Neljapäev, 14. märts 2019

Kino: Ports lühiülevaateid 2018. aasta filmidele vol 2

Tervitus!

Mõned kiired ülevaated filmidele lõppenud aastast!


Pealkiri: Surelikud masinad
Originaalpealkiri: Mortal Engines
Režissöör: Christian Rivers
Näitlejad: Hera HilmarHugo WeavingStephen LangRobert SheehanJihae
Žanr: Seiklus, märul, ulmefilm
Kestus: 2h 08 min
Esilinastus: 07.12.2018
Nähtud: 08.12.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Olen lugenud, et filmi nimetatakse lausa 2018. aasta suurimaks kinolina pettumuseks. Ja see teeb mind kurvaks, sest ilmselgelt mul ei ole maitset, kuid ma vaidleks tuliselt sellele väitele vastu. Jah, otse loomulikult, ei olnud süžee ideaalne, kaugel sellest. Viimane oli omajagu klišeerohke, tampis truult juba öökimiseni sissekäidud fantaasialugude rada ning tegelased ei panustanud just ennenägematu kogemuse pakkumiseks, kuid kontseptsioon oli ju lahe! Jah, täitsa totakas, kuid just sellepärast oligi film vinge! 

Kaua võib neid superkangelaste lugusid vaadata või juba tuntud frantsiiside uusi lisasid nautida või mitmeid kordi nähtud materjali reboote väisata? Vähemtuntumad, suurele ekraanile mitte sattunud või kuskile eelnevasse sarja mitte kuuluvaid fantaasia või ulme suunitlusega originaallugusid käin alati hea meelega vaatamas. Mitte ainult ei paku nad ohtralt originaalsust, millest on taoliste filmide hulgas viimasel ajal puudus, siis tore on ennast üllatada lasta uutest fantastilistest maailmadest ning inimeste kujutusvõime põhjatusest. 


Visuaalne pool ja eriefektid võtsid mind küll sõnatuks. Kolossaalne, mastaapne ning midagi täitsa värsket ja teistsugust mida varem pole näinud. Ratastel liikuvad linnad, mis üksteist n-ö ära söövad, ei ole idee, mille peale naljalt ise tuleks. Samuti, ei oleks ma uskunud, et see praktikas usutavalt toimiks, kuid, mida ta suutis, seda ta suutis. Jah, iseasi kui reaalne see idee on, aga see ei ole ju ka fantaasiafilmide puhul hädavajalikuks teguriks. Öelgu kriitikud või teised vaatajad mida tahes, minule film siiralt meeldis!




---------------------------------------

Pealkiri: Bumblebee
Originaalpealkiri: Bumblebee
Režissöör: Travis Knight
Näitlejad: Hailee Steinfeld, John Cena, Jorge Lendeborg Jr., Pamela Adlon, Stephen Schneider
Žanr: Seiklus, märul
Kestus: 1h 53 min
Esilinastus: 21.12.2018
Nähtud: 15.12.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt imdb.com kodulehelt
Olen näinud vaid esimest Transformerite filmi ning, noh, see oli ja ei olnud ka. Omamoodi tore oli siiski näha suurel ekraanil multikatest tuttavaid autobotte. Asi läks allamäge juba esimeses filmis ning rohkem sari mind kinno meelitanud ei ole. Mind, kes ma tunnistan, et vahel täitsa hea meelega n-ö filmirämpsu vaatan. Uusim lisa frantsiisi suutis aga üllatada ja mitte oma kehvusega, vaid oma lihtsa südamlikkuse ning 80ndate lastefilmidele omase sooja võluga. Sellist positiivset efekti koos mõnusa doosi nostalgiaga ma ei oodanud kohe üldse!

Ei, filmist ei puudunud olematu loogika, absurdsed lahenduskäigud ja olukorrad ning a la "Kiired ja vihased" tüüpi loodusseaduste kägistamine. Nähtu oli ratsionaalse mõistusega inimesele täielik tohuvabaohu -- vastuvõetamatu. Kuid, tahes tahtmata, oli mul täitsa ükskõik, kui realistlik film oma sisult suutis olla, sest Bumblebee ajas mu nunnumeetri põhja ning tema hooliv ja toetav sõprus teismelise tüdruku, Charliega, ei olnud sama pealiskaudne kui tibutamise järel mõni lomp. On veider öelda, kuid kahe vahel oli edukat keemiat -- kamraadikeemiat. Ja mul oli ääretult hea meel, et lugu andis aega sel tekkida, areneda ning vaataja südamesse pugeda. Mind üllatas ka, et Charlie ise ei suutnudki mul närve krussi ajada nagu paljud erinevate filmide tiinekategelased. Ma sain tüdrukust aru, ma elasin talle kaasa ning mulle meeldis kuidas ta ei olnud täielikult üks enesekeskne jurakas, millega liialt mitmed temalaadsed karakterid patustavad. Ei saa ka kuidagi väita, et süžee kontseptsioon oleks kuidagigi originaalne olnud -- kaugel sellest. Sarnaseid filme võib hulgi ette lugeda. Vaatamata sellele, paradoksaalselt, tõi taoline ülekasutatud baas juba kulunud ja tüütusse frantsiisi uut elu.




----------------------------------------

Pealkiri: Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie RedmayneKatherine WaterstonJohnny DeppEzra MillerZoë KravitzJude Law
Žanr: Fantaasia, seiklus
Kestus: 2h 13 min
Esilinastus: 16.11.2018
Nähtud: 21.11.2018
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mulle ei valmistanud vaimustust juba sarja eelnev väljalase ning kahtlesin selle vajalikkuses. Järg valmistas veel rohkem pettumust. Miks hakata läbimõtlematuse, pinnapealsuse ja süžee augustamise varjus lammutama mälestust Harry Potteri võlumaailmast? Raha paneb rattad käima -- kui on nõudlust, siis on ka pakkumist. Ja see on nii kurb, sest minu silmis ei suuda uus sari kümmetki protsenti pakkuda seda, mida suutis originaal.

Põhimõtteliselt, mulle Newt tegelikult imponeerib, sest ta ei ole tüüpiline kangelane, kes taoliste lugude esiotsa pannakse. Ta on omamoodi ja see mulle meeldib. Jah, kindlasti on sarjas tohutult põnevaid tahke, kihvte fantastilisi elukaid, võlumaailma ajaloo täiustamist ja väljajoonistamist ning mitmeid aspekte, mis on tegelikult väärt kino külastust. Siinhulgas kasvõi hiilgavad eriefektid ning meeletult maagiline maailm, millele arvutid suudavad elu sisse puhuda. Samas, rohkem sisukust ja fantaasiaküllust on eriefektidel ja visuaalil kui süžeel ja kesksetel sõnumitel. Tegelastel on potentsiaali olla sügav ja heas mõttes etteavamatu, kuid sinna ei sukelduta vaid jäädakse pinnapealseks, sest pole ju vaja punnitada -- kinod ja rahataskud täituvad iseenesest! Johnny Depp Grindewaldina on eemale peletav ja mitte sellepärast, et karakter ise on kurikuulus pahalane. Jude Law, paralleelselt, oli suurepärane valik noort Dumbledore'i kehastama -- salakavalus ja sarm olid tal igati olemas. Ülejäänud tegelased olid kas täitsa unustamist väärt (näiteks,Tina, Theseus, Jacob) või käitusid nagu pooletoobised. Kas keegi suudab mulle veenvalt seletada ära, mis Queenit tagumikust hammustas? Sõnadega nagu seletati, kuid ma lihtsalt ei suuda selle loogikast sotti saada. Ja kelle idee oli puänt lõpus? Ma põnevusega ootan kuidas seda "toredat" faktikest lahti seletatakse, sest võttes arvesse Harry Potteris avaldatut, siis 1+1 ei saa võrduda 5ga -- lihtsalt ei saa! Ning see oleks äärmisel alatu, kui nüüd hakata teadatuntud tõsiasju ümber kirjutama, et odavat intriigi õhku paisata.

Igatahes, tekitas antud film minus ohtralt negatiivseid ja frustreerivaid tundeid ning positiivsel oli keeruline teist poolt üle trumbata. Kaalukausid jäid seekorg, seega, miinuse poolele kaldu. Laisk -- üdini laisk ponnistus.



----------------------------------------

Pealkiri: Rampage: Purustajad
Originaalpealkiri: Rampage 
Režissöör: Brad Peyton
Näitlejad: Dwayne Johnson, Joe Manganiello, Malin Akerman, Naomie Harris
Žanr: Märul, seiklus, ulmefilm
Kestus: 1h 47 min
Esilinastus: 13.04.2018
Nähtud: 14.04.2018
Minu hinnang: 2.5/5
pilt imdb.com kodulehelt

Mõnikord on keeruline midagi sõnarohket mõne filmi kohta öelda ning siinkohal on tegu just sellise olukorraga. Kontseptsioon oli suhteliselt napakas ja ajuvaba, kuid ka selliseid mõttetuid märuliüllitisi on vaja. Oskan neid hinnata kui võimalust aju välja lülitada ja ebaloogikat nautida -- ka sellel on oma võlu! Tegu oli kummikommiga, millel null toiteväärtus, aga mis mõnusa laksu energiat andis. 


Albiino gorilla, George, ja tema kahejalgne kamu Dwayne Johnson -- tegelasel oli ka nimi, kuid Dwayne Johnson on alati minu jaoks nimega Dwayne Johnson -- olid muhe paar. Mul oli hea meel, et tegu ei olnud lihtsalt musklimehe ja tema "koduloomaga", vaid gorilla oli ise ka täitsa asjalik tegelinski, enda iseloomu, tahtmiste ja otsustega. Kui ta gigantse ja kurjana tohlakaid sai, siis oli mul seda küll kurb vaadata. Õnneks aga ei lõppenud kõik liialt veriselt. Linn küll hävitati maatasa, kuid nagu teistes PG-13 linateostes, ei peegeldunud loogika seekord visuaalis. Märulistseenid olid muidu vinged ja kui madinasse liitusid gigantne krokodill ning hunt, siis võttis süžee ikka tegelastega samasuured mõõtmed. Kurikaelad olid aga kahjuks naeruväärsed ja tõesti mannetud. Rohkem ei oskagi ma väga midagi asjalikku öelda. Arulange ja tarbetu oli nähtu kindlasti, kuid ta ei ajanud mind kuidagi närvi ning ei varjanud hetkekski, et on mis ta väidab ja ei midagi rohkemat. Ausus ja otsekohesus enda suhtes on IN, ka filmide hulgas.




----------------------------------------

Pealkiri: Salajased paberid
Originaalpealkiri: The Post
Režissöör: Steven Spielberg
Näitlejad: Tom HanksMeryl StreepAlison BrieSarah PaulsonBruce Greenwood
Žanr: Draama, ajalooline
Kestus: 1h 55 min
Esilinastus: 26.01.2018
Nähtud: 03.02.2018
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Oma atmosfäärilt ja keskse teema käsitluselt, tuletas film tugevalt meelde 2017. aasta parima linateoses Oscari võitjat "Päevavalgele". Mõlemad põhinesid tõestisündinud lool. Erinevus oli vaid see, et käesolev film oli kraadi võrra lahjem igast aspektist.

Tehniliselt, teostuselt ning süžeelit oldi igati soliidne ja väärtfilmi maitsega, kuid, olgem ausad, tulemus oli natuke igav ja puudus värskus. Kahtlemata oli keskne konflikt asjalik ning üpris aktuaalne. See teema ei vaibu kunagi: riik versus ajakirjandus, valus tõde versus varjamine ja vassimine, õnnis ignorantsus versus inetu reaalsus, riigi õigus versus rahva õigus, avalik versus konfidentsiaalne, jne. Pinget leidus piisavalt, kuid oli ka ilmselge, mis on tulemus ning mulle ei müüdud edulugu nii veenvalt kui oleksid soovinud. Oli selge, mis tuleb, see tuleb, ja teekond sinna ei olnud just vürtsikas -- keeruline oli end aktiivselt kaasa elama saada. Tavapärase tasemel etteaste andis Meryl Streep, mõnus rolli kehastus oli Tom Hanksi poolt ning meelde jäi ka viimase tegelase naine, Sarah Paulsoni esituses, kes oli toetav, kuid oma arvamusega naine, muutumata loos tapeediks, nagu paljud n-ö abikaasa karakterid kipuvad kujunema. Üks loo värvikamaid ja vastuolulisemaid aspekte oli Meryl Streepi tegelase, ja üldse selle ajastu, ajakirjanduse ja poliitika, tihe side, iseäranis eraelus, mõlemale poolele kasulikkuse eesmärgil. Eks asjad pole ka tänapäeval muutnud, kuid üks minu kaasaelamise entusiasmi pärssiv tegur oli tõsiasi, et naine oli tegelikult enda n-ö vastaste sõber ning kogu filmi jooksul jõi pidevalt nendega siin ja seal kokteile. Isegi kui naine otsustas astuda vastu oma poliitikutest kamudele, jättis olukord mulle halva maitse suhu. Kui palju kajastamist vajavaid olukordi sai nende soojade suhte pärast enne ja/või pärast maha vaikitud? Nüüd äkki oli aga naine kangelane? Elasin kaasa pigem Tom Hanksile kui naisele.

Parima filmi Oscarile kandideerimine jäi linateosele natuke ülepakutuks, kuid tegu on igati hea filmiga, mis väärt vaatamist ja kaasamõtlemist.



---------------------------------------

Pealkiri: Labürindijooksja: Surma ravim
Originaalpealkiri: The Maze Runner: The Death Cure
Režissöör: Wes Ball
Näitlejad: Dylan O'Brien, Kaya Scodelario, Nathalie Emmanuel, Aidan Gillen, Thomas Brodie-Sangster, Will Poulter, Ki Hong Lee, Rosa Salazar
Žanr: Ulmefilm, märul, põnevik
Kestus: 2h 22 min
Esilinastus: 26.01.2018
Nähtud: 25.01.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Mulle väga meeldis triloogia esimene film, ükskõik kui ebaloogiline see oma baasideelt ka ei olnud. Iga järgnev osa on sellest nii kvaliteedilt, sisult, põnevuselt, kui ka kõige tähtsamalt, originaalsuselt, aina kaugenenud ja kaugenenud. Kui esimene film sisaldas salapära, pinget, omavahel vaevatult haakuvaid ja huvitavaid tegelasi ning nendevahelisi suhteid, mis süžeed edasi viisid, siis viimane oli laialivalguv ja pealiskaudne märulifantaasia. Lisaks veel mitte iseäranis ainulaadne. Esimest juhtisid paljuski karakterid, nende iseloomud ja tegelastevahelised seosed, mitte lahmiv süžee, mille all kannatas just kolmas film, ja mille tulemusel asi kokku vajus.

Mis meeldis? Alati on teatud kraadini rahuldust pakkuv, kui mõni seeria oma teekonna lõppu jõuab, vaadates tagasi ja võrreldes, kus oli alguspunkt ning kuhu tegelased välja jõudsid. Seljataga on Kolgata tee ning juhtunud on palju, ühest äärmusest teise. Tegelased oli omamoodi lähedasteks saanud ning kuigi mulle ei meeldinud kuhu paljud välja jõudsid ja kuidas, siis vähemalt jõudsid nad oma tegelasarengutega mõnda konkreetsesse lõpp-punkti. Kohati oli ka päris põnev ning süžee suutis minu tähelepanu piisavalt haarata.

Mis ei meeldinud? Päris mitmed aspektid, kuid välja tooksin ühe tegelase tagasitoomise, mis lihtsalt tuli mitte kuskilt ja mõjus üpris sunnitult. Oli vaja ju ka eelnevas kahes osas välja pandud otsad kokku tõmmata, kuid seda tehti filmis, mis venis, oli täis ebavajalikke ja ebahuvitavaid arenguid ning mis toimis kui järelmõte või kokkuvõte, mis tehti sellepärast, et kaks ilma kolmeta ei saanud. Teekond oli konarlik ning palju oli rämpsu.



----------------------------------------

Pealkiri: Vennas
Originaalpealkiri: Kin
Režissöör: Jonathan Baker, Josh Baker
Näitlejad: Myles Truitt, Jack Reynor, Zoë Kravitz, Dennis Quaid, James Franco
Žanr: Ulmefilm, märul
Kestus: 1h 42 min
Esilinastus: 07.09.2018
Nähtud: 08.09.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Järjekordne film, mille kohta ei oskagi väga midagi kirja panna, välja arvatud, et linateosel tundus olevat identiteedikriis -- kas ulme, kas draama, kas perefilm, kas märul või tõesti kõik ühes. Viimase puhul aga ei olnud klapp ja tasakaal kõigi eri žanrite puhul paigas ning tundus, et film püüdis nagu žonglöör kõiki palle edukalt ringi lennutada, kuid kohmakalt ning mõndasid vahepeal maha pillates. Visioon oli ambitsioonikas, teostus aga takerdus, sest kõike korraga ei saa. Teooriast praktikasse minek ei õnnetunud. Tundus, et mitu erinevat filmi oli kokku topitud üheks -- raha anti vaid üheks, stsenaariume oli vähemalt kolm: Terminaatori-laadne ulmekas, peredraama, kus üksteisest võõrdunud kaks venda peavad pärast isa surma taas üheks pereks saama ja krimidraama rõvedast maffiabossist ja tema võikast vennast. Silma paistis ka keskendumine pealtnäha ebavajalikele detailidele, tegelastele ning seikadele, näiteks, James Franco ebameeldiv pahalane küll nii palju ekraaniaaega ei vajanud -- seda oleks võidud hoida tegelasele keskenduvale eraldi linateosele. Kuigi ma ei kujuta ette, keda sellise süžee ja peategelasega film võiks kõnetada.


Siiski, oli nähtus ka kihvte ja potentsiaalikaid detaile, mis kohati isegi jamad osad korvasid. Kuigi oli oodata, et mingi ulmeliste sugemetega seletus toimuvale peatselt avaldatakse, siis taolist põhjendust, niivõrd efektses situatsiooni ning tulemusega, ei oleks ma küll oodanud. Siit võiks lausa täitsa eraldi filmi tuletada, sest kogu sinnani nähtud jandi kõrval oli lõpp ülivinge ja pigem oleks seda ekraanil näha tahtnud kui seda eelnevat segadust. Ka järg, kui arendada ulme suunda edasi, võiks päris põnev olla.

Mulle tundub, et süžee oleks palju edukam olnud teleseriaalina ning sellena palju loogilisem ning sujuvam. Huvitavaid ideid ning looradu oli mitmeid, kuid pooleteise tunnise filmi meedium ei olnud vast antud olukorras kõige otstarbekam.



----------------------------------------

Pealkiri: Imelised 2
Originaalpealkiri: Incredibles 2
Režissöör: Brad Bird
Žanr: Animatsioon, seiklus
Kestus: 2h 01 min
Esilinastus: 03.08.2018
Nähtud: 01.09.2018
Minu hinnang: 3/5
pilt imdb.com kodulehelt

Liiga hilja -- liiga hilja! Esimene osa oli tõesti õigel ajal õiges kohas ja päris tore versioon superkangelaste filmidest. Sel oli soojust, südant ja südikust. Asjad kipuvad aga aeguma, mõned kiiremini kui teised. Siinkohal oli lugu ilmselgelt selle pika 14 aasta jooksul, mil esimene osa kinolinale jõudis, amortiseerunud. Kui viimane oli värske ja nutikas, siis järg ei üllatunud, ei võlunud, ei ületanud ega ei panustanud.  


Kui eelnevalt pidi pere üksteise murede ja omavaheliste konfliktidega leppust leidma ja koos ühe perena töötama, siis järjes oldi taas punktis number üks. Jälle olid tegelaste vahel vastuolud ning taas pidi pere end kokku võtma ja sisehõõrumised lahendama, et kurjamitele koos tuul alla teha. Kui esimene oli uudsem ja silmapaistev, siis uus film uppus ära kinomaailma hetke superkangelaste üleküllusesse ning ei tõusnud esile. Välja arvatud faktiga, et tegu on animatsiooniga (kuigi "Spiderverse" oli kõvasti parem) ning keskmes grupp tegelasi, mitte ainult üks peategelane. Kuidagi nina alla hõõrumisena oli ka ekstra fokuseerimine pereemale, kelle isiklike ambitsioonide realiseerimisel film suuresti baseerus. Paistis, et peategelane oli pereema ning ülejäänud olid kõrvaltegelased. 


Kuigi leidus mitmeid lõbusaid tegelasi ja seiku, näiteks pere pesamuna võimed, äratundmisrõõmu kostüümidisaineri, Edna Mode'iga,  -- muide, viimase kahe koosveedetud aeg ja sõprussuhe oli vaimukas ja nunnu -- ning animatsioonid olid taas hiilgavad, oli mul igav. Ja, olgem ausad, nähtus leidus ohtralt tüütut ja taaskasutust eelnevast osast, et mul on kurb tõdeda 14 aasta lihtsalt tuulde laskmist. Samas, tegu oli ju okei ponnistusega, kuid eelmise saavutusteni värskeim väljalase ei küündi.


Pühapäev, 10. märts 2019

Etendus: "Katariina I" ja "Romeo ja Julia"

Tervitus!

Seekord lühidalt kahest balletist, mida 2018 vaatamas sai käidud!

Pealkiri: Romeo ja Julia (ballett Sergei Prokofjevi muusikale)
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 20 min
Esietendus: 29.09.2018
Millal nähtud: 16.10.2018
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Ma ei ole just suur originaalloo austaja, kuid balletti formaati panduna on isegi vastumeelne tihtipeale meelepärane. Samamoodi ka kuulsa traagilise armulooga. Mind ei häirinud seekord loogika puudus, kaootilised ja ülevoolavad tundepuhangud, arusaamatud rivaalisemised, egoistlikud, lapsikud ning põikpäised tegelased ja mida kõike veel, mis selle aegumatu süžeega alati kaasas käib. Tants selliseid ülevoolavaid emotsioone vajabki, et olla ekstra ekspressiivne ja ehe. Ehk siis, "Romeo ja Julia" näidend -- "Ei", tantsulavastus -- "Jah". Süžee sobib kui rusikas silmaauku balletiks, et tantsijatel oleks kehadega iseäranis paljut väljendada. Näidendina on ta aga frustreeriv ja tüütu. Alati meeldiv on näha ka Vanemuise etendusi kodulinna lavadel, sest niisama, kahjuks, juba Tartusse asja ei ole.

Lugu ümberjutustamist ei vaja ning seega tooksin välja vaid, mis mulle meeldis ja mis mitte. Kahe vahele jättis mind ja veider lisa oli haldjakuninganna Mab ning tema ja Vend Lorenzo omavaheline vastandumine ning erinevate ideoloogiate ja olemuste võitlus. Sellest tulenevalt, oli ka üleloomuliku tahu kaasamine teadatuntud süžeese ülepakutud, kuid siiski uudne ja ootamatu. Seekordne versioon oli enam Lorenzo ja Mabi fookusega lugu kui Romeole ja Juliale keskendunud -- armastajapaar oli otsekui kõrvaltegelased endanimelises etenduses. Ma aga ei ütleks, et mind selline rambivalguse nihutus väga häirinud oleks, sest süžeesse ju, peale Mabi lisamise, eriti märkimisväärseid muudatusi tehtud ei oldud. Mab ise mõjus liialt modernselt ja killustas sujuvat meeleolu. Viimane, vaatamata hulgalistele modernsetele elementidele, jättis üldiselt, õnneks, heas mõttes vanamoelise maitse. "Romeo ja Julia" on minu jaoks nii klassikasse süüvinud, et mul on raske näha seda kaasaegsemas maailmas -- olgu visuaalne pool kuidas on, õhkkond peab peegeldama originaali, sest muidu on lugu veelgi absurdsem. Siinkohal ballett õnnestus.


Seik näidend näidendis oli samamoodi üleliigne, kuid värske ja üllatav lisa juba nii läbileierdatud materjalile. Minu silmis lisakihte, -tahke või -tausta ballett tegelikult ei vajanud, sest tants, muusika ja lavakujundus tegid töö omakeskis ära. Tegelastest tooksin välja Vend Lorenzo, kelle ängi ja vaeva oli publikuni tunda, Mercutio, kelles on ükskõik millises versioonis meeletult energiat ja elujõudu ning, üllatuslikult, Mabi, kes vaatamata enda vajalikkusele, oli sensuaalne ja graatsiline naiselikkuse kehastus. Muusikast tooksin esile jõulise ja kurjakuulutava põhimeloodia, mis on ka balletti üks tuntumaid viise ("Rüütlite tants"). Viimane domineeris ning lõi ka loo üldise õhkkonna -- mitte kaunis lembelugu, vaid tragöödia. Jah, leidus mitmeid helli, härdaid ja südantpuudutavaid kudrutamisstseene, kuid põhifookuseks ja meeldejäävaimaks jäi muusikas kõlama kahe noore nukker, ebaõiglane ja ebavajalik lõpp. Lisaks teistele, kelle konflikt endaga kaasa võttis. Antud versioon näidendist mõjus süngemana kui mitmed teised interpretatsioonid. Silma ja mällu jäi ka lavakujundus -- suudlevad näod taustal, mis pidevalt eri tegevuste tulemusena kokku-lahku viiakse -- peegeldades Romeo ja Julia suhet. Kasutusele võetud tellingulaadsed ehitised olid samamoodi asjalik lahendus kuidas erinevaid toimumiskeskkondi luua ja nähtusse dünaamikat tuua. Lihtne aga efektne. 


Kokkuvõttes, piisavalt teistsugune, et olla põnev ning, õnneks, mitte piisavalt sõnalavastuslik, et olla üledramaatiliselt tülikas. Igatpidi visuaalselt, koreograafiliselt ja musikaalselt klappiv ja haarav!




------------------------------------------------


Pealkiri: Katariina I (Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale)
Teater: Rahvusooper Estonia
Kestus: 2h 15 min
Esietendus: 15.03.2018
Millal nähtud: 21.04.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
Ajalugu on paeluv. Veel paeluvam ning kaunis on aga näha ajalugu balleti vormi paigutatuna. Eriti kaasakiskuvaks teeb kombinatsiooni reaalses elus eksisteerinud peategelane, kes oli maailma mastaabis nimekas ning kel võivad olla Eesti juured. 2017/2018 Estonia hooaja repertuaarist oli antud etendus minu nimekirjas esimene, mida näha soovisin. Kogemus ise aga jäi ootustele alla ning, kuigi võisin mitmeid aspekte kõrgelt hinnata, töötasid teised jälle etenduse vastu.

On arusaadav, et elulooline ballett ei saa olla võib-olla nii sujuv -- teatud seigad jäävad pinnapealseteks ning keskendutakse elu mitmetele etappidele. Minu jaoks paistis etendus siiski üleliia hektiline ja katkendlik -- süžeel puudus sujuvus, balanss eri seikade vahel ning kohati tundus fookus olevat tähtsusetutel ning teistega mitte klappivatel detailidel või perioodidel -- peatudes neil liiga kauaks. Näideteks tooksin stseenid Kadriorus ning laeval lõpus. Nähtut kattis loor disharmooniat -- pigem oli tegu otsekui fotoalbumi vaatamisega parimatest paladest Katariina elust, mitte sidusa ja sujuva looga. Kes ootab ka, et keskendutakse naise ja Peeter I suhtele, siis need peavad pettuma, sest paari romanss oli balletti kontekstis üürike ja pinnapealne. Katariina esimesel kõrgsoost kallimal tundus isegi olevat enam tähtsust naise elus, või vähemalt jäi too etenduses enam silma. On igati loogiline, et süžee keskenduks just naise eluloole ning see ei hõlmanud ainult tema positsiooni tsaari naisena, kuid kõik lendas mööda liialt kiirelt ning oli keeruline endale sisse võtta Katariina tohutult värvikat elukulgu.

Eelnev ei mõjutanud õnneks kuidagi tantsu, lavakujundust ja kostüüme. Erisuguseid tantsunumbreid vastavalt keskkonnale kaasata oli põnev lüke, näiteks, algas etendus peategelase külas, kus vaataja sai nautida talupoegade vallatuid etteasteid ning hiljem võtsid üle elegantsed ja suursugused tantsunumbrid palees. Peale kaasahaaravate etteastete, leidus etenduses mitmeid ahhetama panevaid seiku oma õhkkonna, tähenduse ja esitamise poolest. Iseäranis viimane stseen, kus Katariina kroonitakse tsarinnaks, oli äärmiselt võimas ja suursugune -- imeline punkt naise elu esimesele etapile ning algus tema perioodile riigi eesotsas. See kuidas naine pjedestaalile tõsteti, võimu sümboliseerivad regaaliad käes ning maani ulatuv keep seljalt langemas, pani teda imetlevalt alt üles vaatama küll. Kas on oodata balletti "Katariina I: Osa 2"? Ilmselt mitte, kuid vundament selle teostamiseks paigaldati. Mainin veel kostüüme, mis mulle eriti meelepärased olid, sest pole midagi kaunimat, muinasjutulisemat ja elegantsemat kui ajalooliste lahmakate puhvis kleitide kaasaegsustatud versioonid. Eriti kui need lendlevalt ja voolavalt baleriini seljas liiguvad.

Kokkuvõttes, süžee poolelt oli etendus konarlik ja jättis läbimõtlematu mulje. Ülejäänu kohalt on aga kahtlemata mitmeid aspekte mida nautida ja imetleda.


Kolmapäev, 6. märts 2019

Etendus: "Kaunitar ja koletis"

Tervitus!

Uusimast Vanemuise muusikalist!

Pealkiri: Kaunitar ja koletis
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Näitlejad: Kärt Anton, René Soom (RO Estonia), Simo Breede, Mihkel Tikerpalu (Nukuteater), Norman Salumäe, Lauri Liiv, Juss Haasma, Ele Millistfer, Hannes Hanimägi, Kristina Vähi, Nele-Liis Vaiksoo, Risto Orav, Helen Hansberg, Siiri Koodres, Kristel Oja, Hubert Uku Prank
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 24.11.2018
Millal nähtud: 12.01.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt
No ei suuda mulle need Eesti versioonid kuulsatest muusikalidest muljet avaldada. Iseäranis Vanemuise muusikalides olen järjepidevalt pettunud või ei ole maailma poolt peale määritud vasikavaimustus end minu silmis täienisti realiseerunud. Kas uusim väljalase suudab needuse murda ja pean tõdema, et tegu on esimese Vanemuise muusikaliga, mis on tõesti nauditav? Kui lugeda paari arvutust, mida ajalehtedes olen märganud, siis on tegu peaaegu, et katastroofiga -- nii nadi pidavat olema. Siinkohal aga tõusen ma püsti ja hõiskan: "Mida? Kas me vaatasime ikka sama etendust?" Olen sunnitud möönma, et mulle nähtu tohutult meeldis ja mitmed aspektid olid vaimustavad -- Eesti mastaabis muidugi. Aga, jah, tunnistan, tegu oli igati maagilise, meeldiva ja mõnusa muusikaliga, mis paneb mind negatiivsetele arvamustele segaduses kõõrdi vaatama. Tõesti tore oli ju! Nii lastele kui täiskasvanutele. Kuidas saab vihjata, et Eesti "Hüljatud", "Evita" jpm olid nii sisu kui teostuse kvaliteedilt peajagu üle? Kas muinasjutte vaadataksegi natuke ülevalt alla? Ei tohiks ju tegelikult -- tähtis pole sihtgrupp vaid elamus. Müstika! Minu poolt igatahes õlapatsutus Vanemuisele -- hästi tehtud!

Otse loomulikult baseerub antud versioon klassikalisest muinasjutust Disney 1991. aasta animatsioonil. Igati mõistlik valik -- tuntud süžee ja visuaalid, armastatud laulud ja lihtne saada lisatähelepanu 2017. aasta samanimelise filmi laineharjal surfates. Disney lavale mõeldud ettevõtmisi Eestisse huvitaval kombel väga, või üldse, ei ole jõudnud ning, huvitav, millest see otsus nüüd? Kindlasti on vähesuse üks põhjuseid produktsioonile peale pandav reeglite rangus ja kulud -- vähemalt tundub loogiline järeldus. Viimast oli peegeldamas näha, muide, etenduse kvaliteedis. Miks aga minna vaatama versiooni muinasloost, mida on juba sada korda nähtud ning, mis Disney järjepideva invasioonina igalt poolt kurgust alla surutakse? Jah, ilmselgelt oli tegu sama looga, kuid mulle mõjus nähtu piisavalt erisugusena, et ma ei tundnud pidevat copy-paste efekti. Õhkkond oli erinev, meedium oli erinev, mastaap oli erinev, efekt oli erinev -- nähtu mõjus erinevalt animatsioonist, filmist ja muudest muinasjutu variatsioonidest. Lisaks, leidus loos mitmeid laule, mida ma varem ei olnud kuulnud ning mis animatsioonis ei kõlanud. Kohe kindlasti ei oldud üle võetud ka teksti, stseene, detaile ja olemust üks ühele multikast. Ehk siis, oli muusikal kui vana sõber kellel uus kuub seljas ja värskem vunk sees.

Esile pean tooma lavakujundust, -efekte ja kostüüme. Süžee eeldas grandioosseid, elavaid ning aktiivseid keskkondi, nagu loss, sagiv küla, pulbitsev kõrts, hirmuäratav pime mets, jne. Ja kuigi leidus seiku, mis olid nagu olid -- omajagu lohakad -- , siis olen äärmiselt rahul, et mulle ei jäänud säästurežiimi maitset suhu. Muidugi, ei olnud nähtav nii mastaapne kui ideaalis, kuid pean kiitma detailsust, piisavat põhjalikkust ning usutavust, arvestades konteksti, ning vajaliku õhkkonna tekitamise võimet. Kostüümid jäid iseäranis silma, sest, esmalt, nõudis kontekst natuke rohkem nutikust, eripära ning vaeva riiete loomisel, näiteks, needuse all kannatavate lossielanike tarvis. Teekann, kell, tass, tolmuhari, taldrikud, riidekapp, jne -- kõik tegelased olid selgelt, mis nad pidid kujutama, kuid suutsid samaaegselt olla liikuvad, lõbusad ja asjad ning inimesed üheaegselt. Eriti lahedalt mõjusid hundid, kellel olid säravad punased silmad ja kes inim-hundi hübriididena kurjakuulutavalt ning nõtkelt oma potentsiaalsete õhtusöökide ümber ringlesid ja pöörlesid -- äärmiselt efektne ja kihvt oli seda ohtlikku mängu jälgida! Mulle meeldisid lisaks sujuvad üleminekud erinevate asupaikadega stseenide vahel ning kuidas vaevatult sai lossist kõrts ja külast mets. Külakeskkond oli veidi nadi, kuid loss oli see-eest piisavalt vinge. Ruumi ja konkreetseid asukoha kujundusi kasutati väga ökonoomselt, kuid häirimatult ning liialt kordavaks muutumata -- näiteks, viimase võitluse ajal, kus tegelikult käib tegevus gigantse lossi eri paikades, siis lavale suudeti samasse kujundusse kõik eri paigad ühte kohta kokku koondada, paistmata, et tegevused toimuvad õlg õla kõrval. Eriefektid ja muud n-ö maagilised aspektid oli samuti asjalikud, sobilikud ja paistsid silma, ja seda mitte oma sunnituse või võltsuse poolest. Mulle tõesti tundus, et muusikal andis endast parima, et olla visuaalselt vastav loole: võluv, värviline ja muinasjutuline.

Kärt Anton suutis mulle hea mulje jätta juba "Hüljatutes", kus ta kehastas Éponine'i ning sama sümpaatne oli ta ka Belle'ina. Kuigi kohati killuke liialt lapselik, näiteks hääletoonis, suutis käesolev versioon kaunitarist minu poolehoiu võita. René Soomi muljetavaldav resümee räägib enda eest, kuid olin siiski veidi kahtleval seisukohal, et kas ta suudab end mulle muinasjutu printsina maha müüa. Tegin ka nalja, et "Korralik prints ei saa ometigi ju olla kiilakas!" -- viide sellele, et mees eelistab kiilast pead. Pean aga möönma, et ta vedas välja ja vedas niimoodi välja, et jättis kõik teised kaugele maha. Jah, ta ei olnud just prints minu maitsele, kuid see hääl -- see hääl tõukas kõik muu teisejärguliseks. No oli ikka vahet tunda küll, kui laulsid teised ja kui laulis René Soom -- jõuline, võimas, vali ning mehelikult madal -- ideaalne ühele koletule karvasele koletisele. Selgelt oli kuulda tema head ja arusaadavat kõla ning diktsiooni. Siit ka minu soe soovitus: kasutage julgelt rohkem René Soomi ja teisi pikaldase põhjaliku väljaõppega professionaale, mitte tavapäraseid poplauljaid. Uskuge, vahet on tunda. Mihkel Tikerpalu, Gastonina, oleks võinud enam arrogantsust ja macholikkust üle võlli keerata, Lauri Liiv ja Juss Haasmaa, Cogsworthi ja Lumière'ina, oleksid võinud enam värvikamad ja väljapaistvamad olla -- näitlejad ise ju niivõrd koloriidsed isiksused -- , Els Millistfer, Proua Pottsina, oli vajalikus koguses soe ja emalik, Kristina Vähi, Madam Riidekapina, just piisavalt glamuurne ja silmapistev -- see hääl! -- , jne. Kokkuvõttes, soliidne trupp ja esitus.

Süžee enda koha ei ole mul kindlasti öelda midagi, mida originaalloo kohta juba varem kuuldud ei ole. Tegu ei ole minu lemmiku muinaslooga, pigem ühe vähem meeldivamaga kui valida populaarsete hulgast, kuid muinasjutt on muinasjutt ja mulle lähevad nad tahes tahtmata alati peale -- valiku eelistused on iseasi. Eks ta tegelikult üks Stockholmi sündroomi reklaamnäide ole, kuid ma ei taha olla alati kahe jalaga maas modernne realist. Mõnikord tahan end fantaasiamaailma kaotada, ükskõik kui jubedaks ja vastuvõetamatuks selle päris ellu ülekandmine lugu ei muudaks. Just selline otstarve sobib antud muusikalile -- oled sa täiskasvanu või laps, elus peab maagiat olema ja maagia ei olegi realistlik. Muudatustena Disney versioonist, leidus etenduses ka näiteks jutustaja, väikse poisi näol, ning mitmeid muid mini lisasid, täiendusi või muudatusi, mis süžeesse killukegi värskust heitsid. See oli ka väga teretulnud! Üldiselt, mulle tõesti etendus meeldis ning olen siiani üllatanud kui väga ning ma ei mõista karmi kriitikat. Samas, eks paljud ei mõista minu enda kiruvaid sõnu Vanemuise teiste nähtud muusikalide pihta. Nii on!