Raamat: Punane raamat sarja eri "Sinihabe" ja "Ei ole olemas lihtsat tööd"

Tervitus!

Ja jälle lugemiskogemusi.

Pealkiri: Ei ole olemas lihtsat tööd
Autor: Kikuko Tsumura
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 4/5

See ei ole raamat igaühele ja olen märganud, et arvustused on pigem laitvad või leiged, kuid mulle läks lugu täitsa peale. Selles peegeldub tavatöötaja rutiinse igapäevaelu valu ja võlu lihtsus, millega on hõlbus leida kontakti, kuid, samaaegselt, mis leiab aset otsekui teises maailmas. Viimase puhul aitab võõrastavat konteksti luua Jaapani brutaalne ja lihttöötaja vaenulik töökultuur. Lühiajalised lepingud, tervisekindlustuse puudumine, 12+ tunnised tööpäevad (mis on standard), jne. Kohati on võimatu mõista, et miks soodustatakse ja normaliseeritakse inimeste aeglast tapvat lämmatamist raha teenimise, et ellu jääda, nimel. PÖFFi raames käisin vaatamas filmi "Pärast tööd", kus muuseas võeti fookusesse Lõuna-Korea julm töökeskkond, mis on viinud riigi sinna, et nad nt peavad inimeste koju minemiseks tööarvutid sunniviisiliselt kinni lülitama, et töötajad poole öö peale kontorisse ei jääks. Jaapan viljeleb samalaadset ebatervet lähenemist töösfääri. Kuigi otseselt raamatus ei kõnetata või lahata, vähemalt põhjalikult mitte, kumab loos läbi mõju, mida selline orjalik mentaliteet omab inimeste vaimsele tervisele. Paradoksaalselt, vaatamata sellele, et üks pisike infokild mida peategelase kohta lugeda saab, on tõsiasi, et ta on läbipõlenud, ei keskendu lugu ega peategelane ise kuidagi mentaalse tasakaalu taastamisele või hoidmisele. Võib-olla eesmärgistatult mitte. See ei ole isegi mingi eriline teema, mida teadvustada kogu raamatu vältel. Kui sa elad, et töötada, siis ega muud pähe vist mahugi, kui juba kriis, loomulikult, käes ei ole. Ridade vahelt, kui otsida, siis võib tekstist välja lugeda kaudseid vihjeid inimloomusele, töökultuurile, sotsiaalsetele sfääridele, vaimsele tervisele, psühholoogilistele mustritele, läbipõlemisele, jne. Aga tähelepanu ei ole tegelikult neil teemadel, tähelepanu on igapäevasel eksisteerimise nimel edasi rühkimisel. Või oligi iva selles, et näe! asjad on nii hullud, et inimesed ei saagi aru ega võta tõsiselt, et mis üldse ületöötamise tagajärjed on, sest need sümptomid on normaalsed osad ühiskonna toimimisest. 

Tegu on otsekui dokumentaaliga, kus lugeja passiivselt jälgib peategelase rutiini, ja kus puudub klassikaline süžee või isegi konkreetne käegakatsutav areng. Peategelane õpib, et mis talle ei meeldi, katsetab erinevaid ameteid, proovib, annab alla ja põgeneb, kuid mingit heureka! momenti või elumuutvat hetke ei tulegi. Mitte mingeid suuri murranguid ei terenda ning elu ei muutu ei kehvemaks ega paremaks. See lihtsalt kulgeb. Selline lähenemine võib tähendada, et autor annab mõista, et on okei, kuid võtad aja maha, otsid enda teed ja ehk seda ei leiagi, vaid lased end kaasa tõmmata. Kõik inimesed ei pea koguaeg tõmblema ning massiivset inspiratsiooni avastama. Teose näol võib olla tegu lihtsalt ühe perioodiga peategelase elust, selle osaga, kus ta suundub talveunne, olles jätkuvalt ärkvel. Teisalt, võib autor ka mõista anda, et kui mõttetu selline otsekui autopiloodil eksisteerimine on. Jääb segaseks, et kumb neist on õige lähenemine. Või midagi kolmandat hoopis. Ehk ei olegi kirjelduste valikutel mingit eesmärki? Raamatut võib igavaks nimetada, sest midagi erilist ei toimu, kuid need peategelase tillukesed argised ettevõtmised võivad kohati veelgi põnevamad olla kui mastaapsed sündmused. Nt tuli ette isegi natuke müstilisi olukordi väikekogukondade toimimises, et kust ja kes teadis, et mis kinni pannakse, kuhu miski tekib, miks pargis sildid muutusid, kes hiilib majas, jne. Need tillukesed köitvad salapärasused olid väga kaasahaaravad. Ebamäärasust tuli aga ette rohkemgi. Kas ise lugesin välja või reaalselt ka pikkis autor raamatusse äärmiselt kuiva huumorit ning sellist satiirilist ja ühiskonna kriitilist hõngu? Või nägin seda, mida eeldasin kohata, sest raamat suutis ikkagi üpris neutraalne olla, andmata hinnanguid või mõistmata kedagi/midagi hukka. Kuidas loetut ja peategelast versus autori nägemus üheskoos mõista, pakkus hulgi mõtlemisainet, sest vastandlikke arusaamisi võis leida paljude teemade kohta, kus autori pealtnäha eemaldatus olukorrast ei andnud täielikku võtit süžee lahti harutamiseks ja perspektiivi tabamiseks. 

Huvitaval kombel, arvasin suurema osa ajast lugedes, et peategelane on mees. Mitte midagi märkimisväärset ei andnud põhjust uskuda, et tegu on hoopis naisega. Peategelasel ei olnud nime. Kas tegu oli tõlke telefonimängu tagajärjega (eesti keele "supervõime" inimesi ilma soospetsiifilise sõnavarata kirjeldada) või juba originaalis oli tegelase sugu kuidagi neutraalselt esitatud? Jääb segaseks. Samas, ega naise kohta ülemäära isiklikku infot üldse ei jagatudki. Jah, mingi hetk on juttu sellest, et ta läks pärast ülikooli tööle, kus oli üle kümne aasta, põles läbi ja lõpuks selgus ka valdkond milles naine algselt tegutses. Ning kui võtta arvesse, et ega tal eraeluks väga aega jäänud, siis ehk ei olnudki temast midagi lugejaga jagada. Mis teeb olukorra veelgi masendavamaks. Ehk oli siin jälle tegu autori püüdega inimest meelega muuta halliks passiivseks kujuks, kellel peale tööidentiteedi, mis ka ühiskonna poolt peale surutud, muud värvi ei ole? Peategelane puutus erinevates ametites kokku erinevate kollektiividega ja nende eksentrilisust ning kiikse toodi küll tunduvalt elavamalt ning koloriidsemalt välja. Naise suhted kolleegidega jäid, siiski, kaugeteks, sest ilmselgelt ei tahtnud või suutnud peategelane emotsionaalselt või isegi füüsiliselt palju välja anda. Ka saada mitte. Paistis, et ta pelgab sidet, põgeneb, leiab vabandusi ning tahab töö ja kolleegidega distantsi hoida nii eemalolevalt kui võimalik. Samas, oli ta tööst omamoodi sõltuvuses. Isegi kui ta ennast kaasa haarata laseb ja paistab, et tal tekib millegi vastu entusiasm, kiirendab see vaid uue töö otsimist. Loomulikult, ei peagi olema soovi oma töö ja kolleegidega tugevaid sõprus- ja ühtekuuluvussidemeid omada, kuid tundus, et peategelane on igas mõttes "not engaged". "Pärast tööd" dokumentaalis viidati, et on olemas kolme tüüpi töötajaid: "actively engaged", "not engaged" ja "actively disengaged". Kusjuures esimest pidavat olema vaid 15% kogu tööjõust. 

Raamat on jagatud peatükkideks, mis keerlevad ümber peategelase uue ameti, mida ta vahetab kärmelt ja mille olemused on üpris erinevad, kuigi enamusi saaks kategoriseerida pigem kontoritöödeks. Siin jääb kas teadlikult või tahtmatult ebaselgeks jälle sõnum. Teose pealkiri viitab, et lihtsat tööd ei ole olemas, kuid kas see on mõttetera, mida peategelase ametivahetused tahavad edasi anda? Ei saaks öelda, et iga töö oleks tal olnud kuidagi ebameeldiv või keeruline. Vastupidi, mõni oli täitsa põnev, nt huvitavate faktide leidmine ja komplekteerimine. Kas ehk viidatakse pealkirjas subjektiivsusele, igale ühele oma, või laiemale tõdemusele, et ei olegi olemas kõigile ühtemoodi lihtsat tööd? See on ju elementaarne, et igal pool on omad hädad ja alati on põhjust millegagi mitte rahul olla. Enamgi veel, kui ei olda vaimselt terve, siis on vast raske keskenduda positiivsele ja miski ei pruugigi pakkuda heaolu. Samas, kui sa ei ole rahul, oledki nõudlikum ja julged proovida ning katsetada, öelda, et ma tahan midagi muud. Kas peategelane püüdis lihtsalt edasi sumbata, sest äraelamiseks on raha vaja, või ta reaalselt otsis tööd, mis talle meeldiks? Või töötas ta sellepärast, et ühiskond survestab olema töömasin? Ehk oli naine siiski nii läbipõlenud, et ei teadnud ise ka sel eluperioodil, et mida ta üldse vajab ja kuhu välja tahab jõuda. Selline ebamäärasus mulle loo juures imponeeris. Kuigi kõrvalnähuks oli mõistlik kogus minu frustratsiooni, oli peategelase igapäeva ponnistustes oma sarm. Oli huvitav avastada, et mis ameti ta endale nüüd leiab, mis erilisi, kuid lihtsakoelisi vahejuhtumeid ja ning väljakutseid esineb, millised on uued kolleegid, jne. Ja kõige suurem ootus -- mis küll ei realiseerunud -- kas naine leiab end. Või äkki leidiski? Ühe inimese avastus ei pea olema teisele arusaadav. Mina ehk ei mõista, et ta oligi seal, kus tahtis olla, ja iga elu ei peagi olema erakordne. 

---------------------------------------

Pealkiri: Sinihabe
Autor: Amélie Nothomb
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2013
Minu hinnang: 4/5

Kohe kindlasti ei oodanud, et see raamat mulle niiväga peale läheb, sest kuigi, on tegu äärmiselt lühikese ja õhulise romaaniga, millest 80% on puhtalt dialoog, minimaalse toetava kirjelduseta, eeldasin, et lugu ise on meta-diip ja raskesti seeditavalt filosoofiline. Jah, ta absoluutselt seda mingi kraadini ka on, kuid vast suurim üllatus oli, kui hõlpsat lugemikogemust see siiski pakkus. Hoogne ja särtsakas dialoog, lihtne ja arusaadav keelekasutus, selgesti jälgitav süžee ja tegelaste areng, reaalselt põnev ja pidev pinge kasv, intrigeerivad karakterid, kes oma vastandlikes seisukohanurkades on mõlemad mõistetavad ning oma seisukohti klaarilt esitlevad. Sinihabe muinasjutt on teadatuntud, kuid süžee tänapäeva transportimine, mitte ainult keskkonna mõttes, vaid ka mentaliteedist, oli huvitav lüke, mis täitsa toimis, sest raamat ei eemaldanud muinasjutulisust ja salapärasust, vaid kombineeris selle kokku kentsakalt, kuid võluvalt, tänapäevaga. Jäi otsekui tunne, et mees esindas minevikku -- seda ta ka idealiseeris, eriti olid lemmikuks indulgentsid ja inkvisitsioon. Naine oli jõudnud aga kaasaega, sest teadis täpselt, mis teda ähvardab ning ei peljanud mehele tema seksistlikke ja arhailisi tõekspidamisi vaidlustada. 

Kõige köitvamad olid paari vaidlused, arutlused ja üksteise maailmapiltidega pidevalt põrkumised. Teemade ampluaa, mida käsitleti ja mis kaudselt või otseselt jutuks tuli, oli massiivne. Paradoksaalselt, need vestlused ise ei mõjunud kuidagi ülevoolavalt või ülepingutatult. Need lihtsalt sujusid ja lendlesid lobedalt ühelt teemalt teisele. Ei olnud tunda üledoosi haisugi. Millest siis räägiti? Usaldus oli A ja O. Sellest tulenesid ka paljud teised lahti mõtestamised. Loos oli Sinihabe täitsa avameelne oma mineviku suhtes ja meie kangelanna, vähemalt alguses, aimas, ja hiljem oli veendunud, et mis saatus eelnevaid naisi tabas. Mees ei varjanud ohtu ja pani kõik kaardid lauale. Naine võitles tollele vastu väitega, et ainuüksi ühte ruumi sisenemise keelu reegel eeldab, et mees ise ei usalda kallimaid ja teab, et nad murduvad ning tema usaldust petavad. See on selline kana ja muna paradoks. Siis tuleb mängu ka armastus -- kuidas seda defineerida? Kas see on armastus, kui tapad oma kaasa, kuid väivad, et armastad teda siiani ja see ongi kiindumus? Isolatsioon ja kõige uue ning arenevad eitamine. Inimestest eemaldumine, füüsiliselt ja vaimselt, versus inimeste soovide, vigade ja voorustega arvestamine. Kuritöö ja karistus -- kelle perspektiivist on miski pahategu ja kellel ning kas on õigus teo eest nuhelda ja õigust mõista? Väärtused on võtmeks. Mida peame tähtsaks ning kas eksisteerib empaatia. Kas asjadega, luksusega, riiete, toidu, ulualuse ja kalli alkoholiga on võimalik kedagi ära osta? Kas nende võimaldamine paarilisele ongi armastus? Ja ei tasu unustada ka surma. Jäädvustades keegi fotole, kas too on siis elus või surnud, on isik jätkuvalt elus, sest tema mälestus on -- väga meta. Mis selle kõige kõige kõige õrna pealiskihi taga aga tegelikult oli? Soorollid, sugude võitlus, vana-uue konflikt, religioon, aristokraatia kui midagi stagneerunut, enesetähtsustamine ja eliitlus, teiste isikute kui objektidena võtmine -- iluasjakesed, evolutsioon, tugevam ja paindlikum jääb peale, vana ja aegunud jääb alla, jne jne jne.

Mis mulle kõige enam kogu eksistentsiaalsete küsimuste krempli juures meeldis on, et mõlema poole ratsionaalsust oli võimalik aduda. Mõlema loogika oli asjalikult argumenteeritud ning paar esindas otsekui kahte vastandit -- võttes osa võitlusduellist. Tegelased suutsid enda seisukohti põhjendada ja andsid teineteisele isegi järgi, kui partner veenvam oli. Pole tähtis, kas lugeja nõustub ühe või teise poolega, põnev oli see, et seisukohad ei olnud suvalised ja õhust. Nt ongi igati aktsepteeritav, et mehel (või naisel) võib olla oma eraldi ruum, kas vaimne või füüsiline, mida ta naisega ei jaga -- privaatsus. Ja kas on tõesti palju palutud, et naine sinna ruumi ei lähe? No ei ole ju. Võtme küsimus on hoopis moraalis ja eetikas. Inimene ei võta lambist endale jumala rolli mõista õigust, süüdistada ja tappa kedagi, olles ise eelnevalt loonud soodsad tingimused reeglite rikkumiseks. Eeldades alateadlikult, et neist astutakse üle. Paeluv vestlus oli jumalaga seotult ja Piiblis toimunu kohta, et kas karistada nt Eevat oli õige või mitte. Situatsioon loodi, võimalused tekitati ja on statistiliselt tõenäoline, et keegi libastub. Jah, jah, võime rääkida usaldusest ja proovile panemisest, kuid usaldus on kahepoolne. See, et pannakse üles lõks, oodates, et keegi sinna astub, siis ei saa rääkida enam usaldusest, sest see juba puudub, kui on vaja hakata seda üldse testima. Kui lõksu poleks, ei oleks ka eksimist. Selles mõttes samastas Sinihabe ennast jumalaga, kelle käitumises oma naistega saab tõmmata paralleeli jumala tegutsemises oma loomingu vastu. Loomulikult, nägi mees raamatus ennast ka millegi jumalataolisena. 

Kõik vana hävineb ja oma aja ära elanud meestekesksus haihtub. Progress ja naised võidutsevad? Mitte päris. Raamatu kangelanna on nutikas, säilenõtke ja salakaval. Ta ei põrku tagasi millegi ees, et saada enda tahtmine. On see impulss siis tulenev enesekaitsest, soovist kaitsta tulevasi Sinihabe võrku langevaid naisi või närvikõdi lembusest, on lõpuni ebaselge, kuid naine ei olnud puhtavalge ja mees tumemust. Mõlemas paiknes halle varjundeid. Kas mehe tapmised olid kaalukamad kui naise tapmised? Kumbki oli väga teadlik oma tegevusest, isegi kui ajendid olid erinevad. Kuid kas olid? Kas mees surus naise lõpuks ikkagi enda raamidesse ja ootustesse temast -- kuldne värv -- või tegi seda hoopis naine, pöörates olukorra ümber ja muutudes olemuselt oma vastaseks meheks? Kes jäi peale? Kas üldse jäi või mõlemad langesid oma pahede ja teistele pandud kõrgete ootuste mülkasse? Lõppkokkuvõttes, kas naine oli ikkagi moraalsem kui mees? Oleneb lugejate enda isiklikest tõlgendustest. Igatahes, pakub lugu dekodeerimist, erinevaid vaatevinkleid ja arutluspunke kohe kulbiga ning vihjeid ja võimalusi toimuvat lahti harutada, alates tegelaste nimedest kuni toitudeni, mida mees kaaslasele konstantselt vaaritas. Üks tegur, mis mu kogemust raamatuga pärssis oli tõsiasi, et naine armus kuidagi liiga järsult ja ootamatult. Seda ei olnud dialoogist ette tajuda. Sinihabe poolt äkiline armumine kuidagi sobib, sest ta oli nagu teisest ajastust ja universumist, kuid modernse ja nupuka naise puhul ei olnud tundepuhangu jõnksud sujuvad. Siiski, äärmiselt intrigeeriv ja nauditav lugemiskogemus!

Teater: "Mäng" ja "Hell häving"

Tervitus!

Jälle teatrist.

Pealkiri: Hell häving
Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Näitlejad: Henessi Schmidt, Pääru Oja
Kestus: 1h 35 min
Esietendus: 19.12.2022
Millal nähtud: 02.03.2023
Minu hinnang: 4/5

Kas see ongi suhte lõppvaatus? Vihkad, kuid armastad, armastad, kuid vihkad. Ühe mündi kaks poolt. Äraütlemata pehme hellus koos julma hävinguga. Rõvedad roppused ja vägivaldne seksuaalsus versus ilusad lohutavad sõnad ja hool. Inimesed kasvavad lahku, või siis saatus viib nad eri suundadesse, ning finaal on nagu täht viimases staadiumis. Plahvatab eredalt ja võimsalt, kuid siis kaob musta auku. Just seda destruktiivset faasi sai laval jälgitudki. Kahe peategelase suhe näidendis omas meisterlikku tasakaalu soovi vahel oma partner jõledalt tappa, kuid samaaegselt teda kaitsta ja kaisutada. Need kaks ekstreemsest vastandit olid balansis, mõlemad ühtlaselt tugevad ja nõrgad. Hetked, mil toon valgus ühest spektri otsast teise, olid küll sujuvad, kuid iga kord tekkis tunne nagu visatakse sind jääkülmast veest kuuma ja vastupidi. Oli harjumatu vastanduvaid emotsioone kordamööda konstantselt endasse võtta ja neid aktsepteerida. See võimaldas aga eriti tähelepanelik laval toimuva suunas olla -- tegevuste, näoilmete, kehakeele, teksti, dekoratsioonide -- , sest kõik need andsid aegsasti vihjeid, et kuidas ilm nüüd kohe-kohe jälle pöördub. On selge, et hästi see ei lõppe, sest kui valimatult pekstakse haamriga kõike ja kõiki, hoolimata millestki või kellestki, peale selle, et saaks kaaslasele haiget teha, siis on häving lähedal. Vaatajana sai vahetult laval lahti rulluvat tajutud, sest iga vulgaarsuse vastikus oleks nagu ka publikule näkku karjutud. Nagu käsn võtad endasse seda viha ja kirge, mis suhteliselt kiiresti kurnasid, kuid, samas, magnetiliselt kõiki meeli etendusele naelutasid. Nagu oleksid hüpnotiseeritud kärbes, kes tuimalt valguse suunas lendab, et hukkuda. Tükk on raske -- tõesti raske -- , nii emotsionaalselt, kui isegi füüsiliselt, seda publikule kui tõenäoliselt ka näitlejatele. 

Ausalt öeldes, ei meeldinud see lavastus mulle kohe üldse, kuid võimatu on öelda, et see oleks halb näidend, üldsegi mitte. Tundeküllased teemad ja pidev vägivald, kasvõi ainult sõnadega, ei ole kergesti seeditav teatrikogemus. Õnneks on näidendi pikkus napp ning puudub vaheaeg. Siiski, lõpu lähenedes sai tuntud, et taluvuslävend on ületatud ning ehk ei oleks osa publikust teed tagasi saali leidnud, kui neile oleks antud vaheajaga hingamisruumi ja toibumisvõimalust. Vaatamata näidendi üleüldisele agressiivsusele nii tegelaste kui, kõrvalseisjana, vaataja suunal, sai ridade vahelt mõista, et tegu on otsekui muinasjutuga, mis pärast õnnelikult igavesti on jõudnud igapäeva reaalsusesse. Kahe peategelase teksti saab jagada kaheks, usutav ja fantastiline. Mõlemad viitavad pidevalt muinasjutulisele maailmale, kus on koletised ja kangelased, ookeanid ja saared, justkui oleks kõik see nende kahega aset leidnud ja tegu ei ole fantaasiaga. Aga äkki ei olnudki? Laval sai näha printsi ja printsessi elu pärast raamatu sulgemist, kus paar on olnud pikalt koos, nende suhe on purunenud, sest ükski kiindumus ei ole igavene. Iseäranis oli drastiline muutus tajutav siis kui süžeesse pikiti vahele seike paari kohtumisloost ja hiljem see kaunis algus ka esile toodi. Tükk oli narratiivselt ja ajaliselt tagurpidi, enne lõpp ja hiljem algus. Vastus küsimusele, et kuidas ikkagi olukord nii ekstreemseks arenes, võib ainult vihjete põhjal aimata. Tragöödia, kellegi kalli kaotus võib suhted päästa või pilbasteks peksta. On neid, keda toob õnnetus lähedasemaks, on neid, keda paiskab lahku. Ilmselt ei osanud naine ja mees oma tunnetega silmitsi seista ja nendega leppida ning destruktiivsus väljus sisemisest väljaspoole ja võttis kõik ümberringse üle. Arengu tulemust sai näha juba laval. Kui palju tegelaste jutust ja süžee olemuse eeldustest oli päris, kui palju ettekujutatud ja täitsa mööda, mis tegelikult toimus ja mis paari sellisele allakäigutrepile viis, võib vaid oletada, sest fookus oli emotsionaalsel rännakul, mitte nii väga toimuva algatanud igapäevaelulistel põhjustel. Lõpuks ju vahet ei olnud, sest armastus on armastus ja viha on viha. Ükskõik miks täpselt need esile kerkisid või kadusid. 

Huvitav oleks teada, et kuidas hindaksid kaks näitlejat oma energiavarusid enne ja pärast etendust. Kas need olid kahanenud, kas langenud nulli? Intensiivne, plahvatusohtlik ja rõhuv karakterimäng, mis oli kui pingpongi matš, kus üks ladus ette monoloogi ja siis teine. See oli mõnes mõttes nutikas lähenemine, sest andis teisele aega enda väljenduspurskeks patareisid laadida. Meeldivalt üllatas, et ei üks ega teine jäänud peale, mõlemad olid just sama hellad ja hävitajad. Võib oletada, et näidend oli esitajatele rängem kui publikule, kuigi, peab tunnistama, oli üks hetk tunne, et ruum kahanes tillukeseks alaks, sest kõik need ülevoolavad tunded täitsid ruumi, õgisid kogu õhu ära ning tekkis klaustrofoobne efekt, et hakka kasvõi lämbuma. Kõige tavalisem tegevus väikses korteris laval muudeti millekski ebameeldivaks ja ahistavaks. Kalast süüa tegemine, vannis käik, viisakas vestlus. Normaalsest saab iga kord midagi ebanormaalset. Müts maha Henessi Schmidti ja Pääru Oja ees, kaks pigem pehme ja malbe välimuse, laadi ja häälega isikut, kelle sõnad võisid leebes tämbris seekord eriti julmalt kõlada. Nad ise kehastasid olemustega vastanduvat hella hävingut. Kiitus ka lavakujunduse eest, sest kitsast korterist, mis täis igast huvitavaid ja autentseid rekvisiite, sai üks hetk suur ja avar peopaik, mis formeerus edasi abstraktseks ja kaootiliseks otsekui maailmalõpumaastikuks. Nii emotsionaalselt kui visuaalselt. Siiski, ükskõik kui mastaapseks lava paisus, jäi püsima pigistav ja pitsitav äng, mis ei lahkunudki põuest, isegi teatrist lahkudes. Vot see on unustamata teatrikogemus, vastumeelne, painav ja vastik, kuid võimatu oli pilku sellest brutaalsest lahingust eemale pöörata. Mõlemad tegelased olid kaotajad ja, mõnes mõttes, kaotasid ka vaatajad. Aga ehk ei peagi teater ainult andma, mõnikord ta hoopis võtab.

---------------------------------------

Pealkiri: Mäng
Teater: Kellerteater

Lavastaja: Vahur Keller

Näietlejad: Andres Roosileht, Meelis Kubo, Elmo Kibuse
Kestus: 2h 30 min
Esietendus: 09.07.2020
Millal nähtud: 28.10.2023
Minu hinnang: 3/5

See näidend paneb natuke kukalt kratsima. Tundub, et ta on menukas, olles pälvinud kaks näitlejamaailma tippstaaridest pungil ekraniseeringut. Samuti, paistab, et tagasiside on vaatajate ning kriitikute poolt igati kiitev. Kasvõi käesolevale külastusele järgnev aplaus publikust oli pikk ja entusiastlik. Siiski, jättis tükk mind pigem neutraalseks. Jah, oli pöördeid, oli pinget, oli vaipa jalge alt tõmbamist, kuid siiraid ohooo-momente ei esinenud. Või siis ei mõjunud need eriti jahmtavalt. Kas asi võib olla selles, et olen lihtsalt liiga palju näinud/lugenud krimkasid ja põnevikke? Ja mind ei ole võimalik enam nii pimesi nööbist haarata ja imestama panna? Olen ise ka veidi hämmastunud, et miks ikkagi tükk mind oodatust vähem kaasa tiris ja korda läks. Püüan ehk samm sammult lahti mõtestada teatud aspektid, mis märki ei tabanud või küsimusi tekitasid. Äkki õnnestub leida seletused vastuolule minu ja näidendi vahel. Esiteks, tuleb välja tuua, et näitlejatöö oli kiiduväärt. Dünaamika, mis üks hetk tundus, et on tugevalt kaldu, valgus meeste vahel edasi tagasi sujuvalt ning meisterlikult. Nad olid mõlemad just piisavalt segased ja selged üheaegselt, et üks ei mänginud üle teist ning võimutasakaalu jälgimine, mida väljendas tekst, toon ja kehakeel, oli nagu laste mängimine topeltkiigel, kus üks üleval ja teine all, ning vastupidi. Andres Roosileht suutis märgatavalt tabada balanssi aadlike kahe ekstreemsuse vahel: nõdrameelne suurushullustusega eliit ja šarmantne ning altruistlik, elegantne härrasmees. Meelis Kubo puhul samamoodi, ta oskas esitada tegelast kui süütut naise-nimel-kõigeks-valmis tavamehest ohvrit ning psühhopaatiliste kalduvustega machot. Kuigi ühe salapärase kolmanda identiteet laval oli ilmselge, tekkis mõni hetk pähe kahtlus, et äkki on ikka keegi hoopis neljas. Sekundiline kimbatus viitab sellele, et ju siis suutis esitus ennast, vaatamata teoreetilisele läbinähtavusele, edukalt maha müüa, kasvõi viivuks. Mis on ju suurepärane saavutus, arvestades konteksti.

Minu murekohad lavastuse puhul tunduvad olevat suuresti süžeelised. Jah, põnevikud ei ole alati loogilised ega peagi olema, kuid kui silma jäävad usutavuse kahtlused, siis on midagi nihu. Oli narratiivselt igati asjalik, et kokku sattusid võrdväärsed mängupartnerid, kuid, et mõlemad üle võlli ja äärmustesse kalduvad, ei olnud piisavalt autentne, et lihtsalt lambist aktsepteerida. Ma ei tea miks see mind häiris. Samamoodi, oli kummaline, et suur "mängumeister" endaga nii hõlpsasti mängida ja tagumiku lohku tõmmata lasi. Jah, tõsi, on ju teadatuntud, et ära arva, et oled tegija, sest alati on keegi sinust parem, kuid, et see etem juhusulikult tema eeldatav vastane pidi olema, tundus võlts. Samas, ehk võib olukorda seletada hoopis naisega, kelle pärast mehed niivõrd kuivõrd üldse konflikti satuvad. Äkki on naisel mingi kindel maitse, millest ta alateadlikult kaaslase valikul lähtub -- siis võib tõesti öelda, et ei olnud niiväga kokkusattumus, et kaks hullu kokku sattusid, kui naine neid magnetina tõmbab ja (ala)teadlikult otsib. Kusjuures naine jäi lavastuses lihtsalt mingiks objektiks ning jäi arusaamatuks tema meelestatuse roll meeste vastasseisus. Kas ta õhutas, kas ta oli teadmatuses, kas ta oligi ainult mingi kullaotsija, nagu väitis üks, või oli ikka armastus tähtis, nagu viitas teine? Naise igatpidi passiivne kaasatus oli kuidagi tüüpiline ja vaimuvaene. Eriti kui mõlemad mehed teda eri põhjustel "omada" tahtsid ja viljelesid suhtumist, et "kui mina ei saa, siis ei saa keegi" (vähemalt aristokraadi puhul) ja "armastus õigustab petmist" (teise puhul). Aga vot kui ägedalt põneva kihi oleks süžee saanud, kui oleks kasvõi viidatud sellele, et naine meeste kokkupõrget orkestreeris või selles rolli omaks. Puäntidest vast kõige köitvam oli esimene, rivaali enda juurde kutsumise ettekäände tegelik eesmärk, kuid edasine oli ju ettenähtav. Ei saa olla nii, et üks jääb domineerima ja teine allaheitlikuks. Ülejäänud pöördeid juba sai oodatud ja nad, kahjuks, ei üllatanud enam. Ka finaalseis jättis natuke soovida, sest kuidas sai osav mängumees küll nii amatöör äkki olla (põhjus: õrn ja täispuhutud ego?). Ja kuidas teine ei saanud aru, et mängib tulega (põhjus: liigne julgus ja enesekindluse ego?). Midagi meeste loogikas ja käitumises ei klappinud ning valikud ei tundunud olevat mitte tegelaste olemustest lähtuvad, vaid süžee vajadustest tulenevad, mis on alati natuke igavamad ja odava maitsega. Taaskord, puhtalt minu isiklikust arvamusest lähtudes.

Psühholoogilises mõttes on näidendis hulganisti mida tähele panna ja analüüsida. Isegi neid minu silmis usutavusele ja ebamõistlikkusele vastu käivaid käitumise algeid. Mõlemast mehest saaks põneva profiili koostada ning mõtiskleda, et miks nad just nii käituvad kuidas käituvad. Inimesed on ettearvamatud ning ehk ei olegi nende valikud ebatavalised, eriti kui ollakse ebatavalises olukorras. Ilmselgelt mõtlen ma antud loosse süvenedes üle, kuid kui liialt krimkade ja thrillerite üleküllusesse pidama jääda, siis hakkadki tahes tahtmata rohkem nokkima ning tähele panema auke, ebatasasusi või aspekte, mis häirivad oma taustaloogika vettpidavusega. Seda kõike täiesti subjektiivselt, muidugi. Tükk ise on tegelikult igati soliidne ning enamustele kahtlemata nauditav närvikõdi. Ta lihtsalt ei leidnud minuga ühist keelt. Samas, nagu Kellerteatrile omane, saadi minimaalsega maksimaalne efekt. Vaatajana tundsid, et oled kahe tegelasega ühes ruumis -- mis sümboolselt, mõjus nagu vangikong -- , salaja jälgimas nende kemplemist, üksteisele ärategemist ning egode põrkumist. Eriti tuleb seekord ära märkida igasugu pürotehnika, nt autentselt kihvt oli seifi plahvatus. Lavaruumi on kasutatud nutikalt (nagu teatri tükkide puhul tavaks) ning seda vahetut kontakti, mida hoone võimaldab, on alati lahe kogeda esimesest reast. Kokkuvõttes, tehniliselt eeskujulik, süžeeliselt jäi natuke magedaks, ei hoidnud tähelepanu oma jäigas haardes, mis omakorda andis mulle aega, et hakata leidma aspekte, mis mulle peale ei läinud -- ning, mis olid ehk ainult mu peas. Ja mis ülejäänud publikule, kui murekohad, arvatavasti, üldsegi korda ei lähe.

Raamat: Loomade eri "Kassid, kes valvavad meie üle" ja "Kui nad vaid rääkida oskasid"

Tervitus!

Seekord mitte krimi žanrist.

Pealkiri: Kassid, kes valvavad meie üle

Autor: Hiro Arikawa
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2022
Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei ole lugenud raamatuga seotud eelnevat teost, "Rändava kassi kroonikad", kuid ehk ei ole see ka hädavajalik, kuigi teatud tegelased kahe vahel korduvad. Kokku leiab siit seitse lühijuttu erinevatest kiisudest ja nende omanikest. Ja ma teadsin juba ette, et need ei saa kõik nunnud ja helged olema, kuid ikkagi, masohhism vist, sundis mind teost kätte haarama. Otse loomulikult, juba esimene lugu ajas klombi kurku ja pisarad voolama. Elu ei olegi ainult päike ja paid, kuid, oi, kuidas ma ei kannata lugeda loomade kannatusest. Isegi kui need hädad on ainuüksi olukord, kus keegi peab oma lemmikust tema heaolu nimel loobuma. Süda tilgub kohe verd. Iga jutt raamatus omab mingit protsenti kibemagusust või lihtsalt elukaare kulgemise paratamatust. Küll hüljatakse kiisubeebisid, küll jäädakse auto alla, küll lahkutakse vanadusest, küll jäädakse haigeks, jne. Kõik elementaarsed osad elust, kuid emotsionaalselt rakse endasse võtta nii ehk naa. Vaatamata lugude lühidusele, mõni ainult üksikud leheküljed, andsid need edasi piisavalt tundeküllasust ja just nii palju infot kasside ning nende inimeste kohta, et mõista, kes nad on, miks nad nii käituvad ja ehitada üles luukere karakteriolemustest. Kõigi saatused läksid korda ning külmaks ei jätnud ükski tegelane, nelja- või kahejalgne (eriti aga need käppadega tegelased).

Raamatu stiil ei pruugi aga paljudele korda minna ning aidata esile kutsuda emotsionaalset reaktsiooni. Tegu on äärmiselt lihtsakoelise ja isegi napi tekstiga, mis kohati isegi lapsik. Olen tähele pannud, et päris mitmed Jaapani kirjandusteosed just sellist minimalistlikku lähenemist viljelevadki. See on tihtipeale nii võluks kui valuks. Võib olla, et mõni lugeja vajab enam kirjeldusi ja komplektsemat stiili, et suhestuda ja loetavat tõsiselt võtta -- et see siis pisara välja kisuks. Vastasel juhul võiks teost isegi lasteraamatuks pidada. Samas, kuna loo keskmes on kassid, siis ehk ei ole asjakohane eeldada tekstist tihedat filosoofiat, meisterlikku tekstikonstruktsiooni või meta tasandi mõttelende. Struktuur ja kirjaviis peegeldavad just seda, millest jutt. Tavalised inimesed, tavalised kiisud. Enamgi veel, kuna, teatud lood või sektsioonid on edasi antud karvapallide, kui jutustajate, perspektiivist. No ma ei kujutaks ette, et kohmakaks nimetatud nunnu Hachi nagu Nietzsche hakkaks oma mõtteliine jagama. Kuigi, see oleks olnud vahva puänt. Lood olid selged, lühikesed, otsekohesed ja ei mingit liigset sõnaseadjalikkuse eksponeerivat tilulilu. Samas, ei saa väita, et žanriks sobiks ka lasteraamatu kategooria. Sest, kuigi, jutud olid sirgjoonelised ja, pealtnäha, isegi mitte midagi erilist, leidus neis kõigis mingi õppetund, moraal, mälestus, nostalgia, semi-filosoofiline mõttetera, mida konkreetselt välja ei öeldud, kuid mille üle lugeja sai juurelda. 

Põhifookus oli sellel, et kuidas kassid mõjutavad meie elu. Tihtipeale tahtmatult ja võib-olla minimaalselt, kuid kuidas nende olemasolul on jõud. Ja ka vastupidi, kuidas inimesed mõjutavad oma lemmikuid. Kiisud on alati oma inimeste kõrval, kuid nood ei pruugi alati kiisude kõrval olla või sinna jääda. Igal lool oli oma kese ja sõnum, mis ei olnud alati näkkukargav või selgepiiriline. Mõnikord jäin mõtlema, et mis konkreetse jutu eesmärk üldse oli, et mida mulle öelda taheti. Tundus nagu mõni lugu oleks väljalõige suuremast, mis ilma kontekstita terviklik ei olnud (siin vast mängib rolli ka eelneva teose mitte lugemine). Ehk ei pidanudki olema, sest eesmärk oligi illustreerida eri killukesi kasside eluskaartest. Kõige südamlikum ja helgem tundus mulle Spini lugu, kus ülekoormatud ja kinnine manga kunstnik ja vastne isa, suudab lõpuks edukalt oma tütrega sideme luua tänu leitud kiisubeebile. Alustab armsast loomast, kelle läbi leiab julguse ning enesekindluse, et avatud meele ja südamega oma lapse eest kiindumusega hoolitseda. Kiisu oli sild tütre juurde. Siis, lugu pereisast, kes kedagi ei armastanud, kuid keda armastas kass, oli ootamatult realistlik -- nii muhe kui tõsine. Kass valib ise selle, kes tema tähelepanu keskpunktiks kvalifitseerub, ning meie ülesanne on kukalt kratsida, eriti, kuna valikud tunduvad mõnikord kummalised. Kassid toimivad müstilistel viiside ja kõnnivad oma otsustes omapead. 

Ülejäänud lood olid pigem nukrama noodiga. Jutt Hachist oli teoses esimene ja ta ei andnud armu. Kohe anti mõista, et see raamat ei ole ainult rõõmus ja nunnu, nagu kassivideod, vaid siin näidatakse elu kõiki külgi. Võttis korraks kahtlema, et kas soovin üldse edasi lugeda ja kas kõik jutud järgivad sama fooni. Jah ja ei. Kassisaar, mis päriselt eksisteerib, ei tekita minus õhinat, pigem vastupidi, vaesed loomakesed, metsistunud või mitte. Tolle jutu keskmes on huvitav peredünaamika, kus noor poiss võõrastab kasuemaga ja peaaegu spirituaalse rännakuna kogeb ühisreisil midagi üleloomuliku laadset. Üks veider vana naine ilmub välja ja kaob, ilmub välja ja kaob. Kuidas on see salapärane naine seotud kassidega ja poisi minevikuga? Vast oli konkreetse loo moraal ka õppetund mulle: ära sekku loodusesse ja loodus, nagu kiisud saarel, ongi metsik. Kõige nukram, kuid samas kaunim lugu oli kassist nimega Kota. Kiisu eesmärk oli kauem elada, kui kallis omanik, ning nunnuke punnitas lausa üle kahekümne eluaasta. Lõpp oli südantpitsitav ja kurb, kuid üheaegselt nii ilus, loomulik ja õnnelik. Lugu oli suurepärane ja soe näide kiindumusest mida kiisud võivad enda inimpere vastu tunda. Kota soovis nimelt muutuda üks folklooriolendiks, et igavesti endale armsatega koos olla. 

Kuigi raamat võib olla teatud lugejatele igav, selline hall igapäev, lihtne ja monotoonselt mööda jooksev, meeldis mulle just selle esitatud tavalise elu sarm ja südamlikkus. Lood jätsid natuke killustatud mulje ja on erineva subjektiivse kvaliteediga (mõni resoneeris rohkem, mõni vähem), kuid, olles kiisusõber, ei ole mul ainuüksi emotsionaalselt võimalik tegelastele mitte kaasa elada ning mitte hoolida karvapallide saatusest, unistustest ja muredest. Ja töinata. Muide, huvitav oli, et ingliskeelne pealkiri teosel on "The Goodbye Cat" ja jaapani keeles on "Mitori Neko". Neko on kass, mitori tähendab midagi nagu kellegi eest enne surma hoolitsemine. Jaapani keele tõlkimine ei ole üks ühele killast ning alati on põnev näha, kuidas võõramaid kontseptsioone eesti keelde ümber sõnastatakse.

-----------------------------------------------------------

Pealkiri: Kui nad vaid rääkida oskasid

Autor: James Herriot
Kirjastus: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2021
Minu hinnang: 3/5

Ma ei teinud erilist taustatööd vaid lihtsalt haarasin hetke ajendil selle raamatu. Teadmatusest tekkis kogu lugemiskogemust pärssiv probleem, mis seletas, et miks ma ennast teosega ühele lainele ei suutnud positsioneerida. Eeldasin suuresti ilukirjanduslikku ja keskse konkreetse süžeega lugu ning olin segaduses, et miks loen selle asemel lühijutte, millel puudub selge primaarne looliin selle traditsionaalses mõttes. Raamatus on ohtralt peatükke, mis mõned vaid üksikud lehed pikad, ning milles igas ühes spetsiifiline looma juhtum või inimestevaheline teema fookuses. Nagu loeks teleseriaali, kus igal osal eri süžee, kuigi tegelased, taust ja põhiõhustik sama. Peale selle, kuigi lood olid terviklikud ja kõigil oma kindel õppetund ning tähendus peategelase arengus, tundusid jutud kuidagi põgusad, pealiskaudsed ja lõppesid enne kui algasid. Nagu loeks proosalist veterinaarõpikut, kus eri haigusi ja ravi sõnaloomingu kuube paigutatuna illustreeriti. Alles hiljem, kui raamat juba läbi, pani ajunapp 1+1 kokku ja mõikasin, et peategelase ning autori nimi olid identsed. Eelnevalt laiskusest vahele jäänud taustauuring kinnitas, et tegu on pigem autobiograafilise ilukirjandusega, kus autor toob välja värvikaid, kurbi ja rõõmsaid seike oma loomaarsti karjääri algusaegadest. Peategelane on päris inimene, kes oma mälestustest pajatab.

Noor James Herriot pöördub tööle maalilisse Inglise maapiirkonda, kus siis igapäeva elu keerleb ümber inimeste ning nende kallite loomade. Kahejalgsetest on tal kaaslasteks mentorina kogenud veterinaar, Siegfried, kes on kohati paras tuulepea, kelle ootamatud mõtted puhuvad üks hetk siia poole ja siis äkki teisele poole. Tolle hullemast tuulepeast ja suslikust noorem vend, Tristan, kes pidevalt pahandustesse satub. Meeste majahoidja ja sekretär, kes püüab vaid tohuvabaohus korda lüüa, millele saab osaks põikpealik vastupanu. Ning ports kutsusid. Ning siia juurde lisandub ohtralt koloriidseid kohalikke kliente, ehk loomapidajaid, ja nende kõikvõimalikke lemmikuid. Olgu need siis lüpsilehmad, villalambad või seltsilised koread. Kohati tundub, et inimesed on tublisti keerulisemad manageerimiseks kui tegelikud loomadest patsiendid. Kes teab paremini kui arst, kes ootab, et uus tohter põruks, kes näeb mehes ainult vahendit oma elatusallika elus hoidmiseks, kes muutub ülifamiliaarseks, kes on eksentrik, kellest ei saa üldse mõhkugi aru, jne. Rääkimata siis ekstreemsetest oludest ja paikadest, kus mees peab nt sünnitusabi pakkuma: uugabuugas mägede otsas, külmas, märjas ja mustas, püherdades öösel koos lehmakesega tunde mööda lauda põrandat. Erinevate visiitide vahele mahub ka kesksete tegelaste endi seiklusi, nt ise loomapidajateks hakkamine, mis põrus, ning jändamine üksteisega ja pidev aasimine -- suuresti Tristaniga seoses. Maal loomaarstiks olemine on kõike muud kui meelakkumine.

Loomad on mulle alati südamelähedane teema ning olen nende kõikvõimalike murede suhtes ülitundlik. Ma ei eelista lugeda loomalugusid, sest ükskõik milline halvema noodiga olukord ajab mind endast välja. Antud raamatus olid nende hädad rambivalguses ning oli hetki kus ma ei soovinud looga edasi liikuda. Situatsioonid, kus midagi ei olnud enam teha ning sõber oli vaja magama panna või oldi ise juba teise ilma lahkutud. Õnneks ei sisaldanud lugu eriti jõledaid või julmasid momente ning huvitav oli tõdeda, et tol ajal oli loomadel tsipake teine positsioon kui tänapäeval. Ajas tagasi minnes ning just maal olid loomad tähtsad, sest nad pakkusid süüa, võimaldasid elatist teenida ning nende eksistents ei olnud lihtsalt lõbuks, vaid neist sõltus pere heaolu. Kui ikka hobusega midagi juhtub, siis ei saa teda müüa või ta ei saa põllutöödel abiks olla. Neljajalgsetel oli oma kindel funktsioon, mis võis kohati olla tähtsam kui mõnel pereliikmel, kes pigem tarbis ja tagasi ei andnud. Oli peremehi, kelle jaoks loom oli n-ö asi, mis eluks ülivajalik, ja oli peremehi, kelle jaoks, iseäranis just koerad, olid kaaslased, keda poputada. Ühe naise pekingi paleekoer mõjus eriti kaasaegselt, sest tuletas meelde kuidas inimesed lemmikuid lausa lapse rolli panevad ning täiesti ära hellitavad. Südamesse puges enim lugu ühest üksikust vanast mehest, kelle ustav semu kutsu oli juba nii eakas, et humaanne oli too magama panna, sest edaspidine vegeteerimine oli ainult piin. Kuidas sa lased lahti ainukesest sõbrast ja hingest enda kõrval, kes sulle seltsi ja elumõtet pakub? Pisar oli garanteeritud.

Märkasin juhuslikult, et sarja põhjal on loodud isegi ekraniseering ning mulle tundub, et selline formaat võib algmaterjali edasi andmisega rohkem klappida. Nagu mainisin, siis jättis raamat mulje, et on nagu kirjalik versioon telesarjast. Just sellepärast, et see mõjub hakituna ning kõik alalood toimivad edukalt eraldiseisvatena. Oleksin rohkem tahtnud teada ka peategelasest ja tema taustast. Mis ikkagi viis mehe sellise tol hetkel ebapopulaarse ameti juurde? Milline oli tema pere ja minevik? Miks oli Siegfriedi ja Tristani suhe väsimatut elektrit täis? Kas sellepärast, et nad mõlemad lihtsalt põrkusid oma iseloomudega või ühtisid, sest olid kumbki omamoodi tuisupäised? Milline oli nende ühine lapsepõlv? Kuigi raamatus võis leida rohkelt emotsioone ja empaatiat, siis sealseid juhtumeid ja tegelasi esitati kuidagi kliiniliselt ja nagu keegi kirjutaks isevärki päevikut enda igapäeva tegemiste kohta, kuid mitte päris. Kirjeldati suuresti olevikku, kuid natuke puudu jäi minevikust või, isegi, tulevikust. Midagi jäi vajaka ja konarlikuks. Võib-olla mind ikka selline süžee vorm ja tehniline lähenemine nii väga ei kõnetanud. Ehk oleks targem seriaali vaadata, sest lugu, selle õpetlikud sõnumid ning heatahtlik olemus räägivad enda eest ning on väärt tähelepanu. Loomad on tähtsad, loomad on elus olendid, loomad on ära teeninud meie hoole ja tänu. Ja grammigi ei tohi unustada ära veterinaare, kes lakkamatult ja ennast salgavalt meie sõpru tohterdavad ja abistavad.

Teater: "Terror" ja "Naiste kool"

Tervitus!

Seekord Tartust. 

Pealkiri: Naiste kool
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Priit Strandberg
Näitlejad: Kärt Kull, Linda Porkanen või Saara Nüganen, Karol Kuntsel, Tanel Jonas või Andres Mähar, Ken Rüütel, Jaanus Tepomees, Viktor Lukawski või Priit Strandberg
Kestus: 2h 40 min
Esietendus: 27.04.2019
Millal nähtud: 06.10.2023
Minu hinnang: 4/5

Kõige parem naine on noor ja harimatu naine. Kui ei oska tahta paremat, siis lepitakse vähesega. Kui ei tea, et saab etemini, siis ei hakata kunagi vastu. Kui ei aduta enda väärtust, siis saab inimesest vormida just endale sobiliku ori-teener-mängukann-objekti ehk, antud kontekstis, abikaasaks. Esmapilgul uppudes topeltmoraali, ignorantsusesse ja seksismi, tuleb lavastust vaadata tema ajastu kontekstis -- iseäranis selle peategelast, Arnolphe'i. Kuid kas ikka olid mehed peal ja naised all? Arnolphe oma väidetavas nutikuses mängiti üle just selle sama süütuse ja naiivsusega, mida ta niivõrd imetles ja pjedestaalile paigutas. Pika ninaga jäi tema, mitte naine, kelle eksistents mehe arvates ainult tolle ümber pidi keerlema. Tundub, et loo sõnum oli tegelikult, et tahad või ei taha, püüad või ei püüa, naisi ei saa maha suruda. Vaatamata kõikidele meetmetele, tegi peategelase suhtumine naistesse talle ikkagi karuteene, sest kui sa ei tea mis on vale, siis ei saa seda ka vältida. Peategelane tahtis ära hoida tulevase abikaasa petmist teiste meestega -- mis oli tema silmis laialdaselt lokkav probleem, andes mõista, et ju siis on naised ikka meestega võrdsel tasemel, vähemalt selles valdkonnas -- , kuid väljavalitu, Agnès, pahaaimamatult just seda lõpuks tegigi. Moraal sellest loost on, et kui midagi eriti paaniliselt pelgad, siis kutsud seda hoopis külla. Loomulikult, on liig naise käitumist petmiseks nimetada, kuigi Arnolphe seda niimoodi pigem ehk defineeriks. Naissugu on ju "piinatud" meeste jaoks kurjuse kehastus, sest mehed ei suuda neid piisavalt kontrollida. Mis on lubatud ühele soole, ei ole lubatud teisele -- nagu üleaisalaskmine. Arnolphe'i ambitsioonid põhinesid puhtalt hirmul, mitte armastusel või positiivsetel emotsioonide, nt unistusel kogeda suurepärast abielu. Noorus ei võrdu vooruslikkusega, puhtus ei võrdu riskide kadumisega. Eriti kui peategelane ise oli 50ndates -- võimubalanss on liialt tasakaalust väljas, et asi kuidagigi adekvaatselt toimiks. Aga, ego vastu ei saa, eriti kui arvad, et just sina tead paremini. 

Eks võib loo üheks teiseks moraaliks pidada tõsiasja, et ei tasu ennast õhku täis lasta ning oma sõprade maa peale toomise nõuandmist ignoreerida, sest alati on keski või miski suurem kui sina -- kasvõi saatus. Ideaalidesse kinni takerdumine ning millegi sunduslikult tekitamine, nagu perfektse abikaasa, on tehis ja mitte ehe -- kaasneb suurushullustus. Arvestades Arnolphe'i väärikuse samm sammult tagasiarengut kogu lavastuse vältel, ei ole võimatu, et isegi see ideaalne naine mingi hetk ei suudaks ikkagi neid müstilisi nõudmisi rahuldada. Lavastuse sisu oleks üpris groteskne, kui tegu ei oleks kohati absurdselt koomilise näidendiga, kus tekib kerge kognitiivne dissonants Arnolphe'i ilge käitumise ja jalaga tagumikku huumori vahel. Leidus mitmeid seiku, kus tekkis konflikt, et kas jaburuse üle naerda või vastumeelsusest nina krimpsutada. Hämmastav on tõdeda, et selline reaktsioon tõuseb esile paralleelselt nii minevikus kui olevikus, ning tänapäevalgi ajab autori ühiskonnakriitiline satiir sisemiselt kahte leeri. Juba tema eluajal olid Molière'i loomingud skandaalsed ja pahameelt ja/või imetlust üles keerutavad. Äga on tõdeda, et palju ei ole muutunud, kuigi maailm ise on -- ehk ei ole vastukaja enam nii äärmuslik, kuid näidendi konfliktid ja moraal pädeb vabalt kaasajas. Vaatamata üles kütva vastureaktsiooni õngitsemisele, leidus loos ka muinasjutulikult romantilisi ja helgeid elemente ning tegelikult ju tõeline armastus võidab kõik. Kuigi, võib debateerida teemal, et mis vahet oli Agnèse mõlemal abielu väljavaatel. Kumbki oli, teoorias, vastu naise tahtmist ja tema otsustusõiguse alt väljas, kuigi ühega ta siiski õnneliku saatuse kokkusattumuse tahtel sai leppida. Aga kui poleks varasemat kokkupuudet, siis mille poolest erineva need variandid -- mõlemas on naine objekt. Lisaks, ülientusiastlik poissmees, meie kangelane Arnolphe, tegelikult mingeid tagajärgi enda ebasündsa ja ebameeldiva käitumise eest ei kandnud. Ta jäi pruudist ilma, kuid see oli ka ainuke vastu näppe, mis talle osaks sai. Abstraktsed kaotused, nagu väärikus, ei ole just tõsiseltvõetavad. Ehk näidendi loomise ajaperioodis olid.

Tegu on etendusega, kus tegelased aktiivselt publikuga otse kommunikeerivad, iseäranis peategelane. Konstantselt otsib mees oma tõdemustele vaatajate hulgast kinnitust, pöördub küsimusega mõne esimeses reas istuja poole või kõnnib mööda toolide ridade vahet nagu poliitik, kes püüab valijaid käima tõmmata. Üks daam läks agaralt kaasa ja mõlemad improviseerisid minisuhtluse, mis oli vahvalt orgaanilise ja naljakas. Kuigi, põneval kombel, peegeldas peategelase interaktsioon publikuga mehe läbikäimist teiste tegelastega laval, kus ta kipub domineerima ja surub oma visiooni vastaspoolele peale. Oli märgata, et vaatajad, kes Arnolphe'i tähelepanu keskpunkti sattusid, tundsid ennast mehe võimukalt ekstreemsete vaadete peale määrimise rambivalguses ebamugavalt. Aga see oligi asja iva. Pani nihelema, kuid oli elust enesest, võimaldades laval ja publikul eksisteerida mitmel tasandil samas füüsilises ja mõtteruumis. Samas, ei ole alati tervitatav üheski etenduses olla vaatajana äkitselt tegelaste poolt kõnetatud, eriti olukorras, kus Arnolphe'i aura oli tuntavalt pealetükkiv ja vastuarvamust mitte aktsepteeriv. Karol Kuntsel, kõigi "lemmiku" kangelasena, oli just õige tasakaaluga ehmatav ja muhe. Temas oli midagi tolalikult humoorikat, kuid, samas, ebainimlikult košmaarset. Mees oli karismaatiline, kuid nagu mõni vähem arukas sotsiopaat seda on, oskab olla intrigeeriv ja asjalik, kuid šokeerib arrogantsi ning ümberringsete alavääristamisega. Olles kohati harimatum kui naine keda noolib. Peab tõdema, et Arnolphe'i ülevõlliduse (kui see on üldse võimalik) mängis aga iga kord üle Ken Rüütel, Agnèse kallima, Horace'ina. Jäi mulje, et näitleja lausa naudib hüsteeritsemist ja see toimis. Toimis väga edukalt, sest tegelase puhul oli kõik ultra ülivõrdes ning oma idiootsuses oli tema dramaatilisus ootamatult naljakas. Kui ikka parukad peast lendavad, siis on midagi valesti või, antud juhul, igati õigesti. Sama naise kiindumuse eest võitlevad kaks meest olid, kahtlemata, oma rivaliteedis kogu lavastuse kese, kes suutsid üksteisega samal absurdsusel sagadusel mängida. Kõik muu oli irrelevantne. Arnolphe'i ja Horace'i vahel oli enam keemiat kui nende suhtes südamedaamiga. Vot see oli etenduse tegelik võlu. Valuks suuresti see, et klassika on klassika, kuid aja jooksul kogub see tahes tahtmata natuke tolmu.

---------------------------------------

Pealkiri: Terror
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Andres Noormets
Näitlejad: Merle Jääger, Reimo Sagor, Margus Jaanovits, Maria Annus, Riho Kütsar, Lena Barbara Luhse, Liisa Jurtom
Kestus: 2h 45 min
Esietendus: 18.09.2021
Millal nähtud: 20.10.2023

Minu hinnang: 3.5/5

Kui hägustub õige ja vale piir. Või kaotavad mõlemad oma üks üheselt tõlgendatava sisu. Kui seadused ei ole enam piisavad, et mõista komplektsete moraalsete küsimuste adekvaatsust. Kui päris elu ja elu haldav paberile pandu, millest viimane peaks reaalsuse üle kohut mõistma, ei eksisteeri enam samas dimensioonis. Kui aset leiavad üks miljardist olukorrad, mis loogikale enam ei allu, vaid käiku läheb sekundi murdosaga vallanduv instinkt. Kui õigest saab vale ja valest saab õige. Kui ei eksisteerigi enam selgelt mõistetavat õiget ja valet. Kui inimene ja tema teod tõusevad kõrgemale seadusest, siis kumba peab karistama või muutma. Kas inimene tegi seaduse või seadus inimese. Kui puudub konkreetne juhend, siis lõpuks jääb pinnale vaid isiku enda südametunnistus ja isiklik subjektiivne taju. Ole sa hiljem pettunud ja eriarvamusel, kuid kõigil on alati õigus oma nägemusele ja valikule. Huvitaval kombel oli naine minu kõrval publikus üpris šokeeritud ja vokaalselt hämmingus vaatajate viimasest otsusest. Tema jaoks oli see vastuvõetamatu. Aga kas oli? Inimpsühholoogia on tohutult keerukas. Me kunagi ei tea üdini, miks keegi käitub nii nagu juhtub. Esiteks, tegu on näidendiga, see ei ole päris. Teiseks, mis ühele must-valge on teisele hall. Mõnikord peab leppima, et oled vähemuse hulgas. Tegu on tehniliselt ja süžeeliselt lihtsakoelise etendusega -- jälgida saab kohtuistungit -- , mille konks seisneb arutletava teema võimes jagada publiku arvamused kahte ekstreemsusesse. Kas süüdistatav tuleb mõista süüdi või süütuks. Võib etteruttavalt öelda, et konkreetsel etendusel jagunes tulemus mõned hääled siia-sinna 20/70. Kummas suunas? See jääb hetkel välja ütlemata, sest ainukesed, kes publiku meelestatust võiksid moonutada ja mudida on tegelased, ning ainult selle põhjal, et mida neil kahetunnise näidendi jooksul vaatajatele öelda on. 

Olles eelneval ööl just tulnud lennult Inglismaalt, siis sai otseselt tunda torget keskse konfliktiga. Viimane keerleski ju selle ümber, et terrorist kaaperdas lennuki ja ähvardas sellega sõita sisse staadionile, kus toimus jalgpallimäng Saksamaa ja Inglismaa vahel. 70 000 inimest versus 164 inimest. Kui oleksin veel Lufthansaga sõitnud, oleks paralleel eriti terav, õnneks oli valikuks Finnair, ja oli võimalik end laval lahti rulluvast ärevast stsenaariumist natuke eemalduda. Olukord oli äraütlemata pakiline. Kui ületati ajakriitiline hetk, otsustas hävituspiloot vähema hulga hingede kahjuks, ning lasi lennuki alla, et too ei saaks kurssi võtta 70 000 inimese elule. Puänt seisneb selles, et sellise fataalse valiku tegi piloot iseteadlikult, sest ametlik käsk oli mitte tulistada. Ja siis algaski n-ö "aga-de" võitlus. Aga kui lennuki reisijad oleks ikka terroristist enne jagu saanud? Aga kui terrorist oleks viimasel minutil taganenud? Aga kui oleks surnud mõlemad, nii staadionil olevad, koos lennukis sõitjatega? Lõpmatu hulk "aga-sid" küll ühe ja siis teise soosinguks ja jälle laitmiseks. Enamused argumendid siiski ehkude ja oletuste peal baseerudes, mis kohtumõistjatele, loomulikul, otsuse eriti raskeks tegid. Peab tunnistama, et peas olid vastakuti kaks poolust, kes omavahel vaidlesid, sest kumbki valik ei olnud õige. Ega mõlemad kaitsjad situatsiooni hõlpsamaks ei teinud. Lõppsõnad oli äärmiselt asjalikud ja veenvad. Nad mõlemad rääkisid tõtt ja neil oli kummalgi üheaegu igati õigus. Kas pidevalt ajas muutuses olev seadus peaks määrama harukordsetes situatsioonides kellegi saatuse? Kui ei, siis mille põhjal üldse kollektiivne kord peaks baseeruma, kui mitte seaduse? Kana-muna paradoks. Üleüldse toodi välja intrigeerivaid arusaame ja vaatevinkleid, nt et (armastuses ja) sõjas on kõik lubatud ning terrorism on uutmoodi sõda. Selle asemel, et keskenduda aspektidele, mida ei saa kontrollida, nt kaaperdaja, võiks ehk tegeleda asjadega, mida saab kontrollida, nt staadionil olevate inimeste kohalolu. Kas väiksema arvu inimeste vajadused trumpab alati suurem hulk? Tsipake sai pettuda tõsiasja, et esile ei toodud piisavalt argumente, mis, pea täistuuridel töös, endal mõtetest juba eelnevalt läbi ei käinud. 

Publikule on tegu suhteliselt unikaalse kogemusega kahel tasandil. Esiteks, vaataja otsustab, nagu vanadel aegadel, kui kogukonnad tulid kokku ja mõistsid kollektiivselt kohut. Rahvas on see, kes ütleb kuidas asjad on, seadus on teisejärguline. Selline lähenemine pakub, loomulikult, enam mänguruumi ja massidega manipuleerimise võimaldamist -- tulemus on äärmiselt subjektiivne ning võib baseeruda pigem emotsioonidel, mitte faktidel. Aga, olgem ausad, tulemus võib olla ka palju autentsem ja ühiskonda enam peegeldav. Eriti, kui vähemalt teatrisaalis, ei kaasne otsusega konkreetseid tagajärgi südametunnistusele või kohtu all olijale. Teiseks, kuigi etendused, mis vaatajaid aktiivselt kaasavad, ei ole tänapäeval enam haruldased, anti seekord viimselegi kui ühele publikust võimalus süžee kulgu otseselt mõjutada. Mitte olla lihtsalt mõni kõrvalepõige või vahepala. Lava ning publik oli osavalt paigutatud nii nagu oleksid mõlemad ühel tasemel ja kahe vahel ei oleks füüsilist ega kujuteldavat piiri. Kogu ruum oli üks tervik. Sulandudes üheks kohtumõistmise saaliks, kus kõigil on teineteisega tihedalt seotud roll. Tegelased rääkisid otse publikuga, kes oli samaaegselt nii passiivne kui aktiivne järjekordne karakter lavastuses. Oli tunda vaatajate seas kerget segadust ja kahtlust, et kas tõesti peab päriselt minema nüüd hääletama, kuid toibuti kiirelt. Huvitav, kas autoril oli ka teine finaalkõne valmis, juhuks kui vaatajad oleksid teistmoodi valinud? Kuigi näitlejate loomulikkuse ja oleku jäikuse ning tehislikkuse üle võib nokkida, siis kontseptsioon ise oli värske ja paeluv. Et ühest reedeõhtust saab sellisel kujul kohtumõistmine, ei osanud küll ette näha.