Kuvatud on postitused sildiga romantika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga romantika. Kuva kõik postitused

teisipäev, 28. november 2017

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda
Originaalpealkiri: Матильда
Režissöör: Aleksey Uchitel
Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš
Žanr: Ajalooline, romantika
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 27.10.2017
Nähtud: 04.11.2017
Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt
Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:
Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus. 








pühapäev, 12. juuni 2016

Kino: "Mina enne sind"

Tere!

Käisin kinos vaatamas ühte minu selle aasta oodatumat filmi - "Mina enne sind".


Me Before You
Pealkiri: Mina enne sind
Originaalpealkiri: Me Before You
Režissöör: Thea Sharrock
Stsenarist: Jojo Moyes
Põhineb raamatul: "Mina enne sind", Jojo Moyes
Kestus: 1 tund 50 minutit
Žanr: Romantiline draama
Näitlejad: Emilia Clarke, Sam Claflin, Stephen Peacocke, Brendan Coyle, Samantha Spiro, Jenna Coleman, Janet McTeer, Charles Dance jt.
Kinos alates: 03. juuni 2016
Millal nähtud: 06. juuni 2016
Minu hinnang: 5/5


+++ NB! Arvustus sisaldab spoilereid! +++


Paar päeva pärast filmi vaatamist olin jätkuvalt selle lummuses ja selle filmi ilu ja valu köidikutes. Filmi "Mina enne sind" sõnum on kaunis oma lihtsuses: Ela! Ela, sest sa ei tea, kuidas ja millal su elu äkitselt muutuda võib. Ela, sest sa ei tea, millal ootamatu armastus su teele satub ja muudab su elu! Ela ja ära lase oma elul raisku minna ja kasuta oma potentsiaali!

Film tekitas minus palju erinevaid emotsioone ja mõtteid ning seetõttu on tegemist suhteliselt pika arvustusega, millele olen proovinud kasvõi mingisugusegi raami anda.

Sisu:


Me Before You


"Mina enne sind" räägib loo Louisa (Lou) Clarkist, kes jääb oma tööst ilma ja leiab uue töökoha lähedalasuvas lossis hooldajana. Tema hoolealuseks saab mõni aasta vanem Will Traynor, kes paar aastat varem on õnnetuse tagajärjel kaelast allapoole halvatu. Will elas enne õnnetust täisväärtuslikku elu tehes karjääri London Citys, reisides ja seigeldes üle kogu maailma. Lou jällegi on elanud ainult oma väikeses linnakeses ja pealtnäha ei soovigi sealt kuhugi edasi liikuda. Vaatamata sellele, et Will kohtleb Loud esialgu üleolevalt ja sarkastiliselt, siis pikkamisi tekib nende vahel sõprus ja tugev kiindumus, mille kaudu nad muudavad üksteise elusid kardinaalselt. Traagiliseks teeb aga kogu loo see, et Will on juba enne Louga tutvumist otsustanud lõpetada oma elu eutanaasiaga.





Minu mõtted: 

Kui filmi alguses ma nautisin, kuidas Lou suudab Willi tema katatoonilisest ja valust ja kibestumusest sarkastiliseks muutunud kestast välja tuua, siis filmi lõpuks muutus kogu selle loo tähendus minu jaoks. Küsimus ei olnudki ainult selles, kuidas Lou Willi elu viimaseid kuid muudab, vaid selles, kuidas Will paneb Lou oma elu elama ja annab Lou tervele elule uue perspektiivi. Will näitab Loule nende koosoldud aja jooksul, et Lou suudab palju enamat, ta paneb Lou väljuma tema mugavustsoonist ja proovima asju, mida Lou arvas, et ei ole võimeline tegema. Lou teeb seda kõike aga selleks, et muuta Willi otsust oma elu lõpetada.
Me Before You

Selles filmis on vaatamata eutanaasia teemadele nii palju elujaatavat, et Willi otsus oma elu vaikselt arstide abiga lõpetada tundub ainuõige lahendus just Willi jaoks. Olles võidelnud üle aasta, et oma keha uuesti liikuma saada ja teades, et mitte midagi enam tõesti teha ei anna, valib ta paljude jaoks arusaamatu ja vastuvõtmatu lahenduse - surma. Lou teeb arusaadavalt omalt poolt kõik, et seda otsust muuta, aga peale vestlust oma isa ja õega ta aktsepteerib seda. Väga sügavalt mõjub mulle stseen filmist, kus Lou isa ütleb, et inimesi ei saa muuta ja kui Lou küsib, et mida ta siis üldse teha saab, vastab Lou isa, neid armastada. See stseen on mu jaoks üks olulisemaid ja ilusamaid stseene üldse.

Kogu film esitab väljakutse arusaamadele sellest, kes tegelikult otsustab meie elu eest, kellel on õigus teha valikuid ja otsuseid meie üle ja kas neid otsuseid on võimalik kellegi teise poolt muuta ja kas üldse peakski?

Tegemist on filmiga, mis minu arvates ja minu jaoks tõstab terve romantiliste draamade žanri kinolinal uuesti au sisse. Mul on südamest hea meel, et filmi ei rikuta ära õnneliku lõpuga. Ses suhtes jääb film truuks ka Jojo Moyesi raamatule. Samuti, film ei proovigi ja jumal tänatud selle eest, anda vaatajale vastust selle kohta, kas eutanaasia on õige või vale, vaid jätab selle vaataja otsustada.

"Mina enne sind" on tõeline emotsinaalne elamus, mis paneb mõtlema, pakub palju naljakaid episoode, teravat dialoogi, teeb kurvaks, murrab vaataja südame ja lapib selle oma elujaatusega uuesti kokku. Minu jaoks on see kindlasti selle aasta üks meeldejäävamaid kinoelamusi.

Operaatoritöö:


Me Before You

Suur osa filmist on üles võetud Pembroke Castle's, Pembroke's, Walesis, mis on imekaunis koht! Mulle väga meeldis, et terve film oli kajastatud heledates toonides, mis tasakaalustas filmis käsitletavaid süngeid teemasid. Nii tore oli vahelduseks, et filmi ei esitatud masendavates hallides toonides, vaid sellele oli lisatud palju erinevaid kauneid rõõmsaid värvikirevaid toone, olgu tegemist siis erinevate aastaaegadega, Lou riietega või Mauritiuse saare kaunite vaadetega.

Loodus mängib filmis üldse suurt rolli. Kuna Willi liikumine on piiratud, siis mitmel korral on teda filmis näha loodust ja loodusjõude nautimas. Näiteks stseeniga, kus Will vaatab aknast välja imetledes lossivaremeid või reisil olles paludes Loud, et ta jätaks ukse lahti, et ta saaks nautida kõueilma, müristamist ja trooplist vihma. Need väikesed detailid on mõjusad, sest loodusjõud ilmestavad valusalt kõike seda elu ja ilu, millest Will teab, ta jääb ilma.

Näitlejatööd:

Film pakkus suurepäraseid näitlejatöid!

Nii Emilia Clarke (tuntud ka Troonide Mängu Daenerysina) Louna kui ka Sam Claflin (mänginud ka filmdies Armastusega, Rosie ja Näljamängude filmides Finnickut) Willina olid suurepärased!

Emilia Clarke oligi Lou! Pärast filmi vaatamist ma ei kujutaks kedagi teist selles rollis ettegi. Ta suutis imeliselt edasi anda Lous peituvat sisemist tugevust ja headust. Tal on fantastiliselt hea miimika ja tema näoilmed ja eriti tema kulmud võiksid jutustada täiesti omette loo tunnetest Willi vastu. Ta oli nagu avatud raamat: siiras, otsekohene, rõõmsameelne, lihtne ja järjekindel, kes ei kaotanud lootust Willi suhtes ka mitte viimasel minutil. Ma imetlesin, kuidas ta suutis Lou elama panna ja tegi Lou usutavalt veenvaks ja tugevaks.

Me Before You
Sam Claflin oli minu jaoks üheti üllatus. Mitte oma näitlemisoskuse pärast, sest tegemist on väga andeka näitlejaga, kelle oskustes ma pole ka eelnevate rollide tõttu kahelnud, aga üllatuseks oli ta just sellega, kui kümnesse ta pani Willina. Mängides Willi oli tal imeline oskus olla täiesti liikumatu ja jäik, täpselt nii nagu üks inimene, kes on kaelast allapoole liikumisvõimetu ja ta suutis oma ilmesse ja silmadesse panna kõik selle, mida Will läbi elas: kibestumuse, sarkasmi, valu ja ka armastuse Lou vastu.

Sam Claflini ja Emilia Clarke vaheline särtsuv keemia Lou ja Willina oli lihtsalt ilus! Nad panid üksteist elama ja tegid Lou ja Willi armastusloo usutavaks ja veenvaks, nii et vaataja elas nendele mõlemile kaasa ja soovis, et nendel kõik õnnestuks.

Peale nende kahe tahaks väja tuua ka Stephen Peacocke Willi hooldusõe Nathanina, kes minu arvates tegi väga sümpaatse rolli ja ka Willi ema mänginud Janet McTeeri, kes oli kui südamevaluga emast muutunud murdumatuks jääkuningannaks.

Üldse on kogu trupp nagu tervislik ansambel, kes mängivad harmooliselt kõik ühes ja samas helistikus ja ühe ja sama eesmärgi nimel. Suurepärased näitlejatööd!

Lemmikstseenid:

Antud filmi puhul on mul lemmikstseene rohkem kui üks.

Pärast Mozarti oboe kontserti, kus Lou ja Will jõuavad tagasi Traynorite kodu ette ja kus Will ei taha autost väljuda, öeldes, et ta tahab kasvõi mõneks minutiks tunda end veel mehena, kes viis punases kleidis tüdruku kontserdile.

Stseen, kus Will külastab Lou peret Lou sünnipäeval ja kohtub Lou pere ja ka ka Lou kallima Patrickuga. Jällegi oli tegemist humoorika ja terava dialoogiga. Will kingib Loule  mesilas-triibulised sukapüksid, millest Lou oli talle eelnevalt rääkinud ning see oli südantsoojendav ja kaunis.

Mulle läks väga hinge stseen, kus Lou ja Will Alicia pulmas ratastoolis tantsivad. Nende omavaheline pealtnäha kerge flirtiv dialoog, mis lõppeb hetkega, kus Will tunnistab Loule, et Lou on maailmas ainuke asi, mis sunnib teda igal hommikul ärkama. See oli filmis esimene koht, kus ma tundsin, et silmad kipuvad vägisi veekalkvele. Naeratuse tõi näole tagasi see, kui Lou ja Will kahekesi lõbusalt ratastoolis hotelli poole kimavad.

Me Before You

Filmi murdepunktiks oli viimane õhtu puhkusel troopilisel saarel, kus Will ütleb Loule, et ta tahaks, aga teab, et ei suuda Loule olla see mees, keda Lou vajab ja palus, et Lou tuleks temaga koos Šveitsi, et oma teekond lõpetada. Mu süda murdus miljoniks tükiks, sest ehkki ma oleks väga tahtnud nendele kahele ühist ilusat tulevikku, siis teadsin, et Will teeb õige otsuse lastes Lou vabaks.

Filmi epiloog, kui Lou loeb Willi kirja.



Lemmiktsitaat: Live boldly. push yourself. don't settle.

Muusika:

Filmi soundtrack oli nagu rusikas silmaauku. Muusika ja filmis esitatud lood ei kippunud soleerima, vaid jäid meeldivalt ja tugevalt toetama filmi sisu. Emotsionaalselt andis muusika filmile väga palju, sest mu arvates oli õige muusika valitud just õigetesse stseenidesse muutes sellega Lou ja Willi teekonna veelgi emotsionaalsemaks ja edastades sarnast sõnumit kinolinal etenduvaga.

Soundtracki kuulusid sellised lood nagu Unsteady (X-Ambassador), Numb (Max Jury), Photograph (Ed Sheeran), Not Today (Imagine Dragons) ja teised.

Kokkuvõttes:

Kindlasti on "Mina enne sind" film, mida tasub vaatama minna. Lugu on huvitav ja omanäoline, näitlejad on suurepärased! Kindlasti läheb see film minu selle aasta lemmikute hulka. Minge vaatama!




teisipäev, 5. mai 2015

Kino: "Adaline'i aeg"

Tervitus!

Jälle kinost!

Pealkiri: Adaline'i aeg
Originaalpealkiri: The Age of Adaline
Režišöör: Lee Toland Krieger
Näitlejad: Blake Lively, Michiel Huisman, Harrison Ford, Kathy Baker
Kestus: 1h 52 min
Žanr: Romantika
Kinodes alates: 01.05.2015
Nähtud: 01.05.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Hoiatus! Pisikesed spoilerid tulemas!

Ma pole enam pikka aega ühtegi klassikalist romantilist filmi vaatamas käinud ning ma ei saanudki aru kui palju ma nende nägemisest puudust tundnud olen kuniks antud film lõputiitriteni jõudis. Kogeda sai kõike mida selle linateose tüübile põhinedes oodata võiks: hulganisti emotsioone, lembestseene, sisemist võitlust, moosimist, kahetsusi ning pelgamist, võimsaid žeste, imekauneid moment nagu filmis (üllatus üllatus) ning samuti suutis see panna mind õhkama, pöidlaid hoidma, tiris naeratuse näol ning, mis kõige hullem, pani mind nutma. No andke andeks, aga kui te ikka lisate looma tegevusse, siis minu jaoks tähendab see automaatset veevärgi lahti keeramist.

Tegu oli rahuliku, tasakaaluka ning oma enda kindlat ja stabiilset joont mööda voolava filmiga, mis räägib naisest, kes on juba aastakümneid peatuma jäänud 29ndasse eluaastasse. Pärast autoõnnetust, ei vanane Adaline enam sekunditki ning vaatamata sellele, et tema seisundiga kaasneb igavene noorus ja ilu, tähendab see ka pidevat põgenemist, varjamist ning endale lähedaste suhete keelamist. Kaaslaseks vaid vananev tütar, kes tema saladust teab, viib saatus naise kokku helde ja ei-sõna mitte aktsepteeriva rikkuriga, kes suudab Adaline'i taas uskuma panna, et ka tema jaoks võib olla kuskil õnnelik lõpp ning ilma riskimata ei muutu midagi.

Ootamatult meeldiva ning kiiduväärt esitusega sai hakkama muidu minu jaoks ainult iluasjakesena tuntud Blake Lively. Ta oli elegantne, pehme häälega, voolavate liigutustega, sulni pilguga, salapäraselt seksikas, malbe ja üldiselt mõjus äärmiselt tagasihoidlikult ning üksildaselt, kuid soojalt ning paeluvalt. Mulle avaldas muljet kuidas tema pikk eluiga kumas selgelt läbi silmavaates, käitumises ning žestides, aga seda mitte väsinud oleku või vanamoodsusega, vaid sellepoolest ta paistis kui vana hing, keegi kes on palju kogenud, väga täiskasvanulik ja mõistatuslik. Südantsoojendav oli ka tema suhe tütrega ning kohati tundus, et nende rollid olid vahetunud ning laps hoolitses ja andis nõua emale.

Veidi kentsakalt mõjus filmis armukolmnurk, kuigi see otseselt seda ka ei olnud, siiski, pani see mind kulmu kergitama. Samas aga oli see kahtlemata põnev ning originaalne puänt muidu lineaarsele ning tüüpilise liuglemisega loole. Siinkohal peal ka mainima, et see oleks-võinud romanss tekitas minus rohkem uudishimu ning köitis enam kui põhiliin. Adaline'i kavaler Ellis, kuigi sümpaatne, aktiivne, lahke ning järjekindel, jäi minu maitse jaoks veidi pealiskaudseks ning ühedimensiooniliseks. Ka tema kinnisideed ning, sama hästi kui, armumist esimesest pilgust filmi kangelannasse suudan täies ulatuses mõista (seda suudeti suhteliselt realistlikult ning loogiliselt esile tuua), siis mõned võtted mida ta kasutas naise endale võitmisel olid aga veidi alatud või siis jälitajalikud, kuid mõned ilmselgselt peavad neid ülimalt romantilisteks. Üldiselt oli romantika poolt filmist igati õnnestunud ning kaunis jälgida, peale selle, leidus paari vahel ka piisavas annuses külgetõmmet ja keemiat.

Miinusena pean aga välja tooma kuidagi kohmakalt ja üldisest filmi õhkkonnast mööda toiminud asjaliku ja monotoonse, otsekui dokumentaalfilmi tüüpi loo jutustaja, kes püüdis seletada filmis toimuva teaduslikku poolt ning Adaline'i ajalugu. Filmi romantiline ning emotsionaalne sisu ei ühtinud kuidagi selle üliteadusliku pealelugemise lisamisega ning see jättis veidra mulje. Samas aga ei saa ma öelda, et loo täiustamine jutustajaga ei oleks omanud oma eesmärki ning poleks olnud väärtuslikuks abivahendiks mõistmaks, et mis loogilisusest lähtudes toimub ning kuidas nähtavat seletada. Pean ka mainima, et hindasin väga, et Adaline'i seisundit ei põhjendatud millegi üleloomulikuga vaid pigem teaduslikult ning seega ka usutavamalt.

Lemmik stseen: Kohtumine perega.

Lemmik tsitaat: "See on mu õde."

Kokkuvõttes: Omapärane, melanhoolne, värskelt vanamoeline ja lihtsalt kaunis armastuslugu, mis algselt on täis takistusi, kuid miski ei ole lõpuks võimatu. Kena ajaviide ühte sombusesse õhtusse.


pühapäev, 19. aprill 2015

Kino: "The Longest Ride"

Tere kena päeva!

Lõpetasin hiljuti just The Longest Ride raamatu ja kuna mulle see Nicholas Sparksi teos väga meeldis, siis ootasin väga ka filmi. Käisin esilinastusel ja siin on muljed.

Pealkiri: Ristunud teed
Originaalpealkiri: The Longest Ride
Režissöör: Georg Tillman Jr
Stsenaristid: Nicholas Sparks (romaan) ja Craig Bolotin
Tootjad: Fox 2000 Pictures, Temple Hill Entertainment
Kestvus: 2 h 19 min
Žanr: Draama, Romantika
Osades: Britt Robertson, Scott Eastwood, Alan Alda, Oona Chaplin, Jack Huston, Lolita Davidovich
Kinodes alates: 17.04.2015
Nähtus: 17.04.2015
Minu hinnang: 4,5/5

HOIATUS: Arvustus sisaldab mõningaid sisuvihjeid filmile!



The Longest Ride on draama, mis käsitleb kahe väga erineva paari elukäiku erinevatel ajastutel. Sophia ja Luke'i lugu toimub tänapäeval, kui kunstiajaloo tudeng Sophia Danko (Britt Robertson) läheb koos ülikoolikaaslastega vaatama rodeot ja kohtub rodeokauboi Luke Collinsiga (Scott Eastwood). Pealtnäha ei ole Luke'l ja Sophial midagi ühist, aga vaatamata sellele lööb nende vahel leekima armastus. Teine, paralleelne lugu viib meid tagasi Teise Maailmasõja aegsesse maailma, kus kohtuvad rõivakaupmees Ira Levinson (Jack Huston ja Alan Alda) ja kunstiarmastaja Ruth, kelle suhte proovikiviks saab sõda ja sellest tulenevad hilisemad probleemid.

Filmi (ja ka raamatu) eestikeelne pealkiri on minu arvates geniaalne, sellepärast, et kahe paari teed ristuvad päris ootamatutel viisidel. Mulle tavaliselt ei meeldi, kui filmi originaalpealkiri erineb totaalselt tõlgitud pealkirjast, aga selle filmi puhul on Ristunud teed väga hea valik. Esiteks, kui Ira satub kõrges eas autoavariisse, siis on need just Sophia ja Luke, kes ta päästavad ja haiglasse toimetavad; peale selle on nii Ruth kui ka Sophia kirglikud kunstiarmastajad ning kummagi paari elus tuleb ette sarnaseid ja karme väljakutseid, et kokku jääda.

Kõigepealt, tahan ma seda või mitte, aga ikkagi ei saa ma filmi ja raamatut võrdlemata jätta, seda enam, et raamatut lugesin just hiljuti ja kõik muljed on veel värsked. Filmi on kritiseeritud seetõttu, et ta ei ole tehtud üks ühele raamatuga. Mina selle kriitikaga ei nõustu, sest režissööri ja stsenaristide poolt leitud lahendus on vinge. Film oleks olnud igav, kui pool filmist oleks toimunud autos, kus Ira näeb enda kõrval selleks ajaks juba aastaid surnud naistja peab temaga maha pikad vestlused. Seda oleks olnud filmis väga raske teha nii, et ta oleks vaatajale põnev ja huvipakkuv. Mulle meeldis, et filmis lasti Iral reaalselt kohtuda ja suhelda Sophia ja Luke'ga, mida raamatus ei olnud. Väga hea lahendus oli see, et Sophia luges ette Ira kirju ja just kirjade lugemine viis vaataja tagasi minevikku, kus kohtuti noorte Ira ja Ruthiga. Mis peamine, lõpptulemus on nii filmil kui ka raamatul täpselt ühesugused. Tulem on sama, aga protsess tulemini lihtsalt erinev ja mulle oli see sümpaatne.

Näitlejatest
Kui ma raamtut lugedes elasin kõige rohkem kaasa just Sophia ja Luke'i käekäigule, siis filmis ma nautisin just Ruthi ja Ira lugu. Nii Jack Huston kui ka Oona Chaplin tegid suurepärased rollid ja nendevaheline keemia oli äärmiselt nauditav! Oona Chaplin oli imeliselt särav Ruthina! Siiras ja ehe esitlus minu arvates. Ma ei ole kunagi olnud Alan Alda suurim fänn, aga see roll Irana oli super! Ta on mänginud väga paljudes Woody Alleni filmides ja enamjaolt veidraid tegelasi, aga tema Ira oli selline, et oleks tahtnud teda peale filmi lausa kallistada. Mulle väga meeldis see, kui suure sügavuse ta suutis oma rolli panna.

Mis puudutab filmi noori armastajaid, siis Britt Robertson oli veenev. Ma olin esialgu häiritud, et just tema valiti Sophiat mängima, ma millegipärast ei arvanud, et ta selle rolli välja kannab, aga tema oli selle filmi kõige suurem üllatus. Muidugi, kui Scott Eastwood oma esimeses stseenis ekraanile ilmus, siis mind võttis täitsa pahviks - ta on nii oma isa sarnane. Isegi see viis, kuidas ta kõneleb on täpselt nagu ta isa mõnikõmmend aastat tagasi. Scott Eastwood oli ainuke, kelle puhul mind häiris üks asjaolu. Nimelt, ta on ääretult veetlev ja kena mees, aga mul oli kahju, et kas siis režissööri töö tulemusena ja valikul või näitlejaoskuslikkuse tõttu ei tulnud Luke'i sügavus ja valu filmis esile. See on koht, kus raamat oli parem. Lugedes ma ootasin kohe rõõmuga, millal tulevad peatükid tema vaatenurgast, aga filmis jäi tema siseheitlusest puudu.

Lemmiktsitaat: Armastus nõuab ohvreid. Aga see on seda väärt. Alati. (Ira)

Lemmikstseen: Luke läheb esimest korda Sophiale järgi, et teda kohtamisele viia. Ta ei tea, et Sophia elab ühes korporatsioonimajas koos paljude teiste tütarlastega. Ta ilmub Sophia ukse taha kauboi vormis,  tütarlaste sekka, lilled käes ja puha. See oli lõbus, humoorikas ja jube armas!

Kokkuvõttes võib öelda, et film oli väga hea. Ta oli igatepidi dramaatiline, tekitas palju erinevaid emotsioone alates naerust, mis oli tingitud siis elulisest situatsioonikoomikast kuni pisarateni, mis olid tingitud filmi sügavusest ja heast süžeest ja dialoogist lõpetades siis suurepärase operaatoritöö, näitlejatöö ja filmimuusikaga!




esmaspäev, 30. märts 2015

Kino: "Rio, ma armastan sind"

Tervitus!

Seekord sai külastatud kino Artist!

Pealkiri: Rio, ma armastan sind

Originaalpealkiri: Rio, eu te amo
Režišöör: Andrucha Waddington, Fernando Meirelles, Paolo Sorrentino, Carlos Saldanha, John Turturro, Vicente Amorim, Guillermo Arriaga, Stephan Elliott, Sang-soo Im, Nadine Labaki, José Padilha 
Näitlejad: Vincent Cassel, Vanessa Paradis, John Turturro, Harvey Keitel, Nadine Labaki
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Romantika, draama, komöödia
Kinodes alates: 13.03.2015
Nähtud: 28.03.2015
Minu hinnang: 2/5


Antud linateoses on tegu järjekordse lisaga "Cities of Love" filmisarja, mille stardipauguks oli 2006 aastal välja tulnud "Paris, je t'aime" (mis mulle omamoodi sümpatiseeris). Ka käesoleva filmi sisuks on taaskord lühilugude kogumik, mille taustaks üks maailma suurlinnadest, seekord siis Brasiilia päikese ja samba pealinn Rio. Film keskendub erinevatele inimestele, nii sulelistele kui karvastele, kelledel erinevad probleemid, kes asuvad erinevates ühiskonnakihtides, kes töötavad eri aladel, kes on kohalikud ja kes mitte ning keda pealtnäha ei seo miski muu kui armastus, mis on ka lühilugusid ühendavaks teemaks. See aga ei tähenda seda, et tegu on ainult romantiliste mees-naine lembelugudega, otse vastupidi, armastus on väga lai mõiste ja just seda kohati abstraktset ning ebatraditsioonilist arusaama sellest mõistest lugude sisudes tasub ka antud filmist oodata. Peale selle, ei tasu alahinnata ka tausta ja imelisi vaateid Riole, nii keset tänavaid, slumme, luksushotelle, vaatega taevast jne. Kui filmi läheneda kui turismireklaami, siis oli ohtrasti peibutavat, eksootilist ja võrratut, mis kindlasti kutsub külastama, samas aga meeldis mulle, et reaalsuse eest ei põgenetud vaid näha oli ka piisavalt tumedamat poolt linnast.

Idee on ju iseenesest põnev, paljulubav, värske ning kihvt, kuid ma pean kahjuks tõdema, et kuigi lugude ideed olid enamjaolt huvipakkuvad jäi nende teostus tihti kesiseks, puudulikuks või liialt lühikeseks, et vaatajal mingi side toimuvaga tekiks. Avastasin ennast sageli olukorrast, et ma ei hoolinud tegelastest, ei saanud piisavalt aru milles asi, nähtu oli lahja ja igavavõitu, jäi pealiskaudseks või oli mulle liialt kunstiline. Iseenesest on see ju igati arusaadav, et kõiki lugusid ei peagi ja saagi nautida, kuid skoor filmi kasuks jäi väga nadiks.


Kokku oli võimalik näha kümmet erinevat lugu, milledel erinevad režišöörid, näitlejad ning suunad, ja paari väiksemaid vahepalasid, mis eri osasid ühendasid ning üleminekuid siledamaks tegid. Siinkohal toongi välja kolm lemmikut ja need, mis kohe üldse ei imponeerinud.

Acho que Estou Apaixonado: Loo keskmes olid kuulus austraallasest näitleja, keda töö Riosse tõi, ning teda ringi vedav kohalik mees, kellele ennasttäis ja ebaviisakas ilueedi mitte kohe ei meeldinud ja kes, eeldades, et staarike portugali keelt ei mõista, ei hoidnud oma arvamust viimasest tagasi. Kui aga impulsi ajendil tahab näitleja koos "lapsehoidjaga" ronida ilma igasugu abita linnas asuva mäe otsa, siis sellel väiksel seiklusel on aga ootamatud tagajärjed mõlemale. Miks mulle see pala meeldis? See oli ootamatult armas ja romantiline lugu ning lõpplahendus meeldis mulle väga ja vaatamata loo ebatõenäolisusele tundus nähtu loomulik, haarav ning usutav. Lisaks, vastandid tõmbuvad suhet on alati tore jälgida.

O Milagre: Kaks näitlejat kohtuvad kohaliku väikese poisiga, kes on end avaliku telefoni juurde istutanud ja ei lase kellegil seda kasutada kuna ootab kõne Jeesuselt. Mees ja naine otsustavad jõmpsikat aidata ja tema unistuse tõeks teha. Miks mulle see pala meeldis? Väike poisiklutt oli lihtsalt ülinunnu, energiline, positiivne, hakkaja ning võimatu oli talle mitte kaasa elada. Kaks näitlejat olid ka väga meeldivad, abivalmid ja naljamehed, eriti meeldis mulle muhe ja sümpaatne Harvey Keitel ühena neist. Äärmiselt lõbus, nutikas ja head tuju tekitav looke. Ainuke miinus on see, et ma ei saanud hästi aru kuidas see pala armastusega seotud oli.

Dona Fulana: Lugu jutustab kodutust vanadaamist, kes vaatamata olukorrale ja teiste linnakaaslaste inetule, äratõukavale ning kiuslikule käitumisele vaatamata on positiivne, särtsakas ja elujaatava suhtumisega. Teda üles otsiva lapselapse põhiküsimus vanaemale on aga, et miks viimane sellise elu täitsa vabatahtlikul valis. Miks mulle see pala meeldis? Taaskord oli tegu lihtsa, kerge ja meeldiva vitamiinilaksu looga. Innustav oli vaadata elujõulist ja tavapäraseid sotsiaalseid tavasid eiravat elurõõmsat vanamemme.

O Vampiro do Rio: Antud lugu oli paranormaalsete elementidega ning ma saan aru, et vampiirilood on praegu väga popid, kuid minu jaoks oli pala väga kentsakas, ei sobinud ülejäänud osadega kokku ei oma tempo, sisu kui teema poolest ning pigem jättis see mind kulm kergitatuna segaduses mõtlema, et mis see siis nüüd oli.

La Fortuna: Loo keskmes oli abielupaar, noorem naine ja vanem ratastoolis mees. Iseenesest oli loos iva, kindel suund, konkreetne lõpp ja selline tugevalt irooniat rõhutav mõte, kuid loo sisu ja tegelased ei suutnud kuidagi mu sümpaatiat võita, otse vastupidi, nad olid omajagu ebameeldivad.

Quando nao ha Mais Amor: Taaskord olin veidi segaduses, et mis nüüd siis toimub ning isegi suurepärased näitlejad Vanessa Paradis ja John Turturro ei suutnud sellest segapuntrast selgust luua. Lihtsalt ei olnud minu maitse ja minu tüüpi sisu.

Kokkuvõttes: Vaatamata paarile meeldivale ning mõnele originaalsele ja omapärasele loole, oli keskmine tase siiski kuidagi lahja. Iseenesest on aga huvitav sellist pusle kokkupanemist vaadata ning oma silmaga veenduda, kas pilt mida luuakse sobib kokku või mitte.



pühapäev, 15. veebruar 2015

Kino: "Viiskümmend halli varjundit" - topeltarvustus!

Tervitus!

"Viiskümmend halli varjundit" triloogia jaotab üldjuhul lugejad kahte leeri: on need, kes on hardcore  fanaatikud, kes armastavad seda triloogiat tuliselt ja andunult ja kelle hari läheb punaseks niipea, kui keegi midagi halba selle raamatuseeria kohta ütleb ja on need, kes juba põhimõtteliselt seda ei loe, kes siis usulistel põhjustel, kes seksistseenide tõttu ja kes puhtalt selle tõttu, et tegemist on miljoneid müünud menukiga ja kes seetõttu, et ilma raamatuid lugemata peavad nad BDSM žanri kui sellist vägivallatsemiseks ja ärakasutamiseks ja ahistamiseks.

Nii mina kui ka Liis on nende kahe leeri vahepeal. Raamatud olid keskpärased. Minu arvates olid nii süžee- kui ka tegelaskujude areng nõrk ja osa tekstist - kangelanna Ana sisemonoloogidest räägin - lausa jaburad. Mis puutub seksistseenidesse ja erootikasse, siis minu arvates kirjutas autor need päris hästi. Muidugi, kui me räägime triloogia turustamisest, siis see on olnud minu arvates geniaalne! E.L. James tegi midagi, millega ükski kaasaegne autor ei olnud veel hakkama saanud: ta tõi erootika massideni ja selles suhtes tuleb talle au anda. Samuti rajas ta tee paljudele teistele indie autoritele, kes erootikat kirjutavad.

Tänaseks on "Viiskümmend halli varjundit" maailma üks müüdumaid kaubaartikleid ja frantsiis. Edukus tõi kaasa ka filmilepingu ja me käisime Liisiga filmi esilinastusel. 

Aga nüüd filmist!

Pealkiri: Viiskümmend halli varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades of Grey
Režišsöör: Sam Taylor-Johnson
Näitlejad: Dakota Johnson, Jamie Dornan, Eloise Mumford, Luke Grimes, Marcia Gay Harden
Kestus: 2h 5 min
Žanr: Romantika, draama
Kinodes alates: 13.02.2015
Nähtud: 12.02.2015

Liisi hinnang: 3.5/5
Inga hinnang: 3.5/5


Raamat versus film

Inga: Alustaks lõpust: mulle meeldis film märksa rohkem kui raamat! Selle põhjuseks on päris mitu asjaolu. 

Esiteks oli filmi stsenaarium kirjutatud suhteliselt sarnaselt võrreldes algversiooniga ja samas oli filmist välja jäetud mõningad stseenid, mis ei oleks kinolinale sobilikud nähtavasti olnudki. Teiseks suureks plussiks oli filmis kasutatud huumorimeel, mis tõi suhteliselt tõsistesse teemadesse palju kergust juurde ja ma pean tunnistama, et ma naersin ja itsitasin päris palju just filmis kasutatud dialoogide tõttu. Kolmandaks ja  minu jaoks nähtavasti kõige tähtsamaks asjaoluks filmi puhul oli see, et Ana oli filmis ääretult sümpaatne tänu Dakota Johnsonile ja õnneks ei kasutuatud filmis Ana raamatus olevaid sisemonolooge. 

Ma arvan, et minu hinnnagut filmile mõjutas väga tugevalt ka asjaolu, et ma ei ole Viiskümmend halli varjundit triloogia suurim fänn ja ma ei oodanud filmilt eriti palju. Samas olin ma väga põnevil ja täis uudishimu, et kuidas on raamatu erootiline ja veider sisu toodud kinolinale. Sügavat sisu ei ole mõtet filmist otsima minna!

Liis: Pole mõtet endale midagi ette kujutada ja eeldada, et sel filmil on mingigi asjalik või originaalne sisu või, et film on kõike muud kui veidi kõrgema vanusereitinguga, rohkete seksistseenide ja hulgaliselt paljast ihu näitava tavalise ja äärmiselt klišeeliku armastusfilmiga. Kui peast visata kõik ootused, millele antud film ei saagi ja ei ole loodudki vastama, siis on tegu ju igati kiiduväärt tulemusega, seda eriti kui võrrelda filmi raamatuga, sest minumeelest ülekanne paberilt ekraanile oli enamgi kui õnnestunud. Selline tulemus oli mulle ootamatu, kuid ääretult positiivne üllatus, kuna läksin kinno hunniku eelarvamustega!

Raamatu vigasid ja puudusi teavad vast kõik ning mul on vaid hea meel, et mitmed neist eriti närve söövatest jäid filmist välja. Näiteks, ma oleks vist kinouksest välja marssinud kui oleks kordagi mainitud Ana “sisemist jumalannat.” Samas aga just need väikesed pärlid ja omapärasused, mis raamatule värvi ja särtsu andsid, saadi edukalt filmi lisatud, siinkohal mõtlen ma näiteks õrritavaid ja humoorikaid maili vestlusi Ana ja Christiani vahel.

Tegelased

Inga: Mulle väga meeldis, kuidas filmis oli Anat kujutatud: siirana, natuke naiivsena, rõõmsameelsena, elutervena. Mulle meeldis, kuidas ta pakkus Christianile vastumängu ja tasakaalu ja ei lasknud ennast kasutada uksematina. Ta oli raamatuga võrreldes märksa iseseisvam ja tugevam ja see tegi ta sümpaatseks ja huvitavaks. Ma arvan, et siin on väga palju ka filmi lavastaja Sam Taylor-Johnsoni mõju ja käekirja. Ja jumalt tänatud selle eest!
Ma pean tunnistama, et ma olin hämmingus, kui anti teada, kes hakkab Anat filmis mängima. Dakota Johnson tundus minu jaoks isiklikult veider valik. Film tõestas vastupidist. Dakota Johnson oli selle filmi kõige tugevam ja veenvam näitleja, kes tõi Anasse märksa rohkem kui ma oleks eeldanud.

Liis: Kõige suurema üllatuse valmistas mulle Dakota Johnson Anana. Olgem ausad, raamatu Ana ei ole just kõige kirkam kriit karbis ja ta on suhteliselt igav. Filmi Ana oli aga armas, meeldivalt tagasihoidlik, üllatuslikult meelekindel ja tubli Christiani vastu võitlemises ja väga sümpaatne. Kui näitleja suudab, niivõrd mittemidagiütleva tegelase teha vastuvõetavaks, siis on siin alust eeldada, et valitud on õige isik tegelast kehastama, vaatamata sellele, et fännid vingusid ja kaeblesid, et tehtud on kohutav otsus. Dakota Johnson on ilus naine, kelle välimusel on minu arvates omapärasust ning, vaatamata sellele, et tema rindasid tõesti näidati juba söögi alla ja söögi peale filmis, siis võib väita, et tegemist oli filmi tippsooritusega.

Inga: Ma olen väga suur Charlie Hunnami talendi austaja ja Jamie Dornani nimi ei öelnud mulle enne filmi tegemist mitte midagi. Teades, millised ootused olid fännide poolt Christian Grey osatäitjale, siis sai Jamie Dornan kenasti hakkama. Ainuke asi, mille üle kurta oli tema karismaatilisus või õigemini selle puudmine, aga selle kompenseeris tema ja Dakota Johnsoni vaheline keemia. Nende armusuhe ja ka seksistseenid olid veenvad ja kirglikud. Lõppkokkuvõttes jäin Dornani esitlusega rahule.

Liis: Samuti hulganisti protesti ja tagasilööke sai ka Jamie Dornan kui avaldati, et tema on viimasel minutil alt hüpanud Charlie Hunnami asendaja. Ka siinkohal oli pahameel põhjendamatu, sest ponnistus jäi paarilise alla, kuid siiski oli tulemus igati aktsepteeritav ja ületas mu ootused. Minu vähene entusiasm võib olla tingitud sellest, et kuigi on kahtlemata tegu väga kena ja seksika mehega, siis mind jätab ta külmaks ning kui Christiani tegelaskuju kaotab oma magneetilise külgetõmbe, siis on ta ju vaid tüüpiline probleemse minevikuga nägus ja rikas mees.

Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et kui Dakota ja Jamie vahel poleks väiksematki kübekest keemiat, siis oleks film juba eos läbikukkunud. Juhtus aga nii, et nende selgelt tuntav külgetõmme ja klapp hoidis kogu filmi ülevalpool veepiiri ning ma olin taaskord üllatunud, kui hästi ja usutavalt nad koos tundusid ja üldisel kui loomulik nende koostöö näis.

Seksistseenid ja BDSM

Inga: Seks ja BDSM on põhjused, miks nii raamatuid kui ka filmi peetakse küll kõmuliseks ja sensatsiooniliseks ja need on põhjuseks ka lugejate/vaatajate kahte leeri jaotumisel. Film oli tõepoolest erootiline, aga BDSM teema oli märksa pehmemalt näidatud, kui see tegelikkuses olla võiks. Põhjuseks on siin kindlasti, et saaks määrata filmi vanusepiirangut ja et seda üldse kinolinale tuua saaks. Eks raamatki annab ju kõigest sissejuhatuse SM teemale ja ei käsitle SM teemat sügavuti. Kuna süžee on üles ehitatud sellele, et Ana keeldub olemast massohist ja allaheitilik osapool, siis see iseenesest välistab filmis BDSMi sügavutti minemise ja käsitleb seda pealiskaudselt.

Seksistseenid olid filmitud visuaalselt ilusalt ja maitsekalt. Ana ja Christiani keemia ja kirg tulid kahtlemata esile ja lavastaja oli seksisstseerid kaunisse koreograafiasse seadnud. Seksi oli filmis parasjagu palju ja õnneks oli seda tehtud stiilselt.Kriitikud, kes filmi pornograafiaks kutsuvad, ei ole  nähtavasti ise kunagi ühtegi pornograafilist filmi näinud, sest pornost oli asi ikka väga kaugel. Ka esitatud erootika oli ikkagi eelkõige pehmem erootika vorm, kus ei olnud ei lähivaateid ega ka graafilist seksi. Kõik oli väga maitsekas ja kombekas.

Liis: Kõige rohkem huvitas mind ja kannatamatult ootasin, et kuidas nad ikkagi seksistseenid, mis moodustavad lõviosa raamatust ja mille ümber kogu tants keerleb, ikkagi kinolinale toovad. Kas minnakse libedale teele ning tulemus on labane ja sunnitud või luuakse maitsekas ning sensuaalne versioon. Viimane osutus reaalsuseks ning isegi kardetud punase ruumi stseenid ei olnud piinlikud ega ülepingutatud vaid stiilselt filmitud ja esitatud ning (olematu) loo kulgemisega väga hästi kokkusobivad. Midagi väga šokeerivat aga ei olnud ning isegi sadomaso elemendid jäid suhteliselt tagasihoidlikuks. Põhiliselt näidati kuidas Christian taas Ana kuskile lähimale pinnale sellili lükkas, natuke siit ja sealt krabistas ja asja kallale asus. Kokkuvõttes jäin ma rahule ning raamat tõlgendati ekraanile selles osas nii tasakaalukalt kui intensiivselt.

Lavastus, visuaalsus ja muusika

Inga: Minu arvates lahendas lavastaja Sam Taylor-Johnson etteantud stsenaariumi raames filmi imeliselt! Ma olen tema eelnevaid töid vaadanud ja tegemist on suurepärase režissööri ja lavastajaga. Hea meel on mul ka selle üle, et antud teose lavastajaks on naine, sest eelkõige on ikkagi tegemist teosega mis on loodud naiselt naistele. Ma arvan, et tänu temale ja näitlejate heale valikule ongi kokkuvõttes tegemist hea filmiga. Filmi visuaalset külge tahaks ainult kiita! Mulle väga meeldis, kuidas olid filmitud ja lavastatud lennustseenid filmis, mis tekitasid erakordse vabaduse tunde ja kuidas oli filmitud Grey kontoris ja korteris toimuvad stseenid, kus ka linnavaadetele anti kauneid hetki. Lemmikstseeniks oli filmis koht, kus Ana ja Christian pidasid läbirääkimisi lepingu üle. See oli seksuaalset pinget täis stseen, kus oli nii küllaldaselt peent huumorit kui ka särtsu. 

Tihtilugu võetakse filmimuusikat iseenesestmõistetavalt mõtlemata, mis muusikapalaga mingis stseenis just tegemist on, aga selles filmis oli muusika erakordselt hästi sobitatud ekraanil toimuvaga. Kinno minnes pange tähele, mis lüürikaga ja lauludega tegemist on. See ei tükkinud liigselt esile, aga oli nagu rusikas silmaauku. Väga hästi kokkupandud muusika!

Liis: Filmi visuaalne ja tehniline külg olid Dakota Johnsoni etteaste järel teisel kohal aspektidest, mis mulle väga meeldisid ning milledega oldi suurepäraselt hakkama saadud. Esiteks, oli muusika valik sobilik, tänapäevalik ja toetas ning võimendas stseene ja esilekutsutud emotsioone. Teiseks, on märkimist väärt filmi üldine pilt, sümboolselt pealkirjaga oli nähtu hallikates toonides ja kogu pilt oli selline kuidagi tuhmistatud, mis kõik toimis imeliselt. Kolmandaks, meeldis mulle tempo ja raamatust ekraanile valituks osutunud stseenid ja nende kulgemine. Midagi ei veninud ning kõik (olematule) sisule ja tegelaste arengule vajalik oli esindatud.

Kokkuvõttes

Liis: Kokkuvõttes, pole mõtet seda vaatama minna, kui tahtmine on vaid vinguda, sel juhul soovitan filmi lihtsalt ignoreerida. Kui on siiras huvi, siis tuleb filmi võtta sellena milleks ta on loodud, mitte enamaks.

Inga: Minge vaatama! Üldmulje oli hea. 



Foto credit: Viktor Burkivski