kolmapäev, 19. mai 2021

Raamat: Krimi eri "Tulusad tutvused" ja "Tütarlaps ja öö"

Tervitus!

Seekord krimikirjandusest.

Pealkiri: Tulusad tutvused
Autor: Donna Leon
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 3.5/5

Olen kohanud mitmeid krimikirjanduse lugejaid ning nende silmis on Donna Leon heas kirjas ja tema teosed alati kindla peale minek. Pärast ise ära proovimist, võin kinnitada, et tõesti, midagi kvaliteetset, samas sisukat ja siirast selles sarjas paistab olevat küll. Samas, puhtalt intuitsioonilt öeldes, ma ei usu, et just see raamat sarja ühtede parimate hulka kuulub ning pigem jääb kesiseks või kehvemaks. Tuleb tuvastada need ülemisse kategooriasse kuuluvad sarja etalon ja tipp lood. Siiski, oli antud osas hulgi mis sümpatiseeris ning andis mõista, et tegu on väärt krimisarjaga, mis paistab silma, jääb meelde ning kutsub tagasi ilma erilise veenmis- või motiveerimisvajaduseta. 

Oh, Veneetsia! Olen seda linna külastanud. Ja kui oodatakse nüüd standardset kiidulaulu, siis pean 180 kraadise pettumuse valmsitama. Minu jaoks kuulub see maailmakuulus ja armastatud linn top 3 hulka pealkirjaga: "Kõige suuremad pettumused." Muide, sinna kuulub ka Pariis. Võib-olla sattusin võluvasse kanalite linna valel ajal (mingi prügiprobleem neil seal oli sel hetkel, mäletan, et giid ütles), kuid Veneetsia oli haisev, räpane, kitsas ja turistidest üleujutatud. Ehk peaks kunagi tagasi minema ning mu arvamus muutub, kuid hetkel mul sellest külastusest küll härdad mälestused ei ole. Mida raamat aga suutis minu meelest suurepäraselt edasi anda oli keskkond, seesama Veneetsia oma ilus ja inetuses. Linn oli otsekui üks konkreetne tegelane taustal, kes tõmbab nööre, loob olukordi ning aitab ja viskab kaikaid kodaratesse. Linnal oli tuntav kohalolek ja aura raamatus. See kõik aitas kaasa autentsele, realistlikule ja sügavale lugemiskogemusele. Ma tundsin, et käin kommisaar Brunettiga kaasas kui ta mööda linna ringi trallas. Mõnikord võib aga selline tugev konkreetse keskkonna pidev kirjeldus tekitada tunde nagu upuksin detailidesse, mis ei ütle mulle midagi ning võõrastaksin. Siinkohal aga oli balanss suurepäraselt paigas ning tekkis vastupidine efekt. Isegi kui ma ei suutnud linna eri olemuse kirjeldustega suhestuda, suutis autor selle nii orgaaniliseks teha, et tundsingi, et oleksin otsekui seal linnas ja, et Veneetsia on üks tegelastest. Ja mul on hea meel, et autor ei maalinud linnast pilti kui turismibrošüüridel muinasjutulisest paigast, vaid see, millest lugesin tundus kaasavat minu kogemuse võnkeid.

Mulle tohutult meeldis kui ausalt esitati Itaalia bürokraatiat, korruptsiooni ja üleüldse avaliku aparatuuri toimimist. Ja seda mitte teps positiivselt. Paratamatult ja iseloomulikult seal kontekstis, kuid mitte heas valguses. Eks oleme kõik kuulnud, et Itaalias on nende aspektidega probleeme, kuid selline usutav ja sundimatu valukoha välja toomine ning selle eri nurkade keskel manööverdamise jälgimine oli üpris huvitav ning silmi avardav. Kindlasti mitte ainult iseloomulik lõunamaadele ja Itaaliale (nt mu sõbranna, kes vahepeal Rumeenias elas rääkis ulme lugusid nende bürokraatiast ning kuidas alati tuleb midagi "kaasa viia" kui midagi tahad), Nõuka ajal kui selline lähenemine suhteliselt igapäevane (ka tänapäeval teatud hulgal), kuid, siiski, oli omajagu kurb ja abitu lugeda, kuidas onupojapoliitika, altkäemaksud, liigkasuvõtmine ja mida kõike veel nii laialtlevinult ja igapäevaselt lokkab. Isegi komissar Brunetti käed olid liiga lühikesed ja seotud, et igas olukorras õiglus jalule seda. Minu õiglustunnet riivati ohtralt ja mitte kõik kurjategijad ei saanud oma karistust, kuid lõpus, kui olin juba lootust kaotamas, siiski teatud juhtumite puhul õiglus ikkagi jalule seati.

Krimi pool ise ei olnud just kõige sirgejoonelisem ning selgem ja kippus laia valguma. Loos oli mitmeid krimiliine ning kõik neist ei leidnud lahendust või isegi arengut. Jah, see võimaldas küll realistlikuma maitse, kuid jättis mind rahulolematuks ning teadmatusse, et mis siis lõpuks ikkagi nende konkreetsete juhtumitega sai, kas üldse sai ning mis oli nende kaasamise lisandväärtus. Ju siis lihtsalt illustreerida tõsiasja, et kõik alati ei leiagi rahuldatavat kulminatsiooni, narkootikumid on kurjast ning bürokraatia võib olla eluohtlik. Alguses mind ka häiris pealtnäha puuduv võimalus nuputada, et kes oli siis ikkagi keskse tapmise taga ja miks. Üllatuslikult, see siiski sai seletuse ja pahalase, kuid neile isikutele pühendati nii põgusalt aega, et ma ei tundnudki erilist rahuldust, et nad pidid lõpuks seadusesilmale vastutust andma. Ja kõige suuremad kurjused kalad lipsasid ju tegelikult minema. Samas, mulle lahendus ja põhjused, et miks maha koksamised toimusid, tegelikult läksid peale ja sobisid ilusti oma suurema pildiga raamatu süžeesse.

Kommisaar Brunetti ise oli piisavalt asjalik, otsekohene ja nutikas, et minu sümpaatiat võita. Mehe suhe oma naise ja perega andis kena vaheldust kimimaailma ning aitas temaga paremat kontakti leida. Samas, ei olnud sellises kombos midagi väga unikaalset. Siiski, pean tunnistama, et mulle esimene kokkupuude sarjaga ikkagi väga meeldis ning ma tõesti saan aru, miks on see nii hinnatud ja armastatud. Mul on veel kaks teist kommisaar Brunetti raamatut riiulil ootel. Loodan nendeni peatselt jõuda!


-------------------------------- 

Pealkiri: Tütarlaps ja öö
Autor: Guillaume Musso
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2020
Minu hinnang: 3/5

See on suurepärane näide raamatust, kus oli just parajas annuses salapära ja närvikõdi, tempo oli hea ja süžeed ja kõiki sealseid müsteeriumeid rulliti lahti just õige kiiruse ja doosidega. Kuskil 30% juures aga paiskusid äkki valla tulvaveed ning mind ujutati üle kõige sellega kuni loo lõpuni, mida sinnani olin parajates portsudes ning parajas avaldamise kiiruses väga nautinud. Liiga palju, liiga korraga, liiga pidevalt ning liiga palju kihte hakkas välja kooruma. See kombinatsioon ei mõjunud enam usutavalt ja põnevalt, vaid pigem nagu püüaks autor suruda kõik oma sada ideed ühte raamatusse. Lugu muutus ülekoormatuks ja kohmakaks. Selle asemel, et paelutuna küüsi närida, et mis nüüd küll juhtub, püüdsin kaasa mõelda igasugu absurdsemaid stsenaariume, et kuidas keegi kellegagi seotud ja mis tegelikult toimub. Selles suhtes suutis lugu minu vankumatut tähelepanu hoida küll, sest enamusi pöördeid ei näinud ma kaugeltki ette. Siiski, kaob üks hetk võlu kui neid üllatusi pidevalt lugeja pihta tulistatakse. Probleem sai alguse kui avalikustati tõsiasi, et Fanny teadis rohkem kui keegi oli arvanud. No kui palju neid laipu sinna seina topiti?! Edaspidi läks lumepall veerema ja muutus oma 9-korruselise kõrguseks. 

Peategelane, Thomas, ei ole kunagi saanud üle oma teismelise ea silmarõõmust, Vincast, kelle kadumine püsis müsteerium kuni hetkeni, mil kool, kus mõlemad käisid, klassikokkutulekut korraldas. See sündmus oli ka romaani süžee keskmes. Äkki hakkasid salapärased ähvardused eri kujul ilmuma, inimesi hakati vaikselt maha koksama ning terve põllutäis saladusi hakkas mullast välja vupsama. Ja neid varjatud motiive, seoseid, tegevusi ja põhjendusi leidus tõesti hulgi. Pea igal tegelasel loos oli midagi enda teada hoitud või otsene või kaudne roll Vinca kadumises. Kogu pilt koondub raamatu lõpuks kokku, kuid see oli ülemäära kirju. Liialdan, kuid tundus, et kaasatud on nii vanaemad, vanaisad, koduloomad kui naabrid ja onupojad. Mõnikord võiks lihtsuses olla võti ning just seda lähenemist oleksin ma vast rohkem hinnanud. Siiski, sibula lahtikoorumine oli omajagu köitev ning mis siis ikkagi Vincaga juhtus oli üpris huvitav. Mulle meeldisid ka n-ö vihjed või võimalused alternatiivreaalsusele, et äkki ikkagi ei läinud temaga nii nagu läks. Miks mitte? Sellised helged viited andsid loole sügavust.

Nagu James Bondi lugudes öeldakse, et film on just sama hea kui on kurikael, siis selline ütlus laieneb minu silmis ka kriminullidele. Teekond on ainult just nii rahuldust pakkuv kui osavalt on peidetud ja siis avalikustatud kurjam. Kui viimane hüppab välja otsekui põõsast, mingit asjalikku viidet varem ei ole sinna suunas rihitud ning mul ei ole sellest isikust sooja ega külma, siis mõjub see nagu kook, mis pärast ahjust välja võtmist kokku vajub. Alati ei peagi aga olema just pahalane fookuses ning tegu on kõrvalise liiniga, kus rambivalgus pigem tegelastel, nendevahelistel suhetel ja nende arengul. Seda suunda proovis tüürida antud lugu, kuid selline lähenemine ei klappinud. Miks ja kes Vinca kadumises süüdi oli ning kes hiljem kättemaksu haus olid kesksed teemad. Üks neist sai asjaliku lõpu, teine oli aga täitsa lambikas ning ei pakkunud mingit emotsiooni, peale ärrituse. Tundus, et autor oli nii hõivatud oma saja idee süžeesse sissepookimisega, et unustas ära, et peab kellegi vastutavaks tegema või soovis ta teha eriti intensiivset kulme kergitavat puänti rolli täitmiseks, mis oleks originaalne ja mida keegi ei oleks osanud ette näha. Olgu põhjus mis iganes, mulle kui lugejale, ta oma valikuga muljet avalda ei suutnud.

Raamatu kirjastiil mulle meeldis koos erinevate vaatevinklite ja ajaperioodi lähenemistega. Hulganisti viiteid leidus popkultuurile, päriselu kontekstile ning Prantsusmaa konkreetsele regioonile, mis andsid loole usutavust ja lugejale haakepunkte. Kool ja selle keskkond olid autentsed ning võib täitsa uskuda, et selline haridusasutus eksisteeribki, sest kompleks ise ja sellega seonduv oli läbimõeldud ja detailne. Loos oli ohtralt, mis mulle sobis ja mis lugemisrõõmu pakkus. Süžee ise aga võinuks natuke vähem laialivalguvam ning täistopitum olla. See vajas enam õhulisust ning selgemat fookust, mitte keskendumist pööretele. Üks või kaks kvaliteetset ja süžee maailma nihutavat pööret tegelikult on ju täitsa piisav. Kokkuvõttes, igati soliidne lugemine!