teisipäev, 30. juuli 2019

Teater: "Windsori lõbusad naised"

Tere!

Nüüd on jälle pikk vahe jäänud eelmisest postitusest. Püüan end parandada ja siin ka kohe üks ülevaade teatririndelt.


Pealkiri: Windsori lõbusad naised

Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Ago Anderson, Carita Vaikjärv, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar, Jaan Rekkor, Karl-Andreas Kalmet, Kleer Maibaum Vihmar, Lauri Kink, Meelis Rämmeld, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg, Peeter Tammearu, Sander Rebane, Tambet Seling
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 04.05.2019
Millal nähtud: 13.05.2019
Minu hinnang: 2.5/5


pilt piletimaailm.com kodulehelt
See tõlgendus küll vist pani Shakespeare'i hauas ringi keerlema. Ma ei ole üks neist näitekirjaniku mõndadest n-ö eliit fännidest, kes arvavad, et õiget Shakespeare'i peab esitama võimalikult klassikaliselt ja autentselt originaalile ning grammgi vähim on mehe ande mustamine. Ma hea meelega vaatan kõiksugu uusversioone ning värskeid nägemusi, mis nutikalt muudavad eri aspekte tükkides, alates ajastust kuni dialoogi modifitseerimiseni. Näiteks, mulle tohutult meeldis hetkel Linnateatri repertuaaris olev "Macbeth", mis viib tegevuse Šoti kuningriigist tänapäeva talisuplejate seltsi. Käesolev interpretatsioon aga kõikus väga ebatasakaalukalt hea maitse piiril ning, Shakespeare või mitte, nähtu oli kohati labane. Samas, jätkuvalt lahe on tõdeda, et autori teosed on nii universaalsed, et neid saab kõikvõimalikesse kontekstidesse paigutada. Küsimus on pigem selles, et kas alati on seda vaja teha. 

Olen endale eesmärgiks võtnud kõik Eesti lavadele jõudvad kuulsa näitekirjaniku teosed ära näha. Ning minu õnneks ei tulnud mul näidendi nägemiseks Pärnusse sõita (mitte, et ei oleks tore Pärnus käia, lihtsalt aega ei ole alati seda trippi ette võtta). See oli esimene kord kui nägin laval "Windsori lõbusaid naisi". Saal oli täis, kuigi pärast vaheaega oli rahvahulk hõredam. Esimese asjana panin tähele, et dialoog ei olnud originaaltõlge, pigem oli tegu modernse versiooniga tekstist. Teisena, märkasin, et kuigi promoposter andis mõista võib-olla just mitte kõige viksimat või viisakamat lähenemist, oli 90ndate stiilis lihtlabaste jorsside ja suuresti jokkis tegelaste pealetung mõnevõrra ootamatu. Kolmandaks, tõdesin juba esimestel minutitel, et originaalist võib leida siit vaid süžee kondikava. Nende faktidega kohanemine võttis peaaegu, et kogu esimese vaatuse ja suurema osa teisest. Ja lõpuni ma tegelikult nähtu suunda aktsepteerida ei suutnudki, kuigi inimene harjub kõigega, kaasa arvatud, käesoleva etendusega. Oli aga selge, et lavastus ei ühtinud osa publiku maitsega ning lahkujaid oli. Mitte meeletult, aga oli.


Lugu keerleb ümber napsu- ja naistemaia, hiigelegoga härra John Falstaffi, kes võtnud eesmärgiks linna rikkaima mehe naisega mehkeldada. Seda ikka esmalt raha nimel -- milline tagaajamist vääriv poissmees! Sobivad ka kõik teised naissoost tegelased, sest mehe arvates, kes siis suudaks sellisele armuahjule korvi anda. Windsori linna naised aga ei ole sellest suurest, karvasest, vaesuvast lumpenist vaimustuses ja hauvad talle lõksu. Samaaegselt, rullub ümberringselt lahti tüüpiline Shakespeare'lik "eksituste" komöödia. Kaasatud on trobikond erinevaid tegelasi nagu autori helgematele teostele omane, kellede rollidest, huvidest ja eesmärkidest -- või isegi tegelastest endist -- vahet tegemine oli algselt vaevaline. Erinevaid liine oli kulbiga ning iga üks neist ei põimunud teistega ja üldise kulgemisega just kõige vaevatumalt kokku. Samuti, ei olnud mitmetel märkimisväärset otstarvet, välja arvatud, et mängida mõnda väikest ühendavat rolli või lihtsalt enam bardakki tekitada. Segadust oli mitme euro eest: kes, kus, miks, kuidas ja millal. Tegu ei ole just kõige ühtsema ja ladusama autori teosega -- nimelt, peetakse näidendit autori üheks nõrgimaks. Kõik püüdsid kellegi tagumikku lohku tõmmata või susserdati endi või teiste huvide nimel. Ja otse loomulikult, garanteeris selline tohuvabaohu hulgaliselt natuke piinlikku, natuke head, väga head ja suurepärast huumorit. 


Minu maitsega Shakespeare'i komöödiate naljad üldiselt klapivad. Tekst suudab olla krapsakas, situatsioonid suurepäraseks arengupinnaks kõikvõimalikele valearusaamadele, süžee ideaalseks kontekstiks nii sõnalisele kui isegi füüsilisele huumorile ja tegelased valmis, kas tahtlikult või tahtmatult (nt ülevoolavatest iseloomudest tulenevalt), vimpkasid viskama. Segadust on palju, aga kaos annab teeb korrale ning kaos annab teed ka komöödiale. Ainuke huumori tüüp, mis mind näitekirjaniku teostes pigem aga ärritab, kui helgeid tundeid tekitab, on kuidas ühe illusioonides elava ullikese trikitamine alati ebamugava ja isegi tsipa ebaõiglase mõnitamisega kulmineerub, a la Malvolio "Kaheteistkümnes öös" ning antud tükis siis Falstaff. Jah, ega ta just puhas poiss ei ole, kuid teised tegelased ei ole tihtipeale just märkimisväärselt vooruslikumad, kuid see üks lihtsameelne pisipatustaja saab sajaga näpuvibutusi. Ühe juhmardi mõnitamine ei tee mulle nalja, mitte karvavõrdki. Ja seda kõike arvestades, et mulle tegelane tegelikult ju ei sümpatiseerinud. 


Suurimate naerutajate auhinna viib antud näidendilt koju Märt Avandi ühe Falstaffi narriks tegeva naise armukadeda ja petmist kahtlustava abikaasana. See kuidas ta maskeerus piiksuva häälega tohmaniks, kel kilekott täis raha, et Flastaffile seda pähe määrida, et viimane tema naist võrgutaks, et saaks naise ustavust kontrollida, teadmata, et naine omakorda rumalukest Falstaffi ringi laseb tiirutada -- pikk seletus, aga kokkuvõttes päris lustakas. Iseäranis tänu Märt Avandi loodud rotika blondi parukaga aliasele. Muigama pani ka Justin Bieber ehk Sander Rebane moosipoisi Fentonina, kes püüab oma noort kallimat Anne'i ära sebida. Arvan, et laval nähtav lendlev ja kohev unelmate tukk figureeriks ka teismelise Bieberi enda ideaalse tuka märgades unenägudes. Vot niivõrd suur tähelepanutõmbaja oli see laval -- nagu eraldi tegelane juba. Mainin lisaks Karl-Andreas Kalmeti prantsuse arsti esitust ja seda puhtalt klišee pärast, mida pakub alati toimiv kombo: priske aktsent ja kehkenpüksist kuke iseloom. Tähelepanuväärne on siin märkida, et eri rahvuste stereotüübid ja nende välja toomine, muuseas just esilekerkiva aktsendiga -- lisades siia tegelaste klasside ja varanduste erinevused ning nende stereotüübid --, on meelega niimoodi loodud ja olid juba originaalis, olles loo ühed alustalad ning põrandaalused konfliktiallikad.


Vaatamata meeste ülekaalule laval, võidutsevad näidendis sajaga just naised. Nad teevad meestele ära mitmel rindel korraga tegutsedes ja saavutavad just mida tahavad -- lõpuks mängivad kõik teadlikult või teadmatult nende pilli järgi. Meestel jäi vaid üle õlgu kehitada või siis ei saanud nad üldse pihta, et mingi vembutamine nende selja taga toimus. Huvitav on tõdeda, et naised on üleüldse näidendis märgatavalt intelligentsemad, asjalikumad, tasakaalukamad ja lõbusad, nagu pealkiri viitab. Nad on loodud peajagu meestest üle. Naised mõjuvad iseseisvate ja vabamatena, käivad trennis ja "mängivad" meestega. Viimased on erinevaid kombinatsioone armukadedad, iharad, kärsitud, emotsionaalsed, enesekesksed ja rumalad. Naised tõmbavad niite ja meestel on võim vaid pealispindselt. Sellist traditsioonilise soorollide jõulist vastupidist dünaamikat oli põnev jälgida, eriti teades, et lugu on kirjutatud üle 400 aasta tagasi. Samas, Shakespeare on oma teostes ennegi loonud tugevaid naistegelasi, kes mehi üle mängivad.

Kokkuvõttes, kuigi etenduse suund minu poolehoidu ei võitnud, ei olnud tulemus ka katastrofaalne. Otsus, et antud konteksti jaoks ei kasutata enamjaolt originaalteksti ning suuresti vaid süžee tulenes Shakespeare'ilt, oli olukorras ainuõige. Oleks tekst veel ka vanamoodne, oleks tulemus mulle kui jäätise hapukurgiga söömine -- on asjad mis lihtsalt ei klapi. Teisalt, pean kiitma julget valikut, et oma nägemusele truuks jääda. Ma vist ei ole näinud ühtegi näitekirjaniku lavaversiooni, mis nii ekstreemselt esialgsest eemalduks. Ebakõlasid kahe vahel esines küll, kuid need olid pigem kruusatükk kingas kui suur kivi, mis ei mahutaks jalgagi kinga. Lavastus ei olnud just minu maitse, aga oma publik on tal kindlasti!