Raamat: Krimi eri "Korter Pariisis" ja "Ridade vahel"

Tervitus!

Seekord natuke krimikirjandust.

Pealkiri: Ridade vahel

Autor: Janice Hallett
Kirjastus: Rahva Raamat
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3/5

Kohati tundus, et tavapärastest krimkadest teistlaadi stiil ja meetod loo jutustamiseks trumpas süžee loogilisuse ning sujuvuse. Nagu erinev lähenemine oleks piisav, et raamatu narratiivselt unikaalseks muuta. Jah, peab tunnistama, et raamat, mis koosneb e-mailidest, kirjadest, sms-idest ning muudest kirjalikest tekstidest, et lugu edasi anda, oli lugejana kindlasti enda mugavustsoonist väljumine, nõudes rohkem tähelepanu võrreldes detektiiviloo klassikalise esitlusega. Kuigi juba oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Meg Caboti "Boy Meets Girl" (Printsessi päevikute sarja kirjanik), mis just sama võtet kasutas. Üllataval kombel, heidutavana näivad üle 500 lehekülje lausa lendasid käes ning ei võtnudki nädalaid, et läbi närida. Tüütuks ei muutnud isegi erinevate kirjade lademetes lugemine, mis mõjusid kohati katkendlike ja eraldiseisvate pusletükkidena, ning väsimatu püüd need terviklikku konteksti paigutada. Stiilis ei olnud iseenesest viga, minu jaoks ei olnud seda virrvarri haarata keeruline ning, tegelikult, oli selline isevärki lähenemine mõrvaloole pigem tervitatav vaheldus. Komistuskiviks sai fakt, et tundus, et esitlusviisi kaalus üle süžee sujuvuse, sidususe ning mõistlikkuse -- tundus, et tähtis ei olnud sisu vaid meetod, kuidas lugu edasi anti. Vihjates, et kallis lugeja, noh, saad kogu sama info, mida kaks tegelast, kellel palutakse leida ridade vahelt mõrvatav ja mõrvar, kas oled piisavalt nutikas, et asi lahti harutada ning näpuga õigete kahtlusaluste suunas vehkida? Ei, ma ei olnud. Sellel lihtsalt põhjusel, et vihjeid tilgutati selektiivselt.

Jah, vast, kui eriti pingutada ning iga sõna analüüsida ja natuke meelevaldselt otsustada koos grammike õnnega, siis ehk suudaks võib-olla-ehk-tsipake õigele kursile rihtida, kuid ma ei usu, et keskmine lugeja selleks siiski võimeline on. Juura tudengitele antud materjalid läbitöötamiseks esimese raksuga koosnevad asitõenditest, mis konkreetseid vastuseid kergekäeliselt ei anna. Kaugel sellest. Autor meelega jättis hunniku infot avaldamata, mis oli tegelikult olemas, nagu hiljem selgus, ning, mis ei jätnud muljet kui nutikas narratiiviloomine, vaid näidata jälle kuidas fookus on venitamisel, et saaks enam oma geniaalset stiili eksponeerida, et lugejalt vaip jalge alt tõmmates teda ninapidi vedada, ning lihtsalt näida kui jube kaval kirjanik on -- alahinnates lugejat. Teise ropsuga avaldatakse järgmine ports materjali, mis põhimõtteliselt kõik tühjad augud täidab ning on ilmne kes tegi, miks ja kellele. Vastused olid aga juba eelnevalt olemas, kuid tõestusmaterjalist jagati algselt vaid valitut, neid, mis kedagi otseselt ei süüdistanud, ning öeldi, et leia heinakuhjast nõel, samal ajal kõrval itsitades, sest nõel oli hoopis kuhja kõrval põrandal päise päeva ajal täiesti nähtaval. Võib-olla teistele lugejatele läheb selline võte peale, kuid mulle tundus ta natuke haneks tõmbamisena, sest tõesti punnitasin ja punnitasin, et leida küsimustele vastused. Seda kõike pooliku infoga nagu püüaks ust avada võtmest ainult ühte tükki auku toppides. No ei avane!

Natuke veel kriitikat. Kas tõesti inimesed kirjutavad nii palju e-maile tänapäeval selle asemel, et helistada või näost näkku rääkida või sõnumeid saata või messengeri kasutada? Arvestades, et tegelastel oli tihti ja pidevalt füüsilises maailmas kokkupuutepunkte. Kohati tundusid e-mailid sunnituna, sest no ei olnud usutavad olukorrad, et keegi kirjutab kiiret vastust eeldava küsimuse ja teine kohe vastab -- ja mitte tööalaselt. Oli hetki, kus kõiksugu karvastest ja sulelistest karakteritest oli väsimus, sest neid oli nii palju ning, kes oli kelle sugulane või naine või laps või naaber või sõber, vm oli vaja raamatu alguses olevast tegelastest ülevaadet andvast kokkuvõttest pidevalt üle kontrollida. Selline kompaktne info oli igati asja ette ning ju siis autor ise sai ka aru, et lugedes võib pilt kirjuks minna. Kiitus ettenägelikkuse eest! Siiski, üks hetk tundus, et autor lihtsalt pildus lugejat igast tegelastega, et jälle vett sogasemaks ajada, ilma, et need kõik karakterid reaalselt mingit süžeelist eesmärki oleks omanud. Natuke lame viis labürinti põnevamaks muuta. Tõsiasi, et tapetavat isikut ei avalikustata enne, kui raamat on kuskil keskpunktis, oli tegelikult üks meeldivaid detaile, sest see andis kaks küsimust, millele vastust püüda leida. Võimalikke ohvreid oli palju, sest üks tundus kahtlasem ja närvidele käivam kui teine, eriti Isabel. Oh jummel küll, ta oli ju lausa hullunult klammerduv ja ei suutnud aduda, et tema käitumine oli eemaletõukav ning veidi hirmutav. Ta oli ka tänu sellele hea kahtlusalune nii mõrvatavaks kui mõrvariks. 

Mulle iseenesest raamat ikkagi meeldis, sest ta pakkus midagi tavamustrist eristuvat. Kui originaalne ja edukalt aga realiseeritud, see on teine asi. Loo tempo oli sobilik ja mulle pikk eelmäng sellele, et mis üldse toimub, mis emotsioonid ning teemad on õhus, kes kellega sõpsitab ja kes mitte, läks täitsa kenasti peale. Kui mõnikord ei passi selline aeglane hoovõtt üldse, siis antud kontekstis toimis ta hästi. Loomulikult oli vahva ühendav faktor kõigi tegelaste vahel, milleks siis amatöörteatri trupp, kes hetkel uut etendust ette valmistamas. Ootused, lootused ja inimdraama selles vallas oli värvikas lisa krimiliinile. Kahjuks, vastukaaluks, oli raamat täis topitud igasugu konflikte, tegelasi ja pseudo- ning alateemasid, mida süžee tegelikult üldse ei vajanud. Puändid oleksid paremini mõjunud, kui ülesehitus oleks osavam ja puhtam olnud, ning pöördeid ei oleks lämmatatud mainitud hunniku segajate ja asjakohatult liigse info alla. Kokkuvõttes, huvitav lugemine, kuid mitte ilma parendamiskohtadeta. Eks kõik lõpuks maitse asi ole.

--------------------------------

Pealkiri: Korter Pariisis

Autor: Lucy Foley

Kirjastus: Eesti Raamat
Ilmumisaasta: 2022

Minu hinnang: 3/5

Raamat teostas paar žanrile tüüpilist põhielementi üpris õnnestunult. Paar teist, aga jäid vajaka. Seega, tasandus lugu suhteliselt keskpäraseks põnevikuks ning meelde erilisele positsioonile ennast ei paigutanud. Võtame kõigepealt õnnestunud aspektid. Pinge kruvimises suutis lugu ennast eeskujulikult esitleda. See tõusis, tõusis ja tõusis ning sa ootasid, et kohe tuleb pauk, mida ei tulnud ja ei tulnud, kuid keha läks aina rohkem ja rohkem pingesse. Pikaldane ärevuse tõstmine toimis ja jaotas end suhteliselt mõõdukalt kogu loo vältele, kuigi mingi hetk hakkas veidi tüütama, et, noh, paljastatakse ka juba midagi märkimisväärset või lihtsalt peksame pinge läbi lae. Põnev oli tõdeda, et puänte oli mitu ning kuigi ühele suutsin päris varakult sõrme peale panna, siis üllatusmomente leidu hulgi. Iga tegelasega seoses avaldati midagi ootamatut, mõndasid saladusi sai mingi kraadini juba ise ära arvatud, kuid oli neid, mida ette tulemas näha ei olnud võimalik. Mis seal kortermajas toimub? Kes on paha ja kes mitte? Kuigi, eks luukered kapis olid igal isikul, ka peategelasel. Miks käituvad tegelased nagu käitusid? Kuidas on nad omavahel seotud? Kes kaitseb, kardab või vihkab keda? Ja peamine, mis siis lõpuks juhtus meie kangelanna vennaga?

Sibulat kooritakse lahti kiht kihilt ning iga tükiga avaldub mõni eelpoolmainitud küsimuse vastus. Või veel lisa ports küsimärke. Minu jaoks põlevamaks müsteeriumiks oli, et kus on vend, kas ta on surnud, kes ta tappis ja miks. Positiivselt küljelt, just see liin seletati lahti kõige huvitavamalt ja ootamatumalt. Samas, oli lahenduskäik natuke raskesti usutav ning mul kohe hakkas peas vurama loogika ning realistlikkuse põhjendamisprogramm. Kas see oli füüsiliselt autentne? Selles mõttes, oli olukord pisut pettumus, sest see ei olnud minu silmis piisavalt tõetruu. Kes siis kurjamid olid ja miks, oli täis üllatusi, sest "no raudselt pahad!" tüübid ei olnudki tegelikult üdini jubedad ja halastamatud ning need, keda võis vast kahtlusaluste nimekirja tipust madalamale paigutada, just kippusid olema kuritegude ja probleemsete tegemistega seotud rohkemgi, kui esmapilgul mugavad ja tüüpilised kahtlusalused. Pidev fookuse ringi rändamine ühelt tegelaselt teisele oli vilgas ning pead segi ajav. Hakkasid endas kahtlema, pidevalt. Üleüldine tempo raamatus, aga oli natuke veniv ning tundus, et autor püüdis sirutada lugu võimalikult laiaks, ilma et raamat oleks sellist lähenemist ilmtingimata vajanud ning pikaldane samm oleks lugemiskogemusele kasuks tulnud. Otsekui sunnitud aeglasust, õnneks, korvas pidevalt info tilgutamine, et põnevust sütetel hoida, oodates kannatamatult, et mõni järgnev vihje sasipuntra lahti harutamiseks õhku visatakse.

Minu põhikriitika oli juba traditsionaalseks saanud tegur, mis omane paljudele krimi- ja põnevike raamatutele. Nimelt ei saanud ma pikalt aru, kas peategelasel, Jessil, on mingid masohhistlikud kalduvused või täiesti puudulik enese alalhoiuinstinkt. Normaalne inimene oleks ammu juba leelet laskunud, kuid, ei, meie kangelannal oli lausa surmasoov, sest ta jooksis pea ees ülimalt riskantsetesse olukordadesse ning jäi lõbusalt elama majja, kus haihtus tema vend ning kaaselanikud olid naise suhtes vaenulikud ja, suure tõenäosusega, ka valmis mõrvaks. Me ei tea kunagi kuidas ekstreemsetes situatsioonides käitume või milleks oleme valmis, kui pereliige või lähedane on ohus, kuid, ma sain aru, et õde-venda ei tundnud üksteise suunas ülemäära võimsaid kiindumusemotsioone. Seda enam pani kukalt kratsima, et kuigi Jessi hoiatati pidevalt ning konstantselt leidis ta end kriitiliste olukordade keskpunktist, ei lasknud ta ennast grammigi heidutada. Kas ta oli lihtsalt mentaalselt natuke teises dimensioonis või hulljulge, kellel ei olnud mitte midagi kaotada. YOLO. Sellest tulenevalt ei jätnud ta ka just nutikat muljet ja keeruline oli naisele kaasa elada või temaga mingisugust ühisosa leida. Jessi käitumine ja keskkonna tõsiduse absoluutne eiramine või mitte adumine ajas natuke närvi. 

Krimkad kipuvad olema ainult nii head, kui meisterlikud on loo puändid, osavalt pahalased peidetud ja nende tegutsemise taust usutavasse perspektiivi pandud, ning kuigi, need aspektid olid raamatus soliidselt esitatud ning lahendatud, siis, seekord, ei saanud üle ega ümber peategelasest. Lisaks eelnevale vingumisele, jäi silma, et naine otseselt ei kasutanud oma aju, et probleeme elimineerida ning jõuda müsteeriumi ivani, vaid pigem koperdas kogemata vihjete otsa, ütles või tegi midagi kohatut või kahtlast, mis järgmise sammuni aitas viia, täitsa juhuslikult midagi võtmetähtsusega jäi ta teele ette, vm ja üleüldse, tundub, et naine ei mõelnud enne kui midagi sõnas või millegagi hakkama sai. Ta passiivselt aktiivselt otsis ise pahandust ja selline käitumismuster, mitte otseselt ebarealistlik, arvestades ka naise keerulisemat lapsepõlve ja üldist eluolu enne reisimist Pariisi, ei aidanud teda just sümpaatsemaks teha. Sellised tegelased on mugavad autoritele, sest neid saab panna tegema ükskõik mida autor soovib ja süžee vajab, olenemata, kas see on karakteriarengu suhtes loomulik järeldus või mitte. Kass oli see eest vahva ja vaieldamatult parim tegelane kogu teose vältel. Kes loodab natuke Pariisi hõngu haista, siis seda ka raamat ei paku. Üleüldiselt oli see aga okei põnevik, milles oma võlusid ja valusid. Mul ootavad riiulis veel autori kaks teist romaani: "Jahiseltskond" ja "Kutsutud külalised". Ehk suudavad need harilikest-tavalistest natuke kõrgemale end vinnata, sest autori laialdasem stiil ja lähenemine mulle iseenesest läksid peale.

Teater: "Abel Sanchez. Ühe kire lugu"

Tervitus!

Taas teatrist.

Pealkiri: Abel Sanchez. Ühe kire lugu

Teater: Linnateater

Lavastaja: Margaret Sarv

Näitlejad: Tõnn Lamp, Märt Pius, Maiken Pius, Ursula Ratasepp (info kodulehel, kuid lavastuses vist seekord mängis hoopis Külli Teetamm), Argo Aadli
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 23.10.2021
Millal nähtud: 21.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Lugu ühest kirest. Ainult ühest? Millisest kirest siis täpsemalt? Süžeesse oli neid peidetud mitmeid, eri tegelaste poolt, eri isikute vahel ning eri fookusega, nii positiivset kui pahatahtlikku. Pealkiri otsekui viitab, et kire keskmes oli Abel Sanchez, kes siis kellegi või millegi vastu intensiivset emotsiooni viljeles. Tegelikult ei olnud tema üldsegi peategelane või see kellest mainitud kirg tulenes, vaid oli Abel hoopis meie kangelase, Joaquini, kinnisidee ning kõikide tunnete kogumiku tulipunkt. Mis sorti kihuga oli, aga tegemis, ning mis suunas see voolas? Kas tuum peitus naises, Helenas, ning otsekui ära napsatud armastuses või äkki olid allasurutud lembeemotsioonid hoopiski Abeli vastu motivaatoriks, andes impulsi Joaquinile enda elu ja hinge pühendamiseks sõbra vastu sõdimisele. Võitlemiseks tuuleveskite ja iseendaga. Või andis mehele lihtsalt tõsiseltvõetava mõtte üldsegi hingata kellegagi konstantses vastasseisus olek ning armastusel, ühe või teise vastu, ei olnud siin mingit pistmist. On neid, kelledel kannustamiseks on meeleheitlikult vaja võrdlusmomenti või rivaali, et edasi rühkida ning oma ambitsioone püstitada. Enda saavutusi on võimalik hinnata ja tunnistada vaid siis, kui need kellegi teisega kõrvuti mõõdupuu konteksti paigutada. Esilekerkivateks märksõnadeks on kadedus, egotsentrilisus, eneseuhkus -- kellelegi pidevalt ära tegemine ja sellest tulenev tõdemine, et, vot, näe milline tegija ma olen, sest olen ümberringsetest etem. Ja üks ebakonventsionaalne idee, äkki oli Joaquinil lihtsalt liiga hea elu ja igav. Vaja oli stimulaatorit, mis olemise vürtsikamaks teeks ning, mis on siis ikka põnevam, kui kellegi vihkamine.

Joaquini ja Abeli vahele pandi võrdusmärk Caini ning Abeli kehastuses. Piiblilugudest tuntud vennatapp saatis kogu lavastuse vältel kahte tegelast ning laotas kurjaennetava loori üle kogu süžee. Kas ajalugu kordub ning Abelist saab päriselt nimekaimu koopia? Tema seda paralleeli ei tajunud, vähemalt mõista andvalt, kuid mehe sõpra painas see tragöödia juba etenduse algusest peale. Päris huvitav oli kuulata Joaquini monoloogi kahe müütilise venna vahelisest suhtest ja saatusest. Ning ka Jumala rollist. Miks eelistas too üht teisele ning selle valikuga pani kasvama ideaalpinnase kadeduseks ning selle kulminatsiooniks tapmise näol? Peategelane arvas, et kogu situatsioon oli Caini suunas ebaaus. Loomulikult nägemata, kuidas see oli samamoodi ebaõiglane Abeli suhtes. Joaquin samastas ennast vanema vennaga ning õigustas tolle käitumist. Või vähemalt püüdis seda lahti tõlgendada. Siinkohal ei saa kindlalt öelda, et tema loogika logises või rihtis puusse. Jumal oli vennad loonud, nendega seoses otsused teinud ning sellest tulenevalt ka konflikti tekitanud. Olles issanda looming, tegutsesid mehed otsekui marionetid tolle plaani järgi. Seega, kas oli Cain 100% süüdi oma kadeduses ja vennatapus või siiski looja, kes ta sellisesse potsiooni üldse paigutas? Jumal pani paika mängureegleid, juhatas malendeid kuidas soovis ja siis karistas. Igatahes, umbes niimoodi sai olukorrast sotti Joaquin, sest puudus konkreetne ülekaalukas põhjus, miks Jumal peaks soosima ühe venna andamit teisele: loomakasvataja versus maaharija. Mehe arvates ei olnud see kõik Caini suhtes õigustatud, kellega ta samastub, ning, ühtlaselt, ei olnud asi puhas, kui Abel sai Helena, kelle kiindumust ja tähelepanu ihkas Joaquin. Ajalugu kordub. Helena valib Abeli ning kaotaja võtab kursi Caini jalajälgedesse. Kes käitus õigesti, kes tegi kellele ülekohut või kas keegi üldse tegi ning, kas kõike tasub isiklikult võtta või oleme me lõppkokkuvõttes iga üks vaid inimesed, need on juba täitsa teised teemad.

Joaquin ei näinud kaugemale enda ninaesisest, alandades ennast pidevalt märtriks ning nägemata kuidas kogu olukord pigem oli ülekohtune hoopis Abeli ning originaalse Abeli suhtes. Võib öelda, et mees paigutas end antud loos, vastupidiselt müüdile, teadlikult Jumala positsioonile, olles kui Cain, kes on nüüd võimupositsioonile tõusnud. Oli ta ju ikkagi prestiižsemal ametil kui sõber, kes eelistas olla maalija, kutsumus, mis talle südamelähedane. Peategelane olles taaskord veendunud, nagu maaharimisega Caini puhul, et Joaquini professioon on tähtsam ja, seega, mees automaatselt ka isikuna enam vääriline. Samamoodi võib paralleele tõmmata Helena ja taevaisa ning Helena ja andami rollide vahele -- naine, kui kõikvõimas ning, naine, kui lihakäntsakas. Perspektiive on mitmeid, oleneb millisest otsast vaadata. Intrigeerival kombel joonistus välja põnev kontrast Joaquini ja tema naise suhtes Jumala ja kõrgema heakskiiduga. Ühel pool agressiivne ja hävitav kirg, teisel vaga ja altruistlik kirg. Tükk viskab õhku hulgaliselt arutlusmaterjali, luues rikka mulla kõiksugu filosoofilisteks aruteludeks. Kas kahe asja valikus peab alati lähtuma mingist selgelt katsutavast loogikast nt Jumala valiku ja Helena valiku vahel? Kas armastust saab sundida? Kas Abel siiski oli süüdi selles, et võttis naise, keda ta teadis, et sõber ihkas naida? Kas Joaquin ei suutnud kamule andestada, sest tundis end reaalselt reedetuna või taaselustas ta saatuse tahtel alateadlikult vaid kuulsate vendade tragöödiat? Helena oli vaid stiimul konflikti lõkkele löömisel. Jumala ja tema tagamõtete lahti harutamiseks läheks vist, lisaks, terve igavik. Nt kas inimnõrkused on meie endi teha, nagu kadedus ja isekus, või juhib mängu detailideni välja suur ja vägev isiklikult ning inimene lihtsalt sammub ja käitub etteantud trajektoori järgi? Huvitaval kombel pakuvad teosed, mis mingil määral kaasavad religiooni ühe põhiliinina, alati ohtralt diskussiooniteemat, mis aitab materjalil näida sügavam ja sisukam. Seega, isegi kui usk on keskmisele eestlasele pigem kauge teema, siis mõtteid mille üle mõlgutada pakub lavastus heldelt. 

Lugu lõhkus n-ö neljandat seina, mis eraldab esitaja publikust, ning juba enne lavastuse ametlikku algamist kõnetati lavalt külalisi. Märguande alustamisest ja standardse enne etendust palved ei esitanud saaliadministraator vaid üks näitlejatest. Läbi kogu tüki teenrit kehastanud Argo Aadli, kes vist ühes isikus mängis mitut erinevat Joaquini abilist läbi tolle elukaare, sest nimed, millega peremees teda kõnetas, pidevalt varieerusid. Võib ka täitsa olla, et teener oli sama, kuid Joaquin oma arrogantsuses lihtsalt ei vaevunud truu alama nime kunagi ära õppima. Näidendis leidus mitmeid seiku, kus peategelane otseselt pöördus vaatajate poole või astus süžeerongilt maha, et kõrvaltvaatajana asjade üle mõtiskleda, nt monoloog Cainist ja, kuidas mees tõmbas eluks lühema liisu ja, kuidas tolle õnnetus saatusekäigus tunneb end ära ka Joaquin. Etenduse esimeses pooles jagab teener välja kaarte, millelt saab siis karakteri valida, keda isik lavastuses mängima hakkab. Need olid, aga kõik ühe ja sama sisuga. Barjääri hägustumine lava ja publiku vahel piire eemaldades oli tervitatav, lisas intiimsemat õhkkonda, tõi kõik saalisolijad kokku ühele tasandile ning lihtsalt pakkus vaatajale midagi teistsugust, erilisemat, mida muidu taolistest dramaatilistest, ajaloolistest ja religioossetest näidenditest ei oskaks oodata. Teisalt, kohati ebamääraskes jäi sellise lükke täielik eesmärk või mida täpsemalt sooviti sellega saavutada. Kas püütakse viidata eksistentsiaalsele kriisile ja elu sügavamale mõttele usu fookuses? Kes ma olen, miks ma olen, mida ma tahan? Mis rolli ma enda olemasolu loo tahaksin mängida? Joaquin annab vihjeid ka sellele, et lugu rullub lahti tema vaatevinklist ja mälestuste põhjal ning mitmeid kordi püüab ta mingit olukorda pehmendada, muuta või lihtsalt annab teada, et nii tegelikult vist ikka ei olnud või, et võtame uuesti algusest. Tegu on mehe kontrolli all oleva jutustusega ja teised, kaasa arvatud publik, on lihtsalt malenupud tema biograafias. Selline suund avab uksed n-ö ebausaldusväärse jutustaja võttele, mille kaasamine mingis kontekstis annab alati alust kahelda kõiges ja kõigis, mida loo "dirigent" väidab ja näitab. Ja nüüd vandenõuteooria: Kas elu oli ikkagi meie peategelase vastu nii ülekohtune või nägi ta vaid seda mida tahtis ning toitis agaralt ise enda märtri narratiivi, hoides silmad kinni objektiivse reaalsuse eest?

Üks silmapaistvamaid aspekte tükis oli selle lavaline disain ja tagasihoidlik, kuid rahuliku pinna alla elav dünaamika. Hobuveskis aset leidvad lavastused on alati kuidagi omanäolised ning ajaloolisusest pakatav õhkkond aitab teha eriliseks ka need näidendid, mis muidu seda võib-olla ei oleks. See ringhoone annab ekstra tortsu natuuri, ükskõik millele, mida seal esitatakse. Antud näidend sobis sinna ideaalselt ning sulandus kenasti nendesse vanaaegsetesse seintesse ja atmosfääri. Üheks põhielemendiks olid maali raamid, mis nii tehnilises ja rekvisiidi mõttes, täitsid ruumi taustana, kuid andsid, lisaks, sisuliselt süžeed edasi ning võimendasid toimuvat. Mida sümboliseerisid need raamid? Oli neil lihtsalt dekoratiivne funktsioon või midagi enamat? Tundus, et neid sai võtta omamoodi kui aknaid tegelaste ja, esmajoones, Joaquini hinge. Võisid nad ka olla mõtteline kollaaž piltidest mehe ja tema lähedaste eludest, sest neid raame tekkis aja kulgedes aina juurde ja juurde. Olid nad veel veidrad mikrofonid, sest kui tegelase nägu ja ülakeha raamistas puit, siis tähendas, et fookus on just sel karakteril ning võtmeroll oli stseenis konkreetsel tegelasel, isegi kui tema otseselt ei rääkinud või ei olnud sündmustiku keskpunktis. Ja, loomulikult, andsid ilma sisuta maalid edasi Abeli kui maalikunstkiku kutsumust ning tõsiasja, et lavastuses oli tegu Joaquini eluloo otsekui pildiraamatuga. Vaatamata etenduse sisuliselt pulbitsevale kirele, oli füüsiline pilt siiski vaoshoitud ja ilmalik, ringi jooksmist ning energiarohkust laval kohata ei saanud, kuid ei olnudki vaja. See, mida tükk edasi soovis anda, passis nagu rusikas silmaauku Hobuveskisse ning mõõdukasse, kuid kõnekasse lavakujundusse. 

Tõnn Lamp oli peategelase rollis karismaatiline, vaevatud ning kompleksne. Oma välja kumava intensiivsusega mängis ta kaaslased tsipake üle. Maiken Pius, Helenana, suutis mehega kohati samale tasemele end vinnata ning tegelikult oleks äärmiselt põnev kuidas oleksid kaks karakterit võimumõõkadena ristunud, kui nad siiski oleks abiellunud üksteisega. Helena särtsakus, halastamatu otsekohesus ja haavatavus olid ühtlasi sümpaatsed kui eemaletõukavad. Abel, Märt Piusi kehastuses, natuke mattus oma iseloomukate lavakaaslaste alla ning nood mängisid ta üle. Võib täitsa olla, et see oli tahtlik, sest meest narratiivselt ümbritsevad kirglikud karakterid imevadki ta tühjaks, ta jääb nende "tee peale ette" ning ehk see ongi loo üks moraalidest. On inimesed, kes lihtsalt upuvad kaaslaste ühepoolsete ülevoogavate emotsioonide alla -- Abeli saatus. Huvitaval kombel suutis Antonia, Joaquini vaga ja jumalakartlik naine, oma kohalolekuga tähelepanu endale tõmmata. Tegu oli kõige meeldivama ja mõistlikuma tegelasega. Koos näitlemisega on lavastuses mitmeid tahke mida tähele panna ning mille üle sisearutlust pidada. Religioon, ja just kristlus, on põnev teema, eriti üldiselt mitteusklikule eestlasele, kes näeb selle ümber toimuvat võib-olla hoopis teistmoodi kui keegi, kes Jumalat usub. Samas, on ükskõik mis teema ikkagi omamoodi võõras ja keeruline, et toimuvat täies mahus mõista, kui see peegeldub läbi usu prisma. Kesksed konfliktid nagu inimnõrkus ja mitte just üllamad iseloomujooned on, aga universaalselt tajutavad ning käega katsutavamad. 

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 

-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda). 

Teater: BVTS "Emilie Sagée", "Dorian Gray portree" ja "Tuhnik, üks ja ainus"

Tervitus!

Seekord mõned ülevaated 2022 kevadiselt Balti visuaalteatri esitlusfestivalilt (Baltic Visual Theatre Showcase -- BVTS), mille raames, kahjuks, õnnestus külastada vaid kolme lavastust.

Pealkiri: Tuhnik, üks ja ainus (sõnatu detektiivilugu kogu perele; vanus 5+)

Teater: Rezekne teater Joorik

Riik: Läti

Asukoht: Kanuti Gildi Saal

Kestus: 1h 00 min

Millal nähtud: 27.05.2022

Minu hinnang: 3.5/5

Lasteetendused on vahvad. Lasteetendused on toredad. Lasteetendused teevad tuju heaks. Alati. Just selline muhe, mõnus ja ülinunnu oli ka antud tükk. Loomadele fokuseerimine on suureks boonuseks ning kuidas on siis võimalik mitte fännata surikaate, pingviine, isegi madusid -- mida kõike veel -- ning kummalist, kuid kihvti elukat nimega Tuhnik. See on üks päris imetaja liik, kes elutseb Aafrikas ning kes ei ole võib-olla väga laialdaselt tuntud. Ta on huvitav kombinatsioon mini elevandist, koerast, sipelgakarust, rotist, jänesest, okasseast, vöötlasest ja kängurust. Vahva on ta igatahes ning antud tükis sai ta ära teenitud rambivalguse, et tuhniku tegemistele enam kaasa elada. Ja võib-olla ehk teda googeldada ja rohkem sellest salapärasest loomakesest teada saada. Kas ta on reaalsuses ka selline uudishimulik, ulakas, avatud ja aktiive? Ei ole kindel, kuid etenduse karvane peategelane jättis südamliku ja krutskeid täis susliku mulje. 

Loomaaeda ilmub ootamatult ja eikuskilt pappkastis tegelinski, kes kõik loomaaia töötajad õhevile ajab. Saadakse sõpradeks, lauldakse koos ning tuhnik toob igale poole helgeid tundeid, lõbusaid hetki ja üksteise mõistmist, seda suuresti inimesi ühendades oma lemmikut laulu ümisedes ja mõmisedes, milleks on John Lennoni "Imagine". Veel meeldib tuhnikule pisike pall, mille püüdmist ta äärmiselt tõsiselt võtab ning mis talle rõõmu ja elevust toob. Üks hetk loomake, aga haihtub ühe tsipake kurjakuulutava ja saladusliku pärdiku süül. Kes on see ahvike? Kas ulakas plehku pannud primaat või mõni inimene ahvi kostüümis, kes soovib mingil põhjuselt tuhniku kadumist? Või mis eesmärgil, kas lihtsalt kogemata suvaliselt või konkreetse tagamõttega? Jäi natuke ebaselgeks, kuid see ei takistanud otsingutel olla kaasahaarav ja ootamatu. Kord ilmub kadunud tuhnik taas välja, kord leidub tema pallike äkitselt kuskil, kord ilmub välja jälle pärdik. Siis maadlevad talitajad värvikalt loomaaia teiste loomadega, keda näitlejad autentselt ja humoorikalt kehastavad -- minu lemmik oli laiskloom. Siis teeb tuhnik lõpuks ikkagi oodatud comebacki, loomulikult, oma lemmik laulu esitades. Seda peitusmängu jälgida oli äge ning tähtis ei olnud niiväga originaalsus, efektid või ahhetama panevad üllatusmomendi -- milledega tükk just ei hiilanud -- , kui pigem südamlikkus oma lihtsuses ja kerguses. 

Nagu võib nubludele mõeldud lavastusest eeldada, siis toimus aktiivne kontakt publikuga, kes kaasati erinvatel viisidel süžees toimuvasse. Kuigi tükk oli sõnadeta (v.a. siis tuhniku "Imagine" pobisemine), kasutati kehakeelt ja žeste, et mõne publikus oleva lapse poole pöörduda ja teda kõnetada. Küll ähvardas üht tüdrukut pärdik, küll tahtis tuhnik otsetähelepanu teistelt lastelt, küll püüdis kits järgmist mänglevalt rünnata. Ja, et mitte unarusse jätta kõik teised vaatajad, kes ei olnud esimeses reas istumas, tegi vahva peategelane aulennu üle publiku, liugeldes näitleja juhtimisel üles trepist ja külastades ridade vahesid, et jõuda külastajateni, kes otse lava ette ei julgenud minna. Üllataval kombel, oli selliseid palju, kuigi etenduse teenindus julgustas aktiivselt inimesi just lähemale istuma. Tegu oli tavapärase, kuid armsa ja sümpaatse interaktiivse etendusega, kus üllatusi ei olnud, kuid vaataja rabamine ei olnud ka üldse mingi põhisiht või midagi, mis oleks kogemuse nunnusust vähendanud. Kokkuvõttes, oli lavastus lihtsakoeline, soe ning positiivset meelt tekitav, just selline, milline üks kihvt mudilastele suunatud tükk võikski olla. 

------------------------------

Pealkiri: Dorian Gray portree (sõnatu lavastus noortele ja täiskasvanutele; vanus 15+)

Teater: Vilniuse teater Lele

Riik: Leedu

Asukoht: Noorsooteater
Kestus: 1h 00 min

Millal nähtud: 28.05.2022

Minu hinnang: 4/5

Mis tegi välimuselt kauni ja veatu Dorian Gray niivõrd võikaks nagu tema portree mehe hingelu lõpus peegeldas? Mis sai küll olla nii hull, et teda võetakse kui etaloni kellestki, kes on tõesti inimkõntsa tasandil? Olles samanimelist raamatut eelnevalt mitte lugenud, kuigi olles looga üldises võtmes tuttav, puudus mul konkreetne detailne süžeeline kogemus. Ajastul, kui moraal oli teistlaadi, standardid hoopis erinevad tänapäevast ja mõisted, et mis on halb ning hea, ikkagi mitteklappivad 21. sajandiga, jäi loo nõrgimaks aspektiks peategelase n-ö patud. Jah, ta oli kõike muud, kui õilis ja vooruslik, kuid kõigi maailma ebamoraalsete eeskujuks meest ei peaks. Paistis, et nimitegelase hukatuslikeks iseloomujoonteks said eneseimetlus, hoolimatus, enesekesksus, vulgaarsus, igasugu empaatia, aususe ja isekuse puudumine. Tol ajal saadeti korda ohtralt hullemaid jälkusi veelgi košmaarsemate isikute poolt. Siiski, pidi publik usukuma, et just Dorian on see viimane koletis. Ehk oli süžee adekvaatne edasi andmine tsipake segane neile, kes originaali kondikavaga sina-peal ei olnud ja puudu jäi sügavamalt seletavatest taustateadmisest. Seega, jäigi osati umbmääraseks tasakaal loo tõsiduse ja mehe tegude jubedus kraadi vahel. Kasutati küll tsitaate ning konteksti lahti seletavaid väljavõtteid ja viiteid romaanist, mida otsekui jutustaja rollis ekraanil vahelduva eduga edasi anti -- kuid mingi ebakõla kahe vahel jäi püsima. Üleüldse oli kohati ähmane mõista, et mis hetkel lavastuses toimus, mida soovitakse öelda, mida peaks antud detail või stseen sümboliseerima. Eks paljuski pidigi jääma vaataja enda interpreteerida või siis pigem oli toimuv metafüüsiline ning vastavat õhustikku loov, kui konkreetselt millelegi viitav. Siiski, oli hetki, kus võis tekkida segadus, et kuidas peaksin nüüd nähtavat täpsemalt mõistma.

Kui jätta kõrvale narratiivsed udusused ja mitmetimõistetavused ning pigem võtta fookuseks õhustiku loomine visuaalselt ja heliliselt ning mitte ilmtingimata spetsiifilisi tegevusi illustreerides, oli tegu hiilgava paketiga meeleolukast ja ajurakukesi stimuleerivast showst. Vaatajal ärgitati igat meelt ning tundus, et suudeti isegi intensiivse õhustiku loomisel midagi maitstavat ja tihkes atmosfääris katsutavat esile formeerida. Kuigi tükis ei lausutud ühtegi sõna ning keeleline pool demonstreeris end ingliskeelsete tsitaatidena raamatust, võis ridade vahel paljut välja lugeda. See tõdemus võis olla nii hea kui halb, sest mõnikord on vaja ikkagi rohkem konkreetsemat suunamist, kui abstraktne eeldus, et publik muugib nähtavat lahti nii nagu looja eeldab. Aga võib-olla oli see ambivalentsus tahtlik. Tähelepanu nii tiriti kui meelitati edukalt kõrvale süžeelisest ähmasusest kõikvõimalike vigurite ja nutikate lahendustega, esmajärjekorras just loo meeleliseks edasi andmiseks. Pisike ja kompaktne näitepõrand, mis ühtlasi nagu maali raam ja miniatuurne ooperlava, koos veripunaste kardinatega, ühes kombona, võimaldas saalis luua intiimse keskkonna ja toetas mõlema osapoole tihedamas kontaktis olemist. Rakendust leidsid peelgeltrikid, kus esile manati kauneid ning siis koletuslikke kujundeid. Grotesksel viisil leidsid kasutust eri rekvisiidid oma pisendatud vormides, nagu maalid, molbert ning skulptuurid -- ohtralt skulptuure. Pead, tervik kehad, spetsiifilised keha osad ning kujude puru pärast hävimist. Põnev paralleel ja vastandumine toimus visuaalse kõrgkunsti ning sellega tihti kaasneva õilsuse, puhtuse ja ülimuslikkusega -- kõike, mida ei saa meie kangelase kohta öelda. Need skulptuurid keerlesid traadi otsas oma positsioonidele laval ülevalt alla ning suutsid alati maanduda õigele kohale. Või kas suutsid? See võis paras täppisteadus olla, sest prohmakaid tähele ei pannud. Need objektid sümboliseerisid tegelasi. Jäigalt ja otsekui ebainimlikult, olles elutud skulptuurid, andsid nood suurepäraselt edasi tüki eeldatavat atmosfääri. Nad tegid karakterid ebaloomulikuks, eemale peletavaks ja omamoodi müstiliseks, vääneldes ja pööreldes üles ja alla, vahepeal ümber kukkudes.

Tegu oli kahtlemata pilkupüüdva ja ülejäänud meeli köitva kõheda ja kummalise, kuid magnetilise lavastusega, mille visuaalne esitlus isegi trumpas selle originaali sisu, mille ratsionaalsus jäi niikuinii veidi häguseks. Värvikad ja kaunilt kunstilised vahendid, mille abil miljööd loodi ja etendus kokku pandi, olid nutikalt valitud ning mõjusid just rusikas silmaauku arvestades konteksti. See tunnike jäi pikaks ajaks meelde.

------------------------------

Pealkiri: Emilie Sagée (meelemüsteerium noortele ja täiskasvanutele; 14+)

Teater: Heinloo/Aadla/Suits + Kellerteater

Riik: Eesti

Asukoht: Sakala 3 Teatrimaja

Kestus: 1h 15 min

Millal nähtud: 29.05.2022

Minu hinnang: 4.5/5

Asetasin ennast enesekindlalt esimesse ritta, et ikka lavastusega vahetumat kogemust saavutada. See oli massiivne viga, sest olen kergesti mõjutatav hirmuäratavatest atmosfääridest -- mitte purskav veri ja jäsemed ei aja silmi suureks ja vastassuunas liduma, vaid psühholoogilist laadi košmaarsus. Ning just seda pakkus etendus rohkemgi kui rubla eest. Ta küll andis häirelaadse heliga juba alguses mõista, et siit midagi head oodata ei maksa ning ära lase end tüünel õhustikul petta, kuid esimene osa tükist suutis mind lausa hüpnootiliselt lõõgastusse suunata, alateadlikult kuklas aimates, et rahuliku vee pinna alla on peidus süngusi ja kammitsetud kärsitust. Sume ja kaunis suvepäev, rohutirtsud tirisemas, vaikselt liuglev pehme udu, helge ja flegmaatiline liikumine -- nagu puhkus roheluses maakodu metsatukas. Üks hetk avastasin end mõtlemast, et kogu kompott oli ideaalne taust mindfullnessi või samalaadse mediteeriva meetodi praktiseerimiseks. Etendusel leidus omamoodi ASMR moodi efekt. Oi, kuidas sai eksitud! Oli siis ikkagi vaja sinna esimesse ritta ronida? Ootuspäraselt, ruttamata ja vaatajat õdususse pettes, toon muutus ning päikeselisest hingetõmbeajast sai õudusunenägu. Pikkadest, otsekui staatilisest kaarditest, said lühikesed ja hekseldatud, kus saal läks hetkeks pimedaks, siis nägid uut seisu laval, siis taas olid nagu kotis, siis olid tegelased taas ennast laval uutesse poosidesse viinud, jne. Üks n-ö klipp kõhedust tekitavam kui teine. Ebaloomulikud ja grotesksed poosid, jahmatava panevad ja tontlikud tegevused, kananahka ihule toov õhustik. Mingi hetk reaalselt tekkis tungiv tahtmine kõrval oleva võõra seljataha või sülle ronida, sest tõesti arvasin, et kui nüüd uuesti valgus tuleb, seisab üks naine otse mu näo ees ja ma minestan šokist. Äärmiselt efektiivne võte oli algselt publik lõõgastuma panna ja siis täiega panniga vastu pead virutada. 

Laval on kaks naist, kes peaksid olme üks tervik, nagu teineteise peegelpilt, mida sümboliseeris ka põrand, mis oligi üks peegel. Lisaks ägedale mitmetasandilisele muljele, toetas konkreetse põranda valimine kahe naise ühtsust ning eraldatust. Emilie Sagée on päriselt eksisteerinud salapärane naine, õpetaja, kellel oli väidetavalt üleloomulikust maailmast teisik, kes küll ilmus ja kadus ning kelle olemasolu pani mõlemaga kokkupuutunutel külmavärinad ihul jooksma. Seda fenomeni ei ole siiani suudetud tõestada või lahti seletada ning kui ei teaks, et füüsiliselt on mitmed kinnitanud, et on kahte naist üheaegselt näinud, siis eeldaks, et antud lavastus pigem keskendub inimese eri "minade" illustreerimisele. Meil kõigil on alateadvus, süngem ja metsikum "mina", kellega keha jagame. Samuti, võib asi olla puhtalt psühholoogiline, nt võib kahe sama naise olemasolu viidata mõnele mentaalsele haigusele, skisofreenia, lõhenenud isiksus, depressioon, vm. Üks hetk teisik nagu püüdis kaaslast lohutada, teises momendis, aga oli vägivaldne. Ja vastupidi. Kuidas kahe Emilie eksistentsi lava kontekstis lahti seletada, siis võimalusi on tohutult. Kuidas, aga lahti harutada reaalselt 19. sajandil elanud naise kummalist nähtust, kõlab palju õõvastavamalt, kui turvaliselt uskuda, et kõik toimub ainult kellegi peas. Mida tükk edasi, seda enam pinge tõuseb, seda enam vererõhk liigub püstloodis, seda enam tahtsin põgeneda. Hirm hoidis istekohas kinni ning tahtsin, et see saaks läbi, kuid teisalt, ei tahtnud ka. Pilk oli naelutatud aina väärastunumatele ja ehmatavamatele toimumistele kahe naise kehastuses. Ja äkki saabus kaua oodatud vaikus. Kas kõik oli nüüd stabiilne? Kas kriis oli möödas? Või liikusime lihtsalt algusesse tagasi ning kogu ring algas taas punktist nr 1? 

Harva, kui mõni etendus suudab minust füüsilise reaktsiooni välja tirida, kas siis pisarad, kananaha, viha, vm. Etendus oli viktoriaanliku hõnguga, periood, mis kõike üleloomulikku ka kuidagi eriti häirivaks suutis manada, ning andis edasi gootilikku eemalepeletavust. See, kuidas niivõrd vastuoluline, kuid mõjus keskkond loodi emotsionaalseks kaasahaaramiseks, kas vastu tahtmist või vabatahtlikult ühes tõmmates, oli päris meisterlik. Kogu teostus oli detailirohke ja visuaalselt esteetiline, vaatamata jõledalt toimivale sisule. Hämmastav, et ma omal ajal seda Kellerteatris vaatamas ei käinud ning, õnneks, andis BVTS festival ikkagi võimaluse selline nišipärl omal nahal ära kogeda. 

Teater: "Jälle need lumejänesed"

Tervitus!

Taaskord teatrist.

Pealkiri: Jälle need lumejänesed
Teater: Ugala
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Tarvo Vridolin, Martin Mill, Tanel Ingi, Oskar Punga, Lauli Koppelmaa, Margus Tabor, Luule Komissarov ja Peeter Jürgens
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 07.12.2021
Millal nähtud: 06.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Lastelavastustes on midagi lõõgastavat, helget ja sooja. Midagi, mis paneb ennast tundma nagu mudilane, perioodil elus, kui aju ei töötanud pidevalt täistuuridel ülemõtlemas ning maailmas ei olnud nii palju kõhklema, hirmutama või nördima panevaid jooni. Toovad nad ka esile kibemagusat melanhooliat, kuid pinnale kerkib primaarseks emotsiooniks alati mõnus ja muhe rahulolu, õrn meeldiv muie suul. Ülinunnud, pehmed ja karvased loomakesed garanteerivad positiivse meeleolu ning on teaduslikult tõestatud, et ainuüksi armsakeste vaatamine pidavat alandama ärevust ja rahutust. Kes küll võivad veel etemad pesueht stressipallid olla, kui trobikond valgeid tuttsabasid? Etendus tõotas endas olevat kõike, mida n-ö arst võiks tablettide asemel soovitada. Rääkimata siis pakkumast armast ja õpetlikku näidendit oma põhi sihtgrupile. Küsimust tekitas pealkirjas olev "jälle" ning tuli välja, et tupsikud nägid loomingulist ilmavalgust juba 2002. aastal. Kahjuks, puudub mul igasugune kokkupuude tegelaste varasemate lavakülastusete, kuulemängude, teleetteastete ja materjaliga üldiselt, seega, oli võimalik täitsa valge lehena end õdusalt saalis sisse seda ja lasta oma tuju tõstma hakata. Siiski, kuidas mul see jänesebande täitsa silme alt siiani on mööda liduda suutnud, jääb müstikaks. Üldiselt ma ikka olen ägedate asjadega kursis! Kasvõi põgusalt.

Jänes Kapp, Kõvajänes, Vedeljänes ja Jänes Tavalinejänes on neli krapsakat poisiklutti, kes on entusiastlikud, uudishimulikud, õppimisaltid ja, noh, mega porgandilembelised juntsid, kes ei ütle kunagi ühele oranžile juurviljale "ei". Igal ühel neist on oma spetsiifilised iseloomujooned ja visuaalse välimuse iseärasused. Nad ei valgu ühtseks valgeks ja udupehmeks massiks, vaid iga kõrvik tõuseb eri viisidel ja eri hetkedel esile. Enim on rambivalguses küll Jänes Kapp, kes teistest tsipake rohkem sõnakam ja silmatorkavam. Suur nagu kapp teine ju. Veel astuvad näidendis üles vanaema ja karutaat ning kaks eksinud ja kurnatud flamingolindu. Kostüümid olid hästi vahvad. Nendes mõnusates puhvikutes võiks ühel külmal õhtul kodus voodis chillida ja teed rüübata, akna taga langemas valget lund. Riietused olid kohati praktilised, päris elus kantavad ja igapäeva rõivastest inspiratsiooni saanud, kuid piisavalt teatraalsed, et ei tekiks tunnet, et nende kallal ei ole kunstilist vaeva nähtud. Kahe vahel saavutati suurepärane tasakaal. Rääkides veel lavadekoratsioonidest, siis need padjad ja pehmed alused nägid kombona välja kui üks soojades pastelsetes värvides vahukommi maa, kuhu hea meelega ise ennast sisse viskaks. Laval toimuv, nii selle kujunduses ja väljanägemises, kui tegelaste vestluses ja ettevõtmistes, jättis hubase, murevaba ja rõõmsameelse tunde. Ei tasu alahinnata või kõrvale lükata potentsiaalset rahustavat ning meelt lahutav mõju, mida selline heatahtlik ning ergastav lapsekeskne sisu ja teostus stressis täiskasvanule võib pakkuda. Eelarvamused jäävad ukse taha ja meel tuleb avada!

Kuna tegu on ikkagi mudilastele suunatud tükiga, siis leidub sellistest lugudes tihtipeale erinevaid õpetlikke seike või moraale, mida tahetakse lastele tutvustada või neid lihtsalt mõtlema panna. Äge oli tõdeda, et puudutati mitmeid ainevaldkondi nt matemaatika, lugemine-kirjutamine, bioloogia, geograafia ja muusika. Matemaatikaga seoses, loomulikult, loeti kokku porgandeid, liideti ja lahutati. Bioloogiat pakkus vanaema, kes miniloengu pidas maha konkreetse juurvilja tervislikkusest ja vajalikkusest. Geograafia oli, samuti, porgandiga seotud, sest pärit on see kaugest Afganistanist. Publiku lapsed said kõige enam kaasa mõelda lugemisega seoses, sest laval ilutsesid erinevad sõnad ja laused, mille tähti oli võimalik siia-sinna liigutada, ning koos mõistatustega, saadi kokku meganummi lõplik sõnum romantilisele liinile Jänes Kapi ja kauni flamingo vahel. Üleüldisi verbaalseid oskusi sai arendada lindude, esma pilgul, pudikeelest sotti saamisel -- nagu millegi lahti kodeerimine progekeele rakendamisel. Kõigel oli oma loogika ja õpetlik hetk. Praktilistele teadmistele lisaks, toodi esile ka väärtusi nt abivalmidus, lahkus ja siirus. Ja kõige tähtsam, tihti alahinnatud, vanaemade tarkused -- kuula oma vanaema, sest tema teab oma elukogemusest, kuidas järglaste muresid lahendada. Kostitati vaatajaid, lisaks, mitme lauluga, mis etendusele lisakihi ja lõbusat õhkkonda juurde pakkusid. Taaskord, oli see Jänes Kapp, kes kõige altimalt mikrofoni haaras ja muusikajoru valla laskis. Tehes õppimise orgaaniliseks osaks nähtust ja kasutades teadmiste edasi andmiseks nutikaid, kuid lihtsasti mõistetavaid meetodeid, oli ainult lust vaadata, kuidas mudilased nähtul end kampa lasksid tirisid. Ja reageerisid hetkedel, kus oli vaja kaasa juurelda ja ka neis momentides, kus seda aktiivselt ei eeldatud, kuid oma arvamust avaldati publiku hulgast vaatamata sellele. Tegu oli teatud kraadini meelega interaktiivse etendusega ja ülejäänud osas n-ö vaba lavaga, kus kahe grupi vahel puudus suhtlemispiir.

Vingatsist täiskasvanu nagu olen, ei ole võimalik üleanalüüsivat ja konstruktiivselt kritiseerivat häält endas siiski täitsa vait sulgeda, vaid peab natuke nokkima aspektide kallal, mis ei jäänud otseselt vajaka või ei meeldinud, vaid pigem oleksin subjektiivselt eelistanud midagi enamat või teist lähenemist. Lavastuse formaat oli natuke tüklik nagu oleks see kokku tärgeldatud erinevatest episoodidest. Kohati oli tunne nagu istuksin koolipingis ja võtan osa erinevatest ainete tundidest, mis mingi astmeni lõimitud. Kõige pikema fookuse sai flamingode saaga, mis võttis enda alla tubli ühe vaatuse, kuid ülejäänuga seoses puudus kindel läbiv süžeejoon. Näidend ei mõjunud igatpidi sidusalt toimiva tervikuna. Samas, lastele sellist väiksemate ampsudena üheks komplekteeritud suuremat pilti, oli vast just vaevatum haarata. Olles pikalt lastelavastusi mitte väisanud, jäin justkui trammi alla, sest sumin ja ringi vudimine oli rohkem, kui teatri kontekstis tavaliselt harjunud. Eriti kui selja taga istuv jõmpsikas pidevalt mu õlgasid tasakaalu hoidmiseks kinni haaras ja juukseid tiris. Ebamugav ja kohmakas oli olla, sest ise ju vabatahtlikult sisenesin põngerjate pärusmaale, kuid üldiselt ei ole just meelepärane, kui keegi füüsiliselt sul seljas elab ja haiget teeb. Seega, suur kiitus ja pikk pai nt neile pisikestele preilidele, kes minu kõrval selget etendusest rõõmu tundsid ja kaasa elasid, kuid teistele tüli tekitamata end ülal hoidsid.

Üks intrigeeriv detail veel. Üks hetk tehakse tähtedest sõna "ork", mis võib viidata orale, kuid pigem aga mõeldi Tolkien'i loodud elukaid. Nendega seostatakse praegu veel ühte kontingenti maailmas. Kas näidendis leidus ennustavaid elemente, sest lavale jõudis see 2021, või on "ork" hilisem täiendus? Või kas näeme juba kuskil viiteid ja nende taustas midagi, mis tegelikult ei eksisteeri ja on vaid vaataja enda interpretatsioon ning seoste loomine? Kui tagamõte oli see, mida kahtlustan, siis ei ole selge, kas suhtun sellesse hästi või halvasti. Tõenäoliselt haugun vale puu all ja peaksin ise peeglisse vaatama. Huvitav väikse enesereflektsiooni ja diskussiooni moment publikus olevatele täiskasvanutele igatahes. Jänkupoiste ja nende sõprade juurde tagasi tulles, pakkusid nende vahvad askeldused pealtnäha arusaamatut, kuid mentaalselt tõelist serotoniini. Nii hubane, vererõhku alandav ning naeratust näole manav oli efekt, mida tükk suutis esile meelitada. Siiski, ei suutnud ma 100% oma aju pausile panna, mis oleks olnud ideaalne variant. Midagi sihtis tsipake mööda, mis oleks takistanud toppama jäämist nt süžee kritiseerimise kallal. Siiski, see orienteeruvalt poolteist tundi võrdus ühe spaa sessiooniga või lõõgastava tunnikesega lesides päikese käes ja kuulates lindude sirinat. Tõeline ebatraditsionaalne vaimse tervise turgutamise laks, mis oli just nagu rusikas silmaauku.