Etendus: "Võluflööt" ja "Õhtused majad"

Tervitus!

Seekord suurepärast klassikat.

Pealkiri: Võluflööt (Wolfgang Amadeus Mozarti ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 50 min
Esietendus: 28.01.2022
Millal nähtud: 17.06.2022
Minu hinnang: 4.5/5

No selle ooperi produktsiooni lavale toomisega ei ole küll sente loetud. Iseäranis kostüümide, lavadekoratsioonide ja üleüldise stiili kohalt. Vähemalt selline mulje jääb küll, sest võrreldes Estonia teiste lavastustega, kus kasinust ja kokkuhoidlikkust on selgelt tunda, ei anna antud tükk mõista, et millegagi oleks koonerdatud. Etendus on Mozarti loomingu ja ooperimaailma üks armastatumaid. Muinasjutuline ja müstiline, lugu pimedusest ning valgusest, kus võidab headus ja igaüks leiab endale oma. Tegu on minu esimese saksakeelse ooperiga või siis, täpsemalt öeldes, on tükk kategoriseeritud kui Singspiel, mis kaasab nii laulmist kui tavalist dialoogi. Harjumatu oli tõdeda, et sain paljustki aru, sest saksa keel on täitsa suus, ning, et trupp suutis seda piisavalt hästi hääldada ning edasi anda, et ei olnudki tarvidust konstantselt subtiitreid jälgida nagu tavaliselt ooperit külastades. Mõnusaks elamuseks panustas ka fakt, et teos ei ole klassikaline ooper ning sisaldas endas ohtralt niisama rääkimist. Rohkem meenutas see muusikali, kui ülejäänud standardseid žanrikaaslasi. See tegi loo tajumise ja kaasa elamise kuidagi hõlpsamaks, sest võimaldas hingetõmbepause, sissejuhatusi ja järeljahtumist emotsioonirohkete palade ette, taha ja vahele. Aitas tasakaalus laulmine ning rääkimine kaasa ka süžee usutavusele ning kergema kontakti saavutamisele. Vaatamata fantaasiaküllasele sisule. Julgelt võib lavastust soovitada nt kellegi esmaseks kokkupuuteks ooperiga. 

Lugu ei ole iseenesest midagi fenomenaalset. Prints ja printess, kurjus ja headus, värvikad kõrvaltegelased ning õnnelik lõpp. Piiludes pealiskihi alla tundub, aga et autor on tahtnud anda edasi põrandaaluseid sõnumeid -- poliitilisi ja sotsiaalseid. Nähtava ja kuuldavaga võib seoseid tõmmata vabamüürlastega, salaühingutega ja võlumaailmas toimuvat võib tõlgendada lahti palju realistlikumalt ning ajaloo perioodile asjakohaselt. Kes on Öökuninganna ja mida tema kuningriik sümboliseerib? Võimu, monarhiat, institutsioone, konservatiivsust? Keda kehastavad valguse sekt ja selle juht? Paralleele võib tõmmata nt valgustatuse ja teadmiste omandamise otsingutega, kui ka vägedega, nt riigivõim, mis püüab neid eneseleidmis maha suruda. Karakterite arengute juures kumab läbi, et sügav ja ilmselge eesmärk on suunatud just iseenda paremaks muutmisele. Kellel see õnnestub, nagu peategelasest prints Tamino. Kelle puhul kukutakse läbi kõik testimise katsed, nagu Papageno. Lõppkokkuvõttes, aga leiab iga üks just selle mida vajab ja on ära teeninud. Ja pimeduse jõud taanduvad tagasi varjudesse. Kusjuures, atmosfäär on lavastusel suhteliselt kerge ja isegi lustakas nagu nt ühel fantaasiarohkem lastefilmil. Tuleb ette huumorit ja veidrusi, kuigi, iseasi, kas see koomika just märki tabab. Oeh, Papageno ja tema tolalikku olemust koos kriiskavalt häiriva suhtumisega naistesse ei olnud võimalik täies mahus ignoreerida. Jah, jah, ajastu oli teine, kuid kohati tundus, et mehe kentsakad kaasaotsinud oli loo tegelik kese. Tekkis mulje, et fookus oli mehel ning ülejäänud olid justkui teisejärgulised. Vot nii palju tundus, et Papageno rambivalgust sai -- natuke teenimatult. Pigem oleks vahva olnud enam Monostatose tegemistele kaasa elada, kes on tõeline üllatusstaar just oma ootamatu humoorikusega. Eriti kui ta üks hetk oma lembetähelepanu äkitselt Öökuningannale pööras.

Muusikalisest poolest ei saa üle ega ümber metsikult kuulsast aariast pimeduse valitsejanna poolt. Sellega seonduvalt, oli automaatselt lavastuse tähelepanu keskpunkt ja ere täht naist kehastanud Elina Nechayeva. Etteaste tõi kananaha ihule ja terve saal särises. See lugu lihtsalt elab juba oma elu ja keeruline on seda mitte eelistada ülejäänud etenduse muusika repertuaarile. Samas, peab tunnistama, et Pamina rolli täitnud, Elena Brazhnyk, oli isiklik lemmik oma tugeva, puhta ja kõlava lauluga ning üleüldise armsa ning asjaliku olekuga. Ta ei mõjunud naisena, kes ootab, et teda päästetaks, kes on ohver või plass, vaid keegi kelles on energiat ja jõudu, kuid ka õrnust ning haavatavust. Suurepärane sooritus! Silma jäi veel ka alati kvaliteetne René Soom, tüütu tegelase rollis, Papagenona, kuid etteaste ise oli mõnus. Janne Ševtšenko oli talle ideaalne Papagena. Samas, ei olnud lavastuses vist ühtegi lauljat, kes ei oleks igati kiiduväärselt oma esitusega hakkama saanud, alates väikestest poistest kuni koorini. Edukad etteasted paistsid minevat väga korda ka publikule, kes entusiastlikult, nii keset etendust, pärast eri numbreid, kui finaalis, agaralt oma poolehoidu aplausi ja verbaalse kiitmise abil väljendasid. Ammu ei ole enam saanud kuulda nii vaimustunud reaktsiooni ühele Estonia loomingule. Populaarsust vaatajaskonna osas ja jätkuvat huvi näitab tõsiasi, et kõik etenduskorrad on kas juba välja müüdud või kohe-kohe saavad piletid otsa. Pigem on mulje, et keeruline on lavastada oopereid, mis pikemaks ajaks täissaalidele end peibutavad, kuid ju siis on leitud see õige. Vähemalt mingiks ajaks.

Suurima äramärkimise on etendus teeninud oma kostüümide ja üleüldises stilistilise lähenemise poolest. Ühe tegelase riietuse alla läks ilmselgelt päevi, kui mitte nädalaid, pingsat ning täppistööd. Detailirohked, pitsilised, suled, erineva mustrid, mitmekihilisus, pealtnäha kallid materjalid koos ekstravagantsete peaehetega, nägid kõik äärmiselt suursugused, läbimõeldud ning meisterlikud välja. Ideede autorid kui ka realiseerijad olid seekord ennast tõesti ületanud. Oma stiililt jätsid need miksitud mulje ning meenutasid eri moodi, natuke futuristlik, religioosne, aasiapärane, ajalooline, egiptlaslik, võitlusrüülik ja mida kõike veel ühes. Ergad sinine, kollane, valge ja must domineerisid värvipaletti. Kuigi lavadekoratsioonid olid küll silmapaistvad, kuid tagasihoidlikud ning lasid pigem rõivastusel särada, leidus laval nutikaid ja omanäolisi lahendusi, nt kollased vihmavarjud. Kõiksugu rekvisiidid olid samuti pilkuhaaravad, eri need kõiksugused kuldsed asjakesed. Võiks eeldada, et selline segasummasuvila visuaalse disaini juures oleks häirinud ja tekitanud ebakõla süžee ja nähtava vahel, kuid iga üksikasi toimis. Etendus nägi tõesti hea välja, klappis sisulisega, pakkus hiilgavaid etteasteid ning kahtlemata on tegu ühe meeldejäävaima ooperiga, mida viimastel aastatel Estonia laval nähtud. Siit ka soe soovitus kõigile sammud teatrisse suunata!

--------------------------------

Pealkiri: Õhtused majad (Tiit Härmi ballett Gustav Mahleri muusikale)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 1h 45 min
Esietendus: 18.03.2022
Millal nähtud: 15.10.2022
Minu hinnang: 4.5/5

Kas see on vaid minu piiratud ja subjektiive arvamus, kuid Estonia repertuaari need balletid, mis on n-ö kodumaised produktsioonid, näevad, kõlavad, tunduvad ja mõjuvad kuidagi kvaliteetsemalt, sügavamalt, kaunimalt ning erilisemalt? Või on meie rahvusballetti lavastuste välja toomise tase üleüldse märgatavalt tõusnud? Võrreldes mitmete juba ajalooliselt klassikaliste etendustega, on meelde söövitanud end need, mis, olenemata sisu rahvusvahelisusest või Eesti kontekstis paiknemisest, on enda maailma esietendused leidnud just Estonia laval või ajaliselt viimase kümnendi jooksul. Nt "Anna Karenina", "Tramm nimega iha", "Kratt", "Medea" ning käesolev etendus. See tõdemus on, loomulikult, äärmiselt teretulnud ning teeb niigi kõrge motivatsiooni balletti külastada aina veenvamaks. Antud lavastus oli lihtsalt hingematvalt kaunis, meeleolukas, detailirohke ning tehniliselt võrratu, ja siinkohal ei ole juttu ainult tantsust. Kostüümid, lavadisain, rekvisiidid, efektid, mööbel ning üleüldine õhustik mõjusid kvaliteetselt, tõsiseltvõetavalt, läbimõeldult ning igast küljest esteetiliselt. Tegu on visuaalselt iseäranis kauni ballettiga, mille teostus ning silma ja kõrva paitav ilu kohati aitas ignoreerida kesiselt standardset ja isegi külmaks jätvat süžeed neist oh-kui-õnnetukestest aadlikest. Keeruline on nende pseudo-muredele kaasa tunda kui tead, et seltskonna luksuslik elu tugineb talupoegade kannatustel. 

Ikka ja jälle kuuleb erinevates loomingutes n-ö hingelisest armastusest ja kehalisest armastusest ning kuidas teatud aadlikest meestele on see ikka tõeline taak. Jumaldad üht naist, magad teisega, kuigi esimene on väidetavalt sinu saatus ning kõige kallim. See on tüütu ja igav ning ei ole just hõlbus aristokraadi hädadele ning pahedele kaasa elada, ükskõik kui imeliselt, poeetiliselt ja suurte emotsioonidega neid tundeid ning valulikke konflikte eri meetodil ei kirjeldataks või välja elataks. Mingi tüüp igavleb ja põletab elu ning arvab, et tal on õigus mõlemale naisele, sest tema nii tahab, hoolimata, et mida daamid soovivad. Traagiline ei ole see, et mees tabatakse teolt, ta armsama kiindumuse kaotab ja kellegi tapab, vaid tõsiasi, et ta siiralt vist uskus, et tal peabki kõik ja korraga olema, ning see on aktsepteeritav. On okei magada teise mehe naisega, tundmata huvi, et kuidas võib see mõjutab abikaasade heaolu ja omavahelisi suhteid ning positsioone, ja samaaegselt tundes kirge teise naise vastu, kes sümboliseerib hingelist lembust. Duellid on vaid kirss tordil. Ei saa kõike üheaegselt ning selle ühe ja sama õppetunni kordamine erinevates kontekstides, erinevate tegelastega, erinevates ajaloo perioodides, erinevates kunstilistes meediumites, ei suuda jätkuvalt minust pisaraid välja tirida. Naistest oli kahju, nende äng oli vaoshoitum ja põhjatum, isiklikum ning ego-vaesem. Meie kangelase puhul oli keerukas aru saada, et kas tappis ta end uhkuse, eneseväärikuse, hirmu või näo kaotamise pärast, või sellepärast, et siiralt ei näinud elul mõtet, kui armastatu tema kõrval enam ei sammunud. Loomulikult, aitaks selgust tuua tutvumine Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustusega, mille ainetel ballett on loodud, kuid sellesarnast süžeed on kogetud sadu kordi ning iga uus kokkupuude ei tee seda seeditavamaks. 

Mõistlikum on etenduse puhul fokuseerida nähtavale, kuulatavale ning atmosfäärile, mis kombineerib kõik meelelised aspektid, milledes etendus tõesti särab. Pakkudes maitsekust, aegumatut elegantsi ning igast detailist hõõguvat harmoonilisust ja põhjalikkust. Nt võtame kasvõi kostüümid. Igal esinejal laval on seljas üksteisest varieeruva moega riided, mis võimaldab neil paista indiviididena, mitte kui taustas ühte sulanud massina, milledena enamus ballettides üles astuvaid mitte peamisi tantsijad eelistatakse näha. Vahva on jälgida rõivaste stiili ning imetleda silmapaistvaid detaile eri komplektide juures, mis ei taandu ainult värvivalikute variatiivsusele. Dekoratsioonide juures jäävad silma tagasihoidlikud, kuid tugevat sõnumit andvad lahendused ja mustrid. Lavastus on intensiivselt tumedamates toonides, jõuliselt pruunikad, ning õrnalt punakad ja mustad toonid domineerivad üle kogu produktsiooni. Mitte just kõige inspireerivam või energilisem palett, kuid see sobib aristokraatliku, ajaloolise, dramaatilise ja tsipake oma aja ära elanud ning kulunud aadlike elu illustreerimiseks ideaalselt. Lavasuurune mööbliääriste stiilis puidunikerduste kogumik ja see šikk sohva, olid võrratu kombinatsioon ning just piisav, et anda edasi õhkkonna peensust ning kirglikkust. Rääkimata siis kahest armurõõmudes inimkehast seal nooblil asemel. Sealjuures jättis muusika pigem maheda ning toetava mulje, mitte nagu millegi, mis on visuaalset üle mängiv või eesrindlikum. Muidugi, tuli ette ka dramaatilisi seiku ning lõikavaid instrumendikäsitlusi, kuid muusika oli tasakaalus sisuga, hoides graatsilist, suursugust, kuid aristokraatiale passivat väärikat nooti. 

Tantsu kohalt on etendus, iseenesest mõistetavalt, ka imeline. Vaatamata kammitsetud ja natuke läppunud aadlike kultuurile, on lavastus üpris seksikas. Siinkohal vastandatakse etteastetega mainitud hingelist ja kehalist armastust. Viimast sümboliseerib meessoost peategelase paljas ülakeha ning ihar embamine armukesega kušetil. Eelviimast, aga mehe õrn, hoolitsev ja austav -- nagu hoiaks käes portselani -- kehakeel ja pilgud. Meelde jäid veel kokkade krapsakas tants külluslike roogadega kandikul, mustlase energiline etteaste meestele ning valulikest tunnetest nõretav konfrontatsioon kahe algselt eneseteadmata rivaalitseva naise vahel. Isegi meie kangelase etteaste finaalis, täis enesehaletust ja eneseviha, püherdades enda emotsioonide mülkas, kuigi objektiivselt on empaatiat säästa vaid näpuotsaga, annab etteaste suurepäraselt esile mehe ahastust, lootusetust ning, ei ole tõesti võimalik, et see kulmineerub muudmoodi kui juhtub. Siiski, oli lõpp natuke üllatav. Kuid äärmiselt efektne punkt nii silmadele mõeldud realiseerimise poolest kui narratiivselt. Samas, traagika on alati unustamatum kui kaunis finaal. Kokkuvõttes, tegu on järjekordse näitega, et kodumaine originaal ballett võib pakkuda vaimustavat meelelahutust, tervik võib olla pandud kokku eri valdkondade meisterlikest panustest, ning kogu komplekt ei jää kuidagi allapoole välismaa suunalt tulnud loomingule. 

Etendus: "Don Pasquale" ja "Krahv Luxemburg"

Tervitus!

Klassikalist etenduskunsti.

Pealkiri: Don Pasquale (Gaetano Donizetti koomiline ooper)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 25.09.2020
Millal nähtud: 22.10.2022
Minu hinnang: 3/5

Tegu on autori ühe mängitavama loominguga ning ühe populaarseima Itaalia koomilise žanrinäitega üldse. Samas, ooperid, mis ei ole traagilised, on niikuinii võimsas vähemuses ning ise eelistan kahte teist maailma lemmikut, "Sevilla habemeajajat" ja " Armujooki". Põhjus on lihtne, konkreetse loo keskne konflikt ajas mind täiesti segaduses kukalt kratsima ning oli võimatu üle saada selle loogikast. Mitmeid kuid hiljem, pärast etenduse nägemist, ei ole ikka võimalik aduda, kuidas saab süžee moraal olla, et vanem mees ei tohiks noore naisega abielluda või siis üldse enam abielluda, sest on liiga vana. 19. sajandil, kas see mitte just standard ei olnudki? Või olen ma ajalugu siiani täiesti valesti mõistnud ning kahe silma vahele on jäänud tõsiasi, et soositud ei olnudki eakas mees ja nooruke naine? Või peitub siin mingi kolmas kontekstuaalsuse spetsiifiline konks, mis seletaks sellise dissonantsi lahti? Kohati võttis selle teema sisemine diskussioon ja kuidagigi seletuse mentaalne otsimine kogu võhma ning tähelepanu saalis, kuid ka pärast, ning tahaplaanile jäid muud elemendid, mida ooperi puhul tegelikult primaarsena nautida. Muusika, laulmine ning loodav atmosfäär ise ei suutnud ennast esile võidelda, sest mu peas toimus intensiivne pusasse läinud lõngakera lahti harutamine. Samas, detaile, mida nautida leidus küll ja küll, nt kasvõi vahvalt ülemeelik ja särtsakas tegelaste poolne suhtumine ning õhuliselt energiline vaimküllus laval.

Don Pasquale soovib, et tema vennapoeg abielluks sobiliku preiliga, kui tahab mehe varandust pärida, ning eeldab, et tal on kaasa valikus sõnaõigust. Kui Ernesto eelistab naida hoopis varatu lese, Norinaga, siis onule see ei passi ning ta otsustab, et hoopis ise leiab omale abikaasa ja saab pärija. Jah, tänapäeva uuenduslike tõekspidamistega võrreldes leidub siin hulgi vastumeelset ning hunnik arhailisust. Tavaliselt on ooperites pigem lahkheliks vana ajaga võrreldes modernne progressiivsus nt soorollides, kuid antud lugu, tundub, et räägib vastu sellele, kuidas oletaks, et minevikus asjad käisid. Ehk siis, kas antud ooper on oma ajast ees või siis on minu teadmised end täitsa puusse rihtinud. Võttes arvesse perioodi, millesse lugu paigutub, miks ei või onu kaasa rääkida, kellega pärija end seob või miks ei tohi ta ise abielluda ning oma rahaga teha mida hing ihkab? Et taadile vingepussi keerata ning talle õppetund anda, teeskleb Norina, et on vaga kloostritüdruk ning sõlmitakse võltsabielu naise ja Doni vahel. Ning siis läheb äkitselt üks kiusupalagan lahti. Naine raiskab mehe raha, alandab ja sõidab tollest teerulliga üle. Üks moment oli seda mõnitamist lausa ebamugav pealt vaadata. Huumorist oli asi kaugel. Ma ei tea, kas nalja pärast Norina äärepealt vanamehele kätega kallale hakkas minema? Täiesti hämmastav ja arusaamatu oli, et miks papi sai sellise alandamise osaliseks, sest käitus nagu iga teine mees oma ajastus ning isegi suhteliselt kammitsetult. Üks samm puudus komöödia tragöödiaks muutumisest, sest oli hirm, et iga hetk nüüd saab Don Pasquale südari. Taaskord, kas loo kontseptsiooni ja keskse konflikti kohalt jäi midagi kahe silma vahele, mingi pusletükk puudu, sest keeruline oli nende olemusest vastanduvate arusaamade tõttu nähtust terviklikult sotti saada.

Mainitud veidra ebaproportsionaalsuse pärast ei saa ka väita, et tegelased oleksid märkimisväärselt sümpaatsed olnud. Ei olnudki eriti kellelegi kaasa elada, sest igas suunas oli midagi, mis kulmu kortsutama pani. Isegi õnnetusehunnik, Ernesto, kes kogu lavastuse vältel ringi liipab nagu peksa saanu, oma üleolevates piinades ja kannatustes, oli omamoodi pigem humoorikas. Kas võib olla, et etenduses oli paroodilisi elemente? Kas äkki oligi salajane põrandaalune liin loos, mis seletab lahti massiivse ebakõla, tõsiasi, et -- heureka! -- ooper ongi kogunisti paroodia või farss?! No kuidas tõlgendada seika, et Ernesto on agoonias, otsi andmas oma armuvaludes, ja onu tal lihtsalt kastab kaktuseid. Äkki teebki etendus nalja selle üle kuidas inimesed reageerivad armastuse teemal üle võlli (Ernesto) või siis kuidas vanemad mehed on väga maiad noorte vooruslike neitsite järgi (Don Pasquale) või hoopis kuidas naised võivad dominantsed olla ning kõigile meestele enda ümber ninanipsu teha (Norina). Pöörati ümber soostereotüübid ning vahetati positsioone. Ja näidati kui naeruväärne on ennast vabatahtlikult emotsioonide küüsi visata ja enesehaletsusest ringi roomata. Ernesto oli tõesti natuke ekstreemne, kuid naljakas. Siinkohal peab mainima, et oli näha, et esitajatel oli lõbus ja nad tundsid rõõmu, et ei pea vahelduseks traagikamerre uppuma ja pidevalt ahastuses nägusid ette manama, mida ooperid üldiselt eeldavad, kuid saavad helget ja joviaalset meeleolu eksponeerida. Alati on äga kui näitlejatel ja lauljatel on endal äga. Kas positiivsed tunded, koos kehakeele ja miimikaga, nõuavad lisaks enam näitlejameisterlikkust on veidi kaheldav, kuid äkki on ooperilauljatel siiski komplitseeritum esineda pigem standardiväliseid elujaatavaid tegelasi, sest põhirežiim on tavaliselt mornid ja õnnetute saatustega tegelased. Seega, kiitus, sest lavalt õhkas vallatust ja lusti võngetena vaatajani.

Lavakujundus ja kostüümid olid lavastusel pigem vaoshoitud ning eriti kulukad välja ei paistnud. Samas, selline tagasihoidlik ja omamoodi maine värvigamma ning materjalide valik oli isegi päris mokkamööda silmadele. Dekoratsioonid, hoonete rekonstruktsioonid ning isegi purjelaev, mis siia ja sinna liugles, olid helepruunist puidust ning kontrast stseenidega öisel ajal, kus domineeris tumesinine, jätsid kogu komplektina maheda, kuid silmatorkava mulje. Kõige kentsakam ja koomilisem, kas tahtmatult või tahtlikult, oli lavastuse nimitegelase kõhupolster, mis jättis ilmselgelt võltsi efekti, kuid ehk pidigi ta olema selline selgelt kunstlik ja ebaloomulik, et, taaskord, huumorielementi pakkuda. Keegi oleks nagu hiigelpalli või pääserõnga mehe kõhu ümber sidunud -- jalad, ülakeha, käed, taguots ja muu keha üpris sale ning vormis. See detail illustreerib suurepäraselt etendust üldisemalt: kas võtta nähtut tõsiselt või mitte, kas vaatajat püütakse kuidagi segadusse ajada või haneks tõmmata, kas nähtu eristab teadlikult end konventsionaalsest ja esitab ebatraditsionaalset, kas lugu naerab enda üle või publiku, kas laval toimuv on päriselu peegeldus või soovunel ja kõverpeegel, kas püüab ta mõista anda, et mehed ja naised on mõlemad head ning halvad, jne jne jne. Ma ei ole üheski neist kindlalt veendunud, seega, ei ole nii vaevatu, kui võiks eeldada, ooperiga sina peale jõuda ning lihtsalt etendust nautida. Kahjuks, ei jäänud kõrva ka ükski unustamatuks sobiv muusikapala. 

-----------------------------------

Pealkiri: Krahv Luxemburg (Franz Lehári operett)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 10 min
Esietendus: 24.01.2020
Millal nähtud: 17.09.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Mis see nüüd oli? Operetid on pigem pettumused juba aastaid olnud ning tundub, et mõjuvad kuidagi kulununa ja vanamoodsana, kuid võta näpust. Käesolev lavastus ei paistnud millegi erakordsega silma, ei sisult, muusikalt, tegelastelt ega lavastuse tehniliselt teostuselt, kuid millegipärast suutis tulemus olla võluv ja armas. Selline sümpaatne ja kõige parimas mõttes südamlik ning käega katsutav. Täielik müstika. Etendus tekitas sellise õdusa tunde, et publik ja näitlejaskond eksisteerivad ühes hetkes, mõlemad korraga, nii saalis kui laval. Selle ühtse ristumiskoha leidnud, läksid vaataja perspektiivist neile tegelaste seiklused, möödapanekud ja õnnestumised, päriselt korda. Jääb lõpuni ähmaseks, et mis täpsemalt olid need faktorid, mis sellist vahetut kontakti, köitvust ja hoolima panemist stimuleerisid, mis impulsse vajutati, et ei kerkinud esile tüüpiliseks saanud tüdimust operettide kergluse ning ülepakutud sisutühja lääguse suhtes. Ei no, ei tasu ka mingit haruldaselt geniaalset ja ennenägematut žanrieksemplari oodata, tegu on siiski suhteliselt standardse operetiga. Siiski, tundub, et minu reservatsioon ja negatiivsemat laadi eelarvamus operettide vastu on mingiks perioodiks raugenud. Kõvasti enesekindlamalt sammun järgmiseid Estonia muusikali pakkumisi kaema. Kuigi kuklas peab tuksuma skepsis, sest kogemused enne käesolevat liikusid stabiilselt allamäge.

Ehk saab ootamatut suhtumismuutust seletada lihtsalt sobiliku tujuga sedasorti meelelahutuseks või tähtede seisuga, kuid antud lavastus suutis end paigutuda just meelepärasele laiuskraadile, pakkudes parajalt suhkrut, melodraamat ning värvi, välja kukkumata üleliia toretsev. Mingi tasandini edukalt astus üles ka üks kindel faktor, mis alati operettides minu silmis, või pigem kõrvus, konstantselt mööda sihib -- muusika. Tavaliselt on suhteliselt võimatu hiljemalt ühtegi meloodiat meelde tuletada, isegi sekundid pärast pala lõppemist, või siis kõlavad enamused laulud üksteise dubleerimisena. Seekord, kuigi suurem enamus lahtus üheks lamedaks massiks, siis neli tõusid esile ning suutsid end mällu söövitada, mis on operettide puhul märkimisväärne saavutus. Tähtsad ei ole ametlikud pealkirjad vaid koloriidsed esitajad, tekst või mõned märksõnad, mis tõstsid etteastete kaliibrit. Juliette'i "järelroa" pala jäi meelde selle kelmika ja kentsaka sõnakasutuse poolest nagu ka naise ja tema kallima vaheline üksteise vastu teksti põrgatav duett, mis süütult särtsakas ning nunnu. Vürst Basil Basilowitsch oma meeleheitlikult koomilistes lembeihades suutis nagu linnuke ette tsiristada sellise armupiinade hümni, et ajas lausa muigama ("Laõh, laõh, laõh, laõh, jah siin!"). Kahtlemata parim etteaste kogu lavastuses. Kuid, kas ikka oli? Napilt jäi alla ootamatult areenile ilmuv energiline venelanna, kes krapsaka vürsti ise ära krahmas. Ideaalne paar! Naise "elutarkusi" täis etteaste täis aristokraatidele omast arrogantsust ja elukaugesust, oli tunnustust väärivalt humoorikas. Põhimõtteliselt, leidus täitsa mida kuulata ja nautida laulu valdkonnas ning vast aitas just see aspekt etenduse menukust turgutada. Kusjuures, tavapärasest rohkem tundus, et loovutati aega muusikale kui dialoogile. Viimast tundus, et on eriti kasinalt jagatud. Teoorias, ei oleks selline suund midagi, mis mulle iseäranis meelepärane, kuid äkki oli faktori ettenägematus ning eelduste ümber lükkamine üks detail laiemast kompotist, mis lavastuse poolehoidu võitvat taset tõstis.

Vinguda võib tegelaste kallal, eriti keskse paari, sest, jah, kuigi operetid on omamoodi muinasjutuliselt romantilised, kipuvad sealsed põhisuhteliinid tsipake usutavamad olema kui antud loos. Esimesest käekatsumisest või põgusast vestlusest tärkavad eluarmastuse tunded ajavad silmi pööritama. Mees ja naine kohtusid minutiteks, sõlmisid abielu, eraldussein neid lahutamas ja sellest läbi nägemata. Ja siis leiavad nad üksteist kolme kuu pärast taas, vestlevad, taaskord, suhteliselt üürikeseks hetkeks, ja juba ongi suur romanss. Nibin-nabin kaks kokkupuudet ja ollaksegi valmis üksteise nimel elama ning surema. Opereti kohustuslik sekundaarne paar oli kohati isegi armsas ja kaasahaaravam kui primaarne duo. Vaieldamatud lemmikud olid siiski muhedad vürst ja tema temperamentne vürstinna. Nemad olid ka peamised koomika pakkujad. Üldiselt olen žanriloomingus heldemas koguses huumorit täheldanud, kuid antud lavastuses puistati seda vaid näpuotsaga üpris kitsilt. Või ei olnud pakutud naljad just minu maitsemeeltele. Enam pandi rõhku muusikale, mis lõppkokkuvõttes ju õige valik paistis olevat. See andis võimaluse keskenduda pigem musitseerimisele, kui näitlemisele, milles viimases saadi operetile omaselt täitsa keskpäraselt hakkama, mis on igati okei, kuid laulmises, subjektiivselt hinnates, jäid kõrva kummitama Mart Laur ("Armupiin, oled jälle siin, laõh, laõh, laõh, laõh!" -- vaieldamatult vingeim!) ning Aule Urb. Siin tekib vist mingi ebaaus muster võrdusmärgi näol lemmiktegelaste ja nende vokaalsete oskuste vahel, seega, palun mitte hinnangut tõsiselt võtta. Aga olgem siis õiglasemad, Helen Lokutat, Reigo Tamme ja Elina Nechayevad on alati meeldiv muusikast rõkkamas kuulata.

Tagasihoidlik joon võeti lavakujunduse, dekoratsioonide ning kostüümide kohalt. Tegu oli pigem kulusid kokkuhoidva produktsiooniga kui priiskavaga. Valikud ei olnud ekstravagantsed või eriliselt silmatorkavad, kuid ajasid asja ära. Ka lavaline liikumine, grupietteasted ja üldine dünaamika olid staatilisemad. Alati ei olegi vaja peita operettide mõningast pealiskaudsust ja sisutühjust värvitornaado, ülevoogavate kostüümide, pidevalt juubeldades ringi trallamise ning mastaapsete taustadisainide varju. Taaskord, tundub, et selline kitsim lähenemine kõige muuga ühises kompotis aitas etenduse just käega katsutavamaks ja libedamini seeditavaks muuta. Ja niimoodi selline täitsa vaadatav ja tore operett oma ilus ja valus kokku tärgeldatigi. Eeldatavasti ei kühveldatud tükki mingeid ülemõistuse suuri rahalisi või loomingulisi investeeringuid, kuid kas alati peabki meeletult pillav, innovaatiline ja teistest eelnevatest erinev olema. Vast mitte, kui tulemus suudab just õigel tasakaalu piiril end balansseerida, langemata igalt nurgalt olemuselt odavuse kuristikku. Sõbrannaga sai õdusalt aega veedetud, juba klassikaks muutunud Estonia šokolaadikooki söödud (see lihtsalt on üks maitsvamaid) ja rõdul end mõnusalt sisse seatud (parteris ei ole just kõige etem oopereid ja operette vaadata, kui ei taha kukla käänamisest kaelavalu, et subtiitreid mugavalt lugeda). 

Külastus: Kraków - Poola

Tervitus!

Kuigi piirid on vähemalt Euroopas lahti, siis ei ole ma veel reisima jooksnud. Sellest tulenevalt, jagaksin seekord pigem oma muljeid koroona eelse aasta nädalasest Poola reisist suvel Krakówi linna, kuhu mind viis töö.

DaVinci: Poola ei ole just esimene sihtkoht maailmas, mis pähe torkab kui koht, kus ootaksin näha ühte legendaarse maalikunstniku ühte kuulsaimat teost. Aga just Krakówi linna rahvusmuuseumis ilutseb "Daam hermeliiniga". Minu jaoks: naine nirgiga. Mis hermeliin? See on nirk mis nirk!

Maalitud kuskil 1489-90 kandis Itaalias, kujutab teos Cecilia Galleranit, kes oli tolleaegse Milano hertsogi armuke. Tuntud kui särava ja artistliku neiuna, püüdis DaVinci maalis tabada tema dünaamilisust ning elujõudu. Kui pilti vaadata, siis tundub otsekui, et maalitud on hetke kui neiu on pead pööramas, sest midagi kõrval on tema tähelepanu pälvinud. Teose juures on huvitav ka see, et üdini tume taust on hilisem lisand ning maalile on tehtud mitmeid ülevärvimisi. Nt kandis naine algselt peakatet, kuid seda on hetkel võimalik märgata vaid tõdedes, et need ei ole naise juuksed, mis lõua alla kokku jooksevad, kuid algselt oli see osa loorist. Veel üks huvitav fakt maalist, nimelt, oli hertsog tuntud kui "valge hermiin", sellest veidra loomakese lisamine maalile naise sülle. Muuseumis saab kuulda ja lugeda lõpmatuseni selle meistriteose taustast, olemusest ja läbielamistest. Viimase kohta nii palju, et maal jõudis Poola kuskil 1800. aastal ning on leidnud ennast nii ühe Poola printsessi omandis, muuseumites, keldris peidus, natside röövsaagina, jne.

Miks minna Louvre'i "Mona Lisat" vaatama, kui seda õieti ei näegi? Tõesti, mina seda nende masside selja tagant ei suutnud korralikult silmata ja pärast mõnikümmend minutit proovimist, andsin alla. Muidugi, peab teadma millal täpselt minna, et selle kuulsa muigajaga koos jõllitusvõistlust pidada. Samas, hermeliini maaliga olin oma kakskümmend minutit suures ruumis, kus olin vaid mina, naine ja nirk. Ja turvamees. Võrratu teos ning võrratu tunne oli sellega igalt nurgalt tutvuda ilma, et keegi seljas elaks ning ilma igasuguse klaaskaitsekilbita vahel -- turvamees oli diskreetselt kaugel nurgas.

Andrzej Wajda: Koos DaVinciga oli rahvuslikus muuseumis ka laiaulatuslik väljapanek Poola ühele armastatumale ning rahvusvaheliselt tuntuimale režissöörile, Andrzej Wajdale. Mul on küll piinlik tõdeda, et ma ei olnud tema loominguga sina peal ning ei teadnud sellest just tohutult, kuid pärast näitust, olen ekspert. Ja just sellisena arvan, et peabki üks tõesti tasemel näitus külastajat tundma panema. Kahtlemata oli see üks parimaid taolisi ekspositioone, mida olen kunagi kogenud. See oli põhjalik, mahukas, detailne, põnev ja, kuigi olin seal kokku oma 1,5 tundi, siis oleks seal vabalt võimalik veeta veel sama palju, kui mitte rohkem. Ja siinkohal tasub meelde tuletada, et tegu oli ajutise näitusega, mitte mastaapse püsinäitusega. Kuulsin Poola kolleegilt, et ka kohalike seas oli sellel tõesti asjaliku, tähelepanuväärse ja kinolegendi tasemel väljapaneku maine.

Näitus algas väikestes ruumides tema lapsepõlvega, kus sai põhjalikku infot mehe noorusest, perest ja kinokooli ajast, mis langes suuresti II Maailmasõja perioodi, mille eri tahkudest paljud tema teosed ka räägivad. Edasi süüviti juba loomingusse. Materjali neid illustreerimaks leidus tohutult. Alates seinasuurustest ekraanidest, kus näidati filmide klippe, kuni originaalstsenaariumiteni ning filmis kasutatud esemeteni ja reklaampostriteni. Väljapanekud olid jaotatud lavastaja eri loomingu etappide või sarnaste teemade järgi: sõjafilmid, nõukogude aegsed filmid, psühholoogilised ja rahulikud filmid, tema linateosed rahvusvahelisel areenil, jne ning laia kajastust said, lisaks, mehe tegemised teatris lavastustega. Eriti vahva oli näha pea kõiki Wajda prestiižseid auhindu nagu Oscar, BAFTA, Palme d'Or, Kuldkaru, jne.

Mul tekkis erinevate filmidega tutvudes selline nukker, tühi, lootusetu ja isegi depressiivne tunne, sest enamused linateosed oli minu silmis äärmiselt masendavad ning raskesti seeditavad. Seda kõike aitas rõhutada eriti süngete stseenide eksponeerimine. Nt "Lotna", kus sõjahobused kappasid lahingusse tankid vastasteks, "Kanal", kus paar on lõksus ja väljapääsu tunnelist ei ole, "Põlvkond", kus mees hüppab kõrgetelt treppidelt alla surnuks, "Kasemets", kus peategelane on haige ja suremas üksi metsas, "Samson", kus õpetaja kõnnib mööda Holokausti aegset tänavat selja taga lapsed, keda püüab kaitsta, "Katõn", kus mõrvati massides Poola ohvitsere (ja kus tapeti ka Wajda isa). Need stseenid ning neist õhkav lämmatav äng sööbis end mu südamesse ja siiani on kuidagi raske neile tagasi mõelda või isegi nähtut unustada. Ma ei taha teada, mis tunded mul oleks, kui oleksin täispikkasid filme näinud. Ma vist ei suudaks sellest sombust väljagi enam tulla. Kogu näitus jättis mulle kustutamatu mulje.

Waweli loss ja ooperigaala: Olen võtnud omale eesmärgiks, et püüan reisides vähemalt ühte etendust või kontserti külastada ning seekord osutus selleks ooperigaala Waweli lossis. Muid võimalusi väga ei leidnud, oli ju ikkagi südasuvi. Oma üllatuseks avastasin, et piletit internetist osta ei saa ning ainult Krakówi ooperimajja kohale minnes sai kassast sissepääsu hankida. Ma ei eeldagi, et kogu maailm peab funktsioneerima paralleelselt ka internetis, kuid maja jäi minu kesklinna kandist üpris kaugele ning see on aastate jooksul esimene kord kui välismaal mõne etenduse piletit internetist osta ei saa -- ja ma olen omajagu ikka välismaal teatris käinud, et võrdlusmoment täitsa olemas.

Lossikompleks asub pea otse linna keskel, koosnedes mitmetest hoonetest ning lisadest, mille keskele jäävad eraldi mahukad aed ning siseõu. Osati on loss nagu kindlus, sest asub kõrgendikul ning on ümbritsetud justkui kaitsevallidega. Tänapäeval asub seal riigi üks esi kunstimuuseume. Loomulikult kuulub kompleks ka UNESCO maailmapärandi hulka. Muide, tegu on maailmas esimesena sinna gruppi kuulutatud kultuuripärandiga.

Kontsert toimus siseõues ning rahvast oli küll palju, kuid read ja istmed olid paigutatud õhuliselt. Tavaliselt mahutatakse nii palju kui võimalik massi toimumispaika ja siis ei saa keegi astuma ega istuma. Seekord oli aga ruumi ülegi ja, vaatamata sellele, tekkis mõnus ja hubane sünergia lava ning publiku ja publikul omavahel. Esitusele tulid erinevate kuulsate oopertite koorilaulud, mis oli antud gaala fookuseks. Nt sai kuulata esitusi Verdi ooperitest "Aida", "Rigoletto", "Nabucco" ja "Trubaduur", Donizetti ooperitest "Don Pasquale" ja "Anna Bolena", Puccini ooperitest "Turandot" ja "Tosca", Bellini ooperist "Norma" ning Bizeti ooperist "Carmen", jpm. Mitmetesse paladesse olid lisaks kooridele kaasatud ka solistid.

Mida õhtupoole aeg liikus, seda pimedamaks läks. Kui siseõu oli valguse käes imposantne ja omapärane keskkond kontserdiks, siis pimeduses puhkes see särama. Valguskujunduse eest annaksin lausa täispunktid, sest see oli täitsa omaette esineja, mis lõi maagilise ja värvikireva keskkonna vastavalt muusika vajadustele. Kohati isegi trumpas valgustus laval toimuva üle. Kell oli oma üksteist juba kui gaala lõppes, õues oli soe, tuju oli hea ning mõnus oli lossi äärt mööda kõrgendikult alla hotelli jalutada. Taaskord üks õnnestunud välisetenduse külastus!

Jagielloniani ülikool: Minu kogu reis keerles ümber Poola vanima ülikooli ning nädala jooksul sain ekstra palju näha, kuulda ja tegutseda just selles värvika ajalooga haridusasutuses. Loodud 14. sajandil õhkas selle ülikooli iga ruum ja ese ajalugu ning rääkimata ning räägitud lugusid. Nt õppisid seal Copernicus, Stanisław Lem, Paavst Johannes Paulus II, jpt. Vanimad hooned, Collegium Maius ja Collegium Novum, sisaldasid ruume, arhitektuuri ja sisu, mis läks tagasi sajandeid. Collegium Maiuse siseõu (mis täis päikese käes chillivaid tudengeid), aktusesaal, vana raamatukogu, professorite kunagised ruumid, jne võtsid sõnatuks. Nagu oleksin astunud sajandeid tagasi. Seal oli ka muuseum, mille giid olid eriti sisuka ja põneva jutuga ning kus võib näha erinevaid keskaja teadusinstrumente, nipsasjakesi, mööblit, maale, jpm.

Lisaks, viidi meid Jagielloniani raamatukokku, mis on Poola suurim, kus demonstreeriti selle kõige väärtuslikemaid varasid, mis võtsid hinge kinni. Meid pandi istuma suure pikliku laua taha, kus teisel pool, muuseumi esindaja, meile erinevaid maailma aardeid esitles. Nt minu ja Mozarti originaalnootide, mis täis kommentaare, kritseldusi ja muid tähelepanekuid, vahel ei olnud klaasi, kile või midagi muud kui mõnikümmend sentimeetrit õhku. See on hämmastav, kuidas keskaja teosed on niivõrd kaunilt säilinud, olles värvilised ja südamega hoitud ning hooldatud, et minusugune saaks neid tänapäevalgi imetleda.

Loomaaed: Mulle meeldib külastad erinevaid loomaaedu kui välismaale satun. Tihti ma neid väisata ei jõua, kuid ühel pärastlõunal tekkis seekord vaba aega. Otsustasin tutvuda kohaliku ühistranspordiga ja sõita linnast välja roheluses paiknevasse kohalikku loomaaeda. Kuna see oli kogu reisi jooksul ainuke marsruut, mis vajas bussiga sõitmist, siis natuke närveerisin, kuid kõik läks kenasti. Hotellitoas olevast infovoldikust leidsin vajaliku marsruudi, bussi numbrid, peatused, jne ning reis võis alata. Hästi mugav oli see, et pileti sai osta bussis olevast piletimasinast. Vaja oli vaid sularaha, sest kaardiga makset see ei võimaldanud. Sõit oli kuskil 30 minutit rahvusmuuseumi lähedalt peatusest minnes. Trajektoor viis läbi Krakówi eeslinna, mis oli sarnane nt meie Pirita Kosega ning kus leidus palju rohelust, kitsaid käänulisi teid ning ühepere elumaju. Loomaaed paiknes kerge metsa sees ning keskkond oli täis rohelust.

Loomaaed oli pisike aga ikkagi ruumikas, ma ei tea kuidas nad seda saavutasid, kuid kirjeldaksin seda just nende kahe vastanduva sõnaga. See oli kompaktne ja hästi kerge oli seal hea marsruut leida, et pea kõik asukad teepeale ära näha. Ka puurid ja aedikud olid piisavalt hubased, kuid mahukad, et mul midagi südames kriipima ei hakkaks. Loomadest on esindatud leopard, ilves, elevant, tiiger, vallabi, surikaat, kaamel, pesukaru, jpm. Asukatest, keda Tallinnas loomaaias, kahjuks, näha ei ole võimalik, sai Krakówis kohata kaelkirjakut, sebra, fennekrebast, laisklooma, jpm. Ka eri linde oli omajagu ning nemad koos kaelkirjakute ja alpakadega olid pea ainukesed keda ma reaalselt nägin. Nimelt oli konkreetne nädal linnas meeletult palav. See oli peaaegu, et väljakannatamatu. Seega, olid enamused asukad varjus ning, kuna oli pärastlõuna, siis oma uinakuaega nautimas.

Minu põhitõmbenumber, punane panda, keda väga tahtsin näha, suvatses mulle vaid oma saba eksponeerida kui põõsas põõnas. Kaelkirjakuid nägin esimest korda elus ja nad on ikka massiivsed elukad küll. Uudishimulikud ja vallatud alpakad aga hoolitsesid selle eest, et ma väga õnnetu ei oleks ja nad tegid teiste loomade mitte nägemise pea tasa. Jube vahvad vennad olid!

Üldine nips-näps: See ei vaja kordamist, kuid ikka jälle tuleks endale teadvustada, et Poolas on võrreldes Eestiga ikka uskumatult odav. Tundsin end kui rikkur. Seega, miks mitte just reisida Poolasse? Seal on kultuuri ja ajalugu kulbiga ning ei pea koguma või naba paigast tõmbama, et seda endale lubada. Takso oli mega odav, hotell oli veel odavam, samuti söök-jook -- üks õhtu käisin toidupoes ja tõin 15 eur eest kotitäie head ja paremat.

Ka vaatamisväärsuste peale ei läinud just eriti raha. Isegi ooperigaala pilet oli eurodes umbes vaid 14. Tasuta lisa vaatamisväärsustest tooksin veel esile Waweli lossi pargist alla jalutades, jõe ääres olevat seitsmepealise draakoni kuju. Kuskil iga 5 minuti järel purskab ta tuld. Eriti hasarti tekitav on proovida sellest fotot teha, sest tuld tuleb vaid põgusalt ajaks ning kui head kaadrit ei saa, on vaja järgmine 5 minutit passida. Omamoodi elamus on jalutada juudikvartalis, Kazimierzis, kus muide filmiti Spielbergi "Schindleri nimekiri". Paljud mu kolleegid külastasid Auschwitzi, mis oli üpris lähedal ning kuni päeva väljasõidu ajakulu. Ning, loomulikult, tasub põigata ka linna peaväljakule (Rynek Główny), mis on üpris gigantne ning täis nii turiste kui söögikohti ja hängimispaiku.

Mind mis Krakówis häiris olid aga turistide hordid. Neid oli tõesti palju ja igal pool ja kogu aeg. Ma pole ammu enam nii palju turiste reisil näinud. Palju kuulsin just hispaania keelt.

Ei meeldinud mulle ka see kõrvetav kuumus. Eestis võib minna soojaks, aga sellist õuesauna, kus sõna otseses mõttes sulle kuuma õhku pidevalt näkku huugab, võib kohata ainult siis kui minna Euroopas keset suve keskelt lõunapoole. Mu külmkapist võetud vesi oli paarikümne minutiga tee. Loomulikult, sattusin ma Krakówis olema järjekordse kuumalaine ajal, seega, pigem mul ei vedanud lihtsalt.

Etendus: "Nabucco" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suveooperilt Coca-Cola Plazas!

Pealkiri: Nabucco (Giuseppe Verdi ooper)
Teater: MET Opera Summer 2017 (Coca-Cola Plazas)
Kestus: 2h 35 min
Millal nähtud: 26.07.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Kas on midagi selle teose kohta mida ma ei adu või on see lihtsalt juhus, kuid "Nabucco" oli Metropolitan Opera ülekannete seas 2016/2017 hooajal etendus, mis vähemalt Tallinnas täitis märkimisväärse arvu kohti ja isegi paar lisaseanssi välja teenis. Kas asi võib olla selles, et tegu on Verdi teosega, mida peetakse tema hiilgava helilooja karjääri tõeliseks alguseks, või on iva hinnatud ja armastatud orjade koori palas, mis just käesolevas etenduses kõlab? Arusaamatu, sest süžees, vähemalt mina, midagi ülearu paeluvat ei märganud. Seega, on mul on veidi keeruline mõista miks just see ooper võrreldes teiste Metropolitan Opera poolt pakutavate variantide hulgast niivõrd suuri masse ligi tõmbas. Müstika. Lisaks sellele, on märtsis 2018 Estonias toimuva Läti Rahvusooperi "Nabucco" külalisetenduse piletid juba praegu välja müüdud. Olles sütitanud minus uudishimu ning olles selle ooperi menust kohaliku publiku hulgas hämmingus, otsustasin külastusega teose fenomeni veidigi mõista.

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Ooper põhineb piiblilool, kus keskmes on kaks rahvast, kaks usku, kaks õde, kahte sorti armastust ja suurushullustust täis kuningas. Iisraeliidid ja babüloonlased, uus ainujumal ja iidne mitmejumaluse usk, Abigaille ja Fenena ning puhas ja siiras armastus versus isekas ja kirglik armastust. Ja olgem ausad, see vastandite kombinatsioon oleks olnud tõhus, kui usu roll ei oleks mu silmi pidevalt pööritama ajanud. Religioon on minu jaoks teema, mis võib pärssida või soodustada mu sidet vaadatuga. Antud juhul sai see varjutavaks takistuseks. Muuseas, pani klišeetüütuses kulmu kergitama Nabucco järsk usumuutus ja seda ilma igasugu orgaanilisuseta. Jah, ma tõden, et tegu on piiblilool põhinevaga ning tegu on ooperiga, kus sisu usutavus ei ole kaugeltki A ja O, kuid kaunis muusika viib nähtava vaid mingile tasandile. Kõrgustesse tõusmisel on vaja ka funktsioneerivat ning mingigi loogilisuse kübemekesega süžeesambaid. Ma tahan kaasa elada ja tunda, et toimuv mind emotsionaalselt liigutab. Ma ei taha tunda vaimuvaesust, aulikku loo kulgemist ning järske ja mugavaid õhust tulnud karakterimuutusi -- ükskõik kui kaunilt sellele saateks lauldakse.

pilt forumcinemas.ee kodulehelt

Midagi on ka nihu läinud kui vaatamata kainele mõistusele võidab minu poolehoiu ja sümpaatia pigem n-ö kurikael Abigaille, kui Fenena või ükskõik kes teine tegelastest. Viimane oli igavavõitu klassikaline ennastsalgav õilishing, kes kippus ärritama. Iseäranis kõrvutatuna oma komplitseeritud, konfliktse ja koloriidse õega. Abigaille avaldas muljelt -- võimas, mitmetasandiline ja tõeline alfanaine. Jah, tema eesmärgid ei olnud just õiged, vahendid valed ja tema enesekeskne teerulliga teistest üle suhtumine ei võitnud talle poolehoidjaid, kuid baastasandil ma isegi mõistsin miks ta selline on ja mis teda ajendas. Mina võtsin teda pigem kui vääriti mõistetud anti-kangelast kui pahalast. Talle oli kordades lihtsam kaasa elada kui allikavesi puhtale Fenenale. Abigaille oli inimlik ja eksiv, kuid võimas loodusejõud, mille teda kehastanud Ljudmilla Monastõrska hiilgavalt esile tõi. Karismaatiline naine vägevas etteastes -- etenduse üks ja ainus tõeline pilgutõmbaja! Sellise uhke naise kõrval kahvatus, Fenenale lisaks, veelgi ka ooperi armusüžee, mis jäi äärmiselt hädiseks ning pani end pidevalt unustama. Suurem lembelugu tundus olevat erinevate tegelaste ja jumala vahel.

pilt forumcinemas. ee kodulehelt

"Nabuccost" rääkides ei saa üle ega ümber juba legendaarsest orjade koori loost. See hingestatud ja melanhoolne pala tõi kananaha ihule. Publikule mõjus see veelgi tugevamalt ning tulenevalt tormilisest reaktsioonist, kogesin esimest korda, ükskõik kas siis ooperisaalis olles või ülekannet vaadates, et mõnda lugu esitatakse kaks korda järjest. Teist korda etteastele keskendudes, tõdesin, et sõnad olid isegi kaunimad ja sügavamad kui muusika ise. Võrratu pala täis igatsust, unistust ja tagasivaadet. Ülejäänud muusika oli silmapaistvalt kooriesitustega ülekaalus ning toetas emotsionaalselt võimsaid stseene ideaalselt. Ooper tõusis esile ka iseäranis vägevate ja tundeküllaste seikade poolest nagu Nabucco püha kotta tungimas, Abigaille oma isa hülgamas, naise avastus, et on tegelikult orjade laps -- kokkuvõttes, enamus stseenid Abigaillega. Tegelastele fokuseerimist aitas suuresti ka lavakujundus, mis oli suhteliselt tagasihoidlik, tumedatooniline ning tagaplaanile sulanduv. Visuaalselt saavutati sünge ja halvaendeline keskkond, mis laval toimuvat ka kirjeldas ja toetas. Produktsioon oli loomulikult esmaklassiline. Midagi vähemat Metropolitan Operalt oodava vast ei maksagi.

Lõppkokkuvõttes, ei saanud ma targemaks, et miks saadab "Nabuccot" Eestis selline fenomenaalne edu ja huvi. Muusika oli suurepärane, kuid seda on ta ka mitmetes teistes niivõrd suurt vastukaja mitte saavates ooperites. Tegelastest leidus tõelisi pärle ja ka üksluiseid klišeehunnikuid. Süžee realiseerimise osas olen ka kohati kahtleval seisukohal. Kas siis ikkagi müüb Verdi nimi või ooperis käsitletavad teemad? Kas need kõnetavad nii suurt hulka rahvast? Ma ei oska seda fenomeni seletada. Miks just see ooper? Müstika.

Etendus: "Madama Butterfly" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suurepäraselt otseülekande ürituselt Coca-Cola Plazast!

Pealkiri: Madama Butterfly (Giacomo Puccini ooper)
Teater: Metropolitan Opera LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 38 min
Millal nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolev ooper tõi mus esile vastakaid tundeid. Süžee ning tegelased tekitasid sügavat frustratsiooni, Cio-Cio-san ehk Madama Butterfly, oma naiivsuses ning agaras pimesilmi kiindumuses oli nõutukstegev ja Pinkerton oma hoolimatuses ning enesekesksuses oli tohutult vastumeelne. Nende romanss oli lääge ning mõjus sunnitult traagilisena ainult traagilisuse enda pärast. Teisalt, aga otsekui paradoksina, oli see esimene ooper, mis suutis mulle silma vesiseks tõmmata ning, mis loo kulgedes aina enam tundeküllasust esile tõi ning mulle hinge puges. Seda aga tänu kõikidele muudele aspektidele peale imala ning pinnapealsele lembeloo, mille ümber ooper keerleb ning, mis on katalüsaatoriks igale järgnevale ängistavale stseenile.

Juba ainuüksi hädised, pea olematud, sambad milledele Pinkertoni ja Butterfly abielu püstitati, ei suutnud ka parima tahtmise juures võimaldada klassikaliselt siirast ning üdini paarilisele pühendunud suhet. Naine, oma teadmatuses, loomulikult nägi kosjasobitaja poolt korraldatud abielus oma pääseteed geiša ebakindlast elust ning kiindus mehesse, keda sügavalt ja sinisilmselt hakkas idealiseerima, heites kõrvale oma rahva uskumused ja traditsioonid. Mehel olid aga tunduvalt alatumad eesmärgid ning Butterflys nähti mugavust, võõrapärast vaheldust ning naist, kellest on kerge lahti saada, kui tema silmis vastuvõetav ja korralik ameeriklannast naine on aeg naida. Nendel äärmiselt valedel põhjustel sõlmitud ning vastandlike ootustega abielu, oli otsekui tempel kinnitamaks tulevat möödapääsmatut traagilist lõppu.

Mõlemad tegelased olid noored, täis energiat, õhinat ning hakkamist, südamed valla ning terve maailm silme ees sillerdamas, kus liikuda sai vaid paremuse poole. Kas Pinkertoni käitumist tuleb mõista kui nooruspõlve lollust, mis lõppes kurvalt, ning mees peaks pälvima kasvõi kübekese mõistmist? Või siis oli tema käitumine andestamatu, ning elumehelik ja enesekeskne suhtumine, mis tõi esile vaid hävingut, peakski jääma teda elu lõpuni painama? Viimastel momentidel oli tunda tema kahetsust, kuid eelnev probleemi igasugune vältimine ja eiramine ei kõnelenud just mehe kasuks. Eks Pinkertoni üle kohtumõistmine jääb iga vaataja enda südametunnistuse piiridesse.

Ooperi trööstituima saatusega kannatanu, Cio-Cio-san, üks hetk sümpatiseeris mulle oma särtsakuse ja enesekindlusega, teine hetk aga samaaegselt ärritas oma lapsiku lihtsameelsuse ning põikpäisusega. Eriti drastiline kontrast tekkis kahe stseeni vahel. Esimeses annab nipsakas ja lapselikult õhinas Butterfly korvi rahvuskaaslasest kosilasele, olles veendunud, et Pinkerton ei ole teda hüljanud, selle peale isegi mitte tulles, ning teises, tohutult efektses, intensiivses ning emotsionaalsusest pakatavas stseenis, ootab naine koos teenijanna ning pojaga kannatlikult mehe tagasitulekut, teades, et tema laev on randunud. Viimane seik oli meelega venitatud mitmeid minuteid pikaks, kruvimaks pinget, ning püüdes vaatajani tuua meeleheitlikku, kuid lootusrikast ootamist, mida varjutas tõsiasi, et kõigile peale naise enda oli selge, et Pinkerton ei kavatsegi naasta. Butterfly näol oli siiski aga tegu vaid viieteist aastase teismelisega ning tüdruku vastu ei peaks suhtuma ülemäära karmilt, vaatamata tujukusele ning sinisilmsusele, sest oli ta ju ikkagi vaid mängukann ning ühiskonna ja ühe mehe ohver. Mis minu silmis tema väärtust aga kahekordistas oli fakt, et emana oli ta imetlusväärne ning ennastohverdav.

Ooperi kangelannat kehastanud Kristine Opolais on üks kaunimaid ooperlauljannasid, kuid veidi kentsakas oli teda ette kujutada viieteistaastase neiuna. Siidjate pikkade mustade kiharatega ning lopsakate lilledega peas, oli ta otsekui elujõuline, just õidepuhkenud kaunitar, kes närbub ja hukkub oma keskkonna hooletuse pärast. Pinkertonina üles astunud Roberto Alanga jättis nii välimuselt kui hoiakult aga liialt libedast kalast elumehe mulje, mis tegi tegelase veelgi ebasümpaatsemaks. Koos moodustasid nad aga adekvaatse paari ning nende armuduett laternate taustal sumedas õhtus oli üpris maagiline. Väikese lisadetailina oli koomiline, et need lilleõied, mis romantiliselt suurtes kogustes lavale liuglesid, koristati hiljem vaheajal, lavataguse pilguheite jooksul, ära tolmuimejaga. 

Antud produktsioon on Metropolitan Opera repertuaaris olnud juba aukartustäratavad kümme aastat ning ei ole keeruline tuletada miks. Juba ainuüksi tegevuspaigaks olev Jaapan on paljulubav ning võimaldab kujundusele lummavat võõrapärasust ning ohtralt kujutusvõimet. Loojad on end aga ületanud, sest sellest eksootilisest keskkonnast on võetud maksimum ning ooper kubisev meeliköitvatest, pilkuhoidvatest, innovatiivsetest ning muinasjutulistest lahendustest. Ooper algab paeluva geiša tantsuga, kus naine kasutab lehvikut meisterlikult ning tagab sissejuhatuse, mis viib vaataja just vajalikku meelelaadi. Jaapanist pärit detailidena kasutati usinalt ka riisipaberist lükanduksi- ja seinu tekitamaks ruumilisemat keskkonda. Ning üleni musta riietatud abipersonal laval, kes kandsid jookidega kandikuid ning täitsid muid praktilisi funktsioone, tuletasid vaieldamatult meelde ninjasid. Koloriidsele Jaapanile omapäraselt oli ka kogu etendus erksates, neoonilikes ning säravates toonides. Eriti silmapaistvad sel alal olid Cio-Cio-sani sugulaste kostüümid pulmapidustustel.

Erinevatel otstarvetel ning eri õhkkondade loomiseks kasutati antud etenduses ootamatult palju nukukunsti, mis geniaalselt sulandusid toimuvaga ning lisasid nähtavale tunduvalt paeluvat kaalu ning originaalsust. Näiteks oli Butterfly väikeseks pojaks nukk, keda juhtisid kolm nukunäitlejat (musta riietatud ninjat). Lausa sõnatukstegevalt hämmastav oli nende sünkroonis püsimine ning nukule elu sissepuhumine. Viimane omas realistlikku kehahoiakut, maneere, liigutusi ning tegi kõike sujuvalt ja elusolendile tõetruult. Üllatavalt hea keemia ja loomulikkus leidus ka ema ja poja vahel -- nuku ja naise vahel. Ooperi lõpupoole toodi lavale ka lühike tantsuline number naisnuku ja tema kahe juhi ning inimtantsijast paarilise vahel. Stseenis lendlesid parvena ka suurepäraselt sünkroonis olevad linnud, mis olid tegelikult pabertuvid pikkade keppide otsas. Viimased mõjusid tohutult tõetruult ning võluvalt koos tantsija ja nukuga graatsiliselt koos liikudes.

Traditsioonina antud sarja ooperiülekannetes, sai ka seekord vaheaegadel tutvuda nii esinejate kui muude ooperimajaga seotud aladega ja isikutega. Intervjuud andsid teenijannat, Suzukit, ja diplomaat Sharplessi, kehastanud lauljad. Otse loomulikult, said sõna ka peaosalised. Eriti lahe oli Kristine Opolaisi tervitus oma kodumaale Lätisse. Nimelt on tegu meie naaberriigist pärit lauljannaga. Kiire pilguheit tehti ka sarja järgmisele ooperile, "Roberto Devereux," mille visuaalne kujundus avaldas selle lühikese tutvustuse ajal küll muljet. Etenduse nukukunsti näitlejad tõid päevavalgele saladusi, näiteks kuidas nad nii meisterlikult sünkroonis toimivad ning kes mis kehaosa eest vastutab. Viimaks anti mikrofon isikule, kes vastutab teatris kõige eest, mis on laval nähtav, alates kostüümidest kuni butafooriani. Esile toodi ka tema hinnatumaid lavastuste kujundusi, mis olid muidugi võrratud.

Etendus: "Armujook"

Tervitus!

Seekord ooperit!

Pealkiri: Armujook (Gaetano Donizetti ooper kahes vaatuses)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 30 min
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Esietendus: 15.05.2014
Millal nähtud: 08.04.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt opera.ee kodulehelt

Koomilised ooperid on traagiliste kõrval massiivses vähemuses ning seega tuleb hinnata ja hoida igat ühte neist, mis ei tekita vastupidiselt žanrikaaslasele vaatajas ängi ja nukrust, vaid tõstavad tuju ning suudavad ka publikul naeru välja pigistada. “Armujook” on just selline lustakas päikesepaisteliselt tundeküllane ja humoorikas trall.

Nemorino oli üks kergeusklik äpu, kes just ei anna klassikalise kangelase mõõtu kaugeltki välja, kuid tema lontulik pühendumus Adinale ning siiras ja kõikehaarav armastus naise vastu kogusid hulganisti boonuspunkte. Võimatu oli tema ponnistustele mitte kaasa elada ning tema hingevalule mitte kaasa tunda. Adina oli särtsakas, eneseteadlik ja iseseisev naine, kes mind oma allaheitmatu ja õrritava iseloomuga positiivselt üllatas, kuid kelle hooletu mäng Nemorino emotsioonidega, mulle niiväga meelt mööda ei olnud. Vahelduseks oli aga värskendav näha ooperis naist domineerivamas rollis.

Nemorino armupiinu kirjeldas imeliselt tema aaria “Una furtiva lagrima,” mis on ooperimaailmas tuntud soolo. Mehe rusuvas ja meeltheitlikus võtmes, kuid õnnetunnet väljendav etteaste oli kurblikult kaunis ja võluv ning ideaalselt väljendas tema emotsionaalselt habrast seisu seoses siiani kättesaamatu armastusega. Loo meloodia, ettekanne ja sisu lõid lummava kombinatsiooni õrnast, ehedast ja hingelisusest nõretavast lembepalast. Nemorino oli üldse väga avatud ja puhtsüdamlik oma tunnete poolest ning see tuli tossikesele vaid kasuks võitmas vaatajate sümpaatiat.

Adina pideva tagasilükkamise ning mehe järjepideva korvi saamise traditsiooni toob aga suure muutuse küla väisav soolapuhuja Dr Dulcamara. Tänu viimase armujoogile, mis on tegelikkuses tavaline bordoo vein, avaneb Nemorinos viimaks lootus võita oma kallima kiindumus. Otse loomulikult sai armjoogist alguse lumepall, mis veeres muudkui kogukamaks ning tõi endaga kaasa hulganisti arusaamatusi ning naljakaid kui ka pealtnäha lootusetuid seiku. Ehk palju kära ei millestki. Kiiva kiskumisega aga ei liialdatud üle ning erinevad armujoogi mõjust tulenevad lustakad olukorrad olid loomulikud ning isegi nutikad, võimaldades peategelastel üksteisest kaugenedes hoopis lähedamale liugelda. Üks hetk oli seis niivõrd päästmatu, et mulle pakkus tõsist huvi, kuidas küll niidid pusast lahti harutatakse. Taas rajale tagasi liikumine aga toimus ja seda ootamatult vaevatult.

Peab ka tunnistama, et ma ei olnud veendunud, et Nemorino ja Adina teineteise leidmine suudetakse minuni tuua usutavana, mitte otsekui välk taevast sunnitud maitsega, arvestades nende eelnevat patiseisu. Olukord aga lahendati voolavalt ning igati loomulikult ja romantiliselt. Adina ja Nemorino moodustasid meeldivalt armsa paari. Ka oli tervitatav, et kuigi õhkkond oli täis emotsioone, ei üledramatiseeritud, nagu ooperites seda kombeks, ning isegi ahastuses Nemorino ei ületanud talutavuse piiri.

Visuaalselt oli tegevus toodud kaasaegsemasse keskkonda, väiksesse lõunamaisesse külasse, kus näiteks sõjaväepealikust sai kohalik maffia boss, mis oli minu silmis geniaalne lahendus, ja üldse oli nähtaval tunduvalt modernsem olemus võrreldes originaaliga. Küla jättis piisavalt autentse mulje ning eriti meeldisid mulle detailid, mis puhusid sinna elu, näiteks, hulgaliselt nööridel rippuvat pesu, sagimist täis turuplats, jne. Kujundus lõi loole sooja, hubase ja meeldivalt vaatajaga kontakti võimaldava tausta. Tõsiasi, et kujunduseks valiti elutruu ja konkreetne keskkond, ning mitte abstraktsem versioon, mis viimasel ajal äärmiselt populaarne valik ning mis võib küll nutikas ja põnevalt omapärane olla, oli mulle suureks kergenduseks, sest kunstilisemad interpretatsioonid on mulle hetkel üledoosi tekitanud. Nii virgutav on vahelduseks kogeda klassikalist üks ühele lavakeskkonda. Ka publik kaasati mingi hetk toimuvasse, kui külarahvas lavalt maha astus, ja see toimis suurepäraselt vahendina toomaks publikut ja lavastust üksteisele lähemale.

Ooper oli, nagu haružanr lubas, üpris humoorikas ning igasugu lõbusa tobuvabaohu juures suutsid mind eriti itsitama panna mehise maffiabossi, Belcore, õnnest taevasse tulistamine ning kogemata tuvi alla laskmine ja Adina sõbranna, kes oli tehtud eriti nohiklikult nunnuks. Ka Belcore’i, originaalis sõjaväelastest kamraadid, kuid siin versioonis tema ülikondades käsilased, olid omamoodi naljakad kujud. Just selline kerge, koomiline ja ilma suuremat keskendumist vajav süžee teeb antud etendusest ka suurepärase valiku sissejuhatuseks ooperivõhikutele ooperi maailma, nii lastele kui täiskasvanutele. Esimese ooperikogemusena on ta igati asjalik ja nauditav variant, mis ei hirmuta värsket verd kohe kaugele ja pikaks ajaks eemale.

Muusika vastas seekord täiuslikult sisule ning oli lendlev ja meeleolukas, kaldumata rõhuvaks või liialt raskekoeliseks, isegi vaatamata õnnetusehunnik Nemorino agarale panusele sel suunal. Palad olid lihtsasti jälgitavad ja kerged meelde jääma, viimast eriti tänu fraaside ja lausete pidevale kordamisele. Esinejatest tooksin aga eraldi välja Oliver Kuusiku Nemorinona, kes tervikliku paketina suutis veenvalt anda edasi tegelaskuju olemust ja hingepiinu. Alates ilmetest kuni kehakeeleni, oli tegu pesueht Nemorinoga ehk siis, laulmisele lisaks, toodi välja igati tõhus näitlemine.

Etendus: "Tannhäuser"

Tervitus!

Natuke klassikalisemat meelelahutust!

Pealkiri: Tannhäuser (Richard Wagneri ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 3h 20 min

Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa)

Esietendus: 14.03.2013

Millal nähtud: 19.06.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tegu oli mu esimese Wagneri ooperiga ning ootused olid kõrged. Ning kuigi muusika suutis mind igati oma suursuguste ja meeliülendavate meloodiatega võluda, jättis loo sisu mind veidi nõutuks. Nimelt ei suutnud ma enda jaoks rahuldavalt haakida kokku modernse kontori visuaali, keskaja kristluse põhimõtteid ning tänapäeva arusaama pattudest.

Ooperi tegevus toimub originaalis 13. sajandil Saksamaal. Loo keskmes on laulik Tannhäuser, kes vaevleb mõõtepuu kahe eri otsades asetuvate naiste, ning selle, mida nad sümboliseerivad, vahel. Taustaks on toimumas Wartburgi lauluvõistlus, kust ka meie kangelane osa võtab. Etenduse alguses on mees Veenusemäel kirglikku ja füüsilist armastust nautimas meela Veenuse enda käte vahel, kuid suure ponnistuse tagajärjel suudab ta ennast neist kelmikatest kammitsatest lahti rebida ning oma vana elu juurde tagasi pöörduda. Viimase juurde kuulub ka vooruslik ning malbe Elisabeth ja muusika. Mees aga ei saa kuidagi põgeneda oma patu eest, ei teiste silmis, enda silmis, kui ka maailma silmis. See konkreetne patt tekitaski minus aga hulgaliselt segadust.

Tannhäuseri n-ö patt mind tänapäevases kontekstis ei veennud, sest mulle ei jõudnud rahuldavalt kohale, et miks oli Veenusemäel olemine niivõrd taunitav. Ta ju ei tapnud kedagi, ei varastanud midagi, vaid lihtsalt nautis lihalikke rõõme. Ta hullas veidi mõlema vabal soovil ning on fakt, et ka keskajal eksisteerisid lõbumajad ning muud taolist teenust pakkuvad asutused. Seal käisid ka muuseas kahtlemata usumehed. Jah, ma mõistan, et keskaja kristlastele on see samavõrdne teiste jõledate möödapanekutega ning ooper on äärmiselt süvauskliku sisu, sõnumi ja õhkkonnaga. Siiski, mõjus mulle selline drastiline hukkamõist üleliigse ja arusaamatuna. Kas asi võis olla selles, et Veenus on siiski Roomlaste jumalanna ning pöördudes paganliku jumaluse poole on patt kordades rängem, kuna eitatakse ühte ainsat Jumalat? Kas ta pälvis hukkamõistu, mitte himuruse ja iha süül, vaid pigem kristlusele põgusalt seljakeeramise pärast? Kas see, et Tannhäuser laulis eeskätt inimlikust (kirg -- valehäbi puudumine, seksuaalne vabadus), mitte jumalikust, oli andestamatu reeglite rikkumine? Väidetavalt oli laulik äärmiselt egoistlik, mis kindlasti teatud nurga alt nii kumab, kuid mina näen teda pigem tavalise mehena, kes ka vigu teeb ning ühes aspektis oma ihad ja soovid usust ettepoole paneb. Ma saan suurepäraselt aru, et antud ooperile tuleks läheneda selle pilgu läbi, kuidas ta loomise ajal vastavas kontekstis pidi paistma, kuid minu jaoks oli nähtu võõrastav.

Ooperi keskmes on konflikt puhta ja püha armastuse ning füüsilise armastuse vahel. Õukondlik, platooniline ja spirituaalne armastus versus kirglik ja lihalik armastus. Loomulikult on ainus ja õige valik esimene neist. Põlatud ja eemaleheidetud Tannhäuser viiakse selleni, et ta patukahetsust ja andestust otsima läheb. Muidugi on võimalik seda leida vaid palverändurina Rooma minnes ning otse paavstilt leevendust saada. Lunastuse tee on aga okkaline ning löögina näkku mõjub tõsiasi, et mees ei saagi andestust. See taas pani mind mõtlema, et igasugu röövlid, mõrvarid ja muud kurjategijad saavad vast ikka pärast nii vaevarikast teekonda lunastuse, kuid veidike naisega nahistanud mees seda ei saa. Kas rännak ja keeldumine olid ikka proportsioonis Tannhäuseri patuga? Ma ei tea, mulle küll ei tundunud nii, kuid ma ei ole ka paadunud kristlane keskajal. Mis aga siis selle õnnetu mehe küll puhtaks peseb? Otse loomulikult neitsilik ja üllas Elisabeth. Tema puhas armastus on päästvaks jõuks, vastanduses Veenusele ning kehastades kristlikke ideaale. Lunastus saavutatakse läbi armastuse, jumaliku armastuse, ning tarvilik on ka ohverdus.

Mulle päris imponeeris ooperi kaasaegne, minimalistlik ja veidi futuristlik kujundus ning üldine modernne kest, mis võimaldas toimuvale omajagu värskust. Näiteks, Veenuse mäekoopa disain oli otsekui luksuslik katusekorter. Ja lauluvõistluse, pintsakutes ja kontoritöölikes riietes, osavõtjad tuletasid meelde kaasaegseid koolikooride võidulaulmise saateid. Samuti oli omapärane ka viimaste ühisesinemiste koreograafia koos tavapäraste plastmassist kontoritoolidega. Ka lauljaid mahtus seekord lavale suurel hulgal. Visuaalse üldist suunda võiks nimetada üpris julgeks. Seda kõike ma hindasin, kuid selline kujundus võimendas ka mu segadust seoses peategelase patu tõsidusega, sest võttes arvesse mu kaasaegsed mõtted ning pakendades laval toimuva vastavalt, ei olnud sisu ja väline täienisti ühel lainel.

Muusika poolelt peab kindlasti mainima ka antud ooperi kuulsaimat pala, nimelt palverändurite koori, mis selgelt tõusis esile, mõjus lummavalt ning söövitas end mällu. Ahelates mehed, räsitud pintsakutes ja särkides, aegamisi sammudes, alguses vaikselt, siis võimsust ja häält kogudes, lõpuks rõkkasid tundeküllaselt üle saali. Intensiivne ning rahustav etteaste üheaegselt. Ka noore karjuse etteaste oli omamoodi meeldiv. Samuti hindasin ma seda, et ooper oli saksa keeles, mida ma valdan. Itaaliakeelsest, prantsusekeelsest jm ooperitekstist ma aru ei saa, kuid seekord ei olnud täienisti tarvilikud subtiitrid, mis oli omamoodi huvitav kogemus.

Kokkuvõttes: Vaatamata mu isiklikule tormile veeklaasis on tegu tipptaseme klassikalise ooperiga!