pühapäev, 31. jaanuar 2016

Kino: "Kui me räägime KGB-st" Docpoint 2016

Tervitus!

Selle aasta Docpoint dokumentaalfimi festivalilt!

Pealkiri: Kui me räägime KGB-st
Originaalpealkiri: Aš už tave pakalbėsiu
Režišöör: Maximilien Dejoie, Virginija Vareikytė
Kestus: 1h 10 min
Nähtud: 28.01.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt
Kuigi linastusi, mida festivali raames oleksin soovinud külastada leidus ohtralt, suutsin ma ennast kohale vedada vaid ühele, mis ajaliselt mu päevakavadega kokku sobitus. Kuigi KGB ei ole just teema, mis mind järelandmatult paeluks, oli valida antud linateos või mitte midagi. Selles külaskäigus leidus aga üllatuseks muudki pealse tavapärase filmi vaatamise, sest eelnevalt ning pärast filmi, sai küsimusi esitada projektis kaasalöönud ning seansiga ühinenud Enrico Acsolilt, kes linateoses vastutas heli ning muusika eest. Kahtlemata andis tema kohalolek, ning jagatud pilguheited telgitagustesse, filmielamusele tunduvalt juurde, eestkätt arusaamist ja sügavust. Mees ei olnud ka sõnaaher ning jagas lahkelt nii küsitud kui küsimata põnevamaid detaile protsessist.

Film keskendub Leedus tegutsenud endiste KGB töötajate ja nende ohvrite mälestustele. Enrico sõnul soovisid lavastajad esitada erinevaid vaatevinkleid, ühest rahvusest nii ohvrite kui ülekuulajate omi, et dokumentaal ei jääks kaldu ühele poolele ning sõna saaksid kõik KGB tegemistega tihedalt seotud. Samuti pakkus see nn halvale grupile võimalust seletada oma seisukohti ning põhjuseid olemaks kurikuulsas Nõukogude organisatsioonis. Enim läks mulle üllatuslikul korda aga ühe ohvri naise mälestused, mis aitasid aru saada, et ei piineldnud mitte ainult otsesed kannatanud, vaid ka viimaste pere ja lähedased. Tegu oli terava ning otsekui raudse leediga, kes otsustas mehe juurde jääda vaatamata sellele, et viimane ei saanud enam kunagi endiseks. Ta tegi mõtlemapaneva tähelepanu, kui väitis, et kui mees naaseb vangistusest, siis ootab ta, et naine on sama, kes siis kui eemale sunniti, ning samuti ootab naine, et mees oleks muutumatu, kuid tegelikkuses on mõlemast ajajooksul saanud absoluutselt erinevad inimesed. Sellest ka sagedased lahutused peredes, kus üks läbib maapealse põrgu. Sellised trööstitud tagajärjed tegid peredest ning lähedastest KGB mitteotsesed ohvrid.

KGBst tingituna kannatanude hulgast võtsid sõna isikud, kes eri põhjustel ohuna režiimile silma jäid ning kes veetsid vangistuses alates 9 kuud kuni 8 aastat. Nende hulgas oli vaimulik, kes vangistuse ajal oli noor mees ning osa hipiliikumisest. Samuti tembeldati halastamatult kurjategijaks ka numismaatik, kes pärast 1982. aasta seadust, et mündikogumine on keelatud, ei kavatsenud oma hobi lihtsalt tuulde visata. Viimase ebameeldiv kinninabimine taasloodi näitlejatega, ohver olukorda taas läbikäimas ning juurde oma mõtteid ja mälestusi jutustades. Veel rääkis põgusalt oma mälestustest vanem mees, kellel tervis minemas, mälu alt vedamas, viimast niiväga, et tema naine pidi paljut ise rääkima, kuid kelle ehe ja kurb tagasivaade mõjus äärmiselt abitukstegevalt ning masendavalt. Seda eriti rängalt, kui mees tuletas meelde, mis juhtus kui ta palus vangivalvuritel tuli põlema panna, et ta koos kongikaaslasega lugeda saaks.

KGB poolelt sai mikrofoni endine tehnik, kes rääkis kireva loo sellest, kuidas ta välismaalaste kõrvalkorterisse pealtkuulamisseadeid paigaldas, kogemata elektrijuhtmed läbi puuriti, terve maja elektri kaotas ning, et välismaalased liialt vara kohale ei jõuaks, viimastele autoõnnetus lavastati. Tegu oli mehega, kes jättis eputava ning uhke olemise mulje oma seotusest KGBga ning kes on tänapäeval edukas firmajuht ning isegi riigis nõunik. Enrico väitis, et mees ise pakkus end dokumentaalfilmi ning oli äärmiselt agar sellest osavõtmisel. Ta seletas ka veidike enda motivaatoritest KGBga ühinemisel ning ütles, et ta ei teinud ju midagi valesti, kõik see oli tol ajal seaduslik ja isegi õige, ning tänapäeva inimesed ei saa lihtsalt selleaegsest mentaliteedist aru. Ka oli organisatsioon asjalik koht, kus edukat karjääri teha.

Filmi ühe ebatavalisema, ootamatuma ning emotsionaalsema suhte tõid vaatajani ülikooli professor, kes oli ohver, ning rahvuskaaslasest ülekuulaja, kes oli siis viimase vangistaja. Millegipärast austas professor teist meest siiralt ning ei tundub tilkagi viha ta vastu. Ka tunnistas ohver, et ei kahetse oma vangistust, sest luges meeletus koguses raamatuid. Kui õppejõud kunagisele KGBlasele helistas ja kokkusaamist pakkus, oli teine nõus. Siinkohal oli põnev kuulata Enricolt, et varem oli viimane koguaeg keeldunud filmis üles astumast, kuid professori palvel nõustus ta koheselt. See kõne olevat toimunud ekspromt. Nende kohtumisel tegi endine KGBlane tohutult emotsionaalse ning talle ilmselgelt kurnava ning valuliku ülestunnistuse, kaevudes oma traagilisse eraellu, mille organisatsioon julmalt hävitas. Ka väitis Enrico, et vahetult enne seda oli terve ruum olnud mitu minutit pingelises vaikuses, oodates, millal mees ennast kokku suudab võtta või kas üldse suudab. See ülitundeline, meeldejääv ning võimas lugu oli aga terve dokumentaalfilmi tipphetk.

Tänu Enrico osavõtule sai publik esitada talle ka igasugu küsimusi. Teemaks tuli see, et kuidas leiti inimesi KGB mälestustest rääkima, kuidas sündis idee (soov oli luua kuvand ja lugu KGBst tänapäevasele põlvkonnale, kelle jaoks teema on juba võõras, sest puudub isiklik kokkupuude) ning kui palju materjali koguti. Enrico mainis ka uut projekti, mis seotud ka käesoleva KGB teemaga. Meest huvitas ka vaatajate arvamus filmist, sest Eestil on sama ajalugu seoses selle organisatsiooniga. Üks lõbus detail oli ka see, et filmis nähtavad päris KGB ülekuulamislindistused olid üpris kehva kvaliteediga ning Enrico avaldas, et see oli sellepärast, et viimased lihtsalt ei osanud uhket Sony kaamerat korralikult kasutada.



laupäev, 30. jaanuar 2016

Kino: "Laine"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Laine

Originaalpealkiri: Bølgen
Režišöör: Roar Uthaug
Näitlejad: Kristoffer Joner, Thomas Bo Larsen, Ane Dahl Torp
Kestus: 1h 44 min
Žanr: Katastrooffilm, action
Kinodes alates: 29.01.2016
Nähtud: 29.01.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Antud film on Norra kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile ning tegu on suhteliselt ootamatu, omapärase ja isegi julge valikuga, sest Hollywoodilik katastrooffilm ei ole just see mida kõikide teiste riikide väljapandud filmikunsti tippteoste kõrval näha ootaks. Teretulnud vaheldus ja meelelahutuslik on see kahtlemata küll, aga kas parima filmi vääriline? Nii veendunud ma ei ole, kuigi nautisin filmi tublisti.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Taolisi katastrooffilme tuleb alati vaadata mõttega, et inimesed ei käitu alati loogiliselt ega parimal ning kasulikumal viisil kriisiolukordades. Seega, peas karjuda, et "idioot! mine juba!" või "jobu! miks sa nii tegid" või "opakas! see on ju igati vale otsus," ei ole just mõistlik ja frustreerib vaatajat rohkem ning imeb meelelahutuslikku faktorit vähemaks. Kui tekib kiusatus eksida taoliste mõtete rajale, siis tuleb enese käest küsida, et kas sina käituksid just 100% õigesti? Suur tõenäosus on, et reaalses ekstreemses olukorras tehakse isegi totakamaid otsuseid. Lisaks, tuleb arvestada ka klišeedega, see on ju katastrooffilmides kohustuslik komponent ning see on igatahes aktsepteeritavam kui ekstra inetu ja morjendav reaalne tegelikkus. Mõned mugavad lahendused siin, paar liiga hea, et olla tõsi olukord seal ja ongi valmis tüüpiline katastrooffilm. Samas peab tõdema, et kangelasest peategelane suutis seekord kohati jätta haavamatu ja kõvema tegija mulje, seda aga palju inimlikuma ja usutavama kestaga, kui enamused Hollywoodi samasorti filmide meeskangelased.

Peategelasteks on seekord neljaliikmeline Norra armastav ning lähedane pere: isa, ema, tütar ja poeg. Tore pere, keda soovitakse, et vaataja neist hooliks ning mingit kontakti tunneks, et peatselt neid oma keerisesse mässivad jubedused, palju suuremat mõju publikule avaldaks. Kahjuks aga kukkus välja nagu enamuste teiste samalaadi filmide põhiliste karakteritega, nimelt jäid nad siiski liiga võõraks ning kahedimensiooniliseks. Laastavamat toimejõudu omasid hoopis võõrad, kes põgenesid läheneva laine eest ning kelle käekäik mulle kuidagi enam korda läks. Meele aga võttis härdaks ja silma niiskeks küll, kui peategelasest mees tütrega põgenes ja teisi ärgitas autodest väljuma ja jalgsi edasi jooksma. Tegemist oli emotsionaalselt väga ängistavate kaadritega. Papist perekonna ema aga suutis ka ühe traumatiseeriva otsusega oma väärtust mu silmist tõsta ning veidi värvi oma pappväljalõikele pritsida, sest tegu oli valikuga, kus ei olnud õiget varianti. Austus talle minu poolt aga selle vastu võtmisel.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kõige enam aga meeldis mulle filmi visuaalne poolt. Loomulikult on loodus selle toimumiskohas, Geirangeri linna ümbrus, ainuüksi võrratult kaunis oma proosalises idüllilisuses. Kuid tegu oli vaikusega enne tormi ja äärmiselt efektiivse pettekujutelmaga rahust ja vaikusest. Samas aga ei kaotanud ümberringne loodus oma julmas hävitavas inetuses seda originaalset ilu vaid lisas juurde hirmu ettearvamatu ning võimsa loodusjõudude ees. Ka visuaalsed efektid laine loomisel ning stseenides, kus viimane hooletult kõik ettejuhtuva endaga kaasa tirib, olid hämmastavalt tõepärased ja kõikvägevad. Neid stseene oli tegelikult vähe ning kõik toimus äärmiselt kähku nagu võiks hiigellaine puhul eeldadagi, kuid muljetavaldavad olid need pildid kahtlemata. Eriti jäid mällu, eelpoolmainitud osad, inimestega põgenemas autodevahel kõrgema pinna suunas ning, üks grandioossemaid seiku oli kaader, kus ühel poolel oli kohe oma lõppu leidev hotell, kuhu inimesed veel uksest sisse tormasid ja teisel poolel hiigellaine iga sekund maabumas. Mul tekkisid küll külmavärinad. Järjepidevalt üleskrutitud pinge aga langes järsult kohe pärast laine hajumist, kuid film ei olnud veel kaugeltki läbi ning aeg oli tutvuda tagajärgedega. Olukord pärast laastamistööd oli trööstitu ja kohutav ning nägi usutav välja ilma liigse teatraalsuseta. Unustamatu on üks kõhedusttekitav seik bussis.

Kõige mõtlemapanev filmi juures oli aga tõsiasi, et siinkohal ei ole tegu mõne katastroofiga, mille toimumistõenäosus on minimaalne, vaid tegu on reaalse sündmusega, miks saab kindlasti olema, keegi ei oska ainult öelda millal täpselt. Geoloogilised muutused massiivsetes fjördides võivad lühikese etteteatamisajaga tekitada olukorra, kus mingi osa neist eemaldub ning langeb vette, mis omakorda ongi tsunami põhjuseks. Seda on varem juhtunud ja juhtub ka tulevikus. Pärast alarmide käivitamist jääb põgenemiseks kümme minutit. Kas selline ajapiirang on reaalne pääsemiseks? See on juba iseasi.

Mõned nipid, mida mitte teha kriisiolukorras, lähtuvalt antud filmist:

- Ära hoia kõrvaklappe peas ja hängi kuskil eraldatud koridoris.
- Iga minut on tulemas hävitav laine ehk siis loomulikult ära mine aitama kedagi, et leida keegi kolmas -- selle asemel, et kaks jääb kadunuks, jääb nüüd kolm.
- Kui ekspert seletab, et näidud ning vihjed katastroofiks on olemas ja teeb seda tohutult veenvalt ning asjalikult, põhinedes faktidel ja esitades tõestusmaterjale, siis palun mitte mökitada ja arvata, et no ei saa ikka olla küll.
- Ära passi, vajuta seda nuppu juba!


reede, 29. jaanuar 2016

Külastus: "Kingitus" - autorinukkude näitusmüük

Tervitus!

Mida teistsugust seekord!

Üritus: Kingitus -- autorinukkude, mängukarude ja dekoratiivkunsti esemete näitusmüük
Asukoht: Tallinna Lauluväljak
Kestus: 11-13.12.2015
Millal nähtud: 11.12.2015


pilt lauluvaljak.ee kodulehelt

Sellest on nüüd juba palju aega möödas ning üritus ise toimus vaid kolm päeva, kuid tahaksin ikkagi jagada sellel ülilahedal näitusmüügil tehtud fotosid lausa vaimustavatest käsitsi tehtud nukkudest, pehmetest loomadest ja muudest kaunistusesemetest. Kevadel sai külastatud ka sama organisaatori poolt läbiviidud nukukunsti näitust, ning kuna seal nähtu oli lausa rabavalt fantastiline, siis tahtsin selle omapärase ning põneva kunstiliigi vilju veel näha. Näituse postitust saad lugeda siit.

Ka seekord oli nukukunstnikke kohal eri riikidest, näiteks Venemaalt, Lätist, Hollandist, Leedust jne. Eesti esindajaid tundus olevat vähemal hulgal, kuid seda erilisemalt olid nad esindatud ning ei jäänud nad üldsegi alla oma välismaistele kolleegidele. Eriti kiiduväärt oli ettevõtmine ka sellepärast, et kogu tulu läks Tallinna Lastehaigla Toetusfondi.

Minu silmis oli nukkude näol eestkätt ikkagi tegu kollektsionääresemetega või kaunistustega, sest lastele mänguasjaks oleks väga kurb selliseid aega- ning meisterlikku käsitööd nõudnud esemeid jätta, kas siis põrandale vedelemiseks või niisama väntsutamiseks. Tegu oli aga kahtlemata originaalsete ja meeldejäävate kinkidega, mida näiteks kodus riiulil mina küll ülihea meelega imetleks. Mänguasjadena ma neid ei näe. Samuti ei ole hinnad sellised, mida maksaks mängukanni tarbeks, mis peatselt ära lätsutatakse.

Mulle isiklikult sümpatiseerisid just eriti igasugused karvased loomad: kaisukarud ning muud elukad. Igasugu omapäraste detailidega, täis hoolt ja armastust, üliarmsad ja osavalt valmistatud -- olin taas vaimustuses! Soovitan soojalt kõigil võimalusel külastada sellise alahinnatud ja vähetuntud käsitöökunsti näitust ning isegi midagi endale hankida. Sügav kummardus minu poolt kõigile kunstnikele (ja korraldajatele)!

(pildid: erakogu)


 


 



 




 




kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Külastus: Schönbrunni loomaaed - Viin (Austria)

Tervitus!

Vahelduseks mälestus suvepuhkuselt!

Nimi: Tiergarten Schönbrunn
Asukoht: Maxingstraße 13b, 1130 Wien, Austria
Koduleht: https://www.zoovienna.at/en/zoo-and-visitors/visitor-information/
Millal külastatud: 20.07.2015

Schönbrunn'i loss (pilt wikipedia)
Juulis sai väisatud hingematvalt kaunist ja kultuuri õhkavat Viini, mis tõukas troonilt Praha kui mu lemmik Euroopa linna, ning peale märkimisväärse portsu kultuuriväärtuse, oli palav soov külla minna ka kuulsale ja hinnatud Viini loomaaia asukatele. Ääremärkusena peab mainima, et reisile sai satutud just siis kui linn ägas kuumalaine küüsis ning kui ma ütlen, et õhk oli lausa tuline ja päike tappev, siis nii see ka oli. Oma 40 pluss, pilvitu ja saunatunnet tekitav oli seis iga sekund. Ilm võttis söögiisu ning soov oli vaid külma vett saada, mis mõne minutiga käes soojaks läks. Tundsin kaasa loomadele, kuid neid ei paistnud temperatuur niiväga isegi segavat, sest juurdepääs oli varjule ning veele (bassein, tiik, oja jne).

Gloriette (pilt wikipedia)
Loomaaed asub iseenesest päris omapärases ning põnevas paigas, nimelt võib selle leida Viini ühe vaieldamatu pärli Schönbrunni lossi tagant. Lihtsalt jaluta mõned minutid mööda sealset parki künka suunas ning, vahetult enne võluvat Gloriette'i ning pärast labürindist möödumist, tuleb pöörata paremale. Ja siis oledki sissepääsu juures, kus suur plakat nunnu pandaga sind agaralt loomaaeda meelitab. Piletihinnad on olenevalt grupi suurusest või muudest soodustustest 7 kuni 16,5 EUR, kuid kui hankida endale ViennaPass (mis meil oli), on sissepääs tasuta.

Selles maailma vanimas loomaaias on üle 700 liigi ning, kuigi ma ei ole just suurel hulgal eri loomaaedu külastanud, võin suhteliselt veendunult väita, et tegu on ühe kodusema, kompaktsema ning kindlasti ka külastaja ning loomasõbralikuma loomaaiaga. Kuigi kaardilt paistab esmapilgul, et territoorium on lahmakas, on see tegelikkuses üpris väike ning ruumi on kasutatud arukalt. Kaardil tundub, et erinevate loomade vahel on pikemad maad, kuid reaalsuses on nad tihti üksteisega kõvakuti ning mitte asjalikult kasutusel olevaid maalappe ei leidu just liialdaselt. Üllatuslikult, on suudetud niivõrd pisikesele alale mahutada tohutul hulgal igasugu sulelisi ja karvaseid. Kõige enam avaldas mulle muljet, kuidas, vaatamata ruumipuudusele, on loomaaed ootamatult õhuline, roheline, hubane ning, nii külastajatel, ja eriti, loomadel, on tohutult jalasirutamise ruumi. Loomaaial on äärmiselt soe õhkkond ning kiiduväärt tingimused alalistele elanikele (lähtudes nende vajadustest), kui ka ajutistele.

erakogu (pisike pärdik)
Väidetavalt oli loomaaed kunagi teinud läbi ümberkujunduse, kus paigad, kus enne jalutasid inimesed olid nüüd loomadele loovutatud ja väiksemad paigas, mis varem loomadel, kuulusid nüüd kahejalaga külastajatele. Unarusse ei ole jäätud ka üldist kujundus, ning rohelust, puid, mini metsatukki, kivirahnude alasid, tiike, ojakesi ning muud looduslikku ja kaunistavat, leidus piisavalt. Loomaaia n-ö keskpunktiks võiks mõneti pidada suurt teede ring, millesse jooksevad kokku enamused teed ning mille keskel on kena hoone, milles tegutsevad toitlustusasutused. Territooriumile mahtusid ka kõrgendikud, kus oma kodu leidsid arktilised hundid ning ilvesed. Tegu oli visuaalselt väga armsa ning ääretult võluva loomaaiaga. Ühe kaebusena tooksin aga välja toitlustuse, mida pakkusid erinevad väiksed ettevõtmised, kuid millede toiduvalik oli üksluine ja ebatervislik: võileivad, koogid, jäätis, burgerid, friikartulid, jne. Korralikumat salati või asjalikumat sooja toitu ei olnud mõtet otsida -- vähemalt meie ei leidnud.

erakogu (pingviin)
Mis mind veel meeldivalt rabas oli tõsiasi, et tihtipeale ei olnud loomad isegi aedade, piirete, klaasi või puuridega inimestest eraldatud, vaid nad reaalselt oleks iga hetk võinu välja kõndida, üle hüpata või end läbi suruda. Eriti šokeeriv oli näha gepardeid uniselt peesitamas päikese käes ning teada, et piire oli vaid kuskil minu kurguni ning sellistel sportlikel kiskjakiisudel ei oleks mingi vaev ühe krapsaka hüppega üle metallköite supsata. Kas neile antakse siis hästi süüa, et neil ei tekkinud instinkti kellegi mahamurdmiseks ja jahtimiseks või olid seal muud põhjused? -- ma ei oska kohe üldse kommenteerida! Kahtlemata oli kõik turvaline, sest muidu ei oleks ju kasutusel selline lahendus, ning pean tunnistama, et mulle see väga sümpatiseeris, sest võimaldas lähedasemat kontakti loomadega ning lõi illusiooni nendest kui vabas looduses ilma vangistuseta õnnelikest loomadest (kõhud täis, peavari olemas, ärasöömisoht minimaalne). Samas aga olid näiteks tiigrid väga kiivalt külastajate eest piiratud.

erakogu (panda)
Muudest tegelastest, kes suhteliselt vabalt ringi uitasid olid leemurid ja veel teised suuremat sorti ahvid. Leemurid olid just hõivatud kahe talitajaga keset suurt ja laia neile mõeldud rohelust, mida piiras mulle kõhuni ulatuv piirdeaed, seestpoolt ruumi ringitav veekoguollus ja oligi kõik. Sulidest leemurid olid sel hetkel aga kõik ümber talitajate, ronisid neil seljas ja lunisid tähelepanu, kuid mitte miski ei takistanud neil plehku panemast, vähemalt ma ei saanud aru, et oleks. Samal ajal liugles samal alal, neile seiklemiseks paigutatud puutüvede ja oksade vahel, lahmakas ahv, kes oleks samahästi võinud end lennutada talle mõeldud territooriumilt välja, mõnele ettearvamatule inimkülalisele plaksti sülle. Samas aga oli selge, et neil oli ka oma n-ö puur, vaba ala kõrval, mida eraldas vaatajatest klaas ning mille keskele jäi maja moodi hoone, kus nad siis ka peituda said. Muide, ei olnud harv olukord, kui mu ette ukerdas mõni paabulind või muu maismaa suleline, kes täitsa vabalt loomaaia territooriumil ringi silkasid.

erakogu (preeria haukur)
Loomaaias oli eri hooneid sarnast sorti loomadele, näiteks rotimaja (mis oli nii pime, et ma kahjuks midagi ei näinud), kõrbemaja, putukamaja, troopikamaja ja linnumaja. Ka üldiselt oldi ühte liiki elukaid püütud paigutada üksteise lähedusse, nagu kiskjad ja arktiliste alade asukad. Viimastest võis näha erisorti pingviine (kulmudega ja kulmudeta), hülgeid ning jääkarusid. Teades, et Tallinna Loomaaed sai lõpuks kokku kapitali, et ka kodus meie päntajalgadele hakata elamiskõlbulikku keskkonda ehitama, siis Viini loomaaias oli valgekarvadel tohutult ruumi ja isegi luksuslikud tingimused. Ma aga kahtlustan, et see torakas, keda ma nägin, oma ümbruskonda niiväga ei nautinud, vähemalt sel hetkel, sest kuumus oli vennikesele liig mis liig. Vaatamata sellele sisaldas tema nn puur massiivset basseini, rohealasid, saepuruaalasid ja suurte kividega mäestiklikku ala. Sel hetkel oli tal aga kõigest ükskõik. Mulle väga meeldis ka hüljeste ning pingviinide basseinide peitumine vaateklaasi taha nii, et võimalik oli näha vee sisse ning see mis seal toimus oli lustlik, lahe ja pilkuhoidev. Nimelt olid kõik agarad ujujad ja sukeldujad ning tohutult selgelt neid oma vesises keskkonnas ringi liuglemas näha oli sõnaseletamatult kihvt. Nad olid nagu torpeedod.

erakogu (gepard)
Teistest loomadest oli võimalik muuseas jälgida peesitavaid lõvisid, oma privaattiigis kükitavat tiigrit, tapjahammastega piraaja kalasid, iidvana mürakat kilpkonna, pimedas ägedalt ringisagivaid nahkhiiri, ringiluusivat ninakaru, askeldavaid kopraid, erisorti pärdikuid, salapäraseid roomajaid, õnnetu näokesega eeslit, ringivantsivat elevanti ja minu kullakalleid vilkaid ning asjalikke surikaate. Õnneks olid enamused ka külalistele nähtavana oma peidupaikadest väljas ning nautisid päikest. Samuti oli loomaaed tehtud nii, et inimestel oli võimalus neid elukaid ikkagi kuidagi ära näha ning seda tihti ka väga lähedalt. Näiteks olid preeriahaukurite aladel maas klaasist kuplid, kuhu inimesed said peadpidi sisse ronida ja ekstra lähedalt neid oma urgudest sisse ja välja silkamas jälgida.

Asukad keda enin kohata tahtsin olid aga panda, punane panda ja koaala, kelledest pole ma kunagi ühtegi varem näinud. Suurt pandat ma väga lähedalt kahjuks ei kohanud, ning nii nagu olen harjunud teda käitumas nägema internetist ja telekast, siis ta täitis kõik mu ootused: lösutas nurgas ja pugis bambust. Ka koaala oli veidi tagasihoidlik ja põõnas oma privaatses majakeses õndsat und, selg külastajate poole. Tal ei olnud ka ilmselgelt tuju minusuguste särasilmsete vaimustunud inimloomadega tegeleda ja tsirkust teha. Saan aru, nutan, aga saan aru. Käisin loomaaia külastuse jooksul mitu korda seal majas, lootes, et mind märgatakse, kuid koaalapoiss ei muutnud oma meelt. Üliarmas, karvane ja kindlasti ülipehme oli ta igatahes!

erakogu (punane panda)
Külastuse staar oli seekord aga punane panda, keda ma juba ammu salaja fännan. Ma sattusin lausa vaimustusse, otsekui oleks keegi kuulus mu silme ette ootamatult eksinud. Vurrik oli selline lahe päntajalg, kes ukerdas oksade ja lehtede vahel, põõnas ja siis minu rõõmuks näitas ennast vilksamisi selgemalt selle peitva roheluse taustal. Siis mugis ta õunalõike, seda kõike muuseas just nii ülinunnult nagu Youtube videotes on võimalik näha. Ilmselgelt on õunad nende šokolaad. Oma pool tundi mängisin temaga peitust, et teda paremini näha ja ilusat pilti saada -- pildi sain, autogrammi kahjuks mitte. Chill sell oli, oma töntsaka kõtuga, kohmakate käppadega, ulaka näokesega. Olen otsustanud: ma tahan oma enda isiklikku punast pandat! Ääretult armastusväärne, omapärane ja kihvt loom.

erakogu (koaala)
Mainin ära ka elukad, keda tahtsin väga näha, kuid ei õnnestunud. Viimast siis sellepärast, et lihtsalt oldi oma varjupaigas peidus, ma ei leidnud üles või jäädi kahesilmavahele, arvestades mu punase panda hullust. Sipelgakaru, organgutang, laiskloom ja arktiline hunt jäid seekord nägemata. Midagi aga kindlasti järgmiseks korraks!

Kokkuvõttes: Olen täiskasvanu, kuid need oma kolm tundi loomaaias olid nii meeliülendavad, head tuju tekitavad ning lõbusad, et läheks aina veel ja veel. Tundsin, et kohati olin enam õhinas ja õnnelikum kui kõik lapsed seal kokku. Olin vaimustuses! Ka panin endale eesmärgiks meie enda Tallinna Loomaaeda tihemini külastada, sest meil on ta ju igat kiidu- ning tihedat külastust väärt. Ja muide, augustis saigi kohe Tallinna Loomaaeda külastatud -- tahan juba tagasi! 

P.S Kas Tallinna Loomaaed ei tahaks omale uut asukat tuua, nimelt ühte nunnut punast pandat? :) Aitähh!



erakogu (jääkaru)

esmaspäev, 25. jaanuar 2016

Kino: "Viies laine"

Tervitus!

Vahelduseks kinost!

Pealkiri: Viies laine
Originaalpealkiri: The 5th Wave
Režišöör: J Blakeson
Näitlejad: Chloë Grace Moretz, Liev Schreiber, Nick Robinson, Alex Roe, Maria Bello
Kestus: 1h 52 min
Žanr: Ulme, seiklus, action
Kinodes alates: 15.01.2016
Nähtud: 16.01.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Nii, järgmine üllitis, mis põhineb samanimelisel ülipopulaarsel noortekal ning, mis on ilmselgelt valmis vorbitud, lootuses, et see liugleb eelnevate noortekate edul ja toob sisse hunnikutes kerget raha. Tegijate kahjuks liigub antud film pigem läbikukkunud "Kehaga" (2013) ühel rajal, kui kõikide selliste filmide verstaposti, "Näljamängude," edu suunas. Minu jaoks on viimane aga suhteliselt väljakannatamatu, seega väidan julgelt, et vaatamata kohati piinlikult läbikukkunud ponnistusele, nautisin ma "Viiendat lainet" siiski enam.

Ma ei ole lugenud raamatut, millel antud film põhineb, sest ulme noortekad ei ole kohe üldse mulle mokkamööda žanr, kuid vaatamata sellele on raamat pälvinud kiitust ja poolehoidu isegi kõige kriitilisematelt ja nokkijalikelt arvustajatelt Goodreadsis. Midagi vähimat ei tasu muide ka oodata, sest autoriks on kuulus ja hinnatud Rick Yancey, kelle sulest on ilmunud ka klassikaks saanud "Enderi mäng" (sarja kuulub 4 raamatut). Viimase ekraniseering läks mulle ootamatult tohutult peale, seega eeldasin, et kui originaalmaterjal on tasemel, siis kui kehv saab käesolev linateos ikka olla? Saab, ja kuidas veel. See tulemus paneb mind muide lausa kahtlema ka raamatu väidetavas kõrges kvaliteedis, sest põhielemendid on ju ikkagi samad, lugu on sama, kulgemine on sama, seega kui tundsin filmi jooksul häbi, siis eeldaksin samalaadset reaktsiooni ka raamatut lugedes. Võib-olla olen ülekohtune, kuid jõudmaks selgusele kas mul on õigus või mitte, ei viitsi ma siiski raamatut kätte võtta, et veenduda.

Vaene Chloë Grace Moretz, kes leiab küll edu väiksemates indie filmides, kuid kõik, temaga keskpunktis, viimased suuremad linastused on rohkemal või vähemal määral läbikukkumised või kesise eduga: "Carrie," "Kick-Ass 2," "Kui ma jään" jne. Sama saatus on ka antud filmil. Vaatamata sellele, sai ta iseenesest aga nunnu silmipunnitava šokis teismelisena, kes jooksis ringi robustset automaatrelva kohmakalt käes hoides, suhteliselt usutavalt hakkama. Mulle meeldis, et temast ei saanud koheselt tagumikumadistajat a la Katniss või Tris ("Lahkulööja") ning ei olnud ta ka liialt memmekas a la Melanie/Wanda ("Keha"). Igati usutav näitlemine ja tegelane arvestades konteksti. Kuid siiski, oli tegelase juures üks äärmiselt silmapaistev ning häirivalt koomiline faktor: need kaunilt tangidega keeratud lained tema juustes, mis vaatamata roomamisele, jooksmisele, juuksehooldusvahendite puudusele ja muudele ekstreemsetele olukordadele, hoidsid ennast graatsiliselt ja järjekindlalt, ning keerasid ennast ka iga kord tagasi lainesse, kui veidi rajumad seigad läbi said. See tuletas tahtmatult meelde "Transformerite" viimaste filmi, kus blondi tibi meik püsis vaatamata sellele, et ümberringi toimus peaaegu, et maailma lõpp. Ma võin uskuda tulnukaid, panna üks silm kinni kõikide süžeeaukude ees, uskuda totakat armumist esimesest silmapilgust, kuid on mõned asjad, mis peavad vastama loodusseadustele ning juuste olukord ja meik on ühed neist. Võib-olla ma nokin, kuid just sellised väiksed detailid riivavad silma.

Nüüd aga teistest pindudest pepus. Palun seletage mulle kuidas nii lühikese aja jooksul saavad lastest ja eriti väikestest jõmpsikatest sellised sõjamasinad? Vast tundus aeg filmis lendavat eriti kiiresti ning ma ei saanudki aru kui palju aega on tegelikult möödunud, kuid mulle tundub mõte ülikärmelt koolitatud sõduritest äärmiselt ebausutav ja kentsakalt kulmukergitamaajav. Mulle jäi segaseks, mis nii palju nn laineid oli vajalik, et inimesi välja suretada, üks, kui efektiivselt kasutatud (vihje: dinosaurused), oleks igati oma töö teinud. Filmis püüti seda vist ka seletada, kuid minu jaoks mitte veenvalt, kuid ehk on raamatus siiski paremad põhjendused. Kuna filmi tegijate hulka kuulub ka Sony, siis oli nii läbinähtav mobiilide suskamine tegevusse, isegi siis kui mobiilid, vastavalt loos toimunule, enam üldsegi ei töötanud. Kas tulnukatel ei oleks võinud olla mõni originaalsem motiiv miks planeeti üle võtta ja inimkonda hävitada? Pärast laineid, miks riskisid nad endid, et tulla Maale ning teha silmast silma nottimist? Mul tekkis veel palju küsimusi, kuid mainitud, ning lisaks veel liialt klišeesid, sai antud filmile saatuslikuks.


Kõige hullema patu jaoks loovutan aga terve paragraafi. Oeh, kuidas mind ärritavad need insta-love'id ehk täiesti selgest taevast ja ilma igasuguse asjaliku seletuseta tekkivad äkkarmastused. Eriti need, mis ei ole loomulikud, loogilised või muud moodi vastuvõetavad, välja arvatud siis vaid selles valgused, et süžeed edasi viia ning odavat draamat tekitada. Vend üks kord nägi teda ja armus nii sügavalt, et heitis kõrvale kõik millesse usku ning kavatses kõike ja kõiki vaid tema pärast trotsida. No ei usu, andke andeks, aga ei usu karvavõrdki. Peale selle, no ka siis on vaja järgmist armukolmnurka, et ikka rohkem kuumi kutte ajaks ühte chicki taga? Kuidas need mind küll ärritavad! Mugav, tüütu ja mõttetu. Kui aga valida, et kumba hurmurit mina eelistan, siis Evanil olid sellised hüpnootilised lasersinised silmad, mis vaatasid otsekui pilgutamata nii Cassie (peategelane) kui vaataja sügavatesse ajusoppidesse ning raske oli end neist mitte häirida, võluda või ebamugavust tekitada lasta.


Tegelikult aga ei olnud kõik üdini kahetsusväärne, sest loo idee on ju igati lahe, potentsiaalirikas, põnev ja isegi omamoodi originaalne. Eriti katastroofiliselt kõhe aga geniaalne oli esimene kuskil kümme minutit filmist, kus tutvustati eelnevaid laineid ning need stseenid olid äärmiselt mõjusad ning võimsalt laastavad. Need esimesed minutid sissejuhatuseks olid ideaalsed pinge- ja huvikruvijad ning tekitasid õhinat järgnevale -- mis aga kukkus välja nii nagu kukkus. Ka loo puänt oli päris asjalik, kuigi aimasin midagi taolist juba varakult.

Kokkuvõttes: Kahju, kuid liialt palju komistamisi, kukkumisi ja klišeesid ei tee antud filmist just meeldejäävat kogemust. Film ei tõuse teiste omasuguste vahel mitte kuidagi esile ning jääb selgusetuks, kas juba raamat on samasuguste puudustega või on film ülejala ning kesiselt koostatud. Mingil määral kiiret ja kergelt unustatavat meelelahutust see pakub, kuid kas selleks on mõtet välja käia kinopiletiraha, jääb kaheldavaks.


kolmapäev, 20. jaanuar 2016

Kino: "Klubi" ja "Murdepunkt"

Tervitus!

Vahelduseks lühiülevaated kinost!

Pealkiri: Klubi
Originaalpealkiri: El Club
Režišöör: Pablo Larraín
Näitlejad: Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro, Alejandro Goic, Alejandro Sieveking
Kestus: 1h 38 min
Žanr: Draama
Kinodes alates: 08.01.2016
Nähtud: 09.01.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Tegu on filmiga, mis paneb mind inimkonda drastiliselt usku kaotama ning mõtlema, et võib-olla oleks üks veeuputus, a la Noa, ikkagi asjalik mõte. Hallides toonides, ilma igasugu päikese või sooja valguseta, on käesolev masendav, viha tekitav ning lootusetuse ja jõuetuse tunnet võimendav, Tšiili 2016 võõrkeelse Oscari kandidaat, nagu tempel mällu igaveseks.

Eraldatud külakesse, kollasesse majja on asumisele saadetud kõik patustanud vaimuliku, lastepilastus ning/või lasterööv olid populaarsed tegevused sealsete asukate hulgas. Kuna aga kirik ei saa ju kunagi tunnistada, ilma enda jalgealust õõnestamata, et sellised räiged tegevused on aset leidnud, siis tuleb probleemi loomulikult varjata, mitte karistada, tunnistada üles või heaks teha. Juba ainuüksi see põhjendus ajas marru. Aga see ei olnud veel kõik, nimelt pani mind sisemiselt karjuma tõsiasi, et patustajad ei saanudki suuremal osal aru, miks nad seal on, ei tunnistanud, et olid midagi valesti teinud või isegi õigustasid end. Ja veel, mis tõesti kopsu üle maksa viis, oli see, et normaalse õiglusesse uskuva inimesena, võiks arvata, et neile järgneb ka mingi karistus, avalikkuse silme alt väljaspool, kuid siiski mingi tagajärg nende tegudele ja valikutele. Oh ei, nimelt elasid nad seal väidetavalt lauldes ja palvetades ning veetes aega nagu oleksid nad pensionipõlve pidamas kuskil hubases ja lõõgastavas vanadekodus. Teatud piirangud neil olid, näiteks, võõrastega ei tohi suhelda jne, kuid ei midagi, mis reaalselt distsiplineeriks ning paneks neid oma tegude üle kasvõi järgi mõtlema. Mu vererõhk oli laes. Aga see pole veel kõik! Kui neile määratud psühholoog hakkab neile piire seadma, oli hädakisa taevani, ebaaus ju, ahistatakse ju… Mul pole sõnu!

Närukaelade meeldivasse argiellu toob aga segadust uue asuka saabumine, kes omakorda toob tahtmatult kaasa ka ühe oma ohvri, kes mehesse armunud ja peast nii sassis, et arvab reaalselt, et armastab end ärakasutanud vaimulikku. See oli kombinatsioon kaastundest, kõhedusest ning uskumatusest mida ma ohvri vastu tundsin. Eriti šokeerivalt tardumapanev oli teda näha ühes stseenis koos naisega... Loomulikult oli selge mõistuse ammu minetanud mees aga tülikas mõttetu jubin mugavate meeste rahulikku elu ähvardamas, kellega ju ometi midagi pidi ette võtma…

Kuigi minu jaoks olid need jätised nii räpased, et neid polnud võimalik paremas valguses näidatagi, meeldis mulle, et mitte kõik neist ei arenenud isolatsioonis olles halvemas suunas. Näiteks, tegeles üks usinalt koera treenimisega, mis andis talle otsekui eesmärgi ja viis mõtteid eemale muudest haigetest mõtetest. Samas aga teist ärgitas olukord jooma, mille ületarbimist keegi majakaaslastest probleemseks ei pidanud. Peab ka märkima, et mingi karistuse need jõletised filmis siiski said, mille sisu oli päris irooniline, kuid minu jaoks ei olnud see mitte kaugeltki piisav, mitte miljon kilomeetrit kaugeltki piisav, et rahustada mu mutta tambitud õiglustunnet ja usku inimestesse. Kõige hullem on see, et filmis nähtu ei ole täienisti väljamõeldis.

Film ise oli muidugi suurepärane. Kogu tuim, kuid hirmuäratav atmosfäär, säbrune pilt, hallid toonid, realistlik, ilma igasuguse ilustamiseta ja mällu sööbiv. Näitlejaid tuleb ka tunnustada, sest nende etteasted oli tohutult usutavad, tagasihoidlikud, kuid äärmiselt suure mõjuga, ainuüksi majahoidja nunna leebe naeratus nende mõtetega seal peas, ajab siiani külmavärinad peale. Šokeeriv film, nii heas kui halvas mõttes!


---------------------------------------------------------

Pealkiri: Murdepunkt
Originaalpealkiri: Point Break
Režišöör: Ericson Core
Näitlejad: Luke Bracey, Édgar Ramírez, Teresa Palmer, Ray Winstone
Kestus: 1h 53 min
Žanr: Seiklus, action, krimi
Kinodes alates: 01.01.2016
Nähtud: 02.01.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Taas üks film, mille tegijad viskasid selle tarbeks kõvasti pappi, aga tagasi poetatakse ainult sendikesi. Loomulikult sai film ka hävitava hinnangu osaliseks nii kriitikutelt kui publikult. Osati ma nõustun nende suhtumisega, sest kui vändata uusversioon sellisest kultusklassikast nagu originaalne “Point Break” (1991) ja seda kui asjalik põhjus selle vorpimiseks puudub (välja arvatud eesmärk teenida kerget raha), siis on just selline käitumine see, mis inimesi ärritab, eriti kui tulemus ei pürgi just kõrgustesse.

Aga kui täitsa aus olla, siis mina täitsa nautisin seda õnnetusehunnikut, sest mu ootused ei olnud just tavasse suunatud, kui mul üldse need olidki. Jah, film on nagu Šveitsi juust, täis igasugu auke ja puudusi, kuid seal on ka palju lõbusat, silmailu ning adrenaliini. Aga enne siis möödapanekutest. Pakend oli super, nagu ülistiilne, ülilahe ja ülitõmbav reisibrošüür. Kohale tulles, või siis siinkohal sisu vaadates, tuleb välja, et 5 tärni hotellist on saanud 2 tärni hotell, ja üldse on reisisihtkoht nagu peller. Teisisõnu, sisu oli kližee, liialt mugav, ebaloogiline, ebareaalne, toetudes täienisti oma visuaalsele küljele, viimane aga ei suuda juba loomupäraselt kogu filmi mitte kunagi ainuisikuliselt kanda -- ilmselgelt ei läinud see tohutu papp kvaliteetse stsenaariumi loomisele. Ka tegelased olid otsekui pappkujud, puudu jäi iseloomust, särtsakusest, ligitõmbavusest, põnevusest -- kõigest peale tegelaste hot and sexy välimuse. Eriti kurb olin ma selle üle, et ei tundud usutavat sõprus või isegi vaenlaste sidet peategelaste Utah ja Bodhi vahel, kuigi film sellele viitas ja seda ka eeldas. Ka kohustuslik romantikaliin oli nii tühi, sunnitud ja keemiata, ime et tuul seda üldse ära ei lennutanud.

Nüüd siis päikeseliselt poolelt, aga hoiatus, pealiskaudsed põhjused! No kuidas ma siis ei saaks hinnata neid seksikaid, musklis mehiseid mehi, tegemas mehelikke asju, võimsaid trikke ja trotsides loodusjõude? Mul oli küll tore neid jõllitada! Samuti ei saa ma ühtegi halba sõna öelda ekstreemse spordi trikkidele, mida filmis leidus lademetes. Need stseenid nägid välja usutavad, hirmuäratavad, võimsad ja aukartust tekitavad, mida oli ka oodata, sest filmitegijad kaasasid ka hulganisti päriselus maailmakuulsaid ekstreemsportlasi ning püüdsid filmida nii palju kui reaalselt võimalik ilma eriefektideta ning looduslikes toimumispaikades endis. Vaieldamatult olid viimased ka võrratud ning see osa filmist oli ka otsekui turismireklaam või siis ekstreemturismi reklaam, seekord õnnestunud versioon. Mind siiralt tõmbas järjekindlalt neid eksootilisi maailma kaunimaid paiku külastama, kuigi ujuda ma ei oska (surf jääb ära), käemuskleid mul puuduvad, on vaid hiirekõhud (ronimine jääb ära), kõrgusi kardan (õhuliuglemisest vast ka midagi välja ei tule), jne. Visuaalne pool filmist jättis tohutult autentse, seiklusrohke ja imelise mulje. Ehk siis kui soov on kogeda hingematvat silmailu ja lasta ajul puhata, siis soovitan seda linateost soojalt!