PÖFF: Videointervjuu Islandi näitleja Anita Briemiga ("Quake", "The Minister", "The Tudors")

 Tervitused PÖFFilt!

Seekord üllatame teid Harrastuskriitikute esimese täispika video intervjuuga! 

Kohtusin näitleja Anita Briemiga PÖFFil, osaledes filmi "Quake" maailma esilinastusel. Kuna Anita osaleb järgmise filmi võtetel, siis kahjuks pidi ta Islandile tagasi kiirustama ja seetõttu otsustasime teha intervjuu läbi Zoomi. Siinkohal tahan tänada Anitat, et ta intervjuu jaoks aega varus ja ka Strike Mediat, kes intervjuu kokkulepet vahendas. Suur aitäh!

Kes on Anita Briem?

Biograafia:

 

Anita alustas oma karjääri 9-aastaselt Islandi Rahvuslikus Teatris ja mängis mitmetes lavastustes juba lapsepõlves. 16-aastaselt kolis ta Londonisse, kus ta õppis The Royal Academy of Dramatic Art ja mängis hiljem nii London National Theatre's kui ka West Endi edukas lavastuses “Losing Louis”. 

 

Tema fookus suundus filmile ja televisioonile ja ta mängis peaosa sellises filmis nagu “Journey the the Center of the Earth” Warner Bros'i jaoks, “The Tudors” Showtime jaoks, “Doctor Who” BBCi jaoks ja “The Evidence” ABC jaoks.

 

Ta kolis hiljuti tagasi oma kodumaale, Islandile, järgides oma soovi töötada rohkem Euroopa filmitegijatega. Eelmisel aastal mängis ta peaosa TV seriaalis “The Minister” (TV Series) koos Ólafur Darri Ólafssoniga, mille eest ta nomineeriti Edda Film and TV Award auhinnale.

 

Peale filmi Quake kuuluvad Anita järgmiste projektide hulka “Reply to Helgas Letter” (lav. Ása Helga Hjörleifsdóttir), Beautiful Beings (lav. Guðmundur Arnar Guðmundsson) and Villibráð (lav. Elsa María Jakobsdóttir). Aníta astub ka esimesi samme stsenaristina, kirjutades TV seriaali “As Long as we Live”, mida toodab GlassRiver.

 

Video on inglise keelne. Videost allpool leiab eesti keelse lühikokkuvõtte, millest me Anitaga vestlesime. Tegemist ei ole sõnasõnalise tõlkega.

Alustasime Anitaga vestlust sellest, kuidas Anita Los Angelesest tagasi Islandile tuli ja töötas 4 erineva naislavastaja käe all. Anita on oma karjääri ajal tundnud, kuidas naisi seksualiseeritakse.  Ja kui ta on töötanud naislavastajatega, siis seda tavaliselt ei juhtu. Anita jaoks on oluline, et lugusid naistest räägitaks ka naiste perspektiivist.

Filmi "Quake" puhul on tegemist filmiga, kus filmi on kirjutanud naine, tootnud on naised, lavastanud on naine.

Ehkki Anita naudib väga filmifestivale ja sellega seotud melu: inimestega kohtumisi, teiste filmitööstuse tegijatega suhtlemist, siis sel korral ei õnnestunud tal PÖFFil teisi filme näha. Ta oleks soovinud näha rohkem nii Tallinna kui ka teiste filmiloojate loomingut, aga kuna Anital on filmimine pooleli, pidi ta peale "Quake" esilinastust järgmisel hommikul kohe tagasi lendama. 

Anita filmis "Quake" 
Fotograaf Lilja Jonsdottir

Vestlesime ka "Quake" filmist. Anita ütles, et ta ei peljanud esilinastust, pigem oli ta elevil. Filmi tootmise protsess on ideest ja kirjutamisest filmi valmimiseni pikk ja muidugi tekib elevus, et kuidas film vaatajaid emotsionaalselt mõjutab. Selle pärast filme tehaksegi. Küll aga pabistas Anita enne filmimist. Kuna Anita mängitud tegelane Saga on filmis kandev ja igas stseenis, siis filmimise ajal tundis Anita suurt survet, et ta peab endast andma absoluutselt kõik. 

Talle väga meeldis filmi stsenaarium ja ta imetles kogu seda tööd, mille Tinna (filmi produtsent, stsenarist ja lavastaja) sellesse filmi pani. Anita luges Audur Jonsdottiri raamatu läbi niipea, kui Tinna talle sellest rääkis. Raamat on Anita arvates sisekaemus, mida on keeruline panna kinematograafiasse, aga tema meelest tegi Tinna sellest suurepärase filmistsenaariumi. Tinnal oli väga selge nägemus, mida ja kuidas ta selle filmiga tahab öelda. Film on raamatust täiesti eraldi iseseisev tükk loomingut. 

Anita lisas, et "Quake" on väga olulisest teemast - perekonnast ja nendest probleemidest, millega pered kokku puutuvad, aga tihti nende probleemidega ei tegeleta, pereliikmetele antakse andeks asju, mida võibolla teistele ei anta, sest pereliikmed ise harjuvad ära. Aga nendest muredest ja probleemidest võivad välja kasvada väga ebaterved suhted. 

Fotograaf Lilja Jonsdottir

Kui Anitalt küsisin, kuidas ta Saga rolliks valmistus, siis üks oluline element ettevalmistuses oli füüsiline, nimelt epilepsia. Kuna filmis on peategelasel epilepsiahood, siis selleks valmistus Anita väga põhjalikult, et see oleks ekraanil usutav. Ta praktiseeris ja filmis seda ise mitmeid tunde ning peale selle ta vestles ka spetsialistide ja neuroloogidega ja ka epilepsiahaigetega, et mõista, mida epilepsia tegelikult inimesega teeb. Seal on ka psühholoogiline aspekt, sest Saga tahab väga oma epilepsiat kontrollida, et ta saaks olemas olla oma pojale. Emana sai Anita väga hästi aru, kui oluline see filmis on. Saga peab selle nimel võitlema, sest ta suurim soov on hoida oma poega enda elus. Saga roll oli nagu kingitus Anita jaoks, sest Sagal oli väga kindel eesmärk filmis.

Peale selle oli Anita arvates Sagale väga oluline ka aru saada, et keda ta perekonnas usaldada saab. Ja kas üldse saab. 

Vestlesime ka filmis läbi kumavast lootusest, keda esindab filmis osaliselt ka tegelane Oskar, Oskar tähendab tegelikult sõna "soov". Tinna oli väga konkreetne ja teadlikult lisas lootuse teema filmi. Film ise on emotsionaalne ja intensiivne, nii et et see lootuse tunne lisab tasakaaluks väga palju juurde. 

Paljudes peredes on arusaam, et kui me mingit tegevust teeme, siis probleem kaob ära. Konkreetselt filmis oli selleks tegevuseks supi söömine. Üks filmi osatäitjatest rääkis loo oma perest, kus pere vanaema hakkas alati siis vilistama, kui räägiti teemadest, mis olid tundlikud või millest ta arvas, et ei tohiks või peaks üldse rääkima. 

Küsimusele, kas Anital endal on midagi ühist tema tegelase Sagaga, vastas Anita, et ta läheb tavaliselt väga sügavalt oma rolli sisse. Tal on ühine Sagaga see, mis puudutab kontrolli, hirm kontrolli kaotamise ees. Emaks olemine ja ka perekonnasisesed struktuurid on asjad, millega Anita end Sagaga seostab.

Fotograaf Lilja Jonsdottir

Saga rolli oli Anital tegelikult raske teha, sest ta oli kogu filmi tegemise ajal rollis sees. Isegi Anita ema muretses ta pärast, et ta ei suhtle üldse, vaid on enda mullis. Pärast mõnda nädalat filmimist tundis Anita uskumatut lõikavat üksildust. Ta lisas, et on küll oma loomult introvert, aga ta tundis seda, mida Saga läbi elas, üksinda olemist. Pärast filmimise lõpetamist, tõmbas ta kodus kardinad ette ja veetis lihtsalt paar päeva kodus voodis. 

Anita on ühe korra filmi Islandil näinud ja tema arvates oli uskumatu, kui hästi on Tinna filmis kõik detailid kokku sidunud. Loodetavasti panevad ka vaatajad neid väikselt olulisi nüansse ja detaile tähele. Kui tegemist on sellise hea jutuvestjaga nagu seda on Tinna, siis on kaamera võimeline su mõtteid lugema. Oleks keegi teine seda lugu jutustanud, siis võibolla oleks see lavastaja otsustanud hoopis häälkõne kasuks, sest see film koosneb suuresti tunnete peegeldamisest. See on väga jõuline filmimine, kus kaamera näitab tundeid nii ilmekalt, et seletusi ei ole vaja. Ka filmi heli ja muusika on väga hästi filmi sisse pandud. Kõik need detailid: muusika, riided, soengud ja make-up teevadki filmid imeliseks. Filmi tegemine on nagu maagia.

Kui uurisin põhjuste kohta, et mis Anita tagasi Islandile tõi, siis ta rääkis, et see on huvitav lugu. Nooremana ta tahtis väga Islandilt ära saada. Siis talle pakuti tööd USAs kõigepealt telerseriaalis ja siis juba filmides. Seal puutus ta kokku sellise filmimaailmaga, millest ta ei olnud teadlik, et üldse eksisteerib. See oli tõeline keeristorm. Anita elas USAs 13 aastat ja ta tütar sündis Ameerikas. Anita tuli tagasi Islandile, et teha Islandil telesarja "The Minister" 2019. aastal. Olles tagasi ja filmides Euroopas koges ta  tõelisi väljakutseid ja ta tundis, et on hoitud ja temast hoolitakse hoopis teistmoodi kui Ameerikas. Terve atmosfäär, inimesed, kellega ta töötas oli nagu silmade avanemine. Peale selle pidi Anita tegema otsuse, et kas ta tütar läheb Ameerikas kooli ja saab endale ameerika identiteedi või ta kasvab ülesse islandlasena ja palju tervemas elukeskkonnas. Ka COVID andis talle võimaluse ümber hinnata, mida tähendab tema jaoks edu ja mida tähendab elukvaliteet. Ja ühtäkki oli selge, et ta ei olnud selles keskkonnas Ameerikas õnnelik. Anita lisab, et tal tohutult vedas, et ta sai samas ka uskumatult häid võimalusi teha tööd koos imeliste inimestega Islandil.  Tema jaoks oli see ainuke võimalus - jääda Islandile. Tal ei olnud enam valikut. Õnneks oli ta abikaasa nõus.

Anita rääkis, et ta laskis Islandile tulles lahti ka vanadest väärtustest, et see oli nagu ärkamine. See keskkond, kus ta praegu on, on tema jaoks ainuvõimalik. 

Vestlus jätkus Anita praegustel ja uutel projektidel. Põhjuseks, miks ta nii kiiresti Tallinnast tagasi sõitis on film, mis räägib kahest abielupaarist, kes mängivad mängu, mis muudab nende elusid ja abielusid pöördumatult. See on lugu abieludest ja inimsuhetest ja erinevatest armastuse külgedest.

Fotograaf Lilja Jonsdottir

Anita on ka stsenaariumi kirjutamisega alustanud. Tegemist on armastuslooga, paariga, kes on juba pikalt koos olnud. Teda on alati huvitanud 7-aasta mütoloogia ja ta uuris, et mida teeb see suhete keemiaga. Me inimestena areneme ja see on niigi raske, et kuidas ma kasvame paaridena. Inimesed kohtuvad, armuvad, siis loovad perekonna. Me räägime südameasjadest alati väga ebamääraselt, et mis see tegelikult on. Me ütleme, et me pole enam armunud, aga mida see konkreetselt tähendab, Anita arvates on see lõpmatult huvitav teema. Me teame sellest vähe, et kas tegemist on ajukeemiaga või tõesti südameasjadega. Ja neid teemasid see seriaal uuribki. Anita loodab, et filmi tegemine saab alata järgmisel aastal. 

Lood meie ümber on nagu kompass, nad annavad meile eetilise normaalsuse, nad annavad meile vihjeid ja lohutust. Anita lisas, et ta on õnnelik, et ta saab olla osa maailmast, mis võib mõjutada kellegi elu, kasvõi natuke. 

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Veelkord suur tänu Anitale ja Strike Mediale!

PÖFF: Intervjuu Islandi filmiprodutsendi, stsenaristi, režissööri ja näitleja Tinna Hrafnsdottir

 Tervitused PÖFFilt!

Seekord pakume teile lugemiseks intervjuud Tinna Hrafnsdottiriga. Kohtun Tinnaga Nordic Hotel Forumis, kus on ka PÖFFi ametlik keskus filmifestivali ajal. Kohtumise aitas planeerida Strike Media. Suured tänud nii Tinnale, kui ka Strike Mediale vastutuleku eest!

Etterutatult võin öelda, et Tinnaga oli äärmiselt soe ja tore kohtumine ja meil oleks juttu jätkunud kauemakski!

Tinna saabub kohale õigeaegselt ja enne, kui intervjuuga alustame, jõuab ta öelda, et on terve hommikupooliku veetnud telefonis kõneledes Islandi meediaga, sest esimesed tagasisided filmi "Quake" kohta on olnud imelised. "Quake" filmi maailma esilinastus toimus laupäeval 20. novembril ja meie vestlesime Tinnaga 21. novembril.

Inga: Millised on sinu esimesed muljed PÖFFilt?

Tinna: Tegelikul ton see minu teine PÖFFil osalemine. Esimesel korral käisin Tallinnas aastal 2018. Mind valiti Scriptpooli programmi ja juhtus nii, et filmi tootja osales co-production programmis ja mina samal ajal Script pool programmis (Industry@Tallinn). Ja ring sai täis siinsamas, filmi "Quake" maailma esilinastusel. See filmifestival on lihtsalt imeline, ma väga naudin siinolemist, Tallinn on väga ilu slinn ja see kirg, mis siin filmifestivalil meid ümbritseb on lihtsalt vahva! Ma tunnen, et see (PÖFF) on koht, kus filmitööstus toimib. Siin on väga palju huvitavaid inimesi, erinevaid paneele ja üritusi. Mulle väga meeldib!

Biograafia: 

 

Tinna Hrafnsdóttir on Islandi lavastaja, näitleja, stsenarist ja produtsent nii teatris kui ka filmitööstuses. Ta õppis kirjandust ja kirjutamist Islandi Ülikoolis ja ta on lõpetanud Islandi Kunstiülikooli (MBA) Reykjavikis, TIFF Filmmakers Lab ja tal oma oma produktsioonifirma Freyja Filmwork . Tinna on kirjutanud ja lavastanud kaks auhinnaga pärjatud lühifilmi "Helga" (2016) ja "Munda" (2017). "Quake" on tema esimene täispikk mängufilm. Tinna arendab praegu ka oma esimest miniseriaali "Home is Where The Heart Is". Tinna näitlejakarjäär on samuti muljetavaldav - ta on hiljuti osalenud populaarses telesarjas "The Valhalla Murders" ja filmis "Margrete - Queen of The North". 

Inga: On sul õnnestunud festivalil vaadata ka teisi filme?

Tinna: Ei, sel korral ei ole tõesti jõudnud, mul on väga palju tegemist! Ma arendan praegu ka uut, enda esimest seriaali režissöörina TV-Beats'i raames. Nii et sel korral on mul kaks tööülesannet siin, mis võtab ära siinoleku aja. Loodetavasti saan filme vaadata mõne päeva pärast online's.

Inga: Kuidas tunne oli "Quake" eilsel maailma esilinastusel? Kas sa pabistasid ka? Mis tunded sind valdasid, kui filmi algas?

Tinna: Loomulikult olid mul kõhus liblikad, tavaliselt on ikka väike stress filmi tootmise lõpusperioodil ja kui film välja tuleb ja esilinastub, siis muidugi oled sa elevil, sest su film on nagu sinu enda laps. Eriti veel siis, kui tegemist on debüütfilmiga. Ma olin ka uhke, väga uhke oma meeskonna üle ja selle üle, mis tulemuse me saavutasime, sest kõik me pingutasime kõvasti selle tulemuse nimel. Tänu COVID-le oli meil lisaaega post-produktsiooni jaoks, Ma kasutasin seda aega filmi redigeerimiseks, muusika ja kõikide väikeste detailide jaoks, mis on vajalikud. Ma olin üsna rahulik sel ajal. Olles jutuvestja, oli mul tänu sellele lisaajale tunne, et ma andsin enda parima.

Inga: Minu arvates on tulemus väga hea!

Tinna: Kui oleks juhtunud, et filmi tegemisel oleks olnud suur surve aja tõttu, või kui ma ei oleks saanud kõike vajalikku filmida, siis oleks võibolla teismoodi tunne olnud, aga ma olen väga tänulik ja rahul, sest sain toota just sellise filmi nagu ma tahtsin. Iga lavastaja ja režissöör mõistab seda, et kui sa ise oled tulemusega rahul, on tõenäosus suurem, et see meeldib ka vaatajatele. Ma andsin endast parima ja sellega tuleb rahul olla.

Inga: Millal "Quake" Islandil esilinastub?

Tinna: Ma arvan, et jaanuari lõpus, arvatavasti 21. jaanuaril 2022.

Inga: Kas Eesti ja Islandi esilinastuste vahel on ka teisi esilinastusi?

Tinna: Ei. Me ootame järgmise aastani, sest detsember on tavaliselt jõulukuu ja COVID numbrid suurenevad ja sellega seoses on piirangud karmid. Ma loodan, et jaanuaris COVIDi numbrid kukuvad allapoole ja meil on võimalus oma filmi näidata. Praegu ongi esilinastustega nii, et sa pead arvestama COVIDiga, mitte ainult filmi valmimisega.

Inga: Jah, saan aru. Kui teatrid ja kinod on kinni või on sinna piiratud ligipääs, siis on see keeruline. Räägiks natuke ka "Quake" filmist. Kuidas sa said õigused Audur Jonsdottiri bestsellerist "Grand Mal" filmi teha? Mis sind võlus selle raamatu juures?

"Quake"
Foto saadud Strike Medialt.

Tinna: Kui ma raamatut lugesin, siis tundsin ma kohest seotust raamatu peategelasega ja sellega, mida ta läbi elab. Ma olen ise pidanud läbima sarnase teekonna nagu raamatu peategelane Saga. Teekonna eitusest aktsepteerimiseni. Kui mina stsenaristina tunnen sellist seotust, siis tekib mul vajadus sellest midagi teha. Ma tean, et ka raamatu autori jaoks oli tegemist väga personaalse looga, nii et kui kombineerida autori personaalne lugu ja minu enda oma, siis on tegemist looga, millega me mõlemad saame end samastada nii inimestena kui ka jutuvestjatena. 

Tuleb kirjutada nendest asjadest, mida sa tead. Ma ei taha öelda, et ma olen täpipealt sama kogenud, mida raamatu peategelane, Mul ei ole epilepsiat, aga ma tahan öelda seda, et ma olen ise pidanud eitusest aktsepteerimiseni jõudma, mis oli minu jaoks isiklikult väga keeruline ja ma tundsin, et ma pidin kuidagi raamatu loole ja enda kogemustele reageerima. Ma pidin otsustama, et mida ma selle kogemusega peale hakkan, kuidas ma selle kogemusega kasvan kui inimene, kuidas ma saan hakkama oma lastega ja nii edasi. 

Traumad mõjutavad inimesi, ka mitmeid põlvkondi vahel. Ma pidin enda mineviku keti läbi lõikama. Nii nagu Saga mõistab, et kui ta ei saa aru, mis ta perekonnas juhtus, ei saa ta oma eluga edasi liikuda. Mulle pakkus väga huvi selle loo juures see, et sain uurida tema meelt ja hinge, tema mälestusi ja tema minevikku. Just see juurdluse osa pani mind uskuma, et sellest võib tulla geniaalne lugu. Ma sain kasutada juurdluse ja müsteeriumi elemente filmis ja samas kasutada ka psühholoogilist draamat. Ma soovisin neid kahte kombineerida, sest see hoiab vaatajad pinevil. Ma usun, et film võib tekitada vaatajates põnevust ja ajada neid segadusse, just nagu Saga on segaduses. Film paneb vaatajaid küsima, et kes siis see paha filmis on, kas Saga on paha või kas keegi ongi üldse paha? Ja filmi lõpus jooksevad kõik loo niidid kokku ja annavad vaatajale selguse ja tekitavad tunde, et ahaa, nüüd ma saan kõigest aru. See oligi minu peamine eesmärk nii stsenaristi kui ka lavastajana, et inimesed tunneksid sama, mida Saga tunneb ja lõpuks panna kõik pusletükid kokku. Kui vaatajad oleks koheselt vastuseid teadnud, ei oleks nad sama teekonda läbinud ja ennast filmiga samastanud. 

Me kasutasime filmis palju lähivaateid, et vaataja saaks kogemuse, mida Saga läbi elab. Lähivaated, muusika, atmosfäär ja näitlejad peaksid toetama Saga lugu. Loodetavasti see õnnestus.

Inga: Minu arvates õnnestus see väga hästi. Ma usun, et paljud vaatajad samastavad ennast Saga looga, sest palju on neid perekondi, kellel on saladused, millest ei taheta rääkida või mida tahetakse lihtsalt maha matta. Paljudel peredel on olnud traumasid, millega nad on sunnitud tegelema, tahavad nad siis või mitte. Sest kui nad ei tegele nendega, ei saa nad ka kasvada ja areneda inimestena.

Tinna: Mul on nii hea meel, et sa seda ütled. Mul on väga hea meel, et minu juurde on pärast selle filmi vaatamist tulnud inimesi ütlema, et see film puudutas neid. Et see pani neid mõtlema oma emast või isast või mingist olukorrast, mida nad on läbi elanud.

Inga: See on ka üks põhjustest, miks mulle "Quake" väga
meeldis. See puudutab sind kui vaatajat, isegi kui vaataja seda endale tunnistada ei taha.

Tinna: Ma tahaksin lisada veel seda, et põhjuseks, miks ma tahtsin sellest raamatust filmi teha, on see, et ta pole hinnanguid andev. Selles loos toimub väga raske ja keeruline trauma, aga raamat ise ei anna hinnangut, et kes on selles loos halb või süüdi, Loomulikult on inimene vastutav oma tegude eest, aga sellel konkreetsel juhul see isik, kes on süüdlane, heastab oma teod. Ta proovis heastada oma tehtud tegusid. Ja see on just see, mis mulle selle raamatu juures väga meeldis. Raamat on väga intellektuaalselt kirjutatud, et ei näidata näpuga, kes on hea või halb. Ta näitab, et elus on olemas igasuguseid erinevaid värve. Ja ta näitab, et vaatamata sellele, et inimeste elus on traumasid, siis on olemas ka lootus.

Tinna Hrafnsdottir filmis "Quake" Johanna rollis
Fotograaf: Lilja Jonsdottir

Inga: Sellega seoses tahtsingi sulle öelda ühte asja filmi kohta, mis mulle väga südamesse läks. Ma ei ole ise Audur Jonsdottiri raamatut lugenud, aga eilsel esilinastusel küsiti erinevuse kohta filmi ja raamatu vahel ja sa vastasid, et lootuse andmine. Filmi on lisatud üks tegelane, Oskar, kes lisab filmi hea annuse lootust. Ja see tekitab minus kui vaatajas hea tunde. Sa tõid sellesse filmi sisse lootuse, et vaatamata traumadele ja draamadele, mida me elus kogeme, on meie elus lootus olemas. See annab vaatajatele teadmise, et elu saab ja võib muutuda paremaks igaühe jaoks.

Tinna: Kas ma tohin sinult midagi küsida?

Inga: Jah, muidugi!

Tinna: Kui Saga on koos oma eksabikaasaga ja näeb akent, et aken on lahti ja ta vaatab selle poole, kas sa seostasid ära, et mida see tähendab?

Inga: Jah! See oli suurepärane stseen, mis annab mõistmise ja aitab tükkidest pusle lõpuks kokku panna. Kui Saga mõistab lahtise akna tähendust. Üldse, lahtine aken on selles filmis tõsine metafoor. 

Tinna: Nii tore! Ma ei tahtnud, et näitlejad  selle välja ütleksid sõnadega, vaid just pildikeelega.

Inga: Jah, näitlejate näoilmed annavad edasi vaikse teineteise mõistmise. Mulle meeldivad filmid, kus kõik alati ei ole välja öeldud sõnadega, vaid lasevad inimestel endal mõelda ja seoseid kokku viia. 

Tahtsin küsida ka näitlejate meeskonna kohta. Sa oled filmi stsenaariumi kirjutanud, lavastanud ja tootnud. Kuidas toimus näitlejate kaasamine? Olid sul algusest peale olemas juba mõtted, milline näitleja võiks konkreetset rolli mängida? Island on väike riik, kus arvatavasti filmitööstuse inimesed tunnevad üksteist. Kas sa teadsid, et see on just see näitleja, kes võiks Saga rolli mängida?

Tinna: Ma ei korraldanud esinemisproove Saga isa ja ema rollile. Ma teadsin, kellele need rollid on mõeldud. Mõlemal näitlejal olid olemas just need omadused, mida Saga ema ja isa rollid nõudsid. Saga rolli näitleja leidmine võttis mul kaua aega. Tegemist on väga delikaatse rolliga ja suure vastutusega, sest Saga on filmi igas stseenis. Selle rolli täitja pidi olema ühest küljest habras ja teisest küljest väga tugev. Ma soovisin, et see näitleja oleks ka ise ema, et mõista kõiki neid tundeid, mida Saga läbi elab.

Kui ma mängisin Islandi seriaalis The Minister (Radherrann), siis seal kohtasin ma Anitat. Anita oli enne seda elanud pikalt Los Angeleses ja ma ei teadnud, et ta oli tulnud tagasi Islandile, et selles seriaalis mängida. See on kummaline, sest kui ma teda kõige esimest korda kohtasin, oli temas selline aura ja kohalolek, et mul tekkis teadmine, et Anita on just see. Kui ma teda nägin, siis tekkis tunne, et just tema võiks Saga olla.

Näitlejate valimine on asi, kus ma olen ambitsioonikas, sest ma olen ise ka näitleja ja mul on väga kindel pilt, milliseid näitlejaid ma tahan ühte või teise rolli. Kui ma Anita esinemisproovi kutsusin, siis ta tabas naelapea pihta! Ja leida veel selline näitleja, keda ma täielikult usaldan, on ime! Kuna ma olen nii produtsent, kui ka stsenaariumi autor, siis on filmi tegemisel väga palju kaalul. Ja see, mida ma temalt sain, see usaldus oli imeline! Ma olen väga väga uhke tema üle ja tänulik selle üle, et tema mind usaldas. Ma arvan, et ta on selles rollis imeline!

Inga: Täiesti nõus. ta on nii õrn ja tugev läbi terve filmi.

Filmi "Quake" meeskond PÖFFil maailma esilinastusel

Mida sa ütleksid meie lugejatele filmi kohta, et miks peaks "Quake" vaatama? Miks peaks inimesed seda filmi vaatama?

Tinna: Ma arvan, et inimesed peaksid seda vaatama, sest see on silmi avav heas mõttes. Ta annab sulle positiivse tunde asjadest, mis on vahel väga rasked. Aga kui sa paned selle õigesse perspektiivi, siis näeb ka valgust ja sa tunned, et igaks asjas on lootust, igas situatsioonis. Ma arvan, et mõeldes, mis meie ümber maailmas toimub, olgu siis näiteks COVID või globaalne soojenemine, siis meil on vaja seda lootuse tunnet. Ma usun, et kui see, mis meie sügaval sees valu tekitab saab heastatud, siis muutub kõik meie ümber palju lihtsamaks. Ma olen alati kasutanud Leonard Coheni tsitaati: Igas asjad on mõrad, aga ainult mõradest tuleb valgus sisse. See on just see, millest "Quake" räägib.

Inga: Väga hästi õeldud ja väga õige! Sul on olnud muljetavaldav karjäär. Olen osasid su rolle näinud, aga tahtsin küsida ühe sel aastal linastuva Taani filmi kohta.  Sul on roll Taani ajaloolises filmis "Margrete Esimene". Kes on Sigrid, keda sa filmis mängid? 

Tinna: Sigrid on üks kuninganna Margrete seltsidaame. Sigridil on väike, aga väga oluline roll. Ma ei saa tema rolli täpsustada, sest see annaks liiga palju välja nendele, kes pole filmi veel näinud. Mulle oli suureks auks olla osaline selles projektis. Seal on fantastilised näitlejad! 

Inga: Trine Dyrholm on üks mu suur lemmikutest!

Tinna: Jah, me oleme Trinega head sõbrad!

Inga: Teine projekt, mille kohta ma tahan küsida on Netflixis ka Eestis vaadatav seriaal "The Valhalla Murders". Kuidas sa sellesse seriaali sattusid?

Tinna: Eks siin oli tegemist prooviesinemisega, kus ma käisin ja selle kaudu mind valiti. Sama oli ka "Margrete Esimene" filmiga. Olles näitleja saad sa pakkuda ainult seda, kes sa oled, ainult iseennnast. Tõeline lavastaja vajab tavaliselt teatud konkreetset tüüpi näitlejat konkreetsesse rolli. Ja sa kas oled see tüüp või mitte. Kui me räägime prooviesinemistest, siis ei ole tegemist alati sinu näitlejaandega. Sul kas on vajalikud tunnusjooned ja iseärasused vajalikud rolli jaoks või mitte.

Inga: Sa oled ka teatris tööd teinud. Kuidas sa teatrist filmimaailma sattusid?

Tinna: Jah, ma alustasin oma karjääri teatris. Ma töötasin sõltumatus teatris ja tegin ka iseseisvaid teatriproduktsioone, tootsin lavastusi ja olen ka lavastanud mõned lavastused. See on kummaline, et ma ei otsustanud, et nüüd ma tahan režissööriks hakata, aga ma leidsin lavastades endas ülesse jutuvestja. Avastasin, et ma tahan rääkida rohkem lugusid. Ma ei taha mitte ainult näidelda, vaid ka lugusid jutustada. Mu üks tuttav rääkis mulle ühe oma elus juhtunud loo ja mul tekkis tahtmine sellest lühifilm teha. Mul hakkas kohe silme ees pilt jooksma visuaalidena, et kuidas ma tahaksin seda lugu näidata. Mu tuttav oli nõus sellega. Siis ma alustasin stsenaariumi kirjutamisega ja üks asi viis teiseni. Nii et minu puhul ei olnud nii, et ma tahan režissööriks saada, pigem elu juhtis mind selleni. Ma lihtsalt järgisin oma instinkte.

Inga: Sul on olnud filmitööstuses erinevaid rolle: produtsent, stsenarist, näitleja, režissöör. Mis sulle nendest kõige armsam on? Ma tean, et see on nagu küsida, milline on sinu lemmiklaps ja sellele on raske vastata, aga ikkagi, kui sul oleks valida ainult üks või teine, siis mille sa valiksid? Millist rolli sa eelistaksid?

Tinna: Lavastades. Režissöörina. 

Tinna Hrafnsdottir ja Anita Briem
PÖFFil "Quake" esilinastuse järelpeol

Inga: Miks see nii on?

Tinna: Ma armastan nii lavastamist kui ka näitlemist, aga ma tahan mõlemaid uksi lahti hoida, sest see on midagi, mis on minu jaoks oluline. Mõlemas rollis olen ma jutuvestja, ainult et erineva vaatenurga alt. Kui ma peaksin valima, siis valiksin lavastamise, sest see annab mulle võimu jutustada minu lugu nii nagu mina seda tahan rääkida. Et ma saan seda teha minule sobival viisil. Seda on võibolla natuke hullumeelne öelda, aga kõik artistid tahavad maailma muuta. 

Inga: Seda ma usun, see on tõesti nii!

Tinna: Kui ma suudan kasvõi ühte inimest natuke muuta, siis muutub ka maailm. Ma tõesti tahan jutustada lugusid, mis võivad muuta midagi inimeste sees, Nii nagu on ka filmiga "Quake".  See innustab mind, et ma saan luua midagi, millel on tähendus ja mis on oluline. See täidab mind. Võibolla tuleb see sellest, et ka minu elus on olnud traumasid ja võibolla on see viis, kuidas neid enda sees läbi töödelda. Ma tean, et on inimesi, kes on olnud samas olukorras, siis on hea tunda, et hei, see töötas minu jaoks ja ehk töötab see ka sinu jaoks!

Inga: Räägime natuke ka tulevikust. Millised on sinu järgmised projektid?

Tinna: Praegu töötan ma ühe seriaali kallal, see on praegu arendamisel alles. 

Inga: Mis selle seriaali nimi on?

Tinna: Praegu on see "Kodu on seal, kus süda on" (ingl k. Home is where heart is). See on lugu perekonnast, kus on kolm täiskasvanut last. See on lugu düsfunktsionaalsest perekonnast, kus on väga tugevad karakterid. Nad satuvad situatsiooni, kus nad peavad midagi omavahel jagama ja võtma selle eest ühist vastutust. Tegemist on pärandusega. Ma olen kuulnud nii palju lugusid suurtest perefirmadest, dünastiatest, mis on ju tegelikult lood peredest, nende omavahelistest suhetest. See on skandinaavia versioon nendest. See on võimetusest jagada, sest inimesed alati proovivad saada kõige suuremat tükki koogist. See on samas ka metafoor maailma kohta, sest me kõik elame ja peame seda jagama ja ühist vastutust kandma. 

Inga: Oled sa selles projektis ka stsenarist?

Tinna: Jah, aga kaasstsenarist. Ta nimi on Otto Gerborg ja me kirjutame seda lugu koos. Tahame seda kirjutada nii, et ka inimeste psühholoogilised aspektid tuleksid esile, rääkides inimeste vahelistest suhetest. See paneb mu südame kiiremini põksuma, kui saan selliseid lugusid vesta. Mulle endale meeldib vaadata Nordic Noir filme, kus keskmes on mõrvajuurdlused ja müsteeriumid, aga mulle kui filmitegijale meeldib rääkida lugusid inimestest nagu sina ja mina. 

Inga: Rääkides sinu uuest TV-Beats projektist, kas sa toodad ja lavastad selle ise?

Tinna: Jah, praegu olen ma üks produtsentidest. Meid on kokku kolm, kes on praegu ka siin. Ma alustasin selle looga üksi, aga ma tavaliselt kaasan ka teisi. Ma olen kaasautor, kaasprodutsent, aga ma tahan selles seriaalis ka ise mängida, mul on seal roll olemas. Plaan on, et ma olen kontseptuaalne lavastaja, mis tähendab, et kõiki osasid ma ise ei lavasta, Võibolla esimese ja viimase ainult, sest mul on selles seriaalis ka produtsendi ja kaasautori kohustused. Praegusel hetkel on muidugi vara midagi kindlalt öelda, sest meile tuleb arvatavasti juurde ka partnereid, nii et eks paistab, kuidas see kujunema hakkab. Aga mul on väga kindel visioon, millise seriaaliga tegemist saab olema. 

Inga: Kas see saab olema Islandi projekt?

Tinna: Jah. Aga mis mulle filmitööstuse juures väga meeldib, on see, et terve maailm on avatud ja ma väga loodan, et ühel päeval saan töötada ka välismaal.

Inga: Lõpetuseks soovin sulle ja meeskonnale palju õnne "Quake" esilinastuse puhul ja palju edu sulle nii selle filmi kui ka tuleviku projektide puhul! Aitäh, et sa olid nõus minuga vestlema ja loodetavasti kohtume ka järgnevatel PÖFFIdel!

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Suured tänud veelkord Tinnale ja Strike Mediale intervjuu eest!

Koos Tinnaga PÖFFil

Kino: PÖFF - "Quake". Islandi filmi "Rappumine" maailma esilinastus!

Foto eest täname Ursus Parvust

PÖFF viis mind eile islandi filmi "Quake" maailma esilinastusele. 

Pealkiri: "Rappumine"
Originaalpeakiri: "Quake"

PÖFFi Programm: Värsked hoovused

Produtsendid: Ursus Parvus: Hlín Jóhannesdóttir ja Tinna Hrafnsdóttir

Režissöör: Tinna Hrafnsdottir
Stsenaarium: Tinna Hrafnsdottir

Žanr: draama, müsteerium

Osades: Anita Briem, Kristín Þóra Haraldsdóttir, Tinna Hrafnsdóttir, Edda Björgvinsdóttir, Bergur Ebbi Benediktsson ja teised

Kestus: 1 tund ja 46 minutit

Esilinastus: 20.11.2021

Millal nähtud: 20.11.2021

Minu hinnang: 5/5

"Quake" põhineb Islandi hinnatud kirjaniku Audur Jonsdottiri teosel "Grand Mal", mille lavastaja ja stsenarist Tinna Hrafnsdottir on muutnud imeliseks linateoseks.

Film algab hilistes kolmekümnendates ema Saga ja tema 6-aastase poja jalutuskäiguga pargis, kus Sagat tabab äkiline epilepsiahoog. Epilepsiahoog toob kaasa Saga mälukaotuse ja ärkamise haiglas, millest areneb ootamatu sündmuste ahel.

Saga kardab, et tänu mälukaotusele võetakse temalt ta poeg ja ta proovib oma mälukaotust ja segadust meeleheitlikult oma pere eest varjata. Samm sammult hakkavad esile kerkima lapsepõlves allasurutud mälestused ja kogemused, mis toovad välja valusa tõe nii Saga pere kui ka ta enda lapsepõlve kohta. Tasapisi paneb Saga tänu raputavale epilepsiahoole kokku kõik pusletükid ja see teekond aitab tal vabaneda mineviku taagast ja endaga rahu sõlmida.

Mulle väga meeldis, kuidas lavastaja andis vaatajale mõtlemisainet, et mis on need asjaolud ja põhjused, mida Saga meelde püüdis tuletada. Tinna Hrafnsdottir ei teinud vaatajale kõike puust ja punaseks ette, vaid pakkus põnevust kuni filmi lõpuni. Ta söötis vaatajale ette killukesi, mis filmi lõppedes muutus kauniks täiuslikuks mosaiigiks. Režissöör andis lootust, et vaatamata sellele, mis saladused ühes perekonnas on, eitamisest aktsepteerimiseni jõudmine on teekond, mis on väärt käimist. 

Ma arvan, et palju on inimesi ja perekondi, kus tõsistest asjadest ei räägita, need kas maetakse maha, surutakse kusagile kaugele mälusoppidesse, varjatakse ja see toob tihti kaasa psühholoogilisi traumasid. Just sellistest traumadest film räägib, sellest, kuidas üks sündmus toob terve pere valusad saladused ja eitamise avalikuks. Tinna Hrafnsdottir teeb seda delikaatselt ja ilma asjaosalisi süüdistamata, jutustades lihtsalt ühe pere saladuste loo, põimides sellese ka andestamise ja lootuse. 

Anita Briem Sagana
Foto eest täname Ursus Parvust

Näitlejatööd olid suurepärased! 

Anita Briem, kes mängib filmi peategelast Sagat, on oma rolli lisanud ühteaegu kokku Saga hapruse ja tugevuse. Ta on habras peale epilepsiahoogu, kui ta ei saa täpselt aru, mis on need mälupildid, mis tema mälusoppidest esile kerkivad ja ta on tugev, kui ta sihikindlalt ja julgelt jätkab vastuste otsimist. Kuna režissöör kasutas palju lähivõtteid, siis tõid need ilusalt esile Anita Briemi mängitud Saga emotsioonid, nii hirmu, segaduse, valu kui ka arusaamise ja andestamise ja mõistmise. 

Sümpaatne olid ka Edda Björgvinsdottir, kes mängis filmis Saga ema. Filmi alguses ei saanud ma aru, et kuidas saab Saga ema nii külm ja osavõtmatu olla oma tütre osas ja kui tõde lõpuks välja tuleb, tuli minus kui vaatajas ka arusaam, miks ta selline on. Meil kõigil on omad põhjused ja tihti on need varjatud. Björgvinsdottir tõi oma rollis hästi esile, kuidas üks ema valuga toime tuleb. Me kõik inimestena reageerime ja tegeleme oma probleemidega erinevalt, kes eitab traumat, kes murdub selle all ja kes matab kõik endasse ja tema roll näitas kõige täpsemalt just seda viimast, kaitstes sellega nii enda perekonda, kui ka iseennast. 

Saga isa mänginud Johann Sigurdsson oli ehe näide armastavast isast, kelle nooruse teod olid temasse jätnud sügavad haavad ja süümepiinad ja kes silmnähtavalt proovis end nende tõttu lunastada. Eriti meeldis mulle, kuidas ta arvas, et supipoti ja supiga saab rahulikul moel lahendatud kõik maailma probleemid!

Ma ei saa jätta mainimata ka seda, et režissöör ja stsenarist Tinna Hrafnsdottir tegi filmis ka hea ja südantsoojendava näitlejatöö Saga õe Johannana. 

Kokkuvõtvalt on "Quake" näol tegemist ühe suurepärase draamaga, ühe pere looga, kus iga isik lõikab omal viisil läbi sidemed valuliku minevikuga. Ma soovitan soojalt seda filmi võimalusel vaatama minna!

Etterutates tahan mainida ka seda, et lähipäevadel ilmub meil blogis ka filmi tegijatega kaks intervjuud. Täna kohtusin filmi režissööri Tinna Hrafnsdottiriga, kellega vestlesin näost näkku ja esmaspäeval avaneb võimalus ka intervjuuks filmi peaosatäitja Anita Briemiga. Mõlemad intervjuud peaks sel nädalal meie blogis ilmuma! Jääge ootele! 

Filmi kohta leiab rohkem informatsiooni SIIT. Filmi saab PÖFFil näha veel 25. novembril Artises ja 28. novembril Coca-Cola Plazas. Kasutage võimalust!

 

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda

Originaalpealkiri: Матильда

Režissöör: Aleksey Uchitel

Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš

Žanr: Ajalooline, romantika

Kestus: 1h 48 min

Kinodes alates: 27.10.2017

Nähtud: 04.11.2017

Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt

Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:

Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus. 

Kino: "Nüüd sa näed mind 2"

Tervitus!

Ja üks kord veel!

Pealkiri: Nüüd sa näed mind 2

Originaalpealkiri: Now You See Me 2

Režissöör: Jon M. Chu
Näitlejad: Jesse Eisenberg, Woody Harrelson, Dave Franco, Mark Ruffalo, Lizzy Caplan

Žanr: Action

Kestus: 2h 09 min

Kinodes alates: 17.06.2016

Nähtud: 20.07.2016

Minu hinnang: 2/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Järjekordne teine peatükk filmile, mida keegi niiväga ei oodanud, kuid mis tundus loogiline, võttes arvesse esimese osa pöörast, kuid üllatuslikku edu. Peab ka tunnistama, et esimene oli tõesti värske ja särtsakas ning õnnestunud püüe veidi energiat puhuda äravajunud trikimeeste maailma. Jäneseid kaabudest tõmmata ei ole enam pop, kuid kõrgema kaliibriga trikid, nagu raha jäljetu haihtumine pangast suvaliste inimeste kontodele ja naise mulli sees üles hõljumine, panevad küll õhinalt toimuvat jälgima ja silmi punnitama. Trikkide taseme tõstmisega kergitati ka üldiselt minu silmis norgus võlukunsti mainet. Hoopis teine teema on loomulikult nende realistlikkus, kuid omades kasvõi kübeke usutavust, piisas sellest, et nähtul endale muljet avaldada lasta. Muidugi on vaja ka suurel hulgal sinisilmsust ja lapselikkust; küünikud, loogikajahtijad ja detailides pingsalt kinni olijad arvatavasti neist filmidest rõõmu ei tunne. Liialt palju aga toetus nähtav siiski heausklikkusele ja isegi sõrmeotsaga fantaasiamaalimas olemisele. Kui esimeses filmis oli vaevatum silm puudustele kinni pigistada ning idee oli iseenesest üpris vinge, siis teises filmis vedas alt lahja süžee ning üle võlli minemine just trikkidega. 

Suurim komistuskivi oli liigne keskendumine mustkunstile ja selle demonstreerimine. Need eputamisstseenid võtsid üle kogu filmi, lükates tagaplaanile tegelased, sisu, loogika ja stabiilse loo kulgemise. Trikke ei tehtud vastavalt tegelaste ja süžee vajadusele, vaid viimased paigutati vastavalt trikkide vajadustele. Mind ei häirinud aga tegelikult niiväga silmamoondamised ise -- ükskõik kui ebausutavad -- pigem sai saatuslikuks liigne poosetamine, nende venitamine ja tihtipeale ka ebavajalikkus. Ideaalne näide sellest on mängukaardi üksteisega salaja käest kätte vigurdavalt jagamine. Mulle jääb arusaamatuks mida see tegevus nii märkimisväärselt panustas, et sellele minuteid ja minuteid oli vaja pühendada. Samuti pitsitas tõsiasi, et kuigi juba esimeses osas oli detaile, mis pea võimatutena tundusid, olin antud filmi nähes veendunud, et tegelased peavad olema pesueht võlurid. Jah, eks kõike saab kuidagi seletada, kuid nähtav ei peaks paistma nii ilmvõimatu. Selline suund kaotas loost sarmi ning lisas tugeva kihi võltsust.

Filmi väärtust kahandas ka esimese osa tulemuse ja eesmärgi põhimõtteliselt nullimine, mis oli uisapäisa otsekui võõrkehana teise filmi juurde poogitud, mitte arvestades eelnevat ja sellega haakumise loomulikkust. Sellest tulenevalt oli järje puänt nagu hundi puhumine kolme põrsakese kivimaja suunas. Ilmselgelt ei olnud algselt eeldatud, et suur edu sunnib teise osa ka valmis väntama. Sealtpeale aga tekkis nihe pusletükkide liitumisel.

Mis mulle aga meeldis? Vaatamata puudustele on pealiskaudselt vaadatuna tegu hoogsa, meeleoluka, lõbusa ja aju puhkama panema energiapalliga. Visuaalselt on film suuteline vaatajat oma säravuses, värvikuses ja tempokuses pahviks lööma ning kindlasti on kogu tralli suurel ekraanil äärmiselt vahva jälgida. Kordan ka seda, et filmisarja kontseptsioon on ju ülimalt potentsiaalikas, intensiivne ja lahe. Selline lustakas aura, kuigi kordades väiksem kui eelmises, oli ka järjes olemas. Samuti toimus tegelastes esimese osaga võrreldes märgatav edasiminek ehk siis arenenud olid suhted ja karakterid ise, teine asi on loomulikult kas heas või halvas suunas.

Näitlejad, kellede hulgas tõelisi gigante, said kokkuvõttes kenasti hakkama, kuigi tähelepanuväärseid momente ei esinenud. Jesse Eisenberg oli seekord veidi kuivetu, kuid Dave Franco oli taas meeldivalt krapsakas ning Lizzy Caplan lisas uue tegelasena natuke särtsu. Eriliselt silmapaistev oli vaid Daniel Radcliffe, kes oma ekstsentrilisuses oli vaimukas ja sobis filmi olemusega, kuid samas tundus ka pentsik ja ma ei suutnud teda tõsiselt võtta. Mitte üks teps. 

Kino: "Lemmikloomade salajane elu"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Lemmikloomade salajane elu

Originaalpealkiri: The Secret Life of Pets

Režissöör: Chris Renaud, Yarrow Cheney

Žanr: Komöödia, kogupere, animafilm

Kestus: 1h 31 min

Kinodes alates: 19.08.2016

Nähtud: 12.08.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kui ma ei oleks eelnevalt näinud "Lelulugu" ja tuvastanud, et liiga paljuski ühtib selle ja "Lemmikloomade salajane elu" sisu, siis hindaksin uut animafilmi tunduvalt kõrgemalt. Kahjuks aga kopeerib viimane, kas tahtmatult või tahtlikult, eelkäijat ning paralleele on üpris kerge tõmmata. See loomulikult ei tähenda, et valem ei toimi -- toimib ja kuidas veel, kuid arvestades, et animafilme ei tehta just sadu aastas, siis võiks ikka, teekond ettevõetuna, midagi originaalsemat kinolinale saata. 

Multika idee oli minu arvates geniaalne. Viimasel ajal eriti on mu silmi jõudnud hulganisti dokumentaale, artikleid jne, kus jälgitakse mida näiteks kassid teevad terved päevad ja kus käivad. See kõik on meeletult põnev ja nunnu ning seda lukuaugust piilumise kogemust lemmikute üksi kodus olemise argipäevaellu, olen veendunud, et oleksid huvitatud jälgima kõik loomaomanikud. Kes meist ei ole kordagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et millega mupsik ikkagi päev otsa tegeleb? Põõnab või käib pidu?

Lisades nutikale baasideele väljapaistvad, iseloomukad ja üliarmsad tegelased -- kohe lausa kulbiga. Loopides nad totakatesse olukordadesse ja ootamatutesse seiklustesse. Ning rohkem vaja ei olegi. Edasiviivaks ja kandvaks jõuks on aga peamiselt ikkagi karakterid ning kuigi Max oli oma üliagaruses ja peremehe kiindumuses ülinunnu ning metsikult segane jänku Snowball oli ülivinge, kuulub minu süda vaid ühele:

Kass Chloe -- Multika vaieldamatu superstaar! Ümmargune nagu vaat ja ülbe nagu üks õige kass ikka. Mulle pakkusid enim nalja väiksed kiisudele iseloomulikud nüansid, mida tuli märgata, et täit efekti saada. Näiteks stseenid, kus ta istus pisikeses karbis, olles nagu üleküpsenud muffin kitsas vormis, kui ta upsakalt oma perenaist uksel vastu võttis, kui ta näiliselt ükskõikne oma sõprade vastu oli või kuidas ta mänguhiirega lustis, seda oma trullaga kehaga osavalt visates ja kinni püüdes. Chloe ainuüksi andis mu hinnangule 0.5 punkti juurde.

Kino: "Star Trek tundmatusse"

Tervitus!

Veel kinost!

Pealkiri: Star Trek tundmatusse

Originaalpealkiri: Star Trek Beyond

Režissöör: Justin Lin

Näitlejad: Chris Pine, Zachary Quinto, Simon Pegg, Karl Urban, Zoe Saldana, Idris Elba

Žanr: Seiklus, action, ulme

Kestus: 2h 02 min

Kinodes alates: 22.07.2016

Nähtud: 23.07.2016

Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee koduelehelt

Esimene film, mida uuest filmisarjadest nägin, oli eelnev "Star Trek: Otse pimedusse" ning mulle läks see niivõrd peale, et vaatasin kohe ka esimese osa ära, mis oli samuti lahe ja meeleolukas. Arvestades seda, et mina, kes ei tea väljaspool neid uusloominguid Star Trekist mitte mõhkugi, siiralt nautisin neid, siis tundus, et kolmanda osaga saadakse veel enam latti tõstetud. Oeh, kui mööda aga pandi, vähemalt minu silmis, kuid eks ma taas vähemuses oma arvamusega ole.

Teoorias kõlas idee paljulubavalt ehk siis liigub meeskond avakosmosesse, kus ette võib tulla eluohtlikke ootamatusi või tegelinskeid. Otse loomulikult just see juhtubki ja taaskord hävitatakse kosmoselaev (aitab juba, kaua seda laeva nullist üles jõutakse ehitada!) ning peategelased paisatakse võõrale planeedile laiali. Sealtpeale on eesmärgiks kõik kokku koguda ja hullu Kralli ning tema käsilaste eest põgeneda.

Minu põhiprobleem filmiga oli selle liialt vähene keskendumine tegelastevahelistele suhetele. Sarjas on palju karaktereid ning juba eelnevates osades ei tundnud ma, et igaühele on piisavalt aega pühendatud või siis teatud sidemete loomisele tähelepanu pööratud. Jah, Kirk ja Spock, Kirk ja Bones ja muud Kirkiga seotud paarid on vahelduva eduga fookuses, kuid näiteks Spock ja Uhura peaksid olema suhtes, kuid paistab, et nad on seda vaid nimeliselt või kui muud sisuliinid seda detaili vajavad. Samuti ei mõista ma miks Chekov või Sulu niivõrd vähe sisulist arendust saavad. Nad on pigem papist kujud kui täisväärtuslikud tegelased. See, et paneme Sulule külge homoseksuaali sildi ei ole just see, mida ma tema iseloomu väljajoonistumise all mõtlen. Siinkohal oli tegu minu jaoks kiire ja odava viisiga, kuidas valgele lehele värvi lisada. Jah, Kirk on peategelane, kuid ma olen aru saanud, et tegu on meeskonna tähtsust propageeriva sarjaga, kus ei tohiks särada vaid üks ning vähim, mida teha saab on teistele ka veidi rambivalgust võimaldada. Kõige enam hämmastas mind fokuseerimine mingile suvalisele tundmatule tulnukale (kuum alien chick ju?!), kes sõi ära isegi hulgaliselt Kirki eetriaega, rääkimata teistest tegelastest. Niigi palju looliine, suhteid ja karaktereid vajab hädasti tähelepanu, kuid selle asemel topitakse vaat, et lausa tähtsaim roll, mingile kahtlasele uustulnukale.

Veel enam hävitas tegelaste sisulist edendamist järjepidev märul, millel oli ilmselgelt põhirõhk. Vaatajat paisatakse pidevalt ühest action stseenist järgmisesse ning filmist saab aegamööda tühipaljas märulihunnik. Jah, pean tunnistama, et vahele mahutati ka muud, näiteks Spocki ja Bones'i kamraadimomendid, kes siiani asjalikku kokkupuudet ei omanud ning kelle suhe omajagu kohmakas. Väga sisukas oli ka vestlus Kirki ja Bones'i vahel enne katastroofi. Teisalt, pandi kokku Uhura ja Sulu, Kirk ja Chekov, mis oleks andnud ideaalse võimaluse neil, muidu minimaalselt kokkupuutuvatel, tegelastel omavahel suhelda, kuid kogu nende paaristegevus keerles ümber teiste või füüsiliste aktiivuste. On filmid, kus eeldan vaid molliandmist ja see on täitsa aktsepteeritav, kuid Star Trekilt ootan ka muude aspektide arendamist.

Ei tasu aga mu kriitikast välja lugeda, et film vilets oli. Kindlasti mitte. Jah, mul oli päris mitu pindu kannikas, kuid neid osati leevendasid mitmed silmapaistvad faktorid. Visuaalselt oli film suurepärane, näiteks asustatud hiiglaslik kosmosejaam ehk kosmosekera nägi võimas ja sipelgapesalik välja, efektid olid asjakohased või siis lausa vinged, näiteks kosmosetirtsude (laevade) parved, näitlemine oli tipp-topp ja oli tunda, et Chris Pine tunneb ennast rollis hulga mugavamalt ja on teinud karakterist enda oma. Kas süžee idee oli iseenesest asjalik ning viimane pool tundi oli üpris tempokas ja pingeline. Samuti oli kurjamitel üllatavalt sügavam sisu kui tavapärane "olen kuri ainult kuri olemise pärast." Eraldi pean ka välja tooma reklaampostrid, mis olid esileküündivad, värvirohked ja särtsakad. Üldiselt, oli kolmas lisa sarja igati seiklusrikas, hoogne ja erines omajagu eelmisest kahest, mis on ka pluss. Teisalt, aga ootasin sügavamat tegelaste arendust ja tähendusrikkamat lähenemist süžeele, mitte tühipaljast mürgel trilli-tralli.