Vahetult enne 2023. aasta PÖFFi veel viimaseid ülevaateid 2022. aasta PÖFFilt.
Pealkiri: Vaikne tüdruk Riik: Iirimaa Programm: Festivalide paremik Minu hinnang: 4/5
Pealtnäha vaikne, rahulik ja isegi üksluine, kuid ängistavalt emotsionaalne film, kui anda endale aega, et tuttavaks saada pealiskihi all pulbitsevate tunnetega. Mida kõike samm sammult kiirustamata publikule tilgutatakse, kuni üks hetk ütleb vaikus tuhat sõna ja ühes pilgus on kogu maailma igatsus ning valu. Ühelt poolt helge ja elujaatav lugu, näidates, et kuidas inimesed üksteist leiavad, aitavad, kiinduvad, abistavad ravida hingehaavasid ja avastavad rõõmu argipäevast. Teiselt poolt aga traagiline lugu, sest iseenesestmõistetav igapäevane rahulolu võib ootamatult kaduda, tuues kaasa tühjuse, mida ei ole võimalik täita. Mis ühele on üleliigne, on teisele õnnistus, kuid kas see üleliigne automaatselt kohe ka uuele kuulub, isegi kui soov on mõlemapoolne? Filmi, võib öelda, julmemaid aspekte oli selle lahtine lõpp. Kas kaks poolt, kes on teineteises leidnud ideaalse puudusi täitva dünaamika koos mõistmise ja hoolivusega ikkagi lahutatakse? Linateos põhineb raamatul, millel finaal on sama, seega, vastust, mis aitaks uskuda õnnelikku lõppu, ei leidunud ka paberilt. Ehk ongi loo fookuspunkt siiski tundeküllane teekond, mitte viimane tulemus. Oi, aga see teekond oli nii kibemagus, et see rahustav suhkrumaitse suus saalist lahkudes oleks äärmiselt teretulnud olnud. Siiski, linateose visuaalne keel, vaoshoitud, kuid elav õhkkond, koos lõõgastava ning, üheaegselt, liigutava, emotsioonide näitemänguga, jäi kauaks meelde. Üks konkreetse PÖFFi vaieldamatult kaunimaid ning südamekeeli tõmbavamaid filme.
----------------------------
Pealkiri: Hea inimene Riik: Iisrael Programm: Kriitikute valikud võistlusprogramm, Fookusmaa Iisrael Minu hinnang: 3.5/5
Tutvustus andis mõista, et tegu on pigem komöödia laadse looga. Kuid isegi kui mingeid humoorikaid elemente filmis leidus, siis tegelikult oli nähtu siiski eluliselt karm ja realistlikke õppetunde pakkuv. Peategelane püüab oma eluga edasi minna, ikka tegus olla, jätkata indie-filmide tegemist ja kasvatada last, kuigi ümberringne on kokkuvarisenud. Ei ole sponsoreid linateoste loomiseks, ei ole stabiilset keskkonda lapse kasvatamiseks, rääkimata ajast, ning ei ole isegi igapäevasteks tarbekulutusteks raha. Kui tuleb võimalus teha film pikka aega valdkonnast eemal viibinud kinolegendiga, ei ole siiski tegu selle päästva õlekõrrega, mida peategelasest naine eeldas. Mõlemad kasutavad üksteist enda isekatel eesmärkidel ära ja kumbki ei tee protsessi teineteisele üldsegi lihtsaks. Mõlemal on oma kindel siht ning teekonnad sinna ei ühti, rääkimata siis juba sihtidest endist. Mõlemad on millegi lõpusirgel, kas karjääri või elukaare. Kõige välise all on fookuseks väärtused ja soov teha kedagi õnnelikuks, kas ennast või kedagi kallimat. Üks tegelastest on selles selgusele jõudnud, et tähtsad on lähedased ja nende heaolu, teine on veel otsingutel, kuid vast õpib kaaslaselt, et mis tegelikult loeb. Filminduse maailma kaootilise tausta kõrval, mis oli peamine koomika genereerimise allikas, on esikohal siiski inimlikud aspektid ja moraalsed valikud, mida lugu päris veenvalt edasi andis. Film on must-valge ning selline lahend jääb natuke ähmaseks, kuid ehk oli eesmärk anda loole enam tõsidust ja konkreetsust, mis ju õnnestus. Kuid äkki tahab linateos hoopis öelda, et elu ongi tegelikult vaid üks või teine, must või valge. Ka see tõlgendus sobiks narratiiviga.
----------------------------
Pealkiri: Viimane inimene
Riik: Taani, Gröönimaa Programm: Keskkonnaagentuur esitleb: PÖFFi keskkonnafilmide programm Minu hinnang: 3/5
Salapärane Gröönimaa jäi täpselt nii salapäraseks ning hoomamatuks kui enne filmi tundus. Jäi ebaselgeks, et mis on selle dokumentaali keskpunktis, sest ühessegi teemasse ei süvenenud ta piisavalt, kuigi puudutas põgusalt mitmeid intrigeerivaid liine. Kas inimesed olid fookuses, kas ajalugu, kas Gröönimaa kui elu üks hällidest, kas teaduslik pool, kas inimkogemuste pool, kas kliimasoojenemine ja mõju, kas kaunid vaated, kas lootus või potentsiaalne hukk? Kõiki neid aspekte oleks võinud enam katta ja võtta keskmesse ühe-kahe ning tulemus oleks sisukam ja sidusam. Ja põhjalikum. See pisku, mida nt noored rääkisid või mida teadlased kõnetasid, oli paljulubav, kuid oleks saanud sügavamale kaevuda, kui enam tähelepanu ühele või teisele pöörata. Kogu kompott jäi hetkel pealiskaudseks ning hõredaks. Samas, ehk oligi see hajus ja varieeruv lähenemine eesmärgiga, et vaatajale jääks aega pärast igat öeldud lauset ning kaunist ja üksildast maastikukaadrit vaadates, kõige nähtava ning kuuldava üle järele mõelda. Seedida, et mida Gröönimaa maailmale tähendab ning kuidas mõlemad on tihedalt seotud. Meeldis ka ootamatu kahe jalaga maas teadlane, kes andis mõista, et vaatamata kliimasoojenemisele ei tasu rohehullusega segaseks minna, sest mis mõtet oleks elada, kui olemine muutub drastiliselt piiravaks ja ebameeldivaks. Selline mõõdukas lähenemine tundub viimasel ajal lausa haruldasena, arvestades spektri mõlema otsa ekstreemsete visioonidega. Dokumentaal pakkus hulgaliselt mõtlemisainet koos rahustavalt inimtühjade looduskaadritega, kuid oleks võinud otsekohesem ja selgesuunalisem olla. Filmi kindlapiiriline ja konkreetsema kursiga sõnum kippus kuhugi ära kaduma -- vast Gröönimaa ulatuslikesse ja lõpmatutesse väljadesse -- kui see sõnum algselt üldse väljajoonistatud kujul eksisteeriski.
-----------------------------
Pealkiri: Üks miljonist Riik: Saksamaa Programm: Lapse õiguste programm Minu hinnang: 3.5/5
Sa oled 16. aastane ja sinu karjäär on põhimõtteliselt läbi. Mida teha ülejäänud eluga, kui algus oli niivõrd ere ja tähelepanurohke? Eriti, kui sinu sotsiaalmeedia staari persoon on tugevalt seotud selle karjääriga, milleks siis sportvõimlemine. See on nagu topelt oht tulevikule ja edasistele väljavaadetele. Dokumentaalis oli tegu kahe looga ühes, mis küll omavahel seotud ja mitmete paralleelidega, kuid mis mastaabilt ning positsioonidelt täiesti erinevad. See äärmiselt lihtne aspekt, jälgida iidolit ja fänni üheaegselt, tegi filmi terviklikuks ning oli midagi värsket. Mõlemad tüdrukud arenevad mitme aasta jooksul, muutuvad metafüüsilisel tasandil lähedasemaks ning siis eemalduvad. Inimestes endis ja ümbruses aset leidvad orgaanilised muutused said filmis loomulikul viisil esile toodud. Tekivad uued huvid, uued kaaslased, uued ambitsioonid ja kasvatakse samm sammult suureks. Fänn ei kopeeri ega keerle ümber iidoli ja staar ei ole enam kinni selles, mida temalt imetlejate poolt oodatakse. Selgelt, kuid sujuvalt sai näha tüdrukuid eri tasanditel edasi kujunemas, kuni üks ei olnud enam niiväga staar ja teine ümmardaja. Üks leiab muusika ja teine teismelise armastuse. Whitney konstantne naeratava ameeriklase imidž ja Yara tõsise ning tagasihoidliku sakslase olek, olid üksteist toetavad vastandid, mis andsid dokumentaalile sügavust. Nende kahe vahel, keeruline oli Whintney't mitte imetleda. Tüdruku psühholoogiline koorem kumas naeratuse tagant siiski läbi. Huvitaval kombel, kui ma ei eksi, siis nägin Yarat ühel PÖFFi teisel linastusel publiku hulgas. Vahva, et ta sai PÖFFiga ühineda. Tegu on päris soliidse dokumentaaliga, mis realistlikult, kuid delikaatselt ja just õige tagasihoidliku emotsionaalsusega jälgib kahe neiu teisme ea arenguaastaid.
------------------------------
Pealkiri: Karaokeparadiis
Riik: Soome Programm: DOC@PÖFF Minu hinnang: 4.5/5
Mis värk soomlastel selle karaokega on? Ma ei ole sellest mitte kunagi aru saanud. Ja ei saa täienisti ka pärast dokumentaali vaatamist (miks just karaoke? n-ö "vahendajaid" võiks olla ka muid), kuid stiimulid, mis neid mikrofoni kätte haarama sunnivad on ilmselged. Soomlased, sarnaselt meiega, kinnised, natuke isoleeritud, mitte just kõige paremad suhtlejad ja teiste inimestega kontakti loojad, pigem enesesse elavad, kui väljaspoole, oma muresid sisemusse hoidvad -- lisades siia külm ja pime, ning ongi selge, miks vajatakse väljaelamiseks just karaoket. See on viis ennast tühjaks laulda, jagada oma muresid ning rõõme, ja olla emotsionaalselt teistega seotud, kuigi füüsiline kontakt ehk puudub. Karaoke on viis kuidas mitte olla üksi, kuigi tegelikult tunned end siiski üksi. Karaoke on igatsuse ja läheduse vajadus, ilma, et peaksid tegelikult kellegagi ühenduses olema. Film tõi ehedalt ja ilma igasugu ilustamiseta või liigselt kurblikult esile inimeste südamesopid ning baasvajadused. Nähtu oli ootamatult autentne ning päris. Humoorikas, oma ennast nuhtleval viisil, nagu põhjamaadele omane, kuid tohutult soe ja elujaatav. Teoorias peaks film olema üpris sünge, sest ei puudutatud just helgeid teemasid ning inimestel, kes oma elu jagamiseks linateoses üles astusid, ei olnud hõlpsad saatused. Kuid vaatamata rõhuvale ja ängistavale sisule, oli lugu kõike muud kui muserdavalt masendav. Midagi antu dokumentaalis suutis sügavalt võluda ning pakkuda vahetut kogemust. Tegu on antud PÖFFi ühe meeldejäävaima kinoelamusega. Soomlased ja karaoke, poleks iialgi arvanud, et nad nii südamesse poevad. Kavatsen aga siiski Tallinki laevadel karaokebaaridest võimalikult kaugele põgeneda -- väljaspool ekraani seda "leelotamist", kahjuks, välja ei kannata.
-------------------------------
Pealkiri: Topeltelu
Riik: Jaapan Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm Minu hinnang: 3/5
Jaapani ühiskonnas on paljud asjad, mis meie jaoks on uskumatud, täitsa tavalised ja aktsepteeritavad. Iseäranis seotud inimsuhetega, sest dünaamika sotsiaalsel tasandil on hoopis teisest maailmast. Nagu ei ole veider snäkimasinast osta kasutatud aluspükse, ei ole imelik ka rentida endale kallimat. Isegi kui liigne emotsionaalsus ning enese vajadustest lähtuv suhtumine ei ole tavapärane ja soositud, soovivad inimesed ju ikka tunda armastust, kiindumust ja hoolimist. Kui turul on mingi nõudlus, siis tekib ka pakkumine. Olles Jaapani kultuuriga enam sina peal, ei mõjunud antud film kuidagi ootamatult või hämmastavalt. Pigem oli tegu tavapärase sõnaahera, minimalistliku, ühetoonilise, emotsioonide vaoshoidmisel põhineva draamaga, mille keskmes igapäevane konflikt: paar, kes ei ole enam tunnete tasandil samal sagedusel. Üks ei saa seda, mida vajab, teine ei anna, mida kaaslane sooviks. Selle asemel aga, et petta, hakkab naine kasutama teenust, ilma füüsilise pooleta, et rahuldada enda mentaalseid vajadusi. Nagu teraapias käimine või mentori tugi. Lugu suutis naise valikult näidata mõistetava, vajaliku ning isegi süütuna. Nagu mõni tavaline teenus, mida on okei tarbida -- mis oli teretulnud lähenemine. Ei mõistetud hukka ega kiidetud üht või teist. Inimsuhetes ei ole, siiski, midagi nii lihtne, kui paistab, ning naise abikaasa ei näe olukorda samamoodi kui paariline. Filmi võlu on tüüpiline, mida taoliste Jaapani lugude juures nautida. Selle keerukus oma lihtsakoelisuses ja rahulikkus oma tundeküllasuses. Seega, mida uut linateos ei paku. Samas, uurib ta leebelt ja hellalt, nagu teadur jälgimisobjekti eemalt vaatlevalt, kuidas toimib kallimate rent ning mis implikatsioonid sellisel suhtel võivad olla.
-------------------------------
Pealkiri: Ma ei ole midagi teinud
Riik: Lõuna-Korea Programm: Põhjusega mässajad - Väljaspool võistlust Minu hinnang: 4/5
See lugu oli nagu reality sari, mis tundus, et toimub päriselt ning andis seda realistlikku õhkkonda äärmiselt autentselt edasi. Pärast seanssi olid jätkuvalt segaduses, et kas äkki ikka ei olnud tegu filmilaadse dokumentaaliga. Lugu mängis meisterlikult usutavusega ja ähmastas piire tegeliku elu ning interneti avarustes toimuva vahel. Pakkudes vaatajale mitmeid kihte tegelikkuse ja võltsi tajumisel eri suundades ning sügavustes. Üks põhilisi õppetunde oli sotsiaalmeedia petlikus ning näiline veendumus, et kõik mida näed, kuuled ja tajud, on ka tõde. Samas, ei ole ju ammugi enam saladus, et desinformatsioon ja narratiivide loomine kellegi kasu saamiseks on tavalisemgi kui tõde, eriti digimaailma laiades soppides. Lugu tundus esmapilgul kerge ja humoorikas, kuid peitis endas äärmiselt tõsiseid teemasid ja ohumärke, olles sotsiaalkriitiline ja terav satiir tänapäeva sotsiaalmeedia kesksest reaalsusest. Pakutakse mõnusaid ning kohati isegi ootamatuid pöördeid, et mis tegelikult toimub ja kuidas eri tegelased omavahel on seotud. Asjad ei ole nii nagu alguses näivad ning isegi, kui oled kindel, et pusle on kokku pandud, siis, ikkagi, ei ole kõik nii nagu eeldasid. Internetis toimuv on üks suur näitemäng ja tähelepanu suunamine, kus on keeruline aru saada, kes on subjekt ja kes on objekt. Mis on tõde ja mis on kärbeste pähe ajamine. Tuleb aga meeles pidada, et vaatajast alati tahetakse midagi ja just tema on see kellega manipuleeritakse. Meeldis ka filmi montaaž, mis oli elav, köitev ja pidevalt hulgaliselt infot publikusse loopiv, nagu üks ekraan ikka, kus on lahti mitmed aknad, koos passiivsete ja aktiivsete tegevustega. Tegu on petliku meelelahutusliku komöödiaga, mis peidab endas ühiskonna peeglit ja püüab vaatajat haneks tõmmates kasulikke elu õppetunde pakkuda.
-------------------------------
Pealkiri: TikTok, Boom.
Riik: USA Programm: DOC@Just Minu hinnang: 3/5
TikTok on tõesti plahvatanud ning selle "pisikese" sotsiaalmeedia äppi mõju päris maailmale on lühikese aja jooksul muutunud hoomamatuks. Ja kõhedaks tegevaks, eriti kui arvestada selle jõudu ning aina süvenevaid ohtusid ainuüksi andmekaitsele ja, sellega seoses, Hiina võimude potentsiaalse juurdepääsuga maailma noorte intiimsetele isikuandmetele. Rääkimata siis diskrimineerimisest ja vaigistamisest, kus sobimatu teemaga videotele pannakse juba eos peale shadow ban. Kuigi TikTok sai hulgaliselt sugemist, kriitikat ja no ei ole see turvaline ning vaimselt ja füüsiliselt elujaatav paik, siis tasakaalustatud perspektiivi jaoks said sõna ka noored, kelle kreatiivsuse on äpp vallandanud ja elu on parandatud või lausa päästetud. Igal asjal oma head ja vead, mida mõlemat tuleb arvestada ning tunnistada. Siiski, tohult palju hämarat ja piiravat toimub TikTokis, mis teeb pigem ettevaatlikuks, ning ega riigid nalja pärast tervenisti või teatud sektorites äppi keelusta. Kohati sai kaheldud dokumentaali erapooletuses, sest TikToki keelamise ja ohtudega toonitati tõsidust ainult siis, kui "õiged" isikud seda välja tõid, mitte "valed". Olgu kellegi poolehoid või vaated teatud isikute suhtes nagu on, kuid kentsakas oli spetsiifilises kontekstis TikTokile kaasa elamine, kui ju tegelikult toonitati samasid aspekte ümberringselt negatiivselt. Samas, kas mõni linateos üldse kunagi saab olla 100% erapooletu? Kindlasti on tegu hoogsa, energilise ja sisutiheda dokumentaaliga, mis isegi uut infot pakkus ja ei korranud ega jäänud toetuma teadatuntud loogiliselt tuletavatele järeldustele.
--------------------------------
Pealkiri: Tüdrukute gäng
Riik: Šveits Programm: DOC@Just, Kinoffi Põhiprogramm Minu hinnang: 3/5
Sotsiaalmeedia staarid on noortele uued ja ihaldatud karjääriperspektiivid ning see on üpris hirmutav, sest ametlikult teevad lapsed täiskohaga "tööd" juba enne täisealiseks saamist. Dokumentaal näitab suurepäraselt, mõistmata hukka või idealiseerides, mis on sellise elu plussid ja miinused. Tehislikkus ning võltsid emotsioonid ja näitlemine, kõrvutades keskmes olnud tüdruku olekut, kui kaamera töötas, ja kui ta ei olnud esinemas, mõjusid heidutavalt. See pidev jälgijate ja like'ide tagaajamine ning konstantne edukas keep-smiling olek, üks hetk, ja ilustamata äri ning halli reaalsuse telgitagune, teine hetk, olid eemale peletavad. Film ei näidanud midagi uut või midagi, mis šokeeriks või oleks ennekuulmatu taoliste internetimaailmas kuulsate noorte tegemistes, kuid see, mida näidati, oli siiski ehmatav ja eemaletõukav. Just tänu oma otsekohesele ja filtreerimata esitamisele ning ehedusele. Ei keskendutud ainult heale või halvale, kuigi pigem jäi mulje kaldu viimasele. Samas, ei tundunud nähtu kuidagi väljapaistvalt erinev sellest, mida taolised noored kogevad, eriti väljaspool rambivalgust, ja oli vast isegi veidi igav jälgimine. Kas selline ongi paljude tüdrukute unistuste elu? Laste soovid olgu nagu on, kuid vanemate roll on enamgi kõõrdi vaatamist ära teeniv. Mingi hetk on noorest saanud müügiartikkel, nagu objekt, taandudes raha ning tähelepanu teenimise võimaluseks vanematele, ning seda ei suudeta ka varjata. Ehk ei nähta selles midagi halba -- ollakse nagu pereäri. Taaskord, kuigi kohati monotoonne, pakkumata teemasse midagi värsket ja mitte just kaasahaarav, võimaldab film autentset pilguheitu ühe mõõdukalt populaarse sotsiaalmeedias imetletud tüdruku ellu.
--------------------------------
Pealkiri: Teine laps
Riik: Lõuna-Korea Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm Minu hinnang: 3/5
Kohati tundus film originaalse ja mõnusalt mitte üle võlli või igavalt tüüpilise õuduka/psühhothrillerina. Teisalt, mingid aspektid jätsid, vastukaaluks, kuidagi amatöörliku, läbimõtlematu või asjalikule alusbaasile vastutöötamise mulje. Nt muusika ja heli ehmatasid iga kord oma sobimatuses või kuidagi eraldatuses süžeest. Üks hetk oli tegu omanäolise ja selge käekirja ning stiiliga linateosega, millel soliidsed eriefektid. Järgmine hetk oli segadus, sest paistis, et keegi on kodukino teinud ja ambitsioonid olid mastaapsemad kui tulemus. Siiski, süžee oli piisavalt paeluv ja pööretega, et vaadata mööda puudustest ning veidratest valikutest, mis üldse ei klappinud. Lugu puudutas erinevaid keerulisi teemasid ning ei jäänud ainult ehmatuste ning šokeerivate hetkede pakkumise peale puhkama, et vaataja tähelepanu hoida. Esitati komplitseeritud küsimusi nagu mis on pere, kuidas saada pereks ja millel põhinevad selle liikmete sidemed. Kaasati teemasid nagu lapsendamine, religioon, süü tundmine, puuded -- nii füüsilised kui vaimsed -- , ema eri suhtumine eri lastesse, keda üle armastada ja keda eemale tõugata, õdede-vendade rivaliteedid tähelepanu nimel ja hirmud, ning kõiksugu psühholoogiliselt segased aspektid ühe pere umbmäärases dünaamikas. Film hõlmas ka üleloomulikke elemente ning kõik ei olnud nii nagu algselt paistis. Mis tegelikult enne süžee algust oli juhtunud varem surnud poisiga, kes oli juhtunu taga, kas üldse oli keegi süüdi, ning mis oli pere erinevate liikmete mõtetes seoses uue lapsendatud poisiga, kes visati põhimõtteliselt ohtlikku ussipesasse? Mõned vastused ei olnud hõlpsasti ettenähtavad, iseäranis kulminatsioon, ning see tegi loo, vaatamata filmi nõrkustele, köitvaks.
Programm: Lastefilmide võistlusprogramm, ECFA võistlusprogramm Millal nähtud: 12.11.2022 Minu hinnang: 4.5/5
Värvilised ja nunnud laste filmid on nagu teraapia. Natuke päikesepaistet ja helget tuju kõledasse sügisilma. Lugu ise ei olnudki midagi eriti märkimisväärset või originaalset. Ikka üks otsinguseiklus, kus julge ja tragi peategelane võtab ette retke, et leida ja tuua tagasi võlulill, aitamaks endale kallist vanaema viimase tervisemuredega. Sel teekonnal kohtub meie kangelane kõiksugu värviliste ja suleliste tegelastega, nii nendega, kes on abiks, kui teistega, kes püüavad ettevõtmise edukust takistada. Klassikaline, ennast tõestanud ning vana ja hea süžee, mille kukile luua midagi vahvat just visuaalses ning lisandväärtuse mõttes. Nendeks erilisteks elementideks antud kontekstis oli stiil ja muusika. Kõige enam jäi silma ja meelde animatsiooni disain, mida oli kuidagi värskendav ja kergendust pakkuv näha tänapäeval suuresti ühte masti 3D stiili kõrval. Multikas nägi välja nagu oleks selle keegi andekas ja värve armastav osavalt ainult pliiatsitega valmis joonistanud. Kohati oli näha lausa tõmmatud jooni, tugevamaid ja heledamaid. Selline naturaalne ja mahe, kuid värviküllane lähenemine loo edasi andmiseks oli võrratu. Tegelaste disain ja loomade ägedad kiiksud ning kõigil oma iseloomulikud jooned, olid tõesti meisterlikult loodud. Igal ühel oli oma eripära ja visuaalselt läbimõeldud nähtav kuvand. Äärmiselt meeldiv oli silmale vaadata niivõrd elavat, mõnusat ja omanäolist stiili animatsiooni. Eriti kui kõrvutada kaasaegset lokkavat arvutidisaini, mis näeb peaaegu, et täpselt samasugune välja, kui järgmine selles süsteemis loodu. Oli näha, et antud filmi animatsioon oli armastuse ja hoolivusega n-ö paberile pandud.
Teine esilekerkiv aspekt oli muusika. Tegu oli täitsa multikaga, mida võiks muusikaliks kategoriseerida. Ülinummi hiireke Yuku ei läinud kuskile ilma oma ukuleleta, mida ta igas olukorras kasutusele võttis. Kui oli vaja priske kiisu tähelepanu kõrvale juhtida, siis lasti pillikeeled valla, kui oli soov lõbusat laulu lustida, siis taas saatis ukulele, ning kui tarvis läks abi kurja hundi eest põgenemiseks, oli pill alati valmis oma võimaluste piires toetust pakkuma. Muusikapalad olid Yuku piiksuva häälega tohutult armsad ja krapsakad ning tihti ühinesid lauludega ka konkreetsed tegelased, kelledega tüdruk just tutvust oli teinud nt rebane, jänes, rott, orav, hunt. Keeruline oli ennast nendest lihtsakoelistest, kuid südamest tulevatest esitusest mitte kaasahaarata lasta. Ja finaaliks veel lõpp hea, kõik hea, mitte üleliia lääges toonis, vaid pigem realistlikult, oli ideaalne kirss tordil. See mutt oli huvitav valik, mis lastele surma kontseptsiooni kindlasti lihtsamini seeditavamaks tegi. Kokkuvõttes, imeliselt kaunis ja võrratult nunnu meelelahutus nii suurtele kui väikestele.
-----------------------------
Pealkiri: Poiss ja tiiger Originaalpealkiri: Il ragazzo e la tigre
Riik: Itaalia
Programm: Lastefilmide programm Millal nähtud: 12.11.2022 Minu hinnang: 2.5/5
Loomafilmid võivad küll ägedad ja armsad olla, kuid tihtipeale väldin neid, sest ei suuda isegi kujuteldavas kontekstis taluda loomakeste muresid ja ebasoodsaid olukordi. Oli ette ennustatav, et pisike tiigrikutsikas puutub kokku koledate situatsioonidega, mida mu ekstra õrn süda ei suuda taluda. Ja, loomulikult, esimestel minutitel sai selgeks, et imiteeritakse "Bambi" kuulsaimat stseeni. Õnneks ei esitanud film liiga palju hetki, kus väike Mukti kuidagi hädas oleks. Ta oli piisavalt kõva tegija, et enamus olukordades ise peale jääda või siis inimpoisist sõbra abiga end igast situatsioonist välja rabeleda. Kaks orbu leiavad üksteist ja võtavad ette pika ning takistuste rohke teekonna mägedesse, pühapaika, kus Mukti saaks endale turvalise uue kodu. Tiigri kaaslane, Balmani, ei tunne ennast pärast pere suma maavärina süül kuskil enam kodusena ning leiab endas uues sihi tegutsemiseks aitamaks väikest abitut karvapalli. Usaldusside tekib kiiresti ja Mukti tunneb otsekui instinktiivselt, et poiss on tema kamu. Balmani loodab, aga taas leida ennast ja luua emotsionaalset kontakti kadunud emaga. Nii nad siis seiklevad, samal ajal, neid jälitavad salakütid, lastekodu juhataja ning ohtralt takistusi pakuvad ekstreemsed ilma- ja maasikutingimused. Lihtsalt hips-hops mägedesse ronida ei ole naljaasi. Õnneks on paaril alati ootamatuid abikäsi, kes neid hädast välja aitavad ning sammukeste võrra edasi liikuda toetavad. Kogu teekonna vältel oli äge vaatajana kokku puutuda kõikvõimalike kohalike rahvuste, mägede eri kultuurigruppidega ning värvikate tegelastega, kes elavad ja saavad edukalt hakkama niivõrd keerulistes loodustingimustes.
Eks tiigri osatäitjana kasutati vast ühte ja sama loomakest, mis ehk seletab seda, et filmi alguses on Mukti pisike lutilaps, kuid viimasel hetkel ekraanil vaatab, aga otsa juba täitsa suureks kasvanud isend. Tiiger kasvas kahtlaselt kärmelt, arvestades, et tegelikult möödusid vaid mõned päevad. Ka olid enamus stseenid tiigriga kuidagi hakitud või mitte tervikud, sest vast ei saanud metsiku loomaga ikkagi vaevatult kõike ettenähtud filmida, eriti kui stseenid hõlmasid inimesi. Turvalisus ja heaolu ennekõike, nii näitlejate kui kutsika puhul. Sellest ka kuidagi auklik ja hüplik visuaalne pilt. Võib-olla ei oleks üldmulje nii konarlik olnud kui näitlemine oleks veidi sujuvam ja naturaalsem, kuid peategelane, tundus, et üldse ei näidelnud, vaid oli tema ise kontekstis, kus potentsiaalselt ohtlik loomake võib käesse augu sisse pureda. Üleüldse oli süžee veidike kohmakas ja sunnitud maitsega. Kokkuvõttes, äärmiselt nunnu kontseptsioon, õpetlik ja vahva, kui teostus eri tasanditel jättis soovida.
Programm: DOC@PÖFF Millal nähtud: 16.11.2022 Minu hinnang: 3/5
Teema on ju fantastiline ning tohutult põnev, hõlmates ajaloo perioodi ja selle tänapäeva ulatuvat manifestatsiooni, mis eriti tähelepanu ei saa. Või vähemalt, ei ole märganud, et ürgaja koopamaalinguid ohtralt kajastataks igasugu dokumentaalides ning ajaloolises kirjanduses. See oli ka aspekt, mis kinno meelitas. Võimalus rohkem teada saada nendest võrratutest kunstiteostest, mis annavad aimu inimtegevusest mitmekümneid tuhandeid aastaid enne meie aega. Intrigeeriv oli kuulata arutlusi, et mis ajendas inimesi neid maalinguid tegema. Kas eneseväljendusvajadus, praktiline eesmärk, hingelis pseudo religioosne, jne. Tase ägedam oli paralleeli tõmbamine tänapäevase kaasaegse kunstiga ja eelajalooliste joonistustega, milles leiti ootamatult sarnaseid seoseid ja võimalikke motivatsioone. Kaasaegne kunst ei ole praegu, siin ja hetkel, vaid see on läbi aja olnud alati. Seega, ei ole see midagi värsket ja ennenägematut. Huvitav oli tõdeda, et leidub koopamaalinguid, mis illustreerivad elavat ja päris, ehk siis kõikvõimalikke loomasid (kusjuures tihti just jahiloomi, kiskjaid kujutati vähem), kuid eksisteeris ka n-ö eksperimentaalset väljendust, nt abstraktsed jooned, täpid ja muu kaootiline värvikasutus. On hämmastav, et need jäädvustused on püsinud tänapäevani ning mõjuvad sidemena kunagise ja praeguse vahel. Ja, et nende ja meie kaasaegse enese väljendamiskunsti vahel ei laiugi tegelikult kuristik. Selliseid filosoofilisi ja sügavmõttelisi, kuid täitsa loogilisi vestlusi oli köitev kuulata, eriti kuna ideed, mis õhku paisati, olid tõesti usutavad, kuigi esmapilgul kummalised. Silmad said taustal pidevalt imetleda ülesvõtteid erinevatest koopamaalingutest eri paikades ning tõmmata paralleele ja imestada nende olemasolu üle. Võttis sõnatuks nende loomise osavus, säilivus ja sõnum.
Tegu oleks võinud olla ideaalse dokumentaaliga, kui teema oleks alanud ja lõppenud koopamaalingutel. Aga vaja oli varjutada nende iidne ajalugu tänapäevase grafiitiga ja tänavakunstiga, mis küll teoorias, sobis antud konteksti, sest on kaasaegne väljendusviis, mis kattub koopakunsti olemusega, kuid mõjus iidse kõrval kuidagi odavalt, tühiselt ja prostalt. Jah, kahtlemata on tohutult andekaid artiste, kes loovad vaimustavaid seinapilt (mitmeid sai imetletud ka antud linateoses), kuid neid näeb tänavatel pidevalt ja iga päev. Ürgaja kunsti aga mitte, seega, kas on vaja veel tähelepanu tõmmata millelegi, mis niigi on kogu aeg silme ees, selle asemel, et fookus suunata millelegi haruldasele. Oleks siis vähemalt, et grafiiti saab teisejärguliselt aega, kuid ei, pigem tekkis üks hetk tunne, et koopamaalingud on järelmõte ning tänavakunst on tegelik dokumentaali tuum. Jah, läbi grafiiti kunstnike püüti leida sissepääs võimalikule eelajalooliste teoste loojate mõttemaailma, mis oli nutikas, kuid, siiski, ebavajalik. Terviku sõnum oli sidus ja selge, kuid tasakaal oli paigast ning kaldu poolele, mis seda ilmtingimata ei vaja. Lisaks sellele, häiris tõsiasi, et intervjueerija kippus üle rääkima või sekkuma intervjueeritavate juttu. Seda alati mitte just kõige edasiviivamate või asjalike lisadega. Kokkuvõttes, meeletult huvitav teema ja selle käsitlus, kuid tähelepanu kippus kalduma põnevalt keselt vähem köitvamale.
Pealkiri: Ennekuulmatu Originaalpealkiri: Unprecedented Programm: Põhjusega mässajad Riik: Jaapan Kestus: 1h 40 min Millal nähtud: 24.11.2021 Link: https://poff.ee/film/ennekuulmatu/ Minu hinnang: 4/5
Tundsin ennast kui pervert, kes hiilib kaasas koroonakriisist põhjustatud maailma seisaku tagajärgede all kannatavate noorte meeleheitlike püüdlustega ära elada. Lihtsalt ellu jääda ja mitte lasta lainetel pea kohal kokku lüüa. Suuresti jaapanlik vaoshoitud ja alla surutud olek, kus alati tuleb naeratada ning hoida positiivset mainet, mõjub linateoses ängistava, trööstitu ning lootusetuna. Kui inimesed sisemiselt karjuvad valust ja ahastusest, siis tahes tahtmata on seda ka väliselt tunda, olgu kest kuivõrd kontrolli all ja eeskujulik kui tahes. Intiimne ja vahetu pilk nende noorte ellu oli otsekui dokumentaalfilm, mis esitas end kui autentset ja realistlikku vaadet pandeemia pihtide vahele jäänud lõksus hingedest. Fookusesse oli suuresti võetud need, kes tegutsevad n-ö seltskonna pakkumise valdkonnas või kes olid sunnitud pöörduma oma välimuse või keha müümisesse seoses kehvade finantsiliste olukordadega. Tegu oli ilustamata ja brutaalselt ausa linateosega, mis vaatajat häiris, hirmutas, masendas ja, üllatus-üllatus, ajas kohati naerma.
Ilma igasuguse tagasihoidlikkuseta käsitleti teemasid nagu koduvägivald, depressioon, vägistamine, prostitutsioon, töökius, emotsioonide äärmused, narkootikumid, vaimne tervis ja digiajastu plussid ning miinused (oledki koguaeg tööl, kas vabatahtlikult või meelega -- võimatu on ennast n-ö välja logida). Viimane mängib taustal märkimisväärset osa, vaikset ja pea nähtamatut, kuid suure mõjutajana. Nt on ühel tegelasel oma konto, kus sisu algab ja lõppeb piltidest ja videodest temast või tema poolt. Pealiskaudne ja pseudo diip, et saada laike ning jälgijaid, kelledest paljud on tõenäoliselt üksikud mehed või perverdid. Teine tegelane püüab oma firmat juhtida koduseinte vahelt ning, ülemusena, püüab adapteeruda koroonareeglite maailmas, kuid seda oma töötajate heaolu igati unustades. Ebameeldiv oli kuulata meest karjumas oma alluva peale, kes lihtsalt püüdis ellu jääda nagu kõik teised. Televisiooni ja interneti vahendusel hakkasid kajastust saama igasugused tagantjärele targad ja oportunistid, kes heites õhku inspireerivaid ning Osho-stiilis lauseid ning nägemust kriisist, said meeletu populaarsuse osaliseks. Ainult sellepärast, et jagasid elementaarset, a la, et vaimne tervis on Jaapanis unaruses olnud ja uus olukord on toonud välja selle hiiglaslikud augud. Järgmine tegelane püüdis lisa teenida n-ö koduse porno filmimise ja müügiga. Sotsiaalmeedia ja internet olid loos otsekui passiivsed tegurid, mis alateadlikult aga hirmuäratavate kanalitena inimeste kannatusi ja meeleheidet võimendasid ja, samas, peegeldasid.
Tean, et Jaapanis on hosti amet tavaline ning noored kenad poisid pakuvad seltskonda naistele ja meestele, seda nii platoonilises kui seksuaalses kontekstis. Filmi keskmes olid kaks sellist, kelle elatusallikas sai tohutu löögi, sest host baarid on ju kinni ning inimkontakt on keelatud. Groteskne ja sügavalt häiriv oli nimekiri tegevustest, mida n-ö teenusepakkuja oli kliendile loonud, et mida nad üldse võivad teha, sest suudlemine ja muu otsene puudutus on lubamatu. Nt mängis alasti host vanamehele koera. Mask ilusti ees. Need stseenid olid üpris häirivad, kuid tundusid 100% usutavad. Teine host leidis lahenduse porno näol, mida internetist leitud kaaslasega püüti avalikus pargis ja tualetis minikaamera ja mobiiliga filmida. Peab tunnistama, et kahe agara, kuid saamatu hobi pornostaaride seiklused olid terve linateose tipphetked. Nt olid mõlemal ees maskid, kätte pandi suured ja lotakad kilekindad ning kogemata kasutas mees jahutava efektiga puhastavaid salvrätte enda meheau desinfitseerimiseks. Viimane ei mõjunud hästi tema elundi erksusele. Taustal oli, lisaks, pidevalt kuulda tualeti automaatsõnumit: "Welcome to the public bathroom". Põhimõtteliselt, inimesed olid väljapääsmatutes olukordades ning võtsid ette drastilisi otsuseid nagu enese müümine või isegi enesetapp.
Raskes olukorras ei olnud mitte ainult need, kes rahaliselt ebastabiilsed, vaid ka edukatel oli muresid piisavalt. Väidetavalt tõusis lockdownide ajal koduvägivald, sest pinged olid varmad eskaleeruma, kui inimesed on stressis ja pidevalt ninapidi koos. Huvitav, kas see meeleheitel koduperenaine oli koroonahaige ning jagas viiruse peo seltskonnale edasi? Kinnitust ei tulnud, kuid viiteid sellele oli piisavalt. Kui oled õnnetu ja masenduses, siis ei huvita sind teiste heaolu ja ohutus -- soovid vaid endale leida kasvõi hetkelist leevendust. Tagajärjed võivad olla aga julmad ja mitte ainult tegijale endale.
Linateose negatiivse märkusena tooksin välja põhifookust just seksuaalsele. Kõikide tegelaste lood olid ühte või teistoodi seotud seksiga. Ühelt poolt, intrigeeriv lähenemine ja seostamine, kuid teisalt, paistis mulle, et muud nagu ei olegi. Kõik mured ja lahendused on üks ja seesama: seks. Kokkuvõttes, on tegu äärmiselt vahetu ja kõige inetumal viisil, kuid efektiivselt puudutava filmiga, mis annab otse ja ilustamata edasi noorte hävinguäärset olukorda pandeemia halastamatutes tingimustes.
--------------------------------
Pealkiri: Räägi ära Originaalpealkiri: Tell Me Programm: Kinoffi Põhiprogramm, Balti filmi võistlusprogramm Riik: Eesti, Jordaania Kestus: 1h 15 min Millal nähtud: 24.11.2021 Link: https://poff.ee/film/rgi-ra/ Minu hinnang: 3.5/5
Oleme meedia vahendusel näinud ja kuulnud erinevaid koroonakriisi mõjude lugusid üle maailma. Kuid, kas me teame, mida üksikisikud arvavad, tunnevad, kardavad või soovivad? Kuidas kogeb ja mis mõtted on tekkinud pandeemiat esimesena kogenud hiinlasel, kultuurivaldkonna näol elatusallikast ära lõigatud itaallasel, süveneva vaesuse all kannataval brasiillasel, isolatsioonis ja meeleheitel Eesti üksikemal, inimõiguste pärast muret tundval sakslasel... Põgusalt pilku oma pähe on andnud 15 erineva riigi tavalised inimesed, kellede mõtisklused on põimitud tervikuks, mis täis äärmusikke ja drastiliselt erinevaid kogemusi, hirme, lootusi ning reaalsusi. Koguti need kokku rahvusvahelise telefoniliinide vahendusel, kuhu inimesed oma tundeid väljendasid. Visuaalse tausta ja kogu paketile aitasid lipsu peale teha 22 erinevat filmitegijat.
Mille üle tunti muret? Lapsed vanemate pärast, kes kaugel eemal tööl ning koju saamine ei olnud võimalik nii pea. Lähedased haigete pärast haiglas, keda sotsiaalse distantsi tulemusel ei tohi puudutada või isegi külastada. Migranttööliste palja taeva alla lõksu jäämise üle. Kuidas töötus ja vaesus aina enam ja enam lokkas Lõuna-Ameerika riikides. Rikkad muutusid rikkamaks ja vaesed vaesemaks. Eriti kõhe oli ühe helistaja komponeeritud laul nendel teemadel. Olles sunnitud pidevasse kontakti perega, tunti stressi laste konstantsest kohalolust ja tähelepanuvajadustest (rahu saadi vaid pesukapis) ning tõsiasjast, et elati koos vägivaldse isikuga. Mida teha kui su kodukaaslane on tegelikult vaenlane? Nende intiimsete mõtete ja südamevalude kuulamine tundus nagu oleksin psühholoog ja rääkija paotab mulle oma sügavamaid mõtteid. Või nagu istuksin teisel pool telefoni ja kuulaksin, kuidas sõber ennast tühjaks räägib. Või salaja kuulsin pealt hingemuresid, mis ei olnud minu kõrvadele mõeldud. Inimestes on ilma pandeemiatagi tohutult valu ja hirme, kuid neid niimoodi kuulata puudutas mind tugevalt. Lõppkokkuvõttes, me ei olegi nii erinevad, meil ei olegi nii teistsugused mured, vaatamata sellele, et elame erinevatel maakera asupaikades ja poolustel.
Millega oldi rahul? Kas keegi üldse oli? Oli neid, kellele pandeemia andis võimaluse endaga tegeleda ning enda senisele elule tagasi vaadata. Leidus isikuid, kes olid varem taolist isolatsiooni kogenud nt sõdade ajal ning, kes lihtsalt tuttavat olukorda külma närviga võtsid. Need, kes nägid olukorras jumala märki ja kätt, et juhatada inimkond taas õigele teele või materiaalsusest hingelisele tagasi, olid ka enesega rahulolevamad ja leppisid situatsiooniga. Isikud, kellel õnnestus suuresti tagajärgesid vältida, need kes elasid rikastes riikides idüllilistes maapiirkondades, tunnistasid, et on privilegeeritud. Nad veedavad aega vaid kodus, tegelevad enda asjadega ning ülejäänud hoolitsevad nende baasvajaduste eest: viivad prügi ära, toovad kaupa koju, jne. Oli kuidagigi haavasid siluv kuulda, et mitte kõik inimesed ei olnud kuristiku äärel. Oli neid, kelle maailm ei kukkunud kokku, vaid rühiti edasi.
Kogemusi oli seinast seina, muresid oli kõiksuguseid, suhtumisi oli ohtralt. Kõlama jäid siiski suuresti negatiivse fooniga emotsioonid ning melanhoolsed või depressiivsed mõttemustrid. Läbivad teemad oli üksindus, isolatsioon, lootusetus, teadmatus tulevikus ees, unistuste hävimine, põhiõiguste piiramine ja nende mitte tagasi saamine. End ridade vahele sisse pikkis ka vandenõuteooriate uskumine ja genereerimine. Pandeemia tegi inimesed filosoofideks, sest ohtralt sai jagatud mõtisklusi ja ülestunnistusi, nt armastusest. Eriti eredalt jäi meelde üks muhe ja joviaalne Eesti mees, kes ennast olukorrast küll heidutada ei lasknud. Oleksin hea meelega kuulanud veel taolisi lõbusaid sõnumeid. Nimelt, soovitas mees mitu korda nädalas naissoost sõpradega horisontaalset tangot. Tema toon oli juba vitamiinilaksu eest. Trööstituid meeli on piisavalt, vajadus on just nende üksikute päikeseliste ajude järele.
Kogu verbaalse laadungi taustal saab visuaalselt silm aga puhata. Erinevad tegijad on pannud kokku kõikvõimalikke tõlgendusi, metafoorilisi pilte ja tegevusi, konkreetseid näiteid ja vaateid maailmast kriisi ajal. Näha sai naist aknal laulmas, äikesemängu, surnuaedu, rongisõitu pilguga aknast välja, inimest üksinda maisipõllul, tühje tänavaid, vaateid mägedele, inimkeha riide all liikumas otsekui kookonis lõksus (muide, üks kõneleja tõi paralleele olukorra ja inimkonna kookonisse minekul ja muundumisel sealt väljudes), jne. Oli segmente, mis olid pikad ja minimaalse tegevusega. Oli ka neid, nagu Eesti osa, mis oli üpris dünaamiline oma tühjuses. Tausta pildid ja videod oli suuresti monotoonsed, staatilised. Omamoodi isegi hüpnootilised ning omasid kõrvaltegelase rolli inimeste jutu kõrval. Fookus oli öeldul, pilt aitas seda vaid edasi anda.
Linateos oli omanäoline, tohutult sügav ja kunstiline. Samas, peab tunnistama, et ta oli ka kohati liiga muserdav ning unelev. Ja väsitav. Ta peegeldas suurepäraselt koroonakriisi all kannatavate inimeste hetkeseise, kuid muutus vahelduva eduga üheülbaliseks ning kuivaks. See film ei ole kõigile, kuigi räägib kõigi eest. Kellele see peale läheb, kindlasti laseb ennast üdini kaasa tirida. Need, kes soovivad midagi elavamat, neid võib film oma heietamisega uputada.
Mäletan oma lapsepõlvest ainult kahte Vene filmi: "Operatsioon Õ ja Šuriku seiklused" ja "Briljantkäsi". Olen neid absoluutseid pärle näinud lugematul hulgal kordi. Ma tean, kes on Juri Nikulin, kuid mul ei olnud vähimatki aimu, kes on Oleg Vidov. Küsisin emalt ja tema teadis öelda, et tegu on tolleaegse nõuka kuues seksisümboliga. Ja arvestades seda, et kinosaalis oli märkimisväärselt keskealised pluss Vene naised, siis vast, ilmselgelt, tõsi see väide on. Olgem ausad, mees oli oma parimates aastates tõesti äärmiselt nägus ja sarmikas. Natuke moosipoisi suunda kui macho mehe poole, kuid selliseid ilueedisid on, minu tagasihoidlikul arvamusel, vähemalt silmale meeldivam vaadata, kui karvaseid ja metsikuid isendeid. Läksin suure huviga kinno, et rohkem teada saada selle, väidetava, legendi kohta, kellest mina sinnani ei olnud kuulnudki (mis ei olnud hämmastav, arvestades mu vaid põgusat kokkupuudet tolleaegse Vene filmi toodanguga). Pärast seanssi, tunduvalt targemana lahkudes, pean tunnistama, et mees elas tohutult põnevat, kuid ka stressirohket elu. Vidov ise suri aastal 2017, enne kui antud film valmis.
Dokumentaalis tutvustati pikalt mehe lapsepõlve ning vanemate ja tädi rolli tema varases elus. Vidov sai palju reisida ning Nõukogude rauast kardina taha näha (Ida-Saksamaa, Mongoolia, Kasahstan, jne), kuna tema ema oli õpetaja ning haridusmaastikul mitte kõige väiksem mutrike. Veetis ta ka aega oma tädiga ning üleüldse, tundus, et vähemalt lapsepõlv oli nii idülliline kui tollel ajal olla sai. Need kaks naist tema elus olid tõelised eeskujud ja tugevad inimesed, keda praegugi imetleda. Mees sai oma esimesed rollid enne filmi akadeemiasse astumist ning peatselt tunti tema vastu huvi ka väljaspool Nõukogude Liitu. Nt astus ta üles Skandinaavia, Jugoslaavia ning isegi osaliselt USA produktsioonides (sel ajal ennekuulmatu nõuka näitlejale, milleks vaja oli ikka tõsist tööd ning õigete inimeste veenmisi, et need võimalused realiseeruksid). Tema ampluaa oli lai, draamast komöödiani, romantikast ajalooliste sõjafilmideni. Huvi mehe vastu ja kaasatus linateostes kasvas nii kodumaal kui väljaspool. Üks hetk laiendas ta enda repertuaari lisaks režissööri rolliga. Elumuutvaks või isegi purustavaks sündmuseks sai kohtumine Brežnevi tütre parima sõbrannaga, kellega abielluti ja saadi poeg. Naisele ei sobinud mehe elustiil, näitleja väike prestiiž ning teenimisvõimalused. Algas süüdistamine, isoleerimine ja hävitamine kõige kõrgema tasandi käsul. Rollid kuivasid kokku ja algas terror. Olles surutud nurka lõksu, haaras mees kõige lähimast õlekõrrest ja abiellus Jugoslaavia kodanikuga. Tegu oli tehnilise otsusega, tunded ei olnud esikohal. Peatselt aitas üks tuttav Vidovi edasi Austriasse (filmis esitatud läbiva pingelise ja kaasahaarava rekonstruktsiooniga ning õnnestudes uskumatult võimsa õnnetähe all) ning sealt jõudis mees lõpuks USAsse, kus abiellus oma kolmanda naisega, Joan Borsteniga. Naisega, kes oli ka PÖFFil ja seansil kohal külalisena.
Eks inimeste tagakiusamine ei olnud Nõukogude Liidu puhul midagi enneolematut, pigem tavaline, ning kuulsus oli seal alati kahe teraga mõõk. Siiski, tekkis mul huvi, et mis ikkagi juhtus Vidovi ja tema esimese naise vahel. Mis sundis viimast nii drastiliselt muutuma oma suhtumist ja soovima mehe halastamatut maha materdamist. Filmis suunati süü puhtalt naise ja tema ahnuse ning eliitsuse kaela. Tavaliselt, kui miski on liiga must ja teine valge, siis muutun skeptiliseks. Lugedes natuke näitleja elust väljaspool dokumentaali tuli välja, et, väidetavalt, oli mehel suhe teise naisega ning see oli omal ajal suur skandaal. Kes tegelikult täienisti teab, kuidas reaalsuses konflikt lahti rullus ja kumma poole paarist ajendil -- tavaliselt tantsitakse tangot kahekesi -- kuid eks ta üks sigrimigri oli. Kohati tundus, et Vidovi kujutleti liiga laitmatu, õilsa, korraliku ning üdini kannatajana. Mis ta kindlasti teatud kraadini oli, kuid tundsin, et narratiiv oli tsipa kaldu. Aga, kes ikka teab, ehk oligi mees puhas poiss ning maailm lihtsalt tema vastu. Nõukogude Liiduga, kahjuks, ega paljut vaja ei olnudki, et musta nimekirja sattuda.
Mis mind dokumentaalis kõige enam üllatas ja köitis oli teada saamine, et Vidov, koos viimase naisega, ostis 90ndate alguses ära Sojuzmultfilmi loomingu levitamisõigused. Need ikoonilised teosed oli hävimise äärel. Koos taastati need, kohandati uudsetesse formaatidesse ning viidi üle maailma, et kõik saaksid suurepäraseid multfilme nautida. Loomulikult, hakkas varsti taas tagakiusamine ja laim Venemaa poolt, kes ei tahtnud kuidagi tunnistada, et õigused kuuluid reeturist Vidovile, mitte loojariigile. Kohus mõistis mehe igatpidi omanikuks ja õigeks, kuid peatselt müüdi looming ühele oligarhile maha. Arvestades, kuidas mees pidi juba poole elu tagakiusamist kannatama, siis on igati arusaadav, et taaskord piinafookuses olla ei olnud midagi, mida Vidov oleks kannatamatult soovinud. Ja fakt on, et see pidev surve ja kisu ei oleks lakanud kuni multfilmid olid taas mõne "õige" venelase rüpes. Minu lugupidamine ja kiitus paarile, aga loomingu päästmise eest. Siiani vaatan lapsepõlve tagasi ja mõtlen kui imelised need multikad omal ajal olid -- ja siiani tegelikult on. Need on unustamatud ja Nõukogude Venemaa -- ei kogu Vene ajaloo -- animatsiooni kunsti absoluutne tipp ja meistriklass.
Joan Borsen oli agaralt valmis vastama publiku küsimustele ning oli avatud ja meeldiv. Kahjuks, on Eesti publikuga juba nii, et kas ei julgeta või ei taheta olla tähelepanu keskpunktis, et küsida küsimusi ja arutleda. Isegi suuresti Vene vaatajaskond oli ootamatult tagasihoidlik. Küsimusi esitati, kuid natuke kahju, et võimalust rohkem teada saada ei kasutatud täies ulatuses ära. Dokumentaal ise oli aga kaashaarav, Eesti vaatajale ühise ajalooga seoses vaevatut kontakti võimaldav, lihtne (kohati liialt lihtsakoeline) ning minu jaoks avas see Nõukogude kino täiesti tundmatu külje, millest oleks huvitav rohkemgi teada saada.
------------------------------------
Pealkiri: Väike koogipood
Originaalpealkiri: Hab Programm: Fookuses Ungari Riik: Ungari Kestus: 1h 30 min
Sellest ajast peale, kui Hollywood enam muhedaid ja piinlikult suhkruseid romantilisi komöödiaid, a la Meg Ryani ajastust, suurel hulgal ei valmista, on täitmata ühe strateegilise kontingendi, nostalgia pilves hõljuva ja žanri vastu januneva, sihtgrupi vajadused. Midagi nagu toodetakse, kuid need väljalasked kipuvad olema üleliia imalad ja/või traagilised. Õige naistekas paneb õhkama, itsitama, võib-olla kisub välja mõne pisara ning, üldiselt, tekitab mõnusalt sooja ja õhulise tunde. Antud film oli klassika killast ja passis ideaalselt 90ndate ja varajaste 2000ndate parimate pakkumiste kõrvale. See ei olnud midagi erakordset või ainulaadset, kuid täitis ideaalselt seda musta tühja auku, mida ei ole ükski romantiline linateos minus juba aastaid katta suutnud. Tegu oli käesoleva PÖFFi minu kõige positiivsema ja meeleolukama filmikogemusega. Alati ei pea kellegi kannatusi või tõsised probleeme jälgima. Mõnikord on vaja tüüpilist heatujulinateost, mis ei pea ilmtingimata olemas n-ö väärtfilm, et tunda, et oled igati asjalikult veetnud 1,5 tundi oma elust.
Lugu keerles ümber Dora, naise, kes oma välisega meenutas mulle natuke kuulsat pin up stiili kombinatsioonis 50ndate USA koduperenaiste olemusega. Kaunis naine, välimuses magusalt suurepärases tasakaalus seksika ning romantilisega. Olles oma armastatu poolt teise naise pärast hüljatud, otsustab Dora oma kurbuse suunata oma koogipoodi ja küpsetamisse. Iga toote nimi on üks pool kuulsatest luhtaläinud armupaaridest. Alati tuleb koogidpaarid osta koos. Poekesel, aga ei lähe hästi ning ainuke viis kuidas vajalik vunk sisse saada, et edasi rühkida ja oma emotsionaalsete probleemide eest põgeneda, on võtta osa valitsuse programmist, mis tagab ettevõtjatele finantstuge. Konks on selles, et osa saavad võtta vaid perefirmad. Ja nii lihtsalt saabki Dorast pereema, kellel bad boy välimuse ja suhtumisega hambaarstist mees ja priimusest ning näitleja kirega varateismelisest poeg. Loomulikult, on kumbki suvalised tuttavad (sõbranna mehe sõber ja naabripoiss), kelle naine oma plaani kaasa tiris ning koos asutakse teekonnale koos kolme teise perega, et endale kindlustada kopsakas rahaline abi. Muidugi, ei kulge kõik üldsegi mitte sujuvalt ning plaan saab kaikaid kodaratesse hulgi. Nt on üheks teiseks võistlevaks paariks Dora eks ja tolle uus naine. Rääkimata siis sellest, et külgetõmbesädeke naise võlts-mehega tundub aina paisuvat ja paisuvat. Lõpp on teada ja igati iseenesest mõistetav, kuid see etteaimatav teadmine ei teinud filmi karvavõrdki vähem nauditavamaks.
Märkimisväärne oli loo stiil, õhkkond ja visuaalne mulje. Sel oli tuntav retro hõng ning tuletas meelde 50ndate Hollywoodi filmide välist olemust. Iseäranis just Dora riietuse, soengute ja üldise värvigammaga. Tegevus ei toimunud Budapestis, seega võrratut linna oma erilise atmosfääriga, mis retrolist muljet oleks toonitanud, oli ekraanil näha kasinalt. Eraldatud mõisahoone taoline sihtkoht neljale perekonnale enda tõestamiseks, et kes on endale riigi toe ära teeninud, oli ka piisavalt isikupärane, et tagada logu loole spetsiifiline visuaalne keel, mida oli silmale meeldiv ja meeldejääv vaadata. Kõik, mis võib valesti minna, seda, muidugi, teeb ning huumorist sellel perede võistlusel puudust ei tulnud. Killud oli kohati väga head, õiged asjad õigel ajal, ning, kohati natuke alla lati. Mitte labased või arusaamatud, kuid nõrgad. Naerda sai aga, õnneks, piisavalt kogu filmi vältel ja tegelaste omapärasused või prohmakad hoolitsesid selle eest, et vaatajal igav ei hakkaks. Konstantset koomikat pakkus öko paar ja nende lapsed ning mahlane dialoog ja ootamatud olukorrad. Kui Doralt uuriti, et kuidas saab tal olla 11. aastane poeg, kui veidi aega tagasi eksiga suhtes last veel ei eksisteerinud, siis ei peljanud poiss teatada, et on lapsendatud ja Kosovo jääb alati ta südamesse. See oli tõesti koomiline. Või siis, kui peret salaja filmiti, kui nad tülis vaidlesid, ja nad oma imidži päästmiseks videole uue teksti peale dubleerisid, a la, "kuu on nagu virsik", selle asemel, et üksteisele etteheiteid suust välja valada. Taaskord, ma mitte ei itsitanud, vaid siiralt naersin. Huumor ei olnud midagi ainulaadset või eriti peent, kuid omas mahlas ja kontekstis mõjust ta äärmiselt mõnusalt ja vaimukalt.
Romantiline pool oli klišee, kuid see vana hea kulunud ja armastatud miljon korda nähtud-kogetud tüüpiline, millega mitte kunagi mööda ei pane. Särtsakas, haavata saanud kaunitar ja sarmantsest lurjusest nägus mees, kelledel mõlemalt on soe ja pehme süda, on algselt vaenlased, siis sõbrad ja siis midagi enamat. Selline hooletult seksikas paar. Tavaline, kuid efektiivne. Eriti kui tegelased on sümpaatsed ja neile on hõlbus kaasa elada. Natuke tekitas ärritust Dora eksi käitumine ja tolle naise lõplik otsus, kuid alati ei pea paha olema 100% halvas rollis ja hea üdini meeldiv. Ning reaalsuses ei tee inimesed alati ratsionaalseid ja õiglaseid otsuseid, mõnikord lähtutakse emotsioonidest ja hetketunnetest. Üllataval kombel ei tundnud ma ka, et keskne paar oleks üleliia imal või võlts. Kogu kompott erinevatest aspektidest, milledest linateose üles oli ehitatud, lõid koostöös vaatajas muheda ja lõbusa fiilingu, mis jäi kestma ka pärast seansi lõppu.
Moraal sellest kinoskäigust. PÖFF, ära pelga publikuni tuua roosakarva ja lendlevaid naistekaid. Neile on publikut ja piisavalt janu.
Ja veel mõtteid PÖFFi filmidest. PÖFFil oli seekord fookus Ungari kinol ja filmidel. Mina isiklikult nägin ära kaks Ungari filmi. Siin on ülevaade ühest nendest Ungari filmidest - "Igavesti igaveses".
Stseen filmist: Tamás Polgár (Janos) ja Mercédesz Érsek-Obádovics (Edit) Foto PÖFFI kodulehel
Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz
Kestus: 1 tund ja 17 minutit
Esilinastus: 18.11.2021
Millal nähtud: 20.11.2021
Minu hinnang: 3/5
"Igavesti igaveses" on üks kummaline ja kummituslik linateos, mille peamiseks teemas on sõda, inimsuhted sõjas ja oma tee leidmine verdtarretavalt painavas maailmas.
Kuskil käib sõda. Me ei saa kunagi teada, kes sõdivad ja miks sõdivad ja see polegi antud filmi puhul oluline. Me näeme ainult sõja haigeid apokalüptilisi tulemusi.
Lugu räägib sõdur Janos Ocsenįse elust. Ta saabub haavatuna sõjaväehaiglasse. Õigemini küll on seda haiglaks palju nimetada, sest kõik on masendavalt must ja räpane, jooksvat vett ei ole, neid tuuakse kanistritega, pesemisvõimalused on olematud, arstid ja õed teevad vähegi, mis võimalik, et haigeid aidata. Ja keset kõike seda koledust on Janos nagu positiivne päikesekiir. Ta aitab kõiki, tassib jalgrattal allakukkunud lennuki õnnetuspaigalt keset surnut inimeste merd haiglasse elavatele inimvaredele süüa, tassib vett ja gaasiballoone, koristab, aitab haigete tõstmisega. Ta hoolitseb kõikide eest.
Stseen filmist. Foto PÖFFi kodulehelt
Peale selle piirab inimeste liikumist ka ringiluurav snaiper, kes lihtsalt suvaliselt laseb maha külaelanikke, valimata, kas tegemist on naise või mehe või isegi lapsega. Tundub, et ta teeb seda lihtsalt oma lõbuks igavusest. Iga natukese aja tagant laseb snaiper kellegi maha.
Keset seda õudust leiab aset ka Janosi suhe haiglas töötava Editiga. Vähemalt seks ja intiimsus on nendele lohutuseks.
Janos tutvub oma reididel toidu leidmiseks Pauliga, kes peab kodus naist, Margitit. Margit on sõna otseses mõttes arengupeetusega või sõjas nii suure šoki saanud, et ei oska enam muud teha kui ümiseda ja üheks tema lemmiktegevuseks on vintpüssi suhuvõtmine. Janosele hakkab Margit meeldima ja ta hoolitseb tema eest, proovib teda kõndima õpetada ja tema lihaseid toonusesse saada, et neiu oleks ise võimeline liikuma. Paul ei mõista Janosi ja Margiti suhet ja asi lõppeb katastroofiliselt.
Stseen filmist Foto PÖFFI kodulehelt
Filmi lõpp põhjustas mulle kõige suurema šoki. Ta ei andnud vastuseid kõikidele küsimustele, küll aga tõi teatud selguse Janosi tegudele. Filmi mõte ongi panna vaatajat mõtlema sellele, et kuidas sõda, veel eriti pikaajaline sõda paneb inimesi käituma ja miks. Ta sunnib mõtlema sellele, milliseks sõda inimesed muudab, millised on nende süümepiinad, moraal, ellujäämisinstinkt.
Kokkuvõtvalt, hästi filmitud ja lavastatud ja heade näitlejatöödega film, mis paneb mõtlema ka päevi pärast filmi nägemist. Samas, pean ausalt ka tunnistama, et ehkki mõtlemisainet film pakkus, siis minu jaoks oli ta natuke liiga masendav. Mulle draamad meeldivad, ka väga tõsiseid teemasid puudutavad draamad, aga "Igavesti igaveses" oli minu jaoks liiga rusuv. Ta ei olnud päris minu maitsele lihtsalt.
Seekord üllatame teid Harrastuskriitikute esimese täispika video intervjuuga!
Kohtusin näitleja Anita Briemiga PÖFFil, osaledes filmi "Quake" maailma esilinastusel. Kuna Anita osaleb järgmise filmi võtetel, siis kahjuks pidi ta Islandile tagasi kiirustama ja seetõttu otsustasime teha intervjuu läbi Zoomi. Siinkohal tahan tänada Anitat, et ta intervjuu jaoks aega varus ja ka Strike Mediat, kes intervjuu kokkulepet vahendas. Suur aitäh!
Kes on Anita Briem?
Biograafia:
Anita alustas oma karjääri 9-aastaselt Islandi Rahvuslikus Teatris ja mängis mitmetes lavastustes juba lapsepõlves. 16-aastaselt kolis ta Londonisse, kus ta õppis The Royal Academy of Dramatic Art ja mängis hiljem nii London National Theatre's kui ka West Endi edukas lavastuses “Losing Louis”.
Tema fookus suundus filmile ja televisioonile ja ta mängis peaosa sellises filmis nagu “Journey the the Center of the Earth” Warner Bros'i jaoks, “The Tudors” Showtime jaoks, “Doctor Who” BBCi jaoks ja “The Evidence” ABC jaoks.
Ta kolis hiljuti tagasi oma kodumaale, Islandile, järgides oma soovi töötada rohkem Euroopa filmitegijatega. Eelmisel aastal mängis ta peaosa TV seriaalis “The Minister” (TV Series) koos Ólafur Darri Ólafssoniga, mille eest ta nomineeriti Edda Film and TV Award auhinnale.
Peale filmi Quake kuuluvad Anita järgmiste projektide hulka “Reply to Helgas Letter” (lav. Ása Helga Hjörleifsdóttir), Beautiful Beings (lav. Guðmundur Arnar Guðmundsson) and Villibráð (lav. Elsa María Jakobsdóttir). Aníta astub ka esimesi samme stsenaristina, kirjutades TV seriaali “As Long as we Live”, mida toodab GlassRiver.
Video on inglise keelne. Videost allpool leiab eesti keelse lühikokkuvõtte, millest me Anitaga vestlesime. Tegemist ei ole sõnasõnalise tõlkega.
Alustasime Anitaga vestlust sellest, kuidas Anita Los Angelesest tagasi Islandile tuli ja töötas 4 erineva naislavastaja käe all. Anita on oma karjääri ajal tundnud, kuidas naisi seksualiseeritakse. Ja kui ta on töötanud naislavastajatega, siis seda tavaliselt ei juhtu. Anita jaoks on oluline, et lugusid naistest räägitaks ka naiste perspektiivist.
Filmi "Quake" puhul on tegemist filmiga, kus filmi on kirjutanud naine, tootnud on naised, lavastanud on naine.
Ehkki Anita naudib väga filmifestivale ja sellega seotud melu: inimestega kohtumisi, teiste filmitööstuse tegijatega suhtlemist, siis sel korral ei õnnestunud tal PÖFFil teisi filme näha. Ta oleks soovinud näha rohkem nii Tallinna kui ka teiste filmiloojate loomingut, aga kuna Anital on filmimine pooleli, pidi ta peale "Quake" esilinastust järgmisel hommikul kohe tagasi lendama.
Anita filmis "Quake" Fotograaf Lilja Jonsdottir
Vestlesime ka "Quake" filmist. Anita ütles, et ta ei peljanud esilinastust, pigem oli ta elevil. Filmi tootmise protsess on ideest ja kirjutamisest filmi valmimiseni pikk ja muidugi tekib elevus, et kuidas film vaatajaid emotsionaalselt mõjutab. Selle pärast filme tehaksegi. Küll aga pabistas Anita enne filmimist. Kuna Anita mängitud tegelane Saga on filmis kandev ja igas stseenis, siis filmimise ajal tundis Anita suurt survet, et ta peab endast andma absoluutselt kõik.
Talle väga meeldis filmi stsenaarium ja ta imetles kogu seda tööd, mille Tinna (filmi produtsent, stsenarist ja lavastaja) sellesse filmi pani. Anita luges Audur Jonsdottiri raamatu läbi niipea, kui Tinna talle sellest rääkis. Raamat on Anita arvates sisekaemus, mida on keeruline panna kinematograafiasse, aga tema meelest tegi Tinna sellest suurepärase filmistsenaariumi. Tinnal oli väga selge nägemus, mida ja kuidas ta selle filmiga tahab öelda. Film on raamatust täiesti eraldi iseseisev tükk loomingut.
Anita lisas, et "Quake" on väga olulisest teemast - perekonnast ja nendest probleemidest, millega pered kokku puutuvad, aga tihti nende probleemidega ei tegeleta, pereliikmetele antakse andeks asju, mida võibolla teistele ei anta, sest pereliikmed ise harjuvad ära. Aga nendest muredest ja probleemidest võivad välja kasvada väga ebaterved suhted.
Fotograaf Lilja Jonsdottir
Kui Anitalt küsisin, kuidas ta Saga rolliks valmistus, siis üks oluline element ettevalmistuses oli füüsiline, nimelt epilepsia. Kuna filmis on peategelasel epilepsiahood, siis selleks valmistus Anita väga põhjalikult, et see oleks ekraanil usutav. Ta praktiseeris ja filmis seda ise mitmeid tunde ning peale selle ta vestles ka spetsialistide ja neuroloogidega ja ka epilepsiahaigetega, et mõista, mida epilepsia tegelikult inimesega teeb. Seal on ka psühholoogiline aspekt, sest Saga tahab väga oma epilepsiat kontrollida, et ta saaks olemas olla oma pojale. Emana sai Anita väga hästi aru, kui oluline see filmis on. Saga peab selle nimel võitlema, sest ta suurim soov on hoida oma poega enda elus. Saga roll oli nagu kingitus Anita jaoks, sest Sagal oli väga kindel eesmärk filmis.
Peale selle oli Anita arvates Sagale väga oluline ka aru saada, et keda ta perekonnas usaldada saab. Ja kas üldse saab.
Vestlesime ka filmis läbi kumavast lootusest, keda esindab filmis osaliselt ka tegelane Oskar, Oskar tähendab tegelikult sõna "soov". Tinna oli väga konkreetne ja teadlikult lisas lootuse teema filmi. Film ise on emotsionaalne ja intensiivne, nii et et see lootuse tunne lisab tasakaaluks väga palju juurde.
Paljudes peredes on arusaam, et kui me mingit tegevust teeme, siis probleem kaob ära. Konkreetselt filmis oli selleks tegevuseks supi söömine. Üks filmi osatäitjatest rääkis loo oma perest, kus pere vanaema hakkas alati siis vilistama, kui räägiti teemadest, mis olid tundlikud või millest ta arvas, et ei tohiks või peaks üldse rääkima.
Küsimusele, kas Anital endal on midagi ühist tema tegelase Sagaga, vastas Anita, et ta läheb tavaliselt väga sügavalt oma rolli sisse. Tal on ühine Sagaga see, mis puudutab kontrolli, hirm kontrolli kaotamise ees. Emaks olemine ja ka perekonnasisesed struktuurid on asjad, millega Anita end Sagaga seostab.
Fotograaf Lilja Jonsdottir
Saga rolli oli Anital tegelikult raske teha, sest ta oli kogu filmi tegemise ajal rollis sees. Isegi Anita ema muretses ta pärast, et ta ei suhtle üldse, vaid on enda mullis. Pärast mõnda nädalat filmimist tundis Anita uskumatut lõikavat üksildust. Ta lisas, et on küll oma loomult introvert, aga ta tundis seda, mida Saga läbi elas, üksinda olemist. Pärast filmimise lõpetamist, tõmbas ta kodus kardinad ette ja veetis lihtsalt paar päeva kodus voodis.
Anita on ühe korra filmi Islandil näinud ja tema arvates oli uskumatu, kui hästi on Tinna filmis kõik detailid kokku sidunud. Loodetavasti panevad ka vaatajad neid väikselt olulisi nüansse ja detaile tähele. Kui tegemist on sellise hea jutuvestjaga nagu seda on Tinna, siis on kaamera võimeline su mõtteid lugema. Oleks keegi teine seda lugu jutustanud, siis võibolla oleks see lavastaja otsustanud hoopis häälkõne kasuks, sest see film koosneb suuresti tunnete peegeldamisest. See on väga jõuline filmimine, kus kaamera näitab tundeid nii ilmekalt, et seletusi ei ole vaja. Ka filmi heli ja muusika on väga hästi filmi sisse pandud. Kõik need detailid: muusika, riided, soengud ja make-up teevadki filmid imeliseks. Filmi tegemine on nagu maagia.
Kui uurisin põhjuste kohta, et mis Anita tagasi Islandile tõi, siis ta rääkis, et see on huvitav lugu. Nooremana ta tahtis väga Islandilt ära saada. Siis talle pakuti tööd USAs kõigepealt telerseriaalis ja siis juba filmides. Seal puutus ta kokku sellise filmimaailmaga, millest ta ei olnud teadlik, et üldse eksisteerib. See oli tõeline keeristorm. Anita elas USAs 13 aastat ja ta tütar sündis Ameerikas. Anita tuli tagasi Islandile, et teha Islandil telesarja "The Minister" 2019. aastal. Olles tagasi ja filmides Euroopas koges ta tõelisi väljakutseid ja ta tundis, et on hoitud ja temast hoolitakse hoopis teistmoodi kui Ameerikas. Terve atmosfäär, inimesed, kellega ta töötas oli nagu silmade avanemine. Peale selle pidi Anita tegema otsuse, et kas ta tütar läheb Ameerikas kooli ja saab endale ameerika identiteedi või ta kasvab ülesse islandlasena ja palju tervemas elukeskkonnas. Ka COVID andis talle võimaluse ümber hinnata, mida tähendab tema jaoks edu ja mida tähendab elukvaliteet. Ja ühtäkki oli selge, et ta ei olnud selles keskkonnas Ameerikas õnnelik. Anita lisab, et tal tohutult vedas, et ta sai samas ka uskumatult häid võimalusi teha tööd koos imeliste inimestega Islandil. Tema jaoks oli see ainuke võimalus - jääda Islandile. Tal ei olnud enam valikut. Õnneks oli ta abikaasa nõus.
Anita rääkis, et ta laskis Islandile tulles lahti ka vanadest väärtustest, et see oli nagu ärkamine. See keskkond, kus ta praegu on, on tema jaoks ainuvõimalik.
Vestlus jätkus Anita praegustel ja uutel projektidel. Põhjuseks, miks ta nii kiiresti Tallinnast tagasi sõitis on film, mis räägib kahest abielupaarist, kes mängivad mängu, mis muudab nende elusid ja abielusid pöördumatult. See on lugu abieludest ja inimsuhetest ja erinevatest armastuse külgedest.
Fotograaf Lilja Jonsdottir
Anita on ka stsenaariumi kirjutamisega alustanud. Tegemist on armastuslooga, paariga, kes on juba pikalt koos olnud. Teda on alati huvitanud 7-aasta mütoloogia ja ta uuris, et mida teeb see suhete keemiaga. Me inimestena areneme ja see on niigi raske, et kuidas ma kasvame paaridena. Inimesed kohtuvad, armuvad, siis loovad perekonna. Me räägime südameasjadest alati väga ebamääraselt, et mis see tegelikult on. Me ütleme, et me pole enam armunud, aga mida see konkreetselt tähendab, Anita arvates on see lõpmatult huvitav teema. Me teame sellest vähe, et kas tegemist on ajukeemiaga või tõesti südameasjadega. Ja neid teemasid see seriaal uuribki. Anita loodab, et filmi tegemine saab alata järgmisel aastal.
Lood meie ümber on nagu kompass, nad annavad meile eetilise normaalsuse, nad annavad meile vihjeid ja lohutust. Anita lisas, et ta on õnnelik, et ta saab olla osa maailmast, mis võib mõjutada kellegi elu, kasvõi natuke.
Sa oled 16. aastane ja sinu karjäär on põhimõtteliselt läbi. Mida teha ülejäänud eluga, kui algus oli niivõrd ere ja tähelepanurohke? Eriti, kui sinu sotsiaalmeedia staari persoon on tugevalt seotud selle karjääriga, milleks siis sportvõimlemine. See on nagu topelt oht tulevikule ja edasistele väljavaadetele. Dokumentaalis oli tegu kahe looga ühes, mis küll omavahel seotud ja mitmete paralleelidega, kuid mis mastaabilt ning positsioonidelt täiesti erinevad. See äärmiselt lihtne aspekt, jälgida iidolit ja fänni üheaegselt, tegi filmi terviklikuks ning oli midagi värsket. Mõlemad tüdrukud arenevad mitme aasta jooksul, muutuvad metafüüsilisel tasandil lähedasemaks ning siis eemalduvad. Inimestes endis ja ümbruses aset leidvad orgaanilised muutused said filmis loomulikul viisil esile toodud. Tekivad uued huvid, uued kaaslased, uued ambitsioonid ja kasvatakse samm sammult suureks. Fänn ei kopeeri ega keerle ümber iidoli ja staar ei ole enam kinni selles, mida temalt imetlejate poolt oodatakse. Selgelt, kuid sujuvalt sai näha tüdrukuid eri tasanditel edasi kujunemas, kuni üks ei olnud enam niiväga staar ja teine ümmardaja. Üks leiab muusika ja teine teismelise armastuse. Whitney konstantne naeratava ameeriklase imidž ja Yara tõsise ning tagasihoidliku sakslase olek, olid üksteist toetavad vastandid, mis andsid dokumentaalile sügavust. Nende kahe vahel, keeruline oli Whintney't mitte imetleda. Tüdruku psühholoogiline koorem kumas naeratuse tagant siiski läbi. Huvitaval kombel, kui ma ei eksi, siis nägin Yarat ühel PÖFFi teisel linastusel publiku hulgas. Vahva, et ta sai PÖFFiga ühineda. Tegu on päris soliidse dokumentaaliga, mis realistlikult, kuid delikaatselt ja just õige tagasihoidliku emotsionaalsusega jälgib kahe neiu teisme ea arenguaastaid. 
