kolmapäev, 28. detsember 2016

Teater: "Rahauputus"

Tervitus!

Vahelduseks ka teatrist!

Pealkiri: Rahauputus
Teater: Draamateater
Kestus: 3h 00 min
Lavastaja: Andrus Vaarik
Osades: Mait Malmsten, Maria Avdjushko (külalisena), Tiit Sukk, Ain Lutsepp, Jan Uuspõld (külalisena), Viire Valdma, Raimo Pass, Margus Prangel (külalisena), Kaie Mihkelson või Kersti Kreismann, Pille Lukin (külalisena)
Esietendus: 06.04.2002 
Millal nähtud: 11.11.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt draamateater.ee kodulehelt
Vaatan alati meeleldi totakaid komöödiad, kuid vaid tingimusel, et nad suudavad mind järjepidevalt naerusena hoida. Piinlikud vaikusemomendid saalis, mis liialt pikaks venivad, on humoorika etenduse puhul hävitavaks löögiks. Minu õnnetuseks, on enamused sõnateatri komöödiatükid, mida külastama olen sattunud, üpris mannetud. Minust on, muidugi ka, tavapärasest keerulisem naeru välja pigistada. Kuna käesolevat tükki käisin aastate jooksul aga juba teist korda vaatamas, siis võib järeldada, et midagi on vähemalt selle etenduse puhul õigesti tehtud ning vahetpidamatu naerulagin on garanteeritud.

Aga mis aitas viia just konkreetse loo peajagu üle paljudest teistest samalaadsetest, kuid väetimatest ponnistustest? Süžee ei võtnud ühtegi vang, teinud hingetõmbeid ega lasknud ennast segada teguritest nagu tõenäosus, realistlikkus või loogilisus. Laval olevaid tegelasi tulistati kui kuulipildujast pidevalt uute viperuste ja ootamatute ning ebamugavalt koomiliste olukordadega. Lugu oli kui karusell, mis kihutas ringi ja ringi ning kogus hoogu, tõmmates endaga inertsist kaasa kõik uued õnnetud tegelased, kes selle teele sattusid ning ajas juba ringlevad karakterid uute väljakutsete ja komistuskividega öökima. Tempo oli võimas ja väsimatu. Üks ettenägematu olukord järgnes teisele ning kogu see tohuvabaohu oli nii uskumatu, et see oli siiralt naljakas, kui krussi ja vussi üks vihmane hommik võib minna. Mingi hetk oli süžee lõngakera nii pulstunud, et ma isegi jäin mõtlema, kellega seotud ja mis seisus konkreetsete tegelaste niidijupid olid.

Lugu järgis põhimõtet, et alati saab hullemaks minna ning seda suundadesse ja hõlmates faktoreid, mille peale isegi kõva nuputamise peale ei tuleks. Süžee oli otsekui Murphy seaduste päriselunäidete kogumik. Lumepallina, võttes kärmelt hoogu ja mahtu, said vatti kõik tegelased: kurjajuur Eric, tema naine, allüürnik Norman, viimase kihlatu, peategelase onu, hunnik riigiteenistujaid ning muid õnnetukesi, kes valel ajal valesse kohta sattusid. Iga üks neist panustas olukorra enim segipaiskamisele ja, lisas värvi, paistes silma erisuguste kiiksudega, olles nendeks siis spetsiifiline kõnemaneer, suhtumine, välimus või kõik korraga. Siinkohal tõusis eriti esile Ain Lutsepa poolt kehastatud ullikesest ametnik, härra Jenkins, kes oli heatahtlik ja järjekindel, kuid mitte just kõige kirkam kriit karbis. Ka Jan Uuspõld, Ericu tolast onu George'ina, tõi publikus esile naeru oma asjaliku, positiivse ja entusiastliku, kuid mitte just kõige säravama jõulutulukesena kuusel isiksusena. Tema üks äkiline etteaste ekstra kaootilise stseeni käigus oli otsekui tüki haripunkt.

pilt draamateater.ee kodulehelt
Millest aga kogu segadus alguse sai? Millest siis ikka muust kui peategelasest, kes tegi midagi mida ei tohiks ehk siis pettis, valetas, varjas ja muudkui kasseeris alusetult riigilt raha. Pill tuleb aga pika ilu peale, sest raha ei lakka tulemast (siit ka tüki pealkiri) ja sellega seoses ka pika tulemisega probleemidesahmakas. Petuskeem kulmineerub hommikuga, mis kubiseb eksitustest, valedest järeldusest, valel hetkel valesse kohta sattumistest, piinlikest momentidest, saladuste päevavalgele tulemistest ja ahastuses tegelastest. Õnneks olid need olukorrad ka ootamatult loomulikul tuletatud ja lahtirulluvasse loosse sisse viidud. Eelpool mainitud möödapanemised tundusid tõesti asjalike variantidena tegelaste silme läbi ning loogiliste jätkudena igale eelnevale impulsile. Nii prominentsemad kui ka tagasihoidlikumad detailid, ükskõik kui pealtnäha süütud ja mittemidagiütlevad, olid üksteisega nutikalt kokkupõimitud, ning vaatamata üldisele pildile pudrust ja kapsast, moodustati vaimustav tervik. Lisades siia karakterite, antud kontekstis, õli tulle valavad iseloomud ning, minu silmis, ongi vaieldamatult tegu meie lavade viimase kümnendi ühe unustamatu komöödiaklassikaga.

Kuigi, tüki näol on kahtlemata tegu täieliku farsiga, ning pidev lava kuumaks kütmine on üks näidendi parimatest tõmbenumbritest, siis absurdse olukorra järk järgult hullemaks kaldumine võib vaatajale ka üks hetk väsitavalt mõjuda. Kogu jant toimub ühes elutoas ning on momente, kus ruumi jääb kujundlikult väheks ja eelmainitud süžeekarusellilt tahaks sekundiks maha astuda, seda nii tegelased kui publik. Loomulikult, teades kuidas on lood meil Eestis, siis on kohati keeruline ka süžee usutavus. Ilma regulaarselt tõendamata, ja seda peavad tegema isegi need kellel pole näiteks kätt, mis ju ilma imeta tagasi ei kasva, ei anta meil sentigi. Tükis aga tundub, et riigil on liiga palju raha, mida rahvale lausa peale surutakse! See on aga juba maailm, mis on ülemäära ideaalne.


neljapäev, 22. detsember 2016

Teater: "Ohtlikud suhted" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Ülevaade ühele ammu juba nähtud teatriülekandele!

Pealkiri: Ohtlikud suhted
Originaalpealkiri: Les Liaisons Dangereuses
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 00 min
Millal nähtud: 28.01.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Skandaalne romaan, millel tükk põhineb, jõudis avalikkuse ette vaid mõned aastad enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni, andes meeleheitlikult märku, et midagi radikaalset oli vaja ette võtta, et kõrgklassi jalgu maa peale tagasi tuua. Aristokraadid elasid otsekui teises dimensioonis, kus igapäeva murede asemel ümbritses neid siidi, kulla ja karraga polsterdatud igavus, mida meeleheitlikult peletati võimumängudega. Nuppudeks laual olid emotsioonid, tunneteülene kontroll, imidž, šantaaž, petmine, valetamine, teesklemine, ihad, manipulatsioon, enesekesksus, jne. Võitis see, kes suutis enim elusid hävitada, hoidis rohkem kaarte käes või suutis hulganisti poleemikat ja halastamatut meelelahutust tekitada, ilma end ise keerisesse kaotades. Ühte sellist tormi veeklassis antud tükis lahataksegi, kahjuks aga tõmbab tuul seekord ka niiditõmbajad endaga kaasa ning tulemused on traagilised nii hiirtele kui kassidele.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt
Kaks kõrgtasemelist mängumeistrit, huvijoonte ristumisel, otsustavad teha koostööd: Markiis de Merteuil tahab kättemaksu endisele armukesele, tolle tulevase süütu ja noore naise rikkumisel, ning vikont Valmont tahab sängi meelitada kombeka ja vaoshoitud Madame de Tourveli, õnnestumisel saaks ta boonusena ka oma n-ö kuriteokaaslasega voodirõõme maitsta. Siit saavadki alguse salasepitsused, mis peatselt kasvavad üle algatajate käte, sest etteaste teeb kõige vähem oodatud külaline: armastus. Toolile naelutavalt paeluv oli aga kogu seda armutut kemplemist ohutult kauguselt jälgida. Tegu oli brutaalse märuliga tegelaste tunnete tasandil, kus inimeste elusid purustati paremale ja vasakule. Seda kõike aga ülima viisakuse, väljapeetuse, elegantsi ning kõigest sellest läbi imbunud võltsuse katte läbi. Vastandumine välise ja ebaehtsalt siira ning inetu tegelikkuse vahel oli ekstreemne. Igal sõnal, heateol, žestil, pilgul ja tegevusel eksisteeris otsekui mündi teise poolena sellele vastupidine või tagamõttega reaalsus. Üks ühele millegi võtmine, ilma nägemata selle all olevaid kihte, sai mitmetele tegelastele saatuslikuks. Ka heamaitse piiriga oldi järjepidevalt noateral ning kohati oli jõhkralt häbitut ja piirideta intrigeerimist laval ebameeldiv jälgida, kuid nagu tegelasedki, pehmendati toimuvat rafineeritud ja nutikalt poeetilise kestaga.

Süžee kulgemine ning selle mitmed toimimisdetailid oli meisterlikult kokkukootud. Alates tempost kuni draamatikatasemeni, tegid kõik tihedat koostööd, et vaatajale pakkuda meelelahutust, mis oli küll vastumeelne kui mõni madalalaubaline tõsielusari, kuid samas niivõrd pilkunaelutavalt intrigeeriv ja maitsekas kui mõni kuulus kunstitöö. Detail, mis mulle tõesti muljet avaldas ja mida iseäranis mu kõrvad nautisid, oli teravmeelne, voolav ja lausa geniaalne tekst. Dialoog oli särtsakas, kirev ja peenelt koomiline. Iga sõna kõlas imeliselt, kuigi kui neile lähedamalt keskenduda oli teksti taga olevad mõtted aga ilust kaugel. Lugu omas ka õpetlikke momente ning huvitavaid paralleele, millest väljapaistvaim oli mõte, et kui vanasti võis olla valedesse kätesse sattuv kiri kõige hullem n-ö hävingukolle, siis tänapäeval on selleks pigem mõni foto. Kõige hämmastavam on aga see, et kui varem varjati taolisi kirju kiivalt ning põhiline ponnistus hõlmas jälgede mitte jätmist, siis praegu panevad inimesed vabatahtlikult oma kõige skandaalsemad fotod internetti üles.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt
Kujunduses aitas iga detail laval luua just õiget õhkkonda ning toetas jätisepaari oma intriigide punumisel, laotades jõledustele kauni, pastellse ning šiki loori. Dekoratsioonid lähtusid 18. sajandi toonist ning peegeldasid vaid grammi võrra kõrgklassi tollesajandilist meeletut luksust, andes aga vaatajale asjaliku ettekujutuse ning tükile kohase tausta. Maast maani ulatuvad maalid, mahedad ja elegantselt hubased värvid, sensuaalne küünlavalgus ja lühtrid, klassikaline mööbel, võrratud kostüümid – kogu selle silmailu juures ei paistnud lavapeal toimuvad vulgaarsused esmapilgul isegi niiväga välja. Kamoflaaž paharettidele ja nende plaanidele oli ideaalne.

Vaatamata eelnevatele täiuslikkuseni viimistletud faktoritele, kandsid etendust täienisti enda õlgadel aga peategelased markiis de Merteuil, vikont Valmont ning, eraldi tegelasena, nendevaheline sõbralikult vaenulik võimuvõitlus. Mõlemad oli imposantsed karakterid, kuid lausa eraldi kategooriasse kuulub väärikas ja majesteetlik marikiis de Merteuil. Naine oli nagu võimas loodusjõud, kes suutis ümbritseva tolmukübekesegi enda pilli järgi tantsima panna ning tema nipsakust, siivutust ja küünilisust oli äärmiselt lõbus jälgida. Tegu ei olnud ka seletamatult pahatahtliku ja mugava lahendusena lihtsalt sellisena sündinud naisega, vaid talle anti ka võimalus enda sisemaailma publikule avada ning tagasihoidlik ta selles vallas ei olnud. Vaatajale anti võimalus kuulda miks ta selline oli, miks ta nii käitus ja miks ta arvas, et A ja O on oskus kuulata, näha tõde ning hoida suu kinni. Üks murrangulisemaid stseene oli aga n-ö mõrra kildudeks pragunemine nutmise näol. Naise langemist kõrgelt, vaatamata tema eelnevale armutule tegutsemisele, oli ränk vaadata, sest tegu oli tegelasega, keda samal ajal oli äärmiselt lihtne nii vihata kui imetleda. Janet McTeer oli rollis otsekui rusikas silmaauku -- võib-olla isegi kaks rusikat kahte silmaauku.

pilt ntlive.nationaltheatre.org.uk kodulehelt
Teiseks mõjukaks jõujooneks loos oli vikont Valmont, kes oli sarmikas hunt lambanahas. Teda mänginud Dominic West aga sihtis märklaual veidi mööda, kuna tegelane kukkus välja liialt macho, ennasttäis, dramaatiline ning isegi labane. Kuigi oli ilmselge, et ta nautis täiega sitapeaks olemise etteastet ja keeras vinti naudinguga üle, oleksin robustse ja varjamatult otsekohese lähenemise asemel eelistanud gentlemanlikku ja diskreetsemat joont, et karakter oleks rohkem salakavalam ning võrgutavam. Näiteks, oli mehe mentaliteedile igati omane kirjutada armukese tagumikul üleolevalt ja matslikult kirja, kuid seda oleks saanud teha kõvasti sensuaalsemalt kui nähtav bordellilaadse maitsega stseen. Kolmas n-ö peategelane, dünamiit markiis de Merteuili ja vikont Valmonti vahel, suutis aga järjepidevalt plahvatusi pakkuda, kulmineerudes mind pahviks löövas stseenis, kus mõlemad lõplikult sõtta läksid ning, kus naine kui tulepurskena karjus „War!“

Alati saab välja kraapida ka mõned miinused, ning isegi nii vaimustava tüki raames tooksin välja mind häirinud liialt kärmed armumised, mis tegid üles kerkinud suured tunded kohati pealiskaudseteks ja ebausutavateks. Seega, neid ümbritseva poleemika vähem efektiivseks. Samuti oli Madame de Tourvel, Elaine Cassidy kehastuses, tüki kontekstis liialt vesine ja õbluke. Pintsliotsaga värvi oleks karakteri hulgaliselt paeluvamaks muutnud.


teisipäev, 20. detsember 2016

Kino: "Laula" ja "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus"

Tervitus!

Ja uuesti kinost!

Pealkiri: Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus
Originaalpealkiri: Hymyilevä mies
Režissöör: Juho Kuosmanen
Näitlejad: Jarkko Lahti, Oona Airola, Eero Milonoff
Žanr: Draama, komöödia
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 08.12.2016
Nähtud: 15.12.2016
Minu hinnang: 3.5/5


pilt kinosoprus.ee kodulehelt
Ma ei teagi miks ma seda filmi otsustasin vaatama minna ja eks ma vähese entusiasmi tõttu sellest ka ülemäära vaimustusse ei sattunud. Vaatamata sellele ning, lähenedes nähtavale objektiivselt, oli kahtlemata tegu silmatorkava ja omanäolise linateos, mis kindlasti ei ole aga igaühele maitse järgi. Teisalt, ei saa eitada, et selles on omajagu sarmi tänu mentaliteedile: lihtsuses peitub võlu. Võib ka väita, et tegu on heatujufilmiga, mis küll käsitleb keerulisemat laadi taustateemasid, kuid samas ei muutu hetkekski liialt raskeks ega võta end, tundub lausa, et mitte tsipagi tõsiselt.

Peategelane, Olli, oli väljaspool poksiringi üpris tossike, kuid vähemalt siiras, heatahtlik ja sümpaatne tossike. Tema treener, kes püüdis kogu meistrivõistluste üritust koos hoida ning passiivset, ja veel hullem, armunud Ollit kantseldada, oli minu jaoks pigem aga filmi staar ning see, kes tuimavõitu loosse veidigi energiat ja särtsu tõi. Eeldasin ka, et tegu on enamasti komöödiaga, kuid vaatamata mõnedele eriti nutikalt humoorikatele seikadele, oli film siiski veider kombinatsioon dokumentaalist, romantikast, spordifilmist ja ajaloolisest tõsielu draamast, milles siis esines ka koomilisi detaile. Viimase puhul oli tegu kohmaka huumoriga ehk siis naljakas oli jälgida tõsiste nägudega mehi olemas ülitõsised, kuid kukkudes selles olukordade kentsakuse tõttu igati läbi. Näiteks, kui treener pidi sponsoritelt paluma, et ta pisike tütar saaks nende tualetti kasutada ning Olli jäik demonstratiivne poksiliigutuste tegemine kaamerale. Vastavalt huumori tüübile, milleks oli kuiv huumor, võib välja tuua ka minu põhilise pretensiooni filmiga seoses: mis parata, minu jaoks oli lugu ise ka kuiv! Siiski, oli üllitis piisavalt mõnus meelelahutus ja omapäraste elementide tõttu igati tähelepanuväärt.


-----------------------------------------------------

Pealkiri: Laula

Originaalpealkiri: Sing
Režissöör: Garth Jennings
Žanr: Animatsioon, komöödia, kogupere
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 23.12.2016
Nähtud: 17.12.2016
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
Ma teadsin ette, et mulle kohe üldse see animafilm ei sümpatiseeri. Kasvõi tõsiasi, et mul on villanud söögi alla ja söögi peale näidatavatest lauluvõistlustest (kas tõesti laulime on tänapäeval ainuke kõnelemist väärt anne!?), oleks pidanud mulle vihjama, et targem oleks kino mitte külastada. Millegipärast sattusin ikkagi seda vaatama, võib-olla alateadvusliku lootusega, et mu suhtumine laulusaadetesse suudetakse ümber pöörata. No, otse loomulikult aga ei suudetud!

Mul ei olegi multika kohta konkreetselt midagi rängalt negatiivset öelda: animatsioon oli okei, tempo oli hea, süžee kulges kenasti, muusika oli mõnus, loo moraalid adekvaatsed, sõnumid selged, tegelastega kerge samastuda, jne. Teisalt, oli tegu piinapingilaadselt mageda ja vaimuvaese animaga. Iga viimanegi detail oli ettenähtav ning ka tegelased oli klišeehunnikud, alustades ärritavalt tagasihoidlikust, kuid võimsa lauluhäälega elevandist kuni pahura rikkurini, kes lõpuks leebub ja päeva päästab. Tegu oli ka pigem üksluise draamaga kui lõbusalt päikeselise komöödiaga, nimelt ei naernud saalis vist keegi kordagi. Okei, ühe tüüpilise peerunalja peale vist paar turtsatust tõusis esile. Huumor oli minu silmis null, pigem miinustes. Loomulikult ei pea animafilmid alati ilgelt naljakad olema, kuid neid laulunumbreid ja tantsuetteasteid võin ma ka jäljendajate poolt Youtube’ist või eelnevalt mainitud miljonist lauluvõistluselt vaadata. Loo sõnumit leian ma igast eneseabi raamatust ning isegi visuaalselt saaksin vingema ja meeldejäävama kogemuse vaadates uuesti sarnase tausta kontseptsiooniga “Zootropolist.” Oleks siis keskendatud kasvõi enam originaalmuusikale, tegu ju ikkagi muusikalilaadse looga, kuid pea kogu repertuaar koosnes paladest Katy Perry, Taylor Swifti, Lady Gaga ja teiste sellelaadsete artistide sulest. Vaevutu, mugav ja ülimalt ebaoriginaalne! Ehk teisisõnu, haltuura, lihtsalt papi kokkukraapimiseks võimalikult vähese kreatiivse panusega multikas.

esmaspäev, 19. detsember 2016

Kino: "Teispoolsus 5" ja "Fantastilised elukad ja kust neid leida"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Fantastilised elukad ja kust neid leida
Originaalpealkiri: Fantastic Beasts and Where to Find Them
Režissöör: David Yates
Näitlejad: Eddie Redmayne, Colin Farrell, Katherine Waterston, Ezra Miller, Dan Fogler
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 13 min
Kinodes alates: 18.11.2016
Nähtud: 22.11.2016
Minu hinnang: 2.5/5


pilt imdb.com kodulehelt
Head asja tuleb ikka lüpsta ja lüpsta kuni järel ainult parkunud nahk ja pilpad (ja vaatajatel tühjad rahakotid). Just seda mentaliteeti antud film viljelebki ning just sellega ka oma eksistentsi õigustab. Püüdmata muide teeseldagi nagu oleks muudel eesmärkidel ellu äratatud. Väidetavalt on seda ootamas ka neli järge ning kui need on sama elutud ning mannetud varjud Harry Potteri lugudest, siis jäi see küll minu jaoks viimaseks kokkupuuteks selle "uue" ja "värske" vaatega võrratusse võlumaailma. 

Ilmselgelt oli rõhk nostalgia seoste loomisel originaallugudega ning selle põhjal rahva kinno meelitamisel. Ka mind viis see tõsiasi saali, kuid kahjuks ei ole süžee toimumismaailm ainuüksi vastutav kaasahaarava ning kvaliteetse loo eest. Samuti ei ole publiku oimetuks löömine igasugu visuaalsete efektidega alustalaks ühele erakordsele filmile. Kuigi üllitis püüab igatpidi matkida Harry lugude eripära ja sarmi, ei õnnestu selle taasloomine just nende kahe detaili peale liialt toetumise tõttu. Lisaks oli kaikaks kodarais nõrk süžee ning sellest tulenevad vaegused. Loo kulgemine oli ebaühtlane, tempo konarlik, ebaloogilisi detaile oli mitmeid, stseenide ja tegemiste üleminekud ei olnud sujuvad, tegelased käitusid vastavalt sellele mida lugu vajas, mitte vastavalt iseloomudele, süžee tarbeks suruti silmad kinni ilmselgetele prohmakatele ja ebakõladele ning hulgaliselt leidus mugavaid lahendusi (neist suurim: lõpp hea kõik hea ehk lõpp hea liiga hea). Nähtav ei võimaldanud pooltki seda mida üks tavapärane Harry film pakkus ning raske oli uskuda, et J.K. Rowlingu enda käsi oli käsikirja kribamisel sees. Ja loomulikult peab ka mainima üllatusetteastet ehk puänti, mis pani mind ärritusest oigama -- ta kohe üldse ei klappinud kontekstiga. Kuidas võis eelneva, igati asjaliku ja intrigeeriva etteaste, vahetada tüütult kentsaka vastu ja seda kõike vaid paari sekundiga?

Kõik ei olnud aga õnneks täitsa tume ja kole ning teatud detailidega ei sõidetudki rappa. Leidus piisavat, mis tasakaalustas läbikukkunud aspekte. Eddie Redmayne Newtina võitis minu poolehoiu. Temas oli just parajas koguses kohmakust, veidrust ja sümpaatsust, et filmi kanda ja talle vaevatult kaasa elada. Samuti suutis Colin Farrell oma kahtlaste eesmärkidega karakterisse tuua moraalset hägusust ja põnevust. Naistest jäi silma Alison Sudol ülimesise ja meeldivalt sinisilmse kaunitar Queenie'na. Kuigi, käpardist pagar Kowalski (Dan Fogler) pakkus parajas annuse koomikat, oli tema tegelaskuju siiski sunnitud maitsega ja otsekui süžeesse jõuga juurde poogitud, sest võlumaailmas peab ju olema ikkagi ka üks Mugust tegelane, sest kellega siis vaataja ennast muidu samastab. Keeruline oli ka eriefektides märkimisväärseid vigu leida ning Newti fantastilised elukad olid kas vahvad, imearmsad, võimsalt lahedad või haruldaselt omapärased. Tema kohvrimaailmas toimuv oli kordades põnevam kui ülejäänu välismaailmas. Ka ei tasu alahinnata originaalsarja keskkonna taasavastamisrõõmu, seda küll teises ajastus ja riigis, kuid siiski olin sellest tulenevalt teatud kraadini õhinas kogu filmi vältel. See entusiasm muutus vaikselt, kuid järjekindlalt leigemaks, kuid eksisteeris alalhoidvalt jätkuvalt.



--------------------------------------------

Pealkiri: Teispoolsus 5

Originaalpealkiri: Underworld: Blood Wars 5
Režissöör: Anna Foerster
Näitlejad: Kate Beckinsale, Theo James, Charles Dance, Lara Pulver, Tobias Menzies
Žanr: Fantaasia, action
Kestus: 1h 30 min
Kinodes alates: 02.12.2016
Nähtud: 07.12.2016
Minu hinnang: 2/5


pild imdb.com kodulehelt
Mul tuli tahtmine vaadata ühte ajuvaba fantaasiasugemetega märulit ning otsekui tellitult, pakkus kino "Underworld" sarja viiendat filmi. Kuigi esimesed kaks olid omas žanris päris adekvaatsed linateosed, siis peale nende, olen ma siiralt üllatunud, et jõutud on juba lausa viienda osani. Kui isegi tikutulega mitte otsida kvaliteeti, siis on mul ikkagi hämmeldus, et sari siiani hingitseb, kuid ju siis on ka teistel peale minu vahetevahel vajadus kiirtoidukino järgi. Viimast see tõesti aga pakub – rasvast nõretav, n-ö kräppi täis suur amps ebatervislikku hamburgerit, mis annab hetkelise rahulduse, kuid samas paneb enda otsust hiljem häbenema ka.

Vaene Selene saab film filmi järel muudkui tümitada ja taaskord ei lasta tal rahus ühtegi hingetõmmet teha, sest küll tahetakse tema verd, oskusi või niisama maha nottida, siis tema tütart, siis kaua kadunud kallimat jne. Kui aus olla, siis mind lihtsalt väsitas see pidev tagaajamine ja aina uue kurikaela areenile kerkimine selles sarjas juba ära. Ka vastne järg ei paku mitte midagi uut ja üllatavat, vaid annab naisele mõned värskemad võimed, kamud ja triibud juustesse, kuid baastasandil on tegu ühe ja seesama filmiga juba mitmendat korda järjest – seda muidugi lahjendatud versioonina. Lugu oli ka väga katkendlik koos järjepidevuse probleemidega ja ei voolanud üldse, mis tugevasti segas nähtaval end kaasa tirida lasta. Tegelased olid samuti suhteliselt ühedimensioonilised ning süžee ei võimaldanud kellelegi märkimisväärset arengut. Samas, ega viimane olegi sarja tugevaim külg. Ei puudunud ka süžeeaugud ja igasugu muud mugavad lahendused, ebaloogilisused ja ootamatud, otsekui kellegi tagumist välja tõmmatud, päevavalgele tulnud saladused. Viimastest tekitas iseäranis üks lõpupoole esile kerkinud tõde mus nördimust – jah, selge, lugu püüab olla kole ja karm, kuid oli siis tõesti vaja Selene’ile veel üks obadus anda? Nagu ma ütlesin, väsitas mind loo sellesuunaline kalle juba varasemates osades ära.

Teisalt, kole ja karm tõesti, kuid sarja sünge ja morjendav toon on ka üks selle pluss-punkte, mis annab kesisele loole vähemalt efektse, iseloomuliku ja pisivigasid peitva tausta. Realistlikum ja verisem versioon "Videviku" vampiiride ja libahuntide konfliktist on ka tegelikult igati õnnestunud kontseptsioon. Kahjuks aga suutis konkreetne film minna liialt üle tõsiseltvõetavuse piiri ja see tekitas kohati vastupidist efekti ehk siis oli toimuv pigem koomiline kui hirmus (nt esimesel osal seda kõrvalnähtust ei tekkinud ning tasakaal oli kenasti action, õuduse ja fantaasia žanrite vahel paigas -- puudus kentsakalt naljakas varjund). Otse loomulikult oli ka Kate Beckinsale oma ülikitsas liibuvas kombekas kõva tagumikutuliseks tegija ning sobis rolli nagu valatult. Külmaks ei jätnud mind ka Theo James, kuid seda puhtalt pealiskaudsetel põhjustel, nimelt oli ta üks papp-postrist tegelane, kuid ma valetaksin kui ütleks, et teda jälgida ei olnud suur rõõm. Viimase isa kehastanud Charles Dance suutis vast olla ka kõige koloriidsem tegelane. Arvestades niivõrd kesist süžeed, oli film endale liiga asjaliku näitlejaskonna suutnud meelitanud, mis kahjuks lõpp-produkti hävingust päästa ei suutnud. Samas aga on maailmas vaja ka aju puhkerežiimile panemist võimaldavat märulmeelelahutust, sest nagu mainitud, kuigi nutsin paari pisaraga kaotatud pooltteist tundi taga, olin ma saalis istudes kiiretoidulaadse laksu saanuna oma paar tundi küll päris häppi.


pühapäev, 11. detsember 2016

Kino: "Kui koletis kutsub"

Tervitus!

Kiire ülevaade kinost!

Pealkiri: Kui koletis kutsub
Originaalpealkiri: A Monster Calls
Režissöör: J.A. Bayona
Näitlejad: Lewis MacDougall, Felicity Jones, Sigourney Weaver, Toby Kebbell
Žanr: Fantaasia, draama
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 25.11.2016
Nähtud: 02.11.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ma nutsin juba esimeste stseenide käigus ja suutsin edukalt kraanid lahti hoida kuni lõpuni. Mingi hetk hakkas mul lausa pea valutama ning meigil olid hiljem pisara voolujooned. Lugu lihtsalt ei andnud mulle võimalust ennast koguda ja emotsionaalset paksu nahka kasvatada. Ta ainult tümitas mind, pauk paugu järel. Arvestades käsitletavaid teemasid, ei tohiks mu reaktsioon mind absoluutselt üllatada, kuid pean tõdema, et minu jaoks oli tegu äärmiselt raskesti seeditava filmiga, mille mõju mulle oli sügav. See loomulikult ei tähenda, et tegu ei olnud väärt, nauditava ja isegi vaimustava linateosega. Pigem just viitaski minu järjepidev töinamine loo võimele vaatajat puudutada ning temast vähemalt või rohkemal määral reaktsioone välja tirida. Olgu need tundepuhangud siis ärritus või pisarad.

Loo keskmes oli 12-aastane poiss, Conor O’Malley, kes pidi nii noore ea kohta vastu astuma mitmetele ülepeakäivatele probleemidele ning maadlema nendest tulevate halvavate emotsioonidega. Poisi ema võitles vähiga, isal oli üle ookeani uus pere, vanaema oli kammitsetud ja kalk, koolis terroriseerisid teda klassikaaslased – poisil puudus igasugune tugi end ümbritseva vana elu hävingu ja pingetega toime tulekuks. Ta sai tegelikult omapäi isegi imetlusväärselt hakkama ning oli kaitsekihi tekitanud välise tuimuse ja sissepoole elamise näol. Viimase tagajärg on alatihti aga ootamatu plahvatus. Just selle tulemusena ärkabki Conori jaoks ellu suur juurikalik puukoletis, kes kolme pealtnäha asjasse puutumatu loo vestmisega, püüab abistada poisil kõige, väljaspool tema mõttemaailma, aset leidvaga toime tulla. 

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tunnete virr-varr, mida Conor seespidiselt läbi elas, purskas koletise õhutamisel valla ning poisi viha, kurbus, lootusetus, väsimus, abitus ja pettumused said välja elatud. Üks eriti võimas stseen oli, kus poiss hävitas terve toa, kuid arvas, et tegi seda vaid oma kujutustemaailmas. Mulle meeldis ka tõde, mida koletis püüdis kuni lõpuni poisist välja pigistada. Tegu oli üllatusliku ja ebaklišeeliku tunnistusega, mis ideaalselt sobitus ja toetas loo õhkkonda ja sõnumit. Ka klappis siia meisterlikult viimane stseen, kus karjuvad emotsioonid kontrolli all, ning täies vaikuses mitme minuti vältel, lehitseb Conor ema pildiraamatut ja avastab koos vaatajatega, et eelnev ei olnudki nii üks ühele kui arvatud. Tegu oli sümboolse ja samas hingerahu täis punktiga seljatatud tormile. 

Tegu ei ole kindlasti aga lastele mõeldud filmiga ning seda arusaama toetasid ka filmi tumedad toonid, päikesetus ning üldine rõhuv olek. Selles kontekstis olid Conori ja koletise tundepursked, eriti raevutsemiste ja lõhkumiste näol, aga iseäranis väljapaistvad. Seega, pealtnäha oli film nagu Conor, kes hoidis sisemisi pulbitsusi varmalt enda sees. Tema kontroll nende üle oli aga õrn ning see kiht pragunes järk järgult, kuni viimase klimaatilise stseenini, kus poiss pidi silmitsi seisma oma sügavaimate hirmude ja saladustega, mis talle samas ka viimaks vabaduse andsid. Seda kõike peegeldas ka loo tempo, õhkkond, visuaalsed lahendused ning näitlejatöö. Viimasest toon esile noort Lewis MacDougallit, kelle näol vaheldus nii palju ilmeid ja tundeid ning, kes tõesti oli kui hunnik õnnetust ja keegi, keda oleksin tahtnud vaid kogu filmi vältel kallistada. Iga stseen kus Felicity Jones üles astus ajas mind vaid enam ulguma, kuid Sigourney Weaver rahustas mind taas maha, sest tema etteaste oli teistest tunduvalt nadim ning ta ei klappinud hästi ümbritsevaga. 

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kuigi filmil oli spetsiifiline lugu toetav väljanägemine, tõusid just oma värvikuse ja vastupidisusega ülejäänule, esile kolm lugu, mida illustreeriti liikuvate, otsekui vesivärvidega maalitud piltidega. Need voolavad, muinasjutulised ja koloriidsed vahepalad lisasid muidu monotoonsesse välimusse sära ja elu. Maalimine omas süžees üldse tähtsat positsiooni ning ka pildid koletisest kasutasid samalaadset vesivärvilikku tehnikat. Väga meeldis mulle ka ja liigutas stseen, kus ema seletab Conorile kuidas joonistada ja kuidas just silmad toovad esile joonistatu olemuse.

Kokkuvõttes: Mulle see üliemotsionaalne ning lugu sadistidelt masohhistidele tõesti meeldis! Vahel oli nähtu aga liiga trööstitu ja traagiline, et ma janunesin helgemate hetkede järgi, kasvõi sekundiks. Neid jagati aga äärmiselt kidaralt. Samas, sain vähemalt aasta eest nutud nutetud.


kolmapäev, 30. november 2016

Kino: "Täiuslikud võõrad" ja "Doktor Strange"

Tervitus!

Vahelduseks ka PÖFFi väliseid filme!


Pealkiri: Täiuslikud võõrad
Originaalpealkiri: Perfetti sconosciuti
Režissöör: Paolo Genovese
Žanr: Draama, komöödia
Kestus: 1h 37 min
Kinodes alates: 07.10.2016
Nähtud: 10.10.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Vot see film üllatas mind salakavala ja vaikus enne torni algusega, mis äkiliselt tõi esile plahvatuse ja kukkumine kuristikku oli kõrgelt. Süütu, lõbus ja heade kavatsustega algseis vastandus kategooriliselt drastilise lõpuga, kus tegelaste elud olid varemeis. Kõige taga oli süütu mäng, mis toetus usaldusele, avatusele ja sellele, et kogunenud sõprade seltskonnal ei ole omavahel saladusi, veel vähem siis konkreetsete suhtepaaride vahel. Otse loomulikult oli tegelikult kuuepealise grupi pea iga isiku kapis vähemalt üks luukere, mõnel lausa mitu šokeerivat, räpast või sõpruskonna dünaamikat kardinaalselt muutvat saladust. Kui palju pahandust võib üks nutitelefon korda saata, selgus olukorras, kus õhtusöögil panid kõik enda seadmed lauale ja ükskõik mis sõnum või kõne sinna tuli, pidi kõvasti ette lugema või siis valjuhääldi peal kõnelema. 

Loo esialgne helgem ja humoorikam toon võimaldas mitmeid koomilisi ja isegi heldima panevaid stseene. Peatselt aga muutus olukord tragikoomiliseks ja sealtpeale juba traagiliseks. Tegu oli intensiivse emotsionaalse laenguga filmiga, mis üks hetk oli niivõrd tundeküllane, et ka vaatajana olin ahastuses ja tundsin nähtavast immitsevat pettumust, solvumist, viha, reetmist ja lootusetust. Vastandina esimesele, oli teine vaatus loost ääretult pingeline, tempokas ja laastav nii tegelastele kui publikule. Lisaks sai kaasa mõelda ka selle üle, kui hävituslik võib nutitelefon olla valedes kätes ja kui palju me endast ikkagi sinna mõtlematult infot jätame. Samuti sai taas kord teadvustatud kui vähe inimesed ikka üksteist tegelikult tunnevad, isegi need kes arvavad teineteist teadvat läbi ja lõhki. Muidugi paistis, et sellised saladused ja sellistes kogustes ühe laua taga näisid veidi ekstreemsed, kuid samas oli kõik ikkagi täitsa reaalne ja tehtav. Täitsa tõenäoline on, et iga vaataja suhtlusringkonnas on keegi, kes taolisi saladusi varjab. 

Kokkuvõttes: Suurepärane tänapäeva itehnika ja mobiililembelise maailma varjupoolt illustreeriv emotsionaalselt köitev draama, mis oleks võinud küll viimaste stseenidega julgem olla ja selle sirgeks joondumise ära jätta.



-------------------------------------------------


Pealkiri: Doktor Strange
Originaalpealkiri: Doctor Strange
Režissöör: Scott Derrickson
Näitlejad: Benedict Cumberbatch, Rachel McAdams, Tilda Swinton, Chiwetel Ejiofor, Mads Mikkelsen, Benedict Wong
Žanr: Seiklus, action, fantaasia
Kestus: 1h 55 min
Kinodes alates: 28.10.2016
Nähtud: 29.10.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Järjekordne Marveli üllitis on taaskord sama puuga löödud nagu viimased mitu mitu eelmist. Süžee järgib juba tuntud rada ning midagi värsket siia mustrisse lisatud ei ole. Teisalt peab aga tõdema, et uue superkangelase tutvustamiseks oli aeg küps, et veidigi teistsugust maitsenurka sarja lisada. Nagu Wong ütles, Tasujad kaitsevad maailma füüsiliste ohtude eest, Doktor Strange ja tema gäng tegutseb aga müstiliste kurjuste vastu. Just seda midagi salapärasemat, maagilisemat ja hoopis teisel tasandil, nii õhustiku kui võimaluste poolest, sellesse frantsiisi hädasti vaja oligi. 

Benedict Cumberbatch suutis Marveli uusfilmi kangelase kingad igati kiiduväärselt täita ning ta klappis karakteriga päris usutavalt. Samas aga ei näe ma niiväga olukorda, kus sarjas peategelasega mööda pannakse. Kogu produktsioon töötab nimelt saja kümnega, et tervik toimiks ning kompenseerib solidaarselt kõikide kildude möödapanemisi. Siiski, vaatamata soliidsele lõpp-produktile, tundsin ma Marveli väsimust ning süžee oli kuidagi luitunud ja liialt turvaline -- valusalt turvaline kõigis oma valikutes. Näited: järjekordne poolküps ja alakasutatud kurikael, järjekordne tore, sirgjooneline ja igav naissõber/silmarõõm, järjekordne tee eneseleidmiseni pärast tragöödiat või tugevat tagasilööki, järjekordne naljakas sidekick tegelane, järjekordselt keegi ei andnud otsi (need kes andsid toodi ka loomulikult tagasi), ja raske on Strange’i mitte tsipa võrrelda näiteks Tony Starkiga, jne jne. Teisalt, miks lõhkuda valemit mis toimib.

Visuaalselt oli aga tegu kogu sarjas ühega esiletõusvate hulgast. Päris sõnatuks tegevad efektid ja nähtav ei olnud, kuid loitsud ja reaalsuse muutmised nägid ikka päris kihvtid välja. Paaris kohas tuli ette tõelisi ohoooo-momente. Eriti efektiivsed olid sissejuhatavad algusstseenid, kuid ka niisama kätšid maagia ja energia muundamistega olid lahedad jälgida. Tänu teistsugusele lähenemisele visuaalsel poolel, oli ka filmi kliima tuntavalt erinev teiste Marveli lugudega võrreldes. Äärmiselt põnev oleks näha Strange’i ja tema maailma ühes kaadris eelnevate, pigem kahe jalaga maas ning reaalsemate, superkangelaste kõrval.


laupäev, 26. november 2016

Kino: PÖFF 2016 (4) "Polina" ja "Jaht metslastele"

Tervitus!

Ja veel PÖFFilt!

Pealkiri: Jaht metslastele
Originaalpealkiri: Hunt for the Wilderpeople
Režissöör: Taika Waititi
Riik: Uus-Meremaa
Programm: Panoraam; JF Noorteprogramm
Kestus: 1h 41 min
Millal nähtud: 19.11.2016
Minu hinnang: 3.5/5

Ajakava: L 26.11 kell 20.00 Elektriteater, Tartu

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Antud filmist ja seda järgnevast suurest menust kuulsin juba mõnda aeg tagasi. Hea meel oli suur, kui avastasin selle PÖFFi kavast. Seanss sai peatselt väljamüüdud ning ilmselgelt saatis lugu edu ka siin. Pärast kino jõudsin aga järeldusele, et haip võib kohati ikkagi päris kahjustavalt mõjuda. Ma ei ole kindel, kas suhtuksin nähtusse samamoodi ka siis kui ei oleks nii palju kiitust filmi kohta kuulnud. Arvatavasti oleksin leebemalt meelestatud. Ühesõnaga, jah, lugu oli vaimukas, südamlik ja just õiges koguses veider ning omanäoline, teisalt aga oli loo kondikava nii iganenud ja luitunud, et mul tekkis déjà vu. Nimelt olen taolisi filme julgelt miljon korda näinud: Probleemne, enda ja ühiskonnaga pahuksis, poisiklutt saadetakse asumisele ja ennast parandama keset ei midagit. Seal leiab ta aktsepteerimist, tuge ja eluaegset sõprust kõige ebatõenäolisemast suunast. Samas aga, kui valem toimib, mida ta suudab, siis miks mitte seda korduvalt rakendada!

Loo vaieldamatu staar oli pontsakas ja muhe Ricky Baker (Julian Dennison). Tema oli see, kes andis loole hinge ja selle midagi erilist, mis eraldas kasvõi tsipagi nähtu kõikidest teistest samamaitselistest üllitistest. Poisi vastutahtmist kaaslane Hec (Sam Neill) oli pahur ja eraklik vanamees, kellesarnaseid on nähtud küll ja küll. Ei midagi märkimisväärset siin. Õnneks oli keemia kahe tegelase vahel piisavalt olemas, sest selle puudus oleks kaardimajana filmi kokku kukutanud. Alustalaks lool oli ju ikkagi mõlema arenev kiindumus ning kamraadlus, mis kasvas välja tõdemusest, et nad olid kaks isikut keda põhimõtteliselt kellelegi vaja ei olnud. Ülejäänud tegelased ja, mingil määral ka peategelased, olid liialt karikatuurid kindlate narratiivsete eesmärkidega. Nad olid konkreetsete funktsioonidega vahendid Ricky ja Heci seiklustes. Eriti koloriidne näide siinkohal oli lastekaitse spetsialist, kes oli just nii võltsilt hooliv, õel ja tehnilisustes kinni kui kõige üleliialdatum variant hullemast ametiesindajast. “No child left behind” oli tema moto, mis ideaalselt illustreeris naise järjekindlust ja põhimõttelisust. Tegu oli kahtlemata väga koomilise tegelasega, samas aga ka enim reaalsuse ja taluvuse piire ületavaga.

Süžee toetus suuresti ka huumorile, et ennast esiletõusvaks teha. Film algas geniaalselt. Kõik detailid moodustasid kokku pilkunaelutavalt vahva mosaiigi, millega järgnevatel osadel oli raske samale tasemele küündida. Sünnipäevalaulu improvisatsioon Rickyle minisüntesaatoril, Ricky esmane põgenemine, mis viis ta ühe öö jooksul lausa 10 minuti kaugusele uuest kodust – hiilgavaid seiku oli kulbiga. Kui poiss ja vanamees aga kokku kleebiti, tekkisid klišeed ja juba varemnähtud mustrid huumoris. Ricky pidevad kommentaarid ja tema fastsinatsioon gängsterieluga pakkusid aga jätkuvalt koomikat.

Kokkuvõttes oli aga tegu mõnusa ja oma erisuguse stiiliga filmiga, mis sisaldas küll sõgedaid, tüütult ebaoriginaalseid ja raskesti neelatavaid momente, kuid üldiselt parandas tuju ning pani meeled heldima. Loomulikult võttis ta südameasjaks ka publikult naerutada ja selles osas saadi linnuke kirja küll.



----------------------------------------------

Pealkiri: Polina
Originaalpealkiri: Polina, danser sa vie
Režissöör: Angelin Preljocaj, Valérie Müller
Riik: Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa
Programm: Panoraam
Kestus: 1h 52 min
Millal nähtud: 23.11.2016
Minu hinnang: 3/5

Ajakava: P 27.11 kell 15.00 Apollo Kino Solaris

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Ma tunnistan, et antud filmi meelitasid mind vaatama eelkõige kaks kallimat Polina elus, keda kehastasid Niels Schneider (“Adonis” filmist “Südamelöögid”) ja Jérémie Bélingard (päriselus tuntud baleriin). Üks blond, sarmikas ja poisilik, teine tumedapäiline, salapärane ja mehelik. Mõlemad aga väga oodatud silmailu mulle. Lisaks sellele, lubas filmi žanr hulgaliselt graatsilisi, võrratuid ja inspireerivaid tantsunumbreid, mis pakkusid kenadele meestele lisaks abstraktsemat silmailu. Jah, olen pealiskaudne, kuid mõnikord ei taha ma midagi sügavamat, kui vaid tunda end kinotoolis õdusalt ja imetleda nähtavat. Loomulikult, oli aga antud lool pakkuda enamat kui pelgalt pinnapealset, ning tegu oli omas žanris kindlasti sisuka ja mõtlemapaneva süžeega. Peale selle, oli filmis ka üpris õnnestunud ja konteksti toetav muusikavalik.

Polina on noor ja andekas baleriin, kes sillutanud tee tippu ehk ta võitles välja koha Moskva Bolshoi teatri trupis. Tärganud tunded prantslasest tantsukaaslase vastu ning ebaturvaline olukord pere ümber, paneb tüdruku aga suunduma Prantsusmaale, kus loodab end klassikalise tantsu asemel leida hoopis modernse tantsu läbi. Komistusi tuleb ette aga mitmeid, kuniks neiu suudab endaga üheks saada ja oma tantsuga näidata seda, kes ta tegelikult on. Muide, film põhineb samanimelisel Prantsuse graafilisel romaanil.

Polinat mängib Anastasia Shevtsova, kes on ka päris elus baleriin ning kes valiti välja sadade soovijate hulgast. Tegijatele oli väga tähtis, et peamised tegelased oleksid esmalt tantsijad ja siis näitlejad, et saavutada võimalikult autentset õhkkonda, kuna tants on filmi fookus. Keskseks konfliktiks loos oli aga Polina sisemine võitlus enese kontrolliga ja vabaks laskmisega. Neiu oli, nagu paljud tegelased ka mainisid, suurepärane tantsija – suurepärane tehniline tantsija. Ta hoidis enda emotsioone vaos, ei suutnud olla piisavalt avatud ning oli väga mehaaniline.Ta ei tantsinud hingega. Tants ja eriti modernne tants vajab aga tundeid ja rikkalikku eneseväljendust. Tsiteerin Polina treenerit: “I see a beautiful dancer, but I don’t see Polina.” Just see suutmatus olla tema ise viib neiu Prantsusmaalt Belgiasse, kus ta avastab improvisatsiooni tantsu ning leiab ka partneri, kellega lõpuks end ahelaist vabastav vaimustav etteaste teha. Ja see tõesti oli hingematvalt kaunis, tipptasemel ja lummav. Polina tantsija identiteet oli teinud täisringi ning astunud isegi sammu kaugemale -- ta ei olnud enam sammude ja liigutuste sooritaja vaid lõi neid ka ise.

Tulenevalt Polina emotsioonitust ja kammitsetud väliskestast, vaatamata sellele kui kirglik ja pulbitsev ta seespidiselt võis olla, võttis film üle temaga samasuguse joone. Ehk siis oli süžee enamus ajast suhteliselt vaos hoitud ja isegi tuim. Särtsu oli vähe ning nähtaval puudus vaatajat raputav, või kasvõi liigutav, energia. On arusaadav, et see peegeldas Polina sisemist seisukorda, kuid ma oleksin oodanud tantsuteemaliselt filmilt enam elavust. Ka lootsin, et mu silmarõõmudele loovutatakse enam eetriaega, kuid on iseenesest mõistetav, et süžee keerles muude teemade ümber. Need kes eelistavad filmides kohata palju dialoogi ning üks ühele emotsioone ja suhtlemist, ei oleks vast antud loost ka väga vaimustuses, sest süžee põhineb tunnetuslikel faktoritel: visuaalne, emotsionaalne ning muusikaline.

Nüüd aga seik kinokogemusest, mis mind häbist lausa maa alla vajuma sundis. Seansil oli kohal ka režissöörid, kes pärast filmi oma 20 minutit vaatajate küsimustele vastasid ning enda teost lähemalt tutvustasid. Paar minutit pärast filmi lõpp aga tõusis tubli pool saali püsti ja sammus minema. Režissöörid tulid saali läbi inimeste, kes lihtsalt massiliselt minema jalutasid. Pärast toolide paigutamist ekraani ette ja vestluse algamist, jätkus trend ja kaootiliselt voolasid vaatajad saalist välja. Lõpuks jäi kohtade täituvus hõredaks ning mul oli nii piinlik, nii piinlik, et enamus külastajaid, kas siis ei nautinud filmi, kiirustasid kuskile või ei omanud piisavalt viisakust, et veidike veel istuda ja kübegi austust režissööride vastu üles näidata ja neid ära kuulata. See oli lihtsalt ääretult piinlik ja kahetsusväärne. Õnneks olid režissöörid suhteliselt positiivselt meelestatud või hea enesekontrolliga või ka võib selline olukord olla tavapärane, et nad ei andnud mõista, et oleks taolist massirännet märganudki. Samuti, oli publikus piisavalt neid, kes asjalikke küsimusi esitasid ning vestlus oleks veel edasigi läinud.