neljapäev, 15. juuli 2021

Raamat: Lastekate eri "Detektiiv Pepu", "Lumivalge ja Roosipuna" ja "Varastatud oranž jalgratas"

Tervitus!

Seekord mõned lasteraamatud.

Pealkiri: Lumivalge ja Roosipuna
Autor: Emily Winfield Martin
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3.5/5

Kes teab vendade Grimmide muinasjuttu “Lumivalge ja Roosipuna”? Ei, see ei ole jätk Lumivalgekesele või eellugu Okasroosikesele. See on täitsa eraldi jalgadel asetsev muinasjutt kahest ões, kellest üks on valgete juustega ja siniste silmadega ning teine mustade juuste ja kenasti punetavate põskedega. Nad elavad koos oma emaga metsas küll vaesuses, kuid kodus täis armastust. Üks õhtu satub nende ukse taha kobistama karu, kes soovib külma talve eest varju. Õed lubavad elukale ulualust ning peatselt läheb mesikäpp tänulikult taas oma teed. Siis kohtuvad tüdrukud ühe väikse vastiku vanamehega, keda nad mitu korda täbaratest olukordadest välja aitavad. Päkapiku moodi toriseja, aga karule vastupidiselt, ei näita neile grammigi tänulikkust või alandlikkust. Viimast korda pahura venniksega kohtudes, on seal ka mürakas metsaott ise, kes mehele üks-null teeb. Loom muutub printsiks ja tuleb välja, et paharet oli noormehele needuse peale pannud. Lumivalge saab endale abiellumiseks karu-printsi ja Roosipuna tolle venna. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani… Mulle on alati see muinasjutt meeldinud, rohkemgi veel kui paljud hulga armastatumad ja populaarsemad sõsarlood. Kohe kui sellenimelist raamatut nägin, krapsasin selle oma ostukorvi. Ümbertõlgendus algsest jutust oli märkimisväärselt teistsugusem, kui oleksin soovinud, kuid omajagu kujutusvõime rohke, armas ning suurepärane lugemine lastele on lugu seekord igatahes. Enamgi kui originaal.

Mis siis uues versioonis teisiti oli? Taaskord on keskmeks kaks samanimelist õde. Iseloomud on aga seekord vastupidised. Lumivalge on julge ja temperamentne, Roosipuna aga vaikne ning asjalik. Originaalis oli vastupidi. Samuti, on õed seekord nooremad ning, sellest lähtudes, ei ole raamatus tilkagi armulugu või võlutud printse. Vähemalt õdedele mitte. Neiude vanemate lembelugu aga on palju prominentsemas positsioonis. Nimelt on karunahas needuse all kannatav hoopis pereisa, kes jäljetult kaob, tänu millele peab pere oma aadlikele passivast elamisest väiksesse hädisesse majakesse keset metsa kolima. Pere jaoks on see tragöödia ning kõik elavad seda erinevalt üle. Ema tõmbub endasse ja ei ole enam see, kes ta varem oli, Lumivalge muutub vihaseks ja laseb ebaõiglusel ja kadedusel tihti pead tõsta ning Roosipuna püüab teisi aidates oma kaotusega vaikselt toime tulla. Suur osa loost leiab aset metsas, kus tüdrukud ringi seiklevad, igasugu huvitavatesse või ohtlikesse olukordadesse satuvad ning sõpru leiavad. Nt seenekasvatajate pere võsuke, kleenuke, Ivo. Ja, muidugi, kohtuvad nad väikse kärsitu vanamehega, keda igast elukad püüavad ära röövida ja talle otsa peale teha. Tüdrukud tulevad appi, nagu alati, kuid papi reaktsioon on sama, mis algses muinasjutus. Sõim ja tänamatus. Õdede roll on üldiselt palju dünaamilisem, nende tegutsemine on aktiivsem ja nad on julgemad ning hakkajamad. Ka on needus laiahaardelisem ning see ei taba ainult laste isa, vaid mitmeid teisi. Jube väike kääbus omakorda on hulga õelam ja ahnem. Üks asi aga ei muutu vast kunagi, selleks on lõpp. Ja kui nad veel surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult siiani…

Uusversioon oli suunatud lastele ning kohaldatud enam just nende vajadustele ja tasemele. Olgem ausad, Grimmide muinasjutud ei olnud sisult kuigi laste sõbralikud, eriti tänapäeva mudilastele, kellede juturaamatutes ei tahaks eriti näha kuidas Tuhkatriinu õed endal kannad maha lõikavad, et kingake jalga mahuks ja muud brutaalsused, ekstreemsused ning õudused, mida originaallugudes võib tihti ette tulla. Käesolev raamat on, vastupidiselt, mõnus meelelahutus mõnele põnnile. Kuigi ka seal leidub natuke tõsisemaid seiku (nt kitsekese ja kana ära söömine). Täiskasvanu pilguga vaadates, oli süžee natuke laialivalguv, hekseldatud ja ei voolanud alati sujuvalt. Samuti, tundsin ikkagi printsidest puudust, kuid lasteraamatuna oli ta tõesti imetore. Iseäranis tänu illustratsioonidele, mis olid ilusad, soojad ja värvikad. Mõni lehekülg sisaldas ainult pilti, mõnikord isegi oli joonistus üle kahe lehe. Piltide lisamaine annab alati selle ekstra tõuke, et loetuga oleks kergem kontakti leida, kaasa elada ning tegevusi ja tegelasi visualiseerida. Eriti kuna joonistused olid tõesti hästi armsad ja kenad.

Kokkuvõttes, soovitan soojalt lastele õhtuseks ettelugemiseks ja täiskasvanutele tutvumiseks alternatiivse versiooniga muinasjutust, mida paljud ilmtingimata ei tea.


--------------------------------

Pealkiri: Detektiiv Pepu
Autor: Troll
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4.5/5

See on hämmastav, kui veidraid ja kiiksuga, kuid uskumatult kihvte ja unikaalseid asju jaapanlased välja suudavad mõelda. Olles nende kultuuriga natuke rohkem sina-peal, julgen ma seda väita. Ma millegipärast ei näe, et nt keegi Eestis otsustaks luua lastekrimi karakteri kelle nägu on suur ja roosa taguots ning panna ta geniaalse detektiivi rolli. Kui mulle ei oleks öeldud, et ta tuleneb Jaapanist ja peaksin arvama, siis just sinna maale ma sellise tegelase sünnikoha paigutakski. Lugu on interaktiive, vaimukas, originaalne, dünaamiline ning lihtsalt vinge. Oma poole tunniga on võimalik see algusest lõpuni läbi käia, kuid emotsioon, mis jääb õhku on muhe ja mõnus. Vot seda raamatut mitte ainult ma ei julgeks entusiastlikult, vaid lausa suruks õhinaga mõnele tsipagi nutikamale lapsele peale. Kõik ei pruugi selles peituvast absurdsusest ja irooniast aru saada ning idee mehest, kelle näoks on pepu, võib vuih-vastumeelne olla, kuid proovida tasub vast isegi ükskõik millisele lapsele seda ette pannes. Ma olen ilmselgelt sellest lookesest vaimustuses. Midagi teistsugust. Midagi lahedat. Midagi meeldejäävat.

Tundub, et tegu on Pepu ja tema assistendi, Brauni, esimene juhtumiga ning on põhjust oodata jätku või lausa jätke. Seekord lahendatakse kaks müsteeriumit: Proua Violeta maguskartulite aarde otsing ning maiuspala kadumise küsimus. Täiskasvanule on, loomulikult, selge mis juhtus ja kes millega hakkama sai, kuid lastele pakutakse, mulle tundub, just parajal tasemel stimulatsiooni ja vihjeid, et nad suudaksid olukorrad ise lahendada. Pepu aitab pidevalt kaasa mõelda ning kohati tõstatab ja avaldab saladusi samm sammult, et pisem lugeja jõuaks kaasa mõelda. Kes tähelepanelik, peaks suutma lood ilusti lahti mõtestada. Et lahenduskäike veel lõbusamaks teha, laste mõtlemist tööle ärgitada ning tähelepanu ja põnevust hoida, siis leidub raamatus ka toredaid otsingumõistatusi, labürindi läbimisi ning muid nuputamismänge. Minu isiklik lemmik oli: leia pildilt kolm peput. Kõik need kõrval ülesanded olid orgaaniliselt lugudesse pikitud ning tegid rännaku eriti ägedaks.

Kõik eelnev aga kahvatub ühe fakti kõrval. Nimelt, kuidas karistab Pepu pahalasi pärast nende paljastamist? No oleks pidanud ju piisavalt tark olema, et üks ja üks kokku panna, kuid seda enam oli üllatusrõõm suur. Mida teevad pepud? See oli samaaegselt totakas, kuid, arvestades ülejäänud konteksti, igati asjakohane ja koomiline. Igatahes, minu poolt aplaus ja kiitus. Tõesti vahva lugemine oli! Soovitan soojalt mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele.



------------------------------------

Pealkiri: Varastatud oranž jalgratas
Autor: Mika Keränen
Kirjastus: Jutulind
Ilmumisaasta: 2008
Minu hinnang: 3/5

Mõned aastad tagasi nägin ära filmi "Supilinna salaselts", kuid muud kokkupuuteid mul antud raamatusarjaga puudusid. Linateos oli tore ja kerge meelelahutus nii lastele ja täiskasvanutele ning mulle see omajagu täitsa passis. Puhta juhuslikult sattud mu kätte Mari ja tema sõprade esimene seiklus raamatu formaadis ning, olles lastekirjanduse lainel, sai see ühe õhtuga läbi ludistatud. Ma mõistan igati, miks sari on mudilaste südamed võitnud, kuid minule jäi lugu kuidagi lahjaks. Jah, ma tõden, et antud sihtgrupile mõeldud lugemine ei peagi olema märkimisväärselt sisukas ja detailne, kuid mingi x-faktor jäi minu silmis eeskord leidmata, kuigi tegu on armsa ja lustaka suveseiklusega. Samas, kuna tegu on esimese osaga, siis on õnneks veel hulgaliselt arenguruumi järgmistes väljalasetes raamatu maailma arendada ning ka minusuguse vingatsi poolehoid võita. Tundub, aga et, olles leidnud tee mitmekordselt teatrilavale, suurele ekraanile ning igatpidi laste ja noorte teadvuses olles, on sari selle millegi erilise juba ammu leidnud ning särab järjekindlalt. Ka minu poolehoiuta.

Mis mulle loo juures peale läks ning mis selle sümpaatseks teeb on asukoht. Tegevus toimub Tartus, Supilinnas. Tegu on kodukootud kontseptsiooniga selle kõige positiivsemas tähenduses. Lugedes on tunne, et tõesti loed päris kohast, mida autor tunneb seest ja väljast, mida kirjeldatakse piisavalt detailselt ning mida on, tänu sellele, äärmiselt lihtne visualiseerida. Supilinn on suhteliselt väiksel territooriumil, seega on imekerge neid erinevaid mainitud tänavaid, käänakuid, poode ja maju ette kujutada. Üllatavalt, ma ei ole ise kunagi sinna kanti sattunud, kuid autor tekitas piisavalt huvi, et tollesse õdusasse ja huvitavasse piirkonda mingi hetk enda sammud suunata. Äratundmisrõõmu leidub kindlasti hulgi. Raamat tuletas mulle eredalt meelde minu enda lapsepõlve Harkus teiste jõmpsikatega igast totakaid, kuid vahvaid ettevõtmisi korda viimas. Meeldis mulle, lisaks, väga loodava salaseltsi sõpruskonna kujunemislugu, mis ei olnud algusest peale just roosiline. Poisid versus tüdrukud. Peatselt leiti ühine eesmärk ja keel ning koos pandi punkt rattavarastamise ärile. Kiitus autorile, et ta ei teinud lapsi üleliia nutikaks või nende tegemisi ebausutavaks, aga ei alahinnanud ka neid. Tihtipeale olen märganud, et täiskasvanud kirjutavad noori selliselt nagu nende mõtlemine oleks juba 18+ või isegi 30+. Kahjuks, ei ole sel juhul tulemus alati realistlik.

Muide, kas järgmistes osades Reilika kolib või kaob muudmoodi pildilt? Ma ei mäleta sellenimelist tegelast filmist. Ma ei suuda meelde tuletada ekraniseeringus ka Matit. Minu meelest, vaieldamatult, kogu raamatu staari. Ma siiralt loodan, et kutsuga edaspidi midagi ei juhtu ning filmis ei astunud koer sellepärast üles, et loomadega on keeruline võtteid teha.

Püüan tulevikus kunagi kindlasti järgmised osad sarjast käsile võtta, kuid arvestades kui lõputu juba minu to-read-list on, siis kes küll teab, millal selleni jõuan. Kokkuvõttes, nunnu raamat, lahe ja igati autentne asupaik, muhedad tegelased (Mati!!!), kuid midagi jäi minu jaoks puudu. Ja ma ei teagi, mis see "midagi" täpsemalt on. Siiski, ei ole keeruline aru saada, miks sari laste hulgas suurt populaarsust naudib. Mul on ka kahju sellest, ei käinud kunagi ühtegi Draamateatri etendust vaatamas, kus Mari ja tema sõprade lood keskmes. Oleks ikka pidanud end ikka kokku võtma. Midagi visuaalselt näha on mõnikord efektiivsem kui millegi kohta lugeda, et ennast kaasa haarata lasta.


teisipäev, 13. juuli 2021

Teater (online): "Kodumaa karjed" ja "CATS"

Tervitus!

Ja taaskord online etendustest.

Pealkiri: Kodumaa karjed
Teater: NO99
Salvestatud: 18.08.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608170653/kodumaa-karjed
Minu hinnang: 3.5/5

Minu jaoks oli NO99 looming alati liialt kaootiline ja aktiivselt etteantud raame kompiv, et ma suudaks seda nautida nagu minu silmis tuleb teatrist rõõmu tunda. Kunst spetsiifiliste seisukohtade pärast, mitte niiväga meelelahutuse nimel. Õige või vale arusaama (?), vähemalt selline mulje mulle kumama jäi. Korra elus külastasin nende teatrimaja, kui see veel eksisteeris, ning ma ei tunne, et ma millestki endale passivast väga ilma oleks jäänud. Seega, ma ei teagi, miks võtsin ette antud etenduse. Ju siis oli teatrinälg suur, aga asutused ise veel suletud. Välja tuli see, et ma olin täitsa võimeline nähtud nautima, vaatamata mu eelhoiakule. Siiski, ei pannud tükk mind taga igatsema veel võimalusi NO99 näidendeid kaeda. Mingid asjad ei käi lihtsalt kokku -- nt mina ja üli uuenduslik teater -- ja käesolev etteaste läks mulle peale paljuski tänu sellele, et mul ei olnud varasemast üledoosi selle teatri teiste väljalasete nägemisest tulenevalt. Andke mulle ikka pigem klassikat -- ühe etenduse keskpunkt peab asuma seal, ümberringne on teretulnud end igatpidi ümber vormima.

Etenduse kontseptsioon oli päris intrigeeriv ja köitev. Üks mees esindab tervet Eesti rahvast ning erinevaid hääli, mida indiviidid sealt massist on viimaste aastakümnete jooksul eriti eredalt välja hüüdnud. Mõnikord on hääl konkreetse isikuga seotud, mõnikord väljendab laiema kogukonna mentaliteeti ja emotsioone. Laval seisab üksik mees, kes lihtsalt räägib. Teemade ampluaa oli lai, kuigi pinnale jäi poliitika, sport ning venelased versus eestlased. Mainitud sai Eurovisiooni võit, Õnne 13, Herman Simm, geibaarid (miks ei ole ühtegi Pärnus?!), Estonia uppumine, pronksiöö, ostan-müün kuulutused, sundüürnikud, laulupidu, majoneesi Kundla, popmuusika, Bonnie Tyleri kontsert, Sõõrumaa, enesetapud, õllejoomise lembus, pankade põhja käimine, noorte väljavool riigist ja mida kõik veel. Põnev oli tõdeda, et mida pidas autor enda vaatevinklist lähtudes nendeks seikadeks, mis Eestis toimuvat just tabavalt ja asjakohaselt kokku võtavad. Poliitika on kuidagi loomulik teema, sest see annab fooni riigi toimimisele makro tasandist mikro tasandile. Välja toodi Ansipi seemnete söömine ja fooliummütsid ning "Sellises kriisis ma elada tahaksingi!", Ojuland versus vaesus, Edgari pildi tulistamine, Jürgen Ligi "Ära kaaguta!" ning, muidugi, Lennart Meri. Professionaalne sport on aga midagi, mis minu silmis on alati natuke ülehinnatud. Eriti arvestades, mis enamuste meie kangelastega on tänaseks juhtunud ja mis välja tulnud. Kas tõesti on kõikide murede ja rõõmude kõrval just see valdkond, mis kõnetab ja kaasab nii suurel mahul Eestimaad ja selle elanikke? Ju siis, sest märkimisväärset tähelepanu läks Värnikule, Šmigunile, Veerpalule, Salumäele ning spordikommentaatorite väljaütlemiste järgi matkimisele (mis olid üpris muhedad, iseenesest).

Kindlasti suutis etteaste minu tähelepanu naelutada, sest püüdsin pingsalt kaasa mõelda ja arvata ära, et mis teemast räägitakse, keda tehakse järgi või kas ma tean öeldud tsitaati või fraasi või, lausa, laulu. Ka tuletati mulle meelde mitmeid lõbusaid juhtumisi, mis juba ammu meelest läinud. Kui Best B4 pala "Ma armastan luuserit" sai ette loetud, siis olin alguses segaduses, et, huvitav, mis luuletusega on tegu. Nii tuttav. Vot, kuidas on võimalik mõtted sassi ajada kui midagi teadatuntut esitada teistsuguse pakendiga. Minu nooruspõlves oli see eriti kuum hittlaul. Ma arvan, et päris paljudele viidetele ma üldsegi pihta ei saanud, kuid selline nuputamismäng koos mälu turgutamisega oli hea lisategevus tükki vaadates ja näitleja meisterlikkust jälgides. Minu lemmik seik oli aga riburada pidi välja hõikamine, et kes ja mis kõik Tallinnasse või Eestisse tuleb, küll Michael Jackson, Madonna, Paris Hilton, noroviirus ja H&M. Ja lahkub, nt Marilyn Jurman, kapital, Obama, Fazer ja kümneid tuhandeid eestlasi. Kenasti stereotüüpselt passiv oli tüki algus ja lõpp. Avapauguks oli mitmekordselt korrutatud mantra, et kui raske Eestis küll on olla. Lõppes aga tõdemusega, et Eesti on ilus. Lihtne, aga efektiine, kompaktne ning mõtlema panev.

Jaak Prints oli, loomulikult, suurepärane neid sadu erinevaid isiksusi ning teemasid ühte isiksusse imedes ja välja paisates. Oli näha, et see nõudis temalt tohutut energiat ning pingutust. Mees oli üks hetk peaaegu ligumärg. Vast ei aidanud ka intensiivne rambivalgus näos. Tulemus oli aga seda väärt. Kuigi mulle jäid mõned teemad ja põhijooned arusaamatuks -- ma ei oleks nende kaasamisega sel tasandil nõustunud -- ning puudu jäi rohkelt võimalikku alternatiivset asjakohast materjali, oli tegu siiski autori nägemusega, et mis oli ja on tähtis, mis vormib ja vormis Eestit ja selle elanikke ning, mis on väärt hoida meie mälusoppides sügaval. Huvitav algatus oleks, et iga inimene looks enda versiooni kodumaa karjetest. Nii palju kui on inimesi oleks vast erinevaid kombinatsioone ja nägemusi. Ma ei olnud küll päri antud tüki iga valikuga, kuid vähemalt oli tasakaal paigas tõsise ja humoorika, kurva ja rõõmsa, ilusa ja inetu vahel. Alati hindan kõrgelt seda, kui ei hakata üleliia pilama, mõnitama või alandama riiki ja selle rahvast. Sellist suhtumist on kuidagi eriti intensiivselt viimasel ajal mulle silma jäänud. Eriti kunstis. Vajalik on balanss. Mitte ükski asi ei ole üdini hea või üdini halb. Kokkuvõttes oli nähtu tihke, sisukas ning suurepärane ajalootund. Mitte täienisti objektiivne, kuid mitte ülemäära subjektiivne.



-------------------------------------------

Pealkiri: CATS
Salvestatud: 1998
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon
Minu hinnang: 3/5

Mis asi see veel selline oli? Oeh, Andrew Lloyd Webber ja mina ei kapi kohe üldse, kohe absoluutselt mitte. Objektiivselt suudan võib-olla aduda, et miks tema loomingut niivõrd ohtralt imetletakse, kuid subjektiivselt ei sobi see grammigi minu maitsele. Ehk siis, on tegu järgmise muusikaliga tema sulest, mis mind enda kukalt kratsima pani ja silmi pööritama. Kuna antud etendus on üks väheseid, mida ma veel näinud ei olnud, siis ei kergitanud ma väga ka ootusi. Kuid sellist palagani ma ei osanud ette näha. Mis oli siis tegelikult selle sisu? Terve etendus koosneb sellest, et tutvustatakse erinevaid kasse, lauldakse, tantsitakse ja lõpuks läheb üks neist taevasse. Ja oligi kõik. See oli nagu reklaametendus kasside varjupaiga kasside kohta kiisuvõtust huvitatutele. Äkki soovite laiska kassi? Äkki soovite prisket kassi? Äkki soovite ulakat kassi? Aga äkki lausa võlukassi? Oot oot -- äkki just seda see metafooride keeles tegelikult oligi?! Kasside turundusaktsioon! Ja see, kes lõpus n-ö lahkus, saigi oma päris koju?

Kui aus olla, siis oli nähtu omamoodi paeluv ja tähelepanu haarav. Aga seda just visuaalsest küljest. Ülimalt eksentrilise, ekshibitsionismliku, värvikireva, lärmaka ja provokatiivse modernse tantsuetendusena, mis kombineeritud lauludega, on ta kahtlemata üks ainulaadsemaid, mis niivõrd laia levikuga tavapubliku hulgas on tuntud. Oma osa on kindlasti ka 80ndatel, mil ta esietendus. Arvestades selle kümnendi õhkkonda ning imidžit, on muusikal justkui oma ajastut peegeldav lapseke alates silmapaistvatest kostüümidest, lõpetades kummalise kontseptsiooniga. Koos pisikese jäägiga 70ndate diskosärast. Oma erksuse, veidruse, koloriidsuse ja üle võlli mentaliteediga sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku. Võib-olla oleks ma etendust kõrgemalt hinnanud, kui oleksin seda väljatulemise ajal kaenud (kuigi ma polnud siis veel sündinudki)? Siiski, minu jaoks on tulemus liialt sigrimigri ja lihtsakoeline, kaks vastandit koos. Kassid, keda tutvustati, olid tegelikult päris ägedad ning, vastavalt nurriku eripärale, olid nende etteasted meeleolukad ja hoogsad. Või siis kurblikud ning melanhoolsed. Viimaste hulka kuulus nt ätist teatrikass ning kunagine populaarne glamuuritarist kiisu, kes nüüd oli ebasoosingusse langenud pärast parimate aastate möödumist. Maailmakuulsat "Memory" laulu esitab ka just see vanasid häid aegu taga igatsev kassidaam. Siinkohal peab mainima, et see pala on tõesti kaunis ja võimas. Ning tegi mind lausa härdaks. Ülejäänud lood, aga mitte nii väga. Energilisemad etteasted tegid raudtee kass, üleannetute kasside duo, võlukass ning isegi sõda koertega toodi publikuni. Lisaks, sai oma osa salapärane kriminaalset eluviisi viljelev kõuts, kelle roll jäi natuke poolküpseks ja eesmärgid segaseks.

Mis mulle aga üllataval kombel väga peale läks olid pilguheited, õpetussõnad ja tähelepanekud reaalsete kasside hingeellu. Rum Tum Tuggeri laul tõi esile hulgalt selliseid tüüpilisi käitumismustreid või kiikse, nt annad seda, tahan teist, koguaeg olen valel pool ust, jne. Täitsa kümnesse! Ja, nagu laulust välja tuli, ei ole alati seal mingeid põhjuseid taga, lihtsalt kiisu otsustab nii, ja nii ongi. Viimases grupi etteastes loeti publikule sõnad peale, et kuidas tuleb kassidega suhelda, kuidas neid tuleb austada ning milliseid meelehäid nad on ära teeninud. Nt ära kõneta kassi enne, kui kass sind kõnetab, kaaviar on väikseks eineks väga hea valik, ja palju muud. Nagu legendaarne fraas Chalice'i laulust ütleb: "Ori anna krõbinaid, muidu lasen sussid täis". Sellised muhedad ja koomilised lisad ülbetelt neljajalgsetelt, kes arvavad, et on maailma nabad, oli tõesti vahvad. Lõppkokkuvõttes, aga, ei sattunud ma etendusest vaimustusse. Seal leidus kihvte aspekte ja, kahtlemata, oli produktsioon tipp-klass, kuid lugu ise jäi natuke lahjaks, süžee oli suhteliselt olematu ning visuaalsele poolele lootma jääda minu puhul ei ole piisav.

esmaspäev, 5. juuli 2021

Kino: "Kiired ja vihased 9", "Paljutõotav noor naine" ja "Palgamõrvari naise ihukaitsja"

Tervitus!

Pärast kinode avamist olen lausa kolm korda juba neid külastanud. Oh, kus ma olen ikka kinost puudust tundud! 


Pealkiri: Palgamõrvari naise ihukaitsja
Originaalpealkiri: The Hitman's Wife's Bodyguard
Režissöör: Patrick Hughes
Näitlejad: Ryan Reynolds, Samuel L. Jackson, Salma Hayek, Antonio Banderas, Morgan Freeman
Kinodes alates: 18.06.2021
Millal nähtud: 19.06.2021
Minu hinnang: 1.5/5

Kui nii meeleheitlikult punnitada ja punnitada ja punnitada, et oleks naljakas, siis ei tule pepust lõpuks lõbusat peeru, vaid välja libiseb hoopis törts fekaali. Oi, kuidas see film püüdis olla krapsakas, äge ja humoorikas, tulemus ei sisaldanud aga ühtki neist. Esiteks, pidev karjumine ei tee midagi krapsakaks, pidev ropendamine ei tee midagi humoorikaks ning pidev peategelase mõnitamine ei tee midagi ägedaks. Mis juhtub, aga on, et kõik need omadused vormivad filmi tüütuks, labaseks ning kriipivalt valjuks. Mul oli siiralt kahju Ryan Reynoldsi tegelaskujust, keda lihtsalt pidevalt maha tambiti, keegi ei austanud teda, keegi ei tahtnud teda ning see pidev alandamine oli tõesti häiriv juba. Kas see pidi olema vaimukas? Võib-olla mõne sadisti arvates, kuid piir ületati minu silmis juba filmi keskpaigaks, kui mitte varem. Pea kõik tegelased olid ebasümpaatsed (ja miks seda Bostoni venda ja tema Šoti tõlkijat üldse nii suures koguses vaja ole, et süžeed sogaseks ajada?) ning isegi tossike Ryan Reynolds oli liiga möku. Mees! Võta end kokku! Sa oled ju äss kätšivend. Näita ülejäänud nõmedikele koht kätte! Aga ei... Ja see metsik ropendamine, mis nagu järjepidev okse eriti Samuel L. Jacksoni ja Salma Hayeki suust välja paiskus. See oli rõve. Kuigi pidi vist "teravalt" humoorikas olema. No vabandage, oleks nad vähemalt natuke koloriidsemat sõnavara kasutanud. Röögiti vaid paari igavat roppust. No ei läinud mulle selline lame kombo peale, mis põhimõtteliselt keerles ümber ühe tegelase kiusamise. Kiusamine ei ole okei! Ka täiskasvanute hulgas. Enamgi veel ei ole see naljakas. No ei ole!

Positiivsena tooksin välja, et Salma Hayek on ikka võrratult kaunis naine ning, vaatamata sellele vastikule suuvärgile, oli ta karmi muti rollis päris värvikas ja kihvt. Richard E. Granti lühi etteaste oli ka üpris lõbus. Sellise intrigeeriva, kuid veidralt meeldiva detailina tooksin välja, et ma poleks vist kunagi arvanud, et minu silmad näevad aega kui Hollywoodi filmide kurikaelaks ei olegi mõni Lähis-Ida, Slaavi (eriti Vene taustaga) või Asiaadist tüüp või bande. Seekord oli tegelastel vastaseks... Kreeka ja mingi Kreeka magnaat (vist algselt Mehhikost pärit, muidugi). Jah, rahval on võimas minevik, kuid mulle ei tule esimese valikuna silme ette just kreeklased kui mõelda, et kes võiksid olla uued tuuled terroristide rindel. Nemad tuletavad pigem meelde randa, oliiviõli ja logelemist. Seega, ma aplodeerin filmitegijaid, et nad sissetallatud rajast välja astusid ning midagi uut ja põnevat tüüpiliste pahalaste ridadesse pakkusid. Nagu Antonio Banderase (!?) kehastatud pea kurjam oma missiooniks võtnud oli, peab Kreeka taas oma antiigiperioodi maailma liidripositsiooni taastama! Väärt eesmärk... Kuigi filmi kontekstis täitsa lambikas. Ja ma ei saanudki lõpuni aru, et mis värk Kreekal EUga oli, et nad mässasid ja Antonio pidi kõiki nottima hakkama. Kas Kreeka ei tahtnud oma hiilgellaenu tagasi maksta? Huvitav, huvitav.


-------------------------------------------------

Pealkiri: Kiired ja vihased 9
Originaalpealkiri: F9
Režissöör: Justin Lin
Näitlejad: Vin Diesel, Michelle Rodriguez, John Cena, Jordana Brewster, Tyrese Gibson
Kinodes alates: 25.06.2021
Millal nähtud: 26.06.2021
Minu hinnang: 1.5/5

Jah, ma tean, et see kiirete autode sari ei ole just kvaliteedi poolest tuntud, pigem kvantiteedi (palju igasugu sõidumasinaid, palju totrusi, palju muskleid ja palju kasutamist sõna "family"), kuid sellel on oma sarm -- ajuvaba sarm, muidugi. Lustakas ja igatpidi meelt lahutav on vaadata kuidas eirates kõiki füüsika ja tegelikult isegi muid loodusseadusi heidetakse vaataja ette tohutul hulgal pahvatusi, kokkupõrkeid, rusikahoope ja mida kõike veel, tehakse kurikaeladele üks-null ja head alati võidavad, tähistades koos õlle ja koduaia piknikuga. Kõlab nagu universaalne eduka kerge märulifilmi valem. Mida on siis kasutatud juba ühest filmist teise, ühest filmist teise, ja jälle ühest filmist teise, tõstes loogika ja reaalsuse puudumise taseme järk järgult taevani. Seekord tundsin, et ma ei suutnud enam huumoriga seda napakust võtta. Ma ei olnud võimeline seda sõgeust kaasaelava muigega jälgima. Üheksas osa oli see üks tilk, mis klaasi vett üle ajama sundis. Ma ei teagi väga miks just see osa, kuid ma lihtsalt ei nautinud nähtut enam. Süžee, tegelased ja kogu kontseptsioon muutus üleöö vastumeelseks, kulunuks ja igavaks. 

Võib-olla oli asi selles, et äkitselt ilmus välja Vin Dieseli tegelaskuju, Domi, kaua kadunud vend. Vend, keda keegi siiani maininud ei olnud, iseäranis peresse vasikavaimustusega suhtuv Dom. Või, et ammu surnud Han äkitselt elusa ja tervena kohale lendas. Viimane otsus nullis mitmes eelnevas filmis tema kaotusest tuleneva emotsionaalse kaalu. Ime, et nad Paul Walkerit eriefektidega tagasi ei toonud. Kuigi natuke imelik oli, et nad temast rääkisid nagu näitleja tegelaskuju, Brian, oleks veel elus. See ei jätnud aga loomulikku muljet ning mõjus järjekordse ebaloogilisusena: miks ei tulnud Brian neile appi? See, et ta lapsehoidjat mängis ei suutnud mind veenda tema kohalolu puudumises. Tore oli tõdeda, et nad seekord ka ise nalja heitsid selle üle, et keegi kunagi viga ei saa ning ükskõik kui absurdsest olukorrast tullakse puhaste riiete ja kriimudeta näolapiga välja. Samas, selle võlu oligi see, et nad varem sellele tähelepanu ei pööranud ning lihtsalt lasid edasi. Teema kõnetamine tegi kogu olukorra veel ebarealistlikumaks ning võltsiks. No tipp oli, muidugi, autoga kosmosesse sõitmine, rõhudes, et füüsika on paigas ja numbrid klapivad. Kui iga loru sellepõhjal atmosfääri kihutaks, siis oleks meil taevas autosid täis. Üks hetk ma lihtsalt hakkasin naerma kui neid kahte, maakera taustal, hõljumas nägin. See tundus ekstra tobe. Ja see megamagnet. Kuidas on võimalik, et magnet tõmbab endasse just ainult neid metalseid objekte, mida tegelased tahavad ja jätab rahule need, mida ei ole vaja? Oeh.

Positiivsest küljest. Tore oli näha Tbilisi tänavaid ja Helen Mirrenit. Kõik muu ei haaranud mind seekord, kahjuks, 200 km/h kaasa nagu tavaliselt. Kurb.


-----------------------------------------------------


Pealkiri: Paljutõotav noor naine
Originaalpealkiri: Promising Young Woman
Režissöör: Emerald Fennell
Näitlejad: Carey Mulligan, Bo Burnham, Clancy Brown, Jennifer Coolidge
Kinodes alates: 28.05.2021
Millal nähtud: 12.06.2021
Minu hinnang: 4.5/5

Kas pole mitte super tunne, kui lähed vaatama filmi, millest sa väga midagi erilist ette ei tea, kuid mis ületab olematud ootused lausa mitmekordselt? Antud linateos šokeeris, ajas naerma, tegi kurvaks, tegi vihaseks, pani tundma rahulolu ja õiglust, pani tundma lootusetust ja tülgastust. Ja tegi seda kõike veidralt esteetilises ja omanäoliselt kauni kinematograafiaga pakendis. Tegu oli otsekui sünge reaalsuse nägemisega kummalisest kõverpeeglist. Või vastupidi. Film oli intrigeeriv kombo thrillerist, komöödiast, romantikafilmist, draamast ja krimist. Kõik need elemendid klappisid ning tulemus oli terviklik ja orgaaniline. See on hämmastav kui ebamoraalsed võivad olla inimesed, keda nähakse nt ametist tulenevalt moraalsetena. Ja vastupidi. Samuti, inimesed võivad alati üllatada, nii positiivselt kui negatiivselt. Inimesed võivad siiralt kahetseda ja seda tegelikkuses tõestada. Inimesed võivad ebasiiralt kahetseda, valedel põhjustel, nt et midagi saada või kui teema puudutab neid isiklikult. Põhimõtteliselt, pealtnäha eeskujulikud inimesed võivad olla koletised ja need, kes viimaste arvates teevad koletuslikke tegusid, võivad sisemiselt olla pühakud. Huvitav on jätkuvalt tõdeda, et ühte ja sama olukorda nähakse vastavalt enda huvidele, soovidele, arusaamadele ning egole kategooriliselt erinevalt. Ilma mingite süümepiinadeta. Kas "ei" on "jah", kas "ei" on "ei", kas "jah" on "jah" -- kas olematu vastus on "jah" või on "ei"? Mõtlemis- ja arutlusainet leidus miljoni euro eest.

Põhimõtteliselt, ma ei taha väga palju filmist öelda ja pigem ärgitan seda nägema ilma ootusteta. Teada on vaja, et Carey Mulligan on korraga kaunis kui tagasihoidlikult võimas oma rollis. Vaatamata koledustele on filmi ilus vaadata ning taustal tasub tähele pannu igasugu sümboleid ja viiteid (nt voodi peats kui inglitiivad peategelase selja taga). Põhjatut emotsionaalset sügavust koos suurepärase dialoogiga leidub igas stseenis. Garanteerin, et süžee ja keskse delikaatse teema käsitlemine ei jäta ühtegi vaatajat külmaks ning tegu on hädavajaliku, isikupärase, nutika ning meeldesööbiva linateosega, mis paneb, loodetavasti, elu üle järele mõtlema. Või siis soodustab alati olukordi teise nurga alt vaatama ja mõtlema mitte nii lineaarselt ning klappidega silmadel. Soosib empaatiat ja arusaamist, eriti ebameeldivates ja keeruliste olukordades. Ja veel, mulle tohutult meeldis filmi lõpp! Ning julge otsus, mis selleni viis. Isegi kui pettumus oli alguses suur, suudeti mind üllatada ning rahulolevana saalist lahkuma panna.

esmaspäev, 14. juuni 2021

Raamat: Noortekate eri "Tinderikooma" ja "Enola Holmes: kadunud markii juhtum"

Tervitus!

Seekord uuematest noortekatest raamatumaailmas!

Pealkiri: Tinderikooma
Autor: Kristi Piiper
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

Eesti noortekad, olgu siis filmid, sarjad või raamatud, kipuvad olema minu jaoks liiga masendavad, teravad või lihtsalt elu inetumaid pooli lahkavad. Noorus ei pea olema ilmtingimata narkootikumid, koolikius, joomine, depressiivsus ning kontrolli kaotanud lapsed ja kehvad suhted vanematega (nt "Klass", "Nullpunkt", "Ühikarotid", "Kuidas elad, Ann?", jne). Ehk siis, hoian neist eemale kui tulest, sest mind lihtsalt ei kõneta üleliia realistlik või isegi ülepaisutatult negatiivne ja dramaatiline lapsepõlv. Minu noorus küll ei hõlmanud pildituksjoomist, seksi, narkootikume, lõikumist, halbu suhteid ema/isaga ja mida kõike veel! Ja ma ei usu ka, et see valdav trend teistel oleks. Või on? Aga äkki oleks tore vahelduseks mõne rahuloleva noore kogemustest midagi kultuurset kokku panna. Tunnen, et see sihtrühm on eriti kuvale jäätud. Kas tõesti Eestis ei ole ühtegi enam vähem okei eluga noorukit? Või siis tahavad nemadki vaid masendusemaigulisi filme nautida? Mis iganes põhjus poleks, siis minu kokkupuude kodumaise noortekirjandusega on pärast sõrmi põletavaid kogemusi teismelisena mind neist eemale hoidnud aastaid. Ehk on olukord aga ajajooksul tegelikult paranenud ja valik mitmekesisemaks muutunud? 

Puhtalt juhuslikult sattus mu kätte käesolev raamat ning otsustasin seda katsetada, sest mu sõbrannade läbielamised Tinderis on jõledad, humoorikad ja/või, üllatavalt, isegi edukad, et pealkiri kohe tõmbas. Mu enda kogemus Tinderiga oli üks päev. Pärast piltide järgi väga nägusa, aktiivse ja ilmselget popi (loe: kõrge egoga) mehega paari rea vahetamist, soovis ta minuga kokku saada. Kuna ma pole eales niimoodi pärast online'is kellegagi tutvumist kohtunud (see faas jäi mul vahele, kuigi mäletan, et mu klassikaaslased seda meeletult harrastasid) ja veel nii peatselt, ütlesin, et tahaksin teda rohkem tundma õppida enne kui näost näkku näeme. Ja siis sain sõimuvalangu: "Tulid siia püsisuhet otsima vä? Arvad, et kui oled ilus, siis võid sedasi mängida? Tinder küll sinusuguste mentaliteediga chickidele mõeldud ei ole." Seda kõike laekus mulle oma tund aega järjest. Kustutasin äpi enda mobiilist koheselt. Selliseid psühhe ei ole mul vaja. Ja, nagu ma kuulnud olen, on seal enamused mingi kiiksuga. Mida kõike illustreeris ka raamatu kangelanna, Mari Johanna, kogemus selle suhtlusäpiga. Kuigi tema Kolgata tee oli lõppkokkuvõttes ikkagi edukas ning ta jõudis selle üksiku pärlini. Minnes sinna jõudmiseks läbi mitme koomilise ja mitte nii naljaka läbikukkumise.

Raamat oli üpris õhuke (ainult 160 lk) ja lugesin selle kahe õhtuga läbi. Sisu ei läinud iseäranis sügavaks, süžee oli väga lihtsakoeline ning lugu tegelikult päris lahja. Põhimõtteliselt, suhteliselt üksik ja sotsiaalselt kogenematu tüdruk kolib maalt linna, et minna ülikooli, läheb ootamatult lahku oma esimesest poisist, tahab talle kätte maksta lootes leida Tinderist keegi kaaslane, tema vanemad elavad linnukese pesast lahkumist raskesti üle ja tüdruk ei suuda kõige tulemusena keskenduda õpingutele. Ei midagi ebatavalist, originaalset või kuidagi meeldejäävat. Muidugi, lisati kompotti tänapäeva lugudes pop vaimse tervise probleemi element. Nimelt kannatas Mari Johanna ärevushäire all ning, arvatavasti, elas läbi ka depressiooni või muud kergemat vaimse tervise languse mure. Taaskord, ei midagi enneolematut või eriti köitvat. Samas, mulle tohutult meeldis peategelase hääl, tema väljendusviis ning suhtumine. Jah, tal olid kõik need probleemid, millega ta ei suutnud toime tulla ja mida ta võimendas hullemateks kui need olid, kuid mul ei olnud lugu tema esimeses persoonis jutustamisel tüütu või väsitav lugeda. Otse vastupidi. Tüdruk oli vaimukas, krapsakas ning suutis enese üle nalja heita, viimast mitte ennast liialt halvustades. Mulle tundus, et Mari Johanna aktsepteeris ennast sellisena nagu ta on, oli avatud uutele suundadele (äkki talle meeldivad hoopis tüdrukud?) ja kõlas, vaatamata ilmselgetele kompleksidele, ikkagi elutervelt. Kasvõi see pidev pasteedijutt. Talle meeldis liha -- no kaevake ta kohtusse!!! Jah, enesekindlusega oli tal kemplemist, kuid ta ei mõjunud lootusetult, ennast alandavalt ja pidevalt heietavalt. Mu enda üllatuseks, Mari Johanna meeldis mulle.

Nagu mainitud, siis mulle läks peale ka särtsakas ja värvikas tekst. Mõnus oli seda koloriidset kirjapandut lihtsalt lugeda. Selles ei olnud ülearu palju tänapäevast slängi, et ma muhvigi ei mõistaks, samas oli seda piisavalt, et lõbus oli jälgida. Muhedaid fraase ja väljendusviise oli hulgi, nt "olin kui talveunest ärganud siil". Ei läinud jutt, õnneks, ka liialt killuks kätte ära, vaid suutis vajadusel tõsisem ja täiskasvanulikum olla. Mulle meeldis, lisaks, Mari Johanna vanemate kaasamine loosse, sest teismeliste raamatutes kipuvad isad ja emad olema otsekui olematud või siis pigem negatiivseks jõuks tegelase elus. Eriti ema roll ja mure oli reaalne, mõistetav ja isegi omamoodi koomiline. Mis mulle aga üldse peale ei läinud oli Mari Johanna äng mingi mõttetu poisi üle. Ma saan aru, et selles vanuses veel võib mingi ilmetu jorss tekitada kutsikalikku kinnisideed, kuid, tüdruk, palun austa ennast rohkem, et mitte taga nutta ja rikkuda oma elu ning tuju mingi nõmeda idika pärast. Eriti kuna Mari Johanna oli ju tegelikult tubli ja hakkaja. Oeh, kuidas mind sellised totakad taganiutsumised häirivad, nii kirjanduses kui päris elus. Eriti kui kiindumuse sihtisik on mingi mõttetu vend. No vähemalt, tüdruk õppis kiiresti ja suutis näha enesekindlalt jamahunnikust mööda ning kaugemale.

Tinderist natuke ka. Ma oleks veidi rohkem erinevaid möödapanekuid sellega seoses oodanud ning enam igasugu naljamehi. Mari Johanna kohtus küll päris mitme veidrikuga, kuid need olukorrad jäid üpris üürikeseks ja tüdruku tegi kiirelt sääred. Samas, need seigad oli nagu elust enesest (mu sõbrannade sõnade järgi) ning neid oli tohutult naljakas lugeda. Kurb ka. Eriti värvikas oli sõnumineerimine ühe tüübiga, kellega tüdruk ei jõudnudki kohtumisele, pikkuse teemadel. Too oli nii õnnelik, et tüdruk valetas ennast eriti lühikeses, sest vennal oli vaja eriti kääbuslikku kaasat enda olematule pikkusele võrdluseks. Mehed ja pikkus. Väga tõsine teema ja midagi millele põhinema panna kogu suhe... päris elus ka.

Lõppkokkuvõttes, mulle raamat täitsa meeldis! Seal oli tunda neid tüüpilisi Eesti noortekate depressiivseid noote, samas oli see piisavalt helge, humoorikas ja lootusrikas, et ma ei tundud end lämmatatuna. Tõesti tore, kärme ja vaevatu lugemine!


----------------------------------------

Pealkiri: Enola Holmes: Kadunud markii juhtum
Autor: Nancy Springer
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 2/5

Hoiatan juba ette, et filmi ma ei ole näinud ning arvutus on puhtalt raamatu põhjal. 

Oeh, milline raisatud potentsiaal! Kahju kohe. Kui ikka võetakse tohutu vastutus ja julgus, et kaasata ning kirjeldada juba teadatuntuid ja armastatud tegelasi, siis peab natukegi tulemus oleme nende vääriline. Muidu jääb odava reklaami ja ära kasutamise maik suhu. Just selline efekt mul kumama jäi. Hullem oli veel see, et mitte ainult ei olnud Sherlock ja Mycroft Holmes haledad koopiad sellest, mida lugeja nende enda lugudes on näinud, olid mehed veel ebameeldivad, hoolimatud ning põikpäised. Ise pidid olema sellised uhked džentlemanid, aga suutsid olla nii külmad ja lausa vaenulikud oma ema ja õe suhtes. Ja veel hullem, nad ei olnud just väga targad. Vähemalt ei paistnud see aspekt neis välja. Eriti Mycroft, kes on tegelikult veel geniaalsem kui Sherlock, kuid jättis mulje kui emotsionaalne ja kitsarinnaline kiusupunn. Samas, võisid need olla iseloomuomaduste tahud, mis siiani ei ole neis karakterites lugejani jõudnud, kuid selline areng oli pettumus ja liiga lihtsustatud suund niivõrd komplektsetele tegelastele. Pole vaja loo tõsiseltvõetavamaks tegemiseks ja sügavuse võimaldamiseks ära lörtsida tuntud tegelased. Selline valik on laisk ja parasiitlik. Teisalt, võis see olla lastest ja noortest lugejatele esimene kokkupuude maailmakuulsa detektiivi ja tema vennaga. Ehk meelitab see tulevikus kergemini lugema ka originaallugusid.

Samamoodi nagu ei olnud tasemel nimekad vennad, ei suutnud nende siiani tundmatu õde mulle kuidagi muljet avaldada. Raamatu taseme kontekstis võis ta olla üpris nutikas ning arvestades, et lektüür on ju ikka noortele ja lastele, siis võib tegelikult ju asi täitsa klappida. Samas, Enola ei veennud mind. Ta ei suutnud paista piisavalt taibukas või eriline. Ei leidunud ühtegi ohooo-momenti, et oi-oi kui nutikas ta on ja ma poleks ise selle peale tulnudki. Jah, tüdruk oli iseseisev, julge ning ujus vastuvoolu, kuid arvestades kuidas teda kasvatati, siis ei olnud nendes iseloomuomadustes midagi ootamatut või hämmastavat. Ema ju eeldaski oma kasvatusmeetoditega, et Enola sedasi käitub. Ehk siis, ei olnud temas midagi iseenesest erilist kui võrrelda teda vendadega. Või vähemalt ei näidanud ta seda selles raamatus välja. Võib-olla sarja järgmistes osades ujub midagi unikaalset ja silmapaistvat pinnale. Samas, ega vennad ka just endast kordumatut muljet ei jätnud. Oleme aga positiivsed ning tegelikult on tüdruku iseloomus hulganisti arenguruumi. Nt võib päris huvitav olla kuidas ta aktiivselt suhtlema hakkab ja sotsialiseerumine enim teda oma turvatsoonist välja surub. Ta oli päris isoleeritud olnud ning vahva ja, kahtlemata, humoorikas võib olla jälgiga teda avanemas võõrastele ja sõprussidemeid luues. Natuke sai seda aimata markiiga suheldes, kuid mitte kaugeltki piisavalt.

Loos oli kaks süžeeliini. Üks fokuseeris Enola ema kadumisele ja teine, hiljem tutvustatud liin, keerles ümber haihtunud noore markii. Mõlemad jäid äärmiselt pealiskaudseks. Oleks võinud eksisteerida vaid üks, et rohkem tähelepanu ja sügavust tekitada, kuid kuna ema kadumine ei oleks tohtinud antud raamatus veel kulminatsiooni jõuda, siis oli vaja asendusainet, mis jõuaks rahuldava tulemuseni. Sellest ka markii juhtumine kaasamine. Viimane oli aga nagu kõrvalmõte, poolküps ja algas ning lõppes liialt kiiresti. Pealkirjas on mainitud markiid, poiss aga ilmus isikus loosse alles viimase 20% sees. Jah, lasteraamatud ei pea ilmtingimata pikad, detailsed ja üli sisukad olema, kuid 176 lk oli ilmselgelt käega löömine. Markii juhtum oli otsekui möödaminnes loodud, et lk arv ikka ületaks vähemalt 100 lk. Samas, taaskord, vastavast sihtgrupist lugejale võis kõik igati adekvaatne ja just paras olla. Minusugune vingats aga tahaks alati rohkem, elavamalt ja põhjalikumalt. Mõnikord on pealiskaudsus õige valik ning Goodreads'is on lugejate tagasiside koondhinnang teosele soliidne 3.8/5st. 

Ilmselgelt raamat mind pahviks ei löönud, kuigi olen agar laste- ja noorteraamatute lugeja ning suudan nautida ka eriti hõredaid raamatuid (nt "Detektiiv Pepu" -- jah, super lugemine). Antud lugu aga jäi liiga paljudel tasanditel lahjaks. Väheste sõnadega saab öelda väga paljut, aga ainult siis kui muud aspektid on sisukad. Seekord jäi süžee, tegelased, tempo ja tihedus natuke nadiks. Isegi kui kontseptsioon oli asjalik ja potentsiaalikas ning näha on sarja ja tegelaste võimalikku tulevast arenguruumi. Kui peaks ilmuma uus osa, siis ehk isegi võtan selle uudishimust kätte ja vaatan kas on edasiminekuid. Filmi võiks ka vaadata. Eriti kuna Henry Cavill on vist kõige nägusam Sherlock keda olen näinud. Ja silmailu on alati teretulnud. Jah, ma kaeblen raamatu pealiskaudsuse üle, aga oleksin nõus filmi vaatama ainult Henry Cavilli pärast. Tunnistan end uhkusega silmakirjalikuks.

teisipäev, 8. juuni 2021

Kpop (1) - Sukeldumine Lõuna-Korea popmuusika musta auku: Sissejuhatus

Tervitus!

Seekord ühest teistlaadi teemast, mis niširingkondadest viimaste aasta jooksul välja on lipsanud ja aina rohkem igapäeva muusikamaailma nina sisse pistab. Iseäranis, kuna BTS kandideeris juba isegi Grammyle!

Sukeldumine Lõuna-Korea popmuusika musta auku 💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖

Sissejuhatus




BTS on maailma vallutanud. Vaatan kpopi üha laienevat võidukäiku omamoodi nostalgia ning väikse nähtud-tehtud väsimusega. Ajast, kui mina esimest korda žanriga kokku puutusin ja sinna põhjatusse jäneseurgu kukkusin, on üle viieteise aasta möödas.

Minu jäneseks oli sel ajal vaieldamatult parim poistebänd ja sel ajal rekordiraamatutes üles nimetatud, kui kõige suurema hulga ametliku fännarvuga, viieliikmeline DBSK (või TVXQ ja muud variatsioonid). Omamoodi arrogantsist ja siiani grupi siirast andest veendunud, siis ei ole vähemalt minu silmis keegi suutnud nende tipp-taset saavutada (BTS fännid, oodake natuke enne kui protestite). Ma ei räägi ainult raha genereerimisest või üleilmsest populaarsusest, vaid ka poiste endi musikaalsetest ja kõikidest muudest iidolbändidega kaasas käivatest tegemistest ning oskustest. Tegu oli ühe tasakaalustatuma ja talendikama kollektiiviga žanris (minu tänapäevaks tagasihoidlikul arvamusel). Kuigi n-ö teerajajaid kpopile maailma vallutamisel on olnud ka enne DBSKd ja pärast (ning ammu enne BTSi), siis kindlasti pean neid üheks märgilisemaks, sest nemad olid ühed esimesed, kes hakkasid strateegiliselt Lõuna-Korea riigi piire kompima ja Aasiat vallutama (ok, nt Boa oli juba enne Jaapanisse laienenud). Ja tsipake väljaspoole Aasiat ning just läänemaailma. Viimane juhtus paljuski aga pigem kogemata ning enam vähem ühepoolse efekti tulemusena.

Kpopi puhul on aga asjalik märkida, et iga bändi austajad arvad, et just nende iidolgrupp on see kõige andekam (žanri  probleemidest räägin tulevikus), ilusam, võimekam ning veatum -- seega, võib mu sõnu võtta skeptilisusega. Või siis mitte, sest DBSK maine ja pärand räägib ikkagi enda eest. Kuigi bänd lõpetas viisikuna suure poleemikaga ning liikmed on ühest ja teisest skandaalist läbi tulnud ning mõned lausa maha kantud (nt Yoochun oma narkootikumide teemaga ja Yunho oma täiskasvanute klubi külastusega koroonareegleid rikkudes). Kuna mul on tänaseks juba roosad prillid eest võetud – üle viisteist aasta kpopi jälgimise paratamatu tulem -- siis tunnen, et saan kogu fenomenist avatud kaartidega rääkida, nii positiivsetest külgedest kui ka negatiivsetest. Kpopi sügavas ning klammerduvas meres hulpides võib tihtipeale objektiivne vaade väga piiratuks ja keeruliseks osutuda.

Kuigi minu huvi tänapäevasele žanri repertuaari on pigem casual ning kuulan seda, mis juhuslikult kõrva satub ja sümpaatseks muutub, ilma lauljatesse endisse süvenedes ja kogu kaasnevast draamast kilomeetrite kaugusele eemale hoides, siis omal ajal sai isegi Pariisis SM Town kontserdil käidud 2011. aastal, kus ka jäänuk legendaarsest DBSKt oma silmaga ära nähtud (Changmin ja Yunho -- ainukesed, kes pärast bändi purunemise skandaali 2010. aastal jäid algse SM agentuuri juurde; ülejäänud kolmest said Lõuna-Korea muusika valdkonnas paariad -- seda on näha siiani -- sest otsustasid teha enneolematut ja võidelda oma firma ebainimlike tingimustega lepingute vastu -- see on väga põnev teema ja vallandus kpop maailmas maavärinana). Kuulan suhteliselt laia ampluaad muusikat ja olen külastanud mitmete maailmatasemel tegijate kontserte, kuid tuleb tõdeda, et SM Town oli üks omanäolisemaid ja nauditavamaid, kus eales käinud olen. Juba ainuüksi hinna ja kvaliteedi pärast ning, loomulikult, omamoodi maagilise õhkkonna loomise tõttu. Ühe tavapärase artisti Tallinnas toimuva kontserdi hinna eest sain näha-kuulda kuut erinevat gruppi oma 3 tunni jooksul: DBSK, Shinee, SNSD - Girls' Generation, Super Junior ja f(x). Konkreetsest kontserdist täpsemalt tulevikus.

Kuidas leidsin kpopi? Tol ajal oli paljudele lääne fännidele üleminek suure tõenäosusega seotud Jaapani anime/manga või/ja sealt omakorda Jpopi (Jaapani pop muusika -- see on omaette teema, ka äärmiselt fastsineeriv väike maailm maailmas) vahendusel kuidagi käänulist teed mööda. Avastus oli juhuslik. Kui tänapäeval on suureks üleminekupunktiks nt kdrama (korea draamaseriaalid), siis minul lõi seose ühe DBSK liikme, Jaejoongi, väline võrdlus animetegelastega. Vaatasin nimelt teismelisena palju animed ("Sailor Moon" on parim!). Nägin pilti ja uurisin rohkem selle tõesti võrratu anime bishounen (tõlkes: ilus mees) välimusega laulja kohta. Omal ajal, kuskil 2000 keskel, oli Jaejoong tõesti magneetiline oma spetsiifilise anime / Aasia moosipoisi välimusega -- üpris tüdrukulik lääne mõistes, kuid Aasias just iluideaalidele passiv. Lääne üldistele normidele vastukäiv ja seega eksootiline ning värskendav. Teda oli lihtsalt kaunis vaadata! Ma ei arva, et keegi tema haripunkti vormi mujal kpopis oleks suutnud kunagi puudutada (vaielda võib minuga alati -- ja, ja, ja, ma tean, et BTSi Taehyung on ka väga nägus). Vat niivõrd fenomenaalne oli ta kunagi. Iseasi, kas see kõik oli 100% loomulik ilu -- mida ma siiralt kahtlen -- kuid valgendamine, kõiksugu kerged ja jõledad iluoperatsioonid ning välimuse vuntsimine käib selle muusikavaldkonna juurde. Lõuna-Korea on tuntud oma eriti karmi ja lausa obsessiivse suhtumise poolest füüsilisse kesta. Taaskord, ei tasu olla naiivne ja ema nimel vanduda: "Minu oppa on täielikult loomulik kaunitar!!!" -- pigem mitte, midagi on kõigil neil tehtud. See ei pea alati aga olema iluoperatsioon, võib ka kergemaid vahendeid kasutada, et selliseid hämmastavaid iludusi vorpida, mida kpopi iidolid tavaliselt väliselt peegeldavad. Ma olen lihtsalt liiga paljut žanriga seoses näinud, kogenud ja kuulnud, et veel vähemalt sel teemal särasilmne enam olla, pigem olen õppinud olema skeptiline ja vaadata kaugemale välisest paketist. Sisu on palju sügavam, põnevam ning rahuldust pakkuvam. P.S. "Oppa" on korea keeles "vanem vend" ja seda kasutavad tavaliselt naisfännid meesiidolite kohta.

Aga Jaejoongist läks lumepall veerema. Tutvusin DBSK bändiga, nende teiste liikmetega, nende muusikaga, videotega ja siis juba nende igasugu saadetes üles astumistega, fännivideodega, jne. Sel ajal ei olnud veel sotsiaalmeediat, igast voogplatvorme või muid lihtsalt ja kergesti juurdepääsu võimaldavaid kanaleid, et Eestis näha materjali mingi Lõuna-Korea bändi kohta (Uued kpop fännid!: hinnake seda, mis tänapäeval võimalik on! See ei ole alati nii olnud, et saad MacDonald'sist kpop artisti eine osta). Enamasti sõltusin LiveJournalist, Soompi foorumitest ja muudest praeguseks ammu haihtunud või unne suikunud platvormidest, et üldse ligipääsu DBSKile saada. Sel ajal algeline ja mitte nii laialtlevinud Youtube aitas veidi lisaks. Eriti lõbus oli saadetega, sest subtiitreid tegid vabast ajast lauljate austajad amatööridena ise ja nendega videosid ei olnud käepärast alati võtta. Iseäranis, kuna koguaeg kustutati ja eemaldati neid Youtube'ist -- tihti ka fännilehekülgede endi palvel, kes neid subtiitreid tegid, kuna failid olid paroolide all ning neid tuli pärast fännilehe liikmeks hakkamist arvutisse alla laadima. Eks teemaks olid lisaks autoriõigused ja muu bürokraatia, mis täna on parema lahenduse leidnud. Paljudel materjalidel on juba agentuuride endi poolt nt inglise keelsed subtiitrid peal. Samas, jutu-, mängu- ja varieteesaated, kus DBSK üles astus, nt X-Man, Heroine 6, Jiwhaza (see oli tõesti koomiline show), Exploration of the Human Body (Super Junior'iga), jne olid nii lõbusad, teistsugused, naljakad, absurdsed ja tõsiselt särav meelelahutus. Kes on näinud Jaapani igast saateid võib aimata, kuigi Lõuna-Korea varieteesarjad nii üle võlli ei lähe kui Jaapani omad.

Ma arvan aga, et ma ei oleks väga pikalt DBSKile peatuma jäänud, kui muusika ei oleks paelunud. Laulud olid teistsugused, nagu pop aga mitte nagu läänes; nagu Backstreet Boys, kuid samas, kuidagi dünaamilisem, teatraalsem ja kaasahaaravam. Ja nad tantsivad ka veel! Ja väga professionaalselt! Muide, ma ei olnud koolis kunagi ühegi lääne poistebändi fenomeniga kaasa läinud, Backstreet Boys, Nsync, jne, jätsid mind külmaks ja pigem ärritasid. Palasid oli neil häid küll, muusikat võisin kuulata, aga vasikavaimustusest poiste vastu ma aru ei saanud. On neid, kes väidavad, et kuidas saab meeldida muusika mille sõnadest sa aru ei saa, ja olem ausad, ma ei saanud mõhkugi aru mida DBSK laulis. Ja ega mind väga ei huvitanud ka. Minu jaoks pole kunagi laulu sõnumid või sisu primaarsed olnud. See ei ole mulle üldse tähtis. Mina lähtun meloodiast, rütmist, käikudest, lauljate häältest ja muusikalisest kombinatsioonist eri detailide vahel. Kui see köidab, siis võivad nad laulda kasvõi nõudepesemisest või põranda pühkimisest, kas pudikeeles või lihtsalt mõmisedes -- see ei ole määrav. Samas, paljud noored (ja ka tegelikult kõik muud vanused kuni vanaemade ja vanaisadeni välja) on leidnud kpopi enda jaoks, sest laulude sõnades, sõnumites ja teemades leiavad nad ennast -- enda rõõme, muresid, lohutust või põgenemisvõimalust reaalsusest. "Need ilusad nukud vaevlevad samade probleemidega? Ma ei olegi üksi!" -- väga efektiivne. 

Kpop pakkus siis ja pakub nüüd suuresti teismelistele (ja mitte ainult) tuge, motivatsiooni ning õhinat. Sotsiaalmeedias ja internetis leidub paljusid isiklikke lugusid, kus kellegi depressiooni on leevendanud või, sõna otseses mõttes, elu on mõni žanri bänd päästnud, pakkudes põgenemisteed millegi värvilise ja muretuma juurde. Või siis muusika lihtsalt meeldib. Olgu põhjus mis tahes, tekitab minus alati tülpimust kpopi ja selle kuulajatesse, eriti läänemaailmas, üleolevalt suhtumine, nagu oleks seda žanri austajad veidrikud ja see ei ole lahe ega aktsepteeritav. Tänapäeval, kpopi populaarsusega, on see suhtumine omajagu taandunud, kuid aastaid tagasi oli seda selgelt tunda, et Lõuna-Korea muusika on friikidele. Taaskord, kui see on asi mis sind aitab, ükskõik mis tasemel emotsioonaalselt või sulle lihtsalt läheb peale, siis ei ole kellelgi teisel küll kommenteerida, mida keegi kuulab ja miks. Kpop on tänaseks suutnud kokku tuua kõikvõimalikud eri inimesed, noored-vanad, tüdrukud-poisid, kõikidest riikidest, kõikidest laiuskraadidelt, vaatamata kultuurile, usule, jne – seda saavutust ei tasu alahinnata. Isegi kui need massid on koondunud ainult sellepärast, et lauljad on lihtsalt ilusad. Mis ei ole muidugi valdavalt peamine põhjus nende muusikat kuulata, kuid isegi kui see on ainuke eesmärk, miks žanri jälgitakse, siis on see igati okei.

Et paremini aru saada kpopi hetke olukorrast ja kirjutada plaanitud teemal postituste sari, ei saa üle ega ümber BTSist. Ja võib-olla ongi hea nad pidepunktiks võtta ja mõõdupuuks, et kui kaugele kpop on praeguseks jõudnud (jah, Psy "Gangnam Style" oli tõeline fenomen -- ei tasu teda ka unustada). Olin nendest kuulnud, kuid ma arvan, et kuni eelmise aastani, kui otsustasin kpopi teemalisi postitusi teha, polnud minu kõrvu ühtegi nende laulu jõudnud. Nii et, tegin natuke uurimistööd. 
Sundisin sõbrannat oma uurimistöö raames isegi vaatama nende kahte dokumentaalfilmi septembris kinos “Break the Silence” ja “Break the Soul”. Kas te teadsite, et BTS on müünud üle 20 miljoni albumi (ainuüksi füüsilise albumi, mitte digitaalse -- ajastul, kus CDsid enam eriti ei osteta) ning nad on pärast Biitleid esimene artist, kelle kolm järjestikust albumit on jõudnud Billboard 200'i number üks positsioonile ühe aasta sees? Nende muid saavutusi ja rekordite purustamisi on meeletult, ei jõua äragi loetleda. Ning neid aina tuleb ja tuleb juurde. See on äärmiselt võimas tulemus bändi kohta, keda nende algusaastatel peeti läbikukkunuteks ja isegi naerualusteks. Ja seda üksi Lõuna-Koreas, mujale nad veel jõudnudki ei olnud. Just see allajääja faktor pani neid aga enam vaeva nägema ja kasutama innovatiivsemaid meetodeid oma väheste fännidega kommunikeerumiseks ning leidmaks võimalusi kuidas rohkem pildile saada. See klassikaliste kanalite ja viiside kõrval uuenduslike variantide leidmine on, muideks, üks nende edu võtmeks -- kuidas sai algselt mannetu ja märkimisväärse finantsilise toeta kpopi grupp, mitmete mitmete teiste konkureerivate seas, tundmatust agentuurist küll nii globaalseks. See on äärmiselt põnev teekond olnud. Aga BTSist ja minu uurimistööst rohkem tulevikus.

Niipalju seekord minu ja kpopi ühisest minevikust. Veider on olla see, kelle jaoks teema on väga vana nende hulgas, kelle jaoks see on uhiuus. Ma arvan, et see annab mulle hea võrdluspositsiooni ning objektiivse vaatevinkli. Vähemalt loodan seda. Tulevikus plaanin kirjutada oma SM Town kontserdi kogemusest, kpopi juurtest, kpopi varjupoolest ja, muidugi, BTSist.


kolmapäev, 19. mai 2021

Raamat: Krimi eri "Tulusad tutvused" ja "Tütarlaps ja öö"

Tervitus!

Seekord krimikirjandusest.

Pealkiri: Tulusad tutvused
Autor: Donna Leon
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 3.5/5

Olen kohanud mitmeid krimikirjanduse lugejaid ning nende silmis on Donna Leon heas kirjas ja tema teosed alati kindla peale minek. Pärast ise ära proovimist, võin kinnitada, et tõesti, midagi kvaliteetset, samas sisukat ja siirast selles sarjas paistab olevat küll. Samas, puhtalt intuitsioonilt öeldes, ma ei usu, et just see raamat sarja ühtede parimate hulka kuulub ning pigem jääb kesiseks või kehvemaks. Tuleb tuvastada need ülemisse kategooriasse kuuluvad sarja etalon ja tipp lood. Siiski, oli antud osas hulgi mis sümpatiseeris ning andis mõista, et tegu on väärt krimisarjaga, mis paistab silma, jääb meelde ning kutsub tagasi ilma erilise veenmis- või motiveerimisvajaduseta. 

Oh, Veneetsia! Olen seda linna külastanud. Ja kui oodatakse nüüd standardset kiidulaulu, siis pean 180 kraadise pettumuse valmsitama. Minu jaoks kuulub see maailmakuulus ja armastatud linn top 3 hulka pealkirjaga: "Kõige suuremad pettumused." Muide, sinna kuulub ka Pariis. Võib-olla sattusin võluvasse kanalite linna valel ajal (mingi prügiprobleem neil seal oli sel hetkel, mäletan, et giid ütles), kuid Veneetsia oli haisev, räpane, kitsas ja turistidest üleujutatud. Ehk peaks kunagi tagasi minema ning mu arvamus muutub, kuid hetkel mul sellest külastusest küll härdad mälestused ei ole. Mida raamat aga suutis minu meelest suurepäraselt edasi anda oli keskkond, seesama Veneetsia oma ilus ja inetuses. Linn oli otsekui üks konkreetne tegelane taustal, kes tõmbab nööre, loob olukordi ning aitab ja viskab kaikaid kodaratesse. Linnal oli tuntav kohalolek ja aura raamatus. See kõik aitas kaasa autentsele, realistlikule ja sügavale lugemiskogemusele. Ma tundsin, et käin kommisaar Brunettiga kaasas kui ta mööda linna ringi trallas. Mõnikord võib aga selline tugev konkreetse keskkonna pidev kirjeldus tekitada tunde nagu upuksin detailidesse, mis ei ütle mulle midagi ning võõrastaksin. Siinkohal aga oli balanss suurepäraselt paigas ning tekkis vastupidine efekt. Isegi kui ma ei suutnud linna eri olemuse kirjeldustega suhestuda, suutis autor selle nii orgaaniliseks teha, et tundsingi, et oleksin otsekui seal linnas ja, et Veneetsia on üks tegelastest. Ja mul on hea meel, et autor ei maalinud linnast pilti kui turismibrošüüridel muinasjutulisest paigast, vaid see, millest lugesin tundus kaasavat minu kogemuse võnkeid.

Mulle tohutult meeldis kui ausalt esitati Itaalia bürokraatiat, korruptsiooni ja üleüldse avaliku aparatuuri toimimist. Ja seda mitte teps positiivselt. Paratamatult ja iseloomulikult seal kontekstis, kuid mitte heas valguses. Eks oleme kõik kuulnud, et Itaalias on nende aspektidega probleeme, kuid selline usutav ja sundimatu valukoha välja toomine ning selle eri nurkade keskel manööverdamise jälgimine oli üpris huvitav ning silmi avardav. Kindlasti mitte ainult iseloomulik lõunamaadele ja Itaaliale (nt mu sõbranna, kes vahepeal Rumeenias elas rääkis ulme lugusid nende bürokraatiast ning kuidas alati tuleb midagi "kaasa viia" kui midagi tahad), Nõuka ajal kui selline lähenemine suhteliselt igapäevane (ka tänapäeval teatud hulgal), kuid, siiski, oli omajagu kurb ja abitu lugeda, kuidas onupojapoliitika, altkäemaksud, liigkasuvõtmine ja mida kõike veel nii laialtlevinult ja igapäevaselt lokkab. Isegi komissar Brunetti käed olid liiga lühikesed ja seotud, et igas olukorras õiglus jalule seda. Minu õiglustunnet riivati ohtralt ja mitte kõik kurjategijad ei saanud oma karistust, kuid lõpus, kui olin juba lootust kaotamas, siiski teatud juhtumite puhul õiglus ikkagi jalule seati.

Krimi pool ise ei olnud just kõige sirgejoonelisem ning selgem ja kippus laia valguma. Loos oli mitmeid krimiliine ning kõik neist ei leidnud lahendust või isegi arengut. Jah, see võimaldas küll realistlikuma maitse, kuid jättis mind rahulolematuks ning teadmatusse, et mis siis lõpuks ikkagi nende konkreetsete juhtumitega sai, kas üldse sai ning mis oli nende kaasamise lisandväärtus. Ju siis lihtsalt illustreerida tõsiasja, et kõik alati ei leiagi rahuldatavat kulminatsiooni, narkootikumid on kurjast ning bürokraatia võib olla eluohtlik. Alguses mind ka häiris pealtnäha puuduv võimalus nuputada, et kes oli siis ikkagi keskse tapmise taga ja miks. Üllatuslikult, see siiski sai seletuse ja pahalase, kuid neile isikutele pühendati nii põgusalt aega, et ma ei tundnudki erilist rahuldust, et nad pidid lõpuks seadusesilmale vastutust andma. Ja kõige suuremad kurjused kalad lipsasid ju tegelikult minema. Samas, mulle lahendus ja põhjused, et miks maha koksamised toimusid, tegelikult läksid peale ja sobisid ilusti oma suurema pildiga raamatu süžeesse.

Kommisaar Brunetti ise oli piisavalt asjalik, otsekohene ja nutikas, et minu sümpaatiat võita. Mehe suhe oma naise ja perega andis kena vaheldust kimimaailma ning aitas temaga paremat kontakti leida. Samas, ei olnud sellises kombos midagi väga unikaalset. Siiski, pean tunnistama, et mulle esimene kokkupuude sarjaga ikkagi väga meeldis ning ma tõesti saan aru, miks on see nii hinnatud ja armastatud. Mul on veel kaks teist kommisaar Brunetti raamatut riiulil ootel. Loodan nendeni peatselt jõuda!


-------------------------------- 

Pealkiri: Tütarlaps ja öö
Autor: Guillaume Musso
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

See on suurepärane näide raamatust, kus oli just parajas annuses salapära ja närvikõdi, tempo oli hea ja süžeed ja kõiki sealseid müsteeriumeid rulliti lahti just õige kiiruse ja doosidega. Kuskil 30% juures aga paiskusid äkki valla tulvaveed ning mind ujutati üle kõige sellega kuni loo lõpuni, mida sinnani olin parajates portsudes ning parajas avaldamise kiiruses väga nautinud. Liiga palju, liiga korraga, liiga pidevalt ning liiga palju kihte hakkas välja kooruma. See kombinatsioon ei mõjunud enam usutavalt ja põnevalt, vaid pigem nagu püüaks autor suruda kõik oma sada ideed ühte raamatusse. Lugu muutus ülekoormatuks ja kohmakaks. Selle asemel, et paelutuna küüsi närida, et mis nüüd küll juhtub, püüdsin kaasa mõelda igasugu absurdsemaid stsenaariume, et kuidas keegi kellegagi seotud ja mis tegelikult toimub. Selles suhtes suutis lugu minu vankumatut tähelepanu hoida küll, sest enamusi pöördeid ei näinud ma kaugeltki ette. Siiski, kaob üks hetk võlu kui neid üllatusi pidevalt lugeja pihta tulistatakse. Probleem sai alguse kui avalikustati tõsiasi, et Fanny teadis rohkem kui keegi oli arvanud. No kui palju neid laipu sinna seina topiti?! Edaspidi läks lumepall veerema ja muutus oma 9-korruselise kõrguseks. 

Peategelane, Thomas, ei ole kunagi saanud üle oma teismelise ea silmarõõmust, Vincast, kelle kadumine püsis müsteerium kuni hetkeni, mil kool, kus mõlemad käisid, klassikokkutulekut korraldas. See sündmus oli ka romaani süžee keskmes. Äkki hakkasid salapärased ähvardused eri kujul ilmuma, inimesi hakati vaikselt maha koksama ning terve põllutäis saladusi hakkas mullast välja vupsama. Ja neid varjatud motiive, seoseid, tegevusi ja põhjendusi leidus tõesti hulgi. Pea igal tegelasel loos oli midagi enda teada hoitud või otsene või kaudne roll Vinca kadumises. Kogu pilt koondub raamatu lõpuks kokku, kuid see oli ülemäära kirju. Liialdan, kuid tundus, et kaasatud on nii vanaemad, vanaisad, koduloomad kui naabrid ja onupojad. Mõnikord võiks lihtsuses olla võti ning just seda lähenemist oleksin ma vast rohkem hinnanud. Siiski, sibula lahtikoorumine oli omajagu köitev ning mis siis ikkagi Vincaga juhtus oli üpris huvitav. Mulle meeldisid ka n-ö vihjed või võimalused alternatiivreaalsusele, et äkki ikkagi ei läinud temaga nii nagu läks. Miks mitte? Sellised helged viited andsid loole sügavust.

Nagu James Bondi lugudes öeldakse, et film on just sama hea kui on kurikael, siis selline ütlus laieneb minu silmis ka kriminullidele. Teekond on ainult just nii rahuldust pakkuv kui osavalt on peidetud ja siis avalikustatud kurjam. Kui viimane hüppab välja otsekui põõsast, mingit asjalikku viidet varem ei ole sinna suunas rihitud ning mul ei ole sellest isikust sooja ega külma, siis mõjub see nagu kook, mis pärast ahjust välja võtmist kokku vajub. Alati ei peagi aga olema just pahalane fookuses ning tegu on kõrvalise liiniga, kus rambivalgus pigem tegelastel, nendevahelistel suhetel ja nende arengul. Seda suunda proovis tüürida antud lugu, kuid selline lähenemine ei klappinud. Miks ja kes Vinca kadumises süüdi oli ning kes hiljem kättemaksu haus olid kesksed teemad. Üks neist sai asjaliku lõpu, teine oli aga täitsa lambikas ning ei pakkunud mingit emotsiooni, peale ärrituse. Tundus, et autor oli nii hõivatud oma saja idee süžeesse sissepookimisega, et unustas ära, et peab kellegi vastutavaks tegema või soovis ta teha eriti intensiivset kulme kergitavat puänti rolli täitmiseks, mis oleks originaalne ja mida keegi ei oleks osanud ette näha. Olgu põhjus mis iganes, mulle kui lugejale, ta oma valikuga muljet avalda ei suutnud.

Raamatu kirjastiil mulle meeldis koos erinevate vaatevinklite ja ajaperioodi lähenemistega. Hulganisti viiteid leidus popkultuurile, päriselu kontekstile ning Prantsusmaa konkreetsele regioonile, mis andsid loole usutavust ja lugejale haakepunkte. Kool ja selle keskkond olid autentsed ning võib täitsa uskuda, et selline haridusasutus eksisteeribki, sest kompleks ise ja sellega seonduv oli läbimõeldud ja detailne. Loos oli ohtralt, mis mulle sobis ja mis lugemisrõõmu pakkus. Süžee ise aga võinuks natuke vähem laialivalguvam ning täistopitum olla. See vajas enam õhulisust ning selgemat fookust, mitte keskendumist pööretele. Üks või kaks kvaliteetset ja süžee maailma nihutavat pööret tegelikult on ju täitsa piisav. Kokkuvõttes, igati soliidne lugemine!


esmaspäev, 19. aprill 2021

Teater (online): "Aabitsa kukk" ja "The Car Man"

Tervitus!

Seekord jälle internetiteatrit!

Pealkiri: Aabitsa kukk
Teater: Draamateater
Salvestatud: 02.06.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608156028/aabitsa-kukk - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3/5

Ma olen selle etenduse kohta välja palju kuulnud. Üks tuttav on seda lausa neli korda vaatamas käinud. Tükk oli üle kümne aasta repertuaaris, esietendudes 2004. Kuigi kiidusõnu on mulle kõrvu jäänud hulgi, siis ei olnud ma eriti detaile kuulnud, et mis sisuks ja miks ta siis nii suurepärane näidend on, mida lausa mitu korda kaema minna. Seega, võimalus seda läbi ERRi näha tundus ideaalne üheks laupäeva pärastlõunaks. Tulemuseks on see, et kuigi ma saan aru, miks see nii palavalt armastatud tükk on, siis mulle oli see kohati isegi šokeerivalt vastumeelne -- mitte aga kvaliteedi pärast või objektiivsest vaatest sisule, vaid pigem teemadest tulenevalt, mida seal käsitleti. Viimased panevad otsa vaatama sellele teisele n-ö Eestile ning mida ma seal näen ei ole ilus ja hea meelega ma seda üldse ei näeks. Selle tunnistamine tekitab minus aga häbi ja lootusetust ning just sellepärast ma puhtalt subjektiivselt tükist vaimustuses ei olnud.

Üks hetk tunnen Maunole kaasa, teine hetk jälestan teda. Oli see vast alles vastuolulisi emotsioone minus tekitav tegelane. Elu hammasrataste vahele jäänud mees sai igat pidi saatuselt kolki. Ilmselgelt arengupeetusega või autismi (?) spektril, kas tingitud keskkonnast või vaimsest tervisest või geneetikast, pole iseenesest tähtis. Veetnud aastaid esimeses klassis, elanud vaesuses oma kalli vaevatud vanaemaga, kannatanud tõrjumist, ignoreerimist ja vägivalda -- ei ole just üllatus, et mees ei ole päris mõistuse juures. Ja siis tipuks ka tõsiasi, et tema armastatud onu Paul teda nii jultunult ära kasutab. Pigem oli üllatav, et Maunol niigi palju veel aru oli. Samas, ega ta ju tegelikult ei mõistnud, mis positsioonis ta oli nii Paulile kui teiste pilgust lähtudes. Klammerdudes oma aabitsa külge, mis oli talle otsekui juhend eluks, unistades botikutest, uskumus, et tal ei õnnestunud midagi, sest ta lihtsalt ei osanud koolis matemaatikat ning soov ju tegelikult teisi ainult aidata -- Maunot oli tõesti hale ja kurb vaadata. Tema lihtsameelsus ja isegi positiivsus ning mõningane elurõõm aga mõjusid värskendavalt, mis ei teinud tema lugu üdini tragöödiaks. 

Teisalt, oli ta mulle vastik. Inimeste jälgimine ja pidev jõllitamine võis tema vaatevinklist olla süütu tegevus, kuid kui sa oled see keda jälitatakse, siis mõjub see veidra ja hirmuäratavana. Ja hiljemas vanuses ei olnud ju see tegelikult enam ka kahjutu ajaveetmine. Mehe tänamatus ajas mul kopsu üle maksa. Jah, ma saan aru, et ta ei mõistnud oma käitumist ning ta lihtsalt väljendas emotsioone otsekui vaakumis, kuid tõsiasi, et ta suhtus teda abistavatesse majanaabritesse niivõrd inetult, ei rääkinud tema kasuks. See kuidas ta pidas Vene naist lolliks, sest too on venelane, kuigi naine tõi talle pidevalt riideid ja oli heatahtlik, ning kuidas ta mõnitas õpetajat, kes talle pidevalt õunu andis. Kui Mauno vingus, et õun on ussitanud, siis sain tõesti kurjaks. Rääkimata kuidas ta suhtus sellesse, et majanaabritelt varastati. Või kuidas ta loopis ja sülitas ühe teise naabri autole neid õunu. Elu aeg on mees otsinud ju kedagi, kes temasse kenasti suhtub ja kaevelnud kui ta sellist käitumist ei ole ebaõiglaselt saanud. Ja nüüd kui head inimesed ulatavad käe, käitub ta ise täpselt samamoodi kui tema endaga kunagi. Väidetavalt tuleb rikastelt asjad ära võtta ja kui oled vaene, siis on see lubatud. Aga kas tõesti on 9. korruselise maja elanikud rikkad ja kavalad? Kui oleksid, siis ei elaks nad sellises kortermajas. Koos Maunoga.

Põhimõtteliselt, oli tegu sügava ja mõtlema paneva looga, mis pani mind silmitsi olukordade ja esiti just tegelasega, kes tekitas minus niivõrd vastakaid tundeid. Kaastunne ja tülgastus -- kaks sõna, mis suurepäraselt kirjeldavad minu peamisi emotsioone antud tükki vaadates. Teist korda ma näidendit ei vaataks, sest ma ei taha neid üksteisega konfliktis olevaid tundeid koos läbi rohkem elada. Olen aga tänulik, et nähtu minus sellises huvitavas kombinatsioonis ja äärmuslikes otsades paiknevaid reaktsioone välja suutis tirida. Loomulikult, suur aplaus Tõnu Ojale, kes ju oligi Mauno selleks pooleteiseks tunniks ning tohutult usutavalt mõjus. Tal, muidugi, on olnud üle kümne aasta aega, et tegelast aina autentsemaks ja autentsemaks lihvida. 


---------------------------------------

Pealkiri: The Car Man
Salvestatud: 2015
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon/ - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3.5/5

Mulle tohutult meeldivad Matthew Bourne'i tantsuetendused. Olen paari näinud ("Cinderella", "The Nutcracker" ja legendaarne ainult meestega "The Swan Lake"), kuid päris mitu on veel ka kaemata (nt "Sleeping Beauty ja "The Red Shoes"). "The Car Man" ei olnud just nimekirja tipus neist, mida eriti ootan, kuid kui antakse võimalus, siis tuleb sellest kinni võtta. Ning, nagu oodatud, oli tulemus hiilgav, kuigi ei ole see autori loomingu hulgast mu lemmik. Energiline, emotsionaalne, ängistav ning sündsuse piire nihutav etendus on see aga kindlasti.

Põhinedes põgusalt Bizet'i "Carmeni" ooperil ning võttes taustamuusikaks ka just selles teoses kõlava, tundus mulle pigem, et etendus õhkas Tennessee Williamsi loomingut. Eriti just näidendit "Orpehus allilmas", sest kahe vahel sai mitmeid paralleele tõmmatud. Alustades muidugi tegevuspaigast, milleks Ameerika ei kuskil asuv suikuv väikelinn keset 60ndaid ning sealne läppunud ja pitsitav õhkkond. Peategelasi oli neli. Lana, kohaliku elu keskpunkti, autoremonditöökoja-söökla, peremehe naine. Tolle õde, Rita. Viimase äbarlik silmarõõm, Angelo. Ning salapärane ja karismaatiline võõras, Luca, kes linna eksib, töökoha remondikojas saab ja vaikses linnakeses hulga kõrbe liivatormi tekitab. Eeldasin, et romanss keerleb ümber Lana ja Luca ning vaenlaseks naise ebameeldiv mees, kuid Matthew Bourne'il on alati mõni krutski varuks. Ka seekord. Nimelt, alustab Luca afääri lisaks Angeloga, kes satub valel ajal valel kohal olema ning, kes mõistetakse Lana mehe tapmises, vangi. Tegelikud mõrvarid naine ja Luca. Angelo, kes muuseas vanglas kannatab nii vägistamise kui peksmise all, ei jäta tema vastu suunatud ebaõiglust ja reetmist karistuseta. Kirg, seks ja viha -- need on ohtlikud emotsioonid sellises kombinatsioonis ja koguses. Otse loomulikult, olukord plahvatab peatselt ja tulemused on traagilised. Ka lõppseis oli üpris ootamatu ning, kuigi vaimselt kannatasid kõik, siis oma elu pidi jätma üpris üllatav isik. Kes, lõppkokkuvõttes, tegelikult oli loogiline valik.

Võrratu kaasaegse tantsu, balleti ja kõiksugu stiilide segu on kahtlemata etenduse üks võlusid. Samuti, intensiivsed emotsioonid, mida tegelased tunnevad ning, mis hiilgavalt vaatajani edasi kanduvad. Tegu on otsekui näidendi ja tantsuetendusega ühes, ainult ilma dialoogita. See võimaldab nähtule aga rohkem sügavust, tugevamat narratiivi ning teeb tantsijatest üheaegselt nii tantsijad kui näitlejad. Seda võrdselt, ilma, et üks oleks kaalukam kui teine. Keeruline on end lasta mitte kaasa haarata sellest keeristormist laval. Antud etendus paistab silma peaaegu, et vulgaarsete tantsude poolest, kus amelemine, üksteise siivutult katsumine ning seks ei ole midagi võõrast. Nilbed naljad ja seksuaalne mõnitamine ning kius, mida illustreeritakse tantsuga ning vägistamise stseen, mõjusid väga ehedalt ja efektselt. Kahjuks on enamus sellest suunatud vaesele Angelole, kellele ma meeletult kaasa tundsin kogu etenduse vältel. Teda kehastas Dominic North, kes näeb välja kui üks nunnu kutsu ja armas poisike ühes (ja kes oli ka "The Swan Lake'is" õnnetu prints). Tema ängi oli läbi ekraani tunda. 

Tegu on äärmiselt seksika ja ihadest pungil tükiga, mis tõstab temperatuuri nii laval kui kodus vaadates. Miks ma seda kõrgemalt ei hinda? Sellel lihtsal ja lapsikul põhjusel, et kogu pakett ei olnud nii ideaalini viimistletud, sidus ning võimas kui teised Matthew Bourne'i tantsuetendused. Kuigi, meeldejääv ja silmapaistev on ta kahtlemata! 

P.S. Õliste, muskliliste ja maikades meest austajatele on siin ohtralt silmarõõmu!