Pühapäev, 26. september 2021

Raamat: Krimi eri "Salapärane juhtum Stylesis" ja "Härra Gallet' surm"

Tervitus!

Jälle kaks detektiivilugu.

Pealkiri: Saladuslik juhtum Stylesis
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

Ülestunnistus: ma ei ole kunagi lugenud ühtegi Agatha Christie raamatut. Aga, ma olen näinud Hercule Poiroti ja Miss Marple'i ekraniseeringuid sadu kordi. Ja see, mis neist on vastu kajanud, passib mulle tohutult. Minu esimeseks autori teoseks, mida paberil kätte võtsin, sai tema esimene avaldatud krimiromaan. Olles enamuste teiste lugudega üpris sina-peal ja omades head mälu, et kus mis juhtus ja kes oli pahalane, siis mängis võrdlusmomendi pagas seekord minu kahjuks. Ja selles kontekstis ei olnud antud mõrvalugu just eriti meeldejääv, eripärane või köitev. Ta oli suurepärane näide ühest keskmisest klassikalisest Christie süžeest, kuid ühtede parimate hulka ta ei kuulu. Juhtumisi ei tulnud mulle kordagi ka lugedes meelde, et oleksin selle seriaali varianti näinud. Hiljem Youtube'ist otsides, et kas sellel on filmitud ekvivalent, leidsin, et, jah, on, ja ma olen seda isegi vaadand. Põhjus, miks mulle see lugedes meelde ei koitnud, kuigi oman tavapäraselt sellistele asjadele põhjatut mälumahtu, oli kurb tõsiasi, nagu mainitud, et tegu ei olnud just kõige silmapaistvamaga autori loomingust. See, loomulikult, ei tähenda, et raamat ei olnud hea. Arvatavasti hindaksin seda kõrgemalt, kui see oleks esimene müsteerium, mis Agatha Christie sulest minuni jõuab.

Lugu on Poiroti kamu, Arthur Hastingsi, vaatevinklist ning kuidagi halekoomiline on jälgida kui ullike mees ikka on. Kas ta on meelega tehtud selliseks veidi naiivseks totukeseks, et oma arukama kaaslase geniaalsust teravamalt illustreerida? Kohati tuli Hastingsi suust ja mõtetest ikka täielikku idiootsust. Isegi mina, kes ma ei olnud tegevuste keskel, sain sellest aru, et mees sihtis kohati ikka täitsa võssa. Aga, eks noh, tarkade detektiivide kõrvale on tihtipeale vaja vähem nupukamat kamraadi, et vastanduvaid vaatevinkleid kaasata. Tegu on esimese romaaniga, kus üles astub võrratu Hercule Poirot. Nimelt on too I Maailmasõja eest pagedes ulualust saanud just sealsamas külakeses, kus loo tegevus toimub. Olen selle väikse korraarmastajast välismaalase suur fänn, kelle hallide ajurakukeste vastu mul on ainult siiras austus. Mees on nii särtsakas, elav, ebakonventsionaalne, inimlik, hooliv, nutikas ja isegi humoorikas (mõnikord tahtlikult, mõnikord tahtmatult), et ta peab lihtsalt sümpaatne olema. Põgusalt näitab ennast ka inspektor Japp, kes Poirotiga vanad tuttavad aegadest kui viimane oli Belgia politseis tööl. Kolme tegelast kehastasid mu mõtetes jäigalt just need kolm näitlejat, kes rollid kuulsaks on mängisid. Iseäranis, David Suchet, meister detektiivina. 

Räägitakse, et Agatha Christie krimides on süüdlane alati see, keda kõige vähem võiks kahtlustada. See peab suuresti paika ning lähenemine on üpris veekindel. Tegija identifitseerimise konks seisneb aga selles, et ka antud strateegiasse suudab ta sisestada hulga puänte, mis paneb sind skeptiliselt suhtuma igasse detaili. Sellesegi, et kes on siis ikkagi see, keda kõige vähem võiks süüdistada. Antud loos tõmbas autor mind just sellisesse lõksu. Ühe osa mõrvarist suutsin selle teooriaga kindlaks teha juba alguses, kuid teisega tõmmati mind haneks. See oli otsekui "inception": süüdlane oli see, kes oli tõenäoliseim kurjategija, kuid see oli liiga etteaimatav, ehk siis, välistasin isiku koheselt. See oli viga, sest teda välistades muutus ta tegelikult just selleks, keda kõige vähem kahtlustada. Ülejäänut, et kuidas täpselt mõrv sooritati ja kuidas kümned ja kümned vihjed kokku traageldada, seda ei ole ma suures mahus autori detektiivikates kunagi suutnud rahuldavalt välja selgitada. Liiga palju on n-ö siseinfot, mida lugejaga ei jagata ja seega, on keeruline pusle ise kokku panna. Lisaks, peab taustaks teadma omajagu nt mürkidest, keemiast, jne, et teatud seoseid luua ja toimuvast sotti saada. Õnneks ei ole see autori müsteeriumide põhi tõmbenumber, pigem on põnev üllatuda kui Poirot finaalis seletab, et mis tegelikult toimus ja kuidas.

Mul on koju hangitud juba hulgaliselt teisi Poiroti ja Marple'i lugusid, mida kindlasti plaanin lähitulevikus ette võtta, et enam paberil olevate versioonidega tutvust teha. Loodan, et mu suure lemmiku, Poiroti, uued seiklused Sophie Hannah sulest annavad võimalusi mehe tegemistele taas kaasa elada, sest kõik originaallood, julgen öelda, on mul nähtud. Ehk siis, ka need teosed ootavad enda järge pungil raamaturiiulitel. Antud, esimene Agatah Christie lisa krimimaailma näitas selgelt kätte kuhu tema tulevased lood suundivad, nende kondikava ning iseloomulikud võtted, kiiksud ja põhiprintsiibid. Pärast nende tutvustamist käesoleva teose raames, sai naine hakata neid vaid täiustama.



----------------------------------------------

Pealkiri: Härra Gallet' surm
Autor: Georges Simenon
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 2.5/5

Mul puudus igasugune kokkupuude komissar Maigretiga, nii raamatu kuues kui ekraniseeringute versioonis, seega oli antud krimka minu esimene kontakt Pariisi meisterdetektiiviga. Mulle meeldis loo klassikalise detektiiviromaani olemus, kuid süžee jäi veidi lahjaks. Raamat olid suhteliselt lühike ning, tegelikult, ei meeldi mulle kui üht juurdlust liialt ja kunstlikult pikaks venitatakse, kuid lugu jättis mulje kui luukere ilma lihata. Juurdlus toimus otsekui isolatsioonis, ümberringi maailm seisis, toimus vaid mõrvaloo lahendamine ja kaasatud oli vaid sellega seotu. Puudu oli iseloomu, omapära, tausta -- mahlasust. Seega, mõjus Maigreti maailm poolikult, tühjalt ning eraldatuna reaalsusest. Teose napp 160 lehekülge võimendas sellist muljet intensiivsemalt. Teisalt, müsteerium ise aga oli omajagu intrigeeriv ning ootamatu, et ma peaaegu andastasin loole selle kokkusurutuse, kliinilisuse ja vaakumis eksisteerimise.

Ma kahtlustasin, et tapetud mehe identiteedi juures on midagi kahtlast ning tabasin ära selle puändi. Detailid jäid mulle kättesaamatuks, kuid vähemalt osa saladusest muukisin lahti. Mulle tundub, et Maigreti lood ei ole sellist tüüpi krimkad, mida lugeja suudaks täienisti lahti mõtestada. Ikka jääb midagi lehekülgede taha ja detektiivi enda pähe, midagi mida ta raamatut käes hoidjaga ei jaga. Tõsiasi, et kes oli mõrtsukas tundus juba algselt äärmiselt kahtlane ning, kuigi, lahendus oli tegelikult igati loogiline ja isegi ette nähtav, siis ma selle osaga juurdlusest lahenduseks üks ja üks kokku panna ei suutnud. Leidub detektiivilugusid, kus tunned tapetule siiralt kaasa. Ja siis leidub lugusid, kus mõrvatu saatus teeb tõesti õnnetuks ja lausa vihaseks. Seda enam on tähtis, et kurjategija tabatakse. Mida teha, aga juhul, kui tegelikult konkreetset pahalast ei olegi? On ebaõiglus, ebaausus, ebaõnn, ärakasutamine ning hoolimatus, kuid kedagi vastutama panna ei saagi. Tegu oli omamoodi üpris muserdava krimkaga, kus süvendatakse teadmist, et elu ei ole nagu klassikalised detektiivilood, kus halvad kipuvad oma palga saama ning õiglus võidutseb. Selles mõttes oli raamat realistlik ning usutav.

Mind häiris, et palju jäi ütlemata. Sõna otseses mõttes. Leidus hetki, kus dialoog liigub naturaalselt edasi nagu toimuks see järjest, kuid siis avastad, et vahepeal on mõnda teisse kohta mindud või keegi on juurde tulnud. Kohati on puudu kirjeldusest, et mis toimub dialoogi taustal. Oleks piisanud vaid mõnest lausest, et ma lugejana aru saaks, et keskkonnas on midagi muutunud. Mulle ei läinud peale kirjutamisstiil, mis oli minimalistlik ja lakooniline. Ma ei ole agar liigsete kirjelduste austaja, eelistan dialoogi, kuid teine äärmuse, ehk siis, taustainfo vähesus ja jutumärkide kasutamise rohkus, ei ole ka asjalik balanss. Loo jälgimist see niiväga ei pärsi, kuid selline lähenemine jätab mulje nagu oleksid loos augud, see takistab sujuvust ning mõjub lohakalt. Nagu kiirustaks autor kohugi. Ohtralt mõttepauside lisamine kolme puntki näol, oli ka natuke tüütu. Ma ei saanud nende funktsioonist alati aru, sest igas kohas ei tundunud nad mõistliku valikuna. Aga eks see autori spetsiifilise stiili üks osa ole, meeldib see mulle või mitte.

Ma ei vaimustunud raamatust ülearu, kuid krimka kiirtoiduna, ma kujutan ette, sobiksid Maigreti lood lugeda küll. Kui on vaja žanrist kärmet doosi, siis ma ei näe põhjust miks mitte mõni teine osa sarjast kätte võtta. Samas, omajagu puuduseid raamatus oli ning, esmajoones, just kirjutamisstiil ei olnud mulle mokka mööda. Krimi pool oli aga nutikas ja kaasahaarav. 

Laupäev, 11. september 2021

Kino: "Roheline rüütel", "Teekond mälestustesse" ja "Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend"

Tervitus!

Ja jälle kinost.

Pealkiri: Teekond mälestustesse
Originaalpealkiri: Reminiscence
Režissöör: Lisa Joy
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 18.08.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord on keeruline sõnadesse panna, et miks midagi ei toiminud või seletada lahti, et miks vaatamata tegelikult põnevale kontseptsioonile ja toredale ajale kinos, midagi siiski ei klappinud. See on just selline film, mille puhul ma jään täieliku vastuse võlgu, et miks ma talle kõrgemat hinnangut ei pannud, kuigi ma ei oska välja tuua vajalikus hulgas aspekte, mis minu paremat muljet pärssisid. Loos leidus mitmeid asjalikke ja huvitavaid detaile. Ainuüksi tegevuspaiga seisukord oli originaalne ja uudne, nimelt elati maailmas, kus meretase oli märkimisväärselt tõusnud ning kuiva maa omamine oli eliidile. Visuaalselt nägi film uskumatult autentne, omanäoline ja vinge välja. Tõsiasi, et inimesed olid uimasite ja muude sõltuvust tekitavate ainete kõrval sama eluohtlikult kinni tehnika abil enda mälestuste külastamises, oli järjekordne üpris värske idee, mille film kaasas. Kui veidrast apokalüptilisest reaalsusest sai krimka laadne lugu, oli ka see igati tervitatud suund, mis mulle taas peale läks. Kuigi, peab vist tõdema, et just selle süžeeliini lahenduse ja kulgemise lihtsus ning läbinähtavus võis vähendada ülejäänud terviku mõju. Loo fookuses oleva kahe peategelase, mälusse sukeldumise eksperdi, ja kauni famme fatale'i, suhe oli iseenesest haarav, kuid ma tundsin nende vahel vähest keemiat, mis ei lasknud mul mehe otsingute ärevusest ja ängist end väga kaasa tõmmata. Pigem huvitas mind krimkale iseloomuliku tõe paljastamise teekond -- kas naine oli siis ikkagi paha või hea. 

Vaatamata kõigele, kogu kompott ei toiminud. Vast oli põhjuseks linateose enda teadmatus, et mis ta siis täpselt olla tahab. Kas krimi, lembelugu, thriller, draama või maailmalõpu ideega keskmes lugu? Või fakt, et tegevus paigutus tohutult lahedasse reaalsusesse, mille tausta ja detailide kohta oleks rohkem kuulda tahtnud, kuid mida süžee äärmiselt põgusalt puudutas ja  seda intrigeerivat kesta kasinalt kaasas kuhu ta end paigutunud oli. Mul on tunne, et lugu oleks võinud ükskõik millisesse muusse konteksti panna, lisada mäletuste masin, ja midagi poleks muutunud. Loo kulgemine oli kuidagi katkendilik ja episoodiline. Kogu produkt ei mõjunud terviku ja sidusana. Ma ei oska rohkem spetsiifilisi põhjuseid välja tuua, kuid miski või miskid ei lasknud linateosel edukalt toimida. Kuigi, nagu öeldud, kõik eeldused köitvaks ja meeldejäävaks kinokogemuseks olid igati olemas.


----------------------------------

Pealkiri: Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend
Originaalpealkiri: Shang-Shi and the Legend of the Ten Rings
Režissöör: Destin Daniel Cretton
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 03.09.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Selle filmi puhul on tegu linateosega, mis minu silme ette sattuva tagasiside poolest on mega kihvt ja jube lahe, kuid ma ei saa sellise vaimustusega ühineda. Igav oli. Jah, mütoloogia, maailmade ehitamise ja Hiina kultuuri kaasamises on nähtu ära teeninud soliidsed punktid, kuid värviline pakett ei korva kesist süžeed või üheülbalisi tegelasi. Jah, peategelase isa oli üpris koloriidne ja vastuoluline tegelane, kelle psühholoogilist teekonda oli huvitav jälgida, kuid selline kuri-pauh!armastus-pauh!jällekuri-äkkihea kulgemise rada ei ole kaugeltki midagi erakordselt haruldast. Tänu tema olemuse põhjatusele ja salapärale jätsid enamused teised tegelased mulje, et on sama sügavad kui mõni lomp. Shang-Chi, keskse karakterina, jäi, kahjuks, liiga ilmetuks. Tal puudus see miski (iseloom!), mis teeks tast meeldejääva tegelase -- mees oli karjuvalt tüüpiline valusa minevikuga valestimõistetud vastupunniv kangelane. Tema puudujääke pidi kompenseerima mehe sõber, lobamokast Katy, kes särtsu ruumi tõi. Filmi süžee ja kontseptsioon jäid minu jaoks liialt kesiseks ning esimest poolt loost oli mul tõesti vaevarikas vaadata kuna nähtu oli üksluine ja mage. 

Vaatamata negatiivsele, meeldis mulle linateoses üpris mitu aspekti, mis selle taset mu silmis tõstsid. Äärmiselt ootamatu, ja esimesel pilgul kohatu ning mitte passiv konteksti, oli kunagise "Raudmees 3" n-ö kurjami etteaste Trevori poolt, keda suurepäraselt mängis vanameister Ben Kingsley. Viimase soe sõprus veidra peata ja tiibadega karvarullist maagilise olendiga, kellele pandi nimeks Morris, lõi nunnumeetri põhja. Ma ei arvanud, et mees passiks teiste tegelaste ja loo olemusega, kuid Trevor ja Morris võitsid vaevatult mu poolehoiu. Tasub esile tuua ka teised müstilised olendid ja nende dimensiooni, mida filmi teises pooles tutvustati. Eriti ilusad oli üheksasabalised rebased, keda paljudes eri Aasia folkloorides ette tuleb. Suur vee draakon trumpas aga kõik ülejäänud üle. Kaunis, efektne, armas ja tõeline tornaado. Üleüldse oli vägav võitlus kulminatsioonis põnev vaatemäng, mis aitas täita filmi esimese poole tühjust. Viimases toimus, õnneks, aga üks Marveli paremini koordineeritud kätš, mis leidis aset bussis. See nägi väga vinge välja. Võitluste koreograafia oli rohkemgi kui eeskujulik terves linateoses. Tore oli taas kohtuda ka Wongiga ning näha Shang-Chid tutvust tegemas paari teise Tasujaga pärast tiireid toimunud stseenis. Põhimõtteliselt, film oli igati okei, kuid absoluutselt mitte grammigi midagi erilist.


----------------------------------

Pealkiri: Roheline rüütel
Originaalpealkiri: The Green Knight
Režissöör: David Lowery
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 27.08.2021
Nähtud: 28.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Õppisin kunagi ülikooli inglise kirjanduse kursuses filmi inspireerinud algteksti Sir Gawainist ja Rohelisest Rüütlist. Ma ei mäleta sellest palju, kuid kindel on see, et originaalis oli peategelane ikkagi positiivne karakter ja, vaatamata paarile komistusele, üks ülla rüütli etalon. Kui süžee kontseptsioon jäi filmis samaks, siis Sir Gawaini tegelaskuju aga muutus drastiliselt. Põhimõtteliselt püüdis linateos versiooni mehest igatpidi illustreerida kui kõike muud kui eeskujulikku rüütlit. Seda lähenemist ja kõike muud toodi vaatajani erinevate sümbolit, vihjete, märkide ja kõiksugu meta tasandi vahenditega. Konkreetselt ei öeldud välja midagi, kuid nagu rüütlit defineerib see mida ta teeb, mitte mida ta ütleb, siis antud tõlgenduses püüti ridade vahelt jõudsalt mõista anda, et peategelane ei ole see, kes ta arvab, et ta on. Kõige kurvem selle juures oli see, et mehe ümber olevad inimesed kõik soovisid näha temas õige rüütli võrdkuju, kuid Sir Gawain teadis sisemises ise ka, et tema nende ootusteni ei küündi. Isegi siis kui ta visati n-ö vette, et ta ennast lõpuks tõestama läheks, ei suutnud mees ennast kokku võtta. Ta kukkus läbi kõik katsed end kinnistada eri voorustes, mida rüütlitelt eeldatakse. Sõprus, suuremeelsus, kasinus, viisakus ja vagadus. Mõnes ta saavutas rahuldava tulemuse, kuid oli hale jälgida meest, kes ei suuda vastata nii enda, läheduste kui ühiskonna ootustele enesele. Need n-ö testid olid pealekauba veel ka äärmiselt lihtsad ja ei oleks kuidagi tema konti murdnud. Eriti efektiivne oli lõpp, kus Sir Gawain sai nägemuse, mis juhtub kui ta ei täida oma lubadust Rohelisele Rüütlile. See reaalsus tõi talle mõistuse pähe, kuid oli juba hilja. Või kas ikka oli? Lõpp jäeti lahtiseks ning keeruline oli mõista, et kas üks või teine lahenduses võidutses. Siinkohal oleksin tõesti konkreetsemat vastust oodanud, kuigi ma ei tea kas ma oleks kummagist nendega täienisti rahul olnud. Võib-olla on hägune finaal just õige.

Tegu on suurepärase filmiga nii süžeelt kui näitlejatöölt (vana ja väetit kuningas Arthurit mängiv Sean Harris oli rollis võrratu). Samamoodi tuleb kiita muusikat, visuaalseid lahendusi, kostüüme ja linateose kogu õhkkonda, mis täis kompotiga lausa luudesse mulle end suskas. Selles oli midagi kõhedat, salapärast, kaunist, ebameeldivat ja hüpnootilist. Vaimustav näide, kuidas iga kaader, iga detail, iga lause, iga liigutus, iga otsus sisaldab midagi rohkemat kui pealtnäha paistab ning paelub oma spetsiifilise stiiliga. Lugu võib olla veidi raske vaatamine, see nõuab tähelepanu ja kaasamõtlemist, kuid ma arvan, et filmile võimaluse andmine on seda väärt.

Reede, 3. september 2021

Kino: PÖFF 2020 (8) "Ajavalvurid", "Verónica", "Kire raev", "Magneesia" ja "Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum"

Tervitus!

Ja veel mõned viimased ülevaated eelmise aasta PÖFFilt! Varsti on ju jälle november ning hea on end vaikselt festivali lainele viia.

Pealkiri: Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum
Originaalpealkiri: Pereval Djatlova
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 4/5

Ohoo! See oli nüüd küll närvekõditavalt köitev ja salapärane. Valisin sarja kuna tahtsin näha midagi lühikest ja kompaktset. Seda ma ka sain, igatpidi heas mõttes. Veel enam pakkus põnevust tõsiasi, et sarja keskne sündmus põhineb tõestisündinud müsteeriumil, mida ei ole pärast 60 aastat suudetud lõplikult lahti seletada. Hämmastav, et ma ise sellest varem kuulnud ei olnud, kuid pärast sarja esimese osa vaatamist, kaevusin Youtube'i, et rohkem toimunust teada saada. Äärmiselt mõistatuslik juhtum, millel on, kahtlemata, üllatavalt lihtne ja ilmaline seletus. Igati teaduslik, mitte üleloomulik, mille viimase suunas antud sari tundus, vastupidiselt reaalsusele, rihtivat. Loo seletust õnnetusele ma, muidugi, ei näinud, kuna vaadata oli võimalik vaid esimest osa, kuid arvestades üleloomulike seikadega esimeses etapis, pole kahtlustki, et vint keeratakse üle ja aset hakkavad leidma igasugu uskumatud ning seletamatud situatsioone. Ja mitte ilmtingimata halvas võtmes. Ainuüksi peategelase, mehe, keda pannakse asja uurima, mineviku põigetega tutvudes, on süžeest oodata hulgaliselt pinget, müstikat ning õudust. Stseenid II Maailmasõjast sinna kõhedasse lossi, kus kõikvõimalikke veidraid asju toimus, tõis mulle kananaha ihule. Aga nii huvitav oli! Lisaks, oli värskendav viis, kuidas lugu arvatavasti edasi jutustatakse. Käesolev osa oli vaid sissejuhatus ning järgmised pöörduvad ajas tagasi ning keskenduvad matkagrupile ja nende teekonnale enda huku suunas. Puänt sellise pöörde näol liikudes olevikust ajas tagasi oli tervitatud ja ootamatu. Kindlasti saab olema päris kurb grupi tegemisi jälgida ja nendega tuttavaks saada, teada, et neid ootab inetu lõpp. Või äkki on sarjal midagi alternatiivset välja pakkuda...?!


------------------------------------

Pealkiri: Kire raev
Originaalpealkiri: Wrath of Desire
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Taiwan
Kestus: 1h 58 min
Minu hinnang: 2.5/5

Kui pealkirjas on sõna "kirg", siis tahaks seda ka näha. Mida ma aga väga põgusalt ja pigem kõrvaltegelastelt kogesin, oli just seesama "kirg". Film kubiseb emotsioonidest ja ekstreemsustest. Seda kõike teoorias ja süžee kondikavas. Kuid, praktikas, ma seda ei tundnud. Traumasid täis lapsepõlvega ning tavamaailmast heidikuna eksisteeriv peategelane, kes on pealekauba lesbi ning selline põhjusega mässaja (programmi sobis linateos ideaalselt), armub oma kriminaaljuhtumi prokuröri, kes on selline ülim priimus ja pai tüdruk, vähemalt väliselt. Viimane on väidetavalt ekstra empaatiline ja sellepärast  vastab teise naise tunnetele. Nad astuvad intiimsesse suhtesse, mis tekitab tublis lapses tohutult sisemisi konflikte, kuid seks on ju siis piisavalt hea, et natuke suhtemängu teeselda. Nende romanss, mulle tundub, et pidi vaatajani jõudma kui selline sügav, kõikehõlmav, vastandlik, traagiline, isegi eepiline, ja täis palavat iha, kuid mulle jäi mulje nagu kaks külma kala mängiksid armastust. No ei suutnud ma tuvastada midagi, mis ületaks nt inimese tava temperatuuri, 36,6. Rääkimata siis 100 kraadi saavutamisest, millele vihjab omamoodi filmi pealkiri. Nende katsumusi ja mässaja tüdruku ebaõiglast elu oli lihtsalt ebamugav ja trööstitu jälgida. Ja need kunstilised põiked hingemaailma oma grotesksuse ja veidra ilu poolest, mõjusid tänu ülejäänu leigele emotsioonitusele üleliigse ja sunnituna. Mis aga suutis täita linateose nime ootusi, oli kõrvaltegelane, biseksuaalne ja androgüüne järjekordne traumadega tegelane, mees ilus kui naine. Vat tema tekitas oma vaikse ja malbe väärastunud tundemaailmaga hulgaliselt kummaliselt vaoshoitud raevu ja kirge. Tema päästis minu jaoks filmi ja tegi selle enam vähem vaatamisväärseks. 


-------------------------------------

Pealkiri: Ajavalvurid
Originaalpealkiri: Хранители времени
Programm: JF Lastefilmide programm, JF Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Venemaa
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2/5

Fantaasiarikkad lastefilmid on mu suured lemmikud, vaatan neid ülima hea meelega. Nad kipuvad olema matsakad positiivsed laadungid ja jagavad lahkelt lapsepõlve nostalgia võnkeid. Antud lugu aga jäi tohutult poolküpseks ja oma potentsiaali mitte saavutavaks. Ta ei läinudki kuni lõpuni täienisti käima. Idee oli ju tore, kuigi mitte midagi ülimalt originaalset, kuid teostus ja just maailma loomine jäi mannetuks. Pimeduse Linn oli lahja ja pigem selline natuke veidram versioon tavapärasest suurlinna ööelust. Süžeesse kaasati üleliia erinevaid kontseptsioone ja mõtteid, mida ei suudetud seostatult esitada ning mis jäid filmi raamistiku jaoks suurteks ampsudeks. Mitmeid võtmetegureid kaasati pinnapealselt, nt sellist komplekset teemat nagu "aeg". Kohati jättis film mulje, et ta polnud piisavalt sünge, et olla täiskasvanutele ning mitte piisavalt helge ja värvikas, et olla lastele. Kui aus olla, siis mulle jäi natuke segaseks, kes on loo sihtgrupp. Kui Ksysha oli armas, kuid tüüpiline, natuke puise näitlemisega ja emotsionaalselt toimuvale mitte adekvaatselt vastata suutev laps, oli tema seikluskaaslane, Paramon, mingi kentsakas ja tüütu vend. Kas ma ei suutnud temaga seoses vajalikke seoseid luua ja midagi jäi kahe silma vahele, et kuidas ta võrrandisse mahutus? Kes ta oli? Miks ta oli? Miks ta just selline oli? Äärmiselt imelik valik peategelasele sõbraks -- mingi parmu moodi motikatüüp. Või oli tema olemuses ikkagi mingi sügavam sümboolne põhjus olla just niisugune? See jäi mulle selgusetuks. Nad kahekesi ei klappinud üldse ja nende dünaamika ei toiminud. Positiivselt küljelt, tüdruku isa ja tolle suhe kurjamiga oli üpris intrigeeriv (kuigi üpris kõhe ja kentsakas lastele suunatud filmis) ning pere tähtsus olid kenasti olemas nagu selliste filmide puhul tavaliselt kombeks. Soliidseks tulemuseks nimetamiseks jäi lool rohkelt vajaka.


-------------------------------------

Pealkiri: Verónica
Originaalpealkiri: La Verónica
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Tšiili
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 4.5/5

2020 PÖFFi üks minu vaieldamatu lemmik. See film oli otsekui kõverpeegel illustreerimaks tänapäeva meedia- ja kuulsuste imetelemise ja orjamise kultust (mõlema ekraani poole suunalt -- kummardatud ja kummardajate poolt samaaegselt), välispidise sära võltsimise reaalsust ning vaimse tervise ja moraali täielikku mädanemist. Ma elasin Verónicale kaasa ja tahtsin, et ta oleks edukas, aga samas jälestasin teda. Ta oli võluv, temaga oli kerge kontakti leida, ta mõjus lähedasena, ta oli vaimukas ja särtsakas -- ta oli nagu üks lahe sõbranna, kes oli mulle kaaslaseks meedia vahendusel. Kui ma alguses arvasin, et naist süüdistatakse ilma asjata või ta ei ole sellist kohtlemist eri suunadest ära teeninud, siis lõpus sai selgeks, et ta oleks rohkemgi hukkamõistu ära pidanud kannatama. Naise fassaad oli võlts, tema südames oli vaid tema ise ja ta oli valmis jalge alla tallama ükskõik mida, et olla imetletud ja jumaldatud. Teisalt, tema monoloogid mehe ema suunas, kus ta oma südant puistas, tundusid siirad ning seal ta ei jätnud enesekeskse koletise muljet. Neis vestlustes ei olnud tal vajadust teeselda ja mängida rolli šarmantsest Verónicast. Kes oli naine tegelikult? Kas ta oli enda tähelepanu ahnuse ohver ja ma oleksin pidanud talle kaasa tundma? Või suutis ta ka minu ära hüpnotiseerida ja manipuleeris mind endale pöidlaid hoidma? Veel kord, kes oli Verónica sisemiselt tegelikult? Kas vaimselt haige naine, kalk ja mõrvarlik nartsissist või kombinatsioon mõlemast? Mulle meeldis ka kuidas linatoes oli filmitud ja visuaalselt lahendatud, nagu vaataksid nähtut sotsiaalmeedia vahendusel ning piiluksid naist tema eraelus nagu andunud austaja läbi interneti või televisiooni. See film tekitas minus ohtralt vastakaid tundeid, pani mõtlema ning suutis mind suurepäraselt manipuleerida, just nagu tänapäeva staarid seda teevad, et luua endale sobilikke narratiive. Fantastiline linateos!



-------------------------------------

Pealkiri: Magneesia
Originaalpealkiri: Magnezja
Programm: Värsked hoovused
Riik: Poola
Kestus: 2h 00 min
Minu hinnang: 3/5

Lubati tarantinolikku vesterni tohuvabaohu Ida-Euroopa kuues. Ja seda ka anti. Samas, pani mind nähtu taaskord jõudma järeldusele, et kuigi ma objektiivselt oskan Tarantinost ja tema loomingust lugu pidada, siis subjektiivselt, mulle tema filmid peale ei lähe. Samamoodi juhtus käesoleva poolakate interpretatsiooniga. Liiga palju tapmist, liiga palju petmist, liiga palju ebaõiglust, liiga palju ebameeldivaid tegelasi. Ja kui sellest veel küllalt ei olnud, siis toimus liiga paljut, liiga korraga ning liiga absurdselt. Üleliia pakuti šokeerimist, šokeerimise eesmärgil. Kui mitmed nimetatud n-ö patud ma annaksina andeks, siis hullim neist oli tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik karakterid, kes üles astusid, kas korraks või peategelastena, olid vähemal või rohkemal määrab antipaatsed. Okei, need veidrikest kaksikud ja detektiiv olid mõneti väljakannatavad, kuid kõigile teistele oleks võinud juba filmi alguses pommi alla panna, mitte kulminatsiooniks nottimispidu jätta. Eriti see üks õde, keda mängis mees. Tülgastav kuju. Ja kuidas positsioneerus toimumispaik Poolasse? Mina nägin tavalist vesterni, kus juhuslikult astusid üles tavapärasest rohkem poolakaid ja mõned venelased. Kummaline ja mingi stiili viljelemine lihtsalt stiili viljelemise eesmärgil. Teisalt, süžee oli mitmetahuline, kaasahaarav, tempokas ja üllatusterohke. Kuigi tegevusliinide arvuga mindi üle hädavajaliku koguse. Ohtralt girl powerit oli ka ju tore, kuid miks pidid enamus naisi olema sellised mõrrad või enesekesksed egoistid. No, jah, ega mehedki paremad olnud. Vaatamata mu kriitikale, oli linateoses midagi köitvat ja omapärast, mis mulle täitsa peale läks. Üks paras hunnik imelikku ja ebavajalikult vägivaldset klopsi oli ta igatahes.