sest reaalsuses ei ole meie kõnnakud nagu catwalk modellidel, kuid kõik me käime maailmas mööda samu radasid pidi. Üllatavalt kombel, professionaalsed kaunitarid ja viis täitsa pesueht tavalist Marit-Jürit mahtusid oma vastakate olemustega kenasti ühele lavale ning üks hetk ei olnud võimalik vahet teha, kes on kes. Neist sai mitmetahuline tervik.

Esimeses liinis astuvad publiku ette Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks ja Karel Käos, kes on leiba teeninud modellidena üle gloobuse. Kogemus oli kohati kohutav, siis põnev, jälle hämmingut pakkuv, taaskord arendav ja õpetlik, äkitselt hoopis humoorikas. Ja üle kõige just mõtlema panev ja silmi avardav. On ju moetööstus üks suurimaid planeedi reostajaid. Tekkis vastasseis tõsiasjaga, et modell olla on justkui kadestamis- ja ihaldusväärne, kui seda kaugelt jälgida. Valdkonna sisse positsioneerudes, mainisid tüdrukud, et see tühjus, raiskamine, pealiskaudsus ja hoolimatus, pani neid hoopis tahtma võtta kätte bioloogia õpik, et mitte ise manduda, muutuda ümberkaudse suhtes pimedaks ning emotsioonitult jälgida kuidas kõik hävineb, nii inimesed kui keskkond. Et moetööstus on jõle ja ohtlik nii isiku kui planeedi tasandil, ei ole saladus, kuid siiski tikuvad aina nooremad ja särasilmsemad sinna maailma, et jumala pärast ikka püünele saada ja tuimalt vaadata kuidas tööstus looduskatastroofile teed sillutab. Nt kiirmoodi soetamise ja ületarbimise ohvrid on enamused. Aga kes on süüdi? Kas tööstus, mis agressiivselt püüab kasumeid suurendada ja oma olemasolu õigustada? Või inimesed, kes oma raha sinna hiigelmasinasse rõõmuga viskavad? Võib-olla on asi selles, et moemaailma patte lahatakse pidevalt ja päevavalguse käes, siis ei tundunud mulle modellide lood isegi väga imestamapanevad. Need jäid isegi päris kesiseks oma intensiivsuselt ja šokifaktorilt. Pigem oli huvitavam kuulda, kuidas kogemus on kolmikut vaimselt mõjutanud ning kuidas nad on oma elukurssi ja põhimõtteid sellest tulenevalt muutnud. Lisaks, pakkusid nad oma pooles lavastusest hulgaliselt faktilist infot, et kuidas tegelikult moetööstus keskkonda laastab.

Teine liin keskendus energilisele ja sõnakale kodutute bandele, kes elasid modellindusele vastupidiste printsiipide järgi. Kõik kasutati ära ja midagi ripakile ei jäänud. Ei miski ega keski. Tegu oli omavahel solidaarse, kokkuhoidva ja lustaka seltskonnaga. Viljelesid nad eeskujulikku öko elustiili, mida vast ei suuda nii perfektselt jäljendada ka kõige kliimateadlikumad. Jutt oli neil tihe ning diip. Tüübid arutlesid äärmiselt rasketel teemadel ja lõpp-punkt oli iseäranis sünge, kuid meeleolu ning suhtumine oli grupil kõike muud kui trööstitu. Neil jätkus huumorit, et naerda teemade üle, mis viisakas seltskonnas itsitust välja ei tohiks pigistada, ning tegid seda ilma igasuguse valehäbi või piinlikkuseta. Tuju oli hea ja elu vajas elamist, kuigi vestluse tekst oli kõike muud kui helge. Otse vastupidi. Tekkis selline ebakõla tegelaste olemuse, kehakeele ja ilmete ning jutu karmusastme vahel. Kas ainult need, kes ei oma eriti midagi, on end ühiskonnast mingil määral eraldanud ja toimivad oma reeglite järgi suudavad vaevatult ja värvikalt rääkida teemadel, mis tavaliselt ikkagi hirmu ja ebamugavust peaksid üles tirima? Olles väljaspool ühiskonda, on võimalik sellest hulga ausamalt ja vabamalt kõnelda. Isegi nalja heita. Kusjuures, huumor oli mahlane ja muhe. Teravalt avameelne ja tõeliselt pigi värvi musta tüüpi. Kummaline on ju tuleva apokalüpsise üle hirnuda, kuid need koloriidsed tegelinskid suutsid seda suurepäraselt. Loomulikult, tasus üles noppida mitmeid sisukaid, vaimukaid või sügavaid tsitaate või mõttekäike. Üks lemmikuid: "Olen jäänud ainult sisemiselt ilusaks" -- välimine kaunidus on aegunud, kuid seestpoolt ollakse ikka võrratu. Kuidagi koomiline ühe pompsi suust kuulda, aga sellepärast ehk mitte vähem tõsi. Üks meeldejäävamaid mõttelõngu, mis tõstatatud, oli fakt, et kuskil enne 80ndaid, oli tootmise eesmärk luua kvaliteetset ja kaua püsivat tulemust. Siis äkitselt avastati, et kui inimesed juurde ei osta, siis kasum jääb ju kasinaks. Sellest vähem kestvamate asjade loomine, mida iga natukese aja tagant on vaja välja vahetada. Sulatõsi ju. Kõik me teame seda, aga mis on lahendus? Mitte tarbida? Kui pliit amortiseerub, siis on ju ikkagi uut vaja. Keeruline. Siiski, mõistmaks tänapäeva tootmise alustalasid, on selle tõiga teadvustamine võtmetähtsusega. 

Vastupidiselt tüki sisulisele kaalukusele ja selle tõsidusele, oli lava lage ja tühi. Modellid kasutasid küll baaripukk-toole ning alati rõõmus kodutute sõpruskond ilmus alavale vaid oma ustavate prügikonteineritega. Ja muude põnevate leidudega, mis nende külastatavas taaskasutuses ikka ette tuleb. Kujundus ja dekoratsioonid andsid lahkelt ruumi üle teose sõnumile, olles tagasihoidlikud ning pea nähtamatud, et publiku silme ees ei oleks liialt segajaid või ilustusi. Tähtis oli tekst ning mida see edasi soovis anda, mitte kuidas see pakendatud oli -- tore, et oma teostuselt suutis lavastus peegeldada seda, millele fokuseeris. Näitlemise aspektilt ei saa etendust tavapäraselt hinnata. Võib-olla ehk vaid poolt lavastusest, kus figureerisid viis näitlejat. Lõpuni seletamatutel põhjustel jäid enim silma Tarmo Song ning Maria Peterson, kuigi kogu kamp oli sarnaselt kentsakas, morbiidne ja äge -- kõike üheaegselt. Modellide kolmik esitas ennast, isiklikke lugusid ja kogemusi, ning nad otseselt ei näidelnud. Esinesid aga küll. Ühte ja sama päris elu läbielatut võib täitsa veider olla autentselt üha uuesti ja uuesti taas esitada ning seda oli kohati tsipake tunda. Oli hetki, kus kumas läbi sunnitus ja tehislikkus ning mõni vestlus või monoloog ei voolanud naturaalselt. Samas, ega ta ei pidanudki, sest reaalsuses ei räägi inimesed alati ladusalt ja veatult. See ongi päris elu, päris vestlus, päris kogemus. Taaskord, mõjus kummaline kombo professionaalsetest näitlejatest ja amatööridest kuidagi sobimatult, kuid ühtlasi ikka sidusalt. Intrigeeriv kooslus igatahes. 

Kokkuvõttes, miinimum programm mu ettekujutuses oli, et ma ei kahetse teatrikülastust, teine aste oli, et ma ei tunneks, et minu vastu moraalitsetakse süüdistavas toonis, järgmine oli, et lahkudes ei oleks emotsioon üli masendunud ning tükk ei oleks üks fataalsest sentimentist nõretav käkerdis. Siis lootsin, et parimal juhul jätab mind nähtu neutraalseks -- ei ärrita üleliia, tasakaalustades uudse sisu ja infoga, mis perspektiive aitab kuidagigi nihutada. Tulemus, mida ma statistiliselt eriti ei oodanud oli, et mulle tükk meeldib ja see tõesti omanäoline on. Räägib asjast nagu on, ilma, et vaataja tahaks häbist iste alla vajuda ning tunneks, et just tema on kõikidest miljarditest inimestest süüdi keskkonna katastroofilises olukorras. Ja, et sisaldab nähtu ka veel huumorit, mis on süsimust, kuid siiralt vaimukas. Lõpp tulemuseks oli igati asjalik viis ekstreemselt delikaatselt teemat lahata ning publiku poolehoidu võita ilma, et kedagi oleks eemale tõugatud või nähtu ennast moraalselt kõrgemale positsioonile oleks paigutunud -- jõllitades vaatajat ülevalt alla ja lugedes epistlit.