Kino: PÖFF 2018 (3) - "(I)Slämm"

Tere filmihuvilised!


PÖFF on aktiivselt käimas ja ka meie Liisiga kahekesi oleme võimaluste piires filme vaatamas käinud.

Kuna ma esimestel PÖFFi päevadel ise kinno ei saanud minna, siis kasutasin PÖFFi pressile ligipääsetava videoteegi suurepärast valikut. Esimeseks filmiks valisin PÖFFi põhivõistlusprogrammis osaleva Austraalia ja Prantsusmaa filmi (I)Slämm (originaalpealkiri on Slam).

Siin on minu mõtted vaadatu kohta.

(I)Slämm/Slam

PÖFFI põhivõistlusprogrammi fototeegist

Pealkiri: (I)Slämm
Originaalpealkiri: Slam
Žanr: Thriller, põnevik
Märksõnad: Ksenofoobia, armastus, vägivald, religioon
Programm: Põhivõistlusprogrammm
Riik: Austraalia, Prantsusmaa
Režissöör: Partho Sen-Gupta
Osades: Adam Bakri, Rachael Blake, Rebecca Breeds, Darina Al Joundi, Danielle Horvat
Kestus: 116 minutit
Esilinastus: Maailmaesilinastus 27.11.2018
Millal nähtud: 20.11.2018
Kus nähtud: PÖFFi videoteek
Minu hinnang: 5/5

(I)Slämm on film eelarvamustest, vihast, kadedusest, usust, sisserändajatest, kirglikust luulest ja armastusest.

Sisu:

Film algab stseeniga, kus noor hidžaabi riietatud palestiina päritolu arustraalia naine esitab kirglikult, silmade põledes ja oma hinge avades SLAMi nimelisel luuleõhtul oma luuletusi. Ameena luule annab mõista, et ta on pettunud ja kibestunud ja arvatavasti otsib oma tegelikke, palestiina juuri.

Järgmisel hetkel saab filmi peategelane Ricky (Tarik) Nasser oma emalt telefonikõne, kes teatab, et Ameena ei ole õhtul koju tulnud. Rickyl ei jäägi muud üle, kui teeb politseile avalduse kadunud isiku leidmiseks. Politseinik, Joanne, kes asub asja uurima, on aga oma pagasiga. Tema poeg sai surma välismissioonil terroristide tõttu. Esialgne mulje Joannest on kui läbipõlenud naisest, kes eriti Ameena otsimisega vaeva ei taha näha, aga loo arenedes see muutub.

Sündmused eskaleeruvad, kui uudistest teatatakse, et Süürias tulistati alla Austraalia piloot, kes võeti islamistide poolt elusalt kinni. Nagu teada, on hirmudel põhinev massipsühhoos kiire kasvama.

Rick on sunnitud Ameena elusse üha rohkem süvenema.Ta käib Ameena korteris, kust ta avastab islamiste toetavaid materjale ja ühiskonnakriitilist kirjandust. Kahtlus poeb vaikselt ka Ricky hinge ja tema idülliline äärelinnaelu mureneb. Ajakirjanikud jooksevad tema majale ja perele tormi nii, et asi lõpeb Ricky vangistamisega. Ricky äi peab sekkuma ja palub Rickyl teha ainuõiget asja oma pere jaoks. Ricky ütleb pressikonverentsil oma kadunud õest lahti, teadmata, mis ta õega tegelikult üldse juhtus. Ricky ema mõistab samal ajal Ricky vaikselt hukka, et ta nii kergelt oma perekonnast, juurtest loobub ja oma algupära unustab.

Paralleelselt areneb ka Joanne'i lugu. Kui Ameenat hakatakse kahtlustama islamistidega ühinemises ja Süüriasse lennus, sekkuvad tema tagaotsitava juhtumisse ka muud organid, kes tahavad patuoinast. Peale selle lisandub loole Joanne'i eksmees, kes tahab leida tagasiteed Joanne südamesse.

Kokku tuleb üks suur sündmuste pundar, mille harutamine on ksenofoobia tõttu keeruline ja mis viib üllatusrikka ja kõheda lõpplahenduseni. Ameena leitakse.

(I)Slämm/Slam
PÖFFi põhivõistluse fototeegist

Mis meeldis:

Filmi tempo on põneviku kohta aeglane, aga pinevus hakkab kasvama üsna filmi alguses. Tegemist ei ole tüüpilise põnevikust märulifilmiga, kus verd lendab ja konte murtakse. Pigem on tegemist psühholoogilise põnevikuga, kus väikesed detailid tekitavad kõhedust. Detailidel on üldse suur roll filmis. Näiteks stseenides, kus kas Ricky või politseinik Joanne autos sõidavad, tuleb raadios alati uudiseid, mis on filmi süžeega seotud: austraallasest piloodi allatulistamine Süürias, intervjuud ja arvamuslood islamistide kohta. Filmi autor annab kaudselt teada, et tegevus jõuab üsna kiiresti terrorismiteemadeni välja, seda enam et Ameenat selles kahtlustatakse, ka ilma faktide ja tõenditeta.

Kontrast, mis tekkis Ricky abikaasa pere ja Ricky pere vahel oli intrigeeriv. Ilmselt on Ricky proovinud sulanduda nii palju austraalia traditsioonidesse, arusaamadesse ja tavadesse kui võimalik, ta on teinud kõik selleks, et  tema naine ja naise perekond õnnelikud oleksid. Ricky pere, õigemini, see, mis on pärast Palestiinast põgenemist sellest alles jäänud, on teiste tavadega, nad on kokku puutunud sõja ja tragöödiaga ja mis kõige tähtsam, nad austavad islami traditsioone.

Filmi pealkiri oli samuti tabav. Kui sõnale slam i-täht ette panna, muutub kogu tähendus, mis tekitab ka küsimuse, mis jääb filmitegijate poolt vastamata, et kui ekstremistlik Ameena siiski oli. Kas üldse oli või oli luule tema jaoks lihtsalt oma kultuuri ja valu ja oma rahva tragöödiate väljendusviis?

Mulle väga meeldis, kuidas Ricky filmi lõpus oma õe luulet SLAMil esitab, see pani filmile võimsa ja emotsionaalse punkti.

Osatäitjad:

Minu südame võitsid ilma vähimagi kahtluseta peategelase Ricky rolli mängiv Adam Bakri ja politseiniku Joanne rolli mängiv Rahcael Blake. Ricky oli mitmetahuline, mitmekihiline ja Adam Bakri oskas imeliselt välja tuua Ricky sisemise lõhestatuse kahe kultuuri ja kahe perekonna vahel. Rachael Blake tegi suurepärase töö Joanne'ga, kelles ta tõi filmi alguses välja sügava sisemise valu lapse surma tõttu ja filmi lõpus oli just tema see, kes kandis edasi armastust ja lootust.
Ameenat kehastaval Danielle Horvatil oli väike aga kandev roll, milles oli kirglikkust ja usutavust.

Kokkuvõtvalt:

Partho Sen-Gupta on loonud põneva ja huvitava küsimusi esitava loo, kus ta on loominguliselt sidunud erinevaid päevakajalisi teemasid nagu usk ja religioon tavalise inimlikkusega, meie nõrkuste, eelarvamuste ja vigadega.

Kuna filmi maailmaesilinastus on 27. novembril Tallinnas, siis soovitan soojalt seda võimalust kasutada ja filmi vaatama minna. Elamus on garanteeritud!

Filmi näeb PÖFFi raames Tallinnas, 27 novembril kell 20:45 ja 1. detsembril kell 18:30. Tartus linastub (I)Slämm 28. novembril kell 21:00. Filmi kohta leiab lisainfot SIIT.

Raamat: "Sa pead suudlema Silvat"

Head lugejaid!

Täna on mul teile pakkuda arvustust raamatust "Sa pead suudlema Silvat", mille autoriks on Birk Rohelend.

Pealkiri: Sa pead suudlema Silvat
Autor: Birk Rohelend
Kirjastaja: Helios Kirjastus OÜ
Ilmumise aeg: Oktoober 2016
Žanr: Kriminaalromaan, põnevik, täiskasvanutele
Lehekülgede arv: 272 lk.
Allikas: Autorilt ausa arvustuse eest
Minu hinnang: 5/5

Kokkuvõte: 

"Ühel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab.

 „Sa pead suudlema Silvat“ on mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad."

Arvustus:

Minu jaoks on oluline, et iga romaan haaraks mu endaga kaasa juba esimeste ridadega, et ta köidaks mind raamatu taha võimalikult pikaks ajaks, et ta ärataks uudishimu. "Sa pead suudlema Silvat" hoidis mind nagu oma peopesal (kui mitte öelda rusikas) kinni ja ei lasknud mul enne raamatut käest panna, kui ma olin aru saanud, et mis siis tegelikult juhtus. Esimesed read ja leheküljed on need, mis minu, kui lugeja jaoks otsustavad, kas algaval lool on potentsiaali või mitte. Raamatu algus oli kahtlemata lubav!

"Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelendi esimene kriminaalromaan, mis on täis Põhjamaade kaasaegsetele kirjanikele omast skandianaavialikku noir müsteeriumi, kus süžee on täis alateadlikku psühholoogilist pinevust ja kus laipade hulk loo arenedes kasvab kiiremini kui seened pärast vihma. Etterutatult tooksin siinkohal ka positiivseid paralleele George R.R. Martiniga ja seda mitte žanri tõttu, vaid oluliste tegelaste suremuse ettearvamatu arvu tõttu.


Romaan on kirjutatud mitme erineva olulise tegelase vaatenurgast ja see andis kogu süžeele juurde mitmetahulisust ja tekitas võimaluse jälgida tegelaste arengut ajas ja näha nende mõtteid ja emotsioone häirivalt suures plaanis ja hirmuäratavalt. Minu jaoks tegi see lugemise nauditavamaks, sest üheplaanilised krimkad on tihti igavad ja ettearvatavad. Kindlasti võib olla lugejaid, kelles mitmed vaatnurgad tekitavad segadust, aga sellesse romaani sobisid need suurepäraselt! Aeg on samuti selle romaani juures olulise tähendusega kuna süžee viib meid tagasi kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ajalukku ja hüppab edasi ja tagasi olevikust minevikku luues loole tegevustiku jaoks huvitava raami.

Birk Rohelendi kirjutusstiil on vaatamata põigetele erinevates ajastustes lennukas. Teksti ja dialoogi oli huvitav lugeda ja raamat on kirjutatud visuaalselt. Visuaalselt selles mõttes, et tekst tekitas väga konkreetseid pilte. Nii kohtade, paikade, ruumide kirjeldused kui ka tegelaskujude mõtted oli kirjutatud nii nagu vaataks filmi. Ta kirjutab piltides. Romaani saaks ideaalselt ära kasutada filmi tegemiseks.

Sisu:

Millest siis raamat räägib?

"Sa pead suudlema Silvat" jutustab sünge ja tumedates toonides loo Silvast, kes magamatuse tõttu satub autoavariisse, kus isikus, kellele ta otsa sõidab, tunneb ta ära oma lapsepõlvesõbranna Helena, kes on ametlikult juba aastaid tagasi surnuks kuulutatud. Silva võtab ette teekonna tagasi lapsepõlvemaale, kohta, mille nimi on Omavere. Uuriva ajakirjanikuna asub ta otsima niidiotse, sest ta ei saa üle alateadvuses olevast mõttest, et Helena on ikka veel elus. Silva taastab suhted oma vanaemaga, kellega ta pole aastaid suhelnud ja Omaveres elava lapspõlvesõbra ja esimese armastuse Mikoga, kelle kaudu ta samm sammult tõele lähemale jõuab. Mineviku eest ei suuda keegi põgeneda.

Omavere on koht, mis ajas mul ihukarvad püsti. Kõikidel on saladused, kõik on üksteisega tihedalt seotud. Kohanimi oli väga hästi välja mõeldud. Mina seostasin seda ingliskeelse sõnaga "inbreed",mis kirjeldab tabavalt nii väikesele kohale omast karakteristikat, kui ka süžeele omapäraseid aspekte.


Tegelastest:

Tegelasi on raamatus palju, peategelastest kuni väiksemate, toetavate, tegelasteni välja. Nad kõik kannavad ühel või teisel viisil süžeed edasi ja neil kõigil on oma roll lõpliku pusle kokkupanemisel. Ja uskuge mind, selle pusle kokkupanemine ei ole üldse lihtne! Kangelastest saavad antikangelased, antikangelastest kangelased ja mitte keegi pole ei üdini hea ega ka üdini halb - nii võiks tegelaskujud kirjeldavalt kokku võtta. Mitte keegi pole selline nagu ta esialgu paisatab ja see teeb romaani psühholoogiliselt kaasakiskuvaks ja tegelased mitmekihiliseks ja selle eest tuleb autorile au anda.

Kokkuvõtvalt:

Väga hästi kirjutatud ja erinevatest süžeeliinidest kokkupandud psühholoogiline sünge kriminull, mida oli põnev lugeda. Tegemist on kaasahaarava romaaniga, mis pakub ootamatuid ja ettearvamatuid pöördeid, mis puudutab raskeid teemasid ja mis on kirjutatud kire ja lennukusega, mis pakub lugejale mitmetahulisi värvikaid tegelasi ning kus hirmuäratavate detailidega pole kokku hoitud.

Kindlasti ei soovitaks ma raamatut väga noorele lugejaskonnale, sest teemad, mida raamat puudutab on tõsised, tegelasi langeb murdu ja kirjeldused on kohati detailideni võikad. Kõikidele teistele - soovitan kuumalt! Väga kuumalt!

Autorist:

Birk Rohelend

Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Ta on hariduselt geenitehnoloog ning töötab igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Ta on kirjutanud erinevaid telesarju, sh „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ning „Restart“, ning avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid. „Sa pead suudlema Silvat“ on tema viies romaan, Silva Stökeli kriminaalromaanide sarja avateos.

Raamatu leiad:

Apollos: "Sa pead suudlema Silvat"
Rahva Raamatus: "Sa pead suudlema Silvat"


Head lugemist!

Etendus: "Ajarefrään" NUKUs

Tere ilusat päeva!

Pühapäeval, 22. veebruaril käisime Nukuteatris esietendusel.  Tegemist on Nukuteatri grand old lady Helle Laasi monoetenduse ja nukupõnevikuga täiskasvanutele: "Ajarefrään". Siin on muljed!

Pealkiri: Ajarefrään
Teater: NUKU teater
Žanr: Täiskasvanutele, monoetendus, nukuetendus, põnevik, elulooline
Kestus: 1 tund 15 minutit, ühes vaatuses
Lavastaja: Jaanika Juhanson
Kunstnik: Sander Põldsaar
Valgustus: Märt Sell
Heli: Mait Visnapuu
Osades: Helle Laas
Esietendus: 22.02.2015
Nähtud: 22.02.2015
Minu hinnang: 5/5




Ajarefrään oli üle pika aja üks NUKU tehtud etendus täiskasvanutele, mida ma vaatamas käisin. Ja vaatamata sellele, et tegemist oli monoetendusega, siis Helle Laas oli laval vahetu ja jõuline, et hoidis publikut nagu süte peal ja tema isiksus laval oli piisavalt suur, et täitis nii ruumi kui ka inimesed selles. Ja rohkemat ei olegi vaja. Seal oli jõudu, seal oli emotsioone, seal oli naeru ja seal oli südamesseminevat üksindust. Üks on kindel, Ajarefrään ei jäta kedagi saalisolijatest ükskõikseks. See on ühe elu huvitav lugu.

Tegemist on etendusega, kus nii Helle Laas, kui ka tema nukud on vaatajale teejuhiks. Ajarefrään annab vaatajale intiimse lähivaate nukunäitleja elust: Kord viib teekond meid peategelase lapsepõlve, kord näitab ta meile peategelase sattumist nukumaailma, kord hirme ning läbielamisi ja kord toob ta meid armastuse pika teekonna juurde. Ja kõik need valud ja võlud lähevad Helle vahetu  näitlemise tõttu hinge. Need jutustatud pildikesed, kus ajas hüpatakse edasi ja tagasi ja kus nukke kasutatakse sümbolitena moodustavad etenduse lõppedes ühtse terviku.  Kuna lavastus on suuresti biograafiline ja jutustab hetkedest ja momentidest, mida Helle Laas on ise läbi elanud, siis arvatavasti just seetõttu on etendus vahetu ja emotsionaalne.

Mulle meeldis selle lavastuse juures palju aspekte.

Esiteks oli heliline kujundus ja lavastus läbimõeldud. Ehkki Helle Laas oli laval üksi, siis pidas ta helisalvestuste kaudu dialooge mitmete inimestega, kes tema elust on läbi käinud ja samas sai vaataja salvestatud vestluste kaudu teada informatsiooni ilma milleta oleks etendus võinud segaseks jääda. Terve meeskond näitlejaid osales selle kaudu etenduses olemata sealjuures laval.

Teiseks, lavakujundus oli lihtne ja samas geniaalne. Laval rippusid kõigest kardinad, aga neid kardinaid osati lavastuses efektiivselt ära kasutada, illustreerides erinevaid ruume, kohti ja aegasid.

Nukkude kasutus oli äge! Punamütsikest sai narr, narrist näitleja. Hundist sai metsavend ja Jänesest hirm. Üldse oli erinevaid nukke kasutatud kaheksast erinevast etendusest, mille Helle Laas oli kas lavastanud või milles nukunäitlejana osalenud. Nukud andsid elava ülevaate ka etendustest, kus neid nukke originaalselt  kasutatud oli. Nendel  oli kõigil oma lugu, pluss see, mida nad Ajarefräänis jutustasid. See tegi etenduse mitmekihiliseks ja huvitavaks.

Helle Laasi näitlejameisterlikkus jättis mulle sügava mulje. Ta oli silmnähtavalt esietenduse tõttu närvis, kuid suutis selle enda kasuks pöörata juba peale esimeste minutite möödumist. Ma arvan, et näitlejal on päris keeruline ja valulik uuesti läbi elada stseene omaenda elust, eriti kui tegu on lähedaste kaotusega- isa mõrv, ema surm.  Helle Laas tõi etendusse mitte ainult süngust, aga ka naeru, nalja ja lendlevat kergust ja armastust. Väga nauditav etendus. Helle Laas haaras juba esimestel minutitel publiku peopessa ja ei lasknud publikut enne lahti, kui oli neile näidanud ühte elulugu; elulugu, mis jättis oma sügava jälje.


Lemmikstseenid:
Kus peategelane suhtles nukkude kaudu Rimantasega, kes olid nagu Koit ja Hämarik (nukud on poiss ja tüdruk lavastusest "Islandi lood"), kelle tunded olid sügavad, aga kokku ei saadud. Armastus oli, aga oli ka valu. See oli lihtsalt ilus ja terve publik oli vait nagu haud nende stseenide ajal.

Lemmiktsitaadid:

"Selleks, et see (nukk) hakkaks elama, on vaja teda (näitlejat)."
"Mina olen nuku ori."
"Ainuke koht, kus me veel mänginud pole, on tualettpoti sirm."

Minge vaatama, väga hea etendus!