Laupäev, 6. august 2022

Teater: "Kuninganna ja Viinakurat"

Tervitus!

Jälle suveteatrit.

Pealkiri: Kuninganna ja Viinakurat (Käsmu Meremuuseumi õu)
Teater: Nuutrum
Lavastaja: Jaanus Nuutre
Näitlejad: Merilin Kirbits, Merle Palmiste, Amanda Hermiine Künnapas, Siret Tuula, Tanel Saar, Miika Pihlak, Jaanis Valk
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 22.07.2022
Millal nähtud: 28.07.2022
Minu hinnang: 3/5

Ideaalne asupaik, nii füüsilise keskkonna kui süžee poolest, et ellu äratada üks 1933. aasta suvepäev rannakülas, milles elu keerleb ja inimesed maadlevad siiani salapiirituse kuldajastu tagajärgede ning selle lõppemisest tingitud ebakindla tulevikuga. Etenduse juures oli A ja O toimumiskoht, kus n-ö lava moodustavad pool Meremuuseumihoonest koos veranda, akna ning tagatrepiga ja pool aeda koos paadi, lillepeenra, puu duo ning rohealaga. Omajagu on tegemistesse kaasatud ka nende vahel taustal asuv tükike rannariba ja merd. Võrratu lavaline lahendus, mis suurepäraselt kasutab dünaamiliselt, autentselt ja efektiivselt ära sobilikku ruumi, et lugu jutustada ning vaataja tähelepanu köita. Visuaalne mõju sellele lummavale vaatele oli nagu rusikas kõhtu. Ootamatud lisategelased näidendis oli linnud, tundus, et suuresti räästapääsukesed, kes tüki jooksul pidevalt siit sinna ja sealt tänna lendasid, vahepealt täitsa madalalt ning näitlejate ja publiku nina eest. Nende mänguline ringiliuglemine tõmbas kohati rohkem tähelepanu, kui see, mis süžees hetkel toimus. Nad olid tohutult vahvad ja andsid selgelt mõista, et inimesed ei olnud teatrisaalis, vaid lindude loodusterritooriumil -- meie oleme külalised ja piirkonna bossid ei lase oma tavalist askeldamist kahejalgsetel segada. Aga kas peamine põhjus -- näidend ise --, miks seda võluvat paika külastada, oli tasemel ümberringse pakutavaga? Oli ja ei olnud ka. Ootused olid tsipake kõrgemale aetud, kui lõpptulemus pakkus, kuid alandades tavapärast kriitikataset kontekstiga passivamaks, siis on tegu igati soliidse suvelavastusega. Nood ei peagi olema ju geniaalsed, kontideni kaevuvalt sügavmõttelised, elumuutvad ja süžeelised gurmeeroad. Mõnikord on sobilik suviselt kerge roheline salat portsjoni kodumaa kalaga ja mullitava öko limonaadiga -- just sedasi kirjeldaks antud tükki. 

Merle Palmiste on imeline. Ta on karismaatiline ja kaunis naine, kes ükskõik millises rollis, tagasihoidlik või ekstravertne, alati silma jääb. Seal ei ole eriti midagi ära teha, et naine tähelepanu ei tõmbaks. Kui kehastatav karakter on veel ekstra tugeva kohalolekuga, siis on mõnikord võimatu millelegi või kellelegi muule keskenduda. See n-ö võime võib tulla kasuks, kuid võib ka süžee sujumisel pärssivaks saada. Antud tükis haaras naise tegelaskuju, Virtin, kohati liiga laiaulatuslikult ja kõikehõlmavalt kogu fookuse endale. Mitmed tegelased muutusid plassiks tema kõrval. Kõigil oli oma säramishetk, kuid Virtin helkis kogu lavaloleku vältel. Ta paistis olevat alati sammu võrra teistest ees. Sellejuures oli üllatav, et tema ei olnud ei Kuninganna ega Viinakurat, keda näidendi pealkirjas mainitakse. Naine oleks passinud mõlemat tiitlit kandma ning mõjus hulga prominentsema tegelasena kui need, kes neid nimesid omaks pidasid. Pigem oleks võinud tiitel viidata krapsakale daamile, nt "Virtin ja sõbrad", "Ülelinna Virtin", "Virtin teab vastuseid", "Virtin paneb rattad käima", jne. Kas see oli probleem, et karakter nii palju tähelepanu sai? Ei, üldsegi mitte, sest naine oli intrigeeriv, muhe ja sümpaatne tegelane. Kuid teised kippusid varju jääma. Isegi need, kellede ümber süžee eeldatavasti põhifookusena pidi keerlema. Kui juba Kuningannast ja Viinakuradist juttu, siis mõlema portreteerimine oli kümnesse ja igati eeskujulik. Merilin Kirbits mõjus kui madu puuris, kes on valmis ründama, salvama ja tapma, peaasi, et minema saaks. Paradoksaalselt, ta ei jätnud muljet kui südametu ja üdini pahatahtlik naine, vaid keegi, kes oli nurka surutud ja valmis ründama enesekaitseks, et põgeneda. Näitleja esitas naise närvilist, ärevat, agressiivset ning kannatamatut energiat suurepäraselt. Tanel Saar näeb välja nagu üks klassikaline kurjade kavatsustega pahalane. Näeb ju! Ka tema sai Viinakuradi esitamisega kiiduväärselt hakkama. Salakaval, halastamatu ja enesekeskne ning tohutult osav manipuleerija ja moosija, kui olukord seda vajab. Mees oli otsekui vastand Kuningannale, Hildale, kes kandis oma emotsioone ja viha välispidiselt, Viinakurat, Arnold, aga hoidis kesta vaoshoituna, kuid sisemiselt pulbitses anastajalikust energiast. Siiski, Merle Palmiste suutis mängida mõlemad vaevatult üle, oli valjem, tähelepanu köitvam ja imposantsem. 

Lugu ise on suunatud erinevatele tohuvabaohu sigimise sagimise olukordadele justkui ühe päeva jooksul (oli nii? jäi segaseks), mis saab alguse sellest, kui Virtin leiab rannast pekk-konteineri salaviinaga. Esimene konfliktipunkt tükis on seotud sellega, et mida erinevad tegelased soovivad selle miniaardega teha. Kes tahab jätta alles, et raha sellelt teenida, kes tahab ametivõimudele üle anda. Teine vastuolude sünni allikas on karakterite omavahelised seosed ja suhted. Smugeldamisele joone alla tõmmanud Käptn, ei soovi enam oma endise semu, Viinakuradiga, tegemist teha, kuid võlg vajab maksmist. Manona, Käptni naine, vihkab elu n-ö tsivilisatsioonist eemal ja ei kannata Virtinit. Käptni tütar, Reene, tuleb koju suure elumuutva murega, mis sunnib isa kuradile taas sõrme andma. Noor piirivalvur, Karl, kelle vend tapeti salapiiritust vedavate kriminaalide poolt, armub Reenesse, on lähenemas kokkupõrkele Viinakuradiga ning peab silmitsi seisma leitud konteineri tekitatud moraalse lahkheliga. Loomulikult, on Viinakurat ja Kuninganna pealekauba vaenlased, kellede vahel on mitu kana kitkuda. Ja veel ootamatud suhteniidid, mida ei pea siinkohal veel avaldama. Teisisõnu, plahvatusohtlikke kokkupuuteid leidub hulgi ning mitmed neist süüdatakse. Etenduse juures on tegu otsekui situatsioonidraamaga, kus üks tegelane tuleb, teine läheb, kolmas kohtub neljandaga, viies esimesega, jne ning kõikidest neist kontaktidest kas lahenevad konfliktid või visatakse õli tulle. Lõpuks jõuavad kõik malendid ühel ja samal ajal ühte ja samasse paika ning tulemus on... mitte nii jõle ega katastroofiline?! Lõpp üllatas, sest pauk ei olnudki nii karm ja tekkis õlgukehitamise tahtmine. Liiga kärmelt, liiga libedalt toimus otsade kokkutõmbamine -- haripunktile eelnenud pingekruttimine oli soliidne, kuid kulminatsioon ise tsipa kesine. Samas, ei saa kuidagi väita, et üks ilus lõpp-punkt suveetendusele ei oleks pea igas olukorras alati tervitatav. Kes ikka tahaks juulikuus muserdust tunda.

Süžee tutvustas ja kaasas tõesti heldelt erinevaid liine ja teemasid, kuid, kahjuks, ei saanud kõik need piisavalt katmist või arendust. Enim poolküpseks jäi Reene ja Viinakuradi seoses, mis tundus ülipõnev ja ebameeldiv, kuid mis visati kuuma kartulina õhku ja lasti jahedana maha potsatada. Kuidagi puudulikuks jäi, lisaks, kogu salapiiritusega seotu. Teema oli ju kõige toimuva impulsiks ja tegelaste saatuste vallandajaks, kuid kas sai midagi asjalikku teada selle toimimisest või ajastust üldiselt, siis tegelikult mitte. Jah, oli juttu Krönströmist ja peidetud kuld oli intrigeeriv kõrvalliin, kuid võttes arvesse kõiki teisi tutvustatud alateemasid, siis jäi salaviin, kui üks loo pidepunkt, kaugele tahaplaanile. Selle käsitlus tundus nii must-valge. Iseenesest ei olnud selles midagi halba, et fookus oli pigem suhterägastikul tegelaste vahel, kuid õhkkonna ja tausta loomisel ei saa ainult lootma jääda hiilgavale toimumispaigale. Huvitav oli ridade vahelt saada vihjeid elule 30ndatel Eestis üldiselt, nt I Maailmasõja põgusad jääknähud, valitsuse korrumpeerumine, sest Viinakurat hoidis inimesi rahaga lõo otsas, noorte, nagu Karli, usk ja üdini lojaalne suhtumine oma riiki ning ametisse, erinevad haigused nagu tiisikus, mis tänapäeval enam ei ole aktuaalsed, jne. Selliste teemade sisse pikimine oli tohutult paeluv. Siiski, pidev siia-sinna jooksmine, kuid limiteeritud suure tähega tegutsemine, paistis silma. Süžee oli pealtnäha pidevas liikumises, kuid tegelikult leidis reaalselt aset vähe. Seda peideti nutikalt pideva uksest sisse, aknast välja, paadi siss, rannalt välja ringi jooksmisega. Tegelased ilmusid lavale, siis kui neid vaja oli ja sedasi mitu-mitu korda, edasi-tagasi. Iseasi oli, kas selline eklektiline tulemine-minemine näis loomulikuna ja loogilisena. Süžee juhtis tegelasi, mitte tegelased süžeed. Viimane variant, tavaliselt, on kõike edukam viis orgaaniliselt mõjuvat lugu jutustada.

Olgu kriitika, mis ta ka ei ole, kuid silma paistis tükk veel mitme muu aspektiga, seda positiivselt. Kostüümid olid kaunid ja jätsid äärmiselt ajastutruu mulje. Detailsed, eristuvad ja ehedad. Suur kiitus selle eest! Meelde jäid, lisaks, Miika Pihlaki ja Siret Tuula etteasted. Esimene mängis särasilmset, naiivset ja poisilikku piirivalvurit, kelle jäika arusaama õiget ning valest oli huvitav jälgida. Kas ta suudab lõpuni ühte joont hoida? Isegi kui kellegi kalli elu on ohus? Mehe vormiriietus tundus, et on kuskilt muuseumieksponaadist leitud -- paistis päriselt nagu midagi, mida kandis kunagine riigiteenistuja 30ndatel. Siret Tuula esitles kapriisset ja õnnetut noort abikaasat, kes on lohutust leidnud alkoholipudelist. Tema purjus dramatiseerimise tipphetk oli kindlasti ka üks näidendi meeldejäävamatest momentidest. Tasub loota, et preili pepu väga ei külmetanud, sest ilm oli üllatavalt üpris jahe, isegi sissepakitud tihedas soojas tuulekaitseriietuses. Nalja tegi naise tiraad ja efektne lõpp-punkt minema silkamisel publikule raudselt. Õhku tekkis kohe elevust. Ja, enne kui unustada, siis hiilgava rolli tegi kõigile lisaks kohalik Iiri setter, kes küll tükis osa ei omanud (kuidas see küll kahe silma vahele jäeti?!), kuid sellist üleolevalt ja elegantselt hooletut ülbikut, kes viskab õndsalt magama keset kohviku järjekorras olevate inimeste massi, ei leia iga päev. Äraütlemata vahva vend (või tüdruk?) oli! Vot sellisel nunnude loomadega seotud noodil lõpetame. Alustasime pääskusestest ja tõmbame kardina kutsudega. Ja tükist? Tore oli, ei midagi enneolematult vinget, kuid mõnus suveetendus igast küljest.

Neljapäev, 4. august 2022

Raamat: Noortekate eri "Keegi teine" ja "Äralubatud"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Keegi teine
Autor: Liina Vagula
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 2.5/5

Loen suurima hea meelga noortekaid, sest žanr annab võimaluste tõesti andekatele autoritele tõesti vahvaid raamatuid välja anda. Aga mõnikord on nendest läbisumpamine vaevarikas, sest kurnav on lugeda noortest, kellest jäätakse mulje kui enesekesksetest, tujukatest, dramatiseerijatest ning mina-ja-maailm tüütutest teismelistest. "Vaene" (sarkasm) Eliise, kas tõesti on nii õudne, kui ema julgeb uue kaaslase leida, püüab eluga edasi minna ja ihkab õnnelik olla? Kallis Eliise, ära vingu koguaeg, leia omale hobi, naudi noorust, õpi maailma tundma, võta kaunist ajast viimast või mine tööle ja õpi milline tegelik elu on, mitte suunates oma energiat pidevalt ema kallal hädaldamise nimel. Naise vastu, kes talle mugavat ja tegelikult kena äraelamsit võimaldas. Aga keegi ei mõista ju "vaest" (sarkasm) Eliiset. Ja boyfriend ka petab, sest tüdruk nägi teda põgusalt teise tüdrukuga koos. Sest, noh, kui sa ainuüksi kellegi teisega räägid, siis on ju see kohe kõrgetasemeline reetmine. Oeh, on võimalik olla rahulolematu ning emotsionaalne tiinekas ja mitte mõjuda kui ärahellitatud jõmpsikas, kes ainult enda peale suudab mõelda. Ma ei olnud Eliise fänn.

Võtan nüüd peategelase suhtumise üle ning pööran selle tema vastu, et veidike veel oma frustratsiooni välja elada. Eliise, sa rändasid ajas, mis peaks olema nii tohutult mega giga tähendusega füüsiline, keemiline, bioloogiline ja mida kõike veel saavutus, mis muudab maailma, ning ainuke asi millele sa suudad fokuseerida on see, et kas tõesti Henri pettis?! See on üks põhimure?! Kohati tundus, et muust ei saanud lugeda, kui mida ikka poiss tegi ja miks ja mida ta mõtleb ja, oi, kuidas see vaevab. Kuid see olukorra tõsiduse adekvaatselt triljoniga mööda mõistmine oli omane vist perele geneetiliselt, sest tüdruku tädi, kellele too oma saladuse paljastab, küsib esimese küsimusena... Nii, mõelge, et selline uskumatult võimatu asi juhtub nt teie sõbraga ja kujutage ette, et mida te kõik võiksite tahta teada saada tuleviku kohta. See kõik on käega katsutav, küsimise vaev. Ja mida tädi uurib? "Kas mul tulevikus oma kutt on?" Okei, on inimlik endale pakilisi teemasid esimesena adresseerida. Äkki järgmine küsimus on midagi tõsiseltvõetavat. Nt, ma ei tea, kas riik veel eksisteerib, kas maailm on pekki minemas, kas tulemas on tuumasõda, kuidas ajaliikumise fenomen üldse võis juhtuda... Ei, nad räägivad tühjast-tähjast paar minutit ja lähevad siis... magama. Tädi, sa said just teada, et ajahüpped on võimalikud ja su õetütar on tulevikust, kuidas sa saad rahulikult põõnama minna?! Kus on kõik eksistentsiaalsed dilemmad, mida see kaasa toob?! Miks on Eliise mured pigem see, et ta on sunnitud kassettidelt Terminaatorit kuulama (noh, vana bänd ju) ja Taukarit ei saa. Tegelaste reaktsioonid ja käitumine sellele ulmelisele sündmusele ei olnud kaugeltki usutavad. Ma annan alla. 

Oleme, aga positiivsed, sest loo säravaim täht ei olnud "vaene" (sarkasm) Eliise, vaid tema ema Klaarika. Raamatus saavad mõlemad enda vaatevinklist lugu jutustada ning mulle väga meeldisid naise peatükid. Ta mõjus tasakaalukalt, tundeliselt, muserdatult, lootusrikkalt, hoolivalt, sihitult ja kõiges ootamatult ehedalt. Naise mõtteid oli meeldiv lugeda, temaga oli kerge kontakti leida ning ta oli sümpaatne. Kuigi ta käitus samalaadselt pealiskaudselt oma nooruspõlves ühe kutiga nagu tütar, siis moodustatakse süžees täisring. Oli äärmiselt nunnu ja nutikas naine taas minevikuga kokku viia. Siinkohal tekkis loogikaauk minu teooriass, et kas Eliise ikka tegelikult läks ema kehasse tolle lapsepõlves ja ei kujutanud seda kõike lihtsalt enda pea raamides ette? Tundus põnev idee, et loole sügavust lisada ning diskussiooni tekitada. Kui need reaalsused aga ühildati, siis kaotas mõtterännak usutavust, sest minevik ei olnud versioon sellest tüdruku peas, vaid just see variant, mis kunagi tegelikult aset leidis. Samas, pani mind kalduma pigem Eliise kujutelma poole taaskord tõsiasi, et see ei ole grammigi usutav, et tütar võttis ema elu üle, koos kehaga ja suutis ilma kellegi kahtlusteta, suurte prohmakateta või teadmatusest tulenevalt mingit umbusaldust tekitada. No ei olnud tõenäoline. Nt kui ise läheksin ema asemel tema kooliaega, siis ma arvan, et esimese minuti jooksul teeksin end lolliks, sest ei ole tema ning ei ole võimalik teadmisi ja tegemisi üks ühele ilma möödapanekuteta üle võtta. Ei ole kujuteldav, et saaks vältida konflikte öelduga, käitumisega, harjumustega, jne, millega ei olda kursis.

Kokkuvõttes, peab tunnistama, et tegelikult oli raamatu idee põnev ning sõnumid olid selged ja arusaadavad, kuigi üpris lihtsustatud. Lugemine oli ladus. Hea doosi sai ka kunagist nostalgiat, sest 90ndate algust mäletan minagi. Santa Barbara ja viilutamata leib tõid tagasi meeldivaid mälestusi. Siiski, kaheldava väärtusega on loo ulmeliste elementide usutavus ja nendele reageerimine. Ja, nagu vist juba teravalt kommunikeeritud, ei meeldinud mulle Eliise. Me lihtsalt ei vaibinud (mu uus lemmik sõna).


------------------------------

Pealkiri: Äralubatud
Autor: Reeli Reinaus
Kirjastus: Ronk Ronk
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Olen ise ka üllatunud, et see raamat mulle täitsa passis. Alustasin lugemist teatud eelarvamusega ja valmisolekuga suruda end loost läbi vastu tahtmist, kuid, vot, ei kujunenudki kogemus ebameeldivaks. Noh, olgem ausad, tegu ei ole mingist küljest väärtkirjandusega, kuid täitsa kaasahaarav ning omamoodi originaalne oli ta küll. Noortekad kipuvad olema suuresti klišeepesad, mulle just vastumeelsete klišeede poolest, ning eriti olen seda, kahjuks, märganud Eesti autorite loomingu juures. Antud loos ei saadud üle ega ümber neist tüüpilistest valikutest, kuid süžee mõjus värskena ja teistsugusena ning mõnes kohas isegi lükati mingeid klišeesid ümber. Nt äärmiselt tervitatav oli lugeda, kuidas noorte vanemad olid osa loost ning suhted ema-isa ja laste vahel ei olnud negatiivsed. Otse vastupidi, perekonnad olid toetavad ja laste jaoks vaimselt ning tegudelt olemas. See on üpris ebatavaline noortekate hulgas, sest pigem on vanemad lugudes pea üldse mitte eksisteerivad või siis on põlvkondade vahelised suhted ikka täitsa käes ära ja kreenis. Reaalsust see ju, aga ei peegelda, sest konflikte on alati, kuid no ei ole ju teismeliste ja ema-isa suhted alati metsa poole. Minul küll ei olnud. Seega, meeldiv on lugeda, et autor otsustas tüütust stambist välja murda ning luua süžee, kus peredes on õhkkond positiivne. 

Ja suhted ei olnud soojad mitte ainult sel tasandil, vaid mõnus oli lugeda sõprussidemetest, kus eesmärgiks oli üksteist aidata ning lähedastele olemas olla. Teismelised semud ei ole alati ainult endale mõtlevad ning jalga laskvad, kuid asjad tõmbavad keeruliseks. Noortekate klišeede hulka kuuluvad ka tihedad näited toksilistest sõpradest ning pealiskaudsetest tutvustest. Mulle tohutult meeldis, et antud loos ei andnud keegi kohutava situatsiooni eel alla. Võõrad ja omad tulid kõik kokku, et püüda lahendada kahe poisi eluohtlikku olukorda, võttes riske ja mitte taganedes. Ja, mis veel, inimesed uskusid üksteist, isegi, kui seletused ei olnud tõsiseltvõetavad. Sellised, peaaegu, et tervislikud suhted, abivalmidus ning toetumine üksteisele, oli antud raamatu üks silmapaistvamaid elemente. Erlendi sugust sõpra tahaksid vist kõik, Liisbeti sarnast girlfriendi või Rasmust boyfriendina, ja Vika laadset tuttavat, Sergei suhtumisega venda, jne. Probleem, millega noored silmitsi seisid, ei olnud lihtsate killast ning olukorrast pääsemistee oli ebaselge ja enam-vähem ehkupeale minek. Ehk siis, oli kogu abivägi igati oodatud! Natuke võib nokkida selle kalla, et kas tõesti oli armastus (?) või siis soov abistada nii suur, et üks tegelane, teadlikult, oli valmis enda tapmisega riskima. Tundus naiivne ja lapsik suhtumine, sest nad vaevu tegelikult tundsid teineteist. Ja, ei, mõned nädalad koosveedetud aega ei ole betoonitugevusega baas ja vundament teise nimel suremise jaoks. Siinkohal jälle kiitus julge otsuste eest mõni suhe võikalt hävitada (Heleeniga), et ohtlik reaalsus mõjuks autentsemalt.

Idee keskseks konfliktis oli põnev ning midagi, mis mu lugemisajaloo jooksul, ette väga tulnud ei olegi. Saatanale äralubatud lapsed ning nende meeleheitlik võitlus lähenevast hukust pääseda, oli kaasahaarav ning samm sammult pingeid tõstes kulmineeruv. Ma ei olnudki täitsa kindel, et kõik õnnestub ja terendab õnnelik lõpp, ning see on, taaskord, kiitus autorile. Kui sa juba ette tead, et midagi läheb nii või naa, siis ei ole teekond ja tulemus niivõrd rahuldust pakkuv. Üks hetk ei olnud ma, lisaks, enam kindel, et soovin, et nad pääseksid, sest asi kiskus üpris inetuks, kuigi, väidetavalt, oli kontrolli kehade üle võtnud deemon. N-ö "Selgeltnägijate tuleproovi" laadse situatsiooni ja raskekahurväe kaasamine oli, ühelt poolt, vahva, teiselt poolt, natuke liiga mugav. Seltskond, kes lõpuks jõud kokku koondasid ja "väikse väljasõidu" organiseerisid, oli kirju ja, kui eemaldada Saatan, siis oleks see ju olnud lõbus sõpruskonna seiklus Hiiumaal. Oleksin oodatud lõppmängus rohkem kirjeldamist ja infot, et mis toimus ja kuidas. See oli ju kogu raamatu tipphetk, kuid pigem mindi kergema vastupanu teed, öeldi ja ei näidatud. Kätšist ilmajäämine oli tsipake pettumust valmistav. Meeldivast poolest mainiks ära, et loosse pikiti sisse veel üks puänt viimases veerandis ning, kuigi, arvasin selle kärmelt ära, siis oli see asjalik lisa, et süžeed mitmekihilisemaks teha. Kõik ei ole alati must-valge ning ekspert manipulaatoreid ei tasu alahinnata.

Raamatusse oli alguses natuke raske sisse elada, sest lühikesed peatükid hüppasid ühest teineteisest eraldatud olukorrast ja tegelasest järgmisele, seletamata, et kes need tüübid on, mida teevad, kuidas on kirjeldatu looga seotud ja miks see info on vajalik. Kui toimuv üks hetk käima läks, ülevaade tekkis ja pusletükid arusaadavat pilti kokku hakkasid looma, siis ei olnud enam hektiline süžeed jälgida. Natuke kannatust oli vaja. Lõpuks läks peaaegu, et 500 lehekülge kiiresti ning hoogne teemaarendus aitas lehtede liuglemisele kaasa. Kokkuvõttes, võibki öelda, et olin meeldivalt üllatunud, et raamat suutis mulle positiivset elamust pakkuda ja ei vajunud teadatuntud tüütute valikute mülkasse, suutis olla omajagu uus ja huvitav ning ei pakkunud juba miljon korda loetut samas kuues. Jah, eks tal olid ka omad vajakajäämised, kuid see on juba iseenesestmõistetav.

Teisipäev, 2. august 2022

Raamat: Punane raamat sarja eri "Nekroloogiklubi" ja "Inimene helendavast klaaskastist"

Tervitus!

Lugemiskogemusi seekord.

Pealkiri: Nekroloogiklubi
Autor: Marcelo Birmajer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2017
Minu hinnang: 3/5

Ma ei tea, mida ma täpselt sellest raamatust ootasin, kuid see, mida sain, oli üks veidram lugemiskogemus üle pika aja. Lugedes sisukirjeldust, paistab esmapilgul, et tegu on armastuselooga rikka mehe ja tema silmarõõmu vahel, mille olemus ja kulgemine peegeldab Ladina-Ameerika telenovelasid. Draamaseriaali meenutas loetu kindlasti, kuid ma ei tea, kas keskset tundeliini päris armastuseks saaks nimetada. Kui sa avastad, et meheks on vanemapoolne kiimakott, kes "armub" (loe: tekib haiglane iha) 17. aastase mitte just kõige stabiilsema olemusega kaunitari vastu, ning mõlemad on tohutult ebasümpaatsed, siis on raske unustada ennast kunagiste metsikute rooside ja tahmanägude nostalgiasse, sest neist ei olnud raamatus halli haisugi. Seega, kes ootab roosat suhkruvatti, palun ärge oma aega raisake!

Prints valgel hobusel, Gerano, oli suht jälk. Mees, kes tundus üldiselt mõistlik ja asjalik, oli tegelikult õudne naistemees, kes magatas vist tervet Argentiinat (täitsa tõsiselt). See, iseenesest, ei oleks ju midagi hullu, kui kõik osapooled sellega päri. Kui see "äss issi" aga teismelist taga ajama hakkab ja seda aastaid ning haiglase meelekindlusega, siis tekkis küll vastumeelsus sellisest ahistajast lugeda. No ja ega tema ihade fookus, Fernanda, ka just tegelane ei olnud, kes endale lugejaid pöidlaid hoidma paneks. Ta tõmbas omakorda ringi terve Argentiinaga, suhtus oma pojasse leigusega (kuni selleni, kui poeg parema variandi leidis) ning muutus kergelt hüsteeritsejaks ja draamaqueeniks, kui mees lõpuks talle päitsed lähe pani (peaaegu sõna otseses mõttes, sest tingimused mida Gerano naisele peale pani, olid suht piiravad). Nad tegid üksteist tohutult õnnetuks, aga ikka oli vaja ühisesse voodisse pugeda, sest ju siis oli seks nii hea. Peab siinkohal mainima, et mind tüütas ära jutt Gerano seksielu kohta koos Fernanda ja teistega. Õnneks ei mindud detailidesse, kuid kohati oli mulje, et igal lehel oli lause selle kohta, a la, "nad nüüd siis jälle tegid seda". Või miks mainida pidevalt naise heledaid häbemekarvu nagu oleks tegu maailma imega!? Keda huvitab. Oma võimetusega enda ihuliiget püksis hoida ja olles totaalne silmakirjatseja, tekitas mees palju segadust ja traagikat. Tema igasuguste vajaduste realiseerimise ümber moodustus kokku romaani süžee kondikava (nt arvas ta, et on lisaks veel amatöör arhitekt, kuigi ei omanud sellele vastavat haridust).

Tegelaste hulgas, kellega lugeja rohkemal määral kokku puutub, tundus enim sümpaatne n-ö jutustaja või siis toimunu hobikorras uurija, keda võiks vabalt tegelikuks peategelaseks pidada. Alguse sai „juurdlus“ sellest, et Buenos Airese juutidest vanemaealistest meestest sõpruskond veedab koos aega lugedes ajalehtede leinakuulutusi. Üks neist, mis eriti salapäraselt kõlab, tekitab mitmeid küsimusi ning laiemat huvi. Tausta pakub uurima hakata mees, kes grupi ringis pigem heidik ning mitte teretulnud (a la põhjusel, et sa ei ole ikka ÕIGE juut või midagi sellist). Sealtpeale hargneb lahti lugu loos, mil on omamoodi huvitav jutustajale hääle andmise lahendus. Vahel on rollis mainitud mees, siis need, kellega too kokku puutub, vahel jäi üldse segaseks, et kelle isikus hetkel süžeed edasi antakse. Selline umbmäärasus, kuid vaevatud voolavus mulle täitsa meeldis. Mis minu jaoks raamatu päästis ning isegi kaasahaaravaks muutis oli kuulutusega seotud tausta pusle kokkupanemise müsteerium. Me teame, mis saatus ootab kahte tegelast juba alguses, kuid kogu raamat räägib sellest, et kuidas sellise kurva lõppseisuni jõuti. Tõe välja tulemine oli tegur, mis mu käsi raamatut hoidma pandid ning süžee paeluvaks tegid. Minu pettumuseks oli kogu pilt ja detailide kokku nõelutus natuke kaootiline, umbmäärane, ette aimamatu (halvas mõttes) ning tegid põhitegelased veelgi vastikumaks. Jäin ja, samas, ei jäänud lahendusega rahule. Teema püstitus, kulgemistempo ja samm sammult toimunu avaldamise esitlemine, oli aga üpris meisterlikult realiseeritud. Kahtlemata, oli selle keskse, otsekui pseudo krimiloo, jälgimine ootamatult paeluv.

Märkimisväärne osa raamatust on seotud juudi kogukondadega ja Argentiina lähiajalooga. Teoses on ohtralt viiteid ja märkusi põhiliini taustal toimuvatele ning seda mõjutavatele sündmustele, isikutele ning traditsioonidele. Minu jaoks on juutide eluolu täitsa võõras, kuid Argentiinast ma omajagu tean. Kuigi mulle tavapäraselt ei meeldi lugeda nt raamatu taga või lehekülgede all olevaid täpsustusi, taustainfot või seletavaid märkusi (sest autor peab oskama kirjutada nii, et ma vähemalt kontekstist lähtuvalt ikka saan asjadele pihta), siis seekord olid need mõnes mõttes hädavajalikud ja, õnneks, mitte igavad või liialt üleliigse ebavajaliku info maitsega. Ilma teadud sõnade lahti seletamist või asupaikade kohta rohkem teada saamist, ei oleks ma võib-olla raamatus toimuvat nii hästi mõistnud. Nt mõtlesin ma, et kui räägitakse venelastest, siis on juttu eestlase arusaamises ühest venelasest, kuid tuli välja, et venelane tähendab juudi kogukonna vaates hoopis Ida-Euroopa juuti. Lõuna-Ameerika on suur ja seal elab ohtral inimesi, kuid millegipärast ei ole sealsete riikide ajalugu Euroopas väga teada või käsitletud. Ma arvan, et enamus inimesi on kübetki kuulnud nendest maadest vaid tänu telenoveladele, mis ei ole ju tegelikult adekvaatne interpretatsioon Lõuna-Ameerika riikidest ja elust (kuigi reaalsust on seal kindlasti omajagu). Argentiinast teatakse vast laiema üldsuse poolt Eva Peroni (muide, kellel on võimalik kuskilt näha filmi "Eva ei maga", soovitan tuhat korda. Nägin PÖFFil ja filmi keskmes oli selle ikoonist naise palsameeritud keha -- veider, aga võrratu kinokogemus) pärast ning Brasiiliat jalgpalluritest tulenevalt. Aga Uruguay, Peruu, Tšiili, Venezuela, jne? Võib-olla oleks aeg lugeda midagi, mis tutvustab neid põnevad, kuid teiste maailmajagude ning suurriikide varju jäänud piirkondi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis raamat, kuid samas ei meeldinud ka. Lugu oli hästi kirjutatud, köitev, omanäoline ning põnev. Kannatas ta aga äärmiselt ebameeldivate tegelaste küüsis, kes mind oleks edukalt eemale peletanud, kui autor ei oleks oma muudes kirjalikes oskustes andekas.


----------------------------------


Pealkiri: Inimene helendavast klaaskastist
Autor: Sayaka Murata
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Esiteks, tõlkija Maret Nukke tõlge oli suurepärane. Õppisin kunagi ammu tema käe all jaapani keelt ning mitte ainult ei olnud ta tõesti fenomenaalselt kihvt õpetaja, vaid teksti üle toomine eesti keelde mõjus väga ehedalt ning kaks keelt sulandusid üheks. Lugesin teatud fraase, sõnu, lauseid ja silme ette kerkisid kohe jaapanikeelsed tõenäolised originaalid, kuid vasted kodukeeles olid tihti midagi muud, kui otsetõlge eeldaks, kuid passisid Eesti konteksti hämmastavalt ideaalselt. Tekst voolas ja lehed lendasid käes. Tegu on lühikese ja kärme lugemisega, mis on otsekui põgus etapp peategelase äärmiselt üksluisesse ja monotoonsesse ellu. Üks päev ei erine suuresti teisest, üks aasta ei sisalda eriti midagi muud kui eelmine. Ja niimoodi 18 aastat, alates täisealiseks saamisest, on Keiko töötanud 24/7 minimarketis. Naine on rahul, kuid ühiskonna surve muutub aina lämmatavamaks ja rõhuvamaks. Ta on 36 aastane, kuid töötab ikka veel tunnitöölisena, klienditeenindajana, ei ole abiellunud, ei ole saanud lapsi ja, tegelikult, ei tahagi mitte midagi enamat või vähemat, kui see reaalsus, milles ta pool oma elu on igati rahulolevalt veetnud.

Keiko paiknes ilmselgelt kuskil autismispektril, kuid teema ei tõusnud kunagi esiplaanile ning naist võeti kui pigem lihtsalt imelikku, sest ta kaldus standardsest sotsiaalselt aktsepteeritud teerajalt kõrvale. Jaapanis tajutakse seda ebastandardsust kindlasti mõnevõrra teravamalt kui nt Eestis. See oli ümberringsetele, nii perele, sõpradele kui kolleegidele, tülikas, seega, tundis naine survet end vähemalt pealiskaudselt vormida end teiste ootuste järgi, et nad liiga sügavale ei vaataks ja kogu tema olemuse tuumas kahtlema ei hakkaks. Nt muutis ta oma hääle kasutust, matkimaks seda, kellega ta vestles, et olla aktsepteeritavam. Ta oli praktiline, kokkuhoidlik, konkreetne, kindla fookusega ja vajas spetsiifilist raamistikku enda edukaks toimimiseks. Keiko säras poe keskkonnas, sest see oli talle turvaline, tuttav ja tal oli seal kindel siht ning funktsioon. Pood oli tema n-ö safe place -- paik, kus ta sai ennast realiseerida. Tööväliselt naine peaaegu, et ei eksisteerinudki, ta ei olnud mitte keegi, ja ta ei soovinudki midagi oma eraelus saavutada. Keiko oli üllatavalt sümpaatne, kohusetundlik ja töökas, väheste ootuste ja lootustega, askeetlik, kohati nutikam, kui kõik teised inimesed tema ümber kokku. Häiris, aga otsekui topeltmoraal naise suhtumises ja elumotos. Mõjus vasturääkivalt, et ta oli vastu ühiskonna rangele vormile, mis eeldas, et üks korralik naine abiellub, saab lapsed ja ei tööta tunnitöölisena klienditeeninduses kui ei olda enam noorik. Samas, suutis ta hingata ja hakkama saada vaid samalaadses jäigas raamistikus, milleks oli minimarketi mikrouniversum. Ta rabeles vastu ühele stambile, ülistades ja loovutades end täienisti teisele ettekirjutatud kitsale ja rõhuvale mudelile. Ehk peitus võti vaba valiku kontseptsioonis? Nii kaua, kui inimene saab ise otsustada, et millise tee (loe: vangla) valib ja millisele raamile end allutab, siis ei ole lõplik valik iseenesest tähtis? See dilemma Keiko lähenemisel oli omajagu ajutööd stimuleeriv, et naisest sotti saada.

Süžee pani tahes tahtmata mõtlema ka üldisele poekultuurile ning ideele, et klient on kuningas. Eriti, aga tublide ja lojaalsete töötajate ärakasutamisele. Mitte ilmtingimata ainult müügi valdkonna keskkonnas. Keiko oli iseenesestmõistetav. Ilma temata oli hetki, kus poes oleks võinud olla kaos. Ta oli poeketi inimkapital. Tihti, olen tähele pannud, ja kuulnud, et ei hinnata neid asjalikke ja alati olemas ning abiks töötajaid ja kogu võhm läheb teistele vastu tulemiseks. Ümbruskondset mugandades. Kõigi ülejäänude erisoovide, eriprobleemide, eripiirangute ja erikapriiside võimaldamiseks, tavaliselt nende inim raudvarade arvelt. See töökas kolleeg, üldjuhul, ei küsi kunagi, ei vingu eriti, ei paista väga silma pretensioonikuse või sõnavõttude poolest. Ta lihtsalt täidab oma kohustusi ilma aplausita ning ilma moosimiseta. Nagu robot. Klientidena on meil siin ka endil sutike süüd. Ootame ju mõnes mõttes kiiret ja efektiivset robotlikku teenindust. Ja, pealekauba, koheldakse siis neid tunnitöölisi nagu sotsiaalsest normist kõrvale põikunuid (teatud väljakujunenud eranditega), tehes tööd, mis on kuidagi alam ja mida ükski endast lugupidav isik vabatahtlikult ei teeks. Mitte uskudes, et tegelikult on neid, kelledele siiralt amet meeldib. Mis neile ei meeldi, aga on see, et neile nende eelistuste tõttu ülevalt alla vaadatakse. Tahaks näha, mida teevad eelarvamustega snoobid, kui üks hetk ei olegi neile keegi poes toidupoolist vahendamas. Elage ja laske teistel elada!

Niimoodi Keiko magab, sööb, töötab, magab, sööb, töötab, käib õel külas, magab, sööb, töötab... juba vahetpidamata 18 aastat. Üks hetk hakkab ühiskonna surve ja kirjapanemata reglementeeritus lõpuks tema monotoonset rahu riivama. Äärmiselt piiravad arusaamad inimese eluteekonnast, naiste rollist ning iga asja üle ülekohut mõistvad sotsiaalsed normid panevad osasid ennast elu aktiivest osavõtust isoleeruma ning keskkond lubab, ja isegi eeldab, julmalt nende justkui minema heitmist. Keiko ei kaldu sinna drastilisse äärmusesse, vaid püüab hoida õhkõrna tasakaalu enda ja ühiskonna vajaduste vahel. Mängu tuleb õlekõrrena, millest haarata, Shiraha. No see tüüp oli pesueht näide ühest misogüünsest mehest, kes kannatas pealekauba meeletu ohvrimentaliteedi all. Ta arvas, et on maru tegija ning maailm teeb talle ülekohut. Kõige hullemad on just naised, kes talle piisavalt tähelepanu ei pööra, olles ise nende agar maha tegija ning kaldudes neid jälitama ja mida kõike veel. Ta võrdles enda pidevat kõrvaleheitmist vägistamisega, mille peale oli keeruline valida, kas nutta või naerda. Koos Keikoga avastasid nad, et kumbki võib teise elurahu eesmärgil vajalik olla ning sündiski kummaline kokku kolimine. Naine kasutas meest kilbina, et keegi ei tüütaks teda abiellumise küsimustes ning Shiraha sai katuse peakohale ja aja, et omaette kõiki teisi kiruda ning, kättemaksus jubedatele naistele, Keiko rahakotil elada. See oli koomiline kuidas vend arvas, et tema käes on kõik kaardid, kuid naine sisemiselt, ja mõnikord ka otse, pidevalt talle kõõrdi vaatas. Kuigi tohutult ebameeldiv ja mõttetu isend, oli tema baasmure tegelikult võimalik täitsa mõista, sest ta vaevles sama häda küüsis, mis Keiko -- ühiskond ja selle kirjutamata reeglid, mida tema ei soovinud aktsepteerida. Vahe seisnes selles, et naine ei seganud teisi, ei esitanud nõudmisi, ei võtnud ära teiste vaba valikut, kuid Shiraha eeldas, et ümbritsev vormib end vastavalt tema vajadustele, olenemata nende endi soovidest. Teadmine, et sellised tüübid tõesti eksisteerivad (ja mitte vähestes hulkades -- minge vaadake kasvõi mõnda anonüümsesse kommentaariumisse kui teema on midagi nt naise klassikalise rolliga seoses) ajas kopsu üle maksa. Shirahasid on meie ümber kõvasti rohkem kui arvame. Loodetavasti on piisavalt ka temale vastuvooluna toimivaid Keikosid.

Raamatu näol on tegu suurepärase sotsiaalkriitilise teosega, mis ei ole, õnneks ülemäära muserdav või traagiline. Lugeja on vaatleja, autor kirjeldaja. Sa loed, võtad teadmiseks ning mõtiskled, kuid ei lähe niivõrd endast välja. Loos on kergust ja õhulisust, ka huumorit, sellist kuiva. Süžeed jälgides võib, kokkuvõttes, häirida fakt, et tegu ei ole tüüpilise looga selles aspektis, et peategelane ei läbi mingit muutust. Karakteriareng on olematu. Püüdlused kukkusid läbi ja see oli konteksti arvestades vast midagi positiivset. Samas, tahaks lugeda millestki, mis ei ole ilmtingimata staatiline, tahaks elada kaasa ja läbida tegelastega üheskoos kindlat teekonda. Antud raamat sellist kaasaelamist ei paku, kuid ei peagi. Keiko oli naine, kellele oli vaevatu pöidlaid hoida ja ta oli naine, keda respekteerida.

Laupäev, 30. juuli 2022

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 1

Tervitus!

Kiire ülevaade kinorindele.

Pealkiri: Elvis
Originaalpealkiri: Elvis
Kinodes alates: 01.07.2022
Millal nähtud: 03.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Pean tunnistama, et ei ole suur Elvise loomingu austaja. Ta on mõjutanud paljusid mu lemmikuid, kuid originaal ei lähe mulle ülemäära peale. Tema legendaarsus ja kummardamine on, aga omaette klass ning kui sellise absoluutse ikooni võtab ette Baz Luhrmann, siis peab tulemus olema midagi märkimisväärset. Üks mu armastatumaid filme on "Moulin Rouge" ning selles mõttes, pakkus režissöör oma standardset tavarepertuaari. Linateos on üks virrvarr ja koosneb otsekui vaid ühest võttest. Tulem on sujuv, üheks tervikuks voolav ning vilkalt ühest stseenist teise liuglev. Loomulikult on nähtu äärmiselt värvikirev, energiast pakatav, täidetud muusikast ning veidrate põigetega tulevikku ja tagasi minevikku, mida saadab jutustaja. Filmi stiil on tuntav ja tugev. Huvitav oli rohkem Elvisest teada saada, eriti tema kurikuulsast mänedžerist ja tolle jõledatest manipuleerimistest, liigkasuvõtmistest ning igatpidi ebaeetilisusest. Kõige jubedam on see, et tegu on päriselul lähedalt põhinevaga. Intrigeerivaid vastuseid sai mitmetele eelnevalt natuke segadust tekitavatele küsimustele nt miks Elvis kunagi välismaal ei esinenud. Enamus teed viisid otse mänedžeri juurde. Mis mulle, aga eriti ei meeldinud, oli kuidas Elvise enda kaheldava väärtusega tegemistele vaadati läbi sõrmede. Nt ei saa üle ega ümber faktist, et oma naisega ta ikkagi semmis enne kui too oli täisealine. Siiski, oli mehe elu nagu säraküünal, mis põles eredalt ning kustus aeglaselt ja drastiliselt. Seda allakäiku illustreeris film hiilgavalt -- vaikselt ja piinarikkalt. Keeruline on tema n-ö puuris (isegi mitte kuldses) elu suunas külmaks jääda. Mehe mänedžer imes ta ikka tühjaks nagu vampiir ja jätkas ka siis, kui Elvis oli põhimõtteliselt elav laip. Suur kiitus linateosele, et suutis taas ehedalt ellu äratada laulja mitmeid kuulsaid etteasteid, etappe ning hetki. Austin Butler oli võrratu Elvis, tõesti vaimustav. Tom Hanksi osas olen kahevahel, kas ta oli geniaalselt hea oma rollis või mannetult kehv kurjami karikatuur. Kogu kompott nägi, lisaks, kvaliteetne, usutav ja detailirohke välja, eriti kostüümid, mis jäid eredalt silma. Film ise oli kõik kokku, muidugi, suurepärane.


-----------------------------------

Pealkiri: Luureoperatsioon "Mincemeat"
Originaalpealkiri: Operation Mincemeat
Kinodes alates: 13.05.2022
Millal nähtud: 14.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ajalugu on äärmiselt põnev, seega, tean Normandia maabumistest II Maailmasõja ajal üpris palju. Esimest korda olen kuulnud, aga Sitsiilia maabumistest, mis olid sama eesmärgiga, kui Prantsusmaa põhjarannikule suunatud invasioon. Vot sellised ajaloofilmid on vinged, mis põhinevad tõestisündinud lugudel ning käsitlevad teemasid, mis ei ole teadatuntud, kuid mis on tohutult põnevad ning silmi avardavad. Jah, päriselt ka leiti laip, riietati see vastavalt, sokutati kohvrisse võtmetähtsusega kiri, pandi surnukeha juures võimalikult autentselt füüsiliselt, bioloogiliselt ja keemiliselt kõik klappima, et vaenlane usuks igat detaili, mida see surnu neile väliselt ja sisuliselt väidab. Lisaks, tuli kasutada ära kõiki poliitilisi ja muid sidemeid, et garanteerida laiba sattumine just õigete isikute valdusesse. Tegureid, mis oleks võinud minna nihu, oli loetamatu arvu, samuti, olukordi, mil lavastuse eesmärk oleks võinud hõlpsalt päevavalgele tulla. Ükskõik kui põhjalik ettevalmistus, ei kipu maailm keerlema just nii nagu ilmtingimata on vaja. Olgu siis surnul lausa elulugu välja mõeldud, mis vastab tema missiooni eesmärgile. Üks peamine pingeallikas filmis oli teadmatus. Kuna ma ei olnud selle missiooniga kursis, siis ei osanud kindlalt väita, et ettevõtmine õnnestub või kukub läbi. See osa loost oli igati paeluv, kuid teine komponent tervikust, oli kõike muud kui kaasahaarav. On mõistetav, et sooviti niivõrd spetsiifilise ja tõsimeelse fookusega linateosesse ka inimlikkust ja tundeid lisada, et kergem oleks vaatajal end nähtust kaasa haarata lasta, kuid ainuke mõte oli, et miks on vaja sundida mingit poolküpset romantikaliini tohutult põnevasse peateemasse. See lembeosa ja meeste komavahel kemplemine lisaks, oli tüütu ja kohatu. Seega, kahjuks, ei saa öelda, et kogu kompott igati õnnestus. Teemavalik ja esitus -- hinne viis; romantika sisse toppimine -- hinne kaks. Kokku tuleb -- hinne kolm koma viis.


-----------------------------------

Pealkiri: Mu kullakallid lapsed
Originaalpealkiri: Mes Très Chers Enfants
Kinodes alates: 03.06.2022
Millal nähtud: 11.06.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Filmi keskne konflikt on ju tegelikult asjalik: lapsed kasvavad suureks ja neil ei ole vanemate jaoks enam aega. Seda leidub lademetes ainult siis, kui midagi on emalt-isalt vaja. Vastutasuks soovivad nood, aga lihtsalt seda, et lapsed vahetevahel külas käiksid ning omavahel suheldakse. Ei ole väga palju palutud, kuid loo keskmes oleva tütre ja poja jaoks vist oli. Vanemad vaaritavad pidevalt võsukesi külla oodates ja on õnnelikud iga kübekese kontakti eest, kuid lastele on nad pealekäivad ja tülikad. Emal ja isal olid omad puudused ning, kes ikka tahab kuulata, et kas sa juba abiellud, kas juba lapsi saad, kas leiad parema töö, kas sa ikka ei ole enda kaalu käsile võtnud -- kuid tõesti ei võta tükki küljest, kui oma perele natuke aega loovutada. Loomulikult, tekib seda puuduolevat huvi ja aega siis, kui raha tuleb mängu. Raha eest ollakse nõus kõik eelnev mainitud pinnimine välja kannatama, mis teebki filmi üpris realistlikuks, kuid ebameeldivaks. No tõesti ei huvita mingid lapsed, kes oma vanemate vara järgi sitsivad ning ka vanemad, kes on oma jõnglased kasvatanud sellisteks, keda vaid mammona külla meelitab. Kuigi ema-isa ei jätnud üldsegi hullu ja väljakannatamatut muljet, võrreldes tütre ja pojaga. Need kaks olid ikka parajad puugid ning andestusmomenti ma küll tõsiselt ei võtnud. Lõpus olid veel vanemad kõiges süüdi, mis oli absurdne. Jah, nad valetasid ja paljastasid laste omakasu ja enesekesksuse, kuid tembeldati siis veel hoopis ekstra pahadeks. Tegu on suhteliselt vastukarva looga, koos ebasümpaatsete tegelastega. Ei olnud nähtu, lisaks, kuigivõrd humoorikas, sest selline ahnitsejate koomika ja pidev üksteisele ära tegemine mulle tõesti peale ei lähe. Paar mahlast kildu ja situatsiooni, õnneks, tuli ette, kuid mitte midagi, mis aitaks filmi tõsta välja kesise kategooriast. Kokkuvõttes, idee oli paljulubav, kuid teostus magedavõitu, koos tegelastega, keda nende ema roolis oleksin isiklikult kohe lapsendusasutusse saatnud. 


----------------------------------

Pealkiri: Thor: armastus ja kõu
Originaalpealkiri: Thor: Love and  Thunder
Kinodes alates: 08.07.2022
Millal nähtud: 10.07.2022
Minu hinnang: 2/5

Ootasin seda filmi kannatamatult. Thor on mu lemmik Marveli kangelane. Trailer oli paljulubav. Oma pool tundi seanssi läbitud, pidin endale tunnistama, et jummel küll, see on ju alla igasuguste ootuste. Olen hämmingus, kuidas suudeti kogu kupatus täitsa vussi keerata ning võtta positiivne ja edukas eelmistest linateostest ning see ära rikkuda, ja võimendada mannetumaid aspekte kangelase sarjaajaloost. Thorist on tehtud naljanumber. Kui eelnevad filmid on suutnud balansseerida noeteral huumori ja tõsise vahel, siis uues mindi üle igasuguse heamaitse piiri. Selle tulemusena ei olnud koomika naljakas, rasked hetked tõsiseltvõetavad ning tegelastel puudus igasugune järjepidev ja mõistlik karakteriareng. Jane'i kaasamine, tema ja Thori lahkuminekupõhjused, naise haigus ning otsus lõpus, oli hiilav idee, mis ka enamvähem asjalikult teostati, kuid see oli ka üks väheseid positiivseid aspekte, mille hulgas oli, lisaks, kurjam ning must-valges toimuv võitlus. Kuigi, nad suutsid niivõrd põneva pahalasegi ära raisata alakasutamise ja pealiskaudsusega. Aaa, ja, kitsed olid vahvad, kuigi natuke tüütud. Vähemalt kasutati originaalmütoloogia elementi nende kaasamisega. Igatahes, kuigi süžee oleks võinud olla täitsa soliidne, rikuti see ära, esmalt, äärmiselt kaheldava väärtusega huumoriga ning siis ebakompetentsetena näivate valikutega. Nagu tõesti, jõua lõpuni ja siis saab ükskõik milline soov täidetud? (kas lugu on molluski tasemel inimestele?) Abiväge ei ole ja siis kaasame hunnik lapsi? (see stseen pani silmi pööritama vähemalt 10x 360 kraadi) Ja kas ma sain õigesti aru, et lapsed võivad surra ja on suures ohus, aga selle asemel, et kasutada väärtuslikke sekundeid plaani mõtlemiseks ja asja lahendamiseks, vaidlevad tegelased selle üle, et mis nimega üks tahab, et teda kutsutakse?! Ja eriti valus pettumus oli Korg, ta oli eelnevalt nii muhe ja mõnus, siin filmis, aga mõttetu muliseja. Isegi Galaktika valvurid, kes olid ekraanil vaid mõned minutid, muudeti kuidagi lahjaks ja imeti neist igasugune erilisus välja. Siinkohal võibki vist peatumatult jätkata detailide väljatoomisega, mis põrusid ja aitasid kaasa linateose läbikukkumisele, kuid püüan pigem seda järge lihtsalt meelest kustutada. Chris Hemsworth punnitas, et endast parimat anda, kuid ettevõtmine oli lootusetu. Film oli tohutu, meeletult tohutu, pettumus. 


-----------------------------------

Pealkiri: Kuidas naistele naudingut pakkuda
Originaalpealkiri: How to Please a Woman
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Tunnustuse on film ära teeninud selle eest, et on tuumaks võtnud keskealiste naiste mured. Peamine häda keskendus, kahjuks, vaid primitiivsele seksivajadusele, kuid lahati kaudselt ka muid probleemkohti nagu nt vanemate naiste töömaastikult välja surumine ning vanusepõhine diskrimineerimine. Räägiti tabudest ja püüti ümber pöörata stampe nagu vanemad naised ei taha seksi, nad ei ole selles enam head ning mehed on vanast peast ikka ühe asja peale näljas ja on sunnitud sellepärast oma eakamad kaasad uute ning noorte vastu välja vahetama. Selline on üks tüüpiline suhtumine keskealistesse naistesse. Selle asemel, et midagi värsket ja tõesti lähenemist muutvat pakkuda, valgub süžee topeltmoraali ja silmakirjalikkuse mülkasse. Populaarse stereotüübiga lihtsalt käituti vastupidiselt ning see pidi olema siis äärmiselt revolutsiooniline ja vabastav. Ehk siis, nüüd juubeldati sellise mehe rollis naist ning äkitselt oli käitumismuster tohutult tervitatav, õiglane ning midagi, mis on kiituse ära teeninud. Vanemast mehest filmis, kes seksist enam huvitunud ei olnud, tehti pidur ja keegi kelle peab maha jätma, ning keda peab negatiivsesse fooni paigutama. Kui vanem mees tahab seksi ja jätab naise maha, siis see on jõle tegu, kuid kui naine nüüd täpselt samamoodi käitub, siis on see midagi suurepärast. Ma ei tea, ma ei ole suur silmakirjalikkuse austaja. On ka teisi võimalusi kuidas keskealisi naisi toetada, neid võimestada ning nende poole suunatud ebaõiglusega võidelda. Antud film pakkus väga lihtlabast lähenemist tabudele murdmisele ja väljakujunenud arusaamade lõhkumiseks. Lahendus oli, et vahetame rollid ümber ja siis on kõik äkitselt okei. Ja kas tõesti kõik keskealised naised on niivõrd seksinäljas, muust ei mõtle ja on valmis iga jorsiga voodisse hüppama nagu lugu annab mõista? Natuke alandav tundus. Kogu lugu ja selles käsitletavad asjalikud teemad lihtsustati ära rohulible tasandile ning see häiris. Ja naljakas ka eriti ei olnud. Samas, eks lugu üks ülikerge suvevaatamine pidigi olema, mitte väga sügav, mitte väga keeruline, mitte väga loogiline ja mitte väga reaalsele elule vastav. 


-----------------------------------

Pealkiri: Koodinimi Banshee
Originaalpealkiri: Code Name Banshee
Kinodes alates: 22.07.2022
Millal nähtud: 27.07.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Selline tunne tekkis, et keegi mobiilikaameraga, koduse tehnikaga, amatöörnäitlejatega ning 100 eurose eelarvega võttis ette teha karmi kätšifilmi. Tulemus oli just selline nagu nende vahenditega võiks eeldada. Verd küll lendas ja laibad langesid, kuid peategelased ei saanud isegi kriimustusi näole kui neid järjepidevalt sinna peksti. Loomulikult, suutsid kaks naist teha vagaseks peaaegu, et terve armee ja olid üllatavalt täpsed laskurid. Kohe kui sihtisid, kohe ka keegi langes. Filmis ei leidunud midagi tõsiseltvõetavat. Näitlemine oli puine ja mage (välja arvatud Banderas, kes tuli, siiski, haltuurat tegema -- kuidas ta küll ära moositi? vist oli kellelegi võlgu või võeti purjuspeaga kolm tilka verd?), süžee oli miljon korda nähtud, ilma igasuguse pingelise või põneva momendi või liinita ja teostus andis soovida. Andis ikka täiega soovida. Igav oli, tõesti üksluine ja tuim film oli. Seda muljet ei aidanud peletada ka stilistilik valik katta kogu nähtu ilmetu ja halli varjundiga. Ma ei mäleta, et oleksin mingit erksamat või esiletõusvamat värvi märganud selle halliookeani kõrval. Kõige veidram kinokogemuse juures oli, aga üks noorik mu selja taga, kes oli nähtust vaimustuses. Elas hõisates ja valjult kommenteerides kaasa ning jäi hiljem vestlema personaliga filmi suurepärasuse osas. No vot, nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi. MOTT -- mida oligi tarvis tõestada.

Esmaspäev, 25. juuli 2022

Raamat: Krimi eri "Sanatoorium" ja "Paar majast nr 9"

Tervitus!

Veidi krimi.

Pealkiri: Sanatoorium
Autor: Sarah Pearse
Kirjastus: Helios
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Krimkad on vahvad, sest tohutult põnev on kaasa nuputada, et kes, miks ja kuidas. Klassikalised detektiivilood ei ole, õnneks, ka ülemäära hirmutavad, sest fookus on pigem müsteeriumipuntra lahti harutamisel, kui lugejates ekstreemsete emotsioone üles tirimisel või realistlikul mõrva koleduste peegeldamisel ning nendega seostavate õuduste esile toomisel. Kaasaegsemad krimkad on liikunud realistlikumas ning ka jõledamas suunas. Tapmisi kirjeldatakse autentsemalt ning neid ümbritsevat õhkkonda usutavamalt. Detektiivilood on pigem juba pooleldi thrillerid ja põnevikud, kui pesueht kuldajastu krimkad. Ühelt poolt on see areng tervitatav, sest on kaasaegne ja usutav. Teisalt, olen selline tüüp lugejat, kes ei seedi õudukaid või lugusid, kus hirmuelemendid on tugevalt sisse kodeeritud. Ühelt poolt on ju lahe, kui autor suudab tekitada kananahka lugeja ihule. Teisalt, isiklikult, ei ole ma taoliste raamatute austaja, sest siis ma jälle ei julge öösel WC-sse rahulikult minna. Ilma, et pelgaks, et äkki raamatu kurjam hüppab koridoris mulle teepeale ette. Jah, olen üks selliseid, keda loetu tugevalt mõjutab. Eriti, kui see tekst on pingeline ja kõhedust tekitav. Siiski, nii huvitavad ja kaasahaaravad on sellised süžeed! Raske on eemale hoida. Ning just sellist hirmuäratavat atmosfääri suutis antud raamat ideaalselt esile tuua.

Ülejäänud maailmast isoleeritud hotell mägedes, mis lumetormi tõttu ligipääsmatu, ei ole just parim koht, kus viibida, kui tead, et hoones on liikvel julm tapja -- kellel peas košmaare üles kutsuv gaasimask ja, kes kord on siin, siis seal ning kord koksab ühte, siis koksab teist. Kunagi oli ultramodernse, minimalistliku ja kõleda stiiliga puhkehoones sanatoorium, kus vist toimus midagi hullemat, kui haigete eest hoolitsemine ja rehabiliteerimine. Hotelli disaini on pealekauba integreeritud kunagisi groteskseid ravivahendeid, pilte ja hooldusega seotud vanaaegseid kujunduselemente -- ei kujutaks ette, et sellisesse kohta lõõgustuma sooviks minna. Seda tunneb ka loo peategelane, Elin, kes koos kallimaga võtab ette teekonna Šveitsi mägedesse, et oma kaua kadunud venna ja kaua hüljatud sõbranna kihluspeost osa võtta. Õde-venda suhe ei ole mitte üldse soe ja sügav, vaid pigem, loodab naine lõpuks mehelt välja pinnida, et kas too siis ikkagi tappis nende teise venna ning miks ta seda tegi. Taaskohtumine on kohmetu, kahtlustav ning äkki on agressiivsete ja manipulatiivsete kalduvustega vend ise hoopis see tapja, sest üks hetk kaob tema kihlatu nagu vits vette? Pinget tegelaste vahel, usaldamatust, ebamugavust, saladusi ning varjamist jaotati kulbiga. Kõik tundusid kahtlased ning suhted karakterite vahel ei olnud just tervislikud, vastupidi, igatpidi oli tunda toksilisi käitumismustreid, mõnelpool rohkem, teiselpool vähem. Isegi Elini toetav poiss-sõber mõjus kuidagi patroniseerivalt naise ja tema murede suhtes.

Kindlasti oli loo üks köitvamaid aspekte eelpoolmainitud elektrist ja külmajudinatest pakatav õhkkond. Lugesin raamatut päris pikalt, sest ei olnud võimeline mitmeid õhtuid järjest pelgust kogema ja ei tahtnud ebaturvalises konditsioonis magama minna (loen tavaliselt õhtul voodis). No, oli tõesti efektiivne see hirmutunne, mida süžee ellu äratas ja võimendas. Samas, paistis, et seda positiivset aspekti õõnestas autori suutmatus seda pinget rahuldava lõpuni välja mängida. Kes siis tõeline mõrvar oli, ei olnud, iseenesest, midagi üllatavalt või originaalselt, kuid see ei olnud, potentsiaalselt, ka üdini läbikukkunud valik. Tõsine probleem tekkis motivatsioonis, miks tegelane tegi seda, mida ta tegi. Põhjus eksisteeris, kuid stiimul ja reaktsioon olid balansist väljas. Viimane oli tohutult ekstreemne ning ei mõjunud tõsiseltvõetavana. Jah, tõukena funktsioneeriv juhtum oli kohutav, kuid veel võikamad olid tapmised ning keda ja miks üldse mõrvati. Tundus, et autor ei suutnud nööre adekvaatset kokku tõmmata, ei viitsinud, ei osanud, ei tahtnud, lõpp oli läbimõtlemata... ja läks kulminatsioonis käega lööma. Tegu oli tõesti põhjendusega, mis pani imestusest ja pettumusest kulmusid kergitama. Miks? Lugejale esitati laisk ja lambikas lahendus.

Teine aspekt, mis silmi pööritama pani ja tüütuna toimis oli peategelane ise. Mul on tõesti tekkinud juba üledoos neist vaevatud ja depressioonis politseinikest, keda krimkade kangelased viimasel ajal esindavad. Jummel küll, kui sul on vaimselt raske ja oled eksinud ning viimasel piiril, siis äkki tasub muid karjäärivõimalusi kaaluda? Miks ennast sundida, kui ikka traumad elu niimoodi segavad. Veel enam, Elin oli nagu amatöör, naiivne ja hooletu enda ning teistega. Ülitundlik, tujukas, paranoiline, kiiksudega, masendused, jne. Naine võttis üksi ette igast eluohtlikke ringi luusimisi, ei öelnud kellelegi kuhu läheb, ei võtnud kedagi kaasa, ignoreeris teiste nõuandeid. Asjaliku professionaali muljet ta küll ei jätnud. Üleüldse ei leidunud raamatus ühtegi tegelast, kes oleks sümpaatne, kellele tahaks kaasa elada ja, kes ei oleks mingi kompleksi küüsis või ebameeldivate iseloomuomadustega. Tundub, aga, et lugu on esimene osa sarjast, ehk siis, Elin seikleb taas ning, loodetavasti, tõstab taset ning areneb ise ka edasi, asjalikumaks, meeldivamaks ning huvipakkuvamaks. Potentsiaal sarjal on täitsa olemas, eriti asjakohase ja mõjusa õhkkonna loomisel. Lehed lausa liuglesid käte vahel. Kõvasti tööd vajab, aga Eleni karakter ning põneva ja pingsa loo edukalt lõppakordini viimine. Krimka on täpselt nii hea, kui on selle kurjam, ning tolle motivatsioon koletuste elluviimisel.



---------------------------------

Pealkiri: Paar majast nr 9
Autor: Claire Douglas
Kirjastus: Postimees
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Alustame seekord kriitikaga, et see osa eest ära saada. Oeh, kuidas kuskil kaks kolmandikku raamatust venis. Tekkis tunne, et autor püüab mingit lehekülgede arvu täis saada või võtab terve igaviku hoogu, teadmata väga, et kus ta on või kuhu tahab jõuda ja kuidas või ei oska ta asjalikult pingekruttimist realiseerida. Autori lahendus oli infot tilgutada, üks pisikild killu haaval, minitükk tüki haaval. Ma ei hakka üldse valetamagi, et see muutus üks hetk tüütuks. Kui mitu korda tegelased hooldekodus olevale vanaemale külla lähevad, et iga kord üks väike fragment pusle kokkupanemiseks välja pigistada. Jah, on arusaadav, et ei ole vana naise tervisele kasulik, kui teda üleliia pinnida, eriti kuna ta kannatas dementsuse all, kuid iga külastus oli kuskil neli lehekülge, natuke dialoogi, üks uus infoloovutus ja siis hakkas trall jälle otsast pihta. Päriselus võib-olla nii ongi parem vaimse tervise seisukohalt, kuid lugeda selles mustris ei olnud kohe üldse huvitav. Keeruline oli üle ja ümber vaadata ka äärmiselt mugavatest ja miljon ühele tõenäosusega kokkusattumustest süžee vältel. Nt kas naist, kel mõlemal on keeruline minevik, satuvad samasse külasse, ühe katuse alla, mõlemal on probleemid tagaajavate meestega, mõlemal on ühes suunas vastassoo eelistused, jne. Ei tundunud kui paar, kes üksteise otsa lambist pärapõrgus komistaks. Ning veel vingumist, raamatu lõpp läks natuke käest ära. Algus venis, kuid finaalis tõmbas autor kärmelt otsad kokku ja tal oli kuskile kiire. Vist järgmist teost kirjutama. Selline lohakas ja natuke läbimõtlematu mulje jäi. Kuigi küsimused said vastused ning lugejana midagi kripeldama ei jäänud, leidis viimastes peatükkides aset veider tempomuutus. Esmalt, ei läinud lugu käima, lõpuks, ei jõudnud see oodata, et viimane punkt panna.

Aga nüüd positiivsest. Tegu oli põneva, kaasahaarava ning üllatusi pakkuva looga, mis reaalselt võimaldas tõelisi ohoo-momente ning ei laskund kõiki saladusi ammu ette ära arvata. Vähemalt mitte liiga vara. Peab tunnistama, et mõned avalikustatud pöörded tulid otsekui seljatagant ning ehmatasid oma nutikusega. Kõik loksus paika, oli igati loogiline ja sidus, kuid ei olnud üdini ette aimatav. Ja neid müsteeriume jätkus hulgi, sest iga natukese aja tagant tekkis midagi ettenägematut ja värsket juurde, isegi kui mõni niidiots sai rahuldava vastuse. Asi algab suhteliselt lihtsakoeliselt: noorpaar avastab ümberehitustöödel aiast kaks luukere, kes on seal peidetud olnud aastakümneid. Maja oli ise üks üllatus, sest omaniku tütar ja lapselaps, kes olid loo peategelased, ei olnud hoonest mitte midagi kuulnud enne kui vanaema hooldekodusse läks. Lõpuks saab, muidugi, selgeks, et miks maja varjatuna püsis, kuid põhjus ei ole ainult elementaarne, et kahe surnukeha pärast. Üleüldse, paljud arusaamad, mis lugemise jooksul pidevalt esile kerkivad, saavad mingi hetk ümber keeratud ning alles siis saad aru, et ahaaa, hoopis seda mõeldi, sellele vihjati või sellele viidati. Nt raamatu pealkiri nagu eeldab, et see mainib noorikuid, Saffyt ja Tomi, kuid tegelikult mitte. Või siis siiski? Äkki mõlemat? Suured küsimärgid, mille taha seletusi oodatud sai, olid nt mis oli nende kaks aias tapetu identiteet. Nende eeldatavad isikud muutusid iga natukese aja tagant ning kogu loo lahti harutamisel olid nad võtmedetailiks. 

Lisaks igasugu ootamatutele suundadele süžees, visati õhku ka mitmeid tegelasi ja nimesid, kes esmapilgul täitsa suvalised. Oli keeruline selgusele jõuda, et kuidas keegi millega seotud, mis on omavahelise ühisosad ning miks on fookus äkitselt mingitel võõrastel tüüpidel. See on üks aspektidest, mis mulle antud raamatu juures väga meeldis. Iga tegur, mida süžee tutvustas ja esiplaanile tiris, omas spetsiifilist eesmärki ja põhjust. Lõpuks suubusid detailid ühes suunas, jõudsid samale lainepikkusele ja said ühise seostatud seletuse. Lugu jutustati mitme erineva karakteri vaatevinklist ning see võimaldas arvamuste, lähenemiste ja olukordade mitmekesisust. Igas peatükis jutustaja roteerus ja varieerus ning hüpati, lisaks, ajas, sest vanaema, Rose, kes omas tõenäoliselt kõiki vastuseid minevikus toimunu lahti mõtestamiseks ja müsteeriumite valguse kätte toomiseks, sai üllataval kombel sõna. Probleem oli, aga selles, et kaasajas, kus naise mõistust oli hädasti vaja, vaevas teda dementsus. Vahepeal oli selguse hetki, kuid need tulid ja läksid nagu jumal juhatas. Samas, kas ikka oli nii? Sest kohati tekkis tunne, et ta teeskleb, kas siis meelega või alateadlikult püüab ennast saboteerida, et mitte mäletada ja tõde avalikustada. Tegelasi oli päris mitmeid, kelle puhul tundus, et nad ei räägi kõike mida teavad või nende endi kohta ajatakse vett sogaseks ning keegi luiskab. Peategelastest tütre ja ema puhul, aga väga palju varjamise draamat ei esinenud ning nad oli pigem õudsete mineviku sündmuste avastaja rollis. See ei tähendanud, et nendevaheline konflikt ei oleks olnud üks raamatu keskseid liine. Naiste poolt esines muud sorti pinget, mis lisas süžeesse krimi ja thrilleri liinile lisaks melodraamat ja psühholoogilisi tasandeid.

Põhimõtteliselt, tegu ei ole ideaalse raamatuga, põhjust vinguda leidub peaaegu alati, kuid mõnikord on kogu kompott ise just õige õhkkonnaga või sobiva primaarse maitsega või lihtsalt piisavalt köitev, et silm, või lausa kaks silma, puuduste kohalt tugevalt kinni pigistada. Vaatamata koperdavale teostiilis tempole ja turbo käigul lõpule, on süžee suurepäraselt loodud ja esitatud nii, et sibulat lahti koorida on siiralt meelihaarav. Ka tegelased ei olnud tüüpilised kahedimensioonilised papist väljalõiked inimestest, vaid nad olid ehedad ja usutavad oma käitumises ning otsustes. Lahendused ja saladused mõjusid, lisaks, omamoodi uudselt, kuigi ma kahtlen, et ülekoormatud krimi literatuuri žanris on jäänud palju käike, mida keegi pole varem kasutusele võtnud. Midagi raamatu juures lihtsalt jättis tavatu maitse kuklasse. Äramärkimist väärib fakt, et lugu ei olnud üleliia õõvastav või hirmus. Jah, ega luukered kapis (ja aias) midagi kaunist pole, kuid ma ei tundud, et ebameeldiv oleks vastikutest seikadest lugeda. Ei lennanud ajud, ega nüsitud kaelu või pursanud veeniverd. See on minu silmis positiivne.

Laupäev, 23. juuli 2022

Teater: "Vihmameister"

Tervitus!

Taas suveteatrit.

Pealkiri: Vihmameister (Ohtu mõisa tallihoones)
Teater: 1Teater
Lavastaja: Erki Aule
Näitlejad: Grete Konksi, Janek Joost, Rauno Kaibiainen, Erik Hermaküla, Stefan Hein, Hardo Adamson
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 19.07.2022
Millal nähtud: 20.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Tegu ei olnud erakordse, hiilgava või muudmoodi meeldesööbiva näidendiga. Objektiivelt vaadatuna on see suhteliselt keskpärane lugu, midagi, mis ei jäta kustumatut muljet. Teisalt, mõnikord, ei ole vajagi mega väärt ja vinget süžeed, et teatrikogemus oleks muhe ja mõnus. Et lahkuda saalist hea tunde ja tujuga. Et öelda, et, vot see lavastus läks peale, vaatamata selle, et kunstivormi tippude hulka nähtul asja ei ole. Tihtipeale ei taha jälle end vaimselt varakult ettevalmistada millegi meta ja meisterliku seedimiseks, sest see nõuab ülemäära energiat ja võib mõjuda väsitavana. Teisest osast, vaimuvaesed palaganid on teine äärmus, mis tüütuna toimivad. Antud tükk omas suurepärast tasakaalu nende kahe ekstreemsuste vahel, näidend ei olnud üleliia diip ja ei olnud ta ka odav naljanumber. Tegu oli ideaalselt passiva looga ühte suveõhtusse, mis pakkus mõtlemisainet, konflikte, millega vaataja sai kontakti leida ning samastada, tasakaalukat ning varieeruvat karakterimängu, tegelasi, kelle käekäik läheb reaalselt korda ja, kõige tähtsam, andis lugu ka parajas koguses romantikat, lootust ja usku. Ja huumorit. Ta oli lihtsakoeline, kuid sügavmõtteline. Nähtu ei kurnanud ega matnud vaatajat igast ülitõsiste teemade alla või eeldanud, et ilusad lõpud eksisteerivad vaid muinasjuttudes. Ei võtnud ta, lisaks, vaatajat kui idiooti, söötes ette otse lusikast mingeid kindlaid tõekspidamisi. Lugu lihtsalt toimis selles raamistikus, mis talle antud. Kusjuures, toimis väga edukalt. 

Süžee fookusteemadeks paigutus mitmeid valdkondi, mis funktsioneerisid lahkarvamuste ja probleemide allikatena tegelaste vahel. Üks neist mõjus äärmiselt võõrana tänapäeva modernses Lääne maailmas. Peretütre, Lizzie, abieluranda suundumine. Terve meespere töötas selle nimel, et naisele kaasa leida ning selline varjamatu ja otsekohene surve, nii lähedaste kui ta enda poolt, oleks päris koomiline olnud, kui mitte nii kurb ja kentsakas. Isa ja vennad tahtsid küll head, kuid mõru maitse suhu jättis kogu ettevõtmine ja selle põhjendus küll. Samas, ajad olid teised (tegevus toimus 30ndatel maal; kirjutati näidend 50ndatel), piirkond oli teine, põhimõtted ja arusaamad olid teised. Naine tegelikult tahtis liitu sõlmida ning unistas abielust ja mehest, kes teda armastaks. Natuke nukker oli, siiski, tõdeda, et Lizziel oli otsekui väärtus vaid siis, kui ta oli abielus. Ja naisel oli abieluväärtus omakorda siis, kui ollakse ilus. Korduvalt heideti tegelasele ette, ka tema enda poolt, et ta on ilmetu ja kaunist välimusest on asi kaugel. Taaskord, oli erinev periood tänapäevast ning aspektid, mida kaasade juures hinnati, ilmselgelt, tol hetkel pealiskaudsemad ning äärmuslikele kaldu (mitte, et kaasajal välimus meeletut rolli ei mängiks, aga vähemalt, ei räägita sellest nii robustselt ning ei keskenduta ainult sellele detailile), kuid kahju oli Lizziest. See oli ebaõiglane. Lisaks, heideti talle ette, et ta oli liialt asjalik, arukas ning aus. Kolm omadust, mida Ameerikas, mõnes rantšos, naise puhul näha ei soovitud. Naisele oli antud halvad kaardid, kuid vaatamata isa ja vendade ärgitustele, oli positiivne märgata, et nood soovisid Lizziele õnne ja olid, lõppkokkuvõttes, valmis leppima millega iganes, et tütar-õde oleks rahul. Tehku too, mis otsuse soovib, jäägu kasvõi vanatüdrukuks (taaskord, tohutult inetu ja ebaõiglane sõna ning halva reputatsiooniga). Vaatamata sotsiaalsele pitsitamisele, jäi vaba tahte idee pidama. Ameerika ju ikkagi! Iga isik teeb endaga täpselt nii nagu heaks peab. Ja see ei olnud suunatud vaid naistele. Ka linnakese šerif, kannatas kosjasoovijate pinge all, Lizzie pere poolt lisaks, kuigi mees andis konkreetselt mõista, et ei soovi uut kaasat.

Palju räägiti loos meeste ja naiste rollidest, et milline kumbki olema peab ja milline olla ei tohi. Kuidas peab käituma ning, mis meeldib teisele sugupoolele ja mis mitte. Milline on õige viis rääkida ja reageerida, milline vale. Mis omadusi leidub naisel, kellega naituda, ning kellega lihtsalt ringi aeleda. Kas neil on ühisosa või on nad, hoopiski, üks ja seesama. Esile toodi mitmeid paralleele, nt kelmikas ja kerglane, Snookie, kellega noorem vend, Jim, semmis. Tema oli kategoriseeritud naiste hulka, kellest tuli eemale hoida ja, kes olid kaotanud oma väärtuse. Vajalik vaid mehkeldamiseks. Mehed ajasid teda taga, kuid päriselt endale soovis teda vaid Jim. Lizzie oli vooruslik ja kombekas, kuid teda ei tahtnud keegi, sest Snookie oli atraktiivse välimusega, kuid Lizzie mitte. Kumb jääb peale, kas hästikasvatatud käitumine või kaunis pakett? Siin oli hulgi ebakõlasid ja esitatud põhimõtetele vasturääkivust. Ühesõnaga -- topeltmoraali. Kui Lizzie plaanis kasutusele võtta meeste seas menu nautivate naiste käitumismaneerid ning olla koketeeriv tibi, peletas ta eemale iga mehe, kes tema lähedusse sattus. Aga miks tegelikult? Kas välimus ja hoiak ei klappinud? Kas väljakutsuv tekst ja kehakeel peavad käima koos ligitõmbava kestaga? Kas Lizzie oli liiga n-ö hea sellise käitumise jaoks? Või mida mehed tegelikult tahtsid? Siinkohal toimus efekt ka vastupidises suunas. Šerifi soovimatus uuesti abielluda oli omamoodi seotud arusaamaga, et milline peab olema õige mees -- machokultuuriga. Mees ei tohi ju oma emotsioone välja näidata ning absoluutselt on keelatud näidata naisele enda tundelist poolt ja öelda talle: "Ära mine!" Huvitaval kombel, kui mõlemad pooled lasid lahti end kammitsetavatest stereotüüpidest, nt vajadus, et teised peavad sind ilusaks või enda ohjas hoidmine ja õrnemale sugupoolele tunnete mitte väljendamine, siis juhtus ime. Mitmel tasandil, muideks. Lausa loodusime. Oldi vabad kompleksidest ja õnn sai lõpuks aiale tulla.

Üle ja ümber ei saa loo baasteemast, usust. Mitte religioosses mõttes, vaid mõttejõust. Usk liigutab mägesid. Kui küsid universumilt, siis universum annab, kui seda piisavalt tahad ja oled veendunud, et see saab tõeks. Kui usud, et oled ilus, siis seda ka oled ja teised nõustuvad. Kui piisavalt kõvasti ja pingsalt usud, et suudad vihma tekitada, siis varsti hakkab kallama nagu oavarrest. Usul on võim ja seda saab vaadelda kui midagi edasiviivat ja positiivset. Samas, annab lugu mõista, et reaalse elu eest ei saa põgeneda. Isegi kui tugevalt uskuda, et miski on võimalik, siis on kukkumine veelgi valusam, kui tahtmine ei saa tõeks. Sellega tehakse inimestele haiget, kas naiivselt ja peaaegu tahtmatult, või siis pimesilmi egoistlikult edasi rühkides ja oma põikpäiseid unelmaid ette lugedes. Kas loo moraal oli, et usu, kuid ole kahe jalga maa peal oma soovidega? Või sootuks, et mine üle võlli, ikka täiega ning mida mastaapsemad ambitsioonid ja järjekindlam mantra, seda tõenäolisem, et üks hetk läheb ka midagi täide? Või vihjas tükk, et uskumine on mõttetu? Ole kes sa oled, anna endast parim, ole päris inimene, päris unistustega, aus ja julge, ning siis ei ole uskuda vajagi, mõõdukad soovid lähevad alati täide. Ühes asjas võis kindel olla, usu endasse ja ela oma parimat elu. Omamoodi alateema oli usu ja kohustuste põrkumine. Uskuda on ohtralt aega neil, kellel seljas ei ole reaalsus, kes ei vastuta. Kelle õlul ei ole pere ülalpidamine ja terve rantšo. Üks vendadest, Noah, tundus esmapilgul kui paha siga, küll kärss kärnas ja maa külmand, kuid tema oli ka isik, kes hoolitses selle eest, et isal-õel-vennal oli katus pea kohal ja elatusallikas. Keegi peab teisi maa peale tagasi tõmbama kui liialt pilvepiirile hõljutakse. Keegi peab mõtlema reaalsusele, mitte jääma lootma vihma, olles tagunud trummi -- uskudes ja lootes, et äkki valge noole maapeale maaliline toob põuale lõpu. Kohati julm oma otsekohesuses ja täielik pidur, esindas Noah kaine mõistuse häält, mis oli suurepäraseks vastujõuks teistele tegelastele. Noah oli ühes otsas, isa keskel, Jim, aga teises äärmuses. Kõigil oli omamoodi õigus, kõik tahtsid head, kõigil oli oma visioon ja arusaam, mitte ükski neist, tegelikult, väär. Üks pool oli lihtsalt rohkem avatud võimatule ja standardivälisele, teine pool mitte. 

Tegelased oli kõik isemoodi ja panustasid erisugust vaatenukra toimuvasse. Kokku moodustasid nad värvika seltskonna koos arvamuste ja seisukohtade mitmekesisusega. Nad olid kõik silmapaistvad ja esile kerkivad ning nende omavahelist dünaamikat oli põnev jälgida. Vaatamata rasketele aegadele, oli tore tõdeda, et pere oli lähedane ning üksteist abistav, isegi kui see toetamine tundus, esmapilgul, pigem kahjulik või arusaamatu. Ei pea nõustuma Noah meetoditega, kuid tema järsud ja tundetud väljaütlemised olid siiski õe-venna heaolu silmas pidades. Vastavalt tolle aja ootustele ja kommetele. Ta lihtsalt sai vastu päid ja jalgu, sest kaldus realistlikku maailma, kui teised lasid ennast kaasa viia unistustest. Sümpaatse mulje jättis isa, kes oli küll pehme ja kohati allaheitlik, kuid, kes oli nõus end lolliks tegema ainult, et tütart kasvõi hetkeks õnnelikuna näha ja, et Noah saaks oma muredele leevendust, olles nõus saabunud luiskaja lubadusega kaasa minema, et vihma välja võluda. Mis tal kaotada oli? Lapsed olid ju õnnetud ja tema käed jäi lahenduste pakkumisega lühikeseks. Teine vend, Jim, pakkus koomikat ning funktsioneeris kui naiivne külanarrike, kuid poisi siirus, entusiasm ja avatus olid suurepäraseks vastandiks Noahle. Ilmselgelt, oli nende vahel sellest tulenevalt ka palju sõnasõdu. Neliku väljakujunenud kodukorda lõi, aga nagu välk selgest taevast, kõik kaardid sassi ootamatu ja salapärane külaline, Starbuck. Ta oli kehkenpüks, kärbseid pähe ajaja ja pea pilvedes tola, kuid ta mõjus otsekui teraapia Curryde perele. Mees võimendas nende rahulolematust ja omavahelisi lahkhelisid ning sundides need riiud kulminatsioonini, pannes pere üksteisele otsa vaatama ja oma probleemkohtadega silmitsi. Starbuck oli nagu terapeut või, tõesti, imemees, kes aitas raugestada Curry pere haavad.

Starbuck ise oli tegelane, kellele kaasa tunda ja kelle üle rõõmustada. Suti ka põlata. Ta põgenes päris elu eest ja soovis olla keegi teine. Hämmastav oli, et tegelikult ta ju seda kõike saavutas. Mees tegi enda soovid tõeks, teised lihtsalt ei uskunud teda. Kiituse on mees ära teeninud puhtalt selle eest, et ta üldse julges tahta ja püüdis neid tahtmisi realiseerida. Enamused inimesed jäävad lõksu vaid tahtmise tasandile. Iseasi on, loomulikult, kui palju kahju Starbuck oma tegemistega korda saatis. Hardo Adamson tegelaskujuna oli naljakas, isegi südamlik ja ehe. Muidugi, oli ta ka üks udupea tolgus ja luiskajast petis. Oli ruumi tsipake enam üle võlli esitust pakkuda, karakter oleks seda välja kandnud. Kogu Curryde pere oli soliidselt esitatud, kõigil oma roll ja värvus. Eriti silma jäi, aga tüki ainuke naine, Grete Konksi, kes suutis suurepäraselt esitada Lizzie frustratsiooni, lootust ja ootust, pidevaid pettumusi, kohmakust ja balanssi asjaliku ning intelligentse naise ja õhinas ning segaduses tüdruku vahel. Roll täideti autentselt ja publiku poolehoidu köitvalt. Lizzie oli näidendi kese ja süda. Eriti vahva oli viimane stseen, kus kõik lahtised otsad koondusid, tegelased oli lõpuks ühel lainepikkusel ning leidis aset n-ö kingitus. Ka lavaliselt oli see kihvtilt serveeritud. 

Negatiivsest poolest etenduse juures võib välja tuua kohati rohmakat eestikeelset tõlget. Kuuldu ei sujunud alati ja mõjunud kodukeeles orgaaniliselt. Veidi oli ka tunda, et trupp ei ole veel niivõrd tükki sisse elanud ja harjunud lugu üheskoos esitama. Oli hetki, millest kumas läbi puisust. Muus osas, nagu juba mainitud, oli tegu tõesti nauditava etendusega, mis ei koormanud, kurnanud või ajanud silmi pööritama. Nähtu oli täis inimlikke ja usutavaid emotsioone ning murekohti. Huumor ei olnud vaimustav, kuid pakkus nalja ja ootamatuid kilde. Kindlasti on tükk väärt hea suvelavastuse tiitlit.