Kino: "Lemmikloomade salajane elu"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Lemmikloomade salajane elu

Originaalpealkiri: The Secret Life of Pets

Režissöör: Chris Renaud, Yarrow Cheney

Žanr: Komöödia, kogupere, animafilm

Kestus: 1h 31 min

Kinodes alates: 19.08.2016

Nähtud: 12.08.2016

Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Kui ma ei oleks eelnevalt näinud "Lelulugu" ja tuvastanud, et liiga paljuski ühtib selle ja "Lemmikloomade salajane elu" sisu, siis hindaksin uut animafilmi tunduvalt kõrgemalt. Kahjuks aga kopeerib viimane, kas tahtmatult või tahtlikult, eelkäijat ning paralleele on üpris kerge tõmmata. See loomulikult ei tähenda, et valem ei toimi -- toimib ja kuidas veel, kuid arvestades, et animafilme ei tehta just sadu aastas, siis võiks ikka, teekond ettevõetuna, midagi originaalsemat kinolinale saata. 

Multika idee oli minu arvates geniaalne. Viimasel ajal eriti on mu silmi jõudnud hulganisti dokumentaale, artikleid jne, kus jälgitakse mida näiteks kassid teevad terved päevad ja kus käivad. See kõik on meeletult põnev ja nunnu ning seda lukuaugust piilumise kogemust lemmikute üksi kodus olemise argipäevaellu, olen veendunud, et oleksid huvitatud jälgima kõik loomaomanikud. Kes meist ei ole kordagi mõtteid mõlgutanud selle üle, et millega mupsik ikkagi päev otsa tegeleb? Põõnab või käib pidu?

Lisades nutikale baasideele väljapaistvad, iseloomukad ja üliarmsad tegelased -- kohe lausa kulbiga. Loopides nad totakatesse olukordadesse ja ootamatutesse seiklustesse. Ning rohkem vaja ei olegi. Edasiviivaks ja kandvaks jõuks on aga peamiselt ikkagi karakterid ning kuigi Max oli oma üliagaruses ja peremehe kiindumuses ülinunnu ning metsikult segane jänku Snowball oli ülivinge, kuulub minu süda vaid ühele:

Kass Chloe -- Multika vaieldamatu superstaar! Ümmargune nagu vaat ja ülbe nagu üks õige kass ikka. Mulle pakkusid enim nalja väiksed kiisudele iseloomulikud nüansid, mida tuli märgata, et täit efekti saada. Näiteks stseenid, kus ta istus pisikeses karbis, olles nagu üleküpsenud muffin kitsas vormis, kui ta upsakalt oma perenaist uksel vastu võttis, kui ta näiliselt ükskõikne oma sõprade vastu oli või kuidas ta mänguhiirega lustis, seda oma trullaga kehaga osavalt visates ja kinni püüdes. Chloe ainuüksi andis mu hinnangule 0.5 punkti juurde.

Kino: "Zootropolis" ja "Surematud armastuskirjad"

Tervitus!

Jälle kinost! Seekord väga lühidalt.

Pealkiri: Zootropolis
Originaalpealkiri: Zootopia
Režissöör: Byron Howard, Rich Moore, Jared Bush
Žanr: Animafilm
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 04.03.2016
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt disney.wikia.com kodulehelt

Jeee!: 

Värviline kui vikerkaar, otsekui vitamiinilaks, tempokas ja, igakülgselt pehme ning karvane nunnumeetri lakkeajaja -- just seda kõike on Disney uus anima üllitis. Loo jaoks sepitsetud maailm on selgelt väljapaistva ja originaalse maiguga, võimaldades piirituid seiklusi ning lõpmatut jada võimalikke süžeeliine. Antud filmis nähtu oli ilmselgelt vaid killuke kõiksugustest potentsiaalsetest kohtumistest selles kontekstis.

Kuigi lugu ise just värskust ei õhanud (tavaline krimi lugu ehk kes tegi ja miks?) oli visuaalne virr-varr igati valmis kompenseerima sisulisi lohke ja vajakajäämisi. Film nägi äärmiselt lustlik, silmapaistev ja koloriidikas välja. Pillerkaar silmadele ning rõõmsameelne meelelahutus nii lapsele kui vanematele. Ka huumor oli päris sahvtine, ilma liigse fookuseta jalaga-tagumikku naljadele, olles osav ka pildumas teravaid ning sisukaid kilde. Üherea koomika oli ka päris asjalik.

Kõiksugu eri imetajad, kes filmis kasvõi vilksamisi kaadrisse sattusid, olid omanäolised, isikupärased ning selgelt eristatavad. Loomadele külgejäänud igipõlised omadused ja stereotüübid (või siis vastandid) toodi suuresti välja ka siin, nende karakterite loomisel, kuid samas ei tasunud end väga mugavalt tunda, sest üllatusi tuli omajagu ette (mutionu?!). Samuti oli äärmiselt põnev jälgida lahendusi, kuidas niivõrd erisugused liigid, nii kasvult, käitumiselt, toitumiselt, jne, olid mahutatud elama ühte pirakasse linna. Loomulikult oli animafilmi suureks külgetõmbenumbriks ka teatud elukate looduslik nunnusus, näiteks saarmamemme tahtsin niiväga kaisutada.

Buuu!: 

Disney tõesti ületas ennast seekord poliitilise korrektsuse alal ning antud animafilm on selle nähtuse lausa etalon. Kõik on nii laitmatult õige, parajates kogustes, puudutab piisavalt just neid vajalikke teemasid ning on ideaalses tasakaalus poliitkorrektsuse nõudmistega. See püüdlus paistis välja igast praost ja kaadrist ning üks hetk hakkas selle järjepidev silme ees kargamine ja kätega vehkimine mind häirima. Näiteks ütles jänku Judy gepardile, kes teda nunnuks nimetas: "Jänkud võivad üksteisele nunnu öelda, kuid teised liigid seda jänkudele öelda ei tohi."

Samuti on animafilmides keskne õpetlik lugu või moraal põhisihtgrupile, lastele, igati vajalik ning tänuväärt, kuid mulle kui täiskasvanule tõesti ei istu kui mulle 1 tund ja 48 minutit räiget moraali loetakse, isegi kui ma täiesti nõustun nende ideedega. Just selline tunne mul aga filmi kulgedes tekkis ning veidi ebamugav oli toolil niheleda ja tunda, kuidas mind peaaegu, et süüdistatakse (süüdi või mitte), selle intensiivse tampimise taktis.

Lemmik tsitaat: "Ma vist müüsin talle väga kalli vaiba, tehtud skunksi... pepukarvadest."

-----------------------------------------------------------------

Pealkiri: Surematud armastuskirjad

Originaalpealkiri: La corrispondenza

Režissöör: Giuseppe Tornatore

Näitlejad: Olga Kurylenko, Jeremy Irons

Žanr: Romantika, draama

Kestus: 1h 56 min

Kinodes alates: 11.03.2016

Nähtud: 17.03.2016

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Vanem mees, astrofüüsikust professor, ühel poolel, ning noor doktorandist, kaskadöörina töötav naine, teisel poolel. Mõlemat ühendab siiras, kirglik ning omamoodi ebakonventsionaalne armastus, mida ähvardab hävitada vaid tõsiasi, et mees sureb ootamatult. See ei ole aga siiski hüvastijätt, sest mees jätkab naisele sõnumite, videote ja kinkide/kirjade saatmist ka pärast lahkumist. Seda tänu oma osavale eelnevale, kohati lausa sekunditäpsele (ebareaalne?), planeerimisele. Seega, loo idee oli iseenesest intrigeerivalt originaalne ning võimaldas ohtralt tundeküllasust ja ängistavaid emotsioone. Selles osa sai film ka kenasti punktid kirja, sest mul pigistati paaril korral pisarad julgelt välja. Armuloo üldine esitlusstiil ja sisukus jäi aga kuidagi kesiseks. 

Niivõrd suure vanusevahega paari romanss mind just esmapilgul ei paelunud, kuid olin valmis nende ponnistusele võimaluse andma. Tulemus oli aga kuidagi kentsakalt sunnitud ning illustreeris ebamugavalt vanema ja lapse kõrvalmaitsega suhet. Seda muljet püüti küll hingematvalt romantiliste žestide ja pisarakiskujatest seikadega peita, kuid lembelugu ise kukkus välja äärmiselt imal, teismelistele omane ning ebarealistlik. Isegi, kui puudus ülemäärane klišeerikkus, oli romantikaliin veidralt võõrastav, suutmata leida tasakaalu lääge ja maitsekalt emotsionaalse vahel. Jah, kuigi see tunderohke, üle kivide ja kändude, rännak täitis oma eesmärki ning vaatajas tiriti esile soovitud emotsioonid, siis mingid pusletükid tundusid lõplikus pildis siiski kuuluvat mõne teise komplekti hulka. Ehk siis kõik detailid niiväga ei klappinud ega sulanud kokku kenaks ühtlaseks massiks.

Nii meeletult haavatud ja raske mineviku pagasiga Amy (palun eelnevat lugeda sarkasmiga), ei suutnud minu poolehoidu võita, kuna tema üldine mina ja maailm ja Ed mentaliteet mõjus pigem eemalepeletavalt, kui kontakti loomist soodustavalt. Tema tujukus, lähedaste eemal hoidmine, enesehaletsemine ja kinnisidee Ediga seoses, ei olnud mulle just meele järgi. Ed oli hulganisti isikupärasem ning köitvam isiksus, kuid tema taandumine issiks/boyfriendiks Amyga seoses, ei kogunud talle just plusspunkte. Nagu enne öeldud, oli nende traagiline lugu potentsiaalirikas ning kaasahaarav, kuid midagi läks idee reaalsusesse paigutamisel ikkagi nihu.

Visuaalselt oli film aga kaunis, maaliliste vaadete, omapäraste kaadrite ja üldise tagasihoidlikult silmapaistva ning detailirohke kaameratööga, mis suurepäraselt toetas filmi vajaliku tunderohke õhkkonna tekitamisel, ilma viimast enda alla matmast. Ka leidus stseene, mis tõesti hinge pugesid, nagu Amy panemas selga Edi maikat ning lindistamas enda vastuseid tulevatele sõnumitele.

Mulle ka meeldis, et film ei sisaldanud ainult pea kaks tundi ägamist ja nutulaulu, vaid tekkis ka väike, lõdvalt öeldes, detektiivilugu või siis missioon Amyle, mis mind küll endaga kaasa tõmbas. Kas ta siis saab taas sõnumitega järjele või mitte? Romanssi lisatud astrofüüsikalised mõtteterad, paralleelid ning vestlused selle teema ümber, mõjusid aga kunstlikult, olles vaid eesmärgiga lembeloole sügavust lisada, mida nad edukalt ja loomulikuks jäänuna aga ei suutnud. Samas aga oli päris huvitav kuulata teaduslikku juttu surevatest tähtedest ja teistest kosmosemüstikatest.

Kino: "Kollanokk"

Tervitus!

Seekord vahelduseks kinorindelt!

Pealkiri: Kollanokk
Originaalpealkiri: Yellowbird
Režišöör: Christian De Vita
Kestus: 1h 25 min
Žanr: Kogupere komöödia, animatsioon
Kinodes alates: 05.06.2015
Nähtud: 12.06.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Mõnikord leian ennast täitsa vabatahtlikult väikestele lastele mõeldud animafilme vaatamast ning põhjused on lihtsad. Koguperefilmid, nagu sõna viitab, on tõesti mõeldud kogu perele, nii noorele kui vanale ning vahetevahel on lõõgastav ning lõbus kogeda midagi armast, lihtsat ning veidi lapsikut.

Sisust:
Kollanokk on munana pesast eksinud ääretult arg orvust linnuke, kes oma väiksest varemetest kodust väljapoole jalgagi ei julge tõsta. Õnneks on tal sõbraks agar ja julgustav lepatriinu ning saatuse tahtel satub linnupoisi teele ka sinine lind, kes annab edasi ülesande: juhatada viimase pere uut marsruutipidi Aafrikasse. Nii võtabki meie kangelane enda õlgadele ülitähtsa ettevõtmise, kuid kõik ei lähe ilmtingimata libedalt ja muretult, kuid tasu, mis kohati ka ootamatu, sihtkohta jõudes, üle kivide ja kändude, on kõiki takistusi väärt.

Meeldis:
Animatsiooni tehnika nägi originaalne, meeldejääv ning visuaalselt nauditav välja. Tegu oli otsekui nukufilmi efektiga ning tegelased tundusid kui liikuvad savinukud, kuid loomulikult palju voolavamad, loomulikumad ning stiilsemad. Looduskaadrid ning muud tausta vaated olid ka kohati hingematvalt maalilised ning kaunid. Väljanägemiselt oli tegu millegi värske ja igati õnnestunuga, mida ka täiskasvanud saaksid imetleda ja hinnata.

Lugu oli iseenesest päris kaasahaarav, kuid tüüpiline taolistele animafilmidele. Tegu oli tavapärase kangelase teekonna looga, kus leidus ja toodi esile õigeid moraale ning mitmed lastele õppust võetavad väärtused olid esindatud. Kõige enam meeldisid mulle aga peategelase ettevõtmise tagasilöögid, mis suutsid olla ootamatud ning huviäratavad. Kuni lahenduseni ei saanud ma küll aru kuidas nad sellest segadusest välja rabelevad ning eeldasin lahendusena midagi palju lihtsamat, kuid filmis esinenud versioon toimis hulganisti mõjusamalt ning nutikamalt.

Ei meeldinud:
Kahjuks avastasin end ka kohati igavlemast ning kui aus olla siis peategelastest paar mu vankumatut poolehoidu võita ei suutnud, millegipärast ei tõmmanud mind Kollanokk niiväga enesele kaasa elama, kuna oli suhteliselt ühedimensiooniline ja liialt klassikalises stiilis ootamatu kangelane, ning mulle imponeerisid kõvasti rohkem mõned vähem tähtsamad kõrvaltegelased nagu linnubeebi, kes teeb läbi suure ning oodatud muutuse, teismeline mega laheda tukaga linnupoiss, lahedad morsad ja orav, kes oli külaliseks ühes lindude/loomade hostelis ning kus viimane oli pidevalt frustreerunud, sest ei saanud teiste asukate pärast rahulikult põõnata. Filmis leidus põgusalt, kuid meeldejäävalt igasugu värvikaid tegelasi.

Lemmik tsitaat: "Linnades on soojem, see on see vinge asi, õhusaaste."

Lemmik stseen: Ootamatu häälemurre ja jõud, morsad ning ärritunud orav loomade hostelis.

Kokkuvõttes: Nunnu ja värskelt meeldejääva animatsiooniga positiivne ja julgustav looke pisikestest lindudest ja nende suurtest ettevõtmistest.