Teisipäev, 29. detsember 2015

Teater: "Harakale haigus..."

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Harakale haigus...

Teater: Linnateater
Kestus: 2h 45 min
Lavastaja: Paavo Piik ja Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater)
Osades: Robert Annus (Eesti Draamateater), Henrik Kalmet, Piret Krumm (Eesti Draamateater), Ursula Ratasepp, Britta Soll (Eesti Draamateater) või Mari-Liis Lill (Eesti Draamateater), Veiko Tubin
Esietendus: 15.03.2014
Millal nähtud: 16.10.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Jätkuna või pigem paralleelloona Draamateatri "Varesele valu..." tükile, jõudsin lõpuks külastada ka teist depressiooni lahkavat formaadilt äärmiselt omapärast ja sisult igati mõtlema panevat ning tänuväärt ettevõtmist. Üldine kondikava on sarnane oma sõsarale: publiku ees rulluvad lahti seitse erinevat päriselul põhinevat haiguslugu, ettekantuna vaevuse all kannatajaid kehastavate näitlejate poolt, ning nende vahele paigutuvad seisundi olemust nutikalt ja originaalselt illustreerivad vahepalad. Kaks osa vahetavad omavahel ettekande jooksul näitlejaid, tegevus viiakse ka kahe teatri vahele Vanalinna ning lõpuks koonduvad mõlemad eraldiseisvad tükid kaamera ja ekraani abil kokku üheks, aplausi ja kardinate langemise saatel.

Näidendi pluss poolena pean kindlasti toonitama, et tegu on hariva, empaatiavõimet kasvatava ning silmi avava ettevõtmisega. Nähtu ei ole võimeline kedagi ükskõikseks jätma, sest keskne teema on lähedalt või kaugelt kokkupuutunud kõigi meiega, isegi kui me ei ole sellele alati osanud õiget nime panna: depressioon. Lood on emotsionaalsed, ilma sunnitud ilustamiseta, õpetlikud ning vähemal või rohkemal määral lootustandvad. Mulle imponeerivad väga ka delikaatselt ja maitsekalt intiimsed lähenemised igale isikule ning nende elu tõusude ja mõõnade esitus. Vaatamata aga päikesetõusudele pärast pikki öid, on tüki üldine domineeriv toon siiski suhteliselt trööstitu ja muserdavalt tõsine. Inimeste kurblikud ja valulikkust pungil elulood, koos tihtipeale varjuliste lapsepõlvedega -- kuhu tihtipeale languse seeme sai istutatud --, traagiliste sündmuste ning vähese soojusega, on kohati nii karjuvalt ebaõiglased ja uskumatud, et neid on emotsionaalselt raske ja ebamugav kuulata. Haiguse möödumisel, pärast enda püsti ajamist, tuleb silmitsi seista ka julma reaalsusega, sest tihtipeale ei vabane sellest tõvest kunagi täielikult. Depressioon võib taas külaskäigu teha, õrnemalt, lühiajaliselt ning vähem laastavamalt, kuid tüsistused on varmad tekkima. Samas aga on nähtu niivõrd kompleksideta avameelne ja aus, lootes muuseas, et inimesed õpivad ning teadvustavad selle tänapäeva epideemia põhjusi, olemust ja tagajärgi. Üliläila lõpp oli minu jaoks veidi liig, kuid toimis siiski tervendava salvina pärast pea kolme tundi nukrameelsust.

Mulle avaldas siiralt muljet Draamateatri versiooni asjakohane ning vastavat meeleolu soodustav lavakujundus ja muud nüansid ning ma ei pidanud pettuma ka antud tüki valikutes. Fokuseerides taas lapsepõlvest tuntud detailidele ning mälestustele, on antud etenduse toimumiskohaks laval asetsev kahekorruseline nukumaja, kus ülakorrusele on paigutatud kaks tuba ning alla üks. Toad on möbleeritud ning laest põrandani disainitud, otsekui väljavõetuna kellegi päris kodust. Kuigi ka teisel korrusel toimus eri lugude esitusi, koondus põhirõhk ikkagi alumisse lastetuppa täis karvaseid loomi, muid mänguasju ning lapselikku disaini. Lava kohale valgele riidele oli projekteeritud ka etenduse ajal tänavatel filmitu, kummardused tüki lõpus Draamateatrist ja vaheklipid filmist "Kevade." Viimases sai palju tähelepanu just Arno, keda, pannes tema ütlused ja käitumise näidendi konteksti, tundus, et vaevas ka kerge depressioon. Selle idee õhku viskamine, uuest tähelepanuta vaatevinklist lähtudes, oli intrigeeriv lisa ning selle õigsus küllaltki tõenäoline.

Teistest elulugude vahelistest lühipaladest on väärt esile tõstmist iga viimne kui üks, sest need oli suhteliselt geniaalselt kokkupandud ning kärmed ja konkreetsed, nagu haamer naelapihta täpsed, illustreerimaks käsitletavat teemat, ilma igasugu ilustamiseta, just nii nagu tegelikult on. Eriti meeldejääv on telemängu formaadis Soome mõistatus, kus tuleb leida õige lahendus probleemile, kuidas toimivana hoida pere, kus üks või mõlemad vanematest töötavad üle mere naaberriigis. Tohutult päevakajaline küsimus ja sügav valupunkt hetkel Eesti ühiskonnas.

Seitsmeks ettekantavaks palaks on valitud seinast seina erisuguste isikute elulugusid. Kuna depressioon ohustab kõiki, olenemata soost, vanusest, finantsseisust, peremudelist jne, siis peegeldab ka valik haiguse laiahaardelist ulatust. Rambivalguse alla toodi muuseas edukas ja igati tavaline emotsionaalsete traumadeta tüdruk, kelle tõmbas august välja lapse sünd ning tervislik eluviis, emaga keerulistes suhetes enesehävijata perioodil põhjas ära käinud homoseksuaal ning kunstihinge ja eluviisiga peres üles kasvanud sama joont järgiv noormees, kes ka mingi hetk hullumajja jõudis. Kõige enam aga millegipärast mõjus mulle noore poisi lugu, kes oli igati tubli ja korralik koolis ning muudes tegemistes, kuid kes elas üksinda, kuna ema töötas Soomes, ning see süvendas aegamööda masendust, soodustades omakorda tegevusetust ning lihtsalt voodis päevast päeva lamamist. Emale oli aga raske mure tunnistada. Võibolla puudutas see lugu mind enam sellepärast, et poiss oli kuidagi nii noor, heatahtlik, püüdlik ja sümpaatne, et siiralt kahju oli kuulda tema üksikust ja hallist elust, mitte et teiste esitajate paljastused ei oleks palju hullemad olnud. Panin tähele, et pea kõigil lugudel oli depressiooni alguspunktiks ja selle kujunemise suurimaks faktoriks lapsepõlv, vanemad ning eriti ema. Rasked suhted viimasega olid enamustel, kas siis ema ei armastanud ega tahtnud last, oli hüsteerik, liialt range või ise liialt õnnetu ja katkine, et positsioonid lausa vahetusid, emast sai ülalpeetav ning lapsest vanemlik hoolitseja. Võtmesõnaks on kindlasti ka alkohol, kas põhjuse, edasi ärgitajana või sümptomina. Näitlejatest märgiksin ära Rober Annuse, kes taaskord võlus allikaveelikult siiraste ja tundlike etteastetega ning Veiko Tubina meeldiva koolipoisina. Üldiselt on kõik aga ära teeninud kiituse sügavate ning puhtsüdamlike etteastete eest.

Olles nüüd näinud mõlemat tahku, kumb tükk aga on siis parem, kas "Varesele valu..." või "Harakale haigus..."? Mõlemal on omad erisused ja meeldejäävad aspektid ning sarnasused on ilmselged, kuid üldiselt on keeruline neid võrrelda, kui kahte eraldiseisvat etendust, sest tegu on ju siiski ühe tervikuga. Vaatajana aga ei kaota midagi, kui näha vaid ühte, kuid võita on tunduvalt enam kui külastada mõlemat.



Pühapäev, 27. detsember 2015

Kino: "Snoopy ja Charlie Brown: Tobukeste film," "Spioonide sild" ja "Saladus nende silmades"

Tervitus!

Siin lühikokkuvõtted kolmest hetkel kinos olevast filmist!

Pealkiri: Spioonide sild
Originaalpealkiri: Bridge of Spies
Režišöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Tom Hanks, Mark Rylance, Amy Ryan, Austin Stowell, Sebastian Koch
Kestus: 2h 21 min
Žanr: Draama, thriller
Kinodes alates: 27.11.2015
Nähtud: 05.12.2015
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vana hea Tom Hanks, sama muhe, siiras ja heatahtlik ning õilis onulik õigluse eest võitleja nagu paljud tema karjääri teisel poolel kehastatud tegelased oma baastasandil ("Reamees Ryani päästmine," "DaVinci kood," "Roheline miil" jne). Ja midagi pole parata, vaatamata pidevalt sarnase kulunud raja valimisele, mulle avaldab tema etteaste taoline suund alati positiivset mõju ning äärmiselt keeruline on Tom Hanksi karakteritele mitte kaasa elada ning sümpaatiat tunda. Osalt ka sellepärast, et näitleja ise on niivõrd meeldiva auraga isik. Kokkuvõttes: sama vana luitunud kuub, kuid keegi ei saa väita, et ta ei suuda seda iga kord stiilselt, väärikalt ja vaimustavalt välja kanda.

James -- kõige ausam õige kellel kunagi on õigus olnud (mis mind veidike ka häiris) -- Donovan satub ussipessa, kui on nõus Külma sõja ajal esindama vahelejäänud Vene spiooni. Viimane on aga hiilgav partner Tomile: vaoshoitud, elutarkust täis ning kuiva huumoriga (tahtlikult või tahtmatult?) onulik vanamees, paljuski nagu peategelane ise -- kõike muud, kui eeldaks väidetavast moraalitust spioonist. Mark Rylance'i etteaste oli suurepärane, tagasihoidlik ning sõnaaher, kuid igati pilkupüüdev. Tema põhifraasiks kujunev ("Kas sa ei olegi mures?) "Kas see aitaks?" sai iga kord asjakohaselt ja vaimukalt öeldud -- viimast vaatamata olukorra tõsidusele. Ootamatult südamlik oli ka kahe mehe vahel arenev siiras austus, mida võib vast nimetada ka sõpruseks.

Kuid olukord eskaleerub ning peatselt on plahvatusohtliku konflikti mängumaaks Ida-Berliin, kus panused suurenevad, abiväge napib ning James peab vaid omaenda nutikuse, järjekindluse ning õnne peale panuseid panema, et ühes tükis enda ja oma missiooni eesmärgiga segadusest välja saada. Tagasilööke, dramaatikat, ebaausust, ebaõiglust ning julmi spioonimänge, nagu üksteisega tihedalt seotud ämblikuvõrke, jätkub hulganisti. Ka realistlikult karme pilguheite olukorrale värskelt müüri taha jäänud osale Berliinist on trööstitu jälgida. Samas aga ei tasu arvata, et film on ülitõsine Külma sõja varbaotsteni pingeline ängistav vaatemäng, oh ei, James on ise tohutult positiivsust kiirgav tegelane, kes ei usu võimatusse ning tema huumorimeel ning sõnaosavus on vaimustav. Filmi tekst ja dialoogid väärivad kiitust. Pinge ja ärevus on aga kuni lõpu stseenideni kõrgustesse kruvitud ning kuni viimaste minutiteti ei olnud selge, et kas James'i ponnistused kandsid vilja ning ta lahkub jackpotiga, vaatamata kõikidele kaigastele kodarates, ootamatutele teguritele, vaid õnnel põhinevatele faktoritele ja vastutegutsevatele jõududele. Aga noh, tegu on ju ikkagi Tom Hanksiga, mõtlesin ma, ja kuidas oleks see reaalselt võimalik, et tema võimatuna näivat ei saavuta? See ju peaaegu loodusseadus, et saavutab või kuidas...?

Lemmik tsitaat: "Ma kaotan, kuid vähemalt kõik vihkavad mind!"




-------------------------------------------------

Pealkiri: Snoopy ja Charlie Brown: Tobukeste film

Originaalpealkiri: The Peanuts Movie
Režišöör: Steve Martino
Kestus: 1h 34 min
Žanr: Animafilm, komöödia, kogupere
Kinodes alates: 25.12.2015
Nähtud: 25.12.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Antud, iseenesest laheda, animafilmi suurimaks komistuskiviks on tõsiasi, et kuigi kodumaal ülipopulaarne ja edukas, on lähtematerjal suhteliselt vähetuntud ning - hinnatud Eestis. Alates 50ndatest USA ajalehtedes avaldatud lühikoomiksi sarjast teab kohalik publik vast kutsu Snoopyt, kuid sellega üldiselt teadmised lõppevad. Ka mina ei ole Tobukestega (originaalis: Peanuts) sina-peal, kuid ulakas, nutikas ja ustav sõber pontu Snoopy on piisav, et mind kinno meelitada.

Visuaalselt on film niivõrd truu originaalile kui tänapäeva animatehnikaga võimalik. Sellest tulenevalt on nähtu ka omapäraselt teistsugune, kuid julge ja laialdane erksate värvide kasutamine ning nähtu lihtsus on kahtlemata plusspunktid filmi kasuks. Kohati, näiteks, kui tegelased mõtetes kujutuspilte loovad, on publiku ees ka puhtalt pliiatsiga loodud kaadrid. 3D efekt ei andnud just märgatavalt juurde, kuid tuletas ennast piisavalt meelde, et ennast ära tasuda. Eriti tuntav oli see stseenides, kus Snoopy oma kuudiga ehk lennukiga taevas ringi kimas.

Lugu ise on äärmiselt lihtsakoeline, Charlie Brown on suur kobakäpp, kellel ei õnnestu pea midagi ning tänu pidevatele äpardumistele, näiteks tuulelohe lennutamisel, on tal vastav kuulsus naabruskonna laste hulgas. Kui aga linna kolib uus kaunis punapäine tüdruk, on Charlie võlutud ning võtab eesmärgiks tüdruku süda võita. Iseenesest on see siht pealiskaudne, suhteliselt paljukasutatud ning ebaoriginaalne, kuid sõnum kogu ettevõtmise ja tulemuse tagajärjel on õpetlik, sest läbi püüdluste meeldida tüdrukule, avastab Charlie ja ka tema kaaslased, et poiss on enamat kui üks õnnetusehunnik. Eriti humoorikas oli kui ta meeldimise saavutamise võitluses võttis ette lugeda läbi Tolstoi "Sõda ja rahu." Seega, film midagi märkimisväärselt uut lastefilmide süžeemaailma ei pakkunud, kuid vaatamata värskuse puudumisele on tegu siiski imetlusväärse ja sümpaatse peategelase ning südamliku looga.

Minu jaoks oli aga staar Snoopy, kes oli just nii armas, üleannetu, aktiivne ja truu sõber Charliele kui ma oleksin eeldanud. Oma kalli sõbra, Charlie, abistamise ja toetamise kõrvalt, mida ta tegi järjekindlalt, parimate kavatsustega ja veidi ulakalt, jätkus tal ka aega filmis päris omaenda eraldi loos peategelasena osalemaks. Nimelt kirjutas ta usinalt, prügikastist leitud trükimasinal, seiklust endast osava piloodina, kes armub võluvasse naiskutsupilooti, keda on vaja päästa kurja Punase Paruni käest. Tegu oli lõbusate ja tegevusrohkete vahepaladena Charlie suhte ja äparduste draamasse. Snoopy oli tegija mitmel rindel! Ta muide ka ei rääkinud, vaid tegi selliseid nunnusid niutsumise, pobisemise ja urisemise sarnaseid häälitsusi, mis loomulikult lisasid pontule armust juurde kümnekordselt.

Lemmik tsitaat: "Marcie luges ette hunnik raamatuid, nagu "Huckleberry midagi" ja "Kuristik tuksis.""




-------------------------------------------------

Pealkiri: Saladus nende silmades
Originaalpealkiri: Secret in Their Eyes
Režišöör: Billy Ray
Näitlejad:  Julia Roberts, Nicole Kidman, Chiwetel Ejiofor
Kestus: 1h 51 min
Žanr: Draama, krimi, thriller
Kinodes alates: 04.12.2015
Nähtud: 08.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Kui kolm niivõrd märkimisväärset näitlejat ühes filmis kokku saavad, võib oodata tähelepanuväärset filmi -- nii vähemalt ma eeldasin. Millegipärast aga jäi lõpp-produkt magedaks ning tundus otsekui, et kolm tegijat enamasti rahasüsti pärast otsustasid osa võtta, kuigi vast silmapaistvalt suur see mammona tulv ka ei olnud. Suurima ponnistuse pakkus kolmikust seekord Julia Roberts, sest tema tragöödiast emotsionaalselt maani räsitud Jess oli äärmiselt veenev, kuid oli ilmselge, et ka tema oli vahelduva eduga karakteri täisväärtuslikul kehastamisel laisk. Kõige suurem raiskamine oli aga sunnitud romantiline keemia Nicole Kidmani ja Chiwetel Ejiofori tegelaskujude vahel, mis oli isegi veidi ebamugav. Nende kahe üldine etteaste jäi ka kohati kesiseks, kuigi Nicole üllatas efektse ja lõikavalt mõnitava monoloogiga mõrvari suunal.

Filmi idee oli iseenesest huviäratav: mõrvamüsteerium, kus tegija on teada, kuid kurjami üle õigusemõistmine osutub keeruliseks eri ebaausatel ja ootamatutel põhjustel. Selle asemel, et jälgida tüüpilise krimiloo süžeed, pannes kokku vihjed ja kuulates üles kahtlusaluseid, näitab antud psühholoogiline thriller hoopis kuidas juurdlusesse segatud isikud vaimselt ja omavaheliselt lahtirulluva segapuntraga toime tulevad, kui ohver on keegi neile lähedane isik. Sisu ei keskendu niiväga mõrvale, kui inimestevahelistele suhetele, ning mis omadusi ja käitumist ekstreemsed situatsioonid isikutes esile toovad, nii vooruseid kui tumedamaid külgi, näiteks kättemaksuiha.

Minu jaoks ei tõmmatud lugu käima kuni viimaste stseenideni välja, kuniks tuli ära puänt, mida eeldasin, et mingi hetk peidust välja tiritakse, lähtudes filmi õhkkonnast ja suunast. See oli muidugi ootamatult intrigeeriv pööre, kuid veel üllatuslikumalt lõi mind kui kott kive pähe, teine puänt, mida küll enam oodata ei söendanud ning mis filmile hulganisti plusspunkte loovutas oma originaalsuse ja tohutult inetult õiglase punktipaneku poolest.



Teisipäev, 22. detsember 2015

Kino: "Lugude lugu"

Tervitus!

Taaskord kinost!

Pealkiri: Lugude lugu

Originaalpealkiri: Il racconto dei racconti
Režišöör: Matteo Garrone
Näitlejad: Salma Hayek, Vincent Cassel, John C. Reilly, Toby Jones
Kestus: 2h 05 min
Žanr: Fantaasia
Kinodes alates: 18.12.2015
Nähtud: 18.12.2015
Minu hinnang: 3.5/5

superkinod.ee
Mis juhtub kui panna kokku näiteks “Troonide mäng” ja muinasjutud? Sellest kooslusest sünnib loomulikult “Lugude lugu” – üks brutaalselt ausaid ning realistlikumalt julmi muinasjutte, mida kohanud olen. Lastele on film kategooriliselt keelatud ning isegi minu särasilmset pilku tuhmistas nähtu märgatavalt. Kahjuks puudus linateosel aga omamoodi võluv ning lapselikult süütu aspekt, millesarnast võib leida näiteks teises täiskasvanute muinasloos, “Paani labürint,” ning lõpptulemus oli otsekui rusikalöök kõhtu, piinarikas, kuid unustamatu. Selline lähenemine oli aga igati tervitatav, värskendav ning uudne kogemus.

Film on jagatud kolme eri loo vahel, mis üksteisega kergelt põimutud. Tegevus toimub ühes maailmas, kuid eri kuningriikides ning tegelased teevad põgusaid külalisetteasteid üksteise lugudes. Kolm eri süžeed kulgevad kui punupats, korda-mööda jõuab vaatajani osi ühest, teisest kui kolmandast loost, mis aga kahjuks teeb lugude esitamise veidi katkendilikuks. Kõhe, inetu ja ebaõiglane toon, koos inimiseloomu koledamate joontega esindatud, nagu ükskõiksus, ahnus, iharus, kadedus ja kinnisidee võimuses olek, seob jäigalt ja järelandmatult aga kõiki kolme muinasjuttu. Headusel, õiglusel ja puhtal armastusel siin filmis viimaste ülekaalukaks võiduks rammu ei jätkunud.

pilt superkinod.ee koduelehelt
Esimene osa filmist keskendub kaunile kuningannale, kes oma vääramatu eesmärgi nimel, saada laps, on nõus ohverdama kõiki ja kõike. Kui pärast õudseid ja vastikuid tingimusi ta lõpuks maagia abil siiski poja sünnitab, on naine viimaks oma palava südamesoovi täitnud. Tema pojale aga sünnib teiselt emalt  otsekui kaksik ning poistest saavad lahutamatud kaaslased. Loomulikult ei meeldi see aga kuningannale, et printsil niivõrd lähedane suhe teenijaga on.

Tähelepanek: Märksõnaks siin on rängad eneseohverdused armastatud inimeste nimel. Antud lugu imponeeris mulle enim, kuid draakonist oli tohutult kahju.

Teine lugu räägib iharast ja naistelembelisest kuningast, kes kuuleb üks päev lossimüüri äärsest hurtsikust imekaunist laulu ning võtab eesmärgiks naisega voodirõõme maitsta, eeldades, et tegu on kaunitariga. Viimane on aga hoopis vana inetu ätt, kes oma õega kavandavad plaan, kuidas kuninga soov ikkagi täita. Kui plaan saatuslikult kihva keerab, päästab õe maagia, mis muundab ta ootamatult kauniks nooreks naiseks, kelle sama kuningas aga nüüd agaralt ära kosib. Mis saab aga teisest õest ning kas nooruslik ihu ja ilu on igavene?

Tähelepanek: Igivana püüdlus nooruse ja ilu poole on karm, inetu ja traagiline.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kolmandas osas on keskpunktis kuningas, kes hakkab lemmikloomana salaja pidama kirpu, keda ta usinalt kasvatab ja kellesse kiindub. Tema abiellumiseas idealistlik tütar aga unistab lossimüüride vahelt pääseda ning armastust kogeda. Seda muidugi ka isa võimaldab, kuid tingimusel, et neiu kaasaks saab mees, kes arvab ära, mis olevuse nahaga on katsel tegemist. Õige vastuse laob lagedale aga sookoll ning tütart ootab ees tulevik täis õudust sookolli kaasana.

Tähelepanek: Shreki ümberjutustus asetatuna realistlikusse maailma – see oli katastroof.

pilt superkinod.ee koduelehelt
Visuaalselt oli film tagasihoidlik, ilma silmapaistvate eriefektideta -- kui neid üldse oli -- kuid tänu sellele oli nähtav tohutult naturaalne ja tõetruult loomulik ning kaunis. Selgelt oli aru saada, et näiteks kirp ja draakon olid suuresti masinad, mitte arvutiga loodud. Lossid, metsad, maastik, ehitised, paigad, jne olid kõik ilmselgelt päris paigad ilma suuremahuliste lisadeta ning just see lihtsuses peituv võlu tegi vaatamise äärmiselt meeldivaks.

Filmi häirivamaks puuduseks pean aga liialt järsku ja poolikut lõppu. Mulle tundus, et lood ei ole veel otsakorral ning need lähevad edasi, kuid siis äkitselt otsekui lõigati lõpp enne kulminatsiooni ära ning vähemalt kaks osa filmist jäid ilma rahuldava niitide kokkutõmbamiste õhku rippuma või siis toimus kulminatsioon järelmärkusena ning ikkagi ilma täieliku selguseta, et mis nüüd siis sai või saab. Üks lugu sai pärast äärmiselt traumeerivat kulgemist enam-vähem aktsepteeritava otsa, kuid teised vajaksid kindlasti veel aega, et konkreetsemalt punkti panna.


Esmaspäev, 21. detsember 2015

Kino: "Star Wars: Jõud tärkab"

Tervitus!

Ülevaade ülemaailma aasta oodatumast filmist!


Pealkiri: Star Wars: Jõud tärkab
Originaalpealkiri: Star Wars Episode VII: The Force Awakens
Režišöör: J.J. Abrams
Näitlejad: Daisy Ridley, John Boyega, Harrison Ford, Adam Driver, Oscar Isaac
Kestus: 2h 16 min
Žanr: Ulme, seiklus, fantaasia
Kinodes alates: 18.12.2015
Nähtud: 18.12.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Hoiatus! Spoilerid!

No nii, ja lõpuks jõudis kinno järgmine peatükk kosmilises kosmose saagas, mis nii fännid ja vihkajad mõlemad, kas siis õndsusest või ärritusest kiljuma paneb. Arvestades seda, kuidas eellugusid (1999-2005) kirutakse ja häbiplekkideks nimetatakse, siis ootused olid suured, et lõpuks suudab see legendaarne filmideseeria ennast mudast välja vinnata ning taas kvaliteetset ulmemeelelahutust pakkuda. Kino oli igatahes äärteni pungil ootajaid ning panin tähele, et enamused neist olid noorem generatsioon, arvatavasti üliõpilased, kes esimese filmide kolmiku ajal vast isegi sündinud veel ei olnud. Millest tuletan, et tegu on vanust ja aastakümneid kaarega ületava ajatu looga, mis vaatamata sünniaastale 1977, suudab lojaalseid fänne leida ja kaasa tõmmata ka tänapäeval. Või siis on marketing, ajupesu, sotsiaalne surve või mis iganes muu, äärmiselt efektiivne. Oma rolli, publiku valikul, loomulikult, mängis ka hommikune aeg reedel. Kinoks valisin seekord Kosmos IMAXi, et ikka meeliülendavamat kogemust saada, mis osutus igati õigeks otsuseks. Natuke tekkis ka nostalgilisi emotsioone, kuna nii rohkelt rahvast kui murdu pole Kosmose näinud alates sellest kui see veel ainuke suur kino Tallinnas oli. Star Wars brings the boys to the yard -- mott (mida oligi tarvis tõestada)!


pilt superkinod.ee kodulehelt
Kõigepealt käin üle miinused, sest nii palavalt kui kirglikud seeria austajad ka ei tahaks, ei olnud antud lisa saagale ilma möödapanekuteta. Enim häiris mind tõsiasi, et süžee oli liialt sarnane kõige esimesele filmile "Uus lootus" (1977). Mitte ainult mõni detail siit ja sealt, vaid kohati pea üks ühele, näiteks vaheta ära nimed (nt Luke = Rey), asukohad (nt Jakku = Tatooine) ja kulminatsioon (rünnak ja surm) ning ongi kondikavalt suhteliselt sama lugu. Teisalt aga on sel ka oma positiivne külg, sest taas sai nautida seda klassikalist seiklusrohket lihtsust, kohati klišeelikku kangelaste hea-kurja lugu, ilma liigse poliitilise ja sunnitud dramatiseerimise jauramiseta (mille all kannatasid eellood), mis esimese osa niivõrd võluvaks ja lõbusaks tegi.

Teiseks puuduseks pean filmi kubisemist kokkusattumustest. Galaktika on ju gigantne, kuid millegipärast satuvad kõik võtmetegijad just samadesse, muidu ebatõenäolistesse paikadesse, näiteks kõrbeplaneet Jakku. Kuidagi ebarahuldav oli ka seletud kuidas Han leidis Ray, Finni ja nende laeva. Samuti olid paar detaili liialt lihtsustatud või toetusid liialt õnnele, näiteks viimane võitlus -- mõned vastupanuvõitlejate lennukid meeletu vaenlase vastu ning Finni ja Poe lupsti põgenemine filmi alguses. Mind häiris veidike ka tõsiasi, et esimese triloogia võitlus Darth Vaderi ja Impeeriumi vastu oli põhimõtteliselt vastu maad ja haneselga vesi, sest nende asemel tõusis kärmelt uus diktaatorlik kurjuse kants: Esimene Ordu, ja alates viimasest Luke, Leia ja Han'i ponnistusest lükata tagasi tumeduse jõud ei ole mitte kui midagi muutnud.


pilt superkinod.ee koduelehelt
Viimaste vingumistena tooksin välja loo uue kurjami Kylo Reni (Adam Driver), kes oli kurjakuulutav, imposantne, võimas ja igati vääriline järglane Darth Vaderile -- kuni selle hetkeni kui ta oma maski peast võttis ja ma sattusin veidi segadusse, et ega ma kogemata mõne emo teismeliste draamale otsa ei ole komistanud. Jah, ma saan aru, et ta oli valguse ja tumeduse poole vahelises intensiivses sisevõitluses, ja see kaheks tõmbumise piin peegeldus tema näos, kõnes ja kehakeeles hiilgavalt, kuid visuaalselt nägi ta äärmiselt kentsakas välja. Ning lõpetuseks, mulle jäi siiski veidi arusaamatuks kuidas Finn (John Boyega), kes koolitatud ajupestud küsimusteta käsutäitjaks, oli oma kõne, iseloomu ja käitumise poolest nii... mitte ajupestud küsimusteta käsutäitja?


pilt superkinod.ee koduelehelt
Aga nüüd siis täistabamustest. Visuaalselt oli tegu hiilgava filmiga, näiteks ainuüksi stseenid kõrbes, kus taustal massiivsed allakukkunud kosmoselaevad, olid äärmiselt efektsed ja võimsad. Rääkimata siis stseenidest, kus nende laevade ümber ja sees toimub pingeline tagaajamine. Eriefektid olid igati tasemel ning midagi vähemat ma poleks ka oodanud. Hindasin ka seda, et nendega liialt filmi üle ei valatud (nagu eellugudes) vaid hulganisti oli ka realistlikumat looduslikku tausta: kõrbed, lumised metsad, rohealad, mäed jne. Puudusid massiivsed rohelisel taustal arvutiga loodud linnad, eksootilised planeedid, võltsilt ebatavalised keskkonnas -- film jättis loomuliku ja maalähedasema maitse ilma ülevõlli ekstreemusteta ja kujutusvõime lollikslendamiseta. 3D IMAX andis ka, loomulikult, hulganisti filmi nauditavusele juurde ning vana hea surematu Tähesõdade muusika saatel oli kohati kananahka esiletoov selle võimsa vaatemängu jälgimine.

Kui aus olla, siis peale Jar-Jar Binksi on mulle alati kannale surunud C-3PO ja vähemal määral ka R2-D2. Kollase plekktola pidev mulisemine, vahelesegamine ning liialt ekraaniaja röövimine häiris mind kõigis eelnevas kuues filmis. Seega, olen äärmiselt üllatunud, et nende uus asemik BB8 oli ülilahe ja üliarmas pallike ning mul ei tekkinud kordagi tahtmist tema juhtmed lühisesse viia, et rahu saada. Tema lojaalsus oma peremehele Pole, julgus ja muhedus olid igati tervitavad, eriti meeldis mulle robotiversioon pöidla üles näitamisest, pärast lõbusat vestlust Finniga. Üldiselt peab ka mainima, et minu heameeleks oli filmis ootamatult palju huumorit ning eriti üherea kilde, mis mõjusid loomulikult ja õnneks ei ületanud heamaitse piire ning viinud looka huumoritasakaalu totakuse ja vaimukuse vahel (mida panen süüks viimastele Marveli üllitistele). Tänu sellele kaotas lugu kohmaka tõsiduse, mis vaevas eellugusid ning võimaldas voolavama dialoogi ja mõnusama loo kulgemise.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Filmi vaieldamatu staar oli uustulnuk Daisy Ridley Rey'na. Olen siiralt üllatunud kui asjalik, sümpaatne, kangelaslik, teiste ja enda eest seisev, kuid samas usutav ja meeldivalt haavatav tema tegelaskuju oli. Ta oli suuresti ka lähedaseim karakter peategelasele ning selles võtmes kandis ta ootamatult edukalt ta kogu filmi oma õlgadel, jagades seda tähelepanu vahetevahel ka Finni, Reni ja Haniga. Peab ka tunnistama, et Luke oli esimeses filmis kohati üks hiigel vingats ja tujuka teismelise karva, kuid Rey ei langenud kordagi üle ärritava piiri ja oli meeldiv ning hakkaja terve filmi jooksul. Seega, väidan midagi häbematut: Rey pühib oma jalgu, vähemalt esimese filmi, Luke'i peal. Ka Finn, vaatamata kübemele eelpool mainitud ebausutavusele, oli kaasaelamist ja samastumist soodustav, humoorikas vale mees õiges kohas või õige mees ales kohas -- vahet ei ole. Viimase kärme, entusiastlik ning usaldav arenev sõprus Poega (Oscar Isaac) oli üks lahedamaid ja ehedamaid suhteid kogu filmis. Rääkides Poest, siis mõnikord on teretulnud vaheldus kohata enesekindlat ja osavat tegijat, kes ei ole ülbe, ennasttäis või sarkastiline, vaid tundub kui sõbralik, ladna ja kompleksideta vend. Parem oleks, et tema roll kasvaks järgmises osas vähemalt kolm korda suuremaks.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Vanadest tegijatest peaks kindlasti mainima Hani (Harrison Ford) ja Chewiet, kes omasid märkimisväärseid rolle ning keda koos mässamas ja segadust tekitamas näha oli südantsoojendavalt nostalgiline. Mindi on vanade liistude juurde tagasi ning küürakaid parandab vaid haud... Leia (Carrie Fisher) oli aga veidi kentsakas, tuttav, kuid teisalt nii võõras, et mind tema etteaste ei veennud. Kunagisest keemiast Hani ja Leia vahel ei olnud ka kummalisel kombel minu meelest mitte midagi järgi või olid näitlejad koos lihtsalt nii võõrastavad? Ma ei oska täpselt öelda, aga kuulsast lembeloost oli aur küll välja jooksnud.

Filmi lõpp oli õhku rippuma jäämiste tüüpide killast, kuid millegipärast mind see seis ei ärritanud vaid tekitas ärevust ja uudishimu järgmise osa vastu.


Lemmik tsitaat: "Miks kõik sinna Jakkule tahavad niiväga minna?!" ja "Ah, et sul on külm?!" ja "Liigu, pall!"


Lemmik stseen:  Kui valgusmõõk õige inimese kätte lendas.




Kolmapäev, 16. detsember 2015

Kino: "Draakon" ja "Pariisi bravuuritar"

Tervitus!

Taaskord kinorindelt!

Pealkiri: Draakon

Originaalpealkiri: Он – дракон
Režišöör: Indar Džendubajev
Kestus: 1h 43 min
Žanr: Fantaasia, romantika
Kinodes alates: 04.12.2015
Nähtud: 04.12.2015
Minu hinnang: 4/5

superkinod.ee
Ma ei satu just tihti kinno Vene filme vaatama, kuid muinasjutt, ja eriti veel romantiline muinasjutt, on just see võlusõna, mida vajan, et kinno otsekui maagia väel tormata, eriti kuna sellest žanrist filme eksib suurele ekraanile üldiselt üliharva (animafilmid ei loe). Siiani pole ma hiljutistes lisades antud žanri grammigi pettunud (nt "Tuhkatriinu") ning ootan kannatamatult peatselt kinolinale jõudvat "Lugude lugu." Muinasjutud on minu nõrkus, peaasi, et hästi tehtud, vähemalt killukese uudsete lisadega, ning siis ei ole minupoolest mingit vahet millises formaadis ning mis nüanssidega lugu minu ette jõuab. Antud filmi puhul võin aga ka etteruttavalt kinnitada, et vaatamata mu soodumusele olla leebem oma lemmikžanri vastu, on tegu on äärmiselt võluva, visuaalselt hingematva ning klassikalise, kuid omamoodi teistsuguse armsa muinaslooga.

Püüan seekord teha lühikokkuvõtet märksõnade põhjal ja seda ka lühilausetega -- kiirelt ja konkreetselt.

Sisu: Aastaid tagasi hoidis salapärane draakon tervet küla hirmuvalitsuse all ning, et ta ei korraldaks massilist hävitustöö, sai talle ohverdatud noori ja kenasid neide, kelledega koletis teadmata suunas minema lendas. Kui ühe naise kallim aga oma armastatut hüljata ei tahtnud, suutis viimane uskumatul kombel leida draakoni peidetud saar ning monstrum tappa. Aastaid hiljem tähistatakse samas külas noore vürsti tütre Miroslava abielu draakonitapja järeltulijaga. Ootamatult aga sekkub pulmarituaali surnuks peetud draakon nini viib pruudi endaga kaasa. Tüdruk leiab ennast röövimise tagajärjel üksikult müstiliselt saarelt, kus tema kaaslasteks on hirmuäratav draakon ja salapärane noormees.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Lugu: Suhteliselt originaalne, kuid ei puudunud klišeed ja teadatuntud iidvanad süžeeliinid ning -võtted. Kilde igasugu erinevatest muinasjuttudest, kuid ikkagi ei sarnane suuresti millelegi konkreetsele.

Kangelane: Arman. Siledanahaline (huvitav, kas draakoniks muutmine kärsatas karvad -- aga siis miks juuksed olid ikka peas?), kuuspakk kõhuga, Tarzaniliku kubemekattega, hingeni läbitungiva vaevatud kangelase pilguga, tundlik ja piinatud hurmur. Jäi veidi pealiskaudseks, kuid antud kontekstis ajas asja ära.

Kangelanna: Mira (Miroslava). Südikas, kangekaelne, teismelikult tujukas, mis meelel see keelel, järjekindel, süütult täiskasvanulik ja lapselikult täiskasvanu, entusiastlik, võitleja. Tüdruk, kellele on hakkaja ning allaheitmatu iseloomu poolest, äärmiselt lihtne kaasa elada. Alguses veidi tüütu hooletu sõnakuse pärast. Mitte kuku pikali imekaunis, vaid meeldivalt loomulikult ja tütarlapselikult ilus. Need ülipikad juukse oli võrratud ja päris asjalikud, eriti nöörina!

Lembelugu: Anti piisavalt aega, et areneks usutavalt, kuigi alguses pelgasin ning tundus, et mu ees rullub lahti järjekordne instaarmastus (ehk noorteromaanide tüüpiline esimesepilgu hingesuguluse armastus). Tuulejoonte leidmise stseen oli romantiline. Nad olid armsad koos ning eriti tundeküllased olid intensiivsed stseenid lõpupoole, kus arenevad tugevad emotsioonid tekitasid segadust ja frustratsiooni seoses keerulise olukorraga. Kulminatsioonile elasin agaralt kaasa ning see oli tehtud just parajalt pingeliseks: kas tuleb või ei tule?! Viimane oli suurepärane kaasahaarav romantiline stseen! Lõpp oli kergesti ennustatav, kuid siiski südantsoojendav ning rahulolu tekitav.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Efektid: Hollywoodi tipptegijate poolt käsi külge pandud. Usutavad ja igati kõrgtasemel. Draakon nägi välja kui päris draakon. Viimaseks muundumine ei olnud üllatuslikult nõmedalt animafilmilik vaid maitsekalt fantaasialik. Saar oli lausa sõnatuks võttev. Koduloom, mis iganes loom see ka ei olnud, oli kohati veidi imelik ja taustast kentsakalt väljapaistev, kuid siiski edukalt loodud ja, mis kõige tähtsam, ülinunnu!

3D: Pea nähtamatu ja olematu. Mõttetu ajaraisk. Ei pakkunud midagi tuntavat filmikogemusele juurde.

Uskumatult kaunis: Filmi tippsaavutus oli tohutult viimistletud, läbimõeldud, kvaliteetne, detailirohke ja kujutusvõimerikas visuaalne pool. Stseenid pruudi röövimisel/pulmal punaste marjadega valgel taustal ning kogu see rituaal oli võrratu. Värvid olid erksad, säravad ja silmapaistvad. Saar oli küll kõhe ja üksluine, kuid oma kõleduses imeliselt kena ja originaalne idee poolest. Filmi algus varjumänguga oli omapärane viis alustamiseks ning taustaloo esitamiseks. Film lihtsalt nägi oivaline välja!

Puudused?: Kohati lapsik ja ikkagi lastele suunatud. Veidike liialt silutud, puhas, lihtne, ilus ja helge, arvestades sisu ja toimuvat. No nii palju riideid, muid võrratuid materjale ja vajalikku träni küll ei saa ühele konkreetsele kaldale uhtuda, ja veel nii heas korras.




-------------------------------------------

Pealkiri: Pariisi bravuuritar

Originaalpealkiri: Connasse, princesse des coeurs
Režišöör: Eloïse Lang, Noémie Saglio
Kestus: 1h 20 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 11.12.2015
Nähtud: 12.12.2015
Minu hinnang: 1.5/5


pilt superkinod.ee kodulehelt


Üks minu tulevase aasta oodatumaid filme osutus pea katastroofiliseks pettumuseks.

Ma ei naernud kordagi, vist muigasin korra – võis olla ka suumuskli tahtmatu tõmblemine. Ma ei olnud ainuke, saalist kostus naermist vist vaid paaril korral vaid paari isiku poolt. Mõned vaatajatest isegi lahkusid keset filmi.

Idee oli ju paljulubav, kuid teostus oli niivõrd igav, ärritav ning piinlikkust tekitav, ja viimast mitte vaimukas võtmes. Kuidas on võimalik teha midagi totakalt absurdset ja teoorias humoorikat ilma igasugu mahlasuseta, lamedalt ja tüütult? Nähtu oli puine ja kohati väljakannatamatu oma vaimuvaesuses.

Ärritav oli vaadata ennasttäis, egoistlikku ja ülipriviligeeritud eliitlikku mimmut ringi tõmblemas, ülbitsemas ja kõiki otsekui kõntsana kohtlemas. Eeldasin, et leian temas mingitki sümpaatsemat joont, mis ei laseks mul teda niivõrd tõsiselt võtta, võimaldaks tema üle ja temaga koos naerda ning mis isegi paneks talle kaasa tundma/elama, kuid tädi oli niivõrd ebameeldiv, isegi siis kui oli tõelistes madalseisudes. Äärmiselt keeruline on huumoriga suhtuda isikusse, kes kehastab kõike põhjuseid, miks rikkureid ei sallita.

Mind siiralt üllatas aga kui meeldivalt, rahulikult, kannatlikult, heatahtlikult ning üldiselt viisakalt käitusid inimesed, vaatamata chicki solvangutele, üleolekule ning napakustele, tema esiletoodud lollakates situatsioonides. Tavaline taksojuht – kes kogu tema pagasi pidi 5. korruselt alla tassima ja uksi avama, hotellipersonal – kes talle muuseas teed välja valasid ja selle peale jahutamiseks puhusid, sõjaväe värbamispersonal – kes viisakalt tädi soovitused ära kuulas, kuidas paraadi teha glamuursemaks, jurist – kes pidi teda nõustama kuidas rikkaks saada, emalt pärandus näpata ja mitte kunagi enam töötada -- kõik nad olid professionaalsed ja meeldivalt vaoshoitud. Eriti meeldejääv oli kommeteõpetaja, kes oli silmnähtavalt šokis, kuid suutis ennast viisakalt ja väärikalt üleval pidada. Oleksin aga mõnel korral lausa juubeldanud, kui keegi oleks talle nahaalselt koha kätte näidanud. Noh, politseijaoskonda ta paar korda vähemalt viidi.

Peab mainima aga ka paari positiivses võtmes mainimist väärt stseeni: Kõne mimmu poolt filmi lõpus, riietatuna vaid linasse, usklike kogunemisel, sellest kuidas inimesed ei tohiks müüa ennast odavalt ning nõuda vähemat kui nad väärt on -- väga inspireeriv. Mulle meeldis, et tema ja võlts Cressida vahel tundus tekkivat sõprus ja viimane käis tibi tüdrukuteõhtul. Kujuteldavad stseenid, kus chick mõtleb oma elu üle sportlase, aristokraadi, pankuri jne naisena olid päris lõbusad. Veidralt koomiline oli ka vaadata kuidas üks rikkurist päss mimmule külge ajama hakkas, samuti oli osati naljakas kuidas tibi ise ühele polomängijale ligi tikkus, väites, et tal on vaja ka peatselt printsessiks saades armukest.

Filmi lõpp liikus aga häirivalt väljamõeldud fantaasia alale ja seega muutus see esialgsest ausast ja otsekohesest ettevõtmisest äkitselt ebameeldivalt võltsiks. Mimmu eesmärk oli minna Inglismaale ja abielluda prints Harryga ning kuidas see võimatuna näiv saaga küll lõppeb, oli keeruline ennustada, samas aga sellist totakat lõppu ma ei soosinud.

Kihvt oli lõputiitrite ajal näha klippe reaktsioonidest inimestel, kes lollustesse pahaaimamatult kaasati, näiteks mees kelle koer varastati, hotellipersonal, kes rämpsuna kohtlemist pidi taluma, turistid autos jne, pärast tõe selgumist, et nad olid salakaamera poolt filmitud. Mulle tõesti meeldis kui positiivselt meelestatult nad kogu seda jama võtsid, enne tõe väljatulemist ja pärast.

Ma saan aru, et film pilas tänapäeva massilist ja terve mõistuse piire ületavat kuulsuste jumaldamist ning omamoodi tegi ka kummarduse Boratile, kuid minu jaoks jäi tulemus äärmiselt kasinaks ja mannetuks.



Teisipäev, 15. detsember 2015

Teater: "Grönholmi meetod"

Tervitus!

Veidike teatrist!

Pealkiri: Grönholmi meetod

Teater: Draamateater
Kestus: 2h 40 min
Lavastaja: Hendrik Toompere
Osades: Margus Prangel, Jan Uuspõld, Raimo Pass, Harriet Toompere
Esietendus: 30.03.2008
Millal nähtud: 20.11.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt draamateater. ee kodulehelt
Näitekirjaniku Jordi Galcerani paigutan ma puändi kirjanike hulka, sest mitte miski ei ole tema tükkides tegelikult nii kui esialgu paistab ning oodata tasub pauku. Osati eemaldab see teadmine tulevast pöördest aga portsu võlust, sest mul tekib jahiinstinkt ning paaniliselt püüan puäntidele ära teha -- unustan kõige tähtsama: näidendi nautimise. Hinnata on siinkohal aga hulganisti ning tegu on omapärase ja lõbusalt pingelise inimkäitumise psühholoogilise analüüsiga näidendi kuues.

Antud tükk on kohustuslik vaatamine kõigile värbajatele ja personalitöötajatele üldiselt, saamaks muuseas selgemat pilti sellest kuidas kandidaat on valmis käituma, mis piire ületama ja kuidas tulevast tööandjat petta, et käed külge saada ihaldatud ametile. Lisaks sellele leidub nutikaid nippe, mis võtteid kandidaatide peal kasutada, aitamaks lahti lukustada nende tõelise isiksuse, selle kauni, kuid ajutise fassaadi alt. Ma eeldan, et on värbajaid, kes on ka kordades hullemat kogenud, kui laval figureerinud neli tegelast, kuid kõrvalt vaadatuna on alati kergem nähtavat lahti harutada, isikuid analüüsida ning enda kogemustega kontakte luua ja paralleele tõmmata. Olen isegi kokkupuutunud tüüpilisest intervjuu vormist eemalduvate valikuvõtetega nagu rollimängud ja keeruliste ülesannete lahendamine gruppides, kuid ei midagi niivõrd ekstreemset kui antud tükis. Minu jaoks olid aga minu peal kasutatud võtete eesmärgid ning nendele viitavad faktorid suhteliselt läbinähtavad, siin tükis aga oli vesi palju mudasem, mis tegi loo muidugi kaasakiskuvamaks. Siit koorub kaudselt välja ka mu torkavaim murekoht antud etendusega. Tänapäeval, vähemalt Eestis, on seadusega lubatud ja keelatud võtted, küsimused, teemad ja muu üllatavalt rangelt reglementeeritud. Töövestlusel ei tohi uurida kandidaadi suhteseisu, laste olemasolu, religiooni ning igasugu muu eraeluga seotud küsimuste kohta, isegi kaudselt õngitsedes mitte, ning samuti ei ole lubatud tööga mitte seotud teemade järgi pärimine, nagu näiteks praegu aktuaalne, kas pooldad samasooliste abielu jne. See kuidas tükis aga on isikute eraelus surgitud ja see kuidas need faktid häbi tundmata lihtsalt isiku teadmata musta pesuna lauale visatakse, ületab räigelt igasugu korrektse käitumise piirid ning paneb tüki sisu realistlikkuses tugevasti kahtlema. Julgen väita, et nende testide raames toimus kriiskav emotsionaalne ahistamine, isikuandmete salasuse rikkumine ning inimestega mängimine. Kus on tööinspektsioon? Loomulikult saan ma aru, et tegu on ju ikkagi väljamõeldisega, kuid ma oleksin siiralt oodanud värbamisprotsessi, mis oleks mu silmis reaalsuse raamidega rohkem kooskõlas. Lõpp võimaldab olukorda veidike selgust ja põhjendab toimuvat, kuid kahju oli minu silmis juba tehtud. Samas aga näitas kõrvad lontis ahistamisega leppimine kuivõrd hooletult on inimesed valmis ennast prestiiže ja paljumaksva ameti nimel narriks tegema -- tolasid aga lavale jätkus. Veel tragikoomilisemaks tegi nähtu tõsiasi, et mitte ühelgi neist ei olnud just seda uut tööposti ilmtingimata tarvis, tegu oli vaid ambitsiooniga karjääriredelil kõrgemale liikuda.


pilt draamateater. ee kodulehelt
Näitlejamäng ning nelja isiku omavaheline koostöö oli muidugi märkimisväärne. Loodud oli neli igatpidi erinevat, eri tugevuste, puuduste, oskuste, iseloomude ning käitumismustritega karakterit. Nad kõik esindasid konkreetseid inimtüüpe, eri motiivide ja stiimulitega, mis selgelt kooruvad välja ekstreemsetes ja segastes suure kaaluga situatsioonides. Äärmiselt huvitav oli jälgida kuidas enese tegelik mina kiht kihilt paljastub ning pealmise kauni pühademuna koore alt tulevad päevavalgele inetumad, muidu varjatud, alad. Kohati tundsin ennast kui loomaaiakülaline, naerdes, kommenteerides ning põnevusega jälgides kuidas ahvid oma puuris ühe banaani pärast tralli teevad. Ma usun, et sarnaseid emotsioone kogesid ka etenduse testide läbiviijad. Veidi raske oli seedida, et kas tõesti esineb inimesi, kes on karjääri nimel valmis ka lähedase surma külmanärviliselt kõrvale lükkama, et potentsiaalse töö pärast ennast edasi alandada, kuid teades, mis meil siin maailmas igapäevaselt korda saadetakse ei tohiks mind miski enam üllatada. Lähtudes ka mu pööretejahist, kahtlustasin ja ei usaldanud ma ühtegi neljast ning iga nende väide või otsus pani mind umbusaldavalt kulmu kortsutama. Peaaegu jõudsin ma nende saladuste jälile...

pilt draamateater. ee kodulehelt
Näitlejatest suutis oma mehise ja valju hääle ning ülelaipade mentaliteediga, Margus Prangel vaevatult mu pilku järjepidevalt endale tõmmata. Raimo Pass oli tasakaaluka ja leebe, kuid veidi ebakindla tegelasena, üks pealtnäha meeldivamaid kandidaate. Harriet Toompere, tõelise karjäärinaisena, oli veidi klišeelik, kuid need klišeed täitis ta hiilgavalt. Jan Uuspõld, kõige värvikama ja vaimukama tegelasena, tasakaalustas suurepäraselt teisi ülitõsiseid siht silme ees kaaslasi. Viimase härjavõitleja stseen oli võimas, koomiline ja meeldejääv, no tõesti, mis argumente sa härjavõitleja poolt ikka tuua saad, et miks just tema peaks ainukese langevarju saama, kui kõik ülejäänud on igati asjalikumad variandid. Pean aga ka mainima, et antud tegelase n-ö puänt jättis mulle veidi sunnitud mulje ning lõi mind küll otsekui välk selgest taevast.

Lõppkokkuvõttes oli minu silmis tegu üdini ausa (ükskõik kui räpane see tõde ka ei oleks), pingelise ning tähelepanelikult kaasa mõtlema paneva, pigem absurdse komöödiaga, millel jõuline psühholoogiline alatoon -- päris psühholoogia loengus istumise tunnet õnneks ei tekkinud. Ise saab vaataja aga otsustada kui sügavale jäneseurgu on kavas kaevuda, kas jääd pealiskaudseks ja võtad kõike nii nagu esmapilgul sisse söödetakse või lased ennast nähtaval kaasa viia ning sukeldud pea ees inimkäitumise analüüsimaailma ehk saad tasuta personalipsühholoogia kursuse. Tüki lõpp aga vajus minu jaoks esitatud selgituste raames ära, kuna kogu jant muutus liialt absurdseks. Ma ei usu, et mõni tööandja taolist kandidaatide alandamist lubada saab, firma maine on ju mängus! Ma ei näinud, et konfidentsiaalsusleping toimuva suhtes oleks allkirjastatud ehk siis mis takistab mõnel kättemaksuhimulisel ja pettunud kandidaadil firmat kohtusse kaebamast? Teisisõnu, äärmiselt originaalne ja kaasakiskuv sisu, nüansirohked tegelased ja hiilgav näitlemine, kuid minu jaoks ikkagi liialt ebareaalne tänapäeva kontekstis (või olen ma äärmiselt naiivne, osati sellepärast, et olen kokku puutnud vaid reegleid lausa näpuga järgepidavate tööandjatega - ilmselt on selles põhjus ja päriselust ei tea ma tänu sellele mõhkugi).



Neljapäev, 10. detsember 2015

Teater: "Jane Eyre" - National Theater LIVE

Tervitus!

Leidsin aega, et külastada ühte mu lemmik üritustesarja, National Theater LIVE Coca-Cola Plazas.

Pealkiri: Jane Eyre
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 08.12.2015
Minu hinnang: 4.5/5


pilt superkinod.ee kodulehelt

Kuna mu ema on loo hiigelfänn, siis olen kahe või ühe silmaga näinud pea igat "Jane Eyre" versiooni, tihti neid ka oma paarkümmend korda, mis viimaste aastakümnete jooksul kokku on vorbitud. Lisades siia ka tõsiasja, et ülikooli ühes kirjanduse loengus sai pea terve semester seda raamatud lahti mõtestatud ja läbi hekseldatud, siis ei ole kaugeltki tegu mulle värske ja naelutavalt köitva originaalmaterjaliga. On aga selge põhjus, miks klassika on klassika ja pea 170 aastat tagasi ilmunud raamat meelitab aktiivselt uusversioone looma ja tõmbab ligi publikut, kes seda kõike ahnelt sisse on valmis lahmima. Tegu on hiilgava elulooga ühest sirge seljaga, oma aja, positsiooni ning soo piire ületavast oma kindla arvamusega iseseisvast naisest, kes jääb väärikaks ja keeldub sõltumast teistest, ka siis kui tema ümber kõik kokku laguneb ning kui teiste kiusu ning ahistamist on sunnitud kannatama. Jane on eeskuju ja tema elukäik, ning sinna kuuluvad katsumused, on üks tuntumaid radasid inglise kirjanduses.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Selle aegumatu kirjandusklassika käesolev tõlgendus suutis minu hämminguks mitmete teiste versioonide kõrval olla tohutult omanäoline, originaalne, ääretult nutikate ning kujutusvõimel lendu laskvate lahendustega. Tükk tõusis kindlale sambale toetudes esile ülejäänudest. Põhjus aga, miks ma ei saa anda sellele ülima kiituse ära teeninud tükile täistabamust, peitub loo nimikangelases ning suunas ja olemuses, kuidas teda seekord otsustati kehastada. Kuigi, kahtlemata, oli tegu imetlusväärse ja tundeküllase esitusega, oli Madeline Worralli Jane minu jaoks liialt nutune ja õnnetusehunniklik, nagu käiks ta ringi vihmapilv pidevalt pea kohal, silmad läikimas ning iga hetk nutma puhkemas, emotsionaalselt tohutult haavatavana ning seda oli võimalik vaevatult lugeda välja tema näoilmest ja kehakeelest. Mina hindan Jane'i kes on väärikam, vaoshoitum ja isegi veidi külmaverelisem. Kuidas ta käitus, mida ta ütles -- kõiges peegeldus tüüpilist Jane'i --, kuid näitleja olemus pani mind temale enam kaasa tunda kui kaasa elama. Tulemus peaks minu arvates olema vastupidine. Ma ei taha teda haletseda, ma tahan tema südikust, edasi rühkimist ja kõige püstipäi üleelamist imetleda.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Võbelevate huulte ja vesiste silmadega Jane'i kõrval tuleb kindlasti mainida ka tema suurt armastust, Mr Rochesteri (Felix Hayes), kes seekord oli toorem, jõulisem ning metsakasvanum kui teda varem olen kohanud. Ja peab tunnistama, et selline ülimehise häälega metsjeesus oli igatahes meeldejäävam, põnevam ning tervitatavam eristus tavapärasemast Rochesterit. Paari vahel oli ka adekvaatne keemia, seega suhe toimis ning armastuslugu oli usutav.

Kõiki karakterid loos kehastasid vaid kuus erinevat näitleja, mis andis suurepärase võimaluse nende andel särada -- ja helendasid nad erksalt iga viimne kui üks. Eriti märkimisväärne ja nauditav tõsiasi, ning ideaalne illustreeriv mõõdupuu näitlemistalendile, oli tegelaste jagunemine mitte sarnasuste näol, ehk üks isik kehastab sarnaseid tegelasi, vaid igaüks sai esitada ühe joone eri otsades paiknevaid karaktereid. Näiteks, Jane'i õpilane, lapsik, aktiivne, valju prantslanna, Adèle, jagas näitlejat täiskasvanuliku, hella ning Jane'i traagilise lapsepõlve sõbraga, vanaemalik, kuid lihtsameelne Mrs Fairfax oli ka vastik, kade ja kiuslik Mrs Reed, Jane'i rivaal, imekaunis ja nipsaks Ms Ingram, jagas kehastajat äkilise temperamendiga, kuid heatahtliku lapsehoidja Bessiega, Lowoodi internaatkooli kalk, julm ja silmakirjalik direktor oli sama isik kes ka Rochesteri koer -- jah, koer. Viimane oli muideks üks lõbusamaid tegelasi, kes igas stseenis naeratuse näole tõi, nimelt jooksis ta ringi nagu segane, haukus vahetpidamata ning lamamispoos nägi välja nii -- näitleja viskas ennast maha külili nagu laip, vahepeal Rochester isegi sügas teda kõhu pealt. Samuti kehastasid kõik ülejäänud viis näitlejat ka Jane'i eri sisehääli, mis minu arvates oli üks omapärasemaid ning huvitavamaid viise, kuidas publikule võimaldada pilk naise varjatud mõttemaailma. Tegelaste jagamine tähendas ka, et näitlejad pidid välkkiirelt ümber kehastuma ning tihti sisaldas see peale riietuse ka peenemaid nüansse nagu aktsendi muutus. Tegelaste uusversioonidest meeldis mulle eriti Adéle, kes seekord haaras omamoodi humoorika karakteri rolli oma robustse prantsuse aktsendiga ning üliaktiivse ja ulaka käitumusega. Sama näitleja (Laura Elphinstone) ingellik Helen suutis ka oma lühikese, kuid meeldejääva etteastega mulle hinge pugeda. Hiigel aplaus minu poolt kuue näitleja eri ning just eriti vastanduvate tegelaste vaimustavate esituste eest.


pilt superkinod.ee kodulehelt
Jane'i lugu ei vaja vast lahtirääkimist, kuid tihtipeale paigutatakse rõhk lembeloole ning ülejäänud esilekerkivad ja naist vormivad perioodid jäävad kidurateks. Antud näidendis aga sai piisavalt tähelepanu ka Jane'i lapsepõlv Reedide perekonna juures ning internaatkoolis veedetud aeg. Eesmärk oli esitada naise elulugu, mitte vaid ühte etappi ehk siis ei paigutatud keskpunktiks tema suhet Rochesteriga. See, mis aga välja koorus oli hoogne, võluv, meelde sööbiv ja võrratu. Ka etenduse lõpp oli sümboolselt otsekui uus algus, sest stseen millega tükk käima läks sai ka viimaseks -- tüdruku sünd. Teistest seikadest jäid silma Jane'i esimene kohumine Rochesteriga, kus viimane kukub hobuselt -- lõbusalt efektne, tüdruku karistuseks hirmuäratavasse punasesse ruumi lukustamine -- lava üleni punases valguses, ainuke valge ruut oli seal kus Jane pelglikult kükitas, ning esimene kohtumine Thornfield Halliga -- suursugusust, salapära ning massiivsust toodi esile laternate ja laest langevate sumedate tuledega.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Lisades toimuvale värvi, mahtus lavale ka väike bänd, kes taustahelide ja muusika eest vastutasid. Näiteks tegid nad tempokat tausta kolistamist ja hõikasid välja kohanimesid, kui tegelased n-ö reisid kohal sörkimise teel. Laval liikus ringi ka laulja, kes oma punases ballikleidis kehastas muide ka kurjakuulutavat ning hullunud Berthat, seda aga absoluutselt mitte segase käitumise või kõne poolest (ta nimelt ei omanud ühtegi repliiki), vaid tegu oli võimsa kohalolekuga ainult. Ta oli otsekui osa toimumistest, kuid samas ei olnud ning see võimaldas Berthale sellise tontlikult kõheda kohaloleku. Laulud olid aga kenasti mahutatud teatud stseene illustreerima ning õiget õhustikku looma. Kuigi palasid oli modifitseeritud tüki kontekstiga sobivamaks, näiteks tehtud tempolt aeglasemaks, sai valikust ootamatult kuulda ka tänapäevaseid meloodiaid nagu "Crazy" ja "Mad About the Boy."


pilt superkinod.ee kodulehelt
Lava oli kahtlemata lavastuse üks tippsaavutusi, mis iseenesest oli suhteliselt minimalistlik ja tühjemapoolne, koosnedes puitsammastest, treppidest, alustest ja redelitest. Meisterlikult ning nupukalt oli kasutatud ära eri vahendeid, viise ning lavaosi, loomaks igati loogiline ja usutav keskkond vastavalt kontekstile ja vajadustele. Näiteks oli lava esiosas luuk lava alla, kuhu lahkusid kõik, kes loo jooksul surid. Samuti oli kihvt vaadata kuidas redelit kasutati kui hobust, millelt Rochester alla prantsatas. Olenevalt tegevuse asukohast aitasid laest rippuvad esemed luua just õige keskkonna, näiteks internaatkoolis langesid laest traadi otsas koolivormid, Thornfield Hallis rippusid aknaraamid jne. Pärast hoone mahapõlemist olid aga viimastest saanud pooleldi söestunud ning murtud puupilpad. Aknad olid üldse etendusel ohtralt läbiv kujund, näiteks esines mitmeid stseene, kus Jane'i ees hoiavad teised näitlejaid kolmnurkseid raame, mis siis kas avanevad ja Jane tunneb vabaduse sõõmu või siis on suletud ning naine vaatab kurblikult neist välja.

Ülekande enda kohta võib öelda, et kuulda oli rohkem sahinat kui tavaliselt, kuid muus osas ühtegi pretensiooni mul ei ole. Vaheajal sai seekord näha proovisaali ning intervjuusid lavastaja ja näitlejatega. Samuti olen tänulik, et lavastus sai National Theater'i jaoks kompaktsesse ühte ossa vormitud, esialgselt oli tegu kahepäevalise etendusega, sest kaks õhtut järjest ühte näidendit vaatama minna tundub kuidagi võõrastav.