Pühapäev, 18. juuni 2017

Teater: "Alias"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Alias
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Piret Rauk (Kuressaare Linnateater) ja Tanel Saar
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 29.09.2016
Millal nähtud: 30.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Aliase mäng kui meeleolukas seltskonna tegevus. Alias kui üksinduse peletaja. Alias kui enda ja kaaslase tõelise pale avaldaja. Alias kui teraapia ja psüühiline tugi. Kõigis neis rollides ja enamgi veel, leidis rakendust populaarne ajaviite mäng, mille ümber hargnes lahti inimlik, mõnusalt igapäevane ja intiimne näidend -- üks südamlikumaid mida ma üle pika aja näinud.

Kohtuvad kaks spektri vastandotstes paigutuvat naist – Piret (Merle Palmiste) ja Julia (Piret Rauk). Naised elavad kategooriliselt erinevates maailmades, mis aga puudutusel ideaalselt klapivad ja sulandavad üheks. Naised peegeldavad üksteisele oma puudusi ja pakuvad täitematerjali nende aukude katmiseks. Samuti, tekib nende vahel soojus, lähedus ja isegi õrnemat sorti hingesugulus, vaatamata sellele, et kumbki on teisest igast küljest lähenedes erinev. Julia on terve oma elu tegutsenud esiplaanil, olnud aktiivne ja nähtav ning karismaatiline inimene, kes hoomab üle teised ja kellest räägitakse. Naine otse "Kroonika" esikaanelt koos mitme abielu, uhkete reiside, elamiste ja, üldiselt, kadestamisväärt eluga. Naised tahavad olla Julia. Ja, üks selline naine, oli Piret, kes elas oma nähtamatut elu põnevaks läbi teiste inimeste elude.

Piret on helgete vaadetega, õnnelik selle vähese üle mis tal on ning lapselikult naiivne. Pealtnäha täielik vastand Juliale, kes on maailma näinud, tüdinud ja tülpinud. Julia ei suutnud enam millestki rõõmu tunda, sest oli kogenud palju ja kiiresti. Isegi Pariisi külastus oli talle juba pigem tüütus, vastupidiselt Pireti entusiasmile reisi üle. Piret oli aga nähtamatu juba kooliajast alates, millele tagasi vaadates isegi klassiõde Julia teda ei mäletanud. Liikudes tänapäeva, eeldab ta, et ka tema koondamine jäi vahele, sest lihtsalt unustati ära, et Piret üldse firmas eksisteerib. Julia küünal oli rutakalt ja eredalt põlenud, kuid nüüdseks väsinud ja kustumas. Pireti küünal võbises vaikselt ja märkamatult kuskil pimedas nurgas kuni praeguseni, kui Julia tema lähedale sattus ja oma erksat valgust teise poole kumas ja seda jagas. Siiski, tundus mulle millegipärast, et peategelane kaldus loos olema pigem malbe Piret kui ekstravert Julia, kuigi mõlemad oma olemasoluga muutsid märkimisväärselt teise elu.

Esmalt kipuks küünilisena ütlema, et üks naine saavutas elus kõik ja teine lihtsalt raiskas oma elu. Üks oli edukas ja teine läbikukkunud. Vaadates sügavamale, oleneb kõik vaatenurgast. Muru ei ole kunagi rohelisem teisel pool ning väita, et üks oli õnnetu ja teine õnnelik nii must-valgelt üks ühele ei olnud. Mõlemad naised, otse välja öeldes või sisemiselt tundes, ihaldasid ja idealiseerisid seda mis oli teisel. Kui Julia jaoks olid kõmufotograafid tüütus, siis Pireti jaoks olid nad tema maja pildistades nii põnev ja kihvt olukord. Julia aga otsis pidevalt varjupaika kaaslase kodust, kus ta sai tunda rahu ja privaatsust. See on aga tavapärane inimloomus, et me tunneme huvi ja õhinat millegi vastu, mida meil endil ei ole ning otsime ikka seda mida me ise pole kogenud ega saanud. Mõlemal naisel puudus ka usaldusisik, kas kallim, sõber või lihtsalt keegi lähedane, kellega oma muresid ja võite jagada. Keegi, kes kuulab, elab kaasa ja hoolib. Julia oli pidevalt ümbritsetud inimestest aga sellise profiiliga isikut ei paistnud tema ümber ringlevat – ta oli rahvamassis üksinda, kuigi suured hulgad inimesi suutsid osavalt eraldatust ära petta. Piretil ei olnud küll ühtegi hingelist lähedal, kuid see eest oli ta sisemiselt kohanenud ja suutis üksinda endale rohkem pakkuda kui mõni mitmepealises grupis.

Kahe naise erinevused aga tulid teravalt esile Aliast mängides. Mõlemad lähenesid sõnade kirjeldamisse kategooriliselt erinevalt. Julia oli konkreetne, kärme ja napisõnaline. Piret aga pakatas kujutusvõimest ja lähenes äärmiselt kujundlikult. Viimase puhul ei saanud minagi alati kohe aru, et millest jutt, kuid kui ma vastuse sain, siis oli kirjeldus selge ja arusaadav kui allikavesi. Tundus otsekui, et üks oli pidevalt jooksus ja pealiskaudne ning sellest tulenevalt ei olnud tal võimet vaadata sõnadesse sügavamale sisse - näha mitte ainult tähekombinatsiooni, vaid ka väljendi olemust. Teisel aga oli aega ja vajadust, et detailsemalt sõnade lahtimõtestamisse läheneda ning sellest tulenevalt olid seletused kreatiivsed. Piretil olid ka oma spetsiifilised reeglid ja rituaalid kuidas ta Aliast mängida. Iseäranis olid need vajalikud kuna mängis ta seda ju iseendaga. Naised ei mõistnud üksteise mõttekäike ja rääkisid teineteisega otsekui võõrkeeltes. Vaatamata aga erinevatele maailmavaadetele ja lähenemistele, nad siiski klappisid, täiendasid üksteist ja moodustasid üksteisele ideaalse mängukaaslase.

Tüki toimumise keskkond oli hubane ja soe. Vaatajana oli tunne nagu oleksin näidendi osa ja istuksin tegelastega koos Pireti elutoas. Lugu voolas ja oli stabiilselt mõnus. Oma haamriga lõi aga meeldivasse atmosfääri sügava prao sisse ehitusmees Harri. Tema tegelaskuju oli kui kivi heitmine rahulikku järve ning mulle selline muutuselaine ei imponeerinud. Harri oli liialt robustne, ootamatu ja ei haakinud Pireti-Julia loodud õhkkonnaga. Ta oli nagu äraeksinud võõrkeha. Tema episood Piretiga oli pärit nagu teisest etendusest või nagu keegi kolmas osapool oleks võtnud selleks stseeniks süžee üle. Karm ja kole seik. Mehe reklaamfaas "Hoia saba rõngas" aga pani muigama küll. 

Kui veel midagi tükile ette heita, siis piinlik tunnistada, aga oli hetki kus nähtu oli liialt üksluine ja sellest tulenevalt veniv. Puudus silmi kargav ja käega katsutav konflikt, kulminatsioon ja konkreetne tulemus. Samuti, oli julge valik panna kaunis ja glamuurne Merle Palmiste halli hiirekese, Pireti, rolli ning näitlejanna ponnistus oli kiiduväärt. Siiski, oli mul kohati raske teda aktsepteerida niivõrd naise kuvandile vastanduvas rollis. Piret Rauk aga üllatas imposantse Juliana, karakter, milles ma näitlejannat niiväga ette ei kujutanud, tulenevalt sellest, mis rollides ma teda varem kogenud olen.

Keskne idee, et Alias on kui stressimaandaja, hingele pai, vahend mille läbi end välja elada, anda ning vastu saada, pani mind mõtlema kui lihtsatel viisidel saab inimene end ise ja teisi aidata. Tangot tantsitakse aga kahekesi, kuigi käesolev lugu tõestas, et hädapärast saab ka üksinda. Sama on ka Aliasega. Täisväärtusliku kogemuse saab siiski vähemalt kaheses seltskonnas. Ainuüksi teisest suvalisest isikust aga ei piisa, vaja on ikka kedagi kellega on kokkusobivus. Seda tingimust täita juba nii lihtne ei pruugi olla. Piret ja Julia aga näitasid, et see on võimalik, ükskõik kui pealtnäha erinevad võivad inimesed esmapilgul olla.


Neljapäev, 15. juuni 2017

Kino: "Muumia" ja "Frantz"

Tervitus!

Ja veel kinost!


Pealkiri: Muumia
Originaalpealkiri: The Mummy
Režissöör: Alex Kurtzman
Näitlejad: Tom Cruise, Sofia Boutella, Russell Crowe, Jake Johnson, Annabelle Wallis
Žanr: Seiklus, action
Kestus: 1h 50 min
Kinodes alates: 09.06.2017
Nähtud: 10.06.2017
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vaatan alati hea meelega 1999. ja 2001. aasta "Muumiat" ja "Muumia tagasitulekut" ning sellest tulenevalt olin ka päris õhinas koletise seikluste üle uues versioonis tänapäevasemas võtmes. Enamgi veel, on tegu nn. Tumeda maailma sarja avafilmiga, milles siis kesksetes rollides hakkavad olema kurikuulsad ja klassikalised koletised nagu Nähtamatu mees (Johnny Depp), Frankensteini pruut (?), Huntmees (?), Frankenstein (Javier Bardem), Ooperifantoom (?), jne. Ma siiralt aga loodan, et see esmapauk ei jää üldse viimaseks, sest nii mannetut tulemust ei osanud ma unesgi oodata. Samas aga ei üllata mind kui kogu plaanitav sari selle hädise könni pärast tulemata jääb. Tegijate ainuke lootus on, et see vähemalt märkimisväärselt raha sisse tooks.

Kõige enam häiris mind kohatu huumor, mis oli pigem piinlik kui vaimukas, ning filmi suutmatus balansis hoida fantaasia, õudus, action ja komöödia žanri. See kooslus iseenesest võib täitsa toimida, kuid kaalukausid olid eri etappidel ebamõistlikult jagatud. See aga omakorda takistas loo sujuvat ja loogilist kulgemist. Samuti, oli suuresti tegu ikkagi tüüpilise Tom Cruise’i märuliga ning kui selle pealkiri oleks "Võimatu missioon: Muumia protokoll", siis oleks ta osavalt ära petnud küll, et tegu on järjekordse "Mission Impossible" järjega. Jah, Tom oli täitsa omas elemendis, milles ta tegelikult ju hiilgab, ja taaskord sai vaadata mastaapseid stseene kuidas ta silkab nagu jänes kandu näpistava ohu eest. Süžee ning koletise osa pandi toimima aga vastavalt Tomi märulikangelase imidžile, mitte vastupidi. Muumia oli lisatud vaid vürtsi lisamiseks järjekordsele Cruise’i palaganile. Samas aga ei oleks fookuse mehelt ära võtmine ka suuresti midagi loo kvaliteedis muutnud, sest kogu süžee oli ilma selletagi pilla-palla laiali. Teistest tegelastest mõjus sunnituna ning liialt sihipäraliku kohustusliku kaunitari klišeena Annabelle Wallis Jennyna.

Puhtalt statistiliselt on äärmiselt tõenäoline, et kui mitmed aspektid ei taba märki, siis mõni seda ikka suudab, kas kogemata või mitte. Õnnestunuks pean Sofia Boutellat muumiana, kes oli võikalt kaunis ja omas vajalikku imposantset olekut ning salapärast ligitõmbavust. Kahjuks aga kippus Tom teda oma ülevoolava persooniga lämmatama ning uus naismuumia ei saanud piisavalt ärateenitud rambivalgust. Ka Russell Crowe Jekylli ja Hyde’ina oli asjalik valik. Eriti kihvt oli kuidas ta oma aktsenti kahe tegelase vahetumisel muutis. Karakteri kaudu värskesse koletiste maailma tutvustatud Prodigium, ehk siis organisatsioon, mis tegeleb kurjuse uurimise ja hävitamisega, oli potentsiaalikas vihmavari ühendamaks kõiki tulevasi Tumeda maailma linateoseid. Entusiasmi tekitasid mus ka vilksamisi ekraanil nähtavad vihjed teistele võimalikult seotud filmidele. Näiteks oli korraks näha eelmistest muumia lugudest tuntud "Elavate raamat" ja kolju vampiiri hammastega (kuigi väidetavalt ei ole hiljutine "Dracula Untold" planeeritava sarjaga kuidagi seotud). No ja kui aus olla, siis mürglit ju sai ja põnevust ikkagi esines, seega miinimumnõuded film täitis, kuid mitte grammigi rohkem.




------------------------------------------------------


Pealkiri: Frantz
Originaalpealkiri: Frantz 
Režissöör: François Ozon
Näitlejad: Pierre Niney, Paula Beer, Ernst Stötzner, Marie Gruber
Žanr: Draama, ajalooline
Kestus: 1h 53 min
Kinodes alates: 10.02.2017
Nähtud: 18.02.2017
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mõtlen alati mitu korda järgi enne kui otsustan mõnda juba etteteatavalt muserdavat filmi vaatama minna. Nähtu peab pakkuma midagi ekstra, näiteks osavat näitlejatööd, köitvat süžeed, südamlikku sõnumit, mis korvaks krokodillipisarad, masendunud tuju ja vihmapilved peakohal. Antud olukorras said peibutavateks faktoriteks võimalik vastuoluline armulugu, salapärane põhjust peategelase kurbuse ja kahetsuse taga, melanhoolne must-valge visuaalne valik (muide, mõned strateegilised osad olid ka värvilised, rõhutamaks ja toomaks sihilikult midagi esile), I maailmasõda (mis on minu jaoks alati põnev ajalookontekst) ja noor ning kena peategelaste paar.

Nagu ennustasin, oli tegu äärmiselt nukrameelse ning ängistava looga, mis ei suutnud mind oma kurvameelsuse ja lootusetusega aga täienisti maha murda ainult tänu sellele, et esitlus oli niivõrd elegantne, idülliline, rahustavalt voolav ja minimalistlikult kaunis. Mulle läks väga peale, et vaatamata sügavatele ning halvavatele teemadele nagu sõda, surm, enesetapp, süütunne, ühepoolsed tunded, ei mindud nende käsitlemisega üleliia dramaatiliseks ning ülepunnitatuks, et võimsamat emotsiooni vaatajast välja pigistada. Tundeküllane laadung oli kahtlemata efektiivne, kuid seda võimendas just nende vaga vesi, sügav põhi lähenemine. Vaadates oli film tõesti esteetiline ja maaliline, kuid selle delikaatse ilu õrna kihi all pulbitsesid rusuvad hoovused. Näiteks, oli stseen, kus üks tegelastest püüdis enesetappu sooritada niivõrd ootamatu ja poeetiliselt kaunis, ilma igasugu liigse draama või oigamiseta. Puudus kaeblik muusika ja kõik muu otsekohene, mis oleks teole konkreetselt eelnevalt viidanud. Sellest tulenevalt oli nähtu eriti meeldejääv ning ka tulemus šokeerivam.

I maailmasõja koletused ei omanud loos otseselt kohta, kuid nende tagajärjed aga küll. Iseäranis inimeste vahelistes suhtes, seoses lähedase kaotuse või sõjaaegsete tegude pärast, mis ei anna rahu. Vaatamata läbielatud õudustele, tõid jagatud kannatused inimesi üksteisele lähedamale, näiteks Anna ja tema hukkunud kihlatu, Frantzi, vanemad olid üksteisele märkimisväärseks toeks ning hoolivus ja kokkuhoid nende vahel oli südantsoojendav. Samuti olid nad avasüli valmis vastu võtma Frantzi väidetavat sõpra, Adrieni, kes oli prantslane ja sõjast lähtudes tegelikult ju nende poja vaenlane. Tavainimese astmel ei olnud tähtsad sõja grandioossed põhjused vaid inimlik tasand, ehk siis poeg ja tema suhted, mitte riikidevahelised kähmlemised. Sõber andis perele võimaluse taas tunda poja lähedust. Teisalt aga oli külade kogukondades ka neid, kes võtsid kaotust vabandusena enda probleemide koldeks või olid teise poole vastu vaenulikud sellepärast, et nad olid vastased – Adrieni näol oli tegu prantslase, kui oma riigi esindajaga, mitte eraldiseisva isikuga, kui kellegagi kel oma mõtted, tunded ja arusaamad. Vastupidiselt rahvast lähendava sündmusena, oli sõda ka inimesi isoleeriv ja koormav, vaatamata sellele, et võitlus ise oli möödas. Enda ümber võib leida mitmeid hoolivaid ja toetavaid lähedasi, kuid kui rinnus on hingevalu, siis ei oma tähtsust, kes abistab väljastpoolt. Ka siinkohal ei omanud kaalu rahvustaseme konfliktid. Sakslase või prantslase elu võtmine -- ei olnud tähtsust kumb, elu oli elu. Julgen ka väita, et tegu oli teatud nurga alt äärmiselt sooja, südamliku ning sügavaid haavu tervendava looga täis andestust ja heastamise soovi.

Mis mind aga uudishimus hoidis ning mis ka filmi keskseks küsimuseks paigutus, oli Adrieni ja Frantzi väidetav sõprus. Mis suhe oli meeste vahel tegelikult ning miks oli Adrien nii murest murtud ja süümepiinade küüsis. Ütlen kohe, et mul oli juba enne filmi nägemata oma kindel versioon, mis mehi sidus. Olin oma arvamuses veendunud, kuid enda suureks üllatuseks osutus see vääraks. Õige vastus oli palju loogilisem ja realistlikum minu kujutelmast. Fakt, et arvasin teadvat, mis toimub pani mind veidi lugu ülevalt alla vaatama. Tõe selgumisel, teenis nähtu mitmeid lisapunkte. 

Minu kiituse teenis ka algselt võimatuna ja isegi kohatuna näiv armulugu peategelaste vahel. Nende suhe oli nii lihtne, aga samas nii komplitseeritud. Film suutis mind ihu ja hingega paari "Romeo ja Julialikule" lembeliinile kaasa elama panna, kuigi mõlemalt poolt tuli vastanduvaid signaale, eriti kui liita valemisse Frantz – kas tundeid pelgalt projekteeriti, kas need olid ehedad, kas oli tegu süütundega või olid need elluärganud vaid ühise nimetaja, Frantzu, olemasolust tingituna? Tahan siiralt uskuda, et tegu oli siiraste emotsioonidega. Nagu eelnevalt mainitud, siis sõda liidab inimesi ja loob ideaalse maastiku läheduse otsimiseks ootamatute isikute vahel, mida tavatingimustes ei pruugi ette tulla. Lõppseis, oli nagu eelmainitud enesetapukatse, poeetiliselt kaunis, kõnekas ja magusvalus. Iseäranis meeldejäävalt lootustandev ja isegi päikeseline (üks väheseid stseene kus must-valge muutus värviliseks), kuid samas ka trööstitu oli filmi viimane stseen, milles iga vaataja sai just seda suunda näha mida soovis.