Kolmapäev, 29. detsember 2021

Kino: "Prantsuse lähetus" ja "King's Man: Esimene missioon"

Tervitus!

Natuke kinost.

Pealkiri: Prantsuse lähetus
Originaalpealkiri: The French Dispatch
Režissöör: Wes Anderson
Näitlejad: Frances McDormand, Owen Wilson, Tilda Swinton, Timothée Chalamet, Benicio Del Toro, Adrien Brody, Bill Murray
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 24.12.2021
Millal nähtud: 24.12.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mulle täitsa meeldis "The Grand Budapest Hotel" oma omapärases korras ja kaootilisuses ning olin veendunud, et mulle läheb seega peale ka režissööri uusim väljalase. Oma ebameeldivaks üllatuseks, leidus vähest, mis mulle antud filmi juures kõnetas. Kui "The Grand Budapest Hotel" võlus oma veidrustega, mille keskel oli konkreetne süžeeliin ja emotsionaalne süda, siis "Prantsuse lähetusel" see ühendav faktor minu jaoks puudus. Ajalehe hoone, toimetus ja juht otsekui funktsioneerisid kõike hõlmava lülina, kuid vaatajale ei tutvustatud pea üldse nende taustategijate olemust või tegemisi. Oli võimatu luua side selle ainsa pidepunktiga. Sellest tulenevalt olid n-ö lood loos nagu suvalised vaakumis ringiuitavad jutustused. Ma saan suurepäraselt aru, et eesmärk oli fookus suunata ajakirjanikele ning nende äärmiselt põnevale tööle, kuid kuna need suletuvid olid eksentrilised, isepäised, omapärased ning, ootamatult, plassid ja ebameeldivad, siis oleks aidanud kompenseerida nende imelikult üleolevat üksluisust toimetuse seltskond. Nemad aga lihtsalt eksisteerisid ja ei panustanud grammigi süžeesse. Ja, eriti, loo südamesse. Ehk siis, koosnes film hunnikutest tegelastest, kellest mul ei olnud ei sooja ega külma või pigem nad isegi olid vastumeelsed. 

Teisalt, võib öelda, et loo peategelane oli linnake, kus tegevus toimus ja mille kõiksugu tahke ajakirjanikud püüdsid oma kirjutiste käigus paljastada ja esiplaanile tuua. Kahtlemata, olid lood omanäolised ja huvitavad, kuid kui inimesed neis on niivõrd ülepingutatud ja kuidagi rohkem karikatuurid, kui tegelased, siis ei ole kogu pilt iseäranis kaasakiskuv. Kõige enam imponeeris mulle Owen Wilsoni tegelaskuju kiirreportaaž Ennui-sur-Blasé linnakese inetumast poolest. Kiire, konkreetne, humoorikas ja aus. Ülejäänud lood kippusid venima, mõjusid üle võlli ja muutusid peatselt tüütuks. Jäi ka segaseks, mis nende eesmärgid olid, kuigi ega ühel intrigeerival ajakirjanduspalal ei peagi alati olema spetsiifilist tagamõtet. Üldiselt, pole aga ime, et see ajalehe lisa populaarne ei olnud ning seda ei ostetud (seda fakti mainiti filmis), sest sellist kunstilist, pseudo diipi ning liig pealiskaudselt erudeeritud poeesiat ei rutta tavainimene just agarusega lugeda. Taaskord, saan aru, et režissöör püüdis linateosega esile tuua ajakirjanike väsimatut ja tihti tänamatut tööd ning viidata sellele, et nad on ikkagi oma valdkonnas andekad ja suudavad leida põnevaid perspektiive ühiskonnast, mida tavainimene ei näe või isegi ei oska leida. Ning iga artikli taga on veel huvitavam lugu, sest see mis jõuab paberile on tulem, kuid teekond sinna võib olla isegi vahvam (mida illustreeris toiduartikli loomise lugu, millest sai pigem märuli krimka). Seda kurvem, et mulle tõesti ei läinud karvavõrdki korda mitte ükski ajakirjanik või osaline nende artiklites. 

Wes Andersoni filmide puhul ei saa üle ega ümber tema kiiksudest ja äärmiselt spetsiifilisest stiilist. Antud filmis tundus mulle, et süžee süžeeks, kuid põhiline on see, kuidas see vaatajani tuuakse, mitte mida see sisaldab. Siinkohal ei ole mul ühtegi põhjust vinguda. Visuaalne pilt oli lahe ja meeldesööbiv. Mulle väga meeldib resižööri visioon ja filmikeel kuidas lugu edasi anda, koos muude aspektidega, alates tempost kuni huumorini. Teoorias, on alati kihvt näha kuulsaid ja andekaid näitlejaid suurtes kogustes koondunud ühte filmi, kuid seekord mind lõppematu staaride plejaad häiris. Eriti, kui mõne roll oli vaid paar minutit pikk, kui sedagi. Liiga palju tuttavaid nägusid ekraanil, eriti minirollides, ei mõju loomulikuna ja jätab sunnitud maitse. Iseäranis, kui need maailmatuntud isikud ei panusta tegelikult mitte kui midagi linateose sõnumi edasi andmisesse. Nad on topitud kuhugi stseeni ja lihtsalt eksisteerivad.

Kokkuvõttes, ma saan aru, enam vähem, mida mulle, kui kinokülastajale, püüti öelda (kuigi selliste meta teoste puhul ei saa kunagi täiesti kindel olla), kuid seekord puudus filmis keskne joon, mis tõmbaks kõik isevärki ajakirjanikud, nende artiklid ja olemused kokku, midagi mis ühendaks ja looks kompotist terviku. Ja, muidugi, ei leidnud tegelased minu poolehoidu, sest jäid kaugeks ning ebasümpaatseks. Ohtralt silmailu pakkus nähtu küll, nagu oli oodata, kuid minu silmi hoiavad ekraanil pigem sisu kui pakend.


------------------------------------

Pealkiri: King's Man: Esimene missioon
Originaalpealkiri: The King's Man
Režissöör: Matthew Vaughn
Näitlejad: Ralph Fiennes, Harris Dickinson, Gemma Arterton, Djimon Hounsou, Rhys Ifans, Matthew Goode, Tom Hollander
Kestus: 2h 15 min
Kinodes alates: 31.12.2021
Millal nähtud: 26.12.2021
Minu hinnang: 3/5

Olen originaalse Kingsman filmi tohutu fänn. See oli absurdne, kaasahaarav, vaimukas ja super kombo tõsisest ning totakast. Järg ei suutnud seda sama maagiat kopeerida ja oli nõrk imitatsioon algsest. Kui selgus, et kolmas lisa paigutub I Maailmasõja aegadesse ning luureagentuuri loomisest, olin õhinas. Esiteks, I Maailmasõda vajab hädasti rohkem tähelepanu filminduses. Teiseks, nähes esimesi treilereid, tärkas lootus, et originaali unikaalset energiat on suudetud taasluua. Kui avastasin, et arvustused on suhteliselt kesised, teadsin, et mu suured ootused tasub, siiski, maha kanda. Tulemus ise ei ole, õnneks, nii mannetu kui kartsin, kuid kaugeltki ei olnud film nii vinge kui oleks võinud olla. Retsept oli ju olemas, koostisosad oli ka olemas, kuid lõppprodukt ei saanud ise vist väga selgelt aru, mis ta olla soovib.

Kultuuris, kirjanduses, teatris, linateostes, jne on kõrgel koha II Maailmasõda ja selle miljonid põnevad detailid ja lood. Minu jaoks on see aga alati olnud n-ö tagajärg, mitte tegu ise. I Maailmasõja mõju globaalselt, sellele järgnevatele sündmustele ning maailmakorrale on vaieldamatu. Sõja tulemusel kirjutati alateadlikult plaanidesse ka II Maailmasõda ja praegune poliitiline, sotsiaalne ja üleüldine seis maailmas tuleneb suuresti sellest, mis toimus esimese ajal ja selle tulemusel. Sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad, kubises äärmiselt põnevatest isikutest, sündmustest, leiutistest, lugudest, jne. Hollywoodi paelub aga jätkuvalt pigem Hitler ja tema ettevõtmised. Seega, olin ma väga positiivselt üllatunud, et just Kingsmani frantsiis pühib maha tolmu minu silmis palju intrigeerivamalt maailmakonfliktilt. Süžeesse kaasati mitmed võtmetegijad tollest ajast nagu nõbudest impeeriumide valitsejad: George, Nikolai ja Wilhelm (keda nutika valikuna mängis üks ja seesama näitleja). Ka vaene Ferdinand, kelle absoluutselt ühe kõige tobedamalt õnnetu surma tulemusel vallandus doominona kogu sõda, oli toimuvasse kaasatud. Rääkimata siis Gavrilo Principest, Mata Harist, Rasputinist, Leninist, jne. Kiidan lisaks seda, et teatud ajaloolised sündmused olid esitatud üpris nii nagu nad tegelikult juhtusid (nt Ferdinandi tapmine) -- ükskõik kui uskumatult totakana nad filmis tundusid. Tuleb aga endale järjekindlalt tõdeda, et tegu ei ole siiski dokumenteeriva realistliku filmiga. Seega, ei tasu pettuda, kui tuleb välja, et niivõrd komplitseeritud kui I Maailmasõda ja selle vallandumise põhjused olid, oli impulss taandatud nii armetule motiivile nagu seda omas salapärane kurjam, kes kõiki niite tõmbas. Iseenesest ei olnud teatud kontekstis see suht tähtsusetu, kuid tasakaal oli paigast. Globaalse tasandi grandioosne plaan sedavõrd spetsiifilise eesmärgi suunal tundus ülepaisutatud ja nõrk. 

Loo üks peamisi murekohti oli selle skisofreeniline ebaselgus, et mis ta siis soovib olla. Kas tavaline ajalooline seiklusfilm või Kingsmani sarja kuuluv veidra huumori ja ogarate märulistseenidega väike frukt. Kohati oli ta üht, kohati oli ta teist. Vahepeal oli ta üldse midagi kolmandat ja siis jälle midagi neljandat ning siis taas algsel kursil tagasi. Toon ei klappinud ja oli pidevalt paigast ära. Tundus, et vaatan oma viit erineva stiili ja žanriga linatoest korraga. Üleminekud nende eri suundade vahel olid kohmakad, mõjusid järsult, ei sulandunud üheks ja selle tulemusena ei jätnud film terviku muljet. Lahendus oleks, et vali üks variant ning järgi seda. Kõike korraga ei saa. Selline ebakõla tingis olukorra, kus teatud olukordi oli keeruline võtta tõsiselt või, vastupidi, näha neid kui arulagedat actionit. Nt suurepäraselt matkis võitlusstseen Rasputiniga ja selle eelmäng originaalse Kingsmani meeleolu. Sellest tulenevalt oli keeruline võtta tõsiselt karmi sõjafilmi õhkkonda stseenides kaevikutes. Ja vastupidi. Film ei olnud kogu kestuse jooksul suuremal osal ajast samal lainesagedusel.

Tegelaste kohalt nii palju, et Ralph Fiennes kangelasena toimis edukalt, ta sobib kohe sellistesse üllastesse rollidesse. Mulle meeldis ka tema suhe pojaga, kes kibeles sõtta. Poja entusiasm peegeldas autentselt tolleaegset noorte lähenemist sõtta kui millessegi kõrgemasse ning auväärsesse. Kui lahinguväljale jõuti, siis saadi alles aru, et tegu ei olnud kaugeltki millegagi mille nimel surra. Oma riigi nimel elu anda oli ülistatud, kuid reaalsus tuli peatselt oma osa nõudma. Rasputin oli, muidugi, suur tõmbenumber ja filmi üks tipphetki (iga stseen) ning kõiksugu tegijad loos olid ju toredad. Siiski, üldkokkuvõttes, ei suutnud sarja kolmas ligilähedalegi ennast vinnaga esimese filmi fenomenile. Ma juba kahtlen, et kas üldse mõni järgmine seda suudabki. Tundub, et originaalis oli tegu n-ö ühe hiti imega. Arvan, et oleksin antud filmi rohkem nautinud, kui ta oleks eraldiseisev ajalooline seiklus-action. Adekvaatne meelelahutus ta, loomulikult, oli, kuid mitte grammigi see, mida potentsiaal oleks asjaliku käsitlemise tulemusel saavutanud suutnud. 

Pühapäev, 19. detsember 2021

Raamat: Krimi eri "Miss Merkel" ja "Nullpunkt"

Tervitus!

Natuke raamatutemaailmast.

Pealkiri: Nullpunkt
Autor: Jørn Lier Horst, Thomas Enger
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Nordic noir ei ole suutnud minu silmi särama panna. Ma ei ole ka väga kindel kas ta seda kunagi üldse saavutab. Žanr naudib juba pikemat aega lugejate tähelepanu ning imetlust, kuid minule see peale ei lähe. Lood kipuvad olema üleliia masendavad, tumedates toonides, elutud ning puudutavad liialt koledaid aspekte inimhinges, nii ajusoppides kui suhetes ja käitumises. Nad ei paku mulle mingisugust rahuldust, isegi siis kui kurjam saab oma karistuse, sest teod ja psühholoogiline komponent nende taga on tavaliselt liialt traumeerivad ning üle võlli. Iga tegelane on kas depressioonis, mõne sõltuvusega kimpus, haige, ebameeldiva iseloomuga, suure hunniku pagasiga või lihtsalt paljukannatud inimene. Tihtipeale on keeruline kaasa elada, sest karakterid lihtsalt ei kõneta ega suuda sümpaatiat võita. Tervitan oma lektüüris antikangelasi ja kõiksugu tegelinskeid, kuid jälle ja jälle õnnetusehunnikutest mõnes pimedas ning külmas põhjamaas ma eriti lugema ei kipu. Antud raamat on minu silmis tüüpiline nordic noir, mille jätsin oma viieks kuuks poolepeale seisma, sest üks hetk, kui oli sünge veebruar, ma lihtsalt tundsin, et raamat mõjus mu meeleolule negatiivselt. Nüüd, suvel, jõudsin sellega lõpule, kuid kokkuvõttes väsitas mind see lugu ja kinnistas mu tõdemust, et žanr ei ole minu maitsele.

Otse loomulikult, pakub nordic noir alati esmaklassilist pinget, selle kruttimist, pöördeid ning suurepärast thrillerit. Tempo on tihtipeale väsimatu ning lehed lausa lendavad käes. See on tõsi ka seekord. Püüdes sammu hoida halastamatu sarimõrvariga, on politsei meeskond, eesotsas uurija Blixiga, ning koostöös meelelahutusajakirjanikuga, iga hetk tegutsemas, ringi jooksmas, aju ragistamas ning olles ikka ja jälle üks samm kurjategijast maas. Tapmiste keskpunktis olid kuulsused, kes kõik olid seotud ühega numbritest 1-10. Selle süsteemi lahti muukimine andis peategelastele võimaluse mõrvar peatada, kuid keeruline on tuhandetest ja tuhandetest tuntud nägudest välja sõeluda just need, kelle olemus on tihedalt seotud konkreetse ühe numbriga. Kohati tundus, et õigeid lahendusi leidsid kangelased ülemäära lihtsalt. Ma arvan, et kui väga vaja, siis suudaks iga staari mõne kindla numbriga seostada. Ma oleksin ennast vast rohkem süžeesse investeerinud, kui mul ei oleks olnud täitsa kama kaks neist kuulsustest. Žanrile omaselt, olid nad kõik üht või teismoodi ebameeldivad. Omapärase kõrvalekaldena tüüpilisest ainult politseile fookusega uuringust, kaasatakse seekord, algselt mitte tahtlikult, ajakirjanik, Emma, kelle spetsialiteet on just tuntud tegelased. Ja otse loomulikult on naise ja uurija vahel kunagine traagiline sündmus. Sellest tulenevalt siis ka tihedam side.

Kui uurija Blixi ja Emma kontakt ning suhte oli omamoodi sümbiootiline ning ma näen, et sellest võib välja areneda asjalik partnerlus, millest võib huvitav olla järgnevates sarja lisades lugeda. Ja kumbki ei lasknud minevikusündmusel kaasaegset koostööd pärssida (mis oli värskendavalt ootamatu), siis mõrvar ja tema põhjused, miks verevalamist korda saata, olid äärmiselt nigelad. Mis mind krimiteemaliste lugude juures paelub on tõsiasi, et ma saan pingsalt kaasa mõelda, kes võiks olla mõrvar ning vihjete põhjal koos tegelastega nuputada. Kulminatsiooniks on üllatus või, kui olen nutikas olnud, siis väiksem ootamatus, et kes juba üpris põhjalikult tutvutud karakter ja miks on kõige taga. Nordic noirides, mis on pigem põnevikud, ei pruugi aga seda rõõmu mul võimalik kogeda. Pahalane võib olla mingi suvaline tüüp, kes on korra või kaks raamatus varem üles astunud või polegi üldse varem kontakti olnud või on ta nii suvaline tegelane, et minu üllatusmoment on täitsa lörris. Antud loos oli tõeline kurjategija kategooriast "kes on korra või kaks raamatus varem üles astunud", aga muidu, üpris suvaline isik. Tema tegutsemise motivatsioon jäi tänu olematule tegelase ülesehitusele ning kaasatusele äärmiselt mannetuks ja tühjaks. Mulle öeldi küll põhjus, kuid sama hästi oleks võinud see olemata olla, sest seletus lihtsalt ei tabanud märki millel oleks süžees erilist kaalu enam. Mind absoluutselt ei huvitanud see.

No mis ma selle nordic noriga küll teen. Vist püüan vältida tulevikus, sest kuigi põnevikena nad on asjalikud ja pinevuse ning kärme tempo loomine kompenseerib mõneti puuduseid, on žanr mulle liiga raske. Ma ei taha lugeda tegelastest, kes on kõik millegagi hädas ning kes mõjuvad kui depressiivsete anonüümne kohtumisklubi, kelle kollektiivseks hobiks on mõrvu lahendada. Klassikalised krimkad pakuvad mulle palju enamat. Tihtipeale ka positiivsemat meelt. Kuigi, mul riiulil seisab veel paar esindajat žanrist, iseäranis, selle ühe kuulsaima autori, Jo Nesbø, üks teos, on mul vast piisavalt uudishimu, et ka need kunagi kätte võtta. Aga mitte nii pea.


---------------------------------------


Pealkiri: Miss Merkel
Autor: David Safier
Kirjastus: Tänapäev 
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3.5/5

Miss Marple on eilne päev. Tema kingadesse on astunud Merkel, Miss Merkel. Krahmasin raamatu kirjastuste jõulumüügilt kohe kui seda nägin, sest teadsin, et pean seda lugema. Ma ei ole eriline Angela Merkeli fänn päris elus, kuid tema paigutamine amatöördetektiivi kingadesse tundus äärmiselt lahe idee. Teostus andis kohati soovida ning mul läks esimesed 50 lehte tohutult vaevaliselt. Tekst nagu ei voolanud, toon oli totakas ning ikkagi ootamatult keeruline oli kujutada Angela Markelit, nii nagu teda meedia vahendusel on nähtud, absurdihumoorika krimiloo keskpunkti. Raamatusse sisse elades ja stiiliga harjudes, läks lugemine ladusamaks ja ma suutsin hakata loost rõõmu tundma. Sest, olgem ausad, raamatu tõmbenumbriks olid sealsed märkused, võrdlused ja kommentaarid päris elule endise kantsleri tegemistes.

Tegu on iroonilise, sarkastilise ja koomilise krimižanriga. Mitte nii ekstreemse kui nt Darja Dontsova, kuid on ilmselge, et mõrv on lihtsalt ajend ja pidepunkt, et Angela pensionipõlve napakatele seiklustele ja vanadele ning uutele ootamatutele suhetele fokuseerides õhulist meelelahutust pakkuda. Puudub veri, puudub räigus, puudub tõeline pinge. Aga, pole hullu, sest naise suhkruroosa nunnu suhe oma Puffeliga (abikaasa, Achim), kamraadlus südamliku ihukaitsjaga (Mike), püüdlus endale tõeliselt sõbrannat viimaks väiksest külast leida ning emmelik hool oma uue lemmiku, mops Putuni vastu, on pigem see, mis lugemiskogemuse toredaks tegi. Lisaks, särtsakas ja edasi-tagasi rääkijate vahel põrkuv tihe dialoog. Oli lehekülgi, mis sisaldasid 100% vestlust. Huumori poolelt leidus, nagu sellise tooniga lugude puhul, klišeesid, labasust ja silmi pööritama ajavaid kilde. Mida raamat edasi, seda mahlasemad ja nutikamad naljad, õnneks, teksti jõudsid. Loomulikult, sisaldasid need pidevaid võrdlusi Angela kokkupuudetega eri tipp-poliitikutega. Tihtipeale leidis naine mõnes situatsioonis või isikus ühist oma tegemistes kantslerina. Kasvõi koerale Putini nime panemine. Minu lemmikute hulka kuulusid nt pagulaste teemal enda manitsemine, et Angela ei tohiks jälle unistada, nagu 2015, kui arvas, et kõik sakslased on valmis kõik pagulased endale avasüli vastu võtma, nt inimestele teadlikult valetamine lubadusega finantskriisi ajal, et Saksa rahvale jäävad nende säästud alles, nt rohepöörde teemadel imestamine, et mainitud CO2-standardid on nii vinged, et Greta Thunberg võiks neist ainult unistada. Mainimist said Gaddaffi (kelle ihukaitsjad oli suuresti alasti), Helmut Kohl (kes püüdis tal tuumaenergia teemal nahka üle kõrvade tõmmata), Berlusconi (kelle kallisidele ja musidele Angela siiani õudusega tagasi vaatas), jpt. Minu lemmik viide oli: "Nagu George W. Bush, ainult palju intelligentsem".

Loo käigus sai palju Angela Merkeli kohta teada. Iseasi, kas see on tõsi või mitte, kuid näiteks armastas naine käia noorena alasti ujumas. Taaskord, ei tea, kas see on nii ka reaalses elu, kuid naise ja tema abikaasa suhe tundus mega muhe ja toetav -- nii vähe, kui olen kuulnud, siis pidi see päriselt siiralt hea klapp olema. See pisike nelikust perekond, koos Putini ja Mike'iga, oli üpris sümpaatne ja suhted nende vahel väljajoonistatud ja soojad. Mulle meeldis, kuidas pidev dialoog koos vaidlemiste, teravmeelitsemiste ja naljatlemistega aitas karaktereid ja nende olemusi rohkem esile tuua. Tihtipeale jäävad krimkades peategelasedki, rääkimata kõrvaltegelastest, suhteliselt ühedimensioonilisteks. Jah, kuigi suur osa raamatu pakutust, alates süžeest kuni stiilini, oli suhteliselt lapsik ja lihtsakoeline, suutis see siiski mu poolehoiu võta. Isegi kui mulle hullupööra lugu ei meeldinud. Isiklik boonus oli, et sain Saksa kultuuriruumiga taas kontakti leida, kus ma noorena palju aega veetsin (vaatasin paljuski Saksa kanaleid ja õppisin nende vahendusel saksa keele ära). Leidus ka äratundmisrõõmu nt kui Mike'i kohta öeldi, et ta ta näeb välja kui vägev viiking, kuid on tegelikult pigem väike Wickie. See pani mind muigama, sest vaatasin lapsepõlves Saksa pealt multikat "Väike Wickie" ja kohe hakkas mu peas kõlama selle tunnuslaul: "Hei, hei, Wickie, hei, Wickie, hei". Milline nostalgia! Selliseid vahvaid moment leidsin raamatust hulgi.

Mõrvalugu ise oli täitsa asjalik, kuigi natuke liiga hõlbus lahendada. Arvasin päris kiiresti ära, et kes on tapja. Nimelt, satuvad Angela ja tema gäng väikses külakeses, kus nad on end pensioniks vaikselt sisse seadnud, ühele kohaliku aadliku peole. Seesama mees leiab peatselt enda otsa ning kahtlusalusteks on hunnik naisi tema elus, kellel kõigil on motiiv, tuleb vaid leida kellel oli ka reaalne võimalus vend ära koksata. Kuna kohalik politseiesindaja on mõttetu vingats ja mõrva peetakse enesetapuks, siis ongi Angelal võimalik ennast oma uues hobis tõestada. Suuresti tähendas see seda, et naisele anti võimalus enda panna aina totakamatesse olukordadesse, et järgida koomilise krimka žanrireegleid. Nt sattus meie kangelanna seksiva paari voodi alla, kus üks pool oli eriti krapsaks ja humoorikate fantaasiatega ameeriklane. Kulminatsiooniks kutsus naine kokku kõik loo osapooled ja paljastas kõigi tegelaste luukered kapis, matkides oma iidolid Agatha Christie sulest. 

Kokkuvõttes, tore irooniline krimka koos huvitavate kesksete tegelaste valikuga. Nalja sai palju, kuid loo stiil ja kergemeelsus ei pruugi olla kõigile meelepärane.

Kolmapäev, 15. detsember 2021

Kino: PÖFF 2021 (5) "Ennekuulmatu" ja "Räägi ära"

Tervitus!

Veel mõned ülevaated PÖFFi filmidest.

Pealkiri: Ennekuulmatu
Originaalpealkiri: Unprecedented
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Jaapan
Kestus: 1h 40 min
Millal nähtud: 24.11.2021
Link: https://poff.ee/film/ennekuulmatu/
Minu hinnang: 4/5

Tundsin ennast kui pervert, kes hiilib kaasas koroonakriisist põhjustatud maailma seisaku tagajärgede all kannatavate noorte meeleheitlike püüdlustega ära elada. Lihtsalt ellu jääda ja mitte lasta lainetel pea kohal kokku lüüa. Suuresti jaapanlik vaoshoitud ja alla surutud olek, kus alati tuleb naeratada ning hoida positiivset mainet, mõjub linateoses ängistava, trööstitu ning lootusetuna. Kui inimesed sisemiselt karjuvad valust ja ahastusest, siis tahes tahtmata on seda ka väliselt tunda, olgu kest kuivõrd kontrolli all ja eeskujulik kui tahes. Intiimne ja vahetu pilk nende noorte ellu oli otsekui dokumentaalfilm, mis esitas end kui autentset ja realistlikku vaadet pandeemia pihtide vahele jäänud lõksus hingedest. Fookusesse oli suuresti võetud need, kes tegutsevad n-ö seltskonna pakkumise valdkonnas või kes olid sunnitud pöörduma oma välimuse või keha müümisesse seoses kehvade finantsiliste olukordadega. Tegu oli ilustamata ja brutaalselt ausa linateosega, mis vaatajat häiris, hirmutas, masendas ja, üllatus-üllatus, ajas kohati naerma.

Ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta käsitleti teemasid nagu koduvägivald, depressioon, vägistamine, prostitutsioon, töökius, emotsioonide äärmused, narkootikumid, vaimne tervis ja digiajastu plussid ning miinused (oledki koguaeg tööl, kas vabatahtlikult või meelega -- võimatu on ennast n-ö välja logida). Viimane mängib taustal märkimisväärset osa, vaikset ja pea nähtamatut, kuid suure mõjutajana. Nt on ühel tegelasel oma konto, kus sisu algab ja lõppeb piltidest ja videodest temast või tema poolt. Pealiskaudne ja pseudo diip, et saada laike ning jälgijaid, kelledest paljud on tõenäoliselt üksikud mehed või perverdid. Teine tegelane püüab oma firmat juhtida koduseinte vahelt ning, ülemusena, püüab adapteeruda koroonareeglite maailmas, kuid seda oma töötajate heaolu igati unustades. Ebameeldiv oli kuulata meest karjumas oma alluva peale, kes lihtsalt püüdis ellu jääda nagu kõik teised. Televisiooni ja interneti vahendusel hakkasid kajastust saama igasugused tagantjärele targad ja oportunistid, kes heites õhku inspireerivaid ning Osho-stiilis lauseid ning nägemust kriisist, said meeletu populaarsuse osaliseks. Ainult sellepärast, et jagasid elementaarset, a la, et vaimne tervis on Jaapanis unaruses olnud ja uus olukord on toonud välja selle hiiglaslikud augud. Järgmine tegelane püüdis lisa teenida n-ö koduse porno filmimise ja müügiga. Sotsiaalmeedia ja internet olid loos otsekui passiivsed tegurid, mis alateadlikult aga hirmuäratavate kanalitena inimeste kannatusi ja meeleheidet võimendasid ja, samas, peegeldasid.

Tean, et Jaapanis on hosti amet tavaline ning noored kenad poisid pakuvad seltskonda naistele ja meestele, seda nii platoonilises kui seksuaalses kontekstis. Filmi keskmes olid kaks sellist, kelle elatusallikas sai tohutu löögi, sest host baarid on ju kinni ning inimkontakt on keelatud. Groteskne ja sügavalt häiriv oli nimekiri tegevustest, mida n-ö teenusepakkuja oli kliendile loonud, et mida nad üldse võivad teha, sest suudlemine ja muu otsene puudutus on lubamatu. Nt mängis alasti host vanamehele koera. Mask ilusti ees. Need stseenid olid üpris häirivad, kuid tundusid 100% usutavad. Teine host leidis lahenduse porno näol, mida internetist leitud kaaslasega püüti avalikus pargis ja tualetis minikaamera ja mobiiliga filmida. Peab tunnistama, et kahe agara, kuid saamatu hobi pornostaaride seiklused olid terve linateose tipphetked. Nt olid mõlemal ees maskid, kätte pandi suured ja lotakad kilekindad ning kogemata kasutas mees jahutava efektiga puhastavaid salvrätte enda meheau desinfitseerimiseks. Viimane ei mõjunud hästi tema elundi erksusele. Taustal oli, lisaks, pidevalt kuulda tualeti automaatsõnumit: "Welcome to the public bathroom". Põhimõtteliselt, inimesed olid väljapääsmatutes olukordades ning võtsid ette drastilisi otsuseid nagu enese müümine või isegi enesetapp.

Raskes olukorras ei olnud mitte ainult need, kes rahaliselt ebastabiilsed, vaid ka edukatel oli muresid piisavalt. Väidetavalt tõusis lockdownide ajal koduvägivald, sest pinged olid varmad eskaleeruma, kui inimesed on stressis ja pidevalt ninapidi koos. Huvitav, kas see meeleheitel koduperenaine oli koroonahaige ning jagas viiruse peo seltskonnale edasi? Kinnitust ei tulnud, kuid viiteid sellele oli piisavalt. Kui oled õnnetu ja masenduses, siis ei huvita sind teiste heaolu ja ohutus -- soovid vaid endale leida kasvõi hetkelist leevendust. Tagajärjed võivad olla aga julmad ja mitte ainult tegijale endale.

Linateose negatiivse märkusena tooksin välja põhifookust just seksuaalsele. Kõikide tegelaste lood olid ühte või teistoodi seotud seksiga. Ühelt poolt, intrigeeriv lähenemine ja seostamine, kuid teisalt, paistis mulle, et muud nagu ei olegi. Kõik mured ja lahendused on üks ja seesama: seks. Kokkuvõttes, on tegu äärmiselt vahetu ja kõige inetumal viisil, kuid efektiivselt puudutava filmiga, mis annab otse ja ilustamata edasi noorte hävinguäärset olukorda pandeemia halastamatutes tingimustes.



--------------------------------

Pealkiri: Räägi ära
Originaalpealkiri: Tell Me
Programm: Kinoffi Põhiprogramm, Balti filmi võistlusprogramm
Riik: Eesti, Jordaania
Kestus: 1h 15 min
Millal nähtud: 24.11.2021
Link: https://poff.ee/film/rgi-ra/
Minu hinnang: 3.5/5

Oleme meedia vahendusel näinud ja kuulnud erinevaid koroonakriisi mõjude lugusid üle maailma. Kuid, kas me teame, mida üksikisikud arvavad, tunnevad, kardavad või soovivad? Kuidas kogeb ja mis mõtted on tekkinud pandeemiat esimesena kogenud hiinlasel, kultuurivaldkonna näol elatusallikast ära lõigatud itaallasel, süveneva vaesuse all kannataval brasiillasel, isolatsioonis ja meeleheitel Eesti üksikemal, inimõiguste pärast muret tundval sakslasel... Põgusalt pilku oma pähe on andnud 15 erineva riigi tavalised inimesed, kellede mõtisklused on põimitud tervikuks, mis täis äärmusikke ja drastiliselt erinevaid kogemusi, hirme, lootusi ning reaalsusi. Koguti need kokku rahvusvahelise telefoniliinide vahendusel, kuhu inimesed oma tundeid väljendasid. Visuaalse tausta ja kogu paketile aitasid lipsu peale teha 22 erinevat filmitegijat.

Mille üle tunti muret? Lapsed vanemate pärast, kes kaugel eemal tööl ning koju saamine ei olnud võimalik nii pea. Lähedased haigete pärast haiglas, keda sotsiaalse distantsi tulemusel ei tohi puudutada või isegi külastada. Migranttööliste palja taeva alla lõksu jäämise üle. Kuidas töötus ja vaesus aina enam ja enam lokkas Lõuna-Ameerika riikides. Rikkad muutusid rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Eriti kõhe oli ühe helistaja komponeeritud laul nendel teemadel. Olles sunnitud pidevasse kontakti perega, tunti stressi laste konstantsest kohalolust ja tähelepanuvajadustest (rahu saadi vaid pesukapis) ning tõsiasjast, et elati koos vägivaldse isikuga. Mida teha kui su kodukaaslane on tegelikult vaenlane? Nende intiimsete mõtete ja südamevalude kuulamine tundus nagu oleksin psühholoog ja rääkija paotab mulle oma sügavamaid mõtteid. Või nagu istuksin teisel pool telefoni ja kuulaksin, kuidas sõber ennast tühjaks räägib. Või salaja kuulsin pealt hingemuresid, mis ei olnud minu kõrvadele mõeldud. Inimestes on ilma pandeemiatagi tohutult valu ja hirme, kuid neid niimoodi kuulata puudutas mind tugevalt. Lõppkokkuvõttes, me ei olegi nii erinevad, meil ei olegi nii teistsugused mured, vaatamata sellele, et elame erinevatel maakera asupaikades ja poolustel.

Millega oldi rahul? Kas keegi üldse oli? Oli neid, kellele pandeemia andis võimaluse endaga tegeleda ning enda senisele elule tagasi vaadata. Leidus isikuid, kes olid varem taolist isolatsiooni kogenud nt sõdade ajal ning, kes lihtsalt tuttavat olukorda külma närviga võtsid. Need, kes nägid olukorras jumala märki ja kätt, et juhatada inimkond taas õigele teele või materiaalsusest hingelisele tagasi, olid ka enesega rahulolevamad ja leppisid situatsiooniga. Isikud, kellel õnnestus suuresti tagajärgesid vältida, need kes elasid rikastes riikides idüllilistes maapiirkondades, tunnistasid, et on privilegeeritud. Nad veedavad aega vaid kodus, tegelevad enda asjadega ning ülejäänud hoolitsevad nende baasvajaduste eest: viivad prügi ära, toovad kaupa koju, jne. Oli kuidagigi haavasid siluv kuulda, et mitte kõik inimesed ei olnud kuristiku äärel. Oli neid, kelle maailm ei kukkunud kokku, vaid rühiti edasi.

Kogemusi oli seinast seina, muresid oli kõiksuguseid, suhtumisi oli ohtralt. Kõlama jäid siiski suuresti negatiivse fooniga emotsioonid ning melanhoolsed või depressiivsed mõttemustrid. Läbivad teemad oli üksindus, isolatsioon, lootusetus, teadmatus tulevikus ees, unistuste hävimine, põhiõiguste piiramine ja nende mitte tagasi saamine. End ridade vahele sisse pikkis ka vandenõuteooriate uskumine ja genereerimine. Pandeemia tegi inimesed filosoofideks, sest ohtralt sai jagatud mõtisklusi ja ülestunnistusi, nt armastusest. Eriti eredalt jäi meelde üks muhe ja joviaalne Eesti mees, kes ennast olukorrast küll heidutada ei lasknud. Oleksin hea meelega kuulanud veel taolisi lõbusaid sõnumeid. Nimelt, soovitas mees mitu korda nädalas naissoost sõpradega horisontaalset tangot. Tema toon oli juba vitamiinilaksu eest. Trööstituid meeli on piisavalt, vajadus on just nende üksikute päikeseliste ajude järele.

Kogu verbaalse laadungi taustal saab visuaalselt silm aga puhata. Erinevad tegijad on pannud kokku kõikvõimalikke tõlgendusi, metafoorilisi pilte ja tegevusi, konkreetseid näiteid ja vaateid maailmast kriisi ajal. Näha sai naist aknal laulmas, äikesemängu, surnuaedu, rongisõitu pilguga aknast välja, inimest üksinda maisipõllul, tühje tänavaid, vaateid mägedele, inimkeha riide all liikumas otsekui kookonis lõksus (muide, üks kõneleja tõi paralleele olukorra ja inimkonna kookonisse minekul ja muundumisel sealt väljudes), jne. Oli segmente, mis olid pikad ja minimaalse tegevusega. Oli ka neid, nagu Eesti osa, mis oli üpris dünaamiline oma tühjuses. Tausta pildid ja videod oli suuresti monotoonsed, staatilised. Omamoodi isegi hüpnootilised ning omasid kõrvaltegelase rolli inimeste jutu kõrval. Fookus oli öeldul, pilt aitas seda vaid edasi anda.

Linateos oli omanäoline, tohutult sügav ja kunstiline. Samas, peab tunnistama, et ta oli ka kohati liiga muserdav ning unelev. Ja väsitav. Ta peegeldas suurepäraselt koroonakriisi all kannatavate inimeste hetkeseise, kuid muutus vahelduva eduga üheülbaliseks ning kuivaks. See film ei ole kõigile, kuigi räägib kõigi eest. Kellele see peale läheb, kindlasti laseb ennast üdini kaasa tirida. Need, kes soovivad midagi elavamat, neid võib film oma heietamisega uputada.

Esmaspäev, 13. detsember 2021

Kino: "West Side Story", "Igavesed" ja "Düün"

Tervitus!

Seekord kinost.

Pealkiri: West Side Story
Originaalpealkiri: West Side Story
Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Ansel Elgort, Rachel Zegler, David Alvarez, Ariana DeBose, Mike Faist, Rita Moreno
Kestus: 2h 36 min
Kinodes alates: 10.12.2021
Millal nähtud: 11.12.2021
Minu hinnang: 4.5/5

Ma naudin ja imetlen Shakespeare'i loomingut, kuid nagu on tema sulest minu lemmikud (enamasti autori komöödiad), siis on tema poolt loodud ka üks mind enim ärritav teos: "Romeo ja Julia". Olen veendunud, suuresti ilma tõestusmaterjalideta, aga siiski kindel, et tegu ei ole romantilise tekstiga, vaid pigem iroonilise ja üle võlli moraalilooga, kus õppetunniks on, et noor uisapäisa armastus on ajuvaba, kahjulik ja igati absurdne -- asi millest tuleb hoiduda. Shakespeare püüab näidendiga mõista anda, et liiga intensiivne ja ümbruse reaalsust eirav kirg ei ole kaunis, vaid inimelusid raiskav ja hävitav. Selles ei ole midagi romantilist. Öelgu ükskõik, mida keegi tahab, kuid minu sellist arusaama ei kõiguta miski! Lisaks, on mul alati probleeme n-ö insta-armastuse tõsiselt võtmisega. Esimese pilgu lõputu kiindumus ei mõju usutavalt ja loomulikult. See ei ole hingesugulusliselt sügav side, vaid pealiskaudne reaktsioon kellegi välimusele. Eriti, kui armastust tõotatakse põhimõtteliselt 24h jooksul pärast kohtumist ja paari päeva pärast ollakse valmis üksteise nimel surema. Ja paar pole õieti omavahel vestelnudki! Ehk siis, ei ole "West Side Story" keskne süžee mulle grammigi sümpaatne või poolehoidu võitev. Ma ei ole, muide, seda üheski formaadis varem näinud. Aga, oh jummel, kui hiilgavalt suurepärase filmiga on tegu!

Võrratu. Lihtsalt hiilgav film! Olgu see Tony ja Maria suhte baas nagu ta oli, kuid see oli uskumatu, kui värvikalt, elavalt, dünaamiliselt ning hinge pugevalt Spielberg muusikali suure ekraani keelde paigutas. Ta mõjus oma aja kontekstis autentselt, samas, modernselt ning värskelt. Mind siiralt vaimustasid eri kaamera nurgad, mille alt filmitud (kui vaimustavaid nurki leiti!), montaaž ning lihtsalt, kui visuaalselt sujuvalt ja paeluvalt pilt jooksis. Rääkimata siis võttepaikadest, keskkonnast, kostüümidest ning kõigest, mida silm puudutas. Soovitan seda filmi ikkagi suurel ekraanil kaeda, sest sellist vaatemängu pole ma ammu enam näinud. Laulmine, tantsud ja muusikali osa oli samuti ideaalselt lavastatud, kaasakiskuv ja pisaraid välja tõmbav. Üleüldine koreograafia oli vaimustav. Pean tunnistama, et löristasin nutta oma viimane 45 minutit filmist. Kulminatsioon ja sellele eelnev vahetu pinge oli võimsalt ja just õigeid nuppe vajutades eskaleeritud. Emotsionaalselt virutas nähtu mulle rusikaga kõhtu ja mu näomask ligunes pisaratest läbi. Stseen, kus Anita ja Maria püüavad üksteist mõista ning andestust anda/leida, oli lihtsalt super. Imeliselt näideldud ja esitatud. Filmi plussiks oli ka tempo ja vaataja tähelepanu hõivamise oskus, sest kuigi linateos oli pea 3 tundi, läks aeg kiiresti ja mu fookust hoides. Ka muusikat oli just piisavalt. Mitte liiga palju (nt nagu Webberi muusikalides), kuid just parajalt. Mitte ohtralt, et muutuda naeruväärseks või, teisalt, unustada, et tegu on muusikaliga. "America" ja "I Feel Pretty" on aegumatud klassikad.

Näitlejad oli veenvad ning panused asjalikus tasakaalus näitlemise ja laulmise/tantsimise oskusega. Enim jäid silma Riff, Bernardo ja Anita, kes kolmekesi karismaatilised ja oma tegelaskujude autentse esitamise eest kiituse teeninud. Tipp oli Anita, kelle seiklustest ja teravmeelsusteks vaataks suurima hea meelega veel ühte filmi. Naine oli seltskonnas pilkupüüdev, mitmekihiline ja mõistmist ning kaastunnet koguv. Intrigeeriv oli tõdemus, et tapa armastatu ja naine suudab andestada. Püüa naist vägistada ja ta muutub halastamatuks. Maria oli just heas balansis: särasilmselt naiivne ning sirge seljaga ja sõnakas. Tsipake nõrgemaks teiste kõrval jäi Tony kehastaja, Ansel Ergort. Ta mõjust natuke plassi ja ebausutavana. Mees oli liiga pehme olemisega, nii suhtumiselt kui välimuselt, et usuksin, et ta oli eelnevalt jõle kaak. Mulle paistis ta pigem selline rikkur, kes mälukaotusega slummi ära eksis. Lauluhääl oli tal aga igati korralik (otsige Youtube'ist music video Ansel Elgort "Thief" ja saate kaasa muiata. Ekstra tähelepanu palun minutile 22 ja 22 sekundit. Aga palun!). Õnneks oli keskse paari vahel olemas täitsa ka keemia, mis on armulugude puhul alati pluss (sest tihti seda keemiat ei ole).

Kokkuvõttes, võimas film! Kindlasti tasub ennast kolmeks tunniks kinno vinnata ja toolile naelutada.


---------------------------------------

Pealkiri: Igavesed
Originaalpealkiri: Eternals
Režissöör: Chloe Zhao
Näitlejad: Salma Hayek, Gemma Chan, Kumail Nanjiani, Richard Madden, Angelina Jolie, Kit Harington, Barry Keoghan, Brian Tyree Henry
Kestus: 2h 37 min
Kinodes alates: 05.11.2021
Millal nähtud: 12.11.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Tundub, et Marveli superkangelaste sarja tipp on ületatud ning väga järsku liiguvad järjed allamäge. Visuaalne kvaliteet on jätkuvalt märkimisväärne, nagu alati, kuid süžeeline osa on alla käinud. Tegu oli liiga pika, veniva, täis topitud ja laialivalguva lisaga juba niigi kompleksesse ja raskelt hoomatavasse sarja (need kõrvallugudena toimivad online sarjad on pildi ikka kirjuks teinud). Film suruti triiki hunnikute tegelastega, kes kõik olid sinnani tundmatud, kellega ei olnud aega vaatajal sidet luua ning kellede arengule kaasa elada. Kui seda arengut üldse oli -- mõned said selle privileegi au, kuid ka need muutused jäid muu kõrval teisejärguliseks ja ei omanud nii palju kaalu kui oleks võinud. Tegelased jäid pinnapealseteks oma olemuselt, kuigi mulle mõned väga passisid ja olid intrigeerivad (nt Druig ja Makkari -- nende suhe oli ootamatult nunnu oma põgusate fookuse põigetega).

Minu jaoks oli üle taluvuse piiri igasugu moraalitsemist, filosofeerimist ning absoluutselt kõiksugu inimeste kaasamist lihtsalt tühja värvikuse eesmärgiga. Nt Šoti ja Iiri aktsendid on ju toredad, kuid miks räägivad nendega kaks üliinimest, kes on tuhandeid aastaid vanad!? Minu pilk ei ole mõnes filmis varem kohanud aga tumma tegelast, kelle kehastaja on ise ka kõnevõimetu ja mulle väga meeldis selline lahendus. Makkari oli vaieldamatult, muidugi, vahvaim tegelane -- päikeselise naeratusega ja positiivse suhtumisega. Nii vähe kui ta tähelepanu sai. Kõige rohkem oli kahju Gemma Chanist, kes on kaunis ja võimekas, kuid kes oli keskse tegelasena mind lausa magama ajav. Tema suhe Kit Haringtoni tegelasega, mis pidi naist n-ö inimlikumaks tegema ja inimkonnaga sideme loomise funktsioonina toimima, oli lihtsalt lahja. Tegelased mõjusid tuimalt ning energia nende vahel hingetu ja loid. Kõige suurem patt filmil oli see, et ta oli ülearu ambitsiooniks, kuid tohutult igav. Ka huumor ei olnud seekord tasemel nagu Marveli filmidele omane. Kingo ei olnud naljakas (oli seda omajagu aga tema n-ö ülemteener, Karun).

Kõik ei ole aga kunagi täienisti hukas, sest oli aspekte, mis igati edukalt lahendatud ning esitatud. Igaveste "ülemused", ehk siis, kõrgeimad olevused, olid tõesti mastaapsed ja võimsalt hirmuäratavad. Lugu avardas Marveli universumi tohutult ning lõi tee kõiksugu põnevatekst tulevasteks seiklusteks maalt väljaspool. Igaveste võimete realiseerimine ja visuaalne pooli oli vinge ning võitlused olid kaasahaaravad ja lahedad. Tiitrite vaheklipid oli seekord ootamatut lõbusad ja üllatavad ning alati on tore tõdeda, et BTS oma haardeid juba ka Hollywoodi filmidesse on ajanud (üks nende laul oli taustaks, koos viitega, et nad pidid ühe tegelase linateoses üles astuma).

Kokkuvõttes, pettumus, kuid mitte üdini, ja koos lootusega, et tulevikus on sarjal ees põnevaid uusi avastusi, maailmaid ja tegelasi.


----------------------------------------

Pealkiri: Düün
Originaalpealkiri: Dune
Režissöör: Denis Villeneuve
Näitlejad: Timothée Chalamet, Oscar Isaac, Rebecca Ferguson, Zendaya, Jason Momoa, Josh Brolin, Dave Bautista, Stellan Skarsgård, Javier Bardem
Kestus: 2h 35 min
Kinodes alates: 17.09.2021
Millal nähtud: 18.09.2021
Minu hinnang: 4.5/5

Mulle tohutult meeldisid Denis Villeneuve'i filmid "Saabumine" ja "Blade Runner 2049" ning ta suutis seda jälle. "Düün" oli fenomaane! Ma ei ole veel raamatut lugenud (ootab mu riiulis), kuid varasemate ekraniseeringutega, filmi ja sarja näol, olen kokku puutunud. Kahtlemata paistab uus versioon vanade kõrval silma märkimisväärse eelarvega, mis on aidanud suurejooniselt ja võimalikult autentselt ellu tuua originaalloo mastaapsuse ja autori nägemuse. Visuaalselt on tegu fantastilise näitemänguga, kus silmad lausa õgivad nähtut sisse. Asupaigad, loodud maailmad ja kõik sinna juurde kuuluv, nagu kostüümid, olid võrratud. Vastandid, kõrbe planeet ja mägine veeplaneet, olid kihvtilt skaala eri eksreemsustesse paigutatud. Ka muusika jäi kõrva ning ei olnud klassikalises mõttes lugu saatev, vaid kasutati päris palju uusi helisid, taustahääli ja innovaatilisi vahendeid, et luua midagi sama ebamaist nagu lugu ise. Tempo oli suurepärane (kuigi mingi hetk süžee otsekui venis ja liiga palju keskenduti esmapilgul ebavajalikule -- kuna ma ei teadnud, et tegu on esimese osaga loost -- ja lõpus oli samm pärast suurt spurti lonkiv), tegelased said kõik piisavalt rambivalgust ning arengut ja eesmärgipärast kaasamaist. Näitlemine oli soliidne ning Timothée Chalamet peategelasena tõesti passis rolli nagu rusikas silmaauku.

Ainukse tõrkena tooksin esile tõsiasja, et ma ei olnud teadlik, et tegu on raamatu esimese poolega ning lugu ei saanud ettenähtud finaali. Jah, on igati arusaadav, et nii ohtralt materjali, nagu teosesse mahub, ei ole võimalik täisväärtuslikult realiseerida ning poolitamine on igati loogiline. Filmi vaatajana lõppes linateos aga kuidagi madalal noodil ja vajus longu, sest eelnevalt oli kulminatsioon juba ära olnud. Siiski, on tegu fantastilise ekraniseeringuga kultusulmekast, millele ma siiralt loodan, et nad ikka järje valmis ketravad. See oleks kriminaalne, kui lugu jäätaks õhku rippuma ja poolikuks.

Neljapäev, 9. detsember 2021

Kino: PÖFF 2021 (4) "Väike koogipood" ja "Oleg Vidovi lugu"

Tervitus!

Ja uuesti PÖFFilt!

Pealkiri: Oleg Vidovi lugu
Originaalpealkiri: Oleg: The Oleg Vidov Story
Programm: DOC@PÖFF
Riik: USA
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 21.11.2021

Mäletan oma lapsepõlvest ainult kahte Vene filmi: "Operatsioon Õ ja Šuriku seiklused" ja "Briljantkäsi". Olen neid absoluutseid pärle näinud lugematul hulgal kordi. Ma tean, kes on Juri Nikulin, kuid mul ei olnud vähimatki aimu, kes on Oleg Vidov. Küsisin emalt ja tema teadis öelda, et tegu on tolleaegse nõuka kuues seksisümboliga. Ja arvestades seda, et kinosaalis oli märkimisväärselt keskealised pluss Vene naised, siis vast, ilmselgelt, tõsi see väide on. Olgem ausad, mees oli oma parimates aastates tõesti äärmiselt nägus ja sarmikas. Natuke  moosipoisi suunda kui macho mehe poole, kuid selliseid ilueedisid on, minu tagasihoidlikul arvamusel, vähemalt silmale meeldivam vaadata, kui karvaseid ja metsikuid isendeid. Läksin suure huviga kinno, et rohkem teada saada selle, väidetava, legendi kohta, kellest mina sinnani ei olnud kuulnudki (mis ei olnud hämmastav, arvestades mu vaid põgusat kokkupuudet tolleaegse Vene filmi toodanguga). Pärast seanssi, tunduvalt targemana lahkudes, pean tunnistama, et mees elas tohutult põnevat, kuid ka stressirohket elu. Vidov ise suri aastal 2017, enne kui antud film valmis. 

Dokumentaalis tutvustati pikalt mehe lapsepõlve ning vanemate ja tädi rolli tema varases elus. Vidov sai palju reisida ning Nõukogude rauast kardina taha näha (Ida-Saksamaa, Mongoolia, Kasahstan, jne), kuna tema ema oli õpetaja ning haridusmaastikul mitte kõige väiksem mutrike. Veetis ta ka aega oma tädiga ning üleüldse, tundus, et vähemalt lapsepõlv oli nii idülliline kui tollel ajal olla sai. Need kaks naist tema elus olid tõelised eeskujud ja tugevad inimesed, keda praegugi imetleda. Mees sai oma esimesed rollid enne filmi akadeemiasse astumist ning peatselt tunti tema vastu huvi ka väljaspool Nõukogude Liitu. Nt astus ta üles Skandinaavia, Jugoslaavia ning isegi osaliselt USA produktsioonides (sel ajal ennekuulmatu nõuka näitlejale, milleks vaja oli ikka tõsist tööd ning õigete inimeste veenmisi, et need võimalused realiseeruksid). Tema ampluaa oli lai, draamast komöödiani, romantikast ajalooliste sõjafilmideni. Huvi mehe vastu ja kaasatus linateostes kasvas nii kodumaal kui väljaspool. Üks hetk laiendas ta enda repertuaari lisaks režissööri rolliga. Elumuutvaks või isegi purustavaks sündmuseks sai kohtumine Brežnevi tütre parima sõbrannaga, kellega abielluti ja saadi poeg. Naisele ei sobinud mehe elustiil, näitleja väike prestiiž ning teenimisvõimalused. Algas süüdistamine, isoleerimine ja hävitamine kõige kõrgema tasandi käsul. Rollid kuivasid kokku ja algas terror. Olles surutud nurka lõksu, haaras mees kõige lähimast õlekõrrest ja abiellus Jugoslaavia kodanikuga. Tegu oli tehnilise otsusega, tunded ei olnud esikohal. Peatselt aitas üks tuttav Vidovi edasi Austriasse (filmis esitatud läbiva pingelise ja kaasahaarava rekonstruktsiooniga ning õnnestudes uskumatult võimsa õnnetähe all) ning sealt jõudis mees lõpuks USAsse, kus abiellus oma kolmanda naisega, Joan Borsteniga. Naisega, kes oli ka PÖFFil ja seansil kohal külalisena.

Eks inimeste tagakiusamine ei olnud Nõukogude Liidu puhul midagi enneolematut, pigem tavaline, ning kuulsus oli seal alati kahe teraga mõõk. Siiski, tekkis mul huvi, et mis ikkagi juhtus Vidovi ja tema esimese naise vahel. Mis sundis viimast nii drastiliselt muutuma oma suhtumist ja soovima mehe halastamatut maha materdamist. Filmis suunati süü puhtalt naise ja tema ahnuse ning eliitsuse kaela. Tavaliselt, kui miski on liiga must ja teine valge, siis muutun skeptiliseks. Lugedes natuke näitleja elust väljaspool dokumentaali tuli välja, et, väidetavalt, oli mehel suhe teise naisega ning see oli omal ajal suur skandaal. Kes tegelikult täienisti teab, kuidas reaalsuses konflikt lahti rullus ja kumma poole paarist ajendil -- tavaliselt tantsitakse tangot kahekesi -- kuid eks ta üks sigrimigri oli. Kohati tundus, et Vidovi kujutleti liiga laitmatu, õilsa, korraliku ning üdini kannatajana. Mis ta kindlasti teatud kraadini oli, kuid tundsin, et narratiiv oli tsipa kaldu. Aga, kes ikka teab, ehk oligi mees puhas poiss ning maailm lihtsalt tema vastu. Nõukogude Liiduga, kahjuks, ega paljut vaja ei olnudki, et musta nimekirja sattuda.

Mis mind dokumentaalis kõige enam üllatas ja köitis oli teada saamine, et Vidov, koos viimase naisega, ostis 90ndate alguses ära Sojuzmultfilmi loomingu levitamisõigused. Need ikoonilised teosed oli hävimise äärel. Koos taastati need, kohandati uudsetesse formaatidesse ning viidi üle maailma, et kõik saaksid suurepäraseid multfilme nautida. Loomulikult, hakkas varsti taas tagakiusamine ja laim Venemaa poolt, kes ei tahtnud kuidagi tunnistada, et õigused kuuluid reeturist Vidovile, mitte loojariigile. Kohus mõistis mehe igatpidi omanikuks ja õigeks, kuid peatselt müüdi looming ühele oligarhile maha. Arvestades, kuidas mees pidi juba poole elu tagakiusamist kannatama, siis on igati arusaadav, et taaskord piinafookuses olla ei olnud midagi, mida Vidov oleks kannatamatult soovinud. Ja fakt on, et see pidev surve ja kisu ei oleks lakanud kuni multfilmid olid taas mõne "õige" venelase rüpes. Minu lugupidamine ja kiitus paarile, aga loomingu päästmise eest. Siiani vaatan lapsepõlve tagasi ja mõtlen kui imelised need multikad omal ajal olid -- ja siiani tegelikult on. Need on unustamatud ja Nõukogude Venemaa -- ei kogu Vene ajaloo -- animatsiooni kunsti absoluutne tipp ja meistriklass. 

Joan Borsen oli agaralt valmis vastama publiku küsimustele ning oli avatud ja meeldiv. Kahjuks, on Eesti publikuga juba nii, et kas ei julgeta või ei taheta olla tähelepanu keskpunktis, et küsida küsimusi ja arutleda. Isegi suuresti Vene vaatajaskond oli ootamatult tagasihoidlik. Küsimusi esitati, kuid natuke kahju, et võimalust rohkem teada saada ei kasutatud täies ulatuses ära. Dokumentaal ise oli aga kaashaarav, Eesti vaatajale ühise ajalooga seoses vaevatut kontakti võimaldav, lihtne (kohati liialt lihtsakoeline) ning minu jaoks avas see Nõukogude kino täiesti tundmatu külje, millest oleks huvitav rohkemgi teada saada.


------------------------------------

Pealkiri: Väike koogipood
Originaalpealkiri: Hab
Programm:
 Fookuses Ungari
Riik: Ungari
Kestus: 1h 30 min
Millal nähtud: 20.11.2021
Link: https://poff.ee/film/vike-koogipood/
Minu hinnang: 4/5

Sellest ajast peale, kui Hollywood enam muhedaid ja piinlikult suhkruseid romantilisi komöödiaid, a la Meg Ryani ajastust, suurel hulgal ei valmista, on täitmata ühe strateegilise kontingendi, nostalgia pilves hõljuva ja žanri vastu januneva, sihtgrupi vajadused. Midagi nagu toodetakse, kuid need väljalasked kipuvad olema üleliia imalad ja/või traagilised. Õige naistekas paneb õhkama, itsitama, võib-olla kisub välja mõne pisara ning, üldiselt, tekitab mõnusalt sooja ja õhulise tunde. Antud film oli klassika killast ja passis ideaalselt 90ndate ja varajaste 2000ndate parimate pakkumiste kõrvale. See ei olnud midagi erakordset või ainulaadset, kuid täitis ideaalselt seda musta tühja auku, mida ei ole ükski romantiline linateos minus juba aastaid katta suutnud. Tegu oli käesoleva PÖFFi minu kõige positiivsema ja meeleolukama filmikogemusega. Alati ei pea kellegi kannatusi või tõsised probleeme jälgima. Mõnikord on vaja tüüpilist heatujulinateost, mis ei pea ilmtingimata olemas n-ö väärtfilm, et tunda, et oled igati asjalikult veetnud 1,5 tundi oma elust.

Lugu keerles ümber Dora, naise, kes oma välisega meenutas mulle natuke kuulsat pin up stiili kombinatsioonis 50ndate USA koduperenaiste olemusega. Kaunis naine, välimuses magusalt suurepärases tasakaalus seksika ning romantilisega. Olles oma armastatu poolt teise naise pärast hüljatud, otsustab Dora oma kurbuse suunata oma koogipoodi ja küpsetamisse. Iga toote nimi on üks pool kuulsatest luhtaläinud armupaaridest. Alati tuleb koogidpaarid osta koos. Poekesel, aga ei lähe hästi ning ainuke viis kuidas vajalik vunk sisse saada, et edasi rühkida ja oma emotsionaalsete probleemide eest põgeneda, on võtta osa valitsuse programmist, mis tagab ettevõtjatele finantstuge. Konks on selles, et osa saavad võtta vaid perefirmad. Ja nii lihtsalt saabki Dorast pereema, kellel bad boy välimuse ja suhtumisega hambaarstist mees ja priimusest ning näitleja kirega varateismelisest poeg. Loomulikult, on kumbki suvalised tuttavad (sõbranna mehe sõber ja naabripoiss), kelle naine oma plaani kaasa tiris ning koos asutakse teekonnale koos kolme teise perega, et endale kindlustada kopsakas rahaline abi. Muidugi, ei kulge kõik üldsegi mitte sujuvalt ning plaan saab kaikaid kodaratesse hulgi. Nt on üheks teiseks võistlevaks paariks Dora eks ja tolle uus naine. Rääkimata siis sellest, et külgetõmbesädeke naise võlts-mehega tundub aina paisuvat ja paisuvat. Lõpp on teada ja igati iseenesest mõistetav, kuid see etteaimatav teadmine ei teinud filmi karvavõrdki vähem nauditavamaks.

Märkimisväärne oli loo stiil, õhkkond ja visuaalne mulje. Sel oli tuntav retro hõng ning tuletas meelde 50ndate Hollywoodi filmide välist olemust. Iseäranis just Dora riietuse, soengute ja üldise värvigammaga. Tegevus ei toimunud Budapestis, seega võrratut linna oma erilise atmosfääriga, mis retrolist muljet oleks toonitanud, oli ekraanil näha kasinalt. Eraldatud mõisahoone taoline sihtkoht neljale perekonnale enda tõestamiseks, et kes on endale riigi toe ära teeninud, oli ka piisavalt isikupärane, et tagada logu loole spetsiifiline visuaalne keel, mida oli silmale meeldiv ja meeldejääv vaadata. Kõik, mis võib valesti minna, seda, muidugi, teeb ning huumorist sellel perede võistlusel puudust ei tulnud. Killud oli kohati väga head, õiged asjad õigel ajal, ning, kohati natuke alla lati. Mitte labased või arusaamatud, kuid nõrgad. Naerda sai aga, õnneks, piisavalt kogu filmi vältel ja tegelaste omapärasused või prohmakad hoolitsesid selle eest, et vaatajal igav ei hakkaks. Konstantset koomikat pakkus öko paar ja nende lapsed ning mahlane dialoog ja ootamatud olukorrad. Kui Doralt uuriti, et kuidas saab tal olla 11. aastane poeg, kui veidi aega tagasi eksiga suhtes last veel ei eksisteerinud, siis ei peljanud poiss teatada, et on lapsendatud ja Kosovo jääb alati ta südamesse. See oli tõesti koomiline. Või siis, kui peret salaja filmiti, kui nad tülis vaidlesid, ja nad oma imidži päästmiseks videole uue teksti peale dubleerisid, a la, "kuu on nagu virsik", selle asemel, et üksteisele etteheiteid suust välja valada. Taaskord, ma mitte ei itsitanud, vaid siiralt naersin. Huumor ei olnud midagi ainulaadset või eriti peent, kuid omas mahlas ja kontekstis mõjust ta äärmiselt mõnusalt ja vaimukalt.

Romantiline pool oli klišee, kuid see vana hea kulunud ja armastatud miljon korda nähtud-kogetud tüüpiline, millega mitte kunagi mööda ei pane. Särtsakas, haavata saanud kaunitar ja sarmantsest lurjusest nägus mees, kelledel mõlemalt on soe ja pehme süda, on algselt vaenlased, siis sõbrad ja siis midagi enamat. Selline hooletult seksikas paar. Tavaline, kuid efektiivne. Eriti kui tegelased on sümpaatsed ja neile on hõlbus kaasa elada. Natuke tekitas ärritust Dora eksi käitumine ja tolle naise lõplik otsus, kuid alati ei pea paha olema 100% halvas rollis ja hea üdini meeldiv. Ning reaalsuses ei tee inimesed alati ratsionaalseid ja õiglaseid otsuseid, mõnikord lähtutakse emotsioonidest ja hetketunnetest. Üllataval kombel ei tundnud ma ka, et keskne paar oleks üleliia imal või võlts. Kogu kompott erinevatest aspektidest, milledest linateose üles oli ehitatud, lõid koostöös vaatajas muheda ja lõbusa fiilingu, mis jäi kestma ka pärast seansi lõppu.

Moraal sellest kinoskäigust. PÖFF, ära pelga publikuni tuua roosakarva ja lendlevaid naistekaid. Neile on publikut ja piisavalt janu. 

Teisipäev, 30. november 2021

Raamat: Inglise keelsete eri "Fitzwilliam Darcy, Rock Star", "A Murder in Time" ja "The Wrong Side of Right"

Tervitus!

Seekord natuke inglise keelset kirjandust.

Pealkiri: Fitzwilliam Darcy, Rock Star
Autor: Heather Lynn Rigaud
Kirjastus: Sourcebooks Landmark
Ilmumisaasta: 2011
Minu hinnang: 1.5/5

Tuli tuju millegi Jane Austenliku vastu, kuid originaali enda järgi ei himutanud. Olin kunagi ammu, kui mul eriti suur autori fänniperiood oli, oma 8-9 aastat tagasi, ostnud tema teosest inspireeritud raamatu, mis pani "Uhkuse ja eelarvamuse" süžee tänapäeva rokimaailma. Millegipärast ei võtnud ma seda kunagi kätte. Ju siis möödus vasikavaimustuse etapp liialt kiiresti. Nüüd aga tundus igati asjakohane see tolmu koguma jäänud veider rokipeeru "Viiskümmend halli varjundit" uuesti ette võtta. Kas ma kahetsen seda? Jah! Kahjuks, oleksin vist pidanud selle ikka läbi lugema siis kui noorem olin ja Jane Austenist pöördes, sest kas on autor minu jaoks oma erilisuse kaotanud tema pideva igal pool leierdamise pärast või lihtsalt oli rokkstaar Fitzwilliam Darcy liiga lääge, läila ja labane. Ma pigem panustan viimasele. Kuidas ma ikka piinlesin, et see 432 lk läbi sumbata!

Meie kolm karvase palja ülakehaga (jah, Darcy oli tihti ilma igasuguse ülemise hilbuta) kuuma muusikut, Darcy, Charles ja Richard (ma eeldan, et šnitti saanud originaalis Darcy sugulasest, kolonel Fitzwilliamist) hullutasid maailma oma Bon Joviliku bändiga Slurry. See oli nii piinlik! Meie kolm vöö-seeliku-asemel uustulnukatest kaunitari Elizabeth, Jane ja Charlotte said once-in-a-lifetime võimaluse olla tuuril soojendusartist neile kolmele väidetavale jumalale. Otse loomulikult oli tüdrukute bändi nimi Long Borne Suffering (loe: kauakestvad piinad). Just sellist emotsiooni tundsin ka ise seda raamatut lugedes! Kaks bändi pannakse kohe paari ja, kes pikemate juhtmetega, kes lühemate juhtmetega, kulmineerub kogu lugu kolmikpulmaga. Olin selleks hetkeks teisejärgulisest piinlikkusest ahastuses. Õnneks oli veel vaid paar lehte lõpuni läbi rabeleda. Siiani on vist päris selge, et minu poolehoidu see raamat ei leidnud ning see ei tundunud väga teose enda süü olevat. Jah, süžee elas suuresti originaali seljas ja ilma selleta oleks see üks hale seks siin, seks seal, seks iga nurga peal naistekas. Samas, ka sellistel lugudel on oma lugejaskond ning need lood võivad mõnikord õiges ajas, õiges kohas ja õiges emotsioonis päris toredad ajuvabad meelelahutused olla. Lihtsalt, ma ei olnud sellest õiges kohas, õiges ajas ja õiges emotsiooonis...

Ma ei kannata idiootsust. Vähemalt suurtes kogustes mitte. Ja, ma ei kannata kližeesid. Meeletutes kogustes igatahes mitte. Lugu oli täis sellist teismelikku tujutsemist ja loogikat ning ohtralt stampe. A la, kuna Charles ei tahtnud Jane'iga endale delikaatsel teemal telefonitsi rääkida, siis arvas naine kohe, et ju siis tahetakse teda maha jätta ning mossitades hoidis meest lihtsalt lambist endast eemal. Kohe kindlasti on õige vastus mehele, kes tunnistab, et armastab sind ja kellega on just kuum-kuum öö veedetud, vastuseks põgenemine ja, et "ma ei ole armastuseks valmis". Põhimõtteliselt järgmine päev aga avastatakse, et ikkagi vastatakse neile tunnetele sama palavalt. Nagu mõned hormoonide küüsis teismelised. Ma armastan sind, ma ei armasta sind, ma armastan sind, ma ikka ei armasta sind. Ning, otse loomulikult, arvas paadunud naistemees, Richard, et on niivõrd lootusetu ja parandamatu, et parim variant on Charlotte endast julmalt eemale tõugata, selle asemel, et maha pidada üks südamest tulev vestlus. Üleüldse oli liiga palju probleeme ja möödarääkimisi, milled oleks võinud lahendada kenade dialoogidega tegelaste vahel. Aga see ei ole ju huvitav ja raamat oleks 432 lk asemel 100 lk. Oeh, seda melodraamat, tujutsemist ja ängi, mis kõik oli nii ebavajalik, kui vaid tegelased oleks käitunud nagu täiskasvanud.

Seksi oli ka liiga palju. Mida on, muidugi, eeldada kui loos on kolm kiimas paari, kuid mingi hetk lihtsalt jätsin need stseenid vahele -- tüütu ja emotsioonitu oli. Oma 50 lk olid voodistseenid (kuigi voodisse jõuti harva). Mida ei olnud seekord üleliia, oli aga Bennetite pere. Nii tore oli mitte lugeda nende kahtlemata kaasajaga kokkusobivaks tehtavast hüsteerikust emast ja tuimast isast. Ka nooremad õed ei saanud väga rambivalgust, kui üldse. See eest oli täiega kohal Wickham, kellest oli tehtud järjekordne jätis, nüüd aga tänapäeva kastmes. Ootasin nutikamat kättemaksu tema poolt kui Elizabethi kotti narkootikumide lipsamine. Igatahes, ega ma väga seda lugu rohkem lahata ei tahagi. Ma olen kindel, et leidub neid kellele see passib, kuid mina ei olnud seekord õige sihtgrupp. Raamat kohe üldse mulle ei meeldinud, kuigi kontseptsioon iseenesest oli ju okei. Siiski, jube igav oli seda lugeda ning pidin vaeva nägema, et üldse lõpuni jõuda. No ei klappinud loetu minuga seekord. Kohe üldse!

----------------------------

Pealkiri: A Murder in Time
Autor: Julie McElwain
Kirjastus: Pegasus Books
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 2.5/5

Käisin paar aastat tagasi Bostonis ning pärast kohustuslikku raamatupoe külastust, mida igal reisil teen, lahkusin Barnes and Noble’ist just, muuhulgas, selle teosega. Ma isegi ei mäleta, miks ma just antud raamatu valisin, kuid ju vist oli põhjus "Võõramaalase" sarjaga seoses, mis tollal oli pop ja mida lugu meenutas. Lugemiseks kätte võtsin selle alles nüüd, kui avastasin väljakutses erinevate ajaperioodide teema. Tundus asjalik lisa sinna kategooriasse. Õnneks, ei tekkinud alust seda valikut kahetseda, kuigi tulem oli tunduvalt lahjam ning värvitum kui "Võõramaalane". Loomulikult, on lood ka sisult erinevad, kuigi mõlemad hõlmavad naise rändamist ajas tagasi ning on esimesed osad pikemast sarjast. Kui viimane keskendub ajaloosündmustele ja romantikale, siis antud raamat fokuseerib peategelase väljajoonistamisele ning krimimüsteeriumile. Lugu minust, siiski, erilist vaimustust välja pigistada ei suutnud, kuid, lõppkokkuvõttes, oli tegu keskpärase lugemisega, mis tõi välja huvitavaid detaile ja potentsiaali ning, teisalt, omas faktoreid, mis teosele just teenet ei teinud, vaid mõjusid rõhuvate raskustena õlgadel. Teoses leidus adekvaatne balanss kasinast ja asjalikkusest.

Üheks selleks pressivaks miinuseks oli, kahetsusväärselt, peategelane ise. Kendra oli väidetavalt oma geeniustest vanemate n-ö geneetiline eksperiment, kes astus ülikooli 14. aastaselt, rääkis mitmeid keeli, omas võimast IQd ja pidi olema targemast targem. Kuna ta otsustas aga tööle minna kriminaal profileerijana ja see ei pidavat olema vanemate silmis vastav tema võimetele, olid nood naisest lahti öelnud. Vahetult enne ajahüpet elas ta läbi traagilise varitsusoperatsiooni, kus surid tema kaaslased, ning jäi koomasse mitmeks kuuks. Hea, et üldse ellu jäi. Ja pärast kättemaksuplaani luhtumist avastab Kendra ennast äkitselt aastas 1815. Arvestades sellist dramaatilist ja traumaatilist tausta, võiks eeldada, et naise sisemaailm on sügav, vilgas, ängistav ning koloriidne. Tegelikkuses tekkis mul aga tunne, et ma loen tavalise oma ala spetsialisti mõtteid ning tegutsemist ning ma ei suutnud tuvastada temas mitte midagi, mis oleks naise teinud eriliseks, geniaalseks või isagi kuidagigi adekvaatselt reageerijaks olukorrale, kus ta ennast leidis. Ta tundus nagu iga teine natuke ebaviisakas, liiga enesekindel ja pahur noor valesti mõistetud chick, kes ei suuda usutuavalt ennast emotsionaalselt ja füüsiliselt väljendada kui keegi, kes on ajas tagasi hüpanud. Kendra jaoks oli olukord peaaegu nagu business as usual. Tal puudus igasugune alahoiuinstinkt või soov ennast keskkonda natukegi sisse sulanduda – ta jätkas olemast 21. sajandi modernne naine. Ja arvestades, et ta pidavat olema tark tüdruk, siis see oleks pidanud, loogiliselt võttes, äärmiselt vale samm olema. Aga noh, teda peeti ekstsentriliseks, ehk siis, ameeriklaseks, ning keegi ei esitanud kaugeltki piisavalt õigeid küsimusi naise teadmiste ja käitumise kohta. Mis oli igat pidi skandaalne. Kogu kompott ei mõjunud loogiliselt, orgaaniliselt või veidigi realistlikult. Kendra oli üllatavalt ebasümpaatne peategelane. Ka tema mõrvalahenduse oskused ei olnud tegelikult midagi hämmastavat, oleksin ise suutnud nende järelduste ja põhjendusteni jõuda, ainuüksi talupojamõistust ning mõrvamüsteeriumide lugemise kogemust kasutades. Natuke mannetu.

Kuna tegu on sarja esimese väljalasega, siis fokuseeriti tugevalt Kendra, kui peategelase, välja joonistamisele ning teised tegelased suuresti tähelepanu ei pälvinud ning jäid, tänu sellele, liiati ühedimensioonilisteks. Armuorbiidile pandud Alec, oli tüüpiline tõsine ja nägus aristokraat, kes Kendrat koguaeg kahtlustas ja kulm kipras põrnitses (ja kellega naisel oli null keemiat), hertsog oli ülearu progressiivne, heatahtlik ning toetav, et see mõjus võltsilt, Rebecca oli tüüpiline omas ajas vangis krapsaks nais aadel ning ka teised tegelased olid pigem karikatuurid, kui nüansirikkad kaaslased peategelasel loo põnevamaks võõpamisel. Teenijatüdruk, Rose oli, muide päris nunnu ja minu sümpaatiat võitev ning temaga seotu üpris julge valik. Aga vast on see andestatav kuna tegu ju ikkagi esimese looga ning tulevikus on, loodetavasti, aega sügavaamalt teiste karakterite hingeellu sukelduda. Lisaks nigelale tegelaskonnale, oli ka mõrvalugu kuidagi veniv ning lihtsakoeline. Puänt ei olnud piisavalt rabav, kahtlusalused olid kui suvalised vennad valitud, et oleks kedagi küsitleda, palju oli mõttetut n-ö vale puu all klähvimist, pahalane oli igav valik (lootsin, et oleks olnud keegi põhilistemate tegelaste hulgast, et avalikustamisel oleks olnud kaalu ja šokki) ja raamatu pikkus ei õigustanud kuidagi selle sisukuse taset. Samuti, kõlas kõik raamatus liialt tänapäevaselt, kaasa arvatud, dialoog ning sõnavara. See häiris, sest ei andnud edasi autentset keskkonda.

Vaatamata minu vingumisele, ma tegelikult omajagu nautisin selle raamatu lugemist. Leheküljed lausa lendasid ning tegelikult oli kooslus süžeest, selle kulgemine ja krimiliin isegi üpris kaasahaaravad. Objektiivselt, leidus hulgi mille üle kaevelda. Subjektiivselt, ma täitsa hea meelega võtsin raamatu igal õhtul kätte. Mõnikord on keeruline seletada, miks midagi kesist reaalsuses hoopis peale läheb. Mulle ootamatult meeldis ka järsk ja avatud lõpp. See tekitas küsimusi ja märkimisväärset huvi teada saada, et mis siis edasi?!


------------------------------------

Pealkiri: The Wrong Side of Right
Autor: Jenn Marie Thorne
Kirjastus: Speak
Ilmumisaasta: 2015
Minu hinnang: 2.5/5

Idealistlikud noortekad on vahelduseks alati teretulnud ning tekitavad lugemisel tihti sellise õhulise ja roosakarva tunde. Kõigel peab olema aga tasakaal usutava ja realistliku ning naeruväärse ja lapsiku vahel. Antud lugu ei suutnud mind vajalikus mahus veenda, et saaksin vaevatult raamatust head meelt tunda.

Kas tõesti peategelane, Kate, arvas, et ühe õhtusöögiga muudab ta oma USA presidendiks pürgiva vabariiklasest isa kampaania põhisõnumeid? Ärge ajage naerma. Nii naiivne ei tohiks tüdruk küll olla, iseäranis lähtudes selles, mida ta sinnani oli kogenud. Mis ei olnud just soe, pehme ja nunnu. Otse vastupidi, kahe kandidaadi ja ideoloogia, demokraatide ja vabariiklaste, võitlust oli brutaalne, alatu ning karm. Kindlasti veel hullem kui raamat seda illustreeris. Kõiki ja kõike kasutati paremate reitingute nimel ära ja iga väiksemgi samm võis tõlgenduda millekski mainele kahjulikuks. Aga see ei takistanud Kate'i arvamast, et viies oma isa oma parima sõbranna latiinodest illegaalsete immigrantide perega kokku õhtust sööma, paneb mehe silmad särama ja too hakkab hoopis immigratsiooni pooldama. Ja siis tüdruk veel solvus, et isa ei hakanudki oma retoorikat muutma. Teemast sai üks põhikonflikt süžees. Kuna selle baas oli ebaloogiline, ebarealistlik ja lihtsalt nõrk, siis sai kahju kogu ülejäänud lugu. Olgu su arvamus selles küsimuses üks või teine või hoopis midagi vahepealset, siis kas keegi kujutab ette, et nt Trump avastab salajase tütre, kes viib ta latiino perega õhtusöögile ja siis mees otsustab, et ei olegi vaja enam piirile seina ehitada? Ja on valmis poole oma valijaskonnast kaotama? Ei ole väga tõenäoline stsenaarium vist. Isegi kui Kate'i isa päris Trumpi mõõtu välja ei andnud ja oli olemuselt tasakaalukam ning leebem. On traditsionaalselt mõned väärtused ja teemakäsitlused, mis käivad kummagi poolega USA parteidest käsikäes ja ei ole kübegi usutav, et neid märkimisväärselt ühest suunast teise kallutataks.

Vaatamata mainitud süžee ühe peamise konfliktiallika mannetusele ning lapsikusele, oli lugu tegelikult omamoodi mõnusalt kahe jalaga maas. Eriti mis puudutab aspekti, kus prominentne poliitikute perekond avastab, et meespool on naist petnud ja sellest sündis tütar, kes nüüd teismeline. Oli asjakohane näha, et see fakt oli mure ja stressikoht emotsionaalselt kõigile osapooltele ning Kate'i ei võetud vastu avasüli ja kiidulauluga. Nii uus kasuema ja kasuõde-vend maadlesid uue reaalsusega omal viisil. Kuigi kõik püüdsid käituda viisakalt, hoolivalt ja võimalikult normaalselt, oli õhus ebamugavust ja pinget, kus rohkem, kus vähem. Selline inimlik reaktsioon tegelaste poolt ja kohati hea, kohati halb käitumine mõjus autentsena. Ka Kate ise oli kohmakas, ebakindel ja endasse tõmbunud. Võiks ju olla super teadmine, et su isa on kuulus ja rikas poliitik, kes ei salga sind otsekohe maha ja kaasab sind enda ellu (olgu ükskõik kui ebasiiral põhjusel või mitte), kuid reaalsuses sellist muutust kogeda võib olla keeruline. Mis mind natuke häiris oli see, et ma ei tundud kuni lõpuni välja, et isa tütrest niivõrd huvitatud on, kui oleks võinud sel kulminatsiooni hetkel olla, kuid, samas, totakas oleks arvata, et kiindumus tekib üleöö ja kohe ollakse kalli-kalli issi-lapsuke. Kate'i suhe oma kasuema ja kasuõe-venna vahel oli ehe ja toetav. Isa jäi mulle siiski tüdrukuga korrelatsioonis võõraks ja eemalolevaks.

Otse loomulikult tekib Kate'il romanss aktiivse presidendi metsiku ja igavleva poja, Andyga. See liin aga ei olnud süžee põhifookus, vaid pigem kõrvalteema. Surusin siin ühe silma kinni ja lasin end sellel klišeedest pungil suhtel kaasa lennelda lasta. Romantikat on vaja! Kokkuvõttes oli tegu keskpärase noortekaga, milles mitmed aspektid õnnestusid hästi või adekvaatselt, aga teised jälle põrusid täiega. Ma ei saa üle ja ümber peategelaste sinisilmsusest seoses isa kampaania sõnumitega. Tõesti, tüdruk, lõpeta unistamine maailma rahust või sellest, et on võimalik, et me kõik tantsime koos käest kinni trall-lal-laa. Ma olen liiga pessimist selliseks mõttemustriks. Poliitika on kõike muud kui idealistlik.

Esmaspäev, 29. november 2021

Kino: PÖFF 2021- "Perpetuity" / "Igavesti igaveses"(Ungari)

 Tere!

Ja veel mõtteid PÖFFi filmidest. PÖFFil oli seekord fookus Ungari kinol ja filmidel. Mina isiklikult nägin ära kaks Ungari filmi. Siin on ülevaade ühest nendest Ungari filmidest - "Igavesti igaveses". 

Stseen filmist: Tamás Polgár (Janos)
ja Mercédesz Érsek-Obádovics (Edit)
Foto PÖFFI kodulehel
Pealkiri: "Igavesti igaveses"
Originaalpealkiri: "Mindörökke", "Perpetuity"
PÖFFI Programm: Fookuses Ungari, Põhivõistlusprogramm
Produtsent: Ferenc Pusztai
Režissöör: György Pálfi
Stsenaarium: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz
Kestus: 1 tund ja 17 minutit
Esilinastus: 18.11.2021
Millal nähtud: 20.11.2021
Minu hinnang: 3/5





"Igavesti igaveses" on üks kummaline ja kummituslik linateos, mille peamiseks teemas on sõda, inimsuhted sõjas ja oma tee leidmine verdtarretavalt painavas maailmas.

Kuskil käib sõda. Me ei saa kunagi teada, kes sõdivad ja miks sõdivad ja see polegi antud filmi puhul oluline. Me näeme ainult sõja haigeid apokalüptilisi tulemusi. 

Lugu räägib sõdur Janos Ocsenįse elust. Ta saabub haavatuna sõjaväehaiglasse. Õigemini küll on seda haiglaks palju nimetada, sest kõik on masendavalt must ja räpane, jooksvat vett ei ole, neid tuuakse kanistritega, pesemisvõimalused on olematud, arstid ja õed teevad vähegi, mis võimalik, et haigeid aidata. Ja keset kõike seda koledust on Janos nagu positiivne päikesekiir. Ta aitab kõiki, tassib jalgrattal  allakukkunud lennuki õnnetuspaigalt keset surnut inimeste merd haiglasse elavatele inimvaredele süüa, tassib vett ja gaasiballoone, koristab, aitab haigete tõstmisega. Ta hoolitseb kõikide eest.


Stseen filmist. Foto PÖFFi kodulehelt

Peale selle piirab inimeste liikumist ka ringiluurav snaiper, kes lihtsalt suvaliselt laseb maha külaelanikke, valimata, kas tegemist on naise või mehe või isegi lapsega. Tundub, et ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks igavusest. Iga natukese aja tagant laseb snaiper kellegi maha.

Keset seda õudust leiab aset ka Janosi suhe haiglas töötava Editiga. Vähemalt seks ja intiimsus on nendele lohutuseks.

Janos tutvub oma reididel toidu leidmiseks Pauliga, kes peab kodus naist, Margitit. Margit on sõna otseses mõttes arengupeetusega või sõjas nii suure šoki saanud, et ei oska enam muud teha kui ümiseda ja üheks tema lemmiktegevuseks on vintpüssi suhuvõtmine. Janosele hakkab Margit meeldima ja ta hoolitseb tema eest, proovib teda kõndima õpetada ja tema lihaseid toonusesse saada, et neiu oleks ise võimeline liikuma. Paul ei mõista Janosi ja Margiti suhet ja asi lõppeb katastroofiliselt.

Stseen filmist
Foto PÖFFI kodulehelt
Filmi lõpp põhjustas mulle kõige suurema šoki. Ta ei andnud vastuseid kõikidele küsimustele, küll aga tõi teatud selguse Janosi tegudele. Filmi mõte ongi panna vaatajat mõtlema sellele, et kuidas sõda, veel eriti pikaajaline sõda paneb inimesi käituma ja miks.  Ta sunnib mõtlema sellele, milliseks sõda inimesed muudab, millised on nende süümepiinad, moraal, ellujäämisinstinkt. 

Kokkuvõtvalt, hästi filmitud ja lavastatud ja heade näitlejatöödega film, mis paneb mõtlema ka päevi pärast filmi nägemist.  Samas, pean ausalt ka tunnistama, et ehkki mõtlemisainet film pakkus, siis minu jaoks oli ta natuke liiga masendav. Mulle draamad meeldivad, ka väga tõsiseid teemasid puudutavad draamad, aga "Igavesti igaveses" oli minu jaoks liiga rusuv. Ta ei olnud päris minu maitsele lihtsalt. 





Filmi kohta leiab lisainfot SIIT
Kenasid filmielamusi!