Krimkadest seekord.
Pealkiri: Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele
Autor: Jesse Sutanto
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5
Pealkiri: Pühaku lunastus
Autor: Keigo Higashino
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5
Olen natuke hämmastunud, sest raamatut ja sarja tohutult kiidetakse, kuid mind jättis teos leigeks. See oli aga kindlasti eripärane ja enda spetsiifilise stiili ning fiilinguga, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Mulle väga meeldis tegelaste fookus, kus kõik, nii uurijad kui kahtlusalused, olid justkui ühel pulgal, saades samas hulgas tähelepanu, arengut, empaatiat ja kahtlust/kriitikat. Mõlemad osapooled olid aktiivses rollis ning võrdsetel positsioonidel. Tempo oli, vaatamata raamatu lühidusele, aga üpris aeglane ning mingit intensiivset äkšonit, närvikõdi või isegi pinget siit teosest väga oodata ei maksa. Pigem kategoriseeruks lugu heal juhul malbeks psühholoogiliseks kassi-hiire mänguks. Tundsin, et loetu vegeteeris kuskil uimases udus, sest süžeel otsekui puudus energia, särtsakus või mingi elujõud. Välja arvatud ühe detektiivi ebakohased tunded ühe kahtlusaluse suunas. Jäi mulje, et tegelased oleksid kui vati sees. Selline tuimus, õnneks, lahtus kui, lõpuks, tegi etteaste sarja peategelane, füüsikaprofessor "Galileo". Kusjuures, seda alles kuskil siis, kui lugu oli 1/3 läbi ning mehe roll, kuigi märkimisväärne kogu müsteeriumi lahendamisel, oli äärmiselt põgus, kui arvestada kvantiteeti ning lehekülgede arvu mil ta üles astus. See oli natuke kurb, sest tajusin, et raamat sai just tema ilmumisega elu sisse ning mees oli vaieldamatult kõige huvitavam aspekt kogu loos. Kui ta oli stseenis, siis oli lugemiskogemus kohe hulgi köitvam ja värvikam.
Süžee keerles ümber mehe, kes suri nii, et see, kes tõenäoliselt seda tegi, ei saanud kuidagi mõrva sooritada. Naisel oli kaljukindel alibi. Juba algusest paistis, et tegu on sellist tüüpi krimkaga, kus pahalane on teada ning lugu fokuseerib tolle süü tõestamisele ja mõrva toimumise salapära lahti harutamisele. Või kas oli asi ikkagi nii sirgjooneline? Selles mõttes oli intrigeeriv, et kas see kõige ilmselgem tapja ikka oli see, kes asjaga hakkama sai, või tuleb puänt ja hoopis keegi teine on süüdlane. Kahtlesin endas koguaeg, sest asi tundus liiga lihtne ja isegi igav. Eriti arvestades seda, et mõrva mehaanika ei olnud just paeluv. Kui mitu korda suudan ma veel lugeda äärmiselt põnevast (sarkasm) veefiltrite tööst, kui mitu pudelit oli külmkapis, kuidas keegi kohvi valmistas ning veekeetjat kasutas. Nämmutamine ja nämmutamine nende üksluisete tegevustega ajas haigutama. Jah, need kõik olid võtmetähtsusega mõrva toimepanemise viisi väljaselgitamiseks, kuid ma pole vist kunagi nii igavat teostust lugenud. Ja kui mõtled, et äkki liigume nüüd edasi, siis, ei, jälle kuulatakse kaks naist üle sel teemal, et ikka kuidas vesi ära valati ja kas mees jõi pudelivett või kraanivett, jne. Viimases veerandis toodi sisse veel üks liin, mis natuke liiga mugavalt n-ö avastati, kuid mis, õnneks, süžeele enam kaalu andis. Eelnevalt oli lugu veidi üksluine ja õhuke. Aga sellist tõmba-lükka efekti leidus kogu raamatu vältel. Oli väga häid detailide, siis jälle kesiseid, siis jälle huvitavaid vahele, ja taas jälle nagu midagi ei toiminud. Jaapani detektiiviromaanidest eelistan ma vist kaasaegsetele ikka neid klassikalisi nagu kirjutab Seishi Yokomizu või Yukito Ayatsuji.
Autor: Birk Rohelend
Kirjastus: Rahva Raamat
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5
Tegemist on minu autori teise loetud krimkaga ning ka Agnese ja Gabrieli sarja teise osaga. Mulle väga meeldi “Kes tappis Otto Mülleri?”, mis oli täitsa üllatavalt asjalik ja põnev. Sama stiili ja lähenemist leiab uuesti raamatust. Tegelasi on esmapilgul taas palju, kelledest sotti aitab saab loo ees olev loetelu ja lühikirjeldused neist. Erinevate karakterite vaatevinkleid saab seegi kord kogeda sigrimigrina, kus küll sektsioonidena on kõigile oma fookusaeg süžees loovutatud, kuid sõna saavad nad siiski kaootiliselt ning perspektiive tutvustatakse nii kuidas hetkel vajalik. Iseenesest selline tohuvabaohu kompott mulle läks täitsa peale, sest autor suutis sellise tükeldatud segaduse edukalt toimima panna. Aga peab arvestama sellega, et vaatevinkleid tõesti on hulgi ja need vahelduvad lausa peatükkide sees ja isegi igal lehel võib olla eri inimene oma nägemust jagamas. Õnneks, vähemalt minu puhul, pidev varieerumine segadust ei tekitanud ja pead ringi käima ei pannud. Teos ise keskendub kunagistele klassikaastele, kes siis nüüd aastakümneid hiljem taas kohtuvad. Nende vahel on tohutult saladusi, igatsusi, kadedust, vimma ja armastust. Ning üks kadunud tüdruk, kes arvatavasti on surnud või tapeti kui nad noored olid. Tõenäoliselt ühe nende endi poolt ning aeg on nüüd müsteerium lahendada, sest paistab, et mõrvar ei ole lõpetanud. Kiitust peab avaldama selle eest, et, mitte nagu enamustes krimkades, ei olnud tegelased papist õhukesed ja lahjad väljalõiked, vaid neid anti edasi kui täisväärtuslikke tegelasi. Sa mõistsid neid, suutsid samasutada ja nad tundusid kui päris inimesed. Karakteriarendus ja tähelepanu nende välja joonistamisele on igati boonus punktid ära teeninud.
Autor: Kristen Perrin
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5
Arvasin, et siit on leida midagi paranormaalset ning tapetu hakkab teispoolsusest ise oma mõrva kummitusena lahti harutama, kuid, ei, läks natuke teisiti. Nimelt ennustati koos krüptiliste vihjetega mõrvatule juba noore naisena, et ta kunagi tapetakse, ning ta on püüdnud terve elu välja nuputada, et miks ja kes ta tapab. Lugu algabki sellega, et lõpuks ongi keegi nüüd juba eaka ja rikka naise ikkagi maha koksanud ning nii sugulased, sõbrad kui külaelanikud püüavad seda müsteeriumi lahendada. Motivatsioon on kõrge, sest olenevalt kes sotid selgeks teeb, siis sellele on testamendis pärandus või muudmoodi mingid märkimisväärsed boonused pakkuda. Üldiselt, vot ma ei tea, midagi mind raamatus väga häiris ja jättis sellise amatööri detektiivika mulje. Samas, kontseptsioon oli ju äge ja potentsiaalikas, lihtsalt realiseerimine jättis natuke vajaka. Mul on selline tunne, et probleem oli maetud tegelastevahelisse dialoogi ja süžee arendamisse. Vestlused olid kuidagi kunstlikud ja ei esindanud otsekui tegelasi, kui isikuid, vaid olid eesmärgiga suunata süžeed sinna kuhu oli vaja. Sellest tulenevalt ei tajunud ma suhtlust autentsena. See oli hoopis ühenda-numbrid maitsega. Samuti, mulle väga meeldis kahes ajas edasi-tagasi liikumine, kuid tehniliselt ei olnud see just kõige paremini kaasatud, ja taas järgis võte seda eesmärki, et mida autor tahtis sel hetkel süžeeliselt avalikustada, selle asemel, et toimida nii nagu oleks loomulik ja nagu tavaline inimene käituks. Nt mina, peategelasena, oleksin selle päeviku kohe läbi lugenud või sirvinud, vm, mitte tilgutanud seda nagu juhtus. Oih, nüüd pean vetsu minema, rohkem edasi ei loe, uih, nüüd läks kõht tühjaks, rohkem edasi ei loe, jne -- kogu see aeg tunnistades ja aimates, et päevikus võib olla võtmetähtsusega vihjeid. Mõrv oleks võib-olla juba ammu lahendatud, kui päevik oleks kohe läbi töötatud, nii kiiresti kui võimalik. Teisalt, autorile oli vaja venitamist, ja nii ta sellele lähenes. Narratiivselt ja inimlikust loogikast lähtudes, oli see valik aga vigane, ning ei toiminud sidusa ja orgaanilisena.