Kino: PÖFF 2017 (3) "Nägus saatan"

Tervitus!

Kiire tagasivaade eelmise aasta PÖFFi 7. päevale!

Pealkiri: Nägus saatan
Originaalpealkiri: Handsome Devil
Programm: JF Noortefilmid
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 35 min
Millal nähtud: 23.11.2017
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Internaatkoolis paiknevaid täiskasvanuks saamise lugusid võib leida igas formaadis ja värvis ning vähesed suudavad enam midagi värsket pakkuda. Uue nurga alt lähenemisega ning klišeelisi, kuid siiski õigeid nuppe edukas järjekorras ja tugevuses vajutades, suutis antud film olla omamoodi originaalne, soojalt motiveeriv ning elujaatavat meelelahutuslik.

Kaks pealtnäha igatpidi erinevat poissi satuvad toakaaslasteks ning, nagu sellistele filmidele kombeks, saavad nad sõpradeks ning pakuvad üksteisele siirast tuge ja seltskonda, mida on teismeeas poistel vahetevahel liialt keerukas leida. Üks on väidetavalt gei nohik ja teine mehine ragbi-mängija. Mis loo teistest samalaadsetest eriliseks tegi oli tõsiasi, et kes tegelikult mida varjas või milline saab/võib teiste arvates üldse olla inimene kes on gei. Või siis, et gei olemine ei olnudki lõppkokkuvõttes tähtis. Fookuses oli identiteet ning kuidas inimesed enda ümber mõõdavad teisi selle järgi mida me arvame, et keegi peaks olema, käituma ja tahtma vastavalt nende välimusele, huvidele, käitumismallidele, mõttemaailmale, suhetele, jne. Primitiivselt öeldes, ei saa ju ometi olla ühel ajal gei ja sportlane. Tõenäolisem on, et musikaalne kirjandushuviline on teisele poole kaldu. Inimesed peavad mahutuma ühiskonna kitsastesse raamidesse ja seda eriti poiste internaatkoolis. Jumal hoia selle eest, et samaaegselt võib keegi olla andekas ja huvitatud nii spordist kui muusikast! Teismeeas on enda identiteediga eriti kerge libedale teele minna ning mängida kedagi, keda ühiskond eeldab inimest olevat ning ebacool või sotsiaalselt mitteaktsepteeritu surutakse maha. Keskkonna surve muudab meid n-ö aktsepteeritud versiooniks endast, kuid tihtipeale tähendab see aga seda, et saame kehvemateks variandiks endast.

Minu jaoks esilekerkiv pluss punkt filmi süžee kasuks oli tõsiasi, et ma ei tundud enda nina alla pidevalt ja aktiivselt hõõrutavat moraali või õpetust. Jah, loo mõte oli, et inimene peaks julgema olla tema ise, vaatamata sellele mida keegi kõrvaline arvab (v.a. kui tegu on näiteks psühhopaadiga, siis need tungid võiks ilmselgelt ikka jätkuvalt maha suruda), kuid seda ei tehtud moraali lugemisena, vaid emotsionaalse ja sümpaatse loo rääkimise läbi. Ka meeldis mulle, et ei ületähtsustatud minu jaoks viimasel ajal tõsiselt häirivat ideed, et kõik on erilised. Teistest mingil moel erinev olemine ei tee kedagi eriliseks, samuti ei tee selleks gei olemine. Kui kõik on erilised, siis ei ole seda keegi. Tähtis on endaga mitte pahuksis olla ja end aktsepteerida sellena, kes ollakse. Hindan seda, et üldse julgetakse olla keegi, mitte ilmtingimata seda, et kes julgetakse ollakse.

Tegelaste arengu kohalt juubeldasin selle üle, et lugu ei muudetud imalaks supiks lisades romantika liini. See ei oleks olnud üldse filmi sõnumi edastamiseks vajalik, see ei oleks sobinud karakterite olemustega ning see oleks muutnud nähtu odavaks klišeekisselliks. Viimase sugemeid oli niisamagi üpris ohtralt, nagu näiteks viimane võistlus või isepäine kirjanduse õpetaja, kuid need ei kriipinud silma ega rikkunud maitset, olles pigem loomulikud osad loo jutustamisel. Peale läksid mulle ka realistlikumat ning päris teismeliste tüüpi peategelased. Poisse oli lihtne mõista ja neile kaasa elada. Mis tundus natuke veider, oli pidev peategelase kiusamine, mis toimus avalikult ja paistis nii iseenesestmõistetav, et mul oli raske uskuda, et see nii intensiivselt toimuda saaks ilma, et keegi sekkuks.

Piisavalt dramaatiline, piisavalt keerdkäike, piisavalt sümpaatseid ja sisukaid karaktereid. Igihaljas keskne konflikt, mis kõnetab paljusid, samas mitte minnes liialt läilaks või ülevõlli. Leidus küll komistuskive, kuid kokkuvõttes oli tegu igati toreda ja nauditava noortefilmiga!

Kino: PÖFF 2017 (2) "Anarhist kolooniast" ja "Vee puudutus"

Tervitus!

Ja taas PÖFFilt!

Päev 2 -- 18.11.2017

Pealkiri: Anarhist kolooniast
Originaalpealkiri: Anarchist from the Colony
Riik: Lõuna-Korea, Jaapan
Programm: Põhivõistlusprogramm: väljaspool võistlust
Kestus: 2h 09 min
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Ma ei tea mida ma ootasin, aga Jaapani ajaloolist kohtudraamat kohe kindlasti mitte. Ma ilmselgelt ei teinud piisavalt kodutööd, et aduda mis sorti filmi vaadata valisin. Ma tunnistan, et suhtusin sellesse veidi stereotüüpselt ehk siis, eeldasin veidrat Aasia komöödia, actioni ja Jaapani koomiksimaiguga ajaloolist süžeed. Ma ei ei saa aga grammigi väita, et see inimõiguslik protsess, mis kogu loo haaras ja mille ümber tegelikus tegevus keerles, äärmiselt paeluv ei oleks olnud. Veidi ootamatu lihtsalt!

Loo keskmes oli korealane Park Yeol ja jaapanlanna Kaneko Fumiko. Toimumisajaks 20ndad Tokyos, kui pärast katastroofset maavärinat kasutati selle tagajärgi ära rassivihaks Jaapanis elavate korealaste vastu. Toimumus tuhandete süütute korealaste tapmine ning tähelepanu eemale tõmbamiseks neist koletustest ja ka nende õigustamiseks, tehakse näidis protsess kahe värvika, sümpaatse, õige asja eest väljas oleva ja, olgem ausad, kriminaalse paari üle. Pole vaja maha salata, et nad tõesti planeerisid teatud paikade pommitamist, kuid ülekuulamiste käigus maaliti neist pilt kui jõledatest terroristidest. Kuna tegu ei olnud ohmudega, suutis paar toetajate abil pöörata kohtumõistmine osati enda kasuks, et tuua maailma tähelepanu korealaste julmale tapmisele. Samuti, oli Jaapani valitsusel paari hädasti vaja, sest kui viimaseid ei saaks riigi reetmises süüdistada, siis ei oleks riigiametnikel millegagi vähemusrahva hävitamise kübekeseks õigustuseks. Ja, otse loomulikult, tapatalgude valguses oleks see veel enam maailma pahameelt Jaapanile toonud kui kaks süütut inimest suurejoonelise protsessi käigus surma mõistetakse. Seega, omas paar omamoodi võimu kogu toimuva üle, mida nad ka usinalt ära kasutasid (nt õigus kohtus Korea traditsioonilist riietust kanda). Mõlemale poolele oli protsess vajalik oma eesmärkide täitmiseks ning see lükkamis-tõmbamismäng oli üpris kaasahaarav, rääkimata konkreetse kohtuprotsessi keerukusest ja vingerdustest. Lõpp oli aga kahjuks aimatav. Siinkohal, on tähtis ära märkida, et tegu on üdini tõestisündinud looga ning tegelased põhinevad päriselus eksisteerinud isikutel. See fakt paneb juba tõsisemalt asja üle mõtlema...

Mulle meeldis filmi toon. Vaatamata sisule ei olnud see raske ja sünge, otse vastupidi, tundeküllasust oli ohtralt, aga lähenemine oli pigem helge ja isegi humoorikas. Sellele aitasid hulganisti kaasa kahe peategelase karakterid, kes vaatamata pöörasele ning õudsele olukorrale suutsid olla erksad, särtsakad ja teenida enda seatud kõrgemat eesmärki. Iseäranis sümpaatne oli Kaneko Fumiko, eriti valusa lapsepõlvega jaapanlanna, kes kirglikult korealaste õiguste eest väljas oli ning kelle side Park Yeoliga oli tugev, nii intellektuaalselt kui spirituaalselt. Mulle siiralt meeldis kuidas näitlejanna, Moon Choi, kes on muideks hoopis korealane, teda mängis: krapsakas, positiivne, iseteadlik ja oma ajast naiste suhtumisel teistest kilomeetreid ees. Jaapani "kawaii" miksitud feminismiga. Muide, paljuski on kogu protsessist teada ning süžee ise üles ehitatud just päriselu Kaneko Fumiko memuaaridel, milled too kirjutas kui oli vangis.

Lisaks pean tooma esile, et lugu ei langenud musta-valge lõksu, mida liialt tihti ette tuleb taoliste algmaterjalidega. Ehk, korealased head ja jaapanlased pahad. Mulle imponeeris, et jaapanlasi oli küll ka jätiseid, kuid oli ka hallikarva ja mõistlikke ning ka neid, kes peategelaste eest väsimatult võitlesid. Miinusena tooksin välja, et kohati kippus lugu venima ja väsitama.

Seansil oli kohal ka mainitud Moon Choi, kelle inglise keel oli suurepärane, kelle suhtumine oli soe ja avatud ning kes tundus olevat sama kihvti ja heatahtlik kui tema kehastatav tegelane. Mulle meeldisid tema põhjalikud vastused ja siiras tahtmine filmi üle arutleda.

------------------------------------

Pealkiri: Vee puudutus
Originaalpealkiri: The Shape of Water
Riik: Ameerika Ühendriigid
Programm: Screen International kriitikute valik
Kestus: 2h 03 min
Minu hinnang: 3.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Palju kiidetud, palju juubeldatud, palju auhinnatud -- mind, kahjuks, vasikavaimustusse ei viinud. Tegu oli otsekui erilise filmiga ja teisalt mitte niiväga. Ülehinnatud maigu see mulle aga jättis küll. Nõrgaks jäi süžee, mis kui eemaldada omanäoline pakend, oli tegu suhteliselt standardse üleloomuliku komponendiga päästelooga. Isegi lisades siia lembenoodi, ei tundunud nähtu siiski eriti originaalne. Olla ainulaadne ei ole alati muidugi mingi näitaja, kuid vähemalt fundamendi laob ta küll. Teostus oli aspekt, millega film teenis enamus punktid. Muusika, kostüümid, kaadrid, atmosfäär, jne mõjusid maagiliselt, meeldivalt veidralt, värskelt, salapäraselt, detailselt, läbimõelduna, ehk siis, oli tegu modernse, kuid retrohõngulise muinasjutuga.

Mind häirisid mitmed detailid, mis samaaegselt aga ideaalselt passisid ja värvi lisasid. Peategelase Elisa naaber ja kamu, Giles, tüütas oma pideva mulisemisega ning fookusega, mis liialt palju mehe tegemistele kaldus. Kohati tundus, et ta lämmatas Elisat, kes oli tumm. Teisalt, oli mees tähtis faktor naise elus ja loo kulgemises ning omamoodi muhe kuju. Samamoodi, oli ka kurikaelaga, kelle kodusest elust ei olnud mul sooja ega külma, kuid kiiked sinna võimaldasid luua selgema pildi, et miks oli mees nagu ta oli. Karakterid olid kõik karakterid suure tähega -- hoolega loodud, elavad ning põhjalikkusega esitletud. Üleüldse, hiilgas film just üksikasjadega, näiteks, külma sõja ning Nõukogude spiooni element, Giles'i aja jalgu jääv töö reklaamijoonistajana, jne. Kõnekas oli ka keskne n-ö mitteverbaalne armulugu, mis, saan aru, et vaatajatele hingestatuna ja sügavana paistis, mind aga niiväga puudutada ei suutnud. Kahe üksiku hinge teineteise leidmine, ükskõik kui kentsakates oludes ja teisest liigist, oli ju armas, kuid mulle mõjus võõrastavana. 

Kokkuvõttes, kiidan julgust teha midagi juba nähtud-tehtud aga uues tõepoolest silmapaistvas kuues. Ja ka minemist, paljude jaoks, üle piiri, mis on mõnikord just see mida vaja, et nõiaringist välja murda.

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 2

Tervitus!

Siin nüüd teine osa lühiülevaadetest!

Pealkiri: Justice League

Originaalpealkiri: Õigluse liiga

Kinodes alates: 17.11.2017

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kuigi tunnen juba Marveli tüdimust (mida "Thor: Ragnarok" veidi leevendas) virutasid nad ühe asja juures naela pihta. Nimelt, kangelaste kokkutoomiseks ühe grupina ühes linateoses läks tarvis päris mitu eelfilmi, et maastikku sobivaks sõtkuda. DC koomiksikangelaste suurejoonelisel kohtumisel aga puudusid võimalikud eelnevalt väljajoonistunud seosed, välja arenenud konkreetsed tegelastevahelised suhted, looliinid mis jõuaksid võimaliku pika ootamise järel rahuldava seisuni ning jällenägemisrõõm kohtumaks kaua kaasaelatud armastatud tegelastele. Enamus karaktereid jäid võõraks ja nende tutvustused/arendused jäi pinnapealseks -- toimuval ei olnud kaalu ning uus kangelaste maailm oli kitsas ja õhuke. Pinnas jäi vesiseks, sest polnud piisavalt turvast jõudnud tekkida. Jah, madinat oli omajagu, hävingut oli küllalt, kangelastegusid piisavalt, kuid mulle ei läinud nähtu eriti korda. Muidugi, oli ka kihvte stseene ja tegelasi (no tõesti, Jason Momoa Aqamanina oli ootamatult mehine ja äge), kuid keeruline oli selle looga kontakti leida ja end emotsionaalselt siduda.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Keti lõpp

Kinodes alates: 20.10.2017

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma arvasin, et see film kõnetab mind vähem kui välja kukkus. Selline artsy ja uuenduslik lähenemine koos minu jaoks ebatraditsionaalse süžeega pelgasin, et jätab mind külmaks või isegi tekitab vastumeelsust. Tegu ju originaalis teatritükiga -- lavale passib, aga kinolinal ei pruugi toimida. Üle ujutatud enesekesksetest, sisutühjadest, eemalepeletavatest ja/või tüütutest tegelastest -- meie tavapärastest igapäeva keskkonnakaaslastest --, oli otsekui pärl sigade ette visatud söögikoha ettekandja, loo kangelanna, Maiken Schmidti kehastuses. Inimene, kes vajas muutust ning selle ka pealesurutuna negatiivses kuues sai. Nimelt, keskendus lugu toidukoha viimasele tegutsemispäevale, peale mida naine omale uue töökoha või elusihi on sunnitud leidma. Midagi tegelase juures minuga aga haakus ja ma olin siiralt tema käekäiku investeeritud. Sõnas ta ka muuseas mina jaoks lausa legendaarseks saanud mõttetera: "Kas sa arvad ei burgereid ei ole vaja? Kas sa arvad, et friikaid ei ole vaja?" Lihtne ja labane, aga sügav ja mõtlema panev! Lõpp astus aga ilmselgelt ühe sammu liiast ning selline ekstra diip imal jama pani mind nina krimpsutades kukalt kratsima. Üldiselt, oli linateoses midagi seletamatut, mis mulle ootamatult istus.

---------------------------------------------------

Pealkiri: Väike ime

Originaalpealkiri: Wonder

Kinodes alates: 22.12.2017

Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Juba loo alguses hakka peategelane, moonutatud näoga terane ja igati tubli poiss, oma kolme uut klassikaaslast esimesel kohtumisel kategoriseerima vastavalt nende välimusele… Filmi sõnum oli mitte hinnata raamatut raamatu kaane järgi – pesueht topeltmoraal! Ja siis see üliimal auhinna andmine lõpus! Ehk siis, tundsin ja elasin ma Auggiele täiega kaasa, kuid, piinlik tõdeda, suutis poisi kõrval peres teisejärgulisena koheldud ja kohati nähtamatu õde mu sümpaatiat enam võita. Üldiselt, oli tegu emotsionaalse elujaatava filmiga, kus eri aspektid, alates näitlemisest kuni loo ülesehituse ja erinevate vaatevinklite kaasamiseni, olid soliidselt esitatud. Pisarad tiriti mult efektiivselt ja järjekindlalt välja iga teise stseeni juures, mis näitab, et asi toimis või olen ma üks ogar nutunaine. Mõlemad variandid vast siinkohal kehtivad. 

----------------------------------------------------

Pealkiri: Jackie

Originaalpealkiri: Jackie

Kinodes alates: 03.03.2017

Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ütlen kohe, et minu jaoks võiks suure punnitamise peale häirivate faktoritena välja tuua vaid tempot, mis vahepeal kippus venima, ning paari kõrvalosatäitja sunnitud etteastet. Üleüldiselt aga suutis film mu hinge pugeda ja sellise mastaapse ajaloosündmuse hoopis teisest valgusest vaadatuna niivõrd inimlikuks, tundeküllaseks ja vaatajale isiklikuks teha. John F. Kennedy tapmine Texases oli traagiline sündmus, mille poliitiline jalajälg, järgnenud segadus ja vastamata küsimused koos vandenõu teooriatega varjutasid selle mõju tema lähedastele. Selle aspekti tõi üliemotsionaalse ja vaoshoitult dramaatilisena hiilgavalt välja malbe ja haavatava, kuid pead püsti kuni lõpuni hoidva, väärika Jackiena, Natalie Portman. Fookus naise läbielamistel ja nädalatel pärast mehe surma tiris mind sisse ja hoidis kinni kuni viimase sekundini. Midagi oli filmi juures ekstra poteetiliselt kaunist, hingeliselt sügavat, kurblikult rahustavat ja tasa ning targu kaasa haaravat.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Spiderman: Kojutulek

Originaalpealkiri: Spiderman: Homecoming

Kinodes alates: 14.07.2017

Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma teadsin juba uut kombenisioonikangelase versiooni nägemata, et Tom Holland klapib teismelise Peter Parkeri olemusega enam kui Tobey Maguire ja Andrew Garfield seda kunagi suudaks. Valides usutavama vanusega näitlejaid kehastamaks noorukeid on alati samm õiges suunas. Kuigi, kui mitu korda ühte ja sedasama karakterit värskendada, võib asi oma hiilguse kaotada, tundus mulle antud uusvariant eelnevatest ehedam ja sümpaatsem. Samas, aga imbus sisse ka Marveli filmide sarja tüüpmustreid, mis suurtes doosides võivad karuteenet tegema hakata. Näiteks, kuigi Raudmees ei kaaperdanud antud filmi, tuli teda ette minu maitsele liialt palju. Jah, tema sekkumine oli loogiline ja süžeed toetav, kuid Marveli linateoste pluss on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest. Ja Marvel linateoste probleem on see, et erinevad tegelased saavad osa võtta üksteise filmidest.




----------------------------------------------------

Pealkiri: Tantsija

Originaalpealkiri: La danseuse

Kinodes alates: 26.05.2017

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Film keerles modernse tantsu ning innovatiivse teatraalse valgustuse eestvedaja, Loïe Fulleri, ümber, keda imetlesid tollase ajad suured nimed kunstis, näiteks, Rodin ja Toulouse-Lautrec, ning isegi Marie Curie. Fookus asetus naise karjääri algusaastatele ning kuulsa Serpentine Dance loomisprotsessile -- mis nähtu järgi juhtus poolkogemata. Edaspidi juba keskenduti naise suhetele patrooni, d'Orsay krahviga, ning, iseäranis, teise hakkaja ja ambitsioonika tantsija, Isadora Duncaniga. Mõlemaga oli Loïel ka teatud kraadini romantilised suhted. Isadora suutis naisel pea täitsa sassi ajada. Põnev ajastu, fastsineeriv päriselus eksisteerinud ning oma sügava jälje jätnud peategelane, ohtralt potentsiaalset ning plahvatusohtlikku draamat ja tundeid kunstimaailmas, kenad kostüümid, jne -- aga oli see küll üks igav film! Minuni ei jõudnud grammigi särtsu ja Loïe ei paistnud üldsegi erakordne inimene, kes ta ju kahtlemata reaalsuses pidi olema. Mitmed aspektid, tempost kuni näitlemiseni kuni õhkkonnani, olid tuimad ja elutud -- vastupidiselt kõigele, mida esindas loo keskmes olev kuulus tantsustiil.

-----------------------------------------------------

Pealkiri: Plahvatuslik blond

Originaalpealkiri: Atomic Blonde

Kinodes alates: 04.08.2017

Minu hinnang: 2.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Mul oli kõigist tegelastest ja toimuvast nii ükskõik -- film ei tõmmanud mind käima ega suutnud kübegi kõnetada. Isegi mu suur lemmik, James McAvoy, ei olnud võimeline karakteritele elu sisse puhuda või mind nähtust hoolima panna. Külmaks ja kaugeks jäi eriti peategelasest jäine blondiin Elsa... ups, Lorraine. Juba alguses oli ka selge, kes on n-ö pahalane -- puudus põnevusfaktor ja vimpkad loos. Ohtralt pluss punkte sai film minult täna stiilsusele ja omanäolisele esteetikale. Viimast ilmselgelt ka rõhutati, minnes, sellest tulenevalt, süžee poolelt liialt mugavaks. Madinastseenid olid vinged ning, kuigi ikkagi absurdsed -- tegelased oleks pidanud ammu juba sussid püsti viskama --, suudeti need kätšid vähemalt realistlikult vaatajale esitada. Kihvt pakett, kuid üllatusvaba ning tühja õhu rohke sisu.







------------------------------------------------------

Pealkiri: Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks

Originaalpealkiri: Pirates of the Carribean: Dead Men Tell No Tales

Kinodes alates: 26.05.2017

Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ma mäletan kui esimene "Kariibi mere piraadid" osa kinodesse jõudsid ja seda isegi kaks korda kinos vaatamas sai käidud. Seda kõike, sest tegu oli ajuvaba, kuid laheda ja köitva piraadiseiklusega, žanr mis varem pikaks ajaks unustuse hõlma vajunud ning automaatse läbikukkumise needus all kannatas. Viis ju "Kõrilõikajajate saar" (1995) omal ajal põhja Carolco filmistuudio. Selle žanri halva kuulsuse murdis aga teine needus, ehk siis "Musta pärli needus" ja riburadapidi on järgnenud neli järge. Vaatasin ära ka veel teise osa, kuid pettusin tohutult kui mulle armsaks saanud tegelasi enam ära ei tundud. Dünaamika muutus ja tegelased olid järsult ebasümpaatsed. Midagi ei ole ka viienda filmiga muutunud -- samad head ja vead, aga kuidagi luitunud ja väsinud näeb sarja uus lisa välja. Copy-paste täitsa esimese linateoses süžeest ja tegelastest (kuigi uus generatsioon tõi grammikese värskeid hoovuseid) ning vingest Jack Sparrowst on saanud veel piinlikum kloun. Nostalgiline oli aga muidugi taas Willi ja Elizabethi näha, kasvõi siis viivuks lõpus. Igatahes, tore idee, toredad efektid, tore seiklus, aga pillid oli aeg kotti panna juba paar filmi tagasi. Kõik järgnev on olnud üleliigne rahalüpsimasin.

Kino: Ports lühiülevaateid 2017 filmidele vol 1

Tervitus!

Kuna mul on isegi aastast 2016 veel mõned filmide ülevaated õhus, siis otsustasin suure portsu neid korraga ära teha ekstra lühidalt.

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Lumememm

Originaalpealkiri: The Snowman 

Kinodes alates: 20.10.2017

Minu hinnang: 1.5/5

Kuidas saab küll nii ohtralt mööda panna!? Film kannatas augulise ja läbimõtlemata stsenaariumi all, kus keskenduti pidevalt ebaolulisele ning lugu mitte edasi viivatele kõrvalliinidele. Lisaks, oli tempo uimerdav ja esitus igav. Puudus sidusus pea kõikide teose aspektide vahel. Tegelasi oli ebavajalikult palju, liiga vähe oli nende arendust ning enamustega oli keeruline kontakti saada või kaasa elada. Kulminatsioon oli naeruväärselt mannetu ja koomiliselt teatraalne. Pea võimatu on midagi positiivset mainida -- vast see, et algus oli paljulubav koos suurepärase Norra maastiku ja keskkonnaga.

------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Jumanji: Tere tulemast džunglisse

Originaalpealkiri: Jumanji: Welcome to the Jungle

Kinodes alates: 22.12.2017

Minu hinnang: 3.5/5

Ma ei oodanud, et see uusversioon 90ndate samanimelisest loost on niivõrd ajuvabalt lõbus ja igati adekvaatne meelelahutus. Film teadis, et on totakas ja absurdne, kuid ei lasknud end sellest segada, vaid pööras selle fakti enda kasuks, keeras vinti üle ja, kokkuvõttes oli seda mõnusat tohuvabaohu lahe vaadata. Ma hindasin, et kuigi loo vallandaja, mäng, oli sama, erinesid käesolev ja originaalfilm üksteisest märkimisväärselt. Näiteks, kui eelnevas oli tegevuspaigaks päris maailm kuhu eksisid mängu igasugu olendid, siis viimases modifitseeris lauamäng end arvutimänguks ning peategelased imeti eraldi virtuaalreaalsesse maailma. Karakterid olid isikupärased ning igal ühel neist oli võimalus mingi hetk fookuses olla oma eriliste omadustega. Need olid kohati kahtlased (avatari nõrkus: kook), kuid kõik faktid leidsid kasutust -- iseasi kui sujuvalt neid rakendati. Näitlejad sulandusid oma tegelastesse kenasti sisse. Seiklus võib alata!

------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Tüdruk ja koletis

Originaalpealkiri: Colossal

Kinodes alates: 28.04.2017

Minu hinnang: 4/5

Originaalne, kiiksuga ja ootamatute käikudega n-ö uut tüüpi superkangelaste lugu. Või paroodia nendest? Süžee oli põnev ja omanäoline kombinatsioon komöödiast, draamast, actionist ja thrillerist --- jäi segaseks, et mis ta täpselt olla plaanis, kuid mis iganes see ka ei olnud, mulle läks see igati peale. Kulminatsioon oli närvekõditavam, muljetavaldavam ja lõbusam kui mitmed kangelaste ja kurjamite viimased kokkupõrked Marveli filmides. Segadusse ajasid aga mitmed küsimused, mis jäid pärast tiitreid õhku rippuma, kuid loo üldine veider maik oli pigem ligitõmbav kui eemalepeletav.

----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Lego Ninjago film

Originaalpealkiri: The LEGO Ninjago Movie

Kinodes alates: 22.09.2017

Minu hinnang: 2.5/5

Mulle väga sümpatiseeris eelnev legoklotsidest seiklus Batmaniga peaosas ja ootasin samalaadset heatuju süsti sületäie huumoriga ka uuelt väljalaskelt. Tulemus oli aga eelmisega võrreldes vaimuvaesem ja lahjem. Huumorit nagu oli, aga mitte piisavalt. Lahedat seiklust nagu oli, aga mitte rahuldavas koguses. Süžee kohati nagu säras, aga mitte stabiilselt kogu nähtu vältel. Tegelased olid küll intrigeerivad, aga kõik ei saanud piisavalt tähelepanu, et potentsiaali realiseerida. Oli nagu lahe film, aga samas vahelduva eduga ei olnud ka. Eestikeelne tõlge aga mulle taaskord väga meeldis koos dubleeringuga: "Sa haised nagu vana joogamatt" ja "Mis pabistad, ainuke kes vaatab on su ülikriitiline isa".

------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Võõramaalane

Originaalpealkiri: The Foreigner

Kinodes alates: 13.10.2017

Minu hinnang: 3/5

Ma olin segaduses, sest suurem osa loost ei teadnud ma kellele kaasa elada või kasvõi kindlaks teha, kes suutis võita mu sümpaatia. Jah, Jackie Chan kehastas inimvrakist trööstitut isa, kes kaotas armastatud tütre, kuid Pierce Brosnani karakterit ja tema gängi piinama ja saboteerima hakata, ei tundunud ka just kõige õiglasem või minu poolehoidu võitev valik. Mõlemal poolel oli luukeresid kapis, mõlemad ei käitunud õigesti või siis käitusid just nii nagu nemad enda või lähedaste jaoks pidasid parimaks. Kaalukausid olid liialt jõuliselt üksiktegija, Jackie, poole nihkes ilma märkimisväärsete edusammudeta Pierce'i poksinurgas, et olukord tundus ebareaalne ning võimendatud. Teisalt, olid märulistseenid tõepärased ning pingelised ja tempo ärevaks tegev. Samuti, oli tore näha Jackie't dramaatilisemas, tõsisemas ning emotsionaalsemas rollis, kus mees sai lisaks klohmimisele ka oma näitlejaoskusi demonstreerida.


-----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Pihtimus

Originaalpealkiri: The Confession

Kinodes alates: 27.10.2017

Minu hinnang: 3.5/5

Ma tõesti ei teadnud, mida ma selles filmist ootasin, kuid eeldasin veidi igavavõitu külaloost kvaliteetfilmi. Jah, seda tooni tuli ka piisavalt ette, kuid üldiselt on minu jaoks tegu looga, kus lahe preester ja tema muhe abi tõmbavad lühema liisu, ehk siis, inimesed on närakad ja kahju saavad edumeelsed ning heatahtlikud. Või on iva selles, et kõigil on alati mingi vähem või rohkem isekam ning halba tekitav tagamõte – mõned lihtsalt sutsavad enne teisi ja konkreetse haavava löögina? Lõppkokkuvõttes, ei olnudki film nii ilmetu ja ebahuvitav kui paistis.

------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Legend Kolovartist

Originaalpealkiri: Легенда о Коловрате

Kinodes alates: 01.12.2017

Minu hinnang: 3/5

Vene filme ma just tihti kinno vaatama ei satu, sest komöödiad, mis suuresti Eestis valiku moodustavad, sisaldavad huumorit, mis mind karjudes eemale peletab. Vene ajaloolisi või muudmoodi komöödia žanrist eemalduvaid teoseid võib vaatamas käia aga küll. Kuigi need kipuvad olema teatud kraadini lapsikult klišeed või liialt muinasjutulised. Eks viimast oli ka Kolovarti lugu, kuid venelased suudavad need klišeed kuidagi mittetõsiseltvõetavalt kihvtiks teha. Jah, film oligi tsipa koomiliselt tõsine ja tõsiselt veidi koomiline aga mulle see ajaloomäruliseebiooper omajagu sümpatiseeris.

-----------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Palgamõrvari ihukaitsja

Originaalpealkiri: The Hitman's Bodyguard

Kinodes alates: 18.08.2017

Minu hinnang: 2/5

Ei olnud naljaks, no lihtsalt ei olnud! Tüütu paipoiss Ryan Reynolds ja närvidele käiv mölapidamatusega ja vali Samuel L. Jackson. Liiga palju mõlema näitleja tüüpilist karakterikehastust mõjus mulle seekord üledoosina. Lisaks, oli süžee tillukeste kõrvalepõigetega klassikaline 90ndate märulikomöödia, kus nalja sai siis kui kellelegi midagi pähe kukkus või keegi kolaka sai. Otse loomulikult ei olnud ka palgamõrvar üldsegi nii pahalane kui algselt tundus – miks riiviti selle lähenemisega maha krõbe ja mahlane koorik? Salma Hayek aga oli kõvam tegija kui mõlemad jorsid kokku.

---------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Wonder Woman

Originaalpealkiri: Wonder Woman

Kinodes alates: 02.06.2017

Minu hinnang: 4/5

Oeh, kui palju võimsaid kananahka tekitavaid stseene siin oli! Näiteks, kui Diana ületas hävitatud mittekellegimaa kahe sõjavaenlase vahel oli mul mokk ripakil ja silmad punnis. Teisalt, oli loo kulminatsioon koos viimse võitlusega naeruväärselt nadi ning "Colossali" filmiga sama tüüpi, kuid viimane tegi seda märkimisväärselt osavamalt ning kaalukamalt. Diana on aga võrratu naiskangelane, kes lõpuks suurel ekraanil särada sai. Tema naiivsus võis vahelduva eduga tunduda ärritavana, kuid siis jälle värskendavana. Filmil oli hinge ning kõik aspektid suutsid olla edukas tasakaalus, piisavalt healt tasemel ja üksteist toetada. Gal Gadot oli imetlusväärne!

---------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Blade Runner 2049

Originaalpealkiri: Blade Runner 2049

Kinodes alates: 06.10.2017

Minu hinnang: 4.5/5

Ma ei ole näinud kultusklassikaks saanud originaalfilmi, kuid uus peatükk selles maailmas suutis end imelise visuaalse poole ja kvaliteetset sisu lubades piisavalt paljulubav näida, et mind kinno meelitada. Ma kindlasti ei saanud kõigest täisväärtuslikult aru, esimese osa nägemiskogemuse puudumisel, kuid võin julgelt öelda, et see detail ei takistanud mind grammigi olemast vaimustuses sellest veidrast, ahvatlevast ja hirmuäratavast tulevikumaailmast. Lugu oli sügav, nüansirohke, loogiline, kaasahaarav, liigutav, visuaalselt meisterlik, läbinähtamatu ning passiva muusika ja helitööga. Tegelased olid väljajoonistatud ja näitlemine kiiduväärt. Ma elasin esimesest hetkest Ryan Goslingu karakterile, politseinik Kle, kaasa. Vat see oli üks üksik ja hale tegelane, kes mu südame härdaks tegi -- mehe õnnetu kutsunägu ainult valas õli tulle. Viimast puänti ei näinud ma mitte kuidagi ette ning kuigi see mulle väga ei istunud, oli see osavalt esitatud nutikas vimpka. Teisalt, tegi just see jõnks loo minu silmis iseäranis nukraks. Miinusena tooksin välja filmi pika kestuse ja kippumise kohati venima.

-------------------------------------------------------------------

pilt imdb.com kodulehelt

Pealkiri: Paddingtoni seiklused 2

Originaalpealkiri: Paddington 2

Kinodes alates: 01.12.2017

Minu hinnang: 4/5

Esimene üliviisaka ja nunnu Peruu karupoja seikluste film oli üks mu lemmikuid lastelinateoseid: siiras, südamlik, lustakas ja ka tehniliselt igati õnnestunud. Igati meeldiv ja muhe nagu peategelane ise. Järg võttis üle eelnevast kõik edukalt toimiva ning jätkas igas vanuses vaatajais sooja ja õdusa tunde tekitamist rinnus. Paddington peab taas enda eest võitlema ning satub seekord ka vanglasse, kuid väikse jõmmu perekond, Brownid, on seekord algusest lõpuni tema seljatagust hoidmas. Oli üliarmsaid momente, oli õpetlikke momente, oli naljakaid momente (eriti lõik juuksuris), oli tundeküllaseid momente, oli ootamatuid action momente (eriti rongisõit) -- põhimõtteliselt tehti linnuke kõikidele teguritele, mis tarvilikud, et luua esmaklassiline lastefilm. Silma jäid seekord uustulnukad Brendan Gleeson -- inimmõmmikust kriminaal ning Hugh Grant -- libedikust gentleman varganägu. Mul on vaid natuke kahju, et film dubleeriti (kuigi igati kenasti), sest jumaldan Ben Whishawd, kellel on ka mõnusalt meeldiv hääl ning kes annab selle ingliskeelses versioonis Paddingtonile.

Kino: "Mõrv Idaekspressis"

Tervitus!

Juhuuuu! Minu suur kangelane on uues kuues kinolinal!

Pealkiri: Mõrv Idaekspressis

Originaalpealkiri: Murder on the Orient Express

Režissöör: Kenneth Branagh

Näitlejad: Kenneth Branagh, Johnny Depp, Daisy Ridley, Judi Dench, Willem Dafoe, Penelope Cruz, Michelle Pfeiffer, Josh Gad, Derek Jacobi, Olivia Colman, Leslie Odom Jr.

Žanr: Krimi, müsteerium, draama

Kestus: 1h 53 min

Kinodes alates: 24.11.2017

Nähtud: 25.11.2017

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Nagu mu sõbranna ütles: "On vaid üks Hercule Poirot ja see on David Suchet!" Nõustun sada protsenti. Olen vist kõik tema tegelase kehastamise seeriad ära vaadanud. Enamusi mitu korda ja mõndasid isegi rohkem. Pean kurbuse või ka rõõmuga tunnistama, et Kenneth Branagh ei ole Hercule. Ühe ja ainsa "Vanameister vuntsi" troonile jäi David Suchet. Uus meisterdetektiiv oli kui karikatuur sellest tegelasest, kellest Suchet tegi dünaamilise ja hingestatud hea sõbra vaatajale -- kelle ümber aga keegi kippus millegipärast alati otsad andma. Ehk siis, on ta turvalises kauguses olev hea sõber. Võib-olla, kui anda uuele osatäitjale aega, suudab ta paar sammu lähemale astuda oma eelkäijale, kuid ma väga kahtlen, kas sama tase kunagi on saavutatav. Aga eks näis, sest järgmine Agatha Christie mõrvamüsteerium vuntsiga peaosas, "Surm Niilsusel", on juba plaanis ning vihje sellele leidus ka käesoleva filmi lõpus ootusärevust tekitava detailina. Olgu kuidas verivärske Hercule'iga on, AGA, see jõle tuust tema näos oli lihtsalt ilge! Iga stseen tõmbas see karvakäkk mu pilku endale nagu must auk ja ümbritseva mõju kahanes. Loodan, et järjes on seda elukat trimmitud.

Film nägi loomulikult kvaliteetselt tehtud ja kena välja, kasutades ära sügavaid taskuid ja kõike mida vähemalt visuaalselt annab selle konkreetse kargu abil võimendada ja kohendada. Sisu jäi selle kõrval veidi lahjaks. Hakkasin kahtlema, kas selline intiimne ja klaustrofoobiat tekitav originaalne mõrvamüsteerium sobib ja toimib üldse täisväärtuslikult suurel ekraanil? No, tore oli vaadata igatahes. Samas aga eeldasin suurel ekraanil loo välimusele enam ekstravagantsust ja glamuursust -- Idaekspress ikkagi ju, kus rikkad ja kuulsad vagunites sebimas. Kasutatud oli ka huvitavaid kaamerafookuseid nagu lähenemine ülevalt poolt, mis standard krimilahendamisse natukegi omapärasust lisasid. Hulganisti oli stseene asetatud ka väljas poole rongi, mis süžeed veidike õhutasid ja tegelastele mänguruumi andsid, kuid mis pärssisid kitsikuses pingelist põnevuse püsimist loo ülesehituses. Iseäranis kulminatsioonis -- mastaap oli suurem aga mõju hajusam.

Lugu ja selle lahendus mind niiväga enam ei paelunud, sest olen seda mitmes versioonis juba varem näinud, seega teadsin mis, kes, kus ja miks. Head asja vaatan aga alati uues kuues uuesti ning iga kord on põnev võrrelda erinevaid nägemusi. Antud versioon kriiskas "Hollywood!" kui kõrvutada näiteks David Sucheti variandiga, mis ei ole ilmtingimata muidugi halb asi. Aga kas oli ilmtingimata vaja rollid täis toppida paljuski kuulsaid staare? Kurb oli vaadata kuidas mitmed jäid alakasutatuks. Enim jäid mulle silma Michelle Pfeiffer, kes on ikka sama kaunis kui paarkümmend aastat tagasi, Judi Dench, kes haarab pilku puhtalt sellepärast, et ta on Judi Dench, ja Johnny Depp, kes oma viimase aja imidžiga eraelus, sobib sellist lurjust mängima nagu valatult (ok, ma teen Johnnyle liiga siin...).

Kokkuvõttes, on mul hea meel, et Agatha Christie taas suurt ekraani külastab. Kas ta aga üldse ja kas just käesoleval kujul sinna sobib, on teine asi. Jah, ma nautisin filmi, aga ma naudin pea kõiki kirjaniku krimkade ekraniseeringuid. Ma ei usu ka, et Hollywood tema lugude vahendajaks kõige paremini sobib, vähemalt antud näitel. Siiski, kordan, ma nautisin nähtut ja tegelikult oli see ju igati adekvaatne versioon kuulsast mõrvamüsteeriumist. Lihtsalt, on tehtud paremaid.

Kino: "Matilda"

Tervitus!

Topeltülevaade ühest kõmulisemast Vene filmist 2017!

Pealkiri: Matilda

Originaalpealkiri: Матильда

Režissöör: Aleksey Uchitel

Näitlejad: Danila Kozlovsky, Michalina Olszanska, Lars Eidinger, Luise Wolfram, Sergei Garmaš

Žanr: Ajalooline, romantika

Kestus: 1h 48 min

Kinodes alates: 27.10.2017

Nähtud: 04.11.2017

Liisi hinnang: 2/5
Inga hinnang: 2/5

Mis meile ei meeldinud?

pilt imdb.com kodulehelt

Liis:
Selle saavutuse eest pean aplausi tegema! Niivõrd intrigeerivast, suursugusest ja põnevate sündmustega ajaloolisest perioodist ja tegelastest punnitati välja ühedimensioonilised, sisutühjad ning kauged karakterid. Toimumistest sai aga tüüpilise seebiooperi selgroo ning ka emotsionaalne tase jäi samalaadseks. 

Kokkuvõttes, oli mul ükskõik kõigist osalistest ja nende tegemistest. Süžee oli pealiskaudne, lihtsustatud, emotsionaalse kaaluta, järjepidevuseta, veniv, puine, elutu -- ühesõnaga, mannetu.

Inga:
Pean tunnistama, et mu ootused filmile "Matilda" olid väga kõrged, sest vene kineastid teevad suurepäraseid eepilisi ajaloolisi filme. Kahjuks mu ootused ei täitunud, sest film ei tekitanud minus erilisi emotsioone ja pigem lugematul arvul küsimusi, millele vastuseid ei saanud. Mitte, et midagi oleks selles loos avatuks jäetud, aga ma lihtsalt ei saanud aru päris paljudest filmi aspektidest nii süžee puhul, näitlejatööde puhul kui ka tegelaskujude puhul. Kuna tegemist on konkreetsete ajalooliste isikutega, siis on filmi autorid arvatavasti proovinud teha lugu tõetruult, aga ta polnud üldse usutav, eriti Nkolai ja Matilda suhe, mis mõjus külmana. Mul ei tekkinud mingit sümpaatiat ei Nikolai, ei Matilda ega ka Aleksandra vastu.

Liis:
Isegi Edwardi ja Bella tunded kumasid enam läbi kui Matilda ja Nikolai väidetavalt palav armastus. Lisaks, isegi Edwardi ja Bella armastuse tekkimise taustas ja kulgemises oli enam loogikat ja usutavust kui selle n-ö suhte vahel, mida film eksponeeris. Ma ei saanud aru, MIKS nad üksteist armastasid. Ma ei uskunud sõnagi nende lembelubadustest ja mulle ei suudetud veenvalt maha müüa, et neid kahte, vähemalt filmis, ühevarjundilist ning tuima isikut, seob legendaarne armastus, mille pärast mees kaalus ka troonist loobumist. 

Mina nägin kahte teismelist, kelledest üks ei teadnud mida ta õige tahab ja ei soovinud vastutust, teine aga tahtis klammerduda unistuse ja kaitse pakkuja käe külge. Koos uskusid nad, et on armunud. Tegelikult aga oli nende vahel vaid kõige rohkem üksteise vastane praktiline vajadus, sealhulgas füüsilised rõõmud. Ja isegi seda arusaama saavutati pooletoobisena. Selle ülitähtsa keskse samba püstitamisel -- Matilda ja Nikolai suhe -- , film mitte ei koperdanud, vaid hävis täielikult. Veider oli ka Nikolai suhe oma tulevase naise Aleksandraga. Ajaloost on teada, et nad siiralt armastasid üksteist, kuid antud lugu tegi selle armastuse tulevase kujunemise äärmiselt ebaloogiliseks, sest nad kohe üldse ei paistnud klappivat. Iseenesest ei ole see aga kriitika, sest asi võis olla süžees, näitlejates või ei ole ka ebatavaline, kui kaks mitte sobivat inimest siiski üksteisesse kiinduda suudavad. Aleksandra puhul keskenduti ka tema kalduvusele igasugu selgeltnägemise võtetesse uskumisel, mida ta ka filmi põhjal Matilda peal kasutas.

Inga:
Minu kõige suuremaks probleemiks filmi juures oli see, et režissöör oli võtnud natuke liiga suure ampsu ja ei suutnud Nikolai ja Matilda lugu usutavaks teha.

Kui Nikolai ja Matilda reaalses elus kohtusid, oli Nikolai 21 aastat vana ja Matilda 17 ja nende suhe kestis natuke rohkem kui kolm aastat. Miks ma seda üldse mainin? Sellepärast, et näitlejad, kes Nikolaid ja Matildat kehastasid on reaalselt märksa vanemad. Lars Eidinger, kes mängis Nikolaid on 41-aastane ja Michalina Olszanska on 25 aastane.

Kummalgi, eriti Lars Eidingeril jäi puudu noore armastuse värskuse väljendamisest. Lars Eidinger on kahtlemata hea näitleja ja kindlasti ei olnud Matilda esimene naine, kelle läheduses Nikolai II oli viibinud, aga minu arvates ei suutnud Eidinger Nikolaid esitleda noore kirgliku armastajana, vaid pigem keskealise ja endast nooremasse naisesse armunud keskeakriisis mehena. Sellist, kellel on juba kuhjaga kogemusi ja kes on natuke väsinud, et etendada suurt ja õhkavat ja nooruslikku armumist ning kirge.Ta lihtsalt ei kandnud seda välja ja seetõttu ei suutnud ma ka ka nende suhtele kaasa elada. Ka ei suutnud Olszanska välja mängida ei võrgutavat noort naist ega ka ambitsioonikat tulevase tsaari esibaleriinist armukest. Mõlemad perspektiivid olid väga nõrgad mu arust. Luu oli, aga kontidel liha ei olnud.Kohe üldse ei olnud.

Ma arvan, et siin on süü ka süžeel ja sellel, et režissöör tahtis näidata nii Venemaa selleaegset ühiskonda koos teravate ajalooliste probleemidega, balletimaailma tagamaid ja veel kõike mida, selle asemel, et keskenduda ainult Matilda ja Nikolai ning hiljem Nikolai ja Alexandra suhtele. Lars Eidinger oli mu arvates kõikides stseenides, mis puudutasid Venema hetkeolukorda, poliitikat ja ühiskonda väga hea ja tõetruu ja loomulik, mis tegigi terve filmi ebaühtlaseks ja mitte just kõige meeldivamaks elamuseks.Lavastuse ja näitlejatööd olid ebaühtlased ja terviku tunnet filmist välja ei arenenud.

Peale selle ei mõista ma, miks ei valitud Nikolai rolli vene näitlejat. Venemaal on nii palju andekaid näitlejaid ja seetõttu on see mulle arusaamatu, et miks imporditi sisse saksa näitleja. Huvitav, kas vastutuse tõttu, mida selle rolli etendamine kaasa tõi? Et ei julgetud kasutada kohalikke näitlejaid?

Mis meile meeldis?

Liis:

Lossid, ekstravagantsed ruumid ja nende kujundus, kostüümid, ajaloolised esemed -- loo ajastu melu ning sära suudeti aga enam-vähem autentsena tunduva ja rohkelt silmailu pakkuvana kinoekraanile edasi tuua. Film nägi visuaalselt glamuurne ja kaunis välja. Samuti, meeldisid mulle balleti sisaldavad stseenid, kus tantsijad olid graatsilised ja sirendavad. Ka näitlejad olid vähemalt pealiskaudselt igati oma rollidesse sobivad. Puhtalt väljanägemise poolest ei annaks ma linateosele vaid 0 punkti.

Inga:
Kui näitlejatööde juurde tagasi tulle, siis oli ka väga häid rolle filmis. Mulle oli väga sümpaatne Luise Wolfram printsess Aleksandrana, kes vaatamata Matilda pingutusteleja Nikolai otsustusvõimetusele ei andnud alla ja võitles oma koha eest Nikolai südames ja kogu Venemaal. Muidugi, ühiskond oli tollal teistsugune ja ega ka Aleksandral valikuid palju ei olnud, sest kui juba otsus on tehtud, et temast peab saama Nikolai abikaasa, siis pidi see ka nii juhtuma. Tema roll pani mind mõtlema sellele, et lahe oleks tulevikus vaadata Nikolai ja Aleksandra elu ja selle traagilist lõppu, sest olid nad ju koos harmoonilises ja usklikus abielus kuni mahalaskmiseni. 

Mulle oli sümpaatne ka Danila Kozlovsky Vorotnsovina, kes tegi küll väikese, aga seeeest särava rolli. Ka vürst Andrei rollis olev Grigoriy Dobrygin oli hea ja võitis minu tähelepanu igas stseenis, kus ta osales.

Üldiselt öeldes, kõrvalrollide tegelased olid märksa mitmekihilisemad, põnevamad ja usutavamad kui peategelased, nii et filmi tugevus tugines suuresti nendele.

Filmi suureks plussiks oli muidugi ka selle maalilisus. Operaatoritöö oli super ja jättis sügava mulje. Nagu enne mainitud, siis oskavad vene kineastid teha eepilisi suurfilme ja ka selles osas ei pidanud ma pettuma. Fantastilised vaated nii paleedest, väljakutest, sisekujundusest, see kõik oli imelius. Tore oli filmis näha nii Mariinski teatrit, Uspenski katedraali, Talvepaleed, Hodõnka väljakut, Katariina paleed ja palju teisi olulisi ajaoloolisi kohti Peterburis ja Moskvas. Ka filmi kunstnikud ei olnud end tagasi hoidnud, sest kostüümidele oli väga palju panustatud. Imeilusad kleidid!

Kahjuks, ainult iluga seda filmi välja ei vedanud. Kui visuaalselt oli film tõesti kaunis, siis sisu oli minu arvates väga nõrk ja jättis mind täiesti külmaks Nikolai ja Matilda armuloo suhtes.

Lemmikstseen: 
Kõige muljetavaldavam stseen oli Hodõnka väljakul toimuv kroonimisjärgne episood, kus Nikolai ronib sõjaväe poolt ehitatud pukki, et vaadata Hodõnka väljakul toimunud tragöödia tagajärgi. Hodõnka väljakul suri tuhandeid inimesi, kes olid tulnud kroonimispidustustest osa saama ja kus jagati lihtrahvale kingitusi. Näljas 100.000 pealise rahvamassi sees tallati surnuks tuhandeid inimesi ja kui Nikolai sellest teada sai, läks ta Hodõnka väljakule olukorda üle vaatama. Pukis seistes lastakse taustaks suursugust ilutulestikku Nikolai kroonimise auks. Selles stseenis oli midagi ettekuulutavalt õõvastavat, sest see oli sama traagiline, kui Vene tsaaririigi saatus.