Kpop (1) - Sukeldumine Lõuna-Korea popmuusika musta auku: Sissejuhatus

Tervitus!

Seekord ühest teistlaadi teemast, mis niširingkondadest viimaste aasta jooksul välja on lipsanud ja aina rohkem igapäeva muusikamaailma nina sisse pistab. Iseäranis, kuna BTS kandideeris juba isegi Grammyle!

Sukeldumine Lõuna-Korea popmuusika musta auku 💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖💖

Sissejuhatus

BTS on maailma vallutanud. Vaatan kpopi üha laienevat võidukäiku omamoodi nostalgia ning väikse nähtud-tehtud väsimusega. Ajast, kui mina esimest korda žanriga kokku puutusin ja sinna põhjatusse jäneseurgu kukkusin, on üle viieteise aasta möödas.

Minu jäneseks oli sel ajal vaieldamatult parim poistebänd ja sel ajal rekordiraamatutes üles nimetatud, kui kõige suurema hulga ametliku fännarvuga, viieliikmeline DBSK (või TVXQ ja muud variatsioonid). Omamoodi arrogantsist ja siiani grupi siirast andest veendunud, siis ei ole vähemalt minu silmis keegi suutnud nende tipp-taset saavutada (BTS fännid, oodake natuke enne kui protestite). Ma ei räägi ainult raha genereerimisest või üleilmsest populaarsusest, vaid ka poiste endi musikaalsetest ja kõikidest muudest iidolbändidega kaasas käivatest tegemistest ning oskustest. Tegu oli ühe tasakaalustatuma ja talendikama kollektiiviga žanris (minu tänapäevaks tagasihoidlikul arvamusel). Kuigi n-ö teerajajaid kpopile maailma vallutamisel on olnud ka enne DBSKd ja pärast (ning ammu enne BTSi), siis kindlasti pean neid üheks märgilisemaks, sest nemad olid ühed esimesed, kes hakkasid strateegiliselt Lõuna-Korea riigi piire kompima ja Aasiat vallutama (ok, nt Boa oli juba enne Jaapanisse laienenud). Ja tsipake väljaspoole Aasiat ning just läänemaailma. Viimane juhtus paljuski aga pigem kogemata ning enam vähem ühepoolse efekti tulemusena.

Kpopi puhul on aga asjalik märkida, et iga bändi austajad arvad, et just nende iidolgrupp on see kõige andekam (žanri  probleemidest räägin tulevikus), ilusam, võimekam ning veatum -- seega, võib mu sõnu võtta skeptilisusega. Või siis mitte, sest DBSK maine ja pärand räägib ikkagi enda eest. Kuigi bänd lõpetas viisikuna suure poleemikaga ning liikmed on ühest ja teisest skandaalist läbi tulnud ning mõned lausa maha kantud (nt Yoochun oma narkootikumide teemaga ja Yunho oma täiskasvanute klubi külastusega koroonareegleid rikkudes). Kuna mul on tänaseks juba roosad prillid eest võetud – üle viisteist aasta kpopi jälgimise paratamatu tulem -- siis tunnen, et saan kogu fenomenist avatud kaartidega rääkida, nii positiivsetest külgedest kui ka negatiivsetest. Kpopi sügavas ning klammerduvas meres hulpides võib tihtipeale objektiivne vaade väga piiratuks ja keeruliseks osutuda.

Kuigi minu huvi tänapäevasele žanri repertuaari on pigem casual ning kuulan seda, mis juhuslikult kõrva satub ja sümpaatseks muutub, ilma lauljatesse endisse süvenedes ja kogu kaasnevast draamast kilomeetrite kaugusele eemale hoides, siis omal ajal sai isegi Pariisis SM Town kontserdil käidud 2011. aastal, kus ka jäänuk legendaarsest DBSKt oma silmaga ära nähtud (Changmin ja Yunho -- ainukesed, kes pärast bändi purunemise skandaali 2010. aastal jäid algse SM agentuuri juurde; ülejäänud kolmest said Lõuna-Korea muusika valdkonnas paariad -- seda on näha siiani -- sest otsustasid teha enneolematut ja võidelda oma firma ebainimlike tingimustega lepingute vastu -- see on väga põnev teema ja vallandus kpop maailmas maavärinana). Kuulan suhteliselt laia ampluaad muusikat ja olen külastanud mitmete maailmatasemel tegijate kontserte, kuid tuleb tõdeda, et SM Town oli üks omanäolisemaid ja nauditavamaid, kus eales käinud olen. Juba ainuüksi hinna ja kvaliteedi pärast ning, loomulikult, omamoodi maagilise õhkkonna loomise tõttu. Ühe tavapärase artisti Tallinnas toimuva kontserdi hinna eest sain näha-kuulda kuut erinevat gruppi oma 3 tunni jooksul: DBSK, Shinee, SNSD - Girls' Generation, Super Junior ja f(x). Konkreetsest kontserdist täpsemalt tulevikus.

Kuidas leidsin kpopi? Tol ajal oli paljudele lääne fännidele üleminek suure tõenäosusega seotud Jaapani anime/manga või/ja sealt omakorda Jpopi (Jaapani pop muusika -- see on omaette teema, ka äärmiselt fastsineeriv väike maailm maailmas) vahendusel kuidagi käänulist teed mööda. Avastus oli juhuslik. Kui tänapäeval on suureks üleminekupunktiks nt kdrama (korea draamaseriaalid), siis minul lõi seose ühe DBSK liikme, Jaejoongi, väline võrdlus animetegelastega. Vaatasin nimelt teismelisena palju animed ("Sailor Moon" on parim!). Nägin pilti ja uurisin rohkem selle tõesti võrratu anime bishounen (tõlkes: ilus mees) välimusega laulja kohta. Omal ajal, kuskil 2000 keskel, oli Jaejoong tõesti magneetiline oma spetsiifilise anime / Aasia moosipoisi välimusega -- üpris tüdrukulik lääne mõistes, kuid Aasias just iluideaalidele passiv. Lääne üldistele normidele vastukäiv ja seega eksootiline ning värskendav. Teda oli lihtsalt kaunis vaadata! Ma ei arva, et keegi tema haripunkti vormi mujal kpopis oleks suutnud kunagi puudutada (vaielda võib minuga alati -- ja, ja, ja, ma tean, et BTSi Taehyung on ka väga nägus). Vat niivõrd fenomenaalne oli ta kunagi. Iseasi, kas see kõik oli 100% loomulik ilu -- mida ma siiralt kahtlen -- kuid valgendamine, kõiksugu kerged ja jõledad iluoperatsioonid ning välimuse vuntsimine käib selle muusikavaldkonna juurde. Lõuna-Korea on tuntud oma eriti karmi ja lausa obsessiivse suhtumise poolest füüsilisse kesta. Taaskord, ei tasu olla naiivne ja ema nimel vanduda: "Minu oppa on täielikult loomulik kaunitar!!!" -- pigem mitte, midagi on kõigil neil tehtud. See ei pea alati aga olema iluoperatsioon, võib ka kergemaid vahendeid kasutada, et selliseid hämmastavaid iludusi vorpida, mida kpopi iidolid tavaliselt väliselt peegeldavad. Ma olen lihtsalt liiga paljut žanriga seoses näinud, kogenud ja kuulnud, et veel vähemalt sel teemal särasilmne enam olla, pigem olen õppinud olema skeptiline ja vaadata kaugemale välisest paketist. Sisu on palju sügavam, põnevam ning rahuldust pakkuvam. P.S. "Oppa" on korea keeles "vanem vend" ja seda kasutavad tavaliselt naisfännid meesiidolite kohta.

Aga Jaejoongist läks lumepall veerema. Tutvusin DBSK bändiga, nende teiste liikmetega, nende muusikaga, videotega ja siis juba nende igasugu saadetes üles astumistega, fännivideodega, jne. Sel ajal ei olnud veel sotsiaalmeediat, igast voogplatvorme või muid lihtsalt ja kergesti juurdepääsu võimaldavaid kanaleid, et Eestis näha materjali mingi Lõuna-Korea bändi kohta (Uued kpop fännid!: hinnake seda, mis tänapäeval võimalik on! See ei ole alati nii olnud, et saad MacDonald'sist kpop artisti eine osta). Enamasti sõltusin LiveJournalist, Soompi foorumitest ja muudest praeguseks ammu haihtunud või unne suikunud platvormidest, et üldse ligipääsu DBSKile saada. Sel ajal algeline ja mitte nii laialtlevinud Youtube aitas veidi lisaks. Eriti lõbus oli saadetega, sest subtiitreid tegid vabast ajast lauljate austajad amatööridena ise ja nendega videosid ei olnud käepärast alati võtta. Iseäranis, kuna koguaeg kustutati ja eemaldati neid Youtube'ist -- tihti ka fännilehekülgede endi palvel, kes neid subtiitreid tegid, kuna failid olid paroolide all ning neid tuli pärast fännilehe liikmeks hakkamist arvutisse alla laadima. Eks teemaks olid lisaks autoriõigused ja muu bürokraatia, mis täna on parema lahenduse leidnud. Paljudel materjalidel on juba agentuuride endi poolt nt inglise keelsed subtiitrid peal. Samas, jutu-, mängu- ja varieteesaated, kus DBSK üles astus, nt X-Man, Heroine 6, Jiwhaza (see oli tõesti koomiline show), Exploration of the Human Body (Super Junior'iga), jne olid nii lõbusad, teistsugused, naljakad, absurdsed ja tõsiselt särav meelelahutus. Kes on näinud Jaapani igast saateid võib aimata, kuigi Lõuna-Korea varieteesarjad nii üle võlli ei lähe kui Jaapani omad.

Ma arvan aga, et ma ei oleks väga pikalt DBSKile peatuma jäänud, kui muusika ei oleks paelunud. Laulud olid teistsugused, nagu pop aga mitte nagu läänes; nagu Backstreet Boys, kuid samas, kuidagi dünaamilisem, teatraalsem ja kaasahaaravam. Ja nad tantsivad ka veel! Ja väga professionaalselt! Muide, ma ei olnud koolis kunagi ühegi lääne poistebändi fenomeniga kaasa läinud, Backstreet Boys, Nsync, jne, jätsid mind külmaks ja pigem ärritasid. Palasid oli neil häid küll, muusikat võisin kuulata, aga vasikavaimustusest poiste vastu ma aru ei saanud. On neid, kes väidavad, et kuidas saab meeldida muusika mille sõnadest sa aru ei saa, ja olem ausad, ma ei saanud mõhkugi aru mida DBSK laulis. Ja ega mind väga ei huvitanud ka. Minu jaoks pole kunagi laulu sõnumid või sisu primaarsed olnud. See ei ole mulle üldse tähtis. Mina lähtun meloodiast, rütmist, käikudest, lauljate häältest ja muusikalisest kombinatsioonist eri detailide vahel. Kui see köidab, siis võivad nad laulda kasvõi nõudepesemisest või põranda pühkimisest, kas pudikeeles või lihtsalt mõmisedes -- see ei ole määrav. Samas, paljud noored (ja ka tegelikult kõik muud vanused kuni vanaemade ja vanaisadeni välja) on leidnud kpopi enda jaoks, sest laulude sõnades, sõnumites ja teemades leiavad nad ennast -- enda rõõme, muresid, lohutust või põgenemisvõimalust reaalsusest. "Need ilusad nukud vaevlevad samade probleemidega? Ma ei olegi üksi!" -- väga efektiivne. 

Kpop pakkus siis ja pakub nüüd suuresti teismelistele (ja mitte ainult) tuge, motivatsiooni ning õhinat. Sotsiaalmeedias ja internetis leidub paljusid isiklikke lugusid, kus kellegi depressiooni on leevendanud või, sõna otseses mõttes, elu on mõni žanri bänd päästnud, pakkudes põgenemisteed millegi värvilise ja muretuma juurde. Või siis muusika lihtsalt meeldib. Olgu põhjus mis tahes, tekitab minus alati tülpimust kpopi ja selle kuulajatesse, eriti läänemaailmas, üleolevalt suhtumine, nagu oleks seda žanri austajad veidrikud ja see ei ole lahe ega aktsepteeritav. Tänapäeval, kpopi populaarsusega, on see suhtumine omajagu taandunud, kuid aastaid tagasi oli seda selgelt tunda, et Lõuna-Korea muusika on friikidele. Taaskord, kui see on asi mis sind aitab, ükskõik mis tasemel emotsioonaalselt või sulle lihtsalt läheb peale, siis ei ole kellelgi teisel küll kommenteerida, mida keegi kuulab ja miks. Kpop on tänaseks suutnud kokku tuua kõikvõimalikud eri inimesed, noored-vanad, tüdrukud-poisid, kõikidest riikidest, kõikidest laiuskraadidelt, vaatamata kultuurile, usule, jne – seda saavutust ei tasu alahinnata. Isegi kui need massid on koondunud ainult sellepärast, et lauljad on lihtsalt ilusad. Mis ei ole muidugi valdavalt peamine põhjus nende muusikat kuulata, kuid isegi kui see on ainuke eesmärk, miks žanri jälgitakse, siis on see igati okei.

Et paremini aru saada kpopi hetke olukorrast ja kirjutada plaanitud teemal postituste sari, ei saa üle ega ümber BTSist. Ja võib-olla ongi hea nad pidepunktiks võtta ja mõõdupuuks, et kui kaugele kpop on praeguseks jõudnud (jah, Psy "Gangnam Style" oli tõeline fenomen -- ei tasu teda ka unustada). Olin nendest kuulnud, kuid ma arvan, et kuni eelmise aastani, kui otsustasin kpopi teemalisi postitusi teha, polnud minu kõrvu ühtegi nende laulu jõudnud. Nii et, tegin natuke uurimistööd. Sundisin sõbrannat oma uurimistöö raames isegi vaatama nende kahte dokumentaalfilmi septembris kinos “Break the Silence” ja “Break the Soul”. Kas te teadsite, et BTS on müünud üle 20 miljoni albumi (ainuüksi füüsilise albumi, mitte digitaalse -- ajastul, kus CDsid enam eriti ei osteta) ning nad on pärast Biitleid esimene artist, kelle kolm järjestikust albumit on jõudnud Billboard 200'i number üks positsioonile ühe aasta sees? Nende muid saavutusi ja rekordite purustamisi on meeletult, ei jõua äragi loetleda. Ning neid aina tuleb ja tuleb juurde. See on äärmiselt võimas tulemus bändi kohta, keda nende algusaastatel peeti läbikukkunuteks ja isegi naerualusteks. Ja seda üksi Lõuna-Koreas, mujale nad veel jõudnudki ei olnud. Just see allajääja faktor pani neid aga enam vaeva nägema ja kasutama innovatiivsemaid meetodeid oma väheste fännidega kommunikeerumiseks ning leidmaks võimalusi kuidas rohkem pildile saada. See klassikaliste kanalite ja viiside kõrval uuenduslike variantide leidmine on, muideks, üks nende edu võtmeks -- kuidas sai algselt mannetu ja märkimisväärse finantsilise toeta kpopi grupp, mitmete mitmete teiste konkureerivate seas, tundmatust agentuurist küll nii globaalseks. See on äärmiselt põnev teekond olnud. Aga BTSist ja minu uurimistööst rohkem tulevikus.

Niipalju seekord minu ja kpopi ühisest minevikust. Veider on olla see, kelle jaoks teema on väga vana nende hulgas, kelle jaoks see on uhiuus. Ma arvan, et see annab mulle hea võrdluspositsiooni ning objektiivse vaatevinkli. Vähemalt loodan seda. Tulevikus plaanin kirjutada oma SM Town kontserdi kogemusest, kpopi juurtest, kpopi varjupoolest ja, muidugi, BTSist.

Üritus: Jaak Joala "Unustuse jõel" plaadiesitlus

Tere ilusat päeva!

Üritus: Jaak Joala II albumi "Unustuse jõel" esitlus
Asukoht: Apollo Raamatupood Solarise Keskuses
Kuupäev: 14. oktoober 2016
Žanr: Muusika
Esinejad: Mart Müürissepp, Quukivi, Taniel Vares ja Liisa Uukkivi
Sõnavõtjad: Olavi Pihlamägi, Mart Müürissepp, Vahur Kersna, Tõnis Kõrvits

Plaadiesitlus Solarise Apollos

Muusikaajakirjanik ja plaadi
koostaja Olavi Pihlamägi

Reedel, 10 oktoobril, toimus eesti muusika eelmise sajandi kahtlemata ühe suurima laulja ja interpreedi Jaak Joala teise plaadi "Unustuse jõel" esmaesitlus. 25. septembril kaks aastat tagasi lahkus laulja meie seast ja peale tema surma on välja antud tema esimene täispikkuses album "Suveöö" ja teine, "Unustuse jõel" CD anti välja oktoobri alguses.

Plaadiesitlus toimus Apollo Raamatupoes Solarise keskuses ja üritusele oli tulnud päris suur hulk rahvast. Kohale olid kutsutud mitmed Jaak Joala eakaaslased, kes on Jaak Joalaga seotud olnud eelkõige läbi muusika - Olav Ehala, Reet Linna, Priit Kuulberg, Tiit Varts,  Juhan Paadam ja paljud teised ning publiku seas oli nii Joala pereliikmeid kui ka inimesi, kes on seotud plaadil esitatava muusikaga.

Olavi Pihlamägi, kes on "Unustuse jõe" plaadi koostaja, kirjeldas Jaak Joalat kui muinasjutuvestjat ja lisas, et ka väljaantud plaat on nagu üks sügistes toonides lugu kuhu on valitud nii Eesti heliloojate lugusid, kui ka välismaa autorite kirjutatud kavereid, mida Joala laulis.

Mart Müürissepp ja Olavi Pihlamägi

Näitleja Mart Müürissepp, kes kaks aastat tagasi telesaate "Su nägu kõlab tuttavalt" finaalis end Jaak Joala lauluga "Unustuse jõel" võitjaks laulis, esitas plaadi nimiloo. Kui Mart laulis, oli terve ruum vaikne ja laulust lummatud. Mart on andekas näitlejana ja õnneks on talle sünnipäraselt kaasa antud ka musikaalsus ja hingestatus. Ma usun, et paljudele läks see esitlus hinge ja nii mõnegi viis see laul arvatavasti tagasi minevikku, sellesse aega, kus Jaak Joala seda esitas.

"Unustuse jõel" kuulub kahtlemata ka minu ühe kindla Jaak Joala lauldud lemmikute hulka. Imeilusa ballaadi on kirjutanud eesti helilooja Arne Oit, kelle sulest tulnud lugusid on sellel plaadil tervelt 4. Sõnad on laulule kirjutanud Heldur Karmo ja 1973. aastal võitis see laul Jaak Joala esitluses laulukonkursi Tallinn - Tartu.

Vahur Kersna ja
Olavi Pihlamägi

Tõnis Kõrvits ja
Olavi Pihlamägi

Peale lühikest vestlust Mart Müürissepaga kutsus Olavi Pihlamägi lavale Vahur Kersna, kellel on õnnestunud teha Jaak Joalaga päris mitu teleintervjuud ja kes kirjutas "Unustuse jõel" plaadile eessõna/sissejuhatuse.

Järgmisena kutsuti Pihlamägiga vestlema Tõnis Kõrvits, kellega räägiti nii plaadi saamisloost, lauludest kui ka muidugi Jaak Joalast.

Teine muusikaline vahepala tuli mulle meeldiva üllatusena, sest üks esinejatest oli saarlasest tuttav Taniel Vares, kes esines Quukivi koosseisus koos Liisa Uukkiviga. Taniel on väga pikalt ja edukalt muusikaga tegelenud erinevates bändides ja ta on nii Saaremaal kui ka mandrimaal eesti muusika austajate seas tuntud. Jõudsin temaga enne ürituse algust mõne sõna juttu puhuda ja selgus,et ta oli ainult selle tunnise ürituse jaoks Saaremaalt kohale sõitnud. Nii et see oli tore kokkusattumus!

Esitatud lauluks oli "Ausus",mille originaali on kirjutanud ameerika muusik Billy Joel juba 1978 aastal ja mille meil Eestis Jaak Joala kaverina tuntuks laulis.

Taniel Vares ja Liisa Uukkivi - Quukivi

Mulle meeldis, et "Ausus" lauldi Taniel Varese ja Liisa Uukkivi poolt. Nende hääled sobisid kokku nagu valatult. Ilus esitlus oli!

Ürituse lõpus otsi kokku tõmmates avaldati ka uudis, et "Unustuse jõel" LP on samuti tulemas ja kui kõik plaanide kohaselt läheb, siis on LP saadaval detsembris.

Aitäh ürituse korraldajatele!




1. Unustuse jõel (Arne Oit - Heldur Karmo) 1973
2. Mul meenub taas (Kustas Kikerpuu – Kustas Kikerpuu) 1972
3. Laululinnuhaldjas (Arne Oit – Arvi Siig) 1975
4. Kuis lendab aeg (Charles Aznavour – Lauri Leesi) 1979
5. Nii mööduvad aastad (Raivo Tammik – Kristi Tammik) 1975
6. Siin on see laul (Arne Oit – Heldur Karmo) 1971
7. Ma saadan oma varju (Arved Haug – Kalju Kass) 1971
8. Palved kaugele ei vii (Elton John - Bernie Taupin – Kristi Tammik) 1974
9. Vana meloodia (Arne Oit – Arvi Siig) 1972
10. Ühe suve muinaslood (Uno Naissoo – Heldur Karmo) 1974
11. Sügislehed (Joseph Kosma - Jacques Prévert – Viive Sirkel) 1978
12. Maria Louisa ( Erno Lindahl - Ilari Hannula – Vello Salumets) 1969
13. Purunenud maailm (Peter Sills – Vally Ojavere) 1981
14. Ohe öös (Gary Brooker - Keith Reid – Vally Ojavere) 1970
15. Vaikne öö (Raivo Tammik – Kristi Tammik) 1974
16. Vikerkaar (Mikalojus Novikas - Antanas Saulynas – Heldur Karmo) 1975
17. Päikese loojangul (Rein Rannap – Paul-Eerik Rummo) 1971
18. Kui kustunud päikese naer (Kustas Kikerpuu – Kustas Kikerpuu) 1977
19. Päikesemaa (Zacar – Bembo Baldan - Alberto Salerno - Francesco Specchia – Maurizio Seymandi - Fred Jay – Kustas Kikerpuu) 1977 

Saaremaa Rannapidu 2015 - Shanon, Tanel Padar & The Sun!

Saaremaa Rannapidu on üks suuremaid muusika suveüritusi Saaremaal, mis toob tavaliselt Saaremaale tuhandeid noori ja paneb praamiliikluse antud nädalavahetuseks umbe!

Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Saarlasena peaks mul olema piinlik tunnistada, et ei ole ise varem Saaremaa Rannapeol käinud, aga sel aastal olin sel ajal Saaremaal, mul olid mandrilt sõbrad külas, kes selleks ürituseks saarde seiklema tulid ja ma ise soovisin kuulama minna Shanonit ja Tanel Padar & The Suni ning seetõttu leidsin end reede õhtul koos tuhandete teistega Mändjala rannas. Esinejaid oli teisigi, aga see postitus siin keskendub ülalnimetatud kahele artistile.

Siin siis väike ülevaade Saaremaa Rannapeo esimesest õhtust.

Üritus: Saaremaa Rannapidu
Asukoht: Mändjala rand, Saaremaa
Kuupäev: 10. - 11. juuli 2015
Žanr: Muusika, rokk, üritus
Esinejad: Shanon, Tanel Padar & The Sun
Millal nähtud: 10. juuli 2015
Minu hinnang:
Üritus: 3
Shanon: 5
Tanel Padar & The Sun: 5

Kohale jõudes ja enne Shanoni ja Tanel Padar & The Suni esinemist oli mul natuke aega, et ringi vaadata ja tervet üritust ise kogeda. Rahvast oli päris palju ja Mändjala randa oli ülesse seatud suur telk DJ-de jaoks, suur lava, kus esinesid peaesinejatest artistid, mõned söögi- ja joogikohad. Süüa ja juua oli piisavalt, ka kella 3 ajal hommikul oli võimalik endale söögipoolist hankida.

Ühe esimese asjana, mis mulle juba piirkonda sisenedes silma hakkas, oli üritusel osalejate keskmine vanus. Kindlasti oli osalejate ja ürituse nautijate seas ka vanemat seltskonda, aga ma usun, et suurem osa inimestest jäi raudselt alla 25 aastaste hulka. Eks Saaremaa Rannapidu ongi eelkõige noorteüritus ja sihtrühmaks just noored vanuses 18-21, Kindlalt võin öelda, et mu enda vanuseid (tsipa üle neljakümneseid) oli üritusel väga vähe, mõned üksikud. Ühest küljest on kahju, et vanem publik Rannapeol ei osale, sest muusikavalik oli Rannapeol korralik. Teisest küljest saan ma sellest ka aru ja kohe seletan, et miks ma seda mõistan, miks üle kolmekümnesed seda üritust ei külasta. Mina ise läksin üritusele muusikat kuulama ja kogema ja ma väidan siinkohal julgelt, et enamus minuvanused sooviksid teha sama. Kuna suvisesel Saaremaal ja ka Eestimaal on hulgaliselt võimalusi kuulata programmis olevaid enamus artiste ka väheke intiimsemas ja mõnusamas õhkkonnas, siis ma usun, et minuvanused just selliseid kontserte massiüritustele ka eelistavad. Noored on kohal peo ja melu ja seltskonna ja sõpruskonna pärast. Ja see on ka mõistetav.

Juba reedel praamiga Saaremaale sõites oli pool praami (rääkimata praamijärjekorrast) umbjoobes rannapidulisi täis ja selleks ajaks kui üritus hilisõhtul peale hakkas, olid osad kangemad mehed juba nähtavasti kas ära kukkunud või siis vahepeal maganud ja end jälle jalule saanud. Telkla piirkond oli kahtlemata melu täis juba õhtupoolikul ja õhtuks olid paljud külalised vines, et mitte öelda purjus. Vaatamata sellele ei näinud ma pealt ühtegi ebameeldivat intsidenti õhtu ja öö jooksul, nii et turva töötas üritusel kenasti või siis oli purjus noortel piisavalt nutikad kaaslased või enesekontrolli, et asi üle käte ei läinud. Alkoholi oli ohtralt ja seda tarbiti ohtralt, aga otseselt ebameeldivaid kogemusi mul endal isiklikult ei olnud.

Kui paduvihma sadama hakkas, oli piirkonnas piisavalt palju kohti, kuhu varjuda, et päris märjaks ei saaks ja õnneks kestis sadu suhteliselt lühikest aega. Mina oma kaaskonnaga lahutasime sel ajal hea muusika saatel meelt telgis tantsides. See oli super, et see telk seal oli, sest esiteks sai sinna varjuda ja teiseks oli võimalik ennast soojaks tantsida.

Teenindusest. Mändjala kämpingu teenindajad olid head. Ja kui ma ütlen head, siis mõtlen ma sellega seda, et nad olid kiired ja oskasid ringi käia ka joobes klientidega, kellest osad arvasid, et nad peavad järjekorras ette trügima või valju häälega karjudes enne teisi oma õlled kätte saama. Need kodanikud pandi päris kiirelt teenindajate poolt humoorikalt paika. See mulle meeldis.

Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Üks asi,mis veel silma jäi ja mis häiris, olid välitualetid. Tualettidel endal polnud häda midagi, aga tundus, et neid oli mõistlik kasutada sel ajal, kui bändid laval olid, sest siis ei olnud hulle järjekordi. Niipea, kui üks bänd lõpetas ja enne kui järgmine alustas, siis tekkisid päris pikad järjekorrad. Osadel tualettidel ei saanud uksi korralikult kinni panna seestpoolt, nii et paljudel inimestel seisid "valvurid" ukse taga, et keegi häda ajamise ajal uksest sisse ei tungiks.

Mis mulle meeldis, oli see, et terve piirkond, ka mere poolt, oli piiratud. Eriti hea meel oli mul näha, et ka merepoolne rand oli lintidega märgistatud, et keegi purjus peaga merre mehetegusid tegema ei läheks. Ei ole ju vaja, et keegi jahedasse merevette joobes olekus suplema läheks.

Üldiselt oli täitsa põnev ja talutav üritus. Mändjala rand ja Mändjala kämping on suurepärane koht, kus selliseid üritusi korraldada. Esiteks, Mändjala rand minu arvates Eesti üks ilusamaid randasid, meri iseenesest andis tervele üritusele kauni ja romantilise tausta. Teiseks, muusikaline programm mulle meeldis! Me lahkusime natuke enne kella 4 öösel ja siis oli veel päris suur melu ümberringi. Isenesest oli mul hea meel, et ise ära käisin ja kogesin. Aitäh korraldajatele!

Aga ükski pidu ei möödu hea muusikata ja see toobki mu muusikaelamuste juurde. Alustan Shanonist.

Üritus: Saaremaa Rannapidu
Esineja: Shanon
Asukoht: Mändjala rand, Saaremaa
Žanr: Muusika, rokk
Millal nähtud: 10. juuli 2015
Minu hinnang: 5

Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Shanon oli üheks põhjuseks, miks ma Rannapeole tahtsin minna. Ma olen bändi muusikat kuulanud selle algusajast peale, olen ennast kursis hoidnud nende tegemistega, aga pole neid varem kunagi live's näinud. Minu uudishimu oli suur, et kas nad on tegelikkuses ka nii head, kui nad salvestatuna kõlavad. Olid! Tõsiselt head olid!

Niipea, kui esimesed kitarrihelid kõlasid ja kui solist Taavi Immato oma suu lahti tegi ja laulma hakkas, hoidis bänd publikut nagu peo peal. Rahvas rokkis ja ja laulis ennast tagasi hoidmata kaasa. Mina nende hulgas, sest bändi lavaline kohalolek tegi pea võimatuks mitte kaasa elada, tantsida ja laulda. Vaatamata sellele, et Shanoni täheteee algas 2008. aastal (loodi kitarristi Janik Hariku poolt 2007), on nende muusikat kriitikute ja kuulajate poolt kõvasti kiidetud ja premeeritud ja nad on igasugu auhindu võitnud ja minu arvates asja eest, sest üks hitt tuli teise järgi ja selle tunni aja jooksul, mil nad laval olid, ei jõudnud nad kõiki oma tuntumaid laule esitadagi. Muidugi, need kõige-kõige-kõige tuntumad kõlasid omas headuses, mängiti nii varasemast repertuaarist pärit lugusid nagu "Üksinda", "Draama", "Lumekuninganna", kui ka hilisemaid hitte nagu "Tuhat ja üks ööd", "Kukub täht" ja "Jäätunud jäljed".

Publik võttis Shanoni väga hästi vastu ja minu arvates olid nad laval vinged! Taavi Immato on omapäraselt hea vokaaliga ja terve bändi muusikaline esitlus ja lavaline olek oli selline nagu üks tõeliselt hea rokkmuusika peabki olema. Mulle meeldis ja juba nende esinemise ajal olin suutnud oma hääle kähedaks laulda! Emotsioonid olid mul igatahes laes!

Üritus: Saaremaa Rannapidu
Esineja: Tanel Padar & The Sun
Asukoht: Mändjala rand, Saaremaa
Žanr: Muusika, rokk
Millal nähtud: 10. juuli 2015
Minu hinnang: 5

Selleks ajaks kui Tanel Padar & The Sun lavale tulid, olin ma ennast juba korralikult ülesse kütnud: tuju oli laes ja meeleolu ülev. Olime peale Shanoni esinemist ja enne The Suni lavaletulekut väikese puhkuse teinud, et olla valmis selle õhtu naelaks!

Foto: Saaremaa Rannapidu FB

Tanel Padar on minu arvates üks Eesti rokimaastiku ägedamaid ja mitmekülgsemaid artiste ja The Sun on üks parimaid live bände. Nad olid lihtsalt nii head laval ja mitte poleeritult ja tehniliselt igavalt ja steriilselt, vaid just oma eheduses ja loomulikkuses ja oma muusikat nautides. Nad oleks nagu lavale sündinud, seal ülesse kasvanud ja seal elanud. Ja eks see ju nii on ka, kui tõsisemalt rääkida. Andekad muusikud, kes ei vaja iseenesest pikemat tutvustust ja kes on võimeline tegema mitmetunnise kontserdi, mis koosneks AINULT hittidest. Nii ka see tunnike, mis läks liiga kiiresti. Küll oleks tahtnud veel mõnda nende lugu kuulda, aga aeg sai lihtsalt otsa kahjuks.

Tanel Padar & The Sun panid võimsa ja energilise punkti minu sellesuvisele Rannapeole.

Kokkuvõttes, kui järgmise aasta programm on huvitav, siis lähen kindlasti uuesti kohale!

Kaluritepäev Saaremaal koos bändiga Smilers!

Nagu osad teist teavad, siis on minu näol tegemist saarlasega ja eks ma katsun jõudumööda kirjutada ka sellest, et mida Saaremaal näha ja teha ja kogeda on. Ei ole midagi parata - "Üks kord saarlane, alati saarlane!"

Nii sattusingi sel nädalavahetusel päris mitmele üritusele ja kontserdile. Tänane postitus on Kaluritepäevast Mõntu sadamas, kus peaesinejaks oli Smilers ja olgu juba ette öeldud, et üritus oli vinge ja elamus selline, mis mitu aega veel meeles on!

Üritus: Saaremaa Kaluritepäev /Smilers
Asukoht: Mõntu sadam
Peaesineja: Smilers
Žanr: Muusika, rokk, kontsert, üritus
Korraldajad: Lääne-Saare vald,VRHL, Saare Fishexport, Saarte Kalandus.
Aeg: 11. juuli 2015
Minu hinnang: 5/5

Foto: Lääne-Saare vald

Mõntu sadam, kus üritus toimus, on maaliliselt ilusas kohas Sõrve sääre tipus. Sadam ise on kenasti korda tehtud ja loomulikult, mõeldes sellele, et tegemist on ikkagi kaluritepäevaga, siis andis ta kogu üritusele vägeva mereteemalise tausta. Ilmaga õnneks vedas, sest vaatamata jahedale meretuulele ja pilvedele, paistis õhtu jooksul ka piisavalt palju päikest. Muidugi, need inimesed, kes on mere, kalanduse või merendusega otsapidi seotud, on inimesed, kes on harjunud igasuguste ilmaolustikega ja ega ka vihm ei oleks väga seganud, sest korraldajad olid püsti pannud ka üritusele sobivad suured telgid. Ei ole olemas halba ilma, on vaid halb riietus!

Foto: Lääne-Saare vald. Lasteala.

Mida siis kaluritepäev inimestele pakkus? Oli süüa ja oli juua ja oli meelelahutust nii suurtele kui väikestele. Ükski kaluritepäev ei toimu ilma peategelase kalata ja kala pakuti seal päris mitmes vormis ja mitmele maitsele -  oli kalasuppi, (mis oli võrratu!) ja angerjat, lesta ja ahvenat. Kes kala ei soovinud, siis lihast ka puudust polnud. Lastele olid üles pandud suured batuudid, tehti näoaalinguid ja kõrvaltvaatajana tundus, et lastel seal kohe kindlasti igav ei olnud.

Kaluritepäeval arutati ka kalanduse strateegijaid ja muid kalandusega seotuid teemasid, aga eelkõige käiakse kaluritepäeval selleks, et puhata ja mängida, et nautida tehtud tööd, süüa head toitu ja kuulata head muusikat, kohtuda tuttavatega ja nautida nii ümbruskonda kui ka seltskonda.

Meelelahutust oli kõvasti! Esinesid nii kohalikud taidlejad, noortebänd Sculptures, ja peale peaesinejat Smilersit tantsuks ka Ülari Kirsipuu & BeatBand.

Kuna ma ise olen olnud Smilersi muusika suur austaja juba niikaua, kui bänd on tegutsenud, siis see toobki mind ürituse peaesineja juurde, kelleks oli Smilers!

Foto credit: Smilers.

Niipea, kui Smilers lavale tuli, täitus telk rahvaga ja kohe esimese palaga tõmmati rahvas korralikult käima! Mul on õnnestunud Smilersit kuulata ja näha nii Eestimaa suurtel kontsertpaikadel, kui ka väikestel, aga see esinemine, mis nad Mõntus tegid, oli minu arvates eriliselt hubane ja intiimne.

Smilers rokkis muidugi laval ja koos rahvaga sajaga. Publik laulis saarlaste kombel ikka valjusti kaasa ja eks see tekitaski sellise mõnusa sümbioosi, kus energiat anti nii lavalt publikule kui ka publikult lavale.

Õnneks on saarlased rahvastiku selline osa, kes ei seisa kontserdil lihtsalt puunukkudena paigal ja kes heal juhul ainult plaksutavad viisakalt kaasa või paremal puhul nõksutavad puusa, aga pigem röögivad kaasa laulda, teavad laulude sõnu, löövad tantsu ja elavad ihu ja hingega muusikale kaasa, mis tähendas, et tulemusesks oli üks tõeliselt lahe rokkiv elamus.

Smilers on ka live's erakordselt hea bänd ja tundus, et nad ise nautisid oma esinemist täie hingega. Nad isegi muutsid humoorikalt paaril korral oma laulude sõnu ja selle asemel, et laulda "Lähme sõidame", laulsid nad "Lähme kalale" ja kõige vahvam selle juures oli see, et nad ise itsitasid laval nagu poisikesed, kes on paari pättuse või vallatusega hakkama saanud ja nakatasid sellega ka publikut.

Kuna Smilersi repertuaar on aastatega päris suureks kasvanud, siis ei olnud neil mingit probleemi sisustada terve kontsert oma hittidega nii, et üks hitt tuli teise järel. Nad tegid nii oma vanemaid palu ja esitasid ka uuemalt plaadilt lugusid. Mis peamine, nad andsid endast kõik. Ma olen päris paljudel rokkmuusika kontserditel käinud ja olen kogenud ka seda, kus muusikud teevad kontserdi ära nagu muuseas ja kus tekib tunne, et ainuke asi, mida nad tahavad, on lavalt ära saada. Jumal tänatud, et Smilers nende hulka ei kuulu! Nad teevad muusikat professionaalselt ja seda nautides ja ega publik ka rumal pole, sama palju kui Smilers publikule andis, andis ka publik Smilersile. Vägev oli! Pärast kontserdi lõppu oli endal selline tunne, et nüüd võiks mägesid liigutada. Tõeliselt hea energialaksu sain!

Kui teil vähegi tekib võimalust Smilersit kuulama ja vaatama minna, siis tehke seda kindlasti. Nad on Eesti rokimaastiku tipp ja elamus on garanteeritud!

Kaluritepäeva korraldajateks sel aastal olid Lääne-Saare vald,VRHL, Saare Fishexport, Saarte Kalandus ja siinkohal tahakski korraldajad suurepärase ürituse eest tänada! Aitäh! Järgmisel aastal kohtume jälle!

Kontsert: Ott Lepland

Tere kena päeva!

Käisin kuulamas Ott Leplandi kontserti Ööklubis Cafe Amigo ja siin on minu muljed.

Koht: Ööklubi Cafe Amigo
Esinejad: Ott Lepland
Kuupäev: 18. aprill 2015
Minu hinnang: 5/5

Laupäeva õhtul valisime väikese seltskonnaga oma sihtkohaks Ööklubi Cafe Amigo, et minna kuulama Ott Leplandi.

Kolmveerand üheks oli Amigosse kogunenud juba päris palju Oti austajaid ja kui bänd muusika saatel lavale tuli, suundus kogu see rahvas nagu üks mees lava ette, et Oti esinemisele aktiivselt kaasa elada. Nii ka mina koos oma kaaslastega.

Kontserdi avas lugu "Kohtume jälle", mis tõmbas rahva koheselt käima. Muidugi, sellele aitas kaasa ka Oti suurepärane oskus rahvaga laval olles suhelda, mida ta ka tegi terve kontserdi jooksul.

Üksteise järel kõlasid Oti tuntud hitid nagu "Üheskoos on olla hea", "Pool tundi veel", "Otsides ma pean su jälle leidma", "Sinuni", "See päev on käes", "Tunnen elus end", "Imede öö", "Läbi öise Tallinna", "Süte peal sulanud jää" ja veel paar head lugu. Mitte, et see oleks mind üllatnud, aga inimestel olid kõik Oti laulude tekstid peas ja tihti lasigi Ott rahval mikrofoni laulda.

Kontsert jättis terviklikkuse tunde. Esitatud lood olid valitud minu arvates heas järjekorras, sest vahelduva eduga tõstsid laulud kontserdi tempot ja lasid sellel siis hetkeks kukkuda, et seda siis edumeelselt lõpuni viia. Mul oli väga hea meel,et kontsertkavast oli välja jäetud "Kuula". :)

Oti vokaalsed oskused on muidugi suurepärased. Ma ei olnud enne Otti lives kuulnud, aga see, mida ma nägin ja kuulsin, oli lihtsalt üks väga hea esitlus. Muidugi, Amigo akustika ei ole just kõige parem ja eks see kontsert oligi ju eelkõige mõeldud klubikülastajatele. Millalgi sooviks Otti kuulata teistsuguses keskkonnas, kus ta hääl rohkem esile tuleks ja kus ta esineks näiteks ainult kitarri saatel.

Pillimehed olid samuti tasemel ja bändi heli oli hea. Liikusin kontserdi ajal lava eest nii lava kõrvale ja ka kaugemale ja bänd koos helitehniku hea tööga kõlasid ühtlaselt hästi pea ruumi igas osas. Eraldi tahaks välja tuua ka Marvi Vallaste kes oli Otile taustalauljaks. Ka temal oli meid ümbritsevas seltskonnas palju fänne, sest tihti hüüti lava poole ka tema nime.

Ott Leplandi bändi liikmed:
Ott Lepland - laul
Kaspar Kalluste - trummid
Kristjan Kaasik - kitarr
Tarvi Kull - klahvpillid
Viljar Norman - basskitarr
Marvi Vallaste - b.vokaal

Täitsa tore oli!