Esmaspäev, 30. aprill 2018

Kino: "Tomb Raider"

Tervitus!

Hiljutist kino!

Pealkiri: Tomb Raider
Originaalpealkiri: Tomb Raider
Režissöör: Roar Uthaug
Näitlejad: Alicia VikanderWalton GogginsDominic WestDaniel WuKristin Scott Thomas
Žanr: Märul, seiklus 
Kestus: 1h 58 min
Kinodes alates: 16.03.2018
Millal nähtud: 16.03.2018
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei olnud kunagi suur "Tomb Raideri" mängude või Angelina Jolie filmiversioonide austaja. Pigem olid mõlemad mulle igavad ja üksluised. Ja kohe kindlasti ei pidanud ma õnnestunud valikuks armast ja kleenukest Alicia Vikanderi tuntud seikleja ja madinatibi Lara Crofti kingades. Kuna näitlejanna ei ole mulle veel siiani pettumust valmistanud, otse vastupidi, ning olen alati avatud aju puhkust võimaldavaid märulimõttetusi vaatama minema, siis minu esialgsed kahtlused näitlejanna sobilikkusest antud rolli, said sajaga maha maetud. Olen hoopis üllatunud kui rusikas silmaauku ta suutis olla!

Vaatamata süžee ebarealistlikele detailidele ning mitmetes olukordades ebaloogilisele käitumisele tegelaste poolt, mida oli nagu arvata ohtralt, peitus filmi edukuse võti Alicia Vikanderis ning kui usutavalt ebausutav ta oli. Mulle meeldis, et teda ei esitatud kui puutumatut ja üliosavat tagumikkude tuliseks tegijat, ideaalse musklilise kätšiks loodud kehaga või kõva muti käitumuse ja välimusega peaaegu superkangelast. Vähemalt mitte liialt ülevõlli. Alicia Vikander oli ennast rolli jaoks loomulikult vormi peksnud, kuid seda kõike realistlikkuse piires ning ta oli säilitanud enda armsa ja inimliku oleku, mitte nagu igatpidi ebamaine Angelina Jolie. Kasvõi detail, et kui uus Lara kiljus, siis tegi ta seda nagu iga teine naine kui mõnda närilist näeb, mitte läbimõeldult ja coolilt nagu Angelina Jolie. Põhimõtteliselt, hindasin ma kõrgelt kui ebatüüpiliselt ja usutavalt tegija uus Lara oli. Temaga oli mitmeid kordi lihtsam kontakti leida kui eelmise näitlejannaga. Lisades siia ka tegelase suhted oma isa ja seikluskaaslase, Lu Reniga, kes Larale tuge pakkusid, siis oli värske versioon kuulsast mängukangelannast minu silmis igati õnnestunud.


Kuigi action stseenid olid paljuski liialt videomänguliselt tüüpilised, sunnitud ja üheülbalised, leevendas olukorda, et vähemalt sai peategelane ohtlikumaid vigastusi kui mõned kriimud ja muhud olukorras, kus iga teine tavainimene oleks ammu juba sussid püsti visanud. Väga põnev oli ka seikluse keskpunktis oleva Jaapani kuninganna müsteerium ja seal leiduv puänt. Tervitatav oli kuidas nad enam-vähem loogiliselt üleloomulikud aspektid ära seletasid. Kolmas vaatus, mis algas koopasse sisenemise mõistatuse lahendamisega, meenutas mulle teelusikaga ka Indiana Jones'i lugusid, mis on siinkohal mõeldud komplimendina. Vaatamata mitmele helgele detailile, milledega minu puhul tabati märki, pean kahjuks siiski tõdema, et originaalmaterjalist tulenevalt oli film mulle ikkagi natuke igav ja üksluine. Ma oleksin oodanud tsipa rohkem värvi, iseloomu ja eripära ning eemaldumist üldisest ja laialivalguvast märuli-seiklusfilmi mallist. 




Kolmapäev, 25. aprill 2018

Kino: JAFF 2018 "Tukastav printsess" ja "Gintama"

Tervitus!

Ülevaated selle aasta JAFFilt!

Pealkiri: Tukastav printsess
Originaalpealkiri: Hirune Hime: Shiranai Watashi no Monogatari
Kestus: 1h 51 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Anime algab tutvustusega futuristlikku fantaasiamaailma, kus uuenev autotehnoloogia on A ja O ning loo keskne kuningriik on olemuselt sarnasem autotehasele kui riigile. Kuninga ainus laps, Enshen, omab maagilist tahvelarvutit, millesse n-ö loitse trükkides äratab ta ellu ja paneb erinevaid masinaid tegema mida ta tahab. Kuna isa peab tüdrukut ohtlikuks, elab viimane eraldatuna, otsekui vanglas. Kui suur monstrum ründab ootamatult kuningriiki, ei heitu Enshen, ning noor tüdrukutirts pageb, et koletisega võidelda. Äkitselt muudab süžee suunda ning vaataja paisatakse tavamaailma, kus selgub, et eelnevat lugu vestis üks tavaline teismeline tüdruk. Kokone oli tüüpiline särasilmne, energiline, hakkaja ja omapärase kiiksuga (ta kipub igal pool magama jääma) anime-neiu. Koos isaga, kes oli väikse küla mehaanik, elas ta üksluist ja vaikset maaelu. Minu huvi oli taolise vastandlike süžee pooltega sissejuhatusega suudetud välja meelitada ning ootasin põnevusega kuhu anime suundub.

Ma hindan lugusid, mis on kas vähemal või rohkemal määral müsteeriumid ning millede puhul ei tea kuni saladuste selgumiseni, et mis tegelikult toimub ja on reaalne. Antud animes vaheldusid päriselus ja fantaasiamaailmas toimuv, sulandudes üheks või olles osavalt seotud, nii et ma tõesti kahtlustasin, et äkki see muinasjutuline maailm tegelikult ikka eksisteeris. Üleminekud kahe vahel olid voolavad ja nutikalt loodud, tehes nähtava, ükskõik kui uskumatu, usutavaks ja isegi loogiliseks. Mulle väga meeldis anime värske ja unikaalne süžee ning teostus, mis erinevaid teemasid, reaalsusi, žanreid, looliine ja tegelasi nii leidlikult kompaktseks ja seostatud tervikuks punus. Loos oli ka mitmeid puänte, mida võis küll kohati ette ennustada, kuid ühte suuremat ei näinud ma tulemas, mis omakorda tegi ühe konkreetse stseeni ekstra dramaatiliseks ja pani kõigele eelnevale üldse teise pilguga vaatama.

Kuigi anime paistab nii tehniliselt kui sisuliselt esile, olin üllatunud, et emotsionaalsel tasandil see mind väga sügavalt ei puudutanud. Baasmaterjal üheks vesiseks nutulauluks minu silmist oli kenasti olemas ning Kokone ja tema peresuhted andsid alust tundeküllaseks süžee katteteemaks. Võib-olla oli loos aga nii palju muud silmi haaravat, mis tähelepanu draamalt eemale tõmbas. Fantaasiakuningriik, Heartland, oma originaalsuses ja detailirohkuses, oli vaid üks tähelepanu rööviv aspekt. Minu jaoks muutus venivaks ja ulmeks, kaugenedes reaalsest süžeeliinist, ka viimane võitlus. See oli kahtlemata omanäoline ja väga kihvtilt läbimõeldud ning sobitus sujuvalt ja mõtestatult loo kulgemisse, kuid balanss kahe maailma ja eri tooni vahel animes, kõikus kulminatsioonis veidike paigast.

Kokkuvõttes, meeldisid mulle tohutult anime kontseptsioon ja teostus. Ka peategelane, Kokone, tema kamraadid, külapoiss Morio, kaisuloom Joi, tüdruku tegijast isa, ja printsess Enshin, olid nii iseloomult kui visuaalselt kenasti väljajoonistatud. Filmis ühendasid leidlikult ja vaimustavalt jõud reaalsus ja fantaasia. Viimase varju jäid aga mõned mailisemad aspektid, nagu suhted.


-------------------------------------------

Pealkiri: Gintama
Originaalpealkiri: Gintama
Kestus: 1h 51 min
Minu hinnang: 2/5


pilt imdb.com kodulehelt
On mangasid (Jaapani koomiksid), mis tõlgenduvad päriselu filmiversiooniks igati edukalt. Näiteks, olen siiani üllatunud kui suurepäraselt tuli välja Rurouni Kenshini triloogia. On mangasid, mis juba enne katsetamist, aga annavad mõista, et parima tulemuse jaoks võiks jääda edasi mangalehtedele või siis animeversiooni. "Gintama" on liialt pöörane, absurdne, ebakonventsionaalne ja igasugu reaalsustajuta, et mõjuda grammgi usutavalt. Jah, selline ajuvabadus võib lõbus ja värskendav vaheldus olla, eriti kui on finantse, et kaasata tipp-tasemel eriefekte ja võimaldada enam autentsust. Siiski, minu jaoks ei olnud live action antud loost õigustatud, sest mitte ainult ei olnud tegu keerulise materjaliga mida päriselu versiooniks rakendada, vaid tehnliliselt teostuselt oli tegu liialt ülejala ning kasinate rahaliste vahenditega tehtud kesise varjuga originaalist.

Hõbehing samurai, Sakata Gintoki (ehk Gintama - gin: hõbe; tama - hing), koos oma kahe kamraadi, Shinpachi ja Kaguraga, elavad Edos, feodaalversioonis Tokyo linnast, mille on vallutanud tulnukad. Samuraidel on keelatud mõõka kanda ning inimrahvas on alla surutud ja teisejärguline. Gintoki ja tema kamud on juhutööde tegijad ning satuvad oma ebaõnne tõttu tihti suurematesse või väiksematesse sekeldustesse. Kord aitavad nad kellegil leida nende kassi, siis jälle satuvad nad olukorda kus on vaja päästa maailm. Kolmiku teekond ristub igasugu suleliste ja karvastega, nagu Edo politsei, Shinsengumiga, ja tulnukate vastupanuliikumise juhi, Kotaro Katsura, ja tema veidra sõbra Elizabethiga, kes on põhimõtteliselt keegi (see on veel selgusetu, et kes) korpulentses pardi-moodi kostüümis.

"Gintama" manga koosneb mõnepeatükilistest kõiksugu jaburate teemadega ja igati naeruväärsetest igapäevalistest lugudest, millede vahele paigutuvad ka pikemad ja tõsisemat tooni looliinid, mis võivad haarata kümneid ja kümneid peatükke. Ühe viimastest on võtnud keskseks ka antud film. "Benizakura" lugu on kord juba esitatud täispika animatsioonifilmina, pluss, on see enim kasutatud looliin kogu mangas. Jah, ta on kindlasti üks populaarsemaid, kuid minu jaoks oli pettumus jälle seda üleleierdatud lugu näha. "Gintama" sisaldab mitmeid lahedamaid looliine! Baastasandil ei andnud live action versioon absoluutselt mitte midagi innovatiivset ja põnevat sinna juurde. Samas, on "Benizakura" ideaalne sissejuhatus neile, kellel mangaga kokkupuude puudub või on minimaalne.

Mulle meeldib, et manga kontseptsioonist tulenevalt ei ole lool mingeid piire kuhu minna või mida käsitleda ja kuidas. "Gintama" on just nii piiritu, ülevõlli, pilav ja kujutusvõimerikas kui autoril tujuks. Manga on pigem huumori -- jabura huumori -- viljeleja, millel on väga tugevalt esindatud ka action pool. See naljasoon on aga paljudele pihta või mööda. Minu jaoks pigem alati mööda, sest suurel hulgal on vaimukused seotud Jaapani kultuuri, keele ja ajaloo teadmistest tulenevate sõnamängudega, kuulsate isikutega (nt põhinevad peamised Shinsengumi liikmed tegelikult ka eksisteerinud sõdalastel -- Kondo, Hijikata ja Okita -- kõik nad on kunagi tegutsenud samal ajal organisatsioonis nimega Shinsengumi), kultuurikonteksti tundmist vajavate faktidega, kommetega, jne. Läänemaailma vaatajani võib nüanssidest kohale jõuda heal juhul paarkümmend protsenti -- olenevalt kui sina-peal ollakse Jaapani eluoluga.

Vaatamata veidi piinlikule visuaalsele teostusele, mis võis tegelikult, arvestades originaalmaterjali arulagedust, isegi mõne kraadini tahtlik olla, olin ma üpris rahul näitlejatevalikuga, kes olid mangalehtedelt tuntud tegelasi kehastamas. Gintoki oli üpris ehe, Kagura veidralt nunnu, Takasugi piisavalt salapärane, Okita emotsioonitult kirglik (tegelase imelik paradoks), jne. Ma ei saa öelda, et keegi kümnetest karakteritest oleks oma rolli täitjaga täitsa mööda pannud. Hijikatal oleks võinud kulm veidi enam kortsus olla ja Katsura natuke tolam, kuid ma jäin siiski iseäranis rahule. Ühte asja, mida jaapanlased mangade ja animede live actionites võrreldes Hollywoodi versioonidega üliedukalt kipuvad tegema, on just autentsete ja usutavate näitlejate valimine. Ka siin oli tulemus taas kümnesse!

Kokkuvõttes, "Gintama" ei ole kohe kindlasti neile, kes animest, mangast või Jaapani kultuurist mõhkugi ei tea, isegi neil, kes antud manga või animega väga tutvunud ei ole, võib film olla raske seedida. Originaalmaterjali austajale on kindlasti aga huvitav näha teadatuntud loo päriselusse paigutatud varianti. Iseasi, kas ta on selles meediumis edukas või mitte. Minu silmis aga pigem mitte.



Neljapäev, 19. aprill 2018

Etendus: "Ninasarvik" ja "Šeherezade ja tema lood" - Läti Rahvusooperi külalisetendus

Tervitus!

Seekord kaks balletti, üks kodumaine toodang ning üks naabritelt!

Pealkiri: Ninasarvik (Mai Murdmaa tantsulavastus Eugène Ionesco samanimelise näidendi ainetel)
Teater: Vanemuine (KUMUs)
Lavastaja-koreograaf: Mai Murdmaa
Osatäitjad: Matthieu Quincy, Emily May Ward, Endro Roosimäe, Amy Bowring, Matteo Tonolo, Archie Sladen, Merilin Mutli, Anton Iakovlev
Kestus: 0h 45 min
Esietendus: 13.05.2017
Millal nähtud: 02.04.2018
Minu hinnang: 3/5


pilt piletilevi.ee kodulehelt
Naudin balletti ja mitte ainult klassikat, vaid ka kaasaegsest loomingust oskan lugu pidada. Käesolevat etendust vaadates jõudsin aga endamisi järeldusele, et minu silmis on minule passiv ballett tihedalt seotud esteetikaga, lähtudes arusaamast -- mis on ilu -- minu silmade läbi. Seda mitte ainult tantsus, vaid ka nähtavat saatvas muusikas, teemadekäsitluses ning ülejäänudes toetavates aspektides. Fookuses on tervik. Antud etendus ei pakkunud mulle aga sellist ilu mida mina esmajoones ballettides hindan, mille tulemusena võin kiita ideed ning tehnilist teostust, kuid kokkuvõttes, ballett minu maitseeelistuse poolehoidu ei võitnud. Mainin juba alguses, et minu tantsuga sina-peal külastuskaaslane, oli aga siiralt vaimustuses ning, taaskord, ühele rusikas silmaauku, teisele rusikas vastu nina -- sama rusikas aga sihtimine veidi viltu.

Ballett põhineb Eugène Ionesco originaalis just fašismi kritiseerival näidendil "Ninasarvik". Mees oli Rumeenia ja Prantsuse juurtega näitekirjanik, keda mõjutasid teose loomisel 30ndate Rumeenias pead tõstnud fašistlikud ühiskondlikud meelesuunad. Inimesed muutusid tema perspektiivist otsekui ninasarvikuteks -- jäikadeks, barbaarseteks, hoolimatuteks, paksunahalisteks, juhmadeks, tagurlikeks, enda alla kõike muud trampivateks, karjahullese võimus hävitavaks massiks. Sama metamorfoosi või omistada kõikide muude ekstreemsete -ismide mõjus inimestele ning ühiskonnale. Arendades teemat edasi tõuseb esile konflikt: mass versus üksikisik. Ehk siis, on tegu äärmiselt päevakajalise süžeega ka tänapäevases kontekstis -- teema on igihaljas. Ühesõnaga, balleti lähteidee oli intrigeeriv, kiiduväärt ja tähenduslik.

Tehnilist poolt vaadeldes, oli ka visuaalne teostus igati õnnestunud, ideed toetav ning võimendav, ja kompakte ning seostatud. Punapõsksed noored naudivad linnamelu, värsket armastust, kergeid omavahel põrkumisi ja üksteist. Ükshaaval nakatuvad nad aga ootamatult kärmelt levivasse ühiskonnahaigusesse ja moonduvad ninasarvikuteks. Loomalike ja puiste sammudega, selg küürus, ning uue sarvninaga, tatsavad inimloomad teineteise järel lavalt. Viirusest ei pääse keegi, kuniks lavale on jäänud vaid kaks veel inimliku käitumise ja olemusega noort. Järgneb intensiivne ning köitev duett, kus mees püüab naist tagasi hoida vältimatust saatusest -- tegu oli pilku naelutava, võimsa ja tundeküllase etteastega, mis oli ideaalne kulminatsioon balletile. Etendus lõppeb noodil: üks mees loomakarja vastu -- õnn või õnnetus? Lisades siia ka asjakohased taustaanimatsioonid ninasarvikutest ning rõhuvat, klaustrofoobilist ning istekohal end nihelema panevat üldist meeleolu võimaldava üldkompoti, ei tohiks tantsuetendus kedagi külmaks jätta.

Siiski, ei vajutanud ballett just neid ilule keskendunud nuppe, mis minu silmad särama paneb. Kõige kriipivamalt tõusis see esile muusikas. Mul on väga tundlikud kõrvad, näiteks, ei saa ma kontsertidel olla ilma kõrvatroppideta. Samamoodi, ebamugavust tekitavalt, mõjuvad mulle paljud alternatiivžanrid. Viimaste hulka langesid ka antud etenduse taustahelid. Võib kõlada karmilt, kuid minu jaoks ei olnud tegu muusikaga, vaid müraga, mis mind mingi hetk nii häiris, et segas keskendumist tantsule. Siin ei olnud iva enam vaid muusikalises eelistuses, sest kuuldav tekitas mulle füsioloogiliselt ebameeldivat tunnet. Kui siduda see tunne loo sisuga, siis oli taoline efekt publikule isegi oodatud, sest etenduse eesmärk ei olnud tekitada vaatajas turvalist, mugavat ja sooja tunnet. Otse vastupidi. Ikkagi, kompliment osavale ühemehebändile, Rainer Jancis'ile, kes iga viimse kui heli oma mitme instrumendiga esile tõi, kuid minu kõrvadele oli see üpris väljakannatamatu müra.

Lisan veel ühe veidrama põhjuse, mis ootamatult takistas mind etendusega vaevatumalt kaasa minemast. Ma mõistan, et ninasarvik on valitud esindama ühiskonna haigust vaid looma füüsiliste omaduste poolest, kuid mind see paralleel ei puudutanud. Ma ei suutnud selle mõttega kaasa minna, sest minu arusaamast lähtudes ei ole ükski loom loomuselt halb. Inimene, pannes loomadele peale enda põhimõtted ja lähtudes enda vaatevinklist, on veendunud, et, näiteks, karjamentaliteet on kategooriliselt laiduväärt. Tagab see ju ka teatud hulgal turvalisust ja tuge liikmetele, mis on tervitatavad omadused. Mulle põhimõtteliselt ei passi mõistete ja mõtete ülekanded, mis kasutavad loomi kui millegi negatiivse illustratsioonina. Ma mõistan -- aga see ei mõju. Viimane on muidugi puhtalt minu isiklik kiiks.

Kokkuvõttes, on tegu vastuvoolu balletiga nii oma süžeelt kui teostuselt, mida võib oma mallivälisuse ja julguse eest ainult kiita. Ilmselgelt, olen ma aga oma arusaamas balletist ning oma maitseeelistustes nii kinni, et tulenevalt suurematest ja väiksematest minu visiooniga mitte sobituvatest detailidest, ei suutnud etendus mind täienisti kõnetada. Näiteks, eelistan voolavat tantsu käesoleva meelega katkendliku ja stiililt konarliku asemel. Emotsioone tekitas nähtu minus ohtralt ning, antud olukorras, väärtustan ka neid negatiivsemaid.



-------------------------------------------------------

Pealkiri: Šeherezade ja tema lood (Leo Mujici ballett kahes vaatuses Nikolai Rimski-Korsakovi ja Zoltán Kodály muusikale)
Teater: Läti Rahvusooper (Rahvusooper Estonias)
Kestus: 1h 50 min
Esietendus: 08.04.2016 (Läti Rahvusooperis)
Millal nähtud: 27.02.2018
Minu hinnang: 4/5


pilt opera.ee kodulehelt

Tuhat ja üks ööd on sisutihe ja mahukas kogumik Lähis-Ida rahvalugusid, mida raamistab sultan, Shahriyar'i, ja tema naise, Šeherezade'i, omavaheline vaimne võitlus. Mehel relvaks käsk naine hukata, naisel kaitseks osav keel ning virgas meel lugude näol, mida ta mehele õhtust õhtusse vestab, et enda tapmist edasi lükata. Ma pole ühtegi versiooni sellest pingelisest kassi-hiire mängust üheski formaadis kunagi laval näinud, ehk siis, tulid lahkelt appi naabrid lätlased, kes eksootilist ja pinevat lugu balletiversioonis pakkusid. Tulemus oli emotsionaalne, sensuaalne ja plahvatusohtlik.

Tegu on järjekordse etendusega, kus sünopsise lugemine, kas enne esimest vaatust või pärast, oli vähemalt mulle hädavajalik, et kõigest laval toimuvast selgelt sotti saada. Teades küll originaalmaterjali, oli mul tihtipeale peas nõutus -- kes on see vaid niudevöös mees, kes nukralt ringi jookseb?, kuidas teha vahet kõikidest sarnaselt riietatud põhitegelastest naistest?, kuidas olid omavahel seotud erinevad põhitegelastest mehed?, jne. Esimene vaatus oli kohati üks värvide ja inimsabimise virr-varr, millesse selgus tuli vaheajal kui vaatuse ülevaatega tutvusin. Kui aus olla, poleks ma kunagi selle peale tulnud, et mainitud napilt riides mees on Šeherezade'i kaitseingel. Tekkis ka heureka! moment, sest üks segadust tekitavatest tantsijannadest oli peategelase õde ning, üks meestest, sultani vend. Ainuüksi nähtavast tempokast tegevuste keerisest lähtudes jäid sellised detailid adumata. 

Visuaalselt oli esimene osa aga nagu kerge rusikas kõhtu. Seksikas ja lummav, kuid mis realistlikult peegeldas originaalmaterjali tegelikult ju sünget sisu. Väga muljetavaldav oli kuidas sultanile ridamisi uusi süütuid naisi sekunditeks sülle toodi, nagu konveieril, ning oma kümmekond neid lavalt hukatuna lahkus. Tasakaalustamaks kaitseingli meeleheitlikku turvamist, tegutses halba ennetava kohalolekuna sultani esimene naine, heites varju kõigele toimuvale ning kummitades ja mürgitades mehe mõistust jätkuvalt naissoo vastu.

Kuigi ballett oli hoogne ja täis elektrit, jõuti loo sees olevate kuulsate lugudeni alles teises vaatuses, mis tõi raskemeelsesse ja üpris nukrasse õhkkonda omajagu lusti ja muinasjutulisust. Oma etteaste sai muuseas Aladdin, Sinbad ja Päike ning Kuu. Väga kihvt oli kuidas lood püüti teha tõetruuks ning nende konkreetset sisu ja toimuvat selgemini vaatajani tuua. Näiteks, kulges ports sinisesse riietunud tantsijaid ühtselt liikuva merena, mis Sinbadi ümbritses, kandis või takistas. Tulemuseks oli lahe efekt ning nutikas viis teha olematu tõetruuks. Helgem ja maagilisem osa balletist aga peatselt möödus ning kulminatsiooniks oli paduvihm, mis langes lavale pea terve lõpuseiga ajal. Mind väga huvitas kuidas, selle ohtrast hulgast tulenevalt, seda juba lavaauku ei voolanud. Vee taustal tantsisid või siis vaimselt võitlesid Šeherezade ja Shahriyar intensiivselt edasi. Erinevalt originaali kokkuvõttele, tõmbas ballett kardina üpris kurval noodil kokku, mis vastas toonilt etenduse interpretatsioonile paari saatusest. Mõlemad väsinud, kuid naine iseäranis kurnatud meeletutest katsumustest ja pingest, variseb kurnatult inimvarena kokku.

Intrigeeriv lähtematerjal, julge tõlgendus, veetlev koreograafia, seksikad kostüümid, väsimatu tempo, paeluv muusika (mitmed meloodiad tundsin isegi ära!) -- suurepärane etendus!