teisipäev, 21. august 2018

Teater: "Vaimude tund Koidula tänavas"

Tervitus!

Ja veel teatrist!

Pealkiri: Vaimude tund Koidula tänavas
Teater: Draamateater
Lavastaja: Priit Pedajas
Osatäitjad: Tõnu Oja, Taavi Teplenkov ja Amanda Hermiine Künnapas (külalisena)
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 20.03.2017
Millal nähtud: 22.05.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
Sellele etendusele oli karm tunglemine ning võttis mitmeid kuid kuniks mul vedas ja tõelise defitsiit pileti sain. Seda, kahjuks, aga Draamateatri Maalisaali mitte Tammsaare muuseumisse, kuhu tükk passib kui rusikas silmaauku ning kus süžee aset leiab. Morjendada ma end sellest ei lasknud ning jäin rahule oma viimase rea äärekohaga niivõrd nõutud etendusele. Suunurgad kippusid aga veidi alla kui selgus, et katusealuses lämbes saalis puudus grammgi õhuliikumist, kuid taaskord, ei lasknud ma end sellest häirida, kuigi oli selgelt näha, et leemendavate nägudega näitlejatel sellest tulenevalt esinemine meelakkumine ei olnud. Kohalolijate õnneks, oli tükk ise niivõrd omanäoline, humoorikas ja mõnusalt südamlik ning saal sedavõrd õdusat õhkkonda pakkuv, et vähemalt mina ei lasknud end temperatuurist segada. Tõnu Oja aga askeldas vist tihemini kui tükk eeldas lavaalale asetuva aknaga.

Ma ei hakka väitma, et olen Anton Hansen Tammsaare loomingu austaja või Mati Unti teostega sina-peal, kuid need kaks äärmiselt erinevat isikut moodustasid kentsaka, kuid ootamatult kihvti duo, kes oma vastanduvate arvamuste ja olemuste poolest imehästi klappisid. Unt tõi elujõudu, irooniat ja nalja ning Tammsaare elutarkust, tasakaalukust ning soojust. Mõlemad täitsid aspekte teises, mis vajasid täiendamist ning tulemuseks oli tervik. Ma siiralt nautisin nende üksteisega otsekui võitlevat dialoogi, mis tegelikult oli sõbralik tögamine ning diskussioon kahe erineva vaatevinkli vahel. Huvitav, kas reaalne Unti ja Tammsaare kohtumine oleks pisutki samalaadse keemia loonud või jäi toimuv 100% Andrus Kivirähki kujutelmaks sellest vestlusest, mis kahe mehe elujoonte mitte kattumisest tulenevalt kunagi aset leida ei oleks saanud? Tekst igatahes voolas, sel oli sügavust ning vaatajale mõtlemisainet, ja seda kõike sai kuulata lihtsas keeles ja loomulikuna, ilma igasugu sunnitud maiguta. See ehedus sai veidi kannatada Kristi saabumisega, aga sellest edaspidi.

Võiks eeldada, et Tammsaare on tõsisem ja soliidsem mees, mida ta tükis ka oli, kellele naljatamine või kontrolli kaotamine ei ole omane, kuid dialoogis, milles huumoril oli naturaalne osa, suutis ka tema kaasa mängida. Unt, muidugi, muudkui pildus vaimukusi paremale ja vasakule, lõõpides iseäranis kaaslase üle, kuid Tammsaare ei võtnud vopse maal lamades, vaid andis ka enda poolt vastu. Viimast mitte sama teravalt ja otsekoheselt kui Unt, kuid sõnaaher ta juba ei olnud. Üks hetk suudab aga Unt Tammsaare järjepideva õrritamisega nii kaugele viia, et vaoshoitus on haihtunud ning Tammsaare juba tagasi ei hoia, et mida ja miks ta arvab. Mulle väga meeldis teksti mahalasus ja humoorikus, kus isegi kurblikud teemad ei paistnud nii masendavad ning alati võis loota Unti peale, et too tihkema õhkkonna mõne killuga lahustaks. Siinkohal võib isegi öelda, et tegu on otsekui heatujutükiga, mida vaatama minna kui vaja on tujule turgutust aga jalaga tagumikku naljad on liialt lihtlabased.

Otse loomulikult keerles kõik, nagu tihti kipub olema, armastuse ümber. Seda suuresti Tammsaare eraelul põhinevatest uskumustest abielust ja armastusest lähtudes, mis mõjutasid erinevat sorti kiindumuste loomist ja kujutamist "Tões ja Õiguses". Meeste diskussioon maise ning taevaliku armastuse ümber oli üllatavalt intrigeeriv ja sügav, haakudes tihedalt Tammsaare raamatu sarjaga. Unt oskas küsida just õigeid küsimusi ja vajutada vastavaid nuppe enda kaaslases, et ma imetlesin meeste kohati põrkuvaid ideoloogiaid ning aina ägenevat n-ö sõnadega ping-pongi mängu. Minu jaoks oli "Tõe ja Õiguse" esimesest osas läbi sumpamine õudus ning ma ei ole seda siiani lõpetanud. Ei kavatse ma seda ka kunagi teha, rääkimata siis mõne järje kätte võtmisest. Kahe kirjaniku tuline ning paeluv arutlus aga pani minus imepisikese huviseemne kasvama, et võib-olla leidub sarjas enamat kui mulle pisaraid silma ajavat venivillemist igavust.

Etenduse jooksul väidab Mati Unt, et keegi ei taha vaadata näidendit, kus kaks vana meest omavahel mulisevad. Siinkohal tahaksin protesteerida! Ning, seega, toodigi mängu Kristi, kes juhuslikult maja akna all seisma satub ning kirjanikeduo poolt sisse kutsutakse. Jah, ma mõistan, et noore koolitüdruku näol püütakse meeste poolt ruumi täitnud sisutihkust leevendada, tuua sisse tänapäevasust, lihtsust ja naiselikkust. Kuid minu silmis langes tüki tase kraadi võrra, sest teismeliseea armuvaludes vaevlev nutisõltlasest Kristi ja kaks intelligentset härrasmeest oma olemustelt ühele lavale ei passinud. Eelnevalt intrigeeriv vestlus armastuse üle muutus imalaks juraks, kus Kristi kutsuarmastus oli kui lomp kahe sügava ookeani vahel. "Aga ma ju armastan teda! Nuuks, nuuks! Miks ta mulle ei helista?!" Ma jälle mõistan, et tüdruku kaheldava väärtusega nutulaul pidavat meeste vaidluse maakeeli perspektiivi panema, kuid Kristi oma murega ei vedanud välja, lõi meeste muheda tasakaalu paigast ning mõjus kontekstis liialt primitiivselt. Kuulmas eelnevalt mehi rääkimas keerukatest maisest ja taevalikust armastusest, töötas Kristi oma elu-on-läbi-armastusega mulle vastukarva. Kuigi, ega ta vist kõige kirkam kriit ei olnud kui võõraste meeste kutsel võõrasse majja tatsas. Või olen ma ülearu paranoiline.

Märkimisväärne faktor tüki edukas toimimises ja meeldiva õhkkonna loomises ruumis oli Tõnu Oja ja Taavi Teplenkovi hea kapp kahe isevärki kirjaniku kehastamisel. Mõlemad suutsid endast mulje jätta kui autentsest Untist ja Tammsaarest, vähemalt näidendi kestvuse jooksul selle lummuses olles. Taavi, kelmika ja provotseeriva Mati Untina, oli eriline maiuspala vaatajale. Mehed vedasid oma etteastetega kaht Eesti kultuurimaailma tähtisikut hiilgavalt välja. Seega, ei ole üllatav, et tegu on kahtlemata ühe mu lemmikuma tükiga käesoleva aasta jooksul, kuigi ei puudunud ka vähem vaimustust tekitavad detailid. Vaatamata sellele, on etenduse väheste piletite üle käiv võitlus igati pingutust väärt!

Info lavastuse kohta Draamateatri kodulehelt:

Omal ajal lavastas Mati Unt Pärnus Koidula majamuuseumis näitemängu "Vaimude tund Jannseni tänaval", kus autori tahtel kohtusid Lydia Koidula ja Aino Kallas. Tundus tore mõte tuua nüüd omakorda ühte ruumi kokku Unt ja Tammsaare – kelle mõlema kodu asus juhuse tahtel Koidula tänaval. Aga kuna sellist lugu, kus kaks vanameest juttu ajavad, ei viitsi keegi vaadata, nagu väidab näidendis Mati Unt, siis koputab klassikute uksele ka koolitüdruk Kristi. Ja vaimude tund Koidula tänaval võib alata...

Andrus Kivirähk



pühapäev, 19. august 2018

Kino: Ports lühiülevaateid 2018 aasta filmidele vol 1

Tervitus!

Tänavune filmi aasta on siiani üpris mannetu olnud. Esiteks, suvel olen käinud kinos minimaalselt, sest ei leia kuidagi midagi huvipakkuvat vaadata. Teiseks, enamused aasta algusest nähtud linateosed on keskpärased või siis allapoole arvestust. Siin nüüd siis mõnede viletsavõitu filmide kiired ülevaated.

Ebapopulaarsete arvamuste hoiatus!


Pealkiri: Kell 15.17 Pariisi
Originaalpealkiri: The 15.17 to Paris
Režissöör: Clint Eastwood
Näitlejad: Anthony SadlerAlek SkarlatosSpencer StoneJudy GreerJenna FischerWilliam JenningsBryce Gheisar
Žanr: Draama, põnevik
Kestus: 1h 34 min
Esilinastus: 09.03.2018
Nähtud: 17.03.2018
Minu hinnang: 1.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ma hindan professionaalseid näitlejaid pärast selle filmi nägemist hulga rohkem. Kontseptsioon oli ju originaalne, eesmärk õilis ning sisu kajastamist vääriv, kuid loodan, et see on viimane kord kui tõsielu sündmustel põhineva loo tegelasteks on need samad päriselus eksisteerivad isikud. Või siis toimuks tegevus filmimaailmas, kus näitlejad mängivad end kui näitlejaid. 

Linateos räägib kolmest Euroopas ringirändavast Ameeriklasest, kes takistasid enesetapu terroristil end õhkimast Pariisi rongil aastal 2015. Lisaks puisele ja lausa piinlikult ebausutavale esitusele, isegi olukorras kus mehed pidid kehastama neid endid, ei toiminud teos ka dokumentaali-laadsena. Vahejuhtumile rongis pühendati vaid kümmekond minutit ning suur osa filmist järgis sõpradest kolmiku lapsepõlve, mis jättis mulle kohati kohatu, siis eesmärgitu, järgmisena veidra, siis jälle kuidagi tuimalt sunnitud mulje. Teisalt, oli nähtav otsekui amatöörlik koduvideo Euroopa reisist ja turistikatest.


Noormehed olid ju tegelikult sümpaatsed ja südikas tegu imetlusväärne, kuid valitud formaat seda sündmust kajastamaks kohe üldse ei passinud. Kordan, vinge idee aga mis teoorias on geniaalne ja värske mõte, see praktikasse ei pruugi alati edukalt tõlgenduda.




---------------------------------------------

Pealkiri: Tundmatu
Originaalpealkiri: Anon
Režissöör: Andrew Niccol
Näitlejad: Amanda Seyfried, Clive Owen, Colm Feore, Sonya Walger
Žanr: Põnevik, 
Kestus: 1h 40 min
Esilinastus: 11.05.2018
Nähtud: 17.05.2018
Minu hinnang: 1.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Film oli stiilne, isenägu, minimalistlik, enda tempo järgi liikuv ning äärmiselt aktuaalse sisuga, mis lõi ohtliku ja põneva visiooni võimalikust tulevikumaailmast. Tants anonüümsuse olemus ümber muutub järjekindlalt aina enam vastuoluliseks ja möödapääsmatuks konfliktiks ühiskonnas. Niivõrd mitmetahulikku ja keerukat teemat käsitleti loos aga pealiskaudselt ja standardselt -- seda ei viidud teisele tasandile ning jäädi mugavusstsooni, mis aitasid kaasa filmi sügavuse puudumisele. Stiilsus ja intrigeeriv keskne vastuolu üksinda ei vedanud välja, et loost midagi värsket välja imeda. Lisades siia isikupäratud, elutud ja monotoonsed peategelased, siis oli tulemus mitte ainult pealiskaudne, vaid ka veniv ebaefektiivne, odav ja jättis mulje kui raisatud võimalusest. Kokkuvõttes, kohe üldse mitte minu jaoks.



------------------------------------------

Pealkiri: Ant-Man and the Wasp
Originaalpealkiri: Sipelgamees ja Vapsik
Režissöör: Peyton Reed
Näitlejad: Paul RuddEvangeline LillyWalton GogginsMichael DouglasJudy GreerMichael PeñaLaurence FishburneHannah John-Kamen
Žanr: Märul, seiklus
Kestus: 1h 58 min
Esilinastus: 06.07.2018
Nähtud: 05.07.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Pärast maksimum tempol ja pinge tasandil seilavat "Igaviku sõda", mõjus sarjas teine Sipelgamehe seiklus nagu pidur, mis liiga järsult ette kerkiva kiirusepiiranguna toimis. Gigantselt mastaabilt mindi sipelga tasemele ja see äkiline muutus heidutas mind. Eemaldades valemist äsja domineerinud käesoleva filmi kolossaalse kaaslase, oleks inimlik, lihtsakoeline ja kergemini hoomatav Sipelgas ja tema gäng mulle enam meele järgi olnud, kuid ma ei saa ignoreerida käesolevat linateost sarja hetke kontekstist. 

Kangelane, Scott Lang, kes on mu silmis jätkuvalt üllatavalt muhe ja meelepärane peategelane, oli otsekui kõrvalkarakter oma enda filmis. Tal puudus seekord vajalikus koguses nn kohalolekut ja karismat, et üpris keskpärases süžees ja teiste, intrigeerivamate, tegelaste kõrvalt piisavalt esile tõusta. Süžee tundus venitatud, ootuspärane ja isegi igavavõitu, kuigi koguaeg midagi toimus ja tegevused liikusid edasi kärmelt -- paradoksaalne. Puudus vunk ja siiras teotahteline energia, mis toimuva ja tegelased kaasahaaravamaks oleks muutnud. Isegi lummav Michelle Pfeiffer jäi kuidagi lahjaks ja alakasutatuks.

Tuleb aga tõdeda, et Evangeline Lilly oli asjaliku ja tegija kangelaspartnerina sipelgale tervitatav lisa. Samuti, meeldisid mulle taas Scoti suhted oma tütre, naljahambast sõbra ja nende plaanitava firma veidrikest personaliga. Põhimõtteliselt, oli mees palju huviäratavam kui ta elas tavaelu ja ei olnud Sipelgamees, olgu see siis pikaajalises koduarestis olles või mängides oma lapsega. Loomulikult tekitas õhinat ka filmi sidumine "Igaviku sõja" šokeeriva lõpuga, mis nutikalt omavahel seoti ning mis mitmeid põnevaid võimalusi lõi. Kindlasti läks mulle peale ka huumor, mis antud filmi enam sobitus kui mitmesse teisse hiljutisse Marveli linateosesse. Naljad ei jätnud üleliia kohatut ja kunstlikku muljet. Siiski, kõike eelnevat positiivset arvesse võttes, ei suutnud mind nähtu veenda ja jääb minu silmis üheks nõrgemaks Marveli filmiks.




--------------------------------------------



Pealkiri: Vaikse ookeani võitlus: Ülestõus
Originaalpealkiri: Pacific Rim Uprising
Režissöör: Steven S. DeKnight
Näitlejad: John BoyegaScott EastwoodRinko KikuchiCharlie Day
Žanr: Märul, ulmefilm
Kestus: 1h 51 min
Esilinastus: 23.03.2018
Nähtud: 22.03.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Kui esimene osa oli kuidagigi tõsiseltvõetav, siis järg oli otsekui paroodia eelnevast või siis nagu lahja fännikirjanduse versioon võimalikust järjest. Põgus reaalsusemoment ja vastav õhkkond oli elimineeritud ning pigem oli uus üllitis lähemal olemusest Transformerite filmidele kui omanäolisemale esimesele osale sarjast. Märulistseenid olid muidugi kihvtid ning kaasahaaravad, kuid taust jäi mannetuks. Peategelase ja noore tüdruku sõprus oli armas, kuid üldine tegelaste alakasutatus (peategelase kamraadid, välja arvatud Scott Eastwoodi karakter) või siis ülekasutatus (Hiina tädi), mõjusid läbimõtlematult ja koomiliselt. Ka kesksed konfliktid süžees ning tegelaste vahel mõjusid võltside ja kujutusvõime vaestena. Vint keerati üle minu kannatuse piiri kurikaela kohalt -- see oli suhteliselt rõve ja täielik tohuvabaohu. Mingi hetk paistis, et tegu on isegi kergelt komöödiaga. Tundsin end pärast kino nagu pangetäie neoonse kližeekokteiliga ülevalatud. Teisalt, nagu alkoholiga kipub olema, siis kui jood on lõbus, kaineks saamine on aga natuke valus. Sama efekt oli antud filmil.



--------------------------------------------


Pealkiri: Pilvelõhkuja
Originaalpealkiri: Skycraper
Režissöör: Rawson Marshall Thurber
Näitlejad: Dwayne JohnsonNeve CampbellPablo Schreiber, Chin Han
Žanr: Märul
Kestus: 1h 43 min
Esilinastus: 13.07.2018
Nähtud: 07.08.2018
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
No see film rikkus vist kõiki loodusseadusi mida võimalik. Aga olgem ausad, ma ei oodanudki sellest niiväga autentset füüsika, mehaanika, bioloogia jne õppetundi. Oli loogikaauke, oli absurdseid momente, oli idiootseid osasid, sai pööritatu silmi, kuid sai ka kaasa elatud, pinget tuntud ja musklimehe ning tema pere n-ö põnevat seiklust nauditud. Ma ei saanud siit filmist mitte kui midagi juurde, samas ei võtnud ta mult ka midagi ära, isegi mitte aega. Lollused kompenseeriti vingete hävingukaadritega pilvelõhkujast ning napakate demonstratsioonidega kangelaslikkusest. Tegu on kergelt unustatava märulilinateosega, mida vaadata oli vinge.



------------------------------------------


Pealkiri: Ocean's Eight
Originaalpealkiri: Oceani 8
Režissöör: Gary Ross
Näitlejad: Sandra BullockCate BlanchettAnne HathawayHelena Bonham CarterRichard Armitage, Rihanna, Sarah Paulson, Mindy Kaling
Žanr: Komöödia, krimi
Kestus: 1h 50 min
Esilinastus: 15.06.2018
Nähtud: 16.06.2018
Minu hinnang: 2/5
pilt imdb.com kodulehelt

Närvekõditav ja puäntiderohke krimikomöödia -- seda, kahjuks, vajalikus doosis antud film küll ei olnud. Ma ei tundud kordagi pinget, õhinat või ohooo-momente. Okei, võib-olla korra või kaks, kuid selline skoor on nõnda kõrgekaliibrilisele linateosele lubamatu. Nähtu oli järgi numbreid luitunud, mugav ja originaalsusvaene üllitis, mille eemärk oli tuua kokku ports erisuguseid coole näitlejannasid, et näidata kui coolid nad ühes ülicoolis filmis on -- filmis, kus varasemates osades domineerisid mehed. Tundus ärategemisena.


Linateos ei üllatanud. Oli selge, et naised tõmbavad oma plaaniga inimestel tagumikud lohku, nende ette koperdab üks-kaks ootamatust ning lõpus on mõningad suuremad käänakud süžees -- ma ei tundud grammigi ärevust kogu ettevõtmise suhtes, ma teadsin, et kõik laabub, mis tegi nähtu äärmiselt igavaks ja kaasahaaramatuks. Et sellist tüüpi film edukalt toimiks, vajab ta tõsiseltvõetavat ohufaktorit peategelaste plaanide kohal, kasvõi imeväikest. Mida aga ei olnud, seda ei olnud. Või oli asi lihtsalt minus -- kes teab.


Tegelasi oli ohtralt ning selle tulemusena jäid paljud karakterisügavuse arendamisest ilma. Igal ühel neist oli oma funktsioon ning suuresti sinna tasandile nad jäidki, lisades neile vaid paar konkreetset iseärasust ja taustadetaili. Sandra Bullock on haruldaselt sümpaatne naine ning ta ei saa mulle kunagi mitte meeldida, sama ka siin filmis. Kuigi mulle seekord ei meeldinud, et ta mulle meeldis. Cate Blanchett oli oma enamjaolt klassikaliste rollidega võrreldes seekord olemuselt punkilikult väljapaistev ja laheda chicki olekuga. Anne Hathaway oli super enesekeskse, kõrge enesehinnanguga ja tähelepanu vajava staarikesena -- parima etteaste tegi kahtlemata just tema. Mainitud üksikud positiivsed ja ülejäänud adekvaatsed esitused ei päästnud aga tervet filmi, mis jäi laisaks ja lahjaks.




---------------------------------------------


Pealkiri: Solo: Tähesõdade lugu
Originaalpealkiri: Solo. A Star Wars Story
Režissöör: Ron Howard
Näitlejad: Alden EhrenreichEmilia ClarkeWoody HarrelsonPaul BettanyThandie NewtonDonald GloverWarwick Davis
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 15 min
Esilinastus: 25.05.2018
Nähtud: 25.05.2018
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
Minu jaoks oli juba eelmine originaalsele Tähesõdade saagale külge poogitud jäsememutant, "Rogue One", täielik rahalüpsi produkt, mida tõesti vaja ei olnud ja mis väga juurde ka midagi ei andud. Ma ei oodanud aga, et kiikamine armastatud Han Solo nooruspõlve võiks veel mõttetum olla ning jätta mulje kui veel ahnemast rahakraapivast haltuurast. Sellel filmil ei olnud väärtust, see ei küündinud ligilähedalegi tuntud tegelaste väärilisele loole ning üleüldse aitas see kaasa sarja brändi langemisele. 

Tegelased olid tuimad, iseloomult õhukesed ja ilma igasuguse värvita. Isegi Han oli ilmetu ja ebahuvitav. Alden Ehrenreichil lihtsalt puudus kübegi karismat, et tegelast adekvaatselt välja mängida. Samas, ei olnud ta nii hull kui eeldasin. Kurb, sest näitleja on mulle paljudes eelnevates rollides sümpatiseerinud. Tegelase nn esimene armastus oli Hanist kraadi võrra isegi intrigeerivam, iseäranis lõpupoole, kuid siiski, Emilia Clarke ei ole just karaktereid elavalt esitada oskav näitlejanna. Chewie oli muidugi muhe ja mõnus karvakera, aga teda on keeruline ära rikkuda. Iseäranis meeldis mulle Hani ja Chewie esimene kohtumine. "Tippsaavutuseks" oli Jar Jar Binksi mantlipärija leidmine: L3-37. Ma ei tahtnud filmilt muud, vaid et see tüütus lõpuks vait jääks. Lisaks, "Vee puudutus-elik" liin roboti ja Lando vahel ajas mind ootamatusest silmi punnitama. Ka alati lahe Lando oli selline pooletoobine, oli nagu piisav ja samas ei olnud. Ülejäänud tegelased ununesid kohe kui nad kaadris ei olnud. Meeldiv, kuid ootamatu üllatus oli ühe juba varasemalt tuttava näo tagasitulek filmi lõpus. Kahjuks, ei päästnud see puänt tervikut.




pühapäev, 5. august 2018

Teater: "Timm Thaler ehk Müüdud naer"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Timm Thaler ehk Müüdud naer
Teater: NUKU
Lavastaja: Taavi Tõnisson
Osatäitjad: Mihkel VendelRiho RosbergMihkel TikerpaluLiivika HanstinTiina TõnisTarmo Männard, Ott Kartau (Von Krahli teater), Risto Vaidla (külalisena)
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 30.04.2017
Millal nähtud: 26.05.2018
Minu hinnang: 3.5/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Näidendil põhinev raamat on minust ühe võrra vanema generatsiooni hulgas tuntud ja armastatud lapsepõlve seiklusromaan. Minust on see mööda läinud, minu isal tekitab see aga sooje nostalgiatundeid. Vahvad muinasjutulised lastelood on mulle alati sümpaatsed olnud, ehk siis, sai sõbranna käevangu võetud ning vast ainsate külastajatena, kel lapsi kaasas ei olnud, teatrisse mindud, et selle 60-70ndate menukiga sina-peale saada. Enda kogemuse ja saalis nähtu põhjal kinnitan julgelt, et antud etendus pakub mõnusat meelelahutust nii lastele kui täiskasvanutele teatri poolt soovitatud vanuses 10-103. aastat (ja, kahtlemata, vanematelegi). On lugusid, mis on igihaljad, sobivad igasse ajastusse ja aina uutele generatsioonidele publikule -- antud näidend oli vaieldamatult paeluv ning passiv nii saalis olnud mudilastele kui minu isa vanustele.

Poisiklutt Timm ei ole rikkast perest, tema elu ei ole just seiklusrohke, ta ei ole ka iseäranis geniaalne, andekas või muudmoodi eriline. Siiski, on tal on kõik mida tõeliseks õnneks vaja: armastav isa ja elurõõm, mis väljendab end poisi lakkamatus naeruoskuses. Seda võimet alati positiivne olla ning nii heas kui katsumustes südamest naerda, hakkab ihkama saatanlik Parun Taruk, kes poisi viimase madalseisumomendil vahele võtab ning vahetuskaupa teeb. Parun saab naeru, mida võib tegelikult ka etenduse kontekstis hingeks lugeda, ning Timm ei kaota nüüdsest ühtegi kihlvedu, ükskõik kui võimatuna näiv. Elu ilma naeruta aga ei ole enam täisväärtuslik elu ning peatselt asub Timm teele, et oma kaotatud kallis elurõõm tagasi võita. Moraal sellest loost on lihtne: rikkus, võim, asjad ja kuulsus, ei kaalu üle sõprust, pere ning oskust igast olukorrast rõõmu tunda ja olla võimeline head meelt naeruga välja elada. Ka vastupidi, kui hinges puudub soojus, headus ja siirus, siis ei piisa naerust, et inimese olemust muuta või seda saatvast emotsioonist maksimumi võtta. Naer, ilusad silmad ja muu mida parun endale kokku võidab, ei tee teda enamaks kui ta on.

Fookuseks võib paigutada ka täiskasvanuks saamise loo, kus naeru kaotamine, vähemalt mingiks perioodiks, sümboliseeris otsekui täiskasvanuks saamise loobumisi, reaalsust ja valikuid. Mida Timm paruniga seltsimisel otsustab teha ning kuidas käituda, sillutab tee, milline täiskasvanu temast saab. Kas ta annab materiaalse ahvatlustele järgi või mitte? Kas ta suudab pärast täiskasvanuks saamist oma lapseliku naeru säilitada, mis elu elamisvääriliseks teeb? Lisaks, kumas tükis tugevalt läbi sõnum: ole rahul ja hinda seda mis sul on ning mida oled ise saavutanud. See mis teistel on ei pruugi sind õnnelikuks teha ja vastupidi -- ennast tuleb armastada just sellisena nagu ollakse!

Loo süžee matkib teisi muinasjutu ja fantaasiaelementidega laste seiklusjutte. Peategelasel on hulgaliselt nii lähedasi kaikaid kodarais, nagu poisi kasuema ja kasuvend, kui ka vaenlasi, nagu salapärane Parun. Teisalt, suudab ta leida ustavaid sõpru ja abilisi igas olukorras, nagu tüürimees Jonny, laevakompanii direktor ja tema ema. Hakkama tuleb saada mitmete tagasilöökidega kui ka ootamatustega ning kuigi kõik tundub lootusetu, võidab hea alati kurja üle. Pealtnäha ei tohiks juba ennast tõestanud mustri kasutamine märkimisväärseid üllatusi tükki tuua, kuid mulle läksid paar ettenägematut puänti loos väga peale. Timmi kihlvedu, mis annab talle juurdepääsu kurikaela lähedusse esimese vaatuse lõpus ning Paruni tegelik isik, olid ootamatult mahlakad lahenduskäigud. Viimast ma, lollikesena, ei näinud ette tulemas -- ükskõik kui ilmselge tagantjärele vaadates --, kuid loo põnevust suudeti selleläbi mitme kraadi võrra tõsta ja mind lugu enam hindama panna.

Olgem ausad, esimene vaatus oli mõnevõrra lahja, veniv ning funktsioneeris kui malenuppude oma kohtadele panemine, ilma mängu tõsiseltvõetavalt alustamata. Ühe põhilise miinusena etenduses tooksingi välja alguse, mis vajas minult kannatust ja tükk endalt jõudu, et käima saada. Esimene vaatus kahvatus aga teise kõrval ja tundsin, et siis tegelikult sai lugu vungi sisse. Osa üks oli suuresti lihtsakoeline, juba sissetallatud süžee rada järgiv ning etteaimatav. Teine aga suutis mind pineva õhkkonna ja keskse kassi-hiire mänguga ärevusest tooliäärele tirida. Olin veendunud, et Timmi ja tema kamraade saadab edu, kuid Paruni pidevad sekkumised, poisi plaanide rikkumine ning olukorra alatine läbinägemine, tekitas mus katkematut uudishimu, et kuidas kurjamile ikkagi lõpuks ära tehakse.

Nukuteatri etendustele mitteomaselt olid kesksetes rollides seekord inimesed ning nukke jätkus lavale kasinalt. Näitlejate eelistamine oli tüki enda vajadustele igati adekvaatne valik, kuid oma juuri ei unustatud. Laval sai näha ka näidendit näidendi sees, ehk siis, jõudis vaatajate ette ka põgus nukulavastus. Näitlejatest on kiidusõnad ära teeninud Riho Rosberg Parun Tarukina, kes oli rollis otsekui rusikas silmaauku. Tema tumedad, õlitatud ja läikivad peadligi kammitud juuksed, kurjamitele iseloomulikud vuntsid ning elegantne ülikond, koos salakavala, intelligentse, enesekeskse ja hoolimatu iseloomuga oli super kombo üheks asjalikuks kurikaelaks, kelle näitleja hiilgavalt esile tõi. Mulle meeldis, et tema esitamisega ei mindud üle võlli nii välimuselt kui iseloomult, et luua ülevoogavat kurjuse kehastust. Tegelase tagasihoidlikkus tegi ta tõsiseltvõetavamaks ning vähem karikatuuriks. Noor ja värske lisa Nukuteatri trupile, Mihkel Vendel, peategelasena, kes pidi esitama poisikest Timmi, sai rolliga tublilt hakkama. Siiski, annan talle veel aega oma näitlejapersooni kasvada ja lavakogemust koguda, sest tsipake ebakindel ta rollis oli. Iseäranis sunnitud ja veidi tehislik oli naer, mille ümber kogu tükk keerles. Veel tooksin trupist esile Ott Kartau, kes oli nagu suur särtsakas kaisukaru tüürimees Jonnyna. Sellist hakkajat, kartmatut ja lojaalset kamu tahaks endalegi.

Lavastuse üheks väljapaistvamaks saavutuseks olid vaieldamatult lavalised lahendused ning kogu tehniline pool kujunduses. Erinevate keskkondadega stseenide üleminekud, igasugu taustade loomine alates trammikupeest kuni laevatekini, projektsioonid lavale, muud vigurid ja trikid, mis hõlmasid näiteksd peegleid, aitasid kõik luua dünaamilist, omamoodi maagilist ja elavat keskkonda. Poleks kujundus niivõrd liikuv ja mitmetasandiline, poleks ka etendus sedamoodi kaasahaarav.

Kokkuvõttes, tükk ei ületa minu silmis Nukuteatri teist näitlejakeskset noortenäidendit "Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal", mis on lihtsalt vaimustav, kuid käesolev uuem etendus on kindlasti tasemel ja pakub tervele perele mõnusat meelelahutust!



reede, 3. august 2018

Mai ja juuni etendusi (1): Tants, muusika ja krimka

Tervitus!

Võtan kompaktselt kokku kolm üritust, mida mais ja juunis Tallinnas külastasin!


Etendus: Un Yamada "one◆piece"

Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 0h 45 min
Millal nähtud: 09.05.2018


pilt vabalava.ee kodulehelt
Mul ei olnud ei ootusi, eelistusi või eelarvamusi kui sõbranna kutsus mind 5 jaapanlase poolt esitatavat tantsulavastust vaatama. Kuigi igasugu etendusi külastan tihti, siis tantsu satun üliharva nägema, kui see just ballett ei ole. Ma ei teadnudki mida oodata, olin valge leht ning andsin artistidele täiesti vabad käed mind veenda või eemale peletada. Mis minu ees 45 minuti jooksul lahti rullus oli aga üliintensiivne tantsuenergia lahmakas, mis pani mind koos suurema osa publikuga lõpus aplausiks püsti tõusma.

Mul ei ole tantsu tehnika ja tantsija oskuste objektiivseks mõõtmiseks silma ega teadmisi. Ma ei oska öelda kas konkreetset sammu on ülikeeruline sooritada või nõuab see tipp-tasemel täpsust. Ehk siis, suure tõenäosusega ei hinda ma nähtut adekvaatselt -- võin ülistada teisejärgulisi liigutusi või ei pööra tähelepanu tõelistele saavutustele. See võib olla esitajate vastu ebaaus, kuid mis tundub mulle lahe, see mulle ka on ning, mis näib igav, seda mulle ka on. Antud esituse puhul oli aga otseses mõttes selgelt mõista, et mehed olid hiilgavad tantsijad, kelledest nõrgus andekust, osavust ja pühendumust. Ma reaalselt tundsin igat hingetõmmet, muskli pingutust ja isegi higipiiskasid -- ning kui palju täpsust, jõudu ja oskust iga liigutus vajas. Laval toimuv tundus kui mega ultra 100x BodyPump trenn. Minu kasin kardio oleks juba esimese 5 minutiga 200 lööki minutis. Mehed hüppasid ja kargasid, kõrgele ja kaugele. Selliste vabamate, kaootiliste ning metsikute liigutuste vahele ei olnud mingi nähtav lisatöö sooritada vaevatult ka graatsilisi ja klassikalise tantsu elemente. 


See oli hämmastav kuidas nad jõudsid ja suutsid ning seda kõike stoiliste nägudega, mis ideaalselt peegeldas etteaste sisu. Näost kontrolli all ja emotsioonitu, seest ja kehaliselt end lausa lõhki rabelemas. Faktiliselt ükski lihas meeste näos ei liikunud, ei toimunud väiksematki tõmblust. Raudne haare oli tantsijatel oma keha, tunnete ja ilmete üle, mis oli imetlusväärne. Ainuke viis teada saada, et nad tõesti pingutasid ja tegelikult ikkagi inimesed olid, oli higi mis otsaette ilmus ja mida ringi hüpates ka esimeste publiku ridadeni kandus. Mehed olid füüsiliselt tippvormis! Kokku oli publiku ees 5 tantsijat, kes olid erinevat erksat värvi t-särkides ja tavalistes shortsides. Lavale paigutusid lisaks 5 veidrat riidekapi moodi, kuid ilma tagaseinata riistapuud, või siis restorani köögi uksi meenutavad asjandused, millel all rullikud ning mida vastavalt vajadusele ringi sõidutati ja kasutati.



pilt vabalava.ee kodulehelt
Üliaktiivse 45 minuti jooksul võttis tantsuetendus fookusesse Tokyo linnaelu kogu oma hiilguses ja õuduses. Kuigi keskne teema oli üks, siis eraldati sujuvate üleminekutega erinevad aspektid linnarahva tegelikkusest. Näiteks, esitati seik, mis keskendus Jaapani traditsioonilisele imidžile ja kultuurile, kus naeratavad, põlvitavad ja viisakad tantsijad lõbusalt sunnitud naeratuste saatel jaapanliku tantsu esitasid. Sellele vastandus kategooriliselt lõik, kus tantsijaid olid kõik eraldatult ja tuimalt oma kappides, ilma suure liigutamise või elumärkide näitamiseta. Sellega püüti edasi anda inimeste isoleeritust, üksikust ning kurnatust. Ülejäänud ajast sai tantsu interpretatsiooniga kogeda kui kiire, halastamatu, ennasthävitav, pingeline ning lõpmatu on Tokyo linnaelu. Emotsioonidele ei ole seal kohta, kuigi etendus ise suutis olla ootamatult tundeküllane isegi vaatamata tantsijate otsekui maskid ees nägudele, mis olid oma kindlameelsuses äärmiselt kõnekad. Et linnadžunglis ellu jääda peab inimene olema otsekui üliinimlik robot, mida tantsijad oma kehadega suurepäraselt väljendasid. Kehasid lausa piinatakse selles brutaalses keskkonnas, mida üks tantsija end pideval vastu põrandat viskudes ka illustreeris. 

Lisades kõige eelneva juurde veel vastava muusika, valgustuse ning lavakujunduse, ning pole ime, et rahvas lõpus püsti tõusis, et aplodeerida. Kõige lahedam oli see, et mehed said kõik kätte ka musta leiva ja pärast finaali oli näha ka nende naerusuid ja tänu -- emotsioone, mida etenduse enda ajal ei olnud võimalik lavalt leida.


Järgnev info on sündmuse kodulehelt: http://vabalava.ee/programm/onepiece/


pilt vabalava.ee kodulehelt
Koreograaf ja lavastaja Un Yamada, muusika Satoru Wono, kostüümikunstnik Yuko Ikeda, valguskunstnik Asako Miura. Produktsioon Kompanii Un Yamada.

Laval Llon Kawai, Kota Kihara, Yutaroh Kawachi, Naoyuki Sakai, Toshihiko Jo.


Tantsukompanii Un Yamada, mille asutas Un Yamada Tokyos 2002. aastal, stimuleerib vaatajate intelligentsust ning tundlikkust teravmeelse ja unikaalse koreograafia, täpse struktuuri ja tantsijate elava füüsilisusega. Kompanii Un Yamada juht, koreograaf ja tantsija Un Yamada on sündinud Jaapanis, pärast iluvõimlemis-, balleti ja butoh-treeninguid alustas ta 1996. aastal koreograafi karjääri. Alates 1998. aastast on ta aktiivselt tegutsenud ka soolotantsijana. Inspiratsiooni ammutab Un Yamada muusikast, visuaalkunstist, kirjandusest, akadeemilistelt aladelt, moest ja keha mitmekesisest liikumisest. Tema tundlik, energiline ja dünaamiline tants on äratanud tähelepanu kogu maailmas ning seda ei saa kirjeldada kui lihtsalt nüüdistantsu või butoh't (jaapani moderntants). Un Yamada käib etendusi andmas nii Jaapanis, Aasias, Euroopas ja Lähis-Idas, ta on loonud ka valdkondadeüleseid töid, mis hõlmavad muusikat, draamat, ooperit ja traditsioonilisi etenduskunste. 2013. aastal pälvis Un Yamada 8. Jaapani Tantsufoorumi auhinna. 2014. aastal määrati ta Jaapani kultuurisaadikuks Ida-Aasias ning autasustati Haridusministeeriumi kaunite kunstide New Face ("uue näo") auhinnaga.


Koduleht: http://yamadaun.jp/


Un Yamada trupi esinemisi Eestis toetab Embassy of Japan in Estonia, Japanese Agency of Cultural Affairs, Foreign Ministry of Japan ja Economy Hotell.


------------------------------------------------

Pealkiri: Äratõmbetuli (Mart Sanderi krimitriller ühes vaatuses)
Näitlejad: Mart Sander ja Artur Rehi (USA)
Asukoht: Draamateater
Kestus: 1h 05 min
Esietendus: 01.04.2018 (USAs)
Millal nähtud: 20.06.2018


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Krimietendusi lähen alati ülima heameelega vaatama -- sama emotsiooniga kui taaskord Hercule Poirot'i sarja kordusi juba kümnendat korda kaen. Iseäranis ootan just selle žanri etendusi enam Eesti lavadele, kus neid kriminaalselt vähe ette tuleb. Seega on iga uus müsteerium minu silmis kõrgelt hinnas ja oodatud. Vahete vahel tuleb aga ette, et oma agaruses ootab mind ees rohkemal või vähemalt määral pettumus ning, kahjuks, on seekord sutsuke sama lugu ka teatrimaastiku uusima krimka väljalaskega.

Mart Sanderit telerist olen hulganisti näinud. Mart Sanderit laval, aga varem mitte kunagi. Kuna ta on mulle kentsakalt sümpaatne ja on ta ka hämmastavalt laia ampluaaga iseäranis andekas isik, siis ma ei osanud oodata, et midagi tükis päris märki ei taba. Tema lavapartner, Artur Rehi, oli mulle esmapilgul täiesti tundmatu nimi, kuid etenduse jooksul oli kuklas koguaeg aimdus, et olen teda kuskil varem silmanud. Koduteel tabas välk ning tõdesin, et tegu on selle youtuberiga, kelle paarile videole olen kogemata otsa komistanud. Et viimane aga sellise tähelennu teinud on ning lausa Hollywoodi teatrikooli (American Academy of Dramatic Arts) sisse saanud, pani küll kulme kergitama -- igati erakorraline saavutus ühele Eesti poisile ju! Olgem ausad, mõnevõrra kummaline kombo nad olid, kuid veidramadki paarid on edukalt laval toiminud. Seekord, aga jäi midagi logisema.

Mulle väga imponeeris Mart Sanderi loodud tekst. See oli ladus, mahlakas ja väljendusrikas. Paigutades see aga konteksti, tekkis nihe, ning see kõlas proosalisemalt ning kaunimana kui olukord seda oleks vajanud. Sellest tulenevalt, oli imelik kuulata metafooririkast ja ilukirjanduslikku dialoogi kahe mehe vahel, kellest üks oli küll haritlane, kuid teine näis kui tavaline jorss. Tekst ei mõjunud nii erimoodi isikute vahel loomulikuna ning, kuigi see jooksis nagu lepase reega, siis jäi õhku mõneti kunstlik maik. Mart Sander on olemuselt gentleman'lik, galantne, erudeeritud hoiakuga, natuke nagu teisest ajastust ja rohke lavakogemusega. Artur Rehi ja tema karakter olid liialt tänapäevased, tänavakultuuri viljelevad ja näitleja ise natuke puine lavakaaslase kõrval. Sellest lahknevusest kahe mehe olemuses tulenevalt ei tahtnud mingi aspekt kohe üldse nendevahel ühel laval kokku klappida. Noorele näitlejale tuleb aga aega anda, et enda lavapealne jalgealune leida -- eks niimoodi kogemus tulebki!

Süžee keerles ümber malemängu, kus koos tegelastega nuputasid ka vaatajad, et kes kahest mängijast on ettur, kes juhib ja mis tegelikult on need kaks inimest ühte ruumi malelaua taha kokku toonud. Otse loomulikult tuli ette ohtralt keerdkäike, kus kord tundus, et üks on peal, siis aga jälle vastupidi. Kiht kihi haaval aga kooriti sibul lahti ning lõpus oli selge, kes jäi võitjaks ja kes kaotajaks või miks üldse see saatuslik kohtumine toimus. Midagi väga šokeerivalt originaalselt välja ei koorunud, kuid tulemus oli siiski soliidne. Siinkohal oli tähtis käänuline teekond lõpp-punktini, mis üpris põnevana suutis end esitada. Vaatamata sellele, et mulle lugu ise, selle kulgemine, pidev pingeline õhkkond ja lahenduskäik täitsa meeldisid, siis tundsin, et lõpp-produkt oli siiski veidi toores -- oleks vaja olnud veel ühte vimkat, veel ühte konksu, veel midagigi, et tõsta tükk kraadi võrra kõrgemale. Või olen ma liiga palju Agatha Christie teoseid lugenud ja ülearu kinni kirjaniku konkreetses käekirjas? Kes teab. Siiski, tegu oli täitsa esindusliku krimilooga Mart Sanderi sulest, kuid mitte nii suurepärasega, kui ma temalt ootaksin!

------------------------------------------------

Kontsert: Andrus (Bonzo) Albrecht "Suve hääl"
Asukoht: Toom-Rüütli 10 sisehoovis (Tallinna Vanalinna Päevade raames)
Millal nähtud: 31.05.2018


pilt vanalinnapaevad.ee kodulehelt

Kui aus olla, siis ei tea ma Andrus Albrechti muusikast just palju, ei tema repertuaarist kui ta oli Bonzo, kui ta oli liige Kõrsikutest või kui ta esineb oma nimega. Kogu temaga seotud muusikapagasist tean vaid pala "Suuda öelda ei", mis on piisavalt mahe, meloodiline ja meeldiv, et pakkusin sõbrannale välja külastada artisti välikontserti kui oli soov midagi neljapäeva õhtul teha.

Esiteks, ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi varem külastanud seda võluvat sisehoovi, kuid kahtlemata on see üks vahva ja mõnusalt eraldatud paik mida avastada, kus minikontsert läbi viia või niisama kaunist Vanalinna ja mere vaadet nautida ning lõõgastuda. Kordan, vaade oli vaimustav! Hubast õhkkonda aitas luua ka Eestimaiste käsitööjookide ostmise võimalus. Loodan, et mul tekib ka tulevikus põhjuseid seda sisehoovi väisata!

Teiseks, äärmiselt sümpaatne on kui esineja ei pelga liikuda lavaesise rahva hulgas. Ja seda laulja ei vältinud, vaid sattus tervitama külalisi sissepääsu juures kui ka niisama ringi askeldama.

Kolmandaks, kuigi ma ei saa öelda, et ma olen pärast kontserti andunud fänn või oli esitus täis meeldejäävaid meloodiaid, mis mind siiani kummitavad, siis kahtlemata oli tunnikeseks minu tähelepanu ainiti sellel multitalentsel muusikul. Taustaks maaliline Vanalinn, merevaade ning pilvitu sinine taevas, jõudis mees erinevates palades kasutusele võtta oma kuus erinevat pilli, mis paigutatud koos mehega koos tema ümber veidi kõrgendatud lavaalale. Alates suupillist kuni erinevate kitarrideni, tundis laulja ennast koduselt iga instrumendiga, mis kõik konkreetseteks lauludeks kenasti passisid. Vahele sai kuulata ka jutte palade tekkelugudest ning niisama Bonzo mõtteid eri teemadel, et kontsert ei jääks ainult muusika kuulamise tasandile ning ka laulja endaga tekiks publikul mingi side. Põhimõtteliselt, mulje jäi temast kui lihtsast, siirast ja tundeküllasest mehest, kes oskab lauluvärsse seada ja mõnusaid meloodiaid eri pillidest välja pigistada -- seda kõike ilma staarikestele omase klantsi, detailideni läbimõtlemise või tehislikkuseta. Tema muusikat võib iseloomustada sõnadega: melanhoolne, õhuline, unistav, mahe, unelev, stressi maandav, jpm.

Kokkuvõttes, oli tegu suurepärase viisiga kuidas veeta meeleolukas sume suveõhtu!