Esmaspäev, 31. jaanuar 2022

Kino: "Ämblikmees: Pole koduteed" ja "Matrix: Ülestõusmine"

Tervitus!

Jälle kinost.

Pealkiri: Ämblikmees: Pole koduteed
Originaalpealkiri: Spider-Man: No Way Home
Režissöör: Jon Watts
Näitlejad: Tom Holland, Zendaya, Jacob Batalon, Benedict Cumberbatch, Marisa Tomei
Kestus: 2h 28 min
Kinodes alates: 17.12.2021
Millal nähtud: 17.12.2021
Minu hinnang: 4/5

Olen üllatunud, sest tegu oli ootamatult hea filmiga, millesse oli orgaaniliselt sisse topitud Ämblikmehe pea kogu suure ekraani ajalugu. Tegu oli palju tõsisema ning täiskasvanulikuma lisaga viimaste filmidega võrreldes. Loomulikult, ei puudunud Marvellik huumor ja õhulisus, kuid suurepärane tasakaal saavutati draama ning pisarate kaasamisega. Veidral kombel mõjus lugu nagu restart kangelase elule ja, seega, ka filmidele. Nüüd saab peategelase tegemistega suhteliselt nullist alustada, kaasnenud pagasi kõrvale lükata ja uusi seiklusi ning maailma looma hakata. Kuna Ämblikmees on üks populaarsemaid superkangelasi, siis võimaldab selline suund, muidugi, rohkem materjali tootma hakata ja raha sisse pumpama. Teisalt, mainitud seisu jõuti ikkagi meeldivalt loomulikult ja isegi kohati loogiliselt, seega, mind lõppsituatsioon ning, mida see tulevikus kaasa toob, väga ei häirinud. Teekond sinna oli lihtsalt niivõrd nutikalt ja emotsionaalselt üles ehitatud. Ämblikmehele algab värske ajastu.

Mida siis edukalt korda saadeti? Film oli omajagu pikk, kuid aeg lendas ning tulemus oli tohutult tempokas ja tegevusetihe. Samas, arvestades kui mitmetasandiline oli süžee, kuhu kuulusid erinevate maailmade tegelased, liinid, probleemid ning eripärad, suutis lugu siiski vaatajat mitte lämmatada ning tausta ja detaile oli just niipalju etteantud, et asi toimiks, aga ei upuks enda koorma alla ära. Ja need pisiasjad olid hiilgavalt üle kogu filmi ja sealse tegevuse raputatud ning tervikuks kokku heegeldatud. Tükkidest, mida esmapilgul ei oleks eeldanud, et üldse passivad kõrvuti. Paljudest lausetest, pilkudest või käitumisest võis tohutult välja lugeda ning seotud olla minevikuga, kui sa teadsid seda kõike märgata, muidugi. Äratundmisrõõmu ja rahulolu, et kuhu ollakse jõutud või kus filmi lõpuks teatud isikud end mentaalselt leidsid, pakkus viimnegi kui karakter ja tegevusliin. Mitte alati positiivsel noodil, kuid lõpuks olid kõik nupud just seal kus nad olema pidid. Kindlasti oli filmi südameks Ämblikmehe suhted oma pere, sõprade, tüdruksõbra, kaasvõitlejate, kurikaeladega ning endaga. Need muutusid, arenesid, tekkisid ja kadusid. Kogu Peteri elu ja mitmed sealsed tahud olid tohutult dünaamilised. Vaene poiss oli nagu pesumasinasse heidetud ja ei saanud sekunditki rahu. Tom Hollandi poisilikule ning nägu-avatud-kui-raamat olemusele on lihtne kaasa elada ja kaasa tunda. Loomulikult, oli tipphetkeks ka vanade tegijatega uuesti kohtumine, mis ma ei oodanud, et nii vaevatult toimib ja isegi äärmiselt soe ning südamlik välja kukub. Keemia nende vahel oli 110% naturaalne ja kohene. Nostalgiat sai kulbiga, kuid mõnus oli, et minevik ei olnud tolmukihi all muutumatuna seisnud, vaid sealgi olid arengud toimunud ning elu edasi läinud.

Kui midagi häiris, siis Doktor Strange ning tema ootamatu valmidus kasutada ühe mehe probleemide lahendamiseks niivõrd ohtlikku ja grandioosset loitsu. Üllatavalt kerge oli seda nässu ajada ning kogu dimensioonile ohtralt jama kaela tirida. Strange on ju alati olnud ekstra ettevaatlik ja igast lolluste vastane, seega, ei tundunud tema moodi mure niimoodi hooletult kinni lappida. Silmi pööritavalt mõjus ka Ämblikmehe lähenemine kurikaeladesse. Okei, ma saan aru, et enda põhimõtete järgi tuleb elada ning mitte keegi ei ole päästmatu, kuid selline suhtumine tundus liiga naiivne ja hullupööra vastutustundetu. Eriti kui panna kõik inimeste kätesse, keda sa tunned võib-olla paar tundi või vähem, kuid kelle reputatsioon karjub, et head siit tulla potentsiaalselt ei või. Selline tühi ja ohtlik moraalitsemine lõppeb tavaliselt nukralt. Mida oligi tarvis tõestada (MOTT).

Siiski, tegu on suurepärase meelelahutusega ja kindlasti ühe parema Marveli filmiga viimastel aastatel. Seda võiks täitsa veel kord vaadata.


-----------------------------------

Pealkiri: Matrix: Ülestõusmine
Originaalpealkiri: The Matrix Resurrections
Režissöör: Lana Wachowski
Näitlejad: Keanu Reeves, Carrie-Anne Moss, Yahya Abdul-Mateen II, Neil Patrick Harris
Kestus: 2h 28 min
Kinodes alates: 22.12.2021
Millal nähtud: 25.12.2021
Minu hinnang: 2/5

Esimene oli fenomenaalne. Teine oli hea. Kolmanda suhtes olen neutraalne. Neljas oli aga häbiplekk. See on ääretult kub, sest trailer andis lootust, et uusim väljalase võib positiivselt üllatada. Tulemus oli aga katastrofaalne. Juba kinos, filmi vaadates, mõtlesin, et mis kobarkäkk see selline on. Olen hämmingus, et see üldse kinodesse valla lasti. Kas mitte keegi tegijatest ei tulnud selle peale, et film on piinlik ja solvab originaaltriloogia kogu olemust? Põhimõtteliselt, mannetu ja täiesti ebavajalik järg, mis lihtsalt laseb liugu eelnevate edul ja mütoloogial, mille suurepärase materjali ära kasutamiseks ta tegelikult ei olnud grammigi võimeline. Lugu oli nagu kehv fanfiction (fännikirjandus). Ma olen siiralt kurb, et film niimoodi hävis, sest tõesti lootsin, et see on vähemalt pooltki nii võimas kui esimesed. Raha aga, ilmselgelt, ei haise. Mis on veelgi paradoksaalsem, sest uus väljalase ei teeninud kinokassades eriti märkimisväärset tulu. Ja õigustatult. Ta põrus täiega.

Mis siis valesti läks? Neid aspekte kuhjub ja kuhjub, mida rohkem ma nähtule tagasi vaatan. Lool ei olnud enam tunda mingisugust ohtu, hirmu või närvikõdi, et kaalul on midagi meeletult tähtsat ja iga tegelane võib iga hetk otsa saada. Miks uus kamp, Bugsiga eesotsas üldse Neot otsisid? Jäi selgusetuks, et mis eesmärki pidi ta veel täita ja kellel teda täpselt vaja Matrixist väljaspool oli. Pealiskaudse ja suvaka seletuse põhjal sain ma enam vähem aru, miks Agent Smith ja Morpheus uues kuues kaasati, kuid nad ei pakkunud narratiivselt midagi muud kui nostalgiat ning suvalist väheväärtuslikku sekkumist. Kas kõigil on nüüd võimed? Mind hämmastas lõpus anomaalia oskuste lihtsalt edasi kandumine kuidagi lambist. Mulle meeldib Keanu Reeves, kuid ta oli antud filmis kui topise versioon kunagisest Neo karakterist, igav, elutu ja tuim. Ta ei hoidnud kordagi loos käes ühetegi tulirelva ning muud ta ei teinud kui lükkas oma jõuväljaga kõiki ja kõike. Matrixi üks firmamärk, võrratud võitlusstseenid, olid olematud. Koreograafia oli nadi, filmitud oli segaselt ja läbimõtlematult ning võimalusi kaasahaaravateks võitlusteks oli kasinalt. Kui esimesed filmid jätsid mulje kui detailini läbimõeldud ja loogilised (isegi kui nad seda tegelikult ei olnud) nii süžeest koreograafiani, oli uus lohakas ning lihtsalt labane. Produktsioon oli kulukas, kuid film nägi välja odav, hooletu ja ebaoriginaalne. Tundus, et esimene suutis vähemaga näha välja kallim, kui uus rohkemate finantsiliste võimalustega. Probleemseid kohti leidub veel ja veel, kuid, kokkuvõttes, ma ei hoolinud karvavõrdki tegelastest, nende tegemistest ning igasugune müstika ja põnevus Matrixiga seotult sai hävitatud.

Samas, ei saa öelda, et filmis ei olnud erksaid või asjalikke hetki, kontseptsioone või mõttearendusi. Mulle esimene pool loost isegi läks omajagu peale, sest selle täistuuridel eneseteadlikkus jättis ootamatu ja värskendava mulje. Idee ise, et Neo on versioonist Matrixis, mis lõi oma versiooni triloogias toimuvast, oli nutikas. Kuid ka see eneseteadlikkus muutus peatselt tüütuks ja liialt pealetükkivaks. Kui kaua sa ühte ja sedasama nalja teed kuniks ta ei ole enam vaimukas. Või kui palju ma esimese filmi stseene uuesti vaatama pean, et eetriaega täita. Lisaks, tutvustati paar uut arengut, mis olid intrigeerivad, nt robotid, kes on inimeste poole valinud. Filmi eksis ära, õnneks, mõni vägev kaader või stseen, nt Neo ja Trinity n-ö lögavanni lukustamine. Loosse kaasati ka vanu ja tuntud tegelasi, kelledest mõned olid meeldivad taaskohtumised, teised veidrad ning, kolmandad, täitsa ebavajalikud.

Pean leppima nukra teadmisega, et neljas filmi mitte ainult ei suutnud pooleldi end õigustada ja eelnevatega sammu pidada, vaid ta ei küündinud ligilähedalegi. Olen tõesti õnnetu.

Neljapäev, 27. jaanuar 2022

Teater (online): "Armunud alkeemik" ja "Canterville'i kummitus"

Tervitus!

Seekord teatrit interneti vahendusel.

Pealkiri: Armunud alkeemik
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Vahur Keller
Näitlejad: Meelis Kubo
Kestus: 0h 50 min
Esietendus: 17.11.2019
Salvestatud: 01.04.2020
Link: https://kellerteater.ee/lavastused/armunud-alkeemik
Minu hinnang: 3/5



Mõned etendused ei passi ekraani raamidesse ja "Armunud alkeemik" on kahtlemata üks neist. Ma tundsin, et liialt palju selle erilist õhustikku koos maagia ja salapäraga läks kaduma, kui istusin päikesevalgust täis kodus diivanil, selle asemel, et tossikesest amatöör alkeemikuga ühte ruumi jagada. Mulle tohutult meeldis Kellerteatri "Mõrvad Rue Morgue'il" ja suure osa selle menukast mõjust võlgnen ma vaieldamatult tõsiasjale, et nägin seda esimesest reast, kus mind tegevusest lahutas vaid käepikkune ulatus. Ma olin osa näitemängust, mis oli interaktiivne ja kaasahaarav. Sama suunitlusega on ka käesolev tükk. See vajab vahetut kontakti toimuvaga ning publiku ja lava sidusust. Teisalt, need on kompromissid ja järeleandmised mida peab tegema kui elada praeguses olukorras ning ennast suuremates inimhulkades mitte kõige mugavamalt tundes. Eks see oli mu enda valik: kas vaadata näitemängu tol hetkel arvuti vahendusel või seda üldse mitte näha. Valik on ilmselge.

Näidendi keskmes on talenditu ja kobakäpast ühe kuulsa alkeemiku agar austaja, kelle palav armastus imetletud teatrilaulja vastu paneb meest võtma alkeemia maailmas drastilisi ja julgeid samme. Et ikka ja jälle põruda ning ootamatute tagasilöökide otsa komistada. Kõrgem võim (kas kokkuvõttes heade või pahade eesmärkidega!? Tõenäoliselt halbade ning, boonusena, selleks, et vaest vennikest kiusata) ei taha kuidagi, et mees oma unistuse täideviimise saavutaks. Ütlen kohe ausalt välja, et kuigi ma teatud tasandil tundsin peategelasele kaasa ning imetlesin tema järjekindlust, siis mu sümpaatiat ta ei võitnud, sest tunnete pealesurumine ei ole mulle ükskõik millises kontekstis meelepärane. Ehk siis, kas mees pidi olema n-ö kangelane allajääja suunitlusega loos -- draamas -- või narriks, kelle üle itsitada, a la, nagu keskaegne Mr Bean (või äkki, Baldrik Blackadderits, kas see oled sina!?) -- komöödias -- või oli tegu hirmulooga, kus ebaeetiliste eesmärkidega isik püüab kurjuse abil oma tahtmist saada -- õudukas. Aga äkki, hoopis, fantaasiaelementidega ajalooline lugu, kus vaataja saab pilgu heita alkeemikute salapärasesse maailma. Või ühtäkki oli tegu kummardusele kunagistele tummfilmidele? Tükk oli selles suhtes huvitav, et olenevalt mis vaatevinklile keskenduda, sellest muutus ka süžee iseloom ja jõutasakaal nende eri nägude vahel. Ja eks nähtu rohkemal või vähemal määral kõik need žanrid kokku oli. Pidev õhkkonna vaheldumine kerglase ja tõsise vahel oli meisterlikult esitatud. Näidendi otsekohene ja kohati alalolev mitmekülgsus oli omamoodi paeluv. Oleks vaid süžee kese ise ka veidi rohkemat kui äraleierdatud ühepoolne armastus.

Etenduse leivanumbriks on kahtlemata kõikvõimalikud võlutrikid ja illusioonid. Tegu oli otsekui ristsugutisega süžeega näidendist ning mustkunsti showst. Mõlemad täiendavad teist ja lõid sümbioosse terviku -- üks ei toimiks ilma teiseta, et saada täisväärtuslikku kogemust. Ette tuli lihtsamaid ja tuntud trikke nagu nt vedeliku valamine anumasse ja siis keeramine ümber ilma, et sisu välja voolaks. Mulle on alati meeldinud mõistatada, et kuidas üks või teine vigur korda saadetakse. Leidus selliseid ettevõtmisi, mida ma lahendada ei osanud. Ohtralt toimus, lisaks, muid värvikaid keemilisi reaktsioone ning füüsilisi silmamoondusi, mis kõik vaevatult aset leidsid ning aitasid orgaaniliselt luua justkui reaalse maagilise keskkonna. Lisades siia varjumängud, jäsemete näiline ära lõikamine ja muu lavaklassika, siis selliseid võlutrikke leidus julgelt pea iga minuti kohta üks. Terve kohvritäis oskusi, teadmisi ja illusioone oli ilmselgelt käiku läinud, et näidendile selline tihe kogus uskumatut külge pookida. Vahva oli ka kiire põige alkeemiakeldri pimedusest päris maailma, kus agar mees lööb oimetuks oma kallima teise imetleja ning ta oma maa-alusesse ruumi tirib. Tüki epiloogiks näidatakse seda stseeni tänavalt vaates ning, üllatus-üllatus, kogu näidendi tegevus ei toimu kuskil mujal kui Rahvusooper Estonia keldris. Selline taustainfo oli kihvt võimalus sulatada kokku veelgi autentsemalt näidendi maagiline ja reaalne pool.

Tüki toimumiskoht oli ideaalne ning passis suurepäraselt õhustikuga, mida püüti luua. Pime, rõske, veidi udune, hädiste valgusjoontega, mis päris ja võlts akendest keldrisse eksivad, ning kogu ruum täis igasugu müstilisi ja salapäraseid esemeid. Värvilised ja tossavad vedelikud, kirstukastid, küünlad, võltsveri jne -- mille kõige keskmes seisis kurjakuulutav raamat, mille sees elutsev pahalane vahepeal kõhedalt naerab, kui meie kangelane jälle oma plaanides läbi kukub. Loo keskmes paiknev armetu alkeemikuhakatis, Meelis Kubo kehastuses, oli hale tegelane, keda päris usutavalt vaatajani toodi oma ägisemise, oigamise ja käigsemise. Etenduses ei olnud kuulda ühtegi sõna, peale häälitsuste ja ümberringse heli. Siiski, kumas mehest läbi teatud kraad karismat, tegijalikkust ning lahedust. See ei aidanud 100% mind ära rääkida, et tegelane on läbi ja lõhki nannipunn ning vähendas selle, kui keskse fakti, mille ümber lugu on üles ehitatud, mõju. Kuigi keskkond kohapeal oli asjakohane ja vinge ning esitus hea, pean natuke tõrelema salvestuse heli kvaliteediga. Panin hääle põhja, kuid siiski oli see paljuski nõrk, taustamüre haarav ning mitte puhas. Aga, eks õppimiskohti leidub alati kui midagi uut korda saata.

Kokkuvõttes, kihvt, kaasahaarav ning meeldejääv. Teisalt, leidus mitmeid aspekte, mis jäid vajaka ning mis mulle peale ei läinud. Mitmed neist olid seotud tõsiasjaga, et tegemist oli salvestusega, mitte näost näkku kogemusega. Siiski, minu kiitus, et Kellerteater võttis vaevaks oma loomingut ka interneti vahendusel jagama. Enamus teatrid seda ei teinud ning tundsin sellest võimalusest väga puudust.



-------------------------------------------

Pealkiri: Canterville'i kummitus
Teater: Kellerteater
Lavastaja: Teele Uustani ja Sandra Lange
Näitlejad: Sandra Lange
Kestus: 0h 45 min
Esietendus: 25.01.2020
Salvestatud: 29.03.2020
Link: https://kellerteater.ee/lavastused/canterville-i-kummitus
Minu hinnang: 4/5



On etendusi, mis üllatuslikult koduarvutis vaatamiseks kenasti sobivad. Ja see oli üks neist. Või oli tegu lihtsalt muheda ja mõnusa meelelahutusega, mida isegi täiskasvanu suudab igati nautida. Olen kuulsa Canterville'i kummituse lugu ennegi teatrilaval kõikvõimalikes formaatides näinud ja kahtlesin, et kas antud tükk suudab midagi värsket ja omanäolist pakkuda. Edukaks suunaks sai tüki toon ja fookus: pigem humoorikas kui õudne ning keskmes hoopis vaim, mitte lapsed. Lisaks, sai kontekst uuenduskuuri ning süžeesse kaasati modernne pere ning toredad mobiiltelefonid, mis sajandite vanusele kummitusele eriti heidutust pakkusid. Ja takkapihta peitis lugu mitmeid õppetunde ja moraale lastele, mis olid suhteliselt aegumatud ning universaalsed. Igati soliidne ja toredalt õpetlik meelelahutus nii väikestele kui nende vanematele. Ja minusugustele, kes etendust juhuslikult kaema ära eksivad.

Kiusamine on taunitav ja pahatahtlik. Ükskõik mis kontekstis, ükskõik mis eesmärkidel. Kas nalja tegemise nime all või tegija enda probleemide matmiseks, miski ei tee teiste ebavõrdsesse positsiooni panemist kunagi õigeks. Just seda annab teravalt mõista kummitusekeskne lähenemine loosse. Kiusajale vastu hakkamine omakorda kiusamise näol on aga hall ala. Öeldakse ju, et kuidas küla koerale, nii koer külale, kuid kas selline suhtumine on alati põhjendatud? Seda liini tükk väga ei kompa, kuid ilmselgelt vihjatakse, et lapsed ei käitunud just heatahtlikult ning langesid kiirelt samale libedale teele, mida viljeles varasemalt vaim. Tähtis on aga tõdeda, et alati leidub keegi suurem, osavam, võimsam, targem. Keegi, kes ületab teise ning rollid vahetuvad. Ka see on omamoodi õppetund, mida loo ridade vahelt välja noppida. Samuti, mis toimis ühtedele ja mingit aega, ei pruugi sama efekti omada teistele. Aeg kulgeb ja sellega koos arusaamad ning suhtumised. Kui kummituse vana taktika enam ei toimi, oli too kimbatuses, sest ei suutnud kohaneda modernse aja inimestega, keda nii hõlpsasti ei hirmuta ning kes on näinud vist hullemat kui kulunud ja oma aja ära elanud trikke ja vempe. Moraal? Olge innovatiivsed ja uuendusmeelsed, ei tasu jääda loorberitele logelema. Mis aga kõige esiletõusvam tõdemus tükist, oli usk, et inimene (siinkohal kummitus, muidugi), ükskõik kui vana, suudab muutuda ja leida rahu ning andestust. Mõista, et mida ta korda saatnud oli, on vale ning leida kannatanu kogemustele empaatiat. Selleks on võib-olla vaja elumuutvat olukorda, mis eelneva peale pöörab, kuid kõik on võimalik. Eriti kui avastad ennast samas situatsioonis, millesse teisi varem sundisid. Minu meelest olid need kõik asjalikud ja kohati ilusad mõtted, mida etenduse lõppedes kaasa võtta või taas avastamiseks meelde tuletada. Need olid enamasti lihtsustatult esitatud, ehk, loodetavasti, mõtestasid neid moraale vastavalt enda jaoks lahti ka pisikesed vaatajad.

Tüki huumor ei olnud just kõrgkvaliteetne ja peen, kuid antud kontekstis ei olnud see üldsegi vajalik. Füüsilised ning visuaalsed naljad, mis just lastele peale lähevad, võivad täitsa koomilised olla ka täiskasvanule, kui ei minda väga labaseks ning need mõjuvad orgaaniliselt. Tunnistan, ma muigasin omajagu ning isegi hambad naeratuseks meelitas välja totakas, kuid ootamatult humoorikas Beethoveni "Ood rõõmule" kummituse paroodiaversioon, mida esitas viiejalaine hambuline kana. Naljad olid suuresti seotud joonistamisega. Nimelt illustreeris vaim oma õudusi ja ohvreid neist pilte maalides või portreedele oma "kunsti" lisades. Loomulikult, sai mõni tegelane suured ümmargused silmad ja hirmunud pilgu, mis oli päris koomiline. Oli lihtne, kuid selge ja nutikas kasutada just joonistamist, et teatud olukordi või toimumisi publikuni tuua. Üleüldse kasutati loo edasi andmisel hulganisti igasugu füüsilisi trikke, nt valguse ja varjude mängu, kategoriseerides nähtu objekti- ja nukuteatri tükiks. Iseäranis meeldis mulle raagus puu õigepunkemise visuaalne ja tehniline lahendus, mis on alati antud loo standard lõpp.

Etenduse eripäraks oli ka kummituse aktiivne suhtlemine vaatajaga. Pidevalt pöördus ta ekraani poole ja jagas oma mälestusi kunagise hiilgeaja hirmutööde kohta, kaebles ja kurtis, eputas ja küsis küsimusi. Oma ekspressiivse miimika ja kehakeelega oli tegelane nagu avatud raamat, kellele vaevatu kaasa tunda, kaasa elada või kelle üle nalja heita. Selline kontakt publikuga, ja eriti vast lastele, mõjus vahvalt ning kaasavalt. Kokkuvõttes, ei midagi fenomenaalset, kuid ootamatult sümpaatne, hubase olekuga, tähelepanuköitev ning head tuju ja empaatiat stimuleeriv lavastus.

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Raamat: Lastekate eri "Härra Hais", "Jäälohe" ja "Detektiiv Pepu: Toimik 2"

Tervitus!

Mõned lasteraamatud taas loetud.

Pealkiri: Härra Hais
Autor: David Walliams
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2018
Minu hinnang: 4/5

Tihtipeale ei ole humoorikad lasteraamatud minu jaoks iseäranis naljakad. Jah, kildu visatakse, aga need lendavad tavaliselt mööda. Need ei kipu passima minu arusaamaga millestki, mis mu suud kasvõi minimaalselt muigama paneb. Lood ise on igati toredad ja asjakohased vastavale sihtgrupile, kuid minu naeru nupule ei vajuta. Juhuslikult mainis üks mu sõbranna, et tal on keeruline leida oma pojale kirjandust, mida poiss loeks hea meelega. Üks hiljaõhtu sattusin Raamatuvahetusse ja nägin pakkumisele tulevat "Gängstamemme". Krabasin selle sekunditega oma sõbrannale. Pärast lugemist, tuli välja, et poiss oli sellest loost vaimustuses ja ainuüksi kontseptsioon tegijast vanaemast tegi talle ohtralt rõõmu. No eks ma siis uudishimust tundsin, et võiks autorile võimaluse anda. Kuigi "Gängstamemme" poest enam võimalik hankida ei olnud, haarasin "Härra Haisu", "Jubeda tädi" ja "Rotiburgeri". Sain kõik veel soodukaga pealekauba.

Raamat räägib 12. aastasest Chloest, kelle ema on selline tüüpiline kolka eliit ja poosetaja ning, kelle ambitsioon on saada valitsusse. Noorem õde on tüüpiline pailaps ja perfektne plika, kes jõuab, suudab ja saab kõike. Kui need kaks olid pigem Chloe vastased ja kedagi kelle pärast lugejana silmi pööritada, siis tüdruku isa oli vinge vend ja luuser üheaegselt. Endine rokkar, kes nüüd peidab ennast terve päev kapis, sest ta koondati töölt, kuid ei julge oma dominantsele naisele seda tunnistada. Ja, otse loomulikult, kuulus perekonda omamoodi ka salapärane härra Hais, kelle Chloe kutsus koeraga elama pere kuuri. Arvestades seda, et tegu ei olnud ülimahuka romaaniga, mis võimaldab tegelastele tohutult arengut, siis mulle väga meeldis, kui värvikalt ja iseloomukalt nad olid üles ehitatud. Kuigi enamused olid ikkagi pigem karikatuurid, kellede olemus ja teatud küljed üle võlli paisutatud, olid nad kõik meeldejäävad tegelased, kellel oma põhjused, soovid ja arengumoment. Isegi lustakal kommipoe omanikul Rajil. 

Tegelaste probleemid olid usutavad ning vaevatult samastatavad (isegi kaupmehest Rajil, kellel oli suur dilemma ühe kaubandus esemega, mis ei tahtnud üldse müüa). Eriti lastele, kellele lugu on suunatud. Chloe tundis end vähem tähtsa, ilusa, targa, eduka ning asjalikumana, kui tema õde. Peale selle, kiusasid teda koolikaaslased. Tüdruk oli uje, omaettehoidev, ennast alahindav ning introvert. Samas, omas ta suurt ja laia kujutusvõimet ning põhjatut südant. Ma arvan, et ei ole haruldane, kui varateismeline tunneb ennast nagu Chloe, eriti kui sul tundub olevat pere, kes paistab ideaalne. Või vähemalt perfektsusele pürgiv. Kerge on uppuda kõrgete standardite ja ootuste alla, kui sa ise nii ambitsioonikas ei ole. Mitte ainult peategelane, vaid ka tema isa, ema ja õde, tegelikult, kannatasid ebatervete eesmärkide ja eeskujude all. Siinkohal tuli aga mängu härra Hais, kes elas ainult endale, enda vajaduste ja tahtmiste järgi. Kuigi mehe minevik oli valuline, oli ta tegelikult oma eluoluga rahul (kuigi põgenes oma mineviku eest). Ta oli rändaja ja see elustiil talle sobis. Mida ei saanud aga öelda perekond Crumbi kohta. Härra Hais tuli, oli odavam kui terapeut ja suutis pere perspektiivi olulistele asjade poole tagasi pöörata. Selleks siis tõsiasi, et nad ise on teineteisele tähtsad, mitte see mida keegi neist arvata võiks või kuidas nende maine. Tuleb leppida endaga ja muuta ennast, mitte maailma ümberringi.

Kahtlemata on loo leivanumbriks selle huumor. Ja see oli omas kontekstis tõesti kvaliteetne huumor, ka täiskasvanu vaatenurgast. Muidugi, leidus standardset jalaga-tagumikku-nalju, a la röhitsemine ja kaka killud, kuid naljade kiht oli palju tihedam, kui esmapilgul tundus. Nimelt, leidus lisaks n-ö peenemat huumorit või siis ridadevahelist koomikat, mida vanemad inimesed saaksid nautida. Mulle eriti passis lugu läbiv kild Raji poolt teismeliste ninjakilpkonnade komplekti üle, mida mees püüdis kõigile pähe määrida ja mida keegi ei ostnud. Puänt lõpus sellega seoses oli eriti kihvt. Chloe õe, Annabelle'i, nädala trennikava oli üks mu lemmikuid. Nt kuulus tema argipäevasesse kavasse, mis algas kell 6.00 ja lõppes kell 20.00, klassikalise ujumistrenni ja kooriproovi kõrvale, ka treening Tour de France'iks, töövarjutund ajukirurgiga ning mootorratta remontimise kursus. Kolm lehekülge seda ajakava pani mind tõesti itsitama. Peaaegu sama hea oli tüdrukute ema valmislubaduste nimekiri, mis muuhulgas sisaldas plaani "anda politseile võim arreteerida inimesi, kes räägivad avalikes kohtades liiga valju häälega".

Ma arvan, et tegu on vahva lugemisega nii lastele kui täiskasvanutele ning kindlasti andis raamat mulle hea tuju ja muheda meele. Tekst jooksis ludinal mu ees ja lugu oli südamlik ning õpetlik. Peatselt võtan ette ka ülejäänud teoses David Walliamsi poolt. Muide, ma täitsa tean teda nt Graham Nortoni jutusaadetest, kuid millegipärast ei pannud ma ühte ja ühte kokku, et just tema on autor David Walliams.


-----------------------------

Pealkiri: Jäälohe
Autor: George R. R. Martin
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2015
Minu hinnang: 3/5

Ma ei suutnud selgusele jõuda, et kas tegu on pigem muinasjutuga täiskasvanutele või lastele. Lugesin selle läbi poole tunniga. Tekst oli suures kirjas, pilte oli rohkemgi kui lugu ennast ning keskmes oli tüdruk, kes maagiline ja müstiline. Esmapilgul tundus, et lektüür on ikkagi lastele mõeldud. Kui aga süüvida raamatu süžeesse, kus taustal lõõmab sõda, tapetakse ja rüüstatakse ning isegi üks peamisi tegelasi ära põletatakse, koos detailsete kirjeldustega sõjast taanduvatest sõduritest, kellel puudu jalg, kellel käsi, kellel kõik jäsemed, siis vist ei ole see ikkagi midagi, mida juntsule õhtul enne magamaminekut ette lugeda. Teisalt, lugu oli ju tore ja illustratsioonid võrratud, kuid see ei pakkunud mulle elamust, mida täiskasvanuna kättevõetavast teostest ootan. See oli lühike ja pealiskaudne. Samas, klassikalised muinasjutud ei ole just eriti lapseturvalised, ka seal igasugu tegelasi mürgitatakse, mõrvatakse, kägistatakse, süüakse ära, jne. Ehk siis, ei tohiks kellegi surm olla põhjus, miks noored midagi lugeda ei võiks. Igatahes, mulle jäi segaseks, kes on täpselt loo sihtgrupp. Kipun seda aga lasteraamatute juurde kategoriseerima. 

Tegu oli üpris muserdava muinasjutuga, millel küll tegelikult õnnelik lõpp, kuid saabunud kevad ei suuda alati kustutada eelnevat pikka ja kõledat talve. Adara on talvelaps, ta on külm nii iseloomult, olemuselt ning füüsiliselt. Ainuke, mis tema jahedas südames on, on salapärane jäälohe, kellega ta iga aasta külmakuudel uuesti kohtub ja ringi seikleb. Ma ei olnud temast vaimustuses, sest laps või mitte, aga oma perekonda suhtus ta kuidagi hooletult ning muud ei olnud, kui ainult tema ja jäälohe ehk mina ja maailm. Lõpus ta siiski tundis heldimust oma isa vastu, kui too oli hädas, kuid enesekesksus ja hoolimatus lähedaste suhtes, kes sind tegelikult armastavad, ei ole midagi, mis minu poolehoidu aitaks võita. Mul oli Adarast suhteliselt ükskõik, kahjuks. Ükstapuha ei olnud mul aga jäälohest ja teistest draakonitest, kes inimeste pärast piinatud ja surma said. Ka sõduritest ning Adara küla elanikest ja perest ei olnud mul kama kaks. Kõik nad kannatasid, kaotasid, kohati elu, ja pidid leppima suurte muutustega. Tegu oli tõsise ja kurbliku, kuid realistliku fantaasialooga.

Kui sulas jäälohe, soojenes üles ka Adara süda ning ta muutus n-ö normaalseks lapseks. Siinkohal võib olla mitmesuguseid tõlgendusi ning teooriaid kuidas toimunut lahti harutada. Nt kas lohe oli tüdruku peegelpilt ja osa hingest või olemusest, kes kadudes haihtus ka Adara seest? Kas lohe oli tema ema surma koorem ning ära minnes, sai pere lõpuks leinakandest vabaks ja liikuda kinni hoidvast talvest vabasse kevadesse? Kas lohe sümboliseeris lapsepõlve ja suureks kasvamist koos lapseliku fantaasiamaailma hülgamisega -- kadus lohe, ei olnud tüdruk enam laps? Või siis ei tasugi siin tikutulega taga otsida midagi ridade vahelt, vaid müstilisele jäälohele meeldis salapärane külm laps ning nad olid sõbrad, kes suutsid üksteisega samastuda ja teineteises kaaslast näha. Mis iganes õige tõlgendus ka ei oleks, oli selle üle nuputamine kahtlemata loo lugemise kõige põnevam osa. 

Mainimata ei saa jätta detailseid ja jäiselt kauneid joonistusi, mida leidus pea igal teisel lehel või üle kahe lehe laotuse. Kindlasti aitasid need enam loetusse sisse elada ning toimuvat ette kujutada. Kuigi, raamat ise jättis mind natuke "külmaks" (küll ma olen vaimukas...), oli see siiski piisavalt mitmetasandiline ja omanäoline, et mitte kahetseda selle ettevõtmist.


--------------------------------

Pealkiri: Detektiiv Pepu: Toimik 2
Autor: Troll
Kirjastus: Hea Lugu
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4.5/5

Juubeldagem, sest PEPU ON TAGASI! 

Tähistamaks uut aasta tegi kõigi lemmik tagumik võimsa comebacki ning kostitab väikseid ja suuri fänne kahe uue krapsaka krimilooga. Alati ei pea lasteraamatud olema nunnud või armsad või üdini õpetlikud, mõnikord on vaja peent tagumikuhuumorit, milles pepu on vaieldamatu tipptegija (ja vist ainus alažanri viljeleja). Ma ei varjagi, et mulle esimene raamat tõesti palju nalja tekitas ja muheda enesetunde tõi. Ta suudab leida suurepärase balansi totaka ning andeka vahel. Samas, tundub, et lugu on ka polariseeriv, ehk siis, kui sulle meeldib, siis oled sellest vaimustuses. Kui sind ei kõneta, siis jääb lugemiskogemus pigem tüütuks ning lamedaks. Mind on erudeeritud ning nupukas Pepu igatahes ära rääkinud ning soovitan ja promon raamatut kõigile ja kõigele. Vähemalt kaks inimest on tänu mu entusiastlikule kihutustööle omale esimese osa soetanud. Olen akrediteerid Pepu Eesti saadik!

Seekord tuuakse raamatu kätte haaranutele kaks värsket müsteeriumi, mida tark tagumik ja tema üliagar abiline, Braun, välkkiirusel ning koostöös lugejatega lahendavad. Esimeses püütakse aidata preilisid ja prouasid, kelledelt tuttuued ehted üks koletu hiiglane varjulistes tänavates on ära näpanud. Teises loos aitab paar leida kohvikusse maha ununenu asjakese omanikku. Tutvustatakse kaht uut, esmapilgul, püsi kõrvaltegelast, Õnneliku Kassi kohviku omanikku ja tema tütart, kes astuvad üles mõlemas loos. Kassihärra näeb välja nagu tuntud ja populaarne käppa üleval hoidev õnnekiisu kuju, mida ohtralt Jaapanis ja mujal Aasia kultuuriruumis võib kohata. Sellised vahvaid põikeid Jaapanile omasesse eluolusse leidub raamatus mitmeid, mida on tore tähele panna (olles selle riigiga niivõrd kuivõrd sina peal) või esmakordselt avastada. Muide, mis teema on jaapanlastel pidevalt toiduga? Ma ei ole sellele siiani pihta saanud. Kirjanduses, filmides, mangades, jne on söömine ja toidu kiitmine (hmmm, umai, hmmm, oishii) pidevalt esiplaanil. Keegi kunagi ütles, et Aasias on n-ö söögiporno kõrgelt hinnas, mis tähendab siis, et lihtsalt vaadatakse kuidas inimesed söövad ja kiidavad toitu (nt Lõuna-Koreas on mukbang eriti menukas). Ma ei saa sellest fenomenist mõhkugi aru. 

Taaskord on Pepu ja tema gängiga koos võimalik müsteeriumid lahendada ning selleks antakse lugejale hulganisti vihjeid ja võimalusi. Nt leia piltide põhjal, mis on ühist kuriteopaikadel, röövitud esemetel või päevadel, mil vargused toimusid. Jälle on ka mitmeid labürinte võimalike läbida, leida pildilt x-arv pepusid ning, üleüldse, aktiivselt kaasa mõelda ja nuputada. See raamat küll last igavusest tukkuma ei pane! Värvi annavad tihedalt taustapilti täitvad plakatid, ajakirjad, reklaamid, jpm, mis aitavad paremini tutvuda antud maailmaga. Nt koomilised valimisreklaamid ning, minu isiklik lemmik, teenust pakkuv poster: "Otsin kadunud asju. Mutionu". Need arvukad detailid annavad sügavust ning on lihtsalt vahvad taustalugemised. Lisaks, saame seekord ridade vahel teada, et kõigi lemmik pepu on midagi romantiku laadset ning, loomulikult, ei puudu vanad lemmikud, nagu peategelase võimas salarelv. Suur haisev peer -- nagu tornaado. Muide, mu isa mainis seda, kui talle raamatut peale surusin, et kas Brauni ja kakajunni vahel võib kuidagi paralleele tõmmata? Braun tähendab pruuni, on pidevalt Detektiiv Pepu tagumikus kinni (metafooriliselt). Nimelt, meenus isale "South Parki" Mr Hankey. Aga see vist läheb liiga meta tasandile, kuigi see seos tugevdaks sarja iroonilisust ja paroodia faktorit mitu korda. Kes teab...

Igatahes, Detektiiv Pepu on vinge, vahva ja võrratu. Ootan juba kannatamatult kolmandat osa ning kavatsen lugu aktiivselt edasi fännata!