Mida teha? Kuhu minna? (2) Nõukogudeaja nostalgia ja kunstikõnd KUMUs

Tervitus!

Järjekordne ülevaade läbi proovitud tegevustest neile kel aega ja huvi!

Näitus "Banaane ei ole" Tallinna Teletornis

Asukoht: Tallinna Teletorn

Aadress: Kloostrimetsa tee 58 A, Tallinn

Näitus avatud kuni: 28.04.2017-30.09.2017
Koduleht: http://www.teletorn.ee/event/banaane-ei-ole-ajareis-noukogude-argipaeeva/
Hind: Pileti saab osta torni sõidust eraldi vaid tunneli näitusele 5 EUR täispilet; Sooduspilet (lapsed 7-18.a k.a, õpilased, pensionärid, tudengid) on 3 EUR

Või ainult banaane ei olnud? Tegelt polnud loomulikult õieti mitte midagi, mida kõigil teistel juba standardse masstoodanguna eelnevalt ei olnud. Banaanist on aga saanud omamoodi selleaegse defitsiidi sümbol, mille maitse üle Soome kanaleid ja pilte vaadates sai juurelda.

Olen ka Nõukogude kasvandik, kuigi minu eksistents sel eriti värvikal, koomilisel ja nukral ajal oli üürike. Lapsepõlvest mäletan ma aga mitmeid seiku, detaile ning eluolu fakte, millede peale praegu naeran ja isegi veidi heldinult tagasi vaatan. Seda kõike aga tänu sellele, et ma ei pidanud kogu elu selles režiimis elama, vaid veidi alla kümnekonna eluaasta. Olen tegelikult selle kogemuse üle äärmiselt tänulik, sest kahtlemata oskan tänapäeva külluse ja võimaluste maailma enam hinnata ja ei võta kõike iseenesestmõistetavana. 

Eriti erksalt mäletan Soome markade tähtsust -- kui sul oli marku said osta välismaa maiustusi spetsiaalsetest poodidest (üks selline koht oli Kannikese kaupluses Maneezi peatuse juures). Mark oli tähtsam kui kuld! Meelde tuleb ka kuidas kohalikus Harku poes oli saia vähe ning ühele leibkonnale müüdi vaid paar tükki. Minu vanaema see aga ei heidutanud ja ta saatis kõik oma lapselapsed eraldi kassasse, n-ö eraldi perena, et me rohkem saia saaks. Mäletan, et pahandus tuli sellest, kui selle asemel, et poest välja marssida, läksid kõik lapsed järjekorras oleva vanaema juurde ja andsid saiad talle -- otse loomulikult hakkas poemüüja huilgama, et "mis valetate, te ju kõik ühest perest!"

Näitus Teletornis annab küll liialt lühikese, kuid siiski asjaliku ülevaate Nõukogude aja ühte lõpukümnendisse ning keskendub ajavahemikule 1970-1980. Väljapanek paikneb Teletorni ees olevas tunnelis ning näituse külastamiseks torni tippu sõita vaja ei ole. Viimases aga paikneb järelhüüe kunagisele moe, praktilisuse tipu, töö ja üldse kõikvõimaliku olukorra, igal ajal igas kohas riietusklassikale -- kitlile (ja põllele ka). Antud näitusest oleksin aga oodanud pisut enamat, kuid neile, kellele kittel võõras asjandus on ning neile, kellede garderoobi see ese tihemini täitis, vast on põnev uut hilbutüüpi avastada või nostalgitseda.

Esimese asjana saab sisse astuda ühte igatpidi tüüpilisse konkreetse perioodi korterisse, kus nii lastetuba, esik, köök, magamistuba, elutuba ja vannituba oleks otsekui üks ühele ajamasinat kasutades tänapäeva tõstetud. Mul tekkis deja vu, sest replikatsioon oli nii tõetruu ja mul oli siiralt tunne, et olin astunud oma lapsepõlves tädi, vanaema, sugulase või kellegi tuttava päris koju. Nõukogede ajal olid kõigil samad vähesed asjad, samamoodi paigutatud, samamoodi kasutatud, jne, kuid mind siiski hämmastas, kuidas selle korteri oleks peaaegu täienisti võimalik ära vahetada mõne mu lapsepõlves külastatuga. Seal leitavad esemed, mööbel, raamatud, nipsasjakesed, tehnika, jm, panid mind pidevalt hõikama, et mul oli see või tal oli see või kellelgi oli see. Sõbranna väitis, et magamistoa sektsioon tuttavate maakodus on siiani seal. Alates ENE teatmeteostest kuni rinnamärkideni kuni loodusõpetuse õpikuni (millest mina muide õppisin) kuni WC-paberi brändini kuni vanaaegse telefonini kuni Vietnami salvini kuni iluraamatu "100 Minutit ilu heaks" kuni kuni kuni... oli keskkond uskumatult tõepärane ja äratundmisrõõmu oli ohtralt.

Möödunud ajastu korterist taas tänapäeva astudes oli näitusel edaspidi välja toodud erinevad tähelepanu väärivad väljavõtted sellest veidrast perioodist koos hulgalise tutvustava tekstiga. Näiteks leidus (taas)tutvumiseks klassikaline poelett (just sellised nad olidki!), koos leiva/saia restidega (olid ajad kui kõik ei olnud veel pakendatud ja ka leiba sai paberivahele ise võtta), metallvõrk poekorvid (mis funktsioneerisid kui stressipallid ja mida oli rahustav mudida), koolipink ja toolid (mille taolisel taga muide ka mina esimestel kooliaastatel istusin), gaasimaskid (mis olid vist igas majapidamises ja mida isegi lapsena sai naljapärast koguaeg pähe proovitud ja hüütud "jeee! tuumasõda!"), rohmakad kineskooptelerid, sel ajal hinnas välismaa träni (nt. õllepurgid, mida tean et agaralt koguti), kodutehtava veini pudelid (ma mäletan, et mulle meeldis sealset plastiliini kaelaosal nokkida), kotad! (need olid ülimalt vinged jalavarjud), poroloonist loomakujukeste kollektsioon (millest mul vaid paar tükki olid) ja klassikaline telefoniputka. Eelnevatele lisaks oli välja toodud hulgaliselt muid ikoonilisi retroesemeid ja juba peaaegu unustatud aktuaalseid teemasid. Näitusel oli intensiivselt tunda eelneva ajastu hõngu!

Ma pole vist kunagi ühel näitusel nii palju naernud või nii meeleolukal väljapanekul käinud, mis selliseid ülevaid emotsioone tekitaks! Nähtav on lustakas ja soe külastus minevikku neile, kes seda aega mäletavad ja suudavad huumoriga tagasi vaadata, ning hariv, intrigeeriv ja vast isegi tsipa hirmutav neile, kes napilt või suure kaarega seda ajastust ei puudutanud. Tõeline kultuurikoolitus! Uskumatu ikka kui palju aastaid on sest ajast möödunud ja kui lühikese ajaga on eestlaste eluoluludes toimunud mastaapne muutus võrreldes perioodiga, mis tegelikult ju alles oli eile. 

 

Fotod: D.R.

-----------------------------------------------

Art Walk - Drop-in guided tours in English ehk lühiekskursioon KUMUs

Asukoht: KUMU
Aadress: Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Hind: Ekskursioonile saab muuseumipiletiga (täiskasvanule 8 EUR)

Iga kuu viimasel pühapäeval kell 15.00 toimuvad KUMUs inglise keelsed ekskursioonid muuseumi püsi- ja ajutiste näituste hulgas. Iga kord on erinev sektsioon, mis saab 45 minutiks külastajate eritähelepanu. Minevikus on keskendutud näiteks Jüri Okase näitusele ning "Värvide dirigendid: Muusika ja modernsus Eesti kunstis" näitusele ning tulevikus on plaanis fokuseerida püsiekspositsioonile (1940-1991) ja ka "Kurja lillede lapsed: Eesti dekadentslik kunst" väljapanekule. Täpse kavaga saab tutvuda siit.

Kui inglise keelest arusaamine ei ole probleem ning leidub 45 minutit, et kas korraks või pikemalt KUMUst läbi põigata, siis kindlasti soovitan külastada põgusat, kuid sisukalt ülevaatlikku Art Walk ekskursiooni. Tutvustust viib läbi kogenud giid ja kunstihuviline Helen Merila, kes vähemalt sel ühel minu külastuse ajal jättis äärmiselt positiivse ja asjatundliku mulje. Tegu oli lihtsate sõnadega seletava, ladusas inglise keeles rääkiva, suurepärast lühiülevaadet andva ja sõbralikult ning soojalt naertava giidida, kes ilmselgelt tundis end teemas ja positsioonis mugavalt. Mulle antud giidi lähenemine, suhtumine ja oleks väga sümpatiseerisid. Ekskursioonil oli minule lisaks veel oma kümmekond välismaalast, ehk siis piisav arv, et oleks kõigile mõistlikult ruumi näha ja kuulda, ning vabalt liikuda. Tuurikaaslased paistsid enamuses Eesti kunstist väga huvitatud olevat, kuigi küsimusi esitama keegi iseäranis agar ei olnud. Ekskursiooni lõpus sai giid aplausi ning igaüks grupist läks oma teed, kas uuesti külastatud ruumide teoseid imetlema või teisi ekspositsioone vaatama.

Minu külastusega klappiva ekskursiooni teemaks oli püsiekspositsioon (3. korrus, A tiib), mis mulle ideaalselt sobis, sest olen pigem klassika austaja ning tänapäeva kunst mind niiväga ei kõneta. Püsiekspositsioon koosneb teostest 18. sajandist kuni Teise maailmasõjani. Periood algab Balti-Saksa kunstiga ning järgnevad nii avant garde, rahvuslik ärkamine, ekspressionism, jne. Kunstnikest sisaldab see periood ka meie kõrgemini hinnatud meistreid nii maalikunstis (nt. Johann Köler, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Nikolai Kummits, Oskar Kallis, Karl Pärsimägi) kui skulptorite hulgas (nt. Jaan Koort, Amandus Adamson, August Weizenberg). Kuigi mind moodsamad kunstivoolud iseäranis sügavalt ei paelu, suudavad enamused Eesti kunstnike teoseid, ka need, mis paigutuvad modernismi, minu silmis ikkagi, kui mitte kaunid, siis paeluvad igatahes olla. Püsinäituse varamus saab näkku vaadata maalidele, mis juba lapsepõlves õpikutest või raamatutest otsa vaatasid, kui ka lihtsalt imelisi, veidralt võluvaid, varjamatult otsekoheselt või siis mitte niiväga laiale üldsusele tuntud, kuid siiski külastamist väärt teoseid nautida.

Mida ma uut ja/või huvitavat ekskursioonilt siis õppisin? Näiteks, Balti-Saksa perioodil tekitasid segadust oma päritoluga seoses mitmed kunstnikud, kes oma nimed arvatavasti võõrapärasemaks muutsid. Oli neid, kel selgem, et juured olid Eesti rahvuses, kuid ka neid, kellede puhul ei olda kindlad kas rahvuslik kontakt Eestiga eksisteeris või mitte. Johann Köler oli kui oma kodumaa saadik laias maailmas, kes oma maalidesse Eestiga seotud detaile sisse pookis ja mõnikord oma maalidele enda nime asemel allkirjaks koduküla, Viljandi, pani. Giid keskendus ka tema maalide esilekerkivatesse detailidesse, nagu pildis "Lorelei needmine munkade poolt", kus mungad olid nagu deemonid põrgust, vastupidiselt nende religioossele rollile, "Truu valvur" teose valguse sümboolsele kasutusele ja kunstikooli nõudmistele igati vastavale "Herakles toob Kerberose põrguväravast" maalile, mille eest autor pälvis kuldmedali. Esimeses saalis, kus esitlusel 18. sajandi teosed, ei leidu ühtegi Eesti rahvusest kunstniku maali, sest ala oli veel pigem Balti-Sakslaste kätes. Eesti kunstnikud olid suured rändurid, kes leidsid end eri etappidel Peterburist, Pariisist, Saksamaalt, jne. Iseäranis värvikas elulugu tundus olevat Karl Pärsimäel ja ka kurb lõpp koonduslaagris. Nikolai Kummitsa maalide valguse loomine on hiilgav ja hämmastavalt tõetruu. "Kalevipoja" eepose stseenide esitamine oli tähtis osa rahvusromantilisest kunstist. Ja palju muud.

Lisaks sellele, sai läbi käidud ja tutvustust kuulatud ka skulptuuride väljapanekust "Kajakas", mis on täis büste, millede keskel ka üks suur kajaka pea. Millegipärast polnud ma varem sinna ruumi sattunud aga tore, et see viga sai parandatud.

Külastus: Tallinna Teletorn

Tere kaunist laupäeva!

Nädalavahetus tõi kaasa külastuse ühte Tallinna külastatuimasse vaatamisväärsusesse - Tallinna Teletorni.

Vaatamisväärsus: Tallinna Teletorn
Asukoht: Tallinn
Vaatamisväärsuse sisukus/huvitavus: 3/5
Teenindus: Teletorn 5/5, Restoran 2/5
Vaade: 5/5

314 meetri kõrgune  Tallinna Teletorn avati 1980ndal aastal ja muutus pikaks ajaks üheks üheks külastatavamaks ja populaarseimaks paigaks. Teletorn tähistab ka Tallinna lähiajaloos olulisi sündmusi: nii olümpiamänge 1980ndal aastal kui ka 1991Eesti taasiseseisvumise ajal. 2007. Teletorn sulerti remondi tõttu ja taasavati uuesti 2012.

Ma pean tunnistama, et ma ei ole Teletornis peale remonti veel käinud ja seetõttu ootasin seda pikisilmi. Laupäeval kella 1 ajal panin autole hääled sisse ja sõitsin läbi Pirita Kloostrimetsa. Teletorni parkla oli puupüsti täis, mis tähendas ka seda, et rahvast Teletornis oli murdu.

Esimene peatus oli Teletorni suveniiripood, kus teenindajad olid väga viisakad ja vastutulelikud ning suunasid mind ilusasti teisele korrusele, et piletit osta. Suveniiripoe valik oli päris mitmekesine ja ma uudistasin seal päris mitmeid minuteid.

Teise korruse piletikassas sain kinnitust sellele, et Teletorn oli külastajaid täis. Järjekord oli pikk ja kassas töötav teenindaja kommenteeris valjult, et torni saamisega läheb aega kuna sinna lubatakse korraga maksimaalselt sada inimest. Kui järjekord minuni jõudis, ostsin 8 eurot maksva pileti ja Teletorni infobukleti. Mõned minutit pärast seda sain lifti, mis tõstis mind ja teised külalised Teletorni vaatplatvormile 56 sekundiga. Mulle meeldis, et liftis on olemas ka visuaalne tabloo, mis näitab ära lifti liikumise Teletornis.

21. korrusele jõudes ootas mind Teletorni näitus/väljapanek, millest alustasin. Pean kohe etterutates ütlema, et eestlasena ma tean, et Skype on pärit Eestist ja et Arvo Pärt on eestlane, aga ma usun, et välismaalastele pakuvad interaktiivsed puldisekesed päris palju uurimist ja lugemist. Mulle isiklikult nad väga suurt pinget ei pakkunud. Paarits puldist natuke informatsiooni vaatasin ja lugesin. Tehnoloogiliselt on see väljapanek muidugi väga hea, aga ma pean tunnistama, et mulle oli see igav ja ehkki korrus oli rahvast täis, siis olid enamjaolt ikkagi turistid need, kes lugemisele ja uurimisele rohkem aega kulutasid.

Sisustuse kujundus oli nagu sci-fi filmist väljavõetud. Väga lahedaks osutusid minu arvates ka põrandal olevad klaasist augud, kust nägi 170 meetrit allpoole maapinnale. Ma esimesel korral kohkusin, kui avastasin, et põrandale vaadates nägin parklat, Kõhu võttis korra õõnsaks ehkki ma ei karda kõrgusi.  Aga lahe oli alla vaadata, inimesed tundusid päris tillukesed. Uurimislõbu pakkusid originaalsed põrandavaibal olevad teeviidad, mis näitasid kui palju kilomeetreid on Teletornist erinevatesse sihtkohtadesse üle maailma. Nendest teeviitadest tehti sama agaralt pilte kui väljas olevast panoraamvaatest.

Mis mulle 21sel korrusel väga meeldis on muidugi miljoni-dollariline vaade, millest ei saa Teletorni puhul ei üle ega ümber ja eks see vaade on ka peamine põhjus, miks Teletorni tullakse. Mulle meeldis ka see, et õue vaateplatvormile minnes oli võimalik endale pleed peale võtta. Kuna ilm oli piisavalt külm ja tuuline, siis kerisin selle pleedi endale mõnusalt ümber enne, kui välisele vaateplatvormile läksin. Vaade oli tõesti ilus, terve Tallinn ja selle ümbruskond on nagu peopesa peal. Tegin väikese tiiru, fotografeerisin ja liikusin tagasi sisse.



Olin eelnevalt otsustanud, et külastan ka Teletornis asuvat Brasserie ja Restorani ja see oligi minu järgmine sihtpunkt. Restorani osast tekkisid mul vastakad muljed. Ühest küljest olid lauad ilusasti valgete linade ja nõude ja klaasidega kaetud, kaunis sisustus, menüü oli esteetiline. Teisalt jällegi jättis teenindus soovida. Mind võttis vastu baarileti taga töötav meesterahvas ja vaatas mind pilguga, et mida teie siit nüüd tahate. Süüa tahan, mõtlesin. Lõpuks viipas mees käega ja ütles, et valige ise üks laud. Restorani poole peal olidki enamus lauad tühjad, küll aga oli Brasserie rahvast täis. Ainuke vahe, mis neil kahel oli, olid kaetud lauad restorani poole peal ja neid kahte piirkonda eraldas väike vastuvõtulaud. Hiljem kogesin seda, et kaks poissi, saamata aru, et restoran on eraldi osa, jooksid lihtsalt laudade vahel ringi, niikaua kui teenindaja palus nad Brasserie poole peale üle minna.

Leidsin endale ilusa laua akna ääres, et vaadet nautida. Tellisin endale menüüst roa Hautatud seapõsk, BBQ sea kaelakarbonaad, kartuli-lillkapsapüree, aedviljad ja demi–glace-kastes ja klaasi vett. Toit oli taldriku peale kaunilt asetatud ja garneeritud ja maitse oli täitsa hea, eriti kaelakarbonaadil, mis viis keele alla. Põrsa põsk ei olnud lihtsalt minu maitse. Lillkapsa- ja kartulipüree oli imeline. Prae hind oli 16 eurot.

Kokkuvõttes jättis Restoran ikkagi keskpärase mulje. Vaade oli suurepärane, toit oli maitsev, aga teenindus jättis minu arvates soovida nii suhtlusoskuse kui ka viisakuse ja kiiruse poole pealt.

Tagasi liftiga alla sõites tegin lõpppeatuse Teletorni telestuudios, mis oli minu külastuse kindel lemmik. Telestuudios on võimalik istuda uudisteankru toolile ja lindistada videotervitus Teletornis. Minagi tegin oma videotervituse, mille sain kohapealt saata oma emailiaadressile. Hiljem, koju minnes oli videotervitus jõudnud kenasti mu emailile. Kahjuks ei saanud ma seda alla tirida, vaid vaadata seda otse läbi telestuudio ja Teletorni serveri ja jagada seda sotsiaalmeediasse. Oleksin tahtnud seda videotervitust ka enda arvutisse, et seda teiega siin jagada, aga see mul kahjuks ei õnnestunud. Sellest oli kahju. Link, mis emailile saadeti säilib kuni 6 kuud.

Ja sellega lõppeski minu külaskäik Teletorni. Kas ma soovitaks Teletorni ka lugejatele? Kindlasti! Odav koht ta ei ole, aga kindlasti saate te ilusa vaate ja ma usun, et ka interaktiivne näitus on huvipakkuv, eriti juhul kui tegemist on väliskülalisega.

Minge vaatama!