Pühapäev, 29. mai 2016

Kino: "Võrdsed"

Tervitus!

Lühiülevaade kinost!

Pealkiri: Võrdsed

Originaalpealkiri: Equals
Režissöör: Drake Doremus
Näitlejad: Nicholas Hoult, Kristen Stewart, Guy Pearce, Jacki Weaver
Žanr: Romantika, ulmefilm, draama
Kestus: 1h 41 min
Kinodes alates: 20.05.2016
Nähtud: 21.05.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ühel poolt lääge, üksluine ja veniv. Teiselt poolt ehe, kummaliselt meeliköitev ning hingekeeli puudutav. Leidub hulgaliselt põhjuseid, miks mulle antud film ei tohiks grammigi imponeerida, kuid endalegi üllatusena oli nähtav magnetiline ning liigutav.

Tegu on tüüpilise looga tüüpilises düstoopilises tulevikumaailmas, mille taolisi on vaatajatele kõriauguni igas formaadis kurgust alla surutud, kas filmide, raamatute vm näol. Üldine iva on neis see, et emotsioonid, kui inimkonna hädades süüdi olevad tegurid, on keelatud ning nende esinemine on haigus, mille ilmnemisel tuleb inimesi ravida ning, kui viimane osutub ebaefektiivseks, lukustatakse hädalised raviasutustesse ning, hullematel haigusnäitude tagajärjel, ka tapetakse. Loomulikult avastavad meie kangelased, et põevad seda surmavat pisikut ning armuvad üksteisesse. Järgneb peitusemäng, kas nad avastatakse või mitte -- tulemus on aga ilmselge. Ainukeseks võimaluseks armastajapaarile jääb põgeneda ahistavast ning eluohtlikust keskkonnast.

Vaatamata sellele, et süžee ei ole just originaalne, ausalt öeldes, lausa häirivalt kaugel sellest, loo kulgemine võib tihtipeale tunduda kui veniv tatt ning film ei pakata just sisutihedusest, tegemistest ning kasvõi adekvaatsest dialoogist, suutis see mind teiste konkreetsete faktoritega ära võluda. Esiteks oli selle väljanägemine puhas, selgejooneline, usutav ning aitas suurepäraselt kaasa loo esitamiseks vajaliku steriilse, puht funktsionaalse ning tundepuuduliku keskkonna loomisele. Teiseks, loo fookus paiknes ainuüksi kahe inimese omavahelistel tunnetel ning üksteise ja üleüldse emotsionaalsel avastamisel. Tähelepanu ei tõmmatud eemale andmaks näiteks düstoopilisele keskkonnale detailsemat tausta, keskendudes režiimile ja selle toimimisele. Viimane andis vaid tausta ja katalüsaatori, kuid tegevus ringles vaid paari ning nende tunnete ümber. See võimaldas filmil ilma liigse tehnilisuseta ning mürata olla veenvalt emotsiooniküllane, mis iseenesest on otsekui ninanips konkreetsele düstoopilisele maailmale. Pasliku õhkkonna tekitamisele aitas ohtralt kaasa ka efektne ja kummitavalt kaunis muusika.

Tegelaste emotsioonide vargsi esile kerkimine ning väljendumine vaoshoitumates stseenides ning kõike hoomavate tundepursete ajal, suudeti vaatajani tuua üllatavalt siiralt ning oma ehesuses mõjusid nad paeluvalt. Ma tõesti uskusin, et need tegelased ei ole varem tunnetetulvas keerelnud ning avastavad uut osa endast, mida ei teadnud, et üldse eksisteerib. Eriti avaldas mulle muljet Kristen Stewart, sest võrreldes tema tuntuima rolliga, stoilise ja osavõtmatu Bellaga, suutis seekord väljuda otsekui ahistavast kookonist ning esile tuua hingelise ning nüansirohkelt tähelepanuväärse etteaste. Nicholas Hoult aga jäi vaid "rahuldavale" tasemele. 

Särtsu ja põnevust loosse tõi lõpus ka paar väiksemat puänti, mis konteksti arvestades, suutsid olla õrnalt värskendavad, kuid mis veidi ebaveenvalt üles kerkisid. Tekkis "Romeod ja Juliat" meeldetuletav déjà vu. See omakorda aga võimaldas filmile intrigeerivalt magushapu ning lahtise lõpu.


Reede, 27. mai 2016

Teater: "Hamlet" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Olen taaskord lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna Coca-Cola Plazas on võimalik etendust veel kord näha 30. novembril 2016, siis vast on paslik ülevaade ikkagi ära teha.

Pealkiri: Hamlet
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 25.10.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Mind siiralt hämmastas massiivne huvi ja hord rahvast, kes seda adaptsiooni agaralt vaatama läksid. Tavaliselt ei suuda ükski National Theatre Live ülekanne tervet saali täis müüa, kuid “Hamlet” surus välja isegi portsu korduseid ning kõigil neil õnnestus ekraani ette täismaja meelitada. Milles siis asi? Kas tõesti on eestlased avastanud intensiivse huvi selle palju nähtud, kuuldud ja leierdatud Shakespeare’i tüki vastu või on Benedict Cumberbatch tõepoolest ülemaailme fenomen ning inimesed, kes muidu pika kaarega Shakespeare’ist mööda põiganud, andsid autorile nüüd võimaluse kuna Benedict nii kenasti peibutas? No kui tema osalemine aitab “Hamletit” tuua kontingendini, kes selle vastu tavapäraselt huvi üles ei näita, on ju saavutus suurepärane. Samas, aga kas ainult üks konkreetne näitleja suudab kanda etendust, mis teatud vaatajatele, peale selle ühe faktori, tegelikult põrmugi ei imponeeri? Ju siis saab, sest piletid läksid kui soojad saiad ja seda mitte ainult Eestis. Tegu on rekordilise vaatajaskonnaga tükiga National Theater LIVE ülekannete ajaloos.

Põgusalt ka ülekande eelloost, kuna see oli päris frusteeriv aga lõppkokkuvõttes lustakas kannatlikkusemäng, mis muideks osaliselt kindlasti selekteeris välja isikud, kes siiralt tükist huvitatud olid ning need, kes vaid Benedicti pärast tulid või siis muudel põhjustel. Nimelt oli uhke, võimas ja innovatiivne Scape saal värskelt kasutusele võetud ning otse loomulikult, nagu uute asjade tihti juhtub, ei toiminud kõik nii nagu peaks. Ehk siis heli oli olemas kuskil 10 sekundit ja siis ei olnud ja siis jälle oli ja siis jälle ei olnud… Etendust sai uuesti alustatud mitu korda ning selle peale läks oma pool tundi ning need, kes vast vähema entusiasmiga kinosaalis istusid, said võimaluse lahkuda ja raha tagasi saada. Kuskil veerand saali otsustas ära minna, mille pärast mul oli ääretult kahju, sest lindistus saadi lõpuks ikkagi korrektselt tööle ning etendus auru sisse. Minu kommentaar toimuvale: Ikka juhtub! Tehnika ruulib!

“Hamlet” ei kuulu mu lemmik Shakespeare’i loomingu hulka, kuid selle väärtuses ja kvaliteedis ei kahtle ma karvavõrdki (näiteks “Romeo ja Julia” paneb mind mitmetelt aspektidelt õlgu kehitama). Objektiivselt suudan ma tõdeda, et tegu on ennast tõestanud äärmiselt dramaatilise, sisutiheda, intrigeeriva ning traagiliselt meeltlahutava tükiga, mis võimaldab vaatajale hulgaliselt erinevate interpretatsioonide võimalusi ning müsteeriume. Üks ühele ei ole võimalik sellest näidendist tervenisti aru saada. Kas iga värske väljalaskega suudetakse aga publikule pakkuda midagi meeldejäävat, mis pakub nii klassikat, kui ka parajas portsus uudsust, ei ole alati garanteeritud. Siiani nähtud mitmed “Hamletid” on aga kõik suutnud vähemal või rohkemal määral olla minu silmis meeldivalt innovatiivsed. Järjekordse versiooni on seekord lavale toonud London National Theatre ning seda tüürima on paigutatud kuumem Briti eksport alates Biitlitest, mis on iseenesest juba enamustele niivõrd tähendusrikkalt uuenduslik, et tassis massides rahvast teatrisse.

Mulle visuaalselt imponeeris, kuid ka samas takistas etendust kui üht kompaktset tervikut hoomata, elegantne, kõle ning ruumikas asupaik, mis jättis mulje kui pimedast, halvaendelisest ning elutust, kunagised hiilgeajad seljatanud, kummitusmajast. Tänu sellele eksisid tegelased laval otsekui ära. Nähtav oli liialt laialipaisatud ning see ei võimaldanud näitlejatele intiimsemat keskkonda. Ka nende emotsioonid ja traagika läks tänu sellele mõnevõrra selles keskkonnas kaduma, haihtudes sarnaselt tilgale meres. Teisalt, aga aitas selline kujundus kaasa karakterite üksinduse ja eraldatuse süvendamisele, halvates siira ja sooja kontakti loomist teineteisega. Just need faktorid aga ennustasid tungivalt ja efektiivselt õnnetut lõpptulemust.

Seoses lava mahukusega oli näitlejatel tarvis ka ekstra punnitada, et püüda kogu seda platsi täita. Eriti agaralt võttis selle südameasjaks meie peategelane, kes oli tohutult aktiivne, lenneldes ühest otsas teise nagu Figaro – siin ja jälle äkki seal. Küll ta jooksis, kargas, sagis ja askeldas, suutes üllatavalt adekvaatselt ka oma eesmärki täita.

Lavakujunduses kasutati paljuski lapsepõlvest tuntud elemente, seda eriti Hamleti hulluse illustreerimisel. Tegelane oli otsekui toimunud trauma järel mentaalselt tagasi liikunud turvalisse lapsepõlvemaailmasse ning seda väljendas ta riietudes punasesse mängusõduri vormi, lustides suures mängulossis ning kandes lapsikut särki, mille seljal ilutses sõna “King.” Või siis oli ta osav teeskleja, esitledes end kui lihtsameelset segast, või pakkus talle täiskasvanute maailma eest põgenemine tuge ning tegu oli kõige loomupärasema toimetuleku mehhanismiga. Või ei suutnud ta ennast enam kontrollida ning oli kord lapsemeelne, siis taas jälle oli võimeline ennast tõsiselt ja täiskasvanulikult üleval pidama. Mis see tegelik seletus oli, jääb saladuseks, kuid käesoleva versiooni Hamlet oli oma mõttemaailma ja käitumise ning nende kahe kombinatsiooni tulemuse poolest üpris intrigeeriv.

Võib-olla oli tegu kujutelmaga, kuid antud tüki Hamlet jättis mulje kui vähem isekast ning kalgilt hooletust tegelasest, kui teda tavaliselt olen harjunud nägema. Enam suutis ta mus esile tuua kaastunnet, seda aga tänu tema tundlikuma ja inimlikuma olemuse tõttu. Kuigi verejanu ja kättemaksuhimu ei olnud kuskile kadunud, tundus tema hullunum ning inetum pool olevat pehmendatud, võrreldes teiste Hamletitega. Pigem jättis mees mulje kui segaduses ning selgamurdva emotsionaalse pinge all olevast isikust, kes psühholoogiliselt üks hetk lihtsalt murdus, suutmata teadvustada mis on tõsi, mis toimub ning adumata kuidas tema käitumine ümberkaudseid mõjutab. Benedict oli üpris edukas sellise haavatava, õnnetu ja vaevatud printsi kehastamises.

Tohutult pettunud olen ma aga Ophelia kujutamisel. Tegu oli nutuse, delikaatse ja lausa haleda naisega, kelle poole puhkudes ta kohe kildudeks kukuks. Selline vabisev ning närvivapustuse äärel Ophelia siiralt häiris mind. Jah, ma tean, et tema puhul ei ole tegu kunagi olnud erilise kõva ja karmi naisega, kaugel sellest, kuid niivõrd kergesti puruneva klaasina ma teda näha ei soovinud. Vastukaaluks naisele, mainin aga Hamleti ainust lojaalset kamraadi, Horatiot. Viimane oli eriti silmapaistvalt omapäraselt esitatud. Nimelt nägi ta välja nagu tüüpiline IT-poiss või siis iga teine tavaline heteromees, õrna hipsteri kallakuga, mis ümberringsega ideaalselt ei sulandanud, kuid tõi välja tema eheduse, sõbralikkuse ja eraldiseisvuse kõledast lossi elanikkonnast. Tema selline olemus viitas juba sellele, et tragöödia seda meest küll endaga ei haara.


Neljapäev, 19. mai 2016

Etendus: "Madama Butterfly" - Met Opera LIVE

Tervitus!

Ülevaade suurepäraselt otseülekande ürituselt Coca-Cola Plazast!

Pealkiri: Madama Butterfly (Giacomo Puccini ooper)
Teater: Metropolitan Opera LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 38 min
Millal nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Käesolev ooper tõi mus esile vastakaid tundeid. Süžee ning tegelased tekitasid sügavat frustratsiooni, Cio-Cio-san ehk Madama Butterfly, oma naiivsuses ning agaras pimesilmi kiindumuses oli nõutukstegev ja Pinkerton oma hoolimatuses ning enesekesksuses oli tohutult vastumeelne. Nende romanss oli lääge ning mõjus sunnitult traagilisena ainult traagilisuse enda pärast. Teisalt, aga otsekui paradoksina, oli see esimene ooper, mis suutis mulle silma vesiseks tõmmata ning, mis loo kulgedes aina enam tundeküllasust esile tõi ning mulle hinge puges. Seda aga tänu kõikidele muudele aspektidele peale imala ning pinnapealsele lembeloo, mille ümber ooper keerleb ning, mis on katalüsaatoriks igale järgnevale ängistavale stseenile.

Juba ainuüksi hädised, pea olematud, sambad milledele Pinkertoni ja Butterfly abielu püstitati, ei suutnud ka parima tahtmise juures võimaldada klassikaliselt siirast ning üdini paarilisele pühendunud suhet. Naine, oma teadmatuses, loomulikult nägi kosjasobitaja poolt korraldatud abielus oma pääseteed geiša ebakindlast elust ning kiindus mehesse, keda sügavalt ja sinisilmselt hakkas idealiseerima, heites kõrvale oma rahva uskumused ja traditsioonid. Mehel olid aga tunduvalt alatumad eesmärgid ning Butterflys nähti mugavust, võõrapärast vaheldust ning naist, kellest on kerge lahti saada, kui tema silmis vastuvõetav ja korralik ameeriklannast naine on aeg naida. Nendel äärmiselt valedel põhjustel sõlmitud ning vastandlike ootustega abielu, oli otsekui tempel kinnitamaks tulevat möödapääsmatut traagilist lõppu.

Mõlemad tegelased olid noored, täis energiat, õhinat ning hakkamist, südamed valla ning terve maailm silme ees sillerdamas, kus liikuda sai vaid paremuse poole. Kas Pinkertoni käitumist tuleb mõista kui nooruspõlve lollust, mis lõppes kurvalt, ning mees peaks pälvima kasvõi kübekese mõistmist? Või siis oli tema käitumine andestamatu, ning elumehelik ja enesekeskne suhtumine, mis tõi esile vaid hävingut, peakski jääma teda elu lõpuni painama? Viimastel momentidel oli tunda tema kahetsust, kuid eelnev probleemi igasugune vältimine ja eiramine ei kõnelenud just mehe kasuks. Eks Pinkertoni üle kohtumõistmine jääb iga vaataja enda südametunnistuse piiridesse.

Ooperi trööstituima saatusega kannatanu, Cio-Cio-san, üks hetk sümpatiseeris mulle oma särtsakuse ja enesekindlusega, teine hetk aga samaaegselt ärritas oma lapsiku lihtsameelsuse ning põikpäisusega. Eriti drastiline kontrast tekkis kahe stseeni vahel. Esimeses annab nipsakas ja lapselikult õhinas Butterfly korvi rahvuskaaslasest kosilasele, olles veendunud, et Pinkerton ei ole teda hüljanud, selle peale isegi mitte tulles, ning teises, tohutult efektses, intensiivses ning emotsionaalsusest pakatavas stseenis, ootab naine koos teenijanna ning pojaga kannatlikult mehe tagasitulekut, teades, et tema laev on randunud. Viimane seik oli meelega venitatud mitmeid minuteid pikaks, kruvimaks pinget, ning püüdes vaatajani tuua meeleheitlikku, kuid lootusrikast ootamist, mida varjutas tõsiasi, et kõigile peale naise enda oli selge, et Pinkerton ei kavatsegi naasta. Butterfly näol oli siiski aga tegu vaid viieteist aastase teismelisega ning tüdruku vastu ei peaks suhtuma ülemäära karmilt, vaatamata tujukusele ning sinisilmsusele, sest oli ta ju ikkagi vaid mängukann ning ühiskonna ja ühe mehe ohver. Mis minu silmis tema väärtust aga kahekordistas oli fakt, et emana oli ta imetlusväärne ning ennastohverdav.

Ooperi kangelannat kehastanud Kristine Opolais on üks kaunimaid ooperlauljannasid, kuid veidi kentsakas oli teda ette kujutada viieteistaastase neiuna. Siidjate pikkade mustade kiharatega ning lopsakate lilledega peas, oli ta otsekui elujõuline, just õidepuhkenud kaunitar, kes närbub ja hukkub oma keskkonna hooletuse pärast. Pinkertonina üles astunud Roberto Alanga jättis nii välimuselt kui hoiakult aga liialt libedast kalast elumehe mulje, mis tegi tegelase veelgi ebasümpaatsemaks. Koos moodustasid nad aga adekvaatse paari ning nende armuduett laternate taustal sumedas õhtus oli üpris maagiline. Väikese lisadetailina oli koomiline, et need lilleõied, mis romantiliselt suurtes kogustes lavale liuglesid, koristati hiljem vaheajal, lavataguse pilguheite jooksul, ära tolmuimejaga. 

Antud produktsioon on Metropolitan Opera repertuaaris olnud juba aukartustäratavad kümme aastat ning ei ole keeruline tuletada miks. Juba ainuüksi tegevuspaigaks olev Jaapan on paljulubav ning võimaldab kujundusele lummavat võõrapärasust ning ohtralt kujutusvõimet. Loojad on end aga ületanud, sest sellest eksootilisest keskkonnast on võetud maksimum ning ooper kubisev meeliköitvatest, pilkuhoidvatest, innovatiivsetest ning muinasjutulistest lahendustest. Ooper algab paeluva geiša tantsuga, kus naine kasutab lehvikut meisterlikult ning tagab sissejuhatuse, mis viib vaataja just vajalikku meelelaadi. Jaapanist pärit detailidena kasutati usinalt ka riisipaberist lükanduksi- ja seinu tekitamaks ruumilisemat keskkonda. Ning üleni musta riietatud abipersonal laval, kes kandsid jookidega kandikuid ning täitsid muid praktilisi funktsioone, tuletasid vaieldamatult meelde ninjasid. Koloriidsele Jaapanile omapäraselt oli ka kogu etendus erksates, neoonilikes ning säravates toonides. Eriti silmapaistvad sel alal olid Cio-Cio-sani sugulaste kostüümid pulmapidustustel.

Erinevatel otstarvetel ning eri õhkkondade loomiseks kasutati antud etenduses ootamatult palju nukukunsti, mis geniaalselt sulandusid toimuvaga ning lisasid nähtavale tunduvalt paeluvat kaalu ning originaalsust. Näiteks oli Butterfly väikeseks pojaks nukk, keda juhtisid kolm nukunäitlejat (musta riietatud ninjat). Lausa sõnatukstegevalt hämmastav oli nende sünkroonis püsimine ning nukule elu sissepuhumine. Viimane omas realistlikku kehahoiakut, maneere, liigutusi ning tegi kõike sujuvalt ja elusolendile tõetruult. Üllatavalt hea keemia ja loomulikkus leidus ka ema ja poja vahel -- nuku ja naise vahel. Ooperi lõpupoole toodi lavale ka lühike tantsuline number naisnuku ja tema kahe juhi ning inimtantsijast paarilise vahel. Stseenis lendlesid parvena ka suurepäraselt sünkroonis olevad linnud, mis olid tegelikult pabertuvid pikkade keppide otsas. Viimased mõjusid tohutult tõetruult ning võluvalt koos tantsija ja nukuga graatsiliselt koos liikudes.

Traditsioonina antud sarja ooperiülekannetes, sai ka seekord vaheaegadel tutvuda nii esinejate kui muude ooperimajaga seotud aladega ja isikutega. Intervjuud andsid teenijannat, Suzukit, ja diplomaat Sharplessi, kehastanud lauljad. Otse loomulikult, said sõna ka peaosalised. Eriti lahe oli Kristine Opolaisi tervitus oma kodumaale Lätisse. Nimelt on tegu meie naaberriigist pärit lauljannaga. Kiire pilguheit tehti ka sarja järgmisele ooperile, "Roberto Devereux," mille visuaalne kujundus avaldas selle lühikese tutvustuse ajal küll muljet. Etenduse nukukunsti näitlejad tõid päevavalgele saladusi, näiteks kuidas nad nii meisterlikult sünkroonis toimivad ning kes mis kehaosa eest vastutab. Viimaks anti mikrofon isikule, kes vastutab teatris kõige eest, mis on laval nähtav, alates kostüümidest kuni butafooriani. Esile toodi ka tema hinnatumaid lavastuste kujundusi, mis olid muidugi võrratud.


Esmaspäev, 16. mai 2016

Kino: "Bastille'i päev" ja "Meie moodi reetur"

Tervitus!

Kaks lühiülevaadet kinost!

Pealkiri: Bastille'i päev
Originaalpealkiri: Bastille Day
Režissöör: James Watkins
Näitlejad: Idris Elba, Richard Madden, Charlotte Le Bon, Kelly Reilly
Žanr: Action
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 13.05.2016
Nähtud: 13.05.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei oodanud midagi ääretult muljetavaldavat sellest veidi kaheldava väärtusega kiirtoidule iseloomulikult kokku klopsitud action üllitiselt. Mõnikord aga ei olegi vaja tipptasemel märulit või üdini läbimõeldud, loogilist ja paeluvat sisu. Mõnikord piisab keskpärasest põnevikust, mis oma puudujäägid teeb tasa särasilmse ajuvabaduse, entusiastliku mõttetuse ja varjamatu saamatusega. Ma ei ole filmisnoob, olen omnivoor, kõik läheb alla kui tulemus ei võta ennast varvasteni tõsiselt ning suudab oma auklikule olemusele vaatama ennast mulle oma lihtsuses, lõbususes ja teesklusetuses maha müüa. Just selline mõttetult nauditav meelelahutus oli “Bastille’i päev.”

Sarmikas taskuvaras, Michael Mason, pätsab kenalt prantslannalt koti, milles on pomm. Loomulikult see plahvatab ning kahtlusaluseks jääb valel ajal vales kohas olnud kelm. Nii prantslased kui CIA seavad mehe seljale sihtmärgi, kuid seda libedat kala ei ole võimalik väga lihtsalt võrku püüda. Peatselt saab ka selgeks, et erinevate poolte lojaalsused, eesmärgi ning huvid ei ole niivõrd must-valged kui algselt tundus ning Mason ning karm kuri kapp, CIA agent Briar, löövad vastutahtmist käed, et kurikaelad kinni nabida.

Nagu öeldud oli film igalt küljelt vaadatuna kesine ja ega ta vast juba eos oma ambitsioone kõrgemale ei paigutanudki. Kõik tüüpilised kvaliteetse märulifilmi faktorid olid olemas. Mitte ükski neist aga ei ületanud uudisekünnist ega püüdnud ennast kaugemale upitada kui ta selles võimeline oli. Selline ehesus tegi aga nähtu ootamatult kergesti seeditavaks ja isegi maitsvaks. Leidus muidugi ka säravamaid seiku nagu mõned päris asjalikud närvikõdi tekitavad action stseenid, nagu tagaajamine Pariisi katustel ning grupi madin kaubikus. Ka arenev vaenlastest kamraadilik keemia Masoni ja Briari vahel oli üpris särtsakas ja vaimukas. Eriti meeldisid mulle nende vestlused kuldses Mercedeses ja esimene sõnadevahetus ülekuulamisel: “Miks sa jooksid? Süütud inimesed ei jookse.” - “Oled sa ennast üldse näinud?! Sa jookseks ka!” Üksteist nokkivat dialoogi nende vahel oleks võinud olla enam, kuid vähemalt pandi sellega ka meeleolukas punkt filmile: “… Aga postiosakonda?...” Siiski, taolist vastandid on sunnitud koos töötama suhet on action filmides tehtud söögi alla ja söögi peale ning siinne ei suutnud ennast mallist välja tirida. Vähemalt suutsid paar puänti ka põgusalt üllatavad olla.

Näitlejatest nii palju, et mõlemad, nii Idris Elba ja Richard Madden ei ole ameeriklased, keda nad filmis kehastasid, ning eriti viimase aktsenti (ta on muide šotlane) oli veidi kentsakas kuulata. Muidu aga moodustasid nad igati paljulubavalt dünaamilise paari, kes aga kahjuks mattus filmi kesisuse ja vähese ambitsioonikuse alla. Kindlasti oli mõlema ülesastumine antud spioonimärulis kerge vihje aga tõsiasjale, et kumbki on tõstetud esile kui potentsiaalne uus James Bond. Iseasi, kas sellest ka pikemas perspektiivis mingit kasu oli või oli tegu jalga tulistamisega.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Meie moodi reetur
Originaalpealkiri: Our Kind of Traitor
Režissöör: Susanna White
Näitlejad: Ewan McGregor, Stellan Skarsgård, Naomie Harris, Damian Lewis
Žanr: Thriller
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 13.05.2016
Nähtud: 14.05.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Toetudes muuseas andekale näitlejabrigaadile, ootasin antud filmist kõrgkvaliteetset, intelligentset ja pingest plahvatavat spioonidraamat. Millegipärast aga kukkus lõpptulemus välja mage, poolküps ning otsekui ülejala ettevõtmine. Idee imponeeris mulle tunduvalt, kuid oskus paljulubavat potentsiaali summutada ja ennast saboteerida oli otsekui selle filmi mitte väga salajane tegelik eesmärk. Miks sel juhul üldse ette võtta palagan, et antud lugu suurele ekraanile tuua, vot seda ma täienisti ei mõista.

Esiteks, olid võimekad näitlejad oma rollides kriminaalset raisatud. Ewan McGregor spiooni ja vene maffia maailma eksinud professor Perryna oli nagu tardunud kits rambivalguses. Valus oli tegelaskuju jälgida, kes lihtsalt läks toimuvaga kaasa, ei jäänud mitte millegi erilisega silma, kellele ei antud võimalust särada ja kes oli otsekui tühi kest, kellel oli vaid üks funktsioon, olla sillaks Stellan Skarsgårdi karakteri Dima ja Briti luure vahel. Ka Perry naine, Naomie Harrise kehastuses, näis omavat vaid ühte eesmärki, olla lapsehoidja nii oma mehele kui Dima perele jne. Damian Lewis oli adekvaatne Briti luureagent, kellel oli oma isiklik agenda, kuid lõppkokkuvõttes oli vaid Stellan Skarsgård see, kes kõik kolleegid üle mängis, olles ülemeelik, ülevoolav ja üleannetu Dima.

Teiseks, süžee ise oli nõutukstegevalt ettenähtav ja isegi igav. Jah, ette tuli meeldivalt pinevaid momente ning dramaatilist üksteisele ärapanemist, kuid sisu oli siiski pettumustvalmistavalt lihtsakoeline ning originaalsusvaene. Eriti piinlik oli seik, kus tegelased sattusid eluohtlikku olukorda ühe sinisilmse teismelise hormoonide pärast -- lohakas ja ülimugav lahendus tegevuse edasiarenguks. Film püüdis olla ka visuaalselt šokeeriv ning toores, näiteks sai jälgida Stellan Skarsgårdi kogu tema porgandpaljas hiilguses ning vägistamist. Eesmärk aga jäi täitmata, sest brutaalsed, paljastavad või karmid stseenid, mis pidid loole lisama teravust ja tõsiseltvõetavust, mõjusid hoopis sunnitult ja meeleheitlike vahenditena.

No aga, kas milleski ka kümnesse löödi? Mainitud etteaste Stellan Skarsgårdi poolt lausa pakatas energiast ning lugu ise, teoorias ja kondikavana, oli üpris põnev ning kaasahaarav. Aga see oli ka kõik.

Sisust: Abielukriisis Briti paar puhkab Marrakechis, kus kohtutakse ja sõbrunetakse vene maffiasse kuuluva Dima ja tema perega. Viimasel on aga paariga lähema suhtlemissooviga seoses hoopis muu eesmärk. Nimelt on Dima ohus ning vajab abi kontakti loomisel Briti luurega ning oma pere päästmisel. Perry ja tema naine segatakse eluohtlikku kassi ja hiire mängu, kus usaldada saab vaid iseennast.




Kolmapäev, 11. mai 2016

Kino: "Kütt ja kaks kuningannat" ja "Häving"

Tervitus!

Seekord lühiarvustused kinost!

Pealkiri: Kütt ja kaks kuningannat
Originaalpealkiri: The Huntsman: Winter's War
Režissöör: Cedric Nicolas-Troyan
Näitlejad: Chris Hemsworth, Charlize Theron, Emily Blunt, Jessica Chastain, Sam Claflin
Žanr: Seiklus, fantaasia, action
Kestus: 1h 54 min
Kinodes alates: 22.04.2016
Nähtud: 23.04.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma olin veidi segaduses, kui kuulsin, et esimesele Lumivalgekese filmile tuleb järg, Küttiga peaosas. Seda arusaamatust süvendas trailer, mille põhjal ei olnud võimalik selgusele jõuda, et kas tegu on järjega või eellooga või millega siis õigesti? Teiseks, kas tõesti on lisafilm vajalik ning panustab midagi asjalikku juba loodud maailma? Loomulikult olin ma sisemiselt rõõmust silkamas, et kuum ja porine Kütt tuleb uuesti suurele ekraanile, kuid mingis ülejala ettevõtmises ma teda näha küll ei soovi. Kahjuks sellist poolküpset produkti ma aga näha sain.

Teeseldes, et mitmed tõsiasjad esimesest filmist ei eksisteeri enam, ignoreerides konkreetseid detaile, sõites neist üle või lõigates ära eelnevad potentsiaalsed vihjatud looliinid, loodi maailm, mis nagu oli esimese filmiga ühine aga samas ei olnud ka. Teatud üleminekud ning uued arendused olid tänu järjepidevuse puudumisele ning üht silma teatud kohtades kinni pigistamisele, äärmiselt ebaloogilised, segadusse ajavad ning tõid esile tülikaid ebakõlasid. Näiteks, kuhu haitus kurja kuninganna vend? Miks hävitati küti ja Lumivalgekese vaheline äärmiselt intrigeeriv ja originaalne romantilise suhte idu (või kujutasin ma seda ette, et sealt võiks midagi fantastilist tekkida)? Tegijad soovisid otsekui kasutada vaid õnnestunud aspekte esimesest filmist, kuid ei olnud põrmugi huvitatud võtmast ka ebameeldivat pagasit ühes. Selline hoolimatu omavoli tegi aga lõpptulemusele kahju. Iseenesest saadi pusletükid küll kokku surutud, kuid suures plaanis oli selge, et need tükid ei haakunud omavahel ning tulemus jättis lohaka mulje.

Ilmselt püüti kasu lõigata ka meeletust huvist lumekuninganna Elsa vastu, sest üllatus-üllatus, kurjal kuningannal hüppas äkitselt eikusagilt välja õde, kes otse loomulikult omab võimeid sarnaselt Disney kuulsale tegelaskujule. See peaks mõned tüdrukud kohe kindlasti kinno jooksutama! Emily Blunt on näitlejanna, kes mulle väga sümpatiseerib, kuid kahjuks jäi Freya seekord veidi magedaks, sest võrreldes oma õega, ei suutnud ta viimast ületada ei kurjuselt, kavaluselt kui enesekindluselt. Vaatamata oma laastavatele võimetele, ei olnud lumekuninganna oma potentsiaali täitev ning teda krattipidi kokku panna oma õega, ei olnud kummagi suhtes aus. Seda puhtalt iseloomude tõttu. Ehk siis oli Freya mõeldud filmi tõmbenumbriks, kuid kokkuvõttes oli ta raisatud tegelane.

Minule üllatuslikult oli filmi näol tegu, eelnevale Lumivalgekese kesksele jutustusele, nii eelloo kui järellooga. Alguses näidati minevikku ning siis jätkati tulevikuga. Viimases toimus ka lõviosa tegevust. Üldiselt saadi tempo ja ajalise sujuvuse kohalt kenasti hakkama, pealtnäha voolas lugu stabiilselt, lihtsalt ei tasunud eriti detailidesse süüvida. Ka romantikaliin küti ja ta naise Sara vahel oli adekvaatselt kaasakiskuv ja usutav, kuigi algusosa jättis sunnitud maitse. Enam keemiat aga endalegi ootamatult avastasin küti ja kurja kuninganna vahel. Kui naine kurjakuulutavalt, mesimagusa ning õrritava muigega ütles: “Tere, kütt, ma olen sinust puudust tundunud,” siis mulle tuli kananahk ihule. Charlize Theron oli kurja kuningannana lausa võrratu, ning isegi samm edasi eelmisest kehastumiskorrast. Terve pakett, alustades imelistest kleitidest kuni tema pilgu ja üldiseni hoiakuni, õhkas võrgutavat ning suursugust kurjust.

Aga kuidas oli linateose staar kütt? Jätkuvalt oli ta mudane ja kuum, kuid see oli ka kõik ning teist korda ainuüksi nendel kahel faktoril ligu ei lasta. Oleks tahtnud enamat, mingitki edasiminekut, kuid tegelane oli põhimõtteliselt sama, mis esimeses filmis. Noh jah, ta sai lõpuks endale ka kallima kellega nahistada, kuid tegelane ise tekitas déjà vud, et kas ma ikka vaatan uut filmi või leierdab juba teist ringi vana plaat. Teistest tegelastest aga suutsid just parajal määral pakkuda huumorit, värvikust ja iseloomu kohustuslikud päkapikud, seekord ka paar naissost esindajaga lisaks. Vahvad sellid ning palju sisukamad kui kelmikas kütt, kahjuks.


--------------------------------------------------

Pealkiri: Häving
Originaalpealkiri: Demolition
Režissöör: Jean-Marc Vallée
Näitlejad: Jake Gyllenhaal, Naomi Watts, Chris Cooper, Judah Lewis
Žanr: Draama
Kestus: 1h 40 min
Kinodes alates: 15.04.2016
Nähtud: 07.05.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Antud film ei ole just minu esmane valik kinokülastamisel, kuid erinevatel asjaoludel satun õnneks vahetevahel vaatama erakordseid filme, mida muidu kaema ei läheks. Lugu räägib oma naise kaotanud investeerimispankurist, kes ei väljenda oma leina nii nagu temalt seda ühiskond ootaks, vaid mees leiab tegevust lammutamiselt ning läbi suhtlussideme üksikema ja tema teismelise pojaga. Ehk siis teoorias on tegu depressiivse filmiga, mis aga oli kõike muud kui masendav.

Kesksed teemad on tõsised, sügavad ning vastuolulised. Tegelaste vaatevinklist tundub peategelase, Davise, puhul põhikonfliktiks olevat viimase võimetus reageerida naise kaotusele nii nagu enamus inimesi seda väljendaksid. Mees ei nuta, haletse end, igatse meeletult naist taga, vaid liigub näiliselt oma eluga edasi, keskendub muudele tegemistele ja tema ebakonventsionaalsed leppimismehhanismid panevad ta halba valgusesse. Mees ei ole aga tundetu ja hoolimatu kivisüda, tema naise surm oli aga viimane liisk arusaamaks, et ta ise ei ole oma senise eluga karvavõrdki rahul. Kaotanud stabiilse sambana naise, kes kuulus ka valikute hulka, mille ta eos juba valedel põhjustel ette võttis, hakkab ta kõike ümberringset lammutama. Alates tööarvutist kuni majani, kisub ta lahti kõik ettejuhtuva, püüdes selle läbi ka enda rahulolematut elu lammutada ja järelejäänut ümber organiseerida. Eriti tähelepanuväärne oli Davise kodu, mille kliiniline ja praktiline väljanägemine peegeldas ka mehe olekut, ning selle keskkonna hävitamine, sümboliseeris Davise emotsionaalset tervenemist. Koheselt, kui ta oma prioriteedid ja elu joonele saab, on ta ka võimeline ümberringsetele sündmustele adekvaatselt reageerime.

Nagu mainitud on filmi sisu raske ja mõtlemapanev, kuid mulle väga meeldis filmi õhulisus ning võime kõrvale põigata vaatajas ängi või muserduse tunde tekitamisest. Masenduse alla mattumist tasakaalustas ideaalselt õrn huumoriloor, kuigi filmi päris draama-komöödiaks nimetada oleks liiast. Nähtu oli tundeküllane ja realistlik, kuid ka omamoodi veider, mis takistas sel liialt kurvatooniliseks muutumast. Eriti Davise pealtnäha kummaline käitumine tõi filmi särtsu ning samuti meeldisid mulle tohutult mehe vestlused teismelise poisi, Chrisiga. Iseäranis stseen mehe ja poisi vahel teemal homoseksuaalne olemine, oli niivõrd loomulik, siiras ning ebatüüpiline. Puudus klassikaline “me toetame sind, ükskõik milline sa oled,” mis on loomulikul igati korralik suhtumine, kuid see on ka otsekui stampväljend. Antud filmis mõjus ausus ning otsekohesus selles vestluses eriti meeldejäävalt ja värskendavalt.

Patsutuse õlale on ära teeninud Jake Gyllenhaal, kes andis väga veenva esituse pealtnäha tuima ja emotsioonitu mehena, kes tegelikult aga pulbitses tunnetest. Samuti sai teismelist poissi kehastanud Judah Lewis üllatavalt asjalikult hakkama.

Neljapäev, 5. mai 2016

Teater: "Budapest"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Budapest

Teater: Von Krahli Teater
Kestus: 1h 30 min
Osades: Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak
Esietendus: 16.01.2015
Millal nähtud: 25.09.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt vonkrahl.ee kodulehelt
Minu suve reis Budapesti ei alanud just väga roosiliselt. Kuulsin ülivõrdes kiidusõnu kõigilt, kes ise või teadsid kedagi, kes seda võrratut linna külastanud. Mu ootused olid laes. Mis aga esimese paari tunni jooksul, pärast rongiga Viinist saabumist, juhtus oli järgmine: jaamas tervitas meid pidulikult täiest kõrist lärmav rahuolematu bomš, ungari keeles arvatavasti raha pommiv kodutu ahistas meid oma 10 minutit kuni üks kohalik prints valgel hobusel mehe minema peletas, teel hotelli kõndis meiega mingi aeg sama trajektoori eluheidik, kellel suu ees väike kilekott ja kilekoti see vana hea tuub liimi... On vast vähe öelda, et mina ja mu kaaslane olime kohkunud, nördinud ja pilt Budapestist kui imelisest linnast hakkas pragunema. Meid turgutas ellu kaunis ja suursugune arhitektuur, ajalugu ning ülilahe kohalik giid, kuid miski ei suutnud mind ümber veenda, et Budapest ikka ei ole veatu muinasjutulinn nagu arvamused mu ümber ringeldes väitsid.

Lootes veidigi seda meeletut võlu ikkagi enam tunda ning nähes antud etenduse reklaami, olin veendunud, et see aitab mul oma reisi Ungarisse rohkem hinnata, viia tähelepanu detailidele, mis jäid võib-olla kahe silma vahele, ning mööda vaadata inetumatest nurgatagustest aspektidest, milledega kahjuks liialt tihedalt kokku puutusin. Ma oleksin aga pidanud piisavalt arukas olema, teadmaks, et Von Krahli teatris klassikalist näidendit oodata ei maksa, mis ei ole ilmtingimata kaigas kodarais. Tüki kirjelduse põhjal eeldasin konkreetsemat süžeed, omapärasust nii formaadilt kui sisust, kuid siiski vähemalt põgusat kalduvust klassikalisuse poole. Mida ma aga sain, ei oska ma täpselt kommenteerida ega ka kategoriseerida. Ühes asjas olen aga kindel, see äärmiselt veider ettevõtmine oli üllatavalt meeleolukas ning meeldejääv.

Eestlaste üks õudusunenägu sai reaalsuseks: teater, kus publik ei istu ja jälgi ohutust kaugusest, vaid on kaasatud toimuvasse ning asetub laval. Lava on aga siinkohal lõdvalt öeldud, sest tüüpilises mõistes seda tükis ei eksisteeri. Terve ruum, alates baariletist kuni seinte ja kardinateni on etenduse mängumaa. Publik istub ruumi keskele paigutatud ümmarguste laudade taga ning on otsekui tavapärased kunded “Valge ingli” kohvikus Budapestis. Vähe sellest, vaatajad peavad üks hetk ka enda käed n-ö mustaks tegema, sest vaja on avada tokai pudeleid ning vastata ja osa võtta karakterite tegemistest, eriti kui viimased teatud laudkondadega ühinevad ning vestluse käigus küsimusi esitavad. Meeletut kaasalöömist vast tegijad publikult ei oodanudki, kuid äärmiselt reserveeritud oli vastukaja siiski. Eks see eestlaste puhul aga paratamatu ole. Samas aga, kui keegi ei julge suupistet võtta, mida agaralt pakutakse, on olukord muutunud juba halekoomiliseks. Oma mugavusstoonist väljaminek, käesolev etendus oli aga kindlasti, seda iseäranis pealtvaatajatele.

Nüüd aga tagasi algusesse. Tundes ennast kohviku laudade ümber õdusalt, hiilivad pimedusest esile neli spioonilikku figuuri, kes ennast koheselt ka nähtamatuks teevad ning ümbruskonnaga "sulanduvad." Siinkohal sain ma ka aru, et tegu ei ole tavapärase tükiga, mitte sinna lähedalegi, sest kui ümbrusega üheks saamine tähendab seda, et tegelased on riietatud omapärastesse kombinesoonidesse, milledest ühel on näiteks telliskivi seina muster ja teisel vanamoodsa diivani väljanägemine, ning just nende taustadele nad ennast ka paigutavad, siis said mu ootused peapeale paisatud. Püüdes liikuda märkamatult, oli see ponnistus aga naljaga pooleks, sest võimatu oli mitte näha inimest, oma meelest välkkiirusel, liikumas kord maali taha ja siis jälle kõrvale. Sellist peitusemängu oli omamoodi lustakas jälgida, kuid tüki kursiga seoses tekitas selline veider sagimine küsimärke.

Ei tasu aga segadusse sattuda, vaid lihtsalt laste endal sümboolselt silmad kinni siduda, endaga toimuval kaasa viia ning oma meeli teritada ja nad tööle rakendada. Abstraktsest seltskonnast saab peatselt ja vaevatult aga isikuline ning peaaegu, et võluväel (tegelikult kujundusse "sulandunud" tegijate käe läbi) ilmuvad laudadele tokai pudelid. Tugitooliga ringi kimav sinna "peitunud" tegelane oli kentsakalt koomiline aga osav oma transporttagumikutoega manööverdamisel.

Peatselt pandi ports publikut aga eelnevalt mainitud testi alla. Nimelt nende kõrvale istusid kohviku uued kliendid, kõik oma spetsiifiliste iseloomude ja eluoludega, kes agaralt omavahel ning kinnikiilunud vaatajatega vestlust arendasid. Üks naine, kes löögiulatusse sattus, püüdis ennast salamisi aina eemale nihutada, mis võis olla plaanitud märkamatu näima, kuid mis oli kõike muud ja ka äärmiselt naljakas. Selline vaatajate hulka sulandumine, eelneva kujundusse sulandumise kõrval, oli aga minu jaoks unikaalne ning tohutult kihvt kogemus. Piir publiku ning etenduse ja näitlejate vahel oli eemaldatud ning mõlemad pooled tekitasid ühe terviku, seda mitte eraldiseisvate poolustena, vaid üksteisega põimunud komponentidena. Kokkuvõttes, tohutult värskendav ja ergastav kogemus!

Tüki tempo oli üpris kaootiline, mis kontekstiga suurepäraselt toimis, hoidis pinget üleval ning ei võimaldanud vaatajal end liialt mugavalt tunda. Kummalistele seikadele järgnesid õdusamad momendid, kus sai lõõgastunult tokaid mekkida, kuigi taaskord tekitas väikest nördimust publiku liialt tagasihoidlik püüdlus pudelitühjendamise eesmärgil. Laua taga oli keskmiselt viis inimest, kuid pudelid jäid siiski pooltäis. Ühinesin näitlejate õhutustega lõpus, et "ärge laske head asja raisku!" Kuid see selleks, kõvasti sai ka kärtsu ja mürtsu ning ka poeetilisi ja mõtlikumaid momente tuli ette. Nimelt sai kuulata neliku poolt rütmikalt loetud luulet, jälgida eriti dramaatilist näidendi laadset vahepala ning kaasa elada turvalisest ja hubasest kohvikumiljööst tungimist välja reaalsusesse. Viimane oli sõna otseses mõttes sõda. Kuid, kas väljas on ikkagi etem kui tujuküllases ning elust pakatavas kohvikus, selles ei olnud lõpus veendunud ka neli nn sõdurit.

Kuigi pilkuhoidev, huviäratav, originaalne ja kaasatiriv oli kahtlemata kogu nähtu küll, pean tunnistama, et ma ei saanud kaugeltki 100% kõigele toimuvale pihta, olen ka kindel, et kohati panin isegi drastiliselt mööda. Või siis pidigi nähtav kohati sellist Alice Imedemaal tunnet tekitama? Endalegi ootamatult mind aga vahelduva eduga esinevad segadusehood ja arusaamatuse momendid ei heidutanud, sest pigem tõlgendasin ma neid kui põnevaid üllatusolukordi, mis garanteerisid õrna närvikõdi kogu etenduse vältel.

Aga kuidas oli toimuv ikkagi seotud Ungariga? Kui ma peakirja ei teaks ja ei oleks ette tulnud teatud detaile, siis niiväga ei oleks ühendust loonud küll. Kohe kui nägin aga Rubiku kuubikut oli tugev seosesild püstitatud. Seintel olevatel maalidel kujutatud paprikad, eriti need rohekas valged, mida suvel Budapesti hotellis hommikusöögis öökimiseni pakuti, olid järjekordne vihje. Samuti püüti vaatajate teadmisi kuulsatest ungarlastest laiendada, tuues välja erisuguseid tuntud tegijaid sellest rahvusest. Mõni oli isegi mulle üllatus. Seega, silmaringi laiendamise eesmärk sai minu puhul vähemalt edukalt täidetud. Siinkohal sai ka publik sõna ning, erinevalt eelnevatest olukordadest, ei hoitud ennast seekord tagasi. Ideaalsest ühendusest näitlejate ja vaatajate vahel aga kahjuks veel rääkida ei sobinud.

Kas etendus siis lõpuks aitas mul hinnata oma Budapesti reisi enam kui algselt? Nii ja naa. Teisalt, aga nautisin ma antud isevärki tükki vaatamata sellele, kas ta oli paigutatud ja pühendatud sellele linnale või mitte. Tegu oli nauditava seltskondliku meelelahutusega nii gruppidele kui soolokülastajatele. Üksikuna, rahvasummast eraldatuna, ei tunne ennast selle etenduse keskis keegi.



Esmaspäev, 2. mai 2016

Külastus: "Naaritsapäev" Tallinna Loomaaias

Tervitus!

Vahelduseks midagi looduse maailmast!

Üritus: Naaritsapäev
Asukoht: Tallinna Loomaaed
Millal toimus: 23.04.2016
Info link: http://lutreola.eu/

pilt tallinnzoo.ee kodulehelt
Maailma üks ohustatumaid väikekiskjaid on vilgas, asjalik ning üliarmas euroopa naarits. Kui eelmise sajandi alguses oli loom laialtlevinud kogu Euroopas, leidub väikeste kogukondadena teda vabas looduses tänapäeval vaid Prantsusmaal (~400), Hispaanias (~400), Rumeenias (~1000) ning Venemaal (vähem kui mujal).

Põhjuseid, miks liik on niivõrd mannetus seisus, võib otsida mitmest paigast: üleküttimine, elupaikade hävimine (väikejõgede ja ojade ümbruskonnad) ning ameerika naaritsa ehk mingi sissetoomine Euroopasse. Viimane on lihtsalt kauge sugulasliigi välja puksinud. Euroopa naaritsat ja minki ei tohiks aga üksteisega segamini ajada, mis kogemata võib nende välise sarnasuse pärast hõlpsasti juhtuda. Vahe on neil nimelt selles, et euroopa naaritsa mokaalune ja mokapealne on valge, mink aga võib omada vaid valget alamokka, kuid mitte ilmtingimata sedagi.

Tallinna Loomaaias, seal kuhu pilk tavaliselt ei satu, kaamelite juures, liikudes mööda mullast teed, pesitseb euroopa naaritsa liigikaitsekeskus. Seal elutseb 2/3 kõigis loomaaedades olevatest euroopa naaritsatest. Numbrites on see kuskil 100 isendit. Kõik nad elavad eraldi aedikutes (isased kipuvad koos olles kaklema ning üldiselt on nad ka rohkem iseseisvad loomakesed), mis paigutatud üksteise kõrvale ja vastu ning kuhu lähedale jõudes, on võimalik välkkiirusel silkavaid loomakesi oma kodudes askeldamas märgata. Nagu enamused väikekiskjad, on nad üpris uudishimulikud, ning pisikesi nägusid võrest hiilimas on päris mitmel korral näha. Loomadele on püütud teha elamine võimalikult hubaseks, puurides on nii puupalke, oksi, bassein (suur kauss) ning palju mänguasju ehk kotte, paberit ja plastpudeleid. Tegu ei ole rämpsuga vaid loomadele siiralt meeldib krabisevatel kottidel karata, pudelitega krõbistada ja vees sulistada.

isane hurmur (pilt: erakogu)
Ekskursiooni juht, euroopa naaritsa liigikaitse sihtasutuse Lutreola juhataja, Tiit Maran, tutvustab meile organisatsiooni tööd ning räägib põnevaid lugusid naaritsatest ja lõpuks tuuakse meie ette emane ja isane päeva kangelane. Väikestes puurides on neid võimalik vilksalt ringi uhades uurida ning eriti lähedalt jälgida. Juhtub ootamatult ka see, et isasele hakkab emane meeldima ning seda väljendatakse üliarmsa kudrutamise häälitsuse tegemisega Casanova poolt. Loomi oli ka pea võimatu mõnele heale kaadrile saada, sest nende usjad kehad vingerdasid nii kiirelt, et ühe kena pildi saamiseks pidin oma kümme korda mööda panema.

andur (pilt: erakogu)
Meile tutvustati ka naaritsa püüdmise lõksu ja kuidas see tehniliselt toimib. Samuti avaldati saladus, et mis on see maius, mis loomad suure tõenäosusega lõksu meelitab. Nimelt pidid nad hirmsalt sprotte armastama. Veel lasti meil nuusutada naaritsaid ligitõmbavaid lõhnu. Sellised tüüpilised märja looma lõhnad olid, aga näiteks ilvese meelislõhna, mis juhuslikult käepärast oli, anti meile ka tunda, ning vat seda meeldivat lõhna nuusiks ka ise.

Veel saime näha andureid, mida loomadele kaela pannakse, et nende liikumist looduses jälgida. Kaelavööd olid aga niivõrd pisikesed, mis pani tõdema, et karvkate on naaritsatel ikka üpris tihe, nagu võibki eeldada, sest nii peenikesed need kaelad esmapilgul välja küll ei näe. Ka tutvustati meile rajakaamerat, millega seoses lõbusaim lugu oli naaritsate liikumiskiirusega. Nimelt reageerib kaamera liikumisele, kuid selle aja jooksul kui kolahunnik jõuab end tööle panna, on naarits juba viis korda edasi ja tagasi selle ees sibanud.

ligitõmbamislõhnad (pilt: erakogu)
Nina saime sisse pista ka kompaktsesse hoonesse liigikaitse territooriumil, kus oli võimalik tutvuda laboritega. Ruumid olid ootamatult kodused ja valgusrohked. Seal leidus hulgaliselt mikroskoope, igasugu proove ning arvutilt võis näha naaritsa geeni. Viimase uurimine on väga tähtis, kuna igal aastal paaritatakse geneetiliselt just sobivaimad isendid, et tagada liigi jõuline ja terve tulevik. Siinkohal peab mainima, et tavaliselt saab üks naarits ~4 poega ning personal õhinaga valib nimesid. Ülepeakaela pidi olukord väidetavalt minema siis kui korraga sünnib oma 40 poega, kelledele tuleb kõikidele nimed panna. Muide, praegu elab liigikaitselaboris naaritsaid nimedega, Macho, Kusti, Rapuntsel, Mufasa ja, minu isiklik lemmik, Nuf-Nuf.

tutvunud paar kudrutamas (pilt: erakogu)
Kui eelnevalt sai öeldud, et Eestis vabas looduses euroopa naaritsat enam ei elutse, ei ole see enam aga alates aastast 2000 tõsi, sest siis hakati Hiiumaale liiki uuesti sisseviimane. Tänaseks on isendeid saarel juba üle 500, mis on märkimisväärne võit liigikaitseprogrammile. Kui lühiuurimiseks mõned looma kinni püüti, siis paljud neist olid juba need isendid, kes ei olnud sündinud laboris vaid need, kes juba igati täisväärtuslikud metsaelukad. Tulevikus on plaanis ka naaritsaid Saaremaale loodusesse taastutvustada.

geenilabor (pilt: erakogu)
Lustakaid lugusid sai kuulata aga liigikaitse personali seiklustest naaritsate loodusesse viimise ettevalmistamisel. Otse loomulikult on jõmmid oma mugavates ja ohutustes tingimustes ära hellitatud ning ei oska ise sööki jahtida või ei pelga ka suuremaid kiskjaid. Igasugu trikid, harjutamaks loomi päris looduslike tingimustega, aga hammustasid karvikud läbi ja jätsid inimesed kukalt kratsides muid võimalusi otsima. Enim nalja tegi mulle aga proov tutvustada naaritsale rebast, et noh, ehmatab korraks kontrollitud tingimustes ära ja siis metsades teab, et peab põgenema kui rebast näeb. Loomaaias kerge ka katse teist poolt, rebast, leida ja kokku loomad pandigi. Juhtus aga nii, et rebane oli see kes naaritsat kartis. Edukaimad ja kasutusel olevad on aga turvatud aedikud sihtkohtades, kus emme naarits oma poegadega elutseb ning kui ollakse valmis kunsttingimustest lahkuma, siis lahkutakse.

Ekskursioon oli informatiivne, hariv ning erakordne võimalus näha püüdlusi ühe väljasuremisohus liig kaitsmiseks. Minul võttis südame härdaks ning tekkis trööstitu tunne... siis aga tärkas lootus, sest nii kaua kui on inimesi, kes iga väiksemagi isendi eest võitlevad, nii kaua ei tasu veel meelt heita. Sügav kummardus väsimatule liigikaitseprogrammi personalile hindamatu töö eest!

emane iludus (pilt: erakogu)
ühe naaritsa apartament, elanik taga ukse juures (pilt: erakogu)
korterikompleks (pilt: erakogu)
puudmise puur (pilt: erakogu)
tore naaritsapoiss (pilt: tallinnzoo.ee kodulehelt)
pesakond beebinaaritsaid (pilt: tallinnzoo.ee kodulehelt)


Pühapäev, 1. mai 2016

Kino: PÖFF 2015 (3) "Eva ei maga" ja "Olen surnud, kuid mul on sõbrad"

Tervitus!

Mul on PÖFFilt 2015 nii paljude nähtud filmide ülevaated veel tegemata. Püüan aga vaikselt ka nendega ühele poole saama hakata. Peale siinse kahe, on veel neli teha...

Pealkiri: Eva ei maga
Originaalpealkiri: Eva no duerme
Režišöör: Pablo Agüero
Riik: Argentiina, Hispaania, Prantsusmaa
Kestus: 1h 25 min
Programm: Panoraam
Millal nähtud: 27.11.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt pöff.ee kodulehelt

“Eva ei maga” oli minu jaoks selle aasta PÖFFi üks kummalisemaid, kuid isemoodi lummavamaid ning paeluvamaid filme. Siiani tekib mus selline pentsik tunne selle peale mõeldes. Tegu ei olnud ka kaugeltki klassikalise süžee ning detailidega ettevõtmisega, vaid film tõusis esile eripärase õhkkonna ning mitmete omanäoliste valikute poolest, nii sisulises kui tehnilises mõttes. Film jättis kohati mulje kui dokumentaal, siis jälle kui teatrilaadne kaunis kunstiline vaatemäng või igapäevane lavastuse ülekanne, siis taas nagu tüüpiline film jne. Kui tavapäraselt ajaks vaatajat selline otsustamatus segadusele, toimis selline mikstuur siinkohal aga väga värskendavalt ja innovatiivselt nauditavalt.

Film keerleb ümber ikoonilise Eva Peróni, kes Argentiinas kohati lausa jumalikule tasandile on tõstetud, ning erinevatest isikutest, kellede pilgu läbi naise mõjujõudu, kui ka surnukeha rännakut jälgida saab. Nähtu algab tohutult efektselt, kui Emilo Eduardo Massera (Argentiina poliitik ja sõjaväelane, 1925-2010, Gael García Bernali kehastuses) uhkes mundris, kingad klõbisemas, liigub oma mitu minutit silmapiirilt kaamerale ning publikule lähemale. Otsekui oleks aega igavesti, jälgib vaataja tema nägu lähiplaanis ning kuulab kuidas mees mõne lausega oma mõtetes aegsasti naist kirub. Mehele ei anna asu, et naine on surnud, kuid tema mälestus elab intensiivselt ja kustumatult. Siit lähtuvalt tuuakse vaatajani ka tõsielu kaadrid ning lühikokkuvõte Eva elust, keskendudes tema surmale ja selle massiivsele tähtsusele kogu Argentiina rahvale.

Sissejuhatus läbi, algab esimene seik filmi kolmest otsekui eraldiseisvast tükist. Ekraanile tuuakse Eva Peróni palsameerimine. Kaunis kleidis surnukeha eest hoolitseb õrnalt, põhjalikult ning austusega arst, dr Ara, kes liigutab naise liigeseid, mis ragisevad ja kragisevad, masseerib ta lihaseid ning lõpuks paigutab naise palsameerimisvanni, kus blondid kiharad ja valge riie tema ümber hõljub ning naine ebamaiselt ja graatsilised põhja langeb, liikudes, otsekui elus olles. Need kaadrid oli nii kõhedad, ebamugavust tekitavad, kentsakalt köitvad, kui ka imekaunid ja tohutult meeldesööbivalt iselaadi. Kõike tehti ka väga maitsekalt, arvestades delikaatset teemat.

Järgmine etapp oli veidi pikaksveninud, langes pinge ja lummus, filmi õhkkond ja tempo tegid 180 kraadise pöörde. Kahte transportmeest nende vaikuses, auto juhtimisel ja omavahelistes vaidlustes jälgida, ei tekitanud mus just pinget ja kaasahaaravust. Kulminatsioon suutis aga üksluisust osati tasa teha, sest kaader ühest neist mehest kandmas Eva keha enda süles järve äärde, kus ümberringi kihas loodus ja kumas lopsakas värvilisus, oli kummitavalt imeilus. Viimases vaatuses on aeg möödunud ning Eva keha on kadunud. Vaataja ees rullub lahti varvasteni laetud, ettearvamatu ja plahvatusohtlik patiseis revolutsionääride ja uue Argentiina türanni vahel. Tüliõunaks on küsimus: kus on Eva Perón?

Kokkuvõttes on tegu minu jaoks ühe omapärasema, kuid meeldejäävama filmiga kogu PÖFFil 2015.



-------------------------------------------------------

Pealkiri: Olen surnud, kuid mul on sõbrad
Originaalpealkiri: Je suis mort mais j'ai des amis
Režišöör: Stephane Malandrin, Guillaume Malandrin
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 36 min
Programm: PÖFFi vitamiinilaks
Millal nähtud: 26.11.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Antud filmi otsustasin vaatama minna puhtalt ajatäitmiseks ning see tundus kõige peibutavam mitme erineva PÖFFi valiku kõrval. Jah, lustakas ja kohati isegi üpris nutikalt vaimukas see oli, kuid siiski on tegu linateosega, mis vaevutult vaikselt mälusoppidest kerge kaduma on.

Karvased Belgia rokipeerud jätkavad väsimatult ja entusiastlikult muusikastiilile vastava elustiiliga. Ühel rajul kontserdil, järgmises urkas, kaotab bändi hing ning laulja, Jipé, oma hääle. Esmapilgul pisike ebamugavus, muutub vastavalt kontekstile hiiglaslikuks, sest pärast ehitusauku kukkumist ei ole tal enam vahendit millega abi kutsuda. Jipé kamraadid ei lase ennast aga heidutada ning plaanivad, vaatamata solisti puudumisele, siiski läbi teha kavandatud tuur Californias, Jipé siis osa võtmas tuhana urnis. Habemike rännak sisaldab aga kivisid ja kände ning, otseloomulikult, klišeelikku eneseleidmist ja üksteisega leppimist, tüüpilisi totakaid ja keeruline uskuda möödapanekuid, tavapäraseid vaidlusi ja, alati linnuke kirjas, väikeseid romansse. Põhimõtteliselt, ei midagi originaalset ja ennenägematut.

Pärast Jipé tuha röövimist mehe nipsakatelt ja sõpru ärasaatmisele mitte lubanud sugulastelt, kimades kahekesi stiilselt minema ühel võrril, algab meeste road trip. Ootamatused algavad aga juba Belgias avastusega, et Jipé elas koos meessoost NATO piloodiga, kellega juba aastaid oldud suhtes. Koomiline stseen Jipé korteris, kui viimase elukaaslane ja sõbrad üksteist avastavad, oli päris ootamatu ja vaimukas. Tagasilöögid jätkuvad, kui California asemel tehakse hädamaandumine Kanadas ning sealt peale algab rännak rongiga, kuna üks sõpradest keeldub lennukile jalga tagasi tõstmast. Nalja saab, kuid mitte odavat ja labast, vaid pigem ehedat ja sooja huumorit. Meeste eripärased iseloomud on suuresti huumori kasvumaaks ning koostöös olukordadega toovad nad esile lõbusaid seiku ning vaimukat dialoogi. Fookus on siiski pigem meeste omavahelistel sõprussuhetele ning viltukiskunud olukordade jadal. Vastamisi minnakse ka üksteisega ning silmitsi konfliktiseemnetega, mis pikemat aega on juuri võtnud. Ka Jipé kallima suurenev roll oma surnud elukaaslase sõprade seas oli omamoodi lahkheliallikas, kuid siiski meeltlahutavalt meeldiv looliin. Filmi üldine sõnum oli lihtne ja südamlik ning esitus kergesti järgitav. Loomulikult saab taustaks kuulda ka hulganisti rock muusikat. Vaatamata sellele, ei ole kahjuks tegu millegi erakordsega.