esmaspäev, 19. aprill 2021

Teater (online): "Aabitsa kukk" ja "The Car Man"

Tervitus!

Seekord jälle internetiteatrit!

Pealkiri: Aabitsa kukk
Teater: Draamateater
Salvestatud: 02.06.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608156028/aabitsa-kukk - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3/5

Ma olen selle etenduse kohta välja palju kuulnud. Üks tuttav on seda lausa neli korda vaatamas käinud. Tükk oli üle kümne aasta repertuaaris, esietendudes 2004. Kuigi kiidusõnu on mulle kõrvu jäänud hulgi, siis ei olnud ma eriti detaile kuulnud, et mis sisuks ja miks ta siis nii suurepärane näidend on, mida lausa mitu korda kaema minna. Seega, võimalus seda läbi ERRi näha tundus ideaalne üheks laupäeva pärastlõunaks. Tulemuseks on see, et kuigi ma saan aru, miks see nii palavalt armastatud tükk on, siis mulle oli see kohati isegi šokeerivalt vastumeelne -- mitte aga kvaliteedi pärast või objektiivsest vaatest sisule, vaid pigem teemadest tulenevalt, mida seal käsitleti. Viimased panevad otsa vaatama sellele teisele n-ö Eestile ning mida ma seal näen ei ole ilus ja hea meelega ma seda üldse ei näeks. Selle tunnistamine tekitab minus aga häbi ja lootusetust ning just sellepärast ma puhtalt subjektiivselt tükist vaimustuses ei olnud.

Üks hetk tunnen Maunole kaasa, teine hetk jälestan teda. Oli see vast alles vastuolulisi emotsioone minus tekitav tegelane. Elu hammasrataste vahele jäänud mees sai igat pidi saatuselt kolki. Ilmselgelt arengupeetusega või autismi (?) spektril, kas tingitud keskkonnast või vaimsest tervisest või geneetikast, pole iseenesest tähtis. Veetnud aastaid esimeses klassis, elanud vaesuses oma kalli vaevatud vanaemaga, kannatanud tõrjumist, ignoreerimist ja vägivalda -- ei ole just üllatus, et mees ei ole päris mõistuse juures. Ja siis tipuks ka tõsiasi, et tema armastatud onu Paul teda nii jultunult ära kasutab. Pigem oli üllatav, et Maunol niigi palju veel aru oli. Samas, ega ta ju tegelikult ei mõistnud, mis positsioonis ta oli nii Paulile kui teiste pilgust lähtudes. Klammerdudes oma aabitsa külge, mis oli talle otsekui juhend eluks, unistades botikutest, uskumus, et tal ei õnnestunud midagi, sest ta lihtsalt ei osanud koolis matemaatikat ning soov ju tegelikult teisi ainult aidata -- Maunot oli tõesti hale ja kurb vaadata. Tema lihtsameelsus ja isegi positiivsus ning mõningane elurõõm aga mõjusid värskendavalt, mis ei teinud tema lugu üdini tragöödiaks. 

Teisalt, oli ta mulle vastik. Inimeste jälgimine ja pidev jõllitamine võis tema vaatevinklist olla süütu tegevus, kuid kui sa oled see keda jälitatakse, siis mõjub see veidra ja hirmuäratavana. Ja hiljemas vanuses ei olnud ju see tegelikult enam ka kahjutu ajaveetmine. Mehe tänamatus ajas mul kopsu üle maksa. Jah, ma saan aru, et ta ei mõistnud oma käitumist ning ta lihtsalt väljendas emotsioone otsekui vaakumis, kuid tõsiasi, et ta suhtus teda abistavatesse majanaabritesse niivõrd inetult, ei rääkinud tema kasuks. See kuidas ta pidas Vene naist lolliks, sest too on venelane, kuigi naine tõi talle pidevalt riideid ja oli heatahtlik, ning kuidas ta mõnitas õpetajat, kes talle pidevalt õunu andis. Kui Mauno vingus, et õun on ussitanud, siis sain tõesti kurjaks. Rääkimata kuidas ta suhtus sellesse, et majanaabritelt varastati. Või kuidas ta loopis ja sülitas ühe teise naabri autole neid õunu. Elu aeg on mees otsinud ju kedagi, kes temasse kenasti suhtub ja kaevelnud kui ta sellist käitumist ei ole ebaõiglaselt saanud. Ja nüüd kui head inimesed ulatavad käe, käitub ta ise täpselt samamoodi kui tema endaga kunagi. Väidetavalt tuleb rikastelt asjad ära võtta ja kui oled vaene, siis on see lubatud. Aga kas tõesti on 9. korruselise maja elanikud rikkad ja kavalad? Kui oleksid, siis ei elaks nad sellises kortermajas. Koos Maunoga.

Põhimõtteliselt, oli tegu sügava ja mõtlema paneva looga, mis pani mind silmitsi olukordade ja esiti just tegelasega, kes tekitas minus niivõrd vastakaid tundeid. Kaastunne ja tülgastus -- kaks sõna, mis suurepäraselt kirjeldavad minu peamisi emotsioone antud tükki vaadates. Teist korda ma näidendit ei vaataks, sest ma ei taha neid üksteisega konfliktis olevaid tundeid koos läbi rohkem elada. Olen aga tänulik, et nähtu minus sellises huvitavas kombinatsioonis ja äärmuslikes otsades paiknevaid reaktsioone välja suutis tirida. Loomulikult, suur aplaus Tõnu Ojale, kes ju oligi Mauno selleks pooleteiseks tunniks ning tohutult usutavalt mõjus. Tal, muidugi, on olnud üle kümne aasta aega, et tegelast aina autentsemaks ja autentsemaks lihvida. 


---------------------------------------

Pealkiri: The Car Man
Salvestatud: 2015
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon/ - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 3.5/5

Mulle tohutult meeldivad Matthew Bourne'i tantsuetendused. Olen paari näinud ("Cinderella", "The Nutcracker" ja legendaarne ainult meestega "The Swan Lake"), kuid päris mitu on veel ka kaemata (nt "Sleeping Beauty ja "The Red Shoes"). "The Car Man" ei olnud just nimekirja tipus neist, mida eriti ootan, kuid kui antakse võimalus, siis tuleb sellest kinni võtta. Ning, nagu oodatud, oli tulemus hiilgav, kuigi ei ole see autori loomingu hulgast mu lemmik. Energiline, emotsionaalne, ängistav ning sündsuse piire nihutav etendus on see aga kindlasti.

Põhinedes põgusalt Bizet'i "Carmeni" ooperil ning võttes taustamuusikaks ka just selles teoses kõlava, tundus mulle pigem, et etendus õhkas Tennessee Williamsi loomingut. Eriti just näidendit "Orpehus allilmas", sest kahe vahel sai mitmeid paralleele tõmmatud. Alustades muidugi tegevuspaigast, milleks Ameerika ei kuskil asuv suikuv väikelinn keset 60ndaid ning sealne läppunud ja pitsitav õhkkond. Peategelasi oli neli. Lana, kohaliku elu keskpunkti, autoremonditöökoja-söökla, peremehe naine. Tolle õde, Rita. Viimase äbarlik silmarõõm, Angelo. Ning salapärane ja karismaatiline võõras, Luca, kes linna eksib, töökoha remondikojas saab ja vaikses linnakeses hulga kõrbe liivatormi tekitab. Eeldasin, et romanss keerleb ümber Lana ja Luca ning vaenlaseks naise ebameeldiv mees, kuid Matthew Bourne'il on alati mõni krutski varuks. Ka seekord. Nimelt, alustab Luca afääri ka Angeloga, kes aga satud valel ajal valel kohal olema ning, kes mõistetakse Lana mehe tapmises, vangi. Tegelikud mõrvarid naine ja Luca. Angelo, kes muuseas vanglas kannatab nii vägistamise kui peksmise all, ei jäta tema vastu suunatud ebaõiglust ja reetmist karistuseta. Kirg, seks ja viha -- need on ohtlikud emotsioonid sellises kombinatsioonis ja koguses. Otse loomulikult, olukord plahvatab peatselt ja tulemused on traagilised. Ka lõppseis oli üpris ootamatu ning, kuigi vaimselt kannatasid kõik, siis oma elu pidi jätma üpris üllatav isik. Kes, lõppkokkuvõttes, tegelikult oli loogiline valik.

Võrratu kaasaegse tantsu, balleti ja kõiksugu stiilide segu on kahtlemata etenduse üks võlusid. Samuti, intensiivsed emotsioonid, mida tegelased tunnevad ning, mis hiilgavalt vaatajani edasi kanduvad. Tegu on otsekui näidendi ja tantsuetendusega ühes, ainult ilma dialoogita. See võimaldab nähtule aga rohkem sügavust, tugevamat narratiivi ning teeb tantsijatest üheaegselt nii tantsijad kui näitlejad. Seda võrdselt, ilma, et üks oleks kaalukam kui teine. Keeruline on end lasta mitte kaasa haarata sellest keeristormist laval. Antud etendus paistab silma peaaegu, et vulgaarsete tantsude poolest, kus amelemine, üksteise siivutult katsumine ning seks ei ole midagi võõrast. Nilbed naljad ja seksuaalne mõnitamine ning kius, mida illustreeritakse tantsuga ning vägistamise stseen, mõjusid väga ehedalt ja efektselt. Kahjuks on enamus sellest suunatud vaesele Angelole, kellele ma meeletult kaasa tundsin kogu etenduse vältel. Teda kehastas Dominic North, kes näeb välja kui üks nunnu kutsu ja armas poisike ühes (ja kes oli ka "The Swan Lake'is" õnnetu prints). Tema ängi oli läbi ekraani tunda. 

Tegu on äärmiselt seksika ja ihadest pungil tükiga, mis tõstab temperatuuri nii laval kui kodus vaadates. Miks ma seda kõrgemalt ei hinda? Sellel lihtsal ja lapsikul põhjusel, et kogu pakett ei olnud nii ideaalini viimistletud, sidus ning võimas kui teised Matthew Bourne'i tantsuetendused. Kuigi, meeldejääv ja silmapaistev on ta kahtlemata! 

P.S. Õliste, muskliliste ja maikades meest austajatele on siin ohtralt silmarõõmu!


laupäev, 17. aprill 2021

Raamat: Krimi eri "Šeherezade seebisaaga" ja "Korstnapühkija surm"

Tervitus!

Seekord kahe krimka raamatu kokkuvõtted.

Pealkiri: Šeherezade seebisaaga
Autor: Darja Dontsova
Kirjastus: Ersen
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 3/5

Olen juba aastaid märganud koomilisi, otsekui lõpmatus variatsioonis raamatukaasi, kus alati ühed kõrgkontsadega siresääred peal ja siis lisaks mõned veidrad aksessuaarid. Pealkirjad on peegeldanud pilte, olles kentsakalt arusaamatud, nagu keegi oleks lihtsalt visanud mõned veidrad sõnade kombinatsioonid õhku ja vaadanud, mis ebatavalist sealt koorub. Alles hiljuti sain teada, et tegu on krimisarjaga, varem ma lihtsalt ei süvenenud, sest märksõnad "absurd" ja "ülevõlli" ei ole tegelikult minu esimene valik kui soovin midagi lugeda. Kuna märkasin märtsi Lugemise väljakutses naljaka krimka alateemat ning Raamatuvahetuses äkitselt Darja Dontsova teos jagamisele tuli, snaipisin selle sekundite kiirusega (seisukord: nagu uus). Snaipimises, ehk siis, eriti himustatud raamatute teiste nina alt krabamises olen äärmiselt osav. Oma esimest kokkupuudet autoriga hindan kokkuvõttes positiivselt, kuid päris mitme reservatsiooni ning vingumisega.

Mind ei ole väga kerge naerma ajada ning huumorit, mis mulle peale läheb on 100% alati keeruline tuvastada. Mõnikord midagi konkreetset toimib, teine kord samalaadne asi aga enam mitte. Raamatu esimene pool ma tõesti vaevlesin ja muutusin ärritunuks, sest no ei olnud see ennast irooniliseks krimiromaaniks tituleeriv lugu minu naljataju õigeid nuppe vajutav. Kohe üldse mitte. Iroonia ja sarkasm mulle iseenesest väga imponeerivad. Huumor oli ülepakutud, sunnitud ja ei mõjunud orgaaniliselt naljakalt. Selle valdkonna tipphetked nagu seik, kus peategelane Daša pidi riietuma koeraks ja teist näitlejat taga ajama, oli kõike muud kui kõhtu kõveraks ajav. Vaatasin pigem kõõrdi ning ootasin millal see lollus läbi saab. Kuidas on füsioloogiliselt üldse võimalik usutavalt kätel ja jalgadel joosta nagu neljajalgne? See ebarealistlikkus pigem tegi mulle olukorra vastumeelseks ning viis kaugele koomikast. Samas, saan aru, et just see ebaloomulik ja totakas olukord teistele lugejatele just nalja teebki. Ehk ei tasuks kõike nii tõsiselt võtta ja realismi otsida? Tuleb ehk vooluga kaasa minna? Nii tahaks, aga ei suuda alati.

Põhimõtteliselt, olin valmis valget lippu lehvitama ja tõdema, et, kahjuks, ei ole loetu arusaam huumorist minu maitsele, kuid siis juhtus ime. Ma naersin, mitte kõvasti, kuid hambad ilmusid välja, nina läks kirtsu ja silmad läksid särama. Ja seda kõike loo kõrvalliini kulminatsioonis, mille keskmes olid Dašale pealesurutud eluasemekaaslased, suur eneseimetlejast ullike näitlejaikoon, Vadim, ja tema otsekui ebainimlikult ülikompetentne robotassistent ja ekspert manipulaator, Liza. Nimelt pärast segast olukordade jada satuvad Daša, tema eluasemekaaslased, mitmed teised staarikesed, kelle hulka kuulub ka seniilne estraaditähest elumees, ühe telesaate otse-eestrisse. Viimase eesmärk on saada Vadimile, pärast suurt mänguasjade prohmakat, head pressi ja lasta tol lepitada üks kapriisne staar oma fänniga, kellele too peksa andis. See tohuvabaohu, mis seal lahti lastakse ja kuidas kõik viltu vedas, oli vist niivõrd ogar, et ma tõesti hakkasin siiralt kaasa itsitama. Eriti nalja tegi suvaline Igor, kes maskeeriti väljamõeldud välismaa lauljaks bändist "African Boy" (või oli see "New African Souls"?), kelle nime ajasid kõik sassi (küll ta oli Bob Smith, siis Tom Brown, teine kord Smith Harris, jne) ning kes puristas vigast inglise keelt ("Ai lav rašen vumen"). Ehk siis, ei tasu kunagi alla anda, enne kui päike on loojunud. Ka raamatute puhul, enne kui viimase lehe viimane sõna on loetud. Tänu sellele ootamatule pöördele koomika õhkkonnas olen nõus kätte võtma veel autori teoseid.

Kui rääkida veel aspektidest, mis minu silmis ei õnnestunud, siis kindlasti peab mainima info prügila sündroomi, mille all lugu kannatas. Osa sellest oli asjakohane, kuid suur osa hoopiski mitte. Ka vajalikku esitati kohati tüütul viisil. Krimitausta, tegemiste ja tegelaste lahtirääkimine ning lugejani toomine on ülitähtis, kuid kas seda peab esitama nagu tapeeti. Lihtsalt suur hunnik infot ühes kohas ja korraga, suur ports teises kohas ja samaaegselt. Äkitselt otsekui lugu loos lugeda mõjus ebaloomulikult, eriti kui tekkis segadus, et kas minuni tuuakse praegu kellegi biograafiat või autobiograafiat? Selline lähenemine oli katkendlik ning ei aidanud süžeel sujuvalt kulgeda. Ebakohasest infomürast tooks esile näiteks Daša ühelehelise oodi Pariisis shoppamise teemadel. Kus täpselt shoppata ja miks shoppata just seal. Mind see tõesti ei huvitanud, see ei andnud mingit lisandväärtust loole ning oli täitsa laest võetud jutt. Raamatu stiil on väga spetsiifiline ning kiikse oli kulbiga. Mõned neist erilähenemistest olid edukad, mõned neist mõjusid sobimatu või tülikana. Meeldejäävaks tegid need omapärad teose aga kohe kindlasti. Üleüldse oli tegu äärmiselt kaootilise raamatuga, nii heas kui halvas mõttes. Osati heaks kui halvaks aspektiks on, lisaks, terve plejaad tegelasi, tänu kellele toimus hulgaliselt toimetusi-tegemisi. Samas, selline hulk igasugu Vovasid ja Galjasid, võib silme eest üks hetk kirjuks võtta ja tunduda liialt korratu ja laialivalguv.

Krimi pool aga oli üpris soliidne, kuigi vahetevahel tundus, et põhjused või lahendused lendasid taevast. Kindlasti ei ole tegu looga, kus ise vaikselt kaasa nuputada, et huvitav, kes tegi ja just kuidas tegi. Kurikaela isikut võib arvata, aga kõige muu kohta piisavalt vihjeid, võimalusi või tausta saada, et lugejana kaasa mõistatada ja isegi midagi välja mõelda, eriti ei saa. Pigem on tegu lase-end-kaasa-tõmmata-ja-üllatada mõrvamüsteeriumiga, mitte nuputa-kaasa-krimkaga. Kes, miks ja kuidas midagi korda saatis oli üpris ootamatu ja põnev. Põgus sukeldumine psühholoogia ja psühhoteraapia maailma ning, näiteks, teatrimeetodisse oli äärmiselt põnev. Omapärane vastandumine toimus süžees kahe liini vahel. Krimi osa oli kokkuvõttes päris tume ja kole, süvenedes inimloomuse sügavatesse ja varjatud soppidesse. Raamatu teine liin Daša eluasemekaaslastega seoses aga risti vastupidi. Huvitaval kombel suutsid need kaks vastandlikku poolt harmooniliselt koos eksisteerida ning üksteist sümbioosis toetada. Sellist õnnestumist loen autorile suureks plussiks. Ilmselgelt on ta oma veidra supikompoti keetmisel andekas.

Kui esimese poole jooksul raamatust olin veendunud, et minu esmane kohtumine Darja Dontsovaga jääb ka mu viimaseks, siis teost riiulile tagasi pannes, olen ma kindel, et võtan ikka ette veel ülejäänud neli kirjaniku lugu, milled olen jõudnud endale igalt poolt soetada (tema raamatuid müügil väga enam ei ole, enamused on trükist väljas). Moraal konkreetselt sellest loost on aga see, et koonda arvamus ikka siis kui kogu asi on läbi ja tee otsus (teisalt, ei tasu lugeda ja aega raisata millegi peale, mis näed, et kohe üldse ei lähe peale). Võib täitsa juhtuda, et alguses ei meeldi, hiljem aga pöördub suhtumine vastupidiseks.


-------------------------------------------

Pealkiri: Korstnapühkija surm
Autor: M. C. Beaton
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 2.5/5

Antud autor oma eri pseudonümide all on treinud tohutult muhekrimkasid ja lemberomaane. Käesolev oli minu esimene kokkupuude temaga ning ma ei ole väga kindel, et see oli üdini edukas. Kõige märkimisväärsemat harjumist vajas loo stiiliga sina-peale saamine. Minu jaoks oli see skisofreeniline, pealiskaudne, laialivalguv ning liialt vilgas. Mulle tundus pigem, et vaatan mõnda krimiseriaali ning raamat oli ühe episoodi käsikiri. Tänu sellisele lähenemisele ei jõudnud minuni piisavalt pinge kruvimist, toetavat kirjeldust, järjepidevust ning tausta. Stseenid ja tegevused hüppasid siit sinna ning süžee oli nagu Figaro, kord siin, kord seal. Natuke tüütu oli pidev vajadus toimuvast n-ö kinni haarata. Selline stiil nõudis peaaegu, et viimase leheni aega, et ma suudaksin sisse elada, kuid mul vist lõpuks õnnestus. 

Parem aga oleks nii, et ma ennast autori teostega mugavalt tunnen, sest suures õhinas (ma ei teagi mille ootuses täpsemalt -- võib-olla igavusest?), olen kokku ostnud ja kraapinud kümme naise Agatha Raisini lugu ja lisaks veel neli käesoleva raamatu sarja ülejäänud teost, mille keskmes konstaabel Hamish. Eks pean mingi hetk ka nendest läbi sumpama. Teisalt, ei olnud ju tegu stiiliga, mis mulle vastukarva ja nadi, pigem, oli valik ootamatu ning juba järgmist raamatut kätte võttes tean mida eeldada ja suudan enam lugu ennast nautida. Krimka ise ja kontseptsioon ju tegelikult olid täitsa loetavad.

Mulle jäi natuke segaseks, et kuhu detektiiviloo enda žanris liigitaksin. Kas ta oli hoopis krimiparoodia või naljakas krimi? Loos leidus hulgaliselt tegevust ja toimuvat, mis olid niivõrd absurdne, et ma ei teadnud, kas naerda või võtta tõsiselt. Nt tõsiasi, et Hamishi kass oli see, kes n-ö lõpplahenduse pakkus. Kohati oli tunne, et loen Šoti versiooni Darja Dontsovast. Inimesi koksati maha nagu muuseas ja kõiki, kes natuke ette jäid ja tüütuks muutusid, seega, keeruline oli mõrvu kui jubedaid sündmusi omaks võtta. Või kellesti hoolida. Pigem tekkis hasart, et huvitav, kes nüüd täitsa lambist maha lüüakse. Sobivaid tegelasi oli, loomulikult, ka ohtralt, ning leidus kulbiga variante keda elimineerida. Aga tõesti, eri karaktereid oli ikka päris palju ning ma ei saanudki alati aru, mida nad täpselt loosse panustavad, miks nad vajalikud on või kas autoril oli lihtsalt tarvis teatud arv lehekülgi täis kirjutada ning keskne krimiliin niipalju sisu ei suutnud genereerida. Kindlasti olid mitmed külaelanikud isikud, kes läbivalt sarjas figureerivad ning ustavad lugejad ikka tahavad taaskohtuda oma vanade lemmikutega ning näha mis neil uut teoksil. Kõik on arusaadav, kuid tahes tahtmata tekkis tunne, et liiga palju on müra ja ebavajalikku.

Mõrvalugu ise tekitas omajagu õlakehitamist. Pealkirjast lähtudes ootasin intriige ja skandaale salapärastes korstnapühkijate kogukondades kui keskset liini, kuid see korstnapühkija oli loos vist paar esimest lehekülge, siis saadeti ta teise ilma ja oligi kõik. Tal ei olnud minumeelest isegi dialoogi. Ta ei olnud isegi põhieesmärk, vaid jäi kogemata ette. Ja sealt lõppes pealkirjaga seos ning lugu liikus edasi raha väljapressimise ja petmise teemal ning kättemaksul. Loos figureeris müstilise korstnapühkija asemel keskselt hoopis üks jalamatist tapetu naisuke, Milly. Ja tema külgetõmme domineerivate meeste poole. Ehk siis, pealkiri oli väga eksitav ning kui võimalik, esitaksin tarbijakaitsesse avalduse, sest, jah, kuigi surma sai tõesti üks korstnapühkija, siis see jättis maigu kui puhas reklaamitrikk. Ma olin tõesti pettunud, et mulle korstnapühkija peibutamisega niimoodi külma tehti! Nuputamismäng, et kes siis on mõrvar ja miks toimusid tapatalgud jäi ka ootamatult lühikeseks ning ma ei saanudki eriti oma ajukest teritada. Aga, taaskord, mu ootused olid natuke teised, ning ega lähenemine ja tulemus kehv ei olnud, lihtsalt, olin valmistunud millekski muuks. 

Hamish oli omapärane peategelane, natuke eksentriline, küüniline ja veider, kuid kui on üks asi mis mu poolehoiu alati garanteerib, on see loomaomanik, kes oma lemmikutest hoolib. Seda kuidas mees pidevalt oma metslasest kassi ja koera teiste hoole alla jättis, et ta saaks politseiasju teha, oli päris armas. Tema suhted eri naistega aga mõjusid natuke sunnitult ja kohmakalt ning ma ei olnud kindel, et siinkohal oli tegemist täiskasvanute, mitte teismelistega. Naljakas oli, lisaks, kohaliku "Madame Bovary" raamatu avaldamise liin ning Hamishi roll selles. Aga rohkem ma nagu ei oskagi midagi kommenteerida. Natuke koperdav ja üle küngaste ning kändude algus minu M. C. Beatoni teoste lugemisel, kuid ma millegipärast arvan, et saame mingi hetk sõpradeks (frenemies -- eeldan ma). Kuid vast mitte veel nii pea, sest mul on tohutult teisi raamatuid, mida tahaks lugeda, enne kui ma tee käesoleva autori juurde tagasi leian.

neljapäev, 15. aprill 2021

Teater: "Mõrvad Rue Morgue'il"

Tervitus!

Nägin seda etendust juba paar aastat tagasi, kuid lihtsalt ei jõudnud varem sellest kirjutada, kuigi tekst oli suuresti valmis. Kuna märkasin, et salvestust pakutakse nüüd ka läbi interneti kaemiseks Kellerteatri kodulehel, siis võtsin end kokku ja kirjutasin arvustuse lõpuni, kuna soovitan soojalt huvitatutel seda läbi interneti vaadata.

Pealkiri: Mõrvad Rue Morgue’il
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Vahur Keller
Näitlejad: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan
Kestus: 2h 00 min
Millal nähtud: 15.03.2019
Salvestatud: 13.10.2020 -- https://kellerteater.ee/salvestused/
Minu hinnang: 5/5

"Võta väike sõõm, võta väike sõõm, luba endale see väike rõõm, ..." -- see viisijupike siiani kummitab mu meeles. See on hämmastav, sest just vaatasin filmi, kus väidetavalt kõlas USA enimmüüdud kantrilaul ja hetk hiljem ei suutnud ma midagi sellest järgi ümiseda. Antud etenduse meloodia aga on ennast mu peas kustutamatuks söövitanud. Seda juba üle paariks aastaks. Sama meeldekaevuv ja eriline oli etendus ise, mis on viimase aja, kahtlemata, üks paremaid näidendeid mida olen näinud. Rääkimata siis üks omapärasemaid ja nutikamaid -- samas, lihtsakoelise süžee ja ülesehitusega. Tükk demonstreerib hiilgavalt kuidas lavastus täiendab, kasvatab, arendab ning elavdab originaalmaterjali, tehes esialgsest midagi veel erilisemat.

Lugesin Poe novelle koolis kohustusliku kirjanduse osana. Krimkad mulle üldiselt passivad (v.a. tihtipeale nordic noir), aga nagu teismelisena juba ning seekord ka sõbrannaga, kes novelli lugenud ei olnud, pidime koos tõdema, et meie arusaam žanrist on üpris struktureeritud ja kivisse raiutud. Seda raamib jõuliselt selline tuntud nimi nagu Agatha Christie. Tegu ei ole seekord aga looga, mis järgib Miss Marple'i või Hercule Poirot'i sissetambitud süžeejoont, vaid tegu on ühe esimese n-ö klassikalise krimkaga, mis ei allu Agatha Christie'le või isegi Arthur Conan Doyle'ile või tänapäeva CSI sarjale. Lugu loob ise mustri ajal mil mugavat rada ei olnud veel olemas ja sissetambitud. Hoopis teised kuulsad kirjanikud on Poest eeskuju võtnud ja teda matkinud. See detail võib etendusele heidutavaks faktoriks saada, sest kui oled harjunud, et üks sellest žanrist raamat toimib järgides samme 1-2-3, aga siinkohal on kasutusel hoopis 3-7-5, siis võib ajupestus ideaalist, kuidas detektiivilugu peab ülesehitatud olema, tekitada segadust ja isegi vastumeelsust. See juhtus minuga kui lugesin novelli ja see juhtus ka mu sõbrannaga, kes vaatas minuga seda näidendit. Minul seekord heidutust ei tekkinud, sest teadsin mida oodata ja mida mitte. Põhimõtteliselt, kel esimene kokkupuude antud looga, siis tasub hoida avatud meelt ja mitte eeldada, et asjad kulgevad nagu populaarsetes krimkades nad tavaliselt kipuvad minema. 

See on ääretult tänuväärne, et üks uus ja värske teater keskendub just krimižanri ja põnevike lavale toomisele ning seda nii omanäoliselt ja kindla stiiliga. Juba teatrihoone (mis ei olnud ju tegelikult päris teatrimaja), aitas luua ideaalset keskkonda konkreetse sisuga tükkidele. Ma küll ei poolda saali tulemist jookidega, kuid siinkohal oli see tõesti asjakohane, mida teater ka agaralt julgustas -- võtke vein või tee saali kaasa! Ja loomulikult oli uue teatritegija täpiks i-l esimese näidendi valik. Edgar Allan Poe on teerajaja krimi- ja õuduslugudele ning mehe esimese kriminulli lavale toomine oli igati loogiline ja sümboolne samm uue žanriteatri avapauguks. Mulle eriti sümpatiseeris nutikas detail näidendis, mis viitas autorile. Nimelt oli ühe tunnistaja foto Poe enda pilt. See kuulus ja igal pool ära tuntav portree mehest, kes näeb välja kui suur õnnetusehunnik, suunurgad allapoole ja pilk lootusetust peegeldav. Ega Poe elutee lihtne olnud ning eks see fataalsus ning depressiivsus on ülekantud ka tema teostele. Mehe salapärane surm pakub siiani pead murdmist. Irooniliselt, oli tema pilt näidendis illustreerimaks ühte tunnistajat, kes oli ametilt surnumatja. Ma ei ole küll Poe loomingu tulihingeline austaja, sest see kipub minu jaoks olema liialt ängistav ning masendav (nt "Usheri maja hukk", "Ronk", "Reetlik süda"), kuid tohutult tervitatav ja uudne on tema teoseid näha laval. Ehk siis, aitäh, Kellerteater!

Tulles tagasi etenduse enda juurde, siis on nähtu suhteliselt otsejooneline. Pariisis on toimunud topeltmõrv, mida politsei ei suuda lahendada. Kõiki detaile ei ole võimalik inimvõimetest lähtudes lahti seletada. Mõrv on lausa ebainimlik. Geniaalne August Dupin on aga siiski müsteeriumi lahendanud ning ootab nüüd nimetut külalist, kes iga hetk peaks saabuma. Nii kaua kui mees (näitlejanna kehastuses) ootab, on publik talle kaaslaseks, kellele too tutvustab tunnistajaid ning enda lahenduskäiku -- arutledes ja seletades, nii endamisi kui publikuga koos, mis tegelikult juhtus, kuidas ja miks. Dupin filosofeerib, laulab, rüüpab veini, reastab võtmetegelasi, seletab lahti juhtumi süüdlased, kõik mängunupud mõrvaloos, -- ja seda nagu korralik õpetaja koos krimiseriaalidest tuttava tahvli abil, millelt leiab pilte, märkusi ja ristirästi jooni -- , toob ellu erinevaid loo detaile ning demonstreerib muuseas kuidas tapetud surid. Viimane oli päris groteskne ja ebameeldiv, kuid elavdas esitamist ning etendus ei olnud pelgalt ümberjutus, vaid otsekui näidend näidendis. Mõrv mõrvaloos siis pigem. Toimunut toodi publikuni värvikalt ning, nagu lugu tegelikult ka vaataja silme ees lahtirulluks -- seda ühe isiku eestvedamisel.

Laval ei olnud jutustaja aga üksi. Nimelt saatis tükki kontrabassimängija, kes tõi esile muusikat vastavalt toimuvale: kas lihtsalt taustamuusikaks nähtava koloriidsemaks ja efektsemaks muutmiseks või aidates kruvida pinget ning tuues esile jõledaid helisid, mis illustreerisid konkreetsemalt tegevusi ja toimuvat. Tegu oli loomuliku ja positiivses mõttes ideaalselt tausta sulanduva lisaga, mis suutis olla asendamatult vajalik perfektse toetava õhkkonna loomisel ning loo edasi andmisel publikule. Pillimängija sai enda õlule ka muid rolle kui pelgalt taustamuusik ja meeleolulooja, kuid need siis juba spetsiifilisemalt süžeesse haakudes. Kahtlemata oli tegu nüansirohke ning suurepäraselt üksteisega koostöös liikuva tiimitööga -- üks päike, teine kuu. 

Tükk ei olnud klassikaline näidend, nagu juba mainisin, vaid tegu oli lisaks ka interaktiivse etendusega, kus näitleja laval oli publikust teadlik, hoidis pidevat silmsidet, otsis kontakti ja publik oli osa laval toimuvast. Näitleja oli jutustaja ning vaatajaskond kuulaja rollis -- üks ühele kontakt. Mõlemad moodustasid koos terviku ning kaks poolt ei olnud eraldiseisvad. Ei olnud ühte passiivset ja teist aktiivset poolt, vaid mõlemad olid tegusad. Dupin oli tõesti otsekui sõber, kes teisele sõbrale olukorda ja avastusi ühel pimedal sügisõhtul jutustas. Mõni kuulaja publikust sai lisaks aktiivse tegutseja rolli. Kaasa arvatud ma ise. Kuigi oli neid, kes enda vaatajarolli mullist välja sikutamisest vaimustuses ei olnud, täitsid kõik endale antud ülesandeid ja tulemus oli veelgi energilisem ning reaalsem. 

Lõpetuseks, kuigi näidendist võiks kirjutada veel ja veel, ei oleks vaatamata kõigele mainitud eeskujulikule, innovatiivsele ja meeldejäävale, kogemus pooltki nii köitev, kui eesotsas ei oleks olnud sellist eelnevalt minu jaoks tundmatut talenti nagu Rahel Ollisaar. Viimane kandis etendust kogu keha, hinge ja viimse rakuga. Kes ta on? Kust ta tuli? Kuhu ta läheb? Viimasele oskan vastata. Arvatavasti läheb ta veel kaugele. Hiilgav etendus! Soovitan soojalt!


esmaspäev, 5. aprill 2021

Teater (online): "Cabaret Siberia", "Ruthless!" ja "Jesus Christ Superstar"

Tervitus!

Seekord teatrit, mida olen näinud interneti vahendusel.

Pealkiri: Cabaret Siberia
Teater: Piip ja Tuut
Salvestatud: 15.11.2020
Link: https://etv2.err.ee/1211299/cabaret-siberia - veel saab vaadata tasuta!
Minu hinnang: 4/5

Väldin rusuvaid näidendeid. Eriti hoian eemale küüditamisega seotud kõikvõimalikest teostest, etendustest või raamatutest. No ei pea närvid nendele õudustele vastu ning vabatahtlikult ma ennast niisama õnnetuks tegema hakata ei taha. Puhta juhuslikult märkasin aga antud tükki ERRis ning kuna teatrid on kinni ja ohtralt teisi võimalusi kaasaegsemat näitusekunsti, kasvõi online'is, vaadata ei ole võimalik, siis võtsin selle poolteise tunnise võikalt lõbusa ning muserdavalt lustaka rännaku Meli ja Maxiga ette. Kahetsen nähtut, aga samas ei kahetse ka. 

Max oli entusiastlik ja kohati isegi fanaatiline kabaree austaja ning viljeleja. Koos oma show staari, Meliga, kes maskeerub end tihti ka mehe vennaks, loodab Max vallutada veel suuremaid lavasid ning riike kui seda võimaldab pisike Eesti. Saadetuna Siberisse, arvas ta naiivselt, et neid viiakse Moskvasse oma kunsti demonstreerima ning jõledad reisiolud on vaid eksitus. Melil ei olnud illusioone ja omades kainet mõistust, teab naine, et eesolevast rongisõidust midagi head oodata ei ole. Iseäranis, kuna ühes vagunis ollakse ilma kergendamisvõimaluseta, vaid väikse aknapiluga loomavagunis, kümnete teistega, ka lastega, kelledest mitu imikut juba esimestel päevadel siit maailmast lahkub. Kui mind motiveeris teadmine, et ehk läheb üks hetk kergemaks või paaril ka vahetevahel veab või on terendamas vähemalt mingigi õnneliku äärise või kergendustundega lõpp, siis ei tasu eriti loota. Kui arvad, et asi on hull, siis oota vaid. Aina seedimatumaks paari reaalsus areneb. Ainuke lohutus neile on, et nad ikkagi suurema osa ajast veedavad koos, kuna Melil oli nutikust end taas meheks riietuda. Kuid sellel lükkel on omad traagilised tagajärjed. Max läheb loo kulgedes hulluks, hüsteeriliselt ja hirmutavalt rõõmsameelseks. Mel tõmbub aga endasse ning ei räägi aastaid ühtegi sõna. Oma juuri kabaree armastuses ei unusta kumbki ning nad esitavad Siberis edasi aina absurdsemad ja grotesksemaid etendusi kaaskannatajatele ning oma kinnipidajatele. Etendusest õudset lõppu oodata ei maksa, pigem on tegu lõputu õudusega. Minu silmis ei pakkunud aga ka n-ö viimane peatus lohtust võrreldes eelnevate läbielamistega. Tohutult emotsionaalselt traumeeriv lugu.

Vaatamata äärmiselt raskele ja trööstitule sisule oli tükk positiivses mõttes klompi kurku tekitav ning vaatajalähedaselt, tempokalt ja osavalt lihtsakoeliselt esitatud. Ma ei ole kabaree muusika austaja, seega selle kuulamine mind ei vaimustanud, kuid lugude sisud, sõnad ning viisid, kuidas need numbrid olid etendusse poogitud ja seda edasi viisid, oli oskuslik ning, tulemus, südamesse pugev. Eriti meeldejäävad olid rongisõidu laul lastele, mis mõjus rusuvalt oma rõõmuga, varjates sünget tegelikkust, ning koonduslaagri laul, kus mängitakse tulistamise eest põgenemist (ja kus Max on riietatud otsekui USA Vabadussammas, mis pidi mõjuma koomiliselt, kuid oli hoopis hirmuäratav). Lava oli suhteliselt tühi, välja arvatud pillimehed taustal, kes üpris aktiivset, kuid nähtamatut, rolli loos mängisid, ning kogu kurblikku lugu kandis publikuni edasi vaid laval olev paar, Piip ja Tuut -- koos mõne abivahendiga. See kõik õnnestus neil meisterlikult. 

Ma oleksin oodanud rohkem detailsust ning selgust teatud kohtades, kuid kokkuvõttes oli tegu omapäraselt kauni, kuid tohutult masendava looga kahest raske saatusega inimesest, mille teeb eriti nukraks tõsiasi, et nendesarnase elulooga isikuid eksisteeris julmalt suurtes numbrites ja mitte ainult Eestist. Ajalugu peab tundma, kuid mõnikord ma lihtsalt ei taha, sest see on liiga ebaõiglane ja valus. 


-----------------------------------------

Pealkiri: Ruthless!
Salvestatud: 2018
Minu hinnang: 3.5/5




Mul pole aimugi, miks otsustasin seda muusikali kaeda, kuid ma ei kahetse grammigi. Midagi nii brutaalselt ausat ning realistlikku, kuid ka koomilist -- ei tea kas nutta või naerda -- pole ma ammu näinud. Ma ei olnud sellest loost enne midagi kuulnud, kuid kuna etendus oli saadaval vaid teatud tunnid ja mul oli igav, siis andsin sellele võimaluse. Meie koosveedetud aeg oli seda väärt, kuigi see muusikalide kardinatagust elu ja valdkonna inimesi jõhkralt üle võlli parodeeriv tükk oli kahtlemata üks ebatavalisemaid oma žanrist. Kõik nägi välja nagu üks eeskujulik, värviline ning American-apple-pie maitseline 50ndate keskkond ikka, kuid see mida tegelased rääkisid ning korda saatsid, kuulub keelatud alla 17 kategooriasse. Otsekui naiste versioon "Amercian Psychost". Kogu kompott oli nii absurdne, ootamatu ja häbitu (nagu pealkiri) -- ilusates neoon värvides ja mummuliste mustritega -- , et tähelepanu ja meelelahutus oli garanteeritud.

Tina on üliagar, üliandekas ja üliambitsioonikas 8-aastane, kes unustab saada suureks muusikali staariks. Tema suhkruvatist toetav, natuke ullike, ema, Judy, teeb kõike, et keep-smiling naeratus näol oma kallikese jaoks olemas olla. Tüdruku andekusse uskuv ülevoolav ja agressiivse pealehakkamisega agent, Sylvia, lubad Tina tähtede hulka viia, vaatamata ema reservatsioonile. Kui aga juhtub, et Tina ei saa oma koolinäidendis peaosa ja kaotab selle nipsakale ja lollikesele plikale, kellele vanemad selle osa n-ö ostsid, kulmineerub alati kõike saanud Tina jaoks olukord "kogemata" konkurendi -- ups -- maha löömisega. Päevavalgele tuleb peresaladusi, Tina läheb noortevangi ning tuleb välja, et pere on mitmendat põlvkonda natuke nupust nikastanud ja valmis minema üle laipade, et olla staar. 

Kuigi üllatused ei ole lõpuni üllatavad ning mingi hetk tekib tunne, et issake!, kas neil häbi raasugi ka on või empaatiat oma laste või vanemate vastu, siis nalja sai see eest hulgi. Pigem oli huumor selline sarkastiline ja irooniline, mis mulle väga peale läks, ning vaataja suunas heideti mitmeid nutikaid torkeid, fraase ja tähelepanekuid. Eriti lahke oli nendega Tina teatrikriitikust vanaema, kes laulis loo sellest, kuidas ta on ametis olnud juba sada aastat (liialdus) ja heitis publikusse selliseid toredaid fraase oma põlgusest just muusikalide žanri suunas nagu: "Jesus was a saviour not a superstar" ja "I will tell you how to solve a problem like Maria -- Rolf she's over there!". Palju oli vähem sündsat teksti ja tegemisi. Kooli teatri õpetaja näitas keskmist sõrme ja küsis savu. Ei puudunud kokaiini triipude tõmbamine, f-tähega sõnad ning lihtsalt teiste tegelaste maha laskmine. Mulle meeldis ka publikuga otse suhtlemine. Nt kurtis Judy üksindusesest, mida tood tipus olemine: "The crowd doesn't go home with you -- not all" -- ja pöördus kellegi suvalise mehe poole vaatajate hulgas, eeldades, et too on just see, kes temaga koju õhtul tuleb. Ja mainis, kuidas ta eelistab olla ikka staar, mitte tavaline inimene: "I was an ordinary nothing -- just like you" -- ja viitas kellelegi suvalisele publikust. Parim läbiv nali oli aga olematu Tina isa, kes etenduse lõpus viimaks koju tuleb, kuigi kõik sügavalt kahtlesid, kas ta üldse eksisteerib. Ja siis laseb Tina ta maha, enne kui mees on uksest sisse jõudnud astuda...

Ülepaisutatud tegelased ja situatsioonid, ülepingutatud näoilmed ja reaktsioonid, ülevõlli iseloomud ja tekst -- seda kõike oli natuke üle, kuid siiski, mulle täitsa meeldi. Midagi teistsugust, midagi omanäolist, midagi meeldejäävat.


-----------------------------------------

Pealkiri: Jesus Christ Superstar
Salvestatud: 2012
Minu hinnang: 3/5

Oeh, no ei suuda ega suuda Webberi muusikalid minus vasikavaimustust tekitada. Kuigi ma saan objektiivselt suurepäraselt aru miks inimesed neid ülistavad. Subjektiivselt mulle aga ei meeldinud eriti ei "Evita, ei "Hüljatud", ei "Ooperfantoom" ja ei "Jesus Christ Superstar". Kuigi, olgem ausad, "Ooperifantoomi" muusika on hingematvalt kaunis.

Äkki kui ma oleksin näinud versiooni, mis oleks originaalkeskkonnale vastav ning mitte transporditud tänapäeva nagu käesolev interpretatsioon oma suuna valis. Ehk oleks suutnud nähtu rohkem mu poolehoidu võita. Ma olen nii tüdinud pidevatest keskkonna muutmistest tänapäeva, kus -- üllatus-üllatus -- on jälle kõige kurja taga kapitalism ja muud kaasaegsed probleemid. Ja ka Jeesus võitleb meil seekord kapitalismi vastu, mis tundus natuke kentsakas. Aga pole ju iseenesest hullu. Natuke veidralt mõjusid aga muutusest tulenevalt tegelaste välimused ja olemused. Juudas nägi välja kui üks emo rokipeer ja Maarja Magdaleena nagu hipi kaldkriips nädalaid pesemata protestija. Jälle, pole ju iseenesest hullu, kuid kuidagi imelik oli. Eriti sobimatult toimis kunagine vürtsitüdruk, Melanie C, Maarja Magdaleena rollis -- oleksin oodanud midagi delikaatsemat. Ta oli niivõrd karmi, tugeva ja maskuliinse energiaga, et Jeesuse kõrval tundus, et hoopis mees on pigem õrn naiseke oma kaunite lendlevate juuste ja tundepuhangutega. Võib-olla oligi see eesmärk? Taas, pole ju iseenesest hullu, kuid, ma ei tea, ei klappinud nende dünaamika mu silmis selliste valikute pärast väga. Lisaks, Jeesus ja Juudas olid nagu primadonnad, tähelepanuvajadustega eneseimetlejad (Jeesus) või siis kadedad vingatsid (Juudas) ning mul ei tekkinud nende vastu eriliselt sooje emotsioone. Muudkui räuskasid, heietasid ja mõtisklesid oma eksistentsi üle järele. Etenduse õhkkond oli täis fanatismi ja kultuslikku hõngu -- mitte just minu stseen.

Taaskord on tegu muusikaliga, kus ei leidu näpuotsagagi tavalist teksti, kõiki sõnu, fraase ja lauseid lauldakse. Huvitaval kombel, toimis see antud kontekstis päris edukalt ja mind ei häirinud, vastupidiselt "Hüljatutele", kus ma ei suutnud oma silmade pööritamist lõpetada, sest tulemus oli tohutult ebaloomulik. Muusika ise oli suhteliselt kesine, ma ei mäletanud ühtegi meloodiat kohe kui pala sai läbi. Välja arvatud siis see põhilugu: "Jesus Christ, Jesus Christ, who are you, what have you sacrificed". Mis oli kõva sõna, oli lavashow ja lauljate hääled. Jeesus ja Juudas olid ikka mega võimetega rokkarid. Müts maha. Nad laulsid vist oma kopsud välja, kuid jube kihvt oli neid oma häälepaelu piinamas näha. Efektne ja meisterlik. Seda illustreeris ka tõsiasi, et tatti pritsis nii, et mul silmad läbi eksraani märjad. Eriti Pilaatus, kelle suust tuli lausa padukat. Nähtu oli võimas, lahe ja eeskujulik rokikontsert. Ja teisel kohal, muusikal ka vist.