Laupäev, 24. september 2022

Teater: "Keiserlik kokk"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Keiserlik kokk
Teater: Draamateater
Lavastaja: Andrus Kivirähk
Näitlejad: Raimo Pass, Jan Uuspõld, Kaie Mihkelson, Harriet Toompere, Christopher Rajaveer, Ivo Uukkivi
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 07.11.2020
Millal nähtud: 31.08.2022
Minu hinnang: 4/5



Tekib küsimus, et kui tohutult värvikas ja pöörane see seltskond pidi ikka olema, kes Elo Tuglase päevaraamatute põhjal teda ja tema abikaasat mehe põlu all olnud aastate jooksul külastas. Loomulikult, näidend veab vindi meeletult üle, kuid, siiski, põnev ja natuke hirmus on mõelda, mis sulelised ja karvased sealt kodust ikka läbi voorisid, et inspireerida antud tükki. Näidendit, mis on farss, satiir, irooniat ja sarkasmi täis tohuvabaohu koos totaka huumori ja absurdselt segaste karakteritega. Etendus nagu tsirkus, lavastus nagu palagan. Koos täitsa isikliku kriiskavpunase tsirkuse piirde äärisega, et hulle seal sees hoida ja neid mitte publikusse lasta -- kogemata või meelega. Kaitsmaks kas külastajaid või hoopis esinejaid? Kuid nali naljaks. Üldiselt ei ole ma isiklikult taolist tüüpi lavastuste eriline fänn, need mõjuvad tüütult ning punnitavad liiga palju, et teistest esile tõusta -- tihtipeale lärmates, ülemängides ja piire ületades -- , kuid üllatus-üllatus, antud tükk suutis mu poolehoiu vaevatult ära teenida. Selle põhjuse üle mõtteid mõlgutades, tundub, et võtmetähtsusega soosingu võtmises oli näitlejatöö, mis ei saa öelda, et oleks äärmiselt tugev olnud, ehk siis, eeldanud keerulisi esitusi, kuid tegu oli meeldejääva karakterite loominguga, kus äärmused ja puhas karisma oli kui magnet vaatajale. Isegi itsitusi suudeti välja meelitada ja mitte kiduralt. Elu kui tsirkus ja tsirkus kui elu. Naljakas oma julmuses ja ebaõiglane oma vaimukuses. Inimene on muutunud klouniks eluareenil. Samas, suutis lugu, vaatamata halastamatutele repressioonidele, edasi anda inimlikkust, soojust ja hoolt. Siis, kui üks ekstreemsus on mõistlikkuse piiri ületanud, asub tirima tihtipeale ka vastupidine jõud, tõustes oma teistpoolsuses eriti esile ning olles veelgi siiram ja puhtam. Kõik muu on vaid müra nende vahel, kahe äärmuse lükata ja tõmmata.

Näidend on sisuliseks fookuseks paigutanud Elo Tuglase päevaraamatust saadud hingestuse ning klantskihiks võtnud Friedebert Tuglase viimase novelli pealkirja -- "Keiserlik kokk". Ajaperioodina on keskendutud viiele aastale alates 1950, mil autori looming ja tegevus hinnati ümber ja mees visati Kirjanike Liidust välja, organisatsiooni, mille esimene esimees ta oli kunagi olnud, võttes ära kõik tema aunimetused. Aastal 1955 mehe positsioon ja roll ühiskonnas taastati, kuid see periood vahepeal oli muserdav ja ränk. Vaatamata kirjaniku hädadele tervisega ja mentaalsetele katsumustele ning olles justkui tüki tuum, oli loo kangelane tegelikult abikaasa Elo. Tõeline Eesti naine, kelle õlgadel on mees, tolle füüsiline ja vaimne heaolu ning tugi, majapidamine ja kogu paari elu vee peal hoidmine. Küll puhastas ta kaminat, küll tiris meest vanni, küll jooksis siin, küll rabas seal. Vot see on imetlusväärne naine, kelle ohvrid ja jäägitu lojaalsus oma mehe vastu kaalus üle isegi kirjaniku enda kultuurilise panuse. Vähemalt näidendi kontekstis. Kohati tekitas ärritust tema mitte piisav hinnatus ning naise kui iseenesest mõistetavana võtmine. Kuigi, otsekui skisofreenikust õhtujuht, pööras tegelikult Elo olukorrale aktiivset tähelepanu, mõnikord toetavas, mõnikord mõnitavas foonis. Naisele oli tohutult lihtne kaasa elada, enamgi veel, kui tema abikaasale. Malbe, vaoshoitud, praktiline, elegantne, väärikas ning tõeline daam, Elo, oleks võinud veidi isekam olla, ainult siis oleks olnud võimalik teda enam imetleda. Või siis mitte, sest teda austati ju sellepärast, kes ta oli, mitte, kes ta ideaalis oleks võinud olla. Kuigi selga oleks naine võinud sirgemaks suruda, oli ta ühtlasi mehe ja enda baastala, mis kõike edasi kandis, hoides kukil topelt koormust. Üks hetk naine peaaegu, et murrab oma selja ning siis jälle paraneb see. Metafooriliselt öeldes, tundus, et ka tema on inimene ning kaotas hetkeks oma rammu ning motivatsiooni, mis õnneks taastus. Oi, kuidas naine oleks ühte toredat spa puhkust ära teeninud. Või siis ise saanud seda abikaasa vanni lõõgastumiseks nautida. Kuigi, mehe sulistamine kukkus ju lõppkokkuvõttes eriti totakalt välja.

Siit ka üks peamine kriitikanool. Tuglased oli kõige tohuvabaohu kõrval küll kaks mõlema jalaga maas toetus- ja keskmasti süžeele ning kogu ümberringset ülevõlli segadust ja lollakust koos hoidev liim, kuid vastaspool oma energia ja ohjeldamatusega mängis neid tsipake üle. Abielupaar mõjus plassilt teiste värvikuse kõrval. See võis olla tahtlik, et kontrasti süvendada, kuid toimis pigem pidurdavalt ning sidususele vastu töötavalt. Üks hetk tekkis tunne, et tegu on kahest eri žanri etendusest lähtuvate seltskondadega, millest Tuglased on kogemata ära eksinud valele lavale ning sattunud Tammsaareliku draama asemel grotesksesse komöödia palagani. Taaskord, see võiski olla eesmärk, et jaburat õhustikku kriiskavamalt luua ning olukorra ogarlikkust võimendada. Ja kõige selle idiootsuse tipuks, meistrite meistriks, oma valdkonna võitmatuks eksperdiks, oli maniakaalselt ringi lendav, sadistlikult toores ja ebaausalt nutikas õhtujuht, Jan Uuspõllu kehastuses. Mees geniaalselt manipuleeris kõigi teiste tegelastega ning oma tähelepanelikkuse ja psühholoogiliste teadmiste poolest hoidis oma peos inimesi kui kiskja mängimas oma toiduga. Ta teadis täpselt, mis nuppudele vajutada ning kuidas teisi suunata nii, et tema tahtmine jääb alati peale. Võib-olla ei oleks see tegelane nii imposantselt ning aukartustäratavalt mõjunud, kui ma ei oleks istunud esimeses reas, kus oli kohati tunne, et õhtujuhi iga sõna on suunatud just mulle, või kui näitleja ei oleks niivõrd karismaatiline rollis olnud. Mehe kohalolek oli tõesti kõikehoomav, aura ohtlik ja hullumeelne. Läbi ja lõhki pahalane, nautides teiste kannatusi, kuid niivõrd tähelepanuköitev. Andes suurepäraselt edasi seda lõksus olemise ja hulluksminemise energiat, kus süsteemi võita lihtsalt ei olnud kuidagi võimalik, mida Nõukogude aeg tõenäoliselt oma "parimates" perioodides rahvale pakkus.

Mitte ainult Jan Uuspõld ei tõusnud esile, vaid ka Tugalse kõrval üles astunud ülejäänud kolm kirjanikku: Muia, Aadu ja Eduard. Aadu Hint? Vihjeks on abikaasa Minni, kelle ümber kogu mehe lavastuses toimuv tegevus keerles. Küll varastas naine tema parteipassi ära, küll lihtsalt mõnitas ja ahistas. Vähemalt Aadu sõnul. Naine tundus mõni hetk suurem kurjam kui õhtujuht. Siis, Muia Veetamm? Kes oli tegelaskujude päriselu inspiratsiooniks Eesti loojate hulgast ei omagi tegelikult erilist võtmetähtsust, sest näidendis sümboliseerisid nad eri viise, kuidas kirjanikud Nõukogude raamis ellu jäid ja edasi tegutsesid. Eks võib aimata, kes on mis isikust innustust saanud, kuid pigem sai ennast hõlpsasti kaasa tiritud lasta kolmiku seiklustest, heietustest ja igapäevamuredest, mis olid ikka ülimalt ülepingutatud, et publik saaks halastamatult nende üle itsitada. Põhjust muidugi pakuti. Kas alati õigustatult ja ka reaalsusele vastavalt konkreetse inspireeriva isiku puhul jääb, aga subjektiivselt tõlgendamiseks. Nt kas Aadu Hint oligi tegelikult selline hüsteerik, kategooriliselt pime võimude suhtes ning hullumeelselt klammerduv oma parteipassi külge? Kui palju leidus loos ikkagi viiteid päris elule ja kirjanike olemustele, kui palju oli seal sümboolset üldistamist ja lihtsalt autori erapooletut narratiivest nägemust. Oli selleks siis kasvõi Muia püüd saada kõrgelt hinnatud ametliku kirjanikuna juurdepääsu eripoodidesse ja -kliinikutesse, olles valmis kirjutama mida iganes režiim soovis. Fakt, millel on otsad tõelisuses? Naise õnnetu tähe all möödunud pidu oli, muidugi, tõeline koomika tipphetk, sest saades makku niivõrd kvaliteetset toitu nagu sardell, võttis see seedimise jalust nõrgaks. Banaani ei jõudnudki enam süüa. Vilja, mis tundub kohati, et sümboliseerib perioodi kõige ihaldatumat objekti. Banaan oli tolle aja uusim iPhone'i väljalase. Harriet Toompere oli aktiivset, natuke juhmi (kas meelega?) ja krapsakat Muiat esitades üpris vahva, käis närvidele, kuid, samaaegselt, suutis sümpatiseerida.

Naisest, tundus, et hulgi jaburam oli hoopis võimudele pugeja, Eduard, mees kes oli vana, väeti ja alati valmis õigete inimeste ees end kummargile laskma. Olles hakkamist täis kirjutama mida iganes, kuidas iganes, mis vormis vaja, isegi enda kunagiste teoste sisse pikkides, kõikidest kaevuritest ja tavalistest tööinimestest, aga, noh, maa alla teda enam ei lubatud, et uurimistööd teha nende riigi kangelaste kohta. Kahju oli ätikesest, siiralt. Ta oli kõigi lükata ja tõmmata ning mõnituste alus. Ainult Tuglased suhtusid mehesse inimlikult. Vaene Eduard oli üheaegselt ka tüki vaieldamatu huumori raskekahurivägi, sest suutis oma haletsusväärsuses olla üllatavalt naljakas. Teda mõnitati, kuid ta ei hoolinud pilkamisest, kas siis ei saanud aru või oli kõik haneselga vesi. See tõsiasi, aga tegi mehe, paradoksaalselt, mega tegijaks, sest ta oli nagu teflonpann -- kriitika, kaastunne ja narrimine lihtsalt põrkas mehelt tagasi, kinni ei jäänud miski. Tal oli niivõrd suva, et mees ei peljanud Tuglaseid uuesti ja jälle külastada. Eduard lihtsalt rühkis edasi oma kuuldeaparaadiga, käte värisemise ja hädaldamise saatel. Seljas päevinäinud ja võidunud valge ülikond, pähe visatud talki, et edasi anda kirjaniku iidsust, nagu oleks ta peale talletunud hunnik tolmu, koidest läbi mämmutatud habe, piiksuv hääl ning kuuldeaparaadist, kui eluliinist, kinni hoidmine, oli Eduard Ivo Uukkivi esituses lausa võrratu. Eriti koomiline oli mehe jutt sellest kuidas ta püüab tervist turgutada saunast vette karastamisega, olles üllatunud, et miks olemine sootuks kehvemaks on läinud. Tuli välja, et sauna ja veekogu vahel on kilomeetreid, mida mees kärmelt läbida sibades ennast pidevalt ära väsitab. Tüki huumor oli terav ja täis absurdi nalju ning opakaid ülepakutud olukordi. Suur osa koomikast põhines tegelaste ning nende kannatuste üle naermisel, mis ei tundu just õiglane, kuid antud kontekstis oli igati rusikas silmaauku. 

Kirjanike ning nende suhtumiste juures tekkis küsimus, et kas nad olid režiiiga nõus, olid ajupestud, voolasid kaasa teistega, sest nii oli mugav, tööle oli hakanud alalhoiu instinkt ning suruti teadlikult või alateadlikult maha enda tõeline mina. Huvitav oli jälgida kuidas inimesed muutuvad ja kohanevad ekstreemsustega, et elus püsida. Kellele tuleb teisendumine vaevatult, kes ei ole võimeline olla keegi teine, kes juba ollakse, püsides kinni oma tõekspidamistes ja õiglustundes -- olles jätkuvalt ehe ja ise. Viimane kehtib Tuglaste kohta. Paar oli kui oaas, rahulik roheluses park, mida piiras üks hirmu, hulluse ja ellujäämise karussell, mille tiirlemiselt inimesed ei saanud enam maha ega leidnud kindlat pinda jalge alla. Kui maailm su ümber on läinud nõdrameelseks, ümberringsest on sõna otseses mõttes saanud tsirkus ja üks suur show, inimesed käituvad kui narrid, siis kuidas käitud sina? Hukka mõista on kerge, kuid me ei tea tegelikult, kuidas äärmuslikud konditsioonid panevad meid endid mõtlema ning sellest lähtudes tegutsema. Huvitaval kombel tõi tükk esile ka positiivset, mida on keeruline mõista, et stalinistlikus Eestis rohkelt oli, nimelt Nõukogude nostalgia. See on ohtlik, kuid ka psühholoogiliselt arusaadav enesekaitse mehhanism või õigustus. Paljudes näidendites on silma jäänud, et seda tunnet kasutatakse ära odava populaarsuse võitmiseks, kuid antud etenduses mind see ei häirinud. Tegu oli ju ikkagi farsiga, mitte klassikalise draama või komöödiaga. Oli iseenesest mõistetav, et kaasatakse erinevaid aspekte, mis seda nostalgiat ajusoppidest üles tiris, nagu eelpool mainitud banaanid ja sardellid. Endalgi tekkis mälestus kui õhtujuht viitas sellele, et ehk soovib Muia mehe poolt ära pugitud puuvilja koort lutsida. Ausalt, vist kõik selle aja inimesed on seda teinud. Koore siseosa näksimine ei olnud häbiasi.

Kokkuvõttes, võib Kivirähki looming olla mõnikord tüütu ja vastumeelne, kuid mitte antud tükk. Loos oli midagi inimlikku, midagi lõbusat, midagi hirmsat, midagi lollakat, midagi tõsist, midagi kaunist, mis kokkuklopsitud kompotina kaasahaaravalt ja siiralt mõjus. Üllataval kombel, on nüüdsest näidendi näol tegu minu lemmiku teosega autori poolt. Näitlejamäng oli iseäranis meeldejääv. 

Kolmapäev, 21. september 2022

Raamat: Punane raamat sarja eri "Minu hammaste lugu" ja "Kõik need südamesopid"

Tervitus!

Paar väärtkirjanduse raamatut.

Pealkiri: Minu hammaste lugu
Autor: Valeria Luiselli
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

No seda ma küll ei osanud oodanud, kui otsustasin raamatu kätte võtta. Tegu on ühe veidrama kirjatükiga, mis mu ette juba ammu on sattunud. Soovitan soojalt teistel, kes plaanivad ennast selle loo äärmiselt kentsaka ja ebatavalise stiili ning olemusega tuttavaks teha, enne lugeda raamatu lõpus olevat järelsõna. See annab mingigi raamistiku, et kuidas teos üldse sündis, miks ja mis võivad olla selle tausta motiivid. Võib nii palju öelda, et oma osa mängisid kunstigalerii, tehas ja konflikt modernse kunsti ning kogukonna täitsa tavaliste isikute kokkupuutepunkti puuduse vahel ja selle põhjustel. Kohati tundus, et raamatu eksistents on just ise ehe näide, miks see üksteisest eemale hoidmine aset leiab. Kas autor püüdis tegelikult jälle midagi tõestada? Teose taust ja selle sisu on kohati sama tavatult unikaalsed. Julgen väita, et tekib kaks ekstreemsust, need, kellele lugu tohutult passib ja teised, kes lihtsalt ei viitsi selle segapudru ja otsekui eputava kunstilise keerulisusega enda aega raisata. Loetu on absurdne, groteskne, virrvarr ja, huvitaval kombel, ootamatult humoorikas. Sellisel sürrealistlikul viisil, kus sa ei tea väga kas nutta või naerda. Või ebamugavust tundes kõrvale vaadata. 

Raamatut lugedes on teravalt tunda, et loetu on mega meta ja diip, aga sa ei saa, kas taustateadmiste puudumisel või Lõuna-Ameerika olemuse konteksti mittemõistmisest tulenevalt, enamusele üldse pihta. On aru saada, et pea iga lause, viide või nimi, mida õhku visati lademetes, tähendab midagi. Või siis äkki ei tähenda ja lugejat tõmmatakse ninast? Selge on see, et loos joonistub välja autori enda kirjanduslik eeskuju ning need, keda ta imetleb (Virginia Woolf?). Kõik muu jääb tsipa segaseks, kuigi kuklas pidevalt kumiseb, et ma nagu peaksin seda vihjet teadma (ja tegelikult ei adu) või siin mõeldakse taustal hoopis midagi muud. Tõsiasi, et tervenisti ei ole võimalik meeletutes kogustes kõike lugejale näkku heidetut lahti mõtestada ja seostada, ei sega aga loo köitvaid aspekte. Enim tõusis esile huumor. Tekst oli mahlane, nagu värskelt pressitud apelsini mahl, mida segati kõikvõimalik teiste särtsakate puuviljanektaritega. Lugeda oli mõnus, jutt voolas ning oli täis elektrit, sarkasmi, irooniat, musta huumorit, labast koomikat, vahvaid võrdluseid, värskeid tuuli, geniaalseid viiteid ning sõnamänge. Olgu süžee ja raamatu eesmärk mis ta olgu, kuid kirja pandud ja lugejale esitatud oli see mõnusalt ning kaasahaaravalt. Mõned kohad panid oma absurdsuses, kuid vaimukuses, tõesti muhelema. Raamat tundus teatud hetkedel nagu mingi teise loo paroodia, kuid mille, täpsemalt, sellele ei suutnud ma näppu peale panna. Seda ta vast ei olnud ka, kuid mulje jättis lugu küll nagu oleks paroodiastiili viljeletud. Kipun kahtlema, kas selline ülevõlli ja omanäoline koomika ning selle rohkuse kraad paljudele peale läheb, seega, tasub ettevaatlik olla. Kujutan ette, et on neid, kelledele kogu kentsaka tooniga killukoorem pigem tüütuna näib.

Loo keskmes on üks algselt täitsa tavaline Mehhiko tehase turvamees, kes elu keerdkäikude tulemusel saab üheks vingemaks oksjonipidajaks, kes müüb pimedale prillid, kurdile kõrvaklapid, tummale mikrofoni, jalutule saapad,... Hiljem hakkab ta ise kollektsionääriks ning südamelähedased esemed, mida kokku krabada, on mehele hambad. Nii kuulsuste, kui täitsa suvaliste tüüpide kihvad, mis ühel või teisel põhjustel on märkimisväärsed. Miks just hambad? Stiimuli taust jäi natuke õhku rippuma, kuid tõukehetkes sai Marilyn Monroe suutäide, mille mees otsustas endale siirdada lasta. See osa oli natuke eemalepeletav ja kukalt kratsima panev. Eks see kikude vaimustus sümboliseeris midagi loo kontekstis, eriti kui mees neid kaotas, leidis jälle ja siis oksjonitel ära müüs, kuid kogu muu kupatuse taustal, mida lugedes pidi peas lahti hekseldama, kuid tegelikult, ei saanud lõpuks mõhkugi aru, ei jätkunud enam viitsimist kõikide detailide kardina taha murda ja nende saladused paljastada. Peategelase elu ei olnud just lihtsate killast, kuid elas ta kõvasti paremini, kui enamused tema kodukohas. Ta oli karakter, kes sümpatiseerid, kuid samas, lükkas oma kummalise olemusega eemale. Kuigi teda kasutati ära ja tehti ülekohut, siis jäi kripeldama idee, et ta ise vist ei elanud ka kõige eetilisemalt ja hoolivamalt. Lugeda sai ju ainult tema vaatevinklit või meest soosivat nurka kogu loost. 

Raamat on otsekui mitu erisugust teost ühes (kuus peatükki). Süžee põhiliin on jookseb kõigist läbi, kuid stiil ja fookus varieerub. Iga osa eest leiab ühe Hiina vanasõna hammastega seoses, mis olid mõned päris nutikad. Nt "Nõrgameelne on inimene, kes aina surub hambad sellesse kõvasse ja muutumatusse kivitahukasse, mis on minevik." Isiklikud lemmik seigad olid peategelase oksjonieseme presenteerimise eelsed jutustused. Tal oli lausa oma moodus ja maneer välja lihvitud, et kuidas asju edukamalt maha parseldada, kuidas panna ostjad huvi tundma ja kontakti looma. Need n-ö minikõned olid otsekohesed, ilma igasuguse jamata, üdini ausad ja mega naljakad oma kuivuses. Nt mõni mulle meelde sööbinud väljavõte: "Gustav Klimt. Vähk, tõusumärk Vähk. Astroloogine katastroof", "Gustave Flaubert. Ambur, kirjanik, paksmagu", "Nii see on, kallis oksjonipublik, see mees kirjutas raamatu hambavalu tõttu", "Tuttavad nägid teda naeratamas ainult oma matustel." Jne jne. Paraboolid olid geniaalsed! Loe ja naudi igat sõna! See-eest allegooriad ajasid oma tohuvabaohuga närvi, sest need olid nii metad. Või kas olid ikka? Äkki olid lihtsalt teksti ühepajatoit ilma ühegi asise eesmärgita. Ehk see oligi tagamõte?

Kokkuvõttes, tõesti veider raamat. Kuid meeldejääv. Ja ma isegi kuulun sinna gruppi, kellele see meeldis ja, vaatamata enamusest mitte arusaades, tõesti hindasin neid koosveedetud tunde. 


-------------------------------

Pealkiri: Kõik need südamesopid
Autor: Françoise Sagan
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Tegu on kuulsa prantsuse kirjaniku (sünd 1935; surm 2004) pärast surma leitud teosega, mis ei ole terviklik, lõpuni loodud või siis on pigem kondikava romaanist, millel puudub liha luudel, isegi kui tegu oli siiski süžeeliselt planeeritud alguse ja finaaliga juba eksisteeriva looga. Mis vormis romaan säilinud on, ning milline oli lõplik variant sellest, jääb selgusetuks. Kuigi eeldatavasti, kasutades intuitsiooni, siis tegu on pigem pooliku teosega, millest, tundub, et vähemalt üks kolmandik on puudu. Rääkimata siis viimistlemisest. Tekst jooksis, seda oli üllatavalt lihtne endasse haarata ning lugemiseks oli see ladus ja õhuline -- otsekui ideaalis ettenähtud keelelises vormis. Liikudes teksti tasandilt süžeelisele, mõjus lugu mõnevõrra sihitult, laialivalguvalt ning ilmselgelt mustandina. Samas, see kõik ei takistanud toimuvast aru saamist või seganud loo jälgimist, kuigi alguses kulus veidi aega sisse elamiseks, sest puudus otsekui mingi sissejuhatuse element. Kohe visati toimuvasse ning toibumiseks, et kes, mis, kus ja miks, oli põgusat pausimomenti vaja. 

Vormilt mitte täiusliku raamatu juures oli mulle konkreetselt kaikaks kodaras tõsiasi, et tegu oli minu esimese kohtumisega antud autori loominguga. Ma ei ole temalt midagi varem lugenud. Seega, ei olnud võimalik mingeid lünki täita n-ö vana rasva pealt. Puudujääke ei saanud korvata nt autorile omaste stiili, mustrite või terviklikult loodud teose taustateadmiste põhjal. Ei olnud võimalik hinnata või aduda õhkkonda, eesmärke või sõnumeid, sest puudus võrdlusmoment ning võimalike läbivalt ühiste detailide karguna kasutamise abikäsi. Lähenesin teosele puhtalt lehelt. Pärast raamatu sugemist tekkis mul umbkaudne arusaam, et millist loomingut autor üldiselt viljeles. Mul on tunne, et tema romaanides jääb ohtralt ridade vahele ning lugeja peab enda järeldused tegema info põhjal, mida alati kandikul ei serveerita. Eeldatavasti omavad teostes tugevat rolli iroonia, sarkasm ja sotsiaalkriitika. Kuid ka inimlikkus -- inimene oma eheduses, varjamata mingeid külgi endast, teesklemata ning olles see, kes ta on, tahtes seda, mida tahab, tundes seda, mida tunneb. Ja kõige tähtsam, käitudes vastavalt nende emotsioonide, meelte ja ihade järgi. Tegelased jätsid mulje, kui päris inimesed, kes, kuigi kohati ülepakutud ja tavapärasest teravamaks lihvitud, on isikud, kes vabalt eksisteerivad oma täies hiilguses ka reaalsuses. Tajusin, et autor nii kritiseerib neid kui imetleb, seda üheaegselt. Oma koht oli, lisaks, psühholoogilisel aspektil, sest paistis, et lugu on nagu inimmõtete ja tunnete analüüs ilma hinnanguid andmata. Kuidas käituvad uusrikkad, väikekodanluse ambitsioonid, mentaalse tervise stigmad, mis on armastus, jne. Põhimõtteliselt, oli fookus kõikidel neil südamesoppidel, nagu pealkiri viitab, mis inimese toimima paneb ja mida ta salaja, või täitsa avalikult varjamatult, ihkab.

Nagu mainitud, siis jäi ebaselgeks, kas lugu jõuti süžeeliselt Ast Zni ära jutustatud ja puudu jäi vaid liha luudele lisamisest või on tegevusliin siiski poolik. Pigem eeldan viimast, sest süžee liikus kulminatsiooni suunas, milleks paistis olevat pidu, mille mitmeid tundepuhanguid tekitanud külaline pidi korraldama. Just sealt, aga jääb lugu katki, sest seda praasnikut lugeja ei näegi, kuid oletada võib, et seal toimuvad kõik selle hetkeni eskaleeruvate suuremate ja väiksemate konfliktide kokkupõrked. Isa ja poja ühte isikusse suunatud kihkude vastasseis, selle tunnete objekti enda sisene ebakõla ja põrkumine tütrega, kahe paari naise ja mehe tõehetked. Võib arvata, et peost saab üks tohuvabaohu, kus need ristirästi huvid lõpuks üksteisega silmitsi seisavad. Suund võib tirida traagikale või äkki tuleb õppetunniks, et palju kära ei millestki ning tegelased lähevad kõigile osapooltele kasulikul viisil lahku ning lepivad. See potentsiaalne põnev romaani tipp-hetk jäigi nägemata, millest on tohutult kahju, sest see tõotas üllatada ja rabada. 

Kokkuvõttes, aga on tegu veidra lugemiskogemusega. Omamoodi paeluv, salapärane ning sügav, kuid, teisalt, ebaterviklik ja võib-olla isegi natuke liiga kunstiline ning, lõplikul viimistlusel, sunnitult hooletu. Selles mõttes, et mul on kahtlus, et autor võib olla üks neist, kes püüavad välja näida nagu kirjutatu oleks muuseas ja kerglane, kuid tegelikult on iga sõnaga meeletult vaeva nähtud. Kes teab, ehk teen loojale liiga. Loetu mõjus ka kuidagi rahustavalt ning lõõgastavalt -- sel ei olnud kuskile kiiret. Ma ei oska raamatut adekvaatselt hinnata, sest see ei olnud võib-olla veel viimane versioon sellest, mida autor soovis edasi anda. Seda, mida oli võimalik lugeda, lubas omanäolist pilguheidet inimeste psüühika toimimisele ülimalt lihtsal viisil ja keeles. Aga äkki ma tõlgendan kõike valesti ning minu nägemus romaanist oli hoopis midagi muud, kui see ette nägi. Igatahes, intrigeeriv ja meeldejääv raamat!

Neljapäev, 1. september 2022

Etendus: "Lõbus lesk" ja "Anna Karenina"

Tervitus!

Klassikalist meelelahutust seekord. 

Pealkiri: Lõbus lesk (Franz Lehári operett)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 19.08.2021
Millal nähtud: 04.06.2022
Minu hinnang: 3/5

Operetid, teisisõnu, klassikalised muusikalid, on ju tegelikult vahvad. Teoorias peaksin neid igati nautima. Praktikas olen, kahjuks, tähele pannu, et need on muutunud kuidagi lahjaks ja monotoonseks. Kas nad on oma hiilgeaja ära elanud, ei suuda konkureerida kõikvõimaliku kirju ja originaalse muu teatrimaastiku pakutavaga või on probleem pigem selles, et minu isiklik maitse, huvid ning ootused kvaliteetsele meelelahutusele on ajas ümber kujunenud. Ei tea täpselt millele näpp panna, kuid kuigi hindasin etendust sellena, mis ta on, siis ülendavat elamust ei saanud. Siin ei ole niiväga süüdi ka konkreetne lavastus ise, sest võrreldes mõne odavalt kasina välimuse ja kuidagi lohaka Estonia ooperiga (mida vahepeal repertuaari ikka eksib), oli produktsioonis näha eurode heldemat kasutamist, värvikaid ja säravaid kostüüme ning liikuvaid lavakonstruktsiooni. Eriti jäid silma glamuursed ja sensuaalsed kleidid, peakatted, ehted ja üleüldse nägid peategelastest naised, ning isegi taustatantsijad/lauljad, võrratud välja. Valencienne'i kollane siidist kleit ja klubi showgirl'ide sulgedega kirgas rõivastekomplekt on siiani meeles. Rääkimata Hanna veetlevatest kostüümidest. Visuaalselt oli tegu pilkutõmbava ja hoidva mahlase puuviljavaagnaga. Mille sisu sai, muide, suurendatud kujul ka laval üks hetk näha. 

Olen varem antud operetti vaadanud ja meelega ei loe hetkel oma kunagi aastaid tagasi kirjapandut, sest olen hoopis teine inimene ning ei taha lasta oma esmasel kokkupuutel looga oma hetke emotsioone mõjutada. Süžee ei olnud mulle ülemäära vaimustust tekitav juba varasemalt, seda tean kindlalt, kuid enim häiris mind tõsiasi, et kaks põhilist looliini tundus, et said suhteliselt samalaadset ajalist kajastust. Hanna ja Danilo üksteise ümber käiv tants, nagu kaks uhkust täis armastan, aga vihkan sind, ja vihkan, aga armastan sind, põikpead, kelle pidevale lükkan-tõmban keerlemisele oli hõlbus kaasa, said eetriaega pea sama palju kui Valencienne ja tolle tüütud seiklused oma armukesega. Kui üks pool süžeest oli köitev ja lihtsalt mõnus jälgida, siis teine pool väsitas kerglase ja mageda otsekui sunnitud ning liialt pikale venitatud olemusega. Hanna ja Danilo dialoog oli täis särtsu, pidevat üksteisele ära tegemist ning tegelaste vaheline keemia oli tuntavalt olemas ja elektrit täis. Nad mängisid otsekui pingpongi, kus kumbki ei tahtnud alla anda, kuid samaaegselt janunesid valge lipu õhku heitmise järele. Siiski, tundus, et endise armukesega vahele jäämisega hädas naine omas loos põhifookust, kuigi pealkiri peaks tavaliselt viitama peategelasele, kelleks oli, loogikast lähtudes, lõbus lesk Hanna. Oleksin süžeed tunduvalt rohkem nautinud, kui oleksin saanud enam koos aega veeta üksteise ümber keerlevate kangekaelsete endiste kallimate seltsis, kui pidanud Valencienne'i lehvikusaagat jälgima. Kuigi viimane põhjustas ohtralt tohuvabaohu ja humoorikaid olukord, kui see vale inimese käest järgmise kätte sattus ning pidev jaht sellele hulgaliselt segadust tekitas. Hanna ja Danilo kombo pakkus vaimukusi, temperamenti ja särisevat keemiat, Valencienne ja tema moosipoiss jätsid plassi ning erakordselt energiatu mulje. Lisaks, Reigo Tamm oli ootamatult šarmantne elupõletajast lurjus ning Helen Lokuta meeldivalt nipsakas -- koos moodustasid nad krapsaka duo.

Pooleldi kurvastusega pean tunnistama, et operettide muusika ei ole mind kunagi suutnud paeluda. Enamused palad valguvad üheks halliks massiks ning mul on keeruline neid meelde tuletada kasvõi hetk pärast loo esitamist. Žanri stiil ei ole minu maitsele. Antud etenduse puhul tuli ette väike erand, sest kaht etteastet koos meloodiaga suutsid mu mentaalse barjääri läbistada ning ennast mällu kinnitada. Kas see vihjab sellele, et tegu on hiilgavate lugudega? Ei tasu üle liialdada ja nii kaugele minna, kuid kurblikult kaunis ja maagiline "Vilja laul" ning ekstravagantne ja vali meeste n-ö ood naistele on suutnud teistest sarnaste hulgast ennast kuidagi kõrgemale vinnata. Mõlema esitusega käisid käsikäes meeleolukad miljööd koos ideaalse valgustuse, tausta ja kujundusega. Esimese puhul oli tegu otsekui imelise suveöö kontserdiga jõe kaldal, kus publik taustal küünlaid lehvitas, et ilusaid valgushelke tekitada. Teise puhul võeti kasutusele hulgaliselt konfeti paugutajaid, mis tähelepanu tõmbasid, lisaks kankaani tantsivatele härradele. Ma alati mõtlen, et, huvitav, kuidas neid ebemeid edukalt ära elimineeritakse -- need jõuavad ju suhu, riietesse ja alati ilmub imeväel kuskilt üks välja nädalaid hiljem. Energiast pakatava ning emotsioonidest rõkkava õhkkonna loomise nimel nähti silmatorkavalt vaeva ning suuresti selline juubeldav ja rikkuritelik atmosfäär ka suurepäraselt saavutati. 

Tegu on kahtlemata mõnusa meelelahutusega ning operett ise on vast oma žanri üks väljapaistvamate ja populaarsemata hulgast. Estonia on vaeva näinud, et tegelaste jõukat, aristokraatlikku ja eksesse täis elu vaatajani käesolevate vahenditega usutavalt ja võimalikult kuluefektiivselt eksponeerida. Seda tükki ei saa nimetada säästuversiooniks. Oleks mind kogu kogemus, aga enam suutnud kaasa tõmmata ning korda läinud! Vaatamata soliidsele produktsioonile, esitustele ning visuaalile, nagu eelnevalt mainitud, jättis mind show veidike külmaks. Äkki olen liiga palju operette näinud? Äkki ma ei ole enam või veel õiges vanuses, et neid rohkem imetleda? Äkki ma lihtsalt ei ole vastavas meeleseisundis taoliste edevate, õhuliste ja palaganlike vaatemängude jaoks? Äkki on operetid muutunud tuhmiks ja oma hiilgeaja ära elanuks? Tõeline põhjus jääb selgusetuks ja eks see vast kombinatsioon mitmest faktorist ole. Samas, kui subjektiivselt lähendades, jäi etenduses minu silmis midagi erilist vajaka, siis, objektiivselt, ei oska ma ka midagi konkreetse lavastuse puhul iseäranis välja tuua, et mis siis ikkagi õnnestunult ei toiminud. Jah, süžeeliinide tasakaal häiris, muusika suuresti ei kõnetanud, huumorit oleks võinud enam olla, tegelased oli kohati klišeed, rikaste ja kuulsate imelise elu ülistamine käis nati pinda, kuid need ei ole surmapatud ja nende poole võib tahtmise korral silma kinni pigistada. Olgu kuidas on, kuid üks tore õhtu teatris on garanteeritud igatahes. 


--------------------------------

Pealkiri: Anna Karenina (Marina Kesleri ballett Dmitri Šostakovitši muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 01.09.2020
Millal nähtud: 18.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Käesolev versioon igatpidi läbileierdatud loost, mida on üha uuesti ja uuesti lavastatud kõikvõimalikes formaatides, mõjus oma meisterlikul kombinatsioonil moodsast ning vanaaegsest ootamatult võrratult. Piinatud Anna Karenina palju kannatust täis saatust olen näinud mitmeid kordi filmimeediumis, kuid laval naist ning kokkupõrget rongiga sai kogetud esimest korda. Keeruline on, seega, kommenteerida, kui värskelt, kuid klassikaliselt on toiminud eelnevad produktsioonid eri kontekstides, kuid antud lavastus paistis silma tõesti selle poolest, et suutis sidusaks ja terviklikuks kokku põimida kaks vastanduvat aspekti: omamoodi ärakulutatud, kuid aegumatu originaal ja tolle kurblikult ilusalt loodud lämmatav õhkkond, ning kaasaegne julge, avameelne, otsekohene, kõike muud, kui vaoshoitud, lähenemine süžeele -- viimast vähemalt visuaalselt, tantsuliselt ning rusikas-kõhtu efektsete lavaliste lahenduste poolest. Lisaks, suutis etendus õhata välja ja laval üles kütta rohkelt sensuaalsust ja isegi konkreetselt seksikas mõjuda. Seda kõik igati hea maitse piiri mitte ületades ning paksu kihi elegantsiga kogu ettevõtmist katmas. Lavastust oli ääretult esteetiline vaadata, mida võib öelda enamus ballettide kohta, kuid midagi antud tükis aitas sel toimida iseäranis trööstitult ja tundeküllaselt -- Anna kärme ja halastamatu allakäik oli naise pisarate ja piina saatel masohistlikult kaunis. Kurb, kuid kaunis. 

Kuna lavastus oli kompaktsem kokkuvõte, olenevalt trüki versioonist, vähemalt 600+ leheküljega teose materjalist, oli ilmselgelt vaja teha valikuid, et kuhu tähelepanu suunata. Süžee ees, keskel ja lõpus on Anna, tema oli A ja O, naine pälvis 100% kogu etenduse fookuse. Põgus põige Kittyle küll leidus, kuid nii tema, naise enda seiklused, Anna vend, jne, olid taustategelased, kes ei paistnud mitte kuidagi relevantsed peategelase langemisele. Siinkohal tekkis ka küsimus, et kas materjali kohandamine ja kärpimine konkreetse etenduse tarvis oli üdini aktsepteeritav. Mingid valikud ju peab tegema, kuid kentsakalt mõjus ja suuna otsustes kahtlema pani Voronski käitumine oma kallimaga. Võin siin eksida, kuid see, et mees naist pettis oli ju pigem spekulatsioon ja Anna hirm, tegelikult seda ei tõendatud selgesõnaliselt ja faktidel põhinevalt kuskil raamatus. Samuti, ei hüljanud ta kaaslast niivõrd julmalt ja hooletult. Balletis tundus, et nende suhe oli pigem afäär, kui kirjandusteoses kumas läbi armastus. Voronski ei osanud lõpus Annat enam aidata, vältis teda, kuid ta ei visanud naist uue kaunitari pärast niisama kõrvale. Ei olnud mingeid tõsiseltvõetavaid viiteid, et mees ei armastanud teda enam. Jah, eks seal tüdimust ja ignoreerimist oli, sest naine oli psüühiliste painete küüsi end loovutanud, kuid niimoodi nagu mees lavastuses käitus, tundus, et tegu on võõra tegelasega ja mitte Vornskiga. Või kujutas Anna seda kõike lihtsalt lavastuses ette, sest tema paranoia, armukadedus, üksildus, frustreeritud ja kibestumus panid teda käituma ning arvama asju, mis tegelikult ei eksisteerinud. Ja kujutama ette, et tema kallim teda pettis -- see oli tema hullumeelse õnnetuse vili. Selline seletamatu mehe olemuse kujutamine oli vastukarva, kuid omas rolli antud loos Anna veelgi haletsusväärsemaks ja ekstra nukraks ebaõiglaste sotsiaalsete normide alusel kannatanuks. Keeruline on end lasta mitte mõjutada tõsiasjast, et ta olukorras oli süüdi vaid üks faktor: ta oli naine, mitte mees. Lisaks, kuna rambivalgus püsis ainuisikuliselt Annal, ei olnud tema ümber tunda ka tugivõrgustikku, lähedasi, ega kedagi, kellega naisel oleks soojem suhe. Keegi, kes temast hooliks, siis kui olukord eriti inetuks pööras. Keegi, kelle muresid oleks saanud, lisaks, laval kohata, et narratiivi raskuskese ei valguks vaid õblukese peategelase õlgadele. Valituks osutunud lähenemine ei lubanud tähelepanul hajuda -- Anna oli balletti hing. 

Lavakujundus ja dekoratsioonid olid lihtsad, kuid pidevalt muutuvad, dünaamilised ning konkreetse stseeni ja asukoha toimuva meeleolu suurepäraselt edasi andvad. Eriti jäi silma roosikardin, mida suudeti tantsugi integreerida. Kiituse on ära teeninud kostüümid, mis olid liikuvad, ajastulembelised, kuid suutsid üheaegselt näida ka modernsed ja isegi avant-garde hõngu. Siinkohal on viide Anna purpurpunasele kaelast maani kleidile, mis altpoolt konservatiivne piirav ja varjav kardin, ülevalt poolt, aga läbipaistev, geomeetriliste elementidega ning ilmselgelt oma ajastust eest. Kleit oli kui naise skisofreenilise situatsiooni sümbol, sest Anna oli vanamoodsas keskkonnas, kuid üheaegselt tahtis käituda vastupidiselt oma aja ära elanud normidele. Naistele aktsepteeritud oli, siiski, vaid üks suund. Lavaline liikumine oli taaskord just õiges tasakaalus klassikast ning värskematest viisidest balletile läheneda. Enim tähelepanu köitsid emotsioonidest pakatavalt paeluv kolmikesitus Anna, Voronski ja Karenini vahel. Selline lükka-tõmba, kahetsen-ei kahetse, reetmist, armuvalu, iha, vastakaid tundeid täis number ei olnud mitte ainult akrobaatiliselt lausa võimas, vaid see oli etteaste, kus kõik kolm võtmetegijat enda (magus)valu üheskoos samaaegselt välja elasid. Sulnis ja romantiline oli veel Anna ja Voronski n-ö pesu väel voodieelne (või sümboolselt voodimõnude aegne?) duett ning -- roosikardin taustal -- glamuurse ja pahelise peoduettide ja etteastete kogum. Emotsioonide kibeduse ja suhkrususe väljapigistamiseks puistati üle lavastuse privaatseid hetki Anna ja ta poja vahel, mis südant pigistasid. 

Tipp-hetk saabus, nagu alati, muusikalises, tantsulises, lavadekoratiivses, süžeelises ning tundekeeriselises mõttes üheaegselt kulminatsioonina Anna viimastel hetkedel enne saatuslikku ja viimast otsust. Eelnev eskalatsioon ning lõksus, lämmatav ja rõhuv õhkkond oli muutunud tuntavalt paksuks ning viimane pauk, sõna otseses mõttes, toimus vägevalt, mällu sööbivalt ning ehmatavalt. Kuigi naise teekond ja selle viimane punkt on teada, siis antud lavastuses tuli see siiski omamoodi šokina ja lõi pahviks. Mitte miski ei üllatanud, kuid stseen oli loodud niivõrd sidusalt, igale aspektile mõeldes, nagu kunstiline rong, mis ühes suunas kihutab ja siis vastu seina põrkub. Koheselt lõppes etendus ning enne aplausi tekkis hetk, kus vapustavana oli toimunut vaja tsipake seedida. Lavastuse viimase umbes paari-kolme minuti esitus ja selle tehniline teostus oli hiilgav. Oli tunne nagu oleksid ise, vaatajana, saanud rongilt obaduse. Selline efektne süžeeline realiseerimine aitab siiani kinnitada etendust mõtetesse ning aegajalt tuleb nähtu taas meelde. Õnnetu Anna lugu on tõesti miljon korda taasloodud -- äkki oleks aeg tema valule pausi anda? -- kuid antud ballett tõestab ikka ja jälle, et, publikul on kahju, Anna, kuid me ei saa sind teispoolsuses rahulikult puhkama lasta, sest sina ja sinu rong pakub jätkuvalt inimestele sadistlikult imeilusat tundepuhangut sellele igihaljale loole uuesti ja uuesti kaasa elada. Teades, et lõpp jääb alati samaks.

Laupäev, 27. august 2022

Kino: Ports 2022 aasta filme vol 2

Tervitus!

Ports kinokogemusi.

Pealkiri: See uus maailm
Originaalpealkiri: Le Croisade
Kinodes alates: 12.08.2022
Millal nähtud: 17.08.2022
Minu hinnang: 2.5/5

Paljud tänapäevased kliima soojenemisele fokuseerivad filmid suudavad end suuresti alati enne lõppu põhja lasta. Nad mõjuvad moraalitsevatena ning suhtuvad teemasse dikteerivalt ja tänitavalt ning positsioneerivad end kuidagi pjedestaalile, nagu nemad oleksid paremad ja sõnumid ainuõiged. Loodushoid ja kliimakriis, iseenesest, on tõsised teemad, kuid keeruline on suhtuda lugupidamisega ja eeskuju võtmisega millessegi, mille eksisteerimine on otseses vastuolus teemaga, millele soovitakse tähelepanu pöörata. Antud film tekitas minus segadust, et kas ta suhtus kriitiliselt ja pilkavalt neisse heal järjel esimese maailma inimestesse, kellele on kasvanud vastutustunne ja nüüd püüavad maailma päästa, samal ajal tegelikult seda hävitades, või võttis lugu ennast siiralt tõsiselt ja arvas, et näitab valgustatult õiget teed. See tõsiasi jäi ebaselgeks. Silmakirjalik ning tüütu on, kui keegi eeldab, et kõik teised muudavad ennast või kuskil mujal peab toimuma kohandumine, selle asemel, et alustada endast, kasvõi millestki väiksest. Peategelasest noor poiss paneb küll demonstratiivselt tule kustu, kui viisi säästa elektrit, kuid siis võtab kätte oma vinge nutitelefoni ja vehib sellega. Palun alusta iseendast, mitte ära plaani midagi suurt Aafrikas! Aga nii kerge on ju tahta midagi korda saata kaugel ja kodust eemal, siis ei sega need soovid enda elu üleliia ega põhjusta ebameeldivusi. Üleüldse ei saanud ma aru, et kas peaks teatud teemasid võtma groteskse sotsiaalkriitilise naljana või neisse asjalikult suhtuda. Nt arvavad lapsed loos, et iga teine täiskasvanu on vaja tappa, valikud tehakse liisu tõmbamisega, et vähendada rahvaarvu maal. Ja nad räägivad seda nagu see oleks tavaline asi ja iseenesest mõistetav. Jah, kasvav populatsioon on kindlasti maakera probleemides võtmeküsimuseks, tore, et noored pihta said, kuid taaskord tekib mõte, et miks just täiskasvanud hävitada. Jälle, nii mugav ja lihtne on ju teisi elimineerida, aga et lapsed võiksid äkki ennast ka sinna gruppi liita, siis see juba ei ole vastuvõetav. Teised peavad surema, mitte need, kes tahavad rahvastiku hõrendamist ellu viia. Teismelised, kes oma idealistlikes unelmates kujutasid ette, et päästavad maailma, tundusid kohati brutaalsemad ja julmemad, kui täiskasvanud, keda nad süüdistasid algse probleemi tekitamises. Ja siis äkitselt fokuseeritakse 13. aastase peategelase seksuaalelule... See oli nii lambikas ja ebamugav, et ma ei saanud üldse aru milles teema. Okei, jah, see näitas, et ta on suureks kasvamas, kuid see oli nii kentsakas ja piinlik kui kliimakriisist äkitselt seksikriis sai. Äärmiselt veider suund ja valik antud kontekstis. Positiivselt poolelt peab mainima, et vanemate lugu oli üpris paeluv ning oleks võinud rohkem tähelepanu pälvida. Mõte, et täiskasvanuks saades kaotame oma suured ideed, ambitsioonid, julguse eestvedada muutusi ning mõtlemise, et kõik on võimalik kui piisavalt tahta, oli huvitav paralleel poja idealistlikele plaanidele loodustasakaal taastada. Et see on võimalik ja poisi ehe optimism vanemate pessimismi kõrval oli intrigeeriv paralleel. Lapsed unistavad ja usuvad, iseasi, kui realistlikud nende soovid on. Nad teevad asjad lihtsalt ära ja kõik toimib. Vot seda nurka oleks võinud süžee enam uurida ja käsitleda, sest potentsiaali tähelepanuväärseks arenguks ja põnevaks konfliktis oli lademetes, selle asemel, et vaatajal mingit imelikku topeltmoraali kurgust alla suruda või puberteedi seksiteemasid lahata. Kummaline film...


----------------------------------------------

Pealkiri: Killerite kiirrong
Originaalpealkiri: Bullet Train
Kinodes alates: 05.08.2022
Millal nähtud: 06.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Suur "Deadpooli" fänn ma ei ole. Minu jaoks ei olnud nimitegelane ei vaimukas ega eriline. Oli hirm, et antud film võtab üle samasuguse labase ja totaka huumori ning tohuvabaohu vaid tohuvabaohu eesmärkidel esitamise. Ja, kui aus olla, siis tegelikult seda kõike ka lavastaja uusimas väljalaskes ohtralt ette tuli. Taaskord, keerles lugu ümber pudru ja kapsaste, kus segadust on palju ning naljad võivad olla ülimalt sõgedad -- seda mitte positiivses mõttes. Üllataval kombel, kui "Deadpoolis" suutsid mõlemad aspektid mu ärrituse ära teenida ning mõjusid vastukarva, siis antud film oli võimeline tasakaalu hoidma nii meisterlikult, et ei ületatud kaheldava väärtuse või hea maitse piire. Vähemalt mitte üleliia. Ka lakkamatu anarhia loo tuumaks olevas rongis ei ajanud närvi, vaid kõik oli läbimõeldud ning põnev oli jälgida kuidas hunnik erinevaid n-ö malendeid omavahel kokkupuutusid, üksteist mõjutasid ning teineteisega seotud olid. Kulminatsioonini järkjärgult pinge tõstmine toimis edukalt ning lõpus oli vaevatu ennast tegelaste püüdlustest kaasa tõmmata lasta, et kurjam saaks karistuse ja head tüübid teeksid tal tagumiku tuliseks ning pääseksid, et joosta rõõmsalt päikeseloojangu suunas. Süžee ei valmistanud selles mõttes pettumust. Tipp-hetked olid vinged ning lugu pakkus igatpidist rahuldust. Kätši stseenid olid detailsed ning ilma tagasi hoidmata esitatud kogu oma koleduses ja hiilgavas koreograafias. Tegelasi leidus lademetes keda vihata või kellele pöidlaid hoida. 
Brad Pitt, kui peategelasest endine palgamõrvar, oli kohati liialt naiivselt kergemeelne või kuidagi lapsik, mis ei jätnud just usutavat muljet. Teisalt, mittekaksikutest vennased röövisid tähelepanu ja kogu filmi, sest nad olid kuidagi ehedad, nende kamraadlus oli südamlik ning mehed tegelikult muhedalt sümpaatsed. Eriti läksid peale ootamatud cameod nt Channing Tatumi ja Ryan Reynoldsi poolt. Lisaks, Jaapani kultuuri mistahes süžeeliinide ning asupaigaga lõimumine suudab alati ükskõik millist lugu värvikamaks ning särtsakamaks teha. Olin täitsa üllatunud, kui väga filmi nautisin. 


---------------------------------------------- 

Pealkiri: Murina
Originaalpealkiri: Murina
Kinodes alates: 15.07.2022
Millal nähtud: 18.08.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Pealkiri viitab mureenile, angerjalikule merekalale, keda filmis jahitakse ning, kes sümboliseerib peategelast, teismelist neidu, Julijat. Tüdruk samamoodi peidab ennast pidevalt meresügavustesse ning on sunnitud taganema turvalisse urgu, kus tema võimukas ja domineeriv isa teda ahistada ja pidevalt alla suruda ei saaks. Vaatamata alalhoidlikkusele on tüdruk ikkagi oma isa tütar ning ei pelga talle vastu astuda, iseäranis, kui külla saabub isa rikas kauaaegne sõber, kes Julija enda tiiva alla võtab ja tema eest seisab. Nüüd on tal võimalik vabamalt ja konkreetsemalt isas kahelda ning avalikult tema vastu astuda, sest tagalas on keegi, kes neiut kaitseb. Tüdruk eksib osati enda kujutusvõime maailma ära ning arvabki naiivselt, et uustulnuk on tema ja ema vahend isoleeritud kodust, kuhu nad mõlemad on aheldatud, ära põgeneda. Pinged eskaleeruvad ning lõpuks pahvatavad kõik osapooled endas sügaval sisimas olevad emotsioonid, pettumuse, kibestumise, viha ja enesehaletsuse välja. Tulemus on ootamatu, kuid realistlik. Julija peab taas mureeninks muutuma: teadma millal taganeda ning millal rünnata. Filmis leidub ohtralt sümboolikat ning visuaalse ja teksti taga peituvaid viiteid, paralleele ja kaudseid vihjeid erinevatele kontseptsioonidele süžees. Nt mida püüdis edasi anda trikoo värv, kui enne külalise tulekut ja pärast minekut oli see valge, võõra mehe kohaloleku ajal tumesinine, kas viimane ujumine viitas põgenemisele, kas vaimselt või füüsiliselt -- ujumisel oli filmis üleüldse erinevaid sümboolseid tähendusi -- mureenipüük ise oli selge viide Julija, tema ema ja isegi isa tupikseisule. Kas pidev rõhutamine, et pere elab paradiisis, kuigi Julija tundis end kui põrgus, oli otsene võrdusmärgi asetamine tüdruku (ja tema lähedaste) emotsionaalse tasandi ning keskkonna vahele, kus nad paiknesid, jne. Visuaalselt oli, loomulikult, tegu võrratult kauni linateosega, kus sa reaalselt tundsid päikese paistet, jahutavat sinatavat merd ja Horvaatia hingematvalt peibutavat paradiisimaastikku. Ma ei ole päikesereiside sõber, eelistan kultuurireise ja aktiivsemat puhkust, kuid mõned päevad loo asupaigas vaikust, rahu ja lõunamaade võlu nautida võiks kindlasti. Filmi võib pidada lausa turimismireklaamiks Horvaatiale. Olen seal ringreisil käinud, see tõesti ongi looduslikult nii kaunis riik. Negatiivsena tooksin välja selle, et pidevad kaadrid Julija kehale trikoos hakkasid mingi hetk veidralt mõjuma. Kas püüti rõhutada tema seksuaalsust või teda kui seksuaalobjekti või lihtsalt pöörati tähelepanu sellele, et see riietus oli tüdrukule omane ning mõistlik valik antud kliimas. Samuti jäi kripeldama loo moraal või mida see öelda tahtis. Tegelased ei läbinud erilisi arenguid või õppetunde ning kõik tuli ringiga suhteliselt esimesele astmele tagasi. Siiski, tegu on filmiga, mis lummab ja paneb mõtlema, isegi kui sisu ei ole esmapilgul eriti sügav. Nagu merigi, kunagi ei tea, kui kaugel on põhi, kui sa just sisse jalga ei pane või vesi läbipaistev ei ole.


---------------------------------------------

Pealkiri: Lõplik lõige
Originaalpealkiri: Coupez!
Kinodes alates: 29.07.2022
Millal nähtud: 31.07.2022
Minu hinnang: 4/5

Teadsin, et film põhineb samalaadsel Jaapani õuduskomöödial, kuid, siiski, tundsin esimese poole tunni jooksul end kui kogemata valesse kinosaali eksinu. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda selle totaka zombieloo äärmiselt amatöörliku palagani üle. Need tüübid on ju pesueht tavalised valged eurooplased, miks on neil Jaapani nimed?! See oli vaid üks küsimärk, mis õhku visati. Võib-olla oleks originaalversiooni nägemine vähem kohatuna, sunnituna ja kentsakalt mõjunud, sest olen harjunud igast veidrat Jaapani loomingut kogema, kuid Prantsuse versioon lihtsalt ei tundunud muhedalt usutav. Ja siis toimus avalikustamine ning puänt linateoses. Sai selgeks, mis jama olin sinnani pidanud vaatama, mis oli selle eesmärk ning miks kogu kupatus eelnevalt nii imelik tundus. Kõigel oli seletus ja need põhjendused olid suurepärased. Kui jõudsime süžees n-ö kardina taga oleva vaateni, siis oli linateos mind ära rääkinud ning nautisin seda absurdeset tohuvabaohu sajaga. Iga alguses nähtud koomiline, ebaloogiline või kentsakas detail sai taustaloo, mis muutus aina naljakamaks ja naljakamaks. Kuidas kogu segapudru kokku saadi oli puhas fun -- mööda kivisid ja kändusid. Meeldejäävamad seigad oli helivend, kes väga valedel, kuid, samaaegselt, just õigetel hetkedel oma taustamuusikat tavatses katsetada, kirves, juhuslikult, siin maas, kes oleks võinud oodata!, ning klassikaline ja klišeelik jooksmine kurjamite eest, kus inimene kihutab sada km tunnis, kuid lonkav pahalane saab ta ikka kätte. Algus oli lool segane, keskel saabus selgus, kuid ka tempo võeti maha ning kontrast jaburdustega enne ja pärast mõjus pidurdavalt, siiski, viimane 1/3 filmist oli geniaalne. Verd lendas lausa voolikutest ning naerupisaraid samamoodi. Vahva, ajuvaba ja mõnus õuduskomöödia, kus tegelikult seda hirmuelementi ei olnud üldsegi. Üks suve lemmikuid kinos!


---------------------------------------------

Pealkiri: Apteeker Melchior. Viirastus
Originaalpealkiri: Apteeker Melchior. Viirastus
Kinodes alates: 19.08.2022
Millal nähtud: 19.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Kui ma esimese osa puhul mõtlesin, et miks oli mul küll vaja raamat enne läbi lugeda ja, kui ma ei oleks seda kõrvutavalt võrrelnud, oleksin filmi rohkem nautinud, siis teise osa puhul oli minu hämminguks reaktsioon vastupidine. Oleksin pidanud ikka enne raamatuga tutvust tegema. Probleem seisnes selles, et film jäi süžeeliselt lahjaks. Oli ilmselge, et tegelikult esitati vaid kondikava, kuid liha luudele ühe ja pooleteise tunni peale märkimisväärselt ei mahtunud. Ja seda oli tunda, et nii paljut jäeti välja, nii paljut jäi puudu ja nii paljut oli võimalik ridade vahelt tunda, et oleks võinud loo täisväärtuslikumaks esitamiseks lisaks kaasata. Olles lugenud raamatut oleksid need tühjad kohad suutnud taustateadmistega täita ja õhkõrn krimiliin oleks enam kaalu ning sisukust omanud. Vaatamata minu kriitikale oli teine osa siiski õnnestunum kui esimene. Kummalisi fantaasiaelemente lisati seekord toimuvasse, detail, millest ma eelneva puhul tohutult puudust tundsin. Vanalinn oli jätkuvalt eheda väljanägemisega ja film oli märgatavalt vaeva näinud visuaalse poole usutava esitamise nimel. Näitlemine oli soliidne ning isegi romantikaliin pani hoolima. Kuigi, mind siiski häirib, et raamatus see täitsa puudub ja Melchior on juba abielus. Armulugu võttis aega ära mõrvamüsteeriumilt, mis minu silmis on põnevam ja võiks ideaalis olla pigem filmi
 tuum, mitte otsekui kõrvalmõte, et edendada Mechiori ja Keterlyni omavahelist suhet. Positiivselt poolet, sisse oli pikitud mõnusat huumorit nt vahimees Toomase näol, kes unistas ainult sellest, et saaks ema juurde koju kapsasuppi sööma minna. Mulle ei avaldanud muljet need eriti detailsed ja brutaalsed piinamise stseenid ning ma ei pidanud nende põhjalikkust vajalikus, kuid nagu Alo Kõrve tegelaskuju ütles, et tegevus on jõle, kuid vajalik. Kokkuvõttes, järg oli minu silmis mõnevõrra menukam kui esimene katse, kuid siiski tundus, et raamatute väärilist taset ei ole veel saavutatud, kuigi edasiminekuid on toimunud. Film jäi natuke kesiseks. Sa näed, et see võiks olla enamat, palju enamat, kuid ta ei küündi millegipärast selle ülikõrge ootuseni. Ehk ületab kõiki lootusi sarja kolmas osa, miks peaks suurele ekraanile tulema oktoobris. 


---------------------------------------------

Pealkiri: Dragon Ball Super: Super Hero
Originaalpealkiri: Dragon Ball Super: Super Hero
Kinodes alates: 19.08.2022
Millal nähtud: 19.08.2022
Minu hinnang: 4/5

Originaalne "Dragon Ball" anime sari on midagi, mida vaatasin juba teismelisena RTL2 pealt. Ta ei olnud eriline lemmik -- mingid tüübid muudkui kätšisid, peksid ja võistlesid, vanapapid ja muud vennad väsimatult piilusid ning ilastasid naiste järele -- see ei paelunud eriti noort tüdrukut. "Sailor Moon" oli vingem. Mida lugu edasi, seda tüütumaks ta muutus, sest eesmärgiks oli vaid järgmise kurikaela tutvustamine, kes oli võimsam, kui eelmine, ning n-ö pidevate power-up'ide areenile punnitamine. Ja siis mingid turniirid koguaeg. No ei tõmmanud, kuigi sarja tegemistega olin põgusalt sina-peal. Samas, tegu on ikkagi legendaarses staatuses poistele suunatud sarjaga, mis on eeskujuks paljudele järgnevatele shounen žanri lugudele. Ei ole ülepakutud, kui võib öelda, et "Dragon Ball" pani paika enamuse žanri reeglitest ning ülejäänud on rohkem või vähemal määral koopiad. See lugu on manga ja anime maailmas tõeline etalon ning tegija. Vaatamata sellele on sari minu silmis üpris kesine ja isegi kehvema poolne. Järeltulijad on suutnud pea kõiki aspekte parendada ning edukamalt realiseerida. Seega, tuleb antud filmi hinnata selle omas mahlas ning arvestades sarja enda konteksti. Sellel skaalal võib veendumusega väita, et tegu on ühe parema väljalaskega nii sisult, teostuselt, animatsioonilt ning puhtalt fun faktorilt. Oli see perfektne? Kohe kindlasti mitte. Suudaksid need, kes looga kursis ei ole seda kõrgelt hinnata ja nautida? Ma siiralt kahtlen selles. Kuid, kas oli pea täismüüdud saalis olev publik sillas ja mina ka? Raudselt! Linateosel oli miljon probleemi, kuid ootamatult vaimukas huumor (Bulma läheb ajaga vaid hullemaks/koomilisemaks/lahedamaks, Pani ja Piccolo plaan Gohan kurjaks ajada, Gotenksi läbikukkunud ühinemine, jne), vinged võitlusstseenid, kaasaelamist soodustavad viimase hetke päästmised ja tegelaste endi vaimsed-füüsilised kokkuvõtmised, ning tõsiasi, et fookusesse paigutati seekord kaks tegelast, kes on ebaausalt tihtipeale kõrvale jäätud, oli vaid mega boonus. Antud anime oli puhas ajuvaba ultra giga meelelahutus. Seda, muidugi, ainult "Dragon Ball" teadjatele ja fännidele. Aitäh, Eesti kinod, et taaskord nii väikse vahega ühe Jaapani animatsiooni kodumaa suurtele ekraanidele tõite! Alles oli "Jujutsu Kaisen 0" ja nüüd "Dragon Ball". Jätkake samas vaimus!


--------------------------------------

Pealkiri: Jooksus
Originaalpealkiri: Bėgikė
Kinodes alates: 23.08.2022 (Balti filmipäevade raames)
Millal nähtud: 23.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Filmi pingeline ja meeleheidet kruttiv õhkkond oli hiilgavalt loodud. Peategelase, Marija, ängi, ärevust ning puhast stressi oli suurepäraselt läbi suure ekraani tunda. Ta õhkas kõrge pulsi, higi ja eskaleeruva närvilisuse ning erutuse järgi. Pidevad lähikaadrid naise näole ja otsekui lakkamatud trügimised tema privaatsfääri aitasid kaasa plahvatusohtliku ning pineva olukorrast arusaamisele. Naine oli oma viimasel piiril nii füüsiliselt kui mentaalselt. Keha hakkas juba vaikselt alla andma, kuid ta rühkis edasi, ületades enda võimekuse piire ning ohverdades heaolu otsitava kallima nimel. Lisades siia noaga lõikava ja rahutust tekitava elektroonilise taustamuusika -- nagu elekter, mis kõrvadele suunatud -- siis adrenaliini üleskruttimiseks, ka vaatajast lähtudes, loodi ideaaltingimused. Stilistilaselt on filmil spetsiifiline ja järjekindlalt eesmärki teeniv suund ja valikud. Kogu kompott mõjub pakiliselt ja ärevaks tegevalt. Selline kirjeldus kõlab, muidugi, vaimustavalt ning viib ootused lakke, kuid komistukiviks oli tõsiasi, et oleksin rohkem nähtut suutnud hinnata, kui ma oleksin kuidagi aru saada naise motivatsioonist meest üldse nii intensiivselt taga ajada. Kas teda kannustas armastus? Ju vist, kuid seda ei olnud tunda. Kas eesmärk oli hirm, et mees, kes kannatas bipolaarse häire maania küüsis, teeb endale või teistele midagi halba ja soov oli teda takistada? Ju vist ka seda, kuid miks oli nt mehe ema nii rahulik ja miks oli mehe ohjamine ainuüksi Marija mure. Põhimõtteliselt, jäi kuidagi ebaselgeks, et mis sundis noort naist tagant nii ennastsalgavalt ja ennastnuhtlevalt mingit tüüpi taga otsida, kes pealekauba ei soovinud, et teda leitaks, mõnitas naist, peksis teda eelnevalt ning ei tundunud kui keegi kelle nimel enda tervist ja mainet hävitada. Kas tõsiasi, et Marija käsi muutus tuimaks viitas sellele, et mees oli talle kui tülikas jäse, mis tuli n-ö amputeerida? Kas see sümboliseeris kallimat kui koormat, millest tuli lahti saada? Või äkki oli naine ise see kellel oli maania ning kinnisideeks oli mehe leidmine, isegi kui see toimus enda heaolu hinnaga. Kas naisel võisid olla ka vaimsed häired? Ning mis teema oli selle taustal lõõmava sõja viitamisele ja sõduritele tähelepanu andmine. Kas püüti viidata laetud olukorrale Ukrainas 2021 aastal? Ühe ukrainlasega Marija ju baaris kohtus ja vestles. Jäi arusaamatuks kuidas see teema relevantne süžeesse oli. Jah, paralleele võis tõmmata naise missiooniga, kuid miks oli sõjaohtu üldse loosse kaasatud. Kokkuvõttes, vastavat meeleolu ja tempot võimsalt esiletoov ja esitav film, milles jäi natuke vajaka taustapõhjustest ja seletusest, et miks üldse see kõik?

Pühapäev, 21. august 2022

Teater: "Engeli tellised"

Tervitus!

Veel suveteatrit.

Pealkiri: Engeli tellised (Kernu mõisa küünis)
Teater: Vana Baskini Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Näitlejad: Ott Sepp, Toomas Täht, Marianne Kütt, Lauri Kink, Kersti Tombak. Laulab Kaidi Soosaar
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 03.08.2022
Millal nähtud: 03.08.2022
Minu hinnang: 3/5

Olukorrale võib läheneda mitmetpidi. On üpris tüütu ja morjendav kui vaatad etendust, mis täisväärtuslikuks nautimiseks eeldab, et oled eelnevalt natuke ekstra lugemistööd teinud. Google'danud peategelast, tutvunud tema ajalooga ja saanud rohkem infot tema vägevatest tegudest. Näidendit vaadates, ilma selle varasema uurimisettevõtmiseta, võid muidu avastada end segaduses, eksinud ja tundes nagu kogu asi käib üle sinu pea. Ridade vahelt loed välja, et mingid viited, teemad ja olukorrad tähendavad enamat, kuid puudulike taustateadmiste tulemusel ei suuda sa lünki täita. On võimalik hiljem, muidugi, vajalik info hankida, kuid tüki kestel tekkinud arusaamatuse emotsioone enam ei kustuta. Pigem tasub eelnevalt natuke internetis ringi liikuda ja enda teadmiste pagasit täiendada, et näidendit mõista ja toimuvaga ühel lainepikkusel kulgeda. Teisalt, alati on teretulnud tükid, mis harivad, sunnivad enam teada saama ja avavad ajaloost põnevaid isikuid ning seiku, milledega varasemalt sina-peal ei olnud. Mõlemal juhul on hädavajalik keskse teemaga tuttavaks saada. Kes oli Engel? Millega ta hakkama sai? Miks on ta väärt ajaloohõlmast välja tirimist? Kolmas võimalus on minna tükki vaatama puhtalt lehelt ja jäädagi sinna valgele pinnale. Antud viis on vast parim, et hinnata näidendit vaakumis -- kas tükk suudab vaatamata kuulsale peategelasele süžeeliselt edukalt end esitada. Neljas variant on see, kui ollakse juba mehe tegemistega tuttav ja kuna tema saavutused ning seosed Eestiga paeluvad, soovitakse näha inimest arhitektuuriteoste taga.

Olen kursis Engeliga, kuid ainult põgusalt. Kuulun kategooriasse isikutega, kes pärast etendust mehe elulooga põhjalikumalt tutvust tegi. Ta oli mõnda aega Tallinna Linnaarhitekt, kelle loomingut tänapäeval suhteliselt vähesel hulgal veel näha saab, kuid ta disainis ka muid hooneid Eestis nt Kernu mõisa, kuid enim on mees kuulsust kogunud siiski kui tulekahjust räsitud Helsingi taas ülesehitamise peamise arhitektina. Kes siis ei teaks nt naabrite Senati väljaku ääres kõrguvat ja tähelepanu naelutavat toomkirikut? Tihti on just see, mis esimesena meelde tuleb, kui mainida naaberriigi pealinna. See ja hulga teisi praegugi seisvaid ehitisi on tema algatusel ja ideedel ellu äratatud. Lavastuse esimeses vaatuses tutvustab mees oma unistusi luua uhiuus linn, sest Tallinnas ei ole enam ruumi midagi täitsa värsket ja mastaapset rajada, ning räägib veidral kombinatsioonil kirglikult vaoshoitult oma plaanidest võtta kasutusele revolutsioonilised tellised, mis peaksid ehitusprotsessi tegema efektiivsemaks, paindlikumaks, mugavamaks ning dünaamilisemaks. Ta käib oma tellised kaasas nagu beebid ning hea meelega eksponeerib neid kõigile, kes natukegi huvi välja näitavad. Kuidas kuulus arhitekt reaalealus oli, eks seda ei saa 100% kunagi teada, kuid Ott Sepa interpretatsioon isikust oli sümpaatne. Engel oli praktiline, tagasihoidlik, konkreetne, otsekohene, natuke nohiklik, eesmärkidega -- mees, kes julges unistada ja samal ajal mõjuda oma tuleviku soovidega kui kahe-jalga-maas. Ta oli natuke halli hiirekese või müürilille tüüpi, kelle looming rääkis enda eest. Lisaks, teenis ta boonuspunkte enda töömeeste eest seismise nimel ning valmisoleku eest lihtsalt minema kõndida, kui tema tingimusi ei täideta või ootused ehitistele olid ebarealistlikud. Põhimõtetega mees.

Ootamatul kombel paigutatakse pealkirjas olev tegelane, kes peaks ju olema peategelane, tagaistmele juba esimese vaatuse teises pooles. Pärast oma ambitsioonide muinasjutulist ja romantilist jagamist kauni neiuga on mehe otstarve näidendis peaaegu lõpukorral. Süžee fookus liugleb aadlikele Kernu mõisas, kes kemplevad omavahel ning kelle kohati triviaalsed ja enesekesksed hädad kipuvad ärritama, sest tahaks pigem jälgida Engeli tegemisi. Mees ja tema tellised kadusid fookusest ning kuidas oli ta seotud ülejäänud kõrgklassi vingumisega ja enesehaletsemisega jäi selgusetuks. Engelist sai kohati nagu detektiiv, kes toimetab lavaväliselt ning kes taandati taustakarakteriks. Tema panus ja potentsiaal jäi alakasutatuks ning pigem hüppelauaks rikkurite "kurva" elu probleemide hekseldamiseks. Aga, tundub, et mees ei olnudki tegelikult loo keskseks figuuriks, näidendi kese peitus hoopis psühholoogias. Hirm oma soovide ees, hirm unistada, hirm olla aus ja rääkida tõde, hirm elada elu mida ihaldatakse. Olla pidevalt tagasi hoitud, kas kellegi lähedase poolt, kellegi ootuste ja nõudmiste pärast, sotsiaalsetest normidest tulenevalt, saavutamata seda, mis inimese õnnelikuks teeb. Olgu selleks siis kaasa kiindumus, emaarmastus, pere heakskiit, rahaline turvalisus, oma tõelise olemuse aktsepteeritus, teise inimese vankumatu usaldus ja tugi. Natalie, noor aadlineiu, kelle n-ö realiseerimistähtaeg on tema ringkondades aegunud, oli samasugune unistaja nagu Engel. Nad oli olemustelt üpris sarnased ja leidsid kärmelt ühise keele. Ainuke vahe oli selles, et mees julges oma soovid tõeks teha ja ei jäänud lõksu oma tuleviku õhulossidesse, naine, aga ei suutnud kunagi lahti murda end tagasihoidvatest kartustest ja oma lähedaste ahelatest. Kuigi, talle õiglast au andes, tegi naine päris mitu, konteksti arvestades, hulljulget sammu ja ettepanekut, kuid reageeringud olid tagasilükkavad. Siit ka küsimus, kas lõppkokkuvõttes, üldse on vahet, kas suudad ennast ületada ja teiste ootustele vastu astuda, kui vastaspool ei siruta kätte poolele teele? Tangot tantsitakse kahekesi, ühepoolsest valmisolekust ei pruugi piisada. Natalie oli kahtlemata traagiline karakter, kes oli üheaegselt poolehoidu võitev, kui ka haletsust välja teeniv. Engel ja tema olid otsekui vastandid, üksteise peegelpildid, mis alustasid samalt hingeliselt positsioonilt, kuid liikusid eri suundades.

Kuigi mõrvaliin ei olnud täitsa lambist süžeesse pikitud, sest sellele vihjab etenduse kirjeldus, mõjus detail siiski nagu võõrkeha. Jah, selle kaasamine aitas põhjast esile tirida aadlike probleeme ja vaimseid muresid, kuid kas see oli parim peibutis kõiksugu tunnistuste, saladuste ning hingeelu avalikustamiste publiku ette tassimiseks, jäi natuke ebaselgeks. Ei suudetud selle asjakohasuses üdini seda vaatajat veenda. Krimisõbrana on alati tervitatav, kui lisatakse mõrvamüsteeriumi elemente ükskõik millisesse konteksti, sest põnev on nuputada, kes tegi, miks tegi ja kuidas tegi. Samas, siinkohal tundus salapärase surnukeha välja ilmumine liiga hilja, liiga seosetu, liiga nagu hoopis teisest etendusest -- isegi, kui sel oli oma kindel siht ja eelnevad viited. Loo foon muutus ja algselt intrigeerivast ajaloolisest draamast, koos romantika liiniga, sai veider krimipõnevik. Need kaks erinevat poolt ei tahtnud väga klappida ja tekkis tunne nagu oleks kaks isesugust etendust ühele lavale samaaegselt surutud. Üks kõndis vasakus suuna, teine paremas suunas. Tapetu isiksus ise muutus otsekui süžeelikuks vahendiks, mis aitab tegelaste probleeme luua ja siis lahendada. Tal ei paistnud olevat muud eesmärki, kui olla vallandaja ja impulss, mitte täisväärtuslik karakter. Kuigi see, et teda mängis Ott Sepp, kes oli näidendis kaksikrollis, oli huvitav lähenemine. Mõnes mõttes oli see tegelane sama funktsiooniga kui Engel loo esimeses pooles -- taaskord, oli tegu otsekui peegelpiltidega. Eriti märkimisväärset osa esindasid mehed Natalie elus -- inspireerisid naist reaalselt elama ning unistama ja siis virutasid talle mentaalse obaduse, et tema unelmad pihuks ja põrmuks hävitada. Meie südamesoovid ei saa alati teoks, isegi kui on julgust, tahtmist, valmisolekut ja võimalust, sest me ei sõltu ainult iseendast. Naise saatuselöökide kõrval oli kuidagi pealiskaudne ja tülikas kuulata mõisahärra õe ning tolle mehe vaibumatut vingumist: üks ei saa mehelt piisavalt voodirõõme ja armastust, teine ihkas vaid lugeda ja oma mammaad taga nutta (ema oli hädapätakal suursugune Katariina II). Nende dünaamika oli, muidugi, meeldejääv ja omapärane, kuid sümpaatiat paari privilegeeritud elu ning subjektiivselt mõttetute probleemide vastu tunda oli keeruline -- nad jätsid külmaks. Samas, andsid nad ideaalse võimaluse märgata kontrasti Natalie lõksus ja ängis reaalsuse ning nende igavlevate aristokraatide "piinade" vahel. Kersti Tombak ja Lauri Kink abikaasade rollis, aga särasid ja mängisid vabalt ülejäänud seltskonna üle. Aga eks see vast oligi tahtlik, sest nood pididki näima ülevoolavad, enesekesksed ja teisi enda vajaduste ning tujude alla matvad.

Neljateist aastane ajahüpe näidendis oli vahva viis süžeele lisakihte võimaldada ning tegelaste mineviku haavu pusadesse ajada ja siis lahti harutada. Haavu, mille kaja on tunda loo olevikus. Tegu oli kiiduväärt võttega, mis aitas leida vastused õhku visatud küsimustele. Nii palju, kui tõstatati teemasid, pakuti ka seletusi. Kuigi, kripeldama jäi ideeidu, mis pani mõtlema, et võib-olla kõike siiski ei avaldatud ning oli saladusi, mis jäid varjatuks. Kas sellel kahtlusel oli alust, seda ei oska kindlalt põhjendada -- võib-olla oligi kõik just niivõrd otsekohene ja läbipaistev nagu lõppseisak mõista andis. Võib-olla oli, aga pealiskaudsuse all midagi enamat. Üks asi oli selge, Engel leidis endale uue ameti, mängis uurijat, jõudis mõrvamüsteeriumi ära klaarida ning toimis kui mõistuse hääl selles aadlike emotsioonide ja oigamise segapudrus. Mehe arhitektuurilised saavutused jäi järelmõtteks ning, kui ta oleks oma karjääris edu mitte leidnud, ootaks teda näidendist lähtudes hiilgav teekond nt politseiinspektorina. Vot sellist ootamatut lähenemist tegelaskujule küll ei osanud eeldada enne etendusele minekut. Tänapäeval on moes igast vanu lugusid, tegelasi ja toimumisi ju krimiversioonina taasluua, seega, ei ole "Engel ja Kernu kaevu laip", "Engel ja Padise pahatahtlik paadialune", "Engel ja Mooste müstiline mõistatus", jne tohutult halb idee! Kas keegi võtab niidiotsast kinni ja teeb Engelist amatöördetektiivi ära? Nagu Sagadi parun. Mina raudselt loeks sarja. Nali naljaks, kuigi kaasates põnevaid süžee esitamise viise ja jutustades lugu vimkadega ning mitte lineaarselt, siis nende detailide omavahel sujuvamalt silumine ja sidumine oleks vajanud veidike rohkem vaeva. 

Näidendi puhul tuleb ära märkida ka suurepärane esitus Kaidi Soosaare poolt, kes laulis kaunilt nii Eesti vanarahva regivärssi kui Vene ballaadi. Mõlemad vastandusid, üks minoorne ja monotoonne, teine kurblik ja emotsionaalne. Esitus oli võrratu ja seik sobis iseenesest süžeesse vaevatult, kuid selline sunniviisiline nõue ilmselgelt kohalike juurtega teenijannale Vene peremehe poolt tekitas tsipake ebamugava tunde. Mis oli selle eesmärk? Lihtsalt vahepala pakkuda? Soodustada spetsiifilist õhkkonda? Teise aspektina olen sunnitud mainima, et kohati oli lavale vaadatavus natuke läbimõtlemata või siis läbi katsetamata. Olin viiendas reas ning nägin selgelt vaid 1/5 lavast. Minu ees olid korpulentsed daamid toolidega samal kõrguse tasemel ning kui soovisin enam laval toimuvat kiigata, pidin end pidevalt toolil ringi liigutama. Tekkis olukordi, kus näitleja luges teksti, kuid mina teda ei näinud, seega, võisid mõned lugu paremini lahtimõtestamiseks mõeldud näo- ning kehakeele viited mulle nähtamatuks jääda. Muus osas ei saa, aga tüki asukohale mitte midagi ette heita. See oli just õige paik võimaldamaks Engeliga seotud draamakunsti esitamist. Lisaks, Kernu mõis on maaliline ja imeline. Kahju oli vaid mõisa järvest, mis oli nii umbe kasvanud ja madala veetasemega, et seal oli vist rohkem taimi kui vett. Vesiroosid olid siiski võrratud. Huvita, kas seisund on tehislik või paratamatu hetke ilmale ja perioodile. Tuleme, aga tagasi tüki juurde. Põnev, omanäoline ja hariv, kuid mitte täienisti sidus ja sujuv.