Teater: "Revident"

Tervitus!

Seekord teatrist.

Pealkiri: Revident 
Teater: Linnateater
Lavastaja: Markus Helmut Ilves
Näitlejad: Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 29.10.2022
Millal nähtud: 16.09.2023
Minu hinnang: 4/5

Ametnik kui jumal. Avalik sektor kui maailm maailmas. Ametkond kui võimu andja, hoidja ja kinnitaja. Ja mida kardab suur ja tähtis ametnik? Ikka veel suuremat ja tähtsamat ametnikku, kes tema tegemisi on kontrollima saadetud. Olgem ausad, kindlasti on paljud kiired kinnitama, et konkreetse loo ja päriselu vahel ei ole suuri kääre. Vaatamata sellele, et kasvõi ajaperioodid ning kultuurilised ja geograafilised kontekstid on erinevad. Mingid asjad ei muutu kunagi ega kuskil. Samas, ahnus, silmakirjalikkus ja enesekesksus ei ole ametnikele ainukuuluvad või ilmtingimata alati neile omased iseloomujooned. Neid negatiivseid aspekte inimestes on Gogol oma teostes teistegi ühiskonna gruppide vaatest lahanud. Seekord on lihtsalt fookus just ametnikel. Kas võtta nähtut aga reaalsuse paroodiana, kui midagi, mis on igati relevantne ka tänapäeval ning Eestis? See oleneb juba konkreetse vaataja lähenemisest ametkonnale. Või ligineda nähtule hoopis kui üleliialdatud farsile, mis ei oma -- praegu ja siin -- mingit sidet päris eluga? Taaskord, sõltub vist tõsiasjast, et milline on vaataja kokkupuude avaliku sektoriga. Stereotüübid, mallid ja eelarvamused on aga visad muutuma, kuid ehk on nende eksistentsil ikkagi ka legitiimne alus. 

Olgu selle reaalsusega kuidas on, kuid etendus ise oli täiesti hullumeelne, kümme korda üle võlli ning üks muhe, mahlane ja ilgelt vastik hunnik idiootsust, absurdi ja huumorit, mis kohati nii terav, et täitsa lõikas õhku. Samas, leidus hetki, kus veidi enam vinti oleks võinud üle keerata nii näitlemise kui situatsiooni esitluse poolest. Kontekst oli pöörane ja igasugusele jobukusele lõpmatuseni paindlik, kuid tegelased ei suutnud oma nõrgamõistuslikkuse tasemega alati atmosfääri tipp võimekusele võrdsed vastased olla või vastupidi. Avastasin end mitmes kohas mõtlemas, et oh, siin võib nüüd lollusega edasi täitsa uperkuuti minna, kuid oodatud eskaleerivat ekstra sammu, lauset, tegu või arengut ei tulnudki. Iseäranis just linnapealiku naise ja tütre juures panin ära kasutamata potentsiaali tähele.

Laval uputi prügi sisse. Täistopitud pahnaga kilekotte oli terve ruum täis. Lavapõrand ise oli kujutatud valge marmorina, taustal klassikaline maal paljaste inimkehadega üksteise seljas väänlemas, mis tundus kui inimkonna algus ja lõpp. Koos eksisteerisid vastandid -- prügi ja marmor. Huvitav, kas rämps sümboliseeris ametnikke või siis oli pigem seotud nende tegevuse peegeldusega, nt nagu Itaalias oli tänavatel prügiuputus, kuna keegi ei koristanud, sest raksu läksid ametnikud ja prügivedajad. Etenduse kujundus ja visuaalne pool olid aga äärmiselt efektiivsed ja kõnekad süžeed edasi andma ning seda võimendama. Peab isegi tunnistama, et nutikas ja kõnekas lavadisain oli etenduse üks peamisi võlusid ning midagi, mis andis suhteliselt tavapärasele loole saamahimust ja egoismist lisa väärtuse kihi ning paisutas näidendi sõnumi mõju. Lahti tõlgendada ei saanud ainult tegelasi ja nende tegusid, vaid ka kogu visuaalset pakendit ja valikuid, mis sümbioosis üksteise mõju suurendasid. Meta tasand valgus süžeest üle kõigesse nähtavasse. 

Lugu võib vaadata väiksel kolkaküla tasemel, isoleerituna ja ekstreemsena. Samas, võib kogu kupatust lahti mõtestada kui millegi mastaapsemana. Nagu ennast huku teele viinud tsivilisatsiooni viimaseid päevi, tõeline Soodom ja Gomorra, kus lubatud päästja ja, ühtlasi, potentsiaalne karistaja, jumal, ehk ametnik, tuleb ning mõistab viimsepäevakohut. Ainult, et ta on võltsprohvet, kes halastuse ja õnnistuse asemel kaevab inimkonna sügavamale sohu. Äärmiselt efektsed olid stseenid, kus meest käte peal kanti kui midagi ülemat. Huvitav oli ka, et inimene ise lõi enda rikutuse tasemel selle valejumaluse, tõstes ta teenimatult kõrgustesse ja olles hämmingus kui ootused ei realiseerunud. Sellele vääritule peategelasele, Hlestakovile, ei saa siiski midagi erilist süüks panna. Tema ju ennast tähtsaks ninaks ei upitanud, tema ju ei läinud eesmärgiga teisi ära kasutada. Aga kui sellisele muidusööjale pudrukausile ligipääs võimaldada, ei saa ju pahaks panna kui ta kausi tühjaks sööbi ja teist portsugi nõuab. Kui antakse, siis antakse. Hlestakov oli pigem lihtsalt linnakese ametkonna peegeldus, minnes oma käitumisega just nii kaugele kui keskkond lubas. Mees tõi teravalt välja enda ümberringsete negatiivsed jooned, ilma ilustamata ja pehmendatama. Ta oli reflektsioon, vahelüli, võimendi ja tema olemus ütles ametkonna kohta enam kui mehe enda.

Palju viiteid leidus etenduses religioonile, mida oli põnev lahti mõtestada. Ametnike soovid, ihad ja kasu kulmineerus ühesse "õnnistatud" isikusse, kelle poolt sümboolselt tõotatud saama nimel oldi valmis ohverdama kõike ja kõiki, nagu naine, tütar ja eneseväärikus. Lõpus saabus valgustus, kuid -- oih! -- olukord läks katastrofaalsel tasemel nihu. Huvitav, kas järgmine, nüüd, eeldatavasti, tõeline revident, kes linna saabub, saab sama ülistava kohtlemise osaliseks või õppis ametkond midagi oma fopaast? Kas neile on veel lunastus võimalik või on nad ennast täitsa maha kandnud ning lömitavad truult kuni hukatuseni välja? Jälgides truppi ja seal lokkavat fanaatilist mentaliteeti, sai tõdeda, et seltskond on igati sõiduvees ja lootusetult ühel lainel, millest eemaldumine nõuab vähemalt arusaama, et miks taoline käitumine on vale. Meelemuutust ei tasu oodata. Siinkohal peab aga kiitma näitemeeskonda, kes suutsid sellise dünaamilise, hüperaktiivse, elektrist pakatava ning vastikult vaimselt haige õhustiku luua. Idiootsus, egoism ja krabamishimu põrkus kõigilt neilt vastu teistele ja siis jälle tagasi ning tiirles lõbusalt mööda lava ringi, jõudes ka publikusse. Kuigi kõik ametnikud olid eripärased ja eraldiseisvad, moodustasid nad siiski ühe ühtse inimkõntsa massi, mida oli raske teineteisest eemaldada. Ükski näitleja ei mänginud selles mõttes teist üle ning etteastetega suudeti jääda suuresti samale tasemele, mis aitas ametkonna, kui ühtse ja ühise läbimatu rumaluse ning pimedalt minakeskse seina, fooni edukalt edasi anda. 

Neile vastukaaluks, tõusis Mikk Jürjens, peategelase, Hlestakovina, märkimisväärselt esile oma teistlaadi ülevoolava ja täiesti pilla-palla Figaro olekuga. Kui ametkond oli vaoshoitud ja raamitud oma limiteeritud ja paanilises lahti pääsemist janunevas energias, siis Hlestakov oli puhas kättesaamatu ja kinnipüüdamatu kaos, valgudes üle kõige ning kõigi, mis ta teele ette jäi. Mikk Jürjens jätab igas lavastuses kuidagi tagasihoidliku mulje, kuid lõppkokkuvõttes, on ta alati kõike muud kui kammitsetud. Samamoodi ka siin tükis suudab ta olla ühteaegu pealetükkimatu kui lämmatav. Õige tasakaalu aitab alati saavutada aga huumor, mida leidus nii etenduses üldiselt kui Hlestakovi karakteris. Vast võibki lavastust kokku võtta sellega, et inimkond on molluski ja rohulible tasandil, kuid kõik ei ole veel kadunud nii kaua, kui eksisteerib koomika ning isegi kõige tumedamale tunnile on võimalik naljakile peale tõmmata. Ja reaalsus ei olegi äkitselt enam nii masendav.

Teater: "Terror" ja "Naiste kool"

Tervitus!

Seekord Tartust. 

Pealkiri: Naiste kool
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Priit Strandberg
Näitlejad: Kärt Kull, Linda Porkanen või Saara Nüganen, Karol Kuntsel, Tanel Jonas või Andres Mähar, Ken Rüütel, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 27.04.2019
Millal nähtud: 06.10.2023
Minu hinnang: 4/5

Kõige parem naine on noor ja harimatu naine. Kui ei oska tahta paremat, siis lepitakse vähesega. Kui ei tea, et saab etemini, siis ei hakata kunagi vastu. Kui ei aduta enda väärtust, siis saab inimesest vormida just endale sobiliku ori-teener-mängukann-objekti ehk, antud kontekstis, abikaasaks. Esmapilgul uppudes topeltmoraali, ignorantsusesse ja seksismi, tuleb lavastust vaadata tema ajastu kontekstis -- iseäranis selle peategelast, Arnolphe'i. Kuid kas ikka olid mehed peal ja naised all? Arnolphe oma väidetavas nutikuses mängiti üle just selle sama süütuse ja naiivsusega, mida ta niivõrd imetles ja pjedestaalile paigutas. Pika ninaga jäi tema, mitte naine, kelle eksistents mehe arvates ainult tolle ümber pidi keerlema. Tundub, et loo sõnum oli tegelikult, et tahad või ei taha, püüad või ei püüa, naisi ei saa maha suruda. Vaatamata kõikidele meetmetele, tegi peategelase suhtumine naistesse talle ikkagi karuteene, sest kui sa ei tea mis on vale, siis ei saa seda ka vältida. Peategelane tahtis ära hoida tulevase abikaasa petmist teiste meestega -- mis oli tema silmis laialdaselt lokkav probleem, andes mõista, et ju siis on naised ikka meestega võrdsel tasemel, vähemalt selles valdkonnas -- , kuid väljavalitu, Agnès, pahaaimamatult just seda lõpuks tegigi. Moraal sellest loost on, et kui midagi eriti paaniliselt pelgad, siis kutsud seda hoopis külla. Loomulikult, on liig naise käitumist petmiseks nimetada, kuigi Arnolphe seda niimoodi pigem ehk defineeriks. Naissugu on ju "piinatud" meeste jaoks kurjuse kehastus, sest mehed ei suuda neid piisavalt kontrollida. Mis on lubatud ühele soole, ei ole lubatud teisele -- nagu üleaisalaskmine. Arnolphe'i ambitsioonid põhinesid puhtalt hirmul, mitte armastusel või positiivsetel emotsioonide, nt unistusel kogeda suurepärast abielu. Noorus ei võrdu vooruslikkusega, puhtus ei võrdu riskide kadumisega. Eriti kui peategelane ise oli 50ndates -- võimubalanss on liialt tasakaalust väljas, et asi kuidagigi adekvaatselt toimiks. Aga, ego vastu ei saa, eriti kui arvad, et just sina tead paremini. 

Eks võib loo üheks teiseks moraaliks pidada tõsiasja, et ei tasu ennast õhku täis lasta ning oma sõprade maa peale toomise nõuandmist ignoreerida, sest alati on keski või miski suurem kui sina -- kasvõi saatus. Ideaalidesse kinni takerdumine ning millegi sunduslikult tekitamine, nagu perfektse abikaasa, on tehis ja mitte ehe -- kaasneb suurushullustus. Arvestades Arnolphe'i väärikuse samm sammult tagasiarengut kogu lavastuse vältel, ei ole võimatu, et isegi see ideaalne naine mingi hetk ei suudaks ikkagi neid müstilisi nõudmisi rahuldada. Lavastuse sisu oleks üpris groteskne, kui tegu ei oleks kohati absurdselt koomilise näidendiga, kus tekib kerge kognitiivne dissonants Arnolphe'i ilge käitumise ja jalaga tagumikku huumori vahel. Leidus mitmeid seiku, kus tekkis konflikt, et kas jaburuse üle naerda või vastumeelsusest nina krimpsutada. Hämmastav on tõdeda, et selline reaktsioon tõuseb esile paralleelselt nii minevikus kui olevikus, ning tänapäevalgi ajab autori ühiskonnakriitiline satiir sisemiselt kahte leeri. Juba tema eluajal olid Molière'i loomingud skandaalsed ja pahameelt ja/või imetlust üles keerutavad. Äga on tõdeda, et palju ei ole muutunud, kuigi maailm ise on -- ehk ei ole vastukaja enam nii äärmuslik, kuid näidendi konfliktid ja moraal pädeb vabalt kaasajas. Vaatamata üles kütva vastureaktsiooni õngitsemisele, leidus loos ka muinasjutulikult romantilisi ja helgeid elemente ning tegelikult ju tõeline armastus võidab kõik. Kuigi, võib debateerida teemal, et mis vahet oli Agnèse mõlemal abielu väljavaatel. Kumbki oli, teoorias, vastu naise tahtmist ja tema otsustusõiguse alt väljas, kuigi ühega ta siiski õnneliku saatuse kokkusattumuse tahtel sai leppida. Aga kui poleks varasemat kokkupuudet, siis mille poolest erineva need variandid -- mõlemas on naine objekt. Lisaks, ülientusiastlik poissmees, meie kangelane Arnolphe, tegelikult mingeid tagajärgi enda ebasündsa ja ebameeldiva käitumise eest ei kandnud. Ta jäi pruudist ilma, kuid see oli ka ainuke vastu näppe, mis talle osaks sai. Abstraktsed kaotused, nagu väärikus, ei ole just tõsiseltvõetavad. Ehk näidendi loomise ajaperioodis olid.

Tegu on etendusega, kus tegelased aktiivselt publikuga otse kommunikeerivad, iseäranis peategelane. Konstantselt otsib mees oma tõdemustele vaatajate hulgast kinnitust, pöördub küsimusega mõne esimeses reas istuja poole või kõnnib mööda toolide ridade vahet nagu poliitik, kes püüab valijaid käima tõmmata. Üks daam läks agaralt kaasa ja mõlemad improviseerisid minisuhtluse, mis oli vahvalt orgaanilise ja naljakas. Kuigi, põneval kombel, peegeldas peategelase interaktsioon publikuga mehe läbikäimist teiste tegelastega laval, kus ta kipub domineerima ja surub oma visiooni vastaspoolele peale. Oli märgata, et vaatajad, kes Arnolphe'i tähelepanu keskpunkti sattusid, tundsid ennast mehe võimukalt ekstreemsete vaadete peale määrimise rambivalguses ebamugavalt. Aga see oligi asja iva. Pani nihelema, kuid oli elust enesest, võimaldades laval ja publikul eksisteerida mitmel tasandil samas füüsilises ja mõtteruumis. Samas, ei ole alati tervitatav üheski etenduses olla vaatajana äkitselt tegelaste poolt kõnetatud, eriti olukorras, kus Arnolphe'i aura oli tuntavalt pealetükkiv ja vastuarvamust mitte aktsepteeriv. Karol Kuntsel, kõigi "lemmiku" kangelasena, oli just õige tasakaaluga ehmatav ja muhe. Temas oli midagi tolalikult humoorikat, kuid, samas, ebainimlikult košmaarset. Mees oli karismaatiline, kuid nagu mõni vähem arukas sotsiopaat seda on, oskab olla intrigeeriv ja asjalik, kuid šokeerib arrogantsi ning ümberringsete alavääristamisega. Olles kohati harimatum kui naine keda noolib. Peab tõdema, et Arnolphe'i ülevõlliduse (kui see on üldse võimalik) mängis aga iga kord üle Ken Rüütel, Agnèse kallima, Horace'ina. Jäi mulje, et näitleja lausa naudib hüsteeritsemist ja see toimis. Toimis väga edukalt, sest tegelase puhul oli kõik ultra ülivõrdes ning oma idiootsuses oli tema dramaatilisus ootamatult naljakas. Kui ikka parukad peast lendavad, siis on midagi valesti või, antud juhul, igati õigesti. Sama naise kiindumuse eest võitlevad kaks meest olid, kahtlemata, oma rivaliteedis kogu lavastuse kese, kes suutsid üksteisega samal absurdsusel sagadusel mängida. Kõik muu oli irrelevantne. Arnolphe'i ja Horace'i vahel oli enam keemiat kui nende suhtes südamedaamiga. Vot see oli etenduse tegelik võlu. Valuks suuresti see, et klassika on klassika, kuid aja jooksul kogub see tahes tahtmata natuke tolmu.

---------------------------------------

Pealkiri: Terror
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Merle Jääger, Reimo Sagor, Margus Jaanovits, Maria Annus, Riho Kütsar, Lena Barbara Luhse, Liisa Jurtom
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.09.2021
Millal nähtud: 20.10.2023

Minu hinnang: 3.5/5

Kui hägustub õige ja vale piir. Või kaotavad mõlemad oma üks üheselt tõlgendatava sisu. Kui seadused ei ole enam piisavad, et mõista komplektsete moraalsete küsimuste adekvaatsust. Kui päris elu ja elu haldav paberile pandu, millest viimane peaks reaalsuse üle kohut mõistma, ei eksisteeri enam samas dimensioonis. Kui aset leiavad üks miljardist olukorrad, mis loogikale enam ei allu, vaid käiku läheb sekundi murdosaga vallanduv instinkt. Kui õigest saab vale ja valest saab õige. Kui ei eksisteerigi enam selgelt mõistetavat õiget ja valet. Kui inimene ja tema teod tõusevad kõrgemale seadusest, siis kumba peab karistama või muutma. Kas inimene tegi seaduse või seadus inimese. Kui puudub konkreetne juhend, siis lõpuks jääb pinnale vaid isiku enda südametunnistus ja isiklik subjektiivne taju. Ole sa hiljem pettunud ja eriarvamusel, kuid kõigil on alati õigus oma nägemusele ja valikule. Huvitaval kombel oli naine minu kõrval publikus üpris šokeeritud ja vokaalselt hämmingus vaatajate viimasest otsusest. Tema jaoks oli see vastuvõetamatu. Aga kas oli? Inimpsühholoogia on tohutult keerukas. Me kunagi ei tea üdini, miks keegi käitub nii nagu juhtub. Esiteks, tegu on näidendiga, see ei ole päris. Teiseks, mis ühele must-valge on teisele hall. Mõnikord peab leppima, et oled vähemuse hulgas. Tegu on tehniliselt ja süžeeliselt lihtsakoelise etendusega -- jälgida saab kohtuistungit -- , mille konks seisneb arutletava teema võimes jagada publiku arvamused kahte ekstreemsusesse. Kas süüdistatav tuleb mõista süüdi või süütuks. Võib etteruttavalt öelda, et konkreetsel etendusel jagunes tulemus mõned hääled siia-sinna 20/70. Kummas suunas? See jääb hetkel välja ütlemata, sest ainukesed, kes publiku meelestatust võiksid moonutada ja mudida on tegelased, ning ainult selle põhjal, et mida neil kahetunnise näidendi jooksul vaatajatele öelda on. 

Olles eelneval ööl just tulnud lennult Inglismaalt, siis sai otseselt tunda torget keskse konfliktiga. Viimane keerleski ju selle ümber, et terrorist kaaperdas lennuki ja ähvardas sellega sõita sisse staadionile, kus toimus jalgpallimäng Saksamaa ja Inglismaa vahel. 70 000 inimest versus 164 inimest. Kui oleksin veel Lufthansaga sõitnud, oleks paralleel eriti terav, õnneks oli valikuks Finnair, ja oli võimalik end laval lahti rulluvast ärevast stsenaariumist natuke eemalduda. Olukord oli äraütlemata pakiline. Kui ületati ajakriitiline hetk, otsustas hävituspiloot vähema hulga hingede kahjuks, ning lasi lennuki alla, et too ei saaks kurssi võtta 70 000 inimese elule. Puänt seisneb selles, et sellise fataalse valiku tegi piloot iseteadlikult, sest ametlik käsk oli mitte tulistada. Ja siis algaski n-ö "aga-de" võitlus. Aga kui lennuki reisijad oleks ikka terroristist enne jagu saanud? Aga kui terrorist oleks viimasel minutil taganenud? Aga kui oleks surnud mõlemad, nii staadionil olevad, koos lennukis sõitjatega? Lõpmatu hulk "aga-sid" küll ühe ja siis teise soosinguks ja jälle laitmiseks. Enamused argumendid siiski ehkude ja oletuste peal baseerudes, mis kohtumõistjatele, loomulikul, otsuse eriti raskeks tegid. Peab tunnistama, et peas olid vastakuti kaks poolust, kes omavahel vaidlesid, sest kumbki valik ei olnud õige. Ega mõlemad kaitsjad situatsiooni hõlpsamaks ei teinud. Lõppsõnad oli äärmiselt asjalikud ja veenvad. Nad mõlemad rääkisid tõtt ja neil oli kummalgi üheaegu igati õigus. Kas pidevalt ajas muutuses olev seadus peaks määrama harukordsetes situatsioonides kellegi saatuse? Kui ei, siis mille põhjal üldse kollektiivne kord peaks baseeruma, kui mitte seaduse? Kana-muna paradoks. Üleüldse toodi välja intrigeerivaid arusaame ja vaatevinkleid, nt et (armastuses ja) sõjas on kõik lubatud ning terrorism on uutmoodi sõda. Selle asemel, et keskenduda aspektidele, mida ei saa kontrollida, nt kaaperdaja, võiks ehk tegeleda asjadega, mida saab kontrollida, nt staadionil olevate inimeste kohalolu. Kas väiksema arvu inimeste vajadused trumpab alati suurem hulk? Tsipake sai pettuda tõsiasja, et esile ei toodud piisavalt argumente, mis, pea täistuuridel töös, endal mõtetest juba eelnevalt läbi ei käinud. 

Publikule on tegu suhteliselt unikaalse kogemusega kahel tasandil. Esiteks, vaataja otsustab, nagu vanadel aegadel, kui kogukonnad tulid kokku ja mõistsid kollektiivselt kohut. Rahvas on see, kes ütleb kuidas asjad on, seadus on teisejärguline. Selline lähenemine pakub, loomulikult, enam mänguruumi ja massidega manipuleerimise võimaldamist -- tulemus on äärmiselt subjektiivne ning võib baseeruda pigem emotsioonidel, mitte faktidel. Aga, olgem ausad, tulemus võib olla ka palju autentsem ja ühiskonda enam peegeldav. Eriti, kui vähemalt teatrisaalis, ei kaasne otsusega konkreetseid tagajärgi südametunnistusele või kohtu all olijale. Teiseks, kuigi etendused, mis vaatajaid aktiivselt kaasavad, ei ole tänapäeval enam haruldased, anti seekord viimselegi kui ühele publikust võimalus süžee kulgu otseselt mõjutada. Mitte olla lihtsalt mõni kõrvalepõige või vahepala. Lava ning publik oli osavalt paigutatud nii nagu oleksid mõlemad ühel tasemel ja kahe vahel ei oleks füüsilist ega kujuteldavat piiri. Kogu ruum oli üks tervik. Sulandudes üheks kohtumõistmise saaliks, kus kõigil on teineteisega tihedalt seotud roll. Tegelased rääkisid otse publikuga, kes oli samaaegselt nii passiivne kui aktiivne järjekordne karakter lavastuses. Oli tunda vaatajate seas kerget segadust ja kahtlust, et kas tõesti peab päriselt minema nüüd hääletama, kuid toibuti kiirelt. Huvitav, kas autoril oli ka teine finaalkõne valmis, juhuks kui vaatajad oleksid teistmoodi valinud? Kuigi näitlejate loomulikkuse ja oleku jäikuse ning tehislikkuse üle võib nokkida, siis kontseptsioon ise oli värske ja paeluv. Et ühest reedeõhtust saab sellisel kujul kohtumõistmine, ei osanud küll ette näha.

Kino: Ports 2023 aasta filme vol 2 (k.a. "Suvitajad", "Mees nimega Otto", "Kaka, kevad ja teised", jm)

Tervitus!

Mõned filmi ülevaated aasta algusest.

Pealkiri: Suvitajad
Originaalpealkiri: Suvitajad
Kinodes alates: 17.02.2023
Millal nähtud: 24.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Tohoh! Ei olnudki piinlikkusest põgenema sundiv õnnetusehunnik? Üllataval kombel võib filmi isegi "heaks" kategoriseerida. Sellised ootamatused mulle meeldivad ja keelitavad aina jälle ning jälle andma võimalusi linateostele, mis esmapilgul ei tundu just minu maitsele. Legendaarne originaal legendaarseks originaaliks, kuid ka uusversioonil ei olnud viga midagi. Igati õnnestunult ja algsele truult toodi süžee tänapäeva reaalsusesse, jättes nüansid, mis on universaalsed ja passivad mõlemasse aega, kuid tuues sisse kaasajale asjakohaseid detaile. Mõlema versiooni keskmes on madaam Tallinnast. Kui tema alustalana toimib, siis seisab kogu film. Kaire Vilgats sai sellega hakkama. Ta suutis lugu kanda ja olla fookuspunkt. Sellepärast suuresti antud linateos korda läkski. Kõik muu tuleneb just selle tegelase esitusest. Peab tunnistama, et lakkamatut naeru nähtu minust välja ei pigistanud, sest iga humoorikas seik ei olnud siiski minuga samal lainepikkusel, kuid nt ees istuvad kaks eakamat prouat tundsid rõõmu kõigest ja kõigist, mis ekraanil aset leidis. Ja seda siirast itsitamist oli vahva kuulata, isegi kui ma alati ei mõistnud ega kaasa lõkerdanud. Dialoog oleks võinud tsipake särtsakam ja mahlasem olla ning sisaldada rohkemat koomika valdkonnas kui madaam Sohvia kellegi (õnnetu abikaasa) värvikat materdamist ("Ole vait!" asemel enam "Me oleme Tallinast, me maksame" pärle). Potentsiaali oli palju. Nt genereeris Kaire Vilgats untsu läinud kaadrites täitsa naturaalselt igasugu kilde, mis kohati rohkem muhelema ajasid, kui filmis endas nähtu. Nt "Hüvasti, saarerasvad!" Totakaid situatsioone oleks, samuti, võinud sutsuke rohkem olla või siis mitte liialt kaua keskenduda ühele olukorrale. Potentsiaali oli, taas, palju. Rolliesitused oli aga üllatavalt mõnusad ja koloriidsed. Tegelasi oli kerge mõista ning ükski ei jätnud Eesti kontekstis kontvõõrast või üleliia tehislikku muljet. Meelis Rämmeld, Sohvia vaevatud hädapätakast mehena, ning sümpaatne Muhu võõrustajapere (Eva Koldits ja Ago Anderson), olid poolehoiu ära teenimise osas lemmikud, kuid Kaire Vilgats oli seekord vaieldamatu staar, kes Lia Laatsile tohutult alla ei jäänudki. Kiitus! Tegu on tõesti ülikerge, kuid muheda kaasaegse Eesti komöödiaga. Žanri, mida tõesti igatseks rohkem kodumaisel suurel ekraanil kogeda.

------------------------------------

Pealkiri: Naise sõna
Originaalpealkiri: She Said
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 19.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

On ikka hämmastav kuidas see õudus kestis aastaid, hõlmas lademetes kannatanuid ja lihtsalt teadjaid ning vaikijaid, ja kui keeruline oli tõsiseltvõetavat tõestusmaterjali päevavalgele tuua. Antud film on tugevalt dokumentaali õhkkonnaga, kuigi fiktiivne illustratsioon päriselt toimunust. Mitmed stseenid põhinesid reaalsusel (nt Gwyneth Paltrow paanikas kõne ajakirjanikule, Ashley Judd mängis iseennast), kuid tulemus oli lihtsustatud ja kompaktne versioon skandaalist, mis vallandas ülemaailmse naiste õiguste liikumise. Selles mõttes oli äge tõdeda, et midagi nii mastaapset sai alguse millestki, mis filmis oli kuiv, argine ja mida ei olnud hõlbus seostada võimsa järellainetusega. Samas, ega tegelik elu ei olegi ülevoolavad emotsioonid, tulevärk ja intensiivsed tagaajamisjooksud. Suurte sensatsiooniliste lugude kulisside varjus on pigem kannatlikkus, pidevad tupikseisud ja tagasilöögid, selle ühe tera otsimine rannaliivast. Väsimatu lootus ja hall tulemusetu argipäev käivad käsikäes. Natuke isegi tuimas keskkonnas mõjus, seega, veelgi reaalsuse rõhuvat olekut teravalt lõhkuvalt iga stseen, kus ajakirjanikud jõuavad kellegini, kes on nõus rääkima, või siis kes tunnete tulvas laob oma traumaatilised kogemused üdini haavatavana lagedale. Need momendid aitasid mõista filmi väärtust ja kaalu. Ülejäänud, ükskõik kui autentne, ei andnud edasi toimuva tähenduslikkust. Mis iseenesest ei ole ju üldse probleem kui jutt on dokumentaali elementidega loost, mille eesmärk on usutavalt ja kahe jalaga maas seistes ühte ajakirjanduse uuringumissiooni edasi anda. Siiski, tundusid peategelased kohati liialt kauged ning pealiskaudsed vahendajad. Mis, jälle, ei ole otseselt halb, sest fookus oli naistest ohvritel, kelle nimel ajakirjanikud tegutsesid. Linateos oli, summa summarum, kvaliteetne, nii näitlemiselt kui produktsioonilt, ning tänuväärne, kuigi mulle jäi natuke puudu paeluvusest ja põnevusest. Nt ununesid enamus tegelasi kohe pärast filmi lõppu. Ehk siis, keeruline on näpp peale panna sellele, et mis täpselt jäi vajaka, kuigi eeldused kaasa krabavaks emotsioonide virr varriks oli ju olemas. Nõrgaks jäi ärevuse, õhina, pinge, vm element? Nähtu pani endale pöidlaid hoidma, kuid ei haakinud ennast täienisti sisse, nii sügavale kui teema seda ära teeninud on. Võib-olla oli linateos liiga dokumentaalilik ja mitte piisavalt filmilik, või isegi vastupidi. 

------------------------------------

Pealkiri: Valguse impeerium
Originaalpealkiri: Empire of Light
Kinodes alates: 03.02.2023
Millal nähtud: 23.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Köitev film just selles mõttes, et kuidas suutis ta niivõrd helge ja lootusrikas olles, samal ajal, andes edasi rõhuvat õhkkonda ja raskesti seeditavaid teemasid. Tasakaal hädade ja ängi ning elujaatava ja heatahtlikkuse vahel tundus nii vaevatu ja orgaaniline. Kuigi eeldaks, et neid kahte vastandlikku poolt ei oleks just lihtne omavahel klappima saada. Kahel peategelasel olid mõlemal omad ristid kanda, kas siis endast või ühiskonnast sõltuvalt, kuid isegi kui koperdati või kukuti, tõusid nad üles ning rühkisid edasi. Eemal terendamas päikesetõus. Või siis kõike maa peal unustama panev panoraamvaade kinokompleksi katuselt. Naise keeruline lapsepõlv ning vaimsed vaevad ja mehe võitlused vihkajatega, sest ta oli mustanahaline, lisaks veel siis kino nõme juht, jne, pakkusid rõhuvat kompotti, kuid lõpp tulemus mind, kui vaatajat, ei masendanud. Kas asi oli toimumispaigas, mis oli rannaäärne, valgusküllane ning kus süžee pidepunktiks paigutus nostalgiat ja siiamaani hõljuvat filmimaagiat täis kino? Kuigi viimane oli räämas ja suuresti maha jäetud, hiilgeajad selja taga, oli selles paigas midagi võluvat -- hoone oli peaaegu, et eraldi karakter oma väsinud, kuid kindla kohalolekuga. Kas asi oli haavatavates, tavalistes, kuid omamoodi iseloomutugevates tegelastes? Olivia Colmanis on midagi sümpaatset, mis tähendas, et isegi kui ta ropendas ja oli arust ära, mõjus ta pealiskaudse all jätkuvalt pehmelt, tagasihoidlikult sarmantselt ning igati empaatiat kaasavalt. Tema paariline, Michael Ward, oli ühtlasi mahe ja meeldiv, otsekui möödunud ajastu piinatud nooruk, kes püüab vaid enda kohta maailmas leida. Nad olid üksteisele otsekui teraapia, pakkudes ja võttes, kuigi kas see oli kahe vahel balansis, jäi lõpuni ebaselgeks. Siiski, isegi finaal, kuigi mitte muinasjutuline, pigem õdusalt realistlik, toimis südamlikult ja seansilt sai lahkuda kerge sammuga. Omamoodi võib filmi nimetada ka vaatajale kui teraapiat.

-------------------------------------

Pealkiri: Korsaaž
Originaalpealkiri: Corsage
Kinodes alates: 10.02.2023
Millal nähtud: 24.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Olles külastanud Viinis Schönbrunni ja Hofburgi paleed, kus mõlemas paljuski just Sissi A ja O, siis ei ole tema muinasjutuline, kuid vaevatud elu üldsegi mitte tundmatu. See, et naisele ei sobinud keisrinna elulaad ja kohustused ning tema kinnisidee oma kauni välimuse hoidmisel oli ebatervelt intensiivne, olid vaid mõned näited vaimset ning füüsist piinavatest ahelatest. Rääkimata võimalikust depressioonist, toitumishäiretest, apaatsusest, enese saboteerimisest, tulevasest poja surma traumast, jne. Naise kauni elu trööstitut kuldpuuris lõksus olekut suudab antud film hiilgavalt illustreerida. Vaatajana tunned sa pea iga meelega kuidas Sissi on lihtsalt kõigist ja kõigest tüdinud ning on kaotanud enda kui ka igasugu elurõõmu. Ta reisib konstantselt ja käitub hektiliselt, sest püüab iseenda ning oma ahistava maailma eest põgeneda. Vicky Krieps annab meisterlikult edasi naise tülpimust, rahutust, enesekesksust, ükskõiksust, masendust, emotsionaalset isoleeritust ja imeb igast stseenist oma õõnsa olekuga kogu jõu ja valguse välja. Ta on nagu energia vampiir. Filmi värvigamma on sama hall ja elutu kui naise enesetunne ning pidevalt taustaks mängiv moderne ingliskeelne muusikapala, mis muudkui kordab kuidas naine tahab lihtsalt minema, lisab veel ühe kaebliku kihi. Üks hetk aga muutub linateos niivõrd rõhuvaks, et tekib kahtlus, et kas tõesti oli olukord nii hull või kasutatakse terava tooni andmiseks heldelt kunstilist vabadust. Samuti, panevad nähtava tõetruuduses kahtlema mitmed detailid ja olukorrad, mis ei paistnud tõenäolised. Jah, naise elu ei olnud ülemäära helge, tihti tema enda iseloomust tingituna, kuid mingi hetk sai vaatajana empaatia otsa. Oli ta ju kirglik Ungari eest võitleja ning isegi filmis sai naise kaastundlikkust nt vaimuhaigete suunas kogeda. Siiski, mida lõpupoole, sega kurnavamaks vaatamine muutus. Üks intrigeeriv seik oli aga avatud finaal. Kas kõik toimus vaid naise peas või on olukorras, kus ta vahetas kohad enda teenijannaga ära, mingi vandenõu teooria tõepõhi all? Ootamatu ja meeldejääv oli lõpp igatahes kindlasti. Naine pääses, kasvõi korraks ning ehk vaid oma mõtete tasandil.

-------------------------------------

Pealkiri: Mees nimega Otto
Originaalpealkiri: A Man Called Otto
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 19.03.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Samanimelist raamatut ei ole ma lugenud, sest huvi ei ole olnud piisav, samas, mingi uudishimu on püsinud ja filmiversioon annab alati kärme ning kokkuvõtlikku võimaluse millegagi tutvuda. Kui palju on kahe vahel erinevusi jääb ebaselgeks, kuid natuke kulmu kortsutama pani tõsiasi, et peategelase originaalnimest, Ove, sai Otto. Ove ei tohiks nagu ingliskeelt kõnelevatele väga segane ja võõras olla. Igatahes, film oli just täpselt nii imal, ameerikalik ja silmi pööritama panev kui võiks ühest Hollywoodi pisarakiskuja draama-komöödiast eeldada. Ja see ei olnud ilmtingimata halb asi. Lugu määris söögi peale ja söögi alla teemasid nagu andestus, leppimine, tolerantsus, abivalmidus, heatahtlikkus, jne. Mis natuke suhkrused, eriti kuna doosid olid gigantsed, kuid pakkus linateos ka ohtralt emotsiooni. Ja rääkimata hulkuvast kassist, kes lõpuks armastava kodu leiab, mis on minu silmis alati nunnumeetrit jõuliselt lakke lööv. Kõik ei olnud, siiski, ainult lilled ja liblikad, sest Otto oli tegelikult üksildane ja õnnetu ning mehe enesetapusoovid mõjusid kainestavalt ning lõhkusid kleepuvalt lääget õhustikku. Isegi kui püüdsin ennast tagasi hoida ja kainet mõistust viljeleda, siis nutta sai lademetes. Mingi hetk sain kontrolli enda üle tagasi, kuid lõpp toimis laastavalt. Poeetiline, kergendus, kaunis isegi, arvestades, et Otto ümber oli nii palju neid, kes temast hoolisid, kuid võttis jalge alt nõrgaks küll. Kino tuletis peeglist end vaadates oli nägu ja silmad punased ning laigulised. Jumestuskreemis oli pisarate nired näha. No, eks kogu süžee ja arengud natuke liiga ilusad olid, et uskuda ja realistlikku muljet jätta, kuid elu autentsus ei peagi alati eesmärk olema. Või olen liiga küüniline ja tegelikult niimoodi ühes Ameerika linnakeses ühel pisikesel tänaval elu kulgebki? Kõik on sõbrad ja kõik aitavad üksteist. Ja tantsivad ja laulavad käest kinni hoides. Otto oleks seda nähes vist surnuks ehmatanud. Kokkuvõttes, film pakub tõelist tundevalangut ja emotsionaalset rünnakut, kuid on ta ka tore tõdemine, et ehk ei olegi me nii üksi ning tuleb ennast ise avada, et võimaldada teistel hoolida. Ja, lisaks, tundus vahetevahel, et Otto oli kohati Forrest Gump vanana ja kibestunumana, mis oli huvitav paralleel näitleja nooruspõlve rolli. 

-------------------------------------

Pealkiri: Kaka, kevad ja teised
Originaalpealkiri: Kaka, kevad ja teised
Kinodes alates: 10.02.2023
Millal nähtud: 01.04.2023
Minu hinnang: 4/5

Ma ei ole lugenud ühtegi Kivirähki lasteraamatut, seega, olid kõik need viis eraldiseisvat lugu mulle võõrad. Seda enam pakkusid nad mulle aga üllatust ja avastusrõõmu, sest varasem kokkupuude puudus ja sellest tulenevalt ka teadmine, et kuidas süžeed kulgevad, milles seisneb iva või puänt ning mida nad püüavad juba eos ette aimates vaatajale õpetada. Igal ala-animatsioonil oli enda spetsiifiline stiil, alates klassikalisest joonistatud lähenemisest kuni 3D kunstini. Lugude olemuste edasi andmist püüti toetada just spetsiifilise animatsiooniga ning tundus, et kenasti tabati ära iga eraldiseisva lasteka eripära. See, muidugi, ei võimaldanud filmile terviklikkust, kuid lisades vahepaladeks ja n-ö sissejuhatusteks ekraanile autori enda ja tema vahva koera, Robini, ühendati kõik lood ikkagi mingil moel ühtseks ja hekseldatud muljet siluti. Stiilidest ja sellega klappivast animast läks mulle eriti peale rohutirtsu ponnistused endale tunnustust leida ning teadvustamine, et oma lähedaste jaoks muusikat mängida ning neile rõõmu pakkuda, on väärtuslikum kui ehk seda esitada suvalistele tundmatutele. Traditsionaalne joonistamine on mulle alati südamelähedasem kui kõik muud variandid, sellest tulenevalt, meeldis ka just antud lugu enim. Kuigi, peab tunnistama, et nt sokkide seiklused voodi all konkureeris visuaalselt ükskõik millise suure eelarvega Hollywoodi 3D animatsiooniga. Mitte kuidagi ei jäädud alla. Haip "Kaka ja kevade" ümber on märkimisväärne -- kõik teavad seda lugu -- , kuid millegipärast jättis mind fekaali ja lille romanss külmaks. Linnapoisi maaseiklused ja pööninguõudus oli kohati geniaalne, noh, alati on lõbus kui keegi on oma elemendist väljas. Üleüldine foon oli selline robustne ja kentsakas, kuid väljapaistev -- see tuletas efektilt natuke kunagisi kummalisi animatsioone meelde nt nagu "Klaabu" ja muu sarnane -- alalugu oli mõnusalt veider, kuid natuke segadusse ajav. Kokkuvõttes, oli kogu anima rootsi laud tore kompott eri sõnumi ning tooniga raamatu lehekülgedelt ellu äratatud lastejutte, mis asjakohased nii sihtgrupile kui täiskasvanutele.

Teater: "Suvitajad"

Tervitus!

Suveteatrit.

Pealkiri: Suvitajad
Teater: Endla
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avanid, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 14.05.2022
Millal nähtud: 03.04.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Nagu Tšehhov. Nagu ei ole ka. Nagu teine Endla etendus, mida hiljuti sai kogetud, "Kolm õde". Aga nagu ei ole ka. Tõsiasi, et taaskord on klassika transporditud kaasaega, tekitas ettevaatlikkust ja juba eos pelgust, et raudselt mõjub lüke jällegi ebaorgaaniliselt ning otsekui statementina, et teen, sellepärast, et nii lihtsalt tahame. Võta näpust, sest mis ühes kontekstis ei toimi, veidral moel, teises aga passib kui rusikas silmaauku. Jah, selliseid kentsakaid hetki tuli ette, kus oli tajuda nähtava ja kuulatava vahel teravamat ebakõla, kuid need momendid taandusid õnneks tagaplaanile. Suures pildis klappis modernne keskkond algmaterjaliga ootamatult sümbioosselt. See võimaldas fokuseerida tähelepanu süžeele, tegelastele, tekstile ja sügavametele käsitlevatele teemadele, mitte lasta enda tähelepanu kõrvale juhtida kognitiivsest dissonantsist visuaalse ning dialoog/sisu vahel. Äärmiselt lihtne oli uskuda, et need karvased ja sulelised ongi mingid tänapäeva linnavurled, kes on suvel maale grillima ja chillima pöördunud, võttes kaasa oma tühise draama ning enesetähtsustuse, mis rahuliku ja rohelise maaelu kõrval eriti silmad-pärani-kinni-pimedalt, hoolimatult ja üleolevalt kumab. Nad tulevad nagu sisutühi poleemikat täis tornaado ja kaovad sinna kust tulid sama mõttetult ning mitte midagi maale andes, kuid omalt poolt võttes kohe kindlasti. Kogu seltskonnast ja nende suhtumisest õhkas ritsikalikkust ja kolkaeliitlikkust. Sellist meelega ignorantset ja tahtmatult naiivset. Tuues süžee nüüdisaega, siis kontrast kõigele metropoli välisele ülevalt alla vaatavatest linnakatest, kes kuuluvad ka publiku hulka, keda ei seedi publik või kellest on publikul kama kaks, kuid kellega igal saalis oleval isikul on mingi otsene või kaudne kokkupuude või arvamus, toimis ekstra kontrastselt ja silma kargavalt. Algne ajalooline keskkond vast seda eristumist nii selgepiiriliselt illustreerida ei oleks võimeline, sest vahetu kokkupuutepunkti efekt oleks tunduvalt nõrgem.

Üks esimesi väljakutseid vaatajana on võimalikult kärmelt selgusele jõuda, et kes on kes. Kes on kellega kuidagi seotud, kas abielus, suguluses, sõpruses või vaenus. Ning mis värskeid ja vanu seoseid lavastuse käigus juurde luuakse või edasi arendatakse, kas armukesteks, konflikti osapoolteks või, üldiselt, enam kaasates või kõrvale lükates. Päris ühe pauguga kõiki korraga sasipuntrana lavale ei heideta ning toimib selline tükk tüki haaval tutvustamine ning taustainfo kokku pusletamine, mis on küll mõistlik ja tasakaalukas lähenemine. Siiski leidub mitmeid hetki, kus peab alateadlikult kukalt kratsima, et kes ja mis täpselt see või too nüüd oli, ning kuidas konkreetse tegelase liiniga ristub kogu see suhete rägastik. On isikuid, kes on enam fookuses, nagu Varvara (Kati Ong), kes kohati paistis olevat kogu süžee süda. Ning siis on trobikond selliseid ei kana ega kala tegelasi, kelle funktsioon laiemas pildis ei ole alati selge nagu prillikivi. Nad oleks justkui seal, et meelega pilti veel kirjumaks virvarriks muuta. No, vähemalt selle üle ei saa kurta, et midagi ei toimuks, sest patsahkam karaktereid hoolitsevad andunult selle eest, et mingi sumin täidaks järjepidevalt lava pealset ja saalis hängivat keskkonda. Samas, peab tõdema, et midagi tegelikult väga ikkagi aset ei leia. Räägitakse palju, kuid ei öelda tegelikult midagi ülemäära märkimisväärset. Mingi hämamine, soigumine ja viinalaua filosofeerimine muudkui käis. Eks selle külluslikku teksti sisse oli peidetud rikkalikult moraali, mõttetarkust, õppetunde, psühholoogiat, inimsuhete, ühiskonna ning sotsiaalsete probleemide lahkamist, kuid seda ei olnud lõpuni võimalik tõsiselt võtta, sest seltskond, kes mõttetööd pakkus ei olnud just kõige tõsiseltvõetavam punt. Aga ehk selles kogu iva oligi. Kehkenpüksid ja muud linnaritsikad räägivad ridade vahel rasketest teemadest, kuid nende suust kõlab see kuidagi nörritamisena ja silmi pööritama panevana. Ning tühisena. Ja aega raiskavana. Just nagu suure osa inimkonna argielu tegelikult ongi.

Linnakate seiklused suvilas. Kas komöödia, paroodia, tragöödia, draama, dokumentaal või kriitiline ühiskonna peegel. Tundub, et igast ühest ports ning kõike korraga -- olenevalt konkreetsest tegelasest -- kellel enam nalja, kellel rohkem ängi. Tervikpakett viimsestki küljest inimlik ning igapäevase elu võlu ja valu sümboliseeriv. Olgu karakterite saatustest või enesekesksetest minamaailmadest lähtudes nende arusaamad enda reaalsusest kuidas on, suutsid lõviosa tegelastest end näidata mitte just kõige pöidlaid hoidma panevast perspektiivist. Sellest tulenevalt jäi tsipake häguseks, et kas neile peaks kaasa tundma või neid pilkama. Kas neid pilati või vaadeldi neutraalsemas võtmes. Kas toimuvat pidi jälgima eeldusel, et karakterite üle tuleb naerda. Või, hoopis, et nendega koos on vaja itsitada. Või tuleb visata pilk laiemale pildile, kas ühiskonna või universumi tasandil, ning keskenduda eksistentsiaalsetele küsimustele. Tegelased on lihtsalt metafoorilised näited millestki laiahaardelisemast ja nagu üksikud sipelgad suures sipelgapesas. Kui tõsiselt tuleb narratiivi ja selle sõnumeid võtta jäi häguseks. Kas teadlikult või alateadlikult. Samuti tõsiasi, et kas originaali ja kaasaegse versiooni puhul oli sõnumites lahknevusi ning kas seda suunas ajastu vahetus. Kuklasse jäi pidama mulje, et pigem eeldatakse ja isegi oodatakse karakteritesse kritiseerivalt suhtumist, sest kerkis esile uskumus, et need tegelased täiega naeraks teiste üle, kui rollid oleksid ümberpööratud. Grupi õhku paisatud emotsioonidest ja hoiakutest loodav atmosfäär näis üleolev nende vastu, kes kuldsesse ringi ei mahtunud ja, tihtipeale, isegi enda liikmete suunal. Mitte midagi ei eksisteerinud väljaspool suvitajate suuresti pseudo-hädasid ja pealiskaudseid egomuresid. Sääsest tehti elevanti ning torme puhuti veeklaasis. Tundus otsekui asetseks vaataja moraalsele pjedestaalile, kuid näidates näpuga laval olijate suunal, muutuks publik identseks karakteritega ja tegelikult võib vibutada sõrme iseendale. Siit võib õppida, sest äkki tunneb keegi end nähtavas ära, reflekteerib ja ehk iseteadlikumalt ei käitu enam nagu see lademik linnavurlesid. Naerda on võimalik nii tegelaste üle, kui nendega koos. Südames oleme paljud me, metropolide elanikud, maale puhkama sattudes nagu need elunautlejatest ja eluvingujatest suvitajad.

Kui "Kaks õde" huumor jäi arusaamatuks ning isegi kohatuks, siis antud lavastus suudab piisavalt delikaatselt ja just õiges koguses koomikat kaasata, et tulemus reaalselt muigama panev oleks ja ei tunduks, et itsitad kellegi traagiliste kannatuste üle. Kuigi, ega selliseid katastroofilisi hingepiinu just ette ei tulnu ka -- subjektiivselt öeldes, mitmete karakterite endi perspektiivist leidis aset aga tõenäoliselt hulgaliselt n-ö maailma lõppe. Paljuski leidus huumorit just ridade vahel ja see ei karanud alati karjudes ning kätega vehkides näkku. Ette tuli omajagu irooniat, sarkasmi, sotsiaalkriitilist koomikat, musta huumorit, jalaga tagumikku kilde ning paroodiat. Mõni ajas tagasihoidlikult muhelema, mõni häälekamalt itsitama, mõni sihtis ja tulistas märklauast täitsa mööda. Vaataja kõhtu kõverasse tükk ei painuta, kuid vaikseks ja eemalolevaks publikut ka ei luba jätta. Mis võib mõnele peale minna, kuid teisele mitte, oli muusika kaasamine, mis tegi näidendist kergema kategooria muusikali. Tugevalt süldipeo maiku pop laulud leidsid naistegelaste poolt lõõritamist päris mitmel ja veel mitmel korral. Esimene kord tekitas musa käima panemine kahtlevat kulmukergitust. Teine tulemine toimus libedamalt ning edaspidi sai vahepalu juba rutiinselt oodatud. Etteasted tuletasid meelde soomlaste karaoket Tallinki laevades või karaokelokaalides või mõnda raju reede pidu. Iseenesest sellise dimensiooni lisamine näidendile täitsa sobis ja jättis orgaanilise mulje, kuid ei saa veendunult väita, et muusika süžeesse täielikult sulandus. Mingi sunnituse järelmaitse püsis, kuid siiralt üllatav ja tegelaskonna olemustega klappis lisa tegelikult kenasti. Ei jäänud muusika ka ainult leelotamise tasandile ja naiste pärusmaaks, mõni meeski haaras instrumendi kätte ja pakkus endale, kaaslastele ja publikule meelelahutust. Kuigi, ega need palad iseäranis rõõmsad ja helged just ei olnud. Just nagu tegelaste kirbukakast mäe ehitavad maailmamured. 

Tegu on tükiga, mis on eneseteadlik ja n-ö neljandat seina lõhkuv. Leidub seiku, kus laval toimuva ning publiku vahel kaob piir. Tekkis uitmõte, et vaataja on vaikiv osaline suvitajate seltskonnast. Leidub seiku, kus väljamõeldud süžee ja päris trupi vahel haihtub erinevus. Viimasest jäi eriti meelde ühe tegelase viide a la, "see kaabuga tüüp, keda mängib Sten Karpov." Tegelased nagu ise ka said alateadlikult aru, et on kellegi fantaseeritud näidendi tühipaljad liikme. Seoseid tänapäevaga ja haakumist publiku reaalsusega aitas kindlasti lisaks teksti kaasaegsus. Kui palju üldse originaalset Gorki loomingut mängu läks, ei oska öelda, kuid vaevalt, et too oleks chillimisest rääkinud. Selline potentsiaalne uue- ja vanameelse mix voogas mõnusalt loomulikult. Kohati võis tunda, et ideed, millest kõneldi olid tsipake liiga sügavad sõnade kohta, millega neid väljendati, rääkimata siis tegelaste kohta, kelle laaberdajalik olek ei tahtnud harmoniseeruda filosofeeriva jutuga. Samas, kui alkolaks on sees, siis just enamused oma sisemise Aristotelese avastavadki. Eriti kui sind ümbritseb maaliline tühjus: heinakuhjad, paadisõidud järvel, piknikud, maamajake ja terrass -- selline minimalistlik ja isegi kõle, kuid just õigeid kujunduselemente kaasav lavadekoratsiooni strateegia, aitas igati kaasa sumeda suve ülemeeliku, kuid kuidagi õõnsa ja mõttetu meeleseisundi edasi andmisele. Mis oli suurepärane aluspind aga elu üle järele mõtlemiseks ning ohtraks maailmamüsteeriumide, nagu armastus, üle targutamiseks. Ägedalt ja omamoodi nukralt toimisid siinkohal Kaleria (Karin Tammaru) luulelaadsed loomingu plahvatused. Tükis leidus mitmed, kes erinevat moodi õnnetud ja elus pettunud, kuid üürikeses suvekontekstis, ei jäänud mõte sellele pikemalt püsima. 

Näitlejaskond esines üpris samatasemeliselt, mis ongi tegelikult sellise suurearvulise trupiga etendusele asjalik lähenemine. Keegi ei tõuse ülemäära esile ega jää teistele tunduvalt alla. Kuigi pidepunkti karakteriks võib pidada Varvarat (Kati Ong) -- emalik, rahulolematu ja melanhoolne -- olid kõik teisedki üheaegselt pea- ja kõrvaltegelased. Hea meel on, et ükski näitleja ei hakanud teisi varjutavat soolot esitama, vaid kõik püsisid kenasti natuke isegi üheks tasaseks massiks suruva raamistiku sees. Karakteritest lähtudes, mitte näitlemisest, paistsid üllataval kombel silma just naised, mis ei olnud selge, et kas niimoodi oli mõeldud tahtlikult või kogemata. Või on selline järeldus puhtalt konkreetse vaataja silmades. Naised olid erinevatel viisidel jõulisemad, enam ennast väljendavad, otsustavamad ja tõele otsa vaatavad. Viimane ei tähenda, et alati ka parimad otsused lõpuks tehti või endaga aus oldi. Või, vastupidi, kõik läks just nii nagu oli parim ja naised leidsid end põhimõtteliselt sealt, kus täiesti teadlikult soovisid olla -- ükskõik, mida teised arvavad. Laste ja halva ema olemise hirmuga kimpus Olga (Carita Vaikjärv), enda ebakonventsionaalse maine ja kõvasti noorema mehega suhte pärast hädas Marja (Kleer Maibaum), lillelapseliku oleku pärast naerualune Kaleria (Karin Tammaru), jne. Meestegelased, kuigi samuti kõiksugu probleemidega sasipuntras, ei soodustanud niivõrd palju kaasaelamist ja mõistmist. Nad tundusid kuidagi enesekesksemad. Samas, kas siin pidi olema mingi konks, mis ei olnud otseselt välja nähtav, kuid alguses mittemidagiütlev Dvojetotšije (Enn Keerd), astus viimases veerandis kõigile teistele samasoolistele pläraki peale ja tallus mutta. Muutudes loo üheks lemmikumaks kogu tegelaste trobikonna hulgas. Ehk just sellepärast, et ta ei suutnud viimase hetkeni tegelikult ülejäänud grupiga ühist keelt leida ning nende maailma sulanduda. 

Kokkuvõttes, tõeliselt meeldiv üllatus ning tõestus, et see, mis toimib ühes kontekstis, teise ei sobi, ja vastupidi. Mõtlema panev ja tähelepanu haarav lavastus kohe kindlasti.

Teater: "Norman Vallutaja"

Tervitus!

Ja taas teatrist. 

Pealkiri: Norman Vallutaja

Teater: Endla

Lavastaja: Ingomar Vihmar
Näitlejad: Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg
Kestus: 3h 00 min
Esietendus: 20.10.2022
Millal nähtud: 13.02.2023 (Rahvusooper Estonias)
Minu hinnang: 4/5

Oeh, oli siis sellesse samasse auku vaja uuesti ja uuesti astuda? Nahutasin end ja juurdlesin minutid enne etenduse algust. Kas enda eelaimusele pidevalt vastu astudes ja andes jätkuvaid võimalusi lavastustele, mida juba eos pelgad, et on kõike muud, kui humoorikad ning meeleolukad, on mõistlik? Kas avatus ja lootus on nii kõrgel ja naiivsel tasemel või siis on peidus masohhistlikud kalduvused, kuid konstantselt leian end istumas saalis, kus rahvas rõkkab, aga minu suu vajub aina enam ja enam mossi. Aga, vot, on ikka sellel kolgata teel siht ja ka tunneli lõpus paistab üks hetk valgus, sest just antud tükk taasläitis minus tahtmise külastada teatris kergema süžeega etendusi, mis esmapilgul just paljutõotavad ei näi. Just sellised näidendid, mis suudavad ootusi ületada ja võimaldavad tõdeda, et täitsa reaalselt võib otsa komistada mõnele lihtsale, kuid teravmeelsele ja kaasahaaravale komöödiale, ei ole ikka ulmežanri valdkonnast soov. Ja, et üks täiskasvanute näidend ei pea olema ilmtingimata masendav, jube diip, meta või elu kannatusi või tumedamat poolt lahkav, et olla väärt ja vahva. Kusjuures, komponendid, millest näidend koosnes, ei olnud midagi märkimisväärset või unikaalset. Pigem, mis mahtudes, mis hetkedes, mis tegelastes, mis intensiivsuses ja mis kombinatsioonides nad käiku läksid, olid vist selle salapärase eduka võluretsepti taga. Kui poleks isiklikult saalis istunud ja omal nahal tundnud kõikide tükkide kokku haakumist ja menukat koostöist funktsioneerimist, siis pööritaksin siiani silmi kahtlase väärtusega postri, õrnalt misogüünia kasvulava järgi õhkava sünopsise ja tegelaste eeldatavate ärritavate stereotüüpsete olemuste ning käitumispotentsiaalide üle.

Ja mõnes mõttes kõike seda kardetut ka pakuti. Mingi tavaline töll mees tõmbab naisi kui kärbseid ligi ning pealtnäha intelligentsed ja töökad naised lasevad sel juhtuda ning viskuvad end mehe käte vahele. Selliste omaarvates kõvade macho tüüpide märg unenägu, kuid meelelahutuses on seda läbileierdatud võtet eri kontekstides juba öökimiseni kasutatud. Naised on kui ajuta kanakari ning mees on kui tegija kukk. Tüütu ning vaimuvaene. Mida antud tükk, aga teisiti tegi, oli et ta võttis selle kulunud kontseptsiooni ning keeras pea peale. Eeldad, et mees kasutab heausklikke ja igavlevaid naisi ära, kuid tegelikult võib olukorda vaadata vastupidiselt või, vähemalt, oli ringitõmbamine vastastikuste ootuste ning balansis jõujoontega. Eeldad, et kõigile kõva isa tegelikult ka meeldib, siis päriselt oli üks hetk igal tegelasel kehkenpüksist kopp ees ja tollest sai paaria. Eeldad, et naisi kuidagi alavääristatakse ning kõrge enesehinnanguga klouni tõstetakse pjedestaalile, kuna ta suudab skoorida, kuid reaalsuse said kõik selle osaliseks, mille ära olid teeninud või lihtsalt õpiti olukorrast ning tehti endale parimad valikud, et kuidas edasi. Hurmuri puhul siis lasi vend edasi ja ei lasknud end saatuse löökidest heidutada, nagu teflon pann. Ootustele vastupidiselt, kuigi okserefleks oli valmis seisundis, ei paigutunud õrnem sugupool ülemäära haavatavasse ja hukka mõistatavasse positsiooni. Võib isegi väita, et meie moosipoiss oli seekord pigem tegelane kellel tagumik lõpus lohku tõmmati ning, kes tõmbas lühema liisu nii publiku poolehoius kui süžeelises kemplemises. Kuid kas ikka oli nii? Võimutasakaal naiste ja meeste vahel oli meeldivalt samatasemeline, kus üks seltskond kord tsipa ees ja vastupidi. Selline täisväärtuslikum ja autentsem sissepõige sugudevahelisse dünaamikasse, kus kõigil on omad soovid, vajadused, motiivid ning väärtused -- need ühel grupil mitte vooruslikumad ja ennastsalgavamad kui teisel -- , kummatki osapoolt kategooriliselt negatiivsesse või kuidagi alamasse valgusesse mitte heites, oli mõnusalt värskendav kogemus.

Tükk kohati võimenda ja lükkas ümber stereotüüpe ning hakkas vastu nõmedale vastupandamatu möku mehe paradoksile. Pidevalt on filmides, romaanides, jne ette tulnud jorsse, kes on ju täielikud lontrused, nii iseloomult kui välimuselt kui suhtumiselt, isegi kõige vähemnõudlikumast perspektiivist lähtudes, kuid pealtnäha täitsa mõistlikud naised jooksevad nende järgi tormi. Või, noh, päris maha seda kontseptsiooni ei maetud, kuid vormiti see selliseks usutavaks ning psühholoogiliselt küljelt vastuvõetavamaks. Kummaliselt seksikas töll võib ju eksisteerida ja vastassugupool teda ihaleda, kuid põhjuse alge sai palju selgemalt välja joonistatud. Vajadus ei tulenenud ilmtingimata mehest endast, et too on fenomenaalselt võrratu mingil moel, vaid naistest ning nende konkreetsetest vajadustest. Selline inimene on ideaalne vaheldus üksluisesse ellu, kerge saak, keda ära kasutada ning keegi, kes tunneb pigem rõõmu kui teda niimoodi semmimiseks käiku lastakse. Naine võtab sellist molu just sellena, mis ta on, ei vähem ega rohkem, nähes meest kui vahendit millegi leevendamiseks, tähelepanu kõrvale juhtimiseks, enesetunde upitamiseks või tuju tõstmiseks. Issake, see kõlab preilide poolt päris inetult ja enesekeskselt, kuid üldiselt saab meespool väga hästi aru, mida temalt tegelikult tahetakse. Või kui ego on gigantne, mis kipub sellist tüüpi tegelastel olema, siis tõlgendab ta huvi just nii nagu talle kõige enam meele järgi on -- silmad pärani kinni või lahti. Lõppkokkuvõttes, kasutavad mõlemad üksteist ära, ehk vast erinevatelt  stiimulitelt lähtudes, üks olemata puhtam poiss/tüdruk kui teine. Kumbki mõtleb südames ja peas ainult enesele ning enese tahtmistele. Mõlemad teevad üksteist õnnelikuks ja õnnetuks. Kaks õde, Annie ja Ruth, ning nende vennanaine, Sarah, kasutavad kolmekesi Normanit ära ning ei tunne meeletut süüd. Norman omakorda võtab viimast kolmest naisest ning, samuti, ei põe just eriti. Vastu päid ja jalgu, aga saab viimane siiski rohkem kui vastassugupoole esindajad. Kas õigustatult? Ma ei ole väga kindel, kuid mees oli, siiski, õige lärmakas ning enesekindel oma vallutustega seoses. Äkki oleks mõistlikum hoida suu diskreetsemalt kinni.

Kes siis keda nillib? Annie hoolitseb haige ema eest maal ning ootab ja ootab, et loomaarst, Tom, lõpuks näitaks mingit kiindumust välja. Too on omamoodi möku, suutmata ennast kokku võtta, et naisele märku anda oma romantilisest soovist, kuni Annie äkki enam ei tahagi jalg üle põlve oodata. Naisel on afäär õemehe, Normaniga, kellega plaanitakse minna nädalvahetuseks väiksele randevule. Külla tulevad Annie vend, Reg, ja tolle abikaasa, Sarah. Norman püüab viimasega mingit liini hakata ajama. Niimoodi nad siis seal jagelevad kuni kohale ilmub, lisaks, Normani kaasa, Annie ja Regi õde, Ruth. Ja üks hetk toimub midagi hoopis Tomi ja Ruthi vahel?! Igatahes, suhete sasipundar ei ole õnneks üleliia keerukas, kuid see eest piisavalt värvikas ning erinevate suundadega, et pidevaid verbaalseid ning kehakeelelisi ping-pongi matše ja üllatuspauke publikule pakkuda. Lembe- või sõbraliinid tekivad kõikvõimalike kombinatsioonide vahel, jättes unarusse vaese Regi, kes oli tihti kui viies ratas vankri all ning tüüp, kes asjadele pihta ei saa. Või saab hoopis paremini kui keegi teine, eelistades olla tark ja mängida suuresti kurti, tumma ja pimedat? Tükk kompab ka teadatuntud küsimust, et mida naised tahavad? Kas nad ise üldse teavad? Kas meestel on savi ja võtavad valimatult kõike ning kõiki mida pakutakse? Eks mingi kraadini tõesti. Intrigeerivam tähelepanek süžees ei olnud aga naised, vaid pigem kolm meest, kes üllataval kombel sarnased ja samaaegselt niivõrd erinevad, ning kuidas see faktor mõjustas seda, kuidas naised neisse suhtusid. Ühisosa oli enesekindlus või siis selle puudumine, millest said alguse erinevat tüüpi suhteliinid tegelaste vahel. Normanil oli võime olla õigel ajal, õiges kohas ja öelda pea alati õigeid asju, mis aitas tal nii naiste kui meestega endale kasutoovaid kontakte luua. Võtmesõnaks oli tema eneseusk ja teadmine, et ta on vinge tegija, mida ta tundus siiralt arvavat. Vähemalt pealtnäha. Mehe vastandiks oli Tom, kel puudus igasugune pealehakkamine ja eneseväärtuse tunnetus, sest ta ei suutnud ega suutnud end kokku võtta, et Anniele oma tundeid kommunikeerida. Kas naine jääbki ootama? Ei pruugi, sest samal ajal kui areneb Tomi mõtlemine ja otsusekindlus, muutuvad ka naise soovid ja eneseteadvustamine. Reg jäi kahe mehe vahele ja paistis silma mõõdukusega -- sekku, aga mitte üleliia. Inimkäitumise loogikat ning meeste ja naiste vahelise ligitõmbavuse tantsu oli põnev jälgida. Ka õppetunde võis mitmeid saalist kaasa haarata. Nt ära jää jokutama -- kui sa midagi tahad, siis anna mõista või küsi otse, ja äkki antaksegi.

Meeldiva ootamatusena, peab tõdema, et huumor ei baseerunudki peamiselt labasel ja odaval koomikal. Ning kui selliseid lamedaid nalju kaasati, siis piisavalt nutikalt, mõõtupidavalt ja efektselt, et neil oleks positiivne mõju. Nt Regi ülimalt ümber püksid, mis iga kord, kui ta astus lavale, lahkus lavalt, tõusis toolilt või istus toolile, ajas publiku itsitama. Väike asi, kuid andis karakterile värvi ning oma konkreetse sarmi. Liigselt huumoriga üle uputatud lavastus õnneks ei olnudki, mis võimaldas sel olla spetsiifiline ja situatsiooni või karakteri keskne, mitte kahtlase väärtusega nalju huupi tulistada, lootes, et midagi jääb kinni. Pigem suutis lavastus pakkuda sellist mahlast ja teravmeelset koomikat, mis mingiks hetkeks nagu pildilt kadus, kuid siis tuli taas ühe tõelise pärliga esile. Loomulikult, ei saa üle ega ümber tüütutest naljadest, eriti mis toimus hommikusöögilauas, kui Norman teiste närvidel saagima hakkas. Ülejäänud lavastuse tasakaalukas ja just piisav ning balansis hulk kvaliteetselt, ka totakat ning sugudevõitluse lõbusal dünaamikal põhinevat huumorit, oli üpris õnnestunult puistatud kogu loo vältele. Näidend oli asjalik kombo segasest suhtedraamast ning elulisest komöödiast. Vaieldamatu staar naeru valdkonnas oli tükis Reg, kelle "ainult üks tavaline mees" karakter oli oma kiiksudes (lauamängud...?!) ja lihtsuses äärmiselt muhe. Ta suutis iga õhkkonna laval, eelnevalt ükskõik kui laetud kui tahes, täiesti vaevatult ära lahustada. Kui Norman tekitas elektrit, siis Reg oli vooluliikumistakisti. Ka lavastuse žanrile tüüpilisest keskmisest pikem kestus, lausa kolm tundi, ei olnud sellises mõnusas keskkonnas mingi kogemust pärssiv detail. Pigem oli hea, et huumorit ja juttu jätkus kauemaks. Eriti, et inimestevahelist kemplemist ja siis mõistmist jätkus.

Vaatamata sassis suhetele, pillapalla vajadustele ja eluolu üldisele keerulisusele, oli tegelastele kerge kaasa tunda ning neid mõista. Normanit natuke vähem, kuid oli aru saada, et ta ei olnud tegelikult pahatahtlik tüüp. Lavastuse naisperele kiitus, et nad suutsid rollid sooritada usutavalt ning kaasa haaravalt. Meesperele tänud selle eest, et nad aitasid enda sugupoolt enam oimata. On oskus esitada tegelasi sellisena, et keegi ei käi teravalt närvidele ning vaatajana adud ja aktsepteerid sa nende motivatsiooni olla ning käituda nagu välja näidatakse. Iseäranis läks peale Fatme Helge Leevald Anniena, sest naise olemuses toimus tüki jooksul mitmeid pöördeid ja käändeid. Tema areng punktist A -- rahulolematu, ootav, tupikus ja väsinud -- liikumine lavastuse lõpus punkti Z -- olles enesekindlam, kontaktis oma sisemise mina võimaluste ja vajadustega, julgedes välja öelda, mida tegelikult tunneb ning tahab -- oli võimestav teekond, millele kaasa elada. Naine läbis nagu terve elu süžee ajajoone vaid paari päeva jooksul. Nimitegelast kehastanud Jan Uuspõllul on võime olla üheaegselt selline röögatult vastumeelne, kuid alati karismaatiline, veenva mesijutuga, keegi keda vihkad, aga pead tunnistama, et keegi, kes kumab midagi magnetilist. Normanina oli ta hea valik ühe lurjuse kehastamiseks, kes paha poiss, kuid samas ka natuke rumalavõitu. Või kas ikka oli? Tegelased olid, lõppkokkuvõttes, vaid üks tahk näidendi edukuse baasis, kuid neid oli veel mitmeid. Kogu kompott lihtsalt toimis, sest oskas hoida piiri, teadis, kus liialdada ja kus mitte, ning mis peamine, pakkus vaatajatele inimlikku, kuid vürtsikat sugudevahelist võitlusmängu, kus polnud ei mängijaid, võitjaid, kaotajaid ning, tegelikult, mängu ennastki. Muhe etendus, lihtsakoeline, kuid sügav.

Teater: "Ninasarvik"

Tervitus!

Ja veel teatrit.

Pealkiri: Ninasarvik
Teater: Noorsooteater
Lavastaja: Sander Pukk
Näitlejad: Anti Kobin, Getter Meresmaa, Jevgeni Moissejenko, Mart Müürisepp, Andres Roosileht, Karl Sakrits, Kaisa Selde, Doris Tislar, Tiina Tõnis, Risto Vaidla
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 26.09.2021
Millal nähtud: 05.11.2022
Minu hinnang: 4/5

Moraal sellest loost: palun ära jätkuvalt süvene alati lavastusse enne, kui pileteid ostetud. Nimelt käisin kunagi ammu vaatamas samanimelist balletti ja mul olid mõningased pretensioonid. Äärmiselt subjektiivsed, loomulikult, ning mitte ilmtingimata tantsuga seoses, kuid just süžeega ning selle implikatsioonidega. Oleks ma teadnud, et algmaterjal on antud näidendil sama, siis ma poleks kindlasti samme teatri poole seadnud. Ja oleksin soliidsest etendusest põikpäisuse tagajärjel ilma jäänud. Probleemkohad püsisid, ärritavad faktorid olid taas platsis ja, objektiivselt, ei ole tegu narratiiviga, mis mulle märkimisväärselt meelepärane või paeluv. Keeruline on, lisaks, aktsepteerida teatud mõttesuundi, mis kontekstis liiga kitsalt esitletud ja silmaklapid peas, eriti, kui just püütakse väljendada, et neid klappe ei ole. Kes on autoriteet ütlemaks, et mis on õige mõelda? Mida üldse võib mõelda? Miks on karjainstinkt kohe kindlasti halb? Miks on individualism hea? Legendaarne: mõtle oma peaga. Miks on kangelastegu vastuvoolu ujuda? Aasia teatud ühiskondades nt on kollektivism primaarne ja siis alles üksikindiviid. Erinevad kultuurid, erinevad lähenemised. Miks on üks hullus laialtlevinud ja vastuvõetav, teine, aga mitte? Ja mingi hetk avastad, et see, mis kunagi oli täitsa normaalne arvata, üllatus-üllatus, seda mingi aja möödudes enam ei ole. Tabust saab standard ja vastupidi. Lavastus on baasmaterjaliks asetanud fašismi ja kuidas see võttis võimust ning muutis inimesed n-ö ninasarvikuteks. Pealtnäha tavalised mõistlikud isikud pööravad äkitselt täitsa fanaatiliseks. Sellest detailist lugesin küll hiljem tausta uurides ning see seletas nii mõndagi -- oli loogiline ja passis sellega, mida laval illustreeriti, kuid selle teadmisega kaasnes ka väike pettumusnoot. Teadmatus oli paljutõotavam.

Miski hiilib ringi, mingi idee, mõte, suhtumine, tõdemus. Mingi hüsteeria, mis inimesi ükshaaval kaasa tirib. Luusib ja otsib kaasamõtlejaid. Või ohvreid? Algselt liikudes mööda nurgataguseid, siis juba vilksatab end avalikult ning lõpuks võtab võimust, haarates enda hõlma alla kogu ühiskonna. Selles kirjelduses ja interpretatsioonis seisneb näidendi võlu ja valu. Kui avastasin, et see salapärane "miski" oli originaalis fašism, siis tundus nagu suleti sadu uksi, sest potentsiaali valikuteks leidub tohutult. Oleksin eelistanud, et tõde ei teaks, sest lugu oleks selle võrra palju avatum, laiahaardelisem ning intrigeerivam. Mis küll võiks see müstiline impulss olla, mis tegelased enda võimusesse krabab? Põnev, põnev. Ja siis lugesin heausklikult taustast ja illusioonid lahtusid. Siinkohal tõttab, aga appi antud tükk, mis ei viita grammigi alginspiratsioonile, vähemalt konkreetselt tajutavalt mitte, ning pakub vaatajale äraarvamisrõõmu ning frustratsiooni, et no, mis siis on see ähvardav õudus, mis inimesi varitseb. Kuigi üldiselt mulle umbmäärasus ja "las publik ise otsustab ja tõlgendab nähtut", ei passi, siis käesolev lugu pigem võidab selgusetusest. See annab talle sügavust ning võimaldab vaatajal leida kontakti eri valdkondade ja teemadega, mis just talle märgilised. Äkki on see ümberringset endasse õgiv idee mõni religioon, sotsialism, kapitalism, poliitiline vool, desinformatsiooni võidukäik, ebateaduse levik, ükskõik milline kollektiivne hullus. Kasvõi komme, haip või sotsiaalne surve -- suur või väike. Nt Apple joovastus, sotsiaalmeedia sõltuvus või suvalise loomingu jumaldamine. On aegu, kus tundsin end kui peategelane Bérenger, kui ei läinud kaasa mõne entusiasmiga nagu suitsetamine ja joomine koolis. Oli tõesti usk, et teised on nagu ninasarvikud. Mina nende vastu -- veidrik ja üks suur pidur. Või kui olin kiindunud oma Nokiasse, aga surve osta nutitelefon oli meeletu. Andsin alla ning muutusin ise nisasarvikuks. 

Võttes arvesse tänapäeva kohaliku ühiskonna seisu, siis on tegelikult ilmselge, mis fenomeni lavastus enda keskmesse on, kasvõi alateadlikult, paigutanud. Kaasaegses fookuses toimub ninasarvikute võrdsustamine konservatiivse liikumisega. See on ühest otsast aktuaalne ja tüki sõnumiga klappiv, teisest, aga igav. Ma ei tunne intensiivset erutust, et tahaks selle teemaga teatrilavadel ka nüüd pidevalt kokku puutuda. Õnneks, seda ei pea ning lavastuse tõlgendamisele pakutakse ohtralt neutraalsust, et iga üks publikust saab selles näha täpselt seda, mis temale relevantne. Taaskord, spetsiifilise motivaatori välja ütlemine või kasvõi õhustikust välja lugemine kitsendaks tunduvalt lavastuse kõikvõimalikkust ning lahjendaks mõtet, et "üksinda universumi vastu". Olgu see üks isik ja universum siis ükskõik kes või mis tahes. Kannataks laiem pilt ning pisendatud saaks igaühe võitlus, kas tavaline või eriline, kas kõrgtasemeline või kapriisne, oma soovide ja õiglustunde eest seismisel, kui kogu maailm, või siis lähikond, on teist meelt ning sinu vastu. Etendus juubeldab ja asetab pjedestaalile julguse ning meelekindluse, mida nõuab oma põhimõtete eest seismine. Vastuvoolu ujumine ükskõik kelle või millega risti teises suunas. Just keskse konflikti ja võitlusvaimu universaalsus on üks peamine põhjus miks näidend minuga sünkas ning sama laiuskraadi leidis. Süžees toimuvas võib end ükskõik kes avastada kas "viimane mees seismas" Bérengeri rollis või, miks mitte, identifitseerida end hoopis ähvardavate ja lämmatavate ninasarvikutena. Ääretult hõlbus oli end ja elus kogetut ära tunda ühes või teises stseenis, ühes või teises tegelases. Vot see on publiku efektiivne kaasamine ja ajurakukestele asjaliku pinnase stimuleerimiseks pakkumine.

Nagu eelpoolmainitud balletis, olin tundlik seekordki fakti üle, et ühe loomaliigi ja inimloomuse negatiivsete joonte vahele tõmmati võrdusmärk. Otsekui vabandades ja kergendades inimeste vigu, jagades vastutust teistsorti imetajaga. Ärritus selle üle on, iseenesest mõistetavalt, minu enda kummaline kiiks. Kuid, milles on süüdi ninasarvik? Sümbol ja metafoor sümboliks ja metafooriks, kuid üks pahaaimatu loom oma süütu looduse poolt antud olemusega tituleeritakse millekski pahaks. Mis on halba selles, et ninasarvik on karja loom, hoolib ja kaitseb omasid, on perekeskne, tugev ja kokkhoidlik? Ta lihtsalt on selline, selles tõsiasjas ei ole ei positiivset ega negatiivset. Inimene annab naturaalsele looduslikule olukorrale konteksti, mis asetab looma taunitavasse valgusesse. Inimene on see, kes annab neutraalsele tähenduse, kas kaldu ühele või teisele poolele. Tähenduse, mis tegelikult ei eksisteeri väljaspool inimaju. Ja siit jätkuküsimus. Miks oli elementaarne, et peategelane, Bérenger, on n-ö hea kutt kogu võrrandis? Ehk oli tema tegelikult imelik ja asetas end lahkhelis valele poole? Ei saa just väita, et mees ühiskonna täisväärtuslik liige oleks olnud. Teda iseloomustades ei saa öelda, et ta oli vastutulelik, tähelepanelik, keegi kellele loota.  Mees ei aidanud teisi, jäi hiljaks, ei süvenenud kaaslaste muredesse ja reaalsustele, luiskas ja kasutas teisi selle läbi ära, oli ükskõikne kõige enda ümber, mis ei olnud alkohol (äkki vend oli deliiriumis ja kujutas kogu ninasarvikute asja ette?!) ja Daisy. Inimene, keda mina küll endale sõbraks ei tahaks. Tavaline elupõletaja. Aga äkki oli loo õppetund tõsiasi, et elu ei ole must ja valge, samamoodi, nagu võib ära keerata viisakas ja korralik inimene, võib "kangelane" olla keegi, kes muidu just eeskujulikkuse ja vooruslikkusega ei hiilga. Ei olegi tegelikult õiget ja valet külge ning ei ole ka ette reglementeeritud, kes ühele või teisele poolele oma vaadetega langeb. Veelgi mõtlemisainet. 

Tegu on absurdižanri tükiga, mis võib olla omas ajastus mõjus šokeeriva, tähelepanuväärse ja esilekerkivana, kuid tänapäevaste silmade vaatest, mitte ülemäära. Absurd ja huumor ei olnud piisavalt teravad ning nende kogus ei olnud ka selle piirini, et tõesti teadvustaks lõikavalt, kui idiootne nähtu on või siis kui totakalt koomiline. Kassi tapmise killud ja, eriti, kui sellele seigale pikemalt pidama jäädakse, ei ole just midagi, mis naerma ajavad. No ei ole, vähemalt minu huumorimeelega ei klappinud. Üleüldse ei sihtinud koomika sihtpunkti ning ehk olid lihtsalt ootused natuke teised selles valdkonnas. Farsilikud ja jaburad olukorrad, milles tegelased end leiavad, ei mõjunud iseäranis absurdselt, pigem olid põnevad süžee kontekstis, mitte just sellepärast, et nad reaalsust eiravalt ogarad oleksid pidanud näima. Õnneks kompenseeris natuke kulunud ja oma aja ära elanud tooni värvikas ning dünaamiline lavakujundus ning näitlejatöö. Ka erinevad efektid ja atmosfäär laval. See erkroheline muru, lillakas taust, punased moonid ja suminat täis kohvikumiljöö oli vahva ning kaasahaarav. Kontorisse paigutavad stseenid oli ootamatult ärevaks tegevad ning tsipake kõhedad. Kas murrab ninasarvikuks muutunud naine sisse või ei? Paugud käisid ja tolmu lendas. Eriti võimas oli finaal Jeani korteris, kus viimane lõpuks moondub, Bérenger ja Daisy varjuvad, ning, kus kari ninasarvikuid lõpuks kurjakuulutavalt üheskoos välja ilmub. Pinge oli laes, valgustus, kord kottpime, kord nähtav -- ohtlik ja heidutav -- , efektid ja helid võimendasid alarmeerivat õhustikku ning oli teada, et kohe tuleb gigantne pauk. See kapp oli nagu eraldi tegelane. Õhustik pakatas plahvatusohtlikkusest. Kas meie kangelasel õnnestub põgeneda või muutub ta ise, kasvõi alalhoiuinstinkti ja enesekaitse eesmärkidel, suureks ja hirmsaks koletiseks? Lavakujundus oli tõesti kümnesse ning meeldejääv ja rahutukstegev. 

Kindlasti nõudis tükk edukalt toimivat ühtset trupimängu ning individuaalseid rollisooritusi, sest tegelasi oli rohkelt ning kerge oleks olnud ära unustada, kes, mis, kus, või siis mõnel tegelasel vajuda plassiks ning taustaks sulanduda. Suur hulk karaktereid paiskasid üheskoos ruumi palju siginat saginat, kädinat, suminat, liikuvust ning energiat, mis oli kõik elav ja teretulnud. Kaks keskset tegelast, täielikud vastandid, Mart Müürisepa ja Risto Vaidla, kehastuses pakkusid nüansirohket vastandid tõmbuvad ja vastandid vastanduvad rollimängu. Üks oli see, mida teine ei olnud ja vastupidi. Kahe mehe logisev ja mitte tasakaalus suhe oli üks tuntavamaid inimloomuste vahelisi kokkupõrkeid tüki eri karakterite vahel. Peategelase kiindumus Daisy vastu oli imal ja kuidagi tühi, teised ülesastunud olid küll koloriidsed ja omanäolised, kuid ei mänginud üle kahe peategelase põrkuvat, kuid veidralt sõbralikku sidet. Eriti pingeline ja nukker oli meeste omavaheline lõppmäng. Sõbrad ei pruugi elu kulgemisel edaspidi ühes suunas sammuda. Mitte, et sinnani nende vahel ohtralt paralleele oleks saaks tõmmata, aga mingi kamraadlus ja lojaalsus nende vahel kestis. Kuid, kas ikka liigutakse äkitselt eraldi lahkuminevatele kurssidele? Nemad koos -- ei üks üksi või teine iseseisvalt -- olid süžee südameks. Lisaks, esinduslikule näitlejatööle, saab teatrist seekord kaasa võtta võimestuse, et ole, kes sa oled, usu, mis sa usud, tee, mida teed, kuid püüa alati olla ustav endale ja enda põhimõtetele. Ainult siis suudad jääda päriselt "sinaks" ning ei ähvarda oht n-ö ninasarvikustuda. Kuigi, mida see ikkagi lõppkokkuvõttes sümboliseeris? Sest ninasarvik ühele, karja liige teisele, võõras ühele, sõber teisele.