Mida teha? Kuhu minna? (7) salapärane Banksy

Tervitus!

Mõtteid uuelt näituselt. 

Näitus: The Mystery of Banksy - A Genius Mind

Avatud: 5. juuli - 27. oktoober 2024

Link: https://mystery-banksy.ee/ 

Asukoht: Telliskivi M-hoone, Telliskivi 60

Pilet: 25.50 eur (paindlik täispilet), kuid saadaval ka kindla sisenemisajaga ja, seega, odavamad piletid

Kes on Banksy? Alustas oma tegevust 90ndatel, Bristolis, UKs, ning on maailmakuulus tänavakunstnik. Kes ta tegelikult on, seda eks teab vaid käputäis, ning teooriaid on hulgi. Kuid kas tema identiteet üldse on tähtis või las mehe kunst rääkigu enda eest? Ausalt öeldes, on graffiti ju pigem anonüümne eneseväljendus ning sõnum on see, mis loeb, mitte isik teose taga. Seega, mehe päris persoon, vähemalt mind, väga ei huvitagi. Las mõned asjad jäägi müsteeriumiks ja klassikalisele kunstile vastuvoolu jooksvaks. Kõik ju teavad DaVincit, Monet, Vermeeri ja Picassot, kuid tihti keskendume me liialt suurkujudele endile -- kunstnik on kuulsam kui looming ja just kunstnik on teinud oma loomingu kuulsaks. Ja seda kunsti saavad endale lubada vaid rikkad, ehk siis, väike osa inimesi loob kunsti väiksele osale inimestest. Põnev on vahelduseks 100% fokuseerida teostele, ilma mõtlemata, et kes, mis põhjusel ja millise elusaatusega seal taga. Tekib efekt, kus kunst on otsekui limiteeringutest vaba ja avatud ümberringsele. Anonüümne kunst, mis on kõigi poolt ja kõigile. Vastupidiselt uhketes muuseumites, uhkete raamide taga turvameeste poolt kaitstud teostele, kontekst, mis paneb barjääri loomingu ja vaataja vahele -- aukartus, imetlus ning distants -- , on Banksy kunst nagu vaataja enda poolt tehtud. Hägunevad piirid sinu ja pildikeelde modifitseeritud sõnumi vahel. Sulle läheb nähtu korda, sest sa saad sellest aru ja see räägib sinu keeles, sinuga ühes ruumis kohal olles, sinuga ühel tasandil.

Seda vabadust ja kammitsate purustamist illustreerib ka näitus, mis ei ole kunstniku poolt autoriseeritud. Nagu näitusel alusmärkmena välja toodud, siis on see 100% mitteautoriseeritud, kuid nagu mees on öelnud, siis autoriõigused on luuseritele. Taaskord, väljendab see julge ja isegi ülbe statement vastu astumist traditsionaalsele, reglementeeritud ning kaugele, sõrmede poolt ulatamatule, klassikalisele arusaamale kunstist, rõhutades jällegi graffiti anonüümsust, kõigi omandiks üheaegselt olemist, ning sõnumit versus omandit/isikut teose taga. Näitusel on välja pandud üle 200 Banksy loomingu, mis on, muidugi, viimseni reprodutseeringud, alates maalidest kuni graffitini. Mis aga üllatas oli, et kui põhjalik, laiahaardeline, detailirohke ning mahukas näitus suutis olla. Tegu ei ole kogemusega, kus lähed sisse, läbid paar ruumi, kus leidub kokku mõnikümmend teost, ja siis vaatad kella, et, noh, maks pool tundi suudad aega sisustada, kui eriti teo-sammul liigud ning tekste kaks korda loed. Ei, siin pakutakse üle 16 eriteemalise ala, kus igas ühes suur hulk vaatamist, mõtlemist ja lugemist. Minimaalselt tund aega, kui valida isegi läbijookstav kiirtempo, on tegevust garanteeritud. 

Näitusel võib leida lisaks graffitile ka maale, skulptuure, videosid ja muud füüsilist kunsti. Viimastest on eriti eredalt meeles käekott, milleks on punane kulunud tellis, millele pandud rihmad peale. Sümboliseerides nt mulle tõsiasja, et käekotid kipuvad olema igast asju täis ja meeletult rasked, aga kas mul üldse on vaja seda suurt kivi kaasas alati tassida? Printsess Diana pildiga rahatähed (kuninganna asemel) oli õrritav idee, mida, muide, selle aktsiooni käigul isegi päris valuutaks peeti ja milledega maksta sooviti. Kas vihjati siin sellele, et printsess oli enam väärt olla rahal kujutatud kui monarh? Või siis fakti, et inimesed ise ka ei tea milline nende raha välja näeb ning viidatakse masside passiivsusele? Silma jäi veel UKle tüüpiline punane telefoniputka, mille kallal vandaalitsetud ja kirgas sisse löödud. Viidatakse siin äkki kas tehnika arengule ja kunagi ikoonilise eseme vajaduse kadumisele. Või on asi tasand sügavam meta, ehk siis, Londoni laiem allakäik või UK kultuuriidentideedi kadumine on hoopis fookuses? Asjalikud ja ülevaatlikud olid, lisaks, videod. Eriti meeldis tõsiasi, et istumiseks oli küllaldaselt kohti ja oldi arvestatud, et rahvast on rohkelt ja inimesed ei peaks püsti seisma. 

Skulptuuridest jäid silma pommivööga Taavet ja värviga (või verega?) üle kallatud ämber peas ingel. Ootamatult, leidus eksponeerimiseks ka hulganisti maale, mis imiteerisid klassikalist kunsti või siis reaalset, kasutades kuulsaid teoseid alustena, et midagi hoopis muud tähelepanu keskpunkti paigutada. Nt Monet vesirooside tiik oli täis ostukärusid nagu üks prügi ja saastaga ära solgitud kunagine kaunis paik, viidates inimese ostuhullusele ning looduse hävitamisele. Veel lisa meta tasandina, kas võib sellest kooslusest välja lugeda klassikalise kunsti muutumist otsekui ostuhoolikute odavaks objektiks -- Monet kui kallis disainer T-särk riidepoes, mille ostad, korra kannad ja tõstad kõrvale nagu pürgi? Vist küll, sest pildi nimi oli "Show Me The Monet" ehk show me the money. Groteskselt maalilised olid rannamaastikud, kus kaldale uhutud päästevestid. Illustreeriti paadipõgenike surmasid ületades Vahemerd, et pääseda Euroopasse. Silma jäi veel meelalt lesiv poolalasti naine voodil, kes end ingi poolt hoitavast peeglist imetles, nagu mõnel 18. sajandi kunstiteosel. Selle vimkaga, et naisel oli plaaster ninal. Viidates sellele, et ta on just plastilise kirurgia operatsiooni laualt läbi käinud. 

Banksy kunst on läbi imbunud poliitaktivismist ja sotsiaalkriitikast, keskendudes ideedele: anti-sõda, anti-kapitalism ja anti-võimuorganid. Peab tunnistama, et näituse jooksul võib saada üledoosi kõikidest valusatest, koledatest ja ebaõiglastest teemadest, mis maailma ühiskondi vaevavad. Kunstniku võlu on aga see, et ta suudab teha kõik alla neelamatud asjad ikkagi vastu võetavaks. Sa tajud ja mõistad sõnumit, selle tõsidust ja kriitikat, kuid sa ei upu selle ängi. Oma osa on siin, loomulikult, värviküllusel ja südant soojendavalt armsatel ja süütutel lastel, vanuritel ja teistel positiivse kuvandiga kujutatavatel. Kuid põhiline, mis Banksy looming mulle kergesti seeditavaks teeb, ilma vähendamata selle mõju, olid huumor ja nunnusus läbi ootamatute detailide ning vaatevinklite. Nt kurjakuulutavate sõjakopterite propelleri ümber oli pandud puhvis roosad lipsud, nagu mõnel tüdrukutirtsul patsi ümber. Ja koheselt transformeerub toon -- kõhe muutub paroodiliselt humoorikaks, vahetub roll -- mitte maal ei vaata minule ülevalt alla, vaid mina vaatan talle otsa võimupositsioonilt, ja jõuetuse asemele kerkib usk, et äkki ikka on ühel indiviidil võimu võimatut korda saata. 

Järjepidev ja ülevoolav kriitika ükskõik kui õigustatud suunas, võib mingi hetk vaatajal tekitada aga emotsiooni, et, okei, loome kunsti ja pöörame tähelepanu ja toome esile, jne jne, kuid kas laitjad ka ise päriselt midagi teevad, et olukorda parandada. Raha andmine on muidugi suurepärane, kuid veel parem on otsene pepu liigutamine. Kõik me oskama sotsiaalmeedias plõksida õilsatel eesmärkidel, kuid kas meist keegi käed külge paneb ja füüsiliselt mudasse sukeldub, et ebaõiglust parandada? Mitte eriti. Klähvivad kõik, tegusevad vähesed. Mingitel hetkedel kumas Banksyst mulle sellist eemal seisvat taunijat, kuid matsin need mõtted lõplikult "Game Changer" pilt nähes maha. See kujutab väikest poissi Batmani asemel (kes on kõrvale heidetuna korvis) haigla õega superkangelaste mängu mängimas, viidates koroonapandeemia ajal olukorrale, kus just neist said tõelised päästjad ja imetlusobjektid. Maal müüdi üle 10 miljoni naela eest ja raha läks heategevusse. Loomulikult on kunstnik respekti ära teeninud ka julgusega minna sõjakolletesse nagu Ukraina ja Gaza, kus ta oma teostega piskut erilist on hävingu hulka puistanud. Iseäranis palju loomingut on näitusel Gaza teemal, kuid üks eraldi ruum on täienisti pühendatud Ukrainas loodud teostele. Põhimõtteliselt, vingumine on vinge siis, kui see ei jää ainult vingumise tasandile, vaid järgnevad teod, lahendused ja leevendused. 

Vastu päid ja jalgu saavad eri isikud, sündmused, traditsioonid, nähtused ja teemad, mis suurel tasandil või väiksel tasandil ühiskonnas globaalselt või lokaalselt eri probleeme tekitavad. Mainitud sõdade kõrval saavad vatti ja vilet nt kapitalism, materiaalse väärtustamine, raiskamine ja ostuhullus. Tõsiasi, et mitte miski ei ole enam püha. Äärmiselt efektiine oli teos Jeesusega ristil, kus tema mõlema käe pihkudes rippusid ostukotid, viidates sellele, et religioossed tähtpäevad, nagu jõulud, on kaapertatud kommertspidustusteks, kus eesmärgiks on osta-osta-osta. Erinevaid poode, nt Tesco, ja tarbimiskultuuri kritiseerib Banksy mitmetel oma loomingutel. Mitte ainult religiooni ei kasutata ära, vaid see kasutab omakordagi ära inimeste ostu, müügi ja ahnuse patte. Pilt, kus Neitsi Maarja toidab last pudeliga, mille peal mürgi märk, võib mitmeti tõlgendada. Nt on religioon nagu n-ö narkootikum, mida sisse toidetakse ja mille tulemusena toimuvad sõjad ja vägivald, kuid ka idee, et tänapäeva toit on niivõrd keemiat täis, et ebatervisliku jama saavad juba imikud oma emadelt. Kuid massimeelelahutuski, nagu film, saab kaikaga. Üks eraldi ruum on pühendatud Dismalandile, ehk siis, Disneylandi düstoopilisele paroodiale. Kauni pealisklantsi all on mäda. Meeldejääv foto sellest sektsioonist oli Tuhkatriinu tõlla avarii, kus naine ripub aknast välja, blondid juuksed sorgus, kuid inimesed, selle asemel, et teda aidata, teevad pilte ja filmivad. 

Aga ega, üllatus-üllatus, Lenin ilma jää. Kentsakal kombel on talle jalga pandud rulluisud, sest mehele iseloomulik käe hoiak sellisel veidral teed juhataval viisil, tuletab kunstnikule meelde inimeste käte paigutumist rulluisutamisel, et tasakaalu hoida. Vat sellisena ei ole Leninit küll kunagi kujutatuna kohanud. Palju pahameelt on ilmselgelt ära teeninud politseinikud, kes tunduvad, et rottide kõrval, on Banksy loomingus enim esindatud. Ja mitte positiivse fooniga. Küll nad näitavad keskmist sõrme, küll teevad "Võlur Ozi" Dorothyle läbiotsimist, küll suudlevad omavahel, küll teevad turvakonvoid kaubaautole, mille peal on suur sõõrik, jne. Ja, kas siin on haista isiklikuks muutunud ärategemist? Kuna Banksyt ei kutsutud Veneetsia biennaalile, siis tuli ta kutsumatagi ja tõi kaasa teemakohase teose, mis illustreerib geniaalselt Veneetsia linna lokaalset üht kajastatumat murekohta, milleks kruiisilaevad linna sees kanalites sõitmas. Teos on jagatud mitme kokku lapitud ja raamitud pildi sisse, luues terviku, ning viidates sellele kuidas massiturism lämmatab linna ja selle kultuuri, tungides oma massiivsusega kuhugi, kus tal asja ei ole, samal ajal kui miniatuursed gondlid püüavad ümberringi mitte uputatud saada. 

Näituselt leidub aga rohkelt teoseid, millede fookuseks ühed tegelinskid, kes ilmselgelt on Banksy pisikesed kangelased, kamraadid, võitluskaaslased, mässumeelsuse sümbolid ja need, kes jäävad, isegi kui meid enam ei ole. Rotid. Küll nad on gänsterid, laamendavad vannitoas, annavad edasi tähtsaid sõnumeid või jagavad lahkelt metroos käte desinfiseerimisgeeli. Need tüübi on vaieldamatult näituse tegelikud staarid. Olles omanud rotti, võin kinnitada, et mis iganes kuvand neist ühiskonnas, on tegu äärmiselt intelligentsete, muhedate ja headest semudest loomakestega. Rotte nähakse kui kahjureid, nagu ka graffiti kunstnikke, nad on vabad, inimene ei saa rottidest jagu, vaid rotid võidavad inimesi, levitades haigusi, neil pole reegleid, kuid nad on samaaegselt ka nagu täiesti tavalised inimesed, keda võimueliiti näeb kui rotte. Tegelikult ei ole meie vahel väga suurt erinevust, vähemalt lähtudes sellest kuidas Banksy asja näeb. Me kõik oleme rotid. Neile vastanduvad aga ahvid, keda ühel hetkel illustreeritakse kui ohvreid, kes võtavad planeedi meie valitsejatena kunagi üle, a la, "Ahvide planeet". Teisalt, esitatakse neid tähtsatel positsioonidel tavainimeste rõhujate võimuesindajatena. Nt Kuninganna esitamine pärdikuna, sest autorit häirib, et kõrgeim positsioon ei ole antud oskuste, teadmiste või andekuse põhjal, vaid raha ja võim on pärandatavad. Üks nõdrameelse ja võika õhkkonnaga nurgake näitusel on UK Parlamenti kujutav seina suurune maal, kus kõik esindajad on ahvid, ning taustal saab kuulata poliitikute, nt Boris Johnsoni, kõnesid. Teos on pilku püüdvalt esitatud, vahepeal valgusega ja piiritlemisega erinevaid ahve või aspekte esile tõstes. 

Paljusid ikoonilisi kujutisi on täitsa isegi võimalik endale koju kaasa võtta, sest sisuka eksplosiooni teekonna lõppu paigutus kingipood. Kuna rahvast oli palju, siis olid lapsed vallutanud kõige põnevama seina sellest sektsioonist. Laua, kus sai endale sobiliku šablooni ja värviga T-särgi disainida. Järjekordne vihje, et Banksy kunst on kõigile vaba. Tasub tähele panna, et autor ise kasutab oma loomingu realiseerimiseks suuresti just šabloone. Kahjuks, oli seal pigem nagu mänguväljak, kus kogu asi oli nagu tohuvabaohu ja ära lagastatud. Ehk oleks endalegi ühe rotiga särgi teinud, kuid sinna hullumajja ei soovinud läheneda. Leidus muudki lahedat ja tüüpilist, nt erinevate Banksy disainielementidega mütsid, märkmikud, sokid ja palju muud. Ise haarasin kaasa näituse raamatu 19 eur (ja sentide) eest. Kingipoest väljudes, kui oled veel kogemuse üleval lainel, tasub mõttes mõlgutada selle üle, et nii nänn kui Banksy kunst ei pruugi olla igavene. Tegu on ikkagi tänavakunstiga, mida varitsevad meelega hävitamise kõrval lisaks looduslik lagunemine. Juba praegu on mitmed teosed lõplikult inimkäe või keskkonna mõjude tagajärjel "kustutatud" või kadumas. Kuigi enamusi püütakse igatpidi taastada ja säilitada, tuleb tõdeda, et Banksy kunst ongi ajutine. Mehe füüsiline kunst on üks hetk, üks meeleolu, mitte alatine. Sõnum, muidugi, jääb, isegi kui teos ise enam ei eksisteeri. Taaskord, üks iseloomujoon, mis klassikalisele kunstile omane ei ole. Viimast hoitakse valvsa pilgu all muuseumis, kallite turvasüsteemide rüpes, Banksy aga seisab paljalt ja kaitseta keset lume-, vihma-, päikese- ja inimtormi, just seal, kus on tema koht. Inimeste keskel. Loodud selleks, et hävida. 

Kas natuke krõbe 25.50 eur sissepääsutasu oli seda väärt? Jah, kindlasti oli!

 

 

Raamat: Fantaasia eri "Head ended" ja "Viimane ükssarvik"

Tervitus!

Taas mõned raamatud.

Pealkiri: Viimane ükssarvik

Autor: Peter S. Beagle
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Milline nostalgia! Kunagi noorena sai iga pühade aeg saksa kanali RTL 2 pealt vaadatud samanimelist 80ndate animafilmi, mis juba siis jättis mulje, kui lugu, mis vast lastele suunatud tegelikult ei olnud. See, et peategelane oli kaunis ükssarvik, fantaasiat leidus lademetes, üles astusid võlurid, printsid, kurjad kuningad, värvikad maagilised elukad ja nõiad, ei tähenda automaatselt, et tegu on klassikalise muinasjutuga. Süžee on palju sügavam ning täiskasvanulikumat mõtlemist eeldav, et selle sõnumit mõista. Võib-olla ongi raamatu põhitarkus: elu ei muinasjutt ning õnnelik lõpp ei ole kaugeltki reegel.  Nende mõistete konventsionaalses arusaamas, muidugi. Ei ole just lapsesõbralikud tõdemused fantaasiakontekstis. Juba noorena animafilmi vaadates, tekitas see minus melanhooliat, usku, et idealistlikkus vist ei ole realistlik ja isegi ängi -- õnneks nägi lugu visuaalselt ikka nii ilus välja! Ma ei ole filmi nüüd üle viieteise aasta uuesti näinud ja ei olnud ma ka raamatut kunagi lugenud. Vast oli paras aeg, et teos kätte satub ning natuke lapsepõlve meelde tuletab.

Viimane ükssarvik otsustab lahkuda oma turvalisest ja harmoonilisest kodumetsast, et oma liigikaaslasi leidma minna. Kõik peale tema on maailmast kadunud. Ja juba kohe selles kontseptsioonis leidub loo põhisõnum. Paralleele võib tõmmata kristlusega, kus Aadam ja Eeva lahkuvad Paradiisist. Kuid kõige lihtsam on ükssarviku teekonda kirjeldada kui täiskasvanuks saamist. Oma lapsepõlve maha jätmist ning nooruse n-ö süütuse kaotamist. See ei kehti ainult ükssarvikule tema enda tegelaskuju mõttes, vaid sümboliseerib ta ise maha jäetud lapseiga. Nt enamused inimesed, kellega ta kokku puutub, ei näe olendit kui müstilist ükssarvikut, vaid hoopis kui natuke veidrat hobust. See tähendab, et ollakse suureks kasvanud ning kaugesse minevikku on jäänud usk puhtasse ja maagilisse -- pole aega enam mõelda ükssarvikute peale kui elu vajab elamist. See on umbes nagu jõuluvanaga. Mingi hetk saad aru, et tegelikult ei ole kingimeest olemas -- illusioonid langevad, mis ei ole ilmtingimata alati halb. Just sellist eluetappides edasi liikumist peegeldab ükssarvik, kes ise nüüd on sunnitud oma roosad prillid eest võtma ja reaalsusega rinda pistma. Olles üheaegselt just see võlumaailma keski, mida inimesed tahes tahtmata vananedes unustavad. 

Huvitaval kombel, saab ükssarvikut loos kirjeldada ka kui midagi head ja kaunist, midagi õnnetunde lähedast, midagi, mis teeb ümberringseid rõõmsaks -- nagu mõnusad lapsepõlve mälestused. Nt ilmselgelt püüdis kuningas Haggard ühe põhjusena kõiki maailma ükssarvikuid röövides koguda kokku helged emotsioonid ja päikesepaistelise tundeseisundi. Olles aga täiskasvanu, iseäranis tülpinud, pettunud ja elust väsinud, ei suuda ta ükssarvikutest mingit rõõmu tunda, välja arvatud siis egoistlik teadmine, et tema omab ja kontrollib neid majesteetlikke olevusi. Mehe poeg, prints Lir (kes oli kuningale järjekordne läbikukkunud katse tabada õnnetunnet), on veel noor, idealistlik ja õilis, kelle jaoks kõik on võimalik, visates end julgelt võitlusesse nii koletistega. kui ära teenimaks inimnaiseks muutunud ükssarviku armastust. Kuid ka tema peab suureks kasvama ning avastab, et elu ei ole selline, kus ta finaalis koos oma kallimaga päikeseloojangu suunas ratsutab. Lirist on millegipärast kõige enam kahju, sest ta otsekui jääb kõigest ilusast ilma ning saab vastutasuks vaid hunniku vastutust ja kohustusi oma isa järel tolle sooritatud vead joonde ajada. Samas, olles kangelase tüüpi tegelane selle klassikalises mõttes, nii heas kui halvas (mida, kusjuures, tegelased raamatus eneseteadlikult mainisid), siis lootus on tugev, et mõni printsess vajab peatselt päästmist ning mees unustab oma armsa ükssarviku, et fokuseerida päris kiindumusele oma silme ees päris naise kehastuses. Ükssarvik koges, aga tänu printsile ja viivuks inimene olemisele midagi, mida teised temasarnased ei ole võimelised aduma -- armastus ja sellest loobumine. Mõlema eest on too tänulik, sest nüüd saab ta ühtlasi olla nii täiskasvanu kui taas kord laps.

Peab tunnistama, et enamus tegelaste saatused on loos üpris trööstitud ja traagilised. Isegi raamatu lõpus ei ole päris selge, kas asjad on liikumas märkimisväärselt paremuse poole või sai kogetud ja tulevikku eeldatud vaid põgusaid positiivseid arenguid. Igal karakteril on oma pagas ja saladused. Eriti masendav oli nõiamoor Fortuna karneval ja need vaesed loomad, kellede pähe illusiooniga manati kõikvõimalikke fantastilisi olendeid. Omale enim meelepärast tegelast, aga on keeruline paika panna, sest kõigil olid omad head ja vead. Mis omakorda tegi neist usutavad karakterid, mis taaskord lõhkusid muinasjutulist õhkkonda, kus tavaliselt ollakse kas positiivsed isikud või kurjad -- must ja valge. Antud loo tegelaste iseloomud, motivatsioonid ning käitumine olid palju komplitseeritum ning autentne -- ei ole olemas üdini õilsaid või ainult pahatahtlikkusest lähtuvaid tegelasi -- võib-olla Punane Härg välja arvatud. Isegi Haggard suutis ennast hallikasegusena illustreerida. Kui peaks siiski kõige muhedama tegelase nimetama, siis on selleks kass, kes oli nii tüüpiliselt ülbe kõiketeadja kass oma olemise ja jutuga kui veel saab. 

Tegu on fantaasiarohke teosega, millel üpris diip sisu ja sõnumid ning mille sümbolite ja eesmärkide üle võib pikalt analüüsida. Suuresti on tegu siiski täiskasvanuks saamise looga, mitte muinasjutuga, mis võib natuke segadust tekitada, kui oodata viimast, kuid saada hoopis realistlike ja tõsiste toonidega väärtkirjandust. Lasteraamatu muljet ei jäta teos kohe kindlasti -- midagi tundub olevat sellest raskeloomulisemat kui noorena terviklikult võiks mõista. Ehk sellepärast jättiski animafilm mulle lapsena kuidagi nukra ja rõhutud tunde hinge. Olles nüüd nii näinud ekraniseeringut kui lugenud originaali, siis minu emotsioonid on jäänud samaks, kuigi ma suudan oma tundeid nüüd edukamalt reflekteerida ja lahti mõtestada. Lugu on magushapult kaunis ja kaasahaarav ning tekitas ta taaskord pigem kurblikke ning elu üle järele mõtlema panevaid emotsioone. Mis ei vähenda kuidagi raamatu väärtust ja vajalikkust. Miinusena tooks välja, et tempo süžees on kiire ja isegi halastamatu, mis võib üks hetk väsitada, sest pidevalt heidetakse lugeja ette kedagi või midagi uut. Siiski, masohhistlikult mõnus olid lasta end taas loo ilust ja valust kaasa haarata, nüüd täiskasvanuna enam adudes, mida mulle taheti öelda ja miks mind puudutas lugu nii nagu puudutas.

--------------------------------------

Pealkiri: Head ended
Autor: Terry Pratchett ja Neil Gaiman
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülistavat kiitust selle loo kohta olen kohanud hulgi. Sari pidi ka asjalik olema, kuigi ma ei ole sellest grammigi näinud. Vaimustus on objektiivselt võttes igati põhjendatud, kuid siiski, ju siis on asi maitses, meeleseisundis või kasvõi tähtede seisus, kuid miski minu jaoks selles teoses käima ei läinud. Tegu on väärt raamatuga, kahtlemata, kuid minu juures ei tabanud ta täienisti märki. Lugesin seda meeleldi, isegi muhelesin paar korda, kuid kõrget hinnangut mu põhimõtted sellele siiski anda ei luba. Tean, muide, täpselt, mis aspektid mind kaasa ei haaranud, kuid iseenesest ei olnud need tegurid kehvasti loodud või esitatud ja peaksid tavatingimustel mulle tegelikult meele järgi olema. Ma ei suutnud neid lihtsalt seekord sellises kontekstis ja pakendis vastu võtta ja need ei olnud võimelised minuni küündima. Ju siis tekkis meie vahel lühis, kuid mõlemad pooled võtavad koosveedetud aega konstruktiivselt, suruvad tugevalt kätt ning liiguvad sõbralikult vastassuunas edasi sobilikuma publiku või paslikumate raamatute poole. 

Mis siis häiris? Liiga palju tegelasi. Asi ei olnud selles, et nad ei olnud huvitavad, relevantsed süžeele või oma spetsiifilist panust pakkuvad, kuid kõikvõimalikke tegelinskeid lihtsalt oli üleliia. Jah, need ennast neljale surmaratsurile kaasapookivad tolad olid üpris vaimukad ning nende nimede valmimine ajas muigele, kuid no kas tõesti oli vaja sellele mitmeid lehekülgi loovutada. Kohati oli keeruline aru saada, et kellest nüüd siis äkitselt jutt. Keegi uhiuus lisa jälle!? Selline katkendlik narratiivide suuna käest kätte jagamine võib nt visuaalselt telesarjas põnevalt mõjuda, kuid lugedes oli mõnikord vaja hetkeks mõelda, et kes nüüd, siis vaatevinkli mikrofoni nüüd enda kämblate vahale ikkagi sai. Igal uuel tutvustatud tegelasel oli, loomulikult, oma pikka ja eripärane ajalugu, mida tuli ju lugejaga jagada ning selline skisofreeniline tegelastega karusselli mängimine ei olnud just mulle meelepärane stiil. Ja olgem ausad, kogu see suur patsahkam igasugu tüüpe ei sisaldanud üleliia palju neid tegelasi, kes mulle sümpaatsed kuidagi oleks olnud ja kelle tegemistest kuulmise järele oleksin meeleheitlikult janunenud. Ka loo kulminatsioon oli kuidagi nagu järsku õhu välja laskmine. Sellele eelnes pingeline, kaootiline ja kärme eskalatsioon -- kogu raamatu tegevus -- , kuid tipp-hetk ise jäi kuidagi kasinaks ning ei suutnud eelmängule kirss tordil-laadset pauk-punkti panna. Tekkis tunne nagu palju kära toimus ei millestki. Siinjuures, kuigi tempo oli halastamatu ning kihutas agaralt, siis lugedes raamat, paradoksaalselt, minu jaoks tsipake venis. Kas kõik need mitmed mitmed tegelased ja nendevaheline fookuspunkti žongleerimine tõmbasid kiirust maha? Tegevus ise leidis aset ju vaid lühikese perioodi jooksul. Autorid tahtsid kaasata, öelda ja katta nii rohkelt nii lühikese hulga lehekülgede jooksul, et lugu muutus tihkeks ning visalt edasi veerevaks.

Teose moraal oli klišee, kuid midagi aegumatut ja klassikalist, mida võib alati ning pidevalt uuesti meelde tuletada. Kasvatus ja keskkond versus geenid ja bioloogia. Kas inimese olemuse ja saatuse määrab tema veri või siis milliste põhimõtete järgi on teda õpetatud käituma. Eks reaalsuses ole see vast 50/50, ei saa eitada üht ega teist faktorit inimese identiteedi üles ehitamisel, kuid üldiselt ei olda ühe või teise igavene ori. On võimalik maha suruda kummagi poolt. Raskuskeset lükata sellele või tollele. Teine keskne konflikt on saatuse ja vaba tahte vahel. Kas kõik on ettemääratud ja inimesed kõnnivad vaid seda radapidi, mis on neile antud? Teelt kalduda ei ole võimalik. Eks see üks keeruline teema iseenesest ole ja vastu ning poolt argumente on mõlemale, isegi kui võrrandist eemaldada jumalad ning võimaliku kõrgema jõu, kuid antud raamat ilmselgelt annab mõista, et vaba valik on reaalne ning saatuse olemasolu on illusioon. Mugav illusioon inimesele, et teha pahandust ja seda südametunnistuse koormata. Ka head. Üleüldse, kubises raamat igasugu filosoofilisest teemadest, dilemmadest ja igavestest debatiküsimustest, mida tuli üks kord ridade vahelt lugeda ja milledega mõnikord otselähenemise teel silmitsi seista. Puudutati vastuolulisi küsimusi nagu religioon, hea versus paha (kas nad mitte ei ole ühe mündi erinev külg?), kas saatan sunnib inimesi kurjusele, jne. Viimase puhul sai taas kuulda ideed, et tegelikult saatan/jumal ei pane kedagi midagi tegema, vaid kõik ikka vabast valikust otsustavad kuidas käituda, kuid siis heidavad vastutuse kõrgematele olenditele nagu neid oleks pahategudeks sunnitud. Ma olen seda mõttekäiku viimasel ajal eriti paljude kultuurikogemuste vahendusel kohanud. Aga, taaskord, mõnda asja ehk on vaja pidevalt meelde tuletada. Inimene ei tee kurja, sest keegi paneb teda seda tegema, ta teeb teistele kahju, sest ta ise otsustab seda teha. Jumal või saatan ei mängi siin rolli -- võib-olla siis vaid, et aidata sel inimesel käed puhtad rahulikult magada.

Kindlasti on loo üheks baastalaks huumor, mida eeldan, et enamused lugejad fännavad. Minu puhul see nii edukalt ei toiminud. Tundus, et punnitati ja punnitati, kuid see hulk, mis märki tabas jäi kasinaks. Kui naljad oled head, siis olid nad suurepärased, kuid enamus jäi siiski kesiseks. Ohtralt leidus raamatus tsiteerimist ära teeninud kõikvõimalikke lauseid, paragraafe ning mõtteteri. Kohati tundus, et tekst ja dialoog oligi seda aspekti silmas pidades loodud -- et võimalikult palju igast asjalikke ja nutikaid kordamist nõudvaid mõttepärle sisse pikkida. Autorid olid nagu täisvõimsusel tsiteerimismasinad. Lisaks sellele, tundus, et teose loojad olid vaimustuses erinevate popkultuuri- ja ajalooviidete sisse põimimisest, sest kajastust sai Queeni muusika, Hells Angels, UFOd, Hispaania inkvisitsioon ja miljon lambikat ning mitte nii suvalist asja veel. Olen kindel, et paljusid vihjeid ma ei tabanudki ära. Selline teksti sisuline ülekoormamine, aga natuke väsitas. Vaatamata minu kriitikale, mulle lugu ise tegelikult läks peale, sel oli oma maagia ja seiklus, kuigi teatud aspektid teoses ei võitnud üdini minu poolehoidu. Raamat on särtsakas, sisukust pakatav, intrigeerivaid lähenemisi pakkuv juba teadatuntud ideedele ning täis irooniat, sarkasmi ja musta huumorit, mis on ju alati teretulnud. 

Teater: "Seitsmemagajapäev"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Seitsmemagajapäev
Lavastaja: Riina Roose
Näitlejad: Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Sandra Uusberg, Liis Remmel, Kaspar Velberg
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 08.06.2023
Millal nähtud: 12.08.2023
Minu hinnang: 4/5

Esiteks, Arvo Pärdi Keskus on võrratult kaunis, lõõgastava ning rahumeelse auraga. Antud produktsiooni võiks ainuüksi sellepärast vaatama minna, et üheaegselt keskustki külastada, vaatetorni tippu ronida, männimetsa lõhna nautida ja loomingulisusest pakatavas hoones seigelda. Eriline maiuspala on kabel. See on tõesti kiiduväärt, et lavastus on leidnud endale ideaalse esitamispaiga, kus mõlema ühisosa klapib: kunstiline ja vaikne. Ideaalne koht, kus kauni muusika saatel magama jääda ning headel unenägudel ennast paitada lasta. Tegu ei ole otseselt näidendiga, sest puudub klassikaliselt läbiv süžee, arendus või karakterid. Pigem on tegu temaatilise kontserdiga, mille sisse on pikitud asjakohased lühikesed narratiivsed lood, mis muusikapalade vahele värvi lisavad ja kõik tükid ühtseks tervikus kokku seovad. Keeruliste või sügavate teemadepüstitusega, nii otse kui ridade vahel, publikut ei väsitata. Kuigi, võib mõelda selle üle, et kui tähtis on uni inimeste elus ning kui palju muusikat on sellele pühendatud. Eesmärk on eelkõige mahedalt aega veeta, vaadata tagasi unelugude ajaloole ning imetleda näitlejate lauluoskust. 

Selgelt haistetava puiduse aroomiga, mitmele meelele meeldivas puidust saalis, tekitati toredalt intiimne õhkkond publiku ja esinejate vahele. Üllatavalt dünaamilises, arvestades fookusteemat, lavakoreograafias ja ruumikasutuses oli tunda nagu eksisteeriksid mõlemad grupid ühes paigas ning nähtamatut piiri kahe vahele ei lange. Nutikalt lahedaid momente pakkusid saali akna appi võtmine, et näidata kiikumist, lavataguse ruumi kaasamine, et luua selline omamoodi õdus pillimängimise uruke, ja vaatajate aktiivne kõnetamine. Etenduse lõpus toimus nimelt viktoriin unelaulude teemal, mida juhtis lavastaja Riina Roose, ning võitjatele kingiti asjakohaseid auhindu. Musikaalses mõttes pakkus lavastus etteasteid mitmesugusele maitsele ja variatiivse repertuaariga. Nautida sai soolosi, duette, koorilugusid, naiskooripalasid. Saatjateks neile küll vaikus, küll instrumendid nagu klaver, kontrabass, kannel ja flööt. Lauldi lava keskel, treppidel, istudes, üksteist mõnel pillil saates, ja isegi peaaegu tukkuma jäädes. Kuigi kontsertetenduse keskmes on vaoshoitud ja kehaliselt ebaenergiline uni, ei olnud tükk üldsegi üksluine, flegmaatiline või staatiline. Ei toimunud aga ka mitte midagi rahmeldades, rööpräheldes või kiirustades. Kell oli otsekui seisma jäänud, kuid aju jätkas aktiivsust.

Muusikavaliku juures, pea tunnistama, et leidus hulgaliselt palasid, mis kõrvu varasemalt jõudnud ei ole, või vähemalt et mäleta, et oleks kuulnud. Ehk võib-olla lapsepõlves, kus unelaulud olid aktuaalsemad, sai neid ikka kohatud, kuid pähe on end kinnistanud need eredamad näited. Eino Tambergi "Karumõmmi unelaulu", Heljo Männi sõnadega, on keeruline unustada, sest ta on vaimukas ja vahva. Huvitav aga, kui efektiivne on selle laste tudule saatmise mõjusus, sest pigem ajab ta muhelema kui magama. Eriti kui seda bassi vajavat osa esitada. Äratundmisrõõmu pakkus, lisaks, Pilvi Üllaste "Nuku hällilaul" ja meelest kustutamatu: "Uinu mu kallis, lapsuke hällis, ..." Kui paljud palad kippusid natuke üheks massiks sulama ning iseäranis koloriidseid ei olnud, mis ei ole ju unelaulude eesmärk, on teatud heliloojate loomingul niivõrd iseloomulikud elemendid ja kõle, et neid tunneb igas vormingus ära. Olav Ehala "Oleviste kiriku torniehitaja naise hällilaul" oli vaieldamatult mehe repertuaarist, ilma seda välja ütlematagi, ning oli ka vast üks mu lemmikumaid meloodiaid kogu etenduse vältel. Mis ei ole muidugi üllatus, kuid antud lugu ei olnud ma varem kuskilt kuulnud. Kokku esitati üle kahekümne eri laulu ning kõlasid teosed autoritelt nagu Konstantin Türnpuu, Cyrillus Kreek, Raimond Valgre, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Arvo Pärt, Rein Rannap, ja paljudelt teistelt. Ära peab mainima, et kiiduväärt oli tõsiasi, et esitati muusikat teisteski keeltes, kui ainult eesti, ning alati tutvustati iga laulu, selle loojaid ning konteksti. 

Seekord ei ole lavastuse fookuses mingid tegelased, keda mängivad näitlejad, mingis arenevas süžees, vaid publiku ees on pigem muusikud. Näitlemisel on oma osa, kuid Linnateatri esinejad on pannud vahelduseks pähe enda laulja ja pillimängija mütsid ning muu on jäänud tagaplaanile. Tõsiasi, et Hele Kõrve ja Andero Ermel on vokaalselt andekad ei ole suur üllatus, sest nad on oma oskusi demonstreerinud teles ja laiematele publikutele küll ja küll. Teiste puhul kohati üllatas, kuid ei üllatanud ka nende lauluoskused. Esiteks, Eestis on kooris käimine popp ning vähemalt kõhutunne ütleb, et viisipidamine ei ole haruldane. Teiseks, näitlejad ei pea olema talendid vaid teiste inimeste kehastamisel, sest valdkonnas ekstra edukas olemiseks on vaja tabada muidki meelelahutuses relevantseid aspekte nagu nt tantsimine ja laulmine. Vaatamata sellele, et nende lauluoskus ei oleks tohtinud jahmatada, oli ikkagi äge tõdeda, et märkimisväärne osa Linnateatri näitlejaskonnast mitte ainult ei pea viisi, vaid on võimelised tõeliselt kauneid meloodiaid nauditavalt ja võluvalt publikule ette tsiristama. Enim üllatas Kaspar Velberg, sest ta ei oleks võib-olla automaatselt esimene valik, kui küsida, et kes teatritrupist tõenäoliselt astuks üles mõnel kontsertetendusel. Tähelepanu oli pööratud, lisaks, erinevatele hääletämbritele ning efektiivsele tasakaalule mees- ja naishäälte vahel. Mitte vähem väärtuslik ei ole ka teadmine, et enamus näitlejatest mõnda instrumenti käsitleda suudab ning neid kompetentse näitas.

Muusikale vahepaladena esitati otsekui liimi aseainena väikseid sketšimoodi narratiivseid lugusid. Eriti vahva oli seik lapsepõlvest, kus trobikond põnne on teki all, und ei tule, sosistatakse ja lollitatakse. Värvi lisati sellega, et ettekandel oldi püsti vastu seina, et vaatajad ikka toimuvat jälgida saaksid. Mõmmikarude tudule panek oli vastukaaluks armas ja realistlik episood. Varjumänguteater oli aga kihvt näide, et kuidas rahulikus puhkamisteemalises etenduses pinget luua ja asjakohast öömelu ära kasutada. Ägedad olid ka teatud lavadisani elemendid ja rekvisiidid, nt karvane ja pehme redel, mille peale isegi sõba silmale läheks laskma, suur valge pall lavanurgas kui kuu, ning komfortsed klassikalised öösärgid ja magamisriided. Saalis oli koduselt pehme ja sume valgutus, mis näis kui järjekordne detail, mida spetsiifiliselt lavastuse otstarbeks muditud on. Kõik ruumis oli loodud selleks, et publik magama panna, kuid, kas peame seda läbikukkumiseks või õnnestumiseks etenduse edu vaatenurgast, ei õnnestunud lavastusel vaatajaid ikkagi norskama saada (vähemalt näha ja kuulda ei olnud). Muide, n-ö lisaboonusena, soovitan soetada etenduse kava, kus leidub nt Jaan Aru ja Fred Jüssi asjakohaseid kirjutisi unest ning vaikusest (nõus, konstantne mürareostus meie ümber on kohati väljakannatamatu). 

Natuke võib ehk nokkida fakti kalla, et suveteatriks etendus eriti ei passinud. Tegu on huvitava valikuga meie regiooni kõige päikesepaistelisemasse aega. Seega, moodustas lavastus intrigeeriva kontrasti kõige ümberringsega, alates ilmast kuni aastaaja ja meeleoluni. Aga ehk ongi kõige aktiivsemasse perioodi vaja midagi mis rahustaks ja tõmbaks tempot maha, sest vererõhu alandus on garanteeritud. Just nt novembris kuulaks lavastuse kuuldemänguversiooni iga päev enne magama jäämist. Kuid võib-olla oli august siiski just õige aeg etendust kogeda. Suvi on kohe-kohe läbi, väike rammestus on sellest sees, mingi melanhoolia, ehk oligi aeg pidurit panna ja enne pikka sügist ning talve end välja puhata ja üks magus uinak teha. Alati on ju ka teretulnud kui teatrid midagi värsket ja unikaalset katsetavad. Olgu kuidas lavastuse kontseptsiooniga on, omanäoline ja meeldejääv oli nähtu ja kuuldu kohe kindlasti. 

Etendus: "Orpheus põrgus"

Tervitus!

Wow, Estonia on lõpuks säästurežiimi maha kandud ja tulemus on võrratu! Viimased Estonia külastused "Jeanne d'Arc" ja käesolev "Orpheus põrgus" näevad kohe head välja.

Pealkiri: Orpheus põrgus (Jacques Offenbachi operett)

Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 30.09.2022
Millal nähtud: 18.05.2024
Minu hinnang: 4.5/5

Etendusele sai mindud minimaalsete teadmiste ja ootustega. Pigem sai eeldatud rõhuvat ja nutust ooperit, sest Kreeka mütoloogia Oprheusest ja tema naisest on kõike muud kui lustakas. Olgu klassifikatsioon operett või mitte, ei osanud ma ette näha, et milline pidu ja pillerkaar, milline täielik palagan, selle kõige paremas mõttes, laval lahti rullub. Kas võib nimetada etendust pigem Orpheuse paroodiaks? Või kas saab seda üldse enam Orpheuse looks kutsuda? Moondumine tragöödiast komöödiaks, ja seda niivõrd sujuvalt ning orgaaniliselt, on vaieldamatult üks märkimisväärsemaid puänte, millega olen viimastel aastatel teatrilavadel kokku puutunud. Ühegi näidendi ükski pööre ei ole niivõrd üllatanud nagu sellega sai hakkama käesolev hunnik absurdi, ülemeeliklikkust, nalja, kiimatsemist, totakust, lõbu ja lambikust. Kallatud üle ohtrates kogustes kuldse ja glamuursega. Peab tunnistama, et reklaamtekstides paralleelide tõmbamine lavastuse ja Eurovisiooni vahel, ei ole üldsegi puusse panek. Tegu on ühe ägeda ja meeleoluka heatujuetendusega, mille järgi olen pikalt janunenud. Kes oleks võinud arvata, et lähen teatrisse kulm kortsus, oodates depressiooni, kuid lahkun nägu naerul, kuna süldi asemel pakuti puuviljakooki.

Originaallugu oli täiesti pea peale pööratud. Voorustest said pahed ja ühtegi klassikaliselt eeskujulikku ning imetlusväärset tegelast, kellele pöidlaid hoida, ei leidunud. See aga ei tähendanud, et kellegile kaasa elada ei olnud. Orpheus ja Eurydice, müütiline lembepaar, kelle armastus kumab tänaseni, ei kannatanud üksteist silma otsaski ning unistasid lahkuminekust. Selline ootamatu lüke tekitas alguses segadust ja harjumisvajadust, et nähtavaga samale sagedusele jõuda, kuid üleminek nautimisfaasile toimus kiirelt ja libedalt. Kuidagi värskendav oli vahelduseks kärtsakate naiste-meeste emotsionaalseid suhteid jälgida, ilma, et peaks üleliia suhkrust ja imalat lembelaulmist taluma. Või et neid kokkupuuteid oleks illustreeritud halvavõnkeliselt ja toksiliselt. Kõik tegelased olid tolad, enesekesksed, himurad, kergemeelsed, ennasttähtsustavad, uudishimulikud ja, ükskõik kui tõsine olukord, ei olnud võimalik mitte ühtegi karakterit mitte ühelgi hetkel tõsiselt võtta. Lavastus ei lubanud langeda mõtetesse, kus hakkad sügavalt juurdlema selle üle, et kes kellele liiga teeb või midagi ei ole aus või mehed pahad ja naised head või, vastupidi, mehi ainult kiusatakse naiste poolt. Võtmeülesandeks publikule oli tohuvabaohul end lihtsalt kaasa haarata lasta ning jätta eelarvamused ukse taha.

Kuigi Kreeka jumalaid ja nende Rooma ekvivalente on kujutatud kõikvõimalikel viisidel, komöödiate ja tragöödiate raames, on neid sellises humoorikas ja lapsikus kastmes alati vahva kohata. Nad adapteeruvad äärmiselt hästi ükskõik millise tõsiduse spektri ekstreemse otsaga. Lavastuses olid nad otsekui mõne värvika retro muusikali staarid või 70ndate rockkunnid. Jupiteril oli lausa Ziggy Stardustilik välgunool näomaalinguks, Diana tuletas kahtlaselt oma suure musta juuksepahmakaga Cheri meelde, ja Plutol oli tunda Michael Jacksoni vaibi. Rooma jumalad passisid ideaalselt sellesse kirevasse ja kelmikasse pakendisse, nii oma käitumiselt, suhtumiselt kui mõtetelt. Isegi Orpheusele ja Eurydicele sobis nende modernne interpretatsioon. No ja mis siis sellest, et nad tegelikult üksteisest tüdinenud olid? Äge ju kui mõlemad on ühel lainel, kas ühises vihkamises või armastuses. Nende üksteisega nääklemist ja iroonitsemist oli tõesti lõbus jälgida. Mõlemad olid sellised naerunäosed ja heatujulised oma rahulolematuses, et sai itsitatud nende kähmluste ajal paariga üheskoos kaasa. Aga kuigi pealkirjas on Orpehus, siis röövis tema naine kogu rambivalguse. Algselt nagu hädas kaunitar, kes vajab päästmist, mässis ta lõpuks kõik mehed enda sõrme ümber, keeras situatsioonid enda kasuks ja, olgem ausad, tõeline võitja erinevate suhete ja kõrvalehüppamiste arveteklaarimises oli Eurydce. Aga ega Orpheuski kurta saanud. Mehe seiklusi allilmas näidati suhteliselt lühidalt, põhimõtteliselt astus ta üles alguses ja lõpus, kuid mõnus ju kui nii vähese vaeva eest sai naisest lahti.

Lavadisaini ja kostüümide osas meeskond tõesti ületas end. Mitte, et tulemused oleksid tohutult ennenägematud või originaalsed, vaid võlu seisnes selles, et kuidas erinevad detaile ja stiile omavahel nii vaevatult kombineeriti. Mis põhiline, igal tegelasel, kas nendel kes fookuses või taustanäitlejatel, oli omanäoline rüü seljas. Enamus jumalusi arvasin nende välimusest lähtudes ära, aga olid paar, kes tundusid prominentsed ja peas siiani kripeldavad, kuid lavastuseinfo otseselt neile ei viita, et nende identiteetides selgusele jõuda. Leidus aga tõesti nutikalt välja mõeldud kostüüme, mis, kombineerides konkreetsete tegelaste, nt jumalate, iseloomu ja valitsemisvaldkondi, lisasid põnevaid vimkasid karakterite väljanägemisse, et nende traditsionaalset oleku kuidagi kaasaegsemalt ja huumoriga edasi anda. Nt üks hetk haarab Mercurius oma kaarjate dekoratsioonidega peaehtest ühe tüki, mis osutub banaaniks, millesse mees kohe sisse haukab. Nt ei tinistanud Orpehus lüürat vaid hoopis viiulit. Meisterlikult on miksikud omavahel erinevad stiilid, kuhu on sisse mahutatud isegi Eesti rahvariided ja mustrid, nt Avaliku Arvamuse kleidi ning Juno peaehte näol.

Ka dekoratsioonide ja butafooria kohalt leidus andekaid lahendusi. Nt soovitan lugeda läbi protestiplakatite tekstid. Nt viidati tögades Jupiteri erinevateks olenditeks muutumisele, et naisi võrgutada, tuues lavale metallist redelikonsturktsioonilaadse asjanduse, millel tiivad. Mees ronis peale, pani prillid ette ja, vot, oligi muundunud kärbseks, et järjekordset kaunitari peilida. See vaene värgindus sai Jupiteri ja Eurydice romansi ajal vett ja vilet näha. Ammu pole enam midagi niivõrd totakat, kuid geniaalset laval näinud. Lavadisain, kuigi alguses tagasihoidlik, koos ringiliikuvate heinakujadega, sai otsekui Jupiteri välgust vist 1000-voldise särtsaka, kui liiguti jumalate pimestavalt kollasesse kuldriiki. Ja sealt omakorda edasi põrgu punakalt helendavasse tühjusesse, kus taamal terendas must, peaaegu et diskokerasarnase hiigelpall, mis tundus kui tume päike. See virrvarr klassikalisest, modernset, ajaloolisest, mütoloogilisest, rahvuslikust, futuristlikust ning pastoraalist toimis ootamatult hästi, lisades kõneka ja sisuka kihi lavastusele selle visuaalse tasandi poolest. 

Ka muusika poolelt ületati ootuseid, sest puudus operettide repertuaarile omane üledoos läägest nutulaulust. Palad olid krapsakad ja elavad. Ning, kui ei olnud, siis mängis kontekst kuulatava üle ja ei lasknud vesise lõõritamise saatel tukkuma jääda. Muusika kõrval on kiituse ära teeninud, lisaks, tants. Eriti grupp taustatantsijad, kelle energia ja kohalolek oli sama võimas kui peategelastel. Viimastest jäid enim silma isepäine ja enesekindel Eurydice Kristel Pärtna kehastuses, Reigo Tamm kelmika kurikaela Plutona, Juuli Lill jõulise Avaliku Arvamusena ning Rauno Elp kõlvatu ja häbitu Jupiterina. Võimas kankaan lavastuse lõpp-punktina oli aga täiesti ootamatu, kohati piinlik, kohati vinge, ja täiesti ideaalne sellele segasummasuvila etendusele, mis tegi kõik igati õigesti, kui ei võtnud ennast ülemäära tõsiselt. Kogu seltskond karvaseid ja sulelisi tuli lavale kokku, et üks raju pidu maha panna. Kui ikka finaaliks kõlab legendaarne meloodia ja tantsusammud, siis ei ole enam tähtsust, et mis, kes, kus, vaid, et käima on tõmmatud üks suur kräu. Kahe ja poole tunnine kräu siis seekord Estonia laval. Sellist lustakat heatujupommi pole ammu enam kogenud. Äge pilalugu, mis nägi välja, et selle peale on raha investeeritud ja sellega vaeva nähtud. 

Teater: "Kolemees"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Kolemees
Teater: Linnateater
Lavastaja: Jan Ehrenberg
Näitlejad: Priit Pius, Maiken Pius, Argo Aadli, Simo Andre Kadastu
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 27.01.2024
Millal nähtud: 29.02.2024
Minu hinnang: 4/5

"Sa oled kole!" Just nii otsekoheselt ja ausalt sai Lette lätaka oma egole kui, pärast pinnimist ja ridade vahelt vihjete tõlgendamist, selgus lõpuks tõde. Tõde, mis sinnani temast täiesti üle pea oli lennanud ning mida ta mitte kuidagi varem kahtlustanud ei olnud. See oli ka aspekt, mis tüki puhul oma usutavuse kohalt kulmu kortsutama pani, kuid ega etendus püüdnudki ülemäära realistlik olla -- vähemalt oma pinna peale osaga, sest pinna alusega oli teine jutt. Pigem oli eesmärgiks edasiantav sõnum ning ühiskonna ja selles lokkavate tänapäevaste mentaliteetide kriitika. Läbi absurdi ja ülepaisutatuse tõmmati tähelepanu maailma kinnisideele välimusega, inimeste pealiskaudsusele, teineteise ärakasutamisele ning visuaalsetele ideaalide, mis lämmatavad sisu. Lõpuks ei ole tähtis, millest räägitakse, vaid kes räägib. Peamine ei olnud uudne ja efektiivne tehnikajublakas, vaid mis välimusega oli selle esitleja. Viimane andis tootele väärtuse, mitte toode ise. Müügimaailmas ei määri sa klientidele pähe objekti ennast, vaid hoopis seda, mida see sümboliseerib ja konnotatsioone, mis sellega seoses tekivad. Kõik müügiks, kõik reklaamiks, kõik massiesteetikale masstoodanguna ohvriks. 

Huvitaval kombel, ei olnud loo fookuseks oma välimusega kimpus naine, mida eeldaks, sest on ju tavaline, et just neid kritiseeritakse karmimalt ja neile on standardid kõrgemad. Peategelaseks oli hoopis mees, mis tegi süžee palju köitvamaks, sest tihtipeale vaadatakse nende puhul visuaalist hõlpsamini mööda kui naiste puhul. Kas see oli autori viis lusikaotsaga soolise võrdõiguslikkuse teemasid sisse pikkida? Veel enam intrigeerivamaks muudab valiku fakt, et Lette abikaasa, Fanny, kes oli kaunis naine, oli mehe valinud vaatamata tolle väidetavale jubedale välimusele. Ta imetles kui enesekindel mees on ja kui häirimatult suhtub ta oma ebaõnnestunud füüsilisse kehasse. Naine abiellus Lettega sisu pärast, mis oli peaaegu, et armas ja idealistlik näidendi küünilise universumi kontekstis. Kuid keegi ei ole immuunne iluideaalidest ja ühiskonna ajupesust. Ka mitte Fanny, ning ei tasu eeldada, et mees oma naise algselt puhast kiindumust suudab hinnata. Oh, ei. Kui ikka avanevad uksed, mis enne olid kinni või sa isegi ei teadnud, et sellised võimalused on käeulatuses, siis muutub kõik eelnev mõttetuks ja iseenesestmõistetavaks. Peab tunnistama, et Lette ja Fanny suhte psühholoogia oli äärmiselt põnev lahti harutada. Kas koos õnnelikud saavad olla ainult kole mees ja ilus naine? Kui võrrandisse kuuluvad ilus naine ja ilus mees, siis on kooslus tasakaalutu ja hukatuslik? 

Etendus garanteerib hulgaliselt metat, diipi ja kõiksugu sümboolset ning ridade vahelist, mida saab igatpidi lahti mõtestada. Need aspektid töötasid täisvõimsusel. Ja ei sisaldanud ilmtingimata liiga nišše või üle pea lendavaid teemasid. Süžee oma ekstreemsuses peegeldab tänapäeva ühiskonda, mida domineerib visuaalse ja pinnapealse ülistamine, ning pidev tähelepanuvajadus. Paralleele saab tõmmata inimeste sotisaalmeedia sõltuvusega ning informatsiooni üleküllusega, mis jätab aega ja ressurssi fokuseerida ümberringsesse vaid põgusalt ning välisele. Inimeste, kohtade ja asjade puhul on primaarne nende füüsiline kest. Sellise ühiskonna eri ohtudele pöörab pilku ka näidend, kus üks hetk on mõõtepuu nii paigast ära, et kõik mis ei ole spektri tipus äraütlemata ilus, on kole. Järjekordne põnev valik tüki puhul oli mitte kasutada grimmi või muid moonutavaid vahendeid Priit Piusi näo muutmiseks. Ta on kena mees ja täpselt sellisena oli ta ka laval. Tekkis kognitiivne dissonants, kus sa näed nägusat inimest, aga kõik ümberringi räägivad kui inetu ta on. Just sellisena mõjub sotsiaalmeedia ja seal lokkav kaunidus, iseäranis, võlts kauniduse kultus. Kas Lette oli tegelikult tavaline mees, kes lihtsalt ei vastanud maailma väärastunud arusaamale tavalisusest? Ilus ongi tavaline, kõik alla seda, ei ole midagi väärt. Arusaam kaunist ja koledast on nii ära käkerdatud, et keeruline on aduda, mis on üldse normaalne. Kas see enam eksisteeribki?

Veel üks oht ühiskonnale, mida lavastuses lahati, ja seda just teises pooles, kui Lettest äkitselt maailma nägusaim mees sai, oli tõsiasi, et kui kõik on ilusad, siis ei ole enam tegelikult seda ju keegi. Iluideaalid kitsenevad ja näod muutuvad sarnasteks. Või isegi on üksteise koopiad. Seda olukorda on kajastatud küll ja küll, sest iluoperatsioonid mingi hetk muudavad selle läbijad mitte erilisteks, vaid ühesuguseks. Kaob omanäolisus, eripära, iseloom füüsilises vormis. Inimene muutub tooteks, mida modifitseerida ja mudida. Lette sensatsioonilist nägu hakkavad soovima kõik teised ning miks peaks tohtrihärra keelduma heast ärist. Niimoodi seisabki mees silmitsi olukorraga, kus tänaval sammuvad talle vastu mehed, kelledega tal on identne nägu, kes on ehk sisult aga ambitsioonikamad, võimekamad ja salakavalamad -- ning peategelane on jälle taandunud tavapärasuse mülkasse, kus tema positsioon liigub taas parematele. Noh, vähemalt ta ei ole enam otseselt kole. Ka ilusad ja rikkad nutavad. Ilusate elu ei ole lihtne, kuid koledategi elu ei ole meelakkumine. Huvitav, kas seda võib ka üheks etenduse sõnumiks lugeda? Et haletsege kauneid, neil on nii mega raske! Parem on olla kole (ja õndsas teadmatuses), sest vaat kui õnnelik Lette alguses oma ignorantsuses oli. Jah, tegelikult loevad teised aspektid nagu iseloom, suhtumine, sotsiaalsus, tervis, jne -- välimus ei ole primaarne. Samas, n-ö beauty privilege on reaalne nähtus. Seda esineb meie elus iga päev. Tihti on see normaliseeritud ning käitutakse alateadlikult.

Vaatamata tõsistele ja toksilistele teemadele oli lavastus üpris humoorikas. Selline groteskne koomika, kus ei teadnud, kas nutta või naerda. Päris mitu korda pandi mind itsitama. Isegi kui algselt Lette väidetavalt ebaõnnestunud välimust maha salati ja välditi tõsiasja mainimist, siis kui tulvaveed lasti valla, oli äärmiselt värskendav, kuid ka hirmutavalt taktitundetu, kui otsekoheselt mehesse suhtuti. Selline konkreetne lähenemine ja ilma pehmendamise ning ilustamiseta ausus oli veidralt naljakas. Vastukaaluks, pakkus näidend tuntavas doosis klaustrofoobset atmosfääri, nii füüsilist kui narratiivset, mis koos kentsaka huumoriga mõjusid koostöös kuidagi kummaliselt, kuid efektiivselt. Nagu oleksid sattunud kõverpeegli universumisse, mis on nagu sinu maailm, kuid mingid asjad on täitsa paigast ära. Sa naerad, sest natuke piinlik on, sest sa ei tea mida selle asemel teha, sest olukord on absurdne ja naer tundub adekvaatne ning turvaline reaktsioon. Lavastuses põrkusid eri vastanduvad teemad, mis toimisid siiski sümbioosis. Siinkohal peab kiitma lavakujundust, mis pani tundma nagu oleksid tegelastega koos laval ja kogu kaos puudutab ka sind. Tumedad toonid, stiilne dekoor, nahast kostüümid, intiimne keskkond ja see kõigist esile tõusev rahulik ning helge vett täis akvaarium, mis oli ühtlasi n-ö taassünni üsk.

Etenduse rambivalguse fookuspunktile natuke vastu käiv, kuid Maiken Pius, Fannyna, oli tüki staar. Isegi kui ta ei olnud tegelik staar, oli naine kõige salapärasem ja sügavam, kuid samaaegselt igati tavapärane tegelane. Naine oli ju ikkagi see eriline, kes eiras ilunorme ja abiellus sisu pärast. Samas, ega Lette ülemus muudmoodi ei käitunud. Ka temagi valis mehe tööle tolle aju ja oskuste pärast. Siiski, Fanny krapsakas, sõnakas ja toetav käitumine, tüüpilise Maiken Piusi kastmes, oli just see teravmeelitsev ning naiselik energia, mida tükk vajas. Argo Aadli kehastab tihtipeale muhedaid, meeldivaid või natuke kohmakaid tegelasi, seega, nõudis harjumist mehe mahedat ning pehmet häält ja olekut karmilt ärile orienteeritud ülemuse nahas näha. Priit Piusi puhul, peategelasena, oli siiski tegu suhteliselt turvalise rolliga, mis andis piisavalt võimalusi tundepuhanguteks ja karakteriarenguks, kuid Lette needus on see, et isegi omaenda loos jääb ta keskpäraseks. Olles vaid vahend mille läbi sotsiaalkriitikat illustreerida. Simo Andre Kadastu taandus seekord taustakaunistuseks ja tegi materjaliga parimat, mida piiratus võimaldas.

Kuigi tükk on üpris lühike, tempokas ja sisukas, läks viimane veerand lappama. Süžee kiskus liialt sürriks ning kaotas oma identiteedi. Täpselt nagu see juhtus peategelasega. Kulminatsioonil oli oma arusaadav ja loogiline seletus, ning eks ta iseenesest narratiivselt passis, kuid ekstreemne lõpp mõjus üle piiri minduna. See oli liiga mugav ja igav lahendus. Kas midagi intrigeerivamat ei oleks võinud välja mõelda? Tundus, et autor ei osanud esitatut nutikalt, õpetlikult või unikaalselt kokku tõmmata. No, jah, alati võib diibiks minna ja öelda, et äkki oli kõik mingist hetkest hoopis mehe peas? Ja lõpp oli vaid Lette fantaasia. Ehk läks ta lolliks juba enne operatsiooni ning viimane vaatus ei leidnudki tegelikult enam päris maailmas aset. Samas, selline variant oleks veelgi odavam ja vaimuvaesem. Finaal ei üllatanud ega pakkunud midagi ahhetama panevat, värsket või andekat. Näidendi viimane veerand, kuigi relevantne, oli loo nõrgim lüli. Etendus tervikuna pakkus aga suurepärast absurdi ning tagurpidi vaadet meie ühiskonna kinnisideele välimusega ning ilu muutumisest massproduktiks. Mõtlemise, arutlemise, analüüsimise ja teadmiseks võtmise materjali pakuti heldelt.

Teater: "Revident"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Revident 
Teater: Linnateater
Lavastaja: Markus Helmut Ilves
Näitlejad: Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 29.10.2022
Millal nähtud: 16.09.2023
Minu hinnang: 4/5

Ametnik kui jumal. Avalik sektor kui maailm maailmas. Ametkond kui võimu andja, hoidja ja kinnitaja. Ja mida kardab suur ja tähtis ametnik? Ikka veel suuremat ja tähtsamat ametnikku, kes tema tegemisi on kontrollima saadetud. Olgem ausad, kindlasti on paljud kiired kinnitama, et konkreetse loo ja päriselu vahel ei ole suuri kääre. Vaatamata sellele, et kasvõi ajaperioodid ning kultuurilised ja geograafilised kontekstid on erinevad. Mingid asjad ei muutu kunagi ega kuskil. Samas, ahnus, silmakirjalikkus ja enesekesksus ei ole ametnikele ainukuuluvad või ilmtingimata alati neile omased iseloomujooned. Neid negatiivseid aspekte inimestes on Gogol oma teostes teistegi ühiskonna gruppide vaatest lahanud. Seekord on lihtsalt fookus just ametnikel. Kas võtta nähtut aga reaalsuse paroodiana, kui midagi, mis on igati relevantne ka tänapäeval ning Eestis? See oleneb juba konkreetse vaataja lähenemisest ametkonnale. Või ligineda nähtule hoopis kui üleliialdatud farsile, mis ei oma -- praegu ja siin -- mingit sidet päris eluga? Taaskord, sõltub vist tõsiasjast, et milline on vaataja kokkupuude avaliku sektoriga. Stereotüübid, mallid ja eelarvamused on aga visad muutuma, kuid ehk on nende eksistentsil ikkagi ka legitiimne alus. 

Olgu selle reaalsusega kuidas on, kuid etendus ise oli täiesti hullumeelne, kümme korda üle võlli ning üks muhe, mahlane ja ilgelt vastik hunnik idiootsust, absurdi ja huumorit, mis kohati nii terav, et täitsa lõikas õhku. Samas, leidus hetki, kus veidi enam vinti oleks võinud üle keerata nii näitlemise kui situatsiooni esitluse poolest. Kontekst oli pöörane ja igasugusele jobukusele lõpmatuseni paindlik, kuid tegelased ei suutnud oma nõrgamõistuslikkuse tasemega alati atmosfääri tipp võimekusele võrdsed vastased olla või vastupidi. Avastasin end mitmes kohas mõtlemas, et oh, siin võib nüüd lollusega edasi täitsa uperkuuti minna, kuid oodatud eskaleerivat ekstra sammu, lauset, tegu või arengut ei tulnudki. Iseäranis just linnapealiku naise ja tütre juures panin ära kasutamata potentsiaali tähele.

Laval uputi prügi sisse. Täistopitud pahnaga kilekotte oli terve ruum täis. Lavapõrand ise oli kujutatud valge marmorina, taustal klassikaline maal paljaste inimkehadega üksteise seljas väänlemas, mis tundus kui inimkonna algus ja lõpp. Koos eksisteerisid vastandid -- prügi ja marmor. Huvitav, kas rämps sümboliseeris ametnikke või siis oli pigem seotud nende tegevuse peegeldusega, nt nagu Itaalias oli tänavatel prügiuputus, kuna keegi ei koristanud, sest raksu läksid ametnikud ja prügivedajad. Etenduse kujundus ja visuaalne pool olid aga äärmiselt efektiivsed ja kõnekad süžeed edasi andma ning seda võimendama. Peab isegi tunnistama, et nutikas ja kõnekas lavadisain oli etenduse üks peamisi võlusid ning midagi, mis andis suhteliselt tavapärasele loole saamahimust ja egoismist lisa väärtuse kihi ning paisutas näidendi sõnumi mõju. Lahti tõlgendada ei saanud ainult tegelasi ja nende tegusid, vaid ka kogu visuaalset pakendit ja valikuid, mis sümbioosis üksteise mõju suurendasid. Meta tasand valgus süžeest üle kõigesse nähtavasse. 

Lugu võib vaadata väiksel kolkaküla tasemel, isoleerituna ja ekstreemsena. Samas, võib kogu kupatust lahti mõtestada kui millegi mastaapsemana. Nagu ennast huku teele viinud tsivilisatsiooni viimaseid päevi, tõeline Soodom ja Gomorra, kus lubatud päästja ja, ühtlasi, potentsiaalne karistaja, jumal, ehk ametnik, tuleb ning mõistab viimsepäevakohut. Ainult, et ta on võltsprohvet, kes halastuse ja õnnistuse asemel kaevab inimkonna sügavamale sohu. Äärmiselt efektsed olid stseenid, kus meest käte peal kanti kui midagi ülemat. Huvitav oli ka, et inimene ise lõi enda rikutuse tasemel selle valejumaluse, tõstes ta teenimatult kõrgustesse ja olles hämmingus kui ootused ei realiseerunud. Sellele vääritule peategelasele, Hlestakovile, ei saa siiski midagi erilist süüks panna. Tema ju ennast tähtsaks ninaks ei upitanud, tema ju ei läinud eesmärgiga teisi ära kasutada. Aga kui sellisele muidusööjale pudrukausile ligipääs võimaldada, ei saa ju pahaks panna kui ta kausi tühjaks sööbi ja teist portsugi nõuab. Kui antakse, siis antakse. Hlestakov oli pigem lihtsalt linnakese ametkonna peegeldus, minnes oma käitumisega just nii kaugele kui keskkond lubas. Mees tõi teravalt välja enda ümberringsete negatiivsed jooned, ilma ilustamata ja pehmendatama. Ta oli reflektsioon, vahelüli, võimendi ja tema olemus ütles ametkonna kohta enam kui mehe enda.

Palju viiteid leidus etenduses religioonile, mida oli põnev lahti mõtestada. Ametnike soovid, ihad ja kasu kulmineerus ühesse "õnnistatud" isikusse, kelle poolt sümboolselt tõotatud saama nimel oldi valmis ohverdama kõike ja kõiki, nagu naine, tütar ja eneseväärikus. Lõpus saabus valgustus, kuid -- oih! -- olukord läks katastrofaalsel tasemel nihu. Huvitav, kas järgmine, nüüd, eeldatavasti, tõeline revident, kes linna saabub, saab sama ülistava kohtlemise osaliseks või õppis ametkond midagi oma fopaast? Kas neile on veel lunastus võimalik või on nad ennast täitsa maha kandnud ning lömitavad truult kuni hukatuseni välja? Jälgides truppi ja seal lokkavat fanaatilist mentaliteeti, sai tõdeda, et seltskond on igati sõiduvees ja lootusetult ühel lainel, millest eemaldumine nõuab vähemalt arusaama, et miks taoline käitumine on vale. Meelemuutust ei tasu oodata. Siinkohal peab aga kiitma näitemeeskonda, kes suutsid sellise dünaamilise, hüperaktiivse, elektrist pakatava ning vastikult vaimselt haige õhustiku luua. Idiootsus, egoism ja krabamishimu põrkus kõigilt neilt vastu teistele ja siis jälle tagasi ning tiirles lõbusalt mööda lava ringi, jõudes ka publikusse. Kuigi kõik ametnikud olid eripärased ja eraldiseisvad, moodustasid nad siiski ühe ühtse inimkõntsa massi, mida oli raske teineteisest eemaldada. Ükski näitleja ei mänginud selles mõttes teist üle ning etteastetega suudeti jääda suuresti samale tasemele, mis aitas ametkonna, kui ühtse ja ühise läbimatu rumaluse ning pimedalt minakeskse seina, fooni edukalt edasi anda. 

Neile vastukaaluks, tõusis Mikk Jürjens, peategelase, Hlestakovina, märkimisväärselt esile oma teistlaadi ülevoolava ja täiesti pilla-palla Figaro olekuga. Kui ametkond oli vaoshoitud ja raamitud oma limiteeritud ja paanilises lahti pääsemist janunevas energias, siis Hlestakov oli puhas kättesaamatu ja kinnipüüdamatu kaos, valgudes üle kõige ning kõigi, mis ta teele ette jäi. Mikk Jürjens jätab igas lavastuses kuidagi tagasihoidliku mulje, kuid lõppkokkuvõttes, on ta alati kõike muud kui kammitsetud. Samamoodi ka siin tükis suudab ta olla ühteaegu pealetükkimatu kui lämmatav. Õige tasakaalu aitab alati saavutada aga huumor, mida leidus nii etenduses üldiselt kui Hlestakovi karakteris. Vast võibki lavastust kokku võtta sellega, et inimkond on molluski ja rohulible tasandil, kuid kõik ei ole veel kadunud nii kaua, kui eksisteerib koomika ning isegi kõige tumedamale tunnile on võimalik naljakile peale tõmmata. Ja reaalsus ei olegi äkitselt enam nii masendav.

Raamat: Moodne aeg sarja eri "Elizabeth Finch" ja "Mida siit näha võib"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Mida siit näha võib

Autor: Mariana Leky
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Ma olin veendunud, et satun raamatut kätte võttes vaimustusse. Teadsin raudselt, et see mulle tohutult meeldima hakkab. Olin kindel, et see on just see mida vajan ning sellest saab minu üks lemmikutest. Lugedes veel kiitusi raamatu kaantel, et lugu on helge, päikeseline, muinasjutuline ja tõeline hea tuju pomm ning imeliselt kaunis ja sügavmõtteline -- olin vasikavaimustuses juba enne lugemist. Olin nõus raha mängu panema, et meist saavad suured sõpsid, sest kirjelduses ja arvustustes vajutati just õigetele sõnalis ja tundelis nuppudele, mis mind meelitaksid. Juhtus aga nii, minu tähelikuks šokiks, et mulle teos tegelikult ülemäära ei meeldinudki. Algselt olin hämmingus ja õnnetu. Siis püüdsin sellest lihtsalt läbi närida ja lõpuni jõuda. Mis juhtus? Teoorias oli raamat kõike mida tahtsin ja enamat. Tulemus oli, aga natuke sunnitud, elukauge, kummaline, võõrastav, näpuga vibutav ning tekst ülekoormatud proosalisusega ning ülepunnitatud, et näidata, oih, vaata, kui maalilist sõnade kasutus ma oskan viljeleda -- selle asemel, et mõjuda orgaaniliselt ja ehedalt. Ja niimoodi ma siis istusin õhtuti ja püüdsin enda ebarealistlike ootuste ja tulemuse vahal rahu sobitada. Kusjuures, tegin nädalase puhkepausi antud loo lugemisse, sest pettumus ja nõutus vajas korraks eemale astumist. Tagasi tulles, ei olnud emotsioonid muutunud.

Samas, ei saa kohe kindlasti väita, et teosel ei oleks oma võlu või on selle populaarsuse fenomen kuidagi mõistetamatu. Jah, üpris selge on aru saada, mis on need erilised komponendid, mis raamatu esile tõstavad. Pigem on tegu kokteiliga mitmetest detailidest, mis mageentilise reaktsiooni esile tõmbavad. Idülliline lapsepõlv ja melanhoolne tagasivaade. Loos on äärmiselt värvikaid tegelasi, kelledel kõik oma erilised ja esilekerkivad kiiksud, iseloomuomaduse, mis kohati üle võlli, kuid, mis laiemasse õhustikku ideaalselt passivad. Kõigil neil karakteritel on oma rõõmud, hirmud, kahetsused ja eesmärgid, mis kombineerituna teiste ümberringsete isikutega moodustavad sigri-migri terviku, õhutades üksteist veelgi enam esile tõusma ja oma eripäradega silma paistma. Kõik nad võimestasid üksteist, tõmbasid tagasi ja upitasid kõrgustesse. Eriti meeldejäävad olid vanaema ja Optik, kes tundusid kui päris inimesed, joonistudes välja autentseteks, kuid ka sümpaatseteks. Optiku aastakümnete pikkust sisemist võitlust, tunnistamaks oma tundeid, oli üheti kihvt, kuid nukker jälgida. Mehe lõpetamata ja edasi andmata kirjades oli midagi humoorikat ja heldima panevat. Paari suhte kulminatsioon ja viimased hetked oli hiilgav tagasihoidlik tundetorm. Tegelaste vahelised seosed ja sided võisid olla küll argpükslikud ja põgenevad, nagu peategelase isa suhtumine oma peresse, või koer Alaska, kes oli alati kohal, alati olemas, alati toeks oma vaikse turvatundega --  ühist oli neil see, et kõiki oli näha ja katsuda. Suhete rägastik oli tihedalt põimunud pisikese kogukonna ning kohaliku looduse ja paikadega. See sümbioosne ja solidaarne võrgustik oli üks loo põhi tõmbenumbritest. Kuid mitte ainult.

Tegu on raamatuga, mis kasutab maagilist realismi, žanri, mis minule iseäranis peale ei lähe, kuid võib õigesti kasutades isegi kõige tavalisema asja erakordseks muuta. Kahjuks, ei tundnud ma, et seda võtet oleks piisavalt rohkelt käiku lastud, et see pidevalt kuklas viibiks ja mitte ehmatusega meelde ennast ei tuletaks, kui midagi reaalsele elule vastupidiselt maagiliselt seletamatut juhtus. Seega, paistsid seigad, kus midagi kummalist aset leidis, kuidagi kohatuna, nt kui vanaema kandis Luiset mitu päeva järjest süles. Põhjus, aga oli vast raamatu üks ootamatumaid ja kurblikumaid, kuid efektsemaid ning emotsionaalsemaid hetki. Algusest peale on selge, et keegi peaks kohe surema, kuid valik langes isikule, keda esmapilgul ei tajunud ohvrina, kuid kes mõrumagusalt andis obaduse kõhtu juba esimestes peatükkides ning kelle saatus mõjutas kõike ülejäänut, mis raamatus aset leidis. Vot see oli üks mõjus ja narratiivselt geniaalne lüke. Kuigi iseäranis läbinähtav, kui järele hakata mõtlema, teades esimestelt lehekülgedelt, et keegi on lahkumas. Tragöödia tõi küla elanikud veelgi enam kokku ja tegi nad lähedasemaks, mis andis fooni kogu loole. Üleüldse oli teos osav delikaatsete teemade nagu elu ja surm ning maha jäänud või alati su kõrval olevate kallite inimeste loomulikus ja südamlikus kirjeldamises. Kõik on eluratta osa, mõned astuvad maha, teised astuvad peale.

Loo suurimaks pidurdajaks paigutus ennast peategelane Luise, kellega oli mul võimatu kontakti luua. Ma ei mõistnud teda, ta oli kuidagi kauge ja lihtsalt eksisteeris. Mis teda eriliseks tegi ja hallile olemusele värvi heitsid olid koloriidsed inimesed tema ümber. Luise oli kuidagi igav ja iseloomutu. Teda sai defineerida läbi teiste tüdruku ümber. Isegi tema romantikaliini paariline tehti ekstra ebatavaliseks, et naine nii plass ei paistaks. Loomulikult, oli mees nägus ja Jaapanis elav munk...?! Luise armus temasse esimesest silmapilgust, tekkis selline väidetav hingeline side ja, vot, milline tõbras, ei kukkunudki mees kohe naise ette põlvili ning vandunud igavest truudust. Siga selline! Kui ebaaus! Luise on ju jumalik. Vähemalt nii sisemiselt vast arvas Luise ümbruskond. Naine tõmbas oma tühja olemisega kogu süžeed alla ning mõjus kui telliskivi nööriga kaelas. Ta eksisteeris vaid, et tema ümber olevad inimesed oleksid veelgi silmapaistvamad, nagu üks laiuv tühi auk keset teed. Luise suutis mingi hetk viivudeks ka kõik teised tegelased kuidagi tüütuks teha. Oleksin parema meelega lugenud raamatut mille fookuses vanaema ja Optik. Vat see oli aeglase intensiivse põlenguga leek ja tipp-hetkeks võrratu nagu säraküünal. 

Teose proosa oli, lisaks, minu jaoks natuke liig. Jah, see oli ju lilleline, elav ja kujutusvõimerikas, kuid arvestades, et peategelane mind külmaks jättis, siis ärritas ülekoormatud tekst veel enam, sest tundus, et see püüab kompenseerida karakterite ja süžeelisi puudujääke. Katta neid magusa glasuuriga, kui kook seesmiselt ise natuke läbimõtlematu. Igatahes, olin pettunud. Aga eks see kõik maitse asi, sest raamatu populaarsus ja imetlemishordid räägivad enese eest. Ma ei ütle, et loos ei olnud hiilgavaid aspekte või idee kuidagi jama, kuid ma tõesti ei suutnud end lasta kaasa haarata ning ei saanud reklaamitud kogemust, et see on tõeline maiuspala kellelegi, kes tahab helget ja imelist lugemiskogemust.

------------------------------------

Pealkiri: Elizabeth Finch

Autor: Julian Barnes
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord juhtub, et on keeruline lõplikult selgusele jõuda, kas midagi meeldis või ikka ei olnud minu maitsele. Antud raamat on ideaalne näide millestki, mis paneb endas, teistes ja kogu maailmas kahtlema -- oli hea, aga ei olnud ka. Ta on kindlasti oma kontseptsioonilt, ülesehituselt ja realiseerimiselt eksperimentaalne. Selline segapudru ilukirjandusest ja aimekirjandusest, kord narratiivne, kord ajalooline essee. Siis nagu kellegi päevik, järgmine hetk nagu biograafia laadne. Ka süžeeline pool on standardist kaugel, sest kuigi toimub areng -- leidub alguspunkt ja kulminatsioon -- ei toimu füüsilises mõttes mitte midagi erilist. Tegevus leiab aset pigem mentaalses maailmas -- ühe mehe peas, kes püüab sisse kaevuda ühe naise pähe. Põhimõtteliselt, kogu loo võib koondada järgnevasse: peategelasele intrigeeriv õppjõud sureb ja jätab talle kogu oma loomematerjali; mees uurib neid dokumente, märkmeid ja kirjatükke, püüab naisest sotti saada ning lõpuks otsustab, et armastas toda platooniliselt. Mitte südamed ei leidnud teineteist, vaid ajud leidsid üksteist. Ei ole just eriti põnev, kui loole niimoodi laias laastus ja ilustatama otsa vaadata. Ja kui aus olla, siis ei olnud minu jaoks ei Elizabeth Finch, kui peategelane, Neil, just eriti erakordselt paeluvad isikud. Intellektuaalid, kes olid jube tähtsad ja teistest üle targutajad. Kauged isikud, kelledega mul oli keeruline mingit kontakti saavutada. Natuke igavad.

Loole ei ole aga mõtet läheneda sirgjooneliselt ja vaadata vaid seda mis on esiplaanil, sest seal leidus hulgaliselt meta tasandit mida lahti mõtestada. Kuidas inimesed üksteist mõjutavad, mis muljeid jätavad ja kuidas n-ö ahelreaktsioon mõttemallide muutmises toimub. Õppejõud omavad meeletult mõju õpetatavate suunas ning üks isik võib oma filosoofiaga kedagi teist fundamentaalselt kõnetada. Eks meil kõigil on koolist või ülikoolist meeles see vähemalt üks õpetaja, kes mingil viisil meil siiani meeles ning kellelt me teadlikult või alateadlikult oleme käitumist, ideid, arusaamu, vm üle võtnud või äkki isegi hoopis vastandunud. Elizabeth Finch on just selline fenomenaalne eeskuju Neilile. Pool naise võlust oli tema avalik isiksus, teine pool aga salapära naise eraelu ümber. Kohati oli ilmselge, et miks mees sellist fastsinatsiooni oma õppejõu suunas tunneb, kuid, teisalt, tundus tema huvi natuke üle kinnisidee piiri. Viimast sellepärast, et minimaalselt jagati raamatus infot mehe enda elu kohta, mis oli aga ilmselgelt tahtlik valik. Jah, mehel olid lapsed ja ta oli lahutatud endine näitleja, kuid tausta pakuti piskuga, mis tegi Neili huvi naise vastu tsipake ülepaisutatuks ja mitte tervenisti orgaaniliseks ning veenvaks. Raamatu A ja O oli Elizabeth Finch ning see väljendas ennast kõigis valikutes, nii tekstilistes kui narratiivsetes. Mees peategelane oli peaaegu, et valgest lehest funktsionaalse eesmärgiga vahend, mille kaudu naist esile tõsta ja müstifitseerida. Neili imetlusele vastukaaluks, mulle väga meeldis, kuidas üks teine endine üliõpilane andis enda perspektiivi ja igati asjakohast kriitika naise suunas. Nt oma aine ("Kultuur ja tsivilisatsioon") raames rõhutas õppejõud põhjalikkust, kuid rääkis suuresti vaid teemadest, mis talle endale olulised, vältides tänapäevaseid käsitlusi. Igal asjal on just nii palju vaatevinkleid kui on vaatajaid ja, et autor seda tunnistas, oli kiiduväärt. Isegi kui ta kritiseerijat teatud nurgalt pigem ise laitis ja talle n-ö trolli imidži juurde kleepis. 

Ootamatu ja huvitav aspekt raamatus oli süžeed keskelt pooleks lõikav ajalooline essee, mille kirjutas Neil, kui avastas, et Elizabeth Finchil endal oli omamoodi kinnisidee Julianus Apostataga. Nimelt ei suhtunud naine soosivalt millessegi, mis kaasas endas sõna või mõtet "mono". Kaasa arvatud ka monoteism, ehk siis usk ainsasse jumalasse. Naise arvates oli suur traagika kui kristlus võttis domineeriva rolli ja Vana-Rooma jumalad kaotasid võimu. Julianus oli see, kes püüdis kristluse leviku võidukäiku ümber pöörata ja tagasi polüteismile suunata, ja oleks ehk oma eesmärgis õnnestunud, kui ta ei oleks nii noorelt surnud. Naise arvates oli monoteismile üleminek see, mis maailma enam vähem pekki keeras. Vähemalt sellelt kursilt, mis vastas naise väärtustele, milleks nt multikultuursus. Vot need ajaloolised, religioossed, kultuurilised, kirjanduslikud, jne aspektid olid need, mis mind teose juures paelusid. Elizabeth Finchi monoteismi teooria oli huvitav, naise lähenemised teatud teemadele olid põnevad ning mulle väga läks peale see Julianuse eluloo ülevaade. Kõik see oli palju huvitavam kui Neil ja naise võimalik salapärane suhe või põhjus, et miks ta kunagi ei abiellunud, vm. Nagu mees oli vahend Elizabeth Finchi esiplaanile upitamiseks, toimis naine samalaadselt Julianusele ning kogu ridadevahelisele filosoofilisele poolele raamatust. Kõike ohtrat mida oleks võinud lugemise jooksul arvatavasti veel märgata ja lahti pakkida ma täienisti tabada vast ei suutnudki. 

Tegu on väga originaalse kontseptsiooniga teosega, mis vajab aktiivselt teadvustamist kui midagi ebastandardset, sest muidu võib ta mõjuda tükeldatuna ning tempo ebaühtlus toimida kui järsk pidur ning siis jälle unelev kulgemine. Raamat jagunes kolmeks osaks, narratiivne esimene osa, mis on nagu sissejuhatus, essee ports, ja siis narratiivne teine osa koos kulminatsiooni laadse seisuga ja järeldusega. Ega mingeid maailmaraputavaid tulemusi või eneseleidmist või suurte saladuste avaldamist ette ei tulnud. Vähemalt minu, kui lugeja, mõjutamises mitte. Mis oli, arenes ja selgus, leidis kõik aset suuresti peategelase mõtetes. Naisel oli mehele tundub, et positiivne mõju, kuid mitte kõik ei jaganud Neili vasikavaimustust. Huvitav oli tühistamiskultuur kaasamine süžeesse, kus naise arvamus võetakse kontekstist välja ning algab tema kustutamine, diskrediteerimine ja inimjaht. Kuidas see olukord omakorda Elizabeth Finchi mõjutas ning mis efekti tema mõttetöösse tõi oli ka jälle huvitav nurk raamatu mõjutamiste eri dimensioonide illustreerimises. Inimesed on omavahel seotud, iga kontakt omab tagajärgi ning jätab märgi, mõni enam ja pikemalt, mõni vähem ja lühemalt. 

Aga kas mulle siis ikkagi raamat meeldis või ei meeldinud? Ehk võib öelda nii, et ma kindlasti ei kahetse teose lugemist ning selles leidus huvitavaid, uuenduslikke ja kaasahaaravaid aspekte. Samas, tohutult keeruline oli kuidagi ennast tegelastest suurel määral hoolima panna -- nad jäid kaugeks, võõraks ning kohati tundus, et teose eesmärk oli vaid autori oskuski demonstreerida, filosofeerida ja unikaalset lähenemist esitleda. Igatahes, vist ikka meeldis. Või... ah ma ei tea.