Kino: "'71" ja DocPoint 2015 "Elevandi unenägu"

Tervitus!

Seekord üks ülevaade alles kinno jõudnud filmist ning kokkuvõte selle aasta DocPoint filmifestivalil nähtust.

Pealkiri: '71

Originaalpealkiri: '71

Režišöör: Yann Demange

Näitlejad: Jack O'Connell, Sean Harris, Sam Harris, Richard Dormer, Sam Hazeldine

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Sõda, action, draama

Kinodes alates: 30.01.2015

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tahtsin seda filmi vaatama minna juba PÖFFil, kuid ajaliselt ei mänginud kuidagi välja. Nüüd aga sai see lõpuks ikkagi ära nähtud ning lubatud närvikõdi, järjepidev pinge ja äärmiselt haarav sisu olid igati olemas. Samuti oli tegu ootamatult siirana tunduva pildi loomisest antud konfliktist. Nii tegelased, õhkkond, olukord ning nähtu oli vaatajani toodud ilustamata, katsutavana, inimlikuna ja see kooslus mõjus võimsalt ja brutaalselt just tänu oma lihtsusele. Kui ikka kellelegi lasti kuul pähe siis oli pilt õõvastav, kui lähiplaanis fokuseeriti haavade kinniõmblemisele, siis oli nähtu ebameeldivalt reaalne, publiku eest ei varjatud midagi, kui tahes kole see reaalsus ka ei olnud.

Film ise räägib noorest ja värskelt ametis sõjaväelasest Gary Hook’ist (Jack O’Connell), kes saadetakse Iirimaale 1971. aasta Belfasti rahutuste ajal korda hoidma. Tavapärasena näiv missioon ohtlikku piirkonda väljub aga ootamatult kontrolli alt ning äkiliste ja kiiresti eskaleeruvate sekelduste keskel avastab reamees end aga tahtmatult mahajäätuna oma kaaslastest. Ees on ootamas üks keeruline ja tema senise elu raskemaid öösid, kus olukorrast elusana välja tulemine ei ole kaugeltki kindel.

Ütlust “oota ootamatut” võib pidada filmi motoks. Just see teadmatus ja üllatusmomendid olid, mis osavalt hoidsid mu tähelepanu ning panid kahtlema tegelaste tegelikes huvides, filmi õnnelikus lõpus ja mõttes, et film järgib tüüpsüžeeliini. Värvikust ja pinget lisas teadmine, et tegelastel oli varjatud motiivid ning midagi ennustada või eelnevalt välja lugeda oli pea võimatu enne kui midagi reaalselt juhtus, mis ühte või teist arvamust jäädavalt muutis. Liitlane ei pruugi olla tegelikult liitlane ja lõppkokkuvõttes võib hoopis vaenlane olla see, kelle peale saab loota ning, kes tegelikult teevad, abistavad ja võimaldavad seda, mis oleks liitlaste igati loogiline kohustus. Vaatamata kesksele konfliktile protestantide ja katoliiklaste vahel ning ühtede nimetamine vaenlasteks ja teiste sõpradeks, suutis film arusaama heast ja halvast ning õieti ning kurjalt käitumist täielikult sassi ajada. Keegi ei olnud üleni valge ega must ning nii heaks kui halvaks tituleeritud võisid käituda vastupidiselt. Pean ka veel mainima, et mulle väga meeldis kuidas tavaelu ja konfliktiseisukorda kõrvuti eksiseerivalt esitleti, näiteks kuidas üks hetk aitab tegelane oma õel kodutöid teha ja teisel tormab uksest välja, et vaest inglast otsima ja tapma minna. Eksinud reamehele ei olnud pea ühtegi tõeliselt turvalist kohta ning selle pinge kruttimise kulminatsioon oli päris närvesööv, tulvil üllatusmomente ning lihtsalt äärmiselt põnev.

Veidi häiriva asjaoluna võib välja tuua segadust tegelaste hulgas just selle hallil alal olemise pärast. Kohati oli keeruline aru saa, et mis ajendil keegi niimoodi käitub või kes on mis poolel või mis on kellegi tegelik eesmärk, kas juhtumiste taga on mingid varjatud asjaolud jne. Samas saab seda kõike teisest küljest vaadata kui filmi ühte võlu, miski ei ole otse välja öeldud, kuigi kõik visuaalsed räpasused toodi kõhklematult publiku ette, ning keegi pole see kes näib või kes ta teoorias peaks olema.

Kahtlemata oli mu lemmik tegelaseks noor poiss Billy, kes koheselt valmis tupikus inglast abistama. Tema stseenid oli nii kõhedad kui koomilised, hirmsad sellepärast, et poiss oli laps, kuid mõistis ja isegi nautis kogu seda kaost ja vägivalda, mis tema ümber toimus, ning vaimukas selles mõttes, et ta rääkis, käitus ning pidas ennast üleval kui täiskasvanu, hoidmata tagasi roppusi, otsekohesust, ülbust ja teadmist, mis positsioonil ta asetseb. Peategelane Gary oli sõjalises olukorras kui vastsündinud, teadmata mida teha, kabuhirmunud, segaduses, liikudes edasi puhtalt ellujäämisinstinktil, samas mitte unustamast käituda inimlikult ning heatahtlikult keerulistel hetkedel ning samuti ei kõhelnud ta ka tegutseda kui selleks oli vajadust, võttes vastu ka otsuseid, mis olid talle ideaalis vastumeelt, näiteks mõjus väga kurvalt, kuid südantsoojendavalt kui Gary ühe vaenlase oli sunnitud tapma ning viimase kätt hoidis, kui see oma lõplikud hingetõmbed tegi.

Lemmik stseen: Billy meestele kohta kätte näitamas.

Lemmik tsitaat: "Sa ei tea? Nüüd ma olen kõike kuulnud."

Kokkuvõttes: Sõjafilm, mis tegelikult ei olegi nagu igapäevane sõjafilm. Haarav nagu hea põnevik, emotsionaalne nagu hea draama. 

--------------------------------------

Pealkiri: Elevandi unenägu

Originaalpealkiri: Elephant's Dream

Režišöör: Kristof Bilsen

Kestus: 1h 12 min

Žanr: Dokumentaalfilm

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui aus olla siis läksin antud dokumentaali vaatama vaid sellepärast, et mul oli paar tundi surnuks lüüa ning variant sobis suurepäraselt mu ajavahemikku, kuigi sisu ise mind niiväga ei paelunud.

Veidi üle tunni aja kestnud linateose keskmes on kolm isikut, kelle elu ringleb Kongo pealinna Kinshasa riiklike asutuste ümber: postimaja, tuletõrje staap ja rongijaam. Postimajas puhub tuul ning suurema osa ajast istutakse, vaadatakse ringi ja oodatakse oma tööaja lõppu. Tuletõrjes on elavam ja tihedam seltskond, kuid murekohaks on mahapõlenud staap ja mitte korrektsed tingimused edukaks tuletõrjeks. Rongijaamas on rongid niivõrd harv nähtus, et kui lõpuks üks sinna ikkagi ära eksib, on see lausa suursündmus, töötajad aga veedavad aega lihtsalt istudes, tukkudes, puhates, lauldes ja omavahel vesteldes. Kõik nad ootavad midagi paremat, edasiminekut, veidigi riigi huvi olukorra parandamise vastu ning kuigi mingil tasemel muutused toimuvad, on need vaid tilgad merre ning olukord on väga nutune. Alla andmine ja olukorraga leppimine on paratamatu.

Antud dokumentaali tempo oli väga loid ning monotoonne ja ega tegelikult midagi väga ei toiminudki, et sisule erksust ja põnevust lisada ja ei pidanudki. Vaatajani jõudsid stseenid kolme asutuse ja töötaja igapäevatööst, mis suuresti hõlmasid vaid niisama istumist ning pseudo probleemidega tegelemist. Seega peegeldas filmi väline kest ja ka pealkiri selle sisu ideaalselt, mis oligi ju eesmärk. Kuigi tuletõrje pandi vastamisi ka ohtlike ja kärmet reageeringut vajavate situatsioonidega, ei võtnud neid isegi tavalised pealtvaatajad tõsiselt ning ilma viimaste sekkumisteta oleks tagajärg allapoole arvestust. Kas liigutati kiiremini või mitte, oli tulemus kolmes paigas põhimõtteliselt ikka sama. Nähtuga üheaegselt oli ka kuulata kolme põhi isiku mõtteid, arusaami ning kirjeldusi olukorrast, mis andsid veidi värvi muidu hallile ja venivale sisule. Ootasin ja lootsin, et nähtu lõppeks veidigi positiivsemal noodil, mis mõnes mõttes ühe rongi saabumisega ka tõeks sai, ja mingi valgusekiir tunnelilõpus oleks paista, kuid nii kuidas film algas, sedasi ka lõppes, flegmaatiliselt, üksluiselt, paigal seistes ja paratamatusele alla andes.

Mis mulle aga kõige rohkem imponeeris oli see, et vaatamata masendavale olukorrale ei olnud teosel kõikehõlmav negatiivne ja heietav toon. Kuigi kesksed tegelased rääkisid avameelselt probleemidest ja põhi murekohtades, ei tundunud see mulle kui vingumisena. Seis oli nagu ta oli, kes andis omalt poolt rohkem, et muutused saaksid võimalikuks, kes vähem või üldse mitte, kuid vaatamata sellele ei joostud, kiirustatud ega rabeletud - mis tuleb see tuleb. 

Kino: "Saint Laurent. Stiil - see olen mina"

Tervitus!

Seekord sai vaatamas käidu palju kiidetud Prantsusmaa poolt esitatud valikut parima võõrkeelse Oscari kandidaatide hulka. Nagu aga teame, valituks ta kahjuks ei osutunud.

Pealkiri: Saint Laurent. Stiil - see olen mina

Originaalpealkiri: Saint Laurent

Režišöör: Bertrand Bonello

Näitlejad: Gaspard Ulliel, Léa Seydoux, Jérémie Renier, Louis Garrel

Kestus: 2h 30 min

Žanr: Draama, biograafia

Kinodes alates: 23.01.2015

Nähtud: 28.01.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Ma ei ole suur biograafiate austaja ning seda eriti kinolinal. Üldiselt jääb mulle tunne, et suur osa eriti lähiajal elanud inimeste elulugudest hõlmavad narkootikume, alkoholismi, masendust, seksuaalset kuritarvitamist, muid sõltuvusi jne. Ja kui aus olla, isik võib olla ükskõik kui kuulus, andekas, imetlusväärne, tark ja edukas, aga mulle lihtsalt ei valmista mingit lõbu jälgida kellegi allakäiku ja seda pea kogu filmi jooksul. Tööalaselt või muudel rinnetel võib ju suurepäraselt minna, kuid kui eraelu koosneb ainult tõsistest probleemides ja just sellel on fookus, siis ma eelistaks põgeneda reaalsuse ja päriselu eest ning vaadata kellegi biograafiat helgemalt poolelt, rõhuga õnnestumistel ning ilusatel hetkedel.

Antud versioon (2014 aasta alguses jõudis kinodesse ka teine samateemaline film) Yves Saint Laurent’i eluloost keskendub aastatele 1967-1976 ning sellesse perioodi mahuvad peale karjääri edukamate aastate ka lahkuminek pikaajalisest kallimast, armumine halbade eluviiside lausa etaloniks tunduvasse Jacques’se, langemine narkootikumide ja alkoholi sõltuvuse mülkasse, loomekriisid, kohtumine muusa Betty Catroux’i ja kauaaegse sõbra ja töökaaslase Loulou de Falaise’ga, haiglaravi sõltuvuste ja psühholoogiliste probleemide tarbeks, mitmed märkimisväärsed moeshowd, jne.

Film illustreerib värvikalt, otsekoheselt, säästmata vaatajat räpasest poolest, et mis tegelikult oli moemaja ja sealse stiiligeeniuse taga ehk mis toimus telgitagustes. Kui aus olla, siis mida rohkem ma mõnikord näen seda vähem tahan teada ja mõnikord ei taha üldse midagi teada, ignorantsus on kohati õndsus. Kaunite riiete, glamuuri, külluse, stiili ja triumfide varjus on pilt aga eriti nukker ja vastupidine säravale ning veatule välisele kestale. Yves Saint Laurent muudkui töötab, kuid inspiratsioon ei ole alati kerge tulema ning vaatamata sellele, et tema ümber on hulganisti inimesi, kes temast siiralt hoolivad ja keda ka tema ülikõrgelt hindab, jätab pidev pinge, stress ja ületöötamine oma jälje. Üks lihtsamaid vastupanu teed minekuid sellises jõuetus ja viletsas seisus on pöördumine kergete nii öelda abivahendite poole nagu igasugu ravimid, sealt edasi on aga juba lihtne tõsta taset ja jõuda narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise tasemele. Ei möödu palju aega, kui haige ja sõltuvuste küüsis hing hakkab rikkuma ka suhteid ja ähvardab hävitada kogu saavutatu. Eksimine valesse seltskonda ei aita ka kohe üldse mustast august välja rabelemisele kaasa. Siinkohal ei hoidnud film tagasi, et võimalikult detailselt ning realistlikult demonstreerida moekunstniku madalamaid hetki.

Film ise, julgen väita, oli puhas kunst, see oli tuntavalt ja iseenesestmõistetavalt, kui arvestada käsitletud teemat, stiilne, kõik kaadrid olid läbimõeldud, alustades kostüümidest ja kaamera fookusest kuni ruumide sisustuseni ning loodava õhkkonnani. Vaatamata sellele, et ma ei naudi elu pahupoole pikaajalist jälgimist, pean tunnistama, et filmis oli suurepärane tasakaal koleda ja ilusa, piire kompiva ja tagasihoidliku vahel ning vaatamata tõsistele teemadele, ei mõjunud nähtu labaselt, odavalt ning äärmiselt ebameeldivalt. Ma arvan, et sisuliselt ei olnudki võimlik üle võlli minna, sest kõik tundus ja nägi välja lihtsalt niivõrd vaevatu, pehme, suurepäraselt kokku pandud ja stiilne. Eraldi pean veel välja tooma muusikavaliku, mis minu meelest hiilgavalt lõi meeleolu, andis stseenidele värvi ja tõsidust ning oli ideaalselt valitud vastavalt situatsioonidele. Kuulda oli nii klassikat, diskot ja muud sobilikku ning olukordadega klappivat taustamuusikat. Mulle meeldis ka veidi kaootiline ajakulgemine, sest antud film ei kasutanud lineaarset ajakäsitlust vaid hüpati edasi ning tagasi erinevates ajahetkedes filmis keskendatud ajavahemikus.

Euroopa filmid ei ole niivõrd nn tabude piirides kinni kui seda on Ameerika filmid ning kui viimase populaarsetes linateostes ikka paljast rinda või, nii üliharva kui seda võib ette tulla, näidatakse ka mehi täies uhkuses, siis tekitab see rohkem hämmingut, sest filmide vanusereitinguid järgitakse karmilt ning mida kõrgem see on seda vähem on inimesi, kes saaksid seda vaatama minna ja seega sissetulek kahaneb. Antud filmis oli aga näha täies hiilguses mehi, nii peategelasi kui ka muid, üleni katmata naisi ning see oli täiesti normaalne arvestades konteksti. Tegu ei ole nii sisu kui visuaalselt poolelt vaadatuna noortele mõeldud filmiga, sest tegelikult ei häbeneta midagi ega hoita tagasi, kuid seda kõike siiski minemata üle hea maitse piiride.

Kui näitlejatest rääkida, siis olen meeldivalt üllatunud, et sellisest ilusast moosipoisist, nagu Gaspard Ulliel oli, kui esimest korda teda filmides märkasin, on täitsa asja saanud ning seda veel tagasihoidlikult öeldes. Mulle ääretult meeldis kuidas ta Yves Saint Laurent'i kehastas, võtmesõnadeks oli habras, andekas, viisakas, leebe, tasane, tagasihoidlik, väljapeetud ning kui lisada siia ka maneerid, pilk, kehakeel ja hääletoon, siis oligi loodud vaimustav versioon kuulsast moeloojast.

Lemmik tsitaat: "Kas lähme põõsasse?"

Lemmik stseen: Moeetendused.

Kokkuvõttes: Kuigi mulle tegelikult filmi sisu ja selle keskpunt üldse ei imponeerinud, mis on muidugi mu enda eelistus, siis tegelikult objektiivselt vaadatuna oli tegu kiiduväärt ja võrratu eluloo ekraniseeringuga. Kuna film ise oli ka äärmiselt hästi kokkupandud ning detailid tähelepanelikult läbimõeldud, siis ei oska ma muud teha, kui soojalt soovitada filmi kõigile, kes veidigi mõtlevad, kas minna vaatama või mitte. Ikka minna!

Näitus: "Meri riidekapis" - Tallinna Lennusadam

Tervitus!

Seekord käisime koos ühel põneval näitusel!

Näitus: "Meri riidekapis"

Näituse kestus: 20.09.14-18.01.15

Asukoht: Tallinna Lennusadam - Vesilennuki 6, Tallinn

Meie hinnang: 4/5 

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Inga: Alustaks sellest, et kuna ma olen saarelt pärit ja saarel ülesse kasvanud, siis olen ma suure osa oma elust olnud seotud merega ja Lennusadam on üks minu lemmikumaid muuseume. Kui sinna lisada minu armastus kõige vastu, mis on merega seotud, sealhulgas ka meremoega, siis olin Liisi kutsest minna vaatama "Meri riidekapis" vaimustuses. 

Mõeldud, tehtud!

Liis: Mulle ääretult meeldivad meremehe stiilis riided. Ükskõik mis hilp – pluus, kleit, seelik jm, kui tal on sini-valge triibud, või siis ankrud kuskil nööpide või pildina peal, või siis valge triibuga pikad kraed, või siis mereväe stiilis jakid… Kõik meeldib! Sellisel stiilil on lihtsalt midagi rahustavat ja lihtsat, samas mere teemaga kaasneb ikka ju selline salapärasus ning pidev muutlikkus. Seega, kui kuulsin, et selline näitus, pühendatud merestiili ajaloole on avatud, olid mul õhus kaks kätt selle külastamise poolt.

Liis: Esiteks on Lennusadam üks äge koht, mille üle võiks olla uhke iga tallinnlane kui mitte eestlane, sest tegu on põneva, originaalse, suuremahulise ja ääretult huvitava ettevõtmisega. Samuti sobib antud näituse teema suurepäraselt kokku oma asupaiga ümbruskonnaga. Näitus viib külastaja läbi kõigi põhiliste etappide merestiili ajaloos alates selle popiks saamisest kuni tänapäeva moe osaks olemisest, pluss siis tutvustab detailselt kustkohast midagi on tulenenud, miks on just nii ning hämmastab huvitavate faktidega. Hulganisti riideesemeid, pildid, mängud, infotekstid, videod jne kõik illustreerisid suurepärast kõike meremoega seonduvat.

Inga: Ja kui midagi negatiivset üldse etterutatult lisada, siis on see Lennusadama parkla ja sinna autoga ligipääs. Küll on kurb, et Tallinna ühe hinnatuma vaatamisväärsuse ümbrus näeb välja nagu mülgas. Lihtsalt piinlik, et linn seda ümbrust või kasvõi parklat korda ei tee!

Liis: Natuke õnnetu olin aga selle üle, et oleksin oodanud veidi rohkem, ei midagi spetsiifilist vaid lihtsalt rohkem. Näitus suutis edukalt tähelepanelikule ja aktiivsele külastajale pakkuda kõike peamist ja veel lisaks, mida võiks teada või on põnev kuulda meremoest, selle ajaloost ning üksikasjadest. Siiski, tahtsin enamat, sest teema on mulle tõesti huvipakkuv. Vaatamata mu ahnusele, oli näitus tegelikult igati informatiivne, kiiduväärt ning jäin tegelikult rahule. Soovitus külastajatele: lugege ikka kõik tekstid seintel läbi, muidu jääb väga paljust ilma! Täisväärtusliku elamuse saab vaid kui teha mõlemat, vaadates ja lugedes, kuid tean, et viimast inimesed eriti ei suvatse teha.

Inga: Meri riidekapis oli üks vahva elamus! Mina isiklikult õppisin päris palju meremoe ajaloo ja tänapäeva kohta. Nii nagu Liis, lugesin mina ilusasti kõik infostendid läbi, alates sellest, kuidas meremood üldse tekkis, kuidas see mereväes kuninglikult perelt Inglismaal üle võeti, kuidas Venemaal kuninglikust soost võsukesed mereteemalisi rõivaid kandma hakkasid kuni siis tänapäeva välja. Eraldi osa oli pühendatud trikoode kujunemisele kui ka üldse ranna- ja supluskultuurile. Me itsitasime kahekesi imetledes 19. sajandi rannariideid võrreldes neid tänapäevaste bikiinidega. Kusjuures, osad disainid 19. sajandist olid päris vinged!

Inga: Huvitav oli ka see osa näitusest, kus tutvustati meie Eesti mereväe vormi ja tutvust sai teha ka mereväe "pagunitega". 

Ma proovisin ära ka tuulekambri, kus sai nuppudele vajutades proovida erinevaid tuultugevusi. Kambri uks taga oli võimalik proovida HH tullekindlaid jopesid, nii et mina panin endale ühe jopedest selga ja läksin tuulekambrisse tuultega võitlema. Muidugi, maksimum tuuletugevus, mida proovida sai, oli 15m/sek, aga mida see pisukene ikka ühele saarlasele ja merekaru järglasele teeb. Ma oleks tahtnud ikka korralikku orkaani järele proovida. Muidugi, pean siinkohal mainima, et HH joped on tõesti tuulekindlad!

Liis: Igasugu mõtted, erilist ja meeldejäävat näituselt:

Moelava (catwalk) lisamine ja sellel kõndimise võimalus oli kihvt lisaboonus ruumis, kus oli näha viimaste aastate Eesti disainerite mereteemalised riided. Mõned kleidid olid tõesti imeliselt kenad!

Inga: Mina proovisin ka Catwalki järgi. Eriti äge oleks muidugi olnud mereteemalisi rõivaid seal näidati, aga kuna me ise teemakohaselt riides ei olnud, siis nautisime meie Eesti disainerite mereteemalisi rõivaid 2015 aasta kollektsioonist.

Liis: Eriti nostalgiline oli puhkenurgas näha "Nu Pagadi" multfilmi ning tõdeda, et Volk ju on ka märkimisväärt meremoe austaja oma altlaienevate pükste ning triibulise särgiga.

Inga: Lastenurk oli vahva! Eriti meeldisid mulle seal mereteemalised multikad ja mereteemalised põrandapadjad, kus lapsed ja ka täiskasvanud said jalga puhata ja multikaid vaadata!

Liis: Palju nalja sai meil näituse sissekäigu juures oleva suure pildiga, kuhu sai näod sisse panna. Millegipärast ükskõik kuidas me ka ennast ei paigutanud oli tulemus ikka kuidagi halenaljakas ja kentsakalt koomiline. Pildid olid kaks nööri tõmbavat naist ning millegipärast tundus igal fotol, et meil ei olnud kaela ning pea oli otse õlgadel. Meremoe modelle meist vast ei saa!

Suur osa näitusest keskendus mereväe vormidele, kuna see on ju loomulikult meremoe massidesse jõudmise algpunkt ja inspiratsioon. Lahti oli seletatud kuidas riietuse või sümbolite abil kindlaks teha mereväelase auastet ning näha milline on pidulik riietus ja milline igapäevane.

Riideid endid nägemiseks oli igasuguseid, küll lasteriideid, küll tavaliste meremeeste omasid, küll kõrgmoodi jne. Üks komplekt koos mannekeeniga tekitas mul erilist äratundmisrõõmu, sest see nägi välja just kui see konksuga tapja filmist "Ma tean mida sa tegid eelmine suvi." Huvitav oli ka vaadata ühte kalameeste triibulist sviitrit, millest mul vist on endalgi üks või enam versiooni kapis. Välja olid ka toodud klassikalise mereriietuse eri materjalid, eri olukordade ja ilmastikuolude jaoks, mida oli tore ka oma kätega läbi katsuda.

Eraldi ruum oli ka mõeldud merestiilis lasteriietele, mid olid äärmiselt armsad ning just lastele mõeldud riided olid esimene samm antud moe jõudmisest massidesse.

Lõbus fakt: pikk krae särkidel oli muuses selle praktilise eesmärgiga, et selle abil sai kaaslasi tagasi tõmmata, kui keegi hakkas üle parda kukkuma.

Kino: "Murdumatu"

Tervitus!

Taas muljeid kinorindelt!

Pealkiri: Murdumatu

Originaalpealkiri: Unbroken

Režišöör: Angelina Jolie

Näitlejad: Jack O'Connell, Domhnall Gleeson, Garrett Hedlund, Takamasa Ishihara

Kestus: 2h 17 min

Žanr: Draama, sõjafilm, biograafia

Kinodes alates: 09.01.2015

Nähtud: 09.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ainuke mõte mis mul tekkis filmi ajal ning pärast ainult süvenes oli, et antud film oli tehtud masohhistidele sadistide poolt. Ma olen võib-olla tundlikum vägivalla suhtes rohkem kui enamused, kuid ma ei usu, et selline meeletu hulk, mida antud film vaatajateni tõi, kedagi külmaks suudab jätta. Alates kalade ja lindude robustsest tapmisest (mis muidugi oli konteksti arvestades täiest arusaadav), kuni stseen stseeni järgsetest pidevatest ja lõpmatutena näivatest piinamistest, alandamistest, peksmistest, ahistamistest jne jne, mul tekkis lihtsalt mingi hetk tunne, et kaua võib ning andke tegelastele ja vaatajatele natukegi hingetõmbeaega! Panin ka tähele, et käsi silme ette panin rohkem kui kunagi varem, sest oli kohti kus tõesti läks asi minu jaoks liiale.

Film põhineb tõsielulool ning räägib olümpiasportlasest Louis Zamperini'st, kes teise maailmasõja ajal elas läbi rodu õudseid, äärmiselt õnnetuid ning väljakannatamatutena näivaid piinu, meeleheidet, kaotusi ning vägivalda. Kõigepealt satub ta pärast hädamaandumist vette 47 päevaks hulpima, siis satub ta jaapanlaste kätte sõjavangi ning saadetakse vangilaagrisse, kus laagriülem võtab ta spetsiaalselt sihikule, et tema elu põrguks teha. Lõpp on teatavasti õnnelik ning Louis jõuab koju, kuid teekond sinnani on kui kolmekordne Kolgata tee.

Film oli tõesti äärmiselt trööstitu ja väga raskesti neelatava sisuga. Loomulikult ei oota ma lilli ja liblikaid sõjafilmist, kuid nagu mainisin oli vägivalla ning kannatuste hulk natuke üle vajaliku ning talutava piiri. Kõik see ei oleks nii rusuvalt mõjunud, kui helgemaid momente oleks tasakaalustamiseks vaatajateni rohkem toodud, paar minutit õnnelikku lõppu ei suuda kompenseerida pea kahte tundi kannatusi. Alguses muidugi olid mõned tagasivaated Louis'i lapsepõlve, kuid rõhku pandi tema jooksukarjäärile ja varju jäi tema kui inimese tutvustamine ning kontakti tekitamine peategelase ja publiku vahel, sest vaid põgusalt näidati milline ta oli ja mida tegi enne sõda. Samuti jäid väga pealiskaudseks tema lähedased ning nende suhted omavahel.

Minu jaoks puudus filmil hing. Algmaterjal, visuaalne teostus, näitlejad olid kõik suurepärased ja lubasid võimast emotsiooni. Samuti jälgis film usinalt väärtfilmide tüüpsüžee mustrit, seega oleks kõik pidanud olema ideaalne, kuid kokkuvõttes jäi filmil puudu iseloomust. Peategelasega toimunu tekitas minus rohkem vastumeelt, vastikust ning soovi, et see juba lõppeks, kui tegelikult oleksin soovinud tunda ka sügavat kaasaelamist, rahuldust õnnestumiste üle ning kõikvõimast lootust. Seda aga ei tulnud ette niivõrd piisavalt kui oleksin tahtnud.

Jack O'Connell tegi loomulikult imetlusväärse etteaste. Ma olen temast juba väga palju kuulnud ning kiitustega keegi tema puhul kokku ei hoia. Pean tunnistama, et ta on kogu haipi ära teeninud. See murtud, kuid trotslik pilk tema silmades, see kondine ning väsinud keha, see säde tema hoiakus arvestades kõike toimunut, oli väga ehe. Samuti valmistas mulle üllatuse vangilaagri ülemat mängiv Takamasa Ishihara, keda olen siiani teadnud Jaapani rockilaulja Miyavi'na. Mulle väga meeldis kuidas sellise moosipoisi ja veidi naiselike näojoonte kiuste suutis ta oma tegelaskuju esitada kui õõvastavalt ja ettearvamatult julma ning oskas mus esile kutsuda sellist viha, et aplaus talle sellise tugeva reaktsiooni välja toomise eest.

Pean ka mainima, et kuidagi silma riivas kui puhtad hambad kõigil olid, vaatamata olukorrale ning millegipärast kasvas habe teatud tegelastel vaid teatud kohtades (vaevalt, et nad parvel habet said ajada). Lihtsalt veidi kentsakas oli seda vaadata.

Lemmik stseen: Piim oli tegelikult viin.

Lemmik tsitaat: "Maa peal tagasi olla on väga imelik."

Kokkuvõttes: Kui ei oleks üle liialdatud piinamisega ning film oleks vähem suunatud sadistidele ja masohhistidele, oleks tegu olnud väga kiiduväärt filmiga, mis näitab kui palju inimene võib kannatada, kuid siiski saatuse kiuste olla piisavalt tugev ja mitte kaotada lootust, et kõik katsumused üle elada.

Kino: "Öö muuseumis: Hauakambri saladus"

Tervitus!

Taas veidi muljeid kinost.

Pealkiri: Öö muuseumis: Hauakambri saladus

Originaalpealkiri: Night at the Museum: Secret of the Tomb

Režišöör: Shawn Levy

Näitlejad: Ben Stiller, Robin Williams, Rami Malek, Owen Wilson, Steve Coogan, Ricky

Gervais, Rebel Wilson

Kestus: 1h 38 min

Žanr: Komöödia, perefilm

Kinodes alates: 26.12.2014

Nähtud: 08.01.2015

Minu hinnang: 2/5

pilt kinokosmos.ee kodueleht

Kui aus olla siis läksin antud filmi vaata puhtalt ekspromt, vaatamata sellele, et esimest osa olen näinud vaid põgusalt, teine on täiesti nägemata ning sinnani ei ole need filmid suutnud mulle väga suurt muljet avaldada. Kahjuks ei suutnud ka kolmas osa mu meelt muuta, tegu on lastele võib-olla toreda ja niivõrd kuivõrd hariva triloogiaga, kuid vaatamata selle on nad ikkagi sellised totrad, ilus kest-tühi sisu (kuigi originaalidee on ju väga põnev ja potentsiaalist tulvil) ning suhteliselt huumorivaesed, kui sa muidugi ei naudi jalaga tagumikku nalju.

Oli selgelt tunda, et film püüdis liugu lasta originaalideel ning reaalne sužee filmile jäi väga magedaks ning õhukeseks, et teost edukalt kanda. Põhimõtteliselt jäi mulje, et kogu tahvli teema oli lisatud vaid selleks, et tegelased saaksid Londonisse minna ning filmiseeriale värskust tuua uue keskkonna näol. Kogu rõhk oli aga suunatud tegelastel ning visuaalsetele efektidele, kuid mõlemad mõjusid aga hoopis koormavalt, liiga palju tegelase, liiga palju üleliigseid isikuid, liiga palju mõttetuid võitlusi ja actionit. Näiteks, jõudmine ühest muuseumi osast teise võttis igavesti ja igas ekspositsioonis, millest mööduti oli taas mingi venitav oht ootamas. Samuti oli Octaviuse ja Jedediah väike seiklus üleliigne ja ebahuvitav.

Üliharva kohtab peategelast, kes on niivõrd värvitu, igav ja mittemidagiütlev kui Ben Stiller Larry'na. Ta oli lihtsalt nii apaatne, igasuguse kire ja särata silmis. Tundus, et tas ei ole mingit tahtmist seal filmis olla (või oli tegelaskuju lihtsalt selliseks loodud?) ning tegu oli vaid tüütuse, kellelegi antud lubadusega või valele lepingule allkirjutamisega, mille pidi hambad ristis lihtsalt läbi elama. Õnneks tasakaalustasid seda õnnetusehunnikut hulk tegelasi, kes oma rolle paistsid vähemal või rohkemal määral nautivat ja kelledel paistis olevat lõbus. Näiteks, sai hakkama suurepärase ja toreda etteastega Rebel Wilson, kes oli filmis vaid kuskil 10 minutit, aga paistis tõesti viimast võtvat sellest lühikesest ajast. Samuti jäid positiivselt meelde Robin Williams ja Dan Stevens, nendest aga rohkem veidi hiljem.

Huumorist nii paju, et üldiselt olid naljad seotud kellegi peale pissimisega, elektrit saamisega (kuigi koopamehe surakas pärast mikrolaineahju muukimist oli ootamatult koomiline), tagaajamistega, totaka koopamehe lollustega ning muude füüsilist laadi naljadega. Samas aga ei saa ma väita, et filmis tõesti ei olnud mõnda üllatavalt humoorikat ning õnnestunud nalja, mis mind siiani muigama panevad, näiteks enamus stseene ja dialoogi Sir Lancelot'iga seoses olid äärmiselt vaimukad.

Filmis peab ju ka olema aspekte, mis olid edukad ning mis mulle sümpatiseerisid? Õnneks oli ka neid. 

Tegu on ju ikkagi Robin Williamsi viimase veel linastumata filmiga, mida üldse enam kinodes näha saab ning loomulikult tekitas tema nägemine minus nostalgiat ning äärmist kurbust, et sellist erakordset näitlejat enam ei ole. Nii palju kui tema iseloomust on päriselus räägitud, siis just selline oli ta ka antud filmis Teddy Roosevelt'i rollis: soe, südamlik, leebe, heatahtlik. See oli suurepärane tegelane tema viimaseks ettevõtmiseks ning mul on hea meel, et ta jääb mulle mällu niivõrd positiivse tegelasena, tegu oli äärmiselt meeldiva rolliga, millega näitlejaga hüvasti jätta.

Filmi lõpp oli südantsoojendav, kurblik ning lihtsalt emotsionaalselt kaunis. Mul tõmbas olemise isegi veidi härdaks ning ka pisarad tahtsid väga ilmuda. Mulle meeldis väga kuidas nad otsad kokku tõmbasid ja tegelased Larry'ga hüvasti jätsid. Selline nukrutsev, kuid samas positiivsel ning jällenägemisrõõmul toetuv lõpp oli igati õnnestunud.

Natuke lõbusamalt poolt aga oli kahtlemata filmi tipphetk triloogia uus tegelane Sir Lacelot, kes, julgen väita, et päästis filmi minu jaoks põrumisest. Ta oli värske, šarmantne, arrogantne, koomiline oma enesekindluses ja ülbuses, tõusis kohe teiste seast esile ning kohe sobis konteksti ja andis väsinud ja suhteliselt igavale filmile meeletu energiasüsti.

Lemmik stseen: Kogu "Camelot" muusikali stseen koos Huge Ackman'iga (vat see oli ootamatu, kuid äärmiselt teretulnud cameo).

Lemmik tsitaat: "Ta oli seksikaim öövaht, kes meil eales siin olnud."

Kokkuvõttes: Lastele võib see ju tore meelelahutus olla, kuid minu jaoks jäi asi väga kesiseks ja kuivaks.

Kino: "6 kangelast"

Tervitus!

Sattusin vaatama ühte animafilmi, mille ametlik esilinastus on alles jaanuari lõpus aga mõned korda näidatakse seda ka nüüd.

Pealkiri: 6 kangelast

Originaalpealkiri: Big Hero 6

Režišöör: Don Hall ja Chris Williams

Kestus: 1h 38 min

Žanr: Animatsioon, komöödia, perefilm

Kinodes alates: 23.01.2015

Nähtud: 30.12.2014

Minu hinnang: 5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Nüüd siis jõudsid Disney animafilmid ka viimastel aastatel domineerivate superkangelaste buumi lainele. Nähes suuri tulusid antud žanri linateostel, pole ka ime ja üllatus, et selline suund on võetud. Ja kuigi see teema hakkab minu jaoks juba oma värskust, põnevust ning entusiasmi kaotama, suutis Disney ikkagi teha midagi originaalset selles kantud ja kulunud kuues. Mina igatahes nautisin seda rohkem kui ootasin ja päris pikaks ajaks jäi mulle see positiivne kogemus meeltesse.

Film räägib noorest geeniusest Hiro'st, kelle vend saab õnnetuses surma ning kelle mälestus elab edasi viimase elutöö leiutises, suures, ümaras ja õhupallimoodi robotis Baymax'is, kes on loodud tervisele suunatud kaaslaseks. Kui aga salapärane kurikael hakkab San Fansokyo's kaost tekitama, peavad Hiro, Baymax ja nende sõbrad kangelasrüüd selga tõmbama ja linna päästma ruttama.

Tegu oli äärmiselt südantsoojendava, hoogsa, lõbusa ja vaimuka filmiga. Pea kogu aeg suutis see mulle naeratuse näole manada ning seda seal ka järjepidevalt hoida. Tundus, et väga noortele lastele ei ole see film aga mõeldud, sest kui just mingeid kahtlaseid peerumoodi hääli ei tehtud, siis koomilistel kohtadel laste naeru niiväga kuulda ei olnud, nende vanemad ja teised täiskasvanud aga naersid tihti. Film aga sobib seega igatpidi viimastele toredaks, kergeks ja kihvtiks meelelahutuseks. Olin rahul ka eesti keelse dubleerimisega, see lihtsalt sobis ja tundus loomulik ning ma ei pannud tähele ka sellist õrna pobisemist, mida alati eesti dubleeringute puhul kardan, diktsioon oli selge ja õnnestunud.

Peategelase Hiro disain oli nii nunnu, ta oli selline suurte silmade, armsa laia esihammaste vahega ja mu käed kohe kibelesid tema ümaraid põskesid mudima. Peale selle oli ta julge, hakkaja, veidi ulakas ja tegelikult hea poiss ning tema sõprus Baymax'iga oli üliarmas, nad moodustasid hiilgava team'i. Stseenid, kus nad vaatavad ja hoolitsevad üksteise eest ning eriti need, kus Baymax teda lohutas ja asjalikult seletas, mis Hiro probleeme tekitab, kuidas neid lahendada ja seda ise püüdes, olid ülimalt südamlikud, kuid siiski ka koomilised. Baymax oli tahtmatult äärmiselt vaimukas ning, nagu filmis mainitud, siis üks suur, soe ja pehme vahukomm. Lisaks oli ka filmi kurikale suhteliselt põnev just eriti visuaalselt ning oma  salapärase olemuse poolest, kabuki mask oli huvitav lahendus.

Mulle avaldas väga muljet San Fransokyo üldpilt ja Jaapani ning San Francisco läänemaailma sulam kogu linna disainis. See kooslus oli lausa suurepärane, näiteks, õidepuhkenud kirsipuud igal pool, Jaapani õnnekassi kujud, San Francisco silla kihvt kombinatsioon olemasolevast ning upgrade tüüpiliste Jaapani katuste näol. Seda kõike aitas eriti nautida ka veel selge, detailne ja erksate värvidega pilt, mida omakorda võimendas 3D efekt. Visuaalselt oli film oivaline.

Miinusena võin välja tuua seda, et kuidagi eriti silmapaistev oli filmitegijate poliitiline korrektsus, sest Hiro teami'is oli olemas nii mustanahaline kui valge kui jaapanlane jne.

Filmile eelnes ka üliarmas lühi multfilm koerast, tema peremehe ja toidust. Loomad on mu nõrkus ning kõik nendega seonduv suudab mu nunnumeetri lakke ajada. Samuti ka see väike lühianimafilm.

Lemmik stseen: Baymax Hiro't kallistamas ja viimase sõpradega ühendust võtmas, sest tema programm ütleb, et nii tuleb lohutada ja see aitab kurbusest üle saada.

Lemmik tsitaat: Kohe kolm! "Söök on alati teretulnud, välja arvatud siis kui see on hallitanud" ja "Karvane beebi" ja "See on mi casa, mis tähendab prantsuse keeles minu esiuks."

Kokkuvõttes: Midagi südamlikku ja lõbusat nii lastele (mitte aga väga noortele) kui ka täiskasvanutele. Selline tõeline hea tuju animafilm. Soovitan soojalt!

Kino: "Exodus: Jumalad ja kuningad"

Tervitus!

Taas üks filmi arvustus!

Pealkiri: Exodus: Jumalad ja kuningad

Originaalpealkiri: Exodus: Gods and Kings

Režišöör: Ridley Scott

Näitlejad: Christian Bale, Joel Edgerton, Aaron Paul, Sigourney Weaver, Indira Varma

Kestus: 2h 30 min

Žanr: Ajalooline, draama

Kinodes alates: 19.12.2014

Nähtud: 25.12.2014

Minu hinnang: 2.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

"Gladiaator" on üks väsimatuid filme, mida näidatakse tihti söögi alla ja söögi peale, kuid mida ma alati ühegi protestita vaatan ning ikka ja jälle imestan kui mõjuv, haarav ja lihtsalt suurepärane see film on. Kahjuks, ei ole aga ükski järgnev Ridlet Scott'i teos suutnud mind niivõrd pöördumatult enda poole meelitada ning "Exodus" on taas üks mägi potentsiaali, mis lõppkokkuvõttes on visuaalselt laitmatu hunnik kesisust ja pettumust.

Kogu mu mitte rahulolu koondud tegelastesse ja fakti, et mul ei olnud nende käekäigust suhteliselt sooja ega külma. Loomulikult tahan ma näha, et allasurutuid päästetakse ning orjapidajaid karistatakse, aga et film oleks kaasa kiskuv ning emotsionaalselt köitev, pean ma hoolima peategelastest, mida aga filmil saavutada ei õnnestunud. Moosese teekond, katsumused ning käekäik sarnanes lähedalt "Gladiaatori" Maximus'ele. Olles auväärt ja hinnatud mees, kes kukub kõrgelt kellegi ebaausate ja isekate motiivide pärast ning tulles tagasi igatpidi kehvemate kaartidega, suudetakse võimatut ning kuri kuningas võidetakse. Nagu ütlesin, on sužeeliin äärmiselt üks ühele "Gladiaatoriga," seega peaks siis ju film olema edukas, sest valem on juba ennast tõestanud. Siiski, Christian Bale Moosesena ei suutnud mu poolehoidu võita, ma ei tundud, et ta minuni jõudis ja mind liigutada, kas puudu oli vaevu kokkuhoitavast vihast ja pulbitsevast kättemaksusoovist nagu Maximus'el võrreldes Moosese suhteliselt külma närvi ning taktikalise lähenemisega või sellega, et Mooses motiivid ei põhinenud niiväga isiklikel kaotustel ja soovidel, kui kellegi teise tahtel, ma ei oska selgelt öelda, mis mind temast võõrandas aga selge on see, ma ei elanud talle kaasa nii palju kui oleks oodanud.

Samuti ei olnud Moosese vastand ja filmi kurikael Ramses piisavalt karismaatiline ja õõvastavalt pahatahtlik, ta jättis rohkem sellise lapseliku, privilegeeritud ja pahura teismeline mulje, kes jäeti ilma uuest iphone'ist ning selle tagajärjel tujutses, vingus ja käitus nagu jobu. Seega jäi keskne ja kandev konflikt Moosese ja Ramsese vahel väga nõrgaks (Sõnumitooja ja Moosese vaheline "vastasseis" ja vestlused olid aga kordades põnevamad ja pingelisemad). Siinkohal peab mainima ka, et mul oli väga kahju filmi kaasatud andekate ja tuntud näitlejate pärast (näiteks: Sigourney Weaver, Ben Kingsley, Aaron Paul jne), kes jäid täiesti alakasutatuks ning reaalselt ei panustanud filmi midagi ning kurb oli neid jälgida kui nipsasjakesi, niisama kaunistusi ja filmi topitud vaid nimede pärast. Näitlejatest rääkides, kogu rassi teemat ei tahaks ma aga puutumagi hakata, sest see oli juba naeruväärne, kuidas antud kontekstis enamused mitte peategelased, teenijate ja orjade rollides inimesed olid kõik mitte valged.

Mis mulle filmi juures aga äärmiselt meeldis ning, mis tõesti imeliselt välja kukkus ja samas, ma ei oodanud ka midagi vähemat, oli filmi visuaalne külg, alustades eriefektidest ja lõpetades massistseenidega. Film nägi tõesti võimas ja suursugune välja, eriti muljet avaldasid mulle kümme katku ja mere lahku ajamine ning kuidas need vaatajateni olid toodud. Kõik tundus nii reaalne ja kohutav ning kohati suutis visuaalne külg mind isegi unustama panna filmi puudused. Peaaegu.

Lemmik stseen: Kümme katku.

Lemmik tsitaat: "Kus sa olid?" "Jälgisin kuidas sa põrusid."

Kokkuvõttes: Vaatamata sellele, et film tundus oma kondikavas veidi kui "Gladiaatori" koopiana ning tegelik originaalmaterjal on ju vaieldamatult eepiline ja võimas, jäi filmis puudust vaatajaid liigutavast ja nendeni jõudvatest tunnetest ning tulemus tundus kliiniline ja emotsioonitu. Siiski pean tunnistama, et tubli üritus oli ta ikka ning ainuüksi visuaalse pidulaua pärast võiks selle linateose ära näha.

Kino: "Seitsmes poeg"

Tervitus!

Ülevaade just kinno jõudnud filmist.

Pealkiri: Seitsmes poeg

Originaalpealkiri: The Seventh Son

Režišöör: Sergei Bodrov

Näitlejad: Jeff Bridges, Julianne Moore, Ben Barnes, Alicia Vikander

Kestus: 1h 42 min

Žanr: Fantaasia, action

Kinodes alates: 26.12.2014

Nähtud: 25.12.2014

Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ma ei ole lugenud raamatusarja, mille põhjal antud film on tehtud ning ma ei ole ka niiväga huvitatud, et sedavõrd hulganisti aega nendele pühendada, kuid kuna veidi uudishimu ikka on, siis taas on film hea võimalus lühikese aja jooksul rahuldav kokkuvõte saada. Niipalju kui ma aga lugenud olen ei ole raamatuaustajad üldsegi lõpptulemusega rahul ning vist tegijad ka, sest filmi esilinastust on juba üle ühe aasta pidevalt edasi lükatud. Seega, suurte ootustega ma kinno ei läinud ning sellest tulenevalt vast ma nautisin filmi rohkem ja tulemus ei olnudki nii lootusetu kui sai kardetud.

Film räägid deemonite, nõidade, koletiste ja kõige muu kurja jahtijast Gregory'st (Jeff Bridges), kellel on vaja uut õpipoissi, et vastu astuda äsja oma vangist pagenud nõidade kuninganna Malkin'ile (Julianne Moore) ja tema kurjamite armeele. Õpipoisiks leiab ta seitsmenda poja seitsmenda poja Tomi (Ben Barnes) ning koos alustatakse jahti kurjusele.

Kuigi tegu oli ju tegelikult fantaasiarikka, tegevusrohke ja ideepoolest haarava looga, oli palju aspekte, mida film täitis vaid poole klaasini ehk siis oli algus ja potentsiaal, kuid seda ei suudetud lõpuni kanda ning täistulemusest jäi puudu. Kahtlemata on film fantaasiaküllas seiklusfilm, samas aga jäi segaseks, kes on vaatajarühm kellele see mõeldud on. Kas vanematele teismelistele ja noortele või ikka täiskasvanutele? Esimeste jaoks oli see liiga sünge ja vägivaldne, viimaste jaoks aga mitte piisavalt. Kui tulemus oleks olnud veidi rohkem kaldu õuduse ja tõsiduse poole või siis vähem verisem ja lapselikum, oleks selge, kes on selle filmi vaatajaskond. Tundus aga, et film ise ka ei teadnud täpselt, kellele ta on suunitletud ning lõppkokkuvõttes jättis ta sellise kentsakalt keskmise ja segaduses mulje. Samuti oli 3D efekt olemas aga mitte piisavalt tuntav ja seega mitte vajalik. Tundus, et see oli lisatud sinna lihtsalt järelmõttena ning tõelist eesmärki ta ei realiseerinud. Liialt oli filmi topitud ka kurikaelu ning kohati ma ei saanud aru, kas tõesti oli mõtet aega raisata nende peale, kes niikuinii peatselt ja vast suhteliselt mõttetult otsa saavad ning, kes ei anna loole tegelikult mitte midagi juurde, ainult püüavad näidata kangelaste teed võiduni pealtnäha väga vaevalise ja võimatuna ning tekitavad segadust.

Poolele teele jõudmine kehtib ka filmi näitlejate kohta. Jeff Bridges oli minu arvates nagu naela pihta löök oma rollis. Ta sai hiilgavalt hakkama sellise pahura, asjaliku, külma ning kärsitu mehe esitamisega, kes tundus, et ei hooli mitte millestki ja kellestki peale oma töö. Alicia Vikander noore nõia rollis oli ka kuidagi sümpaatne, tõetruu ja sulandus kenasti ümbritsevasse, antud näitleja kohe sobib visuaalselt ajaloolistesse filmidesse, milledes ma teda siiani ainult näinud olengi. Ben Barnes Tomina aga jäi kuidagi kesiseks, ma ei oskagi öelda miks, sest välimus ja oskused antud filmi ja rolli jaoks on olemas, kuid millegipärast asi ei toiminud. Kõige õnnetum olin ma aga, et Julianne Moore ei suutnud minu jaoks oma tegelaskuju realiseerida, ta tundus kuidagi kentsakalt mitte sobiv ja mitte piisavalt võimas ja kuritahtlik.

Vaatamata mu kriitikale film mulle ikkagi millegipärast meeldis ja toreda meelelahutusena oli ta täitsa aktsepteeritav. Näiteks oli armulugu väga armas ja kaasahaarav, kuigi väga üürikese aja jooksul armutakse ja väga pinnapealne eeltöö oli sellele. Ka Gregory ja Malkini minevik võimaldas põneva tausta mõlema tegelase vihavaenule.

Lemmik stseen: Gregory Tomi välja õpetamas.

Lemmik tsitaat: "Ma maksin sinu eest suurt raha!"

Kokkuvõttes: Kuigi veidi üksluine ja oma potentsiaali kaugeltki mitte täitev, on film ideaalne mõttetu meelelahutus draakonite, nõidade, maagia ning kurja ja hea vahelise võitlusega.