Kultuurinädal (3): 14 - 20. aprill 24 - kunst, JAFF ja Fotografiska

Tervitus!

Ja taas on möödunud järjekordne kultuurinädal.

E 14. aprill:

Seekord oli Puändi raamatuklubis keskmes Nii Ayikwei Parkesi Loomingu Raamatukogu teos "Sinise linnu saladus". Nagu alati, oli vahva teistega arutleda eri muljeid, mõtteid, teooriaid, küsimusi, lähenemisi ning arusaami.

Põhjalikumalt raamatu kohta mõlgutan mõtteid siin: 

https://harrastuskriitikud.blogspot.com/2025/04/raamat-loomingu-raamatukogu-eri.html

Loe juurde: E-pood – Kirjastus Puänt

T 15 aprill:

JAFF on mu üks lemmikumaid filmifestivale ning olen üliõnnelik, et see ikka iga aasta uuesti ja uuesti mind kostitab. Olin olemas ja külastasin täitsa esimest festivali (kui õigesti mäletan, siis sai vaadatud "Death Note" filmiversiooni ja Studio Ghibli "Taevane kindlus") ning olen paarikümne aasta jooksul alati ja iga kord vähemalt ühe linastuse ära kaenud. Hetkel on tegu 19. versiooniga üritusest ning see aasta on fookuses kiisufilmid ja Miyazaki looming. Kassikino valikus saab näha vanu lemmikuid nagu "Budori Gusko elu", värskeid väljalaskeid nagu "Anzu: kass vaimumaailmast" ning mitte-Aasia parimaid palasid nagu "Vooluga kaasa" ja "Kedi". Studio Ghibli legendaarse Hayao Miyazaki kohta pakutakse võimalust näha lausa kahte dokumentaali. Muudest uuematest animedest on repertuaaris "Müüja Hokkyoku kaubamajas" ja "Kujuteldav". 

Lisaks on traditsioonipäraselt võimalik külastada kokandusega seotud filme, klassikat, varasemate festivalide lemmikuid, nagu "Müügitüdruk", ning alaprogrammi "Diivad elu mõtet otsides", kus teostes seotud Aasiaga figureerivad Isabelle Huppert ja Catherine Deneuve. Meeldiva üllatusena, on võimalik vaadata ka 1978. aasta "Sõrmuste isanda" animatsiooni, mida pole tervikuna kogenud, kuid nüüd avaldus ideaalne võimalus see ikooniline versioon oma silmaga ära näha. PÖFFi ajal õnnestus osa võtta seansist "Kuidas teenida miljoneid enne vanaema surma", mis on Tai film, mida soovitan soojalt plaani võtta -- emotsionaalne ja elujaatav. 

Pean aga tunnistama, et tunnen juba mitu aastat puudust programmikategooriast manga/anime to live action. Suure rõõmuga ootaksin kui mõni taoline linateos taas festivali repertuaari jõuaks. Oleks nagu raudpolt kohal.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

Võtsin osa festivali avafilmi "Miyazaki: Loodus vaim" esilinastusest. Külalistele pakuti snäkke ja joogipoolist. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

N 16. aprill:

1) FOKU galeriis avati kolmeks päevaks noorte kunstiprogrammi "Seest välja" lõpunäitus. Programmi juhendasid poole aasta jooksul kunstnikud Maria Kapajeva ja Nadežda Tjuška. Külalisesinejateks olid Aleftina Shaulskaja, Annika Haas, Sveta Grigorjeva, Sarah Nõmm ja Vaim Sarv. Tegevused leidsid aset Maria Kapajeva kunstniku stuudios ning programmi raames võeti osa töötubadest, veedeti koos aega,  külastati näitusi ning loodi ühine ruum, mis avatud igasugu ideedele, arutlustele, viljeledes mõistmist, üksteise toetamist, kaasamist, austust ning loomingupriiust.

Eesmärk oli pakkuda noortele turvalist ja toetavat keskkonda, et jagada kogemusi ja mõtiskleda enda ja ümberringse (soolise) identiteedi, ühiskondlike ootuste ja reeglite, soovi üle olla see, kes sügaval ollakse, ning vaba eneseväljenduse üle. Seda kõike läbi loomingu ja kunsti. Noored said eksperimenteerida, kasutada eri kunstivorme, materjale ning tehnikaid, eelarvamusteta oma mõtteid ja muljeid jagada, põrgatada ideid oma kaaslastega, proovida värskeid kunstivorme ja tuvastada uusi perspektiive nii enda kui maailma osas. Noored said oma häält kasutada, et jagada oma kogemuslugusid ning rõhutada kunsti tähtsat osa eneseväljenduses. 

Näitusel olid esindatud järgmiste autorite tööd: Ameliaaa!, Arina, disco pallid, Jaana Lillepea, Jelizaveta, Katja, Kroplya, Lana, ja Rodion Furs. 

Näitus oli avatud 17-19. aprillini.

Minu isiklik lemmikteos oli fotoseeria, kus figureerisid kassid, pilved, paneelimaja ning koer. Selline heas mõttes kodune Lasnamäe vaib.

Loe juurde: Foku – Foku eesmärk on tutvustada ja arendada kaasaegset kunsti ja visuaalkultuuri ning kaasata erinevaid publikugruppe arutellu kunstimaastiku hetkeseisu üle. Ühenduse missioon on suurendada ühiskonna huvi kaasaegse visuaalkultuuri vastu ning kasvatada Eesti tuntust rahvusvahelisel kultuuriväljal.

2) Teisipäeval õnnestus kinos ära näha "Budori Gusko elu", millele kogunes suhteliselt täis saal. Lugu ise tekitas vastakaid arvamusi, eriti finaal. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

R 17. aprill:

1) Jooksin TMW Telliskivi kunstituuri jooksul Fotografiska hetke näituste repertuaari kiirelt läbi, kuid süveneda ei jõudnud. Viga, mis sai nüüd parandatud, sest iseäranis Hiina kunstniku pakutu jäi silma ning vajas põhjalikumat tutvumist. Nüüd sai kõigi kolme ekspositsiooniga aega veedetud ning tekkis järgmine subjektiivne meeldivusjärjestus: Feng Li, Lembit Peegel, Elliott Erwitt.

Fotograafiavaldkonna legendi, Elliott Erwitti, looming ja suurnäitus jättis mind kuidagi külmaks. Mees uskus, et sa pead olema õigel ajal õiges kohas ning fotograafi eriala on n-ö laiskadele. Mis on tohutult sümpaatne ja aus vaade. Mulle imponeeris, et ta lavastas oma fotokompositsioone harva. Enamus mehe loomingust on autentse päris elu kaameraga tabatud peegeldus. Ta ootas sobivaid hetki, mis end talle õigel ajal avaldasid, mitte ei laskunud tehisliku ja kiirelt realiseeritava sundolukorra tekitamise lõksu. Hea foto saamiseks ei pidanud tema arvates iseäranis vaeva nägema, lihtsalt võtma kaamera ja selle kuhugi suunama ja klõpsama. Autorile meeldis pilte oodata ning see oli põnev, sest iga hetk võis midagi väga ägedat sündida ja võimalus tekkida see kaameraga jäädvustada. Äärmiselt lahe ja eluterve lähenemine ju. Mees pidas oma tööd väga lihtsaks. Ta on iseäranis tuntud oma must-valge stiiliga fotode poolest. Ja miks must-valge? Väidetavalt oli mehe elu niigi keerukas, et värvi polnud enam juurde vaja. Samas, on autor öelnud, et mis teda fotograafia juures köidab, on tabatud emotsioonid ja nende jäädvustamine. Kaks kontseptsiooni, mis natuke nagu omavahel vastuolus.

Elliott Erwitt sündis Pariisis, oli pärit vene perekonnast, kes elasid mingi aeg Itaalias, ning emigreerusid siis Ameerikasse. Juba teismelisena tekkis tal huvi fotograafia vastu ning mees leidis mitmeid põnevaid võimalusi, et oma kirge praktiseerida ja arendada, nt 50ndatel armees teenides oli ta fotograafi assistent. Mehe karjääri alguseks valdkonnas peetakse 1949. aastat, mil ta reisis ringi ja pildistas Itaaliat ja Prantsusmaad. Minu üllatuseks on autor alates 70ndatest loonud ka suure hulga filme ja dokumentaale. Ikoon suri aastal 2023, 95. aastasena.

Näitus on jagatud erinevate teemade kaupa, mis mehe loomingus tähtsal kohal või suurema fookusega eraldusid: linnad, inimsuhted, naistest, lapsed, rannas, koerad, abstraktsioonid, jne. Näha võib üle saja foto nii tema karjääri alguspäevadelt kui värvilist loomingut, mis tehtud hilisemas eas. Erinevatest paikadest maailmas võib jäädvustusi leida Ungarist, Kyotost, New Yorkist, Pariisist kui Tšehhist. Mulle meeldis, et muuseas, leidus ka fotosid Siberist ja Soomest. Iseäranis kõnekad ja pilkupüüdvad olid jäädvustused 50-80ndate karismaatilistest tippudest maailmapoliitika maastikul, nt Fidel Castro, Richard Nixon, Nikita Hruštšov, Che Guevara, JFK. Mees on fotograafina kajastanud ka Barack Obama ametisse nimetamist 2009. aastal. Kuulsustest leidus mitmeid fotosid, kus figureerisid Grace Kelly, Alfred Hitchcock, Andy Warhol, jne. Marilyn Monroest välja pandud pilt (aastast 1954) on mehe üks enim müüdud trükiseid. Kurblikult kaunis oli, lisaks, Jackie Kennedy foto leinalooris. Huvitav kollektsioon pilte oli rannakontekstist ja muuseumide teemal, nimelt, meeldis autorile viimastes niisama käia, vahepeal mõni klõps teha ja pileteid kollektsioneerida. Eelneva kõrval oli mehe teine lemmik teema, mida jäädvustada, koerad. Esiteks, on koerad tema arvates naljakad ja, teiseks, neil on mingi inimolemusele sarnane võlu. Koertes võib leida inimloomust. Mees on avaldanud lausa viis fotokogu raamatut, mille fookusteemadeks just neljajalgsed.

Minu lemmik foto näituselt oli värviline: naise sukapükstes jalad koos musta kassiga. Siiski, ja ma ei oska täpselt seletada, et miks, kuid kogu väljapanek mind iseäranis sügavalt ei puudutanud. Mulle läks peale mehe visioon, suhtumine, olemus ja lähenemine fotograafiale, kuid vaatamata loomingu väidetavale sundimatusele, loomulikkusele ning ehedusele, mõjus see kuidagi kunstlikult ja otsitult võltsilt. Selline mulje on paradoksaalne, kuid ehk olen ma siiski fotograafia osas lavastatu tabamise usku. Ehk sobib tehislik enam minu esteetikaga. Seda seletab ka tõsiasi, et minule meelepäraseim töö näituselt ei olnud n-ö vabas keskkonnas tabatud, vaid kunstlikus olukorras klõpsatud. Samas, on leidunud fotograafe, kes ka sellist naturaalset lähenemist viljelevad ja kelle looming mind on kõnetatud ning heldima pannud. Ei oska end välja põhjendada, kuid Elliott Erwittiga me ühele lainesagedusele ei jõudnud. Ehk on probleem must-valges lähenemises, sest minu jaoks on see kuidagi vaimuvaene, äraleierdatud ja liiga lihtsustatud võte, minnes kergema vastupanu teed, ta ei toimi enam nii rabavalt või köitvalt kui kunagi. Minu jaoks ei väljendu tunded end intensiivsemalt just must-valges, otse vastupidi, värviküllus on see, mis annab emotsiooni, mida autor väidetavalt oma fotodel püüab jäädvustada. Või on asi loomingu suuresti plassis argipäevasuses, mis mind kaasa ei haaranud. Suvalised tüübid rannal ei ole just midagi mis pilku haarab. Argipäeva näen iga päev, igal ajal ka ise päris elus. Fotodel tahaks midagi sellest rutiinist välja tõusvat. Igaühele oma. Põnev väljapanek, et tutvuda ikoonilise fotograafialegendiga, kuid minule jäi emotsionaalselt kaugeks, ei pigistanud tundeid välja, ei puudutanud nii nagu oleks võinud. 

Hiina looja, Feng Li, näitus "Valged ööd imedemaal" mulle just seda värviküllust, energiat ja ebamaist tunnete virrvarri pakkus. Mehe fotod illustreerivad päris elu, kuid kõverpeeglis. Kõike justkui ebanormaalset, kuid vaba ja kammitsematut. Neid kentsakaid uitmõtteid ja - lende, mis tulevad ja kaovad sama kiirelt. Neid ideid, mida ei saa kontrollida ei ühiskond ega sa ise. Fokuseerides veidratele detailidele, olukordadele ning elu värvikusele. Mehe looming on ühtlasi nii kole kui ilus. Nendes totakates, uskumatutes ning isegi vastikutes seikades on midagi paeluvat, midagi esteetilist, midagi eemalepeletavat. Midagi, mis pilgu naelutab, ning püüad aduda, et kas oled Alice imedemaal või on nähtav ikka päris. Ta kõigub eheda ja võltsi vahepiiril, reaalsuse ja ebausutava, haldjamaailma ning igapäevase. Nendel fotodel on lood -- väga põhjalikud lood. Tundub, et iga ühe taha võiks romaani kirjutada, sellise sürrealistliku, täis argipäeva absurdi, irooniat, paroodiat ning plassi rutiini ja reaalsuse eriliseks tegevaid võlusid ning valusid. Eriti meeldib mulle kuidas on kasutatud värvi, valgust, fookust ja kompositsiooni. Viimseni viimistletud ja läbi mõeldud, kuid omamoodi ehedad ja autentsed. Igast fotost on tunda elumahlu ja energiat, nii negatiivset kui positiivset. Kogu kompott kohati isegi riivab silma ja hinge oma neoonse, tugeva punase, erksuse ja totakustega, kuid see tekitabki just meelelist, visuaalset, füüsilist, psühholoogilist ja emotsionaalset reaktsiooni minus. See ülevoolavus tõmbab endasse ja annab vitamiinilaksu. Kuna mees on tänava- ja moefotograaf, siis on tema loomingus ka ohtralt (võlts)glamuuri, grandioossust, lihtsakoelisust ja räpasust. Nende kahe osa miksimine on edukas ja pilte köitvaks muutev. Kogu näitus kõlgub veidra unenäo ja halli argipäeva vahealal, moodustades kahe sümbioosis kentsakaid kombinatsioone.

Näitusel on esitatud autori viimase paarikümne aasta jooksul loodud teoseid ning ekspositsioon on kolmes osas, alapealkirjadega: "Valged ööd", "Linnaekspress" ja "Mis on mood?". Fotode ampluaa on lai. Leidub igasugu ootamatuid ja oodatud situatsioone, kujundeid, isikuid, esemeid, paiku, sümboleid, ridade vahelt lugemist, otsekohesust, inetust, ilu, abstraktset, maagilist, elulist, jne, mida on keeruline kuidagi kokku võtta ja koondada mingite kategooriate ja teemade alla. Iga foto on oma eraldiseisev gigantne maailm, mis on ja ei ole ka teiste teostega kuidagi seotud. Minu lemmikuks said fotod, kus kujutatud suurt seatorikat, kellest autor oma filmis, mida on võimalik ühes ruumis vaadata, ka pikemalt räägib. Hindasin mehe loomalembust, arvestades konteksti. Näitus oli tõeline meeliülendav energiapomm. 

Meie enda kodumaise Lembit Peegeli väljapanek, "Peegel/Pildis", oli oma sisult võõras, kuid visuaalilt sümpaatne ja õdus. Ma ei ole spordisõber, kohe üldse mitte, ning ma ei tunne mingit entusiasmi selle suunas. Muidugi on vahva kui eestlased maailma tasemel võidutsevad, medaleid korjavad ja kordaminekuid koguvad, kuid keeruline on saavutustest end kaasa haarata lasta. Minu jaoks oli ehk näituse põnevam aspekt ajalooline väärtus, Spordilehe kollektsiooni sirvimise võimalus ning kultuuriajalooline taust, mida kõik need spordihetked reflekteerisid ja mille suuremasse konteksti oma mõju ja olemusega paigutusid. Nt Kalevi võit 1991. aastal oli vinge pigem sellel tasemel, et tehti Nõukogude Liidule ära, mitte niiväga, et oih, nähed, korvpall on lahe ja meie mängijad on tegijad. Mida nad kindlasti, muidugi, on.

Esitatud oli mehe loomingut perioodist 1970-1990 koos mõne hilisemagi jäädvustusega. Teoseid on väljas umbes 50 kandis. Need olid märgilised ajad Eesti spordi arengus ning tulemustes, jäädvustades end riigi ja rahvusena maailma kontekstis. Otse loomulikult on leitavad pildid Erika Salumäe võidust, Kalevi korvpalli triumfist 90ndate alguses, Erki Noole saavutustest, Anett Kontaveitist, jne. Kuid kajastust leivad kõiksugu eri spordialad ja ettevõtmised nagu suusatamine, motokross, male, kergejõustik, jt. Mis ehk oli huvitav, et mehe enda n-ö karjäär spordivaldkonnas algas poksiga, sest see oli iseäranis 50ndatel äärmiselt populaarne ala Eestis, mida praktiseeris isegi Uuno Loop; ning, et eestlased on minevikus väga edukad olnud korv- ja võrkpallis, tuues Euroopa kui Nõukogude Liidu meistrite tiitleid, nii mees- kui naiskonnad. 

Näitused on veel avatud järgmiselt:

Elliott Erwitt -- kuni 31. august 2025

Feng Li -- 18. mai 2025

Lembit Peegel -- 18. mai 2025

Loe juurde: Kaasaegne muuseum, kus kohtuvad fotograafia, kunst ja kultuur | Fotografiska Tallinn

2) Juba ammu ammu olen tahtnud näha "Mootorsaed laulsid", sest see tundub nii halb, et on raudselt hea. Ülipositiivne kajastus on seda uskumust süvendanud ning, lõpuks, avanes võimalus juba kultusfilmiks kujunenud tohuvabaohu linateos ära näha. Üks sõna: geniaalne. Põhjalikumalt kirjutan kinofilmide postituses eraldi.

L 18. aprill

Järjekordne JAFFi päev -- kaks ühe jooksul, üksteisele otsa. Vaatasin ära linateosed "Kujuteldav" ja "Miyazaki ja haigur". Esimene oli seiklusrohke, õpetlik ja soe lastekas. Miyazakile fokuseeriv film aga avas mehe hetkel hiljutisema teose "Poiss ja haigur" telgitaguseid. See lugu on palju sügavam ja tähendusrikkam kui esmapilgul tundub ning tegelikult peegeldab mehe enda elu ja võtmeinimesi selle vormimises. Kirjutan muljetest hiljem JAFF filmide postituses eraldi.

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

P 19. aprill

Ja nädala viimane JAFFi külastus. Vaatasin ära "Müügitüdruk" linateose, mis Mongoolia film ning mis Eesti publiku hulgas menu on leidnud. 

Loe juurde: JAFF 19 – Anime Fest

Raamat: Loomingu raamatukogu eri "Noorsand", "Katkine klaas" ja "Sinise linnu saladus"

Tervitus!

Raamatuid jälle.

Pealkiri: Katkine klaas

Autor: Alain Mabanckou
Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
Ilmumisaasta: 2019
Minu hinnang: 3.5/5

Oeh, küll see oli ikka masendav raamat, täis vaesust, ebaõiglust, alkoholi ja allakäiku. Hämmastaval kombel, lugedes seda depressiivset keskkonda ülemäära ei tunneta. Või vähemalt ei taju sel viisil, et jõhker reaalsus ajju jõuaks ning sünapse annaks emotsioonidele. Suurem osa fookusest neelab ära tõsiasi, et teos on kirjutatud lõppematult jooksva lausena, ilma ühegi punktita, mis laseks temposse pausi teha. Ainuke kirjavahemärk, mis aitab natukegi teksti pahmakat struktureerida, on komad. Mulle isiklikult selline stiil ei meeldi puhtalt sellepärast, et vaevarikkam on lugeda, isegi siis, kui soone peale saades hakkab asi sujuma ja harjud. Samas, on stiilivalik konteksti arvestades täitsa passiv. Lugu räägib meile oma esimesest vaatevinklist Katkine Klaas, Kongos asuva baari püsikunde, kellele urka omanik, Kangekaelne Tigu, annab ülesande kirja panna kundede lood. Mees on kurva elujooksuga joodik ning tema jaoks ehk ongi kogu ümberringne üks jutujoru, ilma alguste ja lõppudeta. Kahjuks, olid sellised saatuse heidikud ka enamused teised ümberringsed tegelased, nii need, kes rambivalgust said, kui need, kes astusid üles lugudes, mida Katkine Klaas korjas. Neis kogemustes, milled mees kirjasulega jäädvustas, lokkas üks õnnetus teise järel. Üks möödapanek, ärakasutamine, hammasrataste vahele jäämine küll koos, eraldi ja järjest. Eriti masendav oli lugeda pampersitega mehe minevikust, kelle pärak vanglas lihtsalt nii "ära kasutati", et see enam ei pea... Iseäranis nukker oli kui igapäevaselt kõiki neid kannatusi kuidagi edasi anti ja konstateeriti.

Nagu mainitud, ei rõhunud ega ajanud loetu ülemäära mind aga depressiooni, sest teosel oli mingi õrn kiht absurdi ja ebarealistlikkust peale tõmmatud, mis natuke varjutas loetava karmi tegelikkust. Nt pissimise võistlus, kus lihtsalt ei tundu eriti usutav, et üks naine suudab nii suures koguses lasta, ilma et põis oleks nagu 30 liitrine boiler. See detail ja mitmed sarnase fooniga veel andsid nagu mõista, et ehk ei ole lugu ikkagi täienisti tegelikku maailma peegeldav ja ei tasu kõike autentsena vaadelda. Või siis olid baari kunded lihtsalt nii alko laksu all, et hakkasid juba mingites faktides ulmelist jama ajama, muutmata aga konteksti realistlikkust. Tähelepanu rasketelt teemadel viidi eemale veel konstantsetelt viidetelt maailma kirjandusele ja igast muudele nt ajaloolistele detailidele. Igalt teose lehelt võib leida vähemalt ühe viite, paljusid, mida ei suuda isegi tabada või tajuda või teada. Tõlkijale on see aspekt kindlasti parajaks pähkliks, sest kunagi ei tea, mis tegelik mõte mõne teksti jupikese taga võib end peita. Põnev oli lugejana aga neid pärleid välja noppida. Samas, tekitas selline teksti ülekülvamine küsimust, et mis on raamatus tegelik keskpunkt: kas demonstreerida autori spetsiifilist stiili ja laia silmaringi (läbi Katkise Klaasi "mina") või siis ikkagi kujutada Kongolaste täbarat elu ja valu. Ja ega see viimane järele anna. Lõppnoot annab mõista, et kõik võib alati hullemaks minna. Kokkuvõttes, on tegu äärmiselt omapärase ja meeldejääva raamatuga, mis aga nii oma tehniliselt poolelt kui sisult just kergete killast ei ole. 

--------------------------------------------

Pealkiri: Noorsand

Autor: Natsume Sōseki
Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 4/5

Nagu Jaapani "Kevade" võiks, esmapilgul, paralleele tõmmata. Minu jaoks pigem aga nagu Jaapani "Kuristik rukkis", sest peategelane tuletas meelde Holden Caulfield'i, tegelast, kes mulle teismelisena raamatut lugedes tohutult närvidele käis. See silmakirjalikkus ajas hulluks: teiste silmas pindu nägi, kuid enda silmas palki ei näinud. Nii üllalt aus poiss ju (sarkasm)! Igatahes, on meie Noorsand just samasugune. Ta on kahekümnendate alguses olev mees, pealinnast, Tokyost, kellel on viisakas vereliin ning vastav suhtumine. Minnes tööle kuskile kolkasse matemaatikaõpetajaks, avastab ta, et ei passi just edukalt uude konteksti. Aga konfliktide tekkimise süü on kahepoolne. Koolis leidub ikka tõelisi kiuslikke ja vastikuid (vana)mehi, kes uustulnukat ära kasutavad, tema üle nalja heidavad, tal elu raskeks teevad ning, muudmoodi, käituvad kui mölakad. Ega meie Noorsandi endale olemist lihtsaks tee, sest oma üdini eheda ja otsekohese käitumise ning väljaütlemistega, ei suuda ta just teistes poolehoidu leida. Ma ei kannatanud seda Noorsandi jurakat esimene osa raamatust grammigi. Okei, jah, see kuidas temaga käituti, oli alatu, kuid kes ikka tahaks mingi targutaja, üleoleva (olgu siis tahtlikult või mitte) ning tema-teab-paremini ilma filtrita venda taluda. Just nagu Holden. Samas, mida lugu edasi, seda sümpaatsemaks Noorsand muutus. Tema teatud puhtast südamest, väärikusest ja põhimõtetest pahatahtliku agendata tehtavad teod, nt Talimeloni toetamine, Mägimaruga sõprus, Punasärgile vastu astumine, Kiyo eest hoolimine, suutsid minu poolehoiu võita. Ei, Noorsand ei olnud lõpuks nagu Holden. Noorsand oli teine tase. Teisalt, päris maailmas, arvan, et ma ei kannataks seda tüüpi silmaotsaski. Raamatut lugedes oli talle aga äge kaasa elada. 

Tegu on üpris kerge ja lihtsakoelise looga. Pigem on fookus isegi huumoril ning situatsioonikomöödial. Iseasi, kui naljakas see lugejale tänapäeval tundub. Mingid kohad olid sellised jalaga-tagumikku-killud, kuid see kakluse tohuvabaohu lõpus pani, tõesti, natuke muhelema. Vast sellest nurgast, et kui totakas see oli. Teos on kirjutatud esimeses isikus ning tegelaste nimedena kasutatakse suuresti hüüdnimesid, milled Noorsand teistele erinevatest visuaalsetest lähtepunktidest külge kleepis. Mis, taaskord, tema natuke peajagu kõrgemat suhtumist demonstreeris. Ja peaks vast ka naljakas olema. Kusjuures, kuigi tegu on koolilooga, on õpilased pigem taustaks ning neile niiväga ei süveneta. Süžees liigutakse ühest olukorrast teise, kus peategelane ennast kuidagi lolliks teeb või mingi jäiga paika pandud sotsiaalse normi vastu eksib. Ta on selles mõttes ka mässaja, sest astub mõnikord teadlikult mingite käitumisviiside vastu, mitte kogemata, sest Noorsand on ratsionaalne mees ja ei näe ebaloogilisusel mõtet. Nt miks ei tohi süüa tempurat nii palju kui kõht soovib. Aga eks see kool ja isegi see külake, mõnes mõttes, nagu selline ussipesa ole -- nagu vanasse, kolletunud ja räämas minevikku kinni jäänud. Kuigi, lugeda saame ju ikkagi subjektiivsest Noorsandi perspektiivist, kes on moodsast ja värskest arengukesest, Tokyost. Ajastuhõngu on loos kenasti tabatud, sest Jaapan oli tol ajal meeletute muutuste keerises, vana versus uus, Jaapan versus lääs. Kas uus on alati parem kui vana? Kuid isegi kui ridade vahele kaevuda, jääb siiski püsima mulje, et see küla ei ole koht kuhu sattuda tahaks. Mis on huvitav, sest autor oli ise ka õpetaja. Eeldatavasti ei ole teoses kirjeldatu aga siiski autobiograafiline. Käesolev on minu teine Natsume Sōseki romaan, mis mulle taas väga meeldis. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Sinise linnu saladus

Autor: Nii Ayikwei Parkes
Kirjastus: Loomingu Raamatukogu
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Minu lemmik tsitaat raamatust: "Kes on elanud, see teab, et pimedus on ajutine; hommik tuleb oma valgusega." Aafrika kirjandus on mulle pigem võõras, kuid peibutussõna "krimka" ikka kulmu kergitama ning kätt raamatu järele sirutama suudab panna. Kuna autor on tulemas HeadRead festivalile mais, siis tundus ideaalne aeg see teos ette võtta (tänu raamatuklubile, loomulikult). Kogemuse kohta ütleme nii, et tulin krimi kutsel, kuid jäin kõige muu pärast. See surmamüsteerium oli vaid vahend, et kirjeldada ja välja tuua, ning minul kui sihtreaalsusega võõral, tutvuda teiste aspektidega, nt kultuur, keel, väärtused, sotsiaalsed- ja ühiskonnanormid, murepunktid ja ka võlud Ghanas. Alguses oli raamatuga ühele lainepikkusele jõudmine vaevaline, sest tõlge on eeskujulikult püüdnud säilitada originaali ühte põhifookust, mis on inglise keele kõrval ausse tõsta Ghana erinevad kohalikud keeled, nende eripärad, värvikused, sõnavarad, jne. Isegi kui romaani originaalkeel on inglise keel. Paljud väljendid on raamatus tõlkimata ning lõpust leiab helde sõnaseletuste nimekirja. Muide, soovitan soojalt ja tungivalt tutvuda Heili Sepa äärmiselt põhjalik, paeluva ja ülevaatlik saatesõnaga, kus räägitakse nii autorist, teose telgitagustest, kui Ghana kirjandusest üldiselt. Sealt saab ka arusaama, et mida pealkiri tegelikult tähendab ja millele viitab.

Kui perspektiiv liigub kütilt, Yaw Pokult, meie peategelasele, Kayole, siis läheb asi juba tunduvalt libedamalt. Dialoogi on meeldivalt rohkelt ning see on tihti kärme, voolav, modernne ja mahlane. Tegu on omamoodi lugu loos raamatuga, kus suur ports süžeest on loovutatud kütile, kes räägib kurblikku, müstilist ja veidrat narratiivi, mis teoorias, peaks mõrva telgitagustesse selgitust tooma. Paralleelselt püüab siis Kayo tapmist lahendada, politsei korruptsiooni ja sahkerdamise vahel manööverdada, ning kohalikelt nende kombeid austades ja mõistes vajalikku infot välja pigistada. Žanriliselt on teos põnev, sest ühendab krimi ja Aafrika kirjandusele omase been-to lähenemise, n-ö tagasitulekuromaan, kus keegi kohalik läheb UKsse, vm välismaale õppima ja siis naaseb. Ta ei ole enam oma, kuid on, samaaegselt seda ikka. Värske pilk, millega inimene oma kodumaad ja selle praktikaid nüüd vaatab, on kindlasti muutunud. Loos on palju müstikat, salapära ning ebamaist, mis Kayo realistliku ja teadusel põhineva arusaamaga kokku ei klapi. Omavahel vastanduvad usutavus ja ebausk ning Kayo uued läänelikud teadmised ja kohalik kontekst. Kes kelle ikka tappis, mis toimus, kuidas kõik alguse sai, ei olnud sirgejoonelise vastusega, kui oled kahe jalga maas tüüp. Kui oled avatum ja kõik ei pea päris elu tõsiseltvõetavatesse raamidesse mahtuma, siis on loo kulgemisega kergem leppida. 

Raamatul on konkreetne lõpp, samas, ainult kui ise seda aktsepteerid. Kui mitte, siis võib finaal küsimusi tekitada ja lahtiseks jääda. Teos on kohati, lisaks, nagu farss, absurd või paroodialaadne, sest see mis politseis toimub ja nende igapäevased praktikad, tundusid liiga uskumatud, et tõsi olla. Samas, ei tasu meie lääne arusaamu Ghanale peale määrida, neil lihtsalt käivad asjad teisiti. Oli huvitav näha, et kuidas seal kõik toimib ja koos püsib. Humoorikas oli ka kui peategelane pokri pandi, kuid tema heaolu eest, et kas ikka söök maitses, varmalt külalislahkusest tulenevalt seisti. Mingid aspektid jäid siiski veidi ebamääraseks, nt miks kellegi kõrge poliitiku armuke üldse mingi suvalise kusagil suvalises kohas surnukeha otsa koperdas, et politsei seda uurima algelt üldse määrati. Kas ma ei oska konteksti ridade vahelt lugeda või oligi see selline halvasti seletatud põhjus, et vaid süžee käima tõmmata. Õhku visati veel mitmeid teisi potentsiaalseid lahtisi otsi mõrvadest ja toimumistest, mida Kayo võib ehk võimalikus järjes lahata (mida arvatavasti ei tule). Mees oli sümpaatne ja asjalik peategelane ning tema politsei sõpsid kõrvaltegelastena olid lahedalt värvikad ja omamoodi muhedad, ning isegi asjalikud. Nad teadsid, kuidas asjad käisid. Kokkuvõttes, hea raamat ning tasub meest festivalile kindlasti kuulama minna.

Kultuurinädal (2): 7 - 13. aprill 24 - tööõnn, raamatud, aiandus ja J-TSOON

Tervitus!

Järgmine kultuurinädal on möödunud.

N 10. aprill:

1) Sattusin Peaasja kontorisse tööõnne töötuppa, mida viis läbi särav ja inspireeriv Tiina Saar-Veelmaa, kes on nagu hunt Kriimsilm: psühholoog, karjäärinõustaja, lektor, ema, teadur, ja mida kõike veel. Naine on tööõnne uurinud 24 aastat ning avaldanud 10 raamatut. Töökultuur ja tööõnn on omavahel tihedalt seotud.

Sai kindlasti rohkelt indu ja positiivsust süstitud, kuid tundsin ka, et taaskord laskutakse mingite lahenduste lõksu, mis mulle isiklikult vastumeelsed ja halbade konotatsioonidega. Asjad ei ole alati nii lihtsad. Iseäranis frustratsiooni tekitab minus sõna "delegeerimine" mida ohtralt propageeritakse kui ühte hõbekuuli. Fakt on aga see, et ega mingid töötükid ei kao, need lihtsalt tilguvad kellegi teise taldrikule, kes sunnist, kohusetundest või hierarhial madalamal kohal olles, on situatsioonis, kus tema peab tegema ära kõik n-ö ülejäägid, mida teised delegeerivad. Eriti kui meeskonnas ei ole assistenti, sekretäri või abipersonali. Töö ei kao kuskile, keegi teeb vaid rohkem ja ebameeldivamaid asju. Ning, ei, väide, et jagame töö nii, et kes on mingis asjas hea ja kellele meeldib mingi teatud töölõik, siis talle ka anda ülesanne, mida töökorraldus talle otseselt ette ei näe, ei ole minu silmis adekvaatne. Miks peab keegi tegema rohkem, sest ta on mingis asjas "osav"? See osavus võib olla meeletu töö tulemus ja tegevus ei pruugi meeldida isegi kui oled andekas. Need ühed ja samad kipuvad olema tublid kõiges ja saama patsahkami lisaülesandeid kiituseks. Kohe tuli meelde nt protokollimine või märkmete tegemine koosolekutel. Ma ise ei ole kohanud sellist inimest, kes seda naudiks ja vabatahtlikult entusiastlikult sooviks teha (kus te olete protokolli fännid? auuuuu?). Juhtub see, et see tükike söödetakse ikka ette sellele uuemale, madalamal positsioonil või ülikohusetundlikule kolleegile. Paljud "kasulikud" meetodid ja lähenemised toimivad vaid teatud organisatsioonides, kus eesmärgid, ootused, väärtused, kompensatsioonid ja prioriteedid paigas. Kuid kui paljud meist töötavad reaalselt sellistes organisatsioonides, kus raha, tahtmist, ideaale ja ressurssi, et teha neid "õigeid" otsuseid ja fokuseerida tulemuste kõrval ka töötajate heaolule? Arutlesin teemat ka oma sõbrannaga, väga laialdase ja pikaajalise kogemusega personalijuhiga, kes nõustus, et asi ei ole nii siuh-säuh. Kahjuks. Aga eks see konkreetne teema üks minu vastumeelne kiiks ole ning erinevad kogemused ja inimesed näevad asja erimoodi. Nüüd on aga välja elatud ning võime liikuda ägedamale lainele.

Emalt, suur kiitus Tiinale tunnustuse tähtsuse välja toomise eest. Üks osaleja ütles, et tema jaoks ei ole nt otsene tänav tagasiside vajalik (kas kingituse või tänusõnade näol), ta on rahul kui õpetatavatel hästi läheb. Tiina aga lausus, et tunnustus tuleb sõnast tunnistamine, ehk siis, sinu olemasolu ja rolli kellegi edukas käekäigus tõdetakse ja kinnitatakse, ning see on tegelikult vajalik tagasiside igal tasandil ning igal moel ja selle väärtust ei tasu alahinnata. Olen kahe käega nõus!

Võtsin sessioonilt kaasa hulgaliselt uusi mõisteid, kontseptsioone ja mõtteidusid, mida edasi mõlgutada ja kasvatada ning ehk ka rakendada kui tahtejõudu piisavalt. Põnevad uued sõnaleiud olid kaastundeväsimus (mis võib viia passiiv-agressiivsuseni, sest ei suuda enam empaatiat välja pumbata), arenguväsimus (ei taha enam uusi asju muudkui õppida), kleebik (ma olen vist ajast maas, kuid mis ajast on post-it kleebik? kindlasti võtan nüüdsest ise kasutusele eestikeelse koduversiooni), kronose aeg (tavapärane arusaam aja kulgemisest) versus kairose aeg (mida tunneme nt reisil olles või kui meil on vahva; elamustes mõõdeta aeg, mis möödub kuidagi teistmoodi; aeg peatub ja on tulvil), erialatüdimus, burnout ehk läbipõlemine (oled ülestimuleeritud) ja boreout ehk töötüdimus (oled alastimuleeritud) -- tagajärjed ja sümptomid on mõlemal, muide, tihti samad.

Intrigeerivate ideedena tooks välja väite, et ka lumehelbekestel on õigus end õnnelikuna tööl tunda (tulenevalt siis uskumusest, et nad on liiga nõudlikud ja egoistlikud karjäärimaastikul), punase joonega tõmmatakse alla asjad mis on valesti, mitte mis õigesti (koolikontekstis), tuleb osata oma instrumenti häälestada ja hoolitseda selle eest (instrument = sa ise), "aitäh" tähendab "aita jumal" (ma ei olnud "aitäh" sõna taha kunagi varem vaadanud), väärtuskonflikt viib töötüdimuseni või läbipõlemiseni (nt kui tööandja kommunikeerib teoorias üht, kuid praktikas see ei peegelda -- väärtustame ja arvestame kõigi arvamustega, kuid otsused teeb siiski ainult kitsas ring), ma tahan/ma pean tööülesannete tasakaal (ideaalne 80/20; kui liiga palju "ma pean", siis hakkame ülemäära lootma tahtejõule; jõudu, et pidevalt tehta ei jätku aga kauaks), humoorikas repliik: kolm põhjust miks minna haridusvaldkonda? juuni, juuli, august.

Kiiduväärselt põhines kõik ikkagi teadusel ning ka sellest valdkonnast oli põnevaid leide. Nt tõsiasi, et inimese üldine õnnetunne on seotud tema vahetu keskkonnaga, kus ta enamus ajast veedab, milleks on tavaliselt suuresti töökoht. Ning, kui tööl ei olda õnnelik, siis ei olda seda tõenäoliselt üldiselt ja väljaspool. Kuna Eesti ei ole riikide õnnetunde nimekirjades eesotsas ja pigem isegi langeb, siis järeldus on lihtne: midagi on meie töökohtades ja -kultuuris valesti. Palju rääkisime erinevatest põlvkondadest ning kuidas on töötamine, selle eesmärk, fookus, tähtsus, tehniline pool, vajadused, rollid, ootused, arenguvõimalused, kodu ja eraelu ühildamine, jne aastakümnete jooksul drastiliselt muutunud. Enam ei olda igavesti lojaalsed ühele tööandjale ja karjäärivalikule, vaid tänapäeva noored teevad potentsiaalselt üksteist karjääri elu jooksul. Varem oli suhtumine "säästan nüüd, kulutan hiljem", hetkel aga liikunud põhimõttele "kulutan nüüd, säästan tulevikus". Tööandja ei ole enam võimaluste pakkuja, vaid nende looja. 

Lisaks, sai tehtud igasugu grupidünaamika ja üksteise tundmaõppimise mänge ja jäälõhkujaid. Huvitavad olid erinevad testid ja eneseanalüüsimeetodid, harjutused, graafikud, mõõdikud, võtte mida saaks hõlpsasti kasutada nt arenguvestlustel, meeskonna koostöö tugevdamisel, üksteise mõistmise parendamisel, murekohtade tabamisel, jne. Asjalik oli idee, et probleemide korral peab esmalt organisatsiooni tasandil küsima, et mida too teha saab, ning siis alles liikuda edasi üksikisiku tasandile, sest võimutasakaal on ju ikkagi tugevama süsteemi kasuks. Üksik indiviid ei saa alati paljut korda saata, et olukorda edendada või lahendada.

Lõpetuseks, ei ole hetkekski vaidluse all, et tööõnn on tähtis, kuid minule tundub see meie töömaastikul siiski luksus, millele keskenduda. Midagi mida igaüks endale lihtsalt lubada ei saa, kas tulenevalt meie enda mingitest limitatsioonidest või reaalsusest või organisatsioonist meie ümber, sisepõhjused või välipõhjused. Vaja on leib lauale panna, ning Maslow püramiid kehtib ka siin: esmalt baasvajadused, nagu söök, ja siis abstraktsed, nagu õnn. Mulle tundub, et tööõnnest saab laiaulatuslikus praktikas rääkida pigem asutustes, kus on prestiiži, ressurssi või vähemalt tahtmist sellele fokuseerida.

Loe juurde: Tööõnne ja enesearengu nõustamine - Aaretesaar

Peaasi ja nende Eesti inimeste vaimse tervise maailmapääste missioon on imetlusväärne. Kindlasti tasub tutvuda nende pakutavate võimalustega enda või lähedase vaimset tervist turgutada ja toetada. 

Loe juurde: Peaasi.ee - Pole hullu

2) Viru Rahva Raamatus leidis aset järjekordne raamatututvustus. Seekord oli fookuses Peter Pomerantsevi teos "Kuidas võita infosõda". Vestlust juhtis Imar Raag ning paneelis osalesid Jaanika Merilo, Mari-Liis Somelar ning Martin Arpo. 

Kriitikana tooks välja, et neli väga sisukat ja teemas kogenud isikut korraga üheks tunniks aega jagama panna oli veidi liiast. Kõigilt oleks tahtnud enam kuulda ning kõik pidid oma sisukate vaadetega mahutuma limiteeritud aega ja võistlema kaaslastega -- kes hakkas teistest üle rääkima ja domineerima, ning kes ei saanud piisavalt sõna ning oma vaateid lõpuni arendada. Mingi hetk liiguti kesksest teemast ka ülemäära ääremaadele, mis olid küll kaasahaaravad mõttelennud, kuid kese kippus vestlusel olema kaootiline. Erinevaid mõtteid, ideid, teooriaid, kogemusi ja vaatenurki pakuti hulgi, kuigi vestlus oli veidi eklektiline -- siit sinna ja seda ning toda -- , ning oleks võinud enam fokuseeritud olla, iseäranis raamatust lähtudes. 

Sisu oli tohutult intrigeeriv ning rohkem ja pikemalt oleks soovinud kuulda kõnelejate arvamusi ning lähenemisi eri teemadele, mis põhivaldkonnaga seotud. Õhku visati küsimusi ja pakuti potentsiaalseid vastuseid. Nt miks on demokraatia, kui ideoloogia, pigem alla jäämas tänapäeval? Meie elu on lihtsalt liiga turvaline ehk. Kuidas defineerida üldse infosõda? Kas faktikontroll on ikka faktidel ja tõel põhinev või subjektiivne ja selle tegija vaadetest lähtudes kallutatud? Kinnitati, et kuna selle reeglid on karmid, siis faktikontrolli legitiimsus on tagatud. Siiski, valeväidete tegemine on lihtsam kui nende pidev faktikontrollimine. Tegu on mõnes mõttes kaotatud lahinguga. Mis ja kus on moraalsed ja eetilised piirid? Eetika oleneb ehk kontekstist (nt sõjaolukorras).

Vestlejad tunnistasid, et valeinfo ja konspiratsiooniteooriad ei kao kunagi kuhugi, kuid tõde on siiski tugevam vundament. Mõtlema panev oli ka väide, et tõel on teatud sihtgrupp ning keeruline on jõuda nendeni, keda faktid ei sega. Propaganda on aga loodud sellisel viisil, et sind segadusse ajada nii, et see "vale" legitiimse tõena näib. Samas, jäi kõlama mõte, et ei tasu maha kanda neid, keda vandenõuteooriad ja valeinfo peibutavad, sest liiga kergekäeliselt otsustatakse, et teatud gruppidega ei ole mõtet vaeva näha. Pigem peaks olema vastupidi. Võtmesõnad infosõjas ja jutuks tulid veel kuuluvustunne, manosfäär, vastupropaganda -- kontra pool on alati samm taga, jne. 

Raamatust selle tagakaanelt: 

Mida teha, kui need, keda sa armastad – perekond, kodupaik, kodumaa –, heidetakse konspiratsiooniteooriate ja kunstlike hirmude keerisesse ning nad libisevad teise reaalsusesse, kus must on valge ja valge on must?

1931. aastal intervjueeris Briti ajakirjanik Sefton Delmer Adolf Hitlerit. „Sain hetkega aru, mis on tema võimu saladus,“ kirjutas Delmer ajalehes The Daily Express. Kui puhkes Teine maailmasõda, värbas Briti luure Delmeri, et kasutada tema teadmisi natside propagandast selle vastu võitlemiseks.

Kui Sefton Delmer 1979. aastal suri, nimetati teda järelehüüdes „sõbralikuks Falstaffiks, kes tundis Hitlerit hästi – ja Hitler elas piisavalt kaua, et seda kahetseda“.

Mida on meil sellest õppida?

Samavõrra nagu see raamat on reis propaganda minevikku, on see ka reis propaganda tulevikku.

Pomerantsev jälgib Delmeri teekonda läbi 20. sajandi propagandamaastike. See pole ajalooline teos ega biograafia. Tänapäeva desinformatsiooni uurijana on Pomerantsevi eesmärk aru saada, mida Delmer meile propaganda olemuse ja infosõja kohta õpetab ning kuidas ära tunda korduvaid propagandamustreid, mida Putini administratsioon kasutab. Just nagu korduvad propagandamustrid, kordub ka see, et me ei saa nendega hakkama.

Raamatu leiad siit: Kuidas võita infosõda - Kirjastus Tänapäev | Kirjastus Tänapäev

P.S. Peter Pomerantsev on tulemas ka HeadRead festivalile mais.

Loe juurde: HeadRead » Kirjandusfestival Tallinnas 28. mai – 1. juuni 2025

L 12. aprill:

1) Suur raamatulaat Telliskivi TLN tunnelis oli äge. Kahjuks, lahkusin seekord tühjade kätega, kuid sellised vanade raamatute turud meeldivad mulle väga. Kirjanduse paberikuhjades tuhnimine ja nende lappamine, lootes leida seda ühte kullanõela heinakuhjast, on kuidagi lõõgastav ja stressi maandav tegevus. Ma ei ole sellesse tunnelisse varem sattunud ning taolise ettevõtmise jaoks, eriti vihma ja tuulega õues, oli asupaik super. Rahvast oli ning paljud hankisid minu sealoleku ajal endale 2 EUR/tükk teoseid. Kuna ma ise upun kodus juba raamatutesse ning enamus huvipakkuvat on koju soetatud, siis ei olnud laudadelt seekord leida mulle midagi, millest puudust tunnen. Olen alati otsingutel ja valmis rahakoti ava lahti kangutama, kuid see peab midagi ekstra erilist olema mille oma niigi ülepungil "kodulattu" kaasa tassin.

Hulganisti leidus ingliskeelset kirjandust, põnevikke, krimkasid ja naistekaid, Varraku ajaviitesarja vanu trükke, Barbara Cartlandi retroversioone (mida äärepealt oleks kaasa haaranud, sest need olid nii lahedalt "vanamoodsad"), Erseni naistekaid, Eesti Päevalehe romaanisarja kirjandust, tsipake aegunud teatmeteoseid, nõukaaja väljalaskeid ning kõiksugu teoseid, mille tiraažid on olnud suured ning mis paljudel ehk vanast ajast kodus või maal juba olemas. 

Loe juurde: MTÜ Raamaturing - Raamaturingist ja Suur raamatulaat Telliskivi TLN tunnelis | Facebook

2) Linnateater üllatas seekord positiivselt, keskendudes hoopis kevadele, rohelusele ja aiandusele. Selliseid positiivseid teatriga otseselt mitte kokku puutuvaid mõnusaid teemapäevi võiksid nad veelgi korraldada -- mina astun kindlasti läbi. Osta sai erinevaid aiasaadusi ning niisama snäkke. Minu kohaletulemise peibutuseks oli, muidugi, etenduste piletite müük -30%. Krabasin endale kohad lavastustes: "Esietendus" ja "Algselt oli laul". 

Programm oli pikem, kuid kuulasin ära vaid Eva Luigase sessiooni "Kevad väikeaias". Ma ei ole just suur rohenäpp ning igast toalilled kipuvad minu "hoole" all pigem otsad andma, kuid maal on suur täitmata aialapp ootamas ning ka rõdu on super kasvuhoone. Ehk oleks aeg julgus kokku võtta ja käed ikka mullaseks teha. Mulle tohutult Eva Luigase olek, arusaamad ja suhtlemise stiil meeldis, ta oli nii otsekohene, muhe ja ehe. Elegantne ja terav-kui-mesilane daam, kes tunneb nalja ja rohelust. Tema huumor oli just minu maitsele ja mitmed naise ütlused panid muigama. Tunnisest loengust sain nii asjalikke mõtteteri kui praktilist teavet, et kuidas üldse aiandusega alustada ja millele tähelepanu pöörata. Nt tõdemused, et inimene võiks oma elus olemiseks osata ikka midagi kasvatada, inimesel peab olema oma kasvuhoone, pole midagi paremat kui oma kasvatatud kartul ja punase lehega taimed sisaldavad antioksüdante -- "ma ei tea kes need on aga pidid väga kasulikud olema, ju nad siis midagi teevad", jne. 

Üks huvitav soovitus ja ahaa-moment millega ära läksin oli tõsiasi, et igast äbarikke taimi Maximast nurgas nukrutsevaid ei tasu reanimeerida. Nimelt, on nad haiged ja väetid ning koju tuues nakatavad nad teisi terveid taimi ning toovad villa- ja lehetäid ja muud kahjurid kaasa. Mu ema on koguaeg segaduses, et miks ta parasiitidest lahti ei saa, küll seebiveega ja tšilliveega konstantselt pritsides ning väetades -- see ongi põhjus, sest ta on tõeline gigantse südamega poodi vedelema hüljatud taimekeste päästja. Mulle meeldis ka eluterve idee, et ei tasu aiandusega väga vaeva näha ja hulluks minna, loodus teab mida teeb ja teda peab usaldama, samas, on hetki kus ka loodus vajab natuke tagant tõukamist.

Mis ma veel kaasa võtsin? Kasutage valguslampe (taim vajab 1500 luks valgust, aga aknast tuleb vaid 700 luksi keskpäeval). Tuleb teha talikülvi ja kasutada mullakuubikuid. Talv selekteerib välja elujõulised taime alged -- seemneid on palju, kuid kõik ei idane. Lavendel ei taha liigniiskust ja kipuvad Eestis välja minema. Püsilille seemnetele on talikülv väga kasulik. Ostke juurikaid -- leotage, istutage potti ja läheb! Bataati õnnestub täitsa potis kasvatada. Kasvatage oma teetaimi ise, sest "vaadake kui kalliks on tee läinud -- 10 eurot!" Taimedest panin kõrva taha soovitused mulda pista õisuba, Uus-Meremaa spinat ja punane malts (ilus ja söödav). Suures kasvuhoones minikasvuhoone on midagi mida katsetada. Sööme kõik aedsalatit, sest kõik söövad, kuid on palju parema struktuuri ja maitsega rohelisi taimi. Tähtis on kevadine aiariistade korrastus -- varustus ja riietus peavad olema mõnusad. Vihmaussi sõnnik on iga aiapidaja parim sõber. Korjake vihmavett ja kasta kraaniveega ei pruugi enam vajalik olla. Seebivee pudel hoidke alati roosipõõsas, et vajadusel peale pihustada. 

Koomilised seigad oli liigsete aedubade ja suvikõrvitsatega inimeste ründamine, pange mulda ikka maitsvaid asju, sest "olen igast asju kasvatanud, mis hiljem suus ringi käivad", "kui esimest korda Hispaania teeteod avastasin aiast, siis nutsin terve öö" -- nendega on väidetavalt võimalik koos elada, nende kahju vähendada ja nende hulka minimaliseerida, "pole midagi hullemat kui vana mullane kinnas".

P.S. Linnateatri -30% soodukas kestab veel 19. aprillini.

Loe juurde: Avaleht - Linnateater

3) J-TSOON, 1. päev

Olen animed vaadanud ja mangat lugenud oma paarkümmend aastat, kpopi ja jpopi kuulanud oma viisteist aastat ning Aasia kultuuriga sina-peal olnud umbes sama kaua, kuid J-TSOONile veel sattunud ei ole. Tegu on äärmiselt tänuväärse, kuid siiski suhteliselt värske tulijaga subkultuuride skeenel, ning otsustasin seekord, et lähen kuulan paar põnevat loengut ära. Läksin loenguteks, jäin kpopiks. Esiteks, ma ei adunud üldse kui mastaapne see ettevõtmine on ning kui palju rahvast, tegevusi ja müüdavat. See oli tõesti vinge. Melu oli meeletu. Pea iga teine külastaja oli kas cosplay riietes või muudmoodi teemakohaselt rõivastatud ning tekitas tunde, et kõnnidki kõigi nende tegelaste maailmas või Tokyo/Souli tänavatel (märkasin ringi liikumas "Heaven Officials Blessingu", "Jujutsu Kaiseni", "Howl's Moving Castle", "Kimetsu no Yaiba" jne tegelasi nagu Nezuko ja sarmikas Howl isiklikult). Oli hetki kus rahvast oli ohtralt ning keeruline oli liikuda, kuid kui suurtes saalides tegevused ning enamus massi seal, siis oli päris mõnus ringi jalutada ja silmadel kogu lahedat sigrimigri virrvarri endasse haarata.

Esimene korrus oli pühendatud kaubandusele, toitlustusele ja kunstnikele, kes oma loomingut müüsid. Valikut oli rohkelt, rikkalikult ning värvikirevalt. Kõik nunnu ja armas oli käega katsutav. Osta sai kõikvõimalikke maiuseid, snäkke, jooke, mis kõik ägedalt Aasiapäraselt rõõmurohketes ja nunnudes pakendites. Võimalik oli soetada muusikat ja iidolimaailma tooteid (CDsid, vinüüle, staaride pilte ehk photocarde, ajakirju otse Koreast sinu lemmikutega kaanel, jne) ja mangat ning kirjandust, igasugu anime/manga/mängude/vm figuriine, nänni, märkmikke, rinnamärke, T-särke, riidekotte, kleepekaid, mänguasju, vm. Suur hulk pakkujaid andsid võimaluse osta Aasia stiilis variatiivse valikuga ehteid. Glowstation oli kohal laia repertuaari Korea ja Jaapani kosmeetika, näo- , keha- , käte- , juuste- ja muu hooldusega. Olen päris suur eriti Korea ilutoodete austaja, seega, oli lahe, et seegi Aasia hinnatud suurtööstuse osa sai esindatud. 

Kunstnike- ja käsitöö allee (Artists & Crafters Alley) mind tõesti üllatas, sest tohutult oli kohale tulnud fänne, kes inspiratsiooni oma lemmikutelt saanud, ning nüüd nii kleepekaid, mobiilikaunistusi, joonistusi, vm kauplesid. Inimesed on nii andekad! Käisin ringi ja muudkui imetlesin. Igale maitsele leidus midagi, neid kes jumaldavad iidolitega nänni, kui neile, kes on mängurid või animelugejad, ja neile, kes on pigem BL sõbrad. Või neile, kellele lihtsalt meeldivad armsa disainiga asjad. Toitu pakuti, loomulikult, ka, kuid minu jaoks oli valik natuke limiteeritud ning mitte just kõige tervislikum (in my humble opinion). Proovisin Kausiku pokebowli, mis kõhu kenasti täitis ja täitsa hea oli -- teenindus oli meeldiv. Bubble tea haaramise võimalusi oli keskmisest rohkem kui oleks eeldanud. Ei ole selle joogi võlust veel aru saanud, aga igaühele oma. Ise soetasin endale paar toredat rinnamärki kiisude (cat sandwich), Haikyuu, Sanrio ning Heaven Official's Blessingu tegelastega, ühelt kunstnikult riidekoti (Jeti Crafts) ning haarasin kaenalsse Jaapani Saatkonna pakutavad ajakirjad (kirjanduse ja tantsu teemal).

Alumisel 0. korrusel, 2. korrusel ning Energia avastuskeskuse erinevates ruumides leidus veel laias valikus eri tegevusi nagu loengud, võistlused, töötoad, Kahoot!, karaoke, kindla loomingu fännide kohtumised (nt Sailor Moon meetup, One Piece meetup, Mo Xiang Tong Xiu (MXTX)), kpop tantsuõpe- ja trenn, tantsuvõistlused, cosplay võistlused, joonistusvõistlused, jne jne jne. Suur-suur osa festivali alast oli pühendatud mänguritele ja nendega seotud võistlustele. Palju, korraga ja erinevatele huvigruppidele leidus kuskil midagi, mis igale ühele külastejatest midagi spetsiifiliselt meelepärast pakkus. Olin nutikas, tulin festivalile Energia avastuskeskuse uksest, kus oli väga vähe rahvast, vähe sagimist, palju ruumi ja õhku. Sain rahulikult riided sinna jätta ja siis kõrvalmajja suured melumassi sukeldatud. Enamused tulid aga Kultuurikatla sissepääsut, kus tekkis tropp. 

Kuulasin ära loengu Jaapani varjatud reeglitest kinkide andmisega seoses TLU Jaapani Klubi poolt. Tean omajagu Jaapani kultuurist ja olen aru saanud, et kingiandmine on üpris keeruline maailm mida navigeerida ja, peab tunnistama, et kõik need jäigad raamistikud võtaksid tavapärasest andmise rõõmust küll kogu võlu ära. Loeng oli piisavalt põhjalik, informatiivne ja huvitav.

Mis ma teada sain? Alati tuleb kink anda kahe käega ja öelda: "Tsumaranai mono desu ga" -- see ei ole midagi erilist, kuid loodan, et sulle meeldib. Võtmesõna on tagasihoidlikkus, isegi kui pakud midagi eriti kulukat ja uhket. Palju oleneb sellest, et kes kellele midagi annab -- hierarhia on tähtis. Ülemusele ei tohi kunagi midagi odavat pakkuda ning talle annad kahe käega, kuid tema võib võtta ühega. Kui mingi plönniga bossi solvad, ei ole ametialased alandamised ja töökohakaotus ulmelised tagajärjed. Kink peab olema alati kenasti pakitud ja iga detail peab olema läbi mõeldud. Ka värvivalikud: punane ei ole hea, roheline aga nt on. Vältida tuleb asju kus on numbrid 4 ja 9. Neli kõlab jaapani keeles kui surm ja üheksa kui midagi halba. Kinke ei tohi kunagi teiste või andja ees avada, et emotsioonid õnnest või pettumusest ei avalduks. Ning, et ebasobiliku kingi saaks privaatselt ilma probleemita prügikasti visata. Kingiga käib kaasas kirjake või kaart. 

Kinke ei anta aga niisama, vaid ikka mingil konkreetsel põhjusel. Kink ei tohi olla liiga kallis või liiga odav. Kui on liiga kulukas, siis on saaja kimbatuses, sest ei saa ehk pakkuda sama väärtusega kinki tulevikus tagasi. Reegleid, et mida anda, otseselt ei ole, kuid nugasid ja tööga seotud asju ei tohiks valida. Hea variant on tarbitavad asjad nt maiusega, puuviljad (mis on Jaapanis kallid). Mõned sõnad: okaeshi -- kink, mille annad tagasi, kui oled midagi eelnevalt saanud; võiks olla 50% orginaalkingi väärtusest; omiyage -- nt puhkusreisilt toodud kingitus kolleegidele (pidi olema pop, et valetatakse, et ei käida kuskil, et vältida toomist); goshugi -- pulmakink, mis on tavaliselt raha ning mida loetakse sinu ees üle nt ämma poolt (kõik pannakse kirja; kui koonerdad, siis tehakse sellest number, ja tulevikus saad enda pulmas vastu sama sandi summa -- raha peegeldab otse, et kui palju hoolid ja austad paari); ochugen ja oseibo -- suve ja talve kingitused, mis ei ole läänes tuntud. Loomulikult on ka sünnipäevakingid aktuaalsed ning nende andmise reeglid ei ole väga karmid ja oleneb kelle sünnipäevaga on tegu. Aktsepteeritavad on isetehtud nt käsitöö kingid.

Loe juurde: https://www.facebook.com/tlujap

Siis kõndisin mööda suurest saalist, kust röögatut aplausi ja karjeid iga lühikese aja tagant kostus. Otsustasin sisse piiluda. Saalis leidis aset kpopi grupitantsude võistlus. Jäin vaatama ning see oli parim otsus. Tüdrukud olid nii talendikad, tublid ja vahvad. Üks etteaste teise järel, tundsin kuidas hea tuju ja kpopi võlumaailma entusiasm taas minus pead tõstab. Olen praegu pigem selline casual kuulaja ning eriti žanri tegemistega enam kursis ei ole, kuid Korea pop oskab sind hõlpsasti taas endasse imeda. Mulle tohutult meeldis kuidas need kahe kuni üle kümnesed grupid nii motiveeritult, pühendunud ja osavalt neid tantsunumbreid esitasid. Lausa lust oli kuulata ja vaadata. Kostüümid on, lisaks, kiituse ära teeninud, sest mõned olid ekstra vaeva näinud, et oma iidolite riietusi kopeerida. Kusjuures kvaliteetselt ja tõetruult. Tantsud ja esitused oli kohati nagu täitsa päris kpopi lavadelt ning oli ilmselge, et lapsed olid tohutult tööd teinud. Respekt! Publik oli kohati tsipa liiga segane ning ma kardan, et mitmed röökisid oma hääled ära -- ei saanudki väga aru miks, kuid see käib vist muusikastiiliga kaasas. Konstante "amazing" ja "OMG" oli ka üks hetk pigem humoorikas. 

Kuigi ma ei jälgi enam kpopi pingsalt, siis paljud esitatavaid artistid tundsin isegi ära, nt ITZY, ATEEZ, AESPA, Dreamcatcher, ILLIT, TXT. Oli ka uusi ja tundmatuid nagu Kiss of Life. ITZY loo "Not Shy" panin kõrva taha ja kuulasin kodus üle. Kõige menukam bänd tundus olevat ATEEZ, mis minu meelest valjema reaktsiooni publikust välja tiris. Laul mulle iseenesest peale ei läinud ("Ice on My Teeth"), kuid tean, et neil on paremaid palasid. Mulle endale meeldis duo esitus TXT "Can't You See Me" loost, sest see oli üks väheseid laule mida ma olen varem kuulnud -- paar oli, loomulikult, osav esituses. Kuid kõige eredama mälestuse jättis trio, kes tegi järgi BSSi (Seventeenist). Mega lahe!

Kpop grupid olid jagatud kolme kategooriasse: kuni 14. aastased, 15-17. aastased ja 18+.

Ekstra armsad olid need mitmed vanemad, emad ja isad, kes oma väikseid kpopi fännidest lapsi saatsid ja nendega koos festivalist aktiivselt osa võtid. 

Suured tänud kõikidele esinejatele äärmiselt ägeda ja vinge kogemuse eest!

Loe juurde: Home - J-TSOON | Pop-culture Festival, Tallinn

P 13. aprill:

J-TSOON, 2. päev

Põikasin kärmelt läbi cosplay võistluselt, mis, taaskord, paneb imestama kui pühendunult ja põhjalikult inimesed oma eeskujusid ja lemmiktegelasi järgi julgevad ning suudavad teha. See nõuab ikka kulbiga julgust, veendunust, nokitsemist ja pealehakkamist. Igaüks sellega toime ei tuleks. Iga esitaja sai oma karakterit demonstreerida enda poolt soovitud viisil ja muusikaga. Küll oldi laval üksi, küll mõne abivahendiga. Paljusid iidolkaraktereid ja mängudest (nt "League of Legends", "Genshin Impact") tuntud tegelasi ma isegi ei tea, kuid, õnneks, leidus esinejaid, kes mulle oma kostüümides tuttavaid. Nt Shinji "Bleachist" koos oma mõõgaga, detektiiv Edogawa Rampo "Bungo Stray Dog'ist", gigantne Yamato "One Piece'ist", Shinobu "Kimetsu no Yaibast" sirmi ja verega, jne. Kes tantsis, kes tegi sketšilaadset seika, kes imiteeris tegelase olemust -- lahe oli nii ehk naa. Publik hullus kõigest, mis laval aset leidis, nagu oli eeldada.

Seekord oli plaanis külastada teist loengut, nimelt Iardacil poolt antavat kimono kandmise ja selga panemise sessiooni. Naine elas Jaapanis ja hakkas seal olles imetlema kimonokunsti, Jaapani teed, aedu, jne ning nüüd jagab oma laialdasi kogemusi ja hobirõõmu teistega. Kõigepealt sai kuulatud kimono ajaloost ning üldist infot, ja siis sai imetletud rõivasse riietumist, alates aluskihtidelt kuni obini välja. Esmalt, kimono on inspireeritud Hiina rõivastest ning kanti kunagi ühes tükis. 16. sajandil kujunes välja kimono sellisena nagu meie seda teame. Kuninglikud isikud kandsid kunagi kokku kuni kaksteist kihti riideid. Pärast II Maailmasõda rõiva kandmise reeglid ja harjumused muutusid drastiliselt, sest oli puudus materjalist ning tulid peale lääne trendid. Tänapäeval kantakse seda vaid erilistel puhkudel (nt pulmad, festivalid, koolilõpetamised). Yukatat kantakse rohkem, mis on siis kimono informaalsem versioon puuvillasest riidest. Esineja mainis, et temal läheb kimono endale selga panemiseks 30 minutit (varem üks tund) ning see oskus ei ole enam jaapanlaste hulgas levinud. Pigem kasutatakse teenusepakkujaid, kes rendivad nii kimono kui panevad klientidele need selga. Iardacil kandis ise furisoda tüüpi ja mustritega formaalset riietust, mis on mõeldud kandmiseks noortele naistele ja tüdrukutele.

Esinejal oli laud lookas kõiksugu riidetükkidest, mida hoitakse paberite sees, ja abivahenditest (nagu kimono klambrid), ning mannekeen publiku ees ootaski rõvastamist. Kimono selga panemine algab kahe varba otsaga sokkidest ning geta plätulaadsetest jalatsitest. Siis liigutakse esimesse faasi -- alusrõivad. Siin oli põnev tükike n-ö kaelaääre hoidja. Alusriided on tavapäraselt valged ning ei ole lõppseisus visuaalselt väga nähtavad. Teine etapp oli kimono selga panemine. See kaalub palju, antud näide oli 1 kg, ning see peab ulatuma põrandani ja olema kogu keha pikkune alates pea otsast. Mulle üllatuseks, ma ei teadnud, et kaenla alustes on rõival augud, et seda saaks paremini selga panna. Kolmas faas oli erinevate nööride ja hoidjate panemine, mis, muuseas, peavad hoidma keskosa niivõrd jäigana kui võimalik. Kõik need mitmed alusosa detailid ei pea olema ideaalselt paigas ja nägema head välja, sest need saavad lõppvormis kaetud. Neljas etapp oli obi ehk pealmise vöö paika askeldamine. Obi on tihti veel rahaliselt kallim kui kimono ning sel on eri tehnikaid kinnitamiseks. Tegu on kimono selga panemise protsessi ühe keerulisema osaga, sest ta on väga pikk, jäik ja vaja on tugevalt hoida, et see piisavalt püsima jääks. Huvitav abivahend oli dakimakura, väike padi, mis paikneb seljale ja hoiab obi ettenähtud paigas. 

Lõpuks sai räägitud hinnast. Uus kimono maksab alates 1000 EUR, mis on siis käsitsi tehtud, värvitud ja tikud ning kvaliteetsest ja kallist materjalist. Tehtud vastavalt kliendi soovidele ning kehale. Taaskastutatud kimonod on aga väga popid ja aktsepteeritavad ning neid saab väga odavalt kätte, olenevalt siis materjalist ning konditsioonist. Siiski, tuleb märkida, et see on ainult kimono enda hind, obid, abivahendid, alusriided, jalatsid, jne on kõik lisakuluks. 

Publiku poolt sai esitati hulgaliselt küsimusi ning sai teada, et, jah, kimonoga joosta ei saa, raske on põlvitusest püsti tõusta ja trepist käia. Aga tualetis saab täitsa oma asja ära aetud, kui tõsta kõik kihid üles. 

Tegu oli äärmiselt praktilise, informatiivse, konkreetse ja puust-ette-ja-punaseks loenguga. Kimonot vaatan kohe teise pilguga ning tegu on ikka täiesti tõsiseltvõetava kunstiga. Iga aspekt, toiming, ese ja tegevus, sellest riietusest ning selga tõmbamisest.

Loe juurde: https://www.instagram.com/iardacil

Kiirelt lipsasin läbi järgmisest kpop grupitantsude võistlusest ning nägin ära endale tuntud artistid nagu ITZY, IVE, ATEEZ, kuid ka uued nagu BADVILLAIN ja DKB. Kõige ägedam oli näha minu generatsiooni staari jäljendamist, 2NE1 "I am the Best", mis võttis sõnatuks, sest oli professionaalne, laitmatu ja grandioosne nagu originaali tüdrukud ise. Esitajatel olid isegi taustatantsijad. Vot see on asja 110% käsile võtmine.

Jällegi, suured tänud kõikidele esinejatele äärmiselt vinge kogemuse eest!

 

Loe juurde: Home - J-TSOON | Pop-culture Festival, Tallinn