esmaspäev, 19. aprill 2021

Teater (online): "Aabitsa kukk" ja "The Car Man"

Tervitus!

Seekord jälle internetiteatrit!

Pealkiri: Aabitsa kukk
Teater: Draamateater
Salvestatud: 02.06.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608156028/aabitsa-kukk - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3/5

Ma olen selle etenduse kohta välja palju kuulnud. Üks tuttav on seda lausa neli korda vaatamas käinud. Tükk oli üle kümne aasta repertuaaris, esietendudes 2004. Kuigi kiidusõnu on mulle kõrvu jäänud hulgi, siis ei olnud ma eriti detaile kuulnud, et mis sisuks ja miks ta siis nii suurepärane näidend on, mida lausa mitu korda kaema minna. Seega, võimalus seda läbi ERRi näha tundus ideaalne üheks laupäeva pärastlõunaks. Tulemuseks on see, et kuigi ma saan aru, miks see nii palavalt armastatud tükk on, siis mulle oli see kohati isegi šokeerivalt vastumeelne -- mitte aga kvaliteedi pärast või objektiivsest vaatest sisule, vaid pigem teemadest tulenevalt, mida seal käsitleti. Viimased panevad otsa vaatama sellele teisele n-ö Eestile ning mida ma seal näen ei ole ilus ja hea meelega ma seda üldse ei näeks. Selle tunnistamine tekitab minus aga häbi ja lootusetust ning just sellepärast ma puhtalt subjektiivselt tükist vaimustuses ei olnud.

Üks hetk tunnen Maunole kaasa, teine hetk jälestan teda. Oli see vast alles vastuolulisi emotsioone minus tekitav tegelane. Elu hammasrataste vahele jäänud mees sai igat pidi saatuselt kolki. Ilmselgelt arengupeetusega või autismi (?) spektril, kas tingitud keskkonnast või vaimsest tervisest või geneetikast, pole iseenesest tähtis. Veetnud aastaid esimeses klassis, elanud vaesuses oma kalli vaevatud vanaemaga, kannatanud tõrjumist, ignoreerimist ja vägivalda -- ei ole just üllatus, et mees ei ole päris mõistuse juures. Ja siis tipuks ka tõsiasi, et tema armastatud onu Paul teda nii jultunult ära kasutab. Pigem oli üllatav, et Maunol niigi palju veel aru oli. Samas, ega ta ju tegelikult ei mõistnud, mis positsioonis ta oli nii Paulile kui teiste pilgust lähtudes. Klammerdudes oma aabitsa külge, mis oli talle otsekui juhend eluks, unistades botikutest, uskumus, et tal ei õnnestunud midagi, sest ta lihtsalt ei osanud koolis matemaatikat ning soov ju tegelikult teisi ainult aidata -- Maunot oli tõesti hale ja kurb vaadata. Tema lihtsameelsus ja isegi positiivsus ning mõningane elurõõm aga mõjusid värskendavalt, mis ei teinud tema lugu üdini tragöödiaks. 

Teisalt, oli ta mulle vastik. Inimeste jälgimine ja pidev jõllitamine võis tema vaatevinklist olla süütu tegevus, kuid kui sa oled see keda jälitatakse, siis mõjub see veidra ja hirmuäratavana. Ja hiljemas vanuses ei olnud ju see tegelikult enam ka kahjutu ajaveetmine. Mehe tänamatus ajas mul kopsu üle maksa. Jah, ma saan aru, et ta ei mõistnud oma käitumist ning ta lihtsalt väljendas emotsioone otsekui vaakumis, kuid tõsiasi, et ta suhtus teda abistavatesse majanaabritesse niivõrd inetult, ei rääkinud tema kasuks. See kuidas ta pidas Vene naist lolliks, sest too on venelane, kuigi naine tõi talle pidevalt riideid ja oli heatahtlik, ning kuidas ta mõnitas õpetajat, kes talle pidevalt õunu andis. Kui Mauno vingus, et õun on ussitanud, siis sain tõesti kurjaks. Rääkimata kuidas ta suhtus sellesse, et majanaabritelt varastati. Või kuidas ta loopis ja sülitas ühe teise naabri autole neid õunu. Elu aeg on mees otsinud ju kedagi, kes temasse kenasti suhtub ja kaevelnud kui ta sellist käitumist ei ole ebaõiglaselt saanud. Ja nüüd kui head inimesed ulatavad käe, käitub ta ise täpselt samamoodi kui tema endaga kunagi. Väidetavalt tuleb rikastelt asjad ära võtta ja kui oled vaene, siis on see lubatud. Aga kas tõesti on 9. korruselise maja elanikud rikkad ja kavalad? Kui oleksid, siis ei elaks nad sellises kortermajas. Koos Maunoga.

Põhimõtteliselt, oli tegu sügava ja mõtlema paneva looga, mis pani mind silmitsi olukordade ja esiti just tegelasega, kes tekitas minus niivõrd vastakaid tundeid. Kaastunne ja tülgastus -- kaks sõna, mis suurepäraselt kirjeldavad minu peamisi emotsioone antud tükki vaadates. Teist korda ma näidendit ei vaataks, sest ma ei taha neid üksteisega konfliktis olevaid tundeid koos läbi rohkem elada. Olen aga tänulik, et nähtu minus sellises huvitavas kombinatsioonis ja äärmuslikes otsades paiknevaid reaktsioone välja suutis tirida. Loomulikult, suur aplaus Tõnu Ojale, kes ju oligi Mauno selleks pooleteiseks tunniks ning tohutult usutavalt mõjus. Tal, muidugi, on olnud üle kümne aasta aega, et tegelast aina autentsemaks ja autentsemaks lihvida. 


---------------------------------------

Pealkiri: The Car Man
Salvestatud: 2015
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon/ - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3.5/5

Mulle tohutult meeldivad Matthew Bourne'i tantsuetendused. Olen paari näinud ("Cinderella", "The Nutcracker" ja legendaarne ainult meestega "The Swan Lake"), kuid päris mitu on veel ka kaemata (nt "Sleeping Beauty ja "The Red Shoes"). "The Car Man" ei olnud just nimekirja tipus neist, mida eriti ootan, kuid kui antakse võimalus, siis tuleb sellest kinni võtta. Ning, nagu oodatud, oli tulemus hiilgav, kuigi ei ole see autori loomingu hulgast mu lemmik. Energiline, emotsionaalne, ängistav ning sündsuse piire nihutav etendus on see aga kindlasti.

Põhinedes põgusalt Bizet'i "Carmeni" ooperil ning võttes taustamuusikaks ka just selles teoses kõlava, tundus mulle pigem, et etendus õhkas Tennessee Williamsi loomingut. Eriti just näidendit "Orpehus allilmas", sest kahe vahel sai mitmeid paralleele tõmmatud. Alustades muidugi tegevuspaigast, milleks Ameerika ei kuskil asuv suikuv väikelinn keset 60ndaid ning sealne läppunud ja pitsitav õhkkond. Peategelasi oli neli. Lana, kohaliku elu keskpunkti, autoremonditöökoja-söökla, peremehe naine. Tolle õde, Rita. Viimase äbarlik silmarõõm, Angelo. Ning salapärane ja karismaatiline võõras, Luca, kes linna eksib, töökoha remondikojas saab ja vaikses linnakeses hulga kõrbe liivatormi tekitab. Eeldasin, et romanss keerleb ümber Lana ja Luca ning vaenlaseks naise ebameeldiv mees, kuid Matthew Bourne'il on alati mõni krutski varuks. Ka seekord. Nimelt, alustab Luca afääri ka Angeloga, kes aga satud valel ajal valel kohal olema ning, kes mõistetakse Lana mehe tapmises, vangi. Tegelikud mõrvarid naine ja Luca. Angelo, kes muuseas vanglas kannatab nii vägistamise kui peksmise all, ei jäta tema vastu suunatud ebaõiglust ja reetmist karistuseta. Kirg, seks ja viha -- need on ohtlikud emotsioonid sellises kombinatsioonis ja koguses. Otse loomulikult, olukord plahvatab peatselt ja tulemused on traagilised. Ka lõppseis oli üpris ootamatu ning, kuigi vaimselt kannatasid kõik, siis oma elu pidi jätma üpris üllatav isik. Kes, lõppkokkuvõttes, tegelikult oli loogiline valik.

Võrratu kaasaegse tantsu, balleti ja kõiksugu stiilide segu on kahtlemata etenduse üks võlusid. Samuti, intensiivsed emotsioonid, mida tegelased tunnevad ning, mis hiilgavalt vaatajani edasi kanduvad. Tegu on otsekui näidendi ja tantsuetendusega ühes, ainult ilma dialoogita. See võimaldab nähtule aga rohkem sügavust, tugevamat narratiivi ning teeb tantsijatest üheaegselt nii tantsijad kui näitlejad. Seda võrdselt, ilma, et üks oleks kaalukam kui teine. Keeruline on end lasta mitte kaasa haarata sellest keeristormist laval. Antud etendus paistab silma peaaegu, et vulgaarsete tantsude poolest, kus amelemine, üksteise siivutult katsumine ning seks ei ole midagi võõrast. Nilbed naljad ja seksuaalne mõnitamine ning kius, mida illustreeritakse tantsuga ning vägistamise stseen, mõjusid väga ehedalt ja efektselt. Kahjuks on enamus sellest suunatud vaesele Angelole, kellele ma meeletult kaasa tundsin kogu etenduse vältel. Teda kehastas Dominic North, kes näeb välja kui üks nunnu kutsu ja armas poisike ühes (ja kes oli ka "The Swan Lake'is" õnnetu prints). Tema ängi oli läbi ekraani tunda. 

Tegu on äärmiselt seksika ja ihadest pungil tükiga, mis tõstab temperatuuri nii laval kui kodus vaadates. Miks ma seda kõrgemalt ei hinda? Sellel lihtsal ja lapsikul põhjusel, et kogu pakett ei olnud nii ideaalini viimistletud, sidus ning võimas kui teised Matthew Bourne'i tantsuetendused. Kuigi, meeldejääv ja silmapaistev on ta kahtlemata! 

P.S. Õliste, muskliliste ja maikades meest austajatele on siin ohtralt silmarõõmu!


laupäev, 17. aprill 2021

Raamat: Krimi eri "Šeherezade seebisaaga" ja "Korstnapühkija surm"

Tervitus!

Seekord kahe krimka raamatu kokkuvõtted.

Pealkiri: Šeherezade seebisaaga
Autor: Darja Dontsova
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 3/5

Olen juba aastaid märganud koomilisi, otsekui lõpmatus variatsioonis raamatukaasi, kus alati ühed kõrgkontsadega siresääred peal ja siis lisaks mõned veidrad aksessuaarid. Pealkirjad on peegeldanud pilte, olles kentsakalt arusaamatud, nagu keegi oleks lihtsalt visanud mõned veidrad sõnade kombinatsioonid õhku ja vaadanud, mis ebatavalist sealt koorub. Alles hiljuti sain teada, et tegu on krimisarjaga, varem ma lihtsalt ei süvenenud, sest märksõnad "absurd" ja "ülevõlli" ei ole tegelikult minu esimene valik kui soovin midagi lugeda. Kuna märkasin märtsi Lugemise väljakutses naljaka krimka alateemat ning Raamatuvahetuses äkitselt Darja Dontsova teos jagamisele tuli, snaipisin selle sekundite kiirusega (seisukord: nagu uus). Snaipimises, ehk siis, eriti himustatud raamatute teiste nina alt krabamises olen äärmiselt osav. Oma esimest kokkupuudet autoriga hindan kokkuvõttes positiivselt, kuid päris mitme reservatsiooni ning vingumisega.

Mind ei ole väga kerge naerma ajada ning huumorit, mis mulle peale läheb on 100% alati keeruline tuvastada. Mõnikord midagi konkreetset toimib, teine kord samalaadne asi aga enam mitte. Raamatu esimene pool ma tõesti vaevlesin ja muutusin ärritunuks, sest no ei olnud see ennast irooniliseks krimiromaaniks tituleeriv lugu minu naljataju õigeid nuppe vajutav. Kohe üldse mitte. Iroonia ja sarkasm mulle iseenesest väga imponeerivad. Huumor oli ülepakutud, sunnitud ja ei mõjunud orgaaniliselt naljakalt. Selle valdkonna tipphetked nagu seik, kus peategelane Daša pidi riietuma koeraks ja teist näitlejat taga ajama, oli kõike muud kui kõhtu kõveraks ajav. Vaatasin pigem kõõrdi ning ootasin millal see lollus läbi saab. Kuidas on füsioloogiliselt üldse võimalik usutavalt kätel ja jalgadel joosta nagu neljajalgne? See ebarealistlikkus pigem tegi mulle olukorra vastumeelseks ning viis kaugele koomikast. Samas, saan aru, et just see ebaloomulik ja totakas olukord teistele lugejatele just nalja teebki. Ehk ei tasuks kõike nii tõsiselt võtta ja realismi otsida? Tuleb ehk vooluga kaasa minna? Nii tahaks, aga ei suuda alati.

Põhimõtteliselt, olin valmis valget lippu lehvitama ja tõdema, et, kahjuks, ei ole loetu arusaam huumorist minu maitsele, kuid siis juhtus ime. Ma naersin, mitte kõvasti, kuid hambad ilmusid välja, nina läks kirtsu ja silmad läksid särama. Ja seda kõike loo kõrvalliini kulminatsioonis, mille keskmes olid Dašale pealesurutud eluasemekaaslased, suur eneseimetlejast ullike näitlejaikoon, Vadim, ja tema otsekui ebainimlikult ülikompetentne robotassistent ja ekspert manipulaator, Liza. Nimelt pärast segast olukordade jada satuvad Daša, tema eluasemekaaslased, mitmed teised staarikesed, kelle hulka kuulub ka seniilne estraaditähest elumees, ühe telesaate otse-eestrisse. Viimase eesmärk on saada Vadimile, pärast suurt mänguasjade prohmakat, head pressi ja lasta tol lepitada üks kapriisne staar oma fänniga, kellele too peksa andis. See tohuvabaohu, mis seal lahti lastakse ja kuidas kõik viltu vedas, oli vist niivõrd ogar, et ma tõesti hakkasin siiralt kaasa itsitama. Eriti nalja tegi suvaline Igor, kes maskeeriti väljamõeldud välismaa lauljaks bändist "African Boy" (või oli see "New African Souls"?), kelle nime ajasid kõik sassi (küll ta oli Bob Smith, siis Tom Brown, teine kord Smith Harris, jne) ning kes puristas vigast inglise keelt ("Ai lav rašen vumen"). Ehk siis, ei tasu kunagi alla anda, enne kui päike on loojunud. Ka raamatute puhul, enne kui viimase lehe viimane sõna on loetud. Tänu sellele ootamatule pöördele koomika õhkkonnas olen nõus kätte võtma veel autori teoseid.

Kui rääkida veel aspektidest, mis minu silmis ei õnnestunud, siis kindlasti peab mainima info prügila sündroomi, mille all lugu kannatas. Osa sellest oli asjakohane, kuid suur osa hoopiski mitte. Ka vajalikku esitati kohati tüütul viisil. Krimitausta, tegemiste ja tegelaste lahtirääkimine ning lugejani toomine on ülitähtis, kuid kas seda peab esitama nagu tapeeti. Lihtsalt suur hunnik infot ühes kohas ja korraga, suur ports teises kohas ja samaaegselt. Äkitselt otsekui lugu loos lugeda mõjus ebaloomulikult, eriti kui tekkis segadus, et kas minuni tuuakse praegu kellegi biograafiat või autobiograafiat? Selline lähenemine oli katkendlik ning ei aidanud süžeel sujuvalt kulgeda. Ebakohasest infomürast tooks esile näiteks Daša ühelehelise oodi Pariisis shoppamise teemadel. Kus täpselt shoppata ja miks shoppata just seal. Mind see tõesti ei huvitanud, see ei andnud mingit lisandväärtust loole ning oli täitsa laest võetud jutt. Raamatu stiil on väga spetsiifiline ning kiikse oli kulbiga. Mõned neist erilähenemistest olid edukad, mõned neist mõjusid sobimatu või tülikana. Meeldejäävaks tegid need omapärad teose aga kohe kindlasti. Üleüldse oli tegu äärmiselt kaootilise raamatuga, nii heas kui halvas mõttes. Osati heaks kui halvaks aspektiks on, lisaks, terve plejaad tegelasi, tänu kellele toimus hulgaliselt toimetusi-tegemisi. Samas, selline hulk igasugu Vovasid ja Galjasid, võib silme eest üks hetk kirjuks võtta ja tunduda liialt korratu ja laialivalguv.

Krimi pool aga oli üpris soliidne, kuigi vahetevahel tundus, et põhjused või lahendused lendasid taevast. Kindlasti ei ole tegu looga, kus ise vaikselt kaasa nuputada, et huvitav, kes tegi ja just kuidas tegi. Kurikaela isikut võib arvata, aga kõige muu kohta piisavalt vihjeid, võimalusi või tausta saada, et lugejana kaasa mõistatada ja isegi midagi välja mõelda, eriti ei saa. Pigem on tegu lase-end-kaasa-tõmmata-ja-üllatada mõrvamüsteeriumiga, mitte nuputa-kaasa-krimkaga. Kes, miks ja kuidas midagi korda saatis oli üpris ootamatu ja põnev. Põgus sukeldumine psühholoogia ja psühhoteraapia maailma ning, näiteks, teatrimeetodisse oli äärmiselt põnev. Omapärane vastandumine toimus süžees kahe liini vahel. Krimi osa oli kokkuvõttes päris tume ja kole, süvenedes inimloomuse sügavatesse ja varjatud soppidesse. Raamatu teine liin Daša eluasemekaaslastega seoses aga risti vastupidi. Huvitaval kombel suutsid need kaks vastandlikku poolt harmooniliselt koos eksisteerida ning üksteist sümbioosis toetada. Sellist õnnestumist loen autorile suureks plussiks. Ilmselgelt on ta oma veidra supikompoti keetmisel andekas.

Kui esimese poole jooksul raamatust olin veendunud, et minu esmane kohtumine Darja Dontsovaga jääb ka mu viimaseks, siis teost riiulile tagasi pannes, olen ma kindel, et võtan ikka ette veel ülejäänud neli kirjaniku lugu, milled olen jõudnud endale igalt poolt soetada (tema raamatuid müügil väga enam ei ole, enamused on trükist väljas). Moraal konkreetselt sellest loost on aga see, et koonda arvamus ikka siis kui kogu asi on läbi ja tee otsus (teisalt, ei tasu lugeda ja aega raisata millegi peale, mis näed, et kohe üldse ei lähe peale). Võib täitsa juhtuda, et alguses ei meeldi, hiljem aga pöördub suhtumine vastupidiseks.


-------------------------------------------

Pealkiri: Korstnapühkija surm
Autor: M. C. Beaton
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Antud autor oma eri pseudonümide all on treinud tohutult muhekrimkasid ja lemberomaane. Käesolev oli minu esimene kokkupuude temaga ning ma ei ole väga kindel, et see oli üdini edukas. Kõige märkimisväärsemat harjumist vajas loo stiiliga sina-peale saamine. Minu jaoks oli see skisofreeniline, pealiskaudne, laialivalguv ning liialt vilgas. Mulle tundus pigem, et vaatan mõnda krimiseriaali ning raamat oli ühe episoodi käsikiri. Tänu sellisele lähenemisele ei jõudnud minuni piisavalt pinge kruvimist, toetavat kirjeldust, järjepidevust ning tausta. Stseenid ja tegevused hüppasid siit sinna ning süžee oli nagu Figaro, kord siin, kord seal. Natuke tüütu oli pidev vajadus toimuvast n-ö kinni haarata. Selline stiil nõudis peaaegu, et viimase leheni aega, et ma suudaksin sisse elada, kuid mul vist lõpuks õnnestus. 

Parem aga oleks nii, et ma ennast autori teostega mugavalt tunnen, sest suures õhinas (ma ei teagi mille ootuses täpsemalt -- võib-olla igavusest?), olen kokku ostnud ja kraapinud kümme naise Agatha Raisini lugu ja lisaks veel neli käesoleva raamatu sarja ülejäänud teost, mille keskmes konstaabel Hamish. Eks pean mingi hetk ka nendest läbi sumpama. Teisalt, ei olnud ju tegu stiiliga, mis mulle vastukarva ja nadi, pigem, oli valik ootamatu ning juba järgmist raamatut kätte võttes tean mida eeldada ja suudan enam lugu ennast nautida. Krimka ise ja kontseptsioon ju tegelikult olid täitsa loetavad.

Mulle jäi natuke segaseks, et kuhu detektiiviloo enda žanris liigitaksin. Kas ta oli hoopis krimiparoodia või naljakas krimi? Loos leidus hulgaliselt tegevust ja toimuvat, mis olid niivõrd absurdne, et ma ei teadnud, kas naerda või võtta tõsiselt. Nt tõsiasi, et Hamishi kass oli see, kes n-ö lõpplahenduse pakkus. Kohati oli tunne, et loen Šoti versiooni Darja Dontsovast. Inimesi koksati maha nagu muuseas ja kõiki, kes natuke ette jäid ja tüütuks muutusid, seega, keeruline oli mõrvu kui jubedaid sündmusi omaks võtta. Või kellesti hoolida. Pigem tekkis hasart, et huvitav, kes nüüd täitsa lambist maha lüüakse. Sobivaid tegelasi oli, loomulikult, ka ohtralt, ning leidus kulbiga variante keda elimineerida. Aga tõesti, eri karaktereid oli ikka päris palju ning ma ei saanudki alati aru, mida nad täpselt loosse panustavad, miks nad vajalikud on või kas autoril oli lihtsalt tarvis teatud arv lehekülgi täis kirjutada ning keskne krimiliin niipalju sisu ei suutnud genereerida. Kindlasti olid mitmed külaelanikud isikud, kes läbivalt sarjas figureerivad ning ustavad lugejad ikka tahavad taaskohtuda oma vanade lemmikutega ning näha mis neil uut teoksil. Kõik on arusaadav, kuid tahes tahtmata tekkis tunne, et liiga palju on müra ja ebavajalikku.

Mõrvalugu ise tekitas omajagu õlakehitamist. Pealkirjast lähtudes ootasin intriige ja skandaale salapärastes korstnapühkijate kogukondades kui keskset liini, kuid see korstnapühkija oli loos vist paar esimest lehekülge, siis saadeti ta teise ilma ja oligi kõik. Tal ei olnud minumeelest isegi dialoogi. Ta ei olnud isegi põhieesmärk, vaid jäi kogemata ette. Ja sealt lõppes pealkirjaga seos ning lugu liikus edasi raha väljapressimise ja petmise teemal ning kättemaksul. Loos figureeris müstilise korstnapühkija asemel keskselt hoopis üks jalamatist tapetu naisuke, Milly. Ja tema külgetõmme domineerivate meeste poole. Ehk siis, pealkiri oli väga eksitav ning kui võimalik, esitaksin tarbijakaitsesse avalduse, sest, jah, kuigi surma sai tõesti üks korstnapühkija, siis see jättis maigu kui puhas reklaamitrikk. Ma olin tõesti pettunud, et mulle korstnapühkija peibutamisega niimoodi külma tehti! Nuputamismäng, et kes siis on mõrvar ja miks toimusid tapatalgud jäi ka ootamatult lühikeseks ning ma ei saanudki eriti oma ajukest teritada. Aga, taaskord, mu ootused olid natuke teised, ning ega lähenemine ja tulemus kehv ei olnud, lihtsalt, olin valmistunud millekski muuks. 

Hamish oli omapärane peategelane, natuke eksentriline, küüniline ja veider, kuid kui on üks asi mis mu poolehoiu alati garanteerib, on see loomaomanik, kes oma lemmikutest hoolib. Seda kuidas mees pidevalt oma metslasest kassi ja koera teiste hoole alla jättis, et ta saaks politseiasju teha, oli päris armas. Tema suhted eri naistega aga mõjusid natuke sunnitult ja kohmakalt ning ma ei olnud kindel, et siinkohal oli tegemist täiskasvanute, mitte teismelistega. Naljakas oli, lisaks, kohaliku "Madame Bovary" raamatu avaldamise liin ning Hamishi roll selles. Aga rohkem ma nagu ei oskagi midagi kommenteerida. Natuke koperdav ja üle küngaste ning kändude algus minu M. C. Beatoni teoste lugemisel, kuid ma millegipärast arvan, et saame mingi hetk sõpradeks (frenemies -- eeldan ma). Kuid vast mitte veel nii pea, sest mul on tohutult teisi raamatuid, mida tahaks lugeda, enne kui ma tee käesoleva autori juurde tagasi leian.

neljapäev, 15. aprill 2021

Teater: "Mõrvad Rue Morgue'il"

Tervitus!

Nägin seda etendust juba paar aastat tagasi, kuid lihtsalt ei jõudnud varem sellest kirjutada, kuigi tekst oli suuresti valmis. Kuna märkasin, et salvestust pakutakse nüüd ka läbi interneti kaemiseks Kellerteatri kodulehel, siis võtsin end kokku ja kirjutasin arvustuse lõpuni, kuna soovitan soojalt huvitatutel seda läbi interneti vaadata.

Pealkiri: Mõrvad Rue Morgue’il
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Vahur Keller
Näitlejad: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan
Kestus: 2h 00 min
Millal nähtud: 15.03.2019
Salvestatud: 13.10.2020 -- https://kellerteater.ee/salvestused/
Minu hinnang: 5/5

"Võta väike sõõm, võta väike sõõm, luba endale see väike rõõm, ..." -- see viisijupike siiani kummitab mu meeles. See on hämmastav, sest just vaatasin filmi, kus väidetavalt kõlas USA enimmüüdud kantrilaul ja hetk hiljem ei suutnud ma midagi sellest järgi ümiseda. Antud etenduse meloodia aga on ennast mu peas kustutamatuks söövitanud. Seda juba üle paariks aastaks. Sama meeldekaevuv ja eriline oli etendus ise, mis on viimase aja, kahtlemata, üks paremaid näidendeid mida olen näinud. Rääkimata siis üks omapärasemaid ja nutikamaid -- samas, lihtsakoelise süžee ja ülesehitusega. Tükk demonstreerib hiilgavalt kuidas lavastus täiendab, kasvatab, arendab ning elavdab originaalmaterjali, tehes esialgsest midagi veel erilisemat.

Lugesin Poe novelle koolis kohustusliku kirjanduse osana. Krimkad mulle üldiselt passivad (v.a. tihtipeale nordic noir), aga nagu teismelisena juba ning seekord ka sõbrannaga, kes novelli lugenud ei olnud, pidime koos tõdema, et meie arusaam žanrist on üpris struktureeritud ja kivisse raiutud. Seda raamib jõuliselt selline tuntud nimi nagu Agatha Christie. Tegu ei ole seekord aga looga, mis järgib Miss Marple'i või Hercule Poirot'i sissetambitud süžeejoont, vaid tegu on ühe esimese n-ö klassikalise krimkaga, mis ei allu Agatha Christie'le või isegi Arthur Conan Doyle'ile või tänapäeva CSI sarjale. Lugu loob ise mustri ajal mil mugavat rada ei olnud veel olemas ja sissetambitud. Hoopis teised kuulsad kirjanikud on Poest eeskuju võtnud ja teda matkinud. See detail võib etendusele heidutavaks faktoriks saada, sest kui oled harjunud, et üks sellest žanrist raamat toimib järgides samme 1-2-3, aga siinkohal on kasutusel hoopis 3-7-5, siis võib ajupestus ideaalist, kuidas detektiivilugu peab ülesehitatud olema, tekitada segadust ja isegi vastumeelsust. See juhtus minuga kui lugesin novelli ja see juhtus ka mu sõbrannaga, kes vaatas minuga seda näidendit. Minul seekord heidutust ei tekkinud, sest teadsin mida oodata ja mida mitte. Põhimõtteliselt, kel esimene kokkupuude antud looga, siis tasub hoida avatud meelt ja mitte eeldada, et asjad kulgevad nagu populaarsetes krimkades nad tavaliselt kipuvad minema. 

See on ääretult tänuväärne, et üks uus ja värske teater keskendub just krimižanri ja põnevike lavale toomisele ning seda nii omanäoliselt ja kindla stiiliga. Juba teatrihoone (mis ei olnud ju tegelikult päris teatrimaja), aitas luua ideaalset keskkonda konkreetse sisuga tükkidele. Ma küll ei poolda saali tulemist jookidega, kuid siinkohal oli see tõesti asjakohane, mida teater ka agaralt julgustas -- võtke vein või tee saali kaasa! Ja loomulikult oli uue teatritegija täpiks i-l esimese näidendi valik. Edgar Allan Poe on teerajaja krimi- ja õuduslugudele ning mehe esimese kriminulli lavale toomine oli igati loogiline ja sümboolne samm uue žanriteatri avapauguks. Mulle eriti sümpatiseeris nutikas detail näidendis, mis viitas autorile. Nimelt oli ühe tunnistaja foto Poe enda pilt. See kuulus ja igal pool ära tuntav portree mehest, kes näeb välja kui suur õnnetusehunnik, suunurgad allapoole ja pilk lootusetust peegeldav. Ega Poe elutee lihtne olnud ning eks see fataalsus ning depressiivsus on ülekantud ka tema teostele. Mehe salapärane surm pakub siiani pead murdmist. Irooniliselt, oli tema pilt näidendis illustreerimaks ühte tunnistajat, kes oli ametilt surnumatja. Ma ei ole küll Poe loomingu tulihingeline austaja, sest see kipub minu jaoks olema liialt ängistav ning masendav (nt "Usheri maja hukk", "Ronk", "Reetlik süda"), kuid tohutult tervitatav ja uudne on tema teoseid näha laval. Ehk siis, aitäh, Kellerteater!

Tulles tagasi etenduse enda juurde, siis on nähtu suhteliselt otsejooneline. Pariisis on toimunud topeltmõrv, mida politsei ei suuda lahendada. Kõiki detaile ei ole võimalik inimvõimetest lähtudes lahti seletada. Mõrv on lausa ebainimlik. Geniaalne August Dupin on aga siiski müsteeriumi lahendanud ning ootab nüüd nimetut külalist, kes iga hetk peaks saabuma. Nii kaua kui mees (näitlejanna kehastuses) ootab, on publik talle kaaslaseks, kellele too tutvustab tunnistajaid ning enda lahenduskäiku -- arutledes ja seletades, nii endamisi kui publikuga koos, mis tegelikult juhtus, kuidas ja miks. Dupin filosofeerib, laulab, rüüpab veini, reastab võtmetegelasi, seletab lahti juhtumi süüdlased, kõik mängunupud mõrvaloos, -- ja seda nagu korralik õpetaja koos krimiseriaalidest tuttava tahvli abil, millelt leiab pilte, märkusi ja ristirästi jooni -- , toob ellu erinevaid loo detaile ning demonstreerib muuseas kuidas tapetud surid. Viimane oli päris groteskne ja ebameeldiv, kuid elavdas esitamist ning etendus ei olnud pelgalt ümberjutus, vaid otsekui näidend näidendis. Mõrv mõrvaloos siis pigem. Toimunut toodi publikuni värvikalt ning, nagu lugu tegelikult ka vaataja silme ees lahtirulluks -- seda ühe isiku eestvedamisel.

Laval ei olnud jutustaja aga üksi. Nimelt saatis tükki kontrabassimängija, kes tõi esile muusikat vastavalt toimuvale: kas lihtsalt taustamuusikaks nähtava koloriidsemaks ja efektsemaks muutmiseks või aidates kruvida pinget ning tuues esile jõledaid helisid, mis illustreerisid konkreetsemalt tegevusi ja toimuvat. Tegu oli loomuliku ja positiivses mõttes ideaalselt tausta sulanduva lisaga, mis suutis olla asendamatult vajalik perfektse toetava õhkkonna loomisel ning loo edasi andmisel publikule. Pillimängija sai enda õlule ka muid rolle kui pelgalt taustamuusik ja meeleolulooja, kuid need siis juba spetsiifilisemalt süžeesse haakudes. Kahtlemata oli tegu nüansirohke ning suurepäraselt üksteisega koostöös liikuva tiimitööga -- üks päike, teine kuu. 

Tükk ei olnud klassikaline näidend, nagu juba mainisin, vaid tegu oli lisaks ka interaktiivse etendusega, kus näitleja laval oli publikust teadlik, hoidis pidevat silmsidet, otsis kontakti ja publik oli osa laval toimuvast. Näitleja oli jutustaja ning vaatajaskond kuulaja rollis -- üks ühele kontakt. Mõlemad moodustasid koos terviku ning kaks poolt ei olnud eraldiseisvad. Ei olnud ühte passiivset ja teist aktiivset poolt, vaid mõlemad olid tegusad. Dupin oli tõesti otsekui sõber, kes teisele sõbrale olukorda ja avastusi ühel pimedal sügisõhtul jutustas. Mõni kuulaja publikust sai lisaks aktiivse tegutseja rolli. Kaasa arvatud ma ise. Kuigi oli neid, kes enda vaatajarolli mullist välja sikutamisest vaimustuses ei olnud, täitsid kõik endale antud ülesandeid ja tulemus oli veelgi energilisem ning reaalsem. 

Lõpetuseks, kuigi näidendist võiks kirjutada veel ja veel, ei oleks vaatamata kõigele mainitud eeskujulikule, innovatiivsele ja meeldejäävale, kogemus pooltki nii köitev, kui eesotsas ei oleks olnud sellist eelnevalt minu jaoks tundmatut talenti nagu Rahel Ollisaar. Viimane kandis etendust kogu keha, hinge ja viimse rakuga. Kes ta on? Kust ta tuli? Kuhu ta läheb? Viimasele oskan vastata. Arvatavasti läheb ta veel kaugele. Hiilgav etendus! Soovitan soojalt!


esmaspäev, 5. aprill 2021

Teater (online): "Cabaret Siberia", "Ruthless!" ja "Jesus Christ Superstar"

Tervitus!

Seekord teatrit, mida olen näinud interneti vahendusel.

Pealkiri: Cabaret Siberia
Teater: Piip ja Tuut
Salvestatud: 15.11.2020
Link: https://etv2.err.ee/1211299/cabaret-siberia - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 4/5

Väldin rusuvaid näidendeid. Eriti hoian eemale küüditamisega seotud kõikvõimalikest teostest, etendustest või raamatutest. No ei pea närvid nendele õudustele vastu ning vabatahtlikult ma ennast niisama õnnetuks tegema hakata ei taha. Puhta juhuslikult märkasin aga antud tükki ERRis ning kuna teatrid on kinni ja ohtralt teisi võimalusi kaasaegsemat näitusekunsti, kasvõi online'is, vaadata ei ole võimalik, siis võtsin selle poolteise tunnise võikalt lõbusa ning muserdavalt lustaka rännaku Meli ja Maxiga ette. Kahetsen nähtut, aga samas ei kahetse ka. 

Max oli entusiastlik ja kohati isegi fanaatiline kabaree austaja ning viljeleja. Koos oma show staari, Meliga, kes maskeerub end tihti ka mehe vennaks, loodab Max vallutada veel suuremaid lavasid ning riike kui seda võimaldab pisike Eesti. Saadetuna Siberisse, arvas ta naiivselt, et neid viiakse Moskvasse oma kunsti demonstreerima ning jõledad reisiolud on vaid eksitus. Melil ei olnud illusioone ja omades kainet mõistust, teab naine, et eesolevast rongisõidust midagi head oodata ei ole. Iseäranis, kuna ühes vagunis ollakse ilma kergendamisvõimaluseta, vaid väikse aknapiluga loomavagunis, kümnete teistega, ka lastega, kelledest mitu imikut juba esimestel päevadel siit maailmast lahkub. Kui mind motiveeris teadmine, et ehk läheb üks hetk kergemaks või paaril ka vahetevahel veab või on terendamas vähemalt mingigi õnneliku äärise või kergendustundega lõpp, siis ei tasu eriti loota. Kui arvad, et asi on hull, siis oota vaid. Aina seedimatumaks paari reaalsus areneb. Ainuke lohutus neile on, et nad ikkagi suurema osa ajast veedavad koos, kuna Melil oli nutikust end taas meheks riietuda. Kuid sellel lükkel on omad traagilised tagajärjed. Max läheb loo kulgedes hulluks, hüsteeriliselt ja hirmutavalt rõõmsameelseks. Mel tõmbub aga endasse ning ei räägi aastaid ühtegi sõna. Oma juuri kabaree armastuses ei unusta kumbki ning nad esitavad Siberis edasi aina absurdsemad ja grotesksemaid etendusi kaaskannatajatele ning oma kinnipidajatele. Etendusest õudset lõppu oodata ei maksa, pigem on tegu lõputu õudusega. Minu silmis ei pakkunud aga ka n-ö viimane peatus lohtust võrreldes eelnevate läbielamistega. Tohutult emotsionaalselt traumeeriv lugu.

Vaatamata äärmiselt raskele ja trööstitule sisule oli tükk positiivses mõttes klompi kurku tekitav ning vaatajalähedaselt, tempokalt ja osavalt lihtsakoeliselt esitatud. Ma ei ole kabaree muusika austaja, seega selle kuulamine mind ei vaimustanud, kuid lugude sisud, sõnad ning viisid, kuidas need numbrid olid etendusse poogitud ja seda edasi viisid, oli oskuslik ning, tulemus, südamesse pugev. Eriti meeldejäävad olid rongisõidu laul lastele, mis mõjus rusuvalt oma rõõmuga, varjates sünget tegelikkust, ning koonduslaagri laul, kus mängitakse tulistamise eest põgenemist (ja kus Max on riietatud otsekui USA Vabadussammas, mis pidi mõjuma koomiliselt, kuid oli hoopis hirmuäratav). Lava oli suhteliselt tühi, välja arvatud pillimehed taustal, kes üpris aktiivset, kuid nähtamatut, rolli loos mängisid, ning kogu kurblikku lugu kandis publikuni edasi vaid laval olev paar, Piip ja Tuut -- koos mõne abivahendiga. See kõik õnnestus neil meisterlikult. 

Ma oleksin oodanud rohkem detailsust ning selgust teatud kohtades, kuid kokkuvõttes oli tegu omapäraselt kauni, kuid tohutult masendava looga kahest raske saatusega inimesest, mille teeb eriti nukraks tõsiasi, et nendesarnase elulooga isikuid eksisteeris julmalt suurtes numbrites ja mitte ainult Eestist. Ajalugu peab tundma, kuid mõnikord ma lihtsalt ei taha, sest see on liiga ebaõiglane ja valus. 


-----------------------------------------

Pealkiri: Ruthless!
Salvestatud: 2018
Minu hinnang: 3.5/5




Mul pole aimugi, miks otsustasin seda muusikali kaeda, kuid ma ei kahetse grammigi. Midagi nii brutaalselt ausat ning realistlikku, kuid ka koomilist -- ei tea kas nutta või naerda -- pole ma ammu näinud. Ma ei olnud sellest loost enne midagi kuulnud, kuid kuna etendus oli saadaval vaid teatud tunnid ja mul oli igav, siis andsin sellele võimaluse. Meie koosveedetud aeg oli seda väärt, kuigi see muusikalide kardinatagust elu ja valdkonna inimesi jõhkralt üle võlli parodeeriv tükk oli kahtlemata üks ebatavalisemaid oma žanrist. Kõik nägi välja nagu üks eeskujulik, värviline ning American-apple-pie maitseline 50ndate keskkond ikka, kuid see mida tegelased rääkisid ning korda saatsid, kuulub keelatud alla 17 kategooriasse. Otsekui naiste versioon "Amercian Psychost". Kogu kompott oli nii absurdne, ootamatu ja häbitu (nagu pealkiri) -- ilusates neoon värvides ja mummuliste mustritega -- , et tähelepanu ja meelelahutus oli garanteeritud.

Tina on üliagar, üliandekas ja üliambitsioonikas 8-aastane, kes unustab saada suureks muusikali staariks. Tema suhkruvatist toetav, natuke ullike, ema, Judy, teeb kõike, et keep-smiling naeratus näol oma kallikese jaoks olemas olla. Tüdruku andekusse uskuv ülevoolav ja agressiivse pealehakkamisega agent, Sylvia, lubad Tina tähtede hulka viia, vaatamata ema reservatsioonile. Kui aga juhtub, et Tina ei saa oma koolinäidendis peaosa ja kaotab selle nipsakale ja lollikesele plikale, kellele vanemad selle osa n-ö ostsid, kulmineerub alati kõike saanud Tina jaoks olukord "kogemata" konkurendi -- ups -- maha löömisega. Päevavalgele tuleb peresaladusi, Tina läheb noortevangi ning tuleb välja, et pere on mitmendat põlvkonda natuke nupust nikastanud ja valmis minema üle laipade, et olla staar. 

Kuigi üllatused ei ole lõpuni üllatavad ning mingi hetk tekib tunne, et issake!, kas neil häbi raasugi ka on või empaatiat oma laste või vanemate vastu, siis nalja sai see eest hulgi. Pigem oli huumor selline sarkastiline ja irooniline, mis mulle väga peale läks, ning vaataja suunas heideti mitmeid nutikaid torkeid, fraase ja tähelepanekuid. Eriti lahke oli nendega Tina teatrikriitikust vanaema, kes laulis loo sellest, kuidas ta on ametis olnud juba sada aastat (liialdus) ja heitis publikusse selliseid toredaid fraase oma põlgusest just muusikalide žanri suunas nagu: "Jesus was a saviour not a superstar" ja "I will tell you how to solve a problem like Maria -- Rolf she's over there!". Palju oli vähem sündsat teksti ja tegemisi. Kooli teatri õpetaja näitas keskmist sõrme ja küsis savu. Ei puudunud kokaiini triipude tõmbamine, f-tähega sõnad ning lihtsalt teiste tegelaste maha laskmine. Mulle meeldis ka publikuga otse suhtlemine. Nt kurtis Judy üksindusesest, mida tood tipus olemine: "The crowd doesn't go home with you -- not all" -- ja pöördus kellegi suvalise mehe poole vaatajate hulgas, eeldades, et too on just see, kes temaga koju õhtul tuleb. Ja mainis, kuidas ta eelistab olla ikka staar, mitte tavaline inimene: "I was an ordinary nothing -- just like you" -- ja viitas kellelegi suvalisele publikust. Parim läbiv nali oli aga olematu Tina isa, kes etenduse lõpus viimaks koju tuleb, kuigi kõik sügavalt kahtlesid, kas ta üldse eksisteerib. Ja siis laseb Tina ta maha, enne kui mees on uksest sisse jõudnud astuda...

Ülepaisutatud tegelased ja situatsioonid, ülepingutatud näoilmed ja reaktsioonid, ülevõlli iseloomud ja tekst -- seda kõike oli natuke üle, kuid siiski, mulle täitsa meeldi. Midagi teistsugust, midagi omanäolist, midagi meeldejäävat.


-----------------------------------------

Pealkiri: Jesus Christ Superstar
Salvestatud: 2012
Minu hinnang: 3/5

Oeh, no ei suuda ega suuda Webberi muusikalid minus vasikavaimustust tekitada. Kuigi ma saan objektiivselt suurepäraselt aru miks inimesed neid ülistavad. Subjektiivselt mulle aga ei meeldinud eriti ei "Evita, ei "Hüljatud", ei "Ooperfantoom" ja ei "Jesus Christ Superstar". Kuigi, olgem ausad, "Ooperifantoomi" muusika on hingematvalt kaunis.

Äkki kui ma oleksin näinud versiooni, mis oleks originaalkeskkonnale vastav ning mitte transporditud tänapäeva nagu käesolev interpretatsioon oma suuna valis. Ehk oleks suutnud nähtu rohkem mu poolehoidu võita. Ma olen nii tüdinud pidevatest keskkonna muutmistest tänapäeva, kus -- üllatus-üllatus -- on jälle kõige kurja taga kapitalism ja muud kaasaegsed probleemid. Ja ka Jeesus võitleb meil seekord kapitalismi vastu, mis tundus natuke kentsakas. Aga pole ju iseenesest hullu. Natuke veidralt mõjusid aga muutusest tulenevalt tegelaste välimused ja olemused. Juudas nägi välja kui üks emo rokipeer ja Maarja Magdaleena nagu hipi kaldkriips nädalaid pesemata protestija. Jälle, pole ju iseenesest hullu, kuid kuidagi imelik oli. Eriti sobimatult toimis kunagine vürtsitüdruk, Melanie C, Maarja Magdaleena rollis -- oleksin oodanud midagi delikaatsemat. Ta oli niivõrd karmi, tugeva ja maskuliinse energiaga, et Jeesuse kõrval tundus, et hoopis mees on pigem õrn naiseke oma kaunite lendlevate juuste ja tundepuhangutega. Võib-olla oligi see eesmärk? Taas, pole ju iseenesest hullu, kuid, ma ei tea, ei klappinud nende dünaamika mu silmis selliste valikute pärast väga. Lisaks, Jeesus ja Juudas olid nagu primadonnad, tähelepanuvajadustega eneseimetlejad (Jeesus) või siis kadedad vingatsid (Juudas) ning mul ei tekkinud nende vastu eriliselt sooje emotsioone. Muudkui räuskasid, heietasid ja mõtisklesid oma eksistentsi üle järele. Etenduse õhkkond oli täis fanatismi ja kultuslikku hõngu -- mitte just minu stseen.

Taaskord on tegu muusikaliga, kus ei leidu näpuotsagagi tavalist teksti, kõiki sõnu, fraase ja lauseid lauldakse. Huvitaval kombel, toimis see antud kontekstis päris edukalt ja mind ei häirinud, vastupidiselt "Hüljatutele", kus ma ei suutnud oma silmade pööritamist lõpetada, sest tulemus oli tohutult ebaloomulik. Muusika ise oli suhteliselt kesine, ma ei mäletanud ühtegi meloodiat kohe kui pala sai läbi. Välja arvatud siis see põhilugu: "Jesus Christ, Jesus Christ, who are you, what have you sacrificed". Mis oli kõva sõna, oli lavashow ja lauljate hääled. Jeesus ja Juudas olid ikka mega võimetega rokkarid. Müts maha. Nad laulsid vist oma kopsud välja, kuid jube kihvt oli neid oma häälepaelu piinamas näha. Efektne ja meisterlik. Seda illustreeris ka tõsiasi, et tatti pritsis nii, et mul silmad läbi eksraani märjad. Eriti Pilaatus, kelle suust tuli lausa padukat. Nähtu oli võimas, lahe ja eeskujulik rokikontsert. Ja teisel kohal, muusikal ka vist.

reede, 26. märts 2021

Raamat: "Väike nurgapood" ja "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"

Tervitus!

Veel kaks raamatu ülevaadet.

Pealkiri: "Wõlukunst. Septimus Heapi 1. raamat"
Autor: Angie Sage
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 3.5/5

Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid. Tänapäeval leidub nii palju uusi ja põnevaid jutustusi just neile ja noortele, mis ilmtingimata ei eelda lugejaks ainult konkreetset vanuselist sihtgruppi. Kui süžee kõnetab, siis miks mitte haarata kätte ükskõik, mis raamat, ükskõik kellele mõeldud, ükskõik millisest žanrist. Midagi antud loos mind enda juurde tõmbas ning sarja esimene osa saigi läbi töötatud. Kannatades ja võites Harry Potteri maania järgse võluriteemaliste lugude inspiratsiooni tuulest ja üleküllusest, on siin raamatus paljut, millest rõõmu tunda ning külgi, mis jäid vajaka. Iseäranis, kui võrrelda seda teiste samalaadsete lugudega, mida leidub lausa kulbiga. Toreda nädalase perioodi jooksul sain tutvuda Wõlukunsti maailmaga ning sealsete iseärasuste ja erisustega. Oli silmapaistvat, oli ka juba nähtud-tehtud elemente.

Nimikangelane, Septimus Heap, on seitsmenda poja seitsmes poeg, mis mitmes eri võluloos viitab märkimisväärsete maagiliste võimete olemasolule. Peategelane aga esimestel lehtedel hoopis sureb imikuna ning tähelepanu koondub leidlapsest tüdrukule, kes võtab Septimuse peres hukkunud poja koha. Tüdrukul on oma salapärane taust, nimelt on ta tapetud kuninganna tütar, keda hakkavad kaitsma kurja DomDanieli ja tema bande eest nii suur ja tähtis ebatavaline võlur, Marcia, kui kogu Septimuse arvukas pere ning muud värvikad tegelinskid. Kogu tohuvabaohusse kaasatakse kogemata lisaks üks pahalaste armee hädine sõdur, Poiss 412, ning seiklus võibki alata. Loomulikult on Septimuse surmaga seotud puänt läbinähtav ning üllatushetke ei paku, kuid mõnikord on tähtis retk ise, mitte sihtpunkt. Ja, olgem ausad, viimased lehed olid üpris südantsoojendavad ning raamat lõpetas just parajal hetkel, et sel emotsioonil oleks kaalu ja mõju. Ning, et lugeja võtaks kätte järje. Üks kihvt lisa, mida lõpuga seoses mainida on n-ö "mis neist hiljem sai" epiloog, kus autor lühikeste paragraafidega annab ülevaate, mis juhtus teatud tegelastega, kes aktiivselt või lõpupoole enam kesksete tegevustega seotud ei olnud. Sain nt südamerahu, et minu kallis Stanley ikka vastu pidas.

Fantaasiamaailm ise ei olnud midagi eriti unikaalset või omapärast, kuid teatud nutikaid elemente seal leidus. Nt surnute kummitused said elavatega suhelda ja ringi liigelda, kuid ainult neis kohtades, kus nad elu jooksul käinud olid. Või nt kilplutikad, ehk siis, purgis loodud putukatest sõjamehed. Omapärased ning sümpaatsed olid ka mitmed maagilised olevused. Sõnumirott Stanley ja saarmaslik Rabarulle olid kahtlemata mu suured lemmikud. Leidus mitmeid teisi taolisi tegelinskeid, kuid kohati tundus, et autor keskendus neile liialt, arvestades sellega, et nad ei mänginud erilist rolli süžees. Nt limased ja rõvedad makoogid, keda kirjeldati laialdaselt, kuid kes ei leidnud sellise mahu õigustamist oma otstarbes. Üleüldse kippus autor kohati liiasti aega kulutama paikadele, tegelastele ja detailidele, mis ei olnud erilise võtmetähtsusega. 

Igal võlumaailmal on oma viis, kuidas nõidusi või maagiat vallandada, kas siis võlukepid, loitsud, vm. Antud loos on selleks wõlumid, tekst, mida võib leida eri pinnal ning mida lugedes avaldub maagia. Iseenesest ju igati soliidne moodus, kuid mind häiris kuidas sõnad ja fraasid, mis olid seotud wõlumitega, olid raamatus rasvases kirjas. Jah, lastele võib see ju lugemist ning tekstist arusaamist hõlbustada, kuid mulle tundud see natuke lapsiku ja ebavajaliku n-ö abikarguna. Kui juba vinguda, siis kurdaks ka selle üle, et kurjam, DomDaniel, oli loos üheülbaline ning äärmiselt mage ja kližee. Ma ei oska midagi tema või tema eesmärkide kohta öelda, vaid et ta oli paha ja tahtis võimule. Äärmiselt igav. Samuti, kippus raamat keskel venima, sest tegelased olid suurema osa ajast tädi Zelda majas ning midagi eriti märkimisväärset või köitvat seal aset ei leidnud. Jah, oli asjalikke ning tähtsaid seiku, kuid kuidagi tuim keskmine osa oli teosel.

Nüüd aga jälle natuke roosilist. On neid, kes eelistavad raamatut lugedes selles ise kõike ette kujutada, vastavalt kirjeldusele. Mina hindan seda, kui mulle mõnikord poolele teele vastu tullakse ja antakse visuaalne indikatsioon, milline miski või keski ikkagi välja näeb. Kirjeldustega võivad autorid üle võlli minna või siis liialt sõnaaherad olla või tekitavad hoopis segadust. Antud raamatus oli iga peatüki numbri all pisike pildike mõnest järgnevas osas olevast tegelasest või detailist. Tänu sellele sain ma teada, et Rabarulle on selline saarmaslik elukas, mida ma lugedes niimoodi ette ei kujutanud. Kohe hoobilt tõusis minu silmis ka tema nunnufaktor ja poolehoid. Illustratsioonid ei olnud midagi ülearu vaimustavat, kuid nad olid omas kontekstis suureks boonuseks ning väikseks võluvaks lisaks. 

Tegelikult oli tegu ju toreda raamatuga. Tegelasi oli hulgi ning kõik nad olid omanäolised, loodud maailmal oli huvitavaid iseloomujooni ning potentsiaali põnevateks arenguteks tulevikus, leidus huumorit ja ka pingelisi hetki (kuigi toon kõikus liialt helge ja kuidagi väga sünge vahel) ning tähtsal kohal olid sellised kesksed teemad nagu perekond, olenemata sellest, kas ollakse veresugulased või mitte, ning võimaluse andmine neile, kes esmapilgul usaldust ei väärt. Täiskasvanuna nokiksin siit, vinguksin sealt ja ei oleks rahul selle-tollega. Samas, vaevalt, et lastele minu väljatoodu kuidagi korda läheb või lugemisrõõmu rikuks. Ehk siis, saaks paremini ja kindlasti leidub samast žanrist etemaid näiteid, kuid mulle raamat lõppkokkuvõttes meeldis.


--------------------------------------------

Pealkiri: Väike nurgapood
Autor: Nicola May
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 1.5/5

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

Olen hämmingus, sest raamatu menu on Eestis märkimisväärne. Olles pidevalt ostu toppides ja vahepeal isegi mõnes raamatupoes välja müüdud. Ootused olid mul ülikõrged -- raamat ise lausa katastroof. Okei, mitte üdini halb, kuid ma ei suuda kuidagi selle populaarsusest aru saada. Olles lugenud lugematul hulgal naistekaid, on see üks kehvemaid, mis mu kätte on sattunud. Ma ei saa valetada nagu oleks lugu soe, humoorikas ja võrratu -- kuidas seda kaanel kirjeldatakse. Igaühele loomulikult oma, kuid ma ei saa silma kinni pigistada selle karjuvatele probleemidele minu jaoks. Ja neid leidus hulgi.

Loo jutustamise stiil oli nii lihtne, et lihtsam enam olla ei saa. Ja see ei ole komplimendina mõeldud. Lausa lapsikuks nimetaks ma viisi kuidas raamatu on kirjutatud. Otsekui mustand, kuhu on nüüd vaja hakata liha luudele panema ning lugu ümber lisama. Liiga palju dialoogi ning liiga vähe kirjeldust. Igasugune kulminatsioon, üleehitus, pinge tekitamine -- kasvõi tegevuste adekvaatne kirjeldamine oli peaaegu, et olematu. Nt peategelane Rosa läheb Sebiga välja, mees püüab talle sõrmed sisse ajada, Rosa jookseb ära. Mida, mida? Mis juhtus, kus juhtus... -- ongi läbi? See pingeline ja traumeeriv olukord oli faktiliselt pool lehte teksti, suuresti dialoogi. Nt Lucas tülitseb Rosaga, äkki ilmub välja Josh, viskab teise mehe välja ja Rosa otsustab magama minna. Oot, oot? Loen paar eelmist lauset igaks juhuks uuesti, et aru saada, kes, kus ja mis. Seda olukorda kirjeldati taas poolel lehel oleva tekstiga. Nt üks tegelane suri äkki. Ma pidin uuesti seda osa lugema, sest ma ei saanud kohe arugi, et too oli otsa saanud, sest raamatus toimub pea kõik võtmetähtsusega (või isegi mitte võtmetähtsusega) vaid paari lause ja paari paragraafiga. Mul ei tekkinud dramaatiliste, tundeliste või kurbade hetkedega mitte mingisugust emotsioonilist seost, sest need tulid ja läksid, tulid ja läksid. Seda kõike ilma igasuguse pinge kruvimiseta, pausita, et seedida juhtunut või loogilise eskalatsioonita. Autor lihtsalt vuhises igast stseenist üle ja ma ei suutnud mitte midagi tõsiselt võtta ning ei hoolinud mitte kellestki või millestki selles loos. Kõik toimus nagu muuseas ja selline (alateadlik? teadlik? kogemata? meelega?) hoolimatus süžeesse ning tegelastesse ärritas mind tohutult. Ma ei taha lugeda n-ö telliskivi seina teksti, kuid natukegi rohkem vähelepanu detailidele ja kirjeldusele oleks päästnud liigsest pealiskaudsusest ja lapselikkusest. 

Raamatus ei leidunud ühtegi tegelast, kes mulle vähegi meeldib (ok, taksikutsu oli tore ja need pubi pidajad mehed ka), kuid kõik teised oli ühte või teistmoodi antipaatsed, isekad või lausa vastikud ning jälgid. Või lihtsalt karikatuurid ja sama sügava iseloomuga kui papist väljalõigatud inimesed. Muide, kas sinna külasse oli koondunud kogu ebameeldiv tegelaskond kogu Inglismaalt? Autor kippus ka keskenduma pigem tegelaste ühele või mitmele eripärale, mis ei olnud alati temast kena. Nt pidevalt meelde tuletamine, et Mary on paks või Queenie on selgeltnägemise ja kogu tolle maailma austaja (ja sellest tulenevalt natuke nõder). Rosa ise oli natuke kaootiline minu jaoks, et ma tast sotti saaks ning meeletult silmakirjalik ja isegi enesekeskne. Tema tohib kõigi enam vähem kobedate meestega magada, aga kui Josh leiab tüdruku, siis on Rosa solvunud. Armukestepidamine, vägistamine, autoga otsa sõitmine (nii inimestele kui loomadele), pidev petmine, alandamine, ringi tõmbamine -- millega kõike veel raamatu tegelased ei täitnud oma aega. Kogu seee asi ei läinud mulle peale, ei läinud mulle kohe üldse peale. 

Kas tõesti on nii vaevatu oma poodi avada? Oleksin rohkem tahtnud näha kuidas Rosa reaalselt higi ja verd välja laseb (metafooriliselt), et edu oleks magusam. Kõik aga õnnestus ilusti, iga probleem sai deus ex machina lahendatud. Taas kord, nii lapsikult lihtne oli see ettevõtmine inimese poolt, kes oli siiani suhteliselt lillelaps ning udupea. Pood oli, muidugi, vaid kõrvalabivahend ning draama teiste tegelastega pigem fookus. Samuti, see aastate tagune romanss ja need kirjad kurva lembelooga seoses mõjusid imalalt ning sunnitult. Ja jälle, nii lapsikult lihtsalt. Teisalt mulle isegi täitsa passis nende seos Rosaga ning põhjusega miks pood talle üldse pärandati ja kelle poolt. Samaoodi lapsikult lihtne oli kulminatsiooni kui Rosa ja tema lõplik valik üksteisele enda tundeid avaldavad. Siuh sauh ja juba abiellume? Kordan ja jäängi kordama: nii lapsikult lihtne.

Mul ei olegi tegelikult tuju rohkem seda lugu lahata. Mulle ei meeldinud, mulle ei sobinud ja minu poolehoidu ei võitnud. Jah, see oli kerge ja teoorias tore lugemine, kuid no ei leidnud see lugu minuga ühisest keelt. Vabandused, kui oled üks neist, kes sellest vaimustuses. Ma ei saa seekord kiidulauluga ühineda, kuigi tahaksin. Väga tahaksin.



laupäev, 20. märts 2021

Raamat: Georgette Heyer "Must lammas", "Sylvester", "Leidlik lord" ja "Frederica"

Tervitus!

Puhta juhuslikult avastasin enda jaoks Briti "naistekate" autori, Georgette Heyeri (1902-1974). Ostsin soodukaga aastaid tagasi tema eesti keelde tõlgitud raamatu "Saatana sigidik". Ma ei teagi miks ma selle ostsin, ju siis sellepärast, et soodushinnaga raamatute massiline kokku kühveldamine oma mu üks suurimaid n-ö patte. Täitsa kogemata võtsin selle üks hetk lugemiseks kätte. Üllatuslikult, mulle see tohutult meeldis. Kui hakkasin autori kohta juurde uurima, et miks ei ole varem ta mu huviorbiidile sattunud, sain teada, et ta on suhteliselt populaarne isegi tänapäeva lugejate hulgas. Nt jumaldab teda selline kuulsus nagu Stephen Fry. Siiski, ei ole ma tema teostele kunagi mitte kuskil mingit kajastust leidnud. Temast ei räägi keegi, tema teoseid ei eksponeerita kuskil -- teda nagu ei eksisteerikski. Või vähemalt, minu silma alla ei ole ükski Heyeri teos varem sattunud. See on müstika, sest ta on väga armastatud ning ta on kirjutanud suure hulga raamatuid (nt ainuüksi 32 romantika valdkonnas). 

Samas, tuleb välja, et tal ei ole alati sellist menu olnud. Tema tuntus ja hinnatus on erinevatel perioodidel tõusnud ning langenud. On aegu, kus ta on unustuste hõlmas ja kriitikud on teda paljuski ignoreerinud. Ja on aegu, kus ta on jälle tipus. Kindlasti võib asi olla ka selles, et ta on jäänud teiste sarnase loominguga autorite varju, kasvõi Jane Austeni, kes on, muide, Heyeril üks eeskujusid, või tänapäeva naistekate masside alla. Tema puhul on aga tähtis teada, et kuigi ta on kirjutanud nii lühijutte, ajaloolisi romaane, kaasaegseid teoseid kui detektiivilugusid, siis peetakse teda romantiliste ajalooliste naistekate n-ö esiemaks. Iseäranis just Briti regendi ajastu romantika eestvedajaks, mille žanris võib tänapäeval leida lugematul hulgal raamatuid. Heyeri stiili ja teoseid on, muide, oma loomingus imiteerinud ka kuulus roosariides suhkruvati romantika autor Barbara Cartland. Heyeri särtsakust ja vaevatut huumorit on aga raske kopeerida.

Miks mulle Heyeri pakutu peale läheb? Esiteks, ma ei hakka väitmagi, et ma ei loe suurima hea meelega romantilisi naistekaid. Otse vastupidi, need on tõelised endorfiinide allikad, kui on vaja aju välja lülitada ning end ühte lembeloo fantaasiamaailma uputada. Žanris on tohutult alaliike ning raamatute valik on lõpmatu. Enamasti eelistan kaasaegsete autorite teoseid, kuid mõnikord on soov lugeda midagi n-ö süütumat ja klassikalisemat, ilma pideva seksi ja tänapäeva realismita. Heyeri lood pakuvad just seda. Tema romaanid on õhulised, aga samas ka elegantsed ja krapsakad. Nad mõjuvad kergelt, kiirelt ja piisavalt tummiselt, et kõht oleks täis, aga raskustunnet ei teki. Tema lood on humoorikad -- tihtipeale just nipsaka ja iroonilise naljatamistüübiga -- , energilise dialoogiga, elavate tegelastega ning tempoka süžeega (enamjaolt). Äärmiselt hõlbus lugemine, mis jätab hea tuju ning sinna kulutatud ajast pole kunagi grammigi kahju. Otse vastupidi!

-----------------------------------------

Pealkiri: Must lammas
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2010
Minu hinnang: 3/5

Sisukokkuvõte:

Abigail Wendover, kahekümne kaheksa aastane «vanapiiga» on otsustanud takistada oma ilusat ja südikat vennatütart Fannyt kiindumast kena välimusega linnavurlesse ja häbiväärse mainega õnnekütti Stacy Calverleigh´sse. Miles Calverleigh, oma suguvõsa must lammas on pikalt Indias elanud, skandaalse minevikuga ja üldsegi mitte kombeka käitumisega kõige ärritavam inimene, keda Abby on iial kohanud. Kas neist kahest võivad saada liitlased, et kaitsta Abby vennatütart äärmiselt ebasobiva abielu eest?

Tegu ei ole autori loomingust ühe mu lemmikuga. Põhiprobleemiks oli liigne fookus loo n-ö kurikaelale. Oli keeruline aru saada, kes peategelane on, kas asjalik Abigail või õnnekütist kehkenpüks, Stacy, keda naine püüdis takistada võrgutamast ning ära põgenemast oma naiivse vennatütrega. Mulle pigem tundus, et viimane, sest mehele pühendati hulga rohkem lehekülgi kui ta oleks ära teeninud või vajadust või isegi huvi tegelasse võis olla äratatud. Mees oli libe kala ja tüütu, kuid tähelepanu sai ta tohutult. Seda sama rambivalgust oleks võinud pigem anda Stacy mõistatuslikule ning ebakonventsionaalsele onule, Milesile, kelle seiklustest ja minevikust oleksin hea meelega rohkem teada saanud. Tema salapärane aura, üdini aus ja otsekohene suhtumine ning igasugu jama ja kiibitsejate mitte talumine oli köitev (sellised kipuvad olema ka mitmed teised Heyeri kangelased). Eriti tore oli, lisaks, tema õrritav, narritav ja särtsakas suhte Abigailiga. Oleksin rohkem soovinud lugeda nendevahelisi dialooge ning tegemisi kui kuulnud Fanny naiivset heietamist, Selina kaeblemist ning Stacy pidevaid plaane leida endale rikas kaasa. Abigail ja Miles olid sümpaatne paar, kes olid oma tunnetes suhteliselt kiiresti üksteisega ausad ning ma kiidan Miles'i selle eest, et ta ei lasknud naisel ennast enda kohusetunde pärast pere kapriiside ja standartide jaoks ohverdada. See oli mehe poolt üheti isekas ja seksistlik tegu, teiselt poolt, omamoodi romantiline sellises ma-röövin-su-et-sinuga-abielluda kastmes.

Mulle ei imponeerinud keskmisest suurem hulk ebameeldivaid või ärritavaid kõrvaltegelasi (selliseid tegelasi on Heyeri teoses alati omajagu). Kogu Abigaili pere oli enesekeskne ning manipuleeriv. Naine oleks võinud kiiremini sirgemat selga neile näidata ning ennast kehtestada -- mida ta ilma Milesita poleks arvatavasti kunagi teinud. Kuigi ta oli krapsakas ja nutikas, lasi ta ennast kohati tuhvlialusena kohelda. Miles oli see, kes lasi naisel olla see kes ta on ning tõi ta ellu midagi muud peale oma pere vajaduste ja soovide ümber ringlemise. Vastukaaluks portsule vastukarva tegelastele, oli süžees aga toredaid keerdkäike ja liinide kokku tulemisi, mida ma oleksin pidanud vabalt läbi nägema, kuid mis jäid otsekui kahe silma vahale. Seega, leidus kulminatsioonis toredaid üllatusi ning Miles võib-olla ei olnud teiste abipalvetele ja muredele nii kurt kui ta seda välja näitas. Taas, ei saa ma mainimata jätta, et kui vaid raamatu keskne paar oleks rohkem tähelepanu saanud, kui lõpptulemus pakkus, oleks tulemus suurepärasem. Nende romanss oli üks Heyeri intrigeerivamaid, kuid täielik potentsiaal jäi saavutamata, sest vaja oli ju kõigile teistele Jüridele ja Maridele teksti treiata. Kokkuvõttes, jäi lugu natuke poolküpseks, keskenduti tegelastele ja süžee külgedele, mis mind kaasa ei tõmmanud ning liigne müra aitas osati summutada hiilgavat armulugu.

-----------------------------------------

Pealkiri: Sylvester
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2012
Minu hinnang: 3.5/5

Sisukokkuvõte:

Mees oli iga teise naise, aga mitte tema unistuste abikaasa. Salfordi hertsog Sylvester on elegantne poissmees, kel on oma tulevasele abikaasale ranged nõudmised – too peab olema kõrgestisündinud, intelligentne, elegantne ja ilus. Ja loomulikult peab ta oskama kõrgseltskonnas kombekalt käituda. Ent kui hertsogil soovitatakse võtta naiseks Phoebe Marlow, jahmatab meest poisiliku neiu põlglik suhtumine temasse. Kui Phoebe põgeneb, kujuneb nende kahe vahel olude sunnil välja ebatavaline sõprus. Neiu avastab, et hertsog ei olegi nii hirmus, kui ta alguses arvas, ja Sylvester leiab kogemata midagi, mida polnud julenud lootagi.

Seda teost peetakse üheks Heyeri klassikaks ja armastatumaks lugejate poolt. Ma ise sellest üleliia vaimustuses ei olnud, kuid mõistan miks just seda lugu kõrgelt hinnatakse. Tohuvabaohu täis süžee, melodraama, tegelased ning nendevahelised suhted olid üpris hästi balanseeritud. Mul ei tekkinud tunnet, et suures karakterite trobikonnas jääb peategelasest paar varju või keskendutakse mingitele suvalistele ebameeldivatele kõrvaltegelastele (mis Heyeri puhul võib täitsa juhtuda). Fookuses oli ikkagi Sylvester ja Phoebe, kuid üpris palju said tähelepanu ka nende suhted neile tähtsate isikutega, nt Phoebe puhul lapsepõlvesõbra, Tomiga. Kellega Sylvester, muide, kiirelt sõbrunes ja ühise keele leidis. Ma millegipärast väga nautisin nende klappi, kamraadlust ja ühist eesmärki Phoebe "kanseldamisel" ning kaitsmisel. 

Ka Sylversti ja Phoebe romantiline suhe kulges loomulikult ja usutavalt. Nad ei meeldinud üksteisele ning olid juba enne kohtumist negatiivselt meelestatud. Pärast igasugu seiklusi ja mitmeid valesti mõistmisi ning mööda rääkimisi õppisid nad teineteist paremini tundma. Nende eelarvamused ja uhkus sai ületatud (hmmm, kahtlaselt väga Austeni "Uhkus ja eelarvamuslik" kulgemine). Toredasti lahendatud oli paari lõplik kokku tulemine, mis oli samaaegselt nii dramaatiline, emotsionaalne kui romantiline. Taaskord (nagu Heyeri puhul viimase takistuse ületus tihti kombeks), soovis naine ennast ohverdada, kuna arvas, et mees teeb tema üle nalja ja ta ei ole viimast ära teeninud seoses kogu raamatu ja sealse tegelase, krahv Ugolino, ümber lahvatanud skandaaliga. Ilmselgelt oli Sylvester selle alla neelanud ning esialgsed vimma ja solvumise emotsioonid olid transformeerunud hoopis tugevaks kiindumuseks. Või oli mees Phoebe peale tohutult vihane just sellepärast, et hoolis juba naisest ning tundis ennast alt veetuna? No igatahes, nende konfrontatsioon ballisaalis tantsu ajal oli päris pingeline ja isegi omamoodi seksikas.

Ma ei saanud aru, miks Sylvesterit arrogantseks ja külmaks peeti. Põhjendus, et ta on viisakas kõigiga sellepärast, et teeb seda oma seisuse väärikuse pärast, mitte siirast tundest, ei pea vett. Vahetu ju ei ole, mees püüdis olla iga isikuga, ükskõik mis tolle taust, kombekas ja hooliv. Isegi kui mõnikord tuli tema pilk otsese märkusega õigesse kohta "lükata" ja konkreetselt mainida, et see on nüüd see hetk ja põhjus, kus näidata üles muret. Ei puudunud loos ka tavapärased Heyeri ebasümpaatsed kõrvaltegelased, nagu Sylvesteri vennanaine ja selle kosilane, ning Phoebe kasuema ja isa. Kõik nad oleks ühe tohlaka ära teeninud, võib-olla oleks see mõistuse koju toonud. Siiski, nad ei häirinud mind nii märkimisväärselt nagu seda on ette tulnud teistes autori raamatutes. Sylvesti lapsest vennapoja kohalt jään ma kahevahele, ta oli kohati nutikas ja nunnu, teisalt tujukas jõmpsikas. Igatahes, peamine oli see, et põhi paar ikkagi oma enda raamatus enamuse ajast rambivalguses sai olla. 

Negatiivsena tooksin veel välja, et kogu raamatu-segadus, mille Phoebe kirjutas ja kus ta ühe jõleda tegelase prototüübiks oli just Sylvesteri valinud (mõlemal olid ühist väga kõnekad kulmud), kuidagi ei tahtnud sulanduda ülejäänud süžeega piisavalt hästi kokku. Samas, oli see üks keskne looliin ja katalüsaator paljule toimuvale. Kokkuvõttes, mulle raamat meeldis (ükski Heyeri teos ei ole aga mulle kunagi mitte meeldinud), kuid autoril on paremaid lugusid, kõvasti paremaid.

----------------------------------------

Pealkiri: Leidlik lord
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 4/5

Sisukokkuvõte:

Uljas põgenemine: Penelope Creed teeb kõik, et pääseda abiellumisest oma ebameeldiva nõoga. Ta põgeneb poisiks riietatuna Londonist, ent kukub – sõna otseses mõttes – sülle Sir Richard Wyndhamile, kes seisab samuti pöördelise otsuse lävel. Kangelaslik päästmine: Kui Sir Richard kohtub kena noore põgenikuga, teab ta, et ei saa lasta neiul üksinda ringi reisida ja pakub ennast tema kaitsjaks. Juhuslikult mõlgub Sir Richardil endalgi samal ajal põgenemine mõttes...

Selle teose näol oli tegu ühe lustaka ja lollaka seiklusloost segapudruga, kus ei puudunud kaelakeerööv, mõrv, põgenemine, tüütud sugulased, varmad kosilased, maskeerumine, möödarääkimised, valesti arusaamised ning, mis kõige tähtsa, ohtralt nalja. Heyeri lugudes on tavaline, et paljud koloriidsed tegelased toodavad samaaegselt mitmeid ristuvaid looliine ja korralagedust. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Siinkohal aga on autor gaasi põhja pannud, sest erinevaid lemberomaanide stampe ja muud pudi-padi on raamatusse visatud kulbiga. Rahakas ja hakkaja noor Penelope püüab põgeneda sundabielu eest ning otsida üles enda lapsepõlve kallim, kellega lubati suureks saades paarisellu astuda. Oma katsel kohtub ta aga tõelise keigari, Richardiga, keda kadestab tema laitmatu moe ja varanduse pärast kogu London. Mees võtab -- pärast nina täiesti umbe joomist -- kohtumist kui võimalust ka ise soovimatu abiellu surumise eest sääred teha ning neiut tema reisil saata. Naine riietub mehe hoolealusest sugulaseks poisiks ja rännak võib alata. Loomulikult ei lähe kõik nii libedalt ning paar segatakse igausu teiste tegelaste sekeldustesse. Nende kõrvalkarakterite vahel oli seekord kena tasakaal närvidele käivatel ja üht või teist moodi sümpaatsetel. Meeldisid mulle väga Richardi õde ja tema mees. Viimasele ütles Richard koomilises stseenis, mis mind itsitama pani: "Et tu, Brute?", kui too ei takistanud oma naist venda abieluranda sundimise eest. Verivärskete armastajate, Piers'i ja Lydia, puhul, kes parajas annuses segaduste tekitasid ning üks paar rumalaid kui lauajalgu olid, ei ole ma siiani selgusele jõudnud, et kas ma oleks tahtnud neid tugevalt raputada või hoopis tänada rohke kaose tekitamise eest.

Ma nautisin loos kõige enam selle humoorikat õhkkonda ja särtsakat dialoogi. Iseäranis Richardi poolt, kes oli sarkastiline, otsekohene ja mõnusalt tülpinud kõigest ning kõigist (nagu Heyeri kangelased kipuvad olema) -- ja seda midagi varjamata või endale hoidmata. Samas, ta ei mõjunud ülbelt või üleliia uhkelt. Tema pinnapealt kuivad, kuid seesmiselt mahlased väljaütlemised tegid tõesti nalja. Nt kaelakee varas, kes pärast kokkusattumust jagas Richardiga ööseks tuba, ning pärast tolle taskutest kaelakee mitte leidmist, püüdis vehkat teha toakaaslase muu tärniga -- Richard: "Te olete varakult üleval, mu sõber", varas: "Jah, ma ei taha ilusaid suvehommikuid maha magada. Hingan enne hommikusööki pisut värsket õhku. Küllap kohtume allkorrusel, härra, eks?", Richard: "Küllap vist. Aga kindluse mõttes, kui me kohtuma ei peaks, võtan oma nuusktubakatoosi ja monokli kohe tagasi.", varas: "Pagan võtaks, sedavõrd valvsat selli pole mina veel kohanud!" -- kogu see stseen omas kontekstis oli pööraselt naljakas. 

Ka Penelope ja Richardi vahelist edasi-tagasi põrkavat dialoogi oli lust lugeda ning kildu pandi omajagu, eriti kuna naine pidi varjama end poisina ning pidevalt oli oht, et keegi saab teada. Ja, loomulikult, saigi. Maskeering aga garanteeris igasugu kohmakaid ja ootamatuid situatsioone. Samas, ma ei tundud nende vahel piisavalt romantilist keemiat. See pool jäi huumori varju ning mõjus lõpus järsult ja ebaloomulikult, kui mees abieluettepaneku tegi. Lisaks, paari vanusevahe natuke võõrastas mind seekord (kuigi see ei ole Heyeri lugudes ebatavaline). Kokkuvõttes, on tegu hetkel mu ühe lemmiku Heyeri raamatuga ja seda pigem tempoka ja tegevustiheda süžee ning koomilise keskkonna loomise eest, kui romantilise poole kvaliteedist lähtudes. Viimane jäi, kahjuks, kesiseks.

---------------------------------------

Pealkiri: Frederica
Kirjastus: Ajakirjade kirjastus
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 4/5

Sisukokkuvõte:

Frederica Merriville on saabunud koos oma õe ja kahe vennaga Londonisse säravat hooaega veetma, et anda noorele ja ilusale Charisile võimalus endale sobiv abikaasa leida. Frederica ise on sõnakas ja võluv neiu, kes on veendunud, et temal endal on juba liiga hilja abielluda – ta on juba kahekümne nelja aastane. Ent kui kauge “nõbu” lord Alverstoke neid Londoni seltskonda viib, avastab Frederica endalegi üllatuseks, et ta on armunud. Samal ajal on ka külm aristokraat Alverstoke lummatud nii Fredericast kui ka tema noortest üleannetutest vendadest.

Loo kangelane, Vernon, ehk markii Alverstoke, esimestel lehtedel endast head muljet ei jätnud. Jah, tema õed ka mitte, kuid mees paistis ekstra kiuslik ja tüdinenud. Sellised paha siga, sada häda tegelased ei kutsu just kaasa elama nende "raskele" elule. Loo kangelanna, Frederica, seevastu lõi endast esimesel kohtumisel pildi kui asjalikust ja sümpaatsest noorest naisest. Palju täiskasvanulikumast ning kohusetundlikumast võrreldes Heyeri paljude teiste naispeategelastega. Paistis, et paari klappimine saab olema sunnitud või siis, vastupidi, vastandid tõmbuvad tähe all. Viimane osutus, õnneks, tõeseks ning ma olin selle suunaga väga rahul. Paari kiindumus tekkis ökonoomiliselt ning pikema perioodi jooksul. Nad veetsid koos aega, õppisid üksteist tundma ning, kuigi kokkupuude oli algselt pigem olukorrast sunnitud ja isegi kohati vastumeelne, hakkas paar üksteisega koos oldud aega ning vestlusi hindama. Tekkis usaldus, üksteise peale lootmine, lojaalsus ning edaspidi juba sügavamad tunded. Ma tõesti hindasin antud paari juures just seda loomulikumat ning loogilisemat suhte arengut. Ei toimunud armumist paugupealt alguses ja ei tekkinud ka äkitselt täitsa lambist lõpus. Mulle tohutult meeldis, kuidas mees endaga aus oli ning tunnistas, et on armunud, kuid ei leidnud ainult õiget hetke millal seda ka naisele tunnistada. Ta oli taktitundeline, kuid samas endaga avameelne. Mees ei tundnud vajadust mängida machot ja lembetundeid maha salata. Häiris mind, vastukaaluks, aga natuke Frederica naiivsus. Ta oli praktiline, kahe jalaga maas, mõistlik ja realistlik, kuid naise lapsik suhtumine sellesse, et mis on olla armunud viimastel raamatu lehtedel, oli vastuolus sellega mida ma arvasin temast teadvat. Siiski, konkreetne Heyeri romanss oli märkimisväärselt hästi välja kukkunud.

Ootamatult armas, kuid humoorikas oli ka Vernoni suhe Frederica kahe noorema vennaga. Ja ulaka ja massiivse, kuid armastusväärse koeraga. Felix ja Jessamy tundsid ilmselgelt puudust meessoost eeskujust, kuigi neil oli perepeaks veel üks vend, neist vanem, Harry. Poisid leidsid ootamatult ja, Vernoni puhul igati ning täiesti vastumeelselt, omale mehes sõbra, eeskuju ning toetaja. Nad tüütasid toda ikka omajagu, eriti Felix, oma uudishimu ja lapseliku entusiasmiga igasugu tehnika, aurumasinate ning õhupallide vastu. Tundmata häbi või piinlikkust, et nad Vernoni jälle ja uuesti oma üleannetustesse, pahandustesse või seiklustesse tõmbasid. Selle läbi toimus sõbrunemine ja tekkis tugev side. Nad olid tõesti toredad koos, kuigi mees tundis ennast alguses kohmetuna ja poisid end tüütutena (välja arvatud, Felix, see ülivahva võrukael oli süüdimatu -- süüdimatult kihvt). Kus hea, seal ka halb. Frederica noorem õde, Charis, ja ametlik eestkostja vend, Harry, olid seevastu kaks tohlakat, kellele oleks tahtnud mõned ebatsensuursed sõnad poetada. Charis oma naiivsuse, vooruslikkuse ja tundlikkusega ületas piiri nende omaduste kogusega, mida ma välja kannatan, ning Harry oli lihtsalt isekas -- seda oli mõnes mõttes ka Charis. Kõigele lisaks, tüütud kosilased ning Vernoni paar nõmedat sugulast ja oligi kohal Heyeri standard ports ebameeldivaid tegelasi. Samas, suutsid neid tasakaalustada hulk meeldivad karaktereid, nt Vernoni sekretär. Kokkuvõttes, on kahtlemata tegu Heyeri ühe nauditavama, läbiküpsetatuma ning -mõelduma teosega, millel hea kulgemine, tore romanssi ja piisavalt tegelasi, kes minu poolehoidu võitsid.


kolmapäev, 24. veebruar 2021

Teater: "Hotell laibaga"

Tervitus!

Ja veel teatrist, mida õnnestus enne teist koroonalainet külastada.

Pealkiri: Hotell laibaga
Teater: Endla
Lavastaja: Enn Keerd
Näitlejad: Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa, Ireen Kennik
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 07.03.2020
Millal nähtud: 17.09.2020
Minu hinnang: 2/5

"Krimi" ja "komöödia" -- kas märksõna mis mind automaatselt selle etenduse poole tõmbasid. Iseäranis, sest need mõlemad žanrid olid kokku klopsitud, et luua suurepärane meelelahutus just minu maitsele. Seda juba aprillis, kui pidi toimuma külalisetendus Tallinnas. Viimane jäi aga, muidugi, ära ning tekkis võimalus tükki selle koduteatris, Pärnus Endlas, kaeda. Olin eelnevalt ka klaasikese veini joonud ning minu valmisolek laval toimuvat nagu käsn sisse imeda ja ekstra tugevalt reageerida oli kõrge. Piisas vaid minimaalsest impulsist ja primitiivsest kogusest huumorist ning krimimüsteeriumist, et mind naerma panna ning, nagu üks kuulus detektiiv sõnas, et halle ajurakukesi pingsalt kaasa mõtlema utsitada. Kukkus aga eriti totakalt välja, sest vähemalt minule sobilikus hulgas ja maitsele ei leidunud näidendis ei lubatud "krimi" ega "komöödiat". Isegi veini eeltööst ei olnud mingit kasu. Istusin saalis ja püüdsin aru saada, kas asi on minus või teistes. Vist minus (ja sõbrannas, kes ka vaimustuses ei olnud).

Komöödia poolelt oli olemas soliidne baas. Värvikad tegelased ja potentsiaal suurele tohuvabaohule. Lisaks siis krimi element, mis veel enamgi ootamatuid ja koomilisi olukordi peaksid treima ning toimuvale vürtsi juurde andma. No kohe üldse ei saadud seda kokteili käima nii nagu ta oleks pidanud funktsioneerima! Võimaluste ärakasutamine jäi pinnapealseks ning nii tohutult mageduse- ja kližeemaitseliseks kompotiks, et oli natuke piinlik. Ei olnud naljakas, kohe üldse ei olnud naljakas. Pigem oli tulemus tüütu. Nt keskenduti tegelastes nende ühele konkreetsele kiiksule või iseloomuomadusele (mis ei ole tegelikult ju iseenesest halb otsus), a la, üks oli puhtusefriik, kes muudkui ainult küüris, teine oli esoteerika lillelaps ja kolmas tuulepeast pensionäär. Mitte midagi muud nende tegelaste juures ei olnud. Nad olid üksluised papist inimkujulised väljalõiked, millel puudus peale selle ühe konkreetse kiiksunumbri mingigi muu värv. Seega, nendega seotud naljade tegemine oli otsekui ühe ja sama trummi peksmine, uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti. Võib-olla esimesed paar korda oleks humoorikas, kuid põhimõtteliselt sama kildu sada korda veidi erinevas kuues teha ei tekita minus vaimustust. Kuigi, pean tunnistama, et ühe mimmist tegelase nimi, Pretty Wummen (filmist "Pretty Woman"), ajas muigama küll. 

Mõrvarite eneseabi klubi liikmed, kes soovivad nüüd koos pahandusi täis mineviku ja ikka ning jälle pinnale kerkivad tungid kedagi maha koksata selja taha jätta, otsustavad püsti panna eduka hotelli. Esimesed külalised lubavad selle plaani aga õige keeruliseks teha, sest asutuses kavatsevad peatuda grupi terapeut oma abikaasaga ning hotelliliidu inspektor, kellelt oodatakse suurepärast hinnangut ettevõtmisele viie tärni näol. Ja, muidugi, sekkub juba niigi stressirohkesse olukorda üks laip. Taaskord, potentsiaal on ju igati olemas, et kui mitte tegelaste najal, siis tänu lakkamatule tohuvabaohule, garanteeriks tükk hulgaliselt naeru. Mida minult aga jälle välja ei pigistatud, oli see naer. Jah, leidus piinlikke olukordi, jah, leidis aset ootamatuid olukordi, jah, tuli ette -- teoorias -- humoorikaid olukordi. See kõik, kahjuks, ei läinud käima, see ei olnud pidev, jäi liialt mugavuse piiridesse või korrutati ühte ja sama nalja (nt no mitu korda ma pean kuulma sellest, kuidas arvutada söögitoa ruutmeetreid). Otsekoheselt öeldes, ei julgetud või suudetud minna üle võlli. Just viimast oleks olnud vaja, et vaataja püütaks väsimatu tempoga ja pideva jandiga naerutsüklisse, millest on raske välja kukkuda. Mind ei tõmmatud toimuvaga kaasa, mul hakkas igav ja poolküps trall pigem ärritas.

Ka krimi poolel jäi näidendis vajaka. Ma ei oodanudki mõnda ekstra nutikat ja detailset mõrvamüsteeriumi labürinti mida lahendada, kuid pakutu jäi mannetuks. Esiteks, oli mõrvar suhteliselt koheselt tuvastatav. Ja üleüldse ei paistnud kurjami isiku selgeks tegemine eriti fookuses olevat, pigem oli selleks laiba peitmine inspektori eesti. Keegi konkreetselt seda mõrva lahendada ei püüdnud ja ei tundunud, et kellelegi see väga korda läks. Tänu sellele, ei olnud ka mul sellest sooja ega külma. Kuigi ma pean tunnistama, et mõrvatu isik oli mõnevõõra üllatav ning esimese valikuna ei oleks too mulle silma jäänud kui võimalik maha notitu. Mis mind aga imestama pani oli see, et saalis tundus olevat hulganisti neid kellele see krimi pool eriti kõrge pilotaažina paistis. Mu kõrval istus elegantne daam, kes kui mõrvar avalikustati, ohkas hämmeldunult: "Issand jumal!". Nagu ta oleks teada saanud, et tulnukad on olemas või kes tegelikult mõrvas Kennedy või kuulis lahendust mõnele muule siiani lahendamata maailma müsteeriumile. Ma ilmselgelt olen lugenud/vaadanud liiga palju krimkasid ja daam ei ole, vastupidiselt, üldse vist kunagi mõnda mõrvalugu näinud kui kulminatsioon talle nii šokeeriv oli. Ma kõlan nagu üleolev targutaja, kuid ma lihtsalt ei oska seda reaktsiooni seletada. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks just see ebahuvitavalt lahja avalikustamine peaks sellist vapustust esile kutsuma. Aga, samas, oli mul siiralt hea meel, et saalis leidus neid, kes tükki nautisid. Ja naeru ning tähelepanu publiku seas tõesti leidus. Lihtsalt mitte minu ja sõbranna isekohtadelt.

Väidetavalt oli näidend kirjutatud kaheksapäevalise loomelaagri käigus sama numbri autorite poolt. Ma ei ütle, et geniaalseid asju ei ole võimalik luua kasvõi ühe tunniga, kuid tõsiasi, et tükk on sellise protsessi tulemus lausa karjus näkku. Lohakas, pinnapealne, stampe täis ja pooltoores. Samas, trupp tegi mis suutis ning tundus, et neil on vähemalt laval tore. Ja, tundus, et ülejäänud publikule laias laastus meeldis, mis on ju põhiline. Ka oli tükk eelmise aasta Endla kõige menukam. Ju siis seal midagi on, mida minu silm ei tuvastanud. Nii kaua, aga kui rahvale toob rõõmu, siis laske käia ning edu!