pühapäev, 26. september 2021

Raamat: Krimi eri "Salapärane juhtum Stylesis" ja "Härra Gallet' surm"

Tervitus!

Jälle kaks detektiivilugu.

Pealkiri: Saladuslik juhtum Stylesis
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülestunnistus: ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Agatha Christie raamatut. Aga, ma olen näinud Hercule Poiroti ja Miss Marple'i ekraniseeringuid sadu kordi. Ja see, mis neist on vastu kajanud, passib mulle tohutult. Minu esimeseks autori teoseks, mida paberil kätte võtsin, sai tema esimene avaldatud krimiromaan. Olles enamuste teiste lugudega üpris sina-peal ja omades head mälu, et kus mis juhtus ja kes oli pahalane, siis mängis võrdlusmomendi pagas seekord minu kahjuks. Ja selles kontekstis ei olnud antud mõrvalugu just eriti meeldejääv, eripärane või köitev. Ta oli suurepärane näide ühest keskmisest klassikalisest Christie süžeest, kuid ühtede parimate hulka ta ei kuulu. Juhtumisi ei tulnud mulle kordagi ka lugedes meelde, et oleksin selle seriaali varianti näinud. Hiljem Youtube'ist otsides, et kas sellel on filmitud ekvivalent, leidsin, et, jah, on, ja ma olen seda isegi vaadand. Põhjus, miks mulle see lugedes meelde ei koitnud, kuigi oman tavapäraselt sellistele asjadele põhjatut mälumahtu, oli kurb tõsiasi, nagu mainitud, et tegu ei olnud just kõige silmapaistvamaga autori loomingust. See, loomulikult, ei tähenda, et raamat ei olnud hea. Arvatavasti hindaksin seda kõrgemalt, kui see oleks esimene müsteerium, mis Agatha Christie sulest minuni jõuab.

Lugu on Poiroti kamu, Arthur Hastingsi, vaatevinklist ning kuidagi halekoomiline on jälgida kui ullike mees ikka on. Kas ta on meelega tehtud selliseks veidi naiivseks totukeseks, et oma arukama kaaslase geniaalsust teravamalt illustreerida? Kohati tuli Hastingsi suust ja mõtetest ikka täielikku idiootsust. Isegi mina, kes ma ei olnud tegevuste keskel, sain sellest aru, et mees sihtis kohati ikka täitsa võssa. Aga, eks noh, tarkade detektiivide kõrvale on tihtipeale vaja vähem nupukamat kamraadi, et vastanduvaid vaatevinkleid kaasata. Tegu on esimese romaaniga, kus üles astub võrratu Hercule Poirot. Nimelt on too I Maailmasõja eest pagedes ulualust saanud just sealsamas külakeses, kus loo tegevus toimub. Olen selle väikse korraarmastajast välismaalase suur fänn, kelle hallide ajurakukeste vastu mul on ainult siiras austus. Mees on nii särtsakas, elav, ebakonventsionaalne, inimlik, hooliv, nutikas ja isegi humoorikas (mõnikord tahtlikult, mõnikord tahtmatult), et ta peab lihtsalt sümpaatne olema. Põgusalt näitab ennast ka inspektor Japp, kes Poirotiga vanad tuttavad aegadest kui viimane oli Belgia politseis tööl. Kolme tegelast kehastasid mu mõtetes jäigalt just need kolm näitlejat, kes rollid kuulsaks on mängisid. Iseäranis, David Suchet, meister detektiivina. 

Räägitakse, et Agatha Christie krimides on süüdlane alati see, keda kõige vähem võiks kahtlustada. See peab suuresti paika ning lähenemine on üpris veekindel. Tegija identifitseerimise konks seisneb aga selles, et ka antud strateegiasse suudab ta sisestada hulga puänte, mis paneb sind skeptiliselt suhtuma igasse detaili. Sellesegi, et kes on siis ikkagi see, keda kõige vähem võiks süüdistada. Antud loos tõmbas autor mind just sellisesse lõksu. Ühe osa mõrvarist suutsin selle teooriaga kindlaks teha juba alguses, kuid teisega tõmmati mind haneks. See oli otsekui "inception": süüdlane oli see, kes oli tõenäoliseim kurjategija, kuid see oli liiga etteaimatav, ehk siis, välistasin isiku koheselt. See oli viga, sest teda välistades muutus ta tegelikult just selleks, keda kõige vähem kahtlustada. Ülejäänut, et kuidas täpselt mõrv sooritati ja kuidas kümned ja kümned vihjed kokku traageldada, seda ei ole ma suures mahus autori detektiivikates kunagi suutnud rahuldavalt välja selgitada. Liiga palju on n-ö siseinfot, mida lugejaga ei jagata ja seega, on keeruline pusle ise kokku panna. Lisaks, peab taustaks teadma omajagu nt mürkidest, keemiast, jne, et teatud seoseid luua ja toimuvast sotti saada. Õnneks ei ole see autori müsteeriumide põhi tõmbenumber, pigem on põnev üllatuda kui Poirot finaalis seletab, et mis tegelikult toimus ja kuidas.

Mul on koju hangitud juba hulgaliselt teisi Poiroti ja Marple'i lugusid, mida kindlasti plaanin lähitulevikus ette võtta, et enam paberil olevate versioonidega tutvust teha. Loodan, et mu suure lemmiku, Poiroti, uued seiklused Sophie Hannah sulest annavad võimalusi mehe tegemistele taas kaasa elada, sest kõik originaallood, julgen öelda, on mul nähtud. Ehk siis, ka need teosed ootavad enda järge pungil raamaturiiulitel. Antud, esimene Agatah Christie lisa krimimaailma näitas selgelt kätte kuhu tema tulevased lood suundivad, nende kondikava ning iseloomulikud võtted, kiiksud ja põhiprintsiibid. Pärast nende tutvustamist käesoleva teose raames, sai naine hakata neid vaid täiustama.



----------------------------------------------

Pealkiri: Härra Gallet' surm
Autor: Georges Simenon
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul puudus igasugune kokkupuude komissar Maigretiga, nii raamatu kuues kui ekraniseeringute versioonis, seega oli antud krimka minu esimene kontakt Pariisi meisterdetektiiviga. Mulle meeldis loo klassikalise detektiiviromaani olemus, kuid süžee jäi veidi lahjaks. Raamat olid suhteliselt lühike ning, tegelikult, ei meeldi mulle kui üht juurdlust liialt ja kunstlikult pikaks venitatakse, kuid lugu jättis mulje kui luukere ilma lihata. Juurdlus toimus otsekui isolatsioonis, ümberringi maailm seisis, toimus vaid mõrvaloo lahendamine ja kaasatud oli vaid sellega seotu. Puudu oli iseloomu, omapära, tausta -- mahlasust. Seega, mõjus Maigreti maailm poolikult, tühjalt ning eraldatuna reaalsusest. Teose napp 160 lehekülge võimendas sellist muljet intensiivsemalt. Teisalt, müsteerium ise aga oli omajagu intrigeeriv ning ootamatu, et ma peaaegu andastasin loole selle kokkusurutuse, kliinilisuse ja vaakumis eksisteerimise.

Ma kahtlustasin, et tapetud mehe identiteedi juures on midagi kahtlast ning tabasin ära selle puändi. Detailid jäid mulle kättesaamatuks, kuid vähemalt osa saladusest muukisin lahti. Mulle tundub, et Maigreti lood ei ole sellist tüüpi krimkad, mida lugeja suudaks täienisti lahti mõtestada. Ikka jääb midagi lehekülgede taha ja detektiivi enda pähe, midagi mida ta raamatut käes hoidjaga ei jaga. Tõsiasi, et kes oli mõrtsukas tundus juba algselt äärmiselt kahtlane ning, kuigi, lahendus oli tegelikult igati loogiline ja isegi ette nähtav, siis ma selle osaga juurdlusest lahenduseks üks ja üks kokku panna ei suutnud. Leidub detektiivilugusid, kus tunned tapetule siiralt kaasa. Ja siis leidub lugusid, kus mõrvatu saatus teeb tõesti õnnetuks ja lausa vihaseks. Seda enam on tähtis, et kurjategija tabatakse. Mida teha, aga juhul, kui tegelikult konkreetset pahalast ei olegi? On ebaõiglus, ebaausus, ebaõnn, ärakasutamine ning hoolimatus, kuid kedagi vastutama panna ei saagi. Tegu oli omamoodi üpris muserdava krimkaga, kus süvendatakse teadmist, et elu ei ole nagu klassikalised detektiivilood, kus halvad kipuvad oma palga saama ning õiglus võidutseb. Selles mõttes oli raamat realistlik ning usutav.

Mind häiris, et palju jäi ütlemata. Sõna otseses mõttes. Leidus hetki, kus dialoog liigub naturaalselt edasi nagu toimuks see järjest, kuid siis avastad, et vahepeal on mõnda teisse kohta mindud või keegi on juurde tulnud. Kohati on puudu kirjeldusest, et mis toimub dialoogi taustal. Oleks piisanud vaid mõnest lausest, et ma lugejana aru saaks, et keskkonnas on midagi muutunud. Mulle ei läinud peale kirjutamisstiil, mis oli minimalistlik ja lakooniline. Ma ei ole agar liigsete kirjelduste austaja, eelistan dialoogi, kuid teine äärmuse, ehk siis, taustainfo vähesus ja jutumärkide kasutamise rohkus, ei ole ka asjalik balanss. Loo jälgimist see niiväga ei pärsi, kuid selline lähenemine jätab mulje nagu oleksid loos augud, see takistab sujuvust ning mõjub lohakalt. Nagu kiirustaks autor kohugi. Ohtralt mõttepauside lisamine kolme puntki näol, oli ka natuke tüütu. Ma ei saanud nende funktsioonist alati aru, sest igas kohas ei tundunud nad mõistliku valikuna. Aga eks see autori spetsiifilise stiili üks osa ole, meeldib see mulle või mitte.

Ma ei vaimustunud raamatust ülearu, kuid krimka kiirtoiduna, ma kujutan ette, sobiksid Maigreti lood lugeda küll. Kui on vaja žanrist kärmet doosi, siis ma ei näe põhjust miks mitte mõni teine osa sarjast kätte võtta. Samas, omajagu puuduseid raamatus oli ning, esmajoones, just kirjutamisstiil ei olnud mulle mokka mööda. Krimi pool oli aga nutikas ja kaasahaarav. 

laupäev, 11. september 2021

Kino: "Roheline rüütel", "Teekond mälestustesse" ja "Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend"

Tervitus!

Ja jälle kinost.

Pealkiri: Teekond mälestustesse
Originaalpealkiri: Reminiscence
Režissöör: Lisa Joy
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 18.08.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord on keeruline sõnadesse panna, et miks midagi ei toiminud või seletada lahti, et miks vaatamata tegelikult põnevale kontseptsioonile ja toredale ajale kinos, midagi siiski ei klappinud. See on just selline film, mille puhul ma jään täieliku vastuse võlgu, et miks ma talle kõrgemat hinnangut ei pannud, kuigi ma ei oska välja tuua vajalikus hulgas aspekte, mis minu paremat muljet pärssisid. Loos leidus mitmeid asjalikke ja huvitavaid detaile. Ainuüksi tegevuspaiga seisukord oli originaalne ja uudne, nimelt elati maailmas, kus meretase oli märkimisväärselt tõusnud ning kuiva maa omamine oli eliidile. Visuaalselt nägi film uskumatult autentne, omanäoline ja vinge välja. Tõsiasi, et inimesed olid uimasite ja muude sõltuvust tekitavate ainete kõrval sama eluohtlikult kinni tehnika abil enda mälestuste külastamises, oli järjekordne üpris värske idee, mille film kaasas. Kui veidrast apokalüptilisest reaalsusest sai krimka laadne lugu, oli ka see igati tervitatud suund, mis mulle taas peale läks. Kuigi, peab vist tõdema, et just selle süžeeliini lahenduse ja kulgemise lihtsus ning läbinähtavus võis vähendada ülejäänud terviku mõju. Loo fookuses oleva kahe peategelase, mälusse sukeldumise eksperdi, ja kauni famme fatale'i, suhe oli iseenesest haarav, kuid ma tundsin nende vahel vähest keemiat, mis ei lasknud mul mehe otsingute ärevusest ja ängist end väga kaasa tõmmata. Pigem huvitas mind krimkale iseloomuliku tõe paljastamise teekond -- kas naine oli siis ikkagi paha või hea. 

Vaatamata kõigele, kogu kompott ei toiminud. Vast oli põhjuseks linateose enda teadmatus, et mis ta siis täpselt olla tahab. Kas krimi, lembelugu, thriller, draama või maailmalõpu ideega keskmes lugu? Või fakt, et tegevus paigutus tohutult lahedasse reaalsusesse, mille tausta ja detailide kohta oleks rohkem kuulda tahtnud, kuid mida süžee äärmiselt põgusalt puudutas ja  seda intrigeerivat kesta kasinalt kaasas kuhu ta end paigutunud oli. Mul on tunne, et lugu oleks võinud ükskõik millisesse muusse konteksti panna, lisada mäletuste masin, ja midagi poleks muutunud. Loo kulgemine oli kuidagi katkendilik ja episoodiline. Kogu produkt ei mõjunud terviku ja sidusana. Ma ei oska rohkem spetsiifilisi põhjuseid välja tuua, kuid miski või miskid ei lasknud linateosel edukalt toimida. Kuigi, nagu öeldud, kõik eeldused köitvaks ja meeldejäävaks kinokogemuseks olid igati olemas.


----------------------------------

Pealkiri: Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend
Originaalpealkiri: Shang-Shi and the Legend of the Ten Rings
Režissöör: Destin Daniel Cretton
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 03.09.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Selle filmi puhul on tegu linateosega, mis minu silme ette sattuva tagasiside poolest on mega kihvt ja jube lahe, kuid ma ei saa sellise vaimustusega ühineda. Igav oli. Jah, mütoloogia, maailmade ehitamise ja Hiina kultuuri kaasamises on nähtu ära teeninud soliidsed punktid, kuid värviline pakett ei korva kesist süžeed või üheülbalisi tegelasi. Jah, peategelase isa oli üpris koloriidne ja vastuoluline tegelane, kelle psühholoogilist teekonda oli huvitav jälgida, kuid selline kuri-pauh!armastus-pauh!jällekuri-äkkihea kulgemise rada ei ole kaugeltki midagi erakordselt haruldast. Tänu tema olemuse põhjatusele ja salapärale jätsid enamused teised tegelased mulje, et on sama sügavad kui mõni lomp. Shang-Chi, keskse karakterina, jäi, kahjuks, liiga ilmetuks. Tal puudus see miski (iseloom!), mis teeks tast meeldejääva tegelase -- mees oli karjuvalt tüüpiline valusa minevikuga valestimõistetud vastupunniv kangelane. Tema puudujääke pidi kompenseerima mehe sõber, lobamokast Katy, kes särtsu ruumi tõi. Filmi süžee ja kontseptsioon jäid minu jaoks liialt kesiseks ning esimest poolt loost oli mul tõesti vaevarikas vaadata kuna nähtu oli üksluine ja mage. 

Vaatamata negatiivsele, meeldis mulle linateoses üpris mitu aspekti, mis selle taset mu silmis tõstsid. Äärmiselt ootamatu, ja esimesel pilgul kohatu ning mitte passiv konteksti, oli kunagise "Raudmees 3" n-ö kurjami etteaste Trevori poolt, keda suurepäraselt mängis vanameister Ben Kingsley. Viimase soe sõprus veidra peata ja tiibadega karvarullist maagilise olendiga, kellele pandi nimeks Morris, lõi nunnumeetri põhja. Ma ei arvanud, et mees passiks teiste tegelaste ja loo olemusega, kuid Trevor ja Morris võitsid vaevatult mu poolehoiu. Tasub esile tuua ka teised müstilised olendid ja nende dimensiooni, mida filmi teises pooles tutvustati. Eriti ilusad oli üheksasabalised rebased, keda paljudes eri Aasia folkloorides ette tuleb. Suur vee draakon trumpas aga kõik ülejäänud üle. Kaunis, efektne, armas ja tõeline tornaado. Üleüldse oli vägav võitlus kulminatsioonis põnev vaatemäng, mis aitas täita filmi esimese poole tühjust. Viimases toimus, õnneks, aga üks Marveli paremini koordineeritud kätš, mis leidis aset bussis. See nägi väga vinge välja. Võitluste koreograafia oli rohkemgi kui eeskujulik terves linateoses. Tore oli taas kohtuda ka Wongiga ning näha Shang-Chid tutvust tegemas paari teise Tasujaga pärast tiireid toimunud stseenis. Põhimõtteliselt, film oli igati okei, kuid absoluutselt mitte grammigi midagi erilist.


----------------------------------

Pealkiri: Roheline rüütel
Originaalpealkiri: The Green Knight
Režissöör: David Lowery
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 27.08.2021
Nähtud: 28.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Õppisin kunagi ülikooli inglise kirjanduse kursuses filmi inspireerinud algteksti Sir Gawainist ja Rohelisest Rüütlist. Ma ei mäleta sellest palju, kuid kindel on see, et originaalis oli peategelane ikkagi positiivne karakter ja, vaatamata paarile komistusele, üks ülla rüütli etalon. Kui süžee kontseptsioon jäi filmis samaks, siis Sir Gawaini tegelaskuju aga muutus drastiliselt. Põhimõtteliselt püüdis linateos versiooni mehest igatpidi illustreerida kui kõike muud kui eeskujulikku rüütlit. Seda lähenemist ja kõike muud toodi vaatajani erinevate sümbolit, vihjete, märkide ja kõiksugu meta tasandi vahenditega. Konkreetselt ei öeldud välja midagi, kuid nagu rüütlit defineerib see mida ta teeb, mitte mida ta ütleb, siis antud tõlgenduses püüti ridade vahelt jõudsalt mõista anda, et peategelane ei ole see, kes ta arvab, et ta on. Kõige kurvem selle juures oli see, et mehe ümber olevad inimesed kõik soovisid näha temas õige rüütli võrdkuju, kuid Sir Gawain teadis sisemises ise ka, et tema nende ootusteni ei küündi. Isegi siis kui ta visati n-ö vette, et ta ennast lõpuks tõestama läheks, ei suutnud mees ennast kokku võtta. Ta kukkus läbi kõik katsed end kinnistada eri voorustes, mida rüütlitelt eeldatakse. Sõprus, suuremeelsus, kasinus, viisakus ja vagadus. Mõnes ta saavutas rahuldava tulemuse, kuid oli hale jälgida meest, kes ei suuda vastata nii enda, läheduste kui ühiskonna ootustele enesele. Need n-ö testid olid pealekauba veel ka äärmiselt lihtsad ja ei oleks kuidagi tema konti murdnud. Eriti efektiivne oli lõpp, kus Sir Gawain sai nägemuse, mis juhtub kui ta ei täida oma lubadust Rohelisele Rüütlile. See reaalsus tõi talle mõistuse pähe, kuid oli juba hilja. Või kas ikka oli? Lõpp jäeti lahtiseks ning keeruline oli mõista, et kas üks või teine lahenduses võidutses. Siinkohal oleksin tõesti konkreetsemat vastust oodanud, kuigi ma ei tea kas ma oleks kummagist nendega täienisti rahul olnud. Võib-olla on hägune finaal just õige.

Tegu on suurepärase filmiga nii süžeelt kui näitlejatöölt (vana ja väetit kuningas Arthurit mängiv Sean Harris oli rollis võrratu). Samamoodi tuleb kiita muusikat, visuaalseid lahendusi, kostüüme ja linateose kogu õhkkonda, mis täis kompotiga lausa luudesse mulle end suskas. Selles oli midagi kõhedat, salapärast, kaunist, ebameeldivat ja hüpnootilist. Vaimustav näide, kuidas iga kaader, iga detail, iga lause, iga liigutus, iga otsus sisaldab midagi rohkemat kui pealtnäha paistab ning paelub oma spetsiifilise stiiliga. Lugu võib olla veidi raske vaatamine, see nõuab tähelepanu ja kaasamõtlemist, kuid ma arvan, et filmile võimaluse andmine on seda väärt.

reede, 3. september 2021

Kino: PÖFF 2020 (8) "Ajavalvurid", "Verónica", "Kire raev", "Magneesia" ja "Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum"

Tervitus!

Ja veel mõned viimased ülevaated eelmise aasta PÖFFilt! Varsti on ju jälle november ning hea on end vaikselt festivali lainele viia.

Pealkiri: Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum
Originaalpealkiri: Pereval Djatlova
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 4/5

Ohoo! See oli nüüd küll närvekõditavalt köitev ja salapärane. Valisin sarja kuna tahtsin näha midagi lühikest ja kompaktset. Seda ma ka sain, igatpidi heas mõttes. Veel enam pakkus põnevust tõsiasi, et sarja keskne sündmus põhineb tõestisündinud müsteeriumil, mida ei ole pärast 60 aastat suudetud lõplikult lahti seletada. Hämmastav, et ma ise sellest varem kuulnud ei olnud, kuid pärast sarja esimese osa vaatamist, kaevusin Youtube'i, et rohkem toimunust teada saada. Äärmiselt mõistatuslik juhtum, millel on, kahtlemata, üllatavalt lihtne ja ilmaline seletus. Igati teaduslik, mitte üleloomulik, mille viimase suunas antud sari tundus, vastupidiselt reaalsusele, rihtivat. Loo seletust õnnetusele ma, muidugi, ei näinud, kuna vaadata oli võimalik vaid esimest osa, kuid arvestades üleloomulike seikadega esimeses etapis, pole kahtlustki, et vint keeratakse üle ja aset hakkavad leidma igasugu uskumatud ning seletamatud situatsioone. Ja mitte ilmtingimata halvas võtmes. Ainuüksi peategelase, mehe, keda pannakse asja uurima, mineviku põigetega tutvudes, on süžeest oodata hulgaliselt pinget, müstikat ning õudust. Stseenid II Maailmasõjast sinna kõhedasse lossi, kus kõikvõimalikke veidraid asju toimus, tõis mulle kananaha ihule. Aga nii huvitav oli! Lisaks, oli värskendav viis, kuidas lugu arvatavasti edasi jutustatakse. Käesolev osa oli vaid sissejuhatus ning järgmised pöörduvad ajas tagasi ning keskenduvad matkagrupile ja nende teekonnale enda huku suunas. Puänt sellise pöörde näol liikudes olevikust ajas tagasi oli tervitatud ja ootamatu. Kindlasti saab olema päris kurb grupi tegemisi jälgida ja nendega tuttavaks saada, teada, et neid ootab inetu lõpp. Või äkki on sarjal midagi alternatiivset välja pakkuda...?!


------------------------------------

Pealkiri: Kire raev
Originaalpealkiri: Wrath of Desire
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Taiwan
Kestus: 1h 58 min
Minu hinnang: 2.5/5

Kui pealkirjas on sõna "kirg", siis tahaks seda ka näha. Mida ma aga väga põgusalt ja pigem kõrvaltegelastelt kogesin, oli just seesama "kirg". Film kubiseb emotsioonidest ja ekstreemsustest. Seda kõike teoorias ja süžee kondikavas. Kuid, praktikas, ma seda ei tundnud. Traumasid täis lapsepõlvega ning tavamaailmast heidikuna eksisteeriv peategelane, kes on pealekauba lesbi ning selline põhjusega mässaja (programmi sobis linateos ideaalselt), armub oma kriminaaljuhtumi prokuröri, kes on selline ülim priimus ja pai tüdruk, vähemalt väliselt. Viimane on väidetavalt ekstra empaatiline ja sellepärast  vastab teise naise tunnetele. Nad astuvad intiimsesse suhtesse, mis tekitab tublis lapses tohutult sisemisi konflikte, kuid seks on ju siis piisavalt hea, et natuke suhtemängu teeselda. Nende romanss, mulle tundub, et pidi vaatajani jõudma kui selline sügav, kõikehõlmav, vastandlik, traagiline, isegi eepiline, ja täis palavat iha, kuid mulle jäi mulje nagu kaks külma kala mängiksid armastust. No ei suutnud ma tuvastada midagi, mis ületaks nt inimese tava temperatuuri, 36,6. Rääkimata siis 100 kraadi saavutamisest, millele vihjab omamoodi filmi pealkiri. Nende katsumusi ja mässaja tüdruku ebaõiglast elu oli lihtsalt ebamugav ja trööstitu jälgida. Ja need kunstilised põiked hingemaailma oma grotesksuse ja veidra ilu poolest, mõjusid tänu ülejäänu leigele emotsioonitusele üleliigse ja sunnituna. Mis aga suutis täita linateose nime ootusi, oli kõrvaltegelane, biseksuaalne ja androgüüne järjekordne traumadega tegelane, mees ilus kui naine. Vat tema tekitas oma vaikse ja malbe väärastunud tundemaailmaga hulgaliselt kummaliselt vaoshoitud raevu ja kirge. Tema päästis minu jaoks filmi ja tegi selle enam vähem vaatamisväärseks. 


-------------------------------------

Pealkiri: Ajavalvurid
Originaalpealkiri: Хранители времени
Programm: JF Lastefilmide programm, JF Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Venemaa
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2/5

Fantaasiarikkad lastefilmid on mu suured lemmikud, vaatan neid ülima hea meelega. Nad kipuvad olema matsakad positiivsed laadungid ja jagavad lahkelt lapsepõlve nostalgia võnkeid. Antud lugu aga jäi tohutult poolküpseks ja oma potentsiaali mitte saavutavaks. Ta ei läinudki kuni lõpuni täienisti käima. Idee oli ju tore, kuigi mitte midagi ülimalt originaalset, kuid teostus ja just maailma loomine jäi mannetuks. Pimeduse Linn oli lahja ja pigem selline natuke veidram versioon tavapärasest suurlinna ööelust. Süžeesse kaasati üleliia erinevaid kontseptsioone ja mõtteid, mida ei suudetud seostatult esitada ning mis jäid filmi raamistiku jaoks suurteks ampsudeks. Mitmeid võtmetegureid kaasati pinnapealselt, nt sellist komplekset teemat nagu "aeg". Kohati jättis film mulje, et ta polnud piisavalt sünge, et olla täiskasvanutele ning mitte piisavalt helge ja värvikas, et olla lastele. Kui aus olla, siis mulle jäi natuke segaseks, kes on loo sihtgrupp. Kui Ksysha oli armas, kuid tüüpiline, natuke puise näitlemisega ja emotsionaalselt toimuvale mitte adekvaatselt vastata suutev laps, oli tema seikluskaaslane, Paramon, mingi kentsakas ja tüütu vend. Kas ma ei suutnud temaga seoses vajalikke seoseid luua ja midagi jäi kahe silma vahele, et kuidas ta võrrandisse mahutus? Kes ta oli? Miks ta oli? Miks ta just selline oli? Äärmiselt imelik valik peategelasele sõbraks -- mingi parmu moodi motikatüüp. Või oli tema olemuses ikkagi mingi sügavam sümboolne põhjus olla just niisugune? See jäi mulle selgusetuks. Nad kahekesi ei klappinud üldse ja nende dünaamika ei toiminud. Positiivselt küljelt, tüdruku isa ja tolle suhe kurjamiga oli üpris intrigeeriv (kuigi üpris kõhe ja kentsakas lastele suunatud filmis) ning pere tähtsus olid kenasti olemas nagu selliste filmide puhul tavaliselt kombeks. Soliidseks tulemuseks nimetamiseks jäi lool rohkelt vajaka.


-------------------------------------

Pealkiri: Verónica
Originaalpealkiri: La Verónica
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Tšiili
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 4.5/5

2020 PÖFFi üks minu vaieldamatu lemmik. See film oli otsekui kõverpeegel illustreerimaks tänapäeva meedia- ja kuulsuste imetelemise ja orjamise kultust (mõlema ekraani poole suunalt -- kummardatud ja kummardajate poolt samaaegselt), välispidise sära võltsimise reaalsust ning vaimse tervise ja moraali täielikku mädanemist. Ma elasin Verónicale kaasa ja tahtsin, et ta oleks edukas, aga samas jälestasin teda. Ta oli võluv, temaga oli kerge kontakti leida, ta mõjus lähedasena, ta oli vaimukas ja särtsakas -- ta oli nagu üks lahe sõbranna, kes oli mulle kaaslaseks meedia vahendusel. Kui ma alguses arvasin, et naist süüdistatakse ilma asjata või ta ei ole sellist kohtlemist eri suunadest ära teeninud, siis lõpus sai selgeks, et ta oleks rohkemgi hukkamõistu ära pidanud kannatama. Naise fassaad oli võlts, tema südames oli vaid tema ise ja ta oli valmis jalge alla tallama ükskõik mida, et olla imetletud ja jumaldatud. Teisalt, tema monoloogid mehe ema suunas, kus ta oma südant puistas, tundusid siirad ning seal ta ei jätnud enesekeskse koletise muljet. Neis vestlustes ei olnud tal vajadust teeselda ja mängida rolli šarmantsest Verónicast. Kes oli naine tegelikult? Kas ta oli enda tähelepanu ahnuse ohver ja ma oleksin pidanud talle kaasa tundma? Või suutis ta ka minu ära hüpnotiseerida ja manipuleeris mind endale pöidlaid hoidma? Veel kord, kes oli Verónica sisemiselt tegelikult? Kas vaimselt haige naine, kalk ja mõrvarlik nartsissist või kombinatsioon mõlemast? Mulle meeldis ka kuidas linatoes oli filmitud ja visuaalselt lahendatud, nagu vaataksid nähtut sotsiaalmeedia vahendusel ning piiluksid naist tema eraelus nagu andunud austaja läbi interneti või televisiooni. See film tekitas minus ohtralt vastakaid tundeid, pani mõtlema ning suutis mind suurepäraselt manipuleerida, just nagu tänapäeva staarid seda teevad, et luua endale sobilikke narratiive. Fantastiline linateos!



-------------------------------------

Pealkiri: Magneesia
Originaalpealkiri: Magnezja
Programm: Värsked hoovused
Riik: Poola
Kestus: 2h 00 min
Minu hinnang: 3/5

Lubati tarantinolikku vesterni tohuvabaohu Ida-Euroopa kuues. Ja seda ka anti. Samas, pani mind nähtu taaskord jõudma järeldusele, et kuigi ma objektiivselt oskan Tarantinost ja tema loomingust lugu pidada, siis subjektiivselt, mulle tema filmid peale ei lähe. Samamoodi juhtus käesoleva poolakate interpretatsiooniga. Liiga palju tapmist, liiga palju petmist, liiga palju ebaõiglust, liiga palju ebameeldivaid tegelasi. Ja kui sellest veel küllalt ei olnud, siis toimus liiga paljut, liiga korraga ning liiga absurdselt. Üleliia pakuti šokeerimist, šokeerimise eesmärgil. Kui mitmed nimetatud n-ö patud ma annaksina andeks, siis hullim neist oli tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik karakterid, kes üles astusid, kas korraks või peategelastena, olid vähemal või rohkemal määrab antipaatsed. Okei, need veidrikest kaksikud ja detektiiv olid mõneti väljakannatavad, kuid kõigile teistele oleks võinud juba filmi alguses pommi alla panna, mitte kulminatsiooniks nottimispidu jätta. Eriti see üks õde, keda mängis mees. Tülgastav kuju. Ja kuidas positsioneerus toimumispaik Poolasse? Mina nägin tavalist vesterni, kus juhuslikult astusid üles tavapärasest rohkem poolakaid ja mõned venelased. Kummaline ja mingi stiili viljelemine lihtsalt stiili viljelemise eesmärgil. Teisalt, süžee oli mitmetahuline, kaasahaarav, tempokas ja üllatusterohke. Kuigi tegevusliinide arvuga mindi üle hädavajaliku koguse. Ohtralt girl powerit oli ka ju tore, kuid miks pidid enamus naisi olema sellised mõrrad või enesekesksed egoistid. No, jah, ega mehedki paremad olnud. Vaatamata mu kriitikale, oli linateoses midagi köitvat ja omapärast, mis mulle täitsa peale läks. Üks paras hunnik imelikku ja ebavajalikult vägivaldset klopsi oli ta igatahes. 

teisipäev, 31. august 2021

Kino: "Vabamees", "Džungliseiklus" ja "Suitsiidisalk: Uus missioon"

Tervitus!

Taas kinost.

Pealkiri: Džungliseiklus
Originaalpealkiri: Jungle Cruise
Režissöör: Jaume Collet-Serra
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 30.07.2021
Nähtud: 01.08.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul tekkis deja vu seda filmi vaadates. Kas ma mitte ei ole näinud sama, aga hulga paremat, linalugu? Kas mitte ei olnud selle pealkiri hoopis "Muumia" (1999 aasta oma)? Seda võiks lausa plagiaadiks nimetada, sest paralleele leidus tohutult. Kasvõi detailideni välja, nt turnimine redeliga esimeses ajalises veerandis, mida tegi Rachel Weiszi tegelaskuju "Muumias" raamatukogus. Samalaadselt trallas redeliga Emily Blunti karakter raamatukogu/muuseumilaadses keskkonnas. Ülejäänut ei ole mõtet isegi kommenteerida, sest tulemus oli üpris üks ühele. Seiklushimuline britt, kellel on särtsakas vend, püüab leida hinnalist aaret, kuid keegi ei võta teda tõsiselt, sest ta on naine. Siis kohtavad õde-venda krutskivennast Indiana Jones'i tüüpi tegelast, kes lubab nad otsitu juurde juhatada. Otse loomulikult nad armuvad jne jne jne. Dwayne Johnson on asjalik musklimees, aga ta ei ole nii sarmikas kui Brendan Fraser (selline nagu ta oli "Muumia" triloogias, mitte hiljem). Emily Blunt on väga sümpaatne, aga ta ei ole nii kaunis ja nohiklikult kütkestav kui Rachel Weisz. Ja ammugi ei hõõgunud kahe tegelase vahel sellist sooja, loomulikku ja elektrilist keemiat, mis "Muumia" esipaari ümber ringles. UK koomikut, Jack Whitehalli, venna rollis näha oli mõnus üllatus, kuid ta mõjus liialt modernselt ning ei leidnud õiget balanssi tõsiseltvõetava hooliva venna ja käpardist argpüksi vahel nagu seda suutis omal ajal John Hannah. Kui ühe kolmiku omavaheline dünaamika oli paigas nagu kolm klappivat pusle tükki, siis uus versioon oli kuidagi kohmakas, ei tundunud autentne ning tükid olid koos veidi sunnitult kokku surutud. 

Süžee kohalt, pean tunnistama, et leidus üks ootamatu, kuid äärmiselt tervitatav ning nutikas puänt seoses Dwayne Johnsoni tegelaskujuga, mis mulle täitsa peale läks. Ülejäänu aga jäi kuidagi lahjaks ning jättis ühenda-numbrid loo maitse. Jah, visuaalselt oli ju vaatemäng tore ning seiklusfilmid on minu silmis alati oodatud ja hinnatud, kuid ma ei taha jälle näha midagi, mida olen juba näinud. Või siis ma ei taha näha juba nähtu kehvemat koopiat. Uuendustega etemaid versioone ootan alati, mannetumad aga võiks ootele panna kuniks on ideid kuidas neid silmapaistvamaks muuta. Mu sõbranna ütles, et talle tuletas lugu meelde "Kariibi mere piraate" ning, ka siit oli film ilmselgelt inspiratsiooni saanud. Rääkimata teistest võimalikest sarnasustest linateostega, mis meile esmavaatlusel pähe ei tulnud. Ei ole tegelikult ülikeeruline teha unikaalsemat filmi. Seikluslugudel ei eksisteeri ainult paar-kolm süžeerada, mida kasutada! Lõppkokkuvõttes, oli tegu laheda rännakuga, kus boonusena leidus üks vahva eksootiline, kuid nunnu, lemmikloom (alati mainimist väärt), kuid kui natuke enam süüvida, siis koosnes film tükkidest juba ammu nähtud lugudest ning originaalsust leidus vaid kübeke.


--------------------------------------------

Pealkiri: Suitsiidisalk: Uus missioon

Originaalpealkiri: The Suicide Squad
Režissöör: James Gunn
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 06.08.2021
Nähtud: 07.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Mul ei olnud esimese Suitsiidisalga filmi vastu midagi, kuigi tean, et see oli universaalselt suhteliselt põlatud. Samas, peab tunnistama, et kui mõlemat võrrelda, siis on ilmselgelt uus väljalase etem ja kuidagi sidusam ning nauditavam. Positiivne oli see, et süžee ja sealsed keerdkäigud olid kohati üpris ootamatud ja isegi šokeerivad. Ainuüksi pärast esimest oma kümmet minutit olid algselt esitatud kaardid täiesti laiali paisatud. Paljut ei olnud võimalik ette näha ning selline teadmatus, et mis saab, kuidas ja kellega, oli värskendav. Mitmed tegelased andsid eri etappides otsad, mõned oodatud, mõned täiesti ootamatud. Ma ei tea eriti ohtralt filme, mis oleksid valmis tegema ebapopulaarseid ning realistlikumaid otsuseid, selle asemel, et anda vaatajale ilus, puhas ja lips peale tehtud õnnelik lõpp, kus kõik tegelased jooksevad rõõmsalt päikeseloojangu suunas. Selline teadmine, et tegelikult ei ole keegi kaitstud tekitas küll ebameeldivat teadmatust ning mõjus harjumatuna, kuid laiemas pildis, oli valik äärmiselt efektiivne hoidmaks mu tähelepanu. See aspekt on kindlasti üks põhilisemaid, mis antud loo järgmisele tasemele tõstis. Loomulikult oli elementaarne, et kõigi suure lemmiku, Harley Quinniga, ei juhtu küll midagi, mis mind natuke häiris, kuid miski ei saa ju olla ideaalne. Samas, olin rahul, et seekord ei pühendatud filmi põhimõtteliselt ainult sellele naisele, vaid rambivalgust ning kaalu said ka teised põnevad ja täiesti kummalised tegelased. Film tegi siingi julgeid otsuseid, kaasates karaktereid, keda esmapilgul ei tahakski näha, tunduvad liialt üle võlli totakad või lihtsalt jälgid (nt nirk ja täppide mees). Üllataval kombel, olid enamused tegelased omamoodi sümpaatsed, vaatamata sellele, et nad oli kriminaalid. Muide, olen suur rottide sõber (mul oli kunagi lemmikuks rott, kes oli maailma kihvtim koduloom), seega ma siiralt tänan lugu, et ta neile armsakestele tavapärasest teistlaadi kuma võimaldas.

Pidev verine tapmine ja jäsemete lendamine, mida linateoses tuli ette lademetes, ei ole just minule meelepärane meelelahutus, kuid eelistatum on selline autentsem lähenemine kindlasti nt "Kiirete ja vihaste" valikust, kus inimestele visatakse selga lausa terved hooned, aga verd võib-olla valatakse kriimukese jagu. Jõledaid maha koksamisi oli liiast, kuid see mõjus usutavalt ja uuenduslikumalt. Kuigi, kohati tundus, et verd valati puhtalt vere valamise eesmärgil või publiku ehmatamiseks. Kiituse on ära teeninud aga põhi kurikael, kes oli mitu ühes, võigas ja vastik, kuid intrigeerivalt originaalne ja natuke haletsusväärne. Järjekordne julge otsus filmitegijate poolt, kaasata just selline tegelinski. Kokkuvõtteks, mõnus meelelahutus, mis natuke väsitab oma tapahimuga, kuid jättis originaalse mulje ja stimuleeris aju, mis oli juba harjunud vana rada pidi tatsavate koomiksifilmide süžeedega.


---------------------------------------


Pealkiri: Vabamees
Originaalpealkiri: Free Guy
Režissöör: Shawn Levy
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 13.08.2021
Nähtud: 29.08.2021
Minu hinnang: 3.5/5

Ülestunnistus: Mind on Ryan Reynolds ära tüüdanud! Mul on temast ja tema komöödiatest üledoos. Juba tegelikult "Deadpoolis" käis ta mulle pigem närvidele kui leidis mu poolehoidu ning ajas muigama. Oeh, kuidas mulle on mehe selline vasturääkiv, pidevalt kommenteeriv ja õrnalt sarkasmine huumor vastukarva hakanud käima. Peale selle, on ta pea igas filmis põhimõtteliselt sama tegelane, ühe ja sama auraga. Ka antud filmis, juba esimese kümne minuti jooksul tundsin, et minu päevane ettenähtud koormus meest taluda on ületatud. Hakkasin kella vaatama ja ennast sarjama, et miks ma pidin just seda kinno vaatama tulema. Õnneks suutis film ise seekord ootamatult näitleja omajagu üle mängida ning tundsin, et ma ei vaata enam mehe soolo showd, vaid nähtus võib leida ka asjalikku süžeed, teisi vahvaid tegelasi ning väärt ideid mille üle mõtteid mõlgutada. Jah, Ryan Reynolds oli taaskord linateose algus, keskosa ja lõpp, kuid seekord oli filmis lisaks midagi muud peale ühe näitleja järjekordset edevuse projekti.

Ma elasin kaasa kõrval tegelastele, kahele IT tarkurile, Millie ja Keysile, kes püüdsid luua uhiuut tüüpi mängu ning, kes pidid võitlema rahaahne korporatsiooniga, kes nende ootusi pettis ning plaane hävitada plaanis. Minu jaoks olid nemad loo peategelased ja tõelised kangelased. Koos loodi Ryna Reynoldsi karakter ning anti endast parim, et too saaks uudses keskkonnas edasi areneda. Ootamatult armas oli paari omavahel suhe ja selle lõpp-punkt. Tõesti nunnu kulminatsioon koos vaikse, kuid südamliku ülesehitusega. Süžee puudutas lisaks AI teemat, ehk siis tehisintellekti, ning tegi seda sooja ja lootusandva hõnguga. Mulle meeldis, et taolist arendust ei esitletud kui järjekordset masinad-võtavad-maailma-üle lähenemist. Õhku visati ka idee, et kas üks arvutimäng peab ilmtingimata sisaldama üksteise tapmas ja igal tasandil ahnitsemist. Äkki on ruumi teistlaadi mängudeks, mille fookuses ei ole endale pidevalt nodi kokku kraapimine. Peale mainitud kahe tegelase, leidus filmis üllatavalt palju sümpaatseid, humoorikaid või vastikuid tegelasi, keda oli lust vihata või kellele kaasa elada. Peategelase tegelase turvamehest parim sõber, absurdselt naljakas ja groteskne musklimägi, Dude (loomulikult, Ryan Reynoldsi kehastuses -- seekord õnnestunud ja minu poolehoidu võitev üllatustegelane), ja Taika Waititi eksentrilise ja üleoleva kurikaelana. Ma ei tea mis see on, kuid viimane on ükskõik mis rollis alati nagu rusikas silmaauku. Ta on nii omapärane ja esiletõusev mis tahes karakterina. Kokkuvõttes, film oli tegelikult päris kihvt ja isegi Ryan Reynolds ei suutnud seda oma kohalolekuga minu jaoks üdini ära rikkuda. Teda tasakaalustavaid faktoreid lihtsalt leidus, õnneks, just õiges koguses.



kolmapäev, 18. august 2021

Raamat: Krimi eri "Eesriie langeb" ja "Korralagedus Bellona klubis"

Tervitus!

Seekord kaks krimi lektüüri.

Pealkiri: Eesriie langeb
Autor: Alan Melville
Kirjastus: Tammerraamat
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Ma ei nimetakski antud lugu päris krimiks, pigem on tegu žanri paroodiaga. Üldiselt ju eeldaks, et uurija on asjalik, motiveeritud ja nutikas. Scotland Yardi inspektor, härra Wilson, ei ole aga just kõige kirkam kriit. Ka tema mitteametlik uurijapartner, ajakirjanikust poeg, Derek, ei hiilga ülemäära. Mõrvalugudes võib üldiselt leida hulganisti enam vähem korrektset juurdlust ja protseduure. Siinkohal, laseb härra Wilson lõdvalt, üle jala ning ei kaasa ühtegi lisaeksperti või mitte mingeid vahendeid või järgi teadatuntud standardeid. Mees baseerub oma teooriad ja aluse tegutsemiseks lihtsalt selle järgi, mis talle tundub, et on õige. Kohati võisid tema mõttekäigud olla nupukad, kuid raamatu lõpp räägib enese eest. Ja seda puänti on keeruline ignoreerida. Samas, peegeldab see ideaalselt raamatu tooni ja illustreerib selgesõnaliselt, kuidas loo eesmärk oli eirata nahaalselt igausu autentse kriminaalse uurimise reeglistikku ja seda asjakohaselt kirjeldada. Ehk siis, kuna politseiuurija ei ole tasemel ning on hoopis omamoodi ampelmann, siis täpselt sama võib oodata ka mõrvaloo kulgemisest. Üks ebakompetentsus, ebaloogilisus või lihtsalt lambist tegutsemine ajab teist taga. Kuna lugu on pigem komöödia, siis passib selline lähenemine aga kenasti.

Kuigi süžeed ei tasu sama tõsiselt võtta kui teisi, tüüpilises kuues ja sisus krimilugusid, ei ole see ka liialt üle võlli või absurdne. Vaatamata sellele, et õhkkond on õhulisem ning vallatum -- on vist sobilik sõna siinkohal -- , inimesed ikkagi kaotavad oma elusid ning kurjategijad on vaja tabada. Mõrvad ise on kohati ebatavalised (nt lavastuse käigus näitleja eeldatavast mängurelvast maha laskmine), kuid ikkagi võikad ja pinevat olukorda tekitavad. Kes tegi, miks tegi ja kas tehakse veel? Tobuke inspektor ei aita seda elektrilist õhustikku täienisti lahustada. Pean tunnistama, et ma ei olnud üldsegi kindel, et kes oli kõige taga. Esiteks, raamat ise ei järginud tavapärase krimi loogikat ning, teiseks, selle paroodilisest käsitlusest võis aimata, et ees on üllatused ning vastuvoolu lahendused. Kahtlustasin algselt kedagit, kes oli täitsa süütu, sest tavapärases olukorras, oleks just tema kuidagimoodi tapmistega seotud olnud, olen selles veendunud. Mu ebatavalist lahendust eeldavad aimdused said tõeseks ning just niimoodi ka kogu lugu kulges ja finaali sõudis. Süžee parameetrite kontekstis oli kõik igati passiv ja tundus sidus. Seega, mulle ootamatu viimane peatükk väga meeldis.

Tulenevalt loo mitte ülemäära tõsisest olemusest, leidus selles omajagu huumorit. Sellist üpris standardset Briti tüüpi, mis oli irooniline, kuiv ja veidi mustemat sorti. Paljuski põhines see tõsiasjal, et härra Wilson ja Derek ei olnud alati kõige säravamad jõululaternad kuusel. Või ei olnud seda mitmed teised tegelased, millest tulenes palju segadust ning veidraid olukordi ja tuletusi. Nt inspektori koduabiline, kes oma tööd nagu ei teinudki ja pidevalt hoopis oma haige õe juurde jooksis ning töölt vaba aeg palus. Tema tööandja küll kahtles avalikult, et kas see õde ikka eksisteerib ja kas mitte naine ei käi hoopis päevad läbi kinos istumas. Palju nalja sai sellepärast, et kaks kangelast ei olnud just eeskujulikumad uurijad. Nt Dereki plaan maskeeruda rändajaks ning minna väikekülla tähelepanu mitte endale tõmmates ringi luusima -- otse loomulikult oli ta tegelikult igatpidi kõigi pilkude keskmes ning arreteeriti tema, mitte potentsiaalne mõrvar. Sellist ridade vahelt loetavat, suvaliste kõrvaltegelaste ja ühe-minuti rambivalguses isikute sarkasmitsemist ja lõõpimist leidus hulgi. Nt valvekonstaable, kes teeskles vaimustust kui Derek ennast pressina tutvustas ("Ja ongi press, olgu ma neetud! Jõudsin ära oodata! ... Pesuehtne press, täiesti uskumatu ikka!). Mulle läks loo käsitlus huumorist ja selle kaasatus igati peale.

Kuna autor oli aktiivne Briti meelelahutusmaailmas, iseäranis BBCs, siis on raamatus hulgaliselt sissepiilumisvõimalusi selle valdkonna telgitagustesse. Aga pigem selle maailma pilamise võtmes. Kuidas ikka garanteerida oma uuele muusikalile palju suminat ja tähelepanu (mõrv muidugi aitab tähelepanu tõmmata), kuidas leida just õiged staarid ning milline segadus lava taga tegelikult valitseb. Eriti lõbus oli ülevaade surnud näitleja fänniklubi tegemistesse ning eriti lustakas oli nende käitumine matusel. Nagu rohutirtsude parv käis üle. Härra Wilson kaotas väga korraliku kõvakübara sinna hordi, tõsiasi, mille üle ta agaralt rahulolematust väljendas. Oli näha, et autor teab millest kirjutab ning nautis sinna ekstra vunki sisse panemist ja selle valdkonna olemuse üle nalja heitmist.

Kokkuvõttes, tegu ei olnud just väärt kirjandusega, isegi omas žanris mitte ning ei olnud see ka hiilgavalt kirjutatud, suurepärase süžeega konstrueeritud või muudmoodi kuidagi üle keskmise või eriline. Samas, mulle tohutult see raamat meeldis. Just selle ladna õhkkonna, vaimukuste, totakuste ja krimile ebakonventsionaalse lähenemise ja lahenduste pärast. 



----------------------------------------

Pealkiri: Korralagedus Bellona klubis
Autor: Dorothy L. Sayers
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 3.5/5

Sattusin üks vahe täitsa juhuslikult ETV pealt vaatama Lucy Worsley dokumentaali "Eht Inglise mõrv", kus räägiti krimižanri tõusust ja tegemistest selle kuldajastul. Seal mainis naine, et üks populaarsemaid autoreid ja just ka tema lemmikumaid oli Dorothy L. Sayers oma Lord Peter Wimsey sarjaga. Ma polnud kummastki neist kuulnudki. Ehk siis, tekkis huvi teada saada, et millest selline suur kiidulaul ja populaarsus, mis minust täitsa mööda sõitnud. Kahjuks, ega väga palju ei ole selle autori romaane eesti keelde tõlgitud ning mainitud nimikangelase lugusid on kasinavõitu leida. Seega, ma arvan, et kindlasti leidub sarjas etemaid osasid kui käesolev raamat, sest, kuigi, igati asjalik ja ma mõistan selle sarja sarmi, ei olnud vähemalt antud teos midagi tohutult erilist. Võib-olla on asi selles, et tänapäeval on meeletult igasugu krimi lugusid saadaval -- igasugu konteksti, kõikvõimalike peategelastega, erinevate toimumispaikadega, tõsiduskraadidega, jpm -- , et keeruline on silma paista. Kindlasti oli käesolev sari omal ajal tegija, kuid 21. sajandi detektiivikirjanduse ülekülluses on keeruline konkureerida.

Lord Peter Wimsey on veetlev aristokraat, kelle hobiks on lahendada krimimüsteeriume ning, kes mõjub meeldiva, hooliva, teravmeelse, tähelepaneliku, nutika ning haavatavana. Viimast just sellepärast, et mehe läbielatu I Maailmasõjas ilmselgelt painab teda vahelduva eduka jätkuvalt. Ka tema kaaslased Bellona klubis on paljuski sõjaveteranid, kelledel küll füüsilised, küll vaimsed hädad küljes. Tundub, et amatöördetektiivi töö aitab mehel just tähelepanu mujale fokuseerida ning oma traumaga paremini toime tulla. See on talle otsekui teraapia eest. Samas, oli mul hea meel, et tema eraelu ei võtnud lugu üle või pannud liialt suurt varju müsteeriumi lahendamisele. Nordic Noir kipub minu silmis ülemäära just uurija era- ja emotsioonimaailma sukelduma. Kuid, olgem ausad, mind pigem huvitab krimi pool, mitte kellegi tausta mured ja keerulised läbielamised -- kui see otseselt ei ole seotud teise poolega, muidugi. Peategelasena oli lord Wimsey asjalik ning pakkus head balanssi tõsisest ja kergemeelsusest, faktidest ja tunnetest. Ta oli ootamatult hell ja delikaatne naiste ning nende vajaduste suhtes. Kuigi arukas ja terane, oli tal aktiivset abi kõrvaltegelaste suunalt, nt detektiivilt ja teenrilt. Tegu ei olnud ühemehebändiga, mis mulle passis, sest mingi hetk ei ole ülivõimekad kõiges krimi peategelased alati usutavad. 

Detektiiviloo osa oli mitmete vimkadega ning raamatu keskpaigas paistis üks hetk, et ongi mõistatus lahendatud. Loomulikult, nii lihtsaks kõik ei kujunenud ning keerisesse visati sisse uued tõsiasjad ning ootamatud pöörded. Nagu kaks eraldi aspekti ühest ja samast krimiloost. Olude avalikustamise tempo, vihjete leidmine, inimestega kohtumine ning lahenduste otsimine, toimus mõnusa sammuga ning vaevatu oli kaasa mõelda, et kes, miks ja kuidas. Lõplik kurikael, kes oli küll ootamatu valik, samas, mitte niiväga üllatav, arvestades tema laialdast rolli kogu toimuvas, mõjus omajagu pärssivalt. Ta oli siiski minu silmis kõrvaline tegelane ning oleksin oodanud, et keegi põhi tegelastest oleks pahalaseks osutunud. Efekt oli umbes nagu kuulus fraas: "The butler did it". Äkiliselt avalikustatud seosed, mis tal teiste võtmetegelastega olid tundusid suvad ja sunnitud. Paistis, et tegija valiti selle järgi, et kes oleks ootamatu isik, mitte, kes oleks kõige põneva valik kuriteo sooritamiseks. Lõpp lahendus mulle seega ei imponeerinud, kuid sinnani oli iseenesest lõbus toimuvale kaasa elada ja lõngakera pusa lahti püüda koos tegelastega harutada.

Kokkuvõttes, selline klassikaline krimilugu žanri kuldajastust, mis oli igati soliidne oma kõikidelt aspektidelt. Sümpaatne peategelane ning mitte ekstra keeruline lahenduskord (tihti hoiab autor liialt infot enda teada ja müsteeriumi lahendada on võimatu, siinkohal oli see aga isegi omajagu tehtav, mis on äärmiselt tervitatav), olid boonuseks. See, kes siis lõpuks niiditõmbajaks osutus oli väike pettumus ja oleksin oodanud midagi sensatsioonilisemat või narratiivselt komplitseeritumat. 


pühapäev, 15. august 2021

Teater: "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus"

Tervitus!

Ühe tõesti toreda teatrielamuse ülevaade! Enam seda aga repertuaaris teatrilaval, kahjuks, ei ole, kuid õnneks on Elisa Stage kaudu võimalik seda online ikka kaeda. 

Pealkiri: Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus
Teater: Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Näitlejad: Hele Kõrve, Margus Tabor, Indrek Ojari ja Priit Pius
Kestus: 2h 35 min
Esietendus: 14.11.2015
Millal nähtud: 22.08.2020

"Vabariik on see, kui inimesed tulevad kokku, et tappa kuningas", "Kool on koht, kus tarbitakse haridust", "Vaimselt ebaadekvaatne on kui vaim hüppab alla lennukist ilma langevarjuta", "Vanur on täiskasvanu, kes on olnud täiskasvanu palju aastaid", "Jõudu kasutama on kui sinu eest tehakse midagi ära" -- need olid vaid mõned pärlid pisikese entsoklüpeedia ehk tüki varaküpselt ja asjalikult, kuid siiski lapsemeelse, peategelase repertuaarist. Ei ole aga lihtne olla 9. aastane tirts Lissabonis, kellel on just surnud ema ning näitlejast isa ei suuda muuseas tasuda enam lapse Discovery Channeli juurdepääsu eest. Tüdruk, kellel hellitusnimi on Kaelkirjak, teeb kooli ettekannet just nendest loomadest ning sooviks enda harimist sel teemal jätkata oma lemmik kanali vahendusel. No ja kui isa ei suuda maksta, siis tuleb ju raha leidmine enda ülesandeks võtta ning sedasi algabki seiklus suurlinna tänavatel, kaaslaseks vaid elusuuruses nunnu kaisukaru, kelle suuvärk ajab vingemadki ropendajad piinlikkusest punastama.

Paralleelina tekkis mulle silme ette koheselt Hollywoodi klassika "Võlur Oz", kus Judy Garland Dorothy'na võlurit leida püüab, et oma soov täita. Samamoodi ka antud etenduses, kus väike preili ajab taga maagiamehe asemel hoopis peaministrit, et viimane kirjutaks vajalikud seadused, mis lõppkokkuvõttes annaksid tüdrukule tagasi tema Discovery Channeli. Dorothy tahtis tagasi koju, Kaelkirjak tahab samuti, et kodus oleks jälle kõik nagu tema silmis peaks olema. Sarnased tegelased, sarnased soovid, sarnased teekonnad, sarnased kohtumised teekonnal ja sarnased tulemused. Peaminister on samasugune võlts võlur ning pettur nagu seda oli fantaasialoos vägev Oz. Antud näidendit võiks nimetada lausa modernseks ja tänapäeva maailma paigutatud versiooniks "Võlur Ozi" klassikalisest muinasloost. Üks väike, kuid karjuv erinevus kahe vahel on Judy Garland ise. Nimelt ei ole viimane seekord armas ja särtsakas tüdruk, vaid seda nime kannab hoopis see matsakas ja karvane mühkamist karu, kes on Kaelkirjaku kaaslane ühes hullupöörases päevas. Märkimisväärne erinevus kahe vahel oli ka tõsiasi, et originaal oli lugu lapsest lastele, kuid näidend oli lugu lapsest, aga mitte lastele. Pilk, mis maailmale pööratud, on küll tirtsu silme läbi, kuid täiskasvanud vaatajale oli see nähtav ilm ikka kole küll. Reaalsus mõjus Kaelkirjaku filtri läbi veel reaalsemana, masendavamana ning halekoomilisemana. See omakorda tegi olukorra ekstra trööstituks. Kuigi, paradoksaalselt, suutsin ma etendust vaadates südamest naerda lugematu hulga kordi ning lahkusin saalist üdini heade võngete lainel.

Näidendi meisterlikkus kombineerida kaks vastandit, inetu täisealiste eluolu ning potentsiaalist pakatav laste maailm, ja teha sellest helge ja lootustandev tervik, oli hämmastav. Tüdruk oli liiga noor ja avatud, et olla päris ellu indoktrineeritud vanem inimene, kes oli elukogemusest lähtudes võimeline nägema tüüpilisi elu probleeme ja neisse uppuma. Kaelkirjaliku jaoks ei olnud muresid, vaid olid lahendamist vajavad seigad. Ta julges, ta tegi ja ta ütles, sest oma naiivsusest tulenevalt uskus, et kõik on võimalik. Kui sa midagi tahad, siis saab selle päriseks teha. Tüüpiliselt lapselik ja särasilmne, kuid niivõrd eluterve ja tervitatav suhtumine. Just niimoodi maailma muudetaksegi. Just sellisest mõttekäigust asjad liikuma hakkavadki. Tüdruk puutub kokku mitmete tänapäeva aktuaalsete murekohtadega, nt kliimamuutused (Maldiivide kadumine), ning läheneb neile enda vaatevinklist, kas imelihtsa lahendusega või ütleb üks ühele asju nii nagu nad tegelikult on. Viimasest eriti värvikas näide oli panga loosung: "Sinu kodupank kõikideks olukordadeks". Kui Kaelkirjakul oli oma armastatud kanali eest maksmiseks raha vaja ja pank sulle konkreetselt ütleb, et igas situatsioonis võid abiks nende poole pöörduda ning äkitselt antakse sulle hoopis teada, et tegelikult neilt küll tuge ei saa, siis otseloomulikult sai laps kurjaks. See on ju petmine ja valetamine! Aga on ju! Nimetagem asju oma nimega. Tere tulemast päris maailma, Kaelkirjak, kus öeldakse üht, aga mõeldakse midagi muud. See pärastlõuna oli tüdrukule tohutu mentaalne kasvamisepisood.

Mingi hetk tekkis mul mõte, et kas kõik toimus ikka päriselt või oli väike seiklus ning palju muudki plika elus tema värvika kujutusvõime vili. Või vähemalt osaliselt. Ilmselgelt, Judy Garland, oma roppuste ja koomilise agressiivsusega elas Kaelkirjaku mõtetes. Mis paneb, muide, kukalt kratsima, et wow, pidi preilil ikka tohutud teadmised meremeeste sõnavärgist olema, et ta need värvikad väljendid peas karule suhu panna oskaks. Natuke mõtlemisainet siinkohal. Karu oli omamoodi pikendus Kaelkirjakule tema emotsioonide välja laskmiseks. Tüdruk oli suhteliselt kombekas ja vaoshoitud, aga tema viha, ärrituse, vingumise, tujukuse, frustratsiooni, entusiasmi ja muud tugevad tunded lasi ta kaisulemmikul ilma tsensuurita esile tuua. Karu oli tema emotsionaalne peegelpilt ja versioon nendest 18+ omases pakendis. Samas, võis karu reflekteerida ka tüdruku lapselikku poolt. Oli viimane ju oma arusaamades ja elu mõtestamises äärmiselt teaduslik ja, julgen öelda, et täiskasvanulik, kuid mõmmi oli kõike muud kui tagasihoidlik ja mõtlen-enne-kui-ütlen. Taaskord, veidi mõtlemisainet siinkohal. 

Miks kahtlustan, et mitte ainult Judy Garland ei olnud Kaelkirjaku peas, vaid ka mitmeid teisi seiku tüdruku tegemistest leidis tegelikult aset mentaalses maailmas. Nt tõsiasi, et mingi hetk ilmus välja Tšehhov ja hakkas ringi tatsama ning oma mõttelende publikuga jagama. Vast oli see lisa seotud sellega, et peategelase isa oli näitleja, kes vaevas tööpuuduse käes. Äkki oli kirjanik hoopis isa poolne ettekujutuse manifestatsioon? Vaimukas oli aga see, et Tšehhov oli väidetavalt Bulgaaria teadlane. Veidraid ja seletamatuid olukordi tuli ette veelgi, mida lahterdaks oma olemuselt fantaasiaelementide hulka. Nt pantri tegelaskuju. Ma ei saa siiani täienisti aru, et kes, mis ja kas ta üldse oli. Äärmiselt kentsakas karakter. Kas viidati sellisele tõsisele teemale nagu laste ära kasutamine ja ohud, aga seda kummalises ja kelmikas kastmes? Kas ta sümboliseeris neid õudseid riske, mis lapsi üksinda tänavatel ekseldes võivad varitseda? Jällegi, tsipake mõtlemisainet siinkohal. Kuigi, vaimukas jälle oli, et panter armastas kohvi.

Kaelkirjak oli hakkaja tüdruk, sinisilmne, aga nutikas. Oma noore vanuse kohta oli ta läbielanud rohkelt ja kogenud keerulisi tundeid, mida ma arvan, et ta täienisti käsitleda ei suutnudki. Ma arvan, et siinkohal tuli taaskord appi Judy Garland, kes oli tema kõnetoru emotsioonide välja elamisel. Tirtsus enda noore teadlase ja ohtratel faktidele toetatud lähenemine kõigele, võis olla alateadlikud loodud kaitserefleks või moodus, kuid reaalsusega hakkama saada. Või siis üldse mitte saadagi, vaid peita ennast ning poolitada versioon endast kaisukarusse ja teine osa jätta üliratsionaalsesse originaalkesta. Kaelkirjaku psühholoogilist olekut oli üpris intrigeeriv lahti harutada. Mille eest ta põgeneda võis? Ema surm, lein, isa depressioonilaadne olek, liiga noorelt täiskasvanuks saamise surve --- on ainult mõned näited, millega 9. aastane pidi silmitsi seisma. Näidendi lavakujundus mängis kahe äärmuse vahel osavalt ja toetas tüdruku võimalikke mõttemustreid. Lava koosnes suurtest ja pehmetest mänguklotsidest, millest loodi laudu, voodeid, lette ja palju muud. See sümboliseeris Kaelkirjaku pilku endast ümbritsevale läbi lapsele arusaadava viisi -- klotsid, mida on võimalik pidevalt lammutada ja uuesti üles ehitada. Värvid oli hallikad ning valget laadi tooni, mis andis mõista, et tüdruk ei olnud tüüpiline laps, kelle nägemusest eeldaks erksamat ning varieeruvamat värvigammat. Tegu oli kurblike ja tõsisemate toonidega, mis sobisid iseenesest väikse piiga olemusega nagu rusikas silmaauku. Üks omapärane, kuid kõnekas näide peategelase lapsikkusest, arukusest ja täiskasvanulikkusest naiivses kuues -- või siis millestki tõsisest läbi alaealise silmade -- oli tirtsu ähvardus peaministrile. Kui too ei kirjuta ümber seadust, mis võimaldaks talle juurdepääsu Discovery Channelile, siis ütleb tüdruk, et mees on teda ahistanud. Osav, kuid täienisti olukorra kaalukust tajumatu, pisike manipulaator. See oli kahtlemata üks mu lemmikstseenidest. 

Natuke ka näitlejatest. Kogu trupp oli suurepärane, enamgi kui võrratu. Indrek Ojari meeldib mulle ükskõik, mis rollis ta üles astub, kuid pahura, kuid südamliku roppsuuga mõmmina oli ta ideaalne. Ebasündsad sõnad ei ole tavaliselt minule passiv koomika, kuid konteksti kontrastsus tegi iga lause, mille ta välja pahvatas, äärmiselt naljakaks. Üleüldse oli tükk ootamatult humoorikas. Kaelkirjaku tõsidus enda mõtete väljendamisel oli väga muhe ja vaimukas. Margus Tabor oli märkimisväärne melanhoolse, muserdunud, delikaatse ja nagu-on-siin-maailmas-aga-ei-ole-ka malbe Kaelkirjaku isana. Priit Piusil oli seekord mitu rolli täita ja iga kord õnnestus tal vaataja ette tuua uus spetsiifiline isiksus -- säravaim neist muidugi salapärane ja salakaval panter. Neid kõiki troonis Hele Kõrve kõige armastusväärsema 9. aastase targutaja ning kõiketeadjana, keda ma laval näinud. Tegu oli võrratu transformeerumisega nii välimuselt kui hoiakult väikseks tüdrukutirtsuks. Mulle meeldis kõik mida näitlejanna oli teinud, et seda tegelaskuju laval esile tuua. 

Kokkuvõtteks, ei ole väga palju öelda vaja. Imetore tükk, imetoreda sisu ja tegijatega. Ja mis kõige tähtsam, näidend tegi mu tuju heaks ja jättis sinna pikaks ajaks hõõguma positiivse emotsiooni.

reede, 6. august 2021

Kino: "Must lesk", "Snake Eyes" ja "Space Jam: Uus algus"

Tervitus!

Seekord lühidad ülevaated kinost!

Pealkiri: Must lesk
Originaalpealkiri: Black Widow
Režissöör: Cate Shortland
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 09.07.2021
Nähtud: 17.07.2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mustale lese tegelaskujule on igati külma tehtud. Isegi hüvastijätu filmis on ta otsekui kõrvaltegelane ning tähelepanu röövitakse talt teiste uute karakterite poolt või siis viletsa süžee pärast. Ta oli ise ka kuidagi plass ja energiatu. Ma ei ole olnud selle kangelase just agar fänn, kuid on ta ju ikkagi üks esimesi hetkeks ülepaisutatud Marveli maailmas, kes publiku ette toodi. Ta ei olnud sellist mannetut lõppakordi ära teeninud. Tekkis tunne nagu tegelane oli järelmõte ning linateos justkui lohutusauhind kuidagi suvalisele ja hooletule lõpule "Endgame" filmis. Kurb oli vaadata kuidas oli ilmselge, et tegijatele ei läinud lugu korda ning tegu oli lihtsalt linnukese tegemisega. Nüüd ei saa vähemalt keegi ju enam vinguda, et ainuke põhigrupis olev naiskangelane ja, otse loomulikult, ainuke kellel ei olnud omanimelist filmi. Kogu linateost kirjeldab ideaalselt sõna: kesine.

Positiivselt küljelt, mulle tohutult meeldis Natasha kaua kadunud kasuõde Jelena. Ta oli muhedalt pahur ja tõsine, aga samas suur karvane ning pehme pall nalja ja südant. Jelena olemasolu võib-olla, et isegi päästis kogu filmi ja ei lasknud sel langeda eriti armetusse mülkasse. Samuti, oli täitsa tore ka kahe naise vaheline kamraadlus ja üksteise kallal nokkimine. Nende dünaamika ja omavaheline põrkav dialoog oli filmi üks paremaid külgi. Nt kuidas Jelena kiitis oma jakki, millel oli palju taskuid, või kuidas ta torkis Natashast tolle maandumispooside pärast. Nende kahe tegemistest oleksin meeleldi rohkem näinud ja kaasa elanud. Mulle aga terve pere seiklus ja kokkutulek iseäranis peale ei läinud. Kui lisada tütardele nende kaua kadunud kaks kasuvanemat, siis läks lugu liialt imalaks, sunnituks ja võltsiks. Tore oli, et narratiivselt täideti lünk kahe Tasuja filmi vahel, et kus Natasha siis oli ja millega vahepeal tegeles. Siinkohal aga mulle imponeerinud tegurid ennast ammendasidki. Film oli igav, lohakas, üle jala ning ei käivitanud pooltki potentsiaali, mida Musta lese tegelaskuju oleks suutnud ekraanidele tuua.


----------------------------------

Pealkiri: Snake Eyes
Originaalpealkiri: Snake Eyes
Režissöör: Robert Schwentke
Kestus: 2h 01 min
Kinodes alates: 23.07.2021
Nähtud: 29.07.2021
Minu hinnang: 3/5

Ma ei tea G.I. Joe maailmast just palju ja tegu ei olnud kohe kindlasti kvaliteetse, loogilise ja hästi konstrueeritud filmiga, kuid mõnikord ei olegi vaja puhast kulda, et midagi väärtustada. Mõnikord piisab ka kassikullast. Linateos ei olnud objektiivselt eriti asjalik, kuid subjektiivselt ma täitsa kaifisin seda. Totakas nagu ta oli, leidus selles hulganisti mida ootamatult nautisin. Jaapani keskkond on alati müstiline ja köitev. Kaunis Jaapani mõisakompleks oli võrratu süžee keskpunktina. Mulle meeldis sõprus kahe erinevast maailmast peategelase vahel. Ma tervitasin absurdseid ja üllatavaid momente. Kas tegu oli pigem fantaasia filmiga? Neid gigantseid madusid ning kõike põletavat n-ö võlurelva ei osanud ma küll ette aimata. Tegelasedki olid kas sümpaatsed, intrigeerivad või meeldivat tüüpi klišeed. Natuke salapäraseid minevikke, tsipake ootamatuid pöördeid, törts pinevat ootamist, et kas ta teeb, kas ta ei tee, kübeke järsku lõppu -- mulle see kompott passis. Ja sutike ninjasid tuleb eraldi kohe esile tõsta. Boonusena, kui ma arvasin, et Henry Golding on silmailuks mõistlik valik, siis tema uus sõber, Andrew Koji, oli isegi tase kõrgemal. 

Nagu juba öeldud, siis tegelikult ei olnud film midagi fenomenaalset, kaugel sellest. Miinustena tooksin välja võitlusstseenid, mis olid natuke nadid, eriti esimene, kus toimuv oli nii katkendlik, et ma ei saanudki hästi aru, kes, mis ja kus. Ebaõiglase maitse jättis suhu ühe tegelase ühe vea pärast hukka mõistmine ja tolle enesealgatuslik pagendamine. See ei olekski mind niivõrd ärritanud kui teise tegelasse, kes tekitas hulgaliselt jama, poleks suhtutud nii andestavalt ja silma tugevasti kinni pigistades tema loodud probleemide suunas. Selline lähenemine ei olnud balanssis ning ei mõjunud usutavalt. Peategelane üleüldse ei teinud piisavalt, et ennast tõestada kui usaldusväärset ja oma vigu kahetsevat kangelast. Teisalt, võib-olla oli selline realistlikum suund aga ka palju ehedam. Ehk siis, ma oleksin palju suurema hea meelega näinud keskses rollis hoopis Andrew Koji tegelast, Tommyt. Samas, jällegi, mulle see suur segapundar ja hunnik tohuvabaohu tegelikult pakkus suurepärast pärastlõunast meelelahutust. Eriti oma 500 kohaga saalis, kus oli peale mind ainult veel vist 6 inimest.


---------------------------------

Pealkiri: Space Jam: Uus algus
Originaalpealkiri: Space Jam: A New Legacy
Režissöör: Malcolm D. Lee
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 16.07.2021
Nähtud: 30.07.2021
Minu hinnang: 1.5/5

Mida nad küll tegid ühe minu lapsepõlve suure lemmikuga?! Ma tundsin, et selline jura puudutas mind lausa isiklikult. Mulle tohutult meeldis kunagine absurdselt napakas, kuid üdini meeltlahutav Space Jam Michael Jordaniga. Olin siis laps ning selline värviline, elujaatav, õhuline ja sületäis lustakust oli just see, mis mind seda filmi mitu mitu korda uuesti ja uuesti vaatama pani. Lootsin seda emotsiooni taaskord kogeda, kuid tunded olid vastupidised. Palun lõpetage millegi vana ja omas kontekstis kunagi hästi toimuva võtmine ning sellele copy-paste tegemine pannes kogu panus visuaalsele üledoosile ja nägemata sutsukegi vaeva süžeega, mis jääb äbariku staatusesse. Igat asja ei pea uuendama 3Dsse ja iga asi sinna ei passigi. Palun natukegi austust kunagise animatsioonistiili vastu ja tegelaste suunas, kes selles loodi. 

Linateos oli otsekui kahetunnine reklaampromo Warner Brothers filmistuudio eri toodangule, kus igal sobival ja mittesobival võimalusel hõõruti vaataja nina alla Harry Potterit, Matrixit, DC koomikseid, Troonide mängu ja kõike veidrat ja veel veidramat. Nt miks on vaja üheks taustategelaseks õudusfilmi "See" klouni Pennywise'i? Miks? Ja üleüldse jooksis ekraanilt läbi oma 20 erineva loomingu karaktereid. See oli kohatu ja igasuguse asjaliku eesmärgita. Lisaks, jah, ma ei eeldanudki, et LeBron James on Oscari vääriline näitleja, kuid ta oli äraütlemata puine. Isegi korvpallioskused, need vähesed, mida ta filmi jooksul sai demonstreerida, olid kuidagi kahvatud ning ta ei saanud näidata seda, miks ta sellesse rolli üldse kaasati. Jumala hoia selle eest, et nt Ränirahnud või Yoogi karu oleks oma sekundid kaotanud ja need oleks loovutatud peategelasele. Korrata sõna "king" (kuningas) pea iga hetk ei pane mind uskuma, et LeBron James on "king". Ma tahan näha, et ta on "king". Ma ei tundnud grammigi seda tobedat lõbusust või ajuvaba entusiasmi, milles esimene osa hiilgas. Filmil ei lasknud lendu minna miljon tähelepanu eemaleviivat ja ebavajalikku tegelast, viidet või ülimalt klišee süžee, mis eemaldas sellest kõik, mis originaali tegi niivõrd toredaks. Kuigi, ega ka esimene film olnud ju tegelikult midagi erakordset. Ja ärge mulle üldse rääkige kurjamist, algoritmist, keda kehastas Don Cheadle -- ole vait, mees, lihtsalt, ole lõpuks vait! 

Igatahes, ma ei tahagi rohkem oma aega sellele läbikukkumisele kulutada ning, kurvastusega, kuulutan, et minu lootus ja ootus kogeda lapsepõlve õhinat, kukkus haledalt läbi. Tulem ei olnud üldsegi üllatus, arvestades, kuidas elustatakse muudkui vanu armastatud loominguid ning tehakse neist veidikegi vaeva nägemata rahalehmad. Vähemalt loodetakse, et neist saavad rahalehmad. Teema. Punkt.