Teater: "Libarebased"

Tervitus!

Uuest Kellerteatri etendusest. 

Pealkiri: Libarebased
Lavastaja: Kristina Paškevičius
Näitlejad: Ülle Kaljuste, Liis Haab, Tuuli Maarja Möller
Teater: Kellerteater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 12.05.2024
Millal nähtud: 26.10.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Libarebased ehk üheksasabaga rebased ei ole tegelikult ilmtingimata halbade kavatsustega. Nad on mütoloogilised olendid, kelle suunitlus ei ole paika pandud. On häid, on pahatahtlikke. On neid, kes toovad õnne, on neid kellega kaasneb õnnetus. Usinad trikitajad ja väga intelligentsed on nad aga kindlasti. Nad on osavad kujumuutjad ning armastavad end tihti peita just kauni naise nahka, tekitades ümberringi palju üleannetust või lihtsalt segadust. Nad võrgutavad ja võivad kuningriike hävitada. Libarebased asuvad kahe maailma vahel -- nagu inimesed, kuid midagi hoopis ebamaist. Metsikud, nagu loomad, keda ei saa taltsutada, tehes mida tahavad, on nad paeluvad ja tüütud -- justkui harilikud  rebased inimsilmale ikka. Antud lavastuses, esmapilgul, fokuseeriti nende loomuse tumedamale poolele, nende hävitavavale jõule, nende enesekesksusele, nende igavuse tunde ohule. Kuid nagu mütoloogia viitab, ei ole kõik alati nii must ja valge. Mõnikord halb on halb, paha on hoopis hea ja üdini häid ei olegi olemas. 

Etenduses astuvad lavale kolm naist. Üks noor, üks keskel ja üks iidne. Kõigil on omad igatsused, plaanid, saladused ja saatus, mis on üksteisega tihedalt seotud. Rohkema avaldamine paljastaks liialt süžeest, mis on pinnalt näha niigi suhteliselt õhuke. Jah, kuigi pealiskaudse all pulbitsevad igahaljad teemad ning analüüsida on lavastuses ohtralt, ei ole tükk aga klassikalises mõttes väga sisutihe. Palju leidub meta tasandit, ridade vahelt lugemist ning just meelelist aspekti. Eriti visuaalset ning helilist. Tempokust, tegevusrohkust, sirgjooneliselt dialoogi ja traditsionaalset süžeearengut oodata, siiski, ei maksa. Lähtutakse Jaapani minimalismist, folkloorist ning esteetikast, mis nõuab kultuurile võõrastelt ehk natuke enam kohanemist ning aega mõistmiseks. Tuleb olla kannatlik ning pikad, otsekui tühjad, minutid on autentse fooni loomiseks, mitte niisama vaataja kannatuse proovile panekuks. Kui üks rebane mitmeid minuteid vaikselt teed valab ja joob, siis uuesti, võib see sisutu venitamisena näida. Kõigel on aga oma eesmärk ja traditsionaalne alge, et miks nii ja miks see. Võib lasta ennast lihtsalt Jaapani ebatavalisel ning kaugel maagial kaasa haarata lasta, jättes maha eelarvamused ja liigsed küsimused. 

Lool on oma algus ja lõpp, vähemalt osatine ning mõnele tegelasele. Karakterid ei pea vaatajale meeldima, kuid etenduse finaalis ehk suudab publik neid ning nende motivatsiooni enam aduda. Kui kõik on öeldud ja tehtud, ei ole need rebased üldsegi mitte nii erinevad meist, tavalistest inimestest. Ja ei ole ka surelikud neist müstilistest olenditest, samuti, põrmugi teistsugused. Tegelaste puhul moodustub lavale otsekui kolmnurk, kus üks tipp on kaaslasest olemuselt täpselt sama kaugel ja lähedal kui teine. Nende naiste dünaamika on üpris intrigeeriv. Kes domineerib, kes allub, kes võidab, kes kaotab. Samas, jäi lõpuni segaseks, et kas keegi tegelikult ikka teist üle mängis või mitte. Interpretatsiooni küsimus. Kahtlemata on just see keemia ja vastandumine kolmiku vahel loo peamine tugibaas. Konkreetne süžee on teisejärguline. Lavastus põhineb nende naiste korrapärastel ning kaootilistel emotsioonidel ja soovidel. Publikule pakub tegelaste, mõne rohkem kui teise, lahti harutamine kindlasti mõtteainet ning intensiivset ajutegevust. 

Kolmikut kehastavad autentselt ja asjakohaselt Ülle Kaljuste, Liis Haab ja Tuuli Maarja Möller. Esimene on tõeline matriarh, famme fatale, ennast kontrolliv, kogenud ja palju näinud egoistlik iidne jõud. Teine on kahe maailma vahel, ebakindel, igatsev, emotsionaalne ja lämmatavalt emalik. Kolmas on noor ja impulsiivne, energiline ja julge, trotsi ja võitlust täis ning elutundmatu. Kõik nad on eri etappidel oma elukaarel, kõik omamoodi haavatavad. Näitlejad suutsid neid erinevaid energiaid suurepäraselt edasi anda. Tuuli Maarja Möller oli ehk natuke toores, kuid seda muljet karakter tegelikult oma raamistikus kenasti võimaldas ja talus. Liis Haab vist ei vanane kunagi, olles nooruslik, kuid siiski elunäinud. Just tema tegelaskuju paistis kõige hapram, kuid kas ikka oli? Kui teised kaks olid pigem suurejoonelisemad oma plaanides ja tegudes omas kontekstis, siis Liis Haab oli enda karakteri teinud inimlikumaks. Kellekski, kes tahtis lihtsaid asju ja kes oli tegelane, kellega enam kontakti võis saavutada. Ebamaine, kuid käega katsutav. Ülle Kaljuste oli, nagu eeldadagi, suurem kui elu, vaoshoitult ülevoolav ja kurjakuulutavalt domineeriv. Kuid pime oma enesekesksuse varjus. Näitlejatöö on kiiduväärt ning eriti jäi nüansirohkusega silma Liis Haab.

Tegu on rohkem meelelise suunitlusega etendusega kui ehk kodumaine publik on harjunud. Palju on seiku, kus midagi otseselt ei toimu või leiab aset minimaalset, nt põranda pühkimine. Lisaks Jaapani omapärasele folkloorile, on kaasatud mitmeid muid kultuurile omaseid võtteid ja vahendeid. Nt praktiseerib noorim kolmikust eri võitluskunste, kasutab eri relvi, nagu puidust katana, ning kehastab naissõdalast. Vanim kolmikust armastab teha teetseremooniat ning luua gongimuusikat. Keskmine viib läbi shibari sidumistehnikat nööriga. Kõiki neid visuaalseid ja helilisi aspekte on päris hüpnootiline kuulata, jälgida ja endasse haarata. Kogu kombo koostöös Jaapani fiilingu ja filosoofiaga moodustab üpris erilise kogemuse ja sidusa terviku. Olles ise Jaapaniga keskmisest enam sina peal, ei üllatanud või teinud kohmetuks mind ükski mainitud ettevõtmine või üldine lähenemine. Lihtsalt paeluv oli kogeda kodulaval midagi tavapärasest repertuaarist niivõrd eksootilist ja teistsugust. Selline üpris võõrast kultuurist läbiimbunud etendus oma mängukavasse võtta oli omamoodi julge ja riskantne samm. Loodan, et see tasub end teatrile ära.

Teater: "Midagi tõelist" ja "Liblikapüüdja"

Tervitus!

Seekord teatrilava põnevikke.

Pealkiri: Liblikapüüdja

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Kersti Heinloo (Eesti Draamateater)
Näitlejad: Maris Nõlvak (Tallinna Linnateater), Sander Roosimägi
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 08.04.2023
Millal nähtud: 12.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kahtlemata on tegu ühe ängistavamalt frustreeriva näidendiga mida ammu nähtud. Põgenemist ei ole, kuid äkki ikka on? Inimlik mõistus on ammu läinud, kuid äkki ikka tuleb tagasi? Traagiline lõpp on ilmselge, kuid äkki ikka ei ole? Ei tasu ennast siiski, nagu peategelane, Miranda, kuidagi lootuse lõksu heita või illusioonidesse uputada, nagu teine tegelane, Frederick. Kumbi ei saa seda mida nad ihkavad, sest mõlemad soovivad seda, mida teine vastupidisena tahab. Ei saa hingerahu ka vaataja. Välja arvatud siis tõdemuse, et kõige ohtlikum ja hukutavam on vajadus, et keegi teine end sinu soovidest lähtuvalt muudaks. Stockholmi sündroom siin etenduses ei võidutse. Domineerivaks jääb egoistlikkus, eneserahuldus ja kurjus. Alati on uus ohver nurga taga ootamas. Mees oli liblikapüüdja, naine oli liblikas. Putukate kollektsioneerimine ja nende surnult nõela otsas oleku imetlemine peegeldas ka süžees olevat suhet. Frederick, üllatus-üllatus, ei otsinud midagi seksuaalset või füüsilist, otse vastupidi, ta tahtis Mirandat omada ja imetleda. Soovides, et too meest vastu imetleks ja ehk armastakski. Kuigi selle tüki raames ükskõik mis eesmärgil sõna "armastus" kasutamine oleks äärmiselt kentsakas ja kohatu. Mitte miski ei suutnud selle sõna definitsiooni tsipakegi täita. Vaatajana tunned vastikust, Miranda tundis vastikust, isegi mees tundis mingi hetk vastikust. Näidend oli väärt, kuid vastik. Tunda sai ka lõksus olekut, nii publikus istudes, naise perspektiivist, kuid isegi Frederick tundus kohati, et on oma väärastunud ja haiglase mõttemaailma lõksus. Kuigi, seda kõntsa ei vabanda vist mitte miski, mitte kunagi.

Loo sisu oli iseenesest rahuliku tempoga ja otseselt nagu midagi meeletut ei toimunudki. Tegevus paigutub pea täienisti Miranda klaustrofoobsesse n-ö vangiruumi, kus tema piinaja teda kottimas käib ja kus vahepeal lihtsalt trööstitult eksisteerivat naist saab jälgida. Vaatamata suhteliselt üksluisele keskkonnale, on pinge konstantselt õhus ja seda võiks noaga lõigata. Isegi vaatajana on keha koguaeg valmis ja ootab, et midagi kohe-kohe juhtub. Ebameeldiv, ebaturvaline ja ebastabiilne atmosfäär kattis kogu ruumi, kogu etenduse vältel. See pimedas saalis helendav värviring n-ö puuri ümber ja kärtsalt neoonsed vahepalad toimisid ekstra häirivalt, kuid üldist olustikku veelgi võimestavalt. Terve kompott võib väsitavalt ning rahutuks tegevalt mõjuda, mis on ühtlasi autentse ja meisterliku esituse tulem. Teisalt, paneb selline õhkkond soovima, et tükk lõppeks võimalikult kärmelt. Tavapäraselt ei tähenda ju see midagi positiivset, kui loodad, et etendus kiiresti otsa saaks. Rohkem aga tõesti ei suuda ega taha enam sisse haarata seda kahe tegelase võitlust võimu pärast. Naine, et ellu jääda, mees, et oma tahtmist saada. Kord domineerib üks, siis jälle teine. Siiski, Fredericku vastu ei saanud võita, tema loogikat ja psühholoogiat ei olnud võimalik üle kavaldada. Ükskõik mida Miranda teeb, pööratakse kõik naise vastu. Tegelaste suhe reflekteerib mõneti nt vaimselt vägivaldset paari, kus üks osapool on manipulaator, nartsissist, võimumängija, ja mida kõike veel, ning ohvrit pannakse uskuma, et must on valge ja valge on must. Kannatanu on kõiges ise süüdi, mis temaga juhtub või kujutab asju ette, ja kurjategija on hoopis see, keda ohver sunnib vägivaldselt käituma. Tegu on äärmiselt raskesti seedivata looga, kus rõhuv tunne ei anna hetkekski järele.

Näitlejad olid hiilgavad. Iseäranis Sander Roosimägi, kes esmapilgul täitsa külmaks jättis. Ta nägi aga üllatavalt autentne Frederickuna välja oma mittemidagiütleva välimuse, kehakeele, hääle ja olekuga. Nagu hunt lambanahas. Kuid selle karakteri sees oli saatan ning näitleja tõi selle vastandlikkuse välise ja sisemise vahel rõvedalt kõhedust tekitavalt välja. Maris Nõlvak tundus teatud hetkedel natuke liiga malbe ja haldjalik, mis tekitas millegipärast tunde, et ta ei ole päris see tüüp, keda Fredericku laadne jätis märgata ja ihata võiks. Naise emotsionaalsed ponnistused ja ahastusest pakatav kehakeel, meeleheitlikud otsused ning pilk olid võimsad. Vaatamata kõvale näitlejatööle, siis subjektiivselt, on tegu jubeda tükiga, mida ei soovita mitte kellelegi vaadata. Võib isegi eeldada, et neil, kes on vägivaldse suhte või manipulatsiooni alla kannatanud võivad siin leida äratundmist ja traumareaktsiooni kogeda. Aga objektiivselt öeldes, on tegu vaimustava lavastusega, mida peab lihtsalt nägema ainuüksi sellepärast, et enam teravamalt tajuda, märgata, hoolida, vältida, tunnistada ja valida olla vaba inimene ning kohelda teisi kui vabasid inimesi. Ja tõdeda, et maailmas on olemas ikka tõelist kõntsa, kelle jaoks on alati ohvreid ning kes arvatavasti kunagi ei saa oma karistust. Loodetavasti ei too tükk kõigis esile lootusetust, vaid pigem trotsi, et järjekindlamalt sellist lämmatavat kuritahtlikkust ümberringi summutada. Tülgastav ja vägev etendus!

---------------------------------------

Pealkiri: Midagi tõelist

Teater: Kellerteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Andres Roosileht, Toomas Täht
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 25.05.2022
Millal nähtud: 30.09.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ole ettevaatlik sellega, mida internetist otsima lähed, sest suure tõenäosusega sa just seda leiadki! Ole ettevaatlik sellega, mida internetti pakkuma lähed, sest suure tõenäosusega saad seda isegi! Või saad hoopis risti vastupidi sellele, mida heauskselt või halbade kavatsustega torkima läksid. Moraale lool on mitmeid, kuid vaatamata õngitsemisskeemidele ja lokkavale petmisele ning pettumustele, on digimaailm siiski parim variant neile, kes otsivad ja kes pakuvad. Kasvõi seda kõige elementaarsemat nagu lähedus ning kontakt. Seda kõige jälgimat nagu ärakasutamine ja raha. Ei saa öelda, et tüki süžee kuidagi unikaalne või ennenägematu oleks olnud. Mõeldes interneti tumedale poolele, on kogu olukord nagu üks rutiinne tööpäev. Liigasuvõtjad, üksildased mehed, noored tüdrukud, perverdid ja seda kõike ühes virtuaalses ruumis koos. Ehk masendavaim tõdemus näidendi juures olegi see kui tavaline nähtu tundus, kui võigas ja traagiline, kuid, midagi, millega on aju kuidagi harjunud. See on ehk ka lavastuse tuntavaim miinus: ta ei üllata ega paku süžeeliselt midagi ennenägematut. Oma Murphy seaduseliku lähenemisega, et kõik, mis võib valesti minna, seda ka teeb, eskaleerub tegelaste jaoks lumepallina kokku olukorra kõige hullem stsenaarium. Finaaliks kahe mehe isekate otsuste traagiline kulminatsioon. Kuid isegi see ei pane üllatusest ahhetama. Meedia, uudised, filmid, seriaalid, kirjandus, arvutimängud, päris elu on, tundub, et ammu juba järgmistel tasemel.

Lavastuse ülesehitus on sirgjooneline ja otsekohene, nii sisult kui füüsiliselt. Kaks meest, Leo ja Karl, isutav nägudega publiku poole, paiknedes nendega ja omavahel nagu ühes ruumis. See sümboliseerib suurepäraselt internetiavarusi, kus mõnikord näib, et vähemalt mõtetes ja vaimselt oledki võõrastega ühes kohas, ainult kehad asuvad maailma eri otsades. Vaatamata suhteliselt staatilisele lavale, pakuti taustale projitseeritud visuaalidega ning kahe näitleja elava ja autentse esitusega piisavalt dünaamikat, et tähelepanu ei fokuseeruks üheülbalisele kujundusele ja liikumisele. Kui süžee alguses natuke venib, eesmärgiga asetada malendid õigetesse positsioonidesse ja pakkudes võimalust kahe mehe motivatsioonidest enam sotti saada, kaldub üks hetk rambivalgusesse just pinge ja selle hoogne ning dramaatiline kruvimine. Viimane veerand oli jooks ajaga ning tulemus oli närve kõditavalt lahtine -- kas maailmas on veel lootusekübe või mitte? Tulemus võis langeda kummalegi poole, kuni selle hetkeni kui juhtus nii nagu oleks pidanud eeldama juba alguses. Mõneti tüüpiline, mõneti ootamatu. Valik jättis natuke julge meki, kuid, arvestades kogu sünget konteksti, oleks ehk julgemgi olnud kui oldaks tehtud hoopis teine valik. Kas õpitakse ainult traagikast? Ju siis. Õnneks mängisid näitlejad selle vastakaid emotsioone tekitava stsenaariumi soliidselt välja ning, vaatamata kõigele, ei jätnud meeste ilmed, toon või kehakeel ala- või ülepingutatud muljet. Huvitaval kombel olid mõlemad oma olemustelt ja välimustelt päris ehedad kahe eri saatusega mehe rollides. Otsekui eri dimensioonides eksisteerivad, kuid ootamatult sarnased, väsinud, katkised ja halbu olukordi veel halvemate otsustega lappivad.

Üks köitvamaid aspekte lavastuses oli selle psühholoogiline aspekt. Eriti vaimne tervis, kuidas see teema just meestel on tabu ja, mis enda heaoluga, nii indiviidi kui ühiskonna tasandil, mitte tegelemine kaasa toob. Miks minnakse internetti otsima kas süütut ärakuulajat või kedagi keda ära kasutada? Milline moraalikompass võib olla ühel just vanglast vabanenud isikul? Mida oodata meestelt kel puuduvad tugevad sotsiaalsed sidemed, kel väärtused on viltusena arenenud ja kel on ebastandardsed arusaamad elust ning õnnest? Kas kõntsa tagaajamine kõntslike meetoditega teeb sind ka kõntsaks? Ridade vahelt võib ära märkida mitmeid liine ja teemasid, mis kõik lavale valla heidetud. Nad ei olnud esiplaanil, kuid kui natuke teravamalt silmata või vaatenurka muuta, võis välja kaevata hulgi kaasaegse eluolu sotsiaalkriitikat ning süvaprobleeme. Kõik need algmured ja tegemata jätmised päädisid olukorraga, mis publiku ees lahti rullus. Tükki ennast võib vaadelda kui dokumentaali, kui õppematerjali, kui reality showd, kui hoiatavat moraalilugu, kui draamat, põnevikku, krimkat, tragöödiat, ja miks mitte, kui komöödiat. Kui hoiatavat lugu, et interneti avarused on ammu juba eest ära jooksnud tulevikku, väga tumedasse tulevikku, ning küberdominantsiga me enam võidelda ei saa. Seda ei ole võimalik ohjeldada. Mida on realistlik teha on tegeleda päris inimestega, sotsiaalsete probleemidega päris maailmas ning mitte jätta isoleeritud, vaimse tervisega mülkas, eluheidikud ja ühiskonna poolt unarusse jäätud isikud omapäi. Digimaailma saab parendada ainult kui parandada inimesi, kes sinna ahju alla halge loobivad. 

Teater: "Hiirelõks" ja "Narva - linn, mille me kaotasime"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vaba Lava

Lavastaja: Julia Aug

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 02.12.2022
Millal nähtud: 13.12.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Kas meil tõesti ei ole enam võrratut põhjamaade barokistiilis vana Narvat sellepärast, et modernsel wc-potil on mugavam ennast kergendada? Loomulikult, ei ole see vaid ainuke põhjus, kuid närvi ajas mustaks tõsiasi kui tahtlikult ja teadlikult -- süüks, muuseas, hoolimatus ning šovinism -- hävitati kaunis ajalooline linn. Ja siis taguda ignorantselt vastu rinda ja väita, et enne Nõukogude võimu oli Narva pommiauks ning vot nemad tegid sellest elamisväärse asupaiga. Selline idiootsus ajab kopsu üle maksa, eriti teades, et sõjaeelne elanikkond oli vaid umbes 65% eestlased ning ülejäänud paljuski vene rahvusest -- aga valel pool poliitilist ja ideoloogilist piiri venelased, seega, mitte omad. Selgus ka, et pärast hävingut tehti kindlaks, et oma 70% linnast oleks võimalik olnud täienisti taastada ja uuesti üles ehitada -- dokumendid on tuvastatud, mis seda detailselt kaardil illustreerivad -- , kuid teostamiseni ei jõutudki. Erinevad põhjused takistasid plaani ellu viimist, kuid jäi kõlama, et teotahte olematusel oli märkimisväärne roll tõsiasjal, et puudusid lihtsalt inimesed, kes endist Narvat veel mäletasid, ja, sellest tulenevalt, ei eksisteerinud motivatsiooni ning survet rahva poolt. Narvakad oli mõrvatud, minema aetud, nad ise vabatahtlikult põgenenud ning linna ei lastud tagasi isegi neid kohalikke, kes oleksid tahtnud tulla. Kuna polnud mälestustega elanikke, oli kergem alustada algusest, varemed kokku lükata ja uus, Nõukogude vaimus ning stiilis, linn püsti panna. Koos tualettidega, mis nüüd maja sees ja nõudlike hädade rahuldamise tingimustega ametnikele passisid. Kusjuures, seda wc-teemast tõesti etenduses mainiti. Kogu eelnev garanteerib ärrituse, abituse, viha, lootusetuse, nukruse ja ängi. Kui mitte Narva saatuse üle, kuigi on võimatu, et selle kaotus ei puudutaks hingekeeli, siis kindlasti inimeste lugude õudus, kes kannatasid, jäid oma kodudest ilma ja tapeti. Mõnikord lihtsalt sellepärast, et vaenlasel oli tungiv vajadus pommitada päevi ja päevi linna, mis niigi oli vaid kivihunnik ning kus vaid üksik ellujäänu veel piinles.

Tegu on dokumentaallavastusega, kus läbi ajaloolistel allikatel põhinevate elanike lugude avaneb Narva käekäik, mis kulmineerub Narva n-ö taassünniga. Erinevatel dokumentidel, tunnistustel ja ka nt postkaartide vahendusel lahtri rulluvad pajatused annavad esmalt aimu, et milline oli elu ja melu linnas enne sõda. Võib öelda isegi, et linn jättis mulje kui idülliline ja kaunis, oma argise sigina ning saginaga. Tõeline kadunud maailm. Oma vaatevinklit pakuvad, muuseas, kaks noort naist, kes naudivad lahedat suplust, ja kelledest tol päeval koju elusana jõuab vaid üks. Siis räägitakse, et mis juhtus sõdade aegu, kus ühe väikse tüdruku kogemus ette loetakse. Nagu sõbrannade läbielatu, paneb tüdruku autentne ülevaade otsekui põrgust maapeal lausa ahastama. Ei jääta tähelepanuta sedagi, kuidas muutsid turbulentsed ja valulikud minevikumälestused eestlaste omavahelisi suhteid. Kuidas võitlema sunniti vastaspooltel ning õigeid valikuid ei olnudki. Õigemini, valik nagu selline, ei eksisteerinud enam. Kel vedas rohkem, kel vähem -- vaimsed veritsevad ja lahtised haavad jäid püsima nii ehk naa. Erinevaid vaatevinkleid Narva asukatele ning regiooniga seotule sai kuuldud ja nähtud mitmekesiselt. Inimeste lood olid reaalselt aset leidnud tundeküllased meenutused, kuid ühtlasi ka kliiniline tõestusmaterjal, et mis Narvas tegelikult aset leidis. Mis oli, mis muutus ja mis kadus. Killukesed elanike mälestustest sisaldasid hulganisti detaile linna olemuse ja õhkkonna kohta. Kus linnaosas midagi põles, kus kõige enam pommitati, kuidas puidust piirkonnad hävinesid, kuidas Jaanilinn oli kunagi ühtne ja ühine jõe teise kallasega. Seda kõike aitasid illustreerida rohkelt fotosid ning pilte kunagisest Narvast, mis lavastuse jooksul taustaks projitseeriti. Leida võis ilusaid nostalgiahõngulisi maale, ajaloolisi visuaale kuid ka fotosid päris inimestest, hauapilte, rongijaama, koosolemisi, ja mida kõike veel. Tegu oli linnaga, millel oli oma rahvas, ajalugu, arhitektuur, kunst, kultuur, iseloom, stiil, mis enamasti on tänapäevaks siit maamunalt juba haihtunud. Kiratsedes veel vaid ajalooürikutes. 

Lavastuse teostus jättis aga natuke konarliku sujuvuse. Iga eraldiseisev stseen oli otsekui kollaaž erinvatest olukordadest, inimestest ja emotsioonidest, kuid alati ei tahtnud nad ühelt teisele voolavalt üle minna. Vajas veidi harjumist ka dokumentaallikult seigalt liikumine narratiivsele osale. Selline kombo aitas suurepäraselt Narvat ja seal toimuvat aduda, kuid jättis siiski natuke üle kivide ning kändude mulje. Nagu vaataksid samal ajal näitust, filmi, teatrit ja loeksid raamatut ka veel kõrvale. Kõrgemal tasemel sulandus näidend kenasti üheks, kuid alateemade juures ei suutnud tükid iga kord üksteisega klappi saavutada, kas siis õhkkonna poolelt või puhtalt tehnilisest aspektist. Eriti lõikavalt toimis lavastaja ootamatu astumine publiku ette etenduse viimases veerandis. Sinnani viljeletud atmosfääri vastukarva algselt lõhkuv, mis vajas toibumiseks mõne minuti, pakkus Julia Aug tegelikult järjekordset dokumentaalset kihti juba eelnevalt esitatule. Nimelt modernse taseme, tausta ja kaasaegse vaate, mis tõstis lavastuse kolmedimensiooniliseset neljadimensiooniliseks. Sai kuulda etenduse loomisest ning allikatest, millel kõik põhines. Jättes taustaplaanile tundelised ja narratiivsed lood inimestest, kes on tänapäevaks juba siit maamunalt lahkunud, tõsteti nüüd esile praktilisem aspekt. Kes ikka, millal ja miks, püüdes jääda faktiliseks. Kuigi, eks neid emotsioone kogu teemast eemaldada on suhteliselt võimatu. Samuti, erapooletuks jäämist. Veidral kombel jäi meelde, et linna varemete kokku lükkamiseks ning, seega, ülesehitamise idee n-ö maha matmisele, andis tõenäoliselt käsu just naine. Ei tasu tähelepanuta jätta aga ka näitlejaid, kes moodustasid lavastaja ning inimeste, kellede lugusid mälestati, kõrval kolmanda tahu lavastusest. Kahjuks või õnneks mängis Narva hing seekordse näitlejamängu üle ning mattis enda alla. Ehk oligi see meelega nii ning just parim valik sedasorti dokumentaallavastusele, mis teemakäsitluselt äärmiselt raske ning valulik.

----------------------------------------

Pealkiri: Hiirelõks

Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näitlejad: Liis Haab, Pääru Oja, Hans Kristian Õis, Elina Reinold, Andrus Eelmäe, Kaisa Selde, Riho Rosberg, Rauno Kaibiainen
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 25.11.2023
Millal nähtud: 02.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Miks näeb lavadel nii kasinalt Agatha Christie loomingut? Või üldse, miks ollakse kitsid klassikaliste whodunit krimkade teatritesse adapteerimisega? Arvestades, et žanr on Eestis number üks ilukirjanduse pakkumise poolest, siis alati on tervitatav üht kvaliteetset mõrvamüsteeriumi ka etenduse näol kogeda. Teoorias peaks ju publikut sedasorti tükkidele jätkuma. Viimased aastad pakub abikäe krimkapõuale entusiastlikult ja ennastsalgavalt ikka Kellerteater. Ja kuigi on lisaks äärmiselt vahva, et teater kasutab etenduskohtadeks ebastandardseid paiku ja linnaosasid, siis ei saa vingumata jätta, et Kaja Kultuurikeskusesse sellele kaugeimast linnaosast ilma autota kohale ukerdada, on tõeline tüütus. Keskus ise on igati soliidne ja hubane, kuid pigem kesklinna kultuuri nautima minnes, ei kaotaks nii palju aega ühest Tallinna otsast teise mitme bussiga logisedes. Aga, veel kord, tegu on siinkohal isikliku probleemi ja hädaldamisega, sest tegelikult on ju suurepärane, et keskusest väljaspoolgi etenduskunstid eksisteerivad. Lavastus ise pakub värskust visuaalse poole mitte süžeega. Mis on igati okei ja isegi iseenesestmõistetav. Ei oleks ka häirinud kui kujunduse ja kostüümide stiili poolest oldaks traditsionaalseks jäädud. Ehk olid silmapaistvad ja uuenduslikumad valikud seotud efektiivsuse ning lihtsusega, sest vana maja interjööri ja krimkade kuldse ajastu omast riietust oleks tunduvalt keerulisem ning kulukam lavale luua, hoida ning utiliseerida. Samas, ei võtnud minimalistlik disain, milleks põhimõtteliselt kuuri karkass, paar lauda ja tool, mitte midagi ära süžee mõjust ja tegelaste salapärastest toimetamistest. Pigem aitas vähene taust karakteritel ning nende kahtlastel olemustel eriti esile tõusta. Iseäranis silmapaistev oli ja kurjakuulutavat melu aitas luua punase värvi kasutus riietuses ja grimmis. Sellega siin-seal võõpamine oli kui meeldetuletus konstantselt taustal lõõmavale ohule ning viitas, et kõigil on midagi peita, kõik võivad olla pahatahtlike mõttejoontega, kõik võivad olla mõrtsukad. Igal ühel oli midagi n-ö veriselt punast hingel. Tegu oli nutika ja imelihtsa viisiga tuua välja ähvardavat ja ärevat fooni.

Arvasin tapja juba enne vaheaega ära. Tuleb lähtuda autori tavapärasest loogikast ning seejärel õigele järeldusele jõudmine ei tohiks enam eriti keeruline olla. Olles piisavalt Agatha Christie loominguga tuttav, peaks selge olema, et vihje annab see, kes kurjamina kõige ebatõenäolisem ja, seega, üllatavam oleks. Võti peitud selles, et ühtlasi on kõigil ikkagi adekvaatne motiiv ja võimalus, kuid ei tohi ennast lasta kõrvale juhtida ning peab uskuma esmase järelduse lahenduskäiku. Võime näha süžeed läbi ei tähenda aga, et selle kulgemist ei oleks närvekõditav jälgida, sest autori puhul on nii, et viimseni kõiki detaile ära arvata ei ole kunagi võimalik. Ta suudab millegagi alati üllatada. Nagu krimkadele omane, hakatakse tegelasi nagu sibulaid lahti koorima, vahepeal keegi sureb, ja lõpus on "ametlik" avalikustamine. Seekord viimane etapp otseselt aset ei leia ning ei aita vaatajat ka Miss Marple või Hercule Poirot. Selles mõttes on tegu detektiivilooga, kus juurdlust ei juhi mõni tuttav figuur, vaid kõik karakterid on võõrad. Mis paneb enamgi veel kahtlema igas liigutuses ja sõnas. Sellist eraldiseisvat lugu on ka palju hõlpsam lavale tuua, sest see ei eelda vaatajalt taustateadmisi või pane kedagi eelisseisu. Narratiivselt võib ehk ette heita, et teatud tegelaste kahtlane käitumine ei saanud lõpuni rahuldavat vastust. Jah, inimesed on imelikud, kuid lõpetatuse mõttes, oleks mõned eriti veidrad tüübid võinud enam lahtimõtestamist leida. Eriti tundusid sellise kummalise ja ohtliku käitumise laval väljatoomist nautivat Hans Kristian Õis ja Riho Rosberg. Võib-olla mõned hetked üle võlli, siis jälle just parajas doosis. Ja kui Kaisa Selde, Elina Reinold ja Andrus Eelmäe pakkusid suhteliselt standardset esitust, siis Liis Haab suutis ekstra haavatav, ebastabiilne ja emotsionaalne, kuid ka nagu hunt lambanahas, näida. Teda oli eriti trikiga mõista, sest esitus oli suurepäraselt kaootiline. Pääru Oja puhul tekib alati sisemine konflikt, sest tema toon ja olek on nagu üks mõnsa labrador, kes äkki tundub sekundiks kui eluohtlik monstrum, siis pilgutad silma ja, jälle, on su ees sõbralik kutsusilm. Rauno Kaibiainen oskab aga igas rolli olla mitmekihiline. Pealtnäha otsejooneline, kuid tegelikult kõike muud kui.

"Lukustatud toa" tüüpi müsteeriumid, eriti mil sarnased stsenaariumid, ei ole väga haruldased. Just sai loetud krimkat, kus kamp kahtlustäratavaid tegelasi jäävad eraldatud majas lumevangi ning inimesed hakkavad samm sammult susse püsti viskama. Selles mõttes, ei paku süžee midagi uut või ennenägematut, iseäranis tänapäeval, kus vist originaalset detektiivilugu leida on juba võimatu missioon. Kõike on proovitud, kõike on nähtud. Kõikvõimalikes kombinatsioonides. Agatha Christie teoste juures on aga midagi aegumatut ja kvaliteetset, mis lubab antud tükil siiski mingil moel värskena mõjuda. Või vähemalt mitte tüütu ja läbileierdatuna. Lisatud oli ka üksikuid ja ootamatuid, kuid täbarat olukorda eraldatud majakeses, veelgi enam teravamalt illustreerivaid stseene. Nt peategelase, Liis Haabi kehastuses, otsekui paanikahoog, kus ülejäänud tegelased nagu deemonid intensiivse punase valguse taustal groteskselt, ähvaravalt ja jõledaid nägusid tehes samm sammult tema poole lähenevad. Rünnates iga hetk. See seik tekitas korraks kimbatust, sest mõjust nagu väljalõigatuna ülejäänust, kuid peegeldas tegelikult naise ärevust ja vaimset tasakaalutust hiilgavalt. Ehk siis, ka narratiivselt sai sisse lipsatud uuendusi ja kaasaegseid lahendusi, lisaks siis visuaalsetele valikutele, mis asjakohaselt, kuid modernselt toimisid. Vaatamata üksikutele aspektidele, mis korraks silmi kissitama panid ning hetke harjumiseks vajasid, ja süžee potentsiaalse liigse klassikalisuse, olenevalt kokkupuute kraadist krimkade ning just žanrimeistri loominguga, võib antud versiooni näidendist pidada kas heaks või väga heaks. Kindlustundega võib aga väita, et tegu on järjekordse eduka lavastusega Kellerteatri repertuaaris ning, palun, palun, tooge veel Agatha Christie detektiivikaid Eesti lavadele. Teised teatrid ilmselgelt seda äärmiselt tänuväärt tööd enda õlgadele võtta ei taha. 

Teater: "Mäng" ja "Hell häving"

Tervitus!

Jälle teatrist.

Pealkiri: Hell häving
Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Näitlejad: Henessi Schmidt, Pääru Oja
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 19.12.2022
Millal nähtud: 02.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas see ongi suhte lõppvaatus? Vihkad, kuid armastad, armastad, kuid vihkad. Ühe mündi kaks poolt. Äraütlemata pehme hellus koos julma hävinguga. Rõvedad roppused ja vägivaldne seksuaalsus versus ilusad lohutavad sõnad ja hool. Inimesed kasvavad lahku, või siis saatus viib nad eri suundadesse, ning finaal on nagu täht viimases staadiumis. Plahvatab eredalt ja võimsalt, kuid siis kaob musta auku. Just seda destruktiivset faasi sai laval jälgitudki. Kahe peategelase suhe näidendis omas meisterlikku tasakaalu soovi vahel oma partner jõledalt tappa, kuid samaaegselt teda kaitsta ja kaisutada. Need kaks ekstreemsest vastandit olid balansis, mõlemad ühtlaselt tugevad ja nõrgad. Hetked, mil toon valgus ühest spektri otsast teise, olid küll sujuvad, kuid iga kord tekkis tunne nagu visatakse sind jääkülmast veest kuuma ja vastupidi. Oli harjumatu vastanduvaid emotsioone kordamööda konstantselt endasse võtta ja neid aktsepteerida. See võimaldas aga eriti tähelepanelik laval toimuva suunas olla -- tegevuste, näoilmete, kehakeele, teksti, dekoratsioonide -- , sest kõik need andsid aegsasti vihjeid, et kuidas ilm nüüd kohe-kohe jälle pöördub. On selge, et hästi see ei lõppe, sest kui valimatult pekstakse haamriga kõike ja kõiki, hoolimata millestki või kellestki, peale selle, et saaks kaaslasele haiget teha, siis on häving lähedal. Vaatajana sai vahetult laval lahti rulluvat tajutud, sest iga vulgaarsuse vastikus oleks nagu ka publikule näkku karjutud. Nagu käsn võtad endasse seda viha ja kirge, mis suhteliselt kiiresti kurnasid, kuid, samas, magnetiliselt kõiki meeli etendusele naelutasid. Nagu oleksid hüpnotiseeritud kärbes, kes tuimalt valguse suunas lendab, et hukkuda. Tükk on raske -- tõesti raske -- , nii emotsionaalselt, kui isegi füüsiliselt, seda publikule kui tõenäoliselt ka näitlejatele. 

Ausalt öeldes, ei meeldinud see lavastus mulle kohe üldse, kuid võimatu on öelda, et see oleks halb näidend, üldsegi mitte. Tundeküllased teemad ja pidev vägivald, kasvõi ainult sõnadega, ei ole kergesti seeditav teatrikogemus. Õnneks on näidendi pikkus napp ning puudub vaheaeg. Siiski, lõpu lähenedes sai tuntud, et taluvuslävend on ületatud ning ehk ei oleks osa publikust teed tagasi saali leidnud, kui neile oleks antud vaheajaga hingamisruumi ja toibumisvõimalust. Vaatamata näidendi üleüldisele agressiivsusele nii tegelaste kui, kõrvalseisjana, vaataja suunal, sai ridade vahelt mõista, et tegu on otsekui muinasjutuga, mis pärast õnnelikult igavesti on jõudnud igapäeva reaalsusesse. Kahe peategelase teksti saab jagada kaheks, usutav ja fantastiline. Mõlemad viitavad pidevalt muinasjutulisele maailmale, kus on koletised ja kangelased, ookeanid ja saared, justkui oleks kõik see nende kahega aset leidnud ja tegu ei ole fantaasiaga. Aga äkki ei olnudki? Laval sai näha printsi ja printsessi elu pärast raamatu sulgemist, kus paar on olnud pikalt koos, nende suhe on purunenud, sest ükski kiindumus ei ole igavene. Iseäranis oli drastiline muutus tajutav siis kui süžeesse pikiti vahele seike paari kohtumisloost ja hiljem see kaunis algus ka esile toodi. Tükk oli narratiivselt ja ajaliselt tagurpidi, enne lõpp ja hiljem algus. Vastus küsimusele, et kuidas ikkagi olukord nii ekstreemseks arenes, võib ainult vihjete põhjal aimata. Tragöödia, kellegi kalli kaotus võib suhted päästa või pilbasteks peksta. On neid, keda toob õnnetus lähedasemaks, on neid, keda paiskab lahku. Ilmselt ei osanud naine ja mees oma tunnetega silmitsi seista ja nendega leppida ning destruktiivsus väljus sisemisest väljaspoole ja võttis kõik ümberringse üle. Arengu tulemust sai näha juba laval. Kui palju tegelaste jutust ja süžee olemuse eeldustest oli päris, kui palju ettekujutatud ja täitsa mööda, mis tegelikult toimus ja mis paari sellisele allakäigutrepile viis, võib vaid oletada, sest fookus oli emotsionaalsel rännakul, mitte nii väga toimuva algatanud igapäevaelulistel põhjustel. Lõpuks ju vahet ei olnud, sest armastus on armastus ja viha on viha. Ükskõik miks täpselt need esile kerkisid või kadusid. 

Huvitav oleks teada, et kuidas hindaksid kaks näitlejat oma energiavarusid enne ja pärast etendust. Kas need olid kahanenud, kas langenud nulli? Intensiivne, plahvatusohtlik ja rõhuv karakterimäng, mis oli kui pingpongi matš, kus üks ladus ette monoloogi ja siis teine. See oli mõnes mõttes nutikas lähenemine, sest andis teisele aega enda väljenduspurskeks patareisid laadida. Meeldivalt üllatas, et ei üks ega teine jäänud peale, mõlemad olid just sama hellad ja hävitajad. Võib oletada, et näidend oli esitajatele rängem kui publikule, kuigi, peab tunnistama, oli üks hetk tunne, et ruum kahanes tillukeseks alaks, sest kõik need ülevoolavad tunded täitsid ruumi, õgisid kogu õhu ära ning tekkis klaustrofoobne efekt, et hakka kasvõi lämbuma. Kõige tavalisem tegevus väikses korteris laval muudeti millekski ebameeldivaks ja ahistavaks. Kalast süüa tegemine, vannis käik, viisakas vestlus. Normaalsest saab iga kord midagi ebanormaalset. Müts maha Henessi Schmidti ja Pääru Oja ees, kaks pigem pehme ja malbe välimuse, laadi ja häälega isikut, kelle sõnad võisid leebes tämbris seekord eriti julmalt kõlada. Nad ise kehastasid olemustega vastanduvat hella hävingut. Kiitus ka lavakujunduse eest, sest kitsast korterist, mis täis igast huvitavaid ja autentseid rekvisiite, sai üks hetk suur ja avar peopaik, mis formeerus edasi abstraktseks ja kaootiliseks otsekui maailmalõpumaastikuks. Nii emotsionaalselt kui visuaalselt. Siiski, ükskõik kui mastaapseks lava paisus, jäi püsima pigistav ja pitsitav äng, mis ei lahkunudki põuest, isegi teatrist lahkudes. Vot see on unustamata teatrikogemus, vastumeelne, painav ja vastik, kuid võimatu oli pilku sellest brutaalsest lahingust eemale pöörata. Mõlemad tegelased olid kaotajad ja, mõnes mõttes, kaotasid ka vaatajad. Aga ehk ei peagi teater ainult andma, mõnikord ta hoopis võtab.

---------------------------------------

Pealkiri: Mäng
Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näietlejad: Andres Roosileht, Meelis Kubo, Elmo Kibuse
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 09.07.2020
Millal nähtud: 28.10.2023
Minu hinnang: 3/5

See näidend paneb natuke kukalt kratsima. Tundub, et ta on menukas, olles pälvinud kaks näitlejamaailma tippstaaridest pungil ekraniseeringut. Samuti, paistab, et tagasiside on vaatajate ning kriitikute poolt igati kiitev. Kasvõi käesolevale külastusele järgnev aplaus publikust oli pikk ja entusiastlik. Siiski, jättis tükk mind pigem neutraalseks. Jah, oli pöördeid, oli pinget, oli vaipa jalge alt tõmbamist, kuid siiraid ohooo-momente ei esinenud. Või siis ei mõjunud need eriti jahmtavalt. Kas asi võib olla selles, et olen lihtsalt liiga palju näinud/lugenud krimkasid ja põnevikke? Ja mind ei ole võimalik enam nii pimesi nööbist haarata ja imestama panna? Olen ise ka veidi hämmastunud, et miks ikkagi tükk mind oodatust vähem kaasa tiris ja korda läks. Püüan ehk samm sammult lahti mõtestada teatud aspektid, mis märki ei tabanud või küsimusi tekitasid. Äkki õnnestub leida seletused vastuolule minu ja näidendi vahel. Esiteks, tuleb välja tuua, et näitlejatöö oli kiiduväärt. Dünaamika, mis üks hetk tundus, et on tugevalt kaldu, valgus meeste vahel edasi tagasi sujuvalt ning meisterlikult. Nad olid mõlemad just piisavalt segased ja selged üheaegselt, et üks ei mänginud üle teist ning võimutasakaalu jälgimine, mida väljendas tekst, toon ja kehakeel, oli nagu laste mängimine topeltkiigel, kus üks üleval ja teine all, ning vastupidi. Andres Roosileht suutis märgatavalt tabada balanssi aadlike kahe ekstreemsuse vahel: nõdrameelne suurushullustusega eliit ja šarmantne ning altruistlik, elegantne härrasmees. Meelis Kubo puhul samamoodi, ta oskas esitada tegelast kui süütut naise-nimel-kõigeks-valmis tavamehest ohvrit ning psühhopaatiliste kalduvustega machot. Kuigi ühe salapärase kolmanda identiteet laval oli ilmselge, tekkis mõni hetk pähe kahtlus, et äkki on ikka keegi hoopis neljas. Sekundiline kimbatus viitab sellele, et ju siis suutis esitus ennast, vaatamata teoreetilisele läbinähtavusele, edukalt maha müüa, kasvõi viivuks. Mis on ju suurepärane saavutus, arvestades konteksti.

Minu murekohad lavastuse puhul tunduvad olevat suuresti süžeelised. Jah, põnevikud ei ole alati loogilised ega peagi olema, kuid kui silma jäävad usutavuse kahtlused, siis on midagi nihu. Oli narratiivselt igati asjalik, et kokku sattusid võrdväärsed mängupartnerid, kuid, et mõlemad üle võlli ja äärmustesse kalduvad, ei olnud piisavalt autentne, et lihtsalt lambist aktsepteerida. Ma ei tea miks see mind häiris. Samamoodi, oli kummaline, et suur "mängumeister" endaga nii hõlpsasti mängida ja tagumiku lohku tõmmata lasi. Jah, tõsi, on ju teadatuntud, et ära arva, et oled tegija, sest alati on keegi sinust parem, kuid, et see etem juhusulikult tema eeldatav vastane pidi olema, tundus võlts. Samas, ehk võib olukorda seletada hoopis naisega, kelle pärast mehed niivõrd kuivõrd üldse konflikti satuvad. Äkki on naisel mingi kindel maitse, millest ta alateadlikult kaaslase valikul lähtub -- siis võib tõesti öelda, et ei olnud niiväga kokkusattumus, et kaks hullu kokku sattusid, kui naine neid magnetina tõmbab ja (ala)teadlikult otsib. Kusjuures naine jäi lavastuses lihtsalt mingiks objektiks ning jäi arusaamatuks tema meelestatuse roll meeste vastasseisus. Kas ta õhutas, kas ta oli teadmatuses, kas ta oligi ainult mingi kullaotsija, nagu väitis üks, või oli ikka armastus tähtis, nagu viitas teine? Naise igatpidi passiivne kaasatus oli kuidagi tüüpiline ja vaimuvaene. Eriti kui mõlemad mehed teda eri põhjustel "omada" tahtsid ja viljelesid suhtumist, et "kui mina ei saa, siis ei saa keegi" (vähemalt aristokraadi puhul) ja "armastus õigustab petmist" (teise puhul). Aga vot kui ägedalt põneva kihi oleks süžee saanud, kui oleks kasvõi viidatud sellele, et naine meeste kokkupõrget orkestreeris või selles rolli omaks. Puäntidest vast kõige köitvam oli esimene, rivaali enda juurde kutsumise ettekäände tegelik eesmärk, kuid edasine oli ju ettenähtav. Ei saa olla nii, et üks jääb domineerima ja teine allaheitlikuks. Ülejäänud pöördeid juba sai oodatud ja nad, kahjuks, ei üllatanud enam. Ka finaalseis jättis natuke soovida, sest kuidas sai osav mängumees küll nii amatöör äkki olla (põhjus: õrn ja täispuhutud ego?). Ja kuidas teine ei saanud aru, et mängib tulega (põhjus: liigne julgus ja enesekindluse ego?). Midagi meeste loogikas ja käitumises ei klappinud ning valikud ei tundunud olevat mitte tegelaste olemustest lähtuvad, vaid süžee vajadustest tulenevad, mis on alati natuke igavamad ja odava maitsega. Taaskord, puhtalt minu isiklikust arvamusest lähtudes.

Psühholoogilises mõttes on näidendis hulganisti mida tähele panna ja analüüsida. Isegi neid minu silmis usutavusele ja ebamõistlikkusele vastu käivaid käitumise algeid. Mõlemast mehest saaks põneva profiili koostada ning mõtiskleda, et miks nad just nii käituvad kuidas käituvad. Inimesed on ettearvamatud ning ehk ei olegi nende valikud ebatavalised, eriti kui ollakse ebatavalises olukorras. Ilmselgelt mõtlen ma antud loosse süvenedes üle, kuid kui liialt krimkade ja thrillerite üleküllusesse pidama jääda, siis hakkadki tahes tahtmata rohkem nokkima ning tähele panema auke, ebatasasusi või aspekte, mis häirivad oma taustaloogika vettpidavusega. Seda kõike täiesti subjektiivselt, muidugi. Tükk ise on tegelikult igati soliidne ning enamustele kahtlemata nauditav närvikõdi. Ta lihtsalt ei leidnud minuga ühist keelt. Samas, nagu Kellerteatrile omane, saadi minimaalsega maksimaalne efekt. Vaatajana tundsid, et oled kahe tegelasega ühes ruumis -- mis sümboolselt, mõjus nagu vangikong -- , salaja jälgimas nende kemplemist, üksteisele ärategemist ning egode põrkumist. Eriti tuleb seekord ära märkida igasugu pürotehnika, nt autentselt kihvt oli seifi plahvatus. Lavaruumi on kasutatud nutikalt (nagu teatri tükkide puhul tavaks) ning seda vahetut kontakti, mida hoone võimaldab, on alati lahe kogeda esimesest reast. Kokkuvõttes, tehniliselt eeskujulik, süžeeliselt jäi natuke magedaks, ei hoidnud tähelepanu oma jäigas haardes, mis omakorda andis mulle aega, et hakata leidma aspekte, mis mulle peale ei läinud -- ning, mis olid ehk ainult mu peas. Ja mis ülejäänud publikule, kui murekohad, arvatavasti, üldsegi korda ei lähe.

Teater: BVTS "Emilie Sagée", "Dorian Gray portree" ja "Tuhnik, üks ja ainus"

Tervitus!

Seekord mõned ülevaated 2022 kevadiselt Balti visuaalteatri esitlusfestivalilt (Baltic Visual Theatre Showcase -- BVTS), mille raames, kahjuks, õnnestus külastada vaid kolme lavastust.

Pealkiri: Tuhnik, üks ja ainus (sõnatu detektiivilugu kogu perele; vanus 5+)

Teater: Rezekne teater Joorik

Riik: Läti

Asukoht: Kanuti Gildi Saal

Kestus: 1h 00 min

Millal nähtud: 27.05.2022

Minu hinnang: 3.5/5

Lasteetendused on vahvad. Lasteetendused on toredad. Lasteetendused teevad tuju heaks. Alati. Just selline muhe, mõnus ja ülinunnu oli ka antud tükk. Loomadele fokuseerimine on suureks boonuseks ning kuidas on siis võimalik mitte fännata surikaate, pingviine, isegi madusid -- mida kõike veel -- ning kummalist, kuid kihvti elukat nimega Tuhnik. See on üks päris imetaja liik, kes elutseb Aafrikas ning kes ei ole võib-olla väga laialdaselt tuntud. Ta on huvitav kombinatsioon mini elevandist, koerast, sipelgakarust, rotist, jänesest, okasseast, vöötlasest ja kängurust. Vahva on ta igatahes ning antud tükis sai ta ära teenitud rambivalguse, et tuhniku tegemistele enam kaasa elada. Ja võib-olla ehk teda googeldada ja rohkem sellest salapärasest loomakesest teada saada. Kas ta on reaalsuses ka selline uudishimulik, ulakas, avatud ja aktiive? Ei ole kindel, kuid etenduse karvane peategelane jättis südamliku ja krutskeid täis susliku mulje. 

Loomaaeda ilmub ootamatult ja eikuskilt pappkastis tegelinski, kes kõik loomaaia töötajad õhevile ajab. Saadakse sõpradeks, lauldakse koos ning tuhnik toob igale poole helgeid tundeid, lõbusaid hetki ja üksteise mõistmist, seda suuresti inimesi ühendades oma lemmikut laulu ümisedes ja mõmisedes, milleks on John Lennoni "Imagine". Veel meeldib tuhnikule pisike pall, mille püüdmist ta äärmiselt tõsiselt võtab ning mis talle rõõmu ja elevust toob. Üks hetk loomake, aga haihtub ühe tsipake kurjakuulutava ja saladusliku pärdiku süül. Kes on see ahvike? Kas ulakas plehku pannud primaat või mõni inimene ahvi kostüümis, kes soovib mingil põhjuselt tuhniku kadumist? Või mis eesmärgil, kas lihtsalt kogemata suvaliselt või konkreetse tagamõttega? Jäi natuke ebaselgeks, kuid see ei takistanud otsingutel olla kaasahaarav ja ootamatu. Kord ilmub kadunud tuhnik taas välja, kord leidub tema pallike äkitselt kuskil, kord ilmub välja jälle pärdik. Siis maadlevad talitajad värvikalt loomaaia teiste loomadega, keda näitlejad autentselt ja humoorikalt kehastavad -- minu lemmik oli laiskloom. Siis teeb tuhnik lõpuks ikkagi oodatud comebacki, loomulikult, oma lemmik laulu esitades. Seda peitusmängu jälgida oli äge ning tähtis ei olnud niiväga originaalsus, efektid või ahhetama panevad üllatusmomendi -- milledega tükk just ei hiilanud -- , kui pigem südamlikkus oma lihtsuses ja kerguses. 

Nagu võib nubludele mõeldud lavastusest eeldada, siis toimus aktiivne kontakt publikuga, kes kaasati erinvatel viisidel süžees toimuvasse. Kuigi tükk oli sõnadeta (v.a. siis tuhniku "Imagine" pobisemine), kasutati kehakeelt ja žeste, et mõne publikus oleva lapse poole pöörduda ja teda kõnetada. Küll ähvardas üht tüdrukut pärdik, küll tahtis tuhnik otsetähelepanu teistelt lastelt, küll püüdis kits järgmist mänglevalt rünnata. Ja, et mitte unarusse jätta kõik teised vaatajad, kes ei olnud esimeses reas istumas, tegi vahva peategelane aulennu üle publiku, liugeldes näitleja juhtimisel üles trepist ja külastades ridade vahesid, et jõuda külastajateni, kes otse lava ette ei julgenud minna. Üllataval kombel, oli selliseid palju, kuigi etenduse teenindus julgustas aktiivselt inimesi just lähemale istuma. Tegu oli tavapärase, kuid armsa ja sümpaatse interaktiivse etendusega, kus üllatusi ei olnud, kuid vaataja rabamine ei olnud ka üldse mingi põhisiht või midagi, mis oleks kogemuse nunnusust vähendanud. Kokkuvõttes, oli lavastus lihtsakoeline, soe ning positiivset meelt tekitav, just selline, milline üks kihvt mudilastele suunatud tükk võikski olla. 

------------------------------

Pealkiri: Dorian Gray portree (sõnatu lavastus noortele ja täiskasvanutele; vanus 15+)

Teater: Vilniuse teater Lele

Riik: Leedu

Asukoht: Noorsooteater
Kestus: 1h 00 min

Millal nähtud: 28.05.2022

Minu hinnang: 4/5

Mis tegi välimuselt kauni ja veatu Dorian Gray niivõrd võikaks nagu tema portree mehe hingelu lõpus peegeldas? Mis sai küll olla nii hull, et teda võetakse kui etaloni kellestki, kes on tõesti inimkõntsa tasandil? Olles samanimelist raamatut eelnevalt mitte lugenud, kuigi olles looga üldises võtmes tuttav, puudus mul konkreetne detailne süžeeline kogemus. Ajastul, kui moraal oli teistlaadi, standardid hoopis erinevad tänapäevast ja mõisted, et mis on halb ning hea, ikkagi mitteklappivad 21. sajandiga, jäi loo nõrgimaks aspektiks peategelase n-ö patud. Jah, ta oli kõike muud, kui õilis ja vooruslik, kuid kõigi maailma ebamoraalsete eeskujuks meest ei peaks. Paistis, et nimitegelase hukatuslikeks iseloomujoonteks said eneseimetlus, hoolimatus, enesekesksus, vulgaarsus, igasugu empaatia, aususe ja isekuse puudumine. Tol ajal saadeti korda ohtralt hullemaid jälkusi veelgi košmaarsemate isikute poolt. Siiski, pidi publik usukuma, et just Dorian on see viimane koletis. Ehk oli süžee adekvaatne edasi andmine tsipake segane neile, kes originaali kondikavaga sina-peal ei olnud ja puudu jäi sügavamalt seletavatest taustateadmisest. Seega, jäigi osati umbmääraseks tasakaal loo tõsiduse ja mehe tegude jubedus kraadi vahel. Kasutati küll tsitaate ning konteksti lahti seletavaid väljavõtteid ja viiteid romaanist, mida otsekui jutustaja rollis ekraanil vahelduva eduga edasi anti -- kuid mingi ebakõla kahe vahel jäi püsima. Üleüldse oli kohati ähmane mõista, et mis hetkel lavastuses toimus, mida soovitakse öelda, mida peaks antud detail või stseen sümboliseerima. Eks paljuski pidigi jääma vaataja enda interpreteerida või siis pigem oli toimuv metafüüsiline ning vastavat õhustikku loov, kui konkreetselt millelegi viitav. Siiski, oli hetki, kus võis tekkida segadus, et kuidas peaksin nüüd nähtavat täpsemalt mõistma.

Kui jätta kõrvale narratiivsed udusused ja mitmetimõistetavused ning pigem võtta fookuseks õhustiku loomine visuaalselt ja heliliselt ning mitte ilmtingimata spetsiifilisi tegevusi illustreerides, oli tegu hiilgava paketiga meeleolukast ja ajurakukesi stimuleerivast showst. Vaatajal ärgitati igat meelt ning tundus, et suudeti isegi intensiivse õhustiku loomisel midagi maitstavat ja tihkes atmosfääris katsutavat esile formeerida. Kuigi tükis ei lausutud ühtegi sõna ning keeleline pool demonstreeris end ingliskeelsete tsitaatidena raamatust, võis ridade vahel paljut välja lugeda. See tõdemus võis olla nii hea kui halb, sest mõnikord on vaja ikkagi rohkem konkreetsemat suunamist, kui abstraktne eeldus, et publik muugib nähtavat lahti nii nagu looja eeldab. Aga võib-olla oli see ambivalentsus tahtlik. Tähelepanu nii tiriti kui meelitati edukalt kõrvale süžeelisest ähmasusest kõikvõimalike vigurite ja nutikate lahendustega, esmajärjekorras just loo meeleliseks edasi andmiseks. Pisike ja kompaktne näitepõrand, mis ühtlasi nagu maali raam ja miniatuurne ooperlava, koos veripunaste kardinatega, ühes kombona, võimaldas saalis luua intiimse keskkonna ja toetas mõlema osapoole tihedamas kontaktis olemist. Rakendust leidsid peelgeltrikid, kus esile manati kauneid ning siis koletuslikke kujundeid. Grotesksel viisil leidsid kasutust eri rekvisiidid oma pisendatud vormides, nagu maalid, molbert ning skulptuurid -- ohtralt skulptuure. Pead, tervik kehad, spetsiifilised keha osad ning kujude puru pärast hävimist. Põnev paralleel ja vastandumine toimus visuaalse kõrgkunsti ning sellega tihti kaasneva õilsuse, puhtuse ja ülimuslikkusega -- kõike, mida ei saa meie kangelase kohta öelda. Need skulptuurid keerlesid traadi otsas oma positsioonidele laval ülevalt alla ning suutsid alati maanduda õigele kohale. Või kas suutsid? See võis paras täppisteadus olla, sest prohmakaid tähele ei pannud. Need objektid sümboliseerisid tegelasi. Jäigalt ja otsekui ebainimlikult, olles elutud skulptuurid, andsid nood suurepäraselt edasi tüki eeldatavat atmosfääri. Nad tegid karakterid ebaloomulikuks, eemale peletavaks ja omamoodi müstiliseks, vääneldes ja pööreldes üles ja alla, vahepeal ümber kukkudes.

Tegu oli kahtlemata pilkupüüdva ja ülejäänud meeli köitva kõheda ja kummalise, kuid magnetilise lavastusega, mille visuaalne esitlus isegi trumpas selle originaali sisu, mille ratsionaalsus jäi niikuinii veidi häguseks. Värvikad ja kaunilt kunstilised vahendid, mille abil miljööd loodi ja etendus kokku pandi, olid nutikalt valitud ning mõjusid just rusikas silmaauku arvestades konteksti. See tunnike jäi pikaks ajaks meelde.

------------------------------

Pealkiri: Emilie Sagée (meelemüsteerium noortele ja täiskasvanutele; 14+)

Teater: Heinloo/Aadla/Suits + Kellerteater

Riik: Eesti

Asukoht: Sakala 3 Teatrimaja

Kestus: 1h 15 min

Millal nähtud: 29.05.2022

Minu hinnang: 4.5/5

Asetasin ennast enesekindlalt esimesse ritta, et ikka lavastusega vahetumat kogemust saavutada. See oli massiivne viga, sest olen kergesti mõjutatav hirmuäratavatest atmosfääridest -- mitte purskav veri ja jäsemed ei aja silmi suureks ja vastassuunas liduma, vaid psühholoogilist laadi košmaarsus. Ning just seda pakkus etendus rohkemgi kui rubla eest. Ta küll andis häirelaadse heliga juba alguses mõista, et siit midagi head oodata ei maksa ning ära lase end tüünel õhustikul petta, kuid esimene osa tükist suutis mind lausa hüpnootiliselt lõõgastusse suunata, alateadlikult kuklas aimates, et rahuliku vee pinna alla on peidus süngusi ja kammitsetud kärsitust. Sume ja kaunis suvepäev, rohutirtsud tirisemas, vaikselt liuglev pehme udu, helge ja flegmaatiline liikumine -- nagu puhkus roheluses maakodu metsatukas. Üks hetk avastasin end mõtlemast, et kogu kompott oli ideaalne taust mindfullnessi või samalaadse mediteeriva meetodi praktiseerimiseks. Etendusel leidus omamoodi ASMR moodi efekt. Oi, kuidas sai eksitud! Oli siis ikkagi vaja sinna esimesse ritta ronida? Ootuspäraselt, ruttamata ja vaatajat õdususse pettes, toon muutus ning päikeselisest hingetõmbeajast sai õudusunenägu. Pikkadest, otsekui staatilisest kaarditest, said lühikesed ja hekseldatud, kus saal läks hetkeks pimedaks, siis nägid uut seisu laval, siis taas olid nagu kotis, siis olid tegelased taas ennast laval uutesse poosidesse viinud, jne. Üks n-ö klipp kõhedust tekitavam kui teine. Ebaloomulikud ja grotesksed poosid, jahmatava panevad ja tontlikud tegevused, kananahka ihule toov õhustik. Mingi hetk reaalselt tekkis tungiv tahtmine kõrval oleva võõra seljataha või sülle ronida, sest tõesti arvasin, et kui nüüd uuesti valgus tuleb, seisab üks naine otse mu näo ees ja ma minestan šokist. Äärmiselt efektiivne võte oli algselt publik lõõgastuma panna ja siis täiega panniga vastu pead virutada. 

Laval on kaks naist, kes peaksid olme üks tervik, nagu teineteise peegelpilt, mida sümboliseeris ka põrand, mis oligi üks peegel. Lisaks ägedale mitmetasandilisele muljele, toetas konkreetse põranda valimine kahe naise ühtsust ning eraldatust. Emilie Sagée on päriselt eksisteerinud salapärane naine, õpetaja, kellel oli väidetavalt üleloomulikust maailmast teisik, kes küll ilmus ja kadus ning kelle olemasolu pani mõlemaga kokkupuutunutel külmavärinad ihul jooksma. Seda fenomeni ei ole siiani suudetud tõestada või lahti seletada ning kui ei teaks, et füüsiliselt on mitmed kinnitanud, et on kahte naist üheaegselt näinud, siis eeldaks, et antud lavastus pigem keskendub inimese eri "minade" illustreerimisele. Meil kõigil on alateadvus, süngem ja metsikum "mina", kellega keha jagame. Samuti, võib asi olla puhtalt psühholoogiline, nt võib kahe sama naise olemasolu viidata mõnele mentaalsele haigusele, skisofreenia, lõhenenud isiksus, depressioon, vm. Üks hetk teisik nagu püüdis kaaslast lohutada, teises momendis, aga oli vägivaldne. Ja vastupidi. Kuidas kahe Emilie eksistentsi lava kontekstis lahti seletada, siis võimalusi on tohutult. Kuidas, aga lahti harutada reaalselt 19. sajandil elanud naise kummalist nähtust, kõlab palju õõvastavamalt, kui turvaliselt uskuda, et kõik toimub ainult kellegi peas. Mida tükk edasi, seda enam pinge tõuseb, seda enam vererõhk liigub püstloodis, seda enam tahtsin põgeneda. Hirm hoidis istekohas kinni ning tahtsin, et see saaks läbi, kuid teisalt, ei tahtnud ka. Pilk oli naelutatud aina väärastunumatele ja ehmatavamatele toimumistele kahe naise kehastuses. Ja äkki saabus kaua oodatud vaikus. Kas kõik oli nüüd stabiilne? Kas kriis oli möödas? Või liikusime lihtsalt algusesse tagasi ning kogu ring algas taas punktist nr 1? 

Harva, kui mõni etendus suudab minust füüsilise reaktsiooni välja tirida, kas siis pisarad, kananaha, viha, vm. Etendus oli viktoriaanliku hõnguga, periood, mis kõike üleloomulikku ka kuidagi eriti häirivaks suutis manada, ning andis edasi gootilikku eemalepeletavust. See, kuidas niivõrd vastuoluline, kuid mõjus keskkond loodi emotsionaalseks kaasahaaramiseks, kas vastu tahtmist või vabatahtlikult ühes tõmmates, oli päris meisterlik. Kogu teostus oli detailirohke ja visuaalselt esteetiline, vaatamata jõledalt toimivale sisule. Hämmastav, et ma omal ajal seda Kellerteatris vaatamas ei käinud ning, õnneks, andis BVTS festival ikkagi võimaluse selline nišipärl omal nahal ära kogeda. 

Teater: "Madame Brigitte"

Tervitus!

Veel teatrit.

Pealkiri: Madame Brigitte
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Soile Mäkelä
Näitlejad: Sandra Lange
Kestus: 1h 00 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 23.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Antud üksilduskomöödia tuletas meelde viimast kahte aastat. Etendus tuli välja üleilmse isolatsiooni ajal ning oli omamoodi ühiskonnas laiemalt toimuvat peegeldav. Eraklus, ükskõik mis põhjustel, võttis tükki vaadates hoopis teise tähenduse pärast pikaajalist sotsiaalset distantseerimist. Loo keskmes oli oma hiilgeajad seljatanud vanaproua, kes, tundus esmapilgul, et vabatahtlikult ennast maailmast on eraldanud. On intrigeeriv fokuseerida isikule, kes meelega teistest kaugeneb versus sunnitud eemaldumine, millest tingitud üksilduse ning terve laadungi muude tagajärgede all kannatas peaaegu, et enamus planeedist. On neid, kes ei tahagi teiste lähedust või lihtsalt kardavad sellega kaasnevat rõõmu ja sellele paratamatult tihti järgnevat pettumust, valu ja kahetsust. Tekib ärevus, stress, paanika, masendunud... Enese eraldamine ühiskonnas aktiivselt osavõtmisest ei pea aga alati, ilmtingimata, olema negatiivne nähtus. Aeg endaga ning puhkus sotsiaalsetest kohustustest võib mõjuda ka virgustavalt ning n-ö otsekui detox kuur. Siiski, üksildus on kontseptsioon, mis on viimasel ajal võtnud palju sügavama ning mitmetahulisema tähenduse. See on hulga aktuaalsem kui kunagi varem. Sellest räägitakse. See ei ole enam midagi mida jäägitult häbeneda või kuidagi tabu teema. Sel on jätkuvalt erinevad baasvallandajad, milledest leidub ühisosa nii madame Brigitte kõhkluste allikas, kui koroonaaja isolatsioonis kannatajate vahel.

Mis oli impulss, mis sundis pealtnäha niivõrd särava, värvika ning elujanus naise niimoodi oma koju vangi? Või, vastupidi, turvalisse pesasse. Kas kodu oli talle lõks või hoopis varjupaik? Kas põhjus oli temas endas või keegi teine n-ö "surus" naise nelja seina vahele, vaimselt või füüsiliselt? Kelle kaitseks, kas enda või mõne välise, ta niimoodi eraldus? Küsimusi tekkis mitmeid, kuid konkreetseid vastuseid vaatajale ette ei söödetud. Võis koondada enda visiooni erinevate detailide põhjal, kuid kõige enam jäi silma naise fookus, isegi omamoodi kinnisidee, meeste suhtes. Lugedes ajalehest abielukuulutusi mängis proua läbi ja kujutas ette eri stsenaariume kuidas ta igasuguste meestega suhtes on, nagu tema hakkaks abieluranda liikuma. Ta kleepis meeste pildid toolile, et oma fantaasial kaasa tirida lasta. Iga lugu aga kiskus kiiva, alati oli kaaslasel mingi kiiks, mis järgmise juurde peletas. Kas see viitab sellele, et naise varasemad suhted kõik jooksid rappa ja see on ajend miks ta maailmast eemaldus? Ka kirjutab ta kirja, saadab ning jääb kannatamatult vastust ootama. Tõenäoliselt adresseeritud mõnele mehele. Eluarmastusele? Sellele, kes minema pääses? Mõne suvalise tutvumiskuulutuse üleskutsujale? Jääb ebaselgelt, kuid see kuidas naine käitub pärast postitamist ning mis kõik välja tuleb, paneb uskuma, et proua lihtsalt kardab. Mida täpsemalt, jääb ähmaseks, kuid ta pelgab oma turvavõrgust välja astuda. Kas ta suudab ennast lõpuks ikkagi kokku võtta ning ellu tagasi naasta, see jääb teatris avastamiseks. Võib öelda, et tulemus oli üheaegselt nii üllatav kui elementaarne, olenevalt kuidas loole läheneda. Emotsioonidele avaldas see aga kindlasti mõju, naeratus tekkis näole küll.

Kui proua keerukad ja keevalised suhtes vastassugupoolega olidki tõukeks end korterisse lukustada, siis pani selline läbileierdatud motiiv tsipake nina kirtsutama. Ja eriti kui romantilist suhet pakutakse, lisaks, kui lahendust üksildusele. Eksisteerivad ju pere, sõbrad, lähedased, tuttavad, töökaaslased, jne. Klišee maitse jättis suhu selline lahja ning kulunud suund. Kuid, taaskord, ei ole ilmselge, et just mehed on naise piinade taga ja vabastuse võtmeks. Loost kumas läbi ka kadunud nooruse motiiv. Ehk oli enda surelikkuse teadvustamine ja välimuse taandumine katalüsaatoriks? Madame Brigitte'i noorus möödus ja ta ei olnud enam sama kaunis, keegi, keda mehed ihaldasid, lähtudes tagasipõikest süžees naise varasematele päevadele, kus ta kelmikalt flirtis, ühe mehe süles tantsis ja kihla sõrmuse isegi sai. Nüüd, end oma koju lukustades, veetis ta päevi mälestustega, kõigega, mis oleks võinud olla, ajalehest surmakuulutusi vaadates ning naabrite järele luurates. Viimaste läbi tundis ta ennast otsekui naabrite endina ning kujutas ette, et nende elu on tema elu. Kuid ka naabrid ei olnud enam noored ning valusa reaalsusena jõudis see peategelasele kohale siis, kui üks neist äkitselt suri. Koomilise hetkena tähistas madame Brigitte oma sünnipäeva (või oli see ikka naabri tähtpäev, mida proua matkis seltsi tundmiseks?) ning algselt oli tordil küünlateks number 27. Kuid naine pidi tunnistama, et see ei ole kuidagi usutav, isegi tema kujutusvõime maailmas, ning vahetas numbrid. Koogile jäi 72. Tal oli keeruline oma pika elu mälestuste haardest lahti rebida. Oma parimast aastast, milleks oli 27, äkki? Üks hetk tirib proua raadiost välja kõik juhtmed ja voolu, kuid muusika mängib edasi. Just nagu inimeste eluajal kogetu, sa ei saa seda kinni lülitada, mõtted ja mälestused jäävad sulle edasi laulma.

Lavastuses ei kuule ühtegi sõna. Tegu on visuaalteatriga, kus vaataja silmadel on primaarne roll. Lugu annab edasi madame Brigitte kehakeel, mida on meelega üle pingutatud, et eri tegevused ning emotsioonid selgemini publikuni jõuaksid. Märkimisväärset rolli mängivad publiku ja laval toimuva vahelise kontakti saavutamisel, lisaks, proua pilgud ja silmadest loetav. Näo alumine osa on kaetud maskiga, mis annab naisele vanadaami välimuse, kuid see ei võimalda mitte grammigi midagi muud. Grimmasse ja tundeid väljendatakse näos läbi silmade. Omades töövahendina keha ja silmi, peab esitaja olema eriti meisterlik, et vajalik piisavas koguses edasi anda. Siinkohal oli tulemus kiiduväärt, kuigi oleksin oodanud tsipakesekene ekstreemsemat kehakeelt ja liigutusi, kuigi näitleja oli, tegelikult, niigi ekspressiivne ja, peale selle, nt suurepärane tantsija. Tegelast hoitakse pidevas asjatamises, kord silkab ta šampuseklaasid käes, siis roomab mööda maad, jälle väänleb koos tooliga, kempleb raadioga, äkitselt kepsleb ajalehega ja vahetab riideid nagu mehi, kord seljas siidist hommikumantel, siis kaunis roheline peokleit. Naise riietuse vahetus peegeldab mingil määral tema vaimset seisu. Eriti emotsionaalne oli pulmakleit ning unelemine sellega, ja loomamustriga kasukas, mis andis mõista, et proua on välja lasknud sisemise tiigri, mida ei hoia miski enam tagasi.

Madame Brigitte oli krapsaks daam, kord teatraalne, kirglik ja veetlev, siis haavatav, üksildane ning kublik. Aga alati energiline ja elav. Tema dramaatilisusele oli vaevatu kaasa elada ning naise saatus läks väga korda. Miks ta oli aga seal isolatsioonis jäi natuke õhku rippuma ning (tõenäoliselt?) meestele süü panemine oli natuke tüüpiline ja igav variant. Siiski, peame küsimus on, kas naine ületab ennast või mitte. Ükskõik siis mille ajendil. Sellest tulenevalt oli tegu inspireeriva ja inimliku looga, mis ei jäänud võõraks. Võttes keskseks teemaks üksilduse, on tükk kindlasti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Eriti praegusel ajal.

Teater: "Afäär"

Tervitus!

Seekord teatrilavadelt.

Pealkiri: Afäär
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Andres Roosileht
Näitlejad: Liina Tennosaar, Rauno Kaibiainen, Riho Rosberg
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 10.04.2022
Millal nähtud: 14.04.2022
Minu hinnang: 3.5/5

"See siin ei ole Kreeka tragöödia!" Hüüab üks tegelane, mille väide oli peaaegu tõsi. Peaaegu. Kas just Kreeka, kuid traagikat oli antud näidendis kulbiga. Just vaimset tragöödiat. Tegu on põnevikuga, brutaalse trilleriga, halastamatu kassi ja hiire kätšiga, mis kindlasti ei ole klassikalist laadi krimka, kui just seda oodata. Nähtut võib nimetada ka tooreks ja jõhkraks psühholoogiliseks mänguks. Kui arvad, et hullemaks minna ei saa, siis anna viivuke aega ja taaskord on panuseid tõstetud. Närvikõdi ja üllatusi pakkuv teatriõhtu on garanteeritud. Iseasi, kas see kõigile vaatajatele peale läheb, sest mõnikord on ülemäära palju midagi spetsiifilist, nagu adrenaliini, natuke liig. Aga eks igaühele oma.

Loo keskmes on kolm isikut. Oma parimates aastates edukas ja enesekindel Camille, oma suurt läbimurret paremale elule otsiv noor ja krapsakas Billy ning usaldusväärne ja stabiilne turvamees Ted. Naisele meeldib voodimõnusid nautida Billy-suguste prinkis pepudega värskete ja särasilmsete noormeestega ning tundub, et tegu on järjekordse selleteemalise kohtumise lõppvaatusega. Seekord on koju tiritud lõbupoisil aga omad plaanid ning naine nii lihtsalt teda oma elamisest välja ei viska. Ja siit saabki alguse pingeline jant, kus kord on Vestman peal ja Piibeleht all ning siis vastupidi. Kumbagi ei tohi ei vaataja, ega tegelased ise, alahinnata, sest luukeresid kappides tundub, et hallitab lademetes. Ükshaaval kistakse neid päevavalgele ja peatselt hakkab koitma, et Billy eesmärgid on hulga süngemad, kui algselt paistis. Et tasakaal oleks paigas ning põrgatamine saaks toimuda, selgub, et ega Camille'gi just süütute näitsikute killast ole. Ja kuhu paigutub esmapilgul tsipa totuvõitu Ted? See selgub juba teatris, kuid ega tema oma lavakaaslastest maha jää. Kõik nad omavad parajas annuses sadismi, egoismi ning piisavalt enese alalhoiu instinkte. Ja ekstra julme psühhopaatseid kalduvusi mõne puhul -- teatris selgub, et kellel täpselt. Baasvõimalused- ja potentsiaal on kõigil lavalolijatel.

Kolmiku omavaheline dünaamika ja koostöö oli igati soliidne. Mu teatrikaaslane nimetas seda efektiivseks ja mõjusaks palli pidevalt kolmiku vahel käest-kätte lennutavaks etenduseks. Fookus oli liikuvuses ning roteeruvalt oli keskpunktiks üks tegelastest. Balanss oli paigas selles mõttes, et kõik said särada, igal ühel oli oma roll, mille olemus ja kaal küll ajas muutus, ning keegi ei jäänud unarusse. Ka jõupositsioon vahetas karaktereid ning, kui eeldasid, et keegi on nurgas, siis oli peatselt näilises lõksus see, kes eelnevat teist piiras. Camille'i kehastav Liina Tennosaar suutis osavalt näida nii elu näinud õrn lilleke, kui karismaatiline ja kibestunud famme fatale. Nende kahe imidži vaheldumine näis loomulik ja vaevatu. Rauno Kaibiainen Billyna oli kõhe ja, veidral moel, oli samaaegselt mehest kahju. Kohati tundus, et Riho Rosbergi Ted jäi kahe hiiglase vahel varju, kuid turvameest ei tasu alahinnata, ka temal olid oma trumbid taskus ja tumedad saladused hinges. Sõbranna arvas, et näidend teenis pluss punkte näitlejate ehedate emotsioonide eest. Keeruline oli aga uskuda ühe n-ö lavapaari ühe konkreetse poole kiindumust teise suhtes. See lihtsalt ei mõjunud autentselt, kuid ju siis oli tegu järjekordse šokifaktoriga, et publikut üllatada. Tuleb tõdeda, et kõik ohoo! hetked ei toiminud, sest neid tuli ette ülemäära tihti.

Kes naudib pidevaid pöördeid, ootamatuid suunamuutusi, šokeerivaid 180 kraadi üllatusi, kombineeritud inimhinge inetumate soppide iseloomujoonte esile kerkimisega, siis neile on tegu suurepärase maiuspalaga. Käänuline süžee on kahtlemata köitev ja tähelepanu haarav, kuid võib juhtuda, et selline tempo muutub üks hetk väsitavaks ning hakkab enesele vastu töötama. Pigem juba paar kolm jahmatava panevat hetke, kui pidevalt publikut pööretega tulistamine. Kaob efekt ning enamused ootamatused ei oma enam märkimisväärset kaalu, vaataja harjub ära ja võib isegi tüdineda. Tähtis on pinge osavalt kruttimine, üle ja alla, üles ja all, mitte seda järjepidevalt keemistemperatuuril hoidmine. Monotoonne üheülbaline seisund taandub peatselt iseenesest hoopis keskpäraseks. Isiklik lemmik üllatusmoment leidis aset esimese vaatuse lõpus, kus tundus, et asi on ühele poole jõudnud. Mis seal siis veel ikka edasi võib tulla? Teine vaatus algas kuidagi tühjalt käigult, kuid Ameerika mägede sõit oli alles ees. Nii palju, kui on inimesi, on maitseid, nt minu teatrikaaslane arvas hoopis, et tükk siin-seal venis ja grammike jäi puudu vürtsikusest. Võta siis kinni...

Kiitma ja, samas, laitma peab dialoogi. Tekst oli krapsakas, mahlane ning suure annuse sarkasmi ja iroonilise huumoriga. Teisalt, vestlused ei voolanud iga kord libedalt, võisid olla kohmakad ja see ei tundunud ilmtingimata olevat näitlejate kätes olev faktor. Lava oli ideaalne sündmuspaik, nagu enamustel Kellerteatri näidenditel. Püssirohuait kohe sobib teatri viljeleva žanri jaoks nagu rusikas silmaauku. Eriti kaasahaarav on istuda esimeses reas, kus tunned, et oled peaaegu etenduse osa. Õnneks, peaaegu. Sellesse tohuvabaohusse poleks küll tahtnud ennast vabatahtlikult segada. Taoliste tükkide puhul, mis on publikule käega katsutavad, tekib alati lähedane side, sest näed selgelt emotsioone näitlejate nägudel ja tabad kõiki detaile. Minimalistlik kujundus ja lavatäide olid ideaalsed andmaks kogu tähelepanu tegelastele, sest nende olemuste ja sisemiste deemonite tabamine oli etenduse põhifookus, mitte õdus taustakeskkond.

Lõppkokkuvõttes, oli tegu trilleriga, mis võttis oma eesmärgiks publikule hingetõmbeaega mitte anda ning heita nende ette rohkes koguses pöördeid, keerdeid ja räpaseid saladusi. Lihtne oli aga kõigest üledoosi saada ning kvantiteet ei tõlgendu alati ümber kvaliteediks. Tüki kasuks rääkis tugev näitlejamäng, mis ei lubanud hetkekski pilku toimuvalt eemaldada või mõtetel uitama trallata. Süžee oli pingeline, sügav ja mitmetahuline, nõudes küll omajagu harjumist nähtavaga alguses, sest gaas pandi põhja esimeste minutite jooksul, kuid kord käima minnes, oli tulemus paeluv.