Teater: "Mood"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist.

Pealkiri: Mood
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Näitlejad: Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks, Karel Käos, Anneli Tuulik või Laura Peterson, Maria Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula ja Ott Aardam
Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 16.11.2022
Millal nähtud: 19.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Keha oli pinges ja tahtis alateadlikult põgeneda. Ratsionaalne mõistus ütles, et ära osta piletit, see etendus ei ole sinu maitsele. Midagi kuklas, aga andis mõista, et tükk võib mind üllatada, olla sisukas ja ühte intrigeerivat ja massiivset majandustegevusharu paljastav viisil, mis ei ole juba sada korda nähtud-kogetud-kuuldud ning, kõige enam, mitte mõjuda kui moraalitsev näidend või tükk mis kaks tundi lihtsalt publikule näppu vibutab ning paneb väikseid tähtsusetuid inimesi tundma ennast kui meeletuid kurjategijaid. See on tohutult furstreeriv, kui teatri põhieesmärgiks on kellegi õpetamine ja hukka mõistmine, kui sõnum on suunatud neile, kel tegelikult võimu ei kipu olema. Suletud ring tegijad purjetavad rahus aga edasi ning köhivad mingi näidendi hurjutamise ja noomimise peale. Ja mitte midagi ei muutu, sest väike kala on limiteeritud võimalustega, samal ajal, kui suur kala hoiab nööre enda käes ja kalpsab rõõmsalt vanaviisi. See ei ole luul, sest rohepöörde kriitikana tuuakse tõsiseltvõetavate ja adekvaatsete analüüside põhjal välja reaalsus, et see on (tahtmatult?) rikkuritele kaldu ja paneb vaesed veelgi haavatavasse positsiooni. Nt kuni meil eksisteerivad miljardärid oma konglomeraatide ja eksessiivsete elustiilidega ei saa olla juttu õiglasest ja võrdsest kliimamuutusega võitlemisest. Igatahes, eelarvamused olid teravad ning seljas istus kahtlus, et minek on otsekui klassijuhatajaga kohtuma pärast pahanduse tegemist, kui juhtunu ei olnud otseselt sinu initsieeritud -- ja raha pead maksma ka veel pealekauba. Mõnikord, aga tasub kuulata seda põgusat ja kauget piiksuvat häält intuitsiooni näol, mis julgustab vaatama mööda kogemuse ja ettenägelikkuse võlust ning valust, ja andma võimaluse kellelegi või millelegi, et nood toetaks meelemuudatust. Pean tunnistama, et lavastus läks peale küll ja oli täitsa nutikas ning vahva. Loomulikult ka õpetlik ja kliima ning jätkusuutlikkuse mega murekohtadele tähelepanu pöörav. Kuid, õnneks, mitte ilmtingimata kedagi ülemäära materdav või manitsev või võltsmoraalitsev. Nt üks modellidest tõesti tegutseb oma sõnade järgi, mitte ainult ei kuuluta midagi verbaalselt, et selline pettureeskuju olla. Respekt!

Tegu on otsekui kahe lavastusega ühes. Need erinevad nii vormilt kui esituselt kui toonilt, kuigi ühendav teema on mõlemal sama. Äärmiselt kentsakas kombo, mis kohati tundus, et eksisteerib täitsa eri dimensioonides, olles nii teistsuguse olemusega, et lausa kriipis, sest ei klappinud omavahel kohe üldsegi. Samas, mingil imelikul moel, sulandusid need siiski vaevatult üheks tervikuks ja toimisid sidusa ning täitsa loogilise sümbioosina. Teisalt, kuklas ikka kumas mõte, et mingi ebakõla kahe liini vahel võnkus. Ühel pool paiknesid kolm Eesti modelli, kes oma ajast moetööstuses kogemusi pajatavad. Selles mõttes oli lavastus reaalelul põhinev ning pigem nagu avatud vestlus kolmiku ja publiku vahel. Üdini aus, autentne ja otse elust enesest ilma ilustamata. Teise osa lavakohalolekut anti viiele näitlejale, kes siis kehastasid elust pakatavat prügikastigängi, kes ootamatult filosoofilistel ja eksistentsiaalsetel teemadel diskuteerisid. Konkreetne osa teosest oli puhtalt fiktiivne ja isegi mõningal määral ülevõlli teatraalne. Kaks eraldiseisvat lugu kulgevad omas rütmis, meeleolus ja raamistikus, laskmata end teineteisest segada või puudutada. Kuni finaalini, mis võttis mõlemad ideaalselt ning efektselt kokku. Duo ühine etteaste lõpus oli geniaalne. Sai itsitatud näitlejate omapäraste kehahoiakute ning kaasahaaratud suvaliste moeaksessuaaride üle. Nagu päris elu peegeldav, sest reaalsuses ei ole meie kõnnakud nagu catwalk modellidel, kuid kõik me käime maailmas mööda samu radasid pidi. Üllatavalt kombel, professionaalsed kaunitarid ja viis täitsa pesueht tavalist Marit-Jürit mahtusid oma vastakate olemustega kenasti ühele lavale ning üks hetk ei olnud võimalik vahet teha, kes on kes. Neist sai mitmetahuline tervik.

Esimeses liinis astuvad publiku ette Jette Loona Hermanis, Anne Mari Saks ja Karel Käos, kes on leiba teeninud modellidena üle gloobuse. Kogemus oli kohati kohutav, siis põnev, jälle hämmingut pakkuv, taaskord arendav ja õpetlik, äkitselt hoopis humoorikas. Ja üle kõige just mõtlema panev ja silmi avardav. On ju moetööstus üks suurimaid planeedi reostajaid. Tekkis vastasseis tõsiasjaga, et modell olla on justkui kadestamis- ja ihaldusväärne, kui seda kaugelt jälgida. Valdkonna sisse positsioneerudes, mainisid tüdrukud, et see tühjus, raiskamine, pealiskaudsus ja hoolimatus, pani neid hoopis tahtma võtta kätte bioloogia õpik, et mitte ise manduda, muutuda ümberkaudse suhtes pimedaks ning emotsioonitult jälgida kuidas kõik hävineb, nii inimesed kui keskkond. Et moetööstus on jõle ja ohtlik nii isiku kui planeedi tasandil, ei ole saladus, kuid siiski tikuvad aina nooremad ja särasilmsemad sinna maailma, et jumala pärast ikka püünele saada ja tuimalt vaadata kuidas tööstus looduskatastroofile teed sillutab. Nt kiirmoodi soetamise ja ületarbimise ohvrid on enamused. Aga kes on süüdi? Kas tööstus, mis agressiivselt püüab kasumeid suurendada ja oma olemasolu õigustada? Või inimesed, kes oma raha sinna hiigelmasinasse rõõmuga viskavad? Võib-olla on asi selles, et moemaailma patte lahatakse pidevalt ja päevavalguse käes, siis ei tundunud mulle modellide lood isegi väga imestamapanevad. Need jäid isegi päris kesiseks oma intensiivsuselt ja šokifaktorilt. Pigem oli huvitavam kuulda, kuidas kogemus on kolmikut vaimselt mõjutanud ning kuidas nad on oma elukurssi ja põhimõtteid sellest tulenevalt muutnud. Lisaks, pakkusid nad oma pooles lavastusest hulgaliselt faktilist infot, et kuidas tegelikult moetööstus keskkonda laastab.

Teine liin keskendus energilisele ja sõnakale kodutute bandele, kes elasid modellindusele vastupidiste printsiipide järgi. Kõik kasutati ära ja midagi ripakile ei jäänud. Ei miski ega keski. Tegu oli omavahel solidaarse, kokkuhoidva ja lustaka seltskonnaga. Viljelesid nad eeskujulikku öko elustiili, mida vast ei suuda nii perfektselt jäljendada ka kõige kliimateadlikumad. Jutt oli neil tihe ning diip. Tüübid arutlesid äärmiselt rasketel teemadel ja lõpp-punkt oli iseäranis sünge, kuid meeleolu ning suhtumine oli grupil kõike muud kui trööstitu. Neil jätkus huumorit, et naerda teemade üle, mis viisakas seltskonnas itsitust välja ei tohiks pigistada, ning tegid seda ilma igasuguse valehäbi või piinlikkuseta. Tuju oli hea ja elu vajas elamist, kuigi vestluse tekst oli kõike muud kui helge. Otse vastupidi. Tekkis selline ebakõla tegelaste olemuse, kehakeele ja ilmete ning jutu karmusastme vahel. Kas ainult need, kes ei oma eriti midagi, on end ühiskonnast mingil määral eraldanud ja toimivad oma reeglite järgi suudavad vaevatult ja värvikalt rääkida teemadel, mis tavaliselt ikkagi hirmu ja ebamugavust peaksid üles tirima? Olles väljaspool ühiskonda, on võimalik sellest hulga ausamalt ja vabamalt kõnelda. Isegi nalja heita. Kusjuures, huumor oli mahlane ja muhe. Teravalt avameelne ja tõeliselt pigi värvi musta tüüpi. Kummaline on ju tuleva apokalüpsise üle hirnuda, kuid need koloriidsed tegelinskid suutsid seda suurepäraselt. Loomulikult, tasus üles noppida mitmeid sisukaid, vaimukaid või sügavaid tsitaate või mõttekäike. Üks lemmikuid: "Olen jäänud ainult sisemiselt ilusaks" -- välimine kaunidus on aegunud, kuid seestpoolt ollakse ikka võrratu. Kuidagi koomiline ühe pompsi suust kuulda, aga sellepärast ehk mitte vähem tõsi. Üks meeldejäävamaid mõttelõngu, mis tõstatatud, oli fakt, et kuskil enne 80ndaid, oli tootmise eesmärk luua kvaliteetset ja kaua püsivat tulemust. Siis äkitselt avastati, et kui inimesed juurde ei osta, siis kasum jääb ju kasinaks. Sellest vähem kestvamate asjade loomine, mida iga natukese aja tagant on vaja välja vahetada. Sulatõsi ju. Kõik me teame seda, aga mis on lahendus? Mitte tarbida? Kui pliit amortiseerub, siis on ju ikkagi uut vaja. Keeruline. Siiski, mõistmaks tänapäeva tootmise alustalasid, on selle tõiga teadvustamine võtmetähtsusega. 

Vastupidiselt tüki sisulisele kaalukusele ja selle tõsidusele, oli lava lage ja tühi. Modellid kasutasid küll baaripukk-toole ning alati rõõmus kodutute sõpruskond ilmus alavale vaid oma ustavate prügikonteineritega. Ja muude põnevate leidudega, mis nende külastatavas taaskasutuses ikka ette tuleb. Kujundus ja dekoratsioonid andsid lahkelt ruumi üle teose sõnumile, olles tagasihoidlikud ning pea nähtamatud, et publiku silme ees ei oleks liialt segajaid või ilustusi. Tähtis oli tekst ning mida see edasi soovis anda, mitte kuidas see pakendatud oli -- tore, et oma teostuselt suutis lavastus peegeldada seda, millele fokuseeris. Näitlemise aspektilt ei saa etendust tavapäraselt hinnata. Võib-olla ehk vaid poolt lavastusest, kus figureerisid viis näitlejat. Lõpuni seletamatutel põhjustel jäid enim silma Tarmo Song ning Maria Peterson, kuigi kogu kamp oli sarnaselt kentsakas, morbiidne ja äge -- kõike üheaegselt. Modellide kolmik esitas ennast, isiklikke lugusid ja kogemusi, ning nad otseselt ei näidelnud. Esinesid aga küll. Ühte ja sama päris elu läbielatut võib täitsa veider olla autentselt üha uuesti ja uuesti taas esitada ning seda oli kohati tsipake tunda. Oli hetki, kus kumas läbi sunnitus ja tehislikkus ning mõni vestlus või monoloog ei voolanud naturaalselt. Samas, ega ta ei pidanudki, sest reaalsuses ei räägi inimesed alati ladusalt ja veatult. See ongi päris elu, päris vestlus, päris kogemus. Taaskord, mõjus kummaline kombo professionaalsetest näitlejatest ja amatööridest kuidagi sobimatult, kuid ühtlasi ikka sidusalt. Intrigeeriv kooslus igatahes. 

Kokkuvõttes, miinimum programm mu ettekujutuses oli, et ma ei kahetse teatrikülastust, teine aste oli, et ma ei tunneks, et minu vastu moraalitsetakse süüdistavas toonis, järgmine oli, et lahkudes ei oleks emotsioon üli masendunud ning tükk ei oleks üks fataalsest sentimentist nõretav käkerdis. Siis lootsin, et parimal juhul jätab mind nähtu neutraalseks -- ei ärrita üleliia, tasakaalustades uudse sisu ja infoga, mis perspektiive aitab kuidagigi nihutada. Tulemus, mida ma statistiliselt eriti ei oodanud oli, et mulle tükk meeldib ja see tõesti omanäoline on. Räägib asjast nagu on, ilma, et vaataja tahaks häbist iste alla vajuda ning tunneks, et just tema on kõikidest miljarditest inimestest süüdi keskkonna katastroofilises olukorras. Ja, et sisaldab nähtu ka veel huumorit, mis on süsimust, kuid siiralt vaimukas. Lõpp tulemuseks oli igati asjalik viis ekstreemselt delikaatselt teemat lahata ning publiku poolehoidu võita ilma, et kedagi oleks eemale tõugatud või nähtu ennast moraalselt kõrgemale positsioonile oleks paigutunud -- jõllitades vaatajat ülevalt alla ja lugedes epistlit. 

Teater: "Stalker"

Tervitus!

Seekord suveteatrit.

Pealkiri: Stalker
Teater: Theatrum
Lavastaja: Kalju-Karl Kivi
Näitlejad: Kristjan Üksküla, Maria Peterson, Ott Aardam, Leino Rei, Merlin Kivi, Tarmo Song, Maara Lambot
Kestus: 1h 40 min
Esietendus: 08.06.2022
Millal nähtud: 10.06.2022
Minu hinnang: 4/5

Legendaarne, suuresti Eestis filmitud, Arkadi ja Boris Strugatski loomingul põhinev, Andrei Tarkovski "Stalkeri" film on, kahjuks, nägemata, kuid pea võimatu on sellest mitte teadlik olla. Kompleksne, eksistentsiaalseid teemasid käsitlev, ulmeline ning rõhuv vaatamine ei ole midagi, millega eelistaksin meelelahutuseks aega koos veeta. Tegu on aga äärmiselt põneva, kuigi kummalise, valikuga suvelavastuseks ning Katariina kirik on alati meeleoluka miljöö võrratu võimendaja, seega, lavastuse versioon kuulsast loost sai lõpuks kogetud. Nagu oli oodata, siis materjal on sügav, mitmetahuline ning ajutegevust stimuleeriv. Käsitletavaid keskseid teemasid võib tõlgendada nii ja naa. Ja siis veel noo ja nuu. Ohtralt jääb n-ö ridade vahele ning tuleb lugeda atmosfääri, tegelaste käitumist ning hoiakuid. Vaatajale antakse oletusi, mitte konkreetseid vastuseid, ning visatakse õhku avatud kaardid -- täida sisu nagu sulle endale tundub asjakohane. Isegi tegelased, kes paistavad üks hetk müsteeriumile pihta saavat, kas tegelikult ikka mõistsid? Mis loo puhul kõige frustreerivam, kuid samas ka köitev, oli tõsiasi, et pealtnäha tundus finaalis olukord enam vähem selge ja loogiline, kuid kui järele mõelda ja süveneda, siis tekkis rohkem küsimusi kui vastuseid, ning asi muutus veelgi sigrimigrimaks kui algselt. Või sai taaskord üle mõeldud?

Mis on Tsoon? Mida see sümboliseerib? Kas see üldse eksisteerib või usutakse vaid, et see on olemas, tegelikkuses aga mitte? Kas see on kollektiivne hüsteeria või reaalne maaväline fenomen? Või midagi kolmandat, neljandat...? Tükis paistis kesksel kohal olevat usu kontseptsioon. Usk millessegi liigutab mägesid, teeb võimatu võimalikuks ja ehk täidab salajased südamesoovid. Kas Tsooni tuumas, n-ö imede ruumis, tegelikult ka saavad inimese suurimad tahted ja ihad rahulduse või lihtsalt usutakse seda, sest teekond sinnani on täis ootamatusi ning katseid, mis panevad proovile seiklejate järjekindluse ja tahtehimu intensiivsuse. Olles läbinud takistusteraja, on ju inimlik eeldada, et sellele järgneb auhind või mingi preemia. Seda usutakse nii pimesi, et tehakse ise oma soovid reaalsuseks, ilma, et midagi üleloomulikku seda võimaldaks. Kas unelmad täidab abstraktne "ruum" või teevad seda ikkagi inimesed ise? Baasküsimus: kas sa usud või mitte? Mõnikord on usk nii tohutu, et see tõmbab ligi just seda, mida ihkad, arvates, et tulemused on seotud millegagi isiku käte väliselt. Tegelikult oled ise enda õnne sepp olnud. Kas originaalne süžee võis olla seotud religiooni lahti mõtestamisega? Usk, eriti imedesse ja soovide täitmisse suunatud jõud (veest saab vein!), on, tahes tahtmata, paljuski seotud nt jumalaga. Kas lugu võib olla metafooriline peegeldus kristluse või mõne muu ususuuna olemuse propageerimisest, kritiseerimisest või teema lahkamisest objektiivsematel põhjustel? Kõik on võimalik, kuid ohjad anti suuresti vaatajale, et mis nurga alt näha seda, mis laval toimub.

Teine keskne teema oli ihimihad ja nende täitumine. Väidetavalt said tõeks nende palavamad soovid, kes mainitud müstilisse ruumi astusid. See võib olla aga kaheteraga mõõk, sest see mida arvame olevat kõige palavam tahtmine, võib olla illusioon ning alateadlikult on janu millegi muu järele. Selline reaalsuse kontroll võib mõjuda kogu enesearusaama hävinguna, nt nagu Metskult lavastuses, eeldades, et tema surnud venna uuesti elluärkamine on tema soov, kuid, tegelikult, oli tal kius pigem rikkaks saamise poolt. Ruum näitas mehele, kes ta sisemiselt tegelikult on ja mis on talle väärtuslik. Olles loonud endast oma peas ühe versiooni, tuli välja, et see oli vaid väljamõeldis. Sõna otseses mõttes võib toimunut nimetada fataalselt ekstreemseks identiteedikriisiks. Mees tegi enesetapu. Siinkohal tekkis aga mõte, et kui jääb ebaselgeks Tsooni funktsioon ja olemus, siis, taaskord, kas ruumi sattunud inimesed ise äkki olid siiski oma hädades süüdi. Kui tõeks saab tahtmine, mis on üllatav või midagi muud võrreldes eeldatuga, siis kuidas on võimalik kindlalt öelda, et konkreetse inimese soov sai täidetud. Kui isik ise ka ei teadnud, et see oli tema tungivaim vajadus. Jah, alateadvus on ettenägematu ning mõistatuslik, kuid kõike ei saa selle faktori "süüks" panna. Õhku kerkib jätkuvalt dilemma, kuidas on võimalik kindel olla, et ruum täidab ikka paluja enda isiklikke siiramaid soove? Äkki asjad lihtsalt juhtuvad nagu kokkusattumused. Jah, maailmas toimub paljuski mentaliteediga, kui universumilt küsid, siis universum annab, kuid, siiski, läbi su enda ja teiste tegevuste, mis selleni viivad, mitte kõikvõimsa salapärase jõu käe vahendusel, ilma isiku enda vastutuse, otsuste või valikuteta. Tihti on kergem uskuda, et midagi leidis aset millegi kõrgema võimu sekkumisel. Inimene jääb aga inimeseks, kui on võimalik midagi väiksema vaevaga tõeks transformeerida, siis pigem minnakse otse kui ringiga, ükskõik kui usukumatu midagi tundub. Isegi Kirjanik, tegelane, kes paistis üllatavalt kahe jalaga maas olevat ja sisemuselt pragmaatiline realist (klaas pigem pool tühi kui pool täis), oli nõus uskuma võimatut, ainult, et omada šansi, nagu nipsti, saada tagasi oma inspiratsioon. Seda vaid oma mõttejõuga, viibides õiges kohas. Ikka salamisi usutakse seletamatut, see on nii inimlik. Professor, omakorda, astus sammu kaugemale sellest, millele enamus fokuseeris, teades, et on olemas viis oma tahtmine tõeks teha. Tema vaevas pead selle üle, et mis on need ihad ja kas need kõik üldse peaksid täide minema. Mis siis kui kurjad kavatsused ärkavad ellu? Taaskord, ka igati omane mõtlemine kellelegi humaansele, mõelda mitte ainult teole, vaid tagajärgedele. Kuigi, eks mehel olid muud motiivid lisaks.

Mis aga peitus peategelase, Stalkeri, tegude varjus? Mis teda ärgitas eluohtlikku Tsooni ikka ja jälle uuesti seiklema minema? Mehel oli naine ja laps, kes teda vajasid, kuid tundus, et tema tahtis vaid põgeneda hallist igapäevaelust ja tavamuredest. Tsooni minek oli viis tunda end tähtsana, erilisena. Tekkis arusaam, et ta meelega muutis teekonna eriti keeruliseks (nt mutrite viskamine, pikema tee valimine, absurdsed juhised) igasugu reeglitega, mis tegid mehest retkele hädavajaliku teguri oma spetsiifiliste teadmistega. Mitmes olukorras tegelased ei käitu nagu Stalker nõuab ja mitte midagi märkimisväärset ei juhtunud. Mees tahtis olla vajatud, mis oli paradoksaalne, sest pere vajas teda just kõige enam. Kas siin võib sümboolseid paralleele tõmmata arhailisele naine/mees rollidele? Naise asi on kodu ja pere, mees peab oma ambitsioonide ja eneseteostuse vajadust leidma väljastpoolt. Ainult siis tunneb ta, et tema elueesmärk on täidetud. Või oli mehel lihtsalt kergem otsa vaadata Tsoonis olevatele nähtamatutele (endale ettekujuteldavatele?) muredele ja lahenduste leidmisele, kui proovida parandada oma pere probleeme, mis olid isiklikumad ja ilma koheste vastusteta. "Stalker" tähendab millegi jahtijat, otsijat, tagaajajat. Mida ta tegelikult tahtis? Mees aitas ellu äratata võõraste soove, juhatades neid tuppa, kuid ise ei läinud sinna kunagi, et nt oma lapse füüsilist puuet leevendada. Või kartis ta, et tema südamesoov võib olla hoopis mitte perega seotud? Või, kergem on teisi viia, kui ise otsa vaadata enda hinge sügavamatesse soppidesse, peljates, mida ta sealt leiab. Või siis teadis mees sisemiselt, et tegelikult ei olnud ei Tsooni ja/või ruumi, ning kõik toimus inimeste peas ja põhines sulaselgel usul. Ei millelgi muul.

Tahes tahtmata tuletas tükk teravalt meelde Tšernobõli katastroofi ja sealset nn radioaktiivselt rikutud tsooni. Ehk on loo fookusteemaks ja moraaliks pigem looduse ja inimese vaheline tasakaal, tuumaenergia ohtlikkus ning tähelepanu pööramine selle hävitavale jõule. Oli ju ka juttu, et Stalkeri laps oli Tsoonist mõjutatuna kõndimisvõimetu. Ehk oli see radioaktiivsete mürkide tagajärg. Teisalt, rääkis Professor, et Tsooni tekitas komeet, mis siis, tehes järeldusi, tõi endaga kaasa maavälist, mis on kogu eraldatud territooriumi müstilisuse põhjustajaks. Või oli see "valitsuse" vale, varjamaks tõde, mis oli ju Tšernobõli juhtunu juures suureks faktoriks -- informatsiooni kontroll ja võimudele vajaliku narratiivi esitamine kui õige versioon. Komeedijutt oli lihtsalt rahva viis leida seletus salapärasele piirkonnale, sest, nagu mainitud, mõnikord on vaevatu uskuda eriti ekstreemset ja ratsionaalselt ebatõenäolist, selle asemel, et otsa vaadata ilmselgele. Siin koorub äärmiselt sotsiaalkriitiline lähenemine, kuid see mõte ei pruugi olla süžeega kuidagi seotud. Vast ei olegi võimalik ühe variandiga vastuseid leida, kuid mõtlemisainet ning paralleele päris maailmaga leidus mitmeid. Õpetlikke ja kurjakuulutavaid ideid, mis vaatajat hoiatavad.

Mainitud Katariina kirik on suurepärane keskkond lugudele, mis vajavad kõhedamat ja kõledamat keskkonda, et oma sõnumit edasi anda, kuid seekord pandi ruum tõesti süžee nimel täiega tööle. Dünaamiliselt ja efektiivselt pandi tegelased üks hetk mereranda, siis baariurkasse, siis raudeele, siis Tsooni kõiksugustesse asukohtadesse erinevate takistuselementidega. Mehed jooksid rõdudel, ronisid redelitel, kadusid väiksesse punkrisse ja laval taustal mängiti isegi miniorelit. Projektsioonidena asetses kõigile pindadele küll mahajäetud hooneid kui laineid kui räämas maastikke. Ka heli ja taustamuusika oli nagu rusikas silmaauku, võimendades nähtut veelgi. Eriti meeldejäävad oli terasest jämedad naelad, mille vastu näitlejad astusid, koperdasid või mida heitsid -- kas meelega või kogemata, kuid need kõlksatused vastu kivipõrandat sobitusid loo olemusega, millegipärast, geniaalselt. Lavastuse visuaalne teostus sobis materjaliga tõesti eeskujulikult. Kuid ka näitlejaid peab kiitma ülejäänud lavameeskonna kõrval. Leino Rei, idealistliku ja ennastohverdava Professorina, Ott Aardam, elus pettunud, kuid salaja lootusrikka terava ütlemisega Kirjanikuna, ning, Kristjan Üksküla, kui hüperaktiivse, segaduses ja vaevatud Stalkerina. Maria Peterson jäi meelde kui üheaegselt õrn ja tugev viimase abikaasa. Tekkis sportlik huvi, kuidas suutsid kaks näitlejat lavastuse alguses, kui publik saali kogunes, hoida teki all liikumatuna paigal väikest last. On neil nippe, sest see tundub eriti raske ettevõtmine!

Kokkuvõttes, ei häirinud ülemäära meta tasand ja diip teemadekäsitlus, erinevad nähtu interpreteerimisevõimalused ja tohutult raskesti seeditav sisu. Tavaliselt võib selline tükk mõjuda tüütu ja väsitavana, kuid kogu kompott toimis üpris edukalt, sest keskkond oli liikuv ja põnev. Kordan alguses öeldut, äärmiselt veider valik suvelavastuseks! Aga vahetevahel on vaja midagi ebatavalist, ka suvel.

Teater: "Joobnud"

Tervitus!

Seekord ülevaade eelmise aasta parimaks hinnatud tükist!

Pealkiri: Joobnud

Teater: Theatrum

Kestus: 3h 30 min

Lavastaja: Lembit Peterson

Osades: Maria Peterson, Eva Eensaar, Liina Olmaru, Laura Peterson, Anneli Tuulik, Piret Krumm (Eesti Draamateater), Andri Luup, Marius Peterson, Leino Rei, Mart Aas (külalisena), Helvin Kaljula, Tarmo Song, Sulev Teppart, Rain Simmul (Tallinna Linnateater)

Esietendus: 25.10.2014

Millal nähtud: 10.04.2015

Minu hinnang: 5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Antud etendus süvendas mu veendumust, et ülejoomine ei ole piinlik, ebameeldiv ning ajuvaba mitte ainult kõrvaltvaatajale vaid ka joojale endale või vähemalt järgmine päev (peaks olema). Miks siis ületatakse alatase see õhkõrn piir enesekontrolli ja täieliku kaose vahel ja kammitakse ennast täielikult segaseks, vot sellele on mul vastusevariante hulganisti, igaüks neist põhjuselt isekam, arusaamatum ning vastutustundetum kui teine, vähemalt enda nägemusest lähtudes. Alati on kainena napsuste seltskonnas olla tunne otsekui ei oldaks samal planeedil ning kaaslased on kohati tundmatu tulnukad. Seda fenomeni oli eriti kentsakalt lõbus kogeda antud etendust jälgides. Hetkeks oli tõesti mulje nagu vaataks neid tulnukaid nende eraldatud puuris, milleks olid lava piirid või siis oli tegu absurditsirkusega.

Tüki sisu koosneb erinevatest seltskondadest, kes on kõik oma kokkusaamiste joomingute käigus jõudnud mõistus jookseb staadiumitesse. Loomulikult on kadunud piirid ning selle tulemusena hakatakse välja puterdama kõike, mis südant vaevab, olgu see siis varjatud tunded, petmised, igasugu kiiksud, reaalsuse eest põgenemised, alter egod tulevad pinnale ja tulemuseks on segadus, kuid samas ka selgus. Kuna ka koordinatsioonid enam ei funktsioneeri, siis on palju teatrit ka kehaga ning kukkumised, totrad poosid, tasakaalutus, asjade ümber ajamine, koperdamine ning järsud liigutused on põhi vaatamisväärsuseks.

Üks põhi tähelepanekuid, mis etendust vaadates selgelt välja kujunes oli tõsiasi, et ükskõik kes sa ka ei oleks kainena, alkoholi tilga saanuna jagunevad inimesed käputäitesse kategooriatesse oma käitumisest lähtudes ning ka teemad, mida üles võetakse ning millest kõik algab ja lõpeb on võimalik ühel käel kokku lugeda. Alustame purjus inimeste tüüpidest, keda etenduses kohata võis. Esindatud olid nii õnnelik ja lõbus joodik, aus joodik, filosofeerijaks kalduv joodik, kaine mõistusega joodik ning katus jookseb ja kohe oleks vaja ta tirida Paldiski maanteele joodik. Kahtlemata olid minu vaieldamatud lemmikud just kaks kaine mõistuse esindajat härra karnivoor (aga kus on liha!?) Mathias ja naiivse kalanäoga (silmad punnis ja suud maigutav) Loora, kes suutsid niivõrd kuivõrd ohjeldada oma ülekäte kaaslasi, teha asjalikke otsuseid või vähemalt nende algeid, öelda nii nagu asjad on ning seda kõike humoorikalt otsekoheselt ning ilma keerutamata. Siiralt mure tundsin aga härra Paldiski mnt, Gabrieli pärast, kes suutis mind ärritada kui ka minus kõhedust tekitada ning tal tundus olevat hädasti vaja psühhiaatri abi, sest oma religioossesse fantaasiamaailma minnes ei olnud ta enam täie mõistuse juures, kaugel sellest. Kohata võis ka teisi tegelasi, kelledele alkohol ei mõjunud just head tuju tekitavana, vaid lihtsalt keerati ära ning nende etteaimamatu käitumine tekitas sügavaid pingeid nii laval kui publikus. Kuigi enam mitte otseselt joobunud kategooriasse kuuluvad, olid ühed tähelepanuröövlid ka poissmeesteõhtu kainenevad peiu sõbrad, kes oma kommentaaridega olid ülivaimukad, teravad ja üdini ausad. Poisid olid lössis, rampväsinud ja alkoholi verest lahkumise tagajärjel tujukad ning pahurad, kuid uskumatult meeltlahutavad. Nende värvikas fraas "vinge pihv" on mul siiani meeles.

Peamisteks jututeemadeks olid klassikalised ja üllatusvabad Jumal/religioon ja armastus. Eks need ühed igihaljad baasteemad ole ning kuulda sai nii pärleid kui puhast ärritavat deliiriumis sogamise jama. Näiteks Jumala sosistuste teemal tundsin ennast aga juba lausa publikus ahistatuna, miks sundida kellelegi midagi peale, et tunnistataks asjaolu, mis ühe jaoks on tõsi aga ei pruugi seda olla teise jaoks või siis viimasele seda vaid sunniviisiliselt. Nagu eelnevalt mainitud, siis filosofeerijaid oli hulganisti ning ennastki pani mõni lause või idee mõtlema ning asju teise nurga alt vaatama, kuid kõige suuremat mõju avaldas mulle mitte religiooni või armastusega seotud ütlused vaid purjus vastabiellunud Lourenz'i ülimalt innustav ja sütitav kõne peakirjaga: ära põe! Sisu koosnes muuseas mõttest, et inimesed tahavad, et teised oleksid õnnetud, sest nad on seda ise, sest kardavad ning elavad eri komplekside taktikepi järgi. Tuleb aga elu nautida ning mitte niiväga kõige pärast muretseda, sest see on tühi tegevus, mis mõjub negatiivselt mõttemõlgutajale kui ka kõigele teda ümbritsevale. Tundub lihtne ja elementaarne, kuid esitus, kontekst ja sõnum olid väga meisterlikult ja tõsiseltvõetavalt vaatajani toodud.

Üldiselt oli tegu ääretult värske kontseptsiooniga ning mulle tõesti avaldas muljet selline ebatüüpiline formaat, sisu ning näitlemine. Kes meist siis ei taha vahetevahel põgeneda reaalsuse eest, aga kas mitte purjus olemine just ei olegi kõige ehedam reaalsus, sest nagu öeldakse in vino veritas. Inimene kaotab piirid ja ei allu ühiskonna sissetambitud reeglitele ning on see kes ta tahab olla või vähemalt ei varja nii kiivalt enda soove, iseloomu ja puudusi. Seega, kas igapäeva elu mitte ei ole fantaasia ja jokkis olek on tegelikkus? Inimpsühholoogia pool tükist oli ka äärmiselt haarav ja huvitav ning tõstatud sai igasugu küsimusi, mis diskussiooni tekitaks.

Näitlemine oli loomulikult igast küljest fenomenaalne ning ma olen arvamusel, et purjus isikut näidelda või järgi teha usutavalt on palju keerulisem kui esmapilgul eeldada, sest varbaotsast pealaeni tuleb ennast kontrollida. Samuti on igati loogiline, et hulganisti oli just kehalist näitlemist, sest kui ikka tasakaalu ei ole ning pidevalt tagumikule prantsatatakse, siis peab kindel haare enda üle olema, et konte mitte murda. Mul vilksatas läbi ka mõte, et huvitav, kas nemadki võtsid etenduse eel ühe lonksu, et veri kiiremini liiguks ning ikka pisike pune põsele kerkiks? Igatahes, suur aplaus kõigile näitlejatele. Eraldi pean aga välja tooma Gabrieli, kes kaheldamatult vajas abi, psühhiaatri abi, kuid need veised silmad, õhetavad põsed, lürris hääl... ta oli üllatavalt veenev purjus mees.

Kokkuvõttes: Hiilgav etendus, suurepärase näitlejatööga, sõnaka ja võimsa sisuga ning ebatraditsionaalselt köitev ning vaimustavalt koomiline.