Kino: "Surm Niilusel" ja "Armastus nagu raamat"

Tervitus!

Taaskord kinost.

Pealkiri: Surm Niilusel
Originaalpealkiri: Death on the Nile
Režissöör: Kenneth Branagh
Näitlejad: Kenneth Branagh, Gal Gadot, Armie Hammer, Tom Bateman, Annette Bening, Emma Mackey, Sophie Okonedo, Jennifer Saunders, Russell Brand
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 11.02.2022
Millal nähtud: 12.02.2022
Minu hinnang: 2/5

Mida mu kalli vuntsiga küll tehti? Olen hiigel Hercule Poiroti fänn, kuid see küll minu imetlusväärne Belgia detektiiv ei olnud. Kuidas on võimalik nutikas ja kaasahaarav krimilugu niimoodi ära lörtsida? Just alles vaatasin BBC sarja versiooni ning too oli ikka ülemuslik. Jah, uus film nägi võrratu välja, hiilgava produktsiooniga, värviline, päikeseline, detailne ning osavalt filmitud. Kuid ma oleks eelistanud vaadata odavamat tulemust, kui sisu peegeldaks selle kaunist kesta tasakaalukamalt. Miks on vaja nii drastiliselt muuta midagi, mis juba toimib? Mind siiralt häiris kui paljut mängiti ümber võrreldes originaaliga. Ma ei ole elitist, ehk siis, ma ei arva, et ekraniseeringud peavad alati täienisti truud olema algmaterjalile, kuid kui võtta liberaalne suhtumine originaali, siis peaks uuendused andma mingi ekstra väärtuse, tegema uusversiooni kuidagi paremaks. Siinkohal peab, aga tõdema, et mitmed aspektid, mis minu jaoks algses loos just köitvad olid, eemaldati linateosest täienisti.

Esiteks, kangelane ise. Kenneth Branagh iseenesest on asjalik Poirot. David Sucheti vastu ei saa, kuid ta on igati adekvaatne ning suudab detektiivi olemust piisavalt esile tuua. Filmi esimene stseen, tagasivaade I Maailmasõja aegadesse, kui Poirot oli veel noor, oli üpris võimas ning andis tegelasele teretulnud taustavärvi. Samas, mees on alati olnud arukas, ratsionaalne, isegi kaval ning pea kõik sammud on läbimõeldud. Antud linateoses oli sellest, kohati isegi kalgist, tegelasest saanud mingi emotsionaalne nutunaine. No tõesti, minu Hercule ei ole vesistaja! Vähe sellest, mees ei mõjunud nii nupukalt, kui ta tavaliselt on esitatud, ja millisena olen harjunud teda nägema. Poirot oli seekord isegi natuke ebakompetentne ja rumal. Ta ei hiilanud oma hallide ajurakukestega, läks lihtsalt vooluga kaasa, oli liialt tuulepea ja impulsiivne, mis oli tohutu pettumus. Kordan, see küll minu geniaalne Belgia detektiiv ei olnud! Eriti koomiline oli kui üks tegelane süüdistas meest arrogantsuses, nipsakuses, üleolevuses, jne, kuid sellist muljet küll sinnani käitunud Poirot ei jätnud. Võib-olla raamatutes võib teda kõiges selles süüdistada, kuid konkreetse filmi Hercule'is ma neid iseloomujooni nii äärmuslikus formaadis küll ei silmanud. Kogu film tundus tase või paar originaali tavapärasest intelligentsusskaalast madalam. Kohati paistis, et muust nagu ei räägitagi kui armastusest. Mingi hetk oli see pidev imal ja tühi jutt sel teemal tüütu -- nagu mingid teismelised heietasid ning oigasid koguaeg.

Üks mu lemmik detaile oli originaalis Poiroti ja Jacqueline'i soe ning isegi kamraadilik suhe ja üksteise mõistmine. Eemaldades nende kontakti sügavuse, kaotas lugu keskselt tohutult kaalu ning paljastused ei olnud nii võimsad. Tuues loosse tegelasi, kes algselt seal üldse ei olnud ning eemaldades teisi, muutes karakterite olemusi, motivatsioone ja suhteid, ei võimaldatud süžeel olla enam niivõrd sidus, terviklik ja šokeeriv. Miks on vaja midagi alati muuta? Miks on vaja alati midagi kaasajastada ning tänapäeva normide ja huviteemadega kooskõlasse viia? Miks on vaja lõhkuda millegi juba toimiva struktuur? No aga ega kõik ka üdini mannetu olnud. Nagu öeldud, oli filmis ohtralt silmailu ning aeg ajalt oli huumor omal kohal ja mõnus. Nt Poiroti plaan kuskile maakohta pensionile jääda ja kabatšokke kasvatama hakata, mida ta naljakalt hääldas kui "vege-table" (laud). Ootamatult armasalt ja särtsakalt mõjus ka mehe suhe Salomega.

Kokkuvõttes, miks rikkuda midagi, mis on hea ja sekkumist ei vaja. Looge juba parem värske tegelane, värske süžee ja värske kontekst. Palun mu kallis vunts jätta selliseks nagu ta on.

----------------------------------

Pealkiri: Armastus nagu raamat
Originaalpealkiri: Book of Love
Režissöör: Analeine Cal y Mayor
Näitlejad: Sam Claflin, Verónica Echegui, Antonia Clarke, Horacio Garcia Rojas
Kestus: 1h 46 min
Kinodes alates: 21.01.2022
Millal nähtud: 05.02.2022
Minu hinnang: 1.5/5

Olen ammu janunenud mõne muheda romantilise komöödia järgi kinodes. Ja janunen haledalt edasi pärast selle jama vaatamist. Mul oli inimestest kahju, kes filmiga seotud olid, sest see ei olnud isegi B-kategooria ega C-kategooria, vaid pigem juba F-kategooria üllitis. Selline tunne tekkis, et keegi mõtles süžee välja paari tunniga, järgmine päev kutsus sõbrad kokku ja kolmandal päeval filmiti tulemus linti. Kuidas üldse Sam Claflin sinna ära eksis? Kas näitlejal on finantsiliselt rasked ajad või on ta kellelegi midagi võlgu? Äärmiselt amatöörne ja lihtsalt mage lugu oli. Teoorias, tegelikult mulle idee meeldis ja kontseptsioon oli ju igati paljulubav. Briti mees, kelle raamatul ei ole menu, saab suure populaarsuse osaliseks Mehhikos, kus tuleb välja, et tõlkija on algmaterjaliga eriti vabalt ringi käinud. Nimelt on kesksest vaoshoitud ja platoonilisest armastusest saanud tõeline naistekas, ehk siis, soft porno. See keskne mõte oli põhjus, miks sõbranna kinno tirisin. Ta kirus mind, aga juba seansi ajal, et mis möga ma teda vaatama sundisin.

Kuigi süžee ise oli soliidne, oli linateose suurim patt, et ta ei olnud ei naljakas ega romantiline. Saalist ikka natuke naermist kostis, kuid kohati jäi segaseks, mille üle üldse itsitati, sest naeru sai kuulda ka siis, kui olukord seda, vähemalt minu arvates, ei eeldanud. Ja, ei, need stseenid, kus vürtsikaid kirjeldusi peategelase muudetud raamatust loeti, ei olnud humoorikad, kohe grammigi mitte. Mehe veidraid grimmasse vaadata seal juures ka mitte. Ning, kui aus olla, isegi mina suudaks seksikamalt kirjutada kui need klišeesid täis read, mida kuulda sai. Nagu mõni teismeline püüdis jäljendada särtsakaid naistekaid ja oma esimene krapsakas fanfiction kirjutada. Jäi segaseks, miks kirjatükist selline bestseller sai, sest selline palav reaktsioon ei olnud usutav niivõrd algelisele jutule. Samas, tundus, et igal fännide ja kirjaniku kohtumisel olid ühed ja needsamad austajad. Äkki üks peotäis inimesi ostiski need miljonid koopiad? Igatahes, filmi huumor jättis vajaka ning oli võib-olla J-kategooria tasemel. Naljad naljaks, kuid kui romantiline liin oleks vähegi orgaanilisem või sügavam või köitvam või usutavam või emotsionaalsem või ükskõik mida rohkemat, kui see, mida näha sai, siis ei oleks mu hinnang üldtulemusele vast nii hävitav. Kahjuks, põrus süžee, lisaks, lembeteemal. Igav, sunnitud ja ühenda punktid armastuslugu, mis jättis mind külmemaks kui külmutatud tursafilee. Kõrghetkeks oli nii võltsina kui üldse võimalik viimane arusaamatus paari vahel, mis pani jõudsalt silmi pööritama. Ootamatult humoorikas oli pigem ühtede pensionäridest kaasvaatlejate reaktsioon konfliktikeskpunktis oleva foto suhtes, millest üksteisele põnevusega sosistati: "Issake, nüüd tuleb see foto!!!!!! Ma teadsin seda!!!!!" Teie, proua, ja ükskõik milline suvaline imik, oleks seda teadnud. Ei, see ei olnud grammigi pinev, kaasahaarav või sellist šokeerivat reaktsiooni ära teeniv. Samas, tore, ei prouadele nähtu pinget pakkus.

Kokkuvõttes, ma ei oskagi midagi rohkem öelda, kuid, et mannetu, äärmiselt mannetu ja lapsik. Palun, kus on need 90ndate klassikalised romantilised komöödiad oma helguse ja südamega kadunud? Auuuu?! Tänapäeval teeb kõik retro pidevalt comebacki, miks mitte ka sisukad ning mitte lõpmatuseni piinlikud haltuura romantilised komöödiad?