reede, 24. mai 2024

Teater: "Kolemees"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Kolemees
Teater: Linnateater
Lavastaja: Jan Ehrenberg
Näitlejad: Priit Pius, Maiken Pius, Argo Aadli, Simo Andre Kadastu
Kestus: 1h 15 min
Esietendus: 27.01.2024
Millal nähtud: 29.02.2024
Minu hinnang: 4/5

"Sa oled kole!" Just nii otsekoheselt ja ausalt sai Lette lätaka oma egole kui, pärast pinnimist ja ridade vahelt vihjete tõlgendamist, selgus lõpuks tõde. Tõde, mis sinnani temast täiesti üle pea oli lennanud ning mida ta mitte kuidagi varem kahtlustanud ei olnud. See oli ka aspekt, mis tüki puhul oma usutavuse kohalt kulmu kortsutama pani, kuid ega etendus püüdnudki ülemäära realistlik olla -- vähemalt oma pinna peale osaga, sest pinna alusega oli teine jutt. Pigem oli eesmärgiks edasiantav sõnum ning ühiskonna ja selles lokkavate tänapäevaste mentaliteetide kriitika. Läbi absurdi ja ülepaisutatuse tõmmati tähelepanu maailma kinnisideele välimusega, inimeste pealiskaudsusele, teineteise ärakasutamisele ning visuaalsetele ideaalide, mis lämmatavad sisu. Lõpuks ei ole tähtis, millest räägitakse, vaid kes räägib. Peamine ei olnud uudne ja efektiivne tehnikajublakas, vaid mis välimusega oli selle esitleja. Viimane andis tootele väärtuse, mitte toode ise. Müügimaailmas ei määri sa klientidele pähe objekti ennast, vaid hoopis seda, mida see sümboliseerib ja konnotatsioone, mis sellega seoses tekivad. Kõik müügiks, kõik reklaamiks, kõik massiesteetikale masstoodanguna ohvriks. 

Huvitaval kombel, ei olnud loo fookuseks oma välimusega kimpus naine, mida eeldaks, sest on ju tavaline, et just neid kritiseeritakse karmimalt ja neile on standardid kõrgemad. Peategelaseks oli hoopis mees, mis tegi süžee palju köitvamaks, sest tihtipeale vaadatakse nende puhul visuaalist hõlpsamini mööda kui naiste puhul. Kas see oli autori viis lusikaotsaga soolise võrdõiguslikkuse teemasid sisse pikkida? Veel enam intrigeerivamaks muudab valiku fakt, et Lette abikaasa, Fanny, kes oli kaunis naine, oli mehe valinud vaatamata tolle väidetavale jubedale välimusele. Ta imetles kui enesekindel mees on ja kui häirimatult suhtub ta oma ebaõnnestunud füüsilisse kehasse. Naine abiellus Lettega sisu pärast, mis oli peaaegu, et armas ja idealistlik näidendi küünilise universumi kontekstis. Kuid keegi ei ole immuunne iluideaalidest ja ühiskonna ajupesust. Ka mitte Fanny, ning ei tasu eeldada, et mees oma naise algselt puhast kiindumust suudab hinnata. Oh, ei. Kui ikka avanevad uksed, mis enne olid kinni või sa isegi ei teadnud, et sellised võimalused on käeulatuses, siis muutub kõik eelnev mõttetuks ja iseenesestmõistetavaks. Peab tunnistama, et Lette ja Fanny suhte psühholoogia oli äärmiselt põnev lahti harutada. Kas koos õnnelikud saavad olla ainult kole mees ja ilus naine? Kui võrrandisse kuuluvad ilus naine ja ilus mees, siis on kooslus tasakaalutu ja hukatuslik? 

Etendus garanteerib hulgaliselt metat, diipi ja kõiksugu sümboolset ning ridade vahelist, mida saab igatpidi lahti mõtestada. Need aspektid töötasid täisvõimsusel. Ja ei sisaldanud ilmtingimata liiga nišše või üle pea lendavaid teemasid. Süžee oma ekstreemsuses peegeldab tänapäeva ühiskonda, mida domineerib visuaalse ja pinnapealse ülistamine, ning pidev tähelepanuvajadus. Paralleele saab tõmmata inimeste sotisaalmeedia sõltuvusega ning informatsiooni üleküllusega, mis jätab aega ja ressurssi fokuseerida ümberringsesse vaid põgusalt ning välisele. Inimeste, kohtade ja asjade puhul on primaarne nende füüsiline kest. Sellise ühiskonna eri ohtudele pöörab pilku ka näidend, kus üks hetk on mõõtepuu nii paigast ära, et kõik mis ei ole spektri tipus äraütlemata ilus, on kole. Järjekordne põnev valik tüki puhul oli mitte kasutada grimmi või muid moonutavaid vahendeid Priit Piusi näo muutmiseks. Ta on kena mees ja täpselt sellisena oli ta ka laval. Tekkis kognitiivne dissonants, kus sa näed nägusat inimest, aga kõik ümberringi räägivad kui inetu ta on. Just sellisena mõjub sotsiaalmeedia ja seal lokkav kaunidus, iseäranis, võlts kauniduse kultus. Kas Lette oli tegelikult tavaline mees, kes lihtsalt ei vastanud maailma väärastunud arusaamale tavalisusest? Ilus ongi tavaline, kõik alla seda, ei ole midagi väärt. Arusaam kaunist ja koledast on nii ära käkerdatud, et keeruline on aduda, mis on üldse normaalne. Kas see enam eksisteeribki?

Veel üks oht ühiskonnale, mida lavastuses lahati, ja seda just teises pooles, kui Lettest äkitselt maailma nägusaim mees sai, oli tõsiasi, et kui kõik on ilusad, siis ei ole enam tegelikult seda ju keegi. Iluideaalid kitsenevad ja näod muutuvad sarnasteks. Või isegi on üksteise koopiad. Seda olukorda on kajastatud küll ja küll, sest iluoperatsioonid mingi hetk muudavad selle läbijad mitte erilisteks, vaid ühesuguseks. Kaob omanäolisus, eripära, iseloom füüsilises vormis. Inimene muutub tooteks, mida modifitseerida ja mudida. Lette sensatsioonilist nägu hakkavad soovima kõik teised ning miks peaks tohtrihärra keelduma heast ärist. Niimoodi seisabki mees silmitsi olukorraga, kus tänaval sammuvad talle vastu mehed, kelledega tal on identne nägu, kes on ehk sisult aga ambitsioonikamad, võimekamad ja salakavalamad -- ning peategelane on jälle taandunud tavapärasuse mülkasse, kus tema positsioon liigub taas parematele. Noh, vähemalt ta ei ole enam otseselt kole. Ka ilusad ja rikkad nutavad. Ilusate elu ei ole lihtne, kuid koledategi elu ei ole meelakkumine. Huvitav, kas seda võib ka üheks etenduse sõnumiks lugeda? Et haletsege kauneid, neil on nii mega raske! Parem on olla kole (ja õndsas teadmatuses), sest vaat kui õnnelik Lette alguses oma ignorantsuses oli. Jah, tegelikult loevad teised aspektid nagu iseloom, suhtumine, sotsiaalsus, tervis, jne -- välimus ei ole primaarne. Samas, n-ö beauty privilege on reaalne nähtus. Seda esineb meie elus iga päev. Tihti on see normaliseeritud ning käitutakse alateadlikult.

Vaatamata tõsistele ja toksilistele teemadele oli lavastus üpris humoorikas. Selline groteskne koomika, kus ei teadnud, kas nutta või naerda. Päris mitu korda pandi mind itsitama. Isegi kui algselt Lette väidetavalt ebaõnnestunud välimust maha salati ja välditi tõsiasja mainimist, siis kui tulvaveed lasti valla, oli äärmiselt värskendav, kuid ka hirmutavalt taktitundetu, kui otsekoheselt mehesse suhtuti. Selline konkreetne lähenemine ja ilma pehmendamise ning ilustamiseta ausus oli veidralt naljakas. Vastukaaluks, pakkus näidend tuntavas doosis klaustrofoobset atmosfääri, nii füüsilist kui narratiivset, mis koos kentsaka huumoriga mõjusid koostöös kuidagi kummaliselt, kuid efektiivselt. Nagu oleksid sattunud kõverpeegli universumisse, mis on nagu sinu maailm, kuid mingid asjad on täitsa paigast ära. Sa naerad, sest natuke piinlik on, sest sa ei tea mida selle asemel teha, sest olukord on absurdne ja naer tundub adekvaatne ning turvaline reaktsioon. Lavastuses põrkusid eri vastanduvad teemad, mis toimisid siiski sümbioosis. Siinkohal peab kiitma lavakujundust, mis pani tundma nagu oleksid tegelastega koos laval ja kogu kaos puudutab ka sind. Tumedad toonid, stiilne dekoor, nahast kostüümid, intiimne keskkond ja see kõigist esile tõusev rahulik ning helge vett täis akvaarium, mis oli ühtlasi n-ö taassünni üsk.

Etenduse rambivalguse fookuspunktile natuke vastu käiv, kuid Maiken Pius, Fannyna, oli tüki staar. Isegi kui ta ei olnud tegelik staar, oli naine kõige salapärasem ja sügavam, kuid samaaegselt igati tavapärane tegelane. Naine oli ju ikkagi see eriline, kes eiras ilunorme ja abiellus sisu pärast. Samas, ega Lette ülemus muudmoodi ei käitunud. Ka temagi valis mehe tööle tolle aju ja oskuste pärast. Siiski, Fanny krapsakas, sõnakas ja toetav käitumine, tüüpilise Maiken Piusi kastmes, oli just see teravmeelitsev ning naiselik energia, mida tükk vajas. Argo Aadli kehastab tihtipeale muhedaid, meeldivaid või natuke kohmakaid tegelasi, seega, nõudis harjumist mehe mahedat ning pehmet häält ja olekut karmilt ärile orienteeritud ülemuse nahas näha. Priit Piusi puhul, peategelasena, oli siiski tegu suhteliselt turvalise rolliga, mis andis piisavalt võimalusi tundepuhanguteks ja karakteriarenguks, kuid Lette needus on see, et isegi omaenda loos jääb ta keskpäraseks. Olles vaid vahend mille läbi sotsiaalkriitikat illustreerida. Simo Andre Kadastu taandus seekord taustakaunistuseks ja tegi materjaliga parimat, mida piiratus võimaldas.

Kuigi tükk on üpris lühike, tempokas ja sisukas, läks viimane veerand lappama. Süžee kiskus liialt sürriks ning kaotas oma identiteedi. Täpselt nagu see juhtus peategelasega. Kulminatsioonil oli oma arusaadav ja loogiline seletus, ning eks ta iseenesest narratiivselt passis, kuid ekstreemne lõpp mõjus üle piiri minduna. See oli liiga mugav ja igav lahendus. Kas midagi intrigeerivamat ei oleks võinud välja mõelda? Tundus, et autor ei osanud esitatut nutikalt, õpetlikult või unikaalselt kokku tõmmata. No, jah, alati võib diibiks minna ja öelda, et äkki oli kõik mingist hetkest hoopis mehe peas? Ja lõpp oli vaid Lette fantaasia. Ehk läks ta lolliks juba enne operatsiooni ning viimane vaatus ei leidnudki tegelikult enam päris maailmas aset. Samas, selline variant oleks veelgi odavam ja vaimuvaesem. Finaal ei üllatanud ega pakkunud midagi ahhetama panevat, värsket või andekat. Näidendi viimane veerand, kuigi relevantne, oli loo nõrgim lüli. Etendus tervikuna pakkus aga suurepärast absurdi ning tagurpidi vaadet meie ühiskonna kinnisideele välimusega ning ilu muutumisest massproduktiks. Mõtlemise, arutlemise, analüüsimise ja teadmiseks võtmise materjali pakuti heldelt.

pühapäev, 19. mai 2024

Teater: "Revident"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Revident 
Teater: Linnateater
Lavastaja: Markus Helmut Ilves
Näitlejad: Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 29.10.2022
Millal nähtud: 16.09.2023
Minu hinnang: 4/5

Ametnik kui jumal. Avalik sektor kui maailm maailmas. Ametkond kui võimu andja, hoidja ja kinnitaja. Ja mida kardab suur ja tähtis ametnik? Ikka veel suuremat ja tähtsamat ametnikku, kes tema tegemisi on kontrollima saadetud. Olgem ausad, kindlasti on paljud kiired kinnitama, et konkreetse loo ja päriselu vahel ei ole suuri kääre. Vaatamata sellele, et kasvõi ajaperioodid ning kultuurilised ja geograafilised kontekstid on erinevad. Mingid asjad ei muutu kunagi ega kuskil. Samas, ahnus, silmakirjalikkus ja enesekesksus ei ole ametnikele ainukuuluvad või ilmtingimata alati neile omased iseloomujooned. Neid negatiivseid aspekte inimestes on Gogol oma teostes teistegi ühiskonna gruppide vaatest lahanud. Seekord on lihtsalt fookus just ametnikel. Kas võtta nähtut aga reaalsuse paroodiana, kui midagi, mis on igati relevantne ka tänapäeval ning Eestis? See oleneb juba konkreetse vaataja lähenemisest ametkonnale. Või ligineda nähtule hoopis kui üleliialdatud farsile, mis ei oma -- praegu ja siin -- mingit sidet päris eluga? Taaskord, sõltub vist tõsiasjast, et milline on vaataja kokkupuude avaliku sektoriga. Stereotüübid, mallid ja eelarvamused on aga visad muutuma, kuid ehk on nende eksistentsil ikkagi ka legitiimne alus. 

Olgu selle reaalsusega kuidas on, kuid etendus ise oli täiesti hullumeelne, kümme korda üle võlli ning üks muhe, mahlane ja ilgelt vastik hunnik idiootsust, absurdi ja huumorit, mis kohati nii terav, et täitsa lõikas õhku. Samas, leidus hetki, kus veidi enam vinti oleks võinud üle keerata nii näitlemise kui situatsiooni esitluse poolest. Kontekst oli pöörane ja igasugusele jobukusele lõpmatuseni paindlik, kuid tegelased ei suutnud oma nõrgamõistuslikkuse tasemega alati atmosfääri tipp võimekusele võrdsed vastased olla või vastupidi. Avastasin end mitmes kohas mõtlemas, et oh, siin võib nüüd lollusega edasi täitsa uperkuuti minna, kuid oodatud eskaleerivat ekstra sammu, lauset, tegu või arengut ei tulnudki. Iseäranis just linnapealiku naise ja tütre juures panin ära kasutamata potentsiaali tähele.

Laval uputi prügi sisse. Täistopitud pahnaga kilekotte oli terve ruum täis. Lavapõrand ise oli kujutatud valge marmorina, taustal klassikaline maal paljaste inimkehadega üksteise seljas väänlemas, mis tundus kui inimkonna algus ja lõpp. Koos eksisteerisid vastandid -- prügi ja marmor. Huvitav, kas rämps sümboliseeris ametnikke või siis oli pigem seotud nende tegevuse peegeldusega, nt nagu Itaalias oli tänavatel prügiuputus, kuna keegi ei koristanud, sest raksu läksid ametnikud ja prügivedajad. Etenduse kujundus ja visuaalne pool olid aga äärmiselt efektiivsed ja kõnekad süžeed edasi andma ning seda võimendama. Peab isegi tunnistama, et nutikas ja kõnekas lavadisain oli etenduse üks peamisi võlusid ning midagi, mis andis suhteliselt tavapärasele loole saamahimust ja egoismist lisa väärtuse kihi ning paisutas näidendi sõnumi mõju. Lahti tõlgendada ei saanud ainult tegelasi ja nende tegusid, vaid ka kogu visuaalset pakendit ja valikuid, mis sümbioosis üksteise mõju suurendasid. Meta tasand valgus süžeest üle kõigesse nähtavasse. 

Lugu võib vaadata väiksel kolkaküla tasemel, isoleerituna ja ekstreemsena. Samas, võib kogu kupatust lahti mõtestada kui millegi mastaapsemana. Nagu ennast huku teele viinud tsivilisatsiooni viimaseid päevi, tõeline Soodom ja Gomorra, kus lubatud päästja ja, ühtlasi, potentsiaalne karistaja, jumal, ehk ametnik, tuleb ning mõistab viimsepäevakohut. Ainult, et ta on võltsprohvet, kes halastuse ja õnnistuse asemel kaevab inimkonna sügavamale sohu. Äärmiselt efektsed olid stseenid, kus meest käte peal kanti kui midagi ülemat. Huvitav oli ka, et inimene ise lõi enda rikutuse tasemel selle valejumaluse, tõstes ta teenimatult kõrgustesse ja olles hämmingus kui ootused ei realiseerunud. Sellele vääritule peategelasele, Hlestakovile, ei saa siiski midagi erilist süüks panna. Tema ju ennast tähtsaks ninaks ei upitanud, tema ju ei läinud eesmärgiga teisi ära kasutada. Aga kui sellisele muidusööjale pudrukausile ligipääs võimaldada, ei saa ju pahaks panna kui ta kausi tühjaks sööbi ja teist portsugi nõuab. Kui antakse, siis antakse. Hlestakov oli pigem lihtsalt linnakese ametkonna peegeldus, minnes oma käitumisega just nii kaugele kui keskkond lubas. Mees tõi teravalt välja enda ümberringsete negatiivsed jooned, ilma ilustamata ja pehmendatama. Ta oli reflektsioon, vahelüli, võimendi ja tema olemus ütles ametkonna kohta enam kui mehe enda.

Palju viiteid leidus etenduses religioonile, mida oli põnev lahti mõtestada. Ametnike soovid, ihad ja kasu kulmineerus ühesse "õnnistatud" isikusse, kelle poolt sümboolselt tõotatud saama nimel oldi valmis ohverdama kõike ja kõiki, nagu naine, tütar ja eneseväärikus. Lõpus saabus valgustus, kuid -- oih! -- olukord läks katastrofaalsel tasemel nihu. Huvitav, kas järgmine, nüüd, eeldatavasti, tõeline revident, kes linna saabub, saab sama ülistava kohtlemise osaliseks või õppis ametkond midagi oma fopaast? Kas neile on veel lunastus võimalik või on nad ennast täitsa maha kandnud ning lömitavad truult kuni hukatuseni välja? Jälgides truppi ja seal lokkavat fanaatilist mentaliteeti, sai tõdeda, et seltskond on igati sõiduvees ja lootusetult ühel lainel, millest eemaldumine nõuab vähemalt arusaama, et miks taoline käitumine on vale. Meelemuutust ei tasu oodata. Siinkohal peab aga kiitma näitemeeskonda, kes suutsid sellise dünaamilise, hüperaktiivse, elektrist pakatava ning vastikult vaimselt haige õhustiku luua. Idiootsus, egoism ja krabamishimu põrkus kõigilt neilt vastu teistele ja siis jälle tagasi ning tiirles lõbusalt mööda lava ringi, jõudes ka publikusse. Kuigi kõik ametnikud olid eripärased ja eraldiseisvad, moodustasid nad siiski ühe ühtse inimkõntsa massi, mida oli raske teineteisest eemaldada. Ükski näitleja ei mänginud selles mõttes teist üle ning etteastetega suudeti jääda suuresti samale tasemele, mis aitas ametkonna, kui ühtse ja ühise läbimatu rumaluse ning pimedalt minakeskse seina, fooni edukalt edasi anda. 

Neile vastukaaluks, tõusis Mikk Jürjens, peategelase, Hlestakovina, märkimisväärselt esile oma teistlaadi ülevoolava ja täiesti pilla-palla Figaro olekuga. Kui ametkond oli vaoshoitud ja raamitud oma limiteeritud ja paanilises lahti pääsemist janunevas energias, siis Hlestakov oli puhas kättesaamatu ja kinnipüüdamatu kaos, valgudes üle kõige ning kõigi, mis ta teele ette jäi. Mikk Jürjens jätab igas lavastuses kuidagi tagasihoidliku mulje, kuid lõppkokkuvõttes, on ta alati kõike muud kui kammitsetud. Samamoodi ka siin tükis suudab ta olla ühteaegu pealetükkimatu kui lämmatav. Õige tasakaalu aitab alati saavutada aga huumor, mida leidus nii etenduses üldiselt kui Hlestakovi karakteris. Vast võibki lavastust kokku võtta sellega, et inimkond on molluski ja rohulible tasandil, kuid kõik ei ole veel kadunud nii kaua, kui eksisteerib koomika ning isegi kõige tumedamale tunnile on võimalik naljakile peale tõmmata. Ja reaalsus ei olegi äkitselt enam nii masendav.

pühapäev, 12. mai 2024

Raamat: Moodne aeg sarja eri "Elizabeth Finch" ja "Mida siit näha võib"

Tervitus!

Jälle raamatuid.

Pealkiri: Mida siit näha võib
Autor: Mariana Leky
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Ma olin veendunud, et satun raamatut kätte võttes vaimustusse. Teadsin raudselt, et see mulle tohutult meeldima hakkab. Olin kindel, et see on just see mida vajan ning sellest saab minu üks lemmikutest. Lugedes veel kiitusi raamatu kaantel, et lugu on helge, päikeseline, muinasjutuline ja tõeline hea tuju pomm ning imeliselt kaunis ja sügavmõtteline -- olin vasikavaimustuses juba enne lugemist. Olin nõus raha mängu panema, et meist saavad suured sõpsid, sest kirjelduses ja arvustustes vajutati just õigetele sõnalis ja tundelis nuppudele, mis mind meelitaksid. Juhtus aga nii, minu tähelikuks šokiks, et mulle teos tegelikult ülemäära ei meeldinudki. Algselt olin hämmingus ja õnnetu. Siis püüdsin sellest lihtsalt läbi närida ja lõpuni jõuda. Mis juhtus? Teoorias oli raamat kõike mida tahtsin ja enamat. Tulemus oli, aga natuke sunnitud, elukauge, kummaline, võõrastav, näpuga vibutav ning tekst ülekoormatud proosalisusega ning ülepunnitatud, et näidata, oih, vaata, kui maalilist sõnade kasutus ma oskan viljeleda -- selle asemel, et mõjuda orgaaniliselt ja ehedalt. Ja niimoodi ma siis istusin õhtuti ja püüdsin enda ebarealistlike ootuste ja tulemuse vahal rahu sobitada. Kusjuures, tegin nädalase puhkepausi antud loo lugemisse, sest pettumus ja nõutus vajas korraks eemale astumist. Tagasi tulles, ei olnud emotsioonid muutunud.

Samas, ei saa kohe kindlasti väita, et teosel ei oleks oma võlu või on selle populaarsuse fenomen kuidagi mõistetamatu. Jah, üpris selge on aru saada, mis on need erilised komponendid, mis raamatu esile tõstavad. Pigem on tegu kokteiliga mitmetest detailidest, mis mageentilise reaktsiooni esile tõmbavad. Idülliline lapsepõlv ja melanhoolne tagasivaade. Loos on äärmiselt värvikaid tegelasi, kelledel kõik oma erilised ja esilekerkivad kiiksud, iseloomuomaduse, mis kohati üle võlli, kuid, mis laiemasse õhustikku ideaalselt passivad. Kõigil neil karakteritel on oma rõõmud, hirmud, kahetsused ja eesmärgid, mis kombineerituna teiste ümberringsete isikutega moodustavad sigri-migri terviku, õhutades üksteist veelgi enam esile tõusma ja oma eripäradega silma paistma. Kõik nad võimestasid üksteist, tõmbasid tagasi ja upitasid kõrgustesse. Eriti meeldejäävad olid vanaema ja Optik, kes tundusid kui päris inimesed, joonistudes välja autentseteks, kuid ka sümpaatseteks. Optiku aastakümnete pikkust sisemist võitlust, tunnistamaks oma tundeid, oli üheti kihvt, kuid nukker jälgida. Mehe lõpetamata ja edasi andmata kirjades oli midagi humoorikat ja heldima panevat. Paari suhte kulminatsioon ja viimased hetked oli hiilgav tagasihoidlik tundetorm. Tegelaste vahelised seosed ja sided võisid olla küll argpükslikud ja põgenevad, nagu peategelase isa suhtumine oma peresse, või koer Alaska, kes oli alati kohal, alati olemas, alati toeks oma vaikse turvatundega --  ühist oli neil see, et kõiki oli näha ja katsuda. Suhete rägastik oli tihedalt põimunud pisikese kogukonna ning kohaliku looduse ja paikadega. See sümbioosne ja solidaarne võrgustik oli üks loo põhi tõmbenumbritest. Kuid mitte ainult.

Tegu on raamatuga, mis kasutab maagilist realismi, žanri, mis minule iseäranis peale ei lähe, kuid võib õigesti kasutades isegi kõige tavalisema asja erakordseks muuta. Kahjuks, ei tundnud ma, et seda võtet oleks piisavalt rohkelt käiku lastud, et see pidevalt kuklas viibiks ja mitte ehmatusega meelde ennast ei tuletaks, kui midagi reaalsele elule vastupidiselt maagiliselt seletamatut juhtus. Seega, paistsid seigad, kus midagi kummalist aset leidis, kuidagi kohatuna, nt kui vanaema kandis Luiset mitu päeva järjest süles. Põhjus, aga oli vast raamatu üks ootamatumaid ja kurblikumaid, kuid efektsemaid ning emotsionaalsemaid hetki. Algusest peale on selge, et keegi peaks kohe surema, kuid valik langes isikule, keda esmapilgul ei tajunud ohvrina, kuid kes mõrumagusalt andis obaduse kõhtu juba esimestes peatükkides ning kelle saatus mõjutas kõike ülejäänut, mis raamatus aset leidis. Vot see oli üks mõjus ja narratiivselt geniaalne lüke. Kuigi iseäranis läbinähtav, kui järele hakata mõtlema, teades esimestelt lehekülgedelt, et keegi on lahkumas. Tragöödia tõi küla elanikud veelgi enam kokku ja tegi nad lähedasemaks, mis andis fooni kogu loole. Üleüldse oli teos osav delikaatsete teemade nagu elu ja surm ning maha jäänud või alati su kõrval olevate kallite inimeste loomulikus ja südamlikus kirjeldamises. Kõik on eluratta osa, mõned astuvad maha, teised astuvad peale.

Loo suurimaks pidurdajaks paigutus ennast peategelane Luise, kellega oli mul võimatu kontakti luua. Ma ei mõistnud teda, ta oli kuidagi kauge ja lihtsalt eksisteeris. Mis teda eriliseks tegi ja hallile olemusele värvi heitsid olid koloriidsed inimesed tema ümber. Luise oli kuidagi igav ja iseloomutu. Teda sai defineerida läbi teiste tüdruku ümber. Isegi tema romantikaliini paariline tehti ekstra ebatavaliseks, et naine nii plass ei paistaks. Loomulikult, oli mees nägus ja Jaapanis elav munk...?! Luise armus temasse esimesest silmapilgust, tekkis selline väidetav hingeline side ja, vot, milline tõbras, ei kukkunudki mees kohe naise ette põlvili ning vandunud igavest truudust. Siga selline! Kui ebaaus! Luise on ju jumalik. Vähemalt nii sisemiselt vast arvas Luise ümbruskond. Naine tõmbas oma tühja olemisega kogu süžeed alla ning mõjus kui telliskivi nööriga kaelas. Ta eksisteeris vaid, et tema ümber olevad inimesed oleksid veelgi silmapaistvamad, nagu üks laiuv tühi auk keset teed. Luise suutis mingi hetk viivudeks ka kõik teised tegelased kuidagi tüütuks teha. Oleksin parema meelega lugenud raamatut mille fookuses vanaema ja Optik. Vat see oli aeglase intensiivse põlenguga leek ja tipp-hetkeks võrratu nagu säraküünal. 

Teose proosa oli, lisaks, minu jaoks natuke liig. Jah, see oli ju lilleline, elav ja kujutusvõimerikas, kuid arvestades, et peategelane mind külmaks jättis, siis ärritas ülekoormatud tekst veel enam, sest tundus, et see püüab kompenseerida karakterite ja süžeelisi puudujääke. Katta neid magusa glasuuriga, kui kook seesmiselt ise natuke läbimõtlematu. Igatahes, olin pettunud. Aga eks see kõik maitse asi, sest raamatu populaarsus ja imetlemishordid räägivad enese eest. Ma ei ütle, et loos ei olnud hiilgavaid aspekte või idee kuidagi jama, kuid ma tõesti ei suutnud end lasta kaasa haarata ning ei saanud reklaamitud kogemust, et see on tõeline maiuspala kellelegi, kes tahab helget ja imelist lugemiskogemust.




------------------------------------

Pealkiri: Elizabeth Finch
Autor: Julian Barnes
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord juhtub, et on keeruline lõplikult selgusele jõuda, kas midagi meeldis või ikka ei olnud minu maitsele. Antud raamat on ideaalne näide millestki, mis paneb endas, teistes ja kogu maailmas kahtlema -- oli hea, aga ei olnud ka. Ta on kindlasti oma kontseptsioonilt, ülesehituselt ja realiseerimiselt eksperimentaalne. Selline segapudru ilukirjandusest ja aimekirjandusest, kord narratiivne, kord ajalooline essee. Siis nagu kellegi päevik, järgmine hetk nagu biograafia laadne. Ka süžeeline pool on standardist kaugel, sest kuigi toimub areng -- leidub alguspunkt ja kulminatsioon -- ei toimu füüsilises mõttes mitte midagi erilist. Tegevus leiab aset pigem mentaalses maailmas -- ühe mehe peas, kes püüab sisse kaevuda ühe naise pähe. Põhimõtteliselt, kogu loo võib koondada järgnevasse: peategelasele intrigeeriv õppjõud sureb ja jätab talle kogu oma loomematerjali; mees uurib neid dokumente, märkmeid ja kirjatükke, püüab naisest sotti saada ning lõpuks otsustab, et armastas toda platooniliselt. Mitte südamed ei leidnud teineteist, vaid ajud leidsid üksteist. Ei ole just eriti põnev, kui loole niimoodi laias laastus ja ilustatama otsa vaadata. Ja kui aus olla, siis ei olnud minu jaoks ei Elizabeth Finch, kui peategelane, Neil, just eriti erakordselt paeluvad isikud. Intellektuaalid, kes olid jube tähtsad ja teistest üle targutajad. Kauged isikud, kelledega mul oli keeruline mingit kontakti saavutada. Natuke igavad.

Loole ei ole aga mõtet läheneda sirgjooneliselt ja vaadata vaid seda mis on esiplaanil, sest seal leidus hulgaliselt meta tasandit mida lahti mõtestada. Kuidas inimesed üksteist mõjutavad, mis muljeid jätavad ja kuidas n-ö ahelreaktsioon mõttemallide muutmises toimub. Õppejõud omavad meeletult mõju õpetatavate suunas ning üks isik võib oma filosoofiaga kedagi teist fundamentaalselt kõnetada. Eks meil kõigil on koolist või ülikoolist meeles see vähemalt üks õpetaja, kes mingil viisil meil siiani meeles ning kellelt me teadlikult või alateadlikult oleme käitumist, ideid, arusaamu, vm üle võtnud või äkki isegi hoopis vastandunud. Elizabeth Finch on just selline fenomenaalne eeskuju Neilile. Pool naise võlust oli tema avalik isiksus, teine pool aga salapära naise eraelu ümber. Kohati oli ilmselge, et miks mees sellist fastsinatsiooni oma õppejõu suunas tunneb, kuid, teisalt, tundus tema huvi natuke üle kinnisidee piiri. Viimast sellepärast, et minimaalselt jagati raamatus infot mehe enda elu kohta, mis oli aga ilmselgelt tahtlik valik. Jah, mehel olid lapsed ja ta oli lahutatud endine näitleja, kuid tausta pakuti piskuga, mis tegi Neili huvi naise vastu tsipake ülepaisutatuks ja mitte tervenisti orgaaniliseks ning veenvaks. Raamatu A ja O oli Elizabeth Finch ning see väljendas ennast kõigis valikutes, nii tekstilistes kui narratiivsetes. Mees peategelane oli peaaegu, et valgest lehest funktsionaalse eesmärgiga vahend, mille kaudu naist esile tõsta ja müstifitseerida. Neili imetlusele vastukaaluks, mulle väga meeldis, kuidas üks teine endine üliõpilane andis enda perspektiivi ja igati asjakohast kriitika naise suunas. Nt oma aine ("Kultuur ja tsivilisatsioon") raames rõhutas õppejõud põhjalikkust, kuid rääkis suuresti vaid teemadest, mis talle endale olulised, vältides tänapäevaseid käsitlusi. Igal asjal on just nii palju vaatevinkleid kui on vaatajaid ja, et autor seda tunnistas, oli kiiduväärt. Isegi kui ta kritiseerijat teatud nurgalt pigem ise laitis ja talle n-ö trolli imidži juurde kleepis. 

Ootamatu ja huvitav aspekt raamatus oli süžeed keskelt pooleks lõikav ajalooline essee, mille kirjutas Neil, kui avastas, et Elizabeth Finchil endal oli omamoodi kinnisidee Julianus Apostataga. Nimelt ei suhtunud naine soosivalt millessegi, mis kaasas endas sõna või mõtet "mono". Kaasa arvatud ka monoteism, ehk siis usk ainsasse jumalasse. Naise arvates oli suur traagika kui kristlus võttis domineeriva rolli ja Vana-Rooma jumalad kaotasid võimu. Julianus oli see, kes püüdis kristluse leviku võidukäiku ümber pöörata ja tagasi polüteismile suunata, ja oleks ehk oma eesmärgis õnnestunud, kui ta ei oleks nii noorelt surnud. Naise arvates oli monoteismile üleminek see, mis maailma enam vähem pekki keeras. Vähemalt sellelt kursilt, mis vastas naise väärtustele, milleks nt multikultuursus. Vot need ajaloolised, religioossed, kultuurilised, kirjanduslikud, jne aspektid olid need, mis mind teose juures paelusid. Elizabeth Finchi monoteismi teooria oli huvitav, naise lähenemised teatud teemadele olid põnevad ning mulle väga läks peale see Julianuse eluloo ülevaade. Kõik see oli palju huvitavam kui Neil ja naise võimalik salapärane suhe või põhjus, et miks ta kunagi ei abiellunud, vm. Nagu mees oli vahend Elizabeth Finchi esiplaanile upitamiseks, toimis naine samalaadselt Julianusele ning kogu ridadevahelisele filosoofilisele poolele raamatust. Kõike ohtrat mida oleks võinud lugemise jooksul arvatavasti veel märgata ja lahti pakkida ma täienisti tabada vast ei suutnudki. 

Tegu on väga originaalse kontseptsiooniga teosega, mis vajab aktiivselt teadvustamist kui midagi ebastandardset, sest muidu võib ta mõjuda tükeldatuna ning tempo ebaühtlus toimida kui järsk pidur ning siis jälle unelev kulgemine. Raamat jagunes kolmeks osaks, narratiivne esimene osa, mis on nagu sissejuhatus, essee ports, ja siis narratiivne teine osa koos kulminatsiooni laadse seisuga ja järeldusega. Ega mingeid maailmaraputavaid tulemusi või eneseleidmist või suurte saladuste avaldamist ette ei tulnud. Vähemalt minu, kui lugeja, mõjutamises mitte. Mis oli, arenes ja selgus, leidis kõik aset suuresti peategelase mõtetes. Naisel oli mehele tundub, et positiivne mõju, kuid mitte kõik ei jaganud Neili vasikavaimustust. Huvitav oli tühistamiskultuur kaasamine süžeesse, kus naise arvamus võetakse kontekstist välja ning algab tema kustutamine, diskrediteerimine ja inimjaht. Kuidas see olukord omakorda Elizabeth Finchi mõjutas ning mis efekti tema mõttetöösse tõi oli ka jälle huvitav nurk raamatu mõjutamiste eri dimensioonide illustreerimises. Inimesed on omavahel seotud, iga kontakt omab tagajärgi ning jätab märgi, mõni enam ja pikemalt, mõni vähem ja lühemalt. 

Aga kas mulle siis ikkagi raamat meeldis või ei meeldinud? Ehk võib öelda nii, et ma kindlasti ei kahetse teose lugemist ning selles leidus huvitavaid, uuenduslikke ja kaasahaaravaid aspekte. Samas, tohutult keeruline oli kuidagi ennast tegelastest suurel määral hoolima panna -- nad jäid kaugeks, võõraks ning kohati tundus, et teose eesmärk oli vaid autori oskuski demonstreerida, filosofeerida ja unikaalset lähenemist esitleda. Igatahes, vist ikka meeldis. Või... ah ma ei tea.

kolmapäev, 1. mai 2024

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 4 (k.a. "Suzume", "Daliland", "Caravaggio vari")

Tervitus!

Seekord mõned eelmise aasta filmide ülevaated.

Pealkiri: Suzume
Originaalpealkiri: Suzume no tojimari
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 15.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Nagu kaasaja ühele kuulsamale animeloojale, Makoto Shinkaile, omane, puudutatakse filmis erinevaid sügavaid ning tähtsaid teemasid, ja seda kõike käega katsutaval, emotsionaalsel ning südantliigutaval moel. Mitte alati otse, kuid mööda nurki, ilma, et vaatajale lusikaga kõike läbimälutult sisse söödetakse. Fookuseks on seekord keskkond, loodus, üksildus, hüljatus, mälestused, enda tundmine, kaastunne, eraldatus, keerulised inimsuhted, jne jne. Ning ka klassikaline abstraktne kurjus ning häving versus inimlik headus ning hoolivus. Maailma kaitsevad müstilised kiisud, kes peavad end igavikuks ohverdama, et võidelda jõududega, mis ainult lõhuksid ja tapaksid. Aga kas neil kiisudel siis ei ole õigust olla armastatud ja nautida kellegi sõprust ja tähelepanu? Kui aus olla, siis nende kahe kassi lugu kõrvalliinina läks mulle kuidagi enam korda, kuigi see mütoloogiline aspekt oli ka filmis üks kehvemini esitatuid, sest küsimusi tekkis palju, vastuseid ei antud või olid seletused sellised umbmäärased ja pealiskaudsed. Ehk oleks need fantaasiaelemendid enam adutavad kui tunneks paremini Jaapani kultuuri tausta, mis nende elementidega seotud. Samuti, leidus filmis tempo ebaregulaarsust, iseäranis teises osas, kus üks hetk tundus, et tipp on nagu ületatud ja peaks hakkama otsi kokku tõmbama, kuid tegelikult ei olnud midagi lahendatud. Lisaks, tuli ette meta tasemeid, mida tundsin, et lõpuni ei suutnudki tabada, ohtralt sümbolismi, metafoore ja ridade vahelt lugemist. Mulle aga meeldis kuidas lugu oli enese ja teiste leidmisest ning leppimisest, mida omamoodi esindasid need uksed. Samuti oli ägedalt põhjendatud uste tekkimise, avanemise ja sealse energia allikas, milleks on majajäätud paigad, kus kunagi on aset leidnud suurel hulgal emotsionaalset virrvarri. Nt kool ja lõbustuspark, kus tundeküllasus oli kunagi laes, kuid kus nüüd kedagi enam ei asu, kõik on räämas, mahajäätud, nukker ja vaikne. Nagu alati Makoto Shinkai puhul oli muusika võimas ja asjakohane, animatsioonid kaunid ja elavad, mõnus annus huumorit mahutatud kogu draama sisse (see kutt, kes autorännakule kaasa tiriti oli muhe), ja vihka-või-armasta ülivõimas pisarakiskuja masin töötas efektiivselt. Oeh, kuidas ma töinasin, kuid seda tegi kogu saal. Kusjuures, mõni lausa väga valjult ja emotsionaalselt. No aga kiisu tahtis ju sõber olla? Kuidas see siis ei aja kraane täistuuridel lahti? Tegu on suhteliselt tavapärase Makoto Shinkai loominguga, millel teadatuntud võlud, kuid ka mõned tüüpilised valud. Siiski, on anime kaunis, sisukas ja liigutav. 


------------------------------------

Pealkiri: Air
Originaalpealkiri: Air
Kinodes alates: 05.04.2023
Millal nähtud: 15.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Mingid teatud üleleierdatud ja üliklišeed süžeemallid lihtsalt toimivad. Nii esimesel korral kui sajandal korral, olenemata tausta ja detailide muutustest. Tegu on tavapärase läbi raskuste tähtede pool looga, kus sul on n-ö allajääja, kel tugev soov midagi saavutada, mägi mida ületada, ning, loomulikult, edukas lõpp. Üllatusmomente ei ole, sest tead, et kõik kulmineerub võiduga, kuid selliste filmitüüpide puhul ei olegi tulemus primaarne, vaid teekond. See kaasa elamise element tegelastele, kes on eesmärgiga, töökad, andekad ja, mis kõige tähtsam, sümpaatsed. Ja kes on siis veel meeldivam oma välimuselt, olekult, karismalt ja sõnumilt kui Matt Damon. Pea ükskõik millises rollis, temast lihtsalt õhkab sellist oma lahedat jopet, kelle elamistele alati sajaga pöidlaid hoiad. Arvestades, et loo põhifookuseks on Michael Jordan, kes, vastupidiselt, just eriti meeldiv tüüp ei ole, siis oli mees üllatavalt ja nutikalt visuaalselt peaaegu, et olematu kogu linateose vältel. Tähtis oli hoopis ema poolehoiu saavutamine ja, muidugi, Nike'i töötajad. See oli ju ikkagi nende ponnistus, ettevõtmine ja võit, ehk siis, miks mitte minimaliseerida ja kohati isegi elimineerida kuulus staar ekraanilt, ning illustreerida selle väikse inimese tegutsemist millegi märkimisväärse ellu äratamises. Michael Jordan ei loonud neid tosse, vaid seda tegi Nike. Nii narratiivselt kui ka austades nende meeste kõva tööd, sobis korvpallitähe taustale surumine lausa geniaalse võttena. Peale Matt Damoni, oli iga tegelane asjalik, äge, meeldiv ning keegi, kes päris elus Air Jordani tossude loomisesse tähelepanuväärselt panustas. Mõnsalt muhe, siis ärritav, kuid ikkagi kentsakalt vinge oli Ben Affleck Nike'i bossina. Koomiline, kuid inimlik. Tohutult meeldis veel produktsiooni 80ndate autentsena näiv ülivinge retro vaib. Kõik nägi usutav ja nostalgiline välja, kuid mitte midagi otseselt üle pingutades või otsekui parodeerides. Film nägi realistlik ja hea välja. Negatiivsena võib ehk mainida, et kohati tundus üle kivide ja kändude mindav tee siiski liiga hõlbus, lihtsustatud ning klišeelik. Ning, Matt Damon, vaatamata sellele, et ta on kõigi lemmik Matt Damon, oli taaskord ülemäära nagu tavapärane "Matt Damon", keda näeb pea kõigis mehe filmides enam vähem samas versioonis. Üldiselt aga on tegu ühe kaasa tõmbava heatuju filmiga, mis teeb meele heaks ja paneb uskuma võimatusse. 


------------------------------------

Pealkiri: Renfield
Originaalpealkiri: Renfield
Kinodes alates: 14.04.2023
Millal nähtud: 15.04.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei saaks seda filmi nimetada kuidagi suurepäraseks või originaalseks, kuid täitsa ootamatult, oli kinokogemus tegelikult vahva ja kaasakiskuv. Ehk on see sellepärast, et Nicholas Hoult on kuidagi poisilikult nunnu, samaaegselt ka äbarik ning kuidagi ikkagi mehine. Ehk on see sellepärast, et Nicolas Cage on lihtsalt täitsa segane vend, kellel on savi keda või mida kehastab, kuid annab endast parima, et vint üle keerata nii, et sa ei saa aru, kas sul on teda vaadates ebamugav või on ta geniaalne. Vähemalt annab ta endast 110%. Kolmiku viimast kohta täitev Awkwafina teoorias toimis, kuid praktikas oli midagi nihu. Mingi loogikaviga kuskil tema tegelaskujus esines, mis omakorda kogu süžeed paigast loksutas. Peale selle paistis silma ebakõla žanrite vahel ning midagi loo toonis ei tahtnud omavahel klappida. Ta oli õuduskomöödia, mis kohati ei olnud piisavalt õudne ja kohati mitte piisavalt koomiline. Üks hetk oli ta lahjem versioon ühest ja siis teisest. Teine kord liiga karm variant kummastki. Puudus ühtlane balanss kogu filmi vältel, kus erinevaid elemente oleks tasaselt kogu loo vältel laotatud. Siis puksisid end sisse ka äkšion ja romantika, mis kogu pudru ning kapsad veel enamgi tasakaalust välja lõid. Vaatamata segadusele filmi žanrilise visiooni juures, suutis kõik end siiski teibiga kinniklopsituna üllatavalt edukalt toimida. Jäi ebaselgeks kas film võttis ennast liiga tõsiselt või siis, vastupidi, üldse ei võtnud asja tõsiselt. Meelde jäi veel ka visuaalne pool, kus vampiiridele ja õudukatele ebatavatult, olid värvivalikud, riided ja üldine pilt suhteliselt koloriidsed, silmatorkavad ning neoonsed. Sümpaatne oli ka Renfieldi positiivsust kumav erksavärviliste ruutudega sviiter ning mehe armas uus koduke, oranži elutoaga ja soojatoonilise sisustusega. Mehest sai eneseabi realiseerimise etalon. Ta võttis tõsiselt põhimõtet, et enne kui ennast muudad, pead ümbrust muutma. Intrigeeriv paralleel oli ka Dracula teenimise ja sõltuvuse vahel, mida Renfield püüdis lahendada toksiliste suhetega kimpus anonüümsete alkohoolikute laadsetel sessioonidel käimisega. Tuues vaimse tervise teemad sisse klassikalisse vampiiriloosse oli täitsa muhe ja isegi nutikas, arvestades kaasaegse maailma konteksti. 


------------------------------------

Pealkiri: Daliland
Originaalpealkiri: Daliland
Kinodes alates: 21.04.2023
Millal nähtud: 28.04.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Tegu on filmiga, mida pean vaatama pigem dokumentaali prillidega ees. Nähes toimuvas ning tegelastes nagu reality showd ja inimesi, kes on nad päriselt ise, kuid ehk ülepaisutatud versioonidena. Kui vaadata filmi kui süžeelist ja suuresti ilukirjanduslikul baasil, ei oleks ma suutnud silmade pööritamist lõpetada. Kõik tegelased olid lihtsalt nii ebameeldivad, isekad, enesekesksed, egoistlikult eksentrilised, teisi ärakasutavad, parasiitlikud ja toksilised. Isegi peategelane, kes nagu Watson esindab valgelehelise võõrana vaatajat, sukeldudes amoraalsuse pessa, mõjub lõppkokkuvõttes äärmiselt igavana ja tüütuna, sekkudes kuhugi kuhu tal ei ole asja. Kõik teised on palju värvikamad ning pigem oleksin soovinud nende perspektiive jälgida kui selle täitsa tavapärase moosipoisi. Lool puudus fookus ja konkreetne siht ning ebaselgeks jäi, et kes Dali siis ikkagi oli ning miks teda peetakse geeniuseks. Filmis jättis ta lihtsalt lapsiku veidriku mulje. Kus oli geniaalsus? Kus oli mastaapsus? Kus oli revolutsioonilisus? Kohati ka tundus, et erinevad sündmused joosti kärmelt läbi ja ei kaevutud põhjalikumalt kunstniku ja tema intelligentse ning võimuka naise olemustesse. Nende karaktereid lahjendas peategelane, kelle filtri läbi kogu tegevus aset leidis ning kelle n-ö eneseotsingutele pigem keskenduti. Kõik oli kuidagi nii pealiskaudne ja väsitav. No kui kaua sa passid neid endast tohutul heal arvamusel olevad kunstitüüpe, mõistmata nende sisu ja hinge. Jah, tagasivaated Dali noorusesse ja oma armastatud naisega kohtumisse, pakkusid mingil määral sügavust, kuid need kukkusid välja pigem võõrkehadena ülejäänud narratiivi vahel. Põnev oli aga teada saada teatud aspektidest mehe elus, nt rahalised probleemid, sõltuvus naisest, nende kahe väga keerukas parasiitsuhe ning Dali inspiratsiooni otsinud. Meeldis ka linateose kuidagi pruunikas ja kolletunud värvigamma ning, üleüldse, nägi film ajastutruu ja ehe välja. Tegu oli järjekordse biograafilise looga ikoonist, mis ei vastanud ootustele ja potentsiaalile. Kuidagi kesine paistis kõik ning, kuigi Ben Kingsley suutis mehest välja pigistada inimlikkust, jäi Dali kuidagi kaugeks, ja mitte selle heas mõttes. Keeruline oli nähtuga mingit kontakti leida või hoolida kellestki või millestki seal. 


------------------------------------

Pealkiri: Kolm musketäri: Osa I - D`Artagnan
Originaalpealkiri: Les trois mousquetaires: D'Artagnan
Kinodes alates: 07.04.2023
Millal nähtud: 08.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Loost on meeletult versioone ning olen neid elu eri etappides väga nautinud. Musketärkoerte anime, veel teine Jaapani anime, kus Aramis oli naine, USA äärmiselt klišeelik, kuid änksa helge ja n-ö pestud versioon Kiefer Sutherlandi ja gängiga, Leonardo variant raudsest maskist, jne jne. Nad kõik pakuvad meeldivaid mälestusi, kuid autentsuse kohalt, täiskasvanud pilguga originaalmaterjalile vaadates, ei saa väita, et ükski neist eriti säraks või truu algsele oleks. Antud Prantsuse uusversioon on esimene tõlgendus, mida näinud olen, mille loo koduriik on ise tootnud. Ja, mida siin ikka vaielda, see on vist ka kõige parem kõikidest kümnetest ja kümnetest teistest adaptsioonidest. Vähemalt asjakohasuse, eheduse, realistlikkuse ja selle millegi erilise poolest, mis lubab veendunult teatada, et tegu on parima musketäride ekraniseeringuga eales. Subjektiivsest perspektiivist, loomulikult. Samas, ainuüksi neid prantslastest ikoone nende originaalses prantsuse keeles rääkimas kuulda on kirjeldamatult vinge. Ka näitlejad on suurepäraselt valitud, eriti peategelane, D'Artagnan, kes on krapsakalt noor, sarmikas ja uljas. Ainult Vincent Cassel Athosena oli pisut pettumus, sest näitleja astub üles minu maitsele juba liiga paljudes filmides ja ta lihtsalt ei suuda enam olla see karakter, vaid on pigem see näitleja. Sama lugu on veidi Eva Greeniga, kes mängis Mileedit. Ka tema kaldub kehastama teatud tüpaažiga tegelasi ning midagi värsket ei paku. Pigem näeb naises ekraanil järjekordset Eva Greeni standardset salapärast ja seksikat famme fatale'it kui Mileedit. Kuigi neil kahel on oma ühisosa. Miinusena peab välja tooma lisaks, et teistes versioonides on D'Artagnani ja kolme musketäri kamraadlus palju edukamalt välja joonistunud ning meeste vahel on juba lühikese aja jooksul tunda teatud kraadil sõprust, usaldust ning tuttavlikkust. Antud filmis aga oli nelik kuidagi eraldatud, laiali paisatud, omaette ja ei pakutud piisavalt võimalusi neile adekvaatselt suhelda ja sidemeid luua. Koostöö ja kontaktpunktid olid kuidagi lambist ja pealiskaudsed. Fookus oli märulil ja tegutsemisel, vähem oli rääkimist ning üksteise tundma õppimist. Visuaalselt poolelt oli film võrratu. See nägi tohutult usutav ja ilustamata välja. Kostüümid, pruunikas, hall ja tuhm värvigamma, muda ja räpasus, andsid suurepäraselt edasi konkreetset ajaloolist konteksti. Kokkuvõttes, võib öelda, et vaatamata mu ninakirtsutustele teatud näitlejate valikul ja nõrka tegelaste ning nende suhete arendust, on tegu ühe lahedama musketäride linateosega üldse.


------------------------------------

Pealkiri: Caravaggio vari
Originaalpealkiri: L'ombra di Caravaggio
Kinodes alates: 28.04.2023
Millal nähtud: 28.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Caravaggio ei ole esimene kunstnik, kes mulle oma perioodi esindajatest silme ette tuleb ja ma ei ole tema loominguga väga sina-peal. Mehe eksesse ja ekstreemsusi täis elulugu aga üdini võõras ei olnud, samuti ka tema salapärane surm. Antud film pakubki välja ühe variandi, et mis kunstnikuga võis juhtuda, mis viis tema maailmast lahkumiseni ja kuidas ning mille või kelle süül see siiski aset leidis. Erinevaid versioone on ajaloolased õhku visanud mitmeid, kuid linateoses keskendutakse ühele konkreetsele ja vast kõige kaasa haaravamale. Igav oleks ju vaadata, et kuidas ta sureb nt pliimürgituse kätte. See kohe-kohe saabuva mõrva aspekt tegelikult ei olnudki filmis kõige paeluvam osa, pigem oli köitvam mehe väliselt ja sisemiselt konfliktne olemus, agressiivne piiride nügimine, huvitavad suhted erinevate inimeste ja võimudega enda ümber, ning vasturääkivus religiooni ja maise vahel. Mehe seksuaalsete eelistuse üle on debateeritud pikalt ning vaatamata väga kahtlase väärtusega spekulatsioonidele, oli ta ikka austatud ja hinnatud kunstnik vaimulike hulgas. Talent ületab vist kõlbluse. Kuid kas talent ületab ka kuriteo? See dilemma oli, kusjuures, päris põnev ning mehe eluvalikute ja religiooni põrkumist sai linateoses lahatud omajagu. Üks eriti kaasahaarav liin loos oli maal, mis määrati hävitamisele, vaatamata selle geniaalsusele, sest Neitsi Maarja modell oli prostituut. Üleüldse oli see teema teravalt süžee keskmes, sest kunstnik just kasutaski oma teoste modellidena ühiskonna põhjakihi esindajaid, kuid kiriku vaatest tulenevalt oli see pühaduse teotus. Meest ajasid taga mitmed tema surma soovijad, muuhulgas siis ka filmi pealkirjas mainitud "Vari", kes pidi hindama, et kas too väärib elu või siis peab Caravaggio hukkama. Kuidas kõik liinid ja huvid lõpus ühte kohta kokku jooksevad ning kogu sigrimigri kulmineerub, on juba ette teada, kuid mitte selle üksikasjad. Siin tekkis mul finaalini kahtlus, et äkki ikka kuidagi saab kindlaksmääratud saatust vältida, mis tegi kaasa elamise põnevaks. Ka visuaalselt on tegemist tähelepanu köitva filmiga, kus nähtav on nii ehe ja inetu, et ta on lausa kaunis oma räpasuses, ebaaususes ning rõveduses. Kiriku silmakirjalikkus ning päris elu ja religiooni vastuseis paistis välja igas stseenis, dialoogis, kaadris ja nähtavas valikus. Tegu on muserdava ning raskekaalulise filmiga, mis autentne, köitev ning mõtlema panev.

reede, 12. aprill 2024

Raamat: Jaapani eri "Rohupadi" ja "Lõuna pool piiri, lääne pool päikest"

Tervitus!

Ja taas lugemiskogemusi.

Pealkiri: Rohupadi
Autor: Soseki Natsume
Kirjastus: Tallinna Ülikooli Kirjastus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4.5/5

Raamat on lühike, tekst ning süžee ei ole keerulised, kuid lugesin seda oma nädal aega, kuskil paarkümmend-kolmkümmend lehekülge päevas. Teose läbimine võttis aega, sest seda käes hoides liikus aeg kuidagi mitu korda venivamalt. Süüvisin igasse sõnasse, lausesse ja paragraafi ning võimatu oli neid ületada kiirustades. Raamat sundis mind oma igapäeva kärmet tempot aeglustama ning surus lugedes isoleeritud kapslisse. Otsekui eralduksid maailmast, sest fookus oli täienisti loetaval ning, et seda täisväärtuslikult vastu võtta, oli vaja keskenduda ja lugeda teosammul. Pikaldast tarbimist soodustas nii süžee kui keelekasutus ja stiil. Loomulikult olid mõlemad väga poeetilised, esteetilised ja filosoofilised, kuid isegi kui mind tavapäraselt võib selline lähenemine häirida, siis vererõhu tõusmise asemel, alandas teos seda hoopis. Midagi oli loetavas hüpnootilist ja rahustavat, mis sellisel viisil, sellises doosis ja formaadis mulle suurepäraselt passis. 

Lugu jutustab enda vaatevinklist maalikunstnik pealinnast, kes on läinud eraldatud ja loodusrohkesse maale, et inspireerivat kunsti viljeleda. Imelikul kombel, mees ei loo teose jooksul ühtegi maali. Haikusid kirjutab ta mitmeid -- pidades luulet just kõrgeimaks kunstivormiks -- mis olid kõik üpris mõnusad ja köitvad. Süžees on otsekui kaks suunda. Üheks on mehe enda mõtisklused ja heietused kunsti olemuse üle. Teiseks on suhted maa elanike ja just ulualust pakkuva paiga perenaisega, kes, kujutage ette, on naine, kes oma mehe on maha jätnud. Salapärane naine. Mõistatuslik naine. Veider naine. Sündsusetu naine. Veetlev naine. Naine, kellest saab peategelase jaoks kinnisidee, kuid õnneks mitte sellisel hullumeelsel või ahistaval viisil. Naine on tema jaoks lihtsalt suur paradoks ja arusaamatu oma olekus ning käitumises. Ja lõpuni jäädakse viisakaks ja vaoshoituks, nagu jaapanlastele loomupärane. Mees jälgis naist, kes peaaegu, et oleks ideaalne muusa, kuid midagi hoidis mõlemat poolt tagasi. Kuni viimase paragraafini loos, mis minule, kui lugejale täienisti iseenesestmõistetav ei olnud, kuid mees sai vähemalt seda, mida otsis ja arvas, et ei eksisteeri. Üks intrigeerivamaid, kuid ka tagasihoidlikumaid, kuid ka emotsionaalsemaid, kuid ka kuivemaid lõppe, mida viimasel ajal kohanud olen. Üks väike ja tähtsusetu grimass võib tähendada nii paljut. Meeldejääv igatahes.

Peategelane emotsioone ei väärtustanud, mis kumas läbi ka kogu teoses endas. Kõik oli kuidagi malbe ja vaikne, rahulik ja tasakaalukas. Vaatamata keerulistele teemadele nagu ühe tegelase sõtta minek, ühe naise enesetapp, teise naise mahajäetud mees, ei muutunud ükski looliin ülevoolavalt tundeküllaseks või koledaks oma kurbuses või õnnetuses. Eriti ilus oli naise ja tema abikaasa stseen ning suhe. Midagi oli selle juures väga poeetilist, siirast ja sooja. Ja nukrat, loomulikult. Ümbritsetud maalilisest loodusest, mõjus teos suviselt sumedalt, liikudes laisalt mööda heinamaid (Jaapani puhul siis mööda rohelisi ja isoleeritud mägiseid radu ning ohtlikke käänakuid). Lugedes sisukirjeldust ja järelsõna, tundus, et peaksin märkama ka mingit müstilist ja seletamatut fooni, nagu toimuks mehe ümber midagi üleloomulikku ja unenäolikku. Midagi veidrat mina aga ei tuvastanud, sest oli ilmselge, et naine kas tahtlikult või tahtmatult õrritas natuke meest või siis tegelikult mingit manipuleerimist üldse ei olnudki. Naine oli nagu ta oli. Mees ehk kujutas seal eraldatud looduspaigas ette rohkemat, kui tegelikult aset leidis, ja tõlgendas asju enda perspektiivist. Äkki sai maalikunstnik lihtsalt värskeõhu mürgituse pärast konstantset õlivärvi aroomide sisse tõmbamist.

Teine suund süžees keskendus mehe sisemistele arutlustele, mõttelõngadele ning nägemusele kunstist. Mis on õige kunst ja mis mitte. Eriti armastas ta võrrelda läänemaailma loomingut Aasia omaga. Iseenesestmõistetavalt, on lääne oma alaväärsem kui Aasia. Tuum paistis olevat tõsiasjas, et tema hindas kui nt maal kujutab väärtusi, mitte emotsioone. Viimastele tähelepanu suunamine on madalam kunstivorm ja lihtsam. Väärtusi esitada aga kõrglooming. Mehe mõttearendus ei ole alati selge ja läbipaistev, seega, tundsin, et pean neid filosofeerimisi eriti aeglaselt lugema, et tabada pointi. Ivad ja loogika oli täitsa olemas, kuid kas ma ka nõustun, selles pigem kahtlen. Mingi hetk oli tunda natuke juba isiklikku vimma, kadedust või subjektiivset ebameeldivust lääne kunsti vastu, sest no ei saa ju kõik selle maailma tehtu olla alamklassist. Olgem ausad, need, kes midagi kategooriliselt ainult kritiseerivad, siis neil tihtipeale on kompleks sellega seoses. Siin tuli appi järelsõna ning autori kohta lugemine, sest tuli välja, et ta elas mingit aega Inglismaal, kus kannatas rassismi ja vaesuse all, ning ehk see aitas kujundada mehe vaadet läänemaailmale. Samas, ta õppis ja õpetas inglise kirjandust. Ei ole asjad paremad ei Jaapanis kui Inglismaal. Igal pool on omad mured. Mõnele sobib üks keskkond rohkem, teisele teine. Naeruvääristada ja laita üht ning ülistada teist on lapsik. Teiselt küljelt, kas äkki hoopis oli selle pideva võrdlemise ja snoobiliku suhtumise taga autori sotsiaalkriitika, paroodia või ironiseerimine. Et kuidas kunsti eliit suhtub sellesse, et mis on väärt ja mis mitte. Võib-olla oligi eesmärk seda silmakirjalikkust ja peenutsemist esile tuua. Peategelane on ju ikkagi maaler, kes ühtegi teost alusele kogu raamatu vältel ei loo. Ta kippus üldse süžee keskel ennast otsekui meelega isoleerivat inimestest ja suhetest. Olles füüsiliselt kohal, aga samal ajal, vaimselt mitte. Mees ei suutnud ümbruskonnast end inspireerida lasta, rääkides koguaeg kõrgkunstist, kuid olles suutmatu kellegagi täisväärtuslikku kontakti loomast. Miks ta üldse kunstnik oli?

Kummalisel kombel võis leida raamatust, lisaks, humoorikaid seiku. Ülejäänud loo mahedat atmosfääri lõikas jutt peerude lugemisest. Olin hetkel kimbatuses, et kas loen ikka sama teost, kus seesama snoobist mees vahutab mitmeid paragraafe, kuidas ta ei taha Tokyos olla, sest seal loetakse peerusid. Ilmselgelt, mõtles ta seda, et sind jälgitakse, privaatsus on võimatu, teisitimõtlejad ning kunstiinimesed on vast tungivama pilgu alla, sa ei saa olla vaba ja sina ise. Peer võis olla metafoorina nt arvamustele ja ideoloogiatel, kuid mis teemale täpsemalt, jäi selgusetuks. Ma ei ole niiväga kursis Jaapaniga tol perioodil, kuid kas siin võis olla seotus mingite ühiskonnakihtide rahulolematusega ja sellepärast on  vajalik n-ö peerude lugemine, et rahvast kontrolli all hoida valitsuse poolt? Tundus, et selle, vist ainukese loos, kraad kõrgema emotsiooniga mõttejagamise juures oli tegu millegi sügavamaga, mida ma ei oska lahti tõlgendada. Äkki sümboliseeris peer midagi laiahaardelisemat, nt modernset elulaadi ja selle tühjust? Kas võis see esindada kriitikat mehe, tema kunsti ja põhimõtete suunas? Koomiline ja kulmu kergitama panev oli see teema peategelase poolt aga kohe kindlasti.

Kokkuvõttes, üllatas mind see raamat ja eriti tõsiasi, et see minuga sellisel tasemel resoneerus. Ma ei ole tavaliselt taolise loomingu austaja, kus midagi väga ei toimu, mis on pikaldane ning kus liialt palju targutamist (ehk filosofeerimist). Midagi aga siinkohal kõnetas, midagi, mis jääb meelde ning mida võiks isegi kunagi uuesti lugeda. Tabamaks, et kas minu arvamus loetust püsib või näen midagi, mida esimesel korral ei märganud. Tõeline klassika, mis eriti Jaapani austajatele kohustuslik kirjandus. Kiitus ka Maret Nukkele (minu kunagine jaapani keele õpetaja) ja eriti tema heldele viidete seletamise nimekirjale ja miniesseele raamatu lõpus.


-------------------------------

Pealkiri: Lõuna pool piiri, lääne pool päikest
Autor: Haruki Murakami
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Olen üpris hämmingus. Kas see ongi väidetava suurmeistri looming? Tegu on mu esimese kokkupuutega Murakamiga ning kogemus jättis mind õlgu kehitama. Kuidagi kahtlaselt kesine oli kogu kupatus. Ehk on asi maitses, kuid mulle jäi täiesti arusaamatuks autori võlu, vähemalt konkreetse raamatu kontekstis. Ei väida, muidugi, et teos oleks kehv, seda kindlast mitte, kuid ta jäi niivõrd harju keskmiseks, et ei oskagi nagu seisukohta võtta. Kogu teose peale kuskil poole jagu leidus aspekte, mis mulle täitsa peale läksid ja köitsid. Teine pool aga käis närvidele ja mõjus lapsikult. Kokku moodustus selline keskmine romaan, mis ei hiilanud, kuid aga ka ei kukkunud läbi. Selline emotsioon ei ole midagi ebatavalist, kuid ootaks sellist reaktsiooni pigem mõnelt vähem tunnustatud ja juubeldatud autorilt. Ma kindlasti plaanin võtta kätte "Norra metsa" ning ehk ka mehe teised romaanid (mis on mul kõik koduriiulil juba ootamas -- "Tantsi, tantsi, tantsi" ja "Komptuuri tapmine"). Eesmärgiga, et adekvaatselt võrdlusmomenti kasutusele võttes aru saada, kas tegu oli lihtsalt ühekordse möödapanekuga, valides nadima mehe teoste hulgast, või mina ja Murakami stiil ei klapigi omavahel. Mis on ka okei.

Kõigepealt sellest poolest, mis minu poolehoidu ei leidnud. Vaene Hajime (nõretav sarkasm), tal oli nii jube raske elu, et lausa top kümnesse maailma ajaloo seas mahuks. Kujutage ette, ta oli ainuke laps. Košmaarselt ehmatav, onju? Kuidas keegi üldse nii traagilise kaardi võis elus tõmmata? Aga tõsiselt, jäi täiesti segaseks, et mis värk selle ainukese lapse teemaga oli. Mees ei olnud grammigi sümpaatne, otse vastupidi. Selline tüüpiline madala enesehinnanguga vend, kes arvab, et on eriline aga tegelikult ei ole. Küll ta kuulas jazzi ja alati rääkis naiste puhul kellega tal suhe oli, et kuidas nad ei ole ilusad ja ta on niivõrd kõva vend, et vot talle ei lähe korda, et nad ei ole ilusad ja tähtis on keemia. Seda oli tal alati aga, väidetavalt, mitte kenade naistega, mis tekitas küsimust, et äkki ilusad lihtsalt ei tahtnud teda. Oma madala ja kõrge ego konfliktiga seoses tundus talle, et tema hea elu ei ole ikkagi hea ja jätaks äkki mingi suvalise lapsepõlve sõbranna pärast (kes oli ka üksik laps -- see tähendas vist, et nende suhte oli saatuse poolt määratud!!!) oma naise ja lapsed julmalt maha. Ma ei suutnud temaga kontakti luua, ma ei suutnud temast hoolida, ma ei suutnud näha temas midagi, mis sunniks mind kulutama aega, et mehe haledatest hädadest lugeda. Ta oli igav, läbinähtav ja sama sügav kui porilomp. Esimesed oma sada lehte raamatust, kuni selle hetkeni kui peategelase ellu tuleb tagasi tema kunagine koolikaaslane, tekkis mul tahtmine tüdimusest ja ükskõiksusest teos pooleli jätta. Pool loost oli lihtsalt mingi enesekeskne hala, millest läbi sumbata oli vaevarikas. Lugesin nagu vaevatud tigu seda osa oma paar nädalat. 

Kuna mul on kiiks, et raamatut pooleli ei jäta, sest kunagi ei tea, äkki läheb paremaks. Ja läkski. Siin tulebki mängu osa loost, mis mind haaras. Eelnev aeglane ja veniv tempo asendus särtsakama vastu, kus reaalselt hakkas midagi ka toimuma. Biograafilisest loost sai narratiivne. Ilmus välja Shimamoto. Hajime kentsakas kinnisidee oma kunagise koolikaaslase suunas jättis kukalt kratsima. Kas mees oli lihtsalt mingi veidrik, sest teksti põhjal küll ei veendud mind, et tüdruk midagi erakordset on, et sellist obsessiooni põhjustada. Äkki tõmbas Hajimed n-ö haavatavate naiste poole alateadlikult? Shimamoto jalg ei olnud tavapärane ning hiljem selgub ka, et kõigil naistel kellega mehel suhe, kannatasid mingi kraadini kas vaimsete või füüsiliste probleemide all. Täiskasvanud Shimamoto oli ootamatult salapärane, mõistatuslik ning täielik fenomen. Ta paelus mind väga. Mind ei häirinud tema müstilisus või Hajime peaaegu, et ära kasutamine, sest oli ilmselge, et naine oli vaimse tervisega kimpus, traumeeritud ning mentaalselt ja juba füüsiliselt haige. Arvestades seda, ei saagi tegelikult tema käitumist väga arusaamatuks või ebastandardseks pidada. Tegu oli naisega, kes vajas kedagigi enda kõrvale, kuid keeldus andmast vastu ja ennast sidumast. Mis oli igati loogiline arvestades tema seisukorda. Ta ei olnud selleks üldse võimelinegi. Shimamoto tulek andis loole võimaluse olla kaasahaarav, tundeküllan, ängistav ja inimlik. Sümpaatne isegi. 

Lugu analüüsides, jäi mulje, et nad kahekesi olid tegelikult üpris sarnased. Huvitaval kombel, kas ma oleks Hajime vastu nii kriitiline ja Shimamoto vastu nii poolehoidlik ka siis kui nende kohad oleks vahetuses? Mulle tundus, et naise elus võis olla paralleele mehe eluga, kuigi me nägime vaid väga limiteeritud ja kidakeelset poolt viimasest (v.a. siis üks eriti tõsine sündmus). Tundus, et ka Haijme oli tegelikult depressioonis või läbipõlenud ning vaimse tervisega kimpus. Ja olgem ausad, inimesed ongi egoistid, elu ei ole ilus ning mõnikord rahulolematu olla oma n-ö hea eluga on normaalne. Ei ole midagi ebatavalist, et ollakse hoolimatud ja enda huvide nimel väljas ning valmis enda vajadusi prioritiseerides teistele haiget tegema. Selles mõttes oli tegu kuidagi väga realistliku looga, mis tõi välja inimhinge autentse osa, ilma ilustamata ja laitmata. Ma võin küll mehe kallal võtta, kuid kipun arvama, et Hajimesid on meie keskel oi kui palju. Võib-olla ma aga näen juba asju mida ei eksisteeri ja annan loole kihte, mida ei olnud. Vaatamata kõigile, ma ei suutnud raamatuga ühte keelt leida, ta ei võlunud mind, ta ei mõjunud eriliselt, ta tundus ennastimetlev ja kauge. Veider on ka see, et ma ei saaks öelda, et proosa kuidagi võrratu oleks olnud või teos eriti meisterlikult kirjutatud. Ta oli okei. Sellise kuidagi uimase ja uduse maiguga. Aga, nagu öeldud, plaanin autorile veel võimalusi anda. Midagi seal ju peab olema kui selline haip on üleval!?

reede, 5. aprill 2024

Raamat: Emotsioonide eri "Taeva tütred" ja "Sinised toonid"

Tervitus!

Taas paar raamatu ülevaadet. 

Pealkiri: Sinised toonid
Autor: Anne Cathrine Bomann
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ei saa öelda, et süžee kondikava ja raamatu tehniline pool midagi erakordset oleksid olnud. Peatükid jaotuvad nelja tegelase vaatevinkli vahel ning liiguvad, lisaks, vaheldumisi minevikku ja olevikku. Nad on suhteliselt lühikesed, paar-neli-viis lehekülge pikad ja, tänu sellele, mööduvad kärmelt ning sujuvalt. Loos leidub natuke liiga mugavaid kokkusattumisi ning teatud lahendused, tegelaste käitumine ja nendevahelised suhted on ülemäära lihtsakoelised. Kuid need ei ole põhjused, mis takistaks raamatus käsitletavaid vastuolulisi ning intrigeerivaid teemasid endasse sisse haarata ja sügavalt kaasa mõelda. Teos hiilgabki selle poolest, et ta hõlmab filosoofilisi, meditsiinilisi, eetilisi, psühholoogilisi, bioloogilisi, jne valdkondi, kus lõpuks jõuadki seisukohani, et mitte miski ei ole must ja valge. Mis hea ühele, ei sobi teisele. Kõigil on oma kogemused ja arvamused ning igal ühel on põhjus, miks nad mõtlevad ja käituvad just nii nagu juhtub. Kas ühe tegevus on õigem kui teise? Kas laiem heaolu kaalub üle üksikindiviidi vajadused? Paljuski oleneb vastus konkreetsest isikust ja tema nägemusest. 

Loo fookuses on ravim Callocain, mida arendab Taani ravimifirma, et aidata pikaajalise leinareaktsiooni puhul. Seda peetakse psüühiliseks häireks ja see on diagnoos. Üks tegelastest, Anna, ei mõista, miks midagi inimlikku, nagu leina, peaks ravima kemikaalidega. Shadi aga arvab, et mõnikord ei saada ise hakkama ja on vaba lisaabi. Rohu arendaja, Elisabeth, on kaotanud väikese poja ning tema tegevust ajendab puhtalt see traagiline läbielamine. Uuringumeeskonna liiga, Thorsten, kes on ühtlasi Anna ja Shadi professorist juhendaja, märkab aga testimisel midagi veidrat üksikute osalejate käitumises. Kõigil neil tegelastel on oma pagas kanda ning kurvad/rasked olukorrad läbi seedida, kuid moraalifaktor erineb. Süžee heidab karakteritele kui lugejatele ette mitmeid eri küsimuste vastanduvaid lähenemisi. Nt millal kaalub üle ravimi kõrvalmõju kasu -- ühel inimesel muudab elu tunduvalt halvemaks, kuid nt sajal märgatavalt paremaks. Millal on asi seda väärt ja tasakaal paigas? Või tuleb siin hüpoteetilises küsimuse vastustes mängu kogemus ja empaatia. Mis on huvitav, sest just EQ ja empaatia oligi vaidluse võtmeteema. Jõulist rolli mängib ka farmaatsiatööstus ning nende vajadus, et inimesed oleksid haiged, mitte terved. Mis on ju paradoksaalne arvestades, et nende eesmärk on justkui ravimite tootmine. Kõige enam ehmatas ja, samas, ei ehmatanud mind kulminatsioon ja tõsiasi, et isegi kui tõde tuli päevavalgele, siis kaalus selle üle äri ning inimeste isekad vajadused. Või kas need on ikka isekad? Järgmine dilemma. 

Ülikoolide ja teaduse rolli ei suhtunud lugu selgejooneliselt, et mis õige ja mis vale. Nt teaduse ja rahastuse valupunkt. Ülikoolidel ei ole raha ja, pärast suurte rahalaevade sissesõitmist, kas nad on ilmtingimata alati oma uuringutulemustes objektiivsed? Öeldakse naljatlemisi, et on olemas tõde, vale ja statistika. Või kas tõesti oli Thorsten tormi veeklaasis tegija ning nägi vaime seal, kus neid ei olnud. Pigem tundus, et tema oli n-ö moraalse ja objektiivse teaduri kingades ning teised pigem vaatasid, et kuidas üldse saaks tööd teha, sest raha on vaja ja pole mõtet klientidega tülli minna mingi mõttetu detaili pärast. Kas detailid saavad olla mõttetud? Kas mitte sobivad avastused ja seosed tuleb vaiba alla lükata või lihtsalt ignoreerida? Võib-olla tõesti -- vähemalt nii arvasid pea kõik mehe uuringukaaslased. Veel üks dilemma. Kas parem ei ole kõik probleemid protsessi käigus asjalik läbi hekseldada enne, isegi kui on tagasilööke, selle asemel, et lõpp-produkt läbi kukuks ja kaotaks üldsuse silmis usalduse. Viimane võib olla hävitava löögi andja. Jah, ühe ravimi turule toomine võib võtta üle kümne aasta ja on tohutult kulukas, kuid andmete võltsimine ja varjamine ei lõppe kunagi hästi. Ja, loomulikult, tekitab diskussiooni ka leina enda teema. Kas ta on häire, haigus ja midagi mida tuleb ravida? Kus läheb piir? Kas n-ö enesetunde parendamiseks ollakse valmis osa endast kaotama ja muutuma -- loobuma tunnetest ja armastusest? Millal võiks ise hakkama saada loomuliku emotsionaalse arengu käigus ning millal on hädavajalik väline tuge? Kas seda on üldse vaja? Mõtteainet hulgi.

Peab tunnistama, et raamat meeldis mulle rohkem kui eeldasin. Mitte, et lugu oleks originaalne või tegelased jubedalt sümpaatsed või lahedad. Kuigi neiski olid oma võlud ja valud. Teos lihtsalt pani mõtlema, endaga vaidlema, nägema eri perspektiive, tunnistama, et mingis aspektis arvan ühtemoodi, teises, aga mitte just perfektselt ennastsalgavalt moraalselt. Raamat sundis mind endale otsa vaatama ja pani juurdlema, et huvitav, kuidas ma ise oleks käitunud, kui oleksid tegelastega eri situatsioonides koha vahetanud. Loomulikult, lahkas teos tõsiasja, et teaduski ei ole alati sõltumatu ja objektiivne, sest kohe kui tuleb mängu inimfaktor ja meie vajadused, soovid, huvid ja ihad, siis on selge pilk udune ning kerge on näha seda, mida tahad näha, mitte seda, mida andmed ütlevad. Aga, kui sul on valus, piinavalt valus, siis kas sulle üldse läheb korda mida teised arvavad, sest kogu energia on suunatud valu peatamisse? Huvitaval kombel oli Elisabethi mingi kraadini isegi võimalik mõista, talle kaasa tunda. Ja see on üks mu lemmik leide loos. Nimelt empaatia, selle tähtsus ja vajalikkus, isegi kui see teeb haiget. Empaatia oli osa süžeest, osa ülestest teemadest ja midagi mis seletab vist lahti paljutki, mis raamatus aset leiab ja ei leia. Põnev!



-----------------------------------------

Pealkiri: Taeva tütred
Autor: Piret Jaaks
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

See raamat on igal pool tohutut kiitust ja kajastamist saanud ning kiidulaulul on, õnneks, alust. Tegu on looga, mis paneb uskuma kurjusesse, kuid ka headusesse ning pakub lootust ja usku. Ning tõdemist, et meie seas on imelisi inimesi, kes teevad otsekui ilmvõimatutena näivaid tegusid, kus kõik on nende vastu, kõik võib valesti minna ja kaalul ei ole ainult isiku enda elu, vaid ka suure hulga teiste. See on ootamatult positiivse noodiga teos, mis jätab pärast lõpetamist meelele helge maitse. Vaatamata äärmiselt raskesti seeditavale ning traagilisele taustaloole. Olen teadlik armeenlaste genotsiidist. Olen näinud filme ja lugenud lisaks. Teema ei olnud uus ega, sellest tulenevalt, ülemäära šokeeriv. Kiidan autorit aga delikaatse ja diskreetse lähenemise eest kõigele verisele, õudsele ning võikale. Pelgasin, et pean hakkama lugema detailsetest piinamistest, tapmistest ja inimeste kannatustest lihtsalt sellepärast, et kontekst oleks autentne ja võtaks jalge alt õõnsaks. Traagikat saab edasi anda aga ka sedasi, et ei laskuta odava pahviks löömise lõksu. Oli ilmselge, et olukord on kohutav, ebainimlik, jõle, košmaarne ja kõike ekstreemset, kuid seda ei saa muuta, ning tahaks pigem lugeda sellest ühest lillest kasvamas keset kõrbe. Ei tasu, muidugi, siiski eeldada, et romaanis ei leidu ühtegi ahastama panevat hetke. Neid on omajagu, kuid nad ei võta täitsa hinge alt külmaks just selle lootuse fookuse pärast.

On täitsa hämmastav, et selline naine, nagu Anna Hedwig Büll, eksisteeris ja on tihedalt seotud just Eestiga. Mäletama kipume neid, kes midagi jubedat korda saadavad, kuid sellise kartmatu heategija laiema üldsuse unustuste hõlma vajumine on kurb. Noh, vähemalt on viga parandatud. Kui ei teaks, et selline isik on päriselt olemas olnud, selliste uskumatute ettevõtmistega hakkama saanud ja hullema üle elanud, siis ei peaks tegelase iseloomu ja käitumist usutavaks. Jumal ja usk on misjonäride veendumuste aluseks, okei, kuid ikkagi, olid tingimused orbudekodus ju katastroofilised. Peategelase kaasmisjonär, tasakaaluks, pakkus inimlikumat vaatevinklit. Sellist ehedat ja kahe jalaga maa peal olevat. Ta vist isegi meeldis mulle selle lihtsamalt kontakti loomise pärast enam kui Hedwig. Viimane oli lihtsalt kohati liialt pühakulik, sihikindel, julge, tasakaalukas ja perfektne. Oli hetki kus ta ei tundunud nagu päris inimene. Aspekte, mis natuke ebausutavuse tõttu nina krimpsutama panid, leidus veelgi. Nt no ei veendud mind, et kolmenumbriline arv naisi ja lapsi põgeneb nii, et keegi ei märka, ning just sõjaväelased ei pane tähele. Samuti, kuidas ikkagi mahtusid nad kõik tööliste juurde varjule nii, et keegi vaenlastest ei mõistnud, et äkitselt on suur mass olemasoleva hulgaga liitunud. Arusaamatust tekitas ka plaan tagasi linna pöörduda. 

Teos on ülesehitatud peatükkidena, mis liiguvad mineviku ja tuleviku vahel. Pikalt saab orbudekodus toimunuga vahelduseks tutvutud peategelase rännakuga Haapsalu baltisaksa perekonnast, tutvumaks oma inspireeriva usulise õpetajaga, minemas misjonärikooli ning jõudes lõpuks Marashi linna. Detailselt süüvitakse naise usutugevusele ja veendumustele Jumalaga. Peab tunnistama, et kuigi igati adekvaatne antud kontekstis, oli Jumala teema minu jaoks peaaegu, et üledoosi tekitav. See ei ole raamat, mida tavapäraselt kätte võtaksin ja üks põhjus on religiooni üleküllus. Samas, just põnev oli see salapärane taustaliin Anna õpetaja ning vandenõuliku sigimise sagimisega kirikute ja usujuhtide vahel. Oleksin hea meelega sellest rohkemgi lugenud, sest see oli nii köitvalt ja müstiliselt põhiliini taha varjudesse sisse vupsatud. Üllatavalt ehe ja piisavalt detailne oli, lisaks, peategelase suhe erinevate lastega orbudekodus. Välja joonistusid mitmed lapsed, kes mingil moel narratiivselt teatud rolli mängisid. Kuna Anna on nii kõikehõlmav, raamatus kajastatakse paljut ning naise ajalugu on tihe, siis on mul väga hea meel, et lugu ei jäänud ainult peategelase ühemeheetenduseks. Natuke võiks norida psühholoogilise aspekti juures, sest on keeruline tõsiselt võtta tõsiasja, et üldiselt olid lapsed, kes pidid olema traumeeritud ja kelle elud olid ohus, niivõrd vaoshoitud, korralikud ja mõistlikud kõigis olukordades.

Teos on kirjutatud sujuvas kirjas, on lobedalt loetav, lihtsakoeline, kuid samas ka sügav ja liigutavas keeles. Meeldiv on tõdeda, et tekst ei kaldu ülemäära modernsusesse vaid jätab ajastutruu mulje, andes realistlikult edasi neid keerulisi aastaid I maailasõja ümber. Tegu oli üpris lühikese ja kiirelt käes lendava raamatuga, arvestades teemat ja selle kompleksust. Samas, ei saa otseselt öelda, et midagi jäi napiks või pealiskaudseks. Süžee poolelt kõik toimis, kuigi ehk oleksin eelistanud enam fookust orbudekodu tegevustele, sest seal toimuv oli lihtsalt niivõrd sisutihkem ja kaasahaaravam, kui naise noorusaastatele, mis kohati natuke venivalt ja pidurdavalt toimisid. Lõppkokkuvõttes on siiski tegu emotsionaalse ja paeluva kirjateosega, mis käsitleb teemat, mille kohta Eestis eriti midagi ei kuule, ja seostab selle vaevatult meie kodumaaga. Vahva oli lugeda lõpus epiloogilaadset osa tulevikus, kus Eestil natuke tähtsam roll. Kindlasti tasub raamatule võimalus anda, isegi kui, nagu minu puhul, ei tundu, et see just tavapärane lektüüritüüp oleks.