Teater (online): "Kodumaa karjed" ja "CATS"

Tervitus!

Ja taaskord online etendustest.

Pealkiri: Kodumaa karjed
Teater: NO99
Salvestatud: 18.08.2015
Link: https://jupiter.err.ee/1608170653/kodumaa-karjed
Minu hinnang: 3.5/5

Minu jaoks oli NO99 looming alati liialt kaootiline ja aktiivselt etteantud raame kompiv, et ma suudaks seda nautida nagu minu silmis tuleb teatrist rõõmu tunda. Kunst spetsiifiliste seisukohtade pärast, mitte niiväga meelelahutuse nimel. Õige või vale arusaama (?), vähemalt selline mulje mulle kumama jäi. Korra elus külastasin nende teatrimaja, kui see veel eksisteeris, ning ma ei tunne, et ma millestki endale passivast väga ilma oleks jäänud. Seega, ma ei teagi, miks võtsin ette antud etenduse. Ju siis oli teatrinälg suur, aga asutused ise veel suletud. Välja tuli see, et ma olin täitsa võimeline nähtud nautima, vaatamata mu eelhoiakule. Siiski, ei pannud tükk mind taga igatsema veel võimalusi NO99 näidendeid kaeda. Mingid asjad ei käi lihtsalt kokku -- nt mina ja üli uuenduslik teater -- ja käesolev etteaste läks mulle peale paljuski tänu sellele, et mul ei olnud varasemast üledoosi selle teatri teiste väljalasete nägemisest tulenevalt. Andke mulle ikka pigem klassikat -- ühe etenduse keskpunkt peab asuma seal, ümberringne on teretulnud end igatpidi ümber vormima.

Etenduse kontseptsioon oli päris intrigeeriv ja köitev. Üks mees esindab tervet Eesti rahvast ning erinevaid hääli, mida indiviidid sealt massist on viimaste aastakümnete jooksul eriti eredalt välja hüüdnud. Mõnikord on hääl konkreetse isikuga seotud, mõnikord väljendab laiema kogukonna mentaliteeti ja emotsioone. Laval seisab üksik mees, kes lihtsalt räägib. Teemade ampluaa oli lai, kuigi pinnale jäi poliitika, sport ning venelased versus eestlased. Mainitud sai Eurovisiooni võit, Õnne 13, Herman Simm, geibaarid (miks ei ole ühtegi Pärnus?!), Estonia uppumine, pronksiöö, ostan-müün kuulutused, sundüürnikud, laulupidu, majoneesi Kundla, popmuusika, Bonnie Tyleri kontsert, Sõõrumaa, enesetapud, õllejoomise lembus, pankade põhja käimine, noorte väljavool riigist ja mida kõik veel. Põnev oli tõdeda, et mida pidas autor enda vaatevinklist lähtudes nendeks seikadeks, mis Eestis toimuvat just tabavalt ja asjakohaselt kokku võtavad. Poliitika on kuidagi loomulik teema, sest see annab fooni riigi toimimisele makro tasandist mikro tasandile. Välja toodi Ansipi seemnete söömine ja fooliummütsid ning "Sellises kriisis ma elada tahaksingi!", Ojuland versus vaesus, Edgari pildi tulistamine, Jürgen Ligi "Ära kaaguta!" ning, muidugi, Lennart Meri. Professionaalne sport on aga midagi, mis minu silmis on alati natuke ülehinnatud. Eriti arvestades, mis enamuste meie kangelastega on tänaseks juhtunud ja mis välja tulnud. Kas tõesti on kõikide murede ja rõõmude kõrval just see valdkond, mis kõnetab ja kaasab nii suurel mahul Eestimaad ja selle elanikke? Ju siis, sest märkimisväärset tähelepanu läks Värnikule, Šmigunile, Veerpalule, Salumäele ning spordikommentaatorite väljaütlemiste järgi matkimisele (mis olid üpris muhedad, iseenesest).

Kindlasti suutis etteaste minu tähelepanu naelutada, sest püüdsin pingsalt kaasa mõelda ja arvata ära, et mis teemast räägitakse, keda tehakse järgi või kas ma tean öeldud tsitaati või fraasi või, lausa, laulu. Ka tuletati mulle meelde mitmeid lõbusaid juhtumisi, mis juba ammu meelest läinud. Kui Best B4 pala "Ma armastan luuserit" sai ette loetud, siis olin alguses segaduses, et, huvitav, mis luuletusega on tegu. Nii tuttav. Vot, kuidas on võimalik mõtted sassi ajada kui midagi teadatuntut esitada teistsuguse pakendiga. Minu nooruspõlves oli see eriti kuum hittlaul. Ma arvan, et päris paljudele viidetele ma üldsegi pihta ei saanud, kuid selline nuputamismäng koos mälu turgutamisega oli hea lisategevus tükki vaadates ja näitleja meisterlikkust jälgides. Minu lemmik seik oli aga riburada pidi välja hõikamine, et kes ja mis kõik Tallinnasse või Eestisse tuleb, küll Michael Jackson, Madonna, Paris Hilton, noroviirus ja H&M. Ja lahkub, nt Marilyn Jurman, kapital, Obama, Fazer ja kümneid tuhandeid eestlasi. Kenasti stereotüüpselt passiv oli tüki algus ja lõpp. Avapauguks oli mitmekordselt korrutatud mantra, et kui raske Eestis küll on olla. Lõppes aga tõdemusega, et Eesti on ilus. Lihtne, aga efektiine, kompaktne ning mõtlema panev.

Jaak Prints oli, loomulikult, suurepärane neid sadu erinevaid isiksusi ning teemasid ühte isiksusse imedes ja välja paisates. Oli näha, et see nõudis temalt tohutut energiat ning pingutust. Mees oli üks hetk peaaegu ligumärg. Vast ei aidanud ka intensiivne rambivalgus näos. Tulemus oli aga seda väärt. Kuigi mulle jäid mõned teemad ja põhijooned arusaamatuks -- ma ei oleks nende kaasamisega sel tasandil nõustunud -- ning puudu jäi rohkelt võimalikku alternatiivset asjakohast materjali, oli tegu siiski autori nägemusega, et mis oli ja on tähtis, mis vormib ja vormis Eestit ja selle elanikke ning, mis on väärt hoida meie mälusoppides sügaval. Huvitav algatus oleks, et iga inimene looks enda versiooni kodumaa karjetest. Nii palju kui on inimesi oleks vast erinevaid kombinatsioone ja nägemusi. Ma ei olnud küll päri antud tüki iga valikuga, kuid vähemalt oli tasakaal paigas tõsise ja humoorika, kurva ja rõõmsa, ilusa ja inetu vahel. Alati hindan kõrgelt seda, kui ei hakata üleliia pilama, mõnitama või alandama riiki ja selle rahvast. Sellist suhtumist on kuidagi eriti intensiivselt viimasel ajal mulle silma jäänud. Eriti kunstis. Vajalik on balanss. Mitte ükski asi ei ole üdini hea või üdini halb. Kokkuvõttes oli nähtu tihke, sisukas ning suurepärane ajalootund. Mitte täienisti objektiivne, kuid mitte ülemäära subjektiivne.

-------------------------------------------

Pealkiri: CATS
Salvestatud: 1998
Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon
Minu hinnang: 3/5

Mis asi see veel selline oli? Oeh, Andrew Lloyd Webber ja mina ei kapi kohe üldse, kohe absoluutselt mitte. Objektiivselt suudan võib-olla aduda, et miks tema loomingut niivõrd ohtralt imetletakse, kuid subjektiivselt ei sobi see grammigi minu maitsele. Ehk siis, on tegu järgmise muusikaliga tema sulest, mis mind enda kukalt kratsima pani ja silmi pööritama. Kuna antud etendus on üks väheseid, mida ma veel näinud ei olnud, siis ei kergitanud ma väga ka ootusi. Kuid sellist palagani ma ei osanud ette näha. Mis oli siis tegelikult selle sisu? Terve etendus koosneb sellest, et tutvustatakse erinevaid kasse, lauldakse, tantsitakse ja lõpuks läheb üks neist taevasse. Ja oligi kõik. See oli nagu reklaametendus kasside varjupaiga kasside kohta kiisuvõtust huvitatutele. Äkki soovite laiska kassi? Äkki soovite prisket kassi? Äkki soovite ulakat kassi? Aga äkki lausa võlukassi? Oot oot -- äkki just seda see metafooride keeles tegelikult oligi?! Kasside turundusaktsioon! Ja see, kes lõpus n-ö lahkus, saigi oma päris koju?

Kui aus olla, siis oli nähtu omamoodi paeluv ja tähelepanu haarav. Aga seda just visuaalsest küljest. Ülimalt eksentrilise, ekshibitsionismliku, värvikireva, lärmaka ja provokatiivse modernse tantsuetendusena, mis kombineeritud lauludega, on ta kahtlemata üks ainulaadsemaid, mis niivõrd laia levikuga tavapubliku hulgas on tuntud. Oma osa on kindlasti ka 80ndatel, mil ta esietendus. Arvestades selle kümnendi õhkkonda ning imidžit, on muusikal justkui oma ajastut peegeldav lapseke alates silmapaistvatest kostüümidest, lõpetades kummalise kontseptsiooniga. Koos pisikese jäägiga 70ndate diskosärast. Oma erksuse, veidruse, koloriidsuse ja üle võlli mentaliteediga sobib ta sinna nagu rusikas silmaauku. Võib-olla oleks ma etendust kõrgemalt hinnanud, kui oleksin seda väljatulemise ajal kaenud (kuigi ma polnud siis veel sündinudki)? Siiski, minu jaoks on tulemus liialt sigrimigri ja lihtsakoeline, kaks vastandit koos. Kassid, keda tutvustati, olid tegelikult päris ägedad ning, vastavalt nurriku eripärale, olid nende etteasted meeleolukad ja hoogsad. Või siis kurblikud ning melanhoolsed. Viimaste hulka kuulus nt ätist teatrikass ning kunagine populaarne glamuuritarist kiisu, kes nüüd oli ebasoosingusse langenud pärast parimate aastate möödumist. Maailmakuulsat "Memory" laulu esitab ka just see vanasid häid aegu taga igatsev kassidaam. Siinkohal peab mainima, et see pala on tõesti kaunis ja võimas. Ning tegi mind lausa härdaks. Ülejäänud lood, aga mitte nii väga. Energilisemad etteasted tegid raudtee kass, üleannetute kasside duo, võlukass ning isegi sõda koertega toodi publikuni. Lisaks, sai oma osa salapärane kriminaalset eluviisi viljelev kõuts, kelle roll jäi natuke poolküpseks ja eesmärgid segaseks.

Mis mulle aga üllataval kombel väga peale läks olid pilguheited, õpetussõnad ja tähelepanekud reaalsete kasside hingeellu. Rum Tum Tuggeri laul tõi esile hulgalt selliseid tüüpilisi käitumismustreid või kiikse, nt annad seda, tahan teist, koguaeg olen valel pool ust, jne. Täitsa kümnesse! Ja, nagu laulust välja tuli, ei ole alati seal mingeid põhjuseid taga, lihtsalt kiisu otsustab nii, ja nii ongi. Viimases grupi etteastes loeti publikule sõnad peale, et kuidas tuleb kassidega suhelda, kuidas neid tuleb austada ning milliseid meelehäid nad on ära teeninud. Nt ära kõneta kassi enne, kui kass sind kõnetab, kaaviar on väikseks eineks väga hea valik, ja palju muud. Nagu legendaarne fraas Chalice'i laulust ütleb: "Ori anna krõbinaid, muidu lasen sussid täis". Sellised muhedad ja koomilised lisad ülbetelt neljajalgsetelt, kes arvavad, et on maailma nabad, oli tõesti vahvad. Lõppkokkuvõttes, aga, ei sattunud ma etendusest vaimustusse. Seal leidus kihvte aspekte ja, kahtlemata, oli produktsioon tipp-klass, kuid lugu ise jäi natuke lahjaks, süžee oli suhteliselt olematu ning visuaalsele poolele lootma jääda minu puhul ei ole piisav.

Teater (online): "Cabaret Siberia", "Ruthless!" ja "Jesus Christ Superstar"

Tervitus!

Seekord teatrit, mida olen näinud interneti vahendusel.

Pealkiri: Cabaret Siberia

Teater: Piip ja Tuut

Salvestatud: 15.11.2020

Link: https://etv2.err.ee/1211299/cabaret-siberia - veel saab vaadata tasuta!

Minu hinnang: 4/5

Väldin rusuvaid näidendeid. Eriti hoian eemale küüditamisega seotud kõikvõimalikest teostest, etendustest või raamatutest. No ei pea närvid nendele õudustele vastu ning vabatahtlikult ma ennast niisama õnnetuks tegema hakata ei taha. Puhta juhuslikult märkasin aga antud tükki ERRis ning kuna teatrid on kinni ja ohtralt teisi võimalusi kaasaegsemat näitusekunsti, kasvõi online'is, vaadata ei ole võimalik, siis võtsin selle poolteise tunnise võikalt lõbusa ning muserdavalt lustaka rännaku Meli ja Maxiga ette. Kahetsen nähtut, aga samas ei kahetse ka. 

Max oli entusiastlik ja kohati isegi fanaatiline kabaree austaja ning viljeleja. Koos oma show staari, Meliga, kes maskeerub end tihti ka mehe vennaks, loodab Max vallutada veel suuremaid lavasid ning riike kui seda võimaldab pisike Eesti. Saadetuna Siberisse, arvas ta naiivselt, et neid viiakse Moskvasse oma kunsti demonstreerima ning jõledad reisiolud on vaid eksitus. Melil ei olnud illusioone ja omades kainet mõistust, teab naine, et eesolevast rongisõidust midagi head oodata ei ole. Iseäranis, kuna ühes vagunis ollakse ilma kergendamisvõimaluseta, vaid väikse aknapiluga loomavagunis, kümnete teistega, ka lastega, kelledest mitu imikut juba esimestel päevadel siit maailmast lahkub. Kui mind motiveeris teadmine, et ehk läheb üks hetk kergemaks või paaril ka vahetevahel veab või on terendamas vähemalt mingigi õnneliku äärise või kergendustundega lõpp, siis ei tasu eriti loota. Kui arvad, et asi on hull, siis oota vaid. Aina seedimatumaks paari reaalsus areneb. Ainuke lohutus neile on, et nad ikkagi suurema osa ajast veedavad koos, kuna Melil oli nutikust end taas meheks riietuda. Kuid sellel lükkel on omad traagilised tagajärjed. Max läheb loo kulgedes hulluks, hüsteeriliselt ja hirmutavalt rõõmsameelseks. Mel tõmbub aga endasse ning ei räägi aastaid ühtegi sõna. Oma juuri kabaree armastuses ei unusta kumbki ning nad esitavad Siberis edasi aina absurdsemad ja grotesksemaid etendusi kaaskannatajatele ning oma kinnipidajatele. Etendusest õudset lõppu oodata ei maksa, pigem on tegu lõputu õudusega. Minu silmis ei pakkunud aga ka n-ö viimane peatus lohtust võrreldes eelnevate läbielamistega. Tohutult emotsionaalselt traumeeriv lugu.

Vaatamata äärmiselt raskele ja trööstitule sisule oli tükk positiivses mõttes klompi kurku tekitav ning vaatajalähedaselt, tempokalt ja osavalt lihtsakoeliselt esitatud. Ma ei ole kabaree muusika austaja, seega selle kuulamine mind ei vaimustanud, kuid lugude sisud, sõnad ning viisid, kuidas need numbrid olid etendusse poogitud ja seda edasi viisid, oli oskuslik ning, tulemus, südamesse pugev. Eriti meeldejäävad olid rongisõidu laul lastele, mis mõjus rusuvalt oma rõõmuga, varjates sünget tegelikkust, ning koonduslaagri laul, kus mängitakse tulistamise eest põgenemist (ja kus Max on riietatud otsekui USA Vabadussammas, mis pidi mõjuma koomiliselt, kuid oli hoopis hirmuäratav). Lava oli suhteliselt tühi, välja arvatud pillimehed taustal, kes üpris aktiivset, kuid nähtamatut, rolli loos mängisid, ning kogu kurblikku lugu kandis publikuni edasi vaid laval olev paar, Piip ja Tuut -- koos mõne abivahendiga. See kõik õnnestus neil meisterlikult. 

Ma oleksin oodanud rohkem detailsust ning selgust teatud kohtades, kuid kokkuvõttes oli tegu omapäraselt kauni, kuid tohutult masendava looga kahest raske saatusega inimesest, mille teeb eriti nukraks tõsiasi, et nendesarnase elulooga isikuid eksisteeris julmalt suurtes numbrites ja mitte ainult Eestist. Ajalugu peab tundma, kuid mõnikord ma lihtsalt ei taha, sest see on liiga ebaõiglane ja valus. 

-----------------------------------------

Pealkiri: Ruthless!

Salvestatud: 2018

Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon

Minu hinnang: 3.5/5

Mul pole aimugi, miks otsustasin seda muusikali kaeda, kuid ma ei kahetse grammigi. Midagi nii brutaalselt ausat ning realistlikku, kuid ka koomilist -- ei tea kas nutta või naerda -- pole ma ammu näinud. Ma ei olnud sellest loost enne midagi kuulnud, kuid kuna etendus oli saadaval vaid teatud tunnid ja mul oli igav, siis andsin sellele võimaluse. Meie koosveedetud aeg oli seda väärt, kuigi see muusikalide kardinatagust elu ja valdkonna inimesi jõhkralt üle võlli parodeeriv tükk oli kahtlemata üks ebatavalisemaid oma žanrist. Kõik nägi välja nagu üks eeskujulik, värviline ning American-apple-pie maitseline 50ndate keskkond ikka, kuid see mida tegelased rääkisid ning korda saatsid, kuulub keelatud alla 17 kategooriasse. Otsekui naiste versioon "Amercian Psychost". Kogu kompott oli nii absurdne, ootamatu ja häbitu (nagu pealkiri) -- ilusates neoon värvides ja mummuliste mustritega -- , et tähelepanu ja meelelahutus oli garanteeritud.

Tina on üliagar, üliandekas ja üliambitsioonikas 8-aastane, kes unustab saada suureks muusikali staariks. Tema suhkruvatist toetav, natuke ullike, ema, Judy, teeb kõike, et keep-smiling naeratus näol oma kallikese jaoks olemas olla. Tüdruku andekusse uskuv ülevoolav ja agressiivse pealehakkamisega agent, Sylvia, lubad Tina tähtede hulka viia, vaatamata ema reservatsioonile. Kui aga juhtub, et Tina ei saa oma koolinäidendis peaosa ja kaotab selle nipsakale ja lollikesele plikale, kellele vanemad selle osa n-ö ostsid, kulmineerub alati kõike saanud Tina jaoks olukord "kogemata" konkurendi -- ups -- maha löömisega. Päevavalgele tuleb peresaladusi, Tina läheb noortevangi ning tuleb välja, et pere on mitmendat põlvkonda natuke nupust nikastanud ja valmis minema üle laipade, et olla staar. 

Kuigi üllatused ei ole lõpuni üllatavad ning mingi hetk tekib tunne, et issake!, kas neil häbi raasugi ka on või empaatiat oma laste või vanemate vastu, siis nalja sai see eest hulgi. Pigem oli huumor selline sarkastiline ja irooniline, mis mulle väga peale läks, ning vaataja suunas heideti mitmeid nutikaid torkeid, fraase ja tähelepanekuid. Eriti lahke oli nendega Tina teatrikriitikust vanaema, kes laulis loo sellest, kuidas ta on ametis olnud juba sada aastat (liialdus) ja heitis publikusse selliseid toredaid fraase oma põlgusest just muusikalide žanri suunas nagu: "Jesus was a saviour not a superstar" ja "I will tell you how to solve a problem like Maria -- Rolf she's over there!". Palju oli vähem sündsat teksti ja tegemisi. Kooli teatri õpetaja näitas keskmist sõrme ja küsis savu. Ei puudunud kokaiini triipude tõmbamine, f-tähega sõnad ning lihtsalt teiste tegelaste maha laskmine. Mulle meeldis ka publikuga otse suhtlemine. Nt kurtis Judy üksindusesest, mida tood tipus olemine: "The crowd doesn't go home with you -- not all" -- ja pöördus kellegi suvalise mehe poole vaatajate hulgas, eeldades, et too on just see, kes temaga koju õhtul tuleb. Ja mainis, kuidas ta eelistab olla ikka staar, mitte tavaline inimene: "I was an ordinary nothing -- just like you" -- ja viitas kellelegi suvalisele publikust. Parim läbiv nali oli aga olematu Tina isa, kes etenduse lõpus viimaks koju tuleb, kuigi kõik sügavalt kahtlesid, kas ta üldse eksisteerib. Ja siis laseb Tina ta maha, enne kui mees on uksest sisse jõudnud astuda...

Ülepaisutatud tegelased ja situatsioonid, ülepingutatud näoilmed ja reaktsioonid, ülevõlli iseloomud ja tekst -- seda kõike oli natuke üle, kuid siiski, mulle täitsa meeldi. Midagi teistsugust, midagi omanäolist, midagi meeldejäävat.

-----------------------------------------

Pealkiri: Jesus Christ Superstar

Salvestatud: 2012

Link: https://www.facebook.com/showsmustgoon

Minu hinnang: 3/5

Oeh, no ei suuda ega suuda Webberi muusikalid minus vasikavaimustust tekitada. Kuigi ma saan objektiivselt suurepäraselt aru miks inimesed neid ülistavad. Subjektiivselt mulle aga ei meeldinud eriti ei "Evita, ei "Hüljatud", ei "Ooperfantoom" ja ei "Jesus Christ Superstar". Kuigi, olgem ausad, "Ooperifantoomi" muusika on hingematvalt kaunis.

Äkki kui ma oleksin näinud versiooni, mis oleks originaalkeskkonnale vastav ning mitte transporditud tänapäeva nagu käesolev interpretatsioon oma suuna valis. Ehk oleks suutnud nähtu rohkem mu poolehoidu võita. Ma olen nii tüdinud pidevatest keskkonna muutmistest tänapäeva, kus -- üllatus-üllatus -- on jälle kõige kurja taga kapitalism ja muud kaasaegsed probleemid. Ja ka Jeesus võitleb meil seekord kapitalismi vastu, mis tundus natuke kentsakas. Aga pole ju iseenesest hullu. Natuke veidralt mõjusid aga muutusest tulenevalt tegelaste välimused ja olemused. Juudas nägi välja kui üks emo rokipeer ja Maarja Magdaleena nagu hipi kaldkriips nädalaid pesemata protestija. Jälle, pole ju iseenesest hullu, kuid kuidagi imelik oli. Eriti sobimatult toimis kunagine vürtsitüdruk, Melanie C, Maarja Magdaleena rollis -- oleksin oodanud midagi delikaatsemat. Ta oli niivõrd karmi, tugeva ja maskuliinse energiaga, et Jeesuse kõrval tundus, et hoopis mees on pigem õrn naiseke oma kaunite lendlevate juuste ja tundepuhangutega. Võib-olla oligi see eesmärk? Taas, pole ju iseenesest hullu, kuid, ma ei tea, ei klappinud nende dünaamika mu silmis selliste valikute pärast väga. Lisaks, Jeesus ja Juudas olid nagu primadonnad, tähelepanuvajadustega eneseimetlejad (Jeesus) või siis kadedad vingatsid (Juudas) ning mul ei tekkinud nende vastu eriliselt sooje emotsioone. Muudkui räuskasid, heietasid ja mõtisklesid oma eksistentsi üle järele. Etenduse õhkkond oli täis fanatismi ja kultuslikku hõngu -- mitte just minu stseen.

Taaskord on tegu muusikaliga, kus ei leidu näpuotsagagi tavalist teksti, kõiki sõnu, fraase ja lauseid lauldakse. Huvitaval kombel, toimis see antud kontekstis päris edukalt ja mind ei häirinud, vastupidiselt "Hüljatutele", kus ma ei suutnud oma silmade pööritamist lõpetada, sest tulemus oli tohutult ebaloomulik. Muusika ise oli suhteliselt kesine, ma ei mäletanud ühtegi meloodiat kohe kui pala sai läbi. Välja arvatud siis see põhilugu: "Jesus Christ, Jesus Christ, who are you, what have you sacrificed". Mis oli kõva sõna, oli lavashow ja lauljate hääled. Jeesus ja Juudas olid ikka mega võimetega rokkarid. Müts maha. Nad laulsid vist oma kopsud välja, kuid jube kihvt oli neid oma häälepaelu piinamas näha. Efektne ja meisterlik. Seda illustreeris ka tõsiasi, et tatti pritsis nii, et mul silmad läbi eksraani märjad. Eriti Pilaatus, kelle suust tuli lausa padukat. Nähtu oli võimas, lahe ja eeskujulik rokikontsert. Ja teisel kohal, muusikal ka vist.

Külastus ja etendus: Tbilisi - Gruusia ja "Georgia - The Musical"

Tervitus!

Töö viis mind seekord eestlaste saatusekaaslastest suurte sõprade grusiinide juurde, nende võluvas pealinnas Tbilisis. Oli november ning naiivsena eeldasin, et veidigi lõuna poole liikudes tuleb ka päike välja ja saan nautida soojust, sinist taevast ja valgust, millest Tallinnas meeletult puudust tundsin. Moraal sellest loost on aga, et ei ole lõunas see ilm midagi säravam. Iga päev sadas, taevas oli pidevalt pilves, värvigammas domineerisid hall, tumehall ja helehall. Päikesest polnud kõpsugi. Mõtlesin algul, et noh, vähemalt ei ole nii sombune kui kodus, kuid nädala jooksul mil ära olin, tundus mulle, et Tbilisis oli isegi veits viletsam. Muru pole kunagi rohelisem teisel poole aeda!

Kuigi olin õnnetu, et ilmastikuolud olid üpris nadid, siis nädal ise oli tegelikult väga lahe ning töö kõrvalt sain näha, nautida ja külastada mitmeid vahvaid aspekte ja kohti, mida Gruusial pakkuda. Näiteks, jubedad ummikud, millede sarnast ei ole ma oma reiside jooksul kordagi kohanud, isegi mitte Kairos. Riigid aitavad üksteist igast teemadel, seega teen ettepaneku saata sinna liiklusspetsialiste, sest mitte ainult ei olnud teedel liikluskultuuri ja teekaaslaste, kas teiste autode või isegi jalakäijate, austamist ollagi, vaid teede süsteem ise oli jabur. N-ö pudelikaelu, kus mitu rida viivad kokku üheks või kaheks oli naeruväärselt palju. Tehku kasvõi bussiread, sest tillukest tükki marsruudist sai pilgeni täis bussis olles läbitud terve igaviku.

pilt inyourpocket.com kodulehelt

Aga, nali naljaks. Tbilisi oli osati nõukaaegselt tuttav, osati eksootiliselt võõras ning osati hubaselt kodune. Linnaosa, kus tööga seoses suuresti aega veetsin, tuletas mulle tugevalt meelde Nõukogude aegset stiili ja hõngust, olles päevinäinud ning kohe kohe unustumas ja värske pealetungi alla vajumas. Keskuse vanalinna igast kübemest õhkas ajalugu, kultuuri ning Gruusia olemust. Iseäranis meeldisid mulle omanäolised rõdud, mida võis kõiksugu variatsioonidena ringi vaadates pea igas silmanurgas näha. Eestlastele mõjuvad tihti mäed, või isegi künkad, vaimustavalt ning mulle pakkus kesklinna paiknemine mäestiku nõkku, kust voolas läbi jõgi, tõelist ahhetamise efekti. Ümberringsete kõrgendike peal asuvad kindlused (nt Narikala kindlus), ehitised ja tornid olid kirsiks tordil. Meie grupil oli ka suurepärane kohalik giid, kes meile põhivaatamisväärsusi tutvustas, milledest eriti meeldejäävad olid modernne Rahu sild, maa-alune läbikäik, mis oli üks suur pood, kirik kus oli nende varandus -- pühak Nino juustest ja viinamarjaokstest rist, köisraudtee, kauni esifassaadiga avalik saun, kus kunagi käinud ka Puškin, Anchiskhati basiilika -- nägi välja kui kohe kokku kukkumas aga see tegi selle eriliseks ja ehedaks, Vabaduse väljak, nukuteatri lip-lipi peal, lap-lapi peal kellaga torn, jne. Kuna Gruusiat peetakse veini kodumaaks ning veini jälgi on välja kaevatud potikildudel leitud vanemaid kui kuskil mujal maailmas, siis on grusiinid väga uhked selle fakti üle. Seda illustreeris ka n-ö väike vanamees, ehk muhe skulptuur traditsionaalsest toosti tegijast (nimega otsetõlkes "tamada"). Lisaks rääkis giid põnevaid lugusid kohalikust ajaloost, kultuurist, huvitavatest detailidest, jne. Nt grusiinidel on täitsa ainulaadne tähestik ning on neid, kes usuvad, et just nende tähestikku on vaja tunda, et pärast Viimset päeva taevasse saada. Kahjuks, läks üpris kiiresti pimedaks ning kesklinna mastaapsust sai ainult põgusalt silmaga näha ja nauditud.

pilt museum.ge kodulehelt

Külastatud sai ka Gruusia Rahvusmuuseumi, millest tooksin välja kolm aspekti -- rohkem lihtsalt ei jõudnud seal aega veeta. Esiteks, rikkalik väljapanek Gruusia aardeid läbi aegade, iidsetest aegadest alates. Tegu on ju geograafilistel põhjustel ning maavarade poolest rikka maaga, mida illustreeris ideaalselt ohtralt kullast, väärismetallidest ja vääriskividest ehteid, kaunistusi ning nipsasjakesi. Tegu on ikkagi maaga, kuhu Kreeka kangelane Iason legendides Kuldvillakut otsima läks ning, kus tema tee kuningatütre Medeaga ristus. See on ikka hämmastav mida ajaloos on valmis nikerdatud ning mis kõiksugu võtteid kasutatud. Äärmiselt põnev oli näha kuidas stiil ajas muutus, mida ja kuidas ehiti ning kuidas teiste riikide ja rahvaste mõjutused Gruusiasse erinevate esemetena jälje jätsid. Suur, avar ja valge ruum täis hindamatuid aardeid. Seda näitust saatis meie grupil ka muuseumi giid, kes oli üks krapsakas ja väljapeetud vana daam, kuid kes oli suurepärase inglise keele ja põneva jutuga.

Teisena toon välja väljapanekud kohalike riiete näitamiseks -- mood läbi aegade. Gruusia meeste rahvariided tunnen vist igalt poolt ära. Eriti need padrunitaskud. Välja oli pandud rohkelt näiteid riietest Gruusia ajaloost. Kolmandana jäi emotsionaalse ja valuliku eksibitsioonina meelde ülevaade Gruusia kurvast ja pingelisest lähiajaloost koos Gruusia sõjaga, II Maailmasõja sündmustega, Nõukogude Liiduga, jne. Kohalik grupikaaslane rääkis eriti vahetult, mis riigis toimus ja ka praegu toimub, olukorras, kus nt Abhaasia küsimus on ikka veel poliitiliselt delikaatne. Kuna meie grupis oli tšehhe, poolakaid, leedulasi, jne, siis tundsime solidaarsust ja eriti teravalt saatusekaaslasest riigi läbielamistele kaasa. Kokkuvõttes, oli muuseum põhjalik, täis ülipõnevaid väljapanekuid ning külluslik nii ajaloos, kultuuris, kunstis ning õhustikus -- mulle igatahes avaldas nähtu muljet.

pilt agenda.ge kodulehelt; Jvari

Üks päev sai veedetud väljasõidul Tbilisist eemal. Näed mäed! Need mäed! Need mäed! Minu silmis oli kohaliku looduse iseärasused ikkagi nii eksootilised ja kihvtid, et siiani võtab sõnatuks. Eriti maagiliselt võrratu oli Jvari klooster, mis on üks riigi tähtsamaid pühapaiku ning, mis usutakse, et ehitati juba 6. sajandil. Iseäraline ja eriline on ta nii arhidektuurilt -- ülimalt minimalistlik ja tagasihoidlik -- kui asukohalt -- mäe otsas, serva peal, vaatega alla nõkku, kus avaneb imeline silmapiir -- jõed, rohelus, ümberringsed mäed ja asulad. Viimane on ka üks populaarsemaid Gruusia turundusfotode asupaiku. Koht ja vaade nagu kuskilt ajaloolisest filmist -- maalimine taust ning paiknemine otsekui maa ja taeva vahele. Külastasime ka Svetitskhoveli katedraali, mis, tõdesin, oli oma õhkkonnalt, olemuselt, arhidektuurilt ning mõjust ikka nii erinev kirikutest, mida Euroopas külastanud olen. Kirik on ehitatud 11. sajandil ning sellega seostatakse mitmeid legende. Näiteks, usutakse, et see on püha ehitis mille alla on maetud Jeesuse rüü, mida too kandis kui ta risti löödi. Samuti, on katedraali maetud paljud Gruusia kuningad. Lisaks, efektsele hoonele endale, oli ümberringi laialt jalutamisruumi, mille jooksul sai katedraali imetleda väljastpoolt. Ohtralt leidus sel igast põnevaid detaile.

pilt lonelyplanet.com kodulehelt; Svetitskhoveli

Viimane külastuspaik väljasõidu päeval oli veinivilla Chateau Mukhrani. Pika ajalooga ja Gruusia riigile tähtis paik. Esiteks, oli meil väga lahe kohalik veinivilla giid, Dimitri, mehise hääle ja musklimehe välimusega veiniekspert. Teiseks, väga lahe oli näha otsekui lõpmatuna näivates rivides vaate ja metallist konteinereid täis valmivat veini. Kolmandaks, Dimitri rääkis igast põnevaid fakte, mida ma ei teadnud ning tegi meile kolme veini degusteerimise erinevate juustudega. Tunnistan ausalt, ma ei tea veinidest mitte mõhkugi ja ei oska neid väga nautida ka -- alkohol on alkohol. See ei taksitanud mind kodustele ja sõpradele osta kokku oma 5 pudelit veini ning uhke ja suure pudeli chachat. Väga põnev oli veinile lisaks kuulda ka kohalikust kangemast alkoholist, chachast. Seda tehakse viinamarja ülejääkidest ning, väidetavalt, ei tekita see pohmelli. Ehk siis, kes soovib juua, aga ei soovi füüsilisi tagajärgi järgmine hommik, siis chacha pidavat olema just see õige valik! 


Kaks tähelepanekut Gruusia reisilt veel:

- Saabudes öösel pelgasin, et kui hullult mul ikka tagumikku takso sõidu eest lohku tõmmatakse. Lennujaamast välja tulles olid rivistatud  n-ö ametlikud taksod ja siis kamp vanamehi, kes püüdsid võõraid konksu otsa saada. Jäin ühe sellise viimasega rääkima ja, kui aus olla, olin kurnatud pikast reisist ja tahtsin lihtsalt hotelli. Loomulikult sain vanamehega kiiresti jutu peale, sest oskan veidi vene keelt ja olen Eestist. See, et olen Eestist meeldis talle väga ja kohe oli vadinat, kuidas me ikka sarnase saatusega ja kuidas me Balti riikides ikka nii kaugele jõudnud. Telefoniga kutsuti kohale enda n-ö "takso" koos juhiga, või siis mina nimetaks parsaks, ja minek. Vanamees jäi ise järgmisi sõitjaid õngitsema. Kuna mulle varasemalt öeldi, et sõit turistile on kuskil 80 lari, siis olin rahul oma enne sõitu kokkulepitud 50 lariga. Kuigi kohalikud ütlesid, et max 25 lari on täitsa piisavalt. Aga, noh, oligi oodata, et turiste tõmmatakse -- olin sellega arvestanud. Olin ka eriti õnnelik hiljem, kui kuulsin, et mitmed mu kaaslased, kes ka lennukiga tulid maksid legaalse takso eest oma 80+ lari. Seda peab küll nentima, et kui tšekki makse eest ei soovi, on takso kõvasti odavam. Kui tahad tšekki, pannakse juurde ka maksud ja summa kasvab märkimisväärselt. Muide, väga hästi ja üli üli üli odav oli ka Uber. Kokkuvõttes aga nagu Eesti taksondus 90ndatel -- nostalgia missugune!

- Mis värk on neil nende öiste lendudega? Peaaegu võimatu oli leida lendu, mis ei saabuks Tbilisisse kellaaegade 01.00 kuni 06.00 vahel öösel/hommikul. Pea kõik lennud, sihiga Gruusia pealinn, maabusid öötundidel: Lufthansa, Air Baltic, LOT, jne. Lahkusid lennud samuti enne kukke, kuid see ei ole ju väga haruldane. Inimlikuim variant oli Turkish Airlines'i lend, kus olin sunnitud 7 tundi veetma Istanbulis ja sihtkohta jõudsin öösel kell 03.00. Hotellis sain pea padjale panna paariks tunniks ja siis juba 09.00ks töökohtumistele. Nalja sai aga tagasisõidul, kui juhtus see, millega ei ole mul varem kokkupuudet -- ja mida ma ei soovi kellelegi -- , nimelt, oli lennujaama jõudes mu lend tühistatud. Ma ei lähe detailidesse, kuid ütlen nii palju, et jõudsin koju vaid paar tundi hiljem originaalist, sest ostsin pileti LOTi lennule. Olin väsinud ja tahtsin lihtsalt koju. Huvitav kogemus oli kuidas piletit sai osta ainult sularahas, ning kohalikus valuutas, larides, -- päris 900 lari mul enam niisama taskust võtta ei olnud. Põhimõtteliselt, jooksin maratoni, sest LOTi check-in sulgemine oli 10 minuti pärast. Olen siiani üliõnnelik, et LOT lend oli just minemas, kui mu lend tühistati, ning mul õnnestus sinna koht saada -- üpris mõistliku hinna eest muide, mille mulle hea Salva Kindlustus hiljem kompenseeris (Turkishi lennud jäid kõik ära ja seda ilma pärast -- jäi vaid segaseks ilma pärast kus, sest Tbilisist läksid teised firmad tavapäraselt ning isegi üks Istanbuli, kuhu olin suunduma Turkishiga).

Ja nüüd põhi tõmbenumbri juurde! 

Ühel õhtul viidi meid vaatama muusikali, mis väga "originaalse" pealkirjaga: "Georgia - The Musical". Etteruttavalt, nagu mu Tšehhi kolleeg ütles, poleks ta kunagi arvanud, et naudib muusikali, kus tegelased ei tee põhimõtteliselt midagi muud kui rüüpavad veini ja ütlevad tooste ning vahepeal siis tantsivad ja laulavad. Oligi kõik! Süžee oli äärmiselt lihtne: Prantsusmaalt päris neiu armub Gruusia poissi ning viimane viib kallima esimest korda enda kodumaale pere ja sugulastega kohtuma. Need siis rääkisid oma kultuurist, riigist ja ajaloost ning tegid ühe suure laua taga pidevalt erinevaid tooste. Ilmselgelt, oli etenduse üks põhi sihtgrupp turistid ja välismaalased Tbilisis.

pilt musical.ge kodulehelt

Grusiinid on oma kultuuri üle väga uhked ning nad ei varjanudki seda: "We are proud of our history, culture and tradition, so if we don't shout about it, who will?". Enda üle ei peljatud aga üldse nalja heita, mis tegi grusiinid, etenduse ja tegelased sümpaatseks. Näiteks, sai Julie'le ka peatselt villanud sellest pidevast söömisest: "I really can't eat any more food!!!". Siis tunnistati, et kui pikemalt riiki jääda, siis "Soon, you will only see food on food on food." Nädalase külastuse ühel õhtul viidi meid ka traditsionaalsesse Gruusia restorani, kus oli vist oma 15 käiku ja mina ning mu kaaslased lihtsalt ägasid. Mingi hetk muutus juba koomiliseks, et kas tuleb veel üks käik? Ja alati tuli! Kuni lõpuks, mu üks lemmikuid, šašlõkk viimasena, mulle sisse ei mahtunud. Aga etenduse juurde tagasi. Veel heideti nalja ülipablavate ja erutuvate emade ja naiste üle, kui on teada, et poeg toob neiu majja. Need ülierutunud mega kiirusel vestlused ja emotsioonide välja elamised olid tõesti humoorikad ning ma täitsa usun, et, isegi kui üle võlli, siis nii neil reageeritaksegi. Mamma Maro oli eriti krapsakas.

Peale armastajapaari oli etenduse keskpunktiks tegelane Dimitri, kes oli n-ö jutustaja rollis ja kontaktiks publiku ning laval toimuva vahel. Ta oli osa etendusest ja peresõber, kuid ka keegi, kes seletas publikule lahti, mis toimub, miks ja igast muid huvitavaid fakte. Samuti, oli ta "tamada" rollis, kes on siis toostimeister. Näiteks, rääkis ta lahti klassikalised seitse Gruusia toosti, millest üks on, näiteks, armastusele ja üks elule. Mees oli muhe ja lahe ning rääkis suurepärast inglise keelt -- toreda kohaliku aktsendiga, muidugi. Publikut ei kaasanud ta ainult nendega suhtlemiseks ja neile toimuvat seletamaks, vaid ta pakkus lahkelt ka päris veini vaatajatele esimesest reast. Eraldi rääkis ta nelja vaatajaga ning küsis kust nad tulevad. Siis andis ta neile anuma veiniga, mida siis terve esimene rida jagas ja igaüks lonksu võttis, kes soovis. Mehe käest klõmaka sai venelane, tšehh, ukrainlane ja poolakas. Selle valguses rääkis Dimitri, et grusiinid on väga külalislahked ja neile meeldib eriti kaugeid külalisi võõrustada, mida nad illustreerisid tõsiasjaga, et nende kesklinnas on mošee, sünagoog ja kirik rahumeelselt koos eksisteerimas. Kõik sõbrad on teretulnud!

pilt musical.gee kodulehelt

Nagu mainitud, katkestasid toostide tegemist laulu- ja tantsunumbrid. Olgem ausad, need laulud, hämmastavalt kauni mitmehäälse harmoniseerumisega, olid ikka kananahka ihule võtvad küll. Koorilaul "You are the Vineyard" oli eriti imeline. Õnneks olid lava üleval inglise keelsed subtiitrid, et lauludest saaks aru ning dialoog oleks paremini jälgitav. Enamasti laulsid erinevaid palasid mehed. Lisaks, sai tegelane Julie mõned lauluviisid esitatud ja seda siis prantsuse keeles. Gruusia tants on omaette vaatamisväärsus. See on ikka vinge kui kiirelt nende jalad käivad. Nad hüppavad, liigutavad välkkiirusel enda sirgeid jalgu mööda maad ette ja taha, krapsavad mööda lava ringi -- ja ei ole üldse näha, et see neid võhmale võtaks! Ka vanemad mehed liikusid nagu noored kitsed! Naised olid aga uskumatud, sest liikusid käbedalt ja ekstra väikeste sammudega nii, et ümbritsevat kleiti jalad ei puudutanudki. Esitati traditsionaalseid pulmatantse kui ka kintouri (üks kohalik tantsuliik) kui kõike muud. Tõesti, omapärane, värvikas ja kihvt!

Kokkuvõttes, oli etendus ülimalt lihtsakoeline, peaaegu, et klassikalise sisu tühi ning natuke lääge -- abieluettepanek tõi mus esile suhkru üledoosi -- , kuid samas, äärmiselt sümpaatne, ehe ja siiras. Ning väga Gruusialik!

P.S. Miks ma enda tehtud fotosid ei kastuda? Lihtne! Mu mobiilifotokas tegi jubedaid pilte.

Visit Georgia!

Etendus: "Kaunitar ja koletis"

Tervitus!

Uusimast Vanemuise muusikalist!

Pealkiri: Kaunitar ja koletis
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Näitlejad: Kärt Anton, René Soom (RO Estonia), Simo Breede, Mihkel Tikerpalu (Nukuteater), Norman Salumäe, Lauri Liiv, Juss Haasma, Ele Millistfer, Hannes Hanimägi, Kristina Vähi, Nele-Liis Vaiksoo, Risto Orav, Helen Hansberg, Siiri Koodres, Kristel Oja, Hubert Uku Prank

Kestus: 2h 45 min

Esietendus: 24.11.2018

Millal nähtud: 12.01.2019

Minu hinnang: 4/5

pilt piletimaailm.com kodulehelt

No ei suuda mulle need Eesti versioonid kuulsatest muusikalidest muljet avaldada. Iseäranis Vanemuise muusikalides olen järjepidevalt pettunud või ei ole maailma poolt peale määritud vasikavaimustus end minu silmis täienisti realiseerunud. Kas uusim väljalase suudab needuse murda ja pean tõdema, et tegu on esimese Vanemuise muusikaliga, mis on tõesti nauditav? Kui lugeda paari arvutust, mida ajalehtedes olen märganud, siis on tegu peaaegu, et katastroofiga -- nii nadi pidavat olema. Siinkohal aga tõusen ma püsti ja hõiskan: "Mida? Kas me vaatasime ikka sama etendust?" Olen sunnitud möönma, et mulle nähtu tohutult meeldis ja mitmed aspektid olid vaimustavad -- Eesti mastaabis muidugi. Aga, jah, tunnistan, tegu oli igati maagilise, meeldiva ja mõnusa muusikaliga, mis paneb mind negatiivsetele arvamustele segaduses kõõrdi vaatama. Tõesti tore oli ju! Nii lastele kui täiskasvanutele. Kuidas saab vihjata, et Eesti "Hüljatud", "Evita" jpm olid nii sisu kui teostuse kvaliteedilt peajagu üle? Kas muinasjutte vaadataksegi natuke ülevalt alla? Ei tohiks ju tegelikult -- tähtis pole sihtgrupp vaid elamus. Müstika! Minu poolt igatahes õlapatsutus Vanemuisele -- hästi tehtud!

Otse loomulikult baseerub antud versioon klassikalisest muinasjutust Disney 1991. aasta animatsioonil. Igati mõistlik valik -- tuntud süžee ja visuaalid, armastatud laulud ja lihtne saada lisatähelepanu 2017. aasta samanimelise filmi laineharjal surfates. Disney lavale mõeldud ettevõtmisi Eestisse huvitaval kombel väga, või üldse, ei ole jõudnud ning, huvitav, millest see otsus nüüd? Kindlasti on vähesuse üks põhjuseid produktsioonile peale pandav reeglite rangus ja kulud -- vähemalt tundub loogiline järeldus. Viimast oli peegeldamas näha, muide, etenduse kvaliteedis. Miks aga minna vaatama versiooni muinasloost, mida on juba sada korda nähtud ning, mis Disney järjepideva invasioonina igalt poolt kurgust alla surutakse? Jah, ilmselgelt oli tegu sama looga, kuid mulle mõjus nähtu piisavalt erisugusena, et ma ei tundnud pidevat copy-paste efekti. Õhkkond oli erinev, meedium oli erinev, mastaap oli erinev, efekt oli erinev -- nähtu mõjus erinevalt animatsioonist, filmist ja muudest muinasjutu variatsioonidest. Lisaks, leidus loos mitmeid laule, mida ma varem ei olnud kuulnud ning mis animatsioonis ei kõlanud. Kohe kindlasti ei oldud üle võetud ka teksti, stseene, detaile ja olemust üks ühele multikast. Ehk siis, oli muusikal kui vana sõber kellel uus kuub seljas ja värskem vunk sees.

Esile pean tooma lavakujundust, -efekte ja kostüüme. Süžee eeldas grandioosseid, elavaid ning aktiivseid keskkondi, nagu loss, sagiv küla, pulbitsev kõrts, hirmuäratav pime mets, jne. Ja kuigi leidus seiku, mis olid nagu olid -- omajagu lohakad -- , siis olen äärmiselt rahul, et mulle ei jäänud säästurežiimi maitset suhu. Muidugi, ei olnud nähtav nii mastaapne kui ideaalis, kuid pean kiitma detailsust, piisavat põhjalikkust ning usutavust, arvestades konteksti, ning vajaliku õhkkonna tekitamise võimet. Kostüümid jäid iseäranis silma, sest, esmalt, nõudis kontekst natuke rohkem nutikust, eripära ning vaeva riiete loomisel, näiteks, needuse all kannatavate lossielanike tarvis. Teekann, kell, tass, tolmuhari, taldrikud, riidekapp, jne -- kõik tegelased olid selgelt, mis nad pidid kujutama, kuid suutsid samaaegselt olla liikuvad, lõbusad ja asjad ning inimesed üheaegselt. Eriti lahedalt mõjusid hundid, kellel olid säravad punased silmad ja kes inim-hundi hübriididena kurjakuulutavalt ning nõtkelt oma potentsiaalsete õhtusöökide ümber ringlesid ja pöörlesid -- äärmiselt efektne ja kihvt oli seda ohtlikku mängu jälgida! Mulle meeldisid lisaks sujuvad üleminekud erinevate asupaikadega stseenide vahel ning kuidas vaevatult sai lossist kõrts ja külast mets. Külakeskkond oli veidi nadi, kuid loss oli see-eest piisavalt vinge. Ruumi ja konkreetseid asukoha kujundusi kasutati väga ökonoomselt, kuid häirimatult ning liialt kordavaks muutumata -- näiteks, viimase võitluse ajal, kus tegelikult käib tegevus gigantse lossi eri paikades, siis lavale suudeti samasse kujundusse kõik eri paigad ühte kohta kokku koondada, paistmata, et tegevused toimuvad õlg õla kõrval. Eriefektid ja muud n-ö maagilised aspektid oli samuti asjalikud, sobilikud ja paistsid silma, ja seda mitte oma sunnituse või võltsuse poolest. Mulle tõesti tundus, et muusikal andis endast parima, et olla visuaalselt vastav loole: võluv, värviline ja muinasjutuline.

Kärt Anton suutis mulle hea mulje jätta juba "Hüljatutes", kus ta kehastas Éponine'i ning sama sümpaatne oli ta ka Belle'ina. Kuigi kohati killuke liialt lapselik, näiteks hääletoonis, suutis käesolev versioon kaunitarist minu poolehoiu võita. René Soomi muljetavaldav resümee räägib enda eest, kuid olin siiski veidi kahtleval seisukohal, et kas ta suudab end mulle muinasjutu printsina maha müüa. Tegin ka nalja, et "Korralik prints ei saa ometigi ju olla kiilakas!" -- viide sellele, et mees eelistab kiilast pead. Pean aga möönma, et ta vedas välja ja vedas niimoodi välja, et jättis kõik teised kaugele maha. Jah, ta ei olnud just prints minu maitsele, kuid see hääl -- see hääl tõukas kõik muu teisejärguliseks. No oli ikka vahet tunda küll, kui laulsid teised ja kui laulis René Soom -- jõuline, võimas, vali ning mehelikult madal -- ideaalne ühele koletule karvasele koletisele. Selgelt oli kuulda tema head ja arusaadavat kõla ning diktsiooni. Siit ka minu soe soovitus: kasutage julgelt rohkem René Soomi ja teisi pikaldase põhjaliku väljaõppega professionaale, mitte tavapäraseid poplauljaid. Uskuge, vahet on tunda. Mihkel Tikerpalu, Gastonina, oleks võinud enam arrogantsust ja macholikkust üle võlli keerata, Lauri Liiv ja Juss Haasmaa, Cogsworthi ja Lumière'ina, oleksid võinud enam värvikamad ja väljapaistvamad olla -- näitlejad ise ju niivõrd koloriidsed isiksused -- , Els Millistfer, Proua Pottsina, oli vajalikus koguses soe ja emalik, Kristina Vähi, Madam Riidekapina, just piisavalt glamuurne ja silmapistev -- see hääl! -- , jne. Kokkuvõttes, soliidne trupp ja esitus.

Süžee enda koha ei ole mul kindlasti öelda midagi, mida originaalloo kohta juba varem kuuldud ei ole. Tegu ei ole minu lemmiku muinaslooga, pigem ühe vähem meeldivamaga kui valida populaarsete hulgast, kuid muinasjutt on muinasjutt ja mulle lähevad nad tahes tahtmata alati peale -- valiku eelistused on iseasi. Eks ta tegelikult üks Stockholmi sündroomi reklaamnäide ole, kuid ma ei taha olla alati kahe jalaga maas modernne realist. Mõnikord tahan end fantaasiamaailma kaotada, ükskõik kui jubedaks ja vastuvõetamatuks selle päris ellu ülekandmine lugu ei muudaks. Just selline otstarve sobib antud muusikalile -- oled sa täiskasvanu või laps, elus peab maagiat olema ja maagia ei olegi realistlik. Muudatustena Disney versioonist, leidus etenduses ka näiteks jutustaja, väikse poisi näol, ning mitmeid muid mini lisasid, täiendusi või muudatusi, mis süžeesse killukegi värskust heitsid. See oli ka väga teretulnud! Üldiselt, mulle tõesti etendus meeldis ning olen siiani üllatanud kui väga ning ma ei mõista karmi kriitikat. Samas, eks paljud ei mõista minu enda kiruvaid sõnu Vanemuise teiste nähtud muusikalide pihta. Nii on!

Etendus: "An Officer and a Gentleman" muusikal Glasgows

Tervitus!

Taaskord viis mind töö septembris Glasgowsse ning, nagu alati, sain seal külmetuse -- seal on nii tuuline ja külm! Nagu alati, sai leitud aga ka aega, et külastada kohalikku teatrit. Seekord sobis ajaliselt kõige etemini muusikali "An Office and a Gentleman" külastus King's Theatre Glasgows.

Pealkiri: An Officer and a Gentleman
Koduleht: http://officerandagentlemanmusical.com/
Teater: King's Theatre Glasgow
Millal nähtud: 11.09.2018

http://officerandagentlemanmusical.com/

Ma tean seda muusikali kui 80ndate filmi, kus mängis Richard Gere. Tean ka, et see oli selline naistekas ja romantiline unelm mehest päästmas naist. Selle tunnusmuusika on teatud ja armastatud selle dekaadi ballaad "Up Where We Belong" Joe Cockeri ja Jennifer Warnesi poolt. Ja see on kõik -- filmi ennast ole ma kunagi näinud. Võõras originaalmaterjal oli äärmiselt teretulnud ja rääkis etenduse kasuks, sest tihtipeale on muusikalid, mida just Eestis saab näha, juba üle leierdatud maailma kuulsad muusikalid või siis põhinevad lugudel, mida läbi ja lõhki juba tean. Selline tundmatum ja Eestisse vast mitte iialgi jõudev etendus, mõjus värskendavalt ning uudishimu tekitavalt. Meeldiv oli vahelduseks mitte teada kõike või enam vähem kõike ette, mis laval toimuma hakkab. Emotsioon oli ehedam ja kaasa elamine vaevatum.

Film ei olnud algselt muusikal ning, et sellest popimat ja paremini müüdavamat produkti luua, oli loo muusikali vormi surumine mõttekas idee. Lagedale laduda oma kümme kvaliteetset ja kuulatavat publikut kaasa krabavat pala, ei ole aga just sõrmenipsuga teostatav. Kasutada muusikat, mis on juba olemas, mida rahvas teab ja mis publikus äratundmisrõõmu ning kaasaümisemise soovi tekitab, on lihtne, vähetülikas ja vähevaevaline lahendus. Ühelt poolt, alati on tore tuntuid ja armastatuid laule rakendust lavastustes ning igal pool mujal leidmas. Teisalt, natuke odav, kiire raha ning hooletu maitse on juures kui tõmbenumbrina taaskasutada muusikat, mida kõik juba söögi alla ja söögi peale teavad -- kuid, mis siiski rahva käima tõmbab. Kohati tundus etendus nagu süžeega karaoke ja see ei ole kompliment. Jään aga siinkohal kahe vahele, muusika valiku tugevus oli ka selle nõrkus ja vastupidi.

Muusika sortimendis jäädi 80ndate parimate palade juurde. Kõlasid Bon Jovi "Living on a Prayer", Status Quo "In the Army Now", Europe'i "The Final Countdown", Cindy Lauperi "Girls Just Want to Have Fun", Blondie "Heart of Glass", Kissi "I Was Made for Loving You", jpt. Leidus ka paar esituse, laulu ja vokaali kombot, mis silmad punni ajasid, särama panid või niiskeks tegid. Mulle on alati meeldinud naisduo, Hearti, tõeline power ballaad "Alone". Kui peategelanna sellel palal endale ängistaval hetkel võimsalt kõlada lasi, olin vaimustunud -- need kõrged ja jõulised noodid jäid pikalt pähe kumama. Härdalt ja nukralt mõjus oli ka Hall & Oates loo "Family Man" esitus mehe poolt, kes oli kaotanud kõik -- parem kui originaal ja palju tundeküllasem. Kolmandana tooksin esile Martika "Toy Soldiers" laulu, mis kõlas samuti hetkel kui tegelaste elus oli madalseis ning mis ideaalselt seda illustreeris. Mulle väga meeldis, et enamus lauljaid, kes paistsid üpris noorepoolsed (välimus võib olla petlik!), suutsid kohati ilmselgelt vokaalselt nõudlikud palad täitsa välja lõõritada ja seda selgelt ning arusaadavalt. Samuti oli lahe, et pop lugudest tehti muusikalikumad palad, mis vajasid enam annet, et edukalt publikule esitada, ja toimisid laval seeläbi efektsemalt

Süžee ise oli oma baastasandil mulle päris meele järgi, sest keerles ümber n-ö allajääjate. Tegelaste, kelledele ei oldud just parimaid kaarte eluks antud ning, kes püüdsid nõiaringi murda ja endast midagi teha. Peategelaseks oli ohvitserihakatis Zack Mayo, kellele tema käsuliini ülemus püüab pidevalt kaikaid kodaratesse visata, olles kindel, et poisist asja ei saa. Zacki mitmete kaaslaste hulgas tõusis esile ka vastupidise saatusega poiss, kellele oli antud ideaalne alguspunkt, kuid kes aega mööda kõik kaotas. Kahe mehe elus hakkasid tähtsat rolli mängima treeningkooli linna vaestest vabrikutöölistest kaks naist, kelle eesmärk oli tulevaste pilootide käevangus enda haledast elus põgeneda. Ühel paaril õnnestus, teisel mitte. Ühel mehel läks läbi saada nii ohvitseriks kui džentlemaniks, sest võitis nii kamraadide sõpruse ja usalduse, sammu edasi piloodiks saamisel ning oma kallima armastuse. Teisel läks vastupidi ning seda kontrasti oli huvitav jälgida. Üldiselt, ei olnud sisus midagi üdini originaalset või esiletõusvat, kuid nähtu oli piisavalt kaasahaarav ja, vähemalt minu puhul, õigeid süžeenuppe vajutav. Tegu oli täitsa toreda komboga draamast ja romantikast.

Kuigi süžee, muusika ja vokaalsed esitused olid üpris soliidsed, siis oli aspekte kompotis, mis mu poolehoidu ei võitnud. Lavakujundus oli kuidagi mittemidagiütlev ja natuke nadilt lohaka muljega. Ning, olgem ausad, selline veidi ameerikalik suhtumine ja lähenemine tegelaste poolt, mis sunnituna, võltsina ning punnitatuna välja paistis, häiris mind veidi. Näiteks, räägiti ebaloomulikult tugeva ja natuke karjuva intonatsiooniga. Tegelased jätsid tänu sellele kohati naiivse ja eluvõõra mulje -- lihtsustatud maik oli lool küljes. Siiski, eks see eelistuste küsimus ole. Samas, kui publik tuleb saali avatud õlletopsidega ja laulavad esitajatega kaasa -- kõvasti ja valesti -- siis vast ei ole väga kõrgkvaliteeti mõtet oodata. Aga, taaskord, seda võib näha ka meeleoluka lisana kokkuvõttes lõbusale, kuigi natuke klišeelikule, etendusele!

Etendus: "Mamma Mia!"

Tervitus!

Ja taas kord üks Vanemuise muusikal!

Pealkiri: Mamma Mia!

Teater: Vanemuine (Nordea Kontserdimajas)

Lavastaja: Ain Mäeots

Kestus: 2h 55 min

Esietendus: 26.11.2016

Millal nähtud: 07.04.2018

Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt

Tunnistan üles, ma läksin etendust vaatama suhtumisega, et mulle raudselt nähtu peale ei lähe. Tähtede seis oli igati muusikali vastu. Ja, olgem ausad, mitmed eeldatavad miinused ei kadunud kuskile. Näites, nigel diktsioon ja heli Alexela Kontserdimajas, millega mul on juba pikemat aega kana kitkuda, ei säästnud mind ka seekord. Samuti, vaatan siiani kõõrdi kaheldava väärtusega süžee põhijoone poole – keegi ei tea, kes on peategelase issi!? Mitmed teised aspektid millest ma etenduse eel just vaimustuses ei olnud, suutsid omavahel aga ootamatult eduka kompoti luua ning, kokkuvõttes, andis "Mamma mia!" mulle terava ninanipsu.

ABBA muusika on lausa inimeste DNAsse sööbinud ning pärast aastakümneid jumaldatakse seda jätkuvalt massidena. Ka mina kunagi armastasin nende loomingut, kuid olen selline veidrik, kellel võib liigse kuulamise tulemusena armastatud asi järsku vastumeelseks muutuda. Selline asi juhtus ka suure portsu ABBA lugudega, mis on nii üleleierdatud, et ma ei suuda neid enam kuulata, isegi kui objektiivselt vaadatuna võin ma ikka öelda, et tegu on väärt pop muusikaga. Hetkel, ei aja mind silmi pööritama vaid mõned bändi vähetuntuma palad (nt "Angel Eyes", "I Kissed the Teacher"). Sellest tulenevalt, ei tõotanud etendus, mille fookuses on ABBA populaarseimad hitid, mulle just mokkamööda meelelahutust. Olin valmis oma silmi pähe kinni pööritama. Mida aga ei juhtunud, oli see, et mul ei tekkinud vajadust oma silmi pööritada. Vähemalt muusika kohalt küll mitte. Lood oli pandud suurepäraselt süžee konkreetsete olukordadega klappima ning originaali väliselt muusikaliinterpretatsioone kuuldes ei tundunud mulle ka, et kuulan juba miljonit korda ühtesid ja samasid laule. Agara ja päikeselise süžeega sobis ABBA meeleolukas, meloodiline ja kaasahaarava kõladega repertuaar ideaalselt. Võin julgelt öelda, et ABBA muusika on otsekui muusikalilavale loodud.

Mis mind muusika puhul aga veidi heidutas oli tõlge. Kihvt oli kuulata kuulsaid palasid armsas emakeeles ning muutus oli sujuv, rütmikas ja sõnaosav. Äärmiselt nutikas ja samas nii lihtne lahendus oli laulu "Honey, Honey" tõlkimine "Kulla kalliks". Nördima pani aga näiteks "Dancing Queen", "Gimme! Gimme! Gimme!" ja "Money, Money, Money", kus vastavad fraasid jäid originaaliks. Veider ja võõrastav oli kuulda lugu eesti keeles ja siis vahele "Dancing Queen" -- see sümbioos mulle peale ei läinud. Selline valik jätta sõnaread keeleliselt muutumata võis olla tingitud igasugu tehnilistest põhjustest, autoriõigustest ja millest kõigest kontrolli alt välisest veel. Siiski, jäid inglise keelsed fraasid kõrva ja ei klappinud ümbritsevaga.

Vaatamata minu reservatsioonile loo enda suhtes, oli etenduse melu niivõrd köitev, et ma unustasin kohati isegi ära, et süžee mulle üldse ei passinud. Laval toimuv oli tempokas, särtsakas ja elurõõmus. Ma arvan, et lisaks ABBA muusikale, või isegi enam kui muusika, teeb antud etenduse eriliseks selle väsimatu ergas energia. Ma olen siiani siiralt üllatunud, et mulle praktikas muusikal meeldis, kuigi teoorias, olin selle juba enne nägemist maha kandnud. Loo keskmes on Sophie, kes hakkab abielluma, kuid kes ei soovi seda teha ilma oma isata, keda ta pole kunagi kohanud. Kandidaate on aga kolm. Niisiis, kutsubki ta kolme iseloomult ja elult erineva mehe oma ema teadmata enda pulma. Mehed tekitavad aga hulganisti segadust, eriti Sophie ema, Donna, jaoks, kes on sunnitud nüüd oma nooruspõlve südamevalule ja vallatustele otsa vaatama. Kui ma tagasi mõtlen, siis tegelikult ei olnud etendus iseäranis humoorikas või ekstra romantiline. Pigem oli fookus ema ja tütre ning tütre ja isa sidemel, mis oli kohati päris tundeküllane ja suutis mind isegi härdaks teha. Eriti stseen kus Donna aitab Sophiel proovida pulmakleiti.

Puhtalt subjektiivselt süžeed vaadates, siis oeh, kuidas mulle selline segapudru isaidentiteediga ei meeldinud ning sellest tulenevalt ka Donna. Viimane oli minu silmis äärmiselt isekas, kuna ei suvatsenud või isegi teadnud öelda Sophiele, kes on tema isa, teades, et selle teadmine võiks tütrele tähtis olla. Seda just lapse pulmade eel. Ja põhjuseks, enda suutmatus leppida minevikuga, valuga ning tõsiasjaga, et jah, ta sai tütre kasvatamisega kenasti üksi hakkama, kuid äkki oleks Sophie kasvatus terviklikum kui ta oleks tundnud ka oma isa. Loomulikult, ei teadnud ta ka milline kolmest on isa, aga see enamgi pööras olukorra Donna vastu ja maalis minule temast pildi kui mingist hooletust hipist, kes teab, suudab ja oskab paremini ning, kes ei hooli ei oma tütre kui tema isa, kes oma last võib-olla oleks tahtnud beebist peale tunda, tunnetest. Arvestades, et ükski mees ei olnud vägivaldne kriminaal või keegi muudmoodi ohtlik, jääb mulle arusaamatuks naise üdini enesest lähtuv käitumine. Ja siis ta veel solvub Sophie peale kui neiu ojad enda kätte võtab ja mehed oma pulma kutsub! Ilmselgelt, ma ei olnud Donna fänn. Sophie mulle aga meeldis: asjalik, hakkaja ja palju täiskasvanulikum kui ema. Ka Donna kaks parimat sõbrantsi olid hulganisti kihvtimad tädid kui kolmiku mina-ja-maailm liige.

Osatäitjatest suutsid kõik piisavas annuses veenvad olla, kuid samas kehastada tegelasi, keda väga tõsiselt võtta ei maksnud. Kõik neist said rohkemal või vähemalt määral, lähtuvalt oma rollist süžees, tähelepanu keskpunktis olla. Ning omasid nad ka kiikse ja spetsiifilisi iseloomuomadusi, mis ei lasknud suurel tegelaste seltskonnal üheks põhijoont segavaks kriiskavaks massiks sulanduda. Välja arvatud Donna, olid nad kõik omamoodi sümpaatsed või meeltlahutavad, kui siis üpris klišeed. Eriliselt kedagi esile tuua ma ei oskagi, sest positiivsest küljest vaadates, oli näitlejate esitus suhteliselt ühetasandiline ning negatiivsest küljest lähtudes, oli näitlejate ponnistus suhteliselt üheülbaline. Ükski ei trumbanud üle teist ning ükski neist ei langenud alla keskpärase taseme. Soliidne grupietteaste!

Igivanade Vanemuise muusikalide miinuste kõrval, milledeks heli ja diktsioon, ei hakka ma väitma, et etenduse puhul on tegu on sügava ning kunstilise tippteosega -- kaugel sellest. Süžee oli pealiskaudne, üllatusteta ja kohati ajuvaba -- poleks ABBA muusikat sellele elu puhums, ei oleks lugu just väljapaistev. Siiski, vaatamata puudustele, oli lõpp-produkt üllatavalt nauditav, lõbus ning kihvt lihtsakoeline ja päikeseline ajaviide, mis aitas mured veidikeseks saali ukse taha jätta. Pean aga lõpetuseks mainima, et ma ei soovita kunagi kellelgi osta pileteid Alexela Kontserdimaja teise korruse parema ja vasaku poole äärteridadesse. Nimelt jäi mul pool lavategevusest nägemata, sest märkimisväärne hulk sellest paigutus nurka, kuhu minu silm ei küündinud.

Etendus: "Hüljatud"

Tervitus!

Teatrilavadelt seekord!

Pealkiri: Hüljatud
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Samuel Harjanne (Soome)
Kestus: 3h 30 min
Esietendus: 25.11.2017
Millal nähtud: 10.02.2018
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Mingi hetk arvasin, et asi on minus: olen liiga nõudlik ja kriitiline. Ja eks ma mingi kraadini seda ka ole, kuid leidnud võrdlusmomendi, tõdesin, et minu ootused ei ole fantaasiamaailmast. Originaalmaterjal võib ju olla igati maailmatasemel, kuid kui teostuse kõik komponendid seda samatasemeliselt ei toeta, siis on tulemus kesine – aktsepteeritav, kuid kesine võrreldes potentsiaaliga. Olen külastanud mitmeid populaarseid ja kõrgelt hinnatud muusikale Eestis ning pea kõik on mulle vähemal või rohkemal määral pettumuse valmistanud.

Esiteks, muusikalid ise, alates süžeest, on kuidagi liialt üleshaibitud olnud ja mu ootusteni ei ole küünditud. Teiseks, meie kodune tehniline pool on kohati soovida jätnud. Iseäranis muusikaline teostus, spetsiifiliselt öeldes, lauljate diktsioon. Mingi hetk arvasingi, et ma ei peagi mõhkugi aru saama sõnadest mida lauldakse. Siis aga külastasin Glasgows muusikali ning, üllatus-üllatus, sain suhteliselt kõigest aru mis laval kõlas. Värsket "Hüljatud" etendust vaadates olin oma pool tundi täitsa frustreerinud, sest ma pidin inglise keelseid subtiitreid lugema, et mõista laulude sõnu – selle võrra ei jõudnud ma jälgida mis laval toimus. Arvestades seda, et "Hüljatud" baseerub tervenisti laulmisel, ning tavakõne leidub vaid paar fraasi, siis ei olnud sõnadest aru saamine teisejärguline. Siinkohal, ei oma mitte mingit tähtsust, et olen lugenud raamatut, millel etendus põhineb, näinud ka Hollywoodi ekraniseeringut ja tean väga hästi loo käiku. Ma saan aru, et väike riik, vähesed võimalused spetsiaalselt muusikali laulja kogemuste omandamiseks ning võimatu saada sellealaline eriharidus – siiski, meil on mitmeid andekaid lauljaid, kes saaksid soliidselt hakkama. Selle asemel, satuvad mitmetesse kandvatesse rollidesse siiski n-ö popstaarid. On neid, kes muusikali rolli nõudmise kingi enam-vähem täidavad, on neid, kes küll võiksid saada ponnistuse eest medali, kuid ei mängi nõudmisi välja. Tunnistan, et asi võib olla ka hoonete ja lava akustikas või tehnika mitte sobimisel konteksti täisväärtuslikul esitamisel, kuid midagi on natuke nihu, kui kaks lapsest lauljat (rollides: noor Cosette ja Gavroche) tegid silmad ette täiskasvanutele. Nende esitused olid selgemad, kõlavamad ning tugevamad. Ehk siis, on arusaadavalt laulda ikka võimalik küll.

Jättes nüüd kõrvale minu peamise pretensiooni, pean mainima ka mu ootusi tsipa petnud lavakujunduse ja üldse visuaalse poole. Jällegi, kas on ülekohtune soovida näha midagi suurejoonelisemat, detailsemat ning silmatorkavamat? Ilmselt vist, kuid arvestades keskmisest etendusest krõbedamat hinda, on mu eeldused automaatselt kõrgemad. Või on asi selles, et olin 1. rõdul ning kauguse tõttu lavast ei saanud ma nähtavast maksimumi ja vahetut kogemust? Kes teab. Vaatasin ka Vanemuise kodulehelt etenduse efektseid fotosid ning mul tekib segadus, et miks ma saalis sellist pilti ei näinud? Oli ja nagu ei olnud ka.

Teiselt poolelt, ei olnud tegelikult ju asi nii hull, sest eelmainitule on etendustes ka teisi aspekte, mis võivad teatrikogemuse meeldivaks teha. Alustan nokitud lavakujundusega, sest kesisuse juures leidus ka säravaid momente, mis mulle väga meeldisid. Näiteks, olid barakid efektsed ja mõjusid piisavalt tõetruult. Samuti, oli multifunktsionaalne ka suur ratas mida nutikalt ära kasutati, kas atmosfääri loomiseks või praktiliseks eesmärgiks. Meeldejääva pisidetailina tooks esile ka punase riide taga varjudena lippu lehvitavaid Mariuse hukkunud kamraade -- nagu mäletuse vaimud --, kellede leinamiseks laulab mees esiplaanil. Näitlemisest rääkides, oli see aspekt ka igati adekvaatselt realiseeritud ning vastas muusikali vajadustele, kuigi vaimustust minus keegi oma etteastega ei tekitanud. Esitajate lauluhääle andekuses ma ei kahtle, kuid igasugune vokaalvõime ei sobi ükskõik millisesse konteksti. Estraadilaulja ei ole just õige sobivus ooperilavale. Eelpool mainitud artikulatsioonioskus on vaid üks tahk. Silmapaistvate hulgast pean mainima Tamar Nugist, Javertina, kes oma võimsa ning mehise lauluga igas stseenis publiku tähelepanu nõudis -- mees tõmbas oma esitusega rahva tuntavalt käima. Armas, õnnetu ja hingestatud oli ka Kärt Anton Eponine'i rollis. Mulle meeldis naise tütarlapselikult süütute joontega hääletoon, mis tegi tegelase lootusetu olukorra, vastamata armastuse ja ohverduse veelgi valusamaks. Imre Õunapuu oma imposantse hääle ja kangelaslikult õige asja eest võitleva Enjolrasena, pani mind tõdema, et tema järel ei ole keeruline kujutada mehi talle barakkidele järgnemas.

Muusikast rääkides, oli mu esimene kokkupuude antud etenduse repertuaariga 2012. aasta Hollywoodi ekraniseeringu läbi. Mäletan selgelt kuidas ma kinosaalist väljusin ning sõbrannale hämmeldunult ütlesin: "Issake, nad laulsid ju KÕIKE!" Jah, see lõppematu lauluvoog pani ekraanile veidi kõõrdi vaatama ja ei lisanud nähtavale just usutavust ja kaalu, kuid omapärane, voolav ning meeldejääv võte igatahes. Juba siis ei istunud mulle pakutav muusika, mis oma katkematu järjepidevusega lasi lugudel üheks sulanduda ning kohati oli keeruline aru saada kus üks lõppes ja teine algas. Kui ennast unustasin või tähelepanu hajus võis selgusetuks jääda, mis looga nüüd täpselt tegu ja kas see ei olnud juba mitte lugu mis varem kõlas? Muusika oli paljuski sarnase tooni, tempo ja olemusega, mis tegi veidi raskeks erinevatel paladel mällu sööbida -- süžee kulgemise aitas see aga tunduvalt sujuvamaks. Isegi praegu mõlgutan mõtteid ja ükski meloodia ei tule eriti teravalt meelde. Vast olen liialt ülekohtune auhinnatud ja palavalt armastatud muusika vastus, kuid mind see niiväga ei kõnetanud ning minu eelistused selles vallas on mõnes muus suunas.

Nagu teada, põhineb etendus Victor Hugo meistriteosel "Hüljatud" ning paljuski on üle võetud keskne süžee üpris lojaalne originaalile. Lavaversioon on aga tunduvalt lihatum ning pigem on üle võetud kondikava ja mitmeid detaile putitatud pealiskaudsemaks või vähem keerukamaks. Iseäranis mahukas on Mariuse tausta vähenemine ning mehe minevikust ei ole tükki jõudnud just palju -- temast on saanud natuke ühekoeline kangelane Cosette'ile. Mehe pereajalugu oli raamatus aga äärmiselt põnev ja põhjalikult käsitletud. Lisaks ka suhted tema kamraadidega ja viimastel omavahel. Näiteks, on muusikal välja jätnud ka Fantine'i kallima ja Cosette'i isa, Thénardieride suurema pere ning sugulassuhted (nt on Gavroche raamatus Eponine'i vend), viimaste seos Mariuse isaga, jne. Mis mind ennast aga enim torgib on kuidas Cosette on raamatus rohkem väljajoonistatud ning mitte ainult üks kena näitsik Mariusele armumiseks ja Valjeanile elumõtte andmiseks. Eponine aga muutus ülekandel muusikali tõeliseks traagiliseks kangelannaks ning, minu silmis, võttis Cosette'i rambivalgust. Raamatu Eponine'ist oli Mariusel enam-vähem ükskõik ning naine ei olnud ka selline kaasaelamist soodustav õilishing nagu muusikal teda esitas. Lavaversioonil hoidsin pöidlaid hoopis Eponine'ile mitte Cosette'ile -- originaalmaterjal aga eeldaks vastupidist. Üldiselt, aga arvan, et ülekanne raamatust lavale oli edukas ning valikud mida kaasa võtta ja mida muuta olid igati adekvaatsed ning asjalikud.

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et järjekordse maailmakuulsa muusikali oma silmadega ära nägin ja otseesituses ära kuulsasin. Kahjuks, vaatamata suurepärasele alusmaterjalile, ei suutnud muusikaliversioon mind täienisti enda poolele võita. Põhjuseid oli mitmeid. Samas, saan ma väga selgesti aru, miks see etendus nii meeletult menukas on. Ütleme siis nõnda: nii palju kui on inimesi on maitseid ja antud muusikal ei olnud maitsestatud üleliia minu eelistuste järgi.