laupäev, 11. september 2021

Kino: "Roheline rüütel", "Teekond mälestustesse" ja "Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend"

Tervitus!

Ja jälle kinost.

Pealkiri: Teekond mälestustesse
Originaalpealkiri: Reminiscence
Režissöör: Lisa Joy
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 18.08.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Mõnikord on keeruline sõnadesse panna, et miks midagi ei toiminud või seletada lahti, et miks vaatamata tegelikult põnevale kontseptsioonile ja toredale ajale kinos, midagi siiski ei klappinud. See on just selline film, mille puhul ma jään täieliku vastuse võlgu, et miks ma talle kõrgemat hinnangut ei pannud, kuigi ma ei oska välja tuua vajalikus hulgas aspekte, mis minu paremat muljet pärssisid. Loos leidus mitmeid asjalikke ja huvitavaid detaile. Ainuüksi tegevuspaiga seisukord oli originaalne ja uudne, nimelt elati maailmas, kus meretase oli märkimisväärselt tõusnud ning kuiva maa omamine oli eliidile. Visuaalselt nägi film uskumatult autentne, omanäoline ja vinge välja. Tõsiasi, et inimesed olid uimasite ja muude sõltuvust tekitavate ainete kõrval sama eluohtlikult kinni tehnika abil enda mälestuste külastamises, oli järjekordne üpris värske idee, mille film kaasas. Kui veidrast apokalüptilisest reaalsusest sai krimka laadne lugu, oli ka see igati tervitatud suund, mis mulle taas peale läks. Kuigi, peab vist tõdema, et just selle süžeeliini lahenduse ja kulgemise lihtsus ning läbinähtavus võis vähendada ülejäänud terviku mõju. Loo fookuses oleva kahe peategelase, mälusse sukeldumise eksperdi, ja kauni famme fatale'i, suhe oli iseenesest haarav, kuid ma tundsin nende vahel vähest keemiat, mis ei lasknud mul mehe otsingute ärevusest ja ängist end väga kaasa tõmmata. Pigem huvitas mind krimkale iseloomuliku tõe paljastamise teekond -- kas naine oli siis ikkagi paha või hea. 

Vaatamata kõigele, kogu kompott ei toiminud. Vast oli põhjuseks linateose enda teadmatus, et mis ta siis täpselt olla tahab. Kas krimi, lembelugu, thriller, draama või maailmalõpu ideega keskmes lugu? Või fakt, et tegevus paigutus tohutult lahedasse reaalsusesse, mille tausta ja detailide kohta oleks rohkem kuulda tahtnud, kuid mida süžee äärmiselt põgusalt puudutas ja  seda intrigeerivat kesta kasinalt kaasas kuhu ta end paigutunud oli. Mul on tunne, et lugu oleks võinud ükskõik millisesse muusse konteksti panna, lisada mäletuste masin, ja midagi poleks muutunud. Loo kulgemine oli kuidagi katkendilik ja episoodiline. Kogu produkt ei mõjunud terviku ja sidusana. Ma ei oska rohkem spetsiifilisi põhjuseid välja tuua, kuid miski või miskid ei lasknud linateosel edukalt toimida. Kuigi, nagu öeldud, kõik eeldused köitvaks ja meeldejäävaks kinokogemuseks olid igati olemas.


----------------------------------

Pealkiri: Shang-Shi ja Kümne Rõnga legend
Originaalpealkiri: Shang-Shi and the Legend of the Ten Rings
Režissöör: Destin Daniel Cretton
Kestus: 2h 12 min
Kinodes alates: 03.09.2021
Nähtud: 04.09.2021
Minu hinnang: 3/5

Selle filmi puhul on tegu linateosega, mis minu silme ette sattuva tagasiside poolest on mega kihvt ja jube lahe, kuid ma ei saa sellise vaimustusega ühineda. Igav oli. Jah, mütoloogia, maailmade ehitamise ja Hiina kultuuri kaasamises on nähtu ära teeninud soliidsed punktid, kuid värviline pakett ei korva kesist süžeed või üheülbalisi tegelasi. Jah, peategelase isa oli üpris koloriidne ja vastuoluline tegelane, kelle psühholoogilist teekonda oli huvitav jälgida, kuid selline kuri-pauh!armastus-pauh!jällekuri-äkkihea kulgemise rada ei ole kaugeltki midagi erakordselt haruldast. Tänu tema olemuse põhjatusele ja salapärale jätsid enamused teised tegelased mulje, et on sama sügavad kui mõni lomp. Shang-Chi, keskse karakterina, jäi, kahjuks, liiga ilmetuks. Tal puudus see miski (iseloom!), mis teeks tast meeldejääva tegelase -- mees oli karjuvalt tüüpiline valusa minevikuga valestimõistetud vastupunniv kangelane. Tema puudujääke pidi kompenseerima mehe sõber, lobamokast Katy, kes särtsu ruumi tõi. Filmi süžee ja kontseptsioon jäid minu jaoks liialt kesiseks ning esimest poolt loost oli mul tõesti vaevarikas vaadata kuna nähtu oli üksluine ja mage. 

Vaatamata negatiivsele, meeldis mulle linateoses üpris mitu aspekti, mis selle taset mu silmis tõstsid. Äärmiselt ootamatu, ja esimesel pilgul kohatu ning mitte passiv konteksti, oli kunagise "Raudmees 3" n-ö kurjami etteaste Trevori poolt, keda suurepäraselt mängis vanameister Ben Kingsley. Viimase soe sõprus veidra peata ja tiibadega karvarullist maagilise olendiga, kellele pandi nimeks Morris, lõi nunnumeetri põhja. Ma ei arvanud, et mees passiks teiste tegelaste ja loo olemusega, kuid Trevor ja Morris võitsid vaevatult mu poolehoiu. Tasub esile tuua ka teised müstilised olendid ja nende dimensiooni, mida filmi teises pooles tutvustati. Eriti ilusad oli üheksasabalised rebased, keda paljudes eri Aasia folkloorides ette tuleb. Suur vee draakon trumpas aga kõik ülejäänud üle. Kaunis, efektne, armas ja tõeline tornaado. Üleüldse oli vägav võitlus kulminatsioonis põnev vaatemäng, mis aitas täita filmi esimese poole tühjust. Viimases toimus, õnneks, aga üks Marveli paremini koordineeritud kätš, mis leidis aset bussis. See nägi väga vinge välja. Võitluste koreograafia oli rohkemgi kui eeskujulik terves linateoses. Tore oli taas kohtuda ka Wongiga ning näha Shang-Chid tutvust tegemas paari teise Tasujaga pärast tiireid toimunud stseenis. Põhimõtteliselt, film oli igati okei, kuid absoluutselt mitte grammigi midagi erilist.


----------------------------------

Pealkiri: Roheline rüütel
Originaalpealkiri: The Green Knight
Režissöör: David Lowery
Kestus: 2h 10 min
Kinodes alates: 27.08.2021
Nähtud: 28.08.2021
Minu hinnang: 4/5

Õppisin kunagi ülikooli inglise kirjanduse kursuses filmi inspireerinud algteksti Sir Gawainist ja Rohelisest Rüütlist. Ma ei mäleta sellest palju, kuid kindel on see, et originaalis oli peategelane ikkagi positiivne karakter ja, vaatamata paarile komistusele, üks ülla rüütli etalon. Kui süžee kontseptsioon jäi filmis samaks, siis Sir Gawaini tegelaskuju aga muutus drastiliselt. Põhimõtteliselt püüdis linateos versiooni mehest igatpidi illustreerida kui kõike muud kui eeskujulikku rüütlit. Seda lähenemist ja kõike muud toodi vaatajani erinevate sümbolit, vihjete, märkide ja kõiksugu meta tasandi vahenditega. Konkreetselt ei öeldud välja midagi, kuid nagu rüütlit defineerib see mida ta teeb, mitte mida ta ütleb, siis antud tõlgenduses püüti ridade vahelt jõudsalt mõista anda, et peategelane ei ole see, kes ta arvab, et ta on. Kõige kurvem selle juures oli see, et mehe ümber olevad inimesed kõik soovisid näha temas õige rüütli võrdkuju, kuid Sir Gawain teadis sisemises ise ka, et tema nende ootusteni ei küündi. Isegi siis kui ta visati n-ö vette, et ta ennast lõpuks tõestama läheks, ei suutnud mees ennast kokku võtta. Ta kukkus läbi kõik katsed end kinnistada eri voorustes, mida rüütlitelt eeldatakse. Sõprus, suuremeelsus, kasinus, viisakus ja vagadus. Mõnes ta saavutas rahuldava tulemuse, kuid oli hale jälgida meest, kes ei suuda vastata nii enda, läheduste kui ühiskonna ootustele enesele. Need n-ö testid olid pealekauba veel ka äärmiselt lihtsad ja ei oleks kuidagi tema konti murdnud. Eriti efektiivne oli lõpp, kus Sir Gawain sai nägemuse, mis juhtub kui ta ei täida oma lubadust Rohelisele Rüütlile. See reaalsus tõi talle mõistuse pähe, kuid oli juba hilja. Või kas ikka oli? Lõpp jäeti lahtiseks ning keeruline oli mõista, et kas üks või teine lahenduses võidutses. Siinkohal oleksin tõesti konkreetsemat vastust oodanud, kuigi ma ei tea kas ma oleks kummagist nendega täienisti rahul olnud. Võib-olla on hägune finaal just õige.

Tegu on suurepärase filmiga nii süžeelt kui näitlejatöölt (vana ja väetit kuningas Arthurit mängiv Sean Harris oli rollis võrratu). Samamoodi tuleb kiita muusikat, visuaalseid lahendusi, kostüüme ja linateose kogu õhkkonda, mis täis kompotiga lausa luudesse mulle end suskas. Selles oli midagi kõhedat, salapärast, kaunist, ebameeldivat ja hüpnootilist. Vaimustav näide, kuidas iga kaader, iga detail, iga lause, iga liigutus, iga otsus sisaldab midagi rohkemat kui pealtnäha paistab ning paelub oma spetsiifilise stiiliga. Lugu võib olla veidi raske vaatamine, see nõuab tähelepanu ja kaasamõtlemist, kuid ma arvan, et filmile võimaluse andmine on seda väärt.

reede, 3. september 2021

Kino: PÖFF 2020 (8) "Ajavalvurid", "Verónica", "Kire raev", "Magneesia" ja "Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum"

Tervitus!

Ja veel mõned viimased ülevaated eelmise aasta PÖFFilt! Varsti on ju jälle november ning hea on end vaikselt festivali lainele viia.

Pealkiri: Surnud mägi: Djatlovi kuru juhtum
Originaalpealkiri: Pereval Djatlova
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 4/5

Ohoo! See oli nüüd küll närvekõditavalt köitev ja salapärane. Valisin sarja kuna tahtsin näha midagi lühikest ja kompaktset. Seda ma ka sain, igatpidi heas mõttes. Veel enam pakkus põnevust tõsiasi, et sarja keskne sündmus põhineb tõestisündinud müsteeriumil, mida ei ole pärast 60 aastat suudetud lõplikult lahti seletada. Hämmastav, et ma ise sellest varem kuulnud ei olnud, kuid pärast sarja esimese osa vaatamist, kaevusin Youtube'i, et rohkem toimunust teada saada. Äärmiselt mõistatuslik juhtum, millel on, kahtlemata, üllatavalt lihtne ja ilmaline seletus. Igati teaduslik, mitte üleloomulik, mille viimase suunas antud sari tundus, vastupidiselt reaalsusele, rihtivat. Loo seletust õnnetusele ma, muidugi, ei näinud, kuna vaadata oli võimalik vaid esimest osa, kuid arvestades üleloomulike seikadega esimeses etapis, pole kahtlustki, et vint keeratakse üle ja aset hakkavad leidma igasugu uskumatud ning seletamatud situatsioone. Ja mitte ilmtingimata halvas võtmes. Ainuüksi peategelase, mehe, keda pannakse asja uurima, mineviku põigetega tutvudes, on süžeest oodata hulgaliselt pinget, müstikat ning õudust. Stseenid II Maailmasõjast sinna kõhedasse lossi, kus kõikvõimalikke veidraid asju toimus, tõis mulle kananaha ihule. Aga nii huvitav oli! Lisaks, oli värskendav viis, kuidas lugu arvatavasti edasi jutustatakse. Käesolev osa oli vaid sissejuhatus ning järgmised pöörduvad ajas tagasi ning keskenduvad matkagrupile ja nende teekonnale enda huku suunas. Puänt sellise pöörde näol liikudes olevikust ajas tagasi oli tervitatud ja ootamatu. Kindlasti saab olema päris kurb grupi tegemisi jälgida ja nendega tuttavaks saada, teada, et neid ootab inetu lõpp. Või äkki on sarjal midagi alternatiivset välja pakkuda...?!


------------------------------------

Pealkiri: Kire raev
Originaalpealkiri: Wrath of Desire
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Taiwan
Kestus: 1h 58 min
Minu hinnang: 2.5/5

Kui pealkirjas on sõna "kirg", siis tahaks seda ka näha. Mida ma aga väga põgusalt ja pigem kõrvaltegelastelt kogesin, oli just seesama "kirg". Film kubiseb emotsioonidest ja ekstreemsustest. Seda kõike teoorias ja süžee kondikavas. Kuid, praktikas, ma seda ei tundnud. Traumasid täis lapsepõlvega ning tavamaailmast heidikuna eksisteeriv peategelane, kes on pealekauba lesbi ning selline põhjusega mässaja (programmi sobis linateos ideaalselt), armub oma kriminaaljuhtumi prokuröri, kes on selline ülim priimus ja pai tüdruk, vähemalt väliselt. Viimane on väidetavalt ekstra empaatiline ja sellepärast  vastab teise naise tunnetele. Nad astuvad intiimsesse suhtesse, mis tekitab tublis lapses tohutult sisemisi konflikte, kuid seks on ju siis piisavalt hea, et natuke suhtemängu teeselda. Nende romanss, mulle tundub, et pidi vaatajani jõudma kui selline sügav, kõikehõlmav, vastandlik, traagiline, isegi eepiline, ja täis palavat iha, kuid mulle jäi mulje nagu kaks külma kala mängiksid armastust. No ei suutnud ma tuvastada midagi, mis ületaks nt inimese tava temperatuuri, 36,6. Rääkimata siis 100 kraadi saavutamisest, millele vihjab omamoodi filmi pealkiri. Nende katsumusi ja mässaja tüdruku ebaõiglast elu oli lihtsalt ebamugav ja trööstitu jälgida. Ja need kunstilised põiked hingemaailma oma grotesksuse ja veidra ilu poolest, mõjusid tänu ülejäänu leigele emotsioonitusele üleliigse ja sunnituna. Mis aga suutis täita linateose nime ootusi, oli kõrvaltegelane, biseksuaalne ja androgüüne järjekordne traumadega tegelane, mees ilus kui naine. Vat tema tekitas oma vaikse ja malbe väärastunud tundemaailmaga hulgaliselt kummaliselt vaoshoitud raevu ja kirge. Tema päästis minu jaoks filmi ja tegi selle enam vähem vaatamisväärseks. 


-------------------------------------

Pealkiri: Ajavalvurid
Originaalpealkiri: Хранители времени
Programm: JF Lastefilmide programm, JF Lastefilmide võistlusprogramm
Riik: Venemaa
Kestus: 1h 33 min
Minu hinnang: 2/5

Fantaasiarikkad lastefilmid on mu suured lemmikud, vaatan neid ülima hea meelega. Nad kipuvad olema matsakad positiivsed laadungid ja jagavad lahkelt lapsepõlve nostalgia võnkeid. Antud lugu aga jäi tohutult poolküpseks ja oma potentsiaali mitte saavutavaks. Ta ei läinudki kuni lõpuni täienisti käima. Idee oli ju tore, kuigi mitte midagi ülimalt originaalset, kuid teostus ja just maailma loomine jäi mannetuks. Pimeduse Linn oli lahja ja pigem selline natuke veidram versioon tavapärasest suurlinna ööelust. Süžeesse kaasati üleliia erinevaid kontseptsioone ja mõtteid, mida ei suudetud seostatult esitada ning mis jäid filmi raamistiku jaoks suurteks ampsudeks. Mitmeid võtmetegureid kaasati pinnapealselt, nt sellist komplekset teemat nagu "aeg". Kohati jättis film mulje, et ta polnud piisavalt sünge, et olla täiskasvanutele ning mitte piisavalt helge ja värvikas, et olla lastele. Kui aus olla, siis mulle jäi natuke segaseks, kes on loo sihtgrupp. Kui Ksysha oli armas, kuid tüüpiline, natuke puise näitlemisega ja emotsionaalselt toimuvale mitte adekvaatselt vastata suutev laps, oli tema seikluskaaslane, Paramon, mingi kentsakas ja tüütu vend. Kas ma ei suutnud temaga seoses vajalikke seoseid luua ja midagi jäi kahe silma vahele, et kuidas ta võrrandisse mahutus? Kes ta oli? Miks ta oli? Miks ta just selline oli? Äärmiselt imelik valik peategelasele sõbraks -- mingi parmu moodi motikatüüp. Või oli tema olemuses ikkagi mingi sügavam sümboolne põhjus olla just niisugune? See jäi mulle selgusetuks. Nad kahekesi ei klappinud üldse ja nende dünaamika ei toiminud. Positiivselt küljelt, tüdruku isa ja tolle suhe kurjamiga oli üpris intrigeeriv (kuigi üpris kõhe ja kentsakas lastele suunatud filmis) ning pere tähtsus olid kenasti olemas nagu selliste filmide puhul tavaliselt kombeks. Soliidseks tulemuseks nimetamiseks jäi lool rohkelt vajaka.


-------------------------------------

Pealkiri: Verónica
Originaalpealkiri: La Verónica
Programm: Põhjusega mässajad
Riik: Tšiili
Kestus: 1h 40 min
Minu hinnang: 4.5/5

2020 PÖFFi üks minu vaieldamatu lemmik. See film oli otsekui kõverpeegel illustreerimaks tänapäeva meedia- ja kuulsuste imetelemise ja orjamise kultust (mõlema ekraani poole suunalt -- kummardatud ja kummardajate poolt samaaegselt), välispidise sära võltsimise reaalsust ning vaimse tervise ja moraali täielikku mädanemist. Ma elasin Verónicale kaasa ja tahtsin, et ta oleks edukas, aga samas jälestasin teda. Ta oli võluv, temaga oli kerge kontakti leida, ta mõjus lähedasena, ta oli vaimukas ja särtsakas -- ta oli nagu üks lahe sõbranna, kes oli mulle kaaslaseks meedia vahendusel. Kui ma alguses arvasin, et naist süüdistatakse ilma asjata või ta ei ole sellist kohtlemist eri suunadest ära teeninud, siis lõpus sai selgeks, et ta oleks rohkemgi hukkamõistu ära pidanud kannatama. Naise fassaad oli võlts, tema südames oli vaid tema ise ja ta oli valmis jalge alla tallama ükskõik mida, et olla imetletud ja jumaldatud. Teisalt, tema monoloogid mehe ema suunas, kus ta oma südant puistas, tundusid siirad ning seal ta ei jätnud enesekeskse koletise muljet. Neis vestlustes ei olnud tal vajadust teeselda ja mängida rolli šarmantsest Verónicast. Kes oli naine tegelikult? Kas ta oli enda tähelepanu ahnuse ohver ja ma oleksin pidanud talle kaasa tundma? Või suutis ta ka minu ära hüpnotiseerida ja manipuleeris mind endale pöidlaid hoidma? Veel kord, kes oli Verónica sisemiselt tegelikult? Kas vaimselt haige naine, kalk ja mõrvarlik nartsissist või kombinatsioon mõlemast? Mulle meeldis ka kuidas linatoes oli filmitud ja visuaalselt lahendatud, nagu vaataksid nähtut sotsiaalmeedia vahendusel ning piiluksid naist tema eraelus nagu andunud austaja läbi interneti või televisiooni. See film tekitas minus ohtralt vastakaid tundeid, pani mõtlema ning suutis mind suurepäraselt manipuleerida, just nagu tänapäeva staarid seda teevad, et luua endale sobilikke narratiive. Fantastiline linateos!



-------------------------------------

Pealkiri: Magneesia
Originaalpealkiri: Magnezja
Programm: Värsked hoovused
Riik: Poola
Kestus: 2h 00 min
Minu hinnang: 3/5

Lubati tarantinolikku vesterni tohuvabaohu Ida-Euroopa kuues. Ja seda ka anti. Samas, pani mind nähtu taaskord jõudma järeldusele, et kuigi ma objektiivselt oskan Tarantinost ja tema loomingust lugu pidada, siis subjektiivselt, mulle tema filmid peale ei lähe. Samamoodi juhtus käesoleva poolakate interpretatsiooniga. Liiga palju tapmist, liiga palju petmist, liiga palju ebaõiglust, liiga palju ebameeldivaid tegelasi. Ja kui sellest veel küllalt ei olnud, siis toimus liiga paljut, liiga korraga ning liiga absurdselt. Üleliia pakuti šokeerimist, šokeerimise eesmärgil. Kui mitmed nimetatud n-ö patud ma annaksina andeks, siis hullim neist oli tõsiasi, et põhimõtteliselt kõik karakterid, kes üles astusid, kas korraks või peategelastena, olid vähemal või rohkemal määrab antipaatsed. Okei, need veidrikest kaksikud ja detektiiv olid mõneti väljakannatavad, kuid kõigile teistele oleks võinud juba filmi alguses pommi alla panna, mitte kulminatsiooniks nottimispidu jätta. Eriti see üks õde, keda mängis mees. Tülgastav kuju. Ja kuidas positsioneerus toimumispaik Poolasse? Mina nägin tavalist vesterni, kus juhuslikult astusid üles tavapärasest rohkem poolakaid ja mõned venelased. Kummaline ja mingi stiili viljelemine lihtsalt stiili viljelemise eesmärgil. Teisalt, süžee oli mitmetahuline, kaasahaarav, tempokas ja üllatusterohke. Kuigi tegevusliinide arvuga mindi üle hädavajaliku koguse. Ohtralt girl powerit oli ka ju tore, kuid miks pidid enamus naisi olema sellised mõrrad või enesekesksed egoistid. No, jah, ega mehedki paremad olnud. Vaatamata mu kriitikale, oli linateoses midagi köitvat ja omapärast, mis mulle täitsa peale läks. Üks paras hunnik imelikku ja ebavajalikult vägivaldset klopsi oli ta igatahes.