Teater: "Klassis" ja "Ettevaatust, õnn!"

Tervitus!

Vahelduseks teatrilavadelt. 

Pealkiri: Klassis
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Pähklimägi
Näitlejad: Imre Õunapuu, Jaune Kimmel ja Rainer Elhi
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 13.10.2023
Millal nähtud: 15.12.2023
Minu hinnang: 4/5

Keeruline on antud arvustuse juures erapooletuks jääda, sest isiklik kogemus õpetajaks olemisena täitsa eksisteerib ning, peab tunnistama, et see oli teatud mõttes traumaatiline, äärmiselt silmi avav ja ka väärtuslik periood, mis siiani mõjutab kuidas näen ja suhtun haridusse, kooli, õpetajatesse ning kogu kasvatussüsteemi. Mul on tunne, et olenevalt, mis vaatenurgas sa paikned või mis rollis oled haridusvaldkonnas asetsenud, siis sellest kujuneb suuresti kuidas seda tükki vaadelda ning mis emotsioone tekitab. Keda kolmikust süüdistada, kellele kaasa tunda ning kumba poolde enam empaatiat tunda: õpetaja ja kool või kodu ja vanemad. Laps on siin tegelikult viies ratas vankri all ning pigem vahend, mitte tegelik fookusteema. Mina, kui endine õpetaja, näen loos sõnumit, kas tahtlikku või tahtmatut, kas probleemi nimme esile tuues laitavalt või kiitvalt, kas eesmärgiga või lihtsalt kõrvalnähuna, et õpetaja on alati süüdi, kas tahad head, kas tahad halba, kas püüad olla neutraalne. Ikka ei tee sa kunagi piisavalt ning oled peksukott inimeste probleemidele ja nende eluaegsetele valedele otsustele. Mitte pere ja kodune kasvatus ei ole kurjajuur vaid õpetaja ja kool. Eks ma natuke liialdan siin, kuid teravalt tuli näidendis välja kuidas oma traumad ning probleemid peegeldatakse kooli, kas on põhjust või mitte, ja see jätkub põlvest põlve. 

Tegu on eheda näitega, et miks õpetajad haridussüsteemis tihti kaua vastu ei pea, eriti noored ja särasilmsed. Sa ei võitle ainult oma õpilaste eest ja vastu, vaid vanemate, suguvõsade, kogukondade ja nende kogemuste, murede ja probleemidega, mis on kogunenud aastakümneid, ulatudes vanavanemateni välja. Kuni lõpuks õpetajad plahvatavad ning siis oled enamgi süüdi kui enne -- kuidas sa julged vaimse peksmise eest end kaitsta ja mingeid reaktsioone või emotsioone näidata, valede vahenditega ja väära käitumisega või mitte. Tegelikkus on aga see, et kõigil on oma roll inimeste kujunemises ning erinevat sorti elukogemuste kollektsioneerimises, kuid balanss peab olema paigas. Ei saa alati süükoormat panna koolile ja õpetajatele, kui endal on kodus asjad paigast. Olgu see segadus konkreetselt sinu süü või mitte. Üks mõjutab teist, kuid võõraid on alati kergem vastutama panna kui endale või lähedastele silma vaadata.

Püüdes nüüd läheneda teisest suunast, siis kas mõlemal vanemal oli põhjust suhtuda kooli ja õpetajasse umbusaldusega ja kahtlevalt? Võib-olla tõesti, sest me oleme kõik oma keskkonna ohvrid. Kui sul endal on negatiivsed mälestused enda nooruspõlvest, siis on komplitseeritud end ümber programmeerida ja millesegi eelarvamusteta suhtuda. Ja, olgem ausad, ega kool ja õpetajad kõigile just eriti pillerkaar ei olnud. Ehk siis, tegelikult tuleb mõista ja avatud meelega läheneda mõlemasse osapoolde. Siit ka küsimus, et kumba leeri näidend ise kaldu oli ning kumba ta sümpatiseeris? Kas üht, teist, mõlemat või mitte ühtegi? Minule isiklikult tundus, et enam kaldutakse õpetaja suunas ja illustreeriti neid ulme ootusi, soovi midagi kasulikku ja õigesti teha, ning siis näidates, et ükski heategu ja hoolimine ei jää karistuseta. Aga tõenäoliselt näen olukorda läbi insider prillide. Ebaaus oli olukord aga mõlemale, kumbki ei reageerinud üks hetk adekvaatselt ning suurepäraselt näitas lugu kuidas kõik ratsionaalsed mõtte kaotatakse, kõik teevad lolle valikuid, ning asi lendab käest ära. 

Kõige kurvem oli tõsiasi, et lapse, kellest kogu jutt alguse sai, huvid ja vajadused olid teisejärgulised. Laps oli vaid katalüsaator, et täiskasvanud saaksid isekalt enda hädade, missioonide või nägemustega tegeleda, heites kõrvale algpõhjuse, et miks nad seal koosolekul üldse olid. Situatsioon eskaleerus väga kiirelt ja drastiliselt, kuigi sujuvalt, kohati ehk mingi kraadini ebatõenäoliselt. Kokkuvõttes, ei mõjunud olukorra areng siiski ülemäära ebausutavalt või sunnituna. Ma täitsa kujutan ette, et sellised pinevad momendid on võimelised tekkima, ning situatsiooni ekstreeme kulg ja finaal olid täitsa autentsed. Selles mõttes oli tegu suurepärase etendusega, sest ta jättis mulje kui päris klassiruumist, päris inimestest, päris muredest, päris maailmast. Ehk vaid spektri äärmuslikku otsa paiknedes. Need olid reaalsed isikud seal, kes justkui peaksid seisma laste heaolu eest, kuid mõtlevad lõpus vaid endile. Mis on ka ju täitsa inimlik ja arusaadav.

Kas üldse on vaja sellest tükist otsida n-ö õiget ja valet poolt? Ehk oli mõlemal õigus ja mõlemad panid, samaaegselt, mööda. Minu soosing on õpetajale kaldu, tunnistan oma erapooletust, ja kindlast olen, lisaks, selle lapse poolt, kes isegi koosolekul kohal ei olnud. Viimane jäi teadmatult ning tahtmatult kolmiku hammasrataste vahale, ilma et temaga arvestataks, teda kuulataks või tema huvide eest seistaks. Sest, kui üdini otsekoheselt öelda, siis vedasid kõik teda alt ja jätsid poisi tegelikult üksinda. Kas need "hülgamised" olid õigustatud või mitte, oleneb vaatenurgast, kuid lõppkokkuvõttes, oli see lapse vajaduste ja heaolu järjekordne kõrvale lükkamine. Pannes kasvama järgmise põlvkonna potentsiaalset hädade laadungit. Oli juba eos ette näha, et laps tõenäoliselt sunniti samale teele kui vanemad varem enda teelahkmetel. 

Mulle tohutult meeldis, et näidend andis võimaluse eri teemasid ja pooli niivõrd isesuguste külgede pealt jälgida, sest mis ühele ehk parim, oli teisele kahjulik, ning kõigil olid omad õigused, tõde ning vajadused. Mitte ühtegi viimasest aga mitte ükski teineteise jaoks ei täitnud. Igaüks seisis enda eest, seda teravalt destruktiivse tooniga eri meetoditel. Lugu võib vaadelda, lisaks, kui rahuldamata vajaduste sasipundart, mis taastoodab end ja on kui nõiaring. Tegu on vastuolulise, tugevaid emotsioone ja reaktsiooni tekitavad süžeega, kus igaüks suudab end panna vähemalt ühe või mitme osapoole kingadesse ning mõelda, et kuidas nemad käituksid või mis on parim lähenemise viis. Kas olukorra allakäiku oleks saanud mingi hetk takistada või üldse peatada? Kes vastutavad meie otsuste ja elukulgemise eest, kas me ise, keegi teine, vanemad, kool, vm? Kas ringi on võimalik murda? Lavastus tõi esile tohutult küsimusi, dilemmasid ning valusaid teemasid, mida arutleda, mida lahata: nt et kas meie oleme üldiselt kõik osa probleemist või saaksime ise midagi ära teha, et meie koolikultuur, suhted kodu ja hariduse vahel, mõistmine ning hoolimine oleksid etemad ning toimuks vähem vastandumist ja enam koostööd. 

Tükki võib kutsuda ka psühholoogiliseks maiuspalaks, sest see oli piduroog inimhinge ja -käitumist lahti mõtestada armastajatele. Kas meie minevik laseb meid lahti või kummitab igavesti, ka järeltulijaid? Pealtnäha lihtne, kuid sügav ja tohutult nüansirikas. Lavastus on intiimne, lämmatav, pingeline, köitev ning peaks vist kohustuslik vaatamine olema kõigile, kes mõtlevad, et miks mu laste õpetaja nii nõme on või miks mu õpilaste vanemad nii vastikud on. Sa istud seal saalis ja oled nagu kärbes seinal seal klassiruumis ning jälgid tragöödiat toimumas. Tragöödiat, mis ei ole otsekui kellegi süü, kuid, samas, on kõigil tegelastel käsi mängis. Raskesti seeditav tükk, mis sunnib endale otsa vaatama, eriti intensiivselt aga just siis, kui pilt mida sa peeglis näed ei ole ilus.

------------------------------------------

Pealkiri: Ettevaatust, õnn!
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Näitlejad: Anneli Rahkema, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Märten Matsu, Peeter Rästas, Johannes Richard Sepping, Laura Niils
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 22.09.2023
Millal nähtud: 04.01.2024
Minu hinnang: 3.5/5

Minu lõpmatu saaga leida Eesti lavadelt mõnda tõesti mahlaselt head komöödiat jätkub. Sai jälle kauakannatanud sõbranna kampa võetud, kellega me seda rasket retke oleme ette võtnud. Antud tükk oli paar sammu paremuse poole liikumine, võrreldes paljude teistega, mis ei kannata kriitikat, kuid ei suutnud ta meie naerupaelu valla lasta ning jäi pigem selliseks farsiks ja sotsiaalkriitikaks. Selliseks pere- ja suhtedraamaks, reflekteerimas tänapäeva ühiskonnas lokkavaid ebaterveid elumustreid, -suhteid ning -harjumusi. Meie piiranguid, enesesabotaaži, lõksus olemist, sunnitud viisakust ja leplikkust, ahistavaid sotsiaalseid norme, reaalsuse eest põgenemist, murtud ja katkenud sidemeid lähedustega, üksildust, eraldatust, eelarvamusi, desinformatsiooni, meedia võimu meie üle, ja mida kõike veel. Pealtnäha on tegu sellise tüüpilise, lihtsakoelise ja pinnapealse süžeega, kuid kui uurida ja puurida sügavamale, siis pakub lavastus tegelikult mitmeid õppetunde ja tähelepanekuid meie igapäeva elust, millega publikust ükskõik kes suudab samastuda. Igaüks on võimeline end laval läbi käinud variatiivsetes teemades, olukordades, suhetes, lõksus, tüdimuses ja rutiinis ära tundma. 

Pakend on lool selline trilla-tralla absurdne komöödialaadne toode, kuid kui tükki võtta pigem tragikomöödiana või huumori elementidega draamana, siis tegelikult oleks näidendil enam väärtust ja sisukust. Fookuses ei olnud nimelt suurem-kui-elu, karismaatiline, ülevoolav ja natuke lämmatav ning hirmutav, Elsa Jean Krakowski, vaid tegelikult keerles kõik neljaliikmelise pere ümber. Nende heaolul ja õnnetundel. Elsa oli vaid peegel, psühholoog, ergutustüdruk, mentor, õudusunenägu, tagumiku torkija, terapeut, inspiratsioon, eeskuju, abikäsi. Ja potentsiaalne hullumeelne mõrvar? Kuidagi peab ju asja huvitavaks tegema ning sundima pere olukorda, kus nad peavad oma elu üle järele mõtlema ja drastilisi muutuseid ellu viima. Mõnikord aitab pigem piits kui präänik. Mõnikord on vaja hirmu, mitte headust, et asjad liikuma hakkasid. Mõnikord on vaja keegi maha koksata, et teised elada saaksid? Kes, kas ja miks kellegi loos ka tappis, selgub juba teatrisaalis. Vastus ei ole nii must ja valge kui algselt eeldaks.

Abikaasad Lindel, Peter ja Debbie, saavad puhkusel olles tuttavaks särtsaka ja sõnaka, mesimagusa herilase, Elsaga, kes end neil eriti jõuliselt ja "ei"-sõna mitte aktsepteerivalt Londonisse külla sokutab. Kuna viimane on ilmselgelt natuke kahtlane, siis tehakse üks tavapärane google-otsing. Kõigi šokiks selgus, et kohe on paari turvalisse kodusse tulemas tõenäoline mõrvar. Soovitan tähele panna muhedat saateklippi võimalikust kuriteost ja iseäranis, et kes seda peale loeb. Selline mõnus ja positiivne üllatus, passides ideaalselt konteksti ning lisades värvi. See vahepala tõi isegi naeratuse mulle näole. Igatahes, nüüd on pere lõksus, sest ei tahaks ju segast tapjat enamgi närvi ajada ning teda mitte vastu võtmisega vihastada. Mis juhtuma hakkab on see, et kuigi momente, kus Elsa võiks midagi ohtlikku haarata ja kellegi maha nottida, leidub siin-seal mitmeid, võtab soovimatu külaline hoopis pere elu juhtimise üle ning hakkab neid tagant utsitama, motiveerima, ähvardama ning passiivselt agressiivselt viitama, et muutusi on vaja. 

Vaikselt ja perele isegi arusaamatult, nihutab naine nelikut paremasse paika, põhjustades ehk mingite asjadega algselt pahameelt, solvumist ja ebameeldivust, kuid kaugem siht on õilis. Pere muutub, arenevad nende omavahelised suhted, tervis, meeleolu ja elujanu. Kõik edeneb ja reaalsus saab päikeselisemaks. Siiski, taamal terendab ähvardavalt Elsa ja hirm, et millal too küll plahvatab. Tõenäosus, et naine tõesti midagi kurja plaanib, ei ole ilmselgelt tõsi, kuid kuklas kipitas pidevalt idee, et äkki ta mingisugune psühhopaat ja mõrvar ikkagi on. Sa võid olla ju heade kavatsustega, kuid ka nende ajendil võib kellegi maha koksata. Ehk ongi naine selline superkangelane, kes inimesi päästab, ükskõik mis meetoditega, ekstreemsete või lihtsatega. Naine oli nagu enigma, salapärane ning hoomamatu. Nagu tumeda peegli jõuluvana, Mary Poppins või müstilise minevikuga filantroop. Kui üks hetk tundus, et sain Elsast sotti ning kogu vasikavaimustus tema ümber oli asjata, siis viimane stseen pani kahtluse alla kogu selle eelneva uskumuse. Kes on Elsa Jean Krakowski tegelikult?

Siiski, minu jaoks on loo baastalaks perekond -- mees, naine, tütar ja poeg -- , kes sellist raputavat ärkamist külalise näol oma ellu hädasti vajasid. Naine tuli, nägi ja saavutas. Kuidas olla õnnelik? Kas me ise enam õnne üldse ära tunneme? Kas oleme nii harjunud olema õnnetud, sest püüame ühiskonna ootustega sobituda, oma düsfunktsionaalsetes suhetes ja tujudes, lokkavad rahulolematus ning tülpimus? Kas on vaja kedagi väljastpoolt meie mullikest, kes näitab tee kätte ja sunnib julge olema? Ju siis. Meil kõigil on vist oma isiklikku Elsat vaja. Huvitav, kas ta tellimusi võtab või toimetab, nagu mainitud, Mary Poppins, ja ilmub vaid sinna, kus ta ise tunneb, et tema teenuseid on tarvis? 

Veel üks huvitav mõttetera lavastuses oli, et kuidas meie eelarvamused ja usk internetist leitavasse informatsiooni on nii usaldav ja pime. Ükskõik mida sa digimaailmas näed, siis ei kiputa seda kahtlema, vaid pigem võetakse tõe pähe. Selline huvitav meediakirjaoskuse ja kriitilise mõtlemise foon süžeel oli üpris põnev. Valeinfo ja desinformatsioon, vandenõuteooriad ja kellegi canceldamine ei olnud küll fookuses, kuid pakkusid asjalikku kõrvalmõtet. Kas info Elsa kohta online'is oli ikka lõpuks väär? Jäi ebaselgeks, kuigi mis mõju sellel oli perele, oli märkimisväärne. 

Sisu kõrval tuleb välja tuua ka näitlejatööd. Iseäranis peategelast kehastanud Anneli Rahkemad. Mulle tundus, et ta täitis karakteri väga gigantsed kingad ning suutis olla piisavalt grandioosne, sarmikas ja eemalepeletavalt meeldiv ning meeldivalt eemalepeletav. Nagu see üks eakam elujanuline maal elav tädi, kes sul on ja kes sind alati niimoodi kallistab, et hinge kinni võtab, ning oma auraga sind lausa lämmatab. Kraad rohkem oleks võinud ehk aga üle mängida ja vinti keerata. Eriti soovitan tähelepanu kuni lõpuni pingsalt hoida, Peeter Rästase kehastatud, nõmedal ja tüütul vingatsist naabrimehel, kes mind konstantselt kukalt kratsima pani, et miks ta seal on -- mine juba ära! Ta on võtmetegelane kogu süžees. Hästi mängitud (well played, well played)! 

Kokkuvõttes, mitte just kõige etem komöödia, kuid mõnusalt julgustav ja motiveeriv etendus, et kuidas ja miks ennast parendada. Kuidas tahta olla õnnelik ja, reaalselt, olla õnnelik. Väga elujaatav ja helge, arvestades ühiskonna survet, raskust ja laiaulatuslikku masenduse- ja ärevuseepideemiat. Oleme unustanud ära sellise tähtsa asja nagu "õnn." Kas julgemegi enam olla õnnelikud? Kas tunneme õnne ära? Või peab keegi näpuga näitama ja nina sisse suruma? Kas oskame seda enam tahta? 

Teater: "Madissoni maakonna sillad"

Tervitus!

Ja vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Madissoni maakonna sillad

Lavastaja: Artjom Garejev
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.01.2024
Millal nähtud: 20.05.2024 (Vene Teatris)
Minu hinnang: 3/5

Oi, selle arvamuse eest saan raudselt vett ja vilet, kuid no ei saa taevani kiita midagi, mis mind juba esimesel vaatusel pani mõtlema, et tahaks koju tuttu minna. Midagi, mis pani mind silmi pööritama, sest oli imal ja liiga suur doos lääget igavest armastust sellesse suvalisse argipäeva õhtusse. Midagi, mis pani publiku lõpus võimsa aplausi saatel ovatsiooniks püsti tõusma ja mitmed saalis nutma. Samal ajal mõtlesin mina aga koguaeg enda peas, et saa juba läbi, saa juba läbi, saa juba läbi. Ma ei olnud võimeline näidendiga kontakti saavutama ning, kuigi ma objektiivselt saan selle sõnumist, sisust ja võlus aru, ei läinud see mulle grammigi korda, sest ületas minu melodraama lävendi ja lihtsalt toimis klišeelikult, läilalt ja ebaautentselt. Aga, noh, tuleb välja, et ülejäänud publiku maitsele oli pakutu just otse sihtmärki, mis ongi ju tegelikult tähtis. See, et saalis oli üks skeptiline vingats, kes ei olnud võimeline uskuma, et mingid suvakad kohtuvad ja -- pauhhdi! -- igavene armastus, ei tähenda, et tegu ei ole tükiga, mis publikut puudutab. Looga, mis on täis nostalgiat, melanhooliat ja ohtralt kibemagusat potentsiaali ning kaotatud võimaluste igatsust.

Tõmban aga nüüd korraks oma isikliku emotsiooni maha ja püüan vaadelda näidendit objektiivsemalt. Mäletan, et mu emale film jubedalt meeldis ning üldiselt on sel ümber positiivne foon. Põhineb kogu süžee aga samanimelisel romaanil ning loost on isegi muusikal valminud. Keeruline on just seda viimast varianti ette kujutada, sest pigem on materjali eelised selle lihtsakoelisus ja ängistav tundeküllasus, mis muusikali energilise meeleoluga väga ei klapi. Muidugi, juhul kui kõik palad ei olnud sentimentaalsusest nõretavad ballaadid, kuid sellise repertuaariga versioon oleks liiga üheülbaline. Peamine on see, et erinevate meediumite vahendusel on Francesca ja Roberti romanss publiku poolt menu pälvinud. Iseenesest, on idee ju romantiline, igihaljas ning inimlik. Ikka kohtutakse õige inimesega valel hetkel. Ikka lastakse võimalused käest ja ei julgeta teha enda jaoks egoistlikke, kuid paremaid otsuseid. Ikka ja jälle elatakse minevikus ning igatsetakse taga seda, mis oleks võinud olla. Lugu tähistab kõiki neid kahetsusi, unistusi ning kauneid, aga üürikesi hetki, kus tundsime, et maailmas on äkitselt kõik paika loksunud. Hetked, mis kaovad liiga kiirelt ning upuvad halli argipäeva kohustustesse. Tüki ülimalt kurblik, kuid siiski omamoodi lootusrikas õhkkond annavad edasi erinevaid sõnumeid, mida kõrva taha panna. Õpi teiste kogemustest, mitte enda vigadest. Naudi olevikku ja ära ela minevikus. Enda tuleviku õnnesepp oled sa ise. Käest lahti lastud šanssi ei pruugi eales uuesti tulla. Kunagi ei ole õige aeg, seega, lihtsalt tee asi ära! On komplitseeritud valida turvalisuse, kindluse ja kohusetunde ning kire, ebakindluse ja lõputute võimaluste vahel. Tegu on pinneapealselt vaadates äärmiselt sirgjoonelise süžee ja üldse mitte originaalse looga, kuid sisse vaadates, leidub arutlemiseks ja lahti mõtestamiseks mitmeid aegumatuid teemasid. Teoses võib tabada eri moraale ja kujundada eri nägemusi, et mis on õige ning mis on vale. Kas Fransesca oled pidanud mehega põgenema või tegi siiski parima valiku? Parima valiku kelle poolt vaadates? Mis on üldse õige otsus ja mis on halb otsus? Kas tasub emotsioonide ajendil kõik eelnev hävitada ja uuele, ning igati tundmatule, teele astuda?

Koduperenaine, Francesca, kohtub juhuslikult oma koduõuel Robertit, meest, kellega jutt hakkab voolama ning järgneva nelja päeva jooksul areneb romanss, mis kulmineerub elu armastusega. Ja lahkuminekuga. Taustal ja raamistikuks toimub tegevus paralleelselt ka tulevikus, või siis olevikus, kus naine, pärast enda surma, oma viimases kirjas lastele, avaldab selle imelise suve lembeloo ning soovib, et lapsed austaksid tema palvet mitte abikaasa juurde maetud saada, vaid enda tuha heitmist märgiliselt sillalt alla. Sillalt, mida Robert otsima tuli ning kuhu nad koos jalutasid. Samal ajal kiindudes ja armudes. Kahtlustan, et üks põhjuseid, miks näidend minuga ei resoneerunud on tõsiasi, et paari romanss ei olnud usutav. Ta ei mõjunud orgaaniliselt ja usutavalt. Kas asi on originaalis endas või siis ei suutnud konkreetne tükk ning näitlejad mulle seda kõikehõlmavat armastust veenvalt maha müüa, jääb ebaselgeks. Ma ei tundnud erakordset keemiat ei tekstist, situatsioonist, tegelastest ega keskkonnast. Äkki ajasid karakterid sassi armastuse ja seksi? Armastuse ja üksilduse? Armastuse ja mõistmise? Minu jaoks ei olnud tõsiselt võetav, et see, mida laval esitleti, pidi olema romantiline hingesugulus, mis nt viis olukorrani, kus mees ei maganud kunagi enam ühegi teise naisega. Teisalt, tõsiasja, et lühikesed, kuid markantsed kohtumised ja kontaktid võivad muuta kellegi otsuseid, elu kulgu ja saatust, on igati reaalne. Idee oli suurepärane, kuid teostus ei suutnud mind üdini endaga ühte leeri haarata. 

Lavastuses oli midagi ootamatult modernset, mis rääkis loo kasuks, sest aitas fookusteemadel mõjuda ekstra ajatult. Seda vanamoodsamalt ja veidramalt toimisid seigad, kus naine räägib sellest, et oli II Maailmasõja järgsest enda abielust tingituna jõudunud Ameerikasse Itaaliast. Neile oli sõda alles nagu eile, mulle tundub see ajalugu. Francesca oli täitsa tavaline koduperenaine ning Ülle Lichtfeldt jättis karakterile vastupidiselt kuidagi suurema kui see roll võimaldas naise mulje. Näitleja on palju karismaatilisem, seksikam ning kaasaegsem, kui mulle tundus, et see tegelaskuju vajaks. Tarvo Sõmer, samamoodi, kuidagi ei tahtnud Roberti rolli passida ning midagi nende kahe vahel ei klappinud. Seda möödarääkimist võis märgata ka naise ja mehe vahelises keemias. Kas rollid ongi kuidagi igavad ja puised, või lihtsalt ei suutnud ma nende tegelaste lihtsuse võlu adekvaatselt tajuda ja hinnata? Samas, seda tavaelu maagiat ja argipäevast ilus, täitsa tüüpiliste inimeste vahendusel võibki loo põhi müügipunktiks pidada. Minu jaoks võimendas see lihtsus aga kaasnenud melodraamat ja läilat kõrvalmaitset. Seda enam jätsid kohatu mulje seksistseenid, mis oma esitluses ja tausta valikutega kuidagi imelikult, asjakohatult ja isegi groteskselt mõjusid. 

Võib-olla palju köitvam, kuid kahtlemata alahinnatum ja kõrvalisem, looliin tükis oli hoopis see, mis keskendus Francesca lastele. Mõlemal olid omad dilemmad ja potentsiaalsed pöördepunktid, millede suunad olid palju paeluvamad. Minevik on juba olnud, seda ei muuda, kuid nemad saaksid oma saatuse kurssi vahetada veel küll. Kas tütar otsustab panna ennast esimesele kohale pärast ema kahetsustest kuuldes? Ka temal oli üks ahelaks lapse olemasolu. Kas nad kordavad oma ema traagikat ja tegemata otsuseid? Huvitav oli jälgida laste mõtteid ja reaktsiooni ema salapärasele topeltelule ning kuidas avalikustamine neid endid muudab. Kas muudab? Mõlema eri perioodi esitamisel tekkis põnev kontrast, kus laste osad olid kuidagi hallid, mornid ja elutud, kuid mineviku seigad näisid päikeselised, energilised ja täis lootust ning avatud uksi. Samas, tegelikult oli ju vastupidi, vähemalt ajalises mõttes. Vaieldamatult oli loo fookus siiski Francescal ja Robertil ning nad domineerisid kogu süžee kulgu. Nende saatus oli intrigeeriv, kuid tegelased ise jäid minu jaoks kuidagi plassiks ja värvituks, mis ei lasknud mul nendega hõlpsalt kontakti leida ning paari väidetavast suurest armastusest hoolida ja kaasa haarata lasta. Sellises mahus nagu minu ümber olevad vaatajad tundsid, pisaraid poetades ning vaimustunult aplausi ajal püsti tõustes. Ma, muidugi, tõusin, kuid eks massiga peabki kaasas käima. Eriti kui näis, et publikule siiralt lavastus hinge läks. Tegu ei ole, siiski, aga näidendiga, mis minu maitsele meelepärane. Äkki olin tol õhtul lihtsalt liiga turris ja väsinud, puudus õige meeleolu. Kah võimalik. 

Teater: "Metamorfoos" ja "Süüta süüdlased"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt.

Pealkiri: Süüta süüdlased
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Liisa Aibel, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Margus Grosnõi, Imre Õunapuu, Jaan Tristan Kolberg (külalisena)
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 04.03.2023
Millal nähtud: 20.11.2023
Minu hinnang: 4/5

Järjekordne rõhuv Vene klassika, kus vist oldi kunagi õnnelik, aga enam ei ole õnnelik keegi ning keegi ei saa tulevikus enam ka uuesti õnnelikuks. Teekond on vaid allamäge ning fookuses on emotsionaalsesse või füüsilisse mülkasse langemine, samal ajal, unistades vanade heade aegade järele, kui kõik oli helge ja lihtne. Suhted muutuvad aina sasipuntrasemaks ja isegi toksiliseks ning leppimine ja positiivsed arengud on võimatu fantaasia. Ei eksisteeri ei unustamist ega andestust. Täieliku ootamatu šokina, kuigi jah, just samalaadi muserdavast alguspunktilt liikuma hakates, suundus näidend hoopis teise sihiga, hoopis teisel kursil. Kõik haavad ei kasvanud kokku, kõiki suhteid ei päästetud, kõigi karmavõlad ei saanud klatitud, kõiki konflikte ei silutud, kuid võib julgelt öelda, et tegelased, vähemalt võtmetegelased, olid õnnelikumad kui näidendi alguses. Hulgi õnnelikumad. Keegi ei tea, mis saab nendega pärast kardinate langemist, kuid tõsiasi, et finaal ei olnud veel masendavad kui kõik eelnev, oli tohutult meeldiv üllatus. Elab ju jõuline müüt, et negatiivne lõpp on kuidagi kvaliteetsem, sügavam ja väärt, ning vastupidine kulminatsioon on odav, ebarealistlik ja kuidagi vähem väärt. Ebaõigus ei võidutse alati, inimesed ei ole alati üdini enesekesksed, maailmas juhtub ka häid asju. Just seda elu kaunimat poolt pärast suuri kannatusi see tükk sümboliseeribki. Saalist sai lahkutud kergel sammul ja pika esmaspäeva lõpp oli hulgi helgem. Kaks üksikut ja vääritimõistetut taasleidsid üksteist ning, loodame, et nad pühivad unise ja mandunud linnakese tolmu lõplikult jalgadelt. Jättes sinna vegeteerima ja omas kadedas, pealiskaudses ning kibestunud mahlas püherdama kõik need väikesed inimesed oma väiklastes mina ja maailm reaalsustes. On lohutav tõdeda, et isegi depressiivsetes Vene ajaloolistes draamades on teised võimalused siiski realistlikud variandid ning masohhism ja sadism autori ja kultuuri tarbija vahel ei ole ainuvõimalik lahendus. 

Pealkiri viitab sellele, et üheaegselt on keegi süütu ikka süüdi ja süüdlane võib olla hoopis süütu. Peategelane, Jelena, on oma elus puutunud kokku suure armastuse, kuid ka suure meeleheite ja hülgamisega. Olles taas jalad alla saanud ning olles austatud näitlejanna, tõmbab naist miski ikka tagasi sinna linnakesse, kus kõik alguse sai ja kus ta kõik kaotas. Justkui tema oleks see, kellele tiitel viitab, kuid olenevalt vast millisest otsast vaadata ning kui ülekohtune ollakse, on keeruline naist kuidagi süüdlaseks tembeldada, isegi kui samaaegselt süütu. Ehk viitab pealkiri teistele tegelastele? No sealt on aga veel vähem südamepuhtust leida. Ülle Lichtfeldt, Jelenana, suudab naise vahendusel tohutul hulgas empaatiat publikust välja pigistada. Üks hetk oleks tahtnud teda lausa pühakuks tembeldada. See äng ja igatsus iga tema sõnas, olgu siis ükskõik mis teemal, immitseb nähtavalt välja vahet ei ole millise stseeni kontekstis. Ta on ema, hea ema, kellel on võimalik oma kunagised komistused heastada. Ja ta õhkab seda teadmist ja usku alandlikult. Olles samal ajal väärikas, iga sekund. Kummalisel kombel suutis isegi hoolimatu ja enesekskne kunagine kallim leida endas piisavalt armastust, et peaaegu heastada naisele tehtud ülekohus. Selline suund mehe puhul oli niivõrd üllatav, et tegu on järgmise näitega kivisse raiutud ootusega žanri stereotüüpide lõhkumisest. Ka triangli kolmas osapool ja tolle viha ning andestus mõjusid usutavalt ja südamlikult. Emotsionaalsel tasandil ja tegelaskujude valikute suhtes oli tükk ootamatu ning suurt rahuldust pakkuv. Mitte miski ei olnud lihtne, kuigi mõnes mõttes ta ju oli. Mitte miski ei olnud kogemata, kuigi tegelikult ju oli. Kuid peategelastele osaks saavad saatuse vingerpussid, ükskõik kui ebatõenäolised või liiga head, et olla tõsi, ei jätnud tühja ega odavat tunnet rinda. Inimeste kannatused ning nende leevendamine oli tasakaalus. Asjade kulg oli õiglane, tundeküllane ning siira usuga paremasse homsesse. Koos huumori, draama, tragöödia ja elujaatusega. 

Lavastus algas leidliku lahendusega, et luua ja rõhutada kontrasti mineviku üürikese helguse ja oleviku aastatega süvenenud valu vahel. Õhulisele kangale projitseeritud mustvalge peategelase nooruse aastate kokkuvõte oli kõnekas ja efektiivne proloog juhatamaks sisse loo süžee. Minutitega oli publikule selge, milles lavastuse põhikonflikt narratiivselt ja emotsionaalselt seisneb. Edasine lavakujundus on juba tavapärasem ning üllatuste vaba, kuigi lauatäie šampuse klaaside üks hetk lavale veeretamine lõhkus momendiks taas klassikahõngulise õhkkonna. Näidendi visuaalne teostus oli suuresti traditsionaalne nii oma kostüümide kui üldise lähenemise poolest. Selline suund passib hästi, sest igat ajaloolist lugu ei ole vaja moderniseerida ning ei pea ka selle värske teostus alati ülemäära innovaatiline olema. Klassika on klassika. Süžee pakutavad õppetunnid, mõttesuunad ja väärtused on need, mis võiksid uue vaatasjakonnaga resoneerida, mitte ilmtingimata silmaline komponent. Ema armastus oma lapse vastu ning kaotusvalu on aktuaalsed teemad, mida võib paigutada ükskõik millisesse keskkonda ja perioodi, muutes loo aegumatuks. Pakkudes veel lisaks ajastu žanrivalikuga võrreldes vastupidist süžee arengut ning vastuvoolu ujuvat fookust positiivsusele, on tükk juba automaatselt midagi teistsugust ja värsket. Vähemalt tänapäevasest vaatevinklist nähtuna. Julgeks lavastust isegi omamoodi muinasjutuks kategoriseerida. Ilutulestikulist maagiat otseselt ei esinenud, kuid tundemaagiat leidus hulgaliselt. Peab aga tunnistama, et lugu ise, ilma ebatraditsionaalse lõputa, ehk nii märkimisväärne ei olnudki ning üleva hinnangu teenis etendus ära tänu finaalile. Nii vähekest ongi mõnikord vaja, et millestki keskpärasest midagi etemat välja suruda ja selle väärtust tõsta. Nipp toimis ja väga mõjusalt, vähemalt selle vaataja silmis. Vast on janu millegi helge ja ilusa järele lihtsalt nii suur.

---------------------------------------

Pealkiri: Metamorfoos
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)
Näitlejad: Märten Matsu, Jaune Kimmel, Silja Miks, Madis Mäeorg, Peeter Rästas, Rainer Elhi, Elar Vahter
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 15.04.2023
Millal nähtud: 15.05.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Kohustuslikust kirjandusest "Protsess" meeldis väga, "Metamorfoos" aga jättis külmaks. Antud versioon loost aga kindlasti neutraalsust esile ei kutsunud, vaid küttis käima, tuues vaadates esile frustratsiooni, lootusetust, jälestust ning isegi viha. Eriti tugevalt on lugu seostatav tänapäeval aina akuutsemate vaimse tervise probleemidega. Vast see ongi ehk põhjus miks looga seekord hõlpsamini ühist keelt leida õnnestus, sest kes siis ei oleks vähemal või rohkemal määral tundnud samalaadset ärevust, hirmu, valestimõistmist või kurnatust, mida peategelane, Gregor. Originaal ilmus 1915. aastal ning uue ja psühholoogiast enam aduva pilguga võib loole anda kõikvõimalikke värskeid tõlgendusi ning dekodeerida toimuvat vaatenurgast, mis selle loomise ajal ehk ei eksisteerinudki. Murekohad ja nende allikad on aga siiski samad. Meie oskus neid märgata, lahti harutada ja lahendada, teised. Nukker, kuid igati loogiline on tõdeda, et oma saja aasta jooksul ei ole mitte midagi muutunud. Teiste seljas elajad jätkvavad oma parasiitlikke käitumismustreid ning süüdi on alati see, kelle turjal trambitakse. Lausa niiväga, et peategelase pere prussakalik tegutsemine peegeldab end hoopis Gregoris ning tolle reaalses taandumises suureks lutikaks. Kas lugu on ema, isa ja õe vaatevinklist, ehk siis, on nende silmis järsku leiva lauale toojast saanud ülalpeetav muidusööjast putukas või on poeg nii ajupestud, et siiralt arvabki, et hoopis tema on nüüd metamorfeerunult koormaks ja elab pere kulul? Huvitaval kombel, lavastus on võtnud lähenemise, et Märten Matsu ei ole riietatud kohmakasse ja tõenäoliselt koomilisse prussaka kostüümi, vaid on visuaalselt jätkuvalt inimnahas. Kas siit võib järeldada, et kõigi suhtumises temasse on tegu vaid mehe või perepoolse hüsteeria ja vaimsete luuludega? Jääb segaseks, kuid lüke avab hulgaliselt uksi, et nähtavale lisainterpretatsioone võimaldada. Loomulikult ei oleks väga praktiline olnud Gregorit millegi muuna kujutada. Ei oleks tema kehastajal kostümeeritult ka võimalik oma sportlikkust ja gümnastikat demonstreerida. 

Mida aga Gregori ümbermoondumine pidi peegeldama? Tõenäoliselt mõnda vaimset häda nt depressiooni, läbipõlemist, sügavat rahulolematust, paanikahäireid, jne. Sinna juurde arvatavasti ka füüsilist mandumist, mis tavaliselt räbalates mentaalse poolega mingi hetk käsikäes hakkab käima. Kulmineerus kõik ju enesetapuga, kas meeltesegaduses või konkreetse kavatsusega. Mis vast enam hinge kriibid on suhtumine kõrvaltvaatajate suunast kui keegi on n-ö koperdanud, kukkunud ja vajab tuge ning mõistmist. Peategelase pere puhul ei tundu ebatõenäoline, et kui moodne käsitlus psühholoogiast oleks laiale üldsusele teada, siis oleksid just nemad, kes lausuvad neid kõige hävitavamaid soovitusi nagu: "Aga mõtle positiivselt!", "Aga ära ole depressioonis!", "Aga Aafrika lapsed nälgivad!". Lavastus pikkis sisse kaasajal populaarseid uhuu-teaduse esindajaid ning religiooni, mis suurepäraselt näitavad, et selle asemel, et olla lähedase jaoks lihtsalt olemas, on vaja teda vähimagi empaatiata kuidagi "ravida". Isegi kui meetodid on brutaalsed ja ilmselgelt ebatõhusad. Need stseenid mõjusid eriti groteskselt, kuid ümberringsesse kentsakalt passiva musta huumorina. Antud tükis sai märkimisväärset kaasamist ka lauljanna Gregori seinal postril, kes tundub olevat mehe ainus sõber ja pidepunkt. Kas siin võib paralleele tõmmata tänapäeva iidolite ja sotsiaalmeedia suunamudijate kummardamise vahel? Kuulsad, kaunid ja edukad ju ikka mõistavad. Nad on ainukesed, kes on alati sinu jaoks alati olemas. Lähedal, kuid kaugel. Järjekordne parasiteeriv suhe, kuid millel õigetes kogustes reaalset kasugi fännide psüühikale. Viimasel ajal aina rõhuvamaks muutuv töökultuur ei olnud midagi ennenägematut ka originaali perioodis, kuid töönarkomaaniat ja konstantset survestamist, et panustada rohkem, kauem, tihedamini, tajub kergesti ära modernnegi publik. Kas võib prussakaks moondumine viidata tõsiasjale, et Gregor oli nagu mõttetu väike tööputukas, kelle eesmärk oli lihtsalt rügada nagu üks lojaalne mesilane? 

Üks variant süžees toimunud metamorfoosi näha oli läbi peategelase kogetu, kuid parasiitlus, vaimsed hädad ja ärakasutamine elavad edasi. Kas järgmine ohver on Gregori õde, kes loo käigus õide puhkes ja vanemate uueks imetlusobjektiks muutus? Pill tuleb tavaliselt pika ilu peale, nagu vennagagi. Üks hetk on õest kõik elumahlad välja imetud ja tulemuseks on Gregori saatus. Aga kes teab, mis edasi saab, kas jätkuv evolutsiooniline regresseerumine, mitte ahviks vaid putukaks, või asjad paranevad. Lõppkokkuvõttes ei ole tulevik isegi enam tähis, sest üks hing on maha küntud ja kadunud. Meeleliselt toimub allakäik nagu ilutulestik, kogu visuaalse spektaakli, helilise müra ning emotsionaalse tsentrifuugiga. Tegu on äärmiselt dünaamilise lavastusega, kus vaatamata ängistavale keskkonnale, kõik aspektid, alates kujundusest kuni kostüümideni, konstantselt elavad ja liiguvad. Aga kuidagi kurblikult ja rõhutult, nagu sureva viimased aktiivsed tõmblused. Tükk oli ülevoolavalt ergas valguse, lärmi, segaduse ja värvivalikutega, mis suurepäraselt andsid edasi seda kaose virvarri, millena maailm Gregori ülitundlikule ja haprale psüühikale võis näida. Kogu kompott tegi õhustiku saalis rahulolematuks, närviliseks, rusuvaks, elektrit täis. Eriti veenev oli esimene stseen, kus lained löövad peakohal kokku nii peategelasel kui ka publikul, ning ülejäänud näidendiks loodud foon on ideaalne. Näitlejate poolelt peab kiitma Märten Matsut, kelle ponnistused füüsiliselt kui tundeküllaselt olid ahastama panevad. Eriti meeldejääv oli tegelase osav ringironimine igast lavakonstruktsioonide küljes, nagu päris lutikas. Tegu on tohutult nõudliku rolliga, eesmärgilt lihtne ja otsekohene, kuid nõudlik. Kuigi trupp üleüldse andis soliidse esituse, peab välja tooma ka Jaune Kimmelit, õe rollis. Keeruline on esitada tegelast, kes suudab sümpatiseerida, kuid siis mõjuda vastikult -- samal ajal teda mõlemas seisu vaatajana kuidagi ikka mõistes. Lõpetuseks, peab tunnistama, et hea meel oli selle üle, et lavastus oli ühes vaatused ja vaid poolteist tundi. Isegi kui väärt ja asjalik, ei oleks suuremas koguses seda ahistamist, julmust, hoolimatust, piitsutamist, peksmist, ja mida kõike veel, välja enam kannatanud. 

Teater: "Ajurünnak" ja "Kaheteistkümnes öö"

Tervitus!

Taaskord teatrilavadelt. 

Pealkiri: Ajurünnak
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Taago Tubin
Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 14.10.2022
Millal nähtud: 19.05.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Näidendi pealkirjaks võiks olla ka: inimpsühholoogia kaootiline maailm, ehk kuidas tekivad vandenõuteooriad, hüsteeria, massipaanika ning kaine mõistus haihtub isegi tavapäraselt ratsionaalsetes ja külmanärvilistes isikutes. Info üleküllus või, antud olukorras, selle limiteeritus, võib pingelistest hetkedest õhutatuna kiirelt eskaleerida ning juba veerema lükatud lumepalli on keeruline peatama panna. Olles üksteist üles kütnud, võib üks moment iga argine või tähtsusetum detail mõjuda kui trepina millelegi veel ekstreemsemale. Nähakse kolli seal, kus seda ehk ei ole. Või äkki on? Kaheldakse kõiges ning mitte miski, mis varasemalt kindel ja selge, ei ole enam usaldusväärne. Lokkava desinformatsiooni ja vandenõuteooriate ajastul mõjus lavastus otsekui realistliku minimaailmaga ühes ruumis, millele võis anda eri tõlgendusi, kontekste ja sihtgruppe. Oma ala ühtede vingemate spetsialistidest ärikonsultantide meeskonnale antakse poolteist tundi, et mõelda välja praktiline plaan, et kuidas teoreetiliselt elimineerida suuri hulki inimesi, kes on vaja ühiskonnast eemaldada. Veider, kuid, noh, kui küsitakse, siis proffid ka lahenduse pakuvad. Aga milleks üldse selline groteskne ja brutaalne ülesanne? Kas see on puhtalt hüpoteetilise teemaga test või teab lähtetöö andja midagi jubedat, mida teised ei tea? Ja nii hakkabki kahtluseuss ja miljonid küsimused end tegelaste mõtetesse uuristama, mis paneb neid süüdistama kaaslasi, tööandjat, valitsust, ennast ja demonstreerib, kuidas paranoia ning kulutulena nakatav hullumeelsuse laine käib lavast üle ja jätab end järel hävingu. 

Viis tegelast moodustavad omamoodi ühiskonda eri tasanditelt peegeldava grupi, keda võib näha mikroversioonina nt mõnest riigist, klassi-, majandus-, regionaalsest-, etnilisest- või eagrupist. Ja ka väiksest seltskonnast inimestest, nt töökollektiivist või perekonnast. Psühholoogiline aspekt toimib enam vähem sarnaselt, olenemata, kes täpsemalt tuulekeerise keskpunkti on paigutunud. Huvitaval kombel, seostub süžee teravalt hiljutiste pandeemia aastatega, ning mis tohuvabaohu sellest tulenevalt ühiskonnas käima tõmmati, nii üksikindiviidide peas, kogukondades laiemalt või riiklikul tasandil. Oli ju ka lähteülesanne seotud meditsiinilistel põhjustel massigenotsiidi kavandamisega -- olgu need n-ö õilsatel põhjustel (peaaegu 100% fataalse nakkuse leviku peatamine) või mitte (keemilised relvad?). Esimene mõte oli, et raudselt on tükk kirjutatud reflekteerimaks koroonakogemust. Teadvustan jõhkrat tegelikkust: ei oleks ulmeline eeldada, et eksisteeris seltskond, kes pandeemia ajal analoogset dilemmat lahendama olid kokku kutsutud. Võta aga näpust, lavastuse esietendus on aset leidnud juba aastal 2013. Veider on tõdeda, et tõsiste haiguste laialtleviku oht on tegelikult käega katsutav mure läbi aegade ning ei ole midagi ennenägematult ebatõenäolist ka Läänes, mis mõnikord võib nii tunduda ja muuta näidendi esmapilgul millegi ennekuulmatu ehmatavaks ettekuulutuseks. Seda kaine mõistusega analüüsides, ei ole lavastus tagasi vaadates niiväga ahhetama panevalt prohvetlik või kuidagi ajast ees -- näidendikirjutaja reisis tulevikku?! -- , nagu korraks mõtetest läbi käib, kuid lihtsalt potentsiaalne stsenaarium realistlikust situatsioonist. Rõhuga pigem vaimsele ning inimeste ja masside käitumise lahti mõtestamisele ja illustreerimisele. Ükskõik siis, mis ekstreemses olukorras, olgu see siis kasvõi makro astmel asetsev sõda või mikro nivool poliitparteide omavahelised mõttetud skandaalid. Loos ei olnud fookus niiväga põhjusel, et miks vaja inimestest lahti saada, vaid kuidas teadmatus mõjutab mõtlemist. Kuidas tuleb mängu moraal, kontrolli omamine ja kaotamine, paranoia, hirm ja ratsionaalsuse kaotamine. Kuidas tühisest olukorrast kerkib vandenõuteooria ja massipsühhoos. 

Pinge saalis muudkui tõusis ja tõusis, kuni jõudis keemispunktini. Ootad kannatamatult vastuseid, sest anarhiasse peab ju mingi selgus saabuma. Mingi seletus, et kõik on süütu valesti mõistmine või siis tõesti on midagi armutut teoksil. Kuigi kulminatsioon tuleb, ei jõua see kohale koos rahuldust pakkuva seisakuga ning kogu palagan jääb õhku rippuma. Okei, aga mis nüüd siis oli? Mis edasi? Ühelt poolelt on selline seis võrdsustatav reaalsusega, sest me ei saa ju üldiselt kunagi teada, kas mingil vandenõuteoorial on tõepõhi all või on tegu suure eksitusega või pahatahtlikkusega. Kuklas ju ikka kripeldab, et aga äkki ongi nii...? Teisalt, narratiivselt sai etenduselt lahkutud tsipake frustreerunult, sest kasvõi kübeke põhjendamist või protsendike saladustelt kaane tõstmist, oleks selle hüsteeria natukegi enam talutavamaks muutnud. Aga, no, mis siis ikka. Iseenesest oli lavastusel veel mitmeid paeluvaid lisandväärtuseid mida teadvustada ning mis ehk kulminatsiooni pettumust aitasid korvata. Huvitav oli kuulata tegelaste analüüsi-, infoliikumise- ja süsteemide teooriaid, et kuidas korralagestust aduda ja konteksti interpreteerida. Energia näitlejatrupi vahel oli särisev, kärme ja pidurdamatult hoogne nagu kiirrong, kes ei suuda enam peatuda (või ei tahagi). Oma maniakaalses keeristormis otsitakse enda hulgast spioone, pööratakse mööbel pahupidi ja kaotatakse enesekontroll. Eraldi tegelane oli see valge tahvel, mis kogu nõdrameelsuse hoo kulgemist kirjalikult matkis. Muuhulgas oli seltskonnas ka huvitav täheldada korporatiivkultuuri toksilisust ning naiste rolli juhtidena. See kontoriromanss aga kohe üldse ei passinud ja tundus nii sunnitud ning kentsakas, lõhkudes muidu intensiivset ja sõbrad/vaenlased energiat. Vaatamata komistustele saab saalist aga lahkuda üheaegselt nii ärev kui ergas surin sees. Peas uitamas idee, et mitte miski pole nii nagu paistab, kuid ära mõtle üle! Teadmatus on õndsus.

------------------------------

Pealkiri: Kaheteistkümnes öö
Teater: Ugala
Lavastaja: Tanel Jonas
Näitlejad: Oskar Punga, Margaret Sarv, Maarja Mõts, Vallo Kirs, Tarvo Vridolin, Terje Pennie, Rait Õunapuu, Alden Kirss, Margus Tabor, Aarne Soro, Luule Komissarov ja Jaana Kena

Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 06.04.2023
Millal nähtud: 09.05.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 3.5/5

Shakespeare'i komöödiad on võrratud -- isegi need vähem populaarsemad. Eriti aga need. Üks suur lemmikuid on pikalt olnud antud näidend, mis üldiselt autori ühtede menukamate hulka kuulub. Kuid kas liiga palju head asja üks hetk hakkab oma võlu poolest tuhmuma? Kas ülemäära ühte ja sama asja vaadates ei ole see mingi moment enam nii äge? Võib-olla tõesti, sest antud versioonis midagi otseselt kesiselt esitatud ei olnud, otse vastupidi, kuid kunagi saadud ülevad emotsioonid tükist jäid seekord suures hulgas kogemata. Kas muutunud on inimene või näidend ise pidevalt teiseneva maailma kontekstis? Tegu on jätkuvalt vahva segasummasuvila looga, kus ohtralt tundeküllasust, kaotamisi ja leidmisi, valu ja andestust, tõelist armastust nii romantilises kui platoonilises mõttes, ning uusi lootusrikkaid algusi. Mis aga sellest teadatuntud süžeest ikka ja uuesti lahti seletada, see ei ole ju muutunud, võib-olla ehk selle interpreteerimine maailma hetkeseisu konteksti raames. Pigem tuleb suunata tähelepanu nüanssidele, nii visuaalses mõttes, lavakujunduse- ja liikumise, kostüümide, rekvisiitide ja, primaarselt, näitlejatööle, sest need on aspektid, mis varieeruvad ühe ja sama algmaterjali puhul mõnikord nii ohtralt, et keeruline on aru saada, et tegu on sama näidendiga. Kaldun arvama, et aga just see süžee ise on end natuke ammendanud ja ei paku enam õhinat ja rõõmu, mida ta kunagi esile kiskus, sest lavastuses oli mitmeid kiiduväärt detaile just pakendi ja õhkkonna mõttes, mida märgata ja imetleda. Viimane sõltub puhtalt meeskonna visioonist ning võib üllatada nii negatiivselt kui positiivselt. Siinkohal oli mulje tunnustav ja suutis niivõrd kuivõrd edukalt peita loo kondikava subjektiivset materjali ületarbimisest tekkinud apaatsust ja kuluvuse emotsiooni. 

Viimasel ajal olen tähele pannud, et üle hea maitse ja mõistlikkuse piiri on hakatud kasutama võtet, kus teose esialgne ajaperiood vahetatakse modernsema vastu -- kas ta siis passib või mitte. Umbes nagu artistliku statementina, et nii lihtsalt saab ja, vot, kui nutikalt on midagi vana muudetud värskeks ning värvikaks. Tihti toimib muutus sunnituna, võltsina ja väsitavana. Ka Shakespeare'i näidenditega juhtub seda rohkem kui ei juhtu. Mõnikord selline lüke suudetakse orgaaniliselt toimima panna, teinekord aga mitte. Jättes väline originaalsesse ajastusse või vahetades see välja mõne ajaloolise vastu, on, seega, paradoksaalsel kombel just uuendusmeelne ja mõnusalt naturaalne -- mitte vanamoeline. Klassikaline ei võrdu alati tuhm ja tolmune. Kui valikuks langeb hoopis perioodi muutus mõneks teiseks ajalooliseks, siis on otsus lisa patsu õlale ära teeninud. Barokilikud rõivad, oma volangide ja lipsukestes kaelasidemetega, soengud, oma ekstravagantete valgeks puudertatud lokikestega, ja muud kaunistused oma absurdsete ilusünnimärkidega, jäid silma ning mahutasid ennast kenasti süžee DNA-sse. Eriti meeldejääv oli see juukseelukas Olivia peas ning dramaatiliselt ja kirglikult roosa kostüüm Orsino seljas. Veidralt, kuid karakterite olemustega ideaalselt klappivad. Erksalt esile tõusvad smaragdrohelised kostüümid Viola ja tema kaksikvenna seljas aitasid lavastuse fookust hoida neil kahel, andsid mõista, et nemad on peategelased ning õest-vennast saavad alguse pea kõik kesksed looliinid, ning leiavad neis ka suudme. Lisaks kõnekatele ja isegi strateegilistele kostüümivalikutele, oli lavakujunduski tegelasi esiplaanile lükkav, kuid piisavalt taustameeleolu pakkuv, et isegi oma mõneti tõsise ja marmorliku minimaalsusega tasakaalustada ning peegeldada süžee traagilisi ja koomilisi osapooli. Selle balansiga võib näidendi eri versioonides täitsa nihu minna, sest liialt modernne keskkond on kippunud toimuvat liiga kergekäeliselt naeruväärseks muutma, võtmata arvesse, et loos on tegelikult üpris süngeid ja kurblikke elemente ning neid ei tasu ignoreerida. Tasakaal peab mõlema aspekti vahel just õige ning võrdväärne olema. Seda suutis õnnestunult antud tõlgendus.

Näitlejatrupist tõusid seekord esile mõned ootamatud tegelased, keda tavaliselt iseäranis eesrindlikkuse poolest ära ei märgiks. Alden Kirss, narr Festesena, kuigi esimene pool etendusest pea nähtamatu, oli teises pooles kuidagi eriti sarmikas ja särtsaks. Tore oli näha nooremat meest tegelase rollis. Malvolio on karakter, kellele kaasa tunda, kuid peab tunnistama, et ta on ka üpris tüütu. Antud lavastuses Aarne Soro meest esitades niivõrd intensiivselt närvidele, üllatavalt, ei käinudki ning empaatia oli vaevatum tulema. Mis on kompliment rollisooritusele. Sir Andrew on alati lustakas igas versioonis ning ka siin tõi Rait Õunapuu mehe tohlakuse ideaalselt välja. Tarvo Vridolin ja Terje Pennie kahe kõige ebameeldivama tegelasena loos olid karismaatiline ja jõuline tandemduo. Särasilme ja headust ning naiivsust õhkav Maarja Mõts oli natike liiga lapselik, kuid seda ju Vilola isenesest oli. Armas ja siiras esitus igatahes. Kuid lemmikuteks kogu grupis olid sedapuhku Margaret Sarv, Oliviana, ja Oskar Punga, Orsinona. Esimene jättis seekord mulje eriti elegantsest, aristokraatlikust ja, vastupidiselt, tuulepealikult soojast naisest. Mees aga oli oma dramaatilisusega nii välimuses kui käitumises suurepärane üle võlli esitus karakterist, kui ühest siniverelisest hampelmannist, kes suudab olla samaaegselt mehelik ning õiglane. Tema puhul on alati humoorikas olnud kui väga ta armastab ideed armastusest ja olla armunud -- tahab väljavalitu seda või mitte. Teatud tegelaste vahelised suhted või keemia oleks võinud teravamalt välja joonistuda (Orsino ja Viola, Sebastian ja Antonio, Festes ja naljameeste gäng, Viola ja Sebastian, jne), kuid üldiselt koostöö näitlejate vahel toimis. Ning lavastus oli igati nauditav ja vahva, isegi kui süžee on vähemalt ühe vaataja jaoks ennast tibake ära kulutanud. Ehk on vaja pikemat pausi järgmise kohtumise vahele. Samas, kui ikka Eesti lavadele tuuakse Shakespeare'i komöödiaid, siis tunnen kohustust neid enda kohalolekuga toetada.

Teater: "Kuhu sa jäid?" ja "Ohtlik meetod"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Kuhu sa jäid?
Teater: Ugala
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Riho Kütsar (Teater Vanemuine), Liina Vahtrik (külalisena), Janek Vadi, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm ja Margus Tabor
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 10.02.2022
Millal nähtud: 17.04.2023 (KUMUs)
Minu hinnang: 3/5

Üheksa tegelast ja segane suheterägastik. Kohati põnev ja ootamatuid kontaktiliine läbiv, kuid veidralt käega ulatumatu ning külmaks jättev. Draama inimsuhetest ja sellest, et miks need ammenduvad ja siis purunevad. Fookusega abielus mehe ja naise vahelisele suhtele, kuid rambivalgusesse mahuvad ka armukestest ühendused, ühepoolse kiindumuse tundjad ja tagasilükkajad ning kokkupuuted kahe isiku vahel, kus üks osapool on sinu kaasaga sind petnud võõras. Viimased olid iseäranis kentsakad ja plahvatusohtlikud, kuid ootamatult tasakaalukad ja üdini inimlikud. Süžee on meisterlikult põiminud kokku pealtnäha üksteisega üldsegi mitte haakuvate karakterite elud ja demonstreerib neid niit niidi haaval, kuni lõpuks tundub, et need võõrad tegelased on tegelikult lähedasemad teineteisele kui isegi perering. Kas füüsiliselt, vaimselt või kogemuslikult läbi teiste isikute nende elus. Maailma inimesed on kõik viimnegi üksteisega ühenduses. Aga, samas, on tegelased ka üksteisest aina enam ja enam kaugenevad. Kehad võivad ju kõrvuti seista, kuid kui hinged on kilomeetrite kaugusel, siis on midagi nihu läinud. Ja siit koorubki eemaldumise allika küsimus, mis kogu nähtavat katva ülese teemana tükki saadab: mis hetkel kaob armastus ja kirg paaride vahel? Millal muutub kooselu tuimaks rutiiniks ning taamal terendab lahkuminek? Üks moment eksisteeris armastus ja siis äkitselt enam mitte. Või ta on vaid talveunes, sest lahutust ju ei tule, vaid otsitakse vürtsikust teiste juurest ja tullakse ikka koju tagasi? Selles mõttes oli tükk eriline ja, samaaegselt, tüüpiline suhtepsühholoogia soust. Kus vaataja peab taluma paaride omavahelist kemplemist, süüdistamist, enesehaletsust, haavatud egosid, ebalojaalsust, üksteisest tüdimust ja kõiki muid mitte just paeluvamaid emotsioone. Kõigil oli õigus tunda ja reageerida mida ning kuidas seda kogeti, ja üheaegselt, mitte kellelgi ei olnud õigus käituda nii nagu välja kukkus. Keeruline oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Lihtne oli tegelastele kaasa tunda, sest nad olid nagu iga teine Jüri ja Mari. Pluss ja miinus kokku tekitasid neutraalsuse, kus ei olnud hõlbus üldse hoolida karakterite heitevatest ja enesekesetest käekäikudest. Ükskõik kui potentsiaalselt sarnased isikud laval ja publik saalis ka ei olnud. Liiga kergelt sai libisetud aju väljalülitamise režiimile. 

Looliin, mis konstantset emotsionaalset tegelaste omavahelist ründamist ja hädaldamist mõnusamas laadis elavdas, oli krimi elemendi kaasamine. Teema, mis ühel või teisel viisil puudutas kõiki tegelasi. Eriti köitev oli fakt, et esimeses vaatuses tekkis segadus, et miks räägitakse äkitselt melodraama keskel mingist veidrast võimalikust tapmisest. See tundus nii valel ajal, vales kohas ja ei passinud esmapilgul toimuva ja õhustikuga kohe üldse. Alles teises vaatuses anti vastuseid ning sellest ootamatust pöördest sai lavastuse üks põnevamaid aspekte. Aju lülitus autopiloot tuimalt režiimilt taas tagasi erksaks ning sai pead ragistatud, et mis siis nüüd ikkagi juhtus. Mida ollakse valmis tegema selleks, et põgeneda oma õnnetust elust, kui tundub, et abieluloss on lagunenud, suhe ei ole päästetav, kuid konfronteeruvalt julm ei taheta olla? Jah, variandid on, et vegeteeritakse, otsitakse kõrvalhüppeid ning lastakse jalga. Seda kõike erinevad tegelased tüki jooksul ka demonstreerivad. Kadunud naise lugu aga algas süütult, muutus kurvaks, ängistavaks ning ebaausaks. Maailm on väike, ikka satuvad meie "diivanile istuma" äärmiselt õiged ja, samaaegselt, valed isikud, kes annavad viimase tõuke. Kas naine kasutas muus osas väga kiiresti nihu pööranud olukorda enda kasuks, võttes julguse kokku, nähes šanssi ja kadudes vabadusse vabatahtlikult, või oli kellegi juhuslik või tahtlik käsi mängus? Kusjuures, selline potentsiaalne avatud lõpp ühe tegelase saatuse osas, mis tavaolukorras oma vastuseta umbmäärasuses võib tüütu olla, aitas seekord lavastuse taset tõsta. Samas, mingil määral ähmaseks jäid mitmete teistegi karakterite ja nende kaasade tulevased elutee valikud. Kas edasi koos või eraldi. Kadunud naise loogikavastase käitumise psühholoogiline põhjendus mõjus kontekstis natuke kummaliselt ja tema algsete otsustega mitte klappivalt, otsekui odav üllatusfakt, mis pidi kõik finaalis perspektiivi panema, kuid mis ei toiminud 100% usutavalt. Samas, irratsionaalne, kuid ühtlasi ka igati mõistetav käitumine, vaatamata vaimsesete probleemide olemasolule või mitte, oli omane igale viimaselegi tegelasele. 

Üks katusteemasid näidendis on saladused ning nende välja tulemine. Kui kõik me oleme üksteisega lähedalt seotud ja kõik tunnevad lähedalt või kaudselt üksteist, siis on loodud ideaalne keskkond, kus mitte miski ei jää kunagi varjatuks. Iga prohmakas tuleb kunagi päevavalgele. Isevärki küsimus on, et kas see tõsiasi on alati ilmtingimata halb või on selles omad helged pooled. Kindlasti sunnib tõde inimesi reaalsusele otsa vaatama ja ehk kõigile osapooltele kasulikke otsuseid tegema. Või siis mitte. Saladustega on seotud veel üks üleüldisem teema tükis. Nimelt perspektiiv ning vaatenurk. Ei ole üllatav, et kaks eraldi isikut näevad ühte ja sama olukorda hoopis erinevatest otsadest ja teevad drastiliselt erinevaid järeldusi. Nt mees arvas, et naine on valmis abielluma ja ootab teda reisilt tagasi -- jäädeski igavesti ootama -- , kuid naise jaoks oli teine vaid pilguta-ja-oled-juba-unustanud põgus kokkupuude. Mis on tegelik tõde ja kas alati räägitakse avatud kaartidega -- enamus karakterite puhul oli kuklas kahtlus, et üdini objektiivselt iga viimasele öeldule läheneda ei maksaks. Siinkohal, võttes arvesse kõiksugu alateemasid, peateemasid ja niši- ning ridadevahelisi viiteid, tekkis tunne, et süžee püüab olla liiga mitmekihiline, diip ja ülemäära nutikas, mis jättis kogu paketile raskekaalulise mulje, nagu oleks näidend ülekoormatud ja üleajavalt täistopitud. Ta ei olnud õhuline vaatamine, mis ei olnud, muidugi, ka eesmärk, kuid see rusuv tihkus ja tihedus, tekitas vastumeelsust. Vaatamata ägedatele narratiivsetele võtetele, nt stseen alguses, kui kaks paari on samas olukorras üheaegselt ning räägivad pea üks ühele sama juttu teise kahega korraga, ei suutnud lavastust aktsepteeritavalt söödavaks teha. Isegi näitlejatrupi 5+ ühismäng ja aplausiväärne autentne ning sümbioossne dünaamika ei olnud võimeline panema neist tegelastest hoolima sellisel hulgal, mida oleks vaja, et tunneks sümpaatiat nähtava suhtes. Tehniliselt on, siiski, tegu omanäolise ja meisterliku näidendiga. 

---------------------------------------

Pealkiri: Ohtlik meetod
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Näitlejad: Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Peeter Rästas, Rainer Elhi
Kestus: 2h 25 min
Esietendus: 27.01.2023
Millal nähtud: 01.03.2023 (Vaba Lava Tallinnas)
Minu hinnang: 3/5

Õnneks sai tükile läheneda suhteliselt valgelt lehelt, sest samanimeline linateos on nägemata ning inspireeriv raamat lugemata. Ei tekkinud segajat võrdlusmomenti ning tähelepanu eemale viivat paralleelide otsimist. Põhinedes tõestisündinud isikutel ja toimumistel, pani näidend enim mõtlema selle üle, et kuidas on võrdlemisi lühikese aja jooksul muutunud käsitlus psühholoogilistest muredest ning kuidas, kohati, ei ole mitte midagi teistmoodi ning vaimse tervise eripärad on jätkuvalt teatud kraadini tabu. Teine tähelepanekupunkt oli, et ka arstid on lõppkokkuvõttes ainult inimesed, kes ei ole isetud, ennastsalgavad ning alati oma patsientide heaolu esikohale paigutavad. Samas, kas psühhoanalüütiku- ja terapeudi või psühholoogi teeb edukaks see, et ta on pjedestaalil priimus ja ei eksi kunagi, või tõsiasi, et ta suudab vahetust kogemusest lähtudes mõista, miks inimesed eksivad, miks käitutakse ebaadekvaatselt ning mis võib sundida esile kerkima kõikvõimalikke vaimseid vaevusi. Kus läheb patsiendi abistamise piir? Mil hetkel on tegu isekusega ja enda probleemide välja elamise ning leevendamise. Ja mil momendil on jätkuvalt fookuses ravialuse heaolu. Robustselt öeldes, kas Jung rahuldas ja lahendas enda hädasid patsiendiga magades või sai Sabina voodirõõmudest abi ning, seega, oli tegu vaid ebakonventsionaalse raviga? Meetod vale, kuid tulemus õige. Kas rahutus ja seksuaalne allasurutus õigustab abikaasa petmist? Jung ei olnud just tegelane, keda imetleda või eeskujuks võtta. Kuid kas üldse oleks pidanud olema? Tema käitumine, eriti arsti positsioonilt, jättis kõvasti soovida. Kui vaadelda meest aga haige perspektiivist, siis muutub pilt selgemaks. Ka ta ise vajas abi ning oleks ehk pidanud, lisaks, hoopis ennast psühhoanalüüsima. Kas arst saab suhtest patsiendiga eemaldada emotsionaalse faktori? Mõtteaine pakkumise poolest võimaldas näidend hulganisti vastuolulisi, kuid elulisi küsimusi, mille üle juurelda. 

Siiski, tuleb meeles pidada, et kuigi lugu põhineb päris elul ning laval kehastatakse ajaloolisi isikuid, kes eksisteerisid ja tegutsesid, jättes järeltulevasse maailma oma valdkonnas tugevad märgid maha, on lavastus fiktsioon. Nt huvitav oli avastada, et Jungi ja Spielreini suhe ei pruukinudki tegelikult olla n-ö viimase staadiumini seksuaalne -- vahekorra toimumine on kaheldav. Eks, lõppkokkuvõttes, paar üksteisele mingi kraadini kasulik oli ning võtmine ja andmine käis mõlemat pidi. Sama tähtis suhteliin tükis oli Jungi ja Freudi vaheline mentorilik, isegi sõpruslik läbisaamine, mis oli kohati vastastikune toetav ja konstruktiivselt kriitiline kahe eksperdi järjepidev ning professionaalne diskussioon, teised korrad, aga mõlemalt poolt eri fookusega ülevalt alla vaatav manitsemine ja põhimõtete konflikt. Veidral kombel mõjus kõige liigutavamalt Jungi suhe enda naisega, kes seisis mehe kõrval läbi raskuste ja rõõmude, ning kes tundus otsekui enesestmõistetav objekt kaasale. Mees pööras oma jäägitu tähelepanu patsientidele ja isegi Freudile, kuid abikaasa oli lihtsalt olemas. Taaskord, arstki on inimene ning olles psühholoogias asjatundja, eeldades, et mentaalne maailm ei tohiks tundmatu olla, sest tihti saavad ju probleemid alguse mittefunktsionaalsetest suhetest lähedastega, võis Jung olla täiesti hoolimatu ja isegi pime. Kuid oli momente, kus tundus, et mõlemale selline seis vaikse kokkuleppena sobis. Siinkohal tooks välja lavastuse ühe miinuse, mis on natuke vasturääkiv, sest kuigi kesksed teemad oli kõike muud kui steriilsed ja külmad, siis jätsid tegelaste läbielamised ja mured kauge ning kliinilise emotsiooni. Ainuke, kellele oli võimalik empaatiliselt kaasa elada oli Jungi naine, Emma. Tema reaalsus oli käega katsutav ning mured tavainimesele tüüpilisemat laadi. Või siis oli läbi naise prisma -- koduperenaine, keda mees petab nii oma tööga kui patsiendiga -- konkreetsete probleemide esile toomine kuidagi igapäevasem. Ülejäänudesse sai suhtutud kui oleksid psühhoanalüütik, kes jälgib eemalt abi vajavaid ning omadega puntras isikuid. Oled otsekui seotud, kuid ei tohiks olla ka. Või ei saaks ega tahaks. 

Jaune Kimmel, Emmana, ning Grete Jürgenson, Sabinana, olid otsekui vastandid. Üks malbe ja emotsioone vaos hoidev, teine kõike välja elav ning röökiv. Kuigi, mingi hetk võis nende sisemine elu just vastupidine olla ning edasi-tagasi areneda, eriti viimase puhul. Mõlemad naised mängisid oma meeskolleegid üle just tundepuhangutega, kas taltsutatuna või siis valla pääsetuna. Kumbki nõuab oskust. Kas siis võimekust märatseda ja kisada nagu pöörane -- mis ei paista nii lihtne -- , või annet ohjeldatud olekuga välja kiirgata ja öelda tuhandet asja. Grete Jürgensoni karjumine oli niivõrd efektiivne, et pani tundma, et mitte ainult Sabina, vaid ka sa ise vajad tuge, sest see oli häiriv eri viisidel ja põhjustel. Jung ja Freud olid juba eos kaalutlevad ning emotsionaalselt eemalehoidvamad, mis ei lasknud neil antud tüki kontekstis ülemäära köitvad näida. Kuigi, tohutult intrigeerivad isiksused olid mehed nii ehk naa -- mida oligi ju oodata. Peeter Rästas, Freudina, oli muhedalt onulik ning näis leebem võrreldes kujutelmaga ja fotodega päris isikust -- muutus, mis üllataval kombel, täitsa passis. Jung, kes oli näidendi kese, jäi nõrgimaks lüliks, mis omakorda tõmbas endaga kaasa ümberringset. Mees jäi teiste varju, mõjus plassina, tuimana ning tema mitmed motivaatorid jäid arusaamatuks. Puudus säde, midagi, mis oleks lavale eluvaimu sisse puhunud. Seda ei soodustanud, lisaks, kuidagi lakooniline ja ühenda-punktid mehaaniline loo kulgemine. Kuigi sujuv, valgus nähtu kokku üheks monotoonseks massiks, mida läbistasid Sabina karjed. Iga kord sai ehmatatud ja mõnusast hüpnootiliselt ühetoonilisest kookonist välja kistud. 

Olenemata sellest, peab kordama, et lavastus on suurepärane alguspunkt põnevatele inimloomuse ja psühholoogia teemalistele arutlustele. Tegelased, nende valikud ja käitumine, annavad illustratiivset ainet erisugustele teooriatele ja lähenemistele. Miks me oleme nagu me oleme ning mida me ootame neilt, kes peaksid meie vaimu ravima. Või mida ootame endilt sellest valdkonnas. Kas me kõik oleme omamoodi mentaalselt hädas ja vajame tuge? Kas ise uppuv inimene saab aidata teist uppuvat või tõmbab ta vee alla ning hukutakse üksi või koos? Kas ilma muredeta isik üldse kunagi on võimeline teist aitama? Psühhoteraapia märkimisväärsete arenguhüpete aastatesse, vahemikus 1904-1913, nii Viinis kui Zürichis, giidideks valdkonna suurkujud, oli igatahes põnev väike rännak teha. 

Teater: "Kõike head, vana toriseja"

Tervitus!

Ja taas teatrit.

Pealkiri: Kõike head, vana toriseja
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Eili Neuhaus
Näitlejad: Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 07.08.2020
Millal nähtud: 16.05.2022
Minu hinnang: 4/5

Olin veendunud, et mulle antud etendus peale ei lähe. Igasugused pahurad ja vinguvad vanad mehed ei ole just isikud, kelle käekäiku ja heietamist ma teatrilaval meelelahutuseks sooviksin nautida. Kuna Rakveresse eriti ei satu ning külalisetenduse võimalustest tuleb ikka kinni krabada. Ning, kuna Danzumees pani tükile kõrge hinnangu ja andis mõista, et, ei, tegu ei ole tüütu ja nõmeda kiunumise ning pirisemise looga, otse vastupidi, siis sai näidendile võimalus antud, kuigi eelarvamused olid gigantsed. Teatrist lahkudes, olin ülirahul, et ennast kohale vinnasin ja oma pealiskaudse arvamuse kõrvale lükkasin, sest tükk oli ootamatult elujaatav, muheda huumoriga, kahe jalga maa peal oma siirusega ja lihtsakoelisusega ning omamoodi südamlik, soe ja nunnu. Ei tekkinud kordagi soovi saalist välja trampida või vastukarva peategelast tomatiga loopida. Ka mu vererõhk ei tõusnud ärritusest, pigem sümpaatiast. Loo näol oli tõesti tegu mõnusalt mahlase ja terava, kuid elulise ning kergelt kontakti võimaldava tükiga, mis ei ületanud taluvuse piiri torisemisega ja ei muutunud sellest tulenevalt olemuselt pahatahtlikuks. Ja energiat imevaks.

Esko on tubli pensionärist Soome maamehe tõugu: praktiline, kokkuhoidlik, töökas, iseteadlik, põhimõtetega ning üdini aus. Aga seda kõike suhteliselt skaala ekstreemsesse otsa paigutudes. Mees võtab asju nagu nad on, teda ei heiduta miski, ta ütleb, mida mõtleb ja ei teeskle, et on keegi, kes ta ei ole. Ta isegi tunnistab, et on elus mõned vead teinud, võib-olla. Esko elab naise, Satuga, kes on voodihaige ning kordab kõigile ja kõigele "Kas sa pulmapäeva mäletad?" Abikaasa eest hoolitseb mees ilma ühegi nurinata ning kaasal on lemmik toit, kartulid võiga, alati suu ees. Tütred, noh, natuke reeturid sellised, on Soomest väljamaale kolinud, kuid poeg, Ahtti, koos naisega, külastavad vanemaid tihti. Kõigil on oma mured ja hirmud, kuid ainult Esko rühib edasi eesmärgipäraselt, kui asjalik ja mõistlik mees nagu ta on. Nimelt, on iga tõelise perepea kohustus endale ja naisele kirst valmis meisterdada. Ise tehtud on ju alati etemini tehtud. Vaja on paberile panna juba varakult ka testament. Nende kahe ettevõtmise ümber kogu süžee kondikava keerleb. Mis aga toimub ridade vahel, liikudes pinnapealsest sügavale tegelaste hinge, see niivõrd silmaga nähtav esmapilgul ei ole. Kas Esko ongi selline karmilt otsekohene, jäärapäine, tundetu ja hoolimatu? Ainult tema arvamus ja arusaam on õige ning teised ei kõlba? Tüüpiline mina-ja-maailm mentaliteet? Vastuseks on "jah" ja "ei", sest kas see, mida ta räägib ning tema loogika, on üdini vale? Ei ole ju tegelikult. Samas, taktitundelisusest on mehel tõesti sõrmeotsaga antud, kui sedagi.

Kahtlemata on tüki põhitõmbenumber selle huumor ning peategelase väsimatu dialoogitulistamine, pidev kommenteerimine, elufilosoofia jagamine ning iga asja kohta oma arvamuse väljendamine. Mees ei suuda vaiki olla. Õnneks, on enamus loba tema suust naljakas, julmalt, kuid mõtteainet tekitavalt otsekohene, omamoodi intrigeeriv või isegi suurfilosoofide pakutuga konkureeriv. Esko on 21. sajandi Soome Nietzsche või siis sotsiaalmeedia arvamusliider, kes sotsiaalmeediast mõhkugi ei tea. No mis elutarkusi mees siis jagab? Nt "Laenud on ainult rikastele" ja "Matused on tulevikuäri". Viimase puhul tuleb arvesse võtta, et kirstud lähevad suuremaks, sest inimesed paisuvad ning veganitele on vaja tegema hakata erilisi papist surmasänge. Milliseid maailma kohta silmi avavaid ohoo-momente mees siis ka pakub? Nt saunade klaasist uksed on konkreetselt vastutavad selle eest, et paljud soomlased on töötud ning toimub kliimasoojenemine. Selle argumendiga punktist A punkti B jõuda, oli huvitav teekond Esko teooriast lähtudes. Aga milliseid põhimõtteid mees varmalt viljeles ja lahkelt kaaslastega jagas? No ikka seda, et kirjutada tuleb tindi ja sulepeaga, GPS - mis asi see veel on? ikka vana hea paberkaart on ülemuslik, korralik maja ei vaja radiaatoreid ning vana hea manuaalse käigukastiga Ford on ikka ainuke õige transpordivahend.

Kogu oma teadmiste pagasit jagab Esko üllalt ning vaevatult elementaarse või siis kerge pilkava imestuse tooniga, nagu konstateerides fakti, et, mis, sa ei teadnudki, et asjad on nii või mis maailmas sina küll elad? Kas mõistusega on kõik ikka korras? Selline suhtumine võib kopsu üle maksa ajada nii tegelastel kui publikul (tegelastes tegelikult ajabki), kuid vaatajale mõjus see loos humoorikalt ning magusalt pilkavalt (vähemalt ei torgi keegi sind). Sa lausa ootad, et, no nii, mis ta nüüd ühe või teise asja peale kommenteerib. Tuleb tõdeda, et mees ei tundu ülemäära ebasõbralik oma jutuga, vaenulik pideva õpetamisega või teisi maha tegev. Ta lihtsalt on selline ja omast arust käitub õigesti, teisi abistavalt, just nii nagu kõigil on vaja. Teksti niimoodi konstrueerida ja esitada nõuab oskust. Torisejate esitamine meeldivatena ning hoida balanssi pahatahtlikkuse ja koomilisuse vahel ei ole imelihtne. See on nagu noateral käimine, libastumine on kerge tulema, kuid suutes säilitada tasakaal, on kogemus osapooltele igati mõnus. Mind ajas kuuldu mitmeid kordi muhelema ja itsitama. Kuigi sellist hirnumist iga asja peale, nagu mu selja taga olev seltskond tundis vajadust terve lavastuse ajal ennast väljendada, oli liig mis liig (kohati ei kuulnud ma, mis laval räägiti, sest lärm oli nii vali). No nii brutaalselt koomiline tükk nüüd ka ei olnud. Ehk aitas gruppi kaasa eelnev väike promill? Igatahes, nalja sai ja pigem kvaliteetsemat sorti. Lemmikuteks oli autosõiduga seotud: "Noh, oled käikude vahetamise ära õppinud?" ning Esko mobiili kõrva juurde panemine, kui GPS järgmise juhendi ütles, nagu keegi oleks helistanud ja vaja on nüüd rääkida vastu. Siiski, tuleb aga ikkagi tunnistada, et päris elus oleks Esko-sugune toriseja, mind vist ammu välja vihastanud. Laval olevatele karakteritele, kellega veedad koos mõned tunnid, on kergem andestada ning neid tolereerida. Ja nendega kaasa naerda või nende üle naerda.

Loo keskmes on tegelikult hoopis palju südamlikumad teemad, nagu armastus. Erinevad inimesed väljendavad seda eri viisidel. Lõunamaade kire ja emotsioonide virr varri vastandiks on põhjamaade praktilisus ja vaoshoitum suhtumine. Tihtipeale on keeruline üldse mõista, et keegi sind armastab, sest välja öeldakse seda harva ning tunded peituvad tegude taga. Ja isegi siis võivad need teod nii ebamäärased olla, et tavainimene armastust küll seal peitumas ei näe. Esko klassifitseerub sinna ekstreemsusesse, sest kui ta ei oleks asja ise lahti seletanud, siis keeruline oleks olnud võtta tema käitumist kiindumuse väljanäitamisena. Aga eks iseloomusid on kõiksuguseid. Muresid ja hirme ka. Noorte koormad versus vanemate probleemid. Antud tükk puudutab põgusalt eri aspekte, mis inimesi võivad vaevata. Eriti pimedas ja külmas Soomes. Kas ka eestlased ennast nähtus ära tunnevad? Vähemalt vana toriseja näol mõne oma lähedase või tuttava? Raudselt. Tükk oleks sama hästi võinud toimuda Eestis ning peategelase nimeks mitte Esko vaid nt Eero. Samas, ei ole sellised nurisejad haruldased ja neid leidub igas maailmaotsas. Kontekst võib olla teine, laiuskraad midagi muud, kuid oma vana toriseja versioon on kõigil ette näidata. Selline tüüp on universaalne.

Ja kui juba virisemisest rääkida, siis peab välja tooma näidendi negatiivse poole, et käia ühes sammus Esko elufilosoofiaga. Tundus peategelase käitumine ikka äärmuslikuna ning selline järjepidev targutamine võib siiski ärritada. Isegi,j kui seda saada piiritletud doosis kahe tunni vältel. Süžee on, lisaks, natuke õhuline ja väga palju aktiivset tegevust ette ei tule. Noorema põlvkonna mured, nagu lapsesaamine ning karjääriambitsioonid versus pere, on asjalikud teemad, kuid nende käsitlemine jättis äärmiselt naiivse maitse. Segaseks jäi Satu ootamatu selgusehetk. Aga, tuleme nüüd positiivsele lainele tagasi, sest vaevatu on tõdeda, et tegu on tõesti vahva tükiga, mis ei jäta külmaks ning on võluv oma lihtsuses. Esko puhul sa saad, mida näed ja näed, mida saad (P.S. Tarvo Sõmer oli suurepärane Esko). Kokkuvõttes, mõnikord tasub anda võimalus millegile, mida eelarvamus sul oma aega loovutama algselt ei soosi.

Teater: "Hullemast hullem"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Hullemast hullem
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Elina Purde
Osatäitjad: Indrek Apinis, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets
Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 19.01.2018
Millal nähtud: 16.04.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Kui märtsi alguses nädal aega Londonis veetsin, oli plaanis külastada palju kiidetud ja komöödiateatri uueks tippteoseks nimetatud näidendit "The Play That Goes Wrong". West Endi pakutava hulgast oli äärmiselt vaevarikas teha valikuid, et mis etendusi külastada. Täitsa juhuslikult sain aga teada, et Rakvere Teatri tüki, "Hullemast hullem", puhul ongi tegu selle kuulsa komöödia Eesti versiooniga. Tundsin kergendust, sest see tähendas, et võisin Londonis selle asemel mõne muu etenduse valida ning näidendit hoopis Eestis vaadata. Minu soovitus oleks olnud kodumaise tõlgenduse puhul pealkiri originaali sarnasemalt tõlkida, sest võib olla teisigi, kes on kursis algmaterjaliga, aga ei pane ühte ja ühte kokku, et ka Rakveres on etendus repertuaaris täitsa olemas.

Pärast "Rahauputust" olen juba otsekui igavesti oodanud minust järjepidevalt siirast naeru väljapigistavat värsket huumorikat näidendit. Potentsiaali on olnud mitmel, aga see jääb jälle ja jälle täienisti rakendamata ning heal juhul tuuakse minus esile muiged. Arvestades antud tüki hiilgavat reputatsiooni ja populaarsust, olin veendunud, et käes on tõotatud päev, kus taas teatrisaalis südamest naerda saan. Olen aga mitmeid kordi varem pidanud tõdema, kahjuks ka seekord, et ma ei tohiks ennast liialt üles haipida, sest julgen väita, et mitte kunagi, pole lõpptulemus minu õhinale võrdväärselt vastatud. Niisamuti seekord, ootasin enamat kui tegelikult mulle pakuti. Et mitte tunduda ebaõiglane, siis jõudsin kiirelt järeldusele, milles oli mu mõnekraadise pettumuse põhjus. Nimelt, baseerus antud näidendi huumor tugevalt ja enamasti füüsilisel koomikal, mina aga hindan kõrgemalt kvaliteetseid tekstilisi nalju. Viimast esindas päris soliidne valik sõnakilde nagu näiteks sissejuhatuse Tšehhovi "Kaks õde" ja "D'Artagnan ja üks musketär" ning seik, kus tegelaste dialoog läks rea võrra paigast ära ja kohe üldse ei olnud see omavahel loogilises järjestuses, mis mind tõesti naerma ajas. Ma oleks oodanud enam tasakaalu kahe komöödia poole vahel -- füüsilise ja sõnalise -- ning ma arvan, et tulemus oleks selle tagajärjel olnud tummisem ning terviklikum huumorilaks, mis publikut rohkem itsitama oleks pannud.

Ma ei ole pärast "Rahauputust" kogenud kuidas terve saal rõkkab naerust ning selles saavutusega sai "Hullemast hullem" kenasti hakkama. Üheks edu võtmeks oli huumori järjepidevus ja selle stabiilne liikumine absurdse kõrgpunktini. Igas minutis toimus vähemalt üks potentsiaalselt naljakas vahejuhtum. Märkimisväärne osa kuulus füüsilisele komöödiale. Pidevalt kukkus midagi, kadus midagi, läks vahetusse midagi, ei töötanud midagi, läks mööda midagi, läks katki midagi, unustas keegi midagi, sai hoobi keegi, oli keegi vales kohas valel ajal, ja mida kõike veel. Põhimõtteliselt, nagu pealkiri ütles, kiskus viltu kõik mis sai ning hullemast olukorrast mindi võimatuna näiva hullemani. Kulminatsioonis läks olukord ekstra absurdseks, kus massiivsemad lavadekoratsioonid andsid alla ning isegi näitlejad hakkasid üksteist saboteerima. Lõpp kippus veidi üle võlli, kuid arvestades tüki olemust, oli säärane ülijabur haripunkt täitsa asjakohane.

pilt rakvereteater.ee kodulehelt

Olles mitte nii agar jalga-tagumikku vaimukuste austaja, võttis itsitama aga ikka küll kui tegelaste isa maal seinal asendati koera pildiga ning üks karakter sõnas kuidas vennad on oma isaga nii sarnased või siis iga kord kui mainiti kui jõle on ilm õues ja akna juures seisti, sai konkreetsele tegelasele heidetud peotäie paberitükke näkku, viimane esindades lund või siis oli viskipudel üks hetk tühi ning sai asendatud põletusohtliku sümboliga plastikpudelis oleva vedeliku vastu ning kui tegelased pidid vahetevahel klaasitäie võtma, oli reaktsiooniks alati joogi välja sülitamine, millele järgnes vastupidist emotsiooni väljendav tekst: "See on parim viski mida ma eales saanud olen!" või "See kulus küll marjaks ära!"

Etendus põhines kontseptsioonil näidend näidendi sees. Mõlemad algasid ühel ja samal ajal ning kardin langes ühel ja samal hetkel. Idee ei olnud midagi üdini uut, kuid nii ulatuslikult seda utiliseerituna näha pole minu silmadele varem ette tulnud. Publikule anti etenduse olemusest mõista juba eelteate ajal, kus paluti mobiilid hääletuks panna ning kus heli tuli ja läks, tuli ja läks. Ehk siis, algas näidend juba enne tulede kustu minemist. Ka viimasega tekkis probleeme ja tehnik/näitleja pidi tulema isiklikult lava ette ning vajaliku eelinfo rahvale edastama. Järgnes lühike sissejuhatus etendust esitava fiktsionaalse teatritrupi esindaja poolt ning publiku ees hakkaski lahti rulluma Agatha Christie'lik mõrvamüsteerium, mis oli kõike muud kui müstiline ja mõrvarliku õhkkonnaga. Pean aga mainima, et tükis pidas paika naiskirjaniku lugude kurjami ära arvamise reegel: kes on kõige ebatõenäolisem, on ka vastutav -- millega mul jälle kott üle pea tõmmati! Süžee toimumispaigaks oli mõis maal, kus Inglise kõrgklassi esindajad ja nende teenijad peavad appi tulnud detektiivi abiga jõudma jälile salapärasele mõrvarile endi hulgast, kes tappis mõisa omaniku. Vaatamata pidevatele äpardustele, oli süžeeks standardne Briti krimilugu, mis eriliselt silma ei jäänud, aga huumoribatuudina oli ideaalne.

pilt rakvereteater.ee kodulehelt

Nii näitlejad kui lavakujundus olid antud näidendis võrdsel positsioonil naljade genereerimisel. Üks ei oleks saanud ilma teiseta ja vastupidi. Harva kohtab lava, mis on niivõrd aktiivne loo jutustamisel. Tegu oli otsekui eraldi tegelasega. Julgelt võib öelda, et polnud ühtegi eset või konstruktsiooni, mis poleks mingi hetk näitlejaid alt vedanud --  alates liftist kuni telefonini. Kindlasti pean aplausi tegema lavakujundajale kui ka tehnilise teostuse tagajale, sest ekstra täpselt nõudis just see etendus, et kõik toimuks nagu kellavärk ning just nii nagu plaanis, alates järjekorra klappimisest kuni väiksemate viperusteni välja. Tulemus oli osav, nutikas ja punktuaalne. Samas, peab välja tooma, et vaataja poleks ealesgi märganud kui midagi juhtus tegevuskava väliselt, sest kontekstiga oleks sobinud ka nihu minekud, mis ei olnud kavatsustes ja juhtusid kogemata. Mõlematpidi oli tegu võit-võit situatsiooniga.

Ma mõtlesin näidendit vaadates mitmeid kordi, et kui suurt kontrolli enda üle näitlejad peavad omama, et selle absurditralliga ilma naerma puhkemata edukalt hakkama saada. Eriti hüsteeriline ja ringi lendlev tuulepea Florence (tegelase nimi)/Sandra (tegelast mänginud tegelase nimi), Ülle Lichtfeldti kehastuses, keda pärismaailmas eal ühegi rolli lähedale ei lubataks, sest näitlemisoskus oli tal hellalt öeldes miinustes. Suureks lemmikuks ukerdas ja kakerdas end mulle Silja Miks, kes mängis Thomas't (tegelase nimi) ja Robertat (tegelast mänginud tegelase nimi) ning kes oli karakter, kes enim püüdis mingitki kontrolli enda kui ka ümberringse tohuvabaohu üle omada. Tegelase spetsiifiline kõnemaneer ja hoiak panid pidevalt itsitama ning olid igati kümnesse. Roberta roll muudeti originaalloos olevast mehest naiseks. Robertist sai Roberta, aga Thomas jäi samaks, mis oli leidlik ja igati lahe modifikatsioon. Ka teised tegelased, näiteks, peaaegu saamatu detektiiv (Eduard Salmistu) ning ootamatult Sandrat asendama pidanud lavatöötajast Annie (Anneli Rahkema), kellele mingi hetk rambivalgus liialt meeldima hakkas, tõusid millegi omapärasega esile. Kõigil tegelastel oli oma kiiks või konkreetne tõmbenumber millega pidevalt mööda pandi. Ma peaaegu uskusin, et näitlejad ei osanud näidelda ja ega nad seda laval oleva lavastuse sees ei osanudki. Arvestades seda, et näitlejad pidid mängima kehva näitlemisoskusega tegelast, kes kehastas omakorda teist tegelast -- see on juba nagu Christopher Nolani film "Inception"! -- , siis olid nii individuaalmäng kui grupimäng igati kobedad.

Kokkuvõttes, oli tegu kihvti humoorika meelelahutusega, ühe paremaga mida aastaid näinud, kuigi naljad võivad kas rohkemal või vähemal määral kõnetada või mitte. Publikule, igatahes, oli kuulda ja näha, et laval toimuv läks väga peale ning, olegem ausad, tegu on hea tükiga, väga hea vaimuka tükiga!