Neljapäev, 27. august 2015

Tants.

Kui esimesed kaunid muusikahelid mängima hakkasid, kummardasid sa kergelt, astusid mulle lähedale ja võtsid mu oma käte vahele. Moment, kus su käed mu selga ja pihku puudutasid oli nagu vaikne elektrilöök, mis paiskas sassi minu kõige ratsionaalsemadki mõtted ja ainuke asi, mis üldse midagi sel hetkel tähendas, olid sina ja sinu lähedus.

Ma olin seda hetke terve õhtu oodanud, sest sa hakkasid mulle silma juba siis, kui me esimest korda kohtusime: viisakas, tark, tasaselt enesekindel, mehelik ja ühe veetlevama ja sarmikama naeratusega, mida ma eales näinud olen. Juba siis ma teadsin, et sa oled karismaatiline, meeldiv ja sinust õhkas meeletut külgetõmmet, mis mõjus mulle nagu kõige tugevam magnet ja pani meievahelise õhu seksuaalsest pingest särisema. Ma tahtsin sind uuesti näha, sind tundma õppida, sinust rohkem teada.

Sa hoiad mind nagu maailma õrnemat ja hapramat lillekest oma käte vahel ja sellest piisab, et mind sisemiselt lendlema viia. Mu mõistus proovib mulle meeleheitlikult öelda: ole nüüd mõistlik, see on kõigest üks tants, aga mu süda ja mu keha ei kuula mind, nad ei allu mu tahtele, mu süda hõiskab ootusärevalt ja mu keha ei jää südamest sammugi maha: lendlevad liblikad, põksuv süda ja nõtkuvad jalad.

Meid lahutavad vaid mõned lühikesed sentimeetrid ja see teadmine, et sa oled mulle nii lähedal tekitab üheaegselt elevust ja samas piina. Ma tahaks, et sa tõmbaks mu endale veel lähemale, nii, et meid ei lahutaks isegi õhk meie vahel. Samas ma tean, et sa ei tee seda. Sest sina tead samamoodi nagu mina, et see ei oleks sobilik mitmetel põhjustel. Aga kui süda laulab, siis mis tähtsust omavad põhjused? Südamele ei saa ju valetada ja kehale samuti mitte ja nii ma andungi sulle ja sellele tantsule.

Ma tunnen sinu kiirendatud pulssi läbi su käe mis minu kätt enda pihus hoiab. Kuna muusika on aeglane, saan ma aru, et minu lähedus mõjutab sind samamoodi kui mind ja mu süda hüppab rõõmust, et ma ei ole ainuke, kes meievahelisest keemiast puudutatud on. Sina oled ka!

Ma naudin, et ma tunnen, kuidas sa hingad, su hingeõhk silitab kergelt mu õlga ja põske. Ma kardan su poole vaadata, ehkki naeratus mu näol valgustaks maailma pimedamadki nurgatagused. Ma näen silmanurgast, kuidas sa vahest ettevaatlikult mulle otsa vaatad. Mina teen vargsi sedasama. Su pilk kinnitub murdosa sekundiks mu huultele ja ma vaatan sulle otsa. Sa naeratad. Ma naeratan sulle vastu. Mu süda laulab ja mu mõistus proovib mulle veelkord selgeks teha, et see, mida ma tahan, ei ole võimalik.

Su põsk on minu põsele ohtlikult lähedal. Ma tahaksin tunda, kuidas su ühepäevane trimmitud habe vastu minu põsenahka oleks. Ma hingan sisse sinu lõhna, mis on muskaatselt maskuliinne ja tekitab minus soovi, et sa mind suudleksid. Aeg ja koht on selleks valed ja ilmselt meie kahe jaoks ei saagi seda õiget aega ja õiget kohta olemagi. Me oleme üksteisele nii lähedal ja ometigi lahutavad meid ookeanid.

Õnneks on laul pikk ja ma üldse ei taha, et see maagiline tants lõpeks. Sa oled hea tantsija, su keha liigub koos aeglase muusikarütmiga nõtkelt nagu aeglaselt liikuv tiiger. Sa juhid mind ja ma järgnen sulle mõtlemata. Ma usaldan sind. Ma tunnen läbi su särgi, kuidas su musklid liiguvad koos sinuga ja tunnen su ihu soojust. Ma lasen pilgul salaja libiseda üle sinu keha ja mulle meeldib see, mida ma näen. Me oleme nagu kaks ühes. Me liigume aeglaselt üle tantsupõranda unustades, et peale meie kahe on seal veel kedagi. Terve maailm kaob, oleme ainult sina ja mina.

Sa vaatad veel ja veel ja veel mulle silma nagu sa püüaksid mulle midagi öelda. Ma ei tea, mis see on, aga ma tunnen seda, mis see on. Sõnu me ei vaheta, neid lihtsalt ei ole vaja. On muusika, oled sina ja olen mina ja on maagiline külgetõmme, mis seob meid üheks just selle tantsu ajal.

See on meie tants. Tants, mis enam ei kordu. See on meie esimene ja viimane tants.



Teisipäev, 25. august 2015

Teater: "Igamees" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Seekord ülevaade ühest Coca-Cola Plazas nähtava National Theatre LIVE teatrietenduste seeria ülekandest.

Pealkiri: Igamees

Originaalpealkiri: Everyman
Teater: National Theatre Live Coca-Cola Plazas
Kestus: 1h 40 min
Millal nähtud: 16.07.2015
Minu hinnang: 4/5

Sissejuhatuseks veidi ürituste seeriast:


Pea iga kuu ühel neljapäeval (eranditult ka teistel nädalapäevadel) on võimalik Coca-Cola Plazas nautida otseülekandena mõnda Briti National Theatre'i repertuaaris olevat näidendit. Tihtipeale on ülekannete seeriasse valitud tükid need, milledes astuvad üles üks või enam maailmakuulsat Briti näitlejat. Näiteks on minevikus kinokülastajateni jõudnud etendused, kus mõnes rollis esinevad Gillian Anderson, Mark Strong, Tom Hiddleston, Helen Mirren, Judi Dench, Carey Mulligan, jt. Kohati on etendused lausa nii populaarsed, et kavasse pannakse veel mitu kordust ning kõik suudavad ennast suuresti välja müüa. Just selline olukord on hetkel oktoobris ülekantava "Hamletiga,", mille tõmbenumbriks on Benedict Cumberbatch peaosas. Väidetavalt on etendus National Theater'i rekordipurustaja piletite välkkiire väljamüümisega. Kavatsen isegi tükki kaema minna, seda aga mõistliku algusajaga korduse näol.

Kuna üritused toimuvad tööpäeviti ning tavapäraselt algusega kell 21.00 siis olen minevikus vaatamas käinud vaid kahte tükki ja seda kui olen puhkusel olnud: Oscar Wilde'i "The Importance of Being Earnest" ja Shakespeare'i "All's Well That Ends Well." Mõlemad olid loomulikult suurepärased lavastused. Väheste külastuste põhjuseks on tõsiasi, et üldiselt kestavad seansid südaööni või kauem ning mulle lihtsalt ei meeldi argipäeviti nii hilja veel väljas olla (ööpäevas on hädavajalik vähemalt 8h und). Kuigi olen piinlikult vähe näidendite ülekandeid kaemas käinud, hindan siiski tohutult antud valikuvõimalust ning loodan, et kunagi on rohkem korduseid ka just nädalavahetusel või reedel.

Teatri ülekannetel on alati mõneti kultuursem, asjalikum ning viisakam õhkkond kui filmiseanssidel, kuigi kontekst on sama, otsekui on tunne, et oled kinos, kuid samas ka ei ole. Saali eest saab näppu alati ka kava ning enne etendust jõuab vaatajani ka sissejuhatus, kus räägitakse veidike algava etenduse põnevamatest faktidest ning enamjaolt, aga mitte alati, eelnevad või on vaatuste vahelisel pausil, võimalik jälgida intervjuusid tüki loojate, lavastajate, näitlejate või teiste projektiga seotud isikutega. Ülekanded on alati osavalt ja asjakohaselt filmitud, et kinos vaataja saaks võimalikult palju saalis olevast melust ning emotsioonidest osa. Siiani ei ole ma kordagi nähtus pettunud.

Seekordsest tükist:


pilt superkinod.ee kodulehelt

"Igamees" (Everyman) on 15. sajandi Briti saartelt pärinev moraalinäidend, mille eesmärk oli inimesi korrale kutsuda, jumalakartlikust süvendada ning neid hoiatada, et kõik su elu jooksul korda saadetud teod kogutakse pärast surma kokku ja pannakse kaalukaussidesse -- kohtumõistmisest ei pääse keegi. Kui sa oled aega veetnud elupäevad vaid oma isekate ihade ja egoistlike soovide orjuses, siis on tulemuseks kõrge langemine ning Igamees, kes esindab rahva hulgas lokkavate pattudega kimpus keskmist keskaja meest, surutakse põlvili ning sunnitakse elu ning otsuste üle sügavalt järgi mõtlema -- seda aga liiga hilja.

Käesolev versioon näidendist ei püüdnud olla aga niiväga religioosne propaganda, milleks ta oli algselt loodud, vaid pilk võitlusesse tänapäeva puhtalt materiaalsete väärtuste tähtsustamise vastu. Sisu oli kohandatud tänapäeva konteksti ning üldiselt toimis tüki ajareis tulevikku edukalt. Samas aga jättis mulle loo sisu siiski veidi vanamoodsa ja kohati tänapäeva maailmasse paigutatuna võõra mulje, sest mitte kuidagi ei olnud võimalik mööda vaadata religioossusest iga rakukesega läbiimbunud algmaterjalist. Usk ei oma aga enam sama otsustavat kaalu inimeste mõjutamisel ja igapäevaelus, kui see vaieldamatult omas keskajal, või siis lihtsalt mina ei suuda selle röögatut võimu tunnetada. Sellest tulenevalt ei avaldanud mulle nähtu piisavalt ähvardavat ning õpetlikku toimet, mis tüki eesmärk ju tegelikul oli. Seda sama võõrandumist sügavreligioossusest arvatavasti tunnistas ka antud näidendi kohandaja, sest lisatud oli mitmeid murepunkte ja patte, mis vanasti ei olnud veel aktuaalsed, näiteks ökoloogilised probleemid, loodusraiskamine ja hoolimatus ühiskonna ning keskkonna vastu. Kahjuks tundusid viimased veidi eemaleseisvad näidendi keskpunktist, milleks oli inimene ja just igivanad patud, mitte tänapäeva looduskatastroofid. Teema küll teoorias haakub, kuid tükis jäi veidi kentsakalt kohatuks.


Näidendi vanaaegne tekst oli saanud märkimisväärse uuenduskuuri ning pean kohandaja Carol Ann Duffy'i ees mütsi maha võtma, sest oma originaalset tooni ning luulelisust kaotamata oli kuuldav muistne, kuid uus, elegantne ja voolav, kuid kergesti arusaadav ning teksti oli pillatud mõned tänapäeva popkultuuri viiteid, slängi ja omajagu roppust. Kombinatsioon originaalmaterjalist ning lisatud värskusest oli igati kiiduväärt.


Ka visuaalselt oli tegu hiilgava versiooniga originaalist ning eakat teksti vürtsitati ja turgutati kõigi nüüdisaegsete trikkide ja vidinatega. Tükk algas juba suurejoonelise peostseeniga täis joovastunud ja ülemeelikut tantsu peategelase sünnipäeval. Narkootikumid, ringi aelemine, piiranguteta tantsu vihumine, efektne valgusmäng, rütmikas vali muusika (eriti naela pihta oli ühel hetkel kostev Donna Summeri "I Feel Love") -- tohutult sõnakas ja mõjukas esmase mulje loomisel. Segased, kuid tõhusad vajaliku õhkkonna ja emotsioonide loomisel, liikumisnumbreid leidus etenduses veel ning ühes neist oli eriti hüpontiseeriv jälgida toimuvat, sest neoonmaskid helkimas ekraanil lihtsalt hoidsin pilku kinni nagu naelutatud. Kontrast meeletute peostseenide ja Igamehe hiljemate meeleheites mõtiskluste vahel oli sügav ning põnev jälgida. Lavastuse koreograafia oli pealtnäha üks arusaamatu ja läbimõtlemata värvide, valguse ja liikumise virr varr, kuid tegelikult oli näha, et sellise hooletu vaba ringitõmblemise taga oli hulganisti enesekontrolli ja organiseeritust. Lava oli igas stseenis kasutatud asjalikult ja läbimõeldult, leida võis igasugu põnevaid ning ootamatuid lahendusi nagu suur puhur esindamaks orkaani ja tohutud prügihunnikuid ühes seigas, kuid vaatamata sellele oli lavakujundus üldiselt minimalistlik, lihtne ja tühjapoolne, keskendudes indiviidile, mitte niiväga keskkonnale.


Lugu ise jutustab Jumalast, kes on ootamatult, kuid nutikalt pandud vana ja väsinud koristaja rolli ning kes
 tunneb, et inimkond võtab teda iseenesest mõistetavana, on õigetest väärtustest kaugenenud ja keskendub liialt materiaalsetele varadele ning iseenda isekatele naudingutele. Ta otsustab saata Surma Igamehele kaela, et teda maa peale tagasi tõmmata ning kohtumõistmisele kutsuda. Igamees algselt ei usu Surma juttu, kuna on maailma tipus ning kaugeltki mitte piisavalt vana, et siit ilmast lahkuda. Kui olukorra tõsidus talle lõpuks kohale jõuab, hakkab ta endameelest ebaõige olukorra üle protesteerima ning talle võimaldatakse põrgust pääsu juhul kui ta leiab kellegi, kes temaga on nõus koos Surma ette astuma, mehe vooruste eest kostma ning teispoolsusesse kaasa minema. Šokis peategelasele osutub see aga raskemaks kui arvatud. Igamees esindab inimsugu ja nende püüdlust leidmaks lunastust. Sõbrad, pere, materiaalsed varad -- kõik hülgavad mehe kui viimane neid kõige enam vajab. Sõbrad on sõbrad vaid niikaua kui asi liialt tõsiseks ei lähe, pereliikmed on unarussejätmise pärast mehest kaugenenud ja ei ole valmis ennast ohverdama, raha ning eluajal kogutud asjad teatavad aga nipsakalt, et hauatagusesse ellu neid kaasa võtta ei ole võimalik. Viimast illustreeriv stseen oli aga eriti üleoleva tooniga, kus vara esindasid kuldsesse riietatud mannekeenilaadsed tegelased, ning näitab materiaalsete väärtuste sõrmede vahelt väljalibisemise lihtsust ning mööduvust.

Pooleteise tunni jooksul muutub Igamees drastiliselt, priiskavast elunautlejast saab tagasihoidlik ning alandlik inimvare, kes vaatab tagasi oma ellu ning kõik mida ta pidas peamiseks, ei oma enam mingit väärtust. Lõppkokkuvõttes seistakse Surma ees üksinda ning vastutus elus tehtud otsuste ja tegude eest võtab ainult tegija ise. Tähtsust ei oma kui palju on nodi kokku kraabitud, vaid kuidas on hingeliselt elatud. Needsamad teadmised, mis on tegelikult väärtuslik, saavad aga ka olema Igamehe kaaslaseks kohtumõistmisel, seega üksinda ta siiski Jumala ette seisma ei läinud. Igamees suutis teadvusta oma vigu ja valesid valikuid.

Kaastunnet aga Igamees minus piisavalt tekitada ei suutnud, kuigi tema langus oli järsk, julm, publikule käega katsutav ning emotsionaalne. Ma kardan, et tegelane oli lõppkokkuvõttes liialt karikatuur ning mitte esindades konkreetset isikut vaid ühte keskmist patustajat, siis oli keerulisem tema Kolgata tee piinadele kaasa elada. Raske oli tema üleelamisi realistlikult võtta kuna isiklikult ma ei tea lähedalt ühtegi sellist niivõrd egoistlikku ja mina-ja-maailm inimest, kellel on kõik ja saab kõike, seega jäi teema veidi kaugeks. Väga liigutav oli aga seik, kus peategelane kohtas enda nooremat versiooni, mõtlemas kuidas küll sellest poisikesest sai selline egoistlik täiskasvanu.


Igameest kehastas Chiwetel Ejiofor, kes juba 2014. aastal Oscariga parimaks filmiks pärjatud "12 aastat orjana" linateoses suutis niivõrd võimsa ning emotsionaalse etteaste teha, et ootasin ka samasugust taset antud etenduselt. Ma ei pidanud pettuma, sest mees tegi hiilgava ning muljetavaldavalt vägeva etteaste. Iga näomuskel, kehakeel ning tõsiasi, et tal lausa nägu leemendas higist, garanteerisid grandioosse osatäitmise. Mees elas niivõrd sisse, et kohati vaatasin teda suu ammuli. Kuigi Jumalat mänginud näitleja oli ka omamoodi pilkupüüdev, pean välja tooma ka Surma, keda kujutati kui sellist kelmikat, kavalt, rõõmsameelset, änksi täis, energilist ja äärmiselt musta huumorimeelega iirlast. Tema stseene oli lõbus vaadata.

Kokkuvõttes: Mul oli mõneti probleeme tüki sisu usutava paigutamisega tänapäeva konteksti ning üleminek ei olnud ilma kivide ja kändudeta, kuid kasvõi Chiwetel Ejiofor'i etteaste suutis piisavalt mu tähelepanu puudustest mööda vaatama meelitada.




Esmaspäev, 24. august 2015

Saaremaa Rannapidu 2015 - Shanon, Tanel Padar & The Sun!

Saaremaa Rannapidu on üks suuremaid muusika suveüritusi Saaremaal, mis toob tavaliselt Saaremaale tuhandeid noori ja paneb praamiliikluse antud nädalavahetuseks umbe!

Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Saarlasena peaks mul olema piinlik tunnistada, et ei ole ise varem Saaremaa Rannapeol käinud, aga sel aastal olin sel ajal Saaremaal, mul olid mandrilt sõbrad külas, kes selleks ürituseks saarde seiklema tulid ja ma ise soovisin kuulama minna Shanonit ja Tanel Padar & The Suni ning seetõttu leidsin end reede õhtul koos tuhandete teistega Mändjala rannas. Esinejaid oli teisigi, aga see postitus siin keskendub ülalnimetatud kahele artistile.

Siin siis väike ülevaade Saaremaa Rannapeo esimesest õhtust.

Üritus: Saaremaa Rannapidu
Asukoht: Mändjala rand, Saaremaa
Kuupäev: 10. - 11. juuli 2015
Žanr: Muusika, rokk, üritus
Esinejad: Shanon, Tanel Padar & The Sun
Millal nähtud: 10. juuli 2015
Minu hinnang:
Üritus: 3
Shanon: 5
Tanel Padar & The Sun: 5

Kohale jõudes ja enne Shanoni ja Tanel Padar & The Suni esinemist oli mul natuke aega, et ringi vaadata ja tervet üritust ise kogeda. Rahvast oli päris palju ja Mändjala randa oli ülesse seatud suur telk DJ-de jaoks, suur lava, kus esinesid peaesinejatest artistid, mõned söögi- ja joogikohad. Süüa ja juua oli piisavalt, ka kella 3 ajal hommikul oli võimalik endale söögipoolist hankida.

Ühe esimese asjana, mis mulle juba piirkonda sisenedes silma hakkas, oli üritusel osalejate keskmine vanus. Kindlasti oli osalejate ja ürituse nautijate seas ka vanemat seltskonda, aga ma usun, et suurem osa inimestest jäi raudselt alla 25 aastaste hulka. Eks Saaremaa Rannapidu ongi eelkõige noorteüritus ja sihtrühmaks just noored vanuses 18-21, Kindlalt võin öelda, et mu enda vanuseid (tsipa üle neljakümneseid) oli üritusel väga vähe, mõned üksikud. Ühest küljest on kahju, et vanem publik Rannapeol ei osale, sest muusikavalik oli Rannapeol korralik. Teisest küljest saan ma sellest ka aru ja kohe seletan, et miks ma seda mõistan, miks üle kolmekümnesed seda üritust ei külasta. Mina ise läksin üritusele muusikat kuulama ja kogema ja ma väidan siinkohal julgelt, et enamus minuvanused sooviksid teha sama. Kuna suvisesel Saaremaal ja ka Eestimaal on hulgaliselt võimalusi kuulata programmis olevaid enamus artiste ka väheke intiimsemas ja mõnusamas õhkkonnas, siis ma usun, et minuvanused just selliseid kontserte massiüritustele ka eelistavad. Noored on kohal peo ja melu ja seltskonna ja sõpruskonna pärast. Ja see on ka mõistetav.

Juba reedel praamiga Saaremaale sõites oli pool praami (rääkimata praamijärjekorrast) umbjoobes rannapidulisi täis ja selleks ajaks kui üritus hilisõhtul peale hakkas, olid osad kangemad mehed juba nähtavasti kas ära kukkunud või siis vahepeal maganud ja end jälle jalule saanud. Telkla piirkond oli kahtlemata melu täis juba õhtupoolikul ja õhtuks olid paljud külalised vines, et mitte öelda purjus. Vaatamata sellele ei näinud ma pealt ühtegi ebameeldivat intsidenti õhtu ja öö jooksul, nii et turva töötas üritusel kenasti või siis oli purjus noortel piisavalt nutikad kaaslased või enesekontrolli, et asi üle käte ei läinud. Alkoholi oli ohtralt ja seda tarbiti ohtralt, aga otseselt ebameeldivaid kogemusi mul endal isiklikult ei olnud.

Kui paduvihma sadama hakkas, oli piirkonnas piisavalt palju kohti, kuhu varjuda, et päris märjaks ei saaks ja õnneks kestis sadu suhteliselt lühikest aega. Mina oma kaaskonnaga lahutasime sel ajal hea muusika saatel meelt telgis tantsides. See oli super, et see telk seal oli, sest esiteks sai sinna varjuda ja teiseks oli võimalik ennast soojaks tantsida.

Teenindusest. Mändjala kämpingu teenindajad olid head. Ja kui ma ütlen head, siis mõtlen ma sellega seda, et nad olid kiired ja oskasid ringi käia ka joobes klientidega, kellest osad arvasid, et nad peavad järjekorras ette trügima või valju häälega karjudes enne teisi oma õlled kätte saama. Need kodanikud pandi päris kiirelt teenindajate poolt humoorikalt paika. See mulle meeldis.

Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Üks asi,mis veel silma jäi ja mis häiris, olid välitualetid. Tualettidel endal polnud häda midagi, aga tundus, et neid oli mõistlik kasutada sel ajal, kui bändid laval olid, sest siis ei olnud hulle järjekordi. Niipea, kui üks bänd lõpetas ja enne kui järgmine alustas, siis tekkisid päris pikad järjekorrad. Osadel tualettidel ei saanud uksi korralikult kinni panna seestpoolt, nii et paljudel inimestel seisid "valvurid" ukse taga, et keegi häda ajamise ajal uksest sisse ei tungiks.

Mis mulle meeldis, oli see, et terve piirkond, ka mere poolt, oli piiratud. Eriti hea meel oli mul näha, et ka merepoolne rand oli lintidega märgistatud, et keegi purjus peaga merre mehetegusid tegema ei läheks. Ei ole ju vaja, et keegi jahedasse merevette joobes olekus suplema läheks.

Üldiselt oli täitsa põnev ja talutav üritus. Mändjala rand ja Mändjala kämping on suurepärane koht, kus selliseid üritusi korraldada. Esiteks, Mändjala rand minu arvates Eesti üks ilusamaid randasid, meri iseenesest andis tervele üritusele kauni ja romantilise tausta. Teiseks, muusikaline programm mulle meeldis! Me lahkusime natuke enne kella 4 öösel ja siis oli veel päris suur melu ümberringi. Isenesest oli mul hea meel, et ise ära käisin ja kogesin. Aitäh korraldajatele!



Aga ükski pidu ei möödu hea muusikata ja see toobki mu muusikaelamuste juurde. Alustan Shanonist.

Üritus: Saaremaa Rannapidu
Esineja: Shanon
Asukoht: Mändjala rand, Saaremaa
Žanr: Muusika, rokk
Millal nähtud: 10. juuli 2015
Minu hinnang: 5
Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Shanon oli üheks põhjuseks, miks ma Rannapeole tahtsin minna. Ma olen bändi muusikat kuulanud selle algusajast peale, olen ennast kursis hoidnud nende tegemistega, aga pole neid varem kunagi live's näinud. Minu uudishimu oli suur, et kas nad on tegelikkuses ka nii head, kui nad salvestatuna kõlavad. Olid! Tõsiselt head olid!

Niipea, kui esimesed kitarrihelid kõlasid ja kui solist Taavi Immato oma suu lahti tegi ja laulma hakkas, hoidis bänd publikut nagu peo peal. Rahvas rokkis ja ja laulis ennast tagasi hoidmata kaasa. Mina nende hulgas, sest bändi lavaline kohalolek tegi pea võimatuks mitte kaasa elada, tantsida ja laulda. Vaatamata sellele, et Shanoni täheteee algas 2008. aastal (loodi kitarristi Janik Hariku poolt 2007), on nende muusikat kriitikute ja kuulajate poolt kõvasti kiidetud ja premeeritud ja nad on igasugu auhindu võitnud ja minu arvates asja eest, sest üks hitt tuli teise järgi ja selle tunni aja jooksul, mil nad laval olid, ei jõudnud nad kõiki oma tuntumaid laule esitadagi. Muidugi, need kõige-kõige-kõige tuntumad kõlasid omas headuses, mängiti nii varasemast repertuaarist pärit lugusid nagu "Üksinda", "Draama", "Lumekuninganna", kui ka hilisemaid hitte nagu "Tuhat ja üks ööd", "Kukub täht" ja "Jäätunud jäljed".

Publik võttis Shanoni väga hästi vastu ja minu arvates olid nad laval vinged! Taavi Immato on omapäraselt hea vokaaliga ja terve bändi muusikaline esitlus ja lavaline olek oli selline nagu üks tõeliselt hea rokkmuusika peabki olema. Mulle meeldis ja juba nende esinemise ajal olin suutnud oma hääle kähedaks laulda! Emotsioonid olid mul igatahes laes!



Üritus: Saaremaa Rannapidu
Esineja: Tanel Padar & The Sun
Asukoht: Mändjala rand, Saaremaa
Žanr: Muusika, rokk
Millal nähtud: 10. juuli 2015
Minu hinnang: 5

Selleks ajaks kui Tanel Padar & The Sun lavale tulid, olin ma ennast juba korralikult ülesse kütnud: tuju oli laes ja meeleolu ülev. Olime peale Shanoni esinemist ja enne The Suni lavaletulekut väikese puhkuse teinud, et olla valmis selle õhtu naelaks!

Foto: Saaremaa Rannapidu FB
Tanel Padar on minu arvates üks Eesti rokimaastiku ägedamaid ja mitmekülgsemaid artiste ja The Sun on üks parimaid live bände. Nad olid lihtsalt nii head laval ja mitte poleeritult ja tehniliselt igavalt ja steriilselt, vaid just oma eheduses ja loomulikkuses ja oma muusikat nautides. Nad oleks nagu lavale sündinud, seal ülesse kasvanud ja seal elanud. Ja eks see ju nii on ka, kui tõsisemalt rääkida. Andekad muusikud, kes ei vaja iseenesest pikemat tutvustust ja kes on võimeline tegema mitmetunnise kontserdi, mis koosneks AINULT hittidest. Nii ka see tunnike, mis läks liiga kiiresti. Küll oleks tahtnud veel mõnda nende lugu kuulda, aga aeg sai lihtsalt otsa kahjuks.

Tanel Padar & The Sun panid võimsa ja energilise punkti minu sellesuvisele Rannapeole.



Kokkuvõttes, kui järgmise aasta programm on huvitav, siis lähen kindlasti uuesti kohale!




Kino: "Sõjale kaotatud noorus"

Veel üks suurepärane filmielamus sellest suvest!


Pealkiri: Sõjale kaotatud noorus
Originaalpealkiri: Testament of Youth
Lavastaja: James Kent
Kirjanik: Vera Brittain
Stsenarist: Juliette Towhidi
Kestus: 2 tundi ja 9 minutit
Žanr: Draama, autobiograafia, ajalooline
Osades: Alicia Vikander, Kit Harington, Taron Egerton, Dominic West, Emily Watson, Colin Morgan, Jonathan Bailey jt.
Esilinastus: 31. juuli 2015
Millal nähtud: 09. august 2015
Minu hinnang: 4/5

Hoiatus! Arvustus sisaldab infot filmi sisu kohta.

"Sõjale kaotatud noorus" on sõjafilm, mis ei kajasta otseselt sõjas toimuvaid lahinguid ega räägi otseselt sõjast, vaid näitab reaalse julmuse ja tõsidusega, kuidas sõda mõjutab inimesi, kelle lähedased - pojad, tütred, mehed, vennad - on sõjatandril. Tegemist on sõjavastase sõjafilmiga.

Film on autobiograafiline ja põhineb Vera Brittaini memuaaridel Esimese Maailmasõja ajal. Vera Brittain on ajalooline isik, kes on maailmas tuntud eelkõige feministi ja patsifistina ja kes elas aastatel 1893 - 1970, nii et tema elas üle mõlemad maailmasõjad. Tema memuaarid on linastanud samanimelise raamatu järgi lavastaja James Kent ja stsenaariumi on filmi jaoks kohandanud Juliette Towhidi.

Film algab 1914 aastal enne Esimest Maailmasõda, kus filmi peategelane Vera Brittain õpib, et saada sisse kuulsasse Oxfordi ülikooli. Tema vanemad on tema mõttele vastu, sest tolle aja keskklassi naisele ei olnud kohane minna õppima, vaid nendele otsiti mees, kes teda ülal pidas. Vera vanemad, eriti isa, on õppimise ideele kategooriliselt vastu, aga Vera on kangekaelne ja tänu oma venna Edwardi toetusele nõustuvad vanemad siiski sellega, et Vera ülikooli lasta. Enne sisseastumiskatseid kohtub Vera oma venna Edwardi sõprade Victori ja Rolandiga, kellest viimasega on Veral palju ühist. Roland toetab Vera ideed õppima minna ja mõlemad on huvitatud sellest, et saada kirjanikuks.

Filmi toonid muutuvad kui sõda algab. Vera saab küll ülikooli sisse, kuid Roland annab Verale teada, et läheb sõtta. Sama teeb ka Vera armastatud vend Edward. Ehkki ülikool on Verale äärmiselt tähtis, ei suuda ta käed rüpes sõja ajal istuda ning liitub vabatahtlikega, minnes õeks. Ehkki Vera otseselt sõjaga kokku ei puutu, näeb ta sõja koledaid tagajärgi kuna satub põetama ja ravima nii inglise kui saksa sõdureid rindejoone taga. Ja need kokkupuuted on päris õõvastavad ja õudustäratavad. Roland saadab Verale kirju, kirjeldades sõjaõudusi kuni ühel päeval Rolandilt enam teateid ei tule. Vera saab teada, et Roland on kodus puhkusel ja koos venna ja tema sõpradega külastatakse Rolandit kodus. Sõda on Rolandit muutnud, aga Vera suudab Rolandini jõuda nii, et Roland avab ennast Verale.

Kui Vera oma armastatu traagiliselt sõjale kaotab, otsustab ta hoolitseda mehe eest, kes talle ainukesena sõjas veel alles on jäetud - oma venna eest. Vera saab õeks Prantsusmaale, lähedale oma vennale, kes rindel töötab. Oma õuduseks avastab Vera, et ta vend on surijate seas. Tal õnnestub oma vend päästa, aga ainult selleks, et temast uuesti ja lõplikult ilma jääda.

Mis mulle filmis meeldis?

Film oli imeliselt kaunilt ülesse võetud ja täis sõja ja rahuaja kontraste. Kinolinalt võis näha ühtaegu imekaunilt helesinist taevast ja viljapõldu näidates samaaegselt groteskselt moondatud sõdurite surnud kehasid. James Kenti poolt lavastatud ja Rob Hardy juhitud kinematograafia on lihtsalt võrratu. Aeglaselt kaameraga libistatud võtted Vera sissepööratud mõtete ajal, kaunid ja värvilised lähivaated filmi dramaatilistelt hetkedel. Imelik on öelda, aga "Sõjas kaotatud noorus" on üks pitoreskne ja maaliline film isegi siis, kui näidatakse lahinguväljal olevaid laipasid või operatsioonilaual saetavat jalga. Filmi pilt on täielikus kooskõlas filmi sisuga, aga pakub tugevaid kontraste, mis teevad filmi visuaalselt nauditavaks.

Filmi tempo oli aeglane, rõhutades sellega filmi sügavat sõnumit. Kui muidu on sõjafilmid tempokad ja nad on kuhjaga täistopitud plahvatusi, tulistamisi, õhkulaskmisi, siis see film oli hoopis teistsugune: ilus, aeglane ja nauditav. Aeglane tempo sobis filmi sõnumiga.

Film oli tunderikas ja kahtlemata kurb, aga filmi sõnum oli väga selgelt üks: Ei sõjale! Ta näitas valusalt ja emotsionaalselt, mida inimesed sõja ajal läbi elasid. Purunenud lootused, kaotatud armastatud, traagilist valu läbielavad vanemad; sõda mõjutab kõike, mitte ainult lahingutandril võitlevaid mehi, vaid ka nende lähedasi, sõpru peresid.

Rollitäitjate valik oli suurepärane. Rootsi päritoluga Alicia Vikander on mulle silmjäänud tema tugevatest rollidega filmides "Royal Affair" (Kuninglik afäär), kus ta mängis Taani kuningannat Caroline Mathildet ja "Anna Karenina" mängides suurepäraselt Tolstoy Kittyt ning ka tema viimases rollis filmis "Ex Machina". Alicia Vikanderis on midagi skandinaavlaslikult karget ja ilusat ja tal on imepärane oskus anda nendesse sügavust tuues esile oma tegelaskujude mitmekihilisust. Vikander oli Vera rollis suurepärane, alustades naiivse ja ambitsioonika tütarlapsena, õhates naiselikku küpsust enne abiellumist ja lõpetades tugeva ja iseseisva naisena kui süda oli temalt röövinud pea kõik, mida ta tähtsaks pidas.

Samuti meeldis mulle Kit Harington Rolandina. Ta oli mõneti üllatav selles rollis, sest ta on senini mänginud väga tugevaid, mehiseid, macholikke kangelasi (vähemalt need rollid mida ma olen näinud) ja tema Roland oli just vastupidiselt väga õrn ja tundlikku meelelaadiga ja see oli mulle nagu värske tuuleiil. Ta oskas välja tuua Rolandi pehmed küljed ja see oli sümpaatne.

Vera venda Edwardit mänginud Taron Egerton oli minu jaoks uustulnuk, keda ma pole varem üheski filmis kohanud ja ta oli imearmas ja imetlusväärne Vera vennana: armastav, toetav, julge, julgustav - kõik sellised väärtused, mis ühel vennal peavadki olema.

Lemmikstseen: Vera jalutuskäik kevadiselt õitsevas aias pärast venna surmast taastumist, mis andis mõista, et ükskõik, kui raske elus on ja ükskõik, mis elus juhtub, igal aastal tuleb uus kevad, mis toob kaasa ka uue lootuse. ma lisan siinkohal ausalt, et mind ei pannud nutma mitte see, et meespeategelased filmis langesid, vaid see, kuidas Vera pingutas, et edasi elada ja kuidas ta sõber Winifred sundis teda kaotusvalust edasi liikuma. See konkreetne stseen oli nii valus ja ilus üheaegselt, et ka mina pidin lõpuks pisaratele alla andma.


Kokkuvõttes, üks hea ja omamoodi sõjavastane sõjafilm. Soovitan vaatama minna!




 

Pühapäev, 23. august 2015

Evelin Ilvese "Kirju" - Raamatuesitlus Rahva Raamatus!

Tere ilusat pühapäeva!

Käisin eile Kuressaare Rahva Raamatus, kus toimus Evelin Ilvese raamatu "Kirju" esitlus.


Üritus: Raamatu "Kirju" esitlus
Autor: Evelin Ilves
Kirjastaja: Petrone Print
Žanr: dokumentalistika, ajalugu, biograafia
Koht: Rahva Raamat Kuressaares

Olin endale eelnevalt raamatu juba hankinud ja kui raamatupoodi kohale jõudsin, siis oli kuulajaskond juba kogunema hakanud. Rahva Raamat oli esitluseks eraldanud väikese hubase piirkonna ja istekohti kippus isegi väheseks jääma. Autogrammide andmiseks oli pandud väikesele lauale suuremal hulgal raamatuid valmis.

Kui peategelane, Evelin Ilves, kohale jõudis, siis võeti ta vastu väikese aplausiga. Ta otsustas vestlemise ajal seisma jääda ja tutvustas lühidalt raamatut ja selle tekkelugu. Petrone Prindi sarjas Kirju on eelnevalt välja antud juba kolm raamatut ja Evelin Ilvese raamat on selles sarjas neljas. Kuna Evelin Ilves on läbi aastate kirjutanud mitmeid artikleid ja kolumneid, siis tehti talle ettepanek need raamatusse panna ja nii raamatu idee sündiski. Artiklid on raamatus jaotatud aastate kaupa ja nende vahele on pikitud intervjuu, mille Epp Petrone tegi Evelin Ilvesega selleks, et anda taustainfot, mis nende aastate jooksul Evelin Ilvese elus toimus, et seostada tema elus toimuvat artiklite ja kirjadega.

Pärast lühitutvustust oli võimalik kuulajatel küsimusi esitada ja muidugi ei jätnud ma võimalust kasutamata. Kui küsisin, et kui nüüd tema raamat "Kirju" on müügis ja tundub, et seda saadab müügiedu, et kas ja milliseid raamatuid on tal veel lähitulevikus plaanis välja anda, siis sellele vastas Evelin, et mõtteid tal on, aga tegemist saab olema ilukirjandusliku teosega. Talle meeldib kirjutada ja ta peab ennast grafomaaniks ja kui ta tegeles "Kirju" kokkupanemisega, siis ta avastas, et kirjutaks hea meelega midagi omaenda elus kogetust, aga teeks seda ilukirjanduslikus vormis.

Küsimusele, kui raskelt või kergelt selle raamatu loomise protsess oli, vastas autor, et kuna enamus artikleid olid juba olemas ja aastate jooksul valmiskirjutatud, siis läks raamatu tegemise lihtsalt ja kiirelt. Ta lisas veel ühe huvitava fakti, et raamatusse on pandud 40 tema enda tehtud fotot. Ta oli üllatunud, et just nii palju tema isiklikke fotosid raamatusse jäid. Tegemist on mustvalgete fotodega ja raamatut sirvides võin julgelt öelda, et fotod on ilusad, emotsionaalsed ja omapärased.

Publikust küsiti, et kas Evelin Ilves on mõelnud ka lasteraamatute kirjutamisele ja vastuseks saime teada, et on küll. Kuna Evelin Ilves armastab oma koeri, siis on ta mõelnud kirjutada lasteraamatu, mis on kirjutatud läbi koerte vaatenurga. Minu arvates kõlab see põnevalt ja sellest saaks kindlasti üks lõbus lugemine. Veel rääkis autor, et kui ta koos oma tütrega jooksmas käib, siis on nad kahekesi loonud erinevaid jutte, kus peategelasteks on väga põnevad tegelaskujud. Evelin on kõik need tütrega väljamõeldud lood endale ka kirja pannud.

Küsisin ka seda, kas ja kui palju artikleid ja kirju jäi raamatust välja seda tehes ja Evelin Ilves vastas, et välja jäid väga spetsiifilised ja eelkõige meditsiinilised tekstid, mis laiemale lugejaskonnale nähtavasti huvi ei pakuks.

Uurisin ka seda, mis on olnud viimane raamat, mille Evelin Ilves ise läbi luges. Ta rääkis, et selleks oli Lea Dali Lioni "Joonista valgus". Evelin juhtis Lea Dali Lioniga toimuvat vestlust Paides toimunud Arvamusfestivalil ja seetõttu luges ka nimetatud raamatu läbi. Ta lisas veel, et talle meeldivad haiguslugudega raamatud, ka Vahur Kersna raamat, just eelkõige seetõttu, et on meditsiini õppinud ja tema arvates on huvitav näha ja lugeda, kuidas inimesed oma lugudes ühendavad traditsioonilise ja alternatiivse meditsiini.

Küsimusi tuli veel ja veel. Küll küsiti tema leivateo kohta. Muuseas, koostöös Karja Pagariga on Evelini leib tulemas ka laiemale turule. Uuriti tema sporditegemise kohta jne jne.

Ma pean tunnistama, et Evelin Ilves oli äärmiselt sõbralik ja meeldiv ning avatud vestluskaaslane. Ta vastas siiralt, südamest ja mulle jäi temast mulje kui ühest väga hakkajast ja tragist naisest, kellel on palju tegutsemislusti ja tahet. See andis ka tervele üritusele positiivse laengu. Väga tore raamatuesitlus oli ja mul on plaan "Kirju" lähipäevadel läbi lugeda ja sellest ka arvustus kirjutada.

Pärast vestlusringi asus raamatu autor laua taha, kuhu olid järjekorda võtnud mitmekümned inimesed ja andis vapralt autogramme kuniks inimesi jätkus.

Suur aitäh Rahva Raamatule, kes esitluse korraldas ja edu kirjutamisel Evelinile!



Ilusaid lugemiselamusi!



Laupäev, 22. august 2015

Kino: "Veealune maailm 3D" IMAX

Tervitus!

Selle 
arvustusega olen kahjuks veidi hiljaks jäänud ning igapäevaselt seda filmi enam Kosmoses näha võimalik ei ole, kuid loodan, et kuna tegu on linateosega, mida võib nautida olenemata ajast ning tegu ei ole mängufilmiga, siis seda ikka tuuakse veel publiku rõõmuks ekraanile.

Pealkiri: Veealune maailm 3D
Originaalpealkiri: Under the Sea 3D
Režišöör: Howard Hall
Kestus: 0h 40 min
Žanr: Dokumentaal
Kinodes alates: 08.05.2015
Nähtud: 28.07.2015
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Iga kord kui IMAX kino toob vaatajateni mõne spetsiaalselt antud formaadi ja võimaluste jaoks loodud dokumentaalfilmi, olen ma kohal kui viis kopikat, et ennast hämmastada lasta ning IMAXi potentsiaali igati ära kasutavat teost silmadega lausa süüa. Kosmoseseiklusele ("Space Station 3D") lisaks on nüüd võimalus ka loodusvõlusid nautida ning just merealuse salapärase maailma toimumistega tutvuda. Siinkohal on tähtis märkida, et tegu on lühidokumentaaliga ning suurt tüüpilist filmielamust oodata ei maksa, kuid pakett säravast ning eksootilisest sisust ning suurepärasest visuaalsest kogemusest paneb unustama, et nähtu kestab vaid nelikümmend minutit ning on suhteliselt pealiskaudne võrreldes sellega, mis seal vee all kõike ikka leidub.

Loomulikult lummas mind nähtu täienisti, pilt oli terav, ergas, detailne ja elav ning kogemus oli tohutult reaalne ning käega katsutav. Minu ees olev väike poiss tõstis agaralt käsi enda ette, et silme ees liuglevaid toredaid olevusi kinni püüda, kahjuks jäid peod tühjaks, kuid loodetavasti saadi selle asemel avastusrõõmu hulganisti. Kui ennast korraks unustada, siis ei ole keeruline kujutada, et oledki ookeani põhjas koos kõigi nende omapäraste ja hämmastavate olenditega. Visuaalset oli tegemist hiilgava ning haruldase kogemusega, mis paneb kõrgelt hindama igat isikut, kes selle terviku publiku ette toomisega on seotud. Ka muusika oli suurepäraselt kokkupandud ning sobis ideaalselt kõigi seikadega. Samuti paneb nähtu mõtlema, et kui vähe tavainimene teab inimkäele mitte lihtsa juurdepääsuga paikade ja seal elutsevate tegelaste kohta maailmas tegelikult, kui uskumatult kauneid inimsilma eest peidus kohti leidub ning kui omapäraseid ja imelisi mikro maailmu eksisteerib ühe makro universumi sees. 


Tegemist ei ole aga vaid pidulauaga silmadele vaid nähtu oli ka hariv ning õpetlik. Samas aga ei koormatud vaatajat üle faktide ja kõikvõimaliku infoga, sest olgem ausad, rääkida selle veealuse maailma tegemistest oleks lõpmatu tegevus. Keskenduti üksikutele iseäralikele tegelinskitele ja nende esiletõstmist väärt omadustele ning põnevatele infokildudele. Tutvustati olendite harjumusi, tegemisi ning elupaiku ning samuti seletati näiteks, mis on sümbioos. Hulganisti lasti ka vaatajal lihtsalt ise toimuvat nautida ilma, et jutustaja vahet pidamata tarka juttu puhuks. Viimaseks oli seekord kuulus koomik Jim Carrey, kes oli esmamõttes veidi kentsakas valik, kuid kelle hääl sulandus konteksti kenasti. Samas aga ei andnud just tema valik midagi märgatavalt juurde, kuid võib-olla on noortel põnevam kuulata kui nad teavad, et räägib tuntud naljamees. 


Kõige hingematvalt kauni kõrval räägiti ka ohust, mis hiilib ähvardavalt lähedal ning, mis võib kogu selle veealuse maailm hävitada. Tähtis on see, et inimesed teadvustaksid enesele, et just nemad on põhjuseks, miks samm sammult see maailm kaob. Selle fakti lisamine oli äärmiselt tähtis, sest suurem osa vaatajaid on siiski lapsed ning nende võimuses on seda hukatavat saatust muuta. Mind tegi see seik lihtsalt äärmiselt kurvaks ja jõuetuks.

Kellega siis oli võimalik lähedalt kohtuda? Näha sai muuhulgas meduuse (elegantsed, õblukesed ja surmavad), angerjaid (nende grupitants oli tohutult lahe), kilpkonni (mugimas meduuse), tohutult omapäraseid seepiaid (nende paaritustants oli eriti põnev), kivikalasid (rohmakad, mürgised ja koledad, kuid kiired ja osavad saagi tabamisel, kivikolaka moodi olevused), muinasjutulisi Austraalia narmaskalasid (ehk siis merihobude sugulased), haikalasid (ähvardavad ning efektsed), osavalt ümbrusesse peituvaid raisid ning palju palju muud. Kõige meeldejäävamad ning positiivseima olemusega tegelinskid olid aga lustakad merilõvid, kes isegi vaatajale ühe mahlase musi andsid ning uudishimulikult publikut silmitsesid.

Kokkuvõttes: Erakordne elamus! Vot selline on tõeline 3D kogemus!

P.S Palve Kino Kosmosele: palun palun palun tooge ikka veel 3D dokumentaale Eesti vaatajateni, isegi kui tohutult vaatajaskonda vast hetkel veel ei ole. Olen kindel, et lojaalne publik kasvab ja tekib sellistele väärtfilmidele peatselt!



Reede, 21. august 2015

Vaba Rahva Laul 2015 Kuressaares - Solistid Rene Soom, Alen Veziko, Jüri Pootsmann, Gertu Pabbo, Koit Toome jt.

Tere ilusat päeva!

Meil on olnud Eestis 24 ilusat ja pikka aastat peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist ja igal aastal 20. augustil toimuvad erinevad kontserdid Eesti eri paikades. Mina valisin sel aastal taasiseseisvumise ürituseks Vaba Rahva Laulu kontserdi Kuressaares kuna viibisin sel ajal Saaremaal.

Pealkiri: Vaba Rahva Laul 2015
Asukoht: Kuressaare Lossihoov
Millal toimus: 20. august 2015
Millal nähtud: 20. august 2015
Žanr: Kontsert
Solistid: Rene Soom, Alen Veziko, Jüri Pootsmann, Gertu Pabbo, Koit Toome, Oliver Leppik jt.
Kaasa tegid: Urmas Lattikase bänd, Kuressaare Linnaorkester, koorid
Kõik fotod kuuluvad ajalehele "Saarte Hääl", fotograaf Irina Mägi


Vaba Rahva Laulu on korraldatud alates aastast 2011 ja ürituse idee sündis vastavalt Vaba Rahva Laulu korraldaja Ülo Kannisto sõnadele väga kiiresti pärast 2011 aastal toimunud Vabaduse laulu üritust. Selleaastane üritus oli pühendatud meie Eesti kuulsatele lauljatele Georg Otsale ja Jaak Joalale, kellest esimesel oleks olnud sel aastal 95. sünniaastapäev ja teisel 65. sünniaastapäev.

Solistideks oli kutsutud Estonia Rahvusooperi solist Rene Soom, kes ka rahvusooperi laval on esitanud Georg Otsa repertuaari ja kes on olnud Georg Otsa preemia laureaat. Kontserdil jäi suur osa Georg Otsa lauludest just tema esitada. Jaak Joala repertuaari laulsid tema õpilane ja sõber Koit Toome, Alen Veziko, meie oma Saaremaa väike ja imeandekas Oliver Leppik, Aavo Kiisa, Gertu Pabbo, Jüri Pootsmann,  Soliste saatsid Urmas Lattikase bänd, Kuressaare Linnaorkester ja mitmed laulukoorid.  Kontserti juhtis Veikko Täär.

Millised mu elamused siis olid?

Koit Toome ja Rene Soom, foto: Irina Mägi
Nii tore oli, et terve lossihoov oli rahvast täis, sest suur rahvahulk annab ühele isamaalisele üritusele kõvasti energiat juurde ja kui ma silmadega üle publiku libiseda lasin, siis hakkas silma see, et kohal olid arvatavasti kolme põlvkonna esindajad. Ise olin ma ka koos oma isa ja pojaga, nii et ka meie esindasime seda gruppi inimesi. Oli eakaid, oli noori, oli lastega peresid, oli keskealisi. Ehkki, olgu siinkohal öeldud, et minuga kontserdile kaasatulnud õetütar ütles pärast kontserti ausalt, et kuigi talle üritus meeldis, siis hakkas tal vahepeal igav. Eks see tuleb sellest, et 16-aastasena on talle võõrad nii Georg Ots kui ka Jaak Joala ja ka paljud nende kuulsakslauldud laulud. Tema tuli kaasa, sest tegemist oli taasiseseisvumise aastapäevaga.

Alen Veziko, foto: Irina Mägi

Me jõudsime natuke varem kohale, et saada head istekohad ja seetõttu õnnestus meil ka kuulda ja näha sound-checki, kus mõned laulud lauldi enne kontserdi algust algusest lõpuni läbi.

Enne, kui konkreetsete solistide ja laulude juurde lähen, tahaks väga kiita Urmas Lattikase bändi, mille koosseisus mängisid klaveril Urmas Lattikas ise, viiulil Tõnu Raadik, akordionil Henn Rebane, bassil Raul Vaigla, trummidel Tanel Ruben, kellest kõik muusikud on tõelised oma ala tõsised professionaalid.

Kontsert hakkas täpselt kell kuus õhtul ja avapauguks esitati väga võimsalt laul On kallis mulle kodupaik, kus solistideks olid nii enamjaolt Otsa repertuaari laulev Rene Soom kui ka Joala repertuaari läbi ja lõhki tundev Koit Toome. Nendega ühinesid ka koorid ja laval olevad orkester ja bänd.

Kontserdi kavast rääkides, siis minu arvates oli see hästi läbimõeldud ja tasakaalustatud, kus vaheldumisi pöörati tähelepanu nii Jaak Joala kui ka Georg Otsa repertuaarile. Erilise säraga jäi silma kõige noorem solist, Saaremaa enda poiss Oliver Leppik, kes pani terve lossihoovi energiliselt endale kaasa elama kõigepealt Joala lauluga Trummitüdruk ja hiljem Linnupüüdja laulu lauldes. Ta oli laval nii ehe ja julge ja enesekindel, et teda oli lausa lust vaadata ja loodetavasti kasvab temast tulevikus samasugune särav täht nagu on seda Ain Anger.
Oliver Leppik, foto: Irina Mägi


Estoonlane Rene Soom sobis ideaalselt laulma Georg Otsa laule. Pole ju ime, sest ka rahvusooperis on ta laulnud ja laulab samu rolle mis Ots omal ajal. Mulle isiklikult meeldisid tema esituses kõige rohkem Tõotuslaul ja Võitluslaul ooperist Mees La Manchast, kus esimeses aarias näitas ta oma melanhoolset ja õrna poolt ja viimases temperamenti, võitlusvalmidust, kirge. Väga vahva oli teda teistmoodi, see tähendab kontserdil, näha.

Mari Ausmees,
Rene Soom, foto: Irina Mägi
Alen Veziko oli minu jaoks vast selle õhtu kõige suurem üllatus. Ma ei ole teda peale 2001. aastat laval ise näinud, küll aga olen hoidnud end tema karjääri ja muusikuteega kursis. Ma pean teda väga heaks muusikakirjutajaks ja see sai veelkord ka sellel kontserdil kinnitust. Mu arust oli tema esitatud Vildist kübar väga emotsionaalne ja hingega lauldud ja kui esitlusele tuli tema enda kirjutatud laul See maa, siis sain ma tõsise üllatuse omanikuks. Mulle väga meeldisid selle laulu sõnad, selle sõnum ja muidugi ka meloodia ja kui ta koos kooridega oma teost laval esitas, siis tõusid mul ihukarvad püsti: siiras, emotsionaalne ja lihtne ning samas nii võimas, et ma arvan, et seda laulu näeb tulevikus ka laulupeo repertuaaris. Ma vähemalt loodan, et see saab nii olema, sest sellel laulul on potentsiaali.

Koit Toome, foto: Irina Mägi
Jüri Pootsmanni ja Gertu Pabbo esitatud See öö on armastuse aastapäev oli armas ja liigutav. Nende hääled sobivad ideaalselt kokku. Jüri Pootsmanni lauldud Naer oli ka hea! See on üks mu Joala lauldud lemmikutest ja see mõjus Pootsmanni esituses uudse ja sümpaatsena. 

Ei saa me ei üle ega ümber ka Koit Toomest. Ta oli tavapäraselt hea, nii vokaalselt kui ka lavaliselt oma kohalolekuga. Tema esitluses meeldisid mulle kõige rohkem Mu kodu ja Unustuse jõel, mis mõlemad olid võimsad.

Kontserdi lõpetas loomulikult Saaremaa valss, mida Rene Soom laulis lausa kaks korda. Selle laulu ajal tõusis rahvas püsti ja elas kaasa. Ilus!

Kokkuvõttes oli Vaba Rahva Laul ilus üritus. Kuna mulle isiklikult meeldivad nii Otsa kui ka Joala repertuaar ja kuna ma enamus esitatud lauludega olin tuttav, siis ma jäin väga rahule nii kava kui ka esitajatega.

Suur aitäh korraldajale!

Gertu Pabbo ja Jüri Pootsmann, foto: Irina Mägi


Kontserdi kava:

On kallis mulle kodupaik (Ots) - solistid Rene Soom ja Koit Toome
Vildist kübar (Joala) - solist Alen Veziko
Trummitüdruk (Joala) - solist Oliver Leppik
Eile oli (Joala) - solist Aavo Kiisa
Mister X aaria operetist Tsirkuseprintsess (Ots) - solist Rene Soom
Kaunid päevad, rõõmus aeg (Ots) - solist Rene Soom
Oma saar (Ots, Joala) - solist Rene Soom, koorid
Põhjarannik (Ots) - solist Rene Soom, koorid
Uus paat/Rannakolhoosis (Ots) - koorid
Linnupüüdja laul Mozarti ooperist Võluflööt (Ots) - solist Oliver Leppik
Tõotuslaul, Mees La Manchast, Don Quijote (Ots) - solist Rene Soom
Võitluslaul, Mees La Manchast, Don Quijote (Ots) - solist Rene Soom
Suveöö (Joala) - solist Koit Toome, koorid
Mu kodu (Joala) - solist Koit Toome, koorid
Päike ikka paistma jääb (Joala) - solist Koit Toome, koorid
Ausus (Joala) - solist Gertu Pabbo
Naer (Joala) - solist Jüri Pootsmann
See öö on armastuse aastapäev (Joala) - solistid Gertu Pabbo ja Jüri Pootsmann
Kaua ei mõelnud ma sulle (Joala) - solist Aavo Kiisa
Kuulsuse ahelad (Joala) - solist Koit Toome
Unustuse jõel (Joala) - solist Koit Toome
Elu armstan sind! (Ots) - solist Rene Soom
Valge aurik (Joala) - solist Alen Veziko
See maa (Sõnade ja viisi autor Alen Veziko. Kummardus legendidele) - solist Alen Veziko, koorid
Saaremaa valss (Ots) - solist Rene Soom, koorid


Teisipäev, 18. august 2015

Kino: "Fantastiline nelik"

Tervitus!

Ja uuesti kinost!

Pealkiri: Fantastiline nelik

Originaalpealkiri: Fantastic Four
Režišöör: Josh Trank
Kestus: 1h 40 min
Näitlejad: Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell, Michael B. Jordan, Toby Kebbell
Žanr: Action, ulmefilm
Kinodes alates: 07.08.2015
Nähtud: 08.08.2015
Minu hinnang: 2/5

pilt solariskino.ee kodulehelt
Kuna esimesed kaks proovi Fantastilise neliku (2005, 2007) koomiksit suurele linale tuua ei olnud just suurimad kordaminekud ja seda just koomiksi enda austajate meelest, siis oli viimane aeg projektile taas elu sisse puhuda. Selle filmi ekraanile jõudmine on aga juba eost alates üks Kolgata tee. Esiteks, tehti see väidetavalt valedel eesmärkidel, kuna aeg hakkas otsa saama ning kui seda koomiksilugu poleks taas ekraanile toodud, oleksid materjali õigused läinud tagasi Marveli kätte, kes on "Fantastilise neliku" originaalne omanik. Sama lugu on "X-Men" seeriaga, kuid seal õnneks liigutakse väga õiges suunas. Filmiga kiirustati, infot hoiti kinni ning hulgaliselt poleemikat tekitas mustanahalise mehe, algselt blondi ja sinisilmse, Johnny Stormi rolli palkamine, samas ei toonud esile rõõmuhõiskeid ka teised näitlejad nagu mega kivikolakat kehastama pandud kleenuke Jamie Bell. Siis oli suur häda pahalase Dr Doomiga, kuna uues versioonis pidi ta olema nohikulaadi häkker, mis on suur erinevus originaalist. Pahameelt tõi esile ka liialt tume ja tõsine vaatevinkel loost, kuna "Fantastiline nelik" on alati olnud helgem, lõbusam ja isegi veidi totakam koomiks oma ülisüngete kaaslaste kõrval. Pean aga tunnistama, et mind selline suund imponeeris, kuid populaarsust see juba miljoni murega kimpus filmile juurde ei toonud. Inimesed olid valmis seda boikottima ning kui esimesed arvustused hakkasid ilmuma, tundus, et kõige hullem on tõeks saanud. Kui aga režišöör isiklikult vabandas, siis oli kindel, et filmiga on sügavale sõnnikusse sõidetud ja pole seda võimalik üldse vähese publiku kaela veeretada, vaid film lihtsalt kihutas otseteed mülkasse.

Mis siis valesti läks?

Alustame tegelastest, kes olid lamedad ja silmnähtavalt papist. Kuidas on võimalik, et sellised andekad näitlejad, noored ja punapõsksed ei suuda elu tibagi sisse puhuda neile intrigeerivatele tegelastele? See on müstika aga kõik neli olid lihtsalt ilmetud ja tuimad. Seda ühedimensiooniliste staaride paraadi võimendas ja andis hävitava löögi igasugune keemia puudumine tegelaste vahel, ma ei tundnud mingeid sidemeid parimate sõprade Reedi ja Beni vahel, õe-venna Sue ja Johnny vahel, tuleviku lembepaari Reedi ja Sue vahel. Ainuke, kes suutis kõigiga kontakti saada oli Sue ja Johnny paps sümpaatse isafiguurina. Samas aga peab tõdema, et näitlejate põrumisel oli suuresti roll ka väetil stsenaariumil. Näiteks, mulle jäi täiesti arusaamatuks, miks Johnny selline väidetav geenius oli.


Filmi kondikava oli tugev ja paljulubav, kuid sellel puudus väiksemgi gramm liha ehk siis tulemuselt puudusid tähelepanu tõmbavad ja hoidvad emotsioonid, omapära, kaasahaaravus, ambitsioonid, nauditavus ning hing. Teos oli otsekui ühenda-punktid film, lahja, üllatusvaba ja otsekui kohustuslik ponnistus, mis ei pidanudki vilja kandma, kuid siiski punnitati, et kokku klopsida. Oli selgelt näha, et ettevõtmist ei olnud läbi mõeldud, eesmärk oli ebaselge, kiirustati ning eri pusledest tulnud tükid prooviti lohakalt kokku mätsida kleeplindiga. Samuti oli filmi kestus liialt lühike, et uut kangelastemaailma ja tegelasi rahuldavalt tutvustada ning nähtusse sisse elada. Kindlasti oli suur komistuskivi ka lootus, et vaatamata filmi kvaliteedile, toob massiivselt publikut kokku tõsiasi, et tegu on viimasel ajal domineeriva superkangelaste žanri kuuluva üllitisega. Loodeti kerget raha teenida, kahjuks aga selgus, et superkangelased ikka ei võrdu dollarimärkidega.

Viimane võitlus oli ka läbikukkumine, sest suurejooneline kulminatsioon, ühel poolel Dr Doom ja teisel nelik, kestis vist vaid 5-10 minutit ja oli igati pinge, leidlikkuse ning põnevusevaene.

Kas ka midagi õnnestus?

Nagu mainitud, mulle päris meeldis Reg E. Cathey isafiguurina ning kuigi vingutakse ka eriefektide üle siis mulle läksid need peale. Eriti lahedad olid stseenid teises eluohtlikus dimensioonis ning see paik nägi tohutult efektne välja. Samuti olen õnnelik, et kivikolaka Beni näitlejat seekord ei pandud kentsaka kummiülikonna sisse ega kasutatud liialt grimmi, sest rohkem eriefektidel põhinev tulemus oli hulgaliselt tõetruum ning muljetavaldavam. Ning minu jaoks ei olnud ka probleem, et tal pükse jalas ei olnud, nagu paljud pahameeletsevad, sest tal ei olnud seal midagi peita, kõik oli üks suur kivimass ju. Miks lisada see mittevajalik iluasjake ainult sellepärast, et mõned hellikud saaksid paremini öösel magada?

Nagu mainitud, mulle tegelikult tegi head meelt ning nautisin nooremat versiooni tegelastest ning filmi süngem toon sobis materjaliga ka suurepäraselt. Lihtsalt kõik muu jäi allapoole arvestust. 

Sisust: Noored geeniuse Reed ja Sue, koos viimase venna ja Reedi sõbraga, saavad pärast dimensioonidevahelise liikumist võimaldava masina leiutamist erilised võimed, kui teises dimensioonis juhtub ootamatu õnnetus. Peatselt peavad nad ellujäämise ja riigivõimude kõrval vastu astuma ka viienda võimetega kaaslasele, kellel ei ole aga üldsegi õilsad eemärgid.

Lemmik tsitaat: "Kes ehitas Apollo?" "Sinu ema?"

Lemmik stseen: Reed tegemas selfiet koos masinaga.

Kokkuvõttes: Äärmiselt amatöörlik ja ebaõnnestunud tulemus mulle algselt suurt õhinat tekitavale filmile ja koomiksitegelastele. Ma ei soovita, kuid samas läksin ka ise katastroofiliste hinnangutega arvustuste kiuste tulemusega oma silmaga tutvuma, et kindel olla ning ma ei kahetse, et seda nägin - oma silm on kuningas.


Esmaspäev, 17. august 2015

Kino: "Vasakukäeline"

Tere ilusat päeva!

Minu selle suve üks parimaid filmielamusi!

Pealkiri: Vasakukäeline
Lavastaja: Antoine Fuqua
Stsenarist: Kurt Sutter
Kestus: 2 h 4 min
Žanr: Draama
Osades: Jake Gyllenhaal, Rachel McAdams, Oona Laurence, Forest Whitaker, 50 Cent jt.
Esilinastus: 14. august 2015
Millal nähtud: 15. august 2015
Minu hinnang: 5/5

"Vasakukäeline" oli minu üheks oodatumaks selle suve filmiks. Esiteks, ma olen väga suur Kurt Sutteri, selle filmi käsikirja autori, austaja. Tema "Sons of Anarchy" (Anarhiapojad) on üks minu lemmik TV seriaale ja minu arvates on Sutter tänapäeva üks geniaalsemaid TV/filmitööstuse kirjanikke üldse. Teiseks, ka filmi peaosatäitja, näitleja Jake Gyllenhaal, kelle rollid on alati olnud meeldejäävad. Kolmandaks, ma olen pikka aega olnud poksi (ja ka teiste agressiivsemate spordialade) aktiivne jälgija. See tähendab ka seda, et mu ootused filmile olid väga suured, sest need kolm ülaltoodud asjaolu lubasid suurepärast elamust. Olgu etterutatult öeldud, et elamuse ma sain ja veel missuguse!

Nagu ma arvasin, saigi "Vasakukäelisest" minu üheks selle suve lemmikuks!

Film räägib loo Billy "The Great" Hope'st, kes on poksi maailmameister ja kelle elus on kõik olemas: armastus, rikkus, kuulsus, perekond. Billyl on armastav ja poksimaailma tundev ja sellest lugupidav naine Maureen ja imearmas tütar Leila. Nii Billy kui ka Maureen on ülesse kasvanud ilma perekonnata ja lastekodudes, kus nad kohtusid 12 aastaselt ja on üksteist sellest ajast toetanud ja on üksteise jaoks olnud kõige tähtsamad inimesed. Neil on väga tugev pere, kus Billy ka siis, kui ta tuleb peale tiitlimatši väsinuna, läbiklobituna koju, leiab aega ja armastust oma tütre jaoks. Billy on hea isa.

Oma kuulsuse tipul tabab Billy peret aga tragöödia, mille tagajärjena satub Billy tütar Leila lastekaitsesse ja Billy jääb ilma kõigest, mis tal on. Tema teekond lunastuseni on vaevaline, emotsionaalne, aga järjekindel. Ta kohtub treener Tick Willsiga, kelle abiga ta uuesti treenima hakkab.

Selliseid poksialaseid filme on ju suurel linal ennegi nähtud ning kindlasti tekib küsimus, et mis selles filmis siis nii erilist on? On poksija, kes on maailma tipus, kukub sealt kolinal alla ja võitleb võiduka lõpuni, eks? Olid ju ka Stallone'i "Rocky", või siis "The Fighter", ja "Raging Bull" filmid sarnase süžeega. Mulle meeldis filmi juures palju tegureid, aga kõige tähtsam nendest on kindlasti näitlejatööd filmis.

Jake Gyllenhaal mängib selles filmi ühe oma parima rolli. Gyllenhaalil ei ole see ju esimene kord, kus ta teeb erakordse rolli, olgu siis eelmise aasta psühhopaati esitlevas "Nightcrawler"is või siis oma varasemas karjääris "Brokeback Mountain"'is - ta on saanud päris mitu Oscari nominatsiooni. Minu kõhutunne ütleb mulle, et sellest rollist võib tulla ka järgmine nominatsioon talle.  Esialgu pidi Billy roll minema Eminemile ja olen veendunud, et siis oleks tegemist olnud hoopis teistsuguse filmiga ja arvan, et siis ei oleks Billys ka nii palju sisu olnud. Mul on väga hea meel, et just Gyllenhaal seda rolli mängis ja et ta selle rolli üldse vastu võttis.

Esimene üllatus oli see, kuidas Gyllenhaal oma keha piirideni valitseb, ta on suutnud oma õblukesele raamistikule treenida suurepärase tippvormis musklis keha ja selle saavutas ta tehes 5 kuud trenni iga päev kaks korda. Rääkimata oma füüsilisest vormist andis Gyllenhaal Billyle ka sisu. Tema oskus mängida poksijat, kelles on nii palju ängistust ja viha ja kuidas ta selle raevu üle kandis poksistseenidesse ja oma ellu. Samas olid stseenid tema naise Maureeni ja tütre Leilaga armastusest õhkuvad, nii et ta suutis veidralt pobisevale poksijale anda mitmetahulisuse ja huvitava iseloomu. Suurepärane!

Rachel McAdams sobis imeliselt sellesse filmi. Ehkki ta oli reaalselt filmis lühikest aega, oli tema karakteri mõju tunda ja näha terve filmi jooksul. Ta oli ääretult sümpaatne Maureenina ja eriti just seetõttu, et ta tundis oma meest nii läbi ja lõhki, et teadis, mis mehele ja ta perele hea on, ka lepingute näol. Billy ja Maureeni vaheline keemia ja dünaamika olid kadestusväärsed.

Minu sügav austus läheb ka Leilat mänginud noorele andekale näitlejale Oona Laurencele, kes vaatamata oma noorele vanusele (13) on saanud Tony auhinna ja teda on nomineeritud juba ka Grammy auhinnale. Tema koostöö Gyllenhaaliga oli aplausi väärt, sest hirmununa ja isa poolt kaitsetusse olukorda jäetuna, lõid nad koos sellise duo, mis läks mulle kui vaatajale väga hinge.

Ma ei saa mainimata jätta ka Forest Whitakeri, kes oleks saanud Tick Willsi rolli ära mängida möödaminnes, nö puusalt tulistades, aga nagu temasugusele professionaalile omane, siis seda ta muidugi ei teinud. Tema ja Gyllenhaali kasvav sõprus sisaldas piisavas koguses treeningutega seotud piitsutamast ja õpetamist, aga ka siiraid vestluseid, mis mõjutasid Billy elukäiku.

Tegemist ei ole minu arvates tavapärase spordifilmiga. Jah, "Vasakukäeline" on spordifilm, aga ta on ka väga hea draama, mis paneb vaataja kord õudusest ahhetama, siis entusiastlikult kaasa elama, siis nutma ja filmi lõpuks on vaataja emotsionaalselt kurnatud ja samas õnnelik, sest filmist ei puudu ka lootus ja usk.

Ühe asja tahaks veel ära mainida. Kurt Sutteri stsenaarium oli täis klišeesid, aga vaatamata sellele suutis lavastaja Antoine Fuqua suunata näitlejate ansamblit nii, et mina kui vaataja andsin filmile andeks kõik tema pisivead, sest rollid olid lihtsalt niivõrd võimsalt esitatud ja ka filmi visuaalne ning muusikaline külg olid võrdselt head.

Minge kindlasti vaatama! See film annab parema ja kestvama elamuse kui Ameerika mäed!



5/5



 

Laupäev, 15. august 2015

Teater: "Igatsus" - Tallinna Linnateater

Tervitusi teatrimaailmast!

Käisin vaatamas Tallinna Linnateatri lavastust "Igatsus" ja siin on minu muljed.

Foto: Siim Vahur
Pealkiri: Igatsus
Teater: Tallinna Linnateater
Kestus: 2 tundi ja 45 minutit ühe vaheajaga
Lavastaja: Elmo Nüganen
Autor: William Boyd
Osades: Anne Reemann, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Epp Eespäev, Maiken Schmidt, Kristjan Üksküla, Andrus Vaarik, Kalju Orro, Elisabet Reinsalu, Helene Vannari, Kristiina Jalasto.
Esietendus: 31. mai 2014
Millal nähtud: 11.august 2015
Minu hinnang: 5/5


"Igatsus" on emotsioone tekitav lavastus. Kui ma teatrist välja sain ja mööda vanalinna auto juurde jalutasin, siis valdas mind täiesti arusaamatu melanhoolia, nostalgia ja igatsus millegi ilusa järgi. Teate ju küll seda tunnet, et hing ihkab midagi kaunist, aga mis see kaunis täpsemalt oleks, seda ei oska või ei taha oma kaine mõistusega detailselt paika panna? Siis ahmid endasse ilusat sumedat ja tuulevaikset augustiõhtu õhku, naudid vaikust ja mõtled, et elu on ju tegelikult lill ja kõik on mööduv.

Täpselt selline oli ka Tšehhovi ainetel briti kirjaniku William Boyd'i kirjutatud ja Elmo Nüganeni lavastatud "Igatsus" - täis õhkamist, lootusi, igatsust ja teadvustamist, et kõik on mööduv.

Foto: Siim Vahur

Lugu algab sellega, kuidas mõisaproua Tatjana Aleksejevna Losseva ja tema pikaajaline sõbranna Varvara Pavlovna kutsuvad maale külla oma vana hea sõbra, Moskas elava tuntud advokaadi Nikolai Vladimirovitš Podgorini. Tatjanal (Epp Eespäev) ja Varvaral (Anne Reemann) on plaan, et Kolja (Rain Simmul) aitab neil päästa laostuva ja pankrotistuva mõisa ning seeläbi ka Tatjana abikaasa Sergei Sergejevitš Lossevi (Peeter Tammearu). Kolja saabumiseks valmistutakse nagu suureks pidupäevaks ja kui ta kohale jõuab, tekitab see elevust mitte ainult Tatjanas ja Varvaras, aga ka Tatjana ões Natašas (Maiken Schmidt), kes on suurlinna meesterahvast vaimustuses.
Foto: Siim Vahur

Samaaegselt avaldub ka lavastuse teine liin. Linnaarhitekti poeg, aadlikusoost Missail Aleksejevitš Poloznev (Kristjan Üksküla) on läinud tööle lihtsaks maalriks Andrei Ivanovi (Rõigas) (Andrus Vaarik) juurde kuna ei soovi olla lihtsalt aadlik. Tema tahab oma kätega tööd teha ja elada reaalset elu nagu elavad seda lihtsurelikud põllumehed või töölised. Missail on koos Andrei Ivanoviga Lossevite mõisas tööl ja kohtab seal töötades Natašat, kes Missaili ilmselgelt, aga tahtmatult ära võlub. Inimsuhted teeb märksa keerulisemaks fakt, et Missail on kihlumas raudteeinseneri Viktor Ivanovitš Dolžikovi (Kalju Orro) hobuse moodi pruuskava ja ratsasaabaste ning - piitsaga vehkiva tütre Kleopatra Viktorovnaga (Elisabet Reinsalu).

Foto: Siim Vahur
Intriigid ongi püstitatud ja lugu läheb tšehhovlikult veel keerulisemaks ning loo arenedes ei kulge asjad üldse nii nagu vaataja seda esmapilgul ootab või loodab. Nataša vaatab igatsevalt Podgorini poole lootes, et mees näeks temas midagi enamat kui lihtsalt üht noort ja kaunist tütarlast. Varja mängib kassi ja hiire mängu Podgoriniga, kes omakorda peab Natašat liiga nooreks ja Varvarat liiga keeruliseks. Podgorin ei soovi end jäädavalt siduda. Kleopatra soovib endale meheks erineda julgevat Missaili, kes kõrvalt jälgib hirmunult oma pruudi ja tulevase äia hullusi suutmata või tahtmata sellest välja tulla ja samas igatsedes kättesaamatut Natašat.

Foto: Siim Vahur
Lugu lõpeb nii, et keegi ei saa täpselt seda, mida soovis, ometigi ei saa ka öelda, et keegi oleks millestki täiesti ilma jäänud. Lossevid jäävad mõisast ilma, aga saavad sinna tänu uuele mõisahärrale Dolžikovile elama jääda, Nataša leiab enda jaoks Missaili, kes on abielus teisega, Kolja sõidab tagasi Moskvasse ja Varvara jääb teda rongijaamas igatsedes tagasi ootama. Nii lõpebki lavastus (vähemalt minu kui vaataja jaoks) positiivselt igatsevate nootidega. Ei autor ega ka lavastaja ei anna tekkinud küsimustele täpseid vastuseid, nad jätavad need õhku rippuma ja lasevad vaatajal ise otsustada, et mis ja kas üldse edasi saab.

Foto: Siim Vahur
Näitlejate ansambel oli suurepärane! Peategelasi Koljat ja Varjat mänginud Rain Simmuli ja Anne Reemanni lavaline keemia oli silmapaistev ja mänglev. Sealt ei puudunud ei lustakust ega ka piisavas annuses tõsidust. Üks mu lemmikstseene lavastuses oli koht, kus Varja ja Kolja suhtlevad üksteisega vallatult ja natuke kahemõtteliselt flirtivalt läbi seinalt mahavõetud vihmaveetoru. Just nagu suhtlemine läbi vihmavetoru oleks ohutum ja ei laseks Varjat Koljale liiga lähedale. Kui Varja äkitselt Kolja kõrvale ilmub, ehmatab Kolja end kangeks teadmata, mida järgmisena ette võtta. Anne Reemann oli võimas! Kui ta lavastuse lõpus seisab jaamas ja ootab Kolja tagasitulekut, siis on lausa uskumatu, kui palju emotsioone peegeldab näitleja ilme. Seal oli ühtaegu valu, igatsus, mõistmine, ängistus, armastus. Väga kaunis ja huvitav rollitäitmine minu arvates. Rain Simmul sobis ideaalselt ilusa, kuid emotsionaalselt lukustatud Koljaks, kes tõi väga hästi välja Kolja võimetuse end emotsionaalselt kellegagi siduda. Kõik on mööduv nagu Kolja lavastuse jooksul mitu korda välja ütleb.

Peeter Tammearu mõisahärra Lossevina on nagu suureks kasvanud laps, kes täpselt ei tea, mida ta tahab, aga unistab suurelt ja... rumalalt. Tammearu Lossev oli enamuse ajast groteskselt joobunud ja teadvustas endale elu ainult läbi roosade prillide, väites Koljale, et ta on "finantsmaailma peata ratsanik" lastes oma naise varanduse libiseda läbi näppude nagu läbi vesiliiva. Tammearu näoilmed jänesejahti jäljendades olid lihtsalt rabavalt naljakad. Ainuüksi selle miimika tõttu tasus seda lavastust juba vaatama minna. Epp Eespäev Tatjanana oli esimeses vaatuses minu jaoks natuke liiga närviline, aga teises vaatuses see kadus ja ta suutis muutuda mitmetahulisemaks ja usutavamaks oma rollis kui kodust ilma jäänud mõisaproua.
Maiken Schmidt meeldis mulle Natašana väga. Naiivne, õrn, ennast alles otsiv noor naine, kes soovis kättesaamatut nägemata seda, mis tal nina ees oli.
Foto: Siim Vahur

Kristjan Üksküla tõi Missaili siirust ja nooruse mässu traditsioonide vastu. Ometigi lõpetas ta koos naisega, kes esindab kõike vastupidist, mida Missail ise hindas. Elisabet Reinsalu andis Klepoatrana lavastusse päris palju huumorit. Ehkki ta roll oli väike, siis tundus, et ta naudib Kleopatra hullumeelset käitumist mõnuga. Ma pean siinkohal tunnistama, et mul vajus suu ammuli ja ma kohe ei teadnud kuidas vaatajana reageerida, kui ta oma piknikuga lavale ilmus ja ratsapiitsaga vihisedes läbi õhu peksis. Kalju Orro andis läbi oma kogemuste Dolžikovina lavastusse uusrikka käitumislaadi lopsakust ja maitselagedust tore oli laval näha ka Helene Vannarit majateenijana.

Üllatuseks minu jaoks oli ka Andrus Vaarik, kellel esimeses vaatuses väga palju tekstilist osa polnudki, see tuli alles teises vaatuses. Esimese vaatuse ajal sai Vaariku kehakeelt ja liikumist nautida. Tal polnudki vaja palju rääkida, tema kohalolek oli märgatav. teises vaatuses ilmnesid ka asjaolud Rõigase elu kohta ja ta avas peale enda välise olemuse ka sisemuse. Vaarik on imeline näitleja, kes on võimeline paljalt oma liikumisega vaatajat võluma ja meeldejäävaks muutma.

Ühte asja tahaks veel lisada, mis mulle lavastuse juures meeldis. See oli lavaline kujundus ja selle oskuslik ja detailne ära kasutamine lavastuse jaoks. Lihtsate vahenditega kujundatud lava andis näitlejatele võimaluse erinevate stseenide mängimiseks, istumiseks, ronimiseks jne. Geniaalselt teostatud.

Kokkuvõttes, väga hea ja mõtlemapanev tükk, kus on nii huumorit, nalja, situatsioonikoomikat, armastust, enese leidmist, valesid, purunenud lootusi ja muidugi - igatsust!