laupäev, 31. detsember 2022

Teater: "Juudit"

Tervitus!

Ja veel teatririndelt.

Pealkiri: Juudit
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Henessi Schmidt, Ingrid Margus või Mari Anton, Gert Raudsep (Eesti Draamateater), Margo Teder, Tanel Saar
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 01.03.2021
Millal nähtud: 12.10.2022
Minu hinnang: 4/5

Juudit kui kliimaktivist ja tõeline oma konteksti Greta Thunberg. Peab tunnisama, et loodusfookuse külge pookimine ja kogu peategelase motivatsiooni selle fakti ümber keerlema panemine oli samaaegselt nii tüütu kui geniaalne. Ei oodanud, et klassikalise näidendi all rullub laval lahti kliimamuutuse eest võitlemise ristikäik ja, et Tammsaare algmaterjal niivõrd universaalne võib olla. Noh, jah, eks too sai tagant tõukamise abi kaasaegselt Andrus Kivirähkult, kes süžeed ja teksti vastavaks putitas, kuid pani mõtlema küll, et kuidas ühest sai igasugu nähtava vaevata hoopis midagi muud. Kui algmaterjal on väärt ja kvaliteetne, ehk ongi seda võimalik igatpidi painutada ja täiendada, et luua midagi sama, kui täitsa teise kaalu ja baastaladega. Võib isegi väita, et laval ei leidnud aset näidend nimega "Juudit", vaid koguni tükk nimega "Juudit". Sama pealkiri, kuid sisu poolest kaks eraldiseisvat. Ja kuigi ajaloolise süžee moodsasse aega transportimine ei ole midagi ennenägematut, siis loo värsket keset võimaldas kaasaegne keskkond veel enamgi efektiivsemalt edasi anda. Vaatamata kentsakatele ebakõladele teksti ja toimuva vahel -- tüüpiline tükkidele, kus ajastut muudetud -- ei ole uskumatu tõdeda, et ehk kannustaski (alateadlikult) aegade algusest peategelast hool ja mure meie looduse ja elu jätkusuutlikkuse vastu. Mitte mingi ebamäärane võimuiha või saatusliku naise sisutu kese tõestamaks, et naised on jubedad mõrrad (või vinged salajased bossid?!) küll.

Äärmiselt tervitatav oli konkreetse ja isegi täitsa mõistetava sihi püstitamine Juuditi tegelaskujule, mis suhteliselt loogiliselt seletas lahti naise käitumist ja ekstreemseid võtteid. Tihtipeale õõnestavad autorid oma loomingu karakterite tõsiseltvõetavust andes neile umbmääraseid või laialivalguvaid motiive, mis pealekauba veel ühelt teisele hüppavad, vahepeal haihtuva, et sobilikul hetkel taas välja ilmuda, või puudud adekvaatne järjepidevus. Võim võimu pärast on üpris mitte-midagi-ütlev. Femme fatale lihtsalt sellepärast, et ollakse naine, on samuti tühi ja pealiskaudne. Mingi hetk, aga järsku ennastohverdav märter -- lahja! Mida originaal-Juudit tegelikult jahtis? Mis teda motiveeris? Kas oma rahva altruistlik päästmine, mõjuka mehe kotti nabimise hasart, üldisem võimuahnus, verejanu ja meeste üle domineerimise iha? Äkki kõik korraga, mis on ju täitsa tehtav. Samas, miks ei võiks see salapärane miski, mis naise rattad ringlema pani olla soov tähelepanu tõmmata kliimasoojenemisele... Jah, noh, natuke kentsakas ja ebatõenäoline küll, kui tegelikult selle üle sügavamalt mõtteid mõlgutada, kuid vähemalt pakkus see idee praktilist ja selgelt tähendust naise tegutsemisele. Kliimaaktivism ja tänapäeva arusaam loodushoiust, nagu Juudit seda viljeles, on pigem ikkagi praeguse aja kontseptsioonid ning ei usu, et tormilistel ajaloolistel perioodidel minevikus oli inimestel hulganisti vaba aega, et muretseda nt suvalise metsatuka pärast. Kogu energia läks pigem ellu jäämisele pidevate sõdade, haiguste, näljahädade, konti murdva töö, jne vahel. Inimestel ei olnud aega juurelda kaugemale kui enda eksistentsi pakilisemad vajadused -- Maslow püramiid kuulutab tõde! Samas, kuidagi uskumatult sujuvalt ja nagu kadunud pusle tükina mõjus antud versiooni peategelase edasi rühkimise argument. See lihtsalt toimis, iseasi, kui realistlik see, arvestades konteksti, tegelikult on. Ehk siis, äkki nimetaks lavastust ajaloolis-tänapäevaseks: 21. sajandi mured eKr perioodi kastmes. Sellise kombo kõrvalnähuna suudab enam kesksetest konfliktidest sotti vast saada ka nt mõni kaasaja teismeline -- kerge on ju aduda, midagi, mis otseselt sind puudutab, kui midagi, mis jääb kaugeks. Kliima on just noortele väga päevakajaline.

Mida naised tahavad? Mida mehed tahavad? Huvitaval kombel tõusis just see teema esile ning mõlemale osapoolele nii positiivses kui negatiivses valguses. Loodushoid kõrvale lükates, sai Juudit aru, et tal on vaja võimupositsioonil olevat meest, keda osavalt "juhtides" manipulatsiooni ja psühholoogia abil, saab kasutada selleks, et saavutada enda eesmärki, milleks võis olla mida iganes, tegelikult. Olles vaid üks "äbarik" naisuke ajal, kus nood rääkisid siis kui kana pissib, oli meie kangelanna oma plaanidega tupikus, kui need ei sisalda võrrandis kedagi vastassugupoolest. Ja mitte mõnda suvalist, vaid meest, kelle sõna loeb. Naine juba koges esimese tagasilöögi oma eelneva abikaasaga, kes tema ootusi pettis, sest võimu vennikesel oli, kuid null tahtmist seda õilsa ning ennastsalgava eesmärgi nimel tööle panna. Uus potentsiaalne kavaler (või ohver?) on Olovernes, kelle kinni nabimiseks Juudit kõik oma kaardid mängu paneb. Tuleb aga välja, et missioon nurjub taas, sest mehe vajadused põrkuvad sellega, mida naine tahab, ning kuidas mõlemad üksteist ja nende rolle ühiskonnas laiemalt mõistavad. Olovernes näeb Juuditis ainult naist, mitte enamat -- naine ja võim ei ole terminid, mis ühes kirjelduses leiduks. Mees ja võim, aga käivad käsikäes. Tema silmis peab Juudit käituma nagu mees tahab ja eeldab, et on naisele kohane. Iseloomustuse juurde ei käi mõtlemine teemadel, mis koduseintest välja jäävad -- ta ei ole võimeline nägema naist millegi muuna, kui läbi arusaama prisma, et tegu on teisejärgulise inimesega, kes on maailmas, et teenida mehi. Selline pimesus, oma ühiskonna misogünistlike normide lõksus siplemine ja naiivsus saavad Olovernesele saatuslikuks. Sõjamehena ei tohiks ta alahinnata ühtegi vastasleeri esindajat, olgu selleks naine või mees. Aga, noh, õrnem sugupool ei ole ju ohtlik, kui sul on vaid traditsionaalne arusaam neist. Samamoodi teeb analoogse vea Juudit, kes ei ole suuteline Oloverneses nägema suuresti muud, kui vahendit -- küll atraktiivset vahendit -- mis sillutab tee Juuditi tegeliku eesmärgi suunas. Ka tema näeb mehes vaid tolle soo stereotüüpset funktsiooni, mitte isikut. Mõlemad ootavad ühte ja sedasama: ühiskonna ideaali naisest ja mehest. Kui Juudit, aga sellest musterkujust kõrvale kaldub, on mõlemad oma sihtidega rentslis. Nad rääkisid üksteisest kategooriliselt mööda ja funktsioneerisid justkui erinevatel lainesagedustel. Tragöödia oli kerge tulema, sest naine ei ole traditsionaalne -- ja selles seisneski konflikt. Mitte kliimas. Psühholoogilise aspekti jälgimine lavastuses oli äärmiselt paeluv, mis eriti paari omavahelistes vestlustes eredalt välja joonistus. Nad lihtsalt sööstsid peaga vastu seina, jälle ja jälle. Juudit murdus ja võttis ohjad enda kätte. Taaskord, kõrvalekalle traditsionaalsest rollijaotusest, kus mees on see, kes tegutseb ja tihti punkti paneb. 

Juudit on originaalis siiski religioosne isik ja tekst, mida on püütud kõrvale tõrjuda, sest, taaskord, tugev ja seksikas naine ei ole just midagi, mis arhailise arusaamaga kokku läheks. Sai eeldatud, et tükk sisaldab usulisi elemente ja eks ta ridade vahel vast seda ka tegi, kuid näidend oli tervitatavalt religiooni teemadest puhas. Ei jahuta pidevalt Jumalast või kõrgemast jõust, mis aitas loo teha inimlikuks, arusaadavaks ja usutavaks. Mida kõike tänapäevasele vaatajale süvendas veel lisaks kliima fookus. Samas, kui natuke sügavamale kaevuda, kas ehk asendati Jumal loodusega -- nad on üks ja sama, ainult erineva nimega. Kas tahtis Juudit metafooriliselt päästa hoopis Issandat? Ajaloolises algses kontekstis võib selline teooria olla ebatavaline kuna Jumal oli tol ajal vast rohkem "elus" kui kunagi varem. Tänapäevases raamistikus on mõte inimeste kaugenemisest kõigevägevasse üpris asjakohane mure. Loomulikult, mitte igas maailma osas. Kas Jumal on surnud? Või kohe-kohe hinge heitmas? Kas teda võib kõrvutada planeedi armetu seisuga? Jälle, Eestis, riigis, mis ei ole tuntud oma religioosusse poolest, on vaevatum nähtavaga kontakti leida, kui see sisaldab meile tähtsaid ja mõistetavaid kontseptsioone. Taevaisa asendamine ja, mõnes mõttes, võrdsustamine loodusega kindlasti aitas süžeed edukamalt vastu võtta ja seedida. Vast on sellise alateema tahtlikult lisamine siiski ebatõenäoline ja seosed üks mõtteuit, kuid alati on köitev, kui mõne etenduse raames intrigeerivad vandenõuteooriad üles kerkivad. 

Üks mõnusamaid aspekte näidendis on tekst. Kivirähku puhul standardrepertuaar, kuid alati on äge kuulata mahlast ja koomilist juttu. Dialoog voolab ja on teravmeelne, värvikas ning täis iroonitsevaid, sotsiaalkriitilisi ja mustast huumorist läbi imbunud kilde -- äärmiselt nauditav! Eriti kui Juudit ja Susanna pühendavad enamuse ajast just meeste siunamisele. Kangelanna sõbrantsi üleliialdatud, kuid üdini avameelseid, tülgastusest nõretavaid, kuid äärmiselt naljakaid kirjeldusi oma isast, oli lausa lust kuulata. Susanna, Mari Antoni kehastuses, oli vaieldamatult üks õhtu staare. Oli tunda kuidas ta lausa tunneb mõnu olla mässumeelne ulakas tšikk võrksukkades ja nahktagis. Ja tulistas lakkamatult ühte üleannetust, otsekohest või pidetud torget, targutavat kommentaari ja korrarikkumisele õhutavaid õpetussõnu teise järel. Võrreldes esialgse Susannaga, ei olnud eriti midagi järgi kunagisest -- ehk oli uus versioon just selline nagu naine oleks alateadlikult tänapäeval lootnud olla. Miks mitte. Olovernes ja Juuditit jahtivad mehepojad tükis olgu kuidas on, kuid lavastuse parim paar oli girl powerit õhkav Juudit ja Susanna. Kas see vaid tundus niimoodi, kuid mehed loos ei olnud just kõige kirkamad kriidid. Nad takerdusid vanamoodsate arusaamade konksudesse soorollidest, mis tõi neile hävingut. Tüübid ei adunud, et kahe naise puhul ei olnud tegu nendeaegsete soo esindajatega, vaid modernsete naistega, kellel sellised häbematud iseloomujooned nagu ambitsioonikus, võimekus ja järjekindlus. Mehed olid juba alguses sõja kaotanud, sest alahindasid oma vaenlasi. Ei olnud muud väljavaadet selle naiste tandemi vastu. Just nemad päästavad maailma ja ületavad kliimakriisi. Võib-olla... Peab tunnistama, et lavastus tõesti juubeldas naiste võimu, mis oli üheselt tervitatav, kuid ka liiga karjuvalt näkku kargav ja sunnitud. Püüdes otsekui midagi jäigalt deklareerida ja teha statementi. 

Mainides veel huumori, siis Tanel Saar kaksikrollis oli Mari Antoni kõrval teine pärl. Kohati oli ta nii tõsine, et see oli siiralt naljakas. Transportides muuseas kaasajast süžeesse sotsiaalmeedia mõjus kummaliselt, kuid pakkus omajagu koomikat. Erkalt on meeles kui naised itsitasid mehe spordilembuse ja selle internetis eksponeerimise üle. Poiste sketšimoodi naljatlemise seik, aga peale ei läinud, sest ei sobitunud kuidagi ümberringse tooni ja sujuvusega. Etendusse oli piserdatud eri tänapäeva eluolus aktuaalseid detaile, kui ka sotsiaalset lähenemist teatud teemadesse. Nt püüdsid kõik üksteist ära sebida, ilma varjamata, seksist ja suhtest räägiti avatud kaartidega, ning tegelased käitusid kui tavapärased 21. sajandi inimesed. Riieteta olek ei ole samuti midagi pahviks tegevat ning mõlemad sood pakuvad publikule selles vallas ohoo-momente. Veelgi enam efektiivselt toimib mõõk, mida Juudit üks hetk sõjakalt kasutama kukub -- ta võib olla küll moodne naine, kuid see ei tähenda, et ta heituks vana aja brutaalsetest viisidest võimu krabada. Muus osas oli meie kangelanna kentsakalt mõne pesueht Generation Z teismelise moodi. Olles lisaks sajaga nõus aktiivselt asju kätte võtma ja ära tegema. Henessi Schmidt on malbelt kaunis naine ning tegelaskuju vastuolulise sensuaalse ja võrgutava, kuid süütu olemuse edasi andmisega sai ta soliidselt hakkama. Eriti meeldejääv oli valge puuvillane hõlst-kleit ja tossud. Tõhus, kuid praktiline -- Juudit kolme sõnaga kirjeldatud.

Kiirelt tasub mainida veel, lisaks, lavakujundust, mis oli kompakte, liikudes ühel paigal olles kaugeid distantse ning olles sõjalaager kui buduaar ühes. Kuidagi minimalistlikult modernse mulje jättis. Huvitavad valikud olid laiuv riidestangede rivi ning projektsioon taustaseina asukohtadega, et vaataja ikka saaks aru, kus paiknetakse. Ärgem unustage dušikabiini, mis ootamatult kasutust leidis -- päris pikaldaseks pesukorraks... Kokkuvõttes, üllatavalt kaasahaarav, nutikate värskendustega ja muheda tekstiga tükk, mida oli tõesti suhteliselt elementaarne nautida. Sai oodatud raskestiseeditavat, õiglustundel tallavat ja isegi masendavat lugu, kuid tulemus oli risti vastupidi. Naistele kindlasti mõjub selle nägemine võimestavalt. Ja eks mehed suudavad ka end natuke tagumikku torkida lasta ja kannatava ära.

reede, 23. detsember 2022

Teater: "(p)ÖÖ" ja "Apelsinitüdruk"

Tervitus!

Taaskord kaks ühes Noorsooteatrilt.

Pealkiri: Apelsinitüdruk
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 03.03.2019
Millal nähtud: 22.09.2022
Minu hinnang: 4/5

Kui paljud lapsed teavad oma vanemate kohtumise lugu? Kui paljusid huvitab, et teada saada? Kui palju see mõjutab laste ja vanemate suhteid? Kas kurbi hetki tuleb varjata? Kas nukrust tuleb avatud kaartidega jagada? Kas ainult lastel on valus ja õigus seda välja elada või ehk piinlevad vanemad isegi enam? Tegu on äärmiselt tundeküllase looga, milles mitmeid tahke ja tõdesid. Fookus on küll viieteistaastase Georgi vaatevinklil, mis kohati kõik teised enda alla mattis -- nii otseselt isekalt kui tahtmatult ignorantselt -- ning keerles vaid ümber poisi emotsioonide. Noortele sunnatud süžeel on selline lähtepunkt igati loogiline, kuid vaatajana jäi kripeldama tõsiasi, et äkki kannatas ema veelgi enam, kuid too pidi end poja nimel taandama. Laps aga käitus kui tüüpiline teismeline, selle heas ja halvas mõttes, paigutades end alati maailma keskpunkti. Vaatamata kohati tõrksale ja hoolimatule käitumisele oli Georg, siiski, hämmastavalt sümpaatne ja ehe tegelane, kellele sai vaevatult pöidlaid hoitud. Kelle käekäik läks korda ja kelle rännakul isa taas avastamisel ning vanemata armuloole kaasaelamisel leidus nii üllatusmomente, vahvaid puänte kui tundelisi seiku, mis natuke silma märjaks võtsid. Tegu on peresuhete draamaga, kus nii traagikat, komöödiat kui puhast armastust. Publik rändab koos peategelasega minevikku ja püüab olevikust sotti saad. Seda kõike harmoonilise tuleviku nimel. Teekond on, aga konarlik, sest emotsioonid on esmalt vaja lahti harutada ning see on komplitseeritud, sest paljuski valulikku Georgi peres on pikalt jäänud lahti pakkimata ning üheskoos läbi seedimata. Kaotusvalu ning sellega rahutegemise erinevaid strateegiaid on tegelastes vaatajale konkreetselt näha ja tõdeda.

Kes on apelsinitüdruk? See oli köitev küsimus, millele püüdsid vastust leida nii peategelane kui tema isa. Paljastus ei tohiks olla üleliia šokeeriv, kuid kerge on nähtavasse niivõrd pingsalt fokuseerida, et ei märka ilmselget, mis on otse silme all. Ootamatute seoste kohalt oli tükk päris nutikas. Apelsinitüdruku identiteet ning kasuisa sellesse valemisse mahutumine oli ekstra põnev. Georgi arvates võivad tema pere ja mured olla ainulaadsed -- seda kipuvad uskuma paljud teismelised -- , kuid poisiga niivõrd lihtsalt kontakti vaatajana leidma paneb tõsiasi, et ta ei ole tegelikult kuidagi eriline või unikaalne. Tema pere ei ole midagi ebakonventsionaalset tänapäeval ning maadleb jüts samade küsimustega, millega enamused ühevanused: identiteet -- kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen. Georgi meelisteema on astroloogia, seega, tundub igati mõistetav, et ta ennast universumis imepisikese ja segaduses olevana identifitseerib, üksiku ja omamoodi frustreerununa. Jällegi, ei midagi harvaesinevat ja selles peitubki lavastuse võlu -- igapäevasuse ainulaadsus. Näidendi emotsionaalne lahti koorimine oli nagu sibul, üks kest teise järel eemaldudes, liikudes samm sammult aina sügavamale tegelaste südamesoppidesse. Nende hingevalud ja rõõmud ei jäänud pealiskaudseks ning lugu oskas vinti aina juurde ning juurde keerata. Lõpuks oli tõesti klomp kurgus. Ja isegi, kui me tegelikult peale Georgi vaatenurga teiste karakterite hinge tavapäraselt otseselt kaeda ei saanud, andsid ka nende tundemaailmad endast selgelt süžeeliinides ning lavarekvisiitidena märku. Nt ema maalid ning isa arvuti -- kõik sümboliseerisid midagi ning olid rohkem kui kestad, tihti kehastades eri viisidel armastust ja hoolivust. Keskse pere omavahelised suhted ja saatus läks vaevatult korda ning paelus. Neid eriti delikaatseid ja hellasid sidemeid kattis lisaks veel mõnus energiline, humoorikas ja kentsakalt tõetruu kiht, mis aitas nähtavat teha veelgi  mitmedimensioonilisemaks. Eriti meeldejääv oli Georgi ja kasuisa äärmiselt kohmakas ning igatpidi koomiliselt viltu keerav suhe.

Antud näidendi juures ei saa üle ega ümber lavalistest lahendusest ning üleüldisest pidevalt liikuvuses olemusest. Nähtus puudus staatilisus ning vaatasid justkui filmi, mis ühe raksuga järjest lindistatud. Nutikad viisid, kuidas lugu efektiivselt edasi anda, kulmineerusid viimases veerandis, kus juba alguses näidatul kandunud ootused ületati veelgi. Need kaunid maalid -- ja kui see sein ikka maha prantsatas, võttis pahviks küll. Loo sisuline kaal ja visuaalne ning tehniline teostus olid lõpuks täitsa samal tasemel ning toetasid üksteist ideaalselt. Mõlgutades mõtteid praktiliste detailide osas, tekkis kaks küsimust. Kas peategelast kehastanud, Mart Müürisepp, tõesti pool etendust käis ringi tordijäänused näos ja juustes? Need apelsinipallid olid vahvad, kuid kuidas need küll pärast etendust üles korjatakse? Mitu on teadmata kaduma läinud, nt publiku kottidesse? Esimeses reas olles uitasid mõned vastu jalgu ja, kusjuures, peast käis läbi hirm, et ega keegi ühele pahaaimamatult peale astudes saalist lahkudes käna ei käi. Näitlejad diskreetselt küll avastasid ja kogusid neid "apelsine" kogu etenduse vältel, kuid veame kihla, et loomulik kadu on päris märkimisväärne. See oli üks huvitav detail mille üle natuke nutti murda näidendi vältel, kõigele muule süžeelisele lisaks. Kõik need suured ja väiksed tegurid muutsid lavastuse värvikaks, sügavaks ja nauditavaks -- laval leidus paljut, mis spetsiifilist funktsiooni etendas, mida esmapilgul ehk ei osanud märgata, ning, mis üllatas oma originaalsusega, kui eesmärk sai ellu äratatud. 

Rollisooritused olid viimnegi üks soliidsed. Mart Müürisepp suutis ootamatult realistlikult edasi anda ühe trossis ja enese ning maailmaga vastuolus teismelise poisi energiat. Ta nägi veidral kombel suht lapselik välja ka. Isegi kõlas nagu noor klutt. Veel meeldis tugev kontrast ja, samal ajal, hämmastav sarnasus kahe isafiguuri, Taavi Tõnissoni ja Andres Roosilehe, aurade vahel. Järjepidev vaheldumine ajas, kord minevikus, kord olevikus, aitas veelgi välja joonistada osade karakterite arengut ja mõista, miks keegi on nagu on. Üks hetk põrkavad kaks aega omavahel ning tegelastel ei ole muud võimalust kui maailmaga rahu teha ja tähelepanu pöörata hoopis tulevikku. Kindlasti on lõpp helge ja lootustandev pärast poolteist tundi emotsioonide keerises ekslemist. Samas, ei saa kuidagi öelda, et lugu on muserdav või kurblik. Jah, on tõsiseid elemente -- kese on üpris nukker -- , kuid kordagi ei teki tunnet, et seda on liiga palju ja tekib tõrge. Otse vastupidi, meeleolu oli positiivsele lainele suunatud, sest teadsid, et kõik saab korda. Milline see "korras" seisund iganes siis ka tegelaste huvides nende olemusest lähtudes välja ei näeks.


---------------------------------

Pealkiri: (p)ÖÖ
Teater: Noorsooteater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 29.04.2018
Millal nähtud: 25.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Millegipärast on pimedus üldiselt ja eriti valgusetus ruumis magama jäämine laste jaoks tihtipeale kõhe. Ka mulle ei passinud väga aeg mil päike enam ei paistnud ning vaja oli tudule jääda. Samas, jälgides kõiki mudilasi saalis, kus neid aktiivselt süžeesse kaasati, ei saanud kuidagi väita, et põngerjad pelgavad. Otse vastupidi, nad olid valmis pimesilmi mööda takistusrada liikuma ja täitsa kott tumedasse ruumi sammuma, et sealt midagi otsida ja kaasa krabada. Kindlasti mängis rolli fakt, et saalis oli rohkelt rahvast ning keegi ei pidanud end üksikuna ja kaitsetuna tundma. Olles, aga oma toas, pisikesena ja vanemad kaugel kaugel teises kohas, võib pilkane pimedus tõesti kohmetuvalt ja kananahka ihule toovalt mõjuda. Keegi ju ei tea ega näe, mis selle pimeduse taga end peidab. Antud põnnide etendus vanusele 5+ viskas õhku mõned vihjed ja võimalused, et mida see tumeduse loor enda all potentsiaalselt varjab. Või siis mida üks vilgas ja suurejooneline kujutusvõime sinna kõike manada suudab. Öös on asju, nagu öeldakse. Ilusaid, koledaid, ägedaid, imelikke ja hirmuäratavaid. Kõiki neid ja rohkemgi veel saab näha, kuulda ja tükati isegi katsuda ühes hämaras saalis, millesse saab siseneda vaid sokkis ja küürakil, liikudes sisse kastidest uksest, läbides kõiksugu suurustes karpidest seina, mis kokkupandud kui üldse-mitte-omavahel-ühtseks-tervikuks-passivatest-tükkidest pusle. "Võiduväravast" möödudes, istutades oma pepu mõnusalt lõpuks patjadele maha või vähestele toolidele, millest viimased pigem vanematele, ning põrandal kohad võsukestele.

Tegu on ühe interaktiivsema lavastusega, mida ammu näinud. Juba saali tulemisel said lapsed kaasa haarata kõrguvatest hunnikutest pruune karpe ja need saali transportida, kus igale toodavale oli oma koht. Seda kõike juhendasid sõbralik ja kaasav näitlejate nelik, kes aitasid publikul omale kohad leida, kastid õigetesse tühimikesse paigutada, puuduvad üles otsida ning toetasid vajadusel lisa istekohtade märkamisel. Igal inimesel oma pesa leidmine nõudis aega ja kohati häiris külastajate passiivsus või vastumeelsus teatud istekohti võtta. Kiputi nurkadesse peitu kogunema, kus vaade loo põhitegevuste toimumispaigale oli piiratud. Näitlejad said suurepäraselt hakkama nende n-ö kasside karjatamisega ning lõpuks leidsid kõik omale õdusa kohakese. Miks see aga nii vaevaline olema pidi? Näidend oli konstantses kontaktis vaatajatega ning nood olid lausa üks osa tükist. Pidevalt kõnetasid näitlejad publikut, küsisid arvamust, seletasid ning kutsusid lapsi teatud ülesannete jaoks rambivalgusesse. Kiitus neile, sest püüti kaasata natuke ujedamaid ja mitte pidevalt püünele tunglevaid põnne, et ka introvertsed saaksid ägeda kogemuse ja ei mattuks ekstravertsete alla. Vaatajate seas oli üks tüdruk, kes järjepidevalt käega vehkis, kõvasti sõna võttis ning alati lavale keksis, mille kõrval teised end kõrvalejäätuna võisid tunda. Kui tüdruk finaalis lihtsalt näitlejate keskele sammus ja nõudis, et tema tahab seda ja toda teha, siis oli veidike piinlik. Kuigi, nelik sai preiliga hiilgavalt jageletud -- marakratt oli rahul ning etenduse ettenähtud kulgemist ülemäära ei segatud. See on tohutult vahva, et keegi on nii julge ja innukas, kuid arvestades, et saalis oli kümneid ja kümneid teisi lapsi, siis natuke ebamugav oli, kui tükis oli äkitselt algkoosseisu asemel viis karakterit.

Loo keskmesse paigutus neli pidžaamalaadsetes värvilistes riietes tegelast, kelle puhul ei olnud selge, et kas nad kujutasid endast suuri lapsi või olid mõnele pätajalale ööpimeduses peituvate salapärasuste maailmas giidiks. Fookuses oli "Väike magaja", kes üheaegselt olid need neli näitlejat ja, samas, ei olnud ka. Leidsid nad ennast, aga massiivses ja põnevas reaalsuses, mis avaneb siis, kui valgus kustu pannakse ja tuleb uni. Või siis, kui uni ei taha kuidagi saabuda. Teekond algab nunnu ja maheda unelaulugu, kus tegelased püüavad üksteise seljas unelevalt ja loiult vääneldes ja pööreldes leida sobivat poosi ning jõuda tudulainele. Täna ei ole, aga päev kus nagu karuott, pärast silmade sulgemist, muututakse uinuvaks notiks. Magamistoast saab universumisuurune ruum, kus kohata võib ükskõik keda ja juhtuda võib ükskõik mis. Peale hakkab suur seiklus pimeduses. Mida kõike seal ei leidunud. Dünaamilise ja leidliku materjali fantaasiamaailma ellu äratamiseks võimaldasid nood samad kastid ja neist kokku topitud sein. Tänu karpidele ilmus seinast äkitselt punaste silmadega põder -- nagu unemetsas -- , välja lipsasid kolm linnukest, kelle juhtimise -- nagu nukkudega -- , võtsid tegelased üle, erinevaid kasti uksi avades sai kuulda igast isevärki muusikat, karpe kasutati kui ehitusmaterjali, millest tehti takistusraja torne, ning ägedalt kõhe oli ühe tegelase ringi liikumine vastu maad ühe suurema kast sees nagu kiskja, kes otsib oma saaki. Et laval toimunut sekundikski üksluiseks mitte lasta ja pisikeste vaatajate jäägitut tähelepanu pälvida, toimus pidevalt midagi uut ning pilkupüüdvat. Pakuti valgusshowd ning varjumängu elemente. Valguse ja varju kontrast oli pidevalt areenil ning eriti lahedad oli seigad, kus kasutati kõiksugu taskulampe ning kus nt karpidest seina taga olev ere valgus lõi läbi pragude kogu konstruktsiooni helendama. Täiskasvanu perspektiivist võis järeleandmatu sigrimigri üks hetk tsipa liiast olla ning ehk mõjus pidev liikuvus lastele mingi moment ka väsitavana. Samas, energiat tundus nubludel tähelepanu hoidmiseks jätkuda lõpuni.

Tasub märkida, et taaskord on Noorsooteatri trupp kiituse ära teeninud oma hämmastava akrobaatilisusega. Seda on mitmetes lavastustes selgelt tähele panna. Kogu etenduse vältel sai ühe ja teise painduvust ning liikuvust imetletud, kuid eriti kihvt oli suurel vetruval porolooni(?)kuubikul hüppamine, kus tehti küll kukerpalle, küll vigurdati niisama. Kindlasti on tegu laste näidendiga, mis oma tehnilisest olemusest lähtuvalt köidab ja kaasab, on publikuga kontakti leidmisel meisterlik, kuid kõnetab ka asjalikku teemat ja, täiskasvanute puhul, suureks saades kindlasti paljuski kiirelt ununevat pelguse ja müstika allikat, milleks siis pimedus. Teema kahtlemata puudutab lapsi, kas huvist või hirmust ning, kokkuvõttes, loodetavasti, teeb järgmine kord pilkasesse tumedusse sattuva põngerja palju julgemaks.

pühapäev, 18. detsember 2022

Raamat: Lastekate eri "Ümikarude küla", "Ööbikumetsa saladus" ja "Skandar ja ükssarvikuvaras"

Tervitus!

Mõned raamatud veel.

Pealkiri: Ümikarude küla
Autor: Katherine Applegate
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Loen lasteraamatuid tihtipeale lihtsal eesmärgil, et need teevad tuju heaks ja ei ole üleliia komplitseeritud. Isegi raskemaid teemasid käsitledes, suudavad nad olla piisavalt helged, inspireerivad ja südant soojendavad -- emotsioonid, mida on hädasti vahetevahel vaja tunda ning mida täiskasvanu kirjandusest alati välja ei pigista. Antud lugu, aga suutis mu tuju täitsa muserdada ning maailmale pööratud pilku mitme tooni võrra tumedamaks võõbata. Huvitav, kuidas lapsed lugemiskogemust kommenteeriksid? Kas mina, oma roosad prillid silmadelt heitnud kibestunud täiskasvanuna, nägin loetu ridade vahel ja otse näkku heidetuna ikka päris masendavaid noote? Kas tegu ongi tohutult kurbliku teosega või oli asi minus? Kas õigele sihtgrupile ehk ei paistaks kõik nii depressiivne? Pigem paljutõotav ja virgutav? Vaatamata lootusrikkale finaalile jäi raamatut sulgedes enesetunne nadiks ja tekkis mõte, et inimesed on jõledad. Mida nad, muidugi, ka on, kuid just sellest faktist ei tahtnud ma lasteraamatus lugeda. Ratsionaalselt asja võttes, on tegu realistliku ja õpetliku looga, kuid minu ootustele toimis raamat risti vastupidi. Mis ei tähenda, et antud sihtgrupile suunad teosed peavadki olema vaid vikerkaared, tants ning trall, kuid millegipärast suutis lugu mul just neile nuppudele vajutada, mille näppimist ma teoreetiliselt püüdsin vältida.

Tegu on looga, mille fookuses inimtegevus versus loodus. Kuidas me hävitame maailma ning põhjustame liigirikkuse, loodussümbioosi ja maailma tasakaalu hävingut. Leiavad aset kliimamuutusest tingitud nähtused ning inimestel on keeruline toime tulla. Samas, ei tundu, et nad grammigi võrra aduksid, et nad ise on kuidagi olukorra põhjustajad või vähemalt mingis mahus panustajad. Julmalt tapetakse kisakõrisid, liik, kelle kasulikkust inimeste vaatevinklist on võimatu mõista ning kes veel karjuvad ning haisevad pealekauba. Ehk siis, on loomulik reaktsioon nad eksistentsist minema pühkida. Lihtsalt niisama, sest nad on tüütud ja ebameeldivad. Ümikarud, vastupidiselt, on rahvale vajalikud turismiraha sissevooluks ning nad on veel subjektiivselt meganunnud. Kuid kui koos kisakõridega äkki hakkab ajapikku vähenema ka ümikarude arvukus, siis keegi peale meie kangelanna ei suuda ühte ja ühte kokku panna, et ehk on need kaks juhtumit omavahel seotud. Loomulikult on, ning selles mõttes annab lugu hiilgavalt edasi õppetundi, et looduses on kõik balansis, iga liik ja tegelane on millekski vajalik ning eemaldades ühe toimub doomino efekt -- ideaalselt toimiv süsteem kukub kokku. Lõpuks kannatavad inimesed ise. Kuigi, tundus, et seal külas just mõistuse poolest väga kirkad kriidid ei elanud kui mitte keegi peale lapsest peategelase ei suutnud tükikestki suuremat pilti näha -- mis vähendas loetu tõsiseltvõetavuse faktorit. 

Kui rääkida loodushoiust, enda ümberringsest hoolimisest ja lastele seletada teo ning tagajärje kontseptsiooni, siis saab raamat selle õppetunni edasi andmisega suurepäraselt hakkama. Sõnum on selge ning inimtegevuse tagajärgede ohumõte puust ette ja punaseks tehtud. Teos on lihtsasti loetav, ladus ning konkreetse keskse loo moraaliga, mida ta tahab edastada. Eesmärk õilis ja päevakajaline, kuid tuju null. Kui depressiivne oli lugeda vaestest kisakõridest ning õnnetutest ümikarudest. Jah, lasteraamatutele kombeks õpivad inimesed, parandavad enda käitumist ning kõik ei ole kadunud, kuid siiski, jäi loo lõppedes halb maitse suhu. Kisakõrid olid ju maha notitud. Olen alati tundlik olnud loomade ja lindude heaolule ning ei suuda taluda ei filme, kirjandust või muud, kus meie planeedikaaslasi kuidagigi ebaõiglaselt kohelakse. Ehk ongi just see impulss, miks lugu mind niivõrd negatiivselt mõjutas. Võib-olla ei ole lapsed nii tundlikud ning suudavad oma tähelepanu suunata tõsiasjale, et mida saame edaspidi ja ise teha, et loomaliike selline saatus ei ohustaks. Selle asemel, et heietada, et oih, mis nüüd kisakõridega juhtus. Pigem õppida loetust ja võtta eesmärk päriselus seda mitte korrata, jäämata kinni haletsuse ja kurbuse mülkasse nagu mina. Annab raamat ka lastele julgust oma arvamuse avaldamiseks ning sõna võtmiseks, kui tead midagi, mis annab vastuseid või lahendab probleeme, kuid püsib hirm, et täiskasvanud raudselt ei kuula. Ja mõnikord ei kuulagi, kuid süda on rahul ja tead, et oled käitunud õigesti.

Kokkuvõttes, kujutusvõimerikas, kuid äärmiselt realistlik maailm, mis nagu on meie omaga sarnane, aga ei ole ka. Vähemalt ehk suudame selle veidralt sarnase, kuid võõra maailma vigadest õppida. Ümikarud võiksid päriselt olemas olla -- nii armsad! Kuid minu südame võitsid kisakõrid, kes oli erilised ja ehedad, kuid kelle võlu ei suutnud tabada keegi peale peategelase. Siiski, oli lugu minu jaoks masendav, peale kisakõride, oli peategelane veel ka orb, kelle pere hukkus looduskatastroofis, jne. Natuke liiga palju minu maitse jaoks. Kuigi eks on mu emotsioon tingitud pigem mu enda kiiksudest ja hellahingelisusest loomadeteemade vastu. Südames oli kohati raske raamatut lugeda, kuigi sellise teoses vajalikkuses ei olnud vaja kahelda.

P.S. Illustratsioonid olid toredad, kuid neid oleks võinud rohkem olla ja huvitavamatest stseenidest.


---------------------------------------

Pealkiri: Skandar ja ükssarvikuvaras
Autor: A. F. Steadman
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Vot see oli tõesti vahva lastekas. Olin üllatunud, kui palju mulle seda lugeda meeldis, isegi kui lugu ise ei olnud tegelikult fenomenaalne. Loost immitses jõuliselt Percy Jacksoni, Harry Potteri ja paljude teiste taotluste maagiliste raamatusarjade maailmade hõngu, kus pahaaimamatu poiss heidetakse üleloomulikku reaalsusesse, kus tal tuleb uute sõprade abiga päästa nii ennast kui kõiki, kellest poiss hoolib. Raamat ei küündinud siiski eelmainitute tasemele sisukuselt, huumorilt või sidususelt, kuid tegu on enamgi kui soliidse esimese sissejuhatav teosega pikemas sarjas. Asjad saavad, loodetavasti, vaid paremaks minna igal rindel, kuigi ei taha enne õhtut hõisata. Maailmaloomine ja kogu süžee kontseptsioon oli midagi värsket ja teistsugust, kuigi radikaalset originaalset see ei pakkunud. Pigem taaskasutas teos tavapäraseid ja teadatuntud süžeeliine ning lahendusi, andes neile veidi uuemaid vinte. A la tüüpiline vaene sõpradeta peategelane, elitistlikud n-ö klubid, salapärane kadunud vanem, vaenlasest-sõbraks kamu, vaenlasest-vaenlaseks eakaaslane, jne. Lugu langes kohati ka ülelihtsustatuse ja lapsikuse aukudesse. Mitte midagi mida varem pole veidi erinevas kestas enne näinud. Ja veel... Oih, ma poleks vist pidanud raamatut detailsemalt analüüsima hakkama ja oleksin võinud oma entusiasmi lainele lendlema jääma, sest nüüd, kui mõtlen järele, leidus teoses omajagu negatiivset.

Siiski, püüame jääda helgematele aspektidele. Tähtis on emotsioon, mitte laitmatus. Hobused on nunnud ja ükssarved on vinged. See, kuidas ratsurid oma kaaslooma leidsid ja miks oli ju huvitav ning isegi armas. Mõlemad vajavad üksteist, et olla terviklikud, kuigi oli päris kurb tõdeda, et ohtralt leidus neid hobuseid, kes pidid metsikustuma, sest nende inimesed ei jõudnudki loomakesteni. See tegi nukraks ja kurjaks, sest kipun olema tundlik teemade suhtes, mis on seotud loomade heaoluga. Olgu siis ilukirjanduslikus kontekstis või päris maailmas. Ükssarvikud, nende välimused, võimed ja olemused koos oma ratsuritega olid kihvtid ja värvikad. Kuigi kogu paarilise leidmise protsessis ja Kaose Karika funktsioonis tundus olevat põhjalikuma mõtlemise peale päris palju ebaloogilisust ja läbimõtlematust -- isegi fantaasiamaailmas peavad raamistik ja reeglid tunduma realistlikud. Kaose Karikaga saab kohati paralleele tõmmata Lendluupalliga -- kihvt, kuni sa väga sügavale ei kaevu, sest siis tekivad küsimusd, miks?! Aga, seda ideede auklikkust aitas varjutada tõsiasi, et ühe hobuse pidev peeretamine ajas itsitama. Ajas, noh. 

Millest ma enim tegelikult puudust tundsin oli tihedama koostöö, emotsionaalse kontakti ja üksteise mõistmise/vajamise kirjeldamine peategelase ning tema ükssarviku, Pahareti Õnne, vahel. Vaja oleks olnud nende omavahelise sideme selgemat väljajoonistamist. Nad veetsid liiga vähe aega koos. Nende suhtlus jäi kuidagi pealiskaudseks, arvestades, et nad pidid olema põhimõtteliselt ühe mündi eri küljed. Ma ei tundud, et nende vahel oleks muud kui kolleegide suhe professionaalses mõttes -- peavad koostööd tegema, kuid mõlemal on oma eraldi elu. Pahareti Õnn ohverdati selle nimel, et rohkem Skandarile aega loovutada oma kaasratsuritest kolme semuga sõprussuhete loomiseks. Pigem oleks võinud olla vastupidi, enne ükssarvik ja siis inimesed. Hobune jäi tänu sellele ignoreerimisele natuke karikatuurseks, kuid oleks võinud omada palju sisukamat iseloomu. Eriti kuna ta tundus nii vahva ja ulakas poiss.

Vaatamata tõsiasjale, et probleeme loos on, siis aitas sellele kõigele silma kinni pigistada ja mitte pikalt peatuma jääda raamatu kiire tempo ja pidev millegi toimumine. Niisama heietamist oli minimaalselt ning see, kohati mõjus positiivselt, sest pakkus lugejale pidevat põnevust, teisalt, kannatasid mõned tegelaste arendused. Nt õpetajad ja enamused täiskasvanud jäid kuidagi pooletoobisteks. Nad nagu olid ja ei olnud ka. Raskekaal paigutati Skandari ja tema uue kolme sõbra õlgadele, kellede murede ja rõõmude esitamiseks enim lehekülgi loovutati. Tegelased oli veidike klišeed, kuid kõigil oli n-ö kiikse, mis neid värvikamaks tegi. Koos oli laste tegutsemine kenasti balansid, igal ühel oma roll ja olemus. Nagu Pahareti Õnnega, oleksin rohkem tahtnud tähelepanu neliku ükssarvikutele, sest nad olid üks koloriidne kamp krapsakaid tegelinskeid. Mulle meeldis kui mainiti hobuste omavahelist suhet ning, taaskord, oleksin tahtnud seda näha, mitte, et seda mulle öeldakse. Hobused on karjaloomad ning, loodan, et edaspidi ikkagi fokuseeritakse ka nende omavahelisele dünaamikale ning sidemetele ratsuritega. Ka väljaspool lahinguid, treeninguid või süžeed spetsiifiliselt edasiviivatest ühistegevustest. Üleannetused, mängud ja huumor, millega neljakabjaline kamp raudselt omavahel hakkama saaks, on kindlasti väärt lugemist.

Olgem ausad, see ei ole Harry Potter, miski vist ei vinna end sinna tasemele, kuid olgu klišee või mitte, sellised lastekad, kus sa enam vähem tead, kuhu kõik liigub ja mis hakkab toimuma, ongi toredad sellepärast, et pakuvad just seda, mis on end tõestanud, et mõjub ja pakub meelelahutust. Loomulikult, alati on teretulnud lood, mis pakuvad midagi täitsa uut, keeravad teadatuntud ja üleleierdatud võtted pea peale ja teevad täiesti oma asja. Samas, on midagi lohutavat ja rahustavat, võttes kätte lastekas, mille puhul tead, et see on nagu koju tulemine, kus sind ootab ees soe tass teed, pesa diivanil ja šokolaad. Kõik tavalised asjad, ei midagi ennenägematut ja ootamatut, kuid igati asendamatu ja head tuju loov.




---------------------------------------

Pealkiri: Ööbikumetsa saladus
Autor: Lucy Strange
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Ma ei teagi, kohati, ei tundunud, et tegu on raamatuga, mis lastele lugemiseks sobib. Tekkis mõte, et lugu on pigem muinasjututu laadne lugemine täiskasvanutele. Põhjuseks sihtgrupi määratlemise juures kahtlemisel olid kesksed teemad ning nende käsitlemise viis ja sügavustase. Nimelt, keerles süžee ümber vaimse tervise, leina, kaotuse ning valu eest põgenemise. Need ei olnud valdkonnad, mis tukslesid taustal, vaid need olid konkreetselt A ja O eri kujul igas lauses ja paragraafis. Tekst nõretas ängistavatest tunnetest. Oli hetki, kus loetav oli äärmiselt raskesti seeditav ning morjendav, et ei olnud soovi edasi lugeda. Selline varjamatu ja otsekohene lähenemine andis loole, aga ehedust ja realistliku faktori. Toimuv jättis usutava mulje. Siiski, tekkis momente, kus ebaõiglus ja lootusetus rõhusid niivõrd teravalt, et valus oli lugemist jätkata. Kas noored, kellele lugu on sihitud, ka nii tugevalt ennast mõjutada lubavad või kas see neile emotsionaalselt üldse korda läheb, nagu mulle, see on põhiküsimus. Keeruline oli ennast mitte kaasa tirida lasta ülekohtuste olukordade jadast, kus kogu maailma mured on ühe 12. aastase tüdruku, Henry (Henrietta), õlgadele heidetud. Või vähemalt on ta ise need hädad sinna paigutanud. 

Ja, otse loomulikult, nagu taolistele lugudele omane, ei ole täiskasvanutest suuresti mingisugust tolku. Nad käituvad tihtipeale lapsikumalt, enesessetõmbunumalt ning hooletumalt kui järglased. Olgu ajendiks üks või teine motiiv. See faktor mind ka paljuski häirib, sest pidevalt kohtab lasteraamatutes vanemaid, kes ei ole oma kohustuste kõrgusel. Sellest on saanud klišee, mis on ülekohtune ja alavääristab ema-isa ohvreid ja ponnistusi. Paneb nad positsiooni, mis nagu eeldab, et nad ei saa hakkama. See ei ole aus. Ka täiskasvanud võivad teel koperdada ja ülestõusmiseks aega ning tuge vajada. Antud loos on liiga lihtne süüdistada isa, et too oma pere hülgas (kuigi ühe tohlaka ta on selle eest ära teeninud küll), tädi Jane'i, et miks naine, et usu tüdrukut ja ei seisa tema ning tolle ema eest, miks Ööliblikas ning Henry ema end kokku ei võta, et päästa kodu ja pere. Täiskasvanuna lugedes, saad aga kõigist neist aru, miks nad käituvad nii, mis neid tagasi hoiab, mida nad kardavad ja miks olukord on nagu ta on. Pigem mõjus Henry natuke liiga vanainimeselikult või siis, vastupidiselt, naiivselt. Natuke raske oli tõsiselt võtta, et 12. aastane püüab kõiki oma pere muresid lahendada üksi, olles põikpäine ja tõrges. Ta oli kohati hakkaja ja asjalik, siis jälle ootamatult lapsik. Eks see teismeea algus olegi üks emotsioonide ja sisemiste segaduste virvarr, eriti kui stressitase on laes ja oled üle elanud trauma. Tüdruk oli ülevoolatud tunnetest, mida ta ei suutnud adekvaatselt protsessida ning, mis elati välja oma energia praktilistele probleemilahendamistele suunatuna. 

Loo kurjamid olid kaks arsti, kes olid mõnel hetkel liiga karikatuurid tolleaegse meditsiini jõledamatest esindajatest. Eriti mentaalsete probleemide lahendamisel. Ajas ikka tigedaks küll, teades, et naisi pidevalt hullumajja pandi igasugu hüsteeria ja muudel, meestele sobilikel, ettekäänetel, viidates nende vaimsele tervisele. Nagu oleks igasugune standardkäitumismustritest eemaldumine automaatselt midagi, mis vajab ravi. Masendus, lein, kurbus, eneseisoleerimine, jne -- emotsioonid, mida iga inimene tunneb, seedib ja mõistab ning erinevat moodi -- loomulikult, vajavad ju eksperimentaalset ajulõikust ning külmaravi, hullusärki ja kõike muud ebainimlikku. Henry võimetust oma ema aidata oli südantlõhestav lugeda ning tüdruku püüdlused panid sajaga kaasa elama. Inetu reaalsus oli nurga taga terendamas ning tõesti vaevarikas oli osasid raamatust lugeda. Headus ei ole, aga maailmast kuhugi kadunud ning, kus abi kõige enam vaja, siis sinna tuleb ka lisajõud. Huvitav oli, lisaks, tõsiasi, et enamustel tegelastel oli üks või teine vaimne kannatuspunkt, mitmed seotud nt Maailmasõjaga, kus kaotati armastatud isikuid ning, mis sõduritele põhjustas eluaegsed mentaalseid ja füüsilisi piinu.

Süžee toetub paljuski teistele klassikalistele lastelugudele, mis aitab, ühelt poolt, loetavaga kiiremat kontakti leida, teiselt poolt, kasutab veidike neid tuntud loominguid ära, et oma lugu edukamalt sidustada ning sisustada. Viited ja paralleelid sobisid, aga kenasti ning kokkuvõttes on tegu mitmel tasandil õnnestunud raamatuga, mis suudab pakkuda täisväärtuslikku tundeküllast köitvust, lihtsasti loetavat ja kaunilt kirjeldatud teksti, tegelasi, kes on (suuresti) autentsed ja kellel on mured, mis ei ole ebatavalised või ebausutavad, huvitavaid pöördeid ja liigutavaid taasleidmisi ning lootust paremale homsele. Mulle tõesti antud lugu läks korda ning, kuigi, ma ei ole kindel, kui põhjalikult lapsed süžeed ja selle fookusteemasid mõistavad, siis täiskasvanule peaks raamat olema täitsa loetav ja (loodetavasti) hinge puudutav.

neljapäev, 8. detsember 2022

Teater: "Mood"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Mood
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Näitlejad: Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik või Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 16.11.2022
Millal nähtud: 19.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Keha oli pinges ja tahtis alateadlikult põgeneda. Ratsionaalne mõistus ütles, et ära osta piletit, see etendus ei ole sinu maitsele. Midagi kuklas, aga andis mõista, et tükk võib mind üllatada, olla sisukas ja ühte intrigeerivat ja massiivset majandustegevusharu paljastav viisil, mis ei ole juba sada korda nähtud-kogetud-kuuldud ning, kõige enam, mitte mõjuda kui moraalitsev näidend või tükk mis kaks tundi lihtsalt publikule näppu vibutab ning paneb väikseid tähtsusetuid inimesi tundma ennast kui meeletuid kurjategijaid. See on tohutult furstreeriv, kui teatri põhieesmärgiks on kellegi õpetamine ja hukka mõistmine, kui sõnum on suunatud neile, kel tegelikult võimu ei kipu olema. Suletud ring tegijad purjetavad rahus aga edasi ning köhivad mingi näidendi hurjutamise ja noomimise peale. Ja mitte midagi ei muutu, sest väike kala on limiteeritud võimalustega, samal ajal, kui suur kala hoiab nööre enda käes ja kalpsab rõõmsalt vanaviisi. See ei ole luul, sest rohepöörde kriitikana tuuakse tõsiseltvõetavate ja adekvaatsete analüüside põhjal välja reaalsus, et see on (tahtmatult?) rikkuritele kaldu ja paneb vaesed veelgi haavatavasse positsiooni. Nt kuni meil eksisteerivad miljardärid oma konglomeraatide ja eksessiivsete elustiilidega ei saa olla juttu õiglasest ja võrdsest kliimamuutusega võitlemisest. Igatahes, eelarvamused olid teravad ning seljas istus kahtlus, et minek on otsekui klassijuhatajaga kohtuma pärast pahanduse tegemist, kui juhtunu ei olnud otseselt sinu initsieeritud -- ja raha pead maksma ka veel pealekauba. Mõnikord, aga tasub kuulata seda põgusat ja kauget piiksuvat häält intuitsiooni näol, mis julgustab vaatama mööda kogemuse ja ettenägelikkuse võlust ning valust, ja andma võimaluse kellelegi või millelegi, et nood toetaks meelemuudatust. Pean tunnistama, et lavastus läks peale küll ja oli täitsa nutikas ning vahva. Loomulikult ka õpetlik ja kliima ning jätkusuutlikkuse mega murekohtadele tähelepanu pöörav. Kuid, õnneks, mitte ilmtingimata kedagi ülemäära materdav või manitsev või võltsmoraalitsev. Nt üks modellidest tõesti tegutseb oma sõnade järgi, mitte ainult ei kuuluta midagi verbaalselt, et selline pettureeskuju olla. Respekt!

Tegu on otsekui kahe lavastusega ühes. Need erinevad nii vormilt kui esituselt kui toonilt, kuigi ühendav teema on mõlemal sama. Äärmiselt kentsakas kombo, mis kohati tundus, et eksisteerib täitsa eri dimensioonides, olles nii teistsuguse olemusega, et lausa kriipis, sest ei klappinud omavahel kohe üldsegi. Samas, mingil imelikul moel, sulandusid need siiski vaevatult üheks tervikuks ja toimisid sidusa ning täitsa loogilise sümbioosina. Teisalt, kuklas ikka kumas mõte, et mingi ebakõla kahe liini vahel võnkus. Ühel pool paiknesid kolm Eesti modelli, kes oma ajast moetööstuses kogemusi pajatavad. Selles mõttes oli lavastus reaalelul põhinev ning pigem nagu avatud vestlus kolmiku ja publiku vahel. Üdini aus, autentne ja otse elust enesest ilma ilustamata. Teise osa lavakohalolekut anti viiele näitlejale, kes siis kehastasid elust pakatavat prügikastigängi, kes ootamatult filosoofilistel ja eksistentsiaalsetel teemadel diskuteerisid. Konkreetne osa teosest oli puhtalt fiktiivne ja isegi mõningal määral ülevõlli teatraalne. Kaks eraldiseisvat lugu kulgevad omas rütmis, meeleolus ja raamistikus, laskmata end teineteisest segada või puudutada. Kuni finaalini, mis võttis mõlemad ideaalselt ning efektselt kokku. Duo ühine etteaste lõpus oli geniaalne. Sai itsitatud näitlejate omapäraste kehahoiakute ning kaasahaaratud suvaliste moeaksessuaaride üle. Nagu päris elu peegeldav, sest reaalsuses ei ole meie kõnnakud nagu catwalk modellidel, kuid kõik me käime maailmas mööda samu radasid pidi. Üllatavalt kombel, professionaalsed kaunitarid ja viis täitsa pesueht tavalist Marit-Jürit mahtusid oma vastakate olemustega kenasti ühele lavale ning üks hetk ei olnud võimalik vahet teha, kes on kes. Neist sai mitmetahuline tervik.

Esimeses liinis astuvad publiku ette Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks ja Karel Käos, kes on leiba teeninud modellidena üle gloobuse. Kogemus oli kohati kohutav, siis põnev, jälle hämmingut pakkuv, taaskord arendav ja õpetlik, äkitselt hoopis humoorikas. Ja üle kõige just mõtlema panev ja silmi avardav. On ju moetööstus üks suurimaid planeedi reostajaid. Tekkis vastasseis tõsiasjaga, et modell olla on justkui kadestamis- ja ihaldusväärne, kui seda kaugelt jälgida. Valdkonna sisse positsioneerudes, mainisid tüdrukud, et see tühjus, raiskamine, pealiskaudsus ja hoolimatus, pani neid hoopis tahtma võtta kätte bioloogia õpik, et mitte ise manduda, muutuda ümberkaudse suhtes pimedaks ning emotsioonitult jälgida kuidas kõik hävineb, nii inimesed kui keskkond. Et moetööstus on jõle ja ohtlik nii isiku kui planeedi tasandil, ei ole saladus, kuid siiski tikuvad aina nooremad ja särasilmsemad sinna maailma, et jumala pärast ikka püünele saada ja tuimalt vaadata kuidas tööstus looduskatastroofile teed sillutab. Nt kiirmoodi soetamise ja ületarbimise ohvrid on enamused. Aga kes on süüdi? Kas tööstus, mis agressiivselt püüab kasumeid suurendada ja oma olemasolu õigustada? Või inimesed, kes oma raha sinna hiigelmasinasse rõõmuga viskavad? Võib-olla on asi selles, et moemaailma patte lahatakse pidevalt ja päevavalguse käes, siis ei tundunud mulle modellide lood isegi väga imestamapanevad. Need jäid isegi päris kesiseks oma intensiivsuselt ja šokifaktorilt. Pigem oli huvitavam kuulda, kuidas kogemus on kolmikut vaimselt mõjutanud ning kuidas nad on oma elukurssi ja põhimõtteid sellest tulenevalt muutnud. Lisaks, pakkusid nad oma pooles lavastusest hulgaliselt faktilist infot, et kuidas tegelikult moetööstus keskkonda laastab.

Teine liin keskendus energilisele ja sõnakale kodutute bandele, kes elasid modellindusele vastupidiste printsiipide järgi. Kõik kasutati ära ja midagi ripakile ei jäänud. Ei miski ega keski. Tegu oli omavahel solidaarse, kokkuhoidva ja lustaka seltskonnaga. Viljelesid nad eeskujulikku öko elustiili, mida vast ei suuda nii perfektselt jäljendada ka kõige kliimateadlikumad. Jutt oli neil tihe ning diip. Tüübid arutlesid äärmiselt rasketel teemadel ja lõpp-punkt oli iseäranis sünge, kuid meeleolu ning suhtumine oli grupil kõike muud kui trööstitu. Neil jätkus huumorit, et naerda teemade üle, mis viisakas seltskonnas itsitust välja ei tohiks pigistada, ning tegid seda ilma igasuguse valehäbi või piinlikkuseta. Tuju oli hea ja elu vajas elamist, kuigi vestluse tekst oli kõike muud kui helge. Otse vastupidi. Tekkis selline ebakõla tegelaste olemuse, kehakeele ja ilmete ning jutu karmusastme vahel. Kas ainult need, kes ei oma eriti midagi, on end ühiskonnast mingil määral eraldanud ja toimivad oma reeglite järgi suudavad vaevatult ja värvikalt rääkida teemadel, mis tavaliselt ikkagi hirmu ja ebamugavust peaksid üles tirima? Olles väljaspool ühiskonda, on võimalik sellest hulga ausamalt ja vabamalt kõnelda. Isegi nalja heita. Kusjuures, huumor oli mahlane ja muhe. Teravalt avameelne ja tõeliselt pigi värvi musta tüüpi. Kummaline on ju tuleva apokalüpsise üle hirnuda, kuid need koloriidsed tegelinskid suutsid seda suurepäraselt. Loomulikult, tasus üles noppida mitmeid sisukaid, vaimukaid või sügavaid tsitaate või mõttekäike. Üks lemmikuid: "Olen jäänud ainult sisemiselt ilusaks" -- välimine kaunidus on aegunud, kuid seestpoolt ollakse ikka võrratu. Kuidagi koomiline ühe pompsi suust kuulda, aga sellepärast ehk mitte vähem tõsi. Üks meeldejäävamaid mõttelõngu, mis tõstatatud, oli fakt, et kuskil enne 80ndaid, oli tootmise eesmärk luua kvaliteetset ja kaua püsivat tulemust. Siis äkitselt avastati, et kui inimesed juurde ei osta, siis kasum jääb ju kasinaks. Sellest vähem kestvamate asjade loomine, mida iga natukese aja tagant on vaja välja vahetada. Sulatõsi ju. Kõik me teame seda, aga mis on lahendus? Mitte tarbida? Kui pliit amortiseerub, siis on ju ikkagi uut vaja. Keeruline. Siiski, mõistmaks tänapäeva tootmise alustalasid, on selle tõiga teadvustamine võtmetähtsusega. 

Vastupidiselt tüki sisulisele kaalukusele ja selle tõsidusele, oli lava lage ja tühi. Modellid kasutasid küll baaripukk-toole ning alati rõõmus kodutute sõpruskond ilmus alavale vaid oma ustavate prügikonteineritega. Ja muude põnevate leidudega, mis nende külastatavas taaskasutuses ikka ette tuleb. Kujundus ja dekoratsioonid andsid lahkelt ruumi üle teose sõnumile, olles tagasihoidlikud ning pea nähtamatud, et publiku silme ees ei oleks liialt segajaid või ilustusi. Tähtis oli tekst ning mida see edasi soovis anda, mitte kuidas see pakendatud oli -- tore, et oma teostuselt suutis lavastus peegeldada seda, millele fokuseeris. Näitlemise aspektilt ei saa etendust tavapäraselt hinnata. Võib-olla ehk vaid poolt lavastusest, kus figureerisid viis näitlejat. Lõpuni seletamatutel põhjustel jäid enim silma Tarmo Song ning Maria Peterson, kuigi kogu kamp oli sarnaselt kentsakas, morbiidne ja äge -- kõike üheaegselt. Modellide kolmik esitas ennast, isiklikke lugusid ja kogemusi, ning nad otseselt ei näidelnud. Esinesid aga küll. Ühte ja sama päris elu läbielatut võib täitsa veider olla autentselt üha uuesti ja uuesti taas esitada ning seda oli kohati tsipake tunda. Oli hetki, kus kumas läbi sunnitus ja tehislikkus ning mõni vestlus või monoloog ei voolanud naturaalselt. Samas, ega ta ei pidanudki, sest reaalsuses ei räägi inimesed alati ladusalt ja veatult. See ongi päris elu, päris vestlus, päris kogemus. Taaskord, mõjus kummaline kombo professionaalsetest näitlejatest ja amatööridest kuidagi sobimatult, kuid ühtlasi ikka sidusalt. Intrigeeriv kooslus igatahes. 

Kokkuvõttes, miinimum programm mu ettekujutuses oli, et ma ei kahetse teatrikülastust, teine aste oli, et ma ei tunneks, et minu vastu moraalitsetakse süüdistavas toonis, järgmine oli, et lahkudes ei oleks emotsioon üli masendunud ning tükk ei oleks üks fataalsest sentimentist nõretav käkerdis. Siis lootsin, et parimal juhul jätab mind nähtu neutraalseks -- ei ärrita üleliia, tasakaalustades uudse sisu ja infoga, mis perspektiive aitab kuidagigi nihutada. Tulemus, mida ma statistiliselt eriti ei oodanud oli, et mulle tükk meeldib ja see tõesti omanäoline on. Räägib asjast nagu on, ilma, et vaataja tahaks häbist iste alla vajuda ning tunneks, et just tema on kõikidest miljarditest inimestest süüdi keskkonna katastroofilises olukorras. Ja, et sisaldab nähtu ka veel huumorit, mis on süsimust, kuid siiralt vaimukas. Lõpp tulemuseks oli igati asjalik viis ekstreemselt delikaatselt teemat lahata ning publiku poolehoidu võita ilma, et kedagi oleks eemale tõugatud või nähtu ennast moraalselt kõrgemale positsioonile oleks paigutunud -- jõllitades vaatajat ülevalt alla ja lugedes epistlit. 

esmaspäev, 5. detsember 2022

Raamat: Krimi eri "Sinine villa" ja "Minu harakamõrvad"

Tervitus!

Seekord krimikirjandust.

Pealkiri: Minu harakamõrvad
Autor: Anthony Horowitz
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4.5/5

Arvestades seda, kuidas krimikirjandus on ainuüksi Eestis raamatuturu üle ujutanud, olles žanr, mida kõige enam tõlgitakse, ei tundu tõenäoline, et keegi suudaks selles valdkonnas kirjutada raamatut, mis oleks uudne, üllatav ja pakuks, midagi, mida varem detektiivilugudes ei ole kogetud. Just seda antud teos, ootamatult, suutis. Mõjuda värske ja esilekerkivana. Kuigi lugu loos võte ei ole midagi ennenägematut, andis see süžeele lisa tasandi, mis tõstis teose ülejäänud žanrikaaslastest kõrgemale kategooriasse. Eriti meisterlikult oli loodud seos kahe süžeeliini vahel, mis pani mõlemad üksteisest sõltuma ning lugejana ei olnud võimalik olla mitte õhinaga investeeritud mõlemasse krimiliini, sest üks olenes teisest ja teine esimesest. Need kaks toimisid ühe tervikuna ning see oli raamatu üks edukuse aluseid. 

Lugu imes end sisse juba alguses, mis tegelikult avapauguna oli suhteliselt klassikaline ning ei üllatanud justkui millegi ebatavalisega. Tüüpiline "Midsomeri mõrvalugu" ühes Inglise maalilises külakeses, kus elanikel on hulgi luukeresid kappides, segaseid suhteid ja plahvatusohtlikke konflikte. Asi läheb põnevaks, sest kohe kohe on selgumas, kes siis on tapmiste taga, kuid siis äkki tuletab end meelde tõsiasi, et tegelikult loeb lugeja seda, kuidas peategelane, kirjastuse toimetaja, töötab omakorda läbi raamatut, mis peaks olema kuulsa detektiiviromaanide kirjaniku, Alan Conway, viimane romaan Atticus Pündi sarjas. Nimelt, katkeb selle teose lugemine, sest puudu on viimased peatükid. Ja ei saagi, vähemalt koheselt, teada, et kes siis on mõrvad orkestreerinud ja miks.

Nii satubki lugeja romaani teisele tasandile. Nimelt, hakkab toimetaja, Susan, otsima kadunud peatükke. Õli valab tulle tõsiasi, et Alan Conway on üleöö teinud enesetapu. Kas puuduvad peatükid on üldse kunagi valmis kirjutatud? Kas kirjanik meelega jättis terve maailma n-ö õhku rippuma ja sihilikult ei andnud edasi puuduvat raamatu kulminatsiooni? Ning, võtmeküsimusena, mis üldse Alaniga juhtus? Miks ta enesetapu tegi? Ja kas see oli ikka enesetapp? Kas puuduvad peatükid on kuidagi surmaga seotud? Detektiiviromaanide toimetajast saab ühtäkki amatööruurija, kes püüab seda sasipundart lahti harutama hakata. Reaalelu kogemus tal puudub, kuid olles žanriga sina-peal ja tänu teoreetilise teadmiste pagasile mõistes, et midagi ei klapi, otsustab naine ohjad enda kätte haarata. Ning ongi lugejal juba kaks eraldiseisvat mõrvalugu, mille arengule kaasa elada, mida lahendada püüda ja mis kumbki on üpris paeluvad. Mõlemas on vihjeid teisele, sest kirjanik peegeldas oma elus toimuvat, koos sealsete isikutega, oma romaanis ning raamat annab, seega, vihjeid, et kes ja miks võisid olla mehe surmasoovide taga päris elus.

Lahti hakkab kooruma kõiksugu saladusi, nt fakt, et tegelikult autor vihkas oma menukat sarja ning soovis väärtkirjandust luua, kuid too ei pakkunud kellelegi huvi. Mees ei olnud ka just meeldiv ning paljudel oli temaga mingi suurem või väiksem kana kitkuda. Paralleele sai tõmmata mitmete suhete ja probleemipunktide vahel Atticus Pündi viimases pooleliolevas loos ning autori reaalsusega. Veidra, kuid intrigeeriva, kolmanda tasandina kaasati n-ö lugeja enda maailm, sest mängu toodi mitmed päriselu figuurid, tegemised ja toimumised, nt BBC telesarja produktsiooniplaanid süžee kesksetest romaanidest või seoste tõmbamine Agatha Christie loominguga. Raamatu lõpust leiab isegi intervjuu Alan Conwayga nagu oleks ta kirjanik, kes reaalsuses eksisteerib. Võib tunduda, et tänu neile mitmetele kihtidele ning suurele portsule tegelastele võib tekst olla tihke, skisofreeniline, raskesti läbitav ning intensiivset keskendumist nõudev, kuid pooltuhat lehekülge (544) lausa lendasid ning lugemiskogemus oli hõlbus ja selge. Kõik need lisatasandid pigem andsid sügavust ja kergitasid pinevust, kui tegid süžee raskeks ja väsitavaks. 

Hea krimka on selline krimka, kus ma ei suuda mõrvarit mõtetes tabada ning avalikustamisel on isik keegi, keda ma üheks peamiseks võimalikuks kandidaadiks ei eeldanud, kuid lisaseletusega, on kogu põhjendus loogiline ja igati arusaadav. Silmselge. Antud loo mõlemas alaliinis sai nautida üllatusmomente, kui selgeks sai, kes on tapmiste taga, miks ja kuidas need toimusid. Ootamatud tegijad, kuid uskumatult loomulikud valikud ning ülejäänud süžeega sidusalt klappivad. Silma jäi ka palju filosofeerimist ja psühholoogiat selles suunas, et miks inimesed üldse detektiivilugusid loevad, mis neile seal peale läheb ja mis on fenomeni taga. Fookuses oli ju ikkagi kirjastus, toimetaja ning sari, mis andsid otsekui telgitaguse pildi žanri sisemaailma.

Üleüldse, oli tegu nutikalt ja köitvalt kokku tärgeldatud looga, mis omas eri süžeesid, tegelasi ja motiive, mis kõik osavalt üheks sulasid, pakkudes mitmekihilist kaasahaaravat lugemiskogemust. Kindlasti meeldejääv ja väljapaistev sadadest sadadest ülejäänud žanrikaaslastest.


-----------------------------

Pealkiri: Sinine villa
Autor: Eva Frantz
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Süžee põhitegevused leiavad aset Soomerootsi linnakeses. Kui midagi toimub Soomes, siis võib täitsa juhtuda, et loosse eksib ära mõni eestlane. Nii läkski! Mis te arvate, kas see kaasmaalane oli kirjeldatud kui normaalne keskmine inimene või räige rets? Loomulikul osutus õigeks variant number kaks ning taaskord sai tõdetud, kui vaimuvaene, stereotüüpiline ja tüütu on selline lähenemine naabrite poolt meie inimestesse. Mulle on jäänud tunne, et eestlased on Soomes kõige suuremad seaduserikkujad, lähtudes nende uudistest, suhtumisest ja kõikvõimalikest (ilu)kirjanduslikest allikatest -- on see reaalselt tõsi, et virolased hõlmavad enda alla proportsionaalselt lõviosa kuritegevusest? Peab googeldama, kuid Anton Ilves pani silmi pööritama küll, isegi kui ta aktiivset rolli raamatus tegelikult ei mänginud. Miks ta üldse eestlane pidi olema -- puudus igasugune praktiline vajadus. Segaseks jäi üldse, et miks kaanel teda esile tõsteti -- ei ole just auasi, kui selline tüüp on rahvuskaaslane ja tavapärane nägemus soomlastele ühest eestlasest. Ma ikka lootsin, et ehk on asjalik tegelane, kui niimoodi eputati mehega sünopsises (ja mingis ajakirjas nägin raamatututvustuses ka fakti esile toomist), kuid tolle venna juures küll millegagi kekutada ei olnud. Kordan, ta ei omanud isegi kõrvalrolli. Kas tal üldse dialoogi tekstigi oli? Vist mitte. Mis värk on sellega, et januneme nii meelehitlikult kaasatuse järele ükskõik kus ja mil viisil, et oleme uhked, kui kellelegi eestlased meelde tulevad, meid mainitakse -- olgu see eesmärk siis kõike muud kui soosiv. Juba ainuüksi see detail ei meelita mind sarja järgmisi osa kätte võtma. Kahjuks.

Ülejäänud lool endal oli nii õnnestunud aspekte, kui vähem edukamaid omadusi. Maitse asi, kas läheb peale või mitte, oli autori lähenemine lisada märkimisväärses koguses infot tegelaste eraelust ning kasutusele võtta igasugu tegelaste vaatevinkleid läbisegi. Krimkades on üldiselt tervitatav, kui süžee ei jää ülemäära tehniliseks ja fookus on vaid mõrvaliinil, vaid pikib sisse lisaks peategelaste igapäeva elu varjuneid, et tuua loetavasse värvi. Ja muuta tegelased inimlikumateks ja realistlikumateks. Antud teoses oli seda, aga minu maitsele liiga palju. Kummalised seigad, nt kus peategelasest politseinik, Anna, läheb poodi riideid ostma ja siis viib need tagasi, või siis kus tapetu mees lehekülgi heietab, mõjusid veidralt. Eks kõigil lisadel oli oma eesmärk, kuid üldse ei huvitanud see n-ö sisutäide. Tõesti, need valikud muutsid tegelased autentsemaks, kuid tegu ei olnud just eriti huvipakkuvate inimestega, seega, mõjus nende väljajoonistamine kuidagi pealetükkivalt. Tubli, Anna, et soovid end vaimselt ja füüsiliselt alla tirivast elukaaslasest lahti saada, kuid ma tõesti ei soovinud pikalt ja pidevalt lugeda sellest milline mõttetu jorss too oli. Liiga palju "head" asja. Teisalt, kui mõne krimkasarja puhul ei tunne kunagi mingit otsest kontakti tegelastega ja rambivalgus on puhtalt juhtumite lahendamisel, siis antud raamatus oli vaevatu tegelasi näha kui päris inimesi -- iseasi, kas nad oli reaalselt köitvad isikud või mitte. Väikelinna ja tolle elanike eluolu ja õhkkond oli kenasti edasi antud ning raamat ja selle sisu jätsid usutava fiilingu. 

Kes oli kurjam ja miks ta tegi seda, millega hakkama sai, oli täitsa soliidne. Ei midagi ülemäära geniaalset, kuid ei midagi totaalselt läbinähtavat või ebaloogilist. Kuigi, vee sogamiseks visati mängu mitmeid isikuid, kes tulid ja läksid ning mõjusid tühipalja lehtede sisutäitena. Salapära oli, aga kuni lõpuni üleval ja kuigi isikut sai juba varem kahtlustatud, ei tõusnud ta esile rohkem, kui mitmed teised potentsiaalsed tapjad. Põhjendus oli asjalik ja seosed olid olemas. Finaal oli täita põnev, et kuidas kõik niidid ühte kohta kokku jooksid, kuid leidus ka tsipa liiga lambist mugavaid lahendusi ning olukordi. Samas, väikelinnas vast äkki ongi võimalik suvalises paigas tuttavate inimestega kokku joosta? Lõpp oli natuke liiga puhas ja ladus, kuid, noh, üle taluvuse piiri ebatõenäolina ta, õnneks, ei olnud. Siiski, kas see tüüp ei oleks pidanud lõpus otsad andma? Kuidas ta küll ellu jäi? Kas mul jäi midagi kahe silma vahele või oli tegu imeinimesega? Igatahes, kahtlaseid otsuseid leidus, kuid üldiselt, oli krimka liin täitsa okei.

Loo keskmes, kui kannataja, on kuulus blogija ning sotsiaalmeedia influencer, kes seal sinises villas elaski ning kelle professionaalset teekonda online'is sai põhjalikult lahatud. Selle nii häid külgi, kui halbu. Selles mõttes oli raamat isegi põnev, sest illustreeris ausalt ja konkreetselt selle n-ö ameti puudujääke. Kuidas üks vale soovitus võib kellegi elu rikkuda või päästa. Ning kuidas suunamudijad ikka meeletu kriitikaga peavad vaimselt hakkama saama. Nagu antud loos, mõnikord on suured vihkajad väga lähedal või siis täitsa tavalised inimesed, kes niimoodi kellegi sarjamisega, omakorda enda stressi välja elavad. Sotsiaalmeedia maailmas on kõik need, kes nad ei ole ja ei ole need, kes nad tegelikult on. Selline selgesuunaline ja ilustamata pilguheit influencerite tegemistesse oli vast kõige paeluvam aspekt kogu raamatu juures. Mitte, et ükski selleteemaline detail oleks äärmiselt originaalne või ennekuulmatu, kuid kogu kupatus lihtsalt mõjus koostöös kuidagi autentselt. 

Kokkuvõttes, vastakaid meeleolusid tekitav krimka. Kohati täitsa kiiduväärt, teiselt poolelt, aga veidike lahja ja laisk. Aga see Anton Ilvese teema käis pinda. Äkki ei oleks see mind niiväga ärritanud, kui teda poleks tagakaanel niimoodi üles haibitud? Samas, fakt, et vend loos eksisteeris ja eestlased = kriminaalid äraleierdatud stereotüüp jälle ülesse kerkis, ei olnud midagi, mis õhinast hõiskama pani.