Teater: "Mäng" ja "Hell häving"

Tervitus!

Jälle teatrist.

Pealkiri: Hell häving
Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Näitlejad: Henessi Schmidt, Pääru Oja
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 19.12.2022
Millal nähtud: 02.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas see ongi suhte lõppvaatus? Vihkad, kuid armastad, armastad, kuid vihkad. Ühe mündi kaks poolt. Äraütlemata pehme hellus koos julma hävinguga. Rõvedad roppused ja vägivaldne seksuaalsus versus ilusad lohutavad sõnad ja hool. Inimesed kasvavad lahku, või siis saatus viib nad eri suundadesse, ning finaal on nagu täht viimases staadiumis. Plahvatab eredalt ja võimsalt, kuid siis kaob musta auku. Just seda destruktiivset faasi sai laval jälgitudki. Kahe peategelase suhe näidendis omas meisterlikku tasakaalu soovi vahel oma partner jõledalt tappa, kuid samaaegselt teda kaitsta ja kaisutada. Need kaks ekstreemsest vastandit olid balansis, mõlemad ühtlaselt tugevad ja nõrgad. Hetked, mil toon valgus ühest spektri otsast teise, olid küll sujuvad, kuid iga kord tekkis tunne nagu visatakse sind jääkülmast veest kuuma ja vastupidi. Oli harjumatu vastanduvaid emotsioone kordamööda konstantselt endasse võtta ja neid aktsepteerida. See võimaldas aga eriti tähelepanelik laval toimuva suunas olla -- tegevuste, näoilmete, kehakeele, teksti, dekoratsioonide -- , sest kõik need andsid aegsasti vihjeid, et kuidas ilm nüüd kohe-kohe jälle pöördub. On selge, et hästi see ei lõppe, sest kui valimatult pekstakse haamriga kõike ja kõiki, hoolimata millestki või kellestki, peale selle, et saaks kaaslasele haiget teha, siis on häving lähedal. Vaatajana sai vahetult laval lahti rulluvat tajutud, sest iga vulgaarsuse vastikus oleks nagu ka publikule näkku karjutud. Nagu käsn võtad endasse seda viha ja kirge, mis suhteliselt kiiresti kurnasid, kuid, samas, magnetiliselt kõiki meeli etendusele naelutasid. Nagu oleksid hüpnotiseeritud kärbes, kes tuimalt valguse suunas lendab, et hukkuda. Tükk on raske -- tõesti raske -- , nii emotsionaalselt, kui isegi füüsiliselt, seda publikule kui tõenäoliselt ka näitlejatele. 

Ausalt öeldes, ei meeldinud see lavastus mulle kohe üldse, kuid võimatu on öelda, et see oleks halb näidend, üldsegi mitte. Tundeküllased teemad ja pidev vägivald, kasvõi ainult sõnadega, ei ole kergesti seeditav teatrikogemus. Õnneks on näidendi pikkus napp ning puudub vaheaeg. Siiski, lõpu lähenedes sai tuntud, et taluvuslävend on ületatud ning ehk ei oleks osa publikust teed tagasi saali leidnud, kui neile oleks antud vaheajaga hingamisruumi ja toibumisvõimalust. Vaatamata näidendi üleüldisele agressiivsusele nii tegelaste kui, kõrvalseisjana, vaataja suunal, sai ridade vahelt mõista, et tegu on otsekui muinasjutuga, mis pärast õnnelikult igavesti on jõudnud igapäeva reaalsusesse. Kahe peategelase teksti saab jagada kaheks, usutav ja fantastiline. Mõlemad viitavad pidevalt muinasjutulisele maailmale, kus on koletised ja kangelased, ookeanid ja saared, justkui oleks kõik see nende kahega aset leidnud ja tegu ei ole fantaasiaga. Aga äkki ei olnudki? Laval sai näha printsi ja printsessi elu pärast raamatu sulgemist, kus paar on olnud pikalt koos, nende suhe on purunenud, sest ükski kiindumus ei ole igavene. Iseäranis oli drastiline muutus tajutav siis kui süžeesse pikiti vahele seike paari kohtumisloost ja hiljem see kaunis algus ka esile toodi. Tükk oli narratiivselt ja ajaliselt tagurpidi, enne lõpp ja hiljem algus. Vastus küsimusele, et kuidas ikkagi olukord nii ekstreemseks arenes, võib ainult vihjete põhjal aimata. Tragöödia, kellegi kalli kaotus võib suhted päästa või pilbasteks peksta. On neid, keda toob õnnetus lähedasemaks, on neid, keda paiskab lahku. Ilmselt ei osanud naine ja mees oma tunnetega silmitsi seista ja nendega leppida ning destruktiivsus väljus sisemisest väljaspoole ja võttis kõik ümberringse üle. Arengu tulemust sai näha juba laval. Kui palju tegelaste jutust ja süžee olemuse eeldustest oli päris, kui palju ettekujutatud ja täitsa mööda, mis tegelikult toimus ja mis paari sellisele allakäigutrepile viis, võib vaid oletada, sest fookus oli emotsionaalsel rännakul, mitte nii väga toimuva algatanud igapäevaelulistel põhjustel. Lõpuks ju vahet ei olnud, sest armastus on armastus ja viha on viha. Ükskõik miks täpselt need esile kerkisid või kadusid. 

Huvitav oleks teada, et kuidas hindaksid kaks näitlejat oma energiavarusid enne ja pärast etendust. Kas need olid kahanenud, kas langenud nulli? Intensiivne, plahvatusohtlik ja rõhuv karakterimäng, mis oli kui pingpongi matš, kus üks ladus ette monoloogi ja siis teine. See oli mõnes mõttes nutikas lähenemine, sest andis teisele aega enda väljenduspurskeks patareisid laadida. Meeldivalt üllatas, et ei üks ega teine jäänud peale, mõlemad olid just sama hellad ja hävitajad. Võib oletada, et näidend oli esitajatele rängem kui publikule, kuigi, peab tunnistama, oli üks hetk tunne, et ruum kahanes tillukeseks alaks, sest kõik need ülevoolavad tunded täitsid ruumi, õgisid kogu õhu ära ning tekkis klaustrofoobne efekt, et hakka kasvõi lämbuma. Kõige tavalisem tegevus väikses korteris laval muudeti millekski ebameeldivaks ja ahistavaks. Kalast süüa tegemine, vannis käik, viisakas vestlus. Normaalsest saab iga kord midagi ebanormaalset. Müts maha Henessi Schmidti ja Pääru Oja ees, kaks pigem pehme ja malbe välimuse, laadi ja häälega isikut, kelle sõnad võisid leebes tämbris seekord eriti julmalt kõlada. Nad ise kehastasid olemustega vastanduvat hella hävingut. Kiitus ka lavakujunduse eest, sest kitsast korterist, mis täis igast huvitavaid ja autentseid rekvisiite, sai üks hetk suur ja avar peopaik, mis formeerus edasi abstraktseks ja kaootiliseks otsekui maailmalõpumaastikuks. Nii emotsionaalselt kui visuaalselt. Siiski, ükskõik kui mastaapseks lava paisus, jäi püsima pigistav ja pitsitav äng, mis ei lahkunudki põuest, isegi teatrist lahkudes. Vot see on unustamata teatrikogemus, vastumeelne, painav ja vastik, kuid võimatu oli pilku sellest brutaalsest lahingust eemale pöörata. Mõlemad tegelased olid kaotajad ja, mõnes mõttes, kaotasid ka vaatajad. Aga ehk ei peagi teater ainult andma, mõnikord ta hoopis võtab.

---------------------------------------

Pealkiri: Mäng
Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näietlejad: Andres Roosileht, Meelis Kubo, Elmo Kibuse
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 09.07.2020
Millal nähtud: 28.10.2023
Minu hinnang: 3/5

See näidend paneb natuke kukalt kratsima. Tundub, et ta on menukas, olles pälvinud kaks näitlejamaailma tippstaaridest pungil ekraniseeringut. Samuti, paistab, et tagasiside on vaatajate ning kriitikute poolt igati kiitev. Kasvõi käesolevale külastusele järgnev aplaus publikust oli pikk ja entusiastlik. Siiski, jättis tükk mind pigem neutraalseks. Jah, oli pöördeid, oli pinget, oli vaipa jalge alt tõmbamist, kuid siiraid ohooo-momente ei esinenud. Või siis ei mõjunud need eriti jahmtavalt. Kas asi võib olla selles, et olen lihtsalt liiga palju näinud/lugenud krimkasid ja põnevikke? Ja mind ei ole võimalik enam nii pimesi nööbist haarata ja imestama panna? Olen ise ka veidi hämmastunud, et miks ikkagi tükk mind oodatust vähem kaasa tiris ja korda läks. Püüan ehk samm sammult lahti mõtestada teatud aspektid, mis märki ei tabanud või küsimusi tekitasid. Äkki õnnestub leida seletused vastuolule minu ja näidendi vahel. Esiteks, tuleb välja tuua, et näitlejatöö oli kiiduväärt. Dünaamika, mis üks hetk tundus, et on tugevalt kaldu, valgus meeste vahel edasi tagasi sujuvalt ning meisterlikult. Nad olid mõlemad just piisavalt segased ja selged üheaegselt, et üks ei mänginud üle teist ning võimutasakaalu jälgimine, mida väljendas tekst, toon ja kehakeel, oli nagu laste mängimine topeltkiigel, kus üks üleval ja teine all, ning vastupidi. Andres Roosileht suutis märgatavalt tabada balanssi aadlike kahe ekstreemsuse vahel: nõdrameelne suurushullustusega eliit ja šarmantne ning altruistlik, elegantne härrasmees. Meelis Kubo puhul samamoodi, ta oskas esitada tegelast kui süütut naise-nimel-kõigeks-valmis tavamehest ohvrit ning psühhopaatiliste kalduvustega machot. Kuigi ühe salapärase kolmanda identiteet laval oli ilmselge, tekkis mõni hetk pähe kahtlus, et äkki on ikka keegi hoopis neljas. Sekundiline kimbatus viitab sellele, et ju siis suutis esitus ennast, vaatamata teoreetilisele läbinähtavusele, edukalt maha müüa, kasvõi viivuks. Mis on ju suurepärane saavutus, arvestades konteksti.

Minu murekohad lavastuse puhul tunduvad olevat suuresti süžeelised. Jah, põnevikud ei ole alati loogilised ega peagi olema, kuid kui silma jäävad usutavuse kahtlused, siis on midagi nihu. Oli narratiivselt igati asjalik, et kokku sattusid võrdväärsed mängupartnerid, kuid, et mõlemad üle võlli ja äärmustesse kalduvad, ei olnud piisavalt autentne, et lihtsalt lambist aktsepteerida. Ma ei tea miks see mind häiris. Samamoodi, oli kummaline, et suur "mängumeister" endaga nii hõlpsasti mängida ja tagumiku lohku tõmmata lasi. Jah, tõsi, on ju teadatuntud, et ära arva, et oled tegija, sest alati on keegi sinust parem, kuid, et see etem juhusulikult tema eeldatav vastane pidi olema, tundus võlts. Samas, ehk võib olukorda seletada hoopis naisega, kelle pärast mehed niivõrd kuivõrd üldse konflikti satuvad. Äkki on naisel mingi kindel maitse, millest ta alateadlikult kaaslase valikul lähtub -- siis võib tõesti öelda, et ei olnud niiväga kokkusattumus, et kaks hullu kokku sattusid, kui naine neid magnetina tõmbab ja (ala)teadlikult otsib. Kusjuures naine jäi lavastuses lihtsalt mingiks objektiks ning jäi arusaamatuks tema meelestatuse roll meeste vastasseisus. Kas ta õhutas, kas ta oli teadmatuses, kas ta oligi ainult mingi kullaotsija, nagu väitis üks, või oli ikka armastus tähtis, nagu viitas teine? Naise igatpidi passiivne kaasatus oli kuidagi tüüpiline ja vaimuvaene. Eriti kui mõlemad mehed teda eri põhjustel "omada" tahtsid ja viljelesid suhtumist, et "kui mina ei saa, siis ei saa keegi" (vähemalt aristokraadi puhul) ja "armastus õigustab petmist" (teise puhul). Aga vot kui ägedalt põneva kihi oleks süžee saanud, kui oleks kasvõi viidatud sellele, et naine meeste kokkupõrget orkestreeris või selles rolli omaks. Puäntidest vast kõige köitvam oli esimene, rivaali enda juurde kutsumise ettekäände tegelik eesmärk, kuid edasine oli ju ettenähtav. Ei saa olla nii, et üks jääb domineerima ja teine allaheitlikuks. Ülejäänud pöördeid juba sai oodatud ja nad, kahjuks, ei üllatanud enam. Ka finaalseis jättis natuke soovida, sest kuidas sai osav mängumees küll nii amatöör äkki olla (põhjus: õrn ja täispuhutud ego?). Ja kuidas teine ei saanud aru, et mängib tulega (põhjus: liigne julgus ja enesekindluse ego?). Midagi meeste loogikas ja käitumises ei klappinud ning valikud ei tundunud olevat mitte tegelaste olemustest lähtuvad, vaid süžee vajadustest tulenevad, mis on alati natuke igavamad ja odava maitsega. Taaskord, puhtalt minu isiklikust arvamusest lähtudes.

Psühholoogilises mõttes on näidendis hulganisti mida tähele panna ja analüüsida. Isegi neid minu silmis usutavusele ja ebamõistlikkusele vastu käivaid käitumise algeid. Mõlemast mehest saaks põneva profiili koostada ning mõtiskleda, et miks nad just nii käituvad kuidas käituvad. Inimesed on ettearvamatud ning ehk ei olegi nende valikud ebatavalised, eriti kui ollakse ebatavalises olukorras. Ilmselgelt mõtlen ma antud loosse süvenedes üle, kuid kui liialt krimkade ja thrillerite üleküllusesse pidama jääda, siis hakkadki tahes tahtmata rohkem nokkima ning tähele panema auke, ebatasasusi või aspekte, mis häirivad oma taustaloogika vettpidavusega. Seda kõike täiesti subjektiivselt, muidugi. Tükk ise on tegelikult igati soliidne ning enamustele kahtlemata nauditav närvikõdi. Ta lihtsalt ei leidnud minuga ühist keelt. Samas, nagu Kellerteatrile omane, saadi minimaalsega maksimaalne efekt. Vaatajana tundsid, et oled kahe tegelasega ühes ruumis -- mis sümboolselt, mõjus nagu vangikong -- , salaja jälgimas nende kemplemist, üksteisele ärategemist ning egode põrkumist. Eriti tuleb seekord ära märkida igasugu pürotehnika, nt autentselt kihvt oli seifi plahvatus. Lavaruumi on kasutatud nutikalt (nagu teatri tükkide puhul tavaks) ning seda vahetut kontakti, mida hoone võimaldab, on alati lahe kogeda esimesest reast. Kokkuvõttes, tehniliselt eeskujulik, süžeeliselt jäi natuke magedaks, ei hoidnud tähelepanu oma jäigas haardes, mis omakorda andis mulle aega, et hakata leidma aspekte, mis mulle peale ei läinud -- ning, mis olid ehk ainult mu peas. Ja mis ülejäänud publikule, kui murekohad, arvatavasti, üldsegi korda ei lähe.

Teater: "Juudit"

Tervitus!

Ja veel teatririndelt.

Pealkiri: Juudit
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka

Näitlejad: Henessi Schmidt, Ingrid Margus või Mari Anton, Gert Raudsep (Eesti Draamateater), Margo Teder, Tanel Saar
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 01.03.2021
Millal nähtud: 12.10.2022
Minu hinnang: 4/5

Juudit kui kliimaktivist ja tõeline oma konteksti Greta Thunberg. Peab tunnisama, et loodusfookuse külge pookimine ja kogu peategelase motivatsiooni selle fakti ümber keerlema panemine oli samaaegselt nii tüütu kui geniaalne. Ei oodanud, et klassikalise näidendi all rullub laval lahti kliimamuutuse eest võitlemise ristikäik ja, et Tammsaare algmaterjal niivõrd universaalne võib olla. Noh, jah, eks too sai tagant tõukamise abi kaasaegselt Andrus Kivirähkult, kes süžeed ja teksti vastavaks putitas, kuid pani mõtlema küll, et kuidas ühest sai igasugu nähtava vaevata hoopis midagi muud. Kui algmaterjal on väärt ja kvaliteetne, ehk ongi seda võimalik igatpidi painutada ja täiendada, et luua midagi sama, kui täitsa teise kaalu ja baastaladega. Võib isegi väita, et laval ei leidnud aset näidend nimega "Juudit", vaid koguni tükk nimega "Juudit". Sama pealkiri, kuid sisu poolest kaks eraldiseisvat. Ja kuigi ajaloolise süžee moodsasse aega transportimine ei ole midagi ennenägematut, siis loo värsket keset võimaldas kaasaegne keskkond veel enamgi efektiivsemalt edasi anda. Vaatamata kentsakatele ebakõladele teksti ja toimuva vahel -- tüüpiline tükkidele, kus ajastut muudetud -- ei ole uskumatu tõdeda, et ehk kannustaski (alateadlikult) aegade algusest peategelast hool ja mure meie looduse ja elu jätkusuutlikkuse vastu. Mitte mingi ebamäärane võimuiha või saatusliku naise sisutu kese tõestamaks, et naised on jubedad mõrrad (või vinged salajased bossid?!) küll.

Äärmiselt tervitatav oli konkreetse ja isegi täitsa mõistetava sihi püstitamine Juuditi tegelaskujule, mis suhteliselt loogiliselt seletas lahti naise käitumist ja ekstreemseid võtteid. Tihtipeale õõnestavad autorid oma loomingu karakterite tõsiseltvõetavust andes neile umbmääraseid või laialivalguvaid motiive, mis pealekauba veel ühelt teisele hüppavad, vahepeal haihtuva, et sobilikul hetkel taas välja ilmuda, või puudud adekvaatne järjepidevus. Võim võimu pärast on üpris mitte-midagi-ütlev. Femme fatale lihtsalt sellepärast, et ollakse naine, on samuti tühi ja pealiskaudne. Mingi hetk, aga järsku ennastohverdav märter -- lahja! Mida originaal-Juudit tegelikult jahtis? Mis teda motiveeris? Kas oma rahva altruistlik päästmine, mõjuka mehe kotti nabimise hasart, üldisem võimuahnus, verejanu ja meeste üle domineerimise iha? Äkki kõik korraga, mis on ju täitsa tehtav. Samas, miks ei võiks see salapärane miski, mis naise rattad ringlema pani olla soov tähelepanu tõmmata kliimasoojenemisele... Jah, noh, natuke kentsakas ja ebatõenäoline küll, kui tegelikult selle üle sügavamalt mõtteid mõlgutada, kuid vähemalt pakkus see idee praktilist ja selgelt tähendust naise tegutsemisele. Kliimaaktivism ja tänapäeva arusaam loodushoiust, nagu Juudit seda viljeles, on pigem ikkagi praeguse aja kontseptsioonid ning ei usu, et tormilistel ajaloolistel perioodidel minevikus oli inimestel hulganisti vaba aega, et muretseda nt suvalise metsatuka pärast. Kogu energia läks pigem ellu jäämisele pidevate sõdade, haiguste, näljahädade, konti murdva töö, jne vahel. Inimestel ei olnud aega juurelda kaugemale kui enda eksistentsi pakilisemad vajadused -- Maslow püramiid kuulutab tõde! Samas, kuidagi uskumatult sujuvalt ja nagu kadunud pusle tükina mõjus antud versiooni peategelase edasi rühkimise argument. See lihtsalt toimis, iseasi, kui realistlik see, arvestades konteksti, tegelikult on. Ehk siis, äkki nimetaks lavastust ajaloolis-tänapäevaseks: 21. sajandi mured eKr perioodi kastmes. Sellise kombo kõrvalnähuna suudab enam kesksetest konfliktidest sotti vast saada ka nt mõni kaasaja teismeline -- kerge on ju aduda, midagi, mis otseselt sind puudutab, kui midagi, mis jääb kaugeks. Kliima on just noortele väga päevakajaline.

Mida naised tahavad? Mida mehed tahavad? Huvitaval kombel tõusis just see teema esile ning mõlemale osapoolele nii positiivses kui negatiivses valguses. Loodushoid kõrvale lükates, sai Juudit aru, et tal on vaja võimupositsioonil olevat meest, keda osavalt "juhtides" manipulatsiooni ja psühholoogia abil, saab kasutada selleks, et saavutada enda eesmärki, milleks võis olla mida iganes, tegelikult. Olles vaid üks "äbarik" naisuke ajal, kus nood rääkisid siis kui kana pissib, oli meie kangelanna oma plaanidega tupikus, kui need ei sisalda võrrandis kedagi vastassugupoolest. Ja mitte mõnda suvalist, vaid meest, kelle sõna loeb. Naine juba koges esimese tagasilöögi oma eelneva abikaasaga, kes tema ootusi pettis, sest võimu vennikesel oli, kuid null tahtmist seda õilsa ning ennastsalgava eesmärgi nimel tööle panna. Uus potentsiaalne kavaler (või ohver?) on Olovernes, kelle kinni nabimiseks Juudit kõik oma kaardid mängu paneb. Tuleb aga välja, et missioon nurjub taas, sest mehe vajadused põrkuvad sellega, mida naine tahab, ning kuidas mõlemad üksteist ja nende rolle ühiskonnas laiemalt mõistavad. Olovernes näeb Juuditis ainult naist, mitte enamat -- naine ja võim ei ole terminid, mis ühes kirjelduses leiduks. Mees ja võim, aga käivad käsikäes. Tema silmis peab Juudit käituma nagu mees tahab ja eeldab, et on naisele kohane. Iseloomustuse juurde ei käi mõtlemine teemadel, mis koduseintest välja jäävad -- ta ei ole võimeline nägema naist millegi muuna, kui läbi arusaama prisma, et tegu on teisejärgulise inimesega, kes on maailmas, et teenida mehi. Selline pimesus, oma ühiskonna misogünistlike normide lõksus siplemine ja naiivsus saavad Olovernesele saatuslikuks. Sõjamehena ei tohiks ta alahinnata ühtegi vastasleeri esindajat, olgu selleks naine või mees. Aga, noh, õrnem sugupool ei ole ju ohtlik, kui sul on vaid traditsionaalne arusaam neist. Samamoodi teeb analoogse vea Juudit, kes ei ole suuteline Oloverneses nägema suuresti muud, kui vahendit -- küll atraktiivset vahendit -- mis sillutab tee Juuditi tegeliku eesmärgi suunas. Ka tema näeb mehes vaid tolle soo stereotüüpset funktsiooni, mitte isikut. Mõlemad ootavad ühte ja sedasama: ühiskonna ideaali naisest ja mehest. Kui Juudit, aga sellest musterkujust kõrvale kaldub, on mõlemad oma sihtidega rentslis. Nad rääkisid üksteisest kategooriliselt mööda ja funktsioneerisid justkui erinevatel lainesagedustel. Tragöödia oli kerge tulema, sest naine ei ole traditsionaalne -- ja selles seisneski konflikt. Mitte kliimas. Psühholoogilise aspekti jälgimine lavastuses oli äärmiselt paeluv, mis eriti paari omavahelistes vestlustes eredalt välja joonistus. Nad lihtsalt sööstsid peaga vastu seina, jälle ja jälle. Juudit murdus ja võttis ohjad enda kätte. Taaskord, kõrvalekalle traditsionaalsest rollijaotusest, kus mees on see, kes tegutseb ja tihti punkti paneb. 

Juudit on originaalis siiski religioosne isik ja tekst, mida on püütud kõrvale tõrjuda, sest, taaskord, tugev ja seksikas naine ei ole just midagi, mis arhailise arusaamaga kokku läheks. Sai eeldatud, et tükk sisaldab usulisi elemente ja eks ta ridade vahel vast seda ka tegi, kuid näidend oli tervitatavalt religiooni teemadest puhas. Ei jahuta pidevalt Jumalast või kõrgemast jõust, mis aitas loo teha inimlikuks, arusaadavaks ja usutavaks. Mida kõike tänapäevasele vaatajale süvendas veel lisaks kliima fookus. Samas, kui natuke sügavamale kaevuda, kas ehk asendati Jumal loodusega -- nad on üks ja sama, ainult erineva nimega. Kas tahtis Juudit metafooriliselt päästa hoopis Issandat? Ajaloolises algses kontekstis võib selline teooria olla ebatavaline kuna Jumal oli tol ajal vast rohkem "elus" kui kunagi varem. Tänapäevases raamistikus on mõte inimeste kaugenemisest kõigevägevasse üpris asjakohane mure. Loomulikult, mitte igas maailma osas. Kas Jumal on surnud? Või kohe-kohe hinge heitmas? Kas teda võib kõrvutada planeedi armetu seisuga? Jälle, Eestis, riigis, mis ei ole tuntud oma religioosusse poolest, on vaevatum nähtavaga kontakti leida, kui see sisaldab meile tähtsaid ja mõistetavaid kontseptsioone. Taevaisa asendamine ja, mõnes mõttes, võrdsustamine loodusega kindlasti aitas süžeed edukamalt vastu võtta ja seedida. Vast on sellise alateema tahtlikult lisamine siiski ebatõenäoline ja seosed üks mõtteuit, kuid alati on köitev, kui mõne etenduse raames intrigeerivad vandenõuteooriad üles kerkivad. 

Üks mõnusamaid aspekte näidendis on tekst. Kivirähku puhul standardrepertuaar, kuid alati on äge kuulata mahlast ja koomilist juttu. Dialoog voolab ja on teravmeelne, värvikas ning täis iroonitsevaid, sotsiaalkriitilisi ja mustast huumorist läbi imbunud kilde -- äärmiselt nauditav! Eriti kui Juudit ja Susanna pühendavad enamuse ajast just meeste siunamisele. Kangelanna sõbrantsi üleliialdatud, kuid üdini avameelseid, tülgastusest nõretavaid, kuid äärmiselt naljakaid kirjeldusi oma isast, oli lausa lust kuulata. Susanna, Mari Antoni kehastuses, oli vaieldamatult üks õhtu staare. Oli tunda kuidas ta lausa tunneb mõnu olla mässumeelne ulakas tšikk võrksukkades ja nahktagis. Ja tulistas lakkamatult ühte üleannetust, otsekohest või pidetud torget, targutavat kommentaari ja korrarikkumisele õhutavaid õpetussõnu teise järel. Võrreldes esialgse Susannaga, ei olnud eriti midagi järgi kunagisest -- ehk oli uus versioon just selline nagu naine oleks alateadlikult tänapäeval lootnud olla. Miks mitte. Olovernes ja Juuditit jahtivad mehepojad tükis olgu kuidas on, kuid lavastuse parim paar oli girl powerit õhkav Juudit ja Susanna. Kas see vaid tundus niimoodi, kuid mehed loos ei olnud just kõige kirkamad kriidid. Nad takerdusid vanamoodsate arusaamade konksudesse soorollidest, mis tõi neile hävingut. Tüübid ei adunud, et kahe naise puhul ei olnud tegu nendeaegsete soo esindajatega, vaid modernsete naistega, kellel sellised häbematud iseloomujooned nagu ambitsioonikus, võimekus ja järjekindlus. Mehed olid juba alguses sõja kaotanud, sest alahindasid oma vaenlasi. Ei olnud muud väljavaadet selle naiste tandemi vastu. Just nemad päästavad maailma ja ületavad kliimakriisi. Võib-olla... Peab tunnistama, et lavastus tõesti juubeldas naiste võimu, mis oli üheselt tervitatav, kuid ka liiga karjuvalt näkku kargav ja sunnitud. Püüdes otsekui midagi jäigalt deklareerida ja teha statementi. 

Mainides veel huumori, siis Tanel Saar kaksikrollis oli Mari Antoni kõrval teine pärl. Kohati oli ta nii tõsine, et see oli siiralt naljakas. Transportides muuseas kaasajast süžeesse sotsiaalmeedia mõjus kummaliselt, kuid pakkus omajagu koomikat. Erkalt on meeles kui naised itsitasid mehe spordilembuse ja selle internetis eksponeerimise üle. Poiste sketšimoodi naljatlemise seik, aga peale ei läinud, sest ei sobitunud kuidagi ümberringse tooni ja sujuvusega. Etendusse oli piserdatud eri tänapäeva eluolus aktuaalseid detaile, kui ka sotsiaalset lähenemist teatud teemadesse. Nt püüdsid kõik üksteist ära sebida, ilma varjamata, seksist ja suhtest räägiti avatud kaartidega, ning tegelased käitusid kui tavapärased 21. sajandi inimesed. Riieteta olek ei ole samuti midagi pahviks tegevat ning mõlemad sood pakuvad publikule selles vallas ohoo-momente. Veelgi enam efektiivselt toimib mõõk, mida Juudit üks hetk sõjakalt kasutama kukub -- ta võib olla küll moodne naine, kuid see ei tähenda, et ta heituks vana aja brutaalsetest viisidest võimu krabada. Muus osas oli meie kangelanna kentsakalt mõne pesueht Generation Z teismelise moodi. Olles lisaks sajaga nõus aktiivselt asju kätte võtma ja ära tegema. Henessi Schmidt on malbelt kaunis naine ning tegelaskuju vastuolulise sensuaalse ja võrgutava, kuid süütu olemuse edasi andmisega sai ta soliidselt hakkama. Eriti meeldejääv oli valge puuvillane hõlst-kleit ja tossud. Tõhus, kuid praktiline -- Juudit kolme sõnaga kirjeldatud.

Kiirelt tasub mainida veel, lisaks, lavakujundust, mis oli kompakte, liikudes ühel paigal olles kaugeid distantse ning olles sõjalaager kui buduaar ühes. Kuidagi minimalistlikult modernse mulje jättis. Huvitavad valikud olid laiuv riidestangede rivi ning projektsioon taustaseina asukohtadega, et vaataja ikka saaks aru, kus paiknetakse. Ärgem unustage dušikabiini, mis ootamatult kasutust leidis -- päris pikaldaseks pesukorraks... Kokkuvõttes, üllatavalt kaasahaarav, nutikate värskendustega ja muheda tekstiga tükk, mida oli tõesti suhteliselt elementaarne nautida. Sai oodatud raskestiseeditavat, õiglustundel tallavat ja isegi masendavat lugu, kuid tulemus oli risti vastupidi. Naistele kindlasti mõjub selle nägemine võimestavalt. Ja eks mehed suudavad ka end natuke tagumikku torkida lasta ja kannatava ära.

Teater: "Toulouse"

Tervitus!

Ja taas teatrist.

Pealkiri: Toulouse
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka, Margo Teder

Näitlejad: Elina Reinold, Margo Teder

Kestus: 1h 20 min
Esietendus: 26.05.2021
Millal nähtud: 25.05.2022
Minu hinnang: 3.5/5

Samalaadse pingelise ja terava õhkkonnaga mehe-naise vihkamise-armastuse manipulatsioonisõdadele fokuseerivaid teatritükke tuleb meelde mitmeid. Kontseptsioon ei ole midagi originaalset ega ennenägematut, pigem vastupidi. Põhiküsimuseks kerkib, kas antud näidend suudab pakkuda kübeke meeldejäävat ja unikaalset ning piisavalt elektrit õhus genereerida, et vähemalt paar ootamatut olukorda vaatajale näkku heita nii, et too ei saa arugi, mis, kus, miks ja kuidas. Kas süžee suudab, vaatamata üleleierdatud lähtepunktile, pinevust ja energiat üleval hoida nii, et vaataja ei taju, et aeg on lennanud ja sellist kulminatsiooni küll nüüd ette ennustada ei osanud. Samas, kõik peab toimuma ääri-veeri loogilises ja usutavates piirraamides. Äärmiselt lihtne on minna hüsteeriliseks, ebanormaalselt dramaatiliseks ning väljuda reaalsuse maailmast. Paradoksaalselt, peab näidend neid elemente, aga ka kasutusele võtma just õigetes annustes, et tõsta panuseid, kuid mitte minna lolliks. Kas tükk suudab kõiki neid ambitsioonikaid eeldusi ning eelnevate samalaadsete lugude kõrgele asetatud latti adekvaatselt kasvõi riivata? Aus vastu on, et, jah, ootamatul kombel, lugu tõesti suutis omajagu edukalt end noateral tasakaalustada ning pilkunaelutavat süžeed pakkuda. Nähtul esineb tüütuid ja vaimuvaeseid aspekte, ning midagi tegelaste motivatsioonide ja seisundite emotsionaalses järjepidevuses ja reaktsioonides ei klappinud, kuid need detailid, õnneks, ülemäära põnevat teatrikogemust ei pärssinud.

Tegevus toimub hotellitoas, mis ei asu Toulouse'is, nagu pealkiri eeldaks. Lahutatud abielupaar kohtub salaja mujal ning mehe alibi oma uuele kallimale on konverents Toulouse'is. Küsimusi tekitab, et miks on neil vaja pidevalt niimoodi kohtuda, kui mõlemad on, vähemalt näiliselt, oma eludega eri suundades liikunud. Üksteise vastu põrgatav pingpongi stiilis tekstisõda algab, mille tiheduse ja teravusega püütakse vaatajat oimetuks lüüa. Publiku pead on kui need nunnud nurrikud kassivideotes, kus kiisudele midagi peibutuseks näidatakse, mis sunnib neid oma pead paremalt vasakule, paremalt vasakule pöörama. Ei midagi ennenägematut või ainulaadset. Plussiks on see, et dialoogivada taga on omajagu konsistentsi ning tekst ei varja huugavat tühjust, et vaid täita ruum sõnadega. On selgelt aimatav, et pealiskaudse kergluse ja ükskõiksuse õhkõrna kihi all on pulbitsemas midagi vulkaanilist. Eriti naise poolt. Ka see teadmine ei ole samalaadsete näidendite juures midagi ebatavalist. Pigem ootad, et kus see konflikti tuum siis täpsemalt seekord paikneb. Ootamatu pööra saabus puändi näol, et, ups, Toulouse'i ennast konverentsile valetada vist ei olnud kõige geniaalsem idee ning universumi sekkumine aitas selle valikuga täitsa puuse panna. Üks vale järgneb teisele, siis kolmandale, et katta tekkivaid loogikaauke. Valel on pikad jalad ning üks hetk on pundar liiga sassis, et selle seest välja lipsata ning asjad usutavalt ära siluda. Kõik see tõstab temperatuuri hotellitoas endiste abikaasade vahel, panuses on kõrgel, ning kulminatsioon ei ole selgelt etteennustatav. 

Miks, aga mees ja naine tundsid tungivat vajadust ikka ja jälle kohtuda ning taaskord üksteist emotsionaalselt piinata, jäi ebamääraseks. See oli üks põhjuseid, miks lugu 100% ei toiminud. Loomulikult, on inimeste mõtted ja teod müstilised ning alati ei ole võimalik kõike läbimõeldult lahti seletada, kuid kui lähtepunkt, millel edasine baseerub, on kesisevõtu vundamendiga, siis on keeruline sellele ehitatut tõsiselt võtta. Mõlemal paistsid olevat kokkussaamisteks hoopis erinevad motivatsioonid, mis ehk suubusid ühte ja samasse suunda, kuid intensiivsuse kraad varieerus. Kumbki ei suutnud teisest täienisti lahti öelda. Tundus, et klapp oli neil tegelikult tugev, kuid nt laste teema võimaldas suhtesse lüüa sisse mõrad. Mees oli enam sõltuvuses naisest füüsiliselt, too aga emotsionaalselt. Kui mees leidis nende kunagisest suhtest puuduolevat mujalt, kuigi see teda täienisti ikka ei rahuldanud, ei olnud naine kuidagipidi edasi liikunud ega endale kasvõi osalisi alternatiive otsinud. Siit sai selgeks, kes neid kohtumisi enim vajas, kuigi teeskles vastupidist. Mõlemad olid, muidugi, meister manipuleerijad, üksteise üleskütjad ning teineteise ärakasutajad. Armastusest ei olnud seal küll enam haigugi, kui, siis toksilisest klammerdumisest, mugavusest ja supilusikatäiest kättemaksust. Naine sai rahuldust mehe verbaalsest maha tegemisest ning mees sai ilma kohustusteta seksi. Oli ilmselge, et mingi pauk peab lõpuks ära käima, mingi murrang peab eksabikaasade üksteise tümitamisse saabuma. Ja tuligi ära.

Tüki viimased hetked ja lõpp-punkt olid omajagu üllatavad. Et olukord niivõrd ekstreemseks kulmineerub, ei olnud iseenesestmõistetav. See äkiline suund mõjus, ühelt poolt, värskendavalt, ergastavalt ja ohoo-momendiga. Mis nüüd saab? Kuidas see üldse järsku juhtus? Kas see oli niimoodi ettekavandatud või kiskus asi kogemata viltu? Kindlasti oli tegu julge lahendusega, mis jäi meelde ning, mis ei lubanud vaatajat uinutatuna ja süžeele ilusti lips peale tehtuna saalist rahulolevalt lahkuda. Paslik oleks oodata järge "Toulouse vol 2". Teiselt poolt, tundus, et lõpp-seisul ei olnud adekvaatset eelmängu, mis vastaks selle arenemise äärmuslikkusele. On positiivne, et sellist olukorda ette ei näinud, kuid see tuli ka liialt lambist. Sinnamaani kahe tegelase poolt väljendatud emotsioonide põhjal ei olnud tulemus loomulik areng. Ehk püüsid autor publikut šokeerida ja meelega otsekui noaga eraldatud vopsu finaali panna? Niimoodi meelitatakse vaatajat loost enamat tahtma, kui õhku visatakse rohkem küsimusi ja probleeme, kui ära lahendatakse. Sellised surutud statement lahenduskäigud, aga jätavad tihtipeale sunnitud mulje, nagu süžee ei voolaks naturaalselt, vaid on vaja vaatajat raputada millegi tehislikuga. Midagi, kokkuvõttes, eelmängus ja loo haripunktis ei klappinud, midagi jäi kripeldama, kuskil jäi puudu järjepidevusest, miski ei mõjunud ehedalt. Tugeva efektiga lõpp, aga saavutati ning kiitus selle eest. 

Üks detail, mis antud näidendi juures tugevalt silma paistis oli tõsiasi, et nt paljast rinda ei tule Eesti mainstream teatrilavadel just tihti ette. Mitte, et sellest jubedalt puudust tuntakse, kuid märgilise tähtsusega on see kindlasti, sest aitas süžeele lisada usutavust. Nagu kaks inimest tõesti oleks seal toas, mees ja naine, kes on kunagi abielus olnud, kellel ei ole teineteise juures midagi füüsilist vajata ning, kes tunnevad ennast koduselt. Nagu hotellitubades kombeks on. Voodiseigad ning pidev riided-selga, riided-seljast hetked panid natuke piiluperverdina tundma, kes jälgib paari tegevusi, mis ei ole publiku pilgu jaoks ettenähtud, kuid antud kontekstis toimis kõik nagu rusikas silmaauku. Loodud õhkkond oli kahtlemata palju siivutum ja realistlikum kui tavaliselt teatrisaalides harjunud. Üllatab fakt, et mis see nii üllatav üldse on. Elina Reinold ja Margo Teder olid nende hilpude elimineerimise ja üksteise ümber kraaklemise ning keerlemise mängus osavad manööverdajad, kuigi vilksamisi kohmakad. Üksteise metafoorilises tulistamises olid nad, aga osavad ning teksti pilluti orgaaniliselt. Elina Reinold oli meisterlik passiivses agressiivsuses, mida tulitas taga igal sõnal, mida ta mehele, kas pealtnäha heatahtlikult või vimmaga, näkku heitis. Margo Teder oli ignorantne oma valikutes ning oma enda egoistlike soovide ja eelistuste lõo otsas rippuv mees, kes ei saanudki vist päriselt aru, mis kaost ta inimestele oma enesekese käitumisega korraldas. Või ikkagi väga hästi mõistis? Need kaks olid paras paar, võta üks ja viska teist. Lavaline dünaamika näitlejate vahel oli soliidne ning igati põnev oli seda lavalist sõda pealt vaadata.

Kokkuvõttes, lugu ei olnud midagi tohutult unikaalset või fantastilist, kuid üllatada ta suutis, ootamatusi pakkuda oli võimeline ning meeldejääv oskas ta ka olla. Kas need mällu jõudvad detailid, aga ideaalselt toimisid ja üdini loogiliselt läbimõeldud olid, selles võib kahelda, kuid eks arvesse läheb mõnikord ju reaktsioon ja emotsioon, mitte alati teekonna sidusus. Näidendi kestus oli üpris lühike, ehk siis, võib öelda, et nähtu oli kärme ja tabav. Särtsakaid kaksikmänge on alati paeluv vaadata. Muide, ka huumorit oli omajagu. Mõni eskaleeruva absurdse ja lootusetuks muutuva olukorra hetk oli päris koomiline. Margo Tederi näoilmed ütlesid kõik.

Teater: "Kolm versiooni elust"

Tervitus!

Ilusat sügist! Alustame teatririndelt.

Pealkiri: Kolm versiooni elust
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa (Teater KELM)
Näitlejad: Elina Reinold, Harriet Toompere (Eesti Draamateater), Tanel Saar, Margo Teder, Jakop Nõmmik
Kestus: 1h 30 min
Esietendus: 06.04.2019
Millal nähtud: 10.05.2019
Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Olen äärmiselt tänulik, et loost oli kolm versiooni, mitte ainult see esimene. Olen ka meeletult tänulik, et lood samm-sammult ainult ülesmäge liikusid. Nimelt, oli üks kolmandikku jõuliselt, teine üks kolmandikku omajagu ning viimane üks kolmandikku põgusalt, nakatunud minu vähem meeldivamasse näidendi nakkusesse: üle taluvuse piiri ärritav tegelane, kes ajab mu hulluks! Nõustusin Henriga: "Andekas naine ja luuserist mees." Sonia oli mu kangelane, mu eeskuju, mu mõistja! Henri... kust sellised tulevad? Ja kuidas õnnestub neil endale saada selliseid pärle nagu Sonia? Miks Sonia edasi rühkis ja olukorda talus? Müstika. Kuigi, ega naine enda rahulolematust just ei varjanud, ta pani vastu sarkasmi ning ilmselge trotsi ja tüdimusega. Henrile olid vihjed aga kui haneselga vesi.

Näidendi formaat oli lihtne, kuid samas isepärane ning isegi ootamatu. Kaks pealtnäha igas mõttes erinevat abielupaari veedavad koos õhtu. Üks paar külastab teist. Kogu asi eskaleerub sealt, kõikudes teraval noaäärel, kus mõlemale poole kallutades ootab kuristik, ehk siis, tragöödia. Süütu õhtu muutub ohtlikuks ja vaid üks hingetõmme on puudu õudusest. Ja siis äkitselt tehakse restart ja õhtu algab algusest peale. Inimesed on samad, asupaik on sama, aeg on sama, teemad on samad, mured on samad, rõõmud on samad. Erinevus on detailides ja tegelaste endi suhtumistes ja reageeringutes. Viimastel on aga märkimisväärne mõju, sest sama õhtu on automaatselt drastiliselt erinev eelnevast. Ja nii kolm korda järjest. Vaatamata sellele, et toon eri versioonides on kord süttivam ja kord helgem, on kõigil versioonidel potentsiaal muutuda katastroofiks, mõnel rohkem kui teisel. Ootamatusfaktor on igal ühel neist kõrge ja see teadmatus, kuhu suundutakse ning mil moel meeleolukas õhtu lõpu leiab, on üks etenduse võludest. Üllatus ja pinge liikusid sümbioosselt käsikäes.

Vaatamata pidevale potentsiaalsele tragöödiale kuklas -- valmis ennast iga sekund esitlema -- oli etenduse puhul tegu ka omamoodi komöödiaga. Seda juba alguses, mida illustreeris pikalt kestev trall lapsega, kus vanemad püüavad teda magama saada ning üks töötab teisele vastu. Üksteisega põrkuvad naise ning mehe lähenemised probleemilahendamisse nagu nad jookseks peaga vastu betoonist seina. Esimese viie minuti jooksul oleksin Henrist, ehk lapse isast, lahutanud. Ilmselgelt oli tema nägemus kasvatamisest ristivastupidi minu ja Sonia arusaamale. Koheselt oli aru saada, et tükk püüab oma tegelaste dünaamikas mängida publiku kogemustele, et luua kontakti laval toimuva ja vaatajate vahel. See toimis õnnestunult, sest enda ümber tajusin inimestes äratundmisrõõmu nende suhetele, kas siis lastega, abikaasadega või tuttavatega.

Veidral viisil tundusid etenduses olevad paljud seigad ja dialoogid autentsed ning sellised, mis tulevad ette paljudes peredes või tuttavate koosistumisel. See loodud side -- muutes publiku vaatajaks otsekui akna tagas ning mitte aktiivseks osalejaks sellistes hale koomilistes või ärritavalt absurdsetes olukordades -- tegi rahvale nalja. Mul endal oli keeruline samamoodi end tunda või enamus situatsioonidesse ennast paigutada, sest ma ei vasta tegelaste profiilidele just eriti lähedaselt. Üldiste inimtüüpidena oli võimalik ennast samastuda karakteritega ja toimuvaga aga küll. Siit tuleneb ka minu sümpaatia ning ühine mõtlemine Soniaga. Komöödia aga komöödiaks, üks vale samm ja pill tuleks (ja tuli) pika ilu peale suur plahvatusena. Balanss kerguse ja totakas koomilisuse ning ohtliku nihu minemise vahel oli õhkõrn ning, kordan, seda pinget oli põnev jälgida.

Mis mulle silma jäi ning eemaletõukavalt mõjust oli meeste ja naiste vaheline n-ö hierarhia etenduse kahe abielupaari hulgas. Sonia oli edukas jurist, Henri teadlane, kes juba pikalt midagi avaldanud ei olnud. Õhku visati etteheiteid ja torkeid sel teemal diskreetselt just Henri poolt. Pehmelt ja otsekui ringiga vastandus ta end pidevalt Soniale. See andis mõista, et ei ole normaalne ja aktsepteeritav, kui naisel läheb paremini ning see annab mehele õiguse oma enesehaletsust naisele näkku hõõruda. Kusjuures selline asjade seis Soniat ei paistnud häirivat ning naine oli mehe vastu ennast maha punnitavalt toetav ja mõistev. Kolmandas versioonis asi leevenes, sest muutus Henri enda suhtumine ning paugupealt paranes alaväärsuskompleks abikaasaga seoses. Henri oli võrreldes kahe eelmise variandiga tunduvalt n-ö mehelikum -- enesekindlam ja vähem enesekesksem. Teise abielupaari meespool, Hubert, ka teadlane ja teadusinstituudi juht, oli patroneeriv, üleolev ja alandav enda naise, Inèsi, suhtes. Tema pidev naise üle nalja heitmine, tema mõnitamine ning meeletu hoolimatus partneri tunnete vastu ajas öökima. Mees oli lausa vaenulik, passiivses või otseses mõttes, ning hooletult pidevalt alavääristas abikaasat.

Huvitav, kas sellist suhtumist meeste ja naiste vahel etenduses märkasin vaid mina? Kas tundsin seda sellepärast, et olen naine? Või ongi selline suhtlemine normaalne? Ma ei varjagi, et Sonia mulle sümpatiseeris. Isegi sahmerdis Inès, kes muretses pidevalt oma sukasilma üle, oli omamoodi poolehoidu võitev, sest siiralt püüdis olla enda võimetele vastavalt viisakas ja aktiivne külaline. Mõlemal juhtusid olema aga mehed, kes neid ei väärtustanud ning, mind ei üllata, kui naised mõlemad erinevat moodi frustreerunud olid. Jah, ei olnud nad süütud kukupaid ning tangot tantsitakse ikka kahekesi, kuid selles "sugude sõjas" võitsid minu silmis naised, seda just meeldivuses. Taaskord, nagu Henri, oli Hubert kolmandas versioonis nagu teine mees. Ikka arrogantne ja teravakeeleline, kuid suhtumises oli esil teine külg, ehk siis, ei mõjunud mees üdini pahatahtliku sitapeana.

Näidendit vaadates tekkis mul mitmeid etenduse sisu eksistentsiaalseid või tehnilisi küsimusi. Nähtu pani mind mõtlema aja kulgemisele, paralleeldimensioonidele ning muudele põnevatele teaduslikele fenomenidele, mida ei oska isegi nimetada. Igas versiooni tegelikkuses tuli esile detaile, mida teistes ei esinenud. Need panid juurdlema, et kas ka teises kahes eksisteerisid need iseärasused ja neid lihtsalt ei mainitud või ei kerkinud need esile? Või siis, olid need detailid omased vaid konkreetse versiooni maailmale? Sellest tulenevalt muutsin jooksvalt oma suhtumist suuremal või vähemal määral tegelastesse. Näiteks, tänu üllatavale suhtele kahe tegelase vahel. Kas tegu oli vaid ühe õhtuga, kus eri reaalsus lähtus ühest olevikust nagu ühe juuksekarva lõhiajamine, tulenedes samast karvast ja siis lahknedes? Või oli tegu eraldi paralleelselt kulgevate karvadega (loe: reaalsustega), mis kõik kulgesid oma teedpidi, peegeldades vahetevahel teineteist?

Samuti, kas tegu oli moraalilooga või siis õpetava looga, et kui muudad oma suhtumist, siis reformid tulemust ja sulle on antakse võimalus oma vigadest õppida? Kuigi tundsin, et üks aste jäi sellest nagu puudu. Esimene versioon tundus kõige nihum, teine juba vähem -- siis äkki oli puudu üks sild, ehk versioon, mis viiks neljanda, ehk, kolmanda variandini. Kas veel oleks pidanud olema mõni variant, mis oleks juba soodsamgi kui viimane, mis lavale jõudis? Muidugi, ei tasu väga põhjalikuks minna ning püüda piiluda näidendi sisu telgitagustesse, sest siis võib sinna ära uppuda, seal ei pruugi midagi ollagi või siis rööviks see tähelepanu laval olevast. Mõtlemisainet aga jätkus!

Mulle tohutult meeldis näidendi tekst ja üldine voolamine. Dialoog jättis loomuliku ja elusa mulje, olles terav, värvikas ning mahlane. Ma ei tundnud, et minu ees on neli näitlejat, vaid pigem piilusin ühest korteriaknast sisse -- kõik toimus päriselus. Olukorrad ja eskaleerumised õhtutes jätsid orgaanilise efekti. Mitte süžee ei dikteerinud arengust, vaid tegelased juhtisid olukorda vastavalt enda olemustele ja reaktsioonidele. Tegelastest meeldis mulle Sonia ning Elina Reinold suutis suurepäraselt esile tuua seda tarka, sarkastilist ja krapsakat naist. Minu vaieldamatu lemmik oli aga Harriet Toompere etteaste. Ta tõesti oli Inès, mitte enam Harriet Toompere. Ja ma soovin, et Inès teaks, et ta on vinge ja ärgu laske ennast ühest jätisest häirida. Naine hoolitses ka selle eest, et näidendis oleks ekstra doos huumorit, kuigi see oli kohati, halekoomika.

Kokkuvõttes, tõesti igati nauditav, mitmetasandiline ja isesugune etendus, mis tuletas veidi meelde tükki "Kes kardab Virginia Woolfi?", kuid oli siiski midagi unikaalset. Natuke raskesisuline või siis lõbus meelelahutus, kus tunda ära ennast või ümbritsevaid suhteid ning olukordi -- näidendi mõju varieerub kindlasti vaatajalt vaatajale. Soovitan!

Teater: "Varjuprohvet"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Varjuprohvet
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Liisa Pulk, Margo Teder ja Martin Kõiv
Kestus: 2h 00 min
Esietendus: 27.04.2016
Millal nähtud: 29.04.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Ma väldin õudukaid, väldin nagu tuld, sest mul elab pesueht jänes püksis, kes ei lase mul ühtegi hirmujudina filmi vaadata ilma, et tunneksin järelmõju lausa nädalaid hiljem. No ei ole see žanr mulle mõeldud. Olen sellelt kohalt täielik äbarik. Siiski, ei takistanud see mind taas, täitsa vabatahtlikult, end leidmast vaatamas üht esindajat sellest eemalepeletavast lugude liigist. Jubedad nad võivad ju olla, aga vähemalt igavad ei kipu kunagi olema või mind külmaks jätma.

Õudukatest teatri tükke just tihti lavale ei satu ning käesolev näidend oli esimene omasuguste hulgast millega otsustasin end karastada. Teades, et hiljem niikuinii kahetsen otsust kibedal, kui pool etendust nägemata jääb (käsi silme ette pannes või silmi kinni pigistades) ja taas rahulikult magada ei saa, oli uudishimu siiski liiga suur, et seda ignoreerida. Kuidas üldse toimib ja mõjub mulle õudukas teatrisaalis? Kas teen teiste vaatajate ees oma margi täis, kuna puudub kodus telekast või pimedas ning eraldatud kinos vaatamise turvakate? Etteruttavalt võin öelda, et mingil määral tegin jah (hüppasin oma kohal ehmatusest mitu korda ja seda oli keeruline seljataga istuvatel mitte näha, ehk siis tervel saalil, sest olin esimeses reas). Minu otsuses end kätte võtta, kõneles tüki kasuks ka autor, Indrek Hargla, kelle looming ei ole mulle siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi. Ka näidendi sünopsis suutis olla Edgar Allan Poelikult salapärane, halvaendeline ning intrigeeriv. Ootasin hulgaliselt külmajudinaid esilekutsuvaid, šokeerivaid ja kõhedusest nõretavaid momente.

Tegevuspaik oli otsekui musternäidis klassikalisest hirmu loost: eraldatud maja, keset eimidagit, kus agaralt ja haiglase järjepidevusega trükimasinal, toksib õudusromaane ilmselgelt hullumeelsete kaduvustega eraklik kirjanik ning kelle eest lapsehoidjalikult, Ema Teresaliku kannatlikkusega, hoolitseb pahur majapidajanna. Iseenesest mõistetavalt satub aga ümbritseva lumetormi tagajärjel ulualust paluma pahaaimamatu võõras, kes ei suuda adudagi kui viltu tal vedas, et ta just sellele uksele abi paludes koputama sattus.

Teades, et situatsiooni jubedusefaktor vaikselt, kuid järjekindlalt, pinget samm-sammult üles kruttima hakkab, algas kõik ju tegelikult päris vaoshoitult ja isegi märgatava huumorinoodiga. Piiblimüüja, torisev majahoidja ja ilmselgelt liigse Red Bulli laksu all kirjanik astuvad baari... kolmiku kooslus kuulus otsekui mõnesse sketšisaatesse. Vaikselt hiilib aga niigi saladuslikku ja veidra õhkkonnaga majja ebaturvalist tunnet tekitavaid detaile, arusaamatult hirmutavat käitumist ja kananahka esile kutsuvaid kokkusattumusi. Kusjuures, mitmed neist olid ootamatud ja üpris nutikalt publiku ette toodud, viimast kas siis mõnel erilisel viisil või suunast, kust ma eelnevalt midagi ei osanud ennustada. Närvikõdi tekitas ootusärevus, et millisest otsast nüüd küll järjekordne vihje müsteeriumi lahtiharutamiseks publikule hambu visatakse. Loomulikult, aimasin ma, et näiteks telefoni, peegli, põrandat paksu kihiga katvate paberilehtedega, uksetagusega ja muude esilekerkivate detailidega peab mingi hetk loos suuremat, väiksemat või võtmerolli omavat toimuma. Mil viisil, aga selgus siis, kui aeg küps või juhtus ka nii, et tegu oli tähelepanu osavalt petvate ja teistelt, tähtsamatelt faktoritelt, eemale tõmbamise peibutuspartidega.

Detektiivi lood mulle iseenesest meeldivad ning antud tükis oli kohati samalaadne põnev kes-tegi? kus-tegi? miks-tegi? äraarvamise element õhus. Osavalt mängiti ka mõttega, et kes on tegelikult kurikael, kes õnnetu ja süütu osaline või kas kõik on vastu tahtmist hoopis osalejad milleski mastaapsemas ja koletumas või on kõigil ühejagu luukeresid kapis. Pinget teritati nagu sibula kiht kihilt lahti koormisega, loovutades midagi ühe isiku kohta, siis tuues lauale midagi eelnevat täiesti ümberlükkavat ja hoopis teisele näpuga näitavat. Kes mida varjab, miks nii käitub, jne -- kõigil oli tegelikult põhjendus. Kahjuks, lõppkokkuvõttes, minu silmis, iga viimne kui detail aga seletust ei leidnud. Sellest hiljem.

Publiku silme ees rullus lahti intensiivne ping pong mäng kolme tegelase vahel kuuma kartuliga, mis oli rahutult pilkunaelutav, kaasamõtlemist soodustav ning ajurakke stimuleeriv. Nii palju võib avaldada, et omad saladused olid kõigil, mõned äärmiselt üllatavad, teised omajagu pead sassi ajavad ja mõned eriskummalised, kuid nupukad. Kuni viimase hetkeni loobitakse vaatajat müsteeriumitega ning kui eeldad, et sibul on lahti kooritud, siis eksid rängalt ja saad oimetukstegeva obaduse osaliseks. Ma osati ka eeldan, et agaramad žanriarmastajad vast nii suurt üllatust igasugu paljastustest ja muudest esile kerkinud teguritest ei saa, sest nagu teiste looliikidega, tekivad mingi hetk mustrid, klišeed ning tuttavad võtted, kuid minule kui žanriignorantsele, pakkus nähtu omajagu ohoo-momente.

Mind üllatas, et saladuste ja judinate kõrval mahtus süžeesse ka lembeliine. Sellist veidi eemale peletavalt romantikat, kuid romantikat igatahes. Samuti peab positiivsena välja tooma, et tüki toimumispaik oli ideaalne -- rahvusraamatukogu tornisaal, mis aitas luua ja hoida kõhedat õhkkonda. Lavakujundus üldiselt on kiidusõnu ära teeninud, sest raamatuvirnu täis ja paberilehtedest üleküllatud kaootiline elutuba toetas ideaalselt toimuvat. Ei olnud keskkond ka selline vaid õige atmosfääri tekitamiseks, paljudel asjadel oli konkreetne praktiline eesmärk. Elevust tekitas ka avastus, et ühte n-ö müstilist ja lahedat efekti mida kasutati, sai nähtud ka seriaalis "Sherlock". Ka näitlejate kolmik suutis piisavalt menukalt koos töötada, et asjalikult intiimse, pentsiku ja tontliku tegelasdünaamika luua. Eriti tuleb esile tuua Martin Kõivu hullu sulemehena, kes tõepoolest kui Duracelli jänes ringi kimas ja samaaegselt nii imelik, hirmuäratav, kui eemalepeletavalt koomiline suutis olla. Tegelase otsekui lõpmatuna näivat energiat oli esimeses reas selgelt tunda.

Etendus oli igati soliidne 4 punkti 5st kuni viimase 20%ni lõpus, kus tulid mängu üleloomulikud jõud ja minu jaoks loo nauditavuse täiesti peapeale keerasid. Ma ei osanud seda suunda eelnevalt aimata ning konkreetseid hoiatavaid vihjeid ka nagu ette ei tulnud. Seega, tuli uus lähenemine mulle veidra üllatusena ja eelnev stabiilne, kuid mõjus süžeeline trepilt üleskõnd pööras silmapilkselt sohu. Tänu sellele, kippus lõppvaatus liialt kihutama, ei andnud võimalust uue olukorraga harjuda ja seda seedida ning nagu prügiauto valas tükk mind üle liialt paljude uute niidiotsadega, mis koos varem tutvustatuga kõik ei saanudki lahendusi või siis jäi mulle palju detaile ebaselgeks, sest ma ei osanud neid ühendada. Täispilt jäi mulle killustatuks. Mis, kes, kus, mida ja miks siis lõpuks tegelikult toimus? Viimase osa ebaühtlase tempo, uute teemade hiline tutvustus, loo kärme kokkuvõtmine ja ootamatu reaalsusest eemaldumine rikkusid mõnevõrra minu silmis eelnevat löövat, paeluvat ja osavalt pinget tekitavat süžeekulgemist ning lugu ennast. Puänt eksisteeris, mis mulle meeldis, kuid see ei klappinud esimese poolega tükist, mis mulle ei meeldinud. Samas, pärast teatrist lahkumist, kui nähtavale tagasi mõtlesin ja mõtteid korrastasin, said mõned asjad iseenesest selgeks, mis saalis veel peata olekut tekitasid. Siiski, minu esimene reaktsioon toimuvale ning ka hilisem tagasivaatamine, tekitasid pigem vastakaid tundeid näidendi kulminatsiooni suhtes.

Vaatamata minu nördimusele tüki viimase veerandi suunas, soovitan siiski seda etendust soojalt. Lõpuspurt ja kogu paranormaalne koogelmoogel just ei hiilanud, kuid magusalt õudset müsteeriumit, mida Eesti teatrilavadel üliharva võib leida, ei tule just iga päev ette ja peab oma silmaga kaema. Kaasamõtlemist vajavad n-ö krimi sugemetega lood haaravad tunduvalt aktiivsemalt publiku toimuvale kaasa elama ning vaatajal tekib tahes tahtmata soov ja motivatsioon ette heidetud saladused enda peas ja tegelastega koos lahendada. Niisama toolil lösutada ja meelt lahutada lasta, ilma igasuguse kaasatöötamiseta, ei ole kindlasti võimalik. Ergastav on muidugi ka vahepeal ehmatusest tõmmelda, mis enamgi veel ei paku neile, kes juba hirmukatele immuunseks ei ole muutnud, võimalust ennast täienisti lõdvaks lasta. Ma nimetaks tükki isegi õrnalt interaktiivseks lavalt publikule reaktsioon-näidendiks.

Teater: "Alias"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Alias
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Näitlejad: Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Piret Rauk (Kuressaare Linnateater) ja Tanel Saar
Kestus: 2h 05 min
Esietendus: 29.09.2016
Millal nähtud: 30.09.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Aliase mäng kui meeleolukas seltskonna tegevus. Alias kui üksinduse peletaja. Alias kui enda ja kaaslase tõelise pale avaldaja. Alias kui teraapia ja psüühiline tugi. Kõigis neis rollides ja enamgi veel, leidis rakendust populaarne ajaviite mäng, mille ümber hargnes lahti inimlik, mõnusalt igapäevane ja intiimne näidend -- üks südamlikumaid mida ma üle pika aja näinud.

Kohtuvad kaks spektri vastandotstes paigutuvat naist – Piret (Merle Palmiste) ja Julia (Piret Rauk). Naised elavad kategooriliselt erinevates maailmades, mis aga puudutusel ideaalselt klapivad ja sulandavad üheks. Naised peegeldavad üksteisele oma puudusi ja pakuvad täitematerjali nende aukude katmiseks. Samuti, tekib nende vahel soojus, lähedus ja isegi õrnemat sorti hingesugulus, vaatamata sellele, et kumbki on teisest igast küljest lähenedes erinev. Julia on terve oma elu tegutsenud esiplaanil, olnud aktiivne ja nähtav ning karismaatiline inimene, kes hoomab üle teised ja kellest räägitakse. Naine otse "Kroonika" esikaanelt koos mitme abielu, uhkete reiside, elamiste ja, üldiselt, kadestamisväärt eluga. Naised tahavad olla Julia. Ja, üks selline naine, oli Piret, kes elas oma nähtamatut elu põnevaks läbi teiste inimeste elude.

Piret on helgete vaadetega, õnnelik selle vähese üle mis tal on ning lapselikult naiivne. Pealtnäha täielik vastand Juliale, kes on maailma näinud, tüdinud ja tülpinud. Julia ei suutnud enam millestki rõõmu tunda, sest oli kogenud palju ja kiiresti. Isegi Pariisi külastus oli talle juba pigem tüütus, vastupidiselt Pireti entusiasmile reisi üle. Piret oli aga nähtamatu juba kooliajast alates, millele tagasi vaadates isegi klassiõde Julia teda ei mäletanud. Liikudes tänapäeva, eeldab ta, et ka tema koondamine jäi vahele, sest lihtsalt unustati ära, et Piret üldse firmas eksisteerib. Julia küünal oli rutakalt ja eredalt põlenud, kuid nüüdseks väsinud ja kustumas. Pireti küünal võbises vaikselt ja märkamatult kuskil pimedas nurgas kuni praeguseni, kui Julia tema lähedale sattus ja oma erksat valgust teise poole kumas ja seda jagas. Siiski, tundus mulle millegipärast, et peategelane kaldus loos olema pigem malbe Piret kui ekstravert Julia, kuigi mõlemad oma olemasoluga muutsid märkimisväärselt teise elu.

Esmalt kipuks küünilisena ütlema, et üks naine saavutas elus kõik ja teine lihtsalt raiskas oma elu. Üks oli edukas ja teine läbikukkunud. Vaadates sügavamale, oleneb kõik vaatenurgast. Muru ei ole kunagi rohelisem teisel pool ning väita, et üks oli õnnetu ja teine õnnelik nii must-valgelt üks ühele ei olnud. Mõlemad naised, otse välja öeldes või sisemiselt tundes, ihaldasid ja idealiseerisid seda mis oli teisel. Kui Julia jaoks olid kõmufotograafid tüütus, siis Pireti jaoks olid nad tema maja pildistades nii põnev ja kihvt olukord. Julia aga otsis pidevalt varjupaika kaaslase kodust, kus ta sai tunda rahu ja privaatsust. See on aga tavapärane inimloomus, et me tunneme huvi ja õhinat millegi vastu, mida meil endil ei ole ning otsime ikka seda mida me ise pole kogenud ega saanud. Mõlemal naisel puudus ka usaldusisik, kas kallim, sõber või lihtsalt keegi lähedane, kellega oma muresid ja võite jagada. Keegi, kes kuulab, elab kaasa ja hoolib. Julia oli pidevalt ümbritsetud inimestest aga sellise profiiliga isikut ei paistnud tema ümber ringlevat – ta oli rahvamassis üksinda, kuigi suured hulgad inimesi suutsid osavalt eraldatust ära petta. Piretil ei olnud küll ühtegi hingelist lähedal, kuid see eest oli ta sisemiselt kohanenud ja suutis üksinda endale rohkem pakkuda kui mõni mitmepealises grupis.

Kahe naise erinevused aga tulid teravalt esile Aliast mängides. Mõlemad lähenesid sõnade kirjeldamisse kategooriliselt erinevalt. Julia oli konkreetne, kärme ja napisõnaline. Piret aga pakatas kujutusvõimest ja lähenes äärmiselt kujundlikult. Viimase puhul ei saanud minagi alati kohe aru, et millest jutt, kuid kui ma vastuse sain, siis oli kirjeldus selge ja arusaadav kui allikavesi. Tundus otsekui, et üks oli pidevalt jooksus ja pealiskaudne ning sellest tulenevalt ei olnud tal võimet vaadata sõnadesse sügavamale sisse - näha mitte ainult tähekombinatsiooni, vaid ka väljendi olemust. Teisel aga oli aega ja vajadust, et detailsemalt sõnade lahtimõtestamisse läheneda ning sellest tulenevalt olid seletused kreatiivsed. Piretil olid ka oma spetsiifilised reeglid ja rituaalid kuidas ta Aliast mängida. Iseäranis olid need vajalikud kuna mängis ta seda ju iseendaga. Naised ei mõistnud üksteise mõttekäike ja rääkisid teineteisega otsekui võõrkeeltes. Vaatamata aga erinevatele maailmavaadetele ja lähenemistele, nad siiski klappisid, täiendasid üksteist ja moodustasid üksteisele ideaalse mängukaaslase.

Tüki toimumise keskkond oli hubane ja soe. Vaatajana oli tunne nagu oleksin näidendi osa ja istuksin tegelastega koos Pireti elutoas. Lugu voolas ja oli stabiilselt mõnus. Oma haamriga lõi aga meeldivasse atmosfääri sügava prao sisse ehitusmees Harri. Tema tegelaskuju oli kui kivi heitmine rahulikku järve ning mulle selline muutuselaine ei imponeerinud. Harri oli liialt robustne, ootamatu ja ei haakinud Pireti-Julia loodud õhkkonnaga. Ta oli nagu äraeksinud võõrkeha. Tema episood Piretiga oli pärit nagu teisest etendusest või nagu keegi kolmas osapool oleks võtnud selleks stseeniks süžee üle. Karm ja kole seik. Mehe reklaamfaas "Hoia saba rõngas" aga pani muigama küll. 

Kui veel midagi tükile ette heita, siis piinlik tunnistada, aga oli hetki kus nähtu oli liialt üksluine ja sellest tulenevalt veniv. Puudus silmi kargav ja käega katsutav konflikt, kulminatsioon ja konkreetne tulemus. Samuti, oli julge valik panna kaunis ja glamuurne Merle Palmiste halli hiirekese, Pireti, rolli ning näitlejanna ponnistus oli kiiduväärt. Siiski, oli mul kohati raske teda aktsepteerida niivõrd naise kuvandile vastanduvas rollis. Piret Rauk aga üllatas imposantse Juliana, karakter, milles ma näitlejannat niiväga ette ei kujutanud, tulenevalt sellest, mis rollides ma teda varem kogenud olen.

Keskne idee, et Alias on kui stressimaandaja, hingele pai, vahend mille läbi end välja elada, anda ning vastu saada, pani mind mõtlema kui lihtsatel viisidel saab inimene end ise ja teisi aidata. Tangot tantsitakse aga kahekesi, kuigi käesolev lugu tõestas, et hädapärast saab ka üksinda. Sama on ka Aliasega. Täisväärtusliku kogemuse saab siiski vähemalt kaheses seltskonnas. Ainuüksi teisest suvalisest isikust aga ei piisa, vaja on ikka kedagi kellega on kokkusobivus. Seda tingimust täita juba nii lihtne ei pruugi olla. Piret ja Julia aga näitasid, et see on võimalik, ükskõik kui pealtnäha erinevad võivad inimesed esmapilgul olla.

Teater: "Web Demon"

Tervitus!

Seekord teatrist!

Pealkiri: Web Demon
Lavastaja: Margo Teder
Näitlejad: Elina Reinold, Liis Pokinen, Tanel Saar ja Ago Soots
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 27.01.2016
Millal nähtud: 03.03.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

Vanuselisel sihtgrupitamisel ei lase mina ennast heidutada. Kui tükk suudab mus huvi äratada ning näib paari tunni ja eurode loovutamist väärt, siis võib mind isegi mudilaste etenduselt leida. Seekord aga sattusin noortelavastusele ja olin vist ainuke üle 20-aastane, kes ei olnud õpetaja ja kes ei tulnud tükki vaatama suurema osa oma klassiga.

Tükk algas otsekui stseeniga õudusfilmist, mis mulle tõesti ka kananaha ihule tõi ning, mis oli oma tontliku õhkkonna ja salapärase olemisega intrigeeriv ja efektne avapauk. Lause peale, kus figureeris sõna “limpsimise,” läheb mul siiani kõhust õõnsaks. Selle tähelepanu naelutava stseeni tulemusena aga kaob 14-aastane tüdruk -- Kerli. Teos kahtlustavaks on kurikuulus Web Demon. Siinkohal sai proloog ka läbi ning algas tegelik süžee, mille eesmärgiks oli leida üles haihtunud tüdruk. Ülesanne langes veebidetektiivile, Mr Crabile (Krabi), kes ühendas jõud interneti turvalisuse eest väljas oleva Spideriga (Ämblikuga), ning koos kaevutakse digimaailma põhjatutesse soppidesse, et müsteerium lahendada. Teekond viis neid ka üliohtlikku, saladuslikku ja petlikku peidetud veebi ehk dark webi, kus paari otsimismisiooniga päevavalgele tulevad tõsiasjad olid vaatajale ootamatud, kuid ka vaimukad, mõtlema panevad või isegi veidralt loogilised.

Igasugu detektiivilood mulle tegelikult imponeerivad, sest on väga põnev kaasa mõelda ning vihjeid kokku pannes nuputada, mis, kes, kus ja miks. Klassikaline, kuid samas igati modernse paketika krimisüžee, oli tükis päris asjalik ning toimunut sai nagu sibulat kiht kihilt lahti koorida. Crab võimaldas oma kunagiste must-valge filmide detektiivi vaibiga nähtavale sügavust ning kontrast mehe ja ümbritseva üli high-tech maailma vahel andis toimuvale värvikamat feelingut. Mulle meeldis Crab’i otsekohesus, sihikindlus ning kulm pidevalt kortsus olek. Mehel oli missioon, mis teda kannustas ning midagi ei lükanud teda sellelt teelt kõrvale. Seda kõike tõi tegelases suurepäraselt esile Crabi osatäitja Tanel Saar. Koos Elina Reinoldiga, kes kehastas Spiderit, moodustatakse tegus partnerlussuhe ning mitte ükski internetiaken ei jää läbi kolamata. Siinkohal pean mainima, et tavapäraseid füüsilisi uksi kasutati kui internetiaknaid, --veebisaite või –keskkondi, ning tegu oli äärmiselt elementaarse, kuid taibuka visuaalse lahendusega.

Tükis osalenud karakterid olid kõik erisorti inimkesta surutud tegijad internetimaailmast. Lisaks peategelastele, kohtuti ka netikohviku vaese robotliku teenindaja või moderaatoriga, kes pidevalt vastu päid ja jalgu sai, püüdes olla viisakas ja korrektne. Samuti kargas areenile troll või siis niisama naga, mis oli üks etenduse tipphetki nii üllatusmomendi, huumori kui ka realistliku faktori poolest. Nimelt ei tea me kunagi, kes on konkreetse internetipersooni taga ning endast võlts isiksuse loomine on ülilihtne ja pigem juba standard. Arvutite maailmas võid sa olla vinge tegija, kuid reaalelus ollakse hoopis… Ühe konkreetse tegelase saladus jääb aga etenduse külastajatele avastamiseks. Naersin ma aga selle üle nii, et kõht krampis. Mainimata ei saa jätta ka Kerlit vedavat vaala, kelle etteaste oli otsekui tipptaseme stand-up komöödia show. Kõige eelneva juures tuleb esile tuua Ago Sootsi, kes kõik need kõrvaltegelased enda kanda võttis ning igat ühte neist meeldejäävalt esitas. Ta oli nagu ühemehebänd, küll ta beatboxis, pidas monoloogi, tegi muusikat, mängis õudseid tegelasi, koomilisi tegelasi ja üldse oli mitu tegelast ühes ja seda kõik märkimisväärselt väljapaistvalt ning isikupäraselt.

Näidendis oli mitmeid detaile, mis esile tõusid ja meeldejäävalt publiku ette toodi. Huumori eest hoolitses dark webi eksimise stseen koos dialoogiga, kus üks ja seesama kartulikoorimist sisaldav seik toimus mitu korda järjest – mingi hetk siis ka tavakiirusest tunduvalt kärmemini. Samuti oli põnev nuputada, et mis eesmärk neil kentsakatel tavakõnest erinevatel lausetel ikkagi oli, mida nii Kerli oma videopäevikusse ja ka mõned teised tegelased nagu mantrat muudkui korrutasid. Minu imestuseks oli tegu tuntud inglisekeelsete laulude sõnadega eesti keele kuues. On ilmselge, et laulusõnad kõlavad tavakontekstis harjumatult, kuid kui neid veel tõlkida ka, siis oli asi eriti imelik. Tegu oli muideks, väga tuntud tänapäeva lugudega ja raputan endale ikka kulbiga tuhka pähe, et kuidas mul nii kaua aega läks, et seda fakti tabada. Kuna lugu paigutub ikkagi internetimaailma, siis ei saa kasutamata jätta võimalust krabada tükike ka arvutimängudest. Seega, märuli eest hoolitses vinge kung-fuliku koreograafiaga action stseen. Kohmakas ja koomiline, kuid lõbus ja ümbritsevaga igati klappiv.

Süžeesse kaasati ootamatult ka internetiarmumise teema ning ohud, mis sellega kaasnevad. Siinkohal ei mõeldud ainuüksi enim kajapinda leidvat pervertide või füüsiliselt ohtlike isikute otsa sattumist, vaid ka ohte enda emotsioonide tagajärjest tulenevalt, nii enesele kui teisele poolele. Pettumine, liiga kõrged ootused ja ühepoolsed tunded suudavad samahästi suuri pahandusi põhjustada, kui halbade kavatsustega reaalsed inimesed.

Kuigi tükk suutis mind mitmete aspektidega positiivselt üllatada, nutikaid lahendusi pakkuda ning kahtlemata olla hariv teismelistele, leidus päris mitu olulist detaili, mis mu head meelt tagasi tõmbasid. Ma ei loe ennast rongist maha jäänuks või võhikuks digimaailmas, kuid ma ei saanud etenduse kõigile internetimaailma vihjetele pihta. Huvitav, kas sellepärast, et ma ei ole konkreetne sihtgrupp või minu tegevused arvutis on seotud muude fookustega kui tänapäeva noorukitel? Või ma lihtsalt ei suuda spetsiifilistes osades nendega sammu pidada? Mind häiris ka tegelaste poolt suuresti inglise keele kasutamine. On igati loogiline, et see keel on internetis A ja O, seda eriti kui tahad kaugemale ja sügavamale ujuda. Samas aga võivad need, kelledel keel niiväga suus ei ole, tükis paljuski ilma jääda või lihtsalt segaduses olla. Ma tunnen ennast inglise keelega äärmiselt koduselt, kuid olles esimeses reas, oli ka mul kohati keeruline tekstist aru saada ning pidin pingutama. Ma ei saanud kõnest sajaprotsendiliselt alati sotti. 

Suurimaks puuduseks näidendis pean aga selle veidi kaootilist ja tükeldatud ülesehitust. Kord kaotas süžee auru ja muutus tuimaks, siis aga liikus sajaga edasi, kui mõni ootamatult lahe tegelane, stseen või dialoog mu pilgu taaskord ainiti lavale naelutas. Selline üles-alla kulgemine oli aga väsitav ning ei teinud tükile teeneid. Konarlik sujumine ei võimaldanud ka alati koheselt ja arusaadavalt haarata, et mis nüüd siis toimub.

Kokkuvõttes: Igati soliidne noortetükk -- hariv ja mõtlema panev. Samas aga oli sisu kohati nagu üle kivide ja kändude.

Teater: "Klaasist loomaaed"

Tervitus!

Uuesti teatrist!

Pealkiri: Klaasist loomaaed
Teater: VAT Teater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Katariina Unt
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla
Esietendus: 28.10.2015
Millal nähtud: 30.10.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt vatteater. ee kodulehelt

Oleks vast aeg oma vigadest õppida ja mitte minna vabatahtlikult vaatama ängistavaid lootusetust, ebaõiglust ja muserdavaid tundeid täis depressiivseid lugusid õnnetustest lõksus hingedest, mille autoriks selle alla üks vaieldamatumaid meistreid näitekirjanduses, Tennessee Williams. Mulle mõjuvad taolised tükid äärmiselt rõhuvalt, kuid ju siis on mus ka õrn masohhisti geen, sest pilet oli taskus vaid minutid pärast etenduse avastamist. Mida muud peale imelise masenduse aga oodata mehelt, kelle sulest muuhulgas valminud veel "Tramm nimega iha," "Suvi ja suits," "Kass tulisel plekk-katusel"? Vitamiinipommi igatahes küll mitte. Samas on nendes lugudes aga ülevoolavas hulgas emotsioone, inimlikkust selle primitiivseimal tasandil ning ilu kogu tükki hõlmavas kurbuses, mis ei jäta kedagi külmaks. Paistab ka, et eestlastele tema näidendid, nagu rusikas silma auku, sobivad, sest näiteks on eelnevalt mainitud kolm lugu hetkel veel või siis viimaste aastate jooksul Eesti teatrite, nagu Endla, Rakvere Teater ja Draamateater, repertuaaris figureerinud. Ju siis kõnetavad autori teosed oma teemade,  nende käsitluste või tooniga Eesti publikult ning, kui aus olla, siis see mind väga ei üllata.

Varem suuresti tundmatu, lendas Tennessee Willams tähelepanu keskpunkti just käesoleva näidendiga, mis valmis 1944. Riburadapidi järgmise kümnendi vältel järgnesid ka tema ülejäänud kuulsaimad ja hinnatuimad teosed. Seda esimest aga iseloomustab enim selle seotus autori enda õnnetu lapsepõlvega ning vähemalt kolm neljast tükis ülesastuvast tegelasest omavad tugevaid sidemeid mehe enda perekonnaga. Näidendi pereema Amanda, tütre Laura ja poja Tomi vahele saab võrdusmärgi panna autori ema, õe ja enda vahele. Tegu ei olnud vaid sümboolse ülekandega vaid ka päris elu detailid said tegelastesse sisestatud, näiteks oli autori õde sarnaselt Laurale samuti vaimselt ebaterve. Antud semi-biograafiline lugu võimaldab informatiivselt illustratiivset pilku autori võimalikku igapäevasesse pereellu ja vaadet tema intiimsetele mõtetele, muredele ning põlevale põgenemissoovile.

pilt vatteater. ee kodulehelt - Foto: Siim Vahur

Tüki keskmes on perekond Wingfield. Pereisa on juba ammu jalga lasknud ning väsinud ja vananev ema, kunagine lõunaosariikide heal järjel perest pärit austajatest sissepiiratud kaunitar, püüab pidevate saatuse tagasilöökide kiuste oma lapsi üles kasvatada ning neile häid elutingimusi võimaldada. Kui poeg Tom, kes neid kõiki üleval peab, töötades vastumeelselt olude sunnil üksluises ja perspektiivitus kaubalaos, veetes ülejäänud ajast nii palju kui võimalik kodust eemal, kuulab pidevalt ema tänitusi ja hoiatusi, et poisist ei saaks joodikut, on naise suurimaks mureks tütar. Viimane on äärmiselt tagasihoidlik, enesessetõmbunud ja avalikkust ning tähelepanu paaniliselt pelgav vaimselt õrn ning väikse füüsilise puudega noor neiu, kellele on kiiremas korras vaja leida abikaasa või ootab naisi ees tume tulevik. Kandidaat isegi ka peatselt leidub...

Kuna tükis astub üles vaid neli karakterit ning tegemist on pigem psühholoogilise draamaga, siis põhirõhk vaatamisel läheb tegelaste lahti mõtestamisele ning motiveerivatest teguritest sotti saamiseks. Kõige silmapaistvam grupist on ema Amanda, kes on ekstreemsete emotsioonidega kord hüsteeriline, hirmuäratav, siis taas võluv, emalik ja toetav ning ootamatult on ta ka teatud olukordades koomiline oma olemuses, käitumises ning jutus. Ta on ainuke tegelane, kes toob trööstitusse loosse huumorit, suuresti traagilist huumorit, kuid siiski, vastutab ta helgete kui ka kõige kurvameelsemate momentide eest. Naine tekitab vastakaid tundeid, sest ühelt poolelt olen sunnitud teda imetlema: üksik ema, kes langenud kõrgelt, püüab abistada oma lastel saavutada parimat, olles allaheitmatu ja järjekindel. Samas teisalt, tema pidevad etteheited Tomile, kes niigi vastutab mõlema eest finantsiliselt ja hoiab pere vee peale, tema eelistus tütrele, kas põhjusel, et viimane lihtsalt vajab rohkem toetust või kuna ema tahab läbi tütre oma imelist noorust taaselustada, ning lõpuks tundubki, et ta samaaegselt armastab ja vihkab oma lapsi, sest pettumus, et viimased ei suudagi vast kunagi naise ootustele ja lootustele vastata, süveneb ning meeleheide kasvab.

pilt vatteater.ee kodulehelt - Foto: Siim Vahur

Tomi ainus eesmärk tundub olevat põgenemine rõhuva reaalsuse eest, mida soodustavad sagedased külaskäigud kinno ja nende abil unistab ta pidevalt seiklustest. Ta ilmselgelt hoolib oma emast ja õest, kuid emotsionaalselt ning füüsiliselt ei suuda ja taha ta enam neid oma seljal kanda. Laura oli sama õrn ja kergesti purunev nagu tema kollektsioon klaasist loomadest. Samuti oli ta heatahtlik, kaasatundlik ja tohutult vastuvõtlik ümberringsete inimeste tunnetele -- tegemist oli kõige sümpaatsema tegelasega. Õe-venna ja ema saatus on lõpus aga mõneti lahtine, realistlikult vaadates tundub see üsna selge, kuid isiklikult nägin seal võimalusi langemaks nii ühele kui teisele poole. Kuigi sobilik punkt sellele seigale pere elust, tundsin aga ka, et vaatamata asjakohasusele, ei olnud see just selline lõpp mida antud kontekstis näha sooviksin.

Näitlejatest säras loomulikult Katariina Unt karismaatilise ema Amandana ja seda just tänu tegelase silmapaistvale iseloomule ja käitumisele. Ma nägin tema silmist hirmu tuleviku ees, lootusekiiri ja minevikuvarje. Väga tundeküllane etteaste. Ester Kuntu suutis vaevatult minu igasuguse kaastunde ja kaasaelamise ära teenida oma süütult haavatava, hella ja hirmunud pilguga suurtes avarates silmades. Tagasihoidlikult veenev ja tugevaid kaitsmisinstinkte esilekutsuv armas etteaste. Karl Laumets Tomina omas just parajas annuses ükskõiksust ja kannatlikkust ning plahvatavaid tundeid ja võrgus siplemise meeleheidet ning selge oli tema olemusest välja lugeda, et tegelane on kui äärmiselt pingul nöör, mis iga hetk katkeb. Risto Vaidla oli igati veenev sarmikas, gentleman'lik, edasipüüdlik ja abivalmis noormees. Suurepärane päikesepaisteline vaheldus Wingfield'ide pere musta augu mentaliteedile.

Veidi ka lavakujundusest. Toimumispaigaks on Wingfield'ide tagasihoidlik korter ning peale nelja tooli, riidenagi, paari laest põrandani ulatuva nööri ning riidetükkide, ei leidunud laval midagi muud, näiteks söödi ka nähtamatut toitu. Lavakujundus oli äärmiselt minimalistlik ning peegeldas ideaalselt perekonna finants ja psüühilist seisu.

Kokkuvõttes: Muserdav ja julmalt realistlik lugu mahajätmisest, põgenemisest, unistustes elamisest, nende matmisest ning mineviku hiilgeaegade igatsusest. Positiivset lõbusat meelelahutust ei tasu kaugeltki oodata, samas aga positiivset tundelist ja mõtlemapanevat kogemust küll. Taas üks õnnestunud tükk EMTA Lavakunstikooli õpilastega osades.