pühapäev, 15. jaanuar 2023

Teater: "Enigma variatsioonid"

Tervitus!

Ja uuesti teatrist.

Pealkiri: Enigma variatsioonid
Teater: Linnateater
Lavastaja: Artjom Garajev
Näitlejad: Egon Nuter ja Andrus Vaarik
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.12.2019
Millal nähtud: 10.11.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on pesueht näitega lavastusest millest sul pole alguses aimugi kuidas kõik kulmineerub. Arvad, et liigud ühes suunas, kuid avastad ennast finaalis hoopis uugabuugas. Teekonna vältel koged väsimatul hulgal käände ja järske pöördeid ning kogu areng paneb hämmastusest mõtlema, et kuidas me küll äkki nüüd siia välja jõudsime. Jah, on loogiline eeldada, lähtudes loo kirjeldusest, et lavastus pakub mitmeid puänte, kuid kui sujuvalt ning orgaaniliselt neid lademetes publikule näkku heidetakse, ei olnud täienisti etteennustatav. Üllataval kombel, ei olnud sellise ootamatuste rahe juures millegi üle teravalt kaevata, kuigi tavapäraselt võib selline suund mõjuda väsitavalt, sest kahe tegelase omavaheline dünaamika aitas nii taltsutada, kui ka õli tulle visata, just õigetel hetkedel, et infolaadung ei muutuks ülekoormavaks. Tükk kuulub, lisaks, nende hulka, mille kohta võiks vaataja võimalikult vähe saali sisenedes teada, et süžee kulgemisest enim kulmukergitusi ning ohoo-momente välja kiskuda ja neid siiralt emotsionaalselt läbi elada. Samas, kui sügavalt järele mõelda, siis ei ole üleliia komplitseeritud mõned puändid eelnevalt või jooksvalt lahti muukida ning ette ennustada. Publikus leidus kindlasti neid, kes üht või teist suutsid ära arvata. Kas mõni ka kogu kremplile näpu peale pani, see on kaheldav, kuid publikule pakkus näidend soliidset nuputamismängu, kui vaid natuke oma halle rakukesi teotahteliselt vaatamisse kaasata. Miks mitte lavastust kategoriseerida passiivselt aktiivseks.

Etendus koosnes suuresti kolmest komponendist ning ühest kõiki ja kõike hõlmavast taustalisest kohalolekust. Teguriteks olid näitlejadünaamika, mis kattis tegelaste omavahelise suhte, kontakti publikuga ja meeste seose selle ühendava faktoriga, keerdkäigud, mille alla paigutub süžee, selle voolamine ja hunnikuga üllatushetki, ning keskkond, ruumi näol, selle detailidest kuni üldise õhkkonnani saalis. Igat ühte valitses algselt salapärane energia, keskne teema -- isik -- , kelle ümber lugu tegelikult keerleb. Lavastuse olemus, algus, eesmärk, lõpp-punkt, süda, hing ja meeleolu, mis ühendab mehed, täidab kogu hoone ning juhib väiksematki faktorit nähtavas ning tuntavas. Kusjuures, see tõsiasi avaldab ennast vaikselt, kergitab loori ja haarab kontrolli. Keski, kelle eksistentsi alguses eriti kõikehõlmavaks ei pidanudki. Siit tekkis ka ebatraditsionaalne kana versus muna argument. Kas tõeline loo tuum oli meeste vaheline tahtlik ja tahtmatu side, mis sai alguse neist ja suubus illustreerivateks seletusteks ühe kindla stiimuli suunas, või oli vastupidi, ning tähelepanu kandus tegeliku kese poole, milleks oli paarivaheline ootamatu ühine tegur? Kas liikumissuuna fookus oli ajas tagasi või ajas edasi? Hakates pihta ühest naisest ja liikudes meeste poole olevikku või tuletades meelde minevikku ning võttes sihi vanadesse aegadesse. Ehk mõlemad üheaegselt, kuid sellist mitmetasandilist ja vastaskursilikku süžeed ning selle lahti koorumist oli äärmiselt köitev jälgida. Eriti kuna lõpp oli elujõuliselt ja soojasüdamlikult hoopis tulevikku orienteeritud. 

Laval põrkusid kaks, pealtnäha, tohutult erinevat meest. Kuulus ja juubeldatud, kibestunud ja terava keelega, eraklik kirjanik, Abel Znorko, ning avatud, julge, vestlusaldis ja uudishimulik ajakirjanik, Erik Larsen. Viimasel on oma varjatud agenda ja teisel omad saladused -- fakte, mida on esimestest sekunditest tunda, kui mehed üksteisele otsa vaatavad, kuid esmalt ei oska arvatagi, et need esmamuljed ennast tüki jooksul täiesti uperkuuti keeravad. Algab kõik reserveeritult, üks umbusklik ja kõrvalelükkav, teine sinisilmne ja kohmakas. See emotsioonide virvarr, mis lahti rullub, aga vist kaasab lõppkokkuvõttes kõikvõimalikke tundeid, positiivseid ja negatiivseid, ning osapooled vahetavad sama tihti jõupositsioone ning vastanduvaid emotsioone, kui silmi pilgutatakse. Mehed põrgatavad oma meeleolusid ja tundeid üksteise vastu ning tegu on imelise karakteridünaamikaga, kus üks hetk peal esimene, siis teine. Suures osas on kaardid siiski Larseni käes ning tema on tuletiku bensiini nirinale viskaja, kust see siis samm sammult liigub lähemale Znorko olemuse kesele, kuni üks hetk plahvatab. Larsen annab infot tükikaupa ning laseb kaaslasel ise vihjete ja spetsiifiliste suunamisnügimistega jõuda soovitud järeldusteni. Ilmselgelt avastavad mehed, et on veel rohkemgi seotud kui nemad ja publik esialgu või isegi tüki edasi kulgedes võisid aimata. Nende vahel on tugev side. Kulminatsioonis toimub taas võimu kohtade vahetamine ning, mis saab edasi, on hoopis Znorko käest. Mida mees otsustab? Viimane seisukoht ei olnud iseenesestmõistetav, kuid finaal oli kui palsam paari ja vaataja hingele. 

Pole vaja vist rõhutada, et kahe tegelase võimekus tervet saali oma kohalolekuga katta ning omavahelise keemiaga uputada oli kohustuslik element lavastuse edukaks toimimiseks. Tehnilises mõttes koosneb tükk dialoogist ja füüsiliselt midagi eriti aktiivset ei toimu. See tähendab, et tekst ja need, kes seda edasi annavad, peavad jätma võimalikult kõikehõlmava mulje. Kaks veterannäitlejat sobivad rollidesse nagu rusikas silmaauku, sest sa usudki, et neil on aastakümneid pagasit, muresid, rõõme ning mingi salapärane ühendav elutee joon. Mehed kiirgavad naturaalset sügavust ning on kogunud piisavalt kortse, et luua õhkkond, kus laval ehk ongi päriselt paar elunäinud, kuid tohutult erinevat natuuri, kes võib-olla nii erinevad ei olegi, kes, lisaks, ei olegi üksteisele absoluutselt võõrad ning, kes vajad teineteist rohkem, kui tajuda oskavad. See impulss, mis nad kokku on toonud just sinna, just sellel hetkel, annab loole lisakihi, mis vaatab otsekui jumal meestele ülevalt alla, mõjutades otse ja konkreetselt toimuvat, samas, olles võimetu tegelikult midagi ise muutma või korda saatma. On ilmselge, et peale meeste on laval veel keegi, keegi nähtamatu, kuid kelle kohalolek ja eksisteerimine on kõige toimuva alguspunktiks. Kas ka lõpp-punktiks, see ei olnu enam selge, sest mingi hetk aja kulgemisel, see keegi tegelikult kaldus tahaplaanile ja lakkas peaaegu olemas, kuigi mehed seda veel pikalt ei adunud. Võib julgelt öelda, et tegu on mitte kahe tegelase näidendiga, vaid hoopis kolme -- kaks aktiivselt ning üks üheaegselt nii aktiivselt kui passiivselt.

Teemasid, mida lugu kaasab ja kajastab on omajagu huvitav jälgida. Psühholoogilises mõttes on paljut mida analüüsida ja lahti pakkida. Esile tõuseb nt üksildus ja inimkontakti puudus. See tühi tunne, isolatsioon, kas füüsiline või vaimne, ning võimetus või tahtmatus olukorda parandada. Tüki jooksul tekivad mitmed mõttes, nt palun, saa oma egost üle ja julge küsida abi, tunnistada, et vajad kedagi teist, kas seltsiks, vestluseks või elujagamiseks. Kedagi, kellega rääkida tühjast-tähjast igapäevateemadest, diskuteerida ja kogemusi jagada. Või siis, vastupidi, on võimas, kui julged inimesed võivad olla, et sidet kellegi teisega luua, kasvatada ja õitsele putitada. Positsioon, millel mehed alustavad, on otsekui sama, kuid lähenemised on kategooriliselt erinevad, vastandlikud. Mõlemal tundub olevat sama hingevalu ja igatsus, kuid üks tegutseb, võib-olla väga ebakonventsionaalsel viisil, teine hoiab end tagasi ja justkui karistab ennast või mängib machot, kellele kedagi kunagi pole vaja. Kahe tegelase mõttekäike ja nendele reageerimist oli põnev tähele panna. Vaatasid nagu psühholoogi sessiooni. Kohati oli tegu nagu sibula lahti koorimisega, kus üks kiht eemaldati teise järel ning mida sügavamale, seda enam hakkasid tegelikult nende motivatsioonist, hirmudest ja südamesoovidest aru saama. Ja nad ise ka, eriti see jurakas, keda oma põikpäisuse ja komplektsidega oli keeruline teisel lahti murda. Mõnikord oli lausa näha, kuidas rattad tegelaste peas rekordkiirusel ringlevad -- füüsiliselt ei toimu midagi, kuid peades leiab aset miljon asja korraga ja ülekuumenemine ei ole kaugel. Sealjuures oli mõnus tõdeda, et tegelikult ei olnud eesmärk üksteisele n-ö ära tegemises, vaid milleski enamas.

Tükk venis alguses, ei tahtnud eriti käima minna. Oli evidentne, et pealiskihi all podiseb mitmevilja puder, mille ümber keereldakse, kuid läks omajagu aega enne, kui tuumale lähemale nihkuti. Päris pikalt tundus, et muudkui keereldi ja keereldi laisal tempol. Üks moment näidendi teises pooles saadi venivillemlikust lähenemisest üle ning äkitselt pandi gaas põhja. Puänte loobiti keskmiselt iga viie minuti tagant. Liikumine ühhest äärmusest teise ei võimaldanud lool eriti tasakaalukalt toimida ja balanss oli paigast. Liiga palju üllatusi rikub nende efekti ning päris mitmed etendused on oma võlu selle tulemusel kahandanud. Kõik need avalikustamised ja keerdkäigud olid kahtlemata asjalikud, loogilised ning huvitavad, kuid hulk oleks võinud olla hõredam. Õnneks, ei jäänud muljet, et autor soovis meelega šokeerida, pigem tundus, et ta püüdis demonstreerida oma oskusi vaataja ootamatustega oimetuks löömises. Taaskord, kogu kompott kokku oli igati esinduslik, kuid jaotuskava andis tsipake soovida, sest viimases kolmveerandis oli liiga kõrge konsistents puänte. Selline hoog ei andnud aega neid seedida ja süžeeliikumise nutikust vastavalt tunnustada. Kõik lahtised niidiotsad tõmmati, aga suhteliselt rahuldavalt kokku, kuigi kuklasse jäi idanema mõte, et kas ehk see müstiline kolmas kõike toimuvat mingil moel ise kokku ei küpsetanud ja päriselt ette plaaninud. Mõnes mõttes, algas tükk püssipauguga ja finaali jõudis samamoodi, mis oli veider viis kummalist tüüpi kiindumuse näitamiseks. Püss võis antud kontekstis sümboliseerida mitmeid asju, nt meeste hingepiinade algust ja lõppu. 

Tegu on lavastusega, kus näitlejad kannavad kogu tükki ning puuduvad igast vigurid või tähelepanu kõrval juhtivad faktorid. Kui mehed suudavad karaktereid usutavalt edasi anda, siis toimib ka kogu kupatus tervenisti ise. Omamoodi psühholoogiline näidend, siis romantiline, üks hetk põnev, äkitselt filosoofiline, kuid naljakal kombel elujaatav ja kätt välja sirutav. Üle kivide ja kändude isegi head tuju tekitav ja usku ligimestesse taastav. Lihtne etendus, emotsionaalne etendus ja, ennekõike, inimlik etendus. Aa, ja, kuigi sai mainitud, et klassikalises mõttes väga palju laval ei toimu, siis oli kujundus ja dekoratsioonid suurepäraselt üles ehitatud, eriti üks spetsiifiline tegur, mille kallale Znorko üks moment viha ja kurbuse välja valab. Äärmiselt meeldejääv detail ja teostus!

pühapäev, 8. jaanuar 2023

Raamat: Postimehe romaanisarja eri "Oota kevadeni, Bandini" ja "Kaks nädalat septembris"

Tervitus!

Paar raamatu ülevaadet Postimehe kirjastuselt.

Pealkiri: Oota kevadeni, Bandini
Autor: John Fante
Kirjastus: Postimees Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Teoorias, ei tohiks mulle antud romaan üldse peale minna. Ilukirjanduse lugemina peab pakkuma meelelahutust, mingit põnevust, head tuju, esteetikat, meeldivaid tegelasi või süžeeliine, kaasahaaravust, intrigeerivaid teemasid või uusi lähenemisi ning raamatu kaane lõpus sulgedes, peab püsima jääma tunne, et ma ei kahetse aega ja energiat, mida selle läbi töötamisse panustasin. Olgu loetav raskemasisuline või õhuline. Depressiivsed ja kõiksugustest vaestest ning maailma õnnetukestest kubisevad lugemiskogemused võivad küll geniaalne kirjandus olla ja aeg neile pühendatult tänuväärt, kuid emotsioon, mida nad esile tirivad on, tihtipeale, kõike muud kui ülendav. Pigem nakatavad nad mu tuju elu traagilisema poolega ja meeleolu saab masendavate nootidega maitsestatud. Seega, veelgi hämmastavam on, et kuidas suutis antud lugu oma haletsusväärsuses, ebaõigluses ja kriiskavas kirjeldatavas vaesus kuidagi mõnusalt ning isegi helgelt mõjuda. Otsekui, näed!, seal tunneli lõpus on ikkagi valgus -- kuigi seal seda tegelikult ei ole. Oled juba nii deliirumis nukrusest, et näed juba luulusid. Aga ilusaid ja lootusrikkaid luulusid. 

See kõlab veidra paralleelina, kuid millegipärast andis raamat mulle õrna "Kevade" võnget. Kahe sisu ja olemust, tegelikult, üks ühele kuidagi võrrelda ei saa. Ulakad lapsed, kes keset lokkavat viletsust on siiski veel ainult lapsed, käivad koolid, armuvad, kaklevad, on oma vanematele rõõmuks ja mureks ning tuleviku uksed igasugu võimaluste näol on pärani valla. Kusjuures lugu jätkab poiste teekonda autori järgmistes raamatutes (käesoleva puhul on tegu neljaosalise sarja esimese teosega). Ja, kuigi mitte piima jõed ja pudru mäed, on nendegi elul ees põnevaid arenguid, mis ületavad kasina kodu limiteeritud füüsilised ja vaimsed piirid. Peategelane, pere vanim poeg, Arturo, on ehe, ta ei ole keegi muud kui tema ise. Ta on usutav ja erinevate palgede ning emotsioonidega poiss. Talle käivad närvi nooremad vennad, armastab ta pimesilmi tüdrukut, kellel on poisist savi, püüab ta olla toeks kallile emale, kelle, näiliselt, on isa hüljanud, samas ema nõrgaks pidades, ning tundes vimma ja imetlust isa suunas, olles samal ajal, magnetina tõmmatud võimaluste poole, mida tolle uus naine saaks pakkuda. Poiss kuulub vaesesse Itaalia migrantide sugukonda, kes peavad üle elama karmi ülemaailmse majanduskriisi, külma talve Colorado väikelinnas, võttes arvesse, et viiepealise kodu sissetulekuks on vaid pereisa ehitustöö, mis konkreetsel aastaajal just eriti krõbisevat ei tooda. Eriti keeruline on aktsepteerida oma armetut olukorda perepeal, kelle meheuhkus on kriisis, sest jalatsites on augus, naine peab süüa ostma pidevalt poodnikule võlgu olles ning lapsed on ülemeelikud. Svevo saab end mehena tunda ainult läbi naiste ning rikas lesk, kelle pilk talle on ootamatult pidama jäänud, paneb meest mõtlema, et äkki tõesti lasta jalga ja jätta teda mülkasse sikutav inimpagas omaette vaevlema.

Arturo ja Svevo on nii sarnased, samas, täiesti erinevad. Nende tegemisi, arusaami ja otsuseid üksteise peegelpildis jälgida oli imelikult poeetiline. Iseäranis kahe suhteid naistega. Sveve naine ja Arturo ema, Maria, oli kui ideaalne ennastohverdav kaunitar, nagu seksikas ingel, kes muutus kuradiks ja lagunes täiesti koost, kui oli oht abikaasa hülgamisele. Kui meestele tundsid lihtsalt kaasa, teades, et küll nad kuidagi hakkama saavad, siis Maria tiris esile emotsioone, sest naise psüühika läks täitsa katki. Nii kaua, kui mehed enda ego ja kirgede nimel tegutsesid, haavasid nad paremale ja vasakule erinevaid naisi, kes nende elus figueerisid. Mitte ainult Mariat. Autor on võrratult suutnud neid karaktereid edasi anda, nii et sa ei haletse neid konkreetselt, kuid sa mõistad ja adud seda julma reaalsust, kus nad eksisteerivad. Keegi ei ole otseselt pahatahtlik, keegi ei ole üdini hea või halb, tegelased on, kes nad on, oma nõrkuste, unistuste ja tugevustega. Ja sa usud seda, kes nad on, sest nad on lehekülgedel illustreeritud nagu päris inimesed. Nagu pealkiri ütleb, tuleb oodata kevadet, ja ehk ei olegi kõik nii lootusetu. Mulle tohutult meeldis see isegi päikeseline noot, millega raamat, keset talve end kokku võttis. Kaks peategelast hakkasid veelgi enam meeldima ning sa said aru, et olgu see mehe ego, mis ta on, kodu on ikka kodu. Iseasi, kui palju valu ja vaeva oli vaja, et nende järeldusteni jõuda. Eriti hingestatult, lihtsakoeliselt, kuid sügavmõtteliselt anti edasi ühe tegelase üllatuslikku surma, mis üht meestest küll kannustas, küll jättis kummaliselt leigeks.

Võib tunduda, et romaanis toimub pidevalt midagi ja süžee on tihke ning tempo on kiire. Tegelikkus on sellest eeldusest hoopis kaugel. Loos nagu ei toimugi eriti midagi, vaid loed kirjeldusi inimeste igapäeva tegevustest ja vahele mõnedest ebatavalisematest ettevõtmisest. Tekst on värskendavalt voolav, otsekohene ja selge. Tegu on tohutult ladusa lugemisega, kus jutu isegi keerulised teemad on kergesti seeditavaks ja vastuvõetavaks tehtud. Nende emotsionaalne mõju ja väärtus on, aga sama, kui eriti värvikalt või kaunilt sõnu ritta seades toimuvat edasi anda. Kerjuslik elukvaliteet, religioon, petmine, reetmine, surm, lapsepõlve unistused, armastus -- seda kõike on inimlikult ja arusaadavalt kirjeldatud. Läbi tegelaste ja nende vaatevinkli prisma. Leheküljed lausa lendasid ning, teoreetilises mõttes, äärmiselt raskekaalulisest raamatust sai kerge ja hõlpsasti endasse imbuv teos, mis võlus oma aususe ja naturaalsusega. Ma hindasin seda kõrgelt, et autor ei püüdnud nt vaesust teha vastumeelseks, seda inetult, tundeliselt ja lugejalt reaktsiooni otsivalt kujutada. Ta illustreeris asju nagu nad on, ilma vajaduseta dramatiseerida. Ma tõesti olen üllatunud kui väga mulle antud raamat meeldis. 


--------------------------------

Pealkiri: Kaks nädalat septembris
Autor: R. C. Sherriff
Kirjastus: Postimehe Kirjastus
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Tegu on hämmastava teosega, kus 360 lehekülje jooksul üks viieliikmeline Inglise, pigem madalama keskklassi, pere maailmasõdade vahelisel perioodil sõidab puhkusele ja on puhkusel. Ainuüksi reisile eelneva õhtu ja sõidu jaoks kulub oma 120 lehte. Ja kojusõitu üldse ei jõuta kajastada. Kogu loo jooksul ei juhtu tegelikult mitte midagi. Mitte grammigi erilist või huvitavat. Puudub klassikaline süžee, sest raamat ongi pere eelmäng puhkusele ja siis rannas chillimine. Seda traditsionaalses mõttes olematut romaani sisu leidus peaaegu 400 lehekülje jagu. Kuulus Jaapani kirjanik Kazuo Ishiguro on nimetanud teost kauniks igapäeva elu võlude suurepäraseks tujutõstvaks ajaviiteks. Autorit ennast inspireeris seda lugu paberile panema füüsiliselt ja vaimselt kurnav aeg kaevikutes I Maailmasõja ajal, kus sellist tavapära turvalist ja üksluiset elu meeleheitlikult tagasi igatseti. Rutiinset lihtsat elu hinnatakse tihti alles siis, kui reaalsus on kaoses. Raamatul on oma eesmärk, eripära ning sarm, kuid kindlasti on seda lugedes vaja tajuda enda meeleolu, sest igasse tujusse ta ei passinud. Nt võis ta mõjuda teatud kontekstis venivalt, igavalt ning sisutühjalt või, vastupidi, rahustavalt, teraapiliselt ning päikesepaisteliselt. Tegu ei ole teosega, mis on kõigi tassike teed, kuid millel on oma spetsiifiline funktsioon ja lugejaprofiil -- erineval hetkel elus võib keegi üks moment kuuluda sinna sihtgruppi ja siis äkki enam mitte. 

Raamat käis mulle natuke närvidele esimene üks kolmandikku. Surusin sellest osast end läbi ja püüdsin aru saada, kas ma tõesti lugesin just üle saja lehe seda, kuidas üks tohutult harilik ja värvitu pere valmistub rongijaama minekuks, läheb rongijaama ja sõidab rongidega. Ükski reis ei ole vist mitte kunagi nii aeglane tundunud. Iga väiksemat detaili kirjeldati, kaasa arvatud, seltskonna eri liikmete muresid nagu, et kas ikka naaber on hommikul olemas, et talle teada anda, et too kassile regulaarselt akna lahti teeks ja, et ega pakikandja hiljaks jää. Ja siis see naabritüüp ka veel, kes julgeb samas suunas sõita ja, kujutage ette, vagunis on liiga palju tüütuid inimesi. Ning, jumal hoia, et ilm selge ja vihmavaba püsiks. Olgem ausad, ei olnud just eriti põnev lugemine, kuid harjudes loo tempo ja olemusega, läks ülejäänud kaks kolmandikku juba libedamalt -- pidin enda kohandama raamatu lainesagedusele, et seda mõista ja nautida. Kui liigud päris elus pidevalt kiirusega 110 tundi kilomeetris, siis osutus keeruliseks ennast drastiliselt tagasi tõmmata ning end perekond Stevensite 10 tundi kilomeetris sammuga ühildada. Tänapäeva hektilises maailmas võivad nende pealtnäha mõttetud probleemid kas kainestavalt mõjuda, aidata enda reaalsus perspektiivi panna või ärritada. 

Loo keskmes on isa, ema ja kolm nende last, kellest kaks, poeg ja tütar, on juba täisealised. Nad on aastaid puhanud ühes ja samas kohas mere ääres, samal ajaperioodil, sama pikalt ning täpselt samas pansionaadis. Kui jätta kõrvale puhkuse igapäeva veetlus, kus paigutub raamatu põhifookus, siis pigem oli intrigeerivam tõdeda kõrvalteemat, mis vaikselt pragusid hakkas idüllilisse reaalsusesse murdma. Nimelt, mitte miski ei kesta igavesti. Kaks last juba suured, mõtlesid vanemad, et kui kaua nad ikka soovivad koos teistega suvel aega veeta. Neil varsti muud huvid ja enda pered. Ka majutus oli juba aastaid alla käinud ning külalised liikusid parematele või alternatiivvariantidele. Kaua suudab proua Huggett enda elatusallikat üleval pidada. Pikkides rannas lesimise, promenaadil jalutamise ning supluse kõrvale, lisaks, pereliimete sisemist meelehärmi eri teemadel, nt karjäär, eneseväärtus, ebakindlus, ambitsioonid, jne siis ei olnud teos üldsegi mitte nii muretu ja üdini elujaatav. Sellised melanhoolsed ja inimnõrkusi ning igatsusi illustreerivad jooned mõjusid muidu päikeselises teoses kuidagi eriti nukralt. Teisalt, võimaldasid need pilguheited pere mõttemaailmasse loole autentse kihi. Jah, kuigi rõhk on kõigil meeldivatel aspektidel, mis kaasnevad rannapuhkusega, leidub piisavalt detaile, mis maa peale tagasi toovad ja annavad mõista, et isegi igapäeva rutiinist välja astudes, ei saa pausile panna oma mõttetööd -- oled sama inimene, lihtsalt teises keskkonnas, kus on palju tähelepanu kõrvale juhtivaid tegevusi.

Lõpetades raamatu, olin sellega juba sõbraks saanud ning suutsin hinnata selle omadust olla kui pehme pidur, mis sundis mind enda kiirust maha võtma igal võimalikul viisil. Aeg möödus loiumalt ning suutsin enda peas vaigistada hääle, mis tahtis pidevalt hõisata, et noh, kas nüüd juhtub ka midagi?, liigute kiiremini ka või?, tehke midagi asjalikku!!! Tuleb lihtsalt lasta end loo rahulikul ja tasakaalukal tempol kaasa haarata ning selle õhulisel meretuulel kanda. Tegemist ei ole, aga hõlpsa ülesandega, sest komplitseeritud on ennast tavarežiimist niimoodi ära lõigata. Tekst on teosel lihtsakoeline, selge, ladus ja peegeldab raamatu sisu. Vaatamata süžee flegmaatilisele kiirusele, mööduvad lehed käes kärmelt. Tegelased, nende hingehädad, iseloomud ja olemused on tegelikult täitsa tavalised ja universaalsed ning kindlasti tunnevad lugejad neis ära ennast või siis mingeid perioode elust või valdkondi, millega ollakse hädas või mis tunduvad tuttavad. Kohati reflekteerib teos tagasi lugeja reaalsust ja on tunne, et loed midagi, mis päriselt on juhtunud paljudega, võib-olla samalaadselt ka endaga, kuigi ajaperiood on minevikust. Põhimõtteliselt, tegu on paeluva raamatuga, mis nõuab harjumist, mis on eriline, kuid samas ei kajasta mitte midagi ennenägematut või ainulaadset -- sisaldades siiski sarmi ja veidralt lõõgastavat võlukomponenti.