Raamat: Naistekate eri "Oota mind", "Ööbik", "Unistus õmblusmasinast" ja "Romantiline komöödia"

Tervitus!

Ja taas raamatuid.

Pealkiri: Oota mind
Autor: Santa Montefiore
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3.5/5

Põhinedes, väidetavalt, tõestisündinud lool, keerleb lugu ümber taassünni ja kustumatu armastuse. Ma nimetaks raamatut ka esoteerika eriks, sest propaganda oli tugev ning mind isegi häiris kuidas vastakuti pandi uskujad ja mitte uskujad. Elizabethist tehti selline kitsarinnaline kurjam, kuid vot Robyn oli ideaalne ja nii nii mõistev. Viis kuidas ühte naist näidatakse paremana, sest teine on tehtud nii nõmedaks, oli kuidagi tobe. Aga iseenesest hästi põnev kontseptsioon, eriti arvestades, et autori tuttavaga oli midagi sarnast juhtunud ja temast naine inspiratsiooni romaaniks saigi. Mees nägi unes ja kujutas end ette pidevalt kellegi teisena, teises asjas, ning muud seletust tema täppisteadmistele ei olnud võimalik leida, kui et ta elas läbi pidevalt košmaare oma eelmisest elust. Sama juhtub ka Maxiga, kes konstantselt vaevleb lahinguvälja hirmude küüsis ning on veendunud, et need on mälestused minevikust. Ja ongi, veendudes aina enam ja enam, kui kohtudes eri sensitiividega ning hakates uurima hinge potentsiaalse eelmise n-ö keha elu. Süžee liigub ajas edasi tagasi ning alustab Cornwallis, vahetult enne II Maailmasõda, kus noor Florence on armunud sarmikasse Aubreysse. Tolle silmarõõm tüdruk aga ei ole, kuid mehe vend, Rupert, püüab, esmalt lootusetult ja korvi saades, agaralt neiu südant võita. Mulle need armudraama peatükid enne sõda tegelikult kõige enam imponeerisid. See oli romantiline, nunnu ja meelelahutuslik. Kuigi loo keskne suhe liikus liiga kiiresti, mitte ajaliselt vaid leheküljeliselt, oleksin hea meelega paari kurameerimisega rohkem aega veetnud. Siis tuli sõda ja lugu võttis sellise ajaloolise kroonika kõrvalmaitse ning möödus kärmelt ja ülevaatlikult. Pigem oli raamat siis natuke nagu mitteilukirjandus kui armastusromaan. Huvitav oli, muidugi, kuulda Arnhemi lahingust, selle tagamaadest ning tragöödiast. 

Siis hüppab süžee 80ndedatesse ja saame tuttavaks Maxiga. Lootes saada vastuseid oma hädadele, hakkab mees uurima oma sugupuud ning niidid viivad teda sinna samasse Cornwalli paika, kus Florence ja Rupert üksteist leidsid. Ja, otse loomulikult, on Maxil endalgi väike armuromanss Robyniga, mis ei olegi nii lihtne lahendada, vaatamata sellele, et vähemalt mees tunneb, et on leidnud oma hingesugulase. Nagu mainitud, siis Florence ja Rupert olid paeluv ja armas paar, Max ja Robyn pigem liiga pealiskaudne ja üleliia imal. Maxi kinnisidee naisega seoses mingi hetk kõlas natuke imelikult ja vinguvalt. Kas me saame aga kahe paari puhul väita, et siin on võimalik paralleele tõmmata? Mingi piirini kulges mõlema areng väga sarnaselt teineteisele. Ehk siis ajalugu kordub, väikeste möönduste ja modifitseerimistega. Teoses on ka veel kolmas ajaperiood, kuhu sisse põigatakse, ning selleks on 90nendad, kus Florence on veel täitsa elus ja ootab siiani oma Rupertit tagasi. Sellele viitabki raamatu pealkiri, kus mees palus luuletuse vahendusel teisest ilmast naist ennast oodata. Paranormaalsuse ja esoteerika huvilistele on loos hulganisti mida nautida, kuigi päris ulmeks aga ei minda. Romantika austajatele ka. Ning isegi ajaloosõbrad peaksid siit ühtteist põnevat leidma. Samas, kõike need eri liinid, eri ajad, eri teemad, eri stiilid ja fookused võivad loo kohati katkendlikuks, tükiliseks ja mitte just kõige sujuvamaks teha. Eriti kuna kõik need aspektid ei saa alati piisavalt rambivalgust või siis saavad ebavajalikult rohkelt. Raamat ei suju alati kõige paremini. Siiski, kaugeltki mitte parim ajalooline romantika mida eales lugenud olen, on ta täitsa soliidne ja mõnus meelelahutus. 

-------------------------------------

Pealkiri: Unistus õmblusmasinast

Autor: Bianca Pitzorno
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

Ootasin nagu enamat. Kaanepilt oli nii kaunis ning kujutasin ette midagi "La Promesa" või "Downton Abbey" sarnast oma stiililt ja esteetikalt. Seda ka sain, kuid lugu ise jäi kohati kesiseks. Üks hetk oli päris hea, detailne, sisukas ja põnev, siis aga kuidagi pealiskaudne ja rutakalt edasi jooksev. Loo keskmes on 19. sajandi lõpul Itaalias elav vaene õmblejanna, kes oma elulugu mina-vormis jutustab. Ta saab endaga tegelikult päris hästi hakkama ning jõuab oma töökuse ja õigete tutvustega üpris heale positsioonile välja. Raamat pakub täisväärtuslikku ja köitvat pilguheidet selle naise tööelusse ning õmblemisest, õmblejannade tegemistest ja ameti muredest ning rõõmudest on ohtralt lugeda. Pikki paragraafe kirjeldab naine kuidas, mida, kellele ja miks ta oma professioonis tegi. Palju saab, muidugi, kuulata vaeste elu raskustest ning ühiskonna ebavõrdsusest. Rikkad võivad ühe valega endale vastumeelseks muutuva teenija elu hävitada nii, et tollel allakäigu spiraalis põhja langedes ainukseks variandiks jääb prostitutsioon. Üheks läbivaks teemaks on, lisaks, naised versus mehed ja nendevaheline võimutasakaalutus. Naised jäävad alati kaotajaks kui toimub vastandumine, ole sa rikas või kirikurott. Okei, kui sa oled väga väga varakas ning sul soliidne meessoost tugi, siis vast nii hull ei ole. Raamatus räägitakse mitmest naisest, kes on jäänud meeste soovide või ühiskonna hierarhia hammasrataste vahele. Taamal taustal on lõõmamas naiste õigused, vabadus ja otsustusõigus, mida sümboliseerib pealkirjas see "õmblusmasin". Oma ajastu peeglina ning naiste ja teenijate elu kohalt on tegu äärmiselt kaasahaarava teosega, mis suudab jätte mulje kui autentse ja realistliku, kuid mitte ülemäära masendava. Mitmed rasked teemad võetakse ette ning meie kangelanna satub omajagu olukordadesse, kus oleks võinud hulga õnnetumalt minna.

Mis mind loo juures väga häiris, oli see, et kas autor lihtsalt mingi hetk kaotas raamatu vastu huvi, sest paarileheline epiloog oleks võinud olla teose teine osa. See oli nii veider. Nagu muuseas räägib naine lahti oma ülejäänud osa elust, kus leiavad aset märkimisväärsed sündmused. Raamat jäi justkui poolikuks. Puänt lõpus võttis pahviks, sest ta kirjeldas seda ühe lausega, a la: ja siis juhtis nii ja elu läks edasi. Kogu eskalatsioon ja areng, mis sinnani toimus, kaotas kogu oma väärtuse, sest asi leidis hoolimatu ja suvalise finaali. Kas raamatu loogika oli see, et need fokuseerisid tema õmblejanna aastatele ning epiloog võttis kokku ülejäänud? Ma ei tea, kuid selline järsk kukkumine viimasel paaril lehel, ei olnud balansis esimese osaga. Oleks siis epiloog olnud, et nad elasid õnnelikult ei lõpuni. Ei, seal virutati ikka rusikaga vastu vahtimist, nagu järel mõttena. Samas, see väike romantikaliin mulle teose jooksul meeldis, kuigi lähenemine, et ma nägin sind, armusin esimesest silmapilgust ning abielu on kohe teemaks, oli natuke liiast. Kuid, ma pean arvestama sellega, et tegu on ikkagi teise ajastuga, kus asjad niimoodi kähku käisidki. Minu respekt Guidole, et ta reaalselt ka puudutas nende omavahelist tundma õppimise teemat enne pulmi. Ta oli üldse selline nunnu ja tundus siiras, džentelmen ning positiivselt tundlik. Natuke liiga hea ja ebausutav, kuid noh, üks roosavahu unistus meie kangelanna keerulisse ellu on ju okei. Lisaks õmblusmasinale. Muide, selle sai ta juba alguses, seega, viitab õmblusmasin tiitlis pigem millelegi suuremale ja abstraktsemale. Naiste õigused võiduka lõpuni!

-------------------------------------

Pealkiri: Romantiline komöödia

Autor: Curtis Sittenfeld
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 3/5

See raamat tekitab vastakaid tundeid. Seal leidus aspekte, mis mulle täitsa passisid, kuid, teiselt poolelt, ärritasid mind mitmed valikud ning kogu kontseptsioon oli natuke kaheldava väärtusega. Aga alustame positiivselt. Meie kangelannaks on Sally, kes töötab SNL laadses sketšisaates, kus pidevalt figureerivad kuulsused. Naise töö on kirjutada humoorikaid sketše ning, kui tema looming osutub edukaks, siis need ekraanile viia. Raamat on jagatud kolme osasse ning esimene neist just sellele telemaailmale keskendubki. Äärmiselt detailselt saab lugeda, et kuidas kogu protsess käib ja mis tehniliselt SNL saate kardinate taga toimub. Peab tunnistama, et see oli omajagu huvitav, kuigi eeldan, et paljusid paneks selline põhjalikkus haigutama. Sally on tegelane, kes, olen täiesti veendunud, et enamustele käib närvidele oma negatiivsuse, enesehaletsuse ja isegi kibestumisega, mis kandus üle teda ümbritsevale, kuid mulle tema realistlikkus isegi meeldis. On nii värskendav lugeda naisest romantilises žanris, kes tõepäraselt, siiralt ja autentselt ongi üks tänapäeva modernne vingats, kes ennast koguaeg saboteerib, teeb endale haiget teistele haiget tehes, öeldes asju nii nagu nad on või kuidas ta ise kujutab neid ette, soovides, et ümberringne maailm peegeldaks naise negatiivset arvamust sellest. Nt pretty privilege eksisteerib (naiste puhul) ja kesiste välimustega mehed leiavad endale imeilusad kaasad, kuid vastupidine trend on hulga haruldasem. Jah, eks Sally mõjus tänu sellele silmakirjalikult ja fataalselt, kuid ta oli kummaliselt ehe. Oma nõmeduses toimis naine kuidagi usutavalt, nagu päris inimene, kes ei ole perfektne ning kellel on päris vead, mitte mingid kosmeetilised pisikesed probleemid, et tegelane ei tunduks nagu täitsa papist väljalõige, võte, mida võib kohata paljudes naistekates. Sally ei pea meeldima, et olla "hea" karakter. 

Ma ei taha kaasaegsest poliitikast või muudest hädadest eskapismiks mõeldud meelelahutuses lugeda. Ma ei kannata kui eriti naistekates hakatakse rääkima Trumpist ja Hilary Clintonist, jne. Pole üldse tähtis, kas sa pooldad üht või teist, kuid ma ei taha grammigi seda poliitjama näha raamatus pealkirjaga "Romantiline komöödia". Poliitika ei ole ei romantiline ega komöödia. Noh, okei, viimast ehk natuke on aga pigem traagiline huumor siis. Nurisesin natuke ja vaatasin sellest mööda, kuid siis tuli järgmine pauk otse vastu vahtimist. Raamatu teine ja kolmas peatükk toimuvad koroonapandeemia ajal ning, no vot, sellist saasta ma küll oma lemberomaanides kohata ei soovi. Mis saab veel ebaromantilisem olla kui koroona? Samas, eks seda suunda oli oodata, sest esimene osa teosest leidis aset 2018. aastal ning teine ja kolmas siis 2020 suvel. Õnneks maandus epiloog rõõmsamasse, karantiinivabasse 2023. aastasse. Ikkagi, no aitab sellest, keegi ei taha neid nõmedaid aastaid meelde tuletada. Mina küll mitte. Ma loen, et põgeneda argipäeva jurast, mitte, et sellest veel ka oma oaasis lugeda. Ja veel vähem tahan lugeda e-mail kirjavahetust, sest kohtuda ju ei saa. Virtuaalkõned said popiks ju põhjusega. Pühendada terve peatükk e-mailidele on nii igivana trendi võte, mingi 2000ndate algusest, et ajab haigutama mitte nostalgitsema. Ja nüüd lembeelement, mis, viitades pealkirjale, peaks teoses soliidselt tugev olema. Ütleme siis nii, et Sally pidi tõdema, et erand kinnitab reeglit või pidi ta enda uskumuses tagasi astuma, sest sai ta ju seksika ja nägusa muusiku endale kallimaks. Kuidas siis muudmoodi. Nende armumine ja kurmaaž ei olnud midagi erilist, sisaldas klišeesid ja oli kuidagi fännikirjanduse moodi, kuid käras ära kah. Ning komöödia osa pealkirjast? Ma ei mäleta oma elu jooksul ühtegi nähtud sketši mis mind naerma või isegi muhelema oleks ajanud, seega, ei oodanudki ma, et midagi raamatus naljakas oleks. Ja ei olnud ka. Peale selle, kutsu oli mega nunnu. Rohkem vist midagi ütlema ei peagi. Raamat meeldis ja, samaaegselt, ei meeldinud ka.

-------------------------------------

Pealkiri: Ööbik
Autor: Kristin Hannah
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2016
Minu hinnang: 3/5

Ma saan aru, et tegu on tohutult populaarse teosega mille põhjal isegi filmi plaanitakse vändata, kuid minus tekitas see konfliktseid tundeid. Kohati oli ta ülemäära traagiline, siis aga liiga modernne. Kohati langes ta häirivalt klišeeliseks, naiivseks ja dramaatiliseks, siis aga oli suurepärane illustratsioon naiste rollist ning katsumustest II Maailmasõja ajal. Tempo oli konarlik. Alguses süžee venis ja oli üpris tegevusvaene. Viimases veerandis aga pani õuduste pedaali põhja ning selle lõpuspurdi jooksul sai häirivat, masendavat, košmaarset ja traumeerivat sisu kohe mitme kulbiga korraga, eriti kontsentreeritult ja kõike samaaegselt. Balanss oli kuidagi paigast ning finaal mõjus meelega šokeerivalt nagu autor sooviks midagi tõestada. Mida täpsemalt, jääb ebaselgeks. Ehk seda, et sõda on jõle, keegi pole kaitstud, reaalsus on julm, või siis tahtis ta tüütu ja tüüpilise võttega demonstreerida, et kui väärt ikka teos on ja kui andekas tema kui kirjanik, suutes lugejat puudutada ning emotsioone välja tirida. Ma ei ole selle võtte fänn, kus meelega ollakse ekstra vapustav, helgeid hetki on minimaalselt, sest, noh, tõeliselt "hea" lugu on ju ilmtingimata traagiline. Õnnelikud lõpud on ju odavad, pööblile, ja ei ole tõelise kirjanduskunsti juures tõsiseltvõetavad. Neid nukraid jahumisi seal lõpus oli tõesti üle mõistlikkuse piiri rohkelt. Ilukirjandus ei pea alati päris elu täie mahuga matkima, mis niigi sünge ja ebaõiglane. Samas, ega II Maailmasõda kedagi hellitanud ning päris elu oli veelgi hullem kui õudsemates unenägudes ette kujutatud. Raamat jättis mulje kui endaga vastanduvalt käituv teos, mis ei saanud täienisti aru, et kas ta on ajalooline melodraama või sõjatragöödia. 

Lugu räägib kahest õest, Viannist ja Isabelle'ist, ning keskendub Prantsusmaa langemise tagajärgedele. Natsid võtsid võimu põhjas ja lõunas valitses prantslaste nukuvalitsus, kes allus siiski ka sakslastele. Vianne'i abikaasa on sõjavang, tema linnake, Carriveau, vaenlase poolt üle võetud ning, tagatipuks, majutub naise ja tema väikse tütre juurde SSi kapten Beck. Naise eesmärgiks saab elus püsimine ning oma lapse ja lähedaste abistamine võimalikult madala profiiliga. Isabelle on aga noor ja hakkamist täis ning leiab enda koha vastupanuvõitlejate hulgas Liitlaste lendureid päästes, kes Prantsusmaa kohal alla kukkunud. Naise koodnimeks saab "ööbik". Loos on ohtralt eri liine, mida lahatakse ja millele keskendutakse. Õnneks ei varjuta üks teist ning kõik teemad mahuvad kenasti raamatusse ära, ilma et midagi mõjuks kohatuna, üleliigsena või sisse punnitatuna. Õdede omavaheline suhe ja möödarääkimised on süžee üks keskseid teemasid, nagu ka naiste keerulised olud oma isaga. Teiseks teemaks on naiste lembeliinid, kus Isabelle armub ülepeakaela kohalikku kommunisti, Gaetani, kellega koos natside vastu sõditakse. Vianne aga jageleb kahe drastiliselt erineva sakslasega, kes tema kodu n-ö elamispaigana okupeerivad. Siis on läbivaks suureks teemaks veel holokaust, nt Vienne'i naabri ja tolle laste saatus, millest naine saab julgust hakata juudi lapsi ise päästma. Juutide olukorra eskaleerumist on päris üksikasjalikult süžees toimuva käigus illustreeritud. Algselt sihti välismaal sündinud, hiljem ei olnud enam vahet, kõik saadeti vangilaagritesse või kohesele hukkamisele. Sõjaajal toimuvale lisaks läbis teost ka kaasaegne joon aastast 1995, kus üks õdedest, kuni finaalini ebamäärane, et kumb, oma vanaduses taas Pariisi tagasi reisib. Raamatus toimub tegelikult väga paljut, ta on üpris sisukas ja kaetakse mitmeid erinevaid valdkondi ja valupunkte. 

Aga alustab ehk negatiivsest. Õed olid nii kaunid, nii nii kaunid. Loomulikult. Siis oli kogu Prantsuse kultuur ja taust kuidagi äärmiselt klišeelikult esitatud, nagu võõras kujutaks ette, et kuidas prantslased elavad. Söövad makroone ja elavad Eiffeli torni juures. Inimesed olid näljas ja paljad, kuid millegipärast elas tüdrukute isa, raamatupoodnik, väga uhkes kortermajas, ning Vianne'i (vist oli postiljonist) mees oli meeletu raha kogunud, mida naine päris pikalt sõja ajal kasutas. Mulle tundus loos olevat märkimisväärselt palju selliseid pisikesi ebaloogilisi või siis kognitiivset dissonantsi tekitavaid minidetaile, mis ei veennud täienisti, et tegu on autoriga, kes Prantsusmaad tunneb või sõjaaja keerulist eluolu oskab adekvaatselt kirjeldada või laseks tegelastel loogiliselt käituda, mitte arusaamatult irratsionaalselt nagu momentidel kus nii oli süžeele mugavam (viimast kippus ette tulema tohutult). Mis veel häiris oli, et millegipärast oli neil rahatutel tegelastel, eriti Vianne'il, pidevalt mammonat, et rongiga sõita, ja ringi reisimise load said nad alati nagu lambist (seda ei kirjeldatud), siis kui vajadus või tuju tuli sõita, mis ei olnud grammigi usutav. Kui narratiiv seda vajas, siis argipäeva karm reaalsus ununes autoril ära. Imelik oli, et see mõttetu võike linnake tundus otsekui olevat kogu Prantsusmaa natside keskjaam, sest ma ei kujuta ette kuidas kõik mastaapne just seal toimus ja kõik need sakslased sinna ära mahtusid. Ja see, et Isabelle suutis oma 30 päästeretke Hispaaniasse üle mägede ette võtta, arvestades kui jõle see esimene detailselt kirjeldatud tripp oli, ei olnud ka just eriti autentne. Vianne'i suhteliinid olid kuidagi usutavamad ja intrigeerivamad, kuid Isabelle'i kinnisidee Gaetaniga oli nagu esimese pilgu armastus, mis ei müünud end mulle edukalt maha. Nad kohtusid, põgenesid ja äkitselt olid elu lõpuni armunud? Kuigi kohtusid pärast seda esimest lahkuminekut suht harva. Ei saanud mina nende igavesest kirest aru. Nagu mainisin, oli minu jaoks loos, lisaks, ülemäära palju õudusi, mis, jah, ehk olid täiesti adekvaatsed sellele hullule perioodile, kuid ajaviitekirjanduses mõjus liiga raskelt ja ülekoormatult. 

Siiski, oleme positiivsed. Tegu on üpris feministliku looga, kus kaks naist suudavad nii palju ära teha niivõrd äärmuslikes tingimustes, mis näitab, et tähtsad ei olnud vaid mehed rindel, vaid ka naised, kes jäid kodudesse ja tagalatesse. Inimeste julgus ja põhimõtted, usk paremasse homsesse ja iga elu väärtusesse, hoolivus oma lähedaste ja ligimeste vastu, oli see mis neid tegutsema sundis ja motiveeris. Püüti teha seda, mis on õige, ja vastavalt oma moraalikoodeksile, milledeks kõigil tahtmist ja võimalust ei jätkunud. Nt palju toodi välja kohalikke prantslasi, kes vaenlastega koostööd tegid, et nt juute hävitada. Kurjus ei ole ainult sakslaste hulgas läbiv joon ja headus ei kuulunud ainult prantslaste iseloomu hulka. Mulle meeldis, et Vianne ja Isabelle olid niivõrd erinevad oma võitlustes ning vahendites keskkonna katsumustega toime tulemiseks. Esimene pidi igas otsuses esikohale seadma oma tütre ohutuse ning naise konfliktsed tunded kapten Beckiga olid teravalt hallil alal. Vianne kogemus juutide tapmisega oli ka palju isiklikum ja vahetum, samuti tema hilisem roll nende abistamises. Naise püüdlused olid väiksemastaabilised, kuid personaalsemad. Isabelle oli seotud suurte ettevõtmistega ja laiemate ideaalide ning eesmärkidega, abistades piloote ning olles kaasatud organiseeritud vastupanuliikumise töösse. Mõlema naise tegevus oli ülitähtis, isegi kui nad lähenesid eri tasanditelt ja nurkadelt. Põnev oli tabada paralleele ja erinevusi kahe liini vahel. Huvitav oli ka n-ö läbiv müsteerium, et kumb õdedest ikka kõrgesse ikka elas ja kelle tegemisi 1995. aastal jälgitakse. Mida lähemale need ajaperioodid üksteisele jõudsid, seda selgemaks sai vastus, kuid siiski, kuni lõpuni ei olnud reaalsus ilmselge. Kokkuvõttes, ei olnud teos nii super kui oleks võinud oodata, ning seal leidus mitmeid aspekte, mis lohakad või mugavad või stereotüüpsed tundusid. Samas, emotsionaalselt puudutas ja naiste osa sõjas, tabas raamat suurepäraselt ning lugu mõjus sellest küljest aktiivselt võimestavalt.