pühapäev, 29. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (3) "Must veski" ja "Must valgus"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Must veski
Originaalpealkiri: 
Czarny mlyn
Programm: JF Lastefilmide programm
Riik: Poola
Kestus: 1h 41 min
Minu hinnang: 3.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Lugesin mitte midagi ebatavalist esile toovat sünopsist ja vaatasin pilti, kus lapsed lustakalt oma jalgratastel paistsid uitavat. Ootasin meeldivat ja kerget lapsepõlvenostalgiat täis suveseikluse draamat koos komöödiaga. Täis kližeesid ning copy-paste süžeejooni, mida juba sada korda igat lastefilmides nähtud. Sellist sci-fi suunitlusega faktiliselt uut "Alieni" ma ei osanud aga kuidagi ette näha. Oma pool filmist ei suutnud ma sellist kulminatsiooni eeldada. Ootamatu, kuid lõppkokkuvõttes isegi kenasti passiv kombinatsioon südamlikust peredraamast ning "Independence Day'st" oli kahtlemata käesoleva aasta PÖFFi üllatusmuna. Või ma lihtsalt ei teinud jälle piisavalt eeltööd, et selgusele jõuda, mis sorti filmi ma hakkan vaatama. Pigem viimane variant.

Kõik algab suhteliselt süütult ja pahaaimamatult: põlema süttinud tehases töötav isa sureb kangelaslikult, jättes oma väikse poja koos emaga, kellele šokk sünnituse esile kutsus ja kes puudega tütre ilmale tõi. Aastaid hiljem, on pere on nüüd vaene, ema end ribadeks tõmbamas, poiss, Iwo, õnnetu, et neil pole raha ja, et tal on nii tüütu õde, Mela. Esimene osa loost keskendubki Iwo suhtele oma emaga, õega, sõpradega ja teiste keset eimiskit asuvate kahe maja elanikega. Kaugel taamal on tunda "Musta veski" tehase varju ning midagi ähvardavat terendamas, kuid pigem mõjus see psühholoogilisena, et kuidas õnnetus seal on vastutav Iwo pere õnnetu eluolu eest ja siiani heidab varju. Tagasi vaadates, vihjeid oli (lausa filmi esimeses stseenis), et seal võib toimuda midagi ebatavalist, kuid ma ei pööranud neile väga tähelepanu või oodanud sellist ulmekat. Suunasin tähelepanu peategelasele. Vaatamata poisi pahurusele, kibestumusele ning õe sallimatusele, tegi see teda just inimlikumaks, realistlikumaks ning sümpaatsemaks. Iseäranis kuna tema suhe ja heldinumad hetked emaga olid tegelikult äärmiselt südamlikud. Kes ikka tahaks mõelda oma sandile reaalsusele kodus, kui võiks sõpradega mängides selle eest põgeneda ja lapsepõlve nautida? Mulle meeldis, et Iwo ja tema sõbrad ei olnud moraali täis ideaalteismelistest kangelased, nagu paljudes teistes lastelugudes ette tuleb, sest kuigi õilsad ja südikad, ei ole sellised tegelased tihtipeale usutavad.

Tekkis hetk, kuskil filmi keskpunktis, kus ma ei saanud enam igasugu ebanormaalsed veidrusi ignoreerida ning hakkas tõusma uudishimu, et kuidas toimuvat seletada ning kes või mis on kõige taga. Toon muutus kiirelt ning alguses ei saanudki ma aru, kas ma vaatan ikka sama linateost, mida mõned minutid tagasi. Järsk üleminek sulandus edasi juba loomulikumaks loo arenduseks ning hindasin seda, et sain kaks ühes: lastefilm pluss sci-fi seiklus. Kuigi lõppfaasis oli mitmeid detaile, mis ei olnud kuidagi loogilised, mõjusid lausa naeruväärselt lihtsustatult ning olid lausa ajuvabad, siis mulle tegelikult see suunamuutus läks täitsa peale. Ka lõppseisul endal ei olnud nagu väga vigagi. Mulle meeldis ka, et ei mindud kergema vastupanud teed kahe märkimisväärse n-ö probleemi lahendamisega -- surnud isa ja puudega tütar. Need oleks tegelastele muidugi elulihtsustavad, kuid samas, õõnestanuks pere õppetunde, emotsionaalset arengut, täiskasvanuks saamise teekonda ning üksteise üle tänulikkuse tundmist just nii ja just sellistes oludes nagu hetkel käes. Neid tõsiasju ning olukorra väärtust aga saboteeris ülepaisutatud ja isegi piinlik viimane vastasseis. Ei olnud minu maitsele ja mõjus sunnitult. 

Kokkuvõttes, minu jaoks üllatusliku elemendiga ebatüüpiliselt tüüpiline lastefilm. Igati soliidse balanssi suutis ta saavutada erinevate süžee ehitusblokkidega nagu erilaadi žanrid, emotsioonid ja seiklus, pere ja sõprussuhted. Jäi mulje, et kõik said oma eetriaja ning haakusid kenasti kokku üheks tervikuks.


-----------------------------------------------

Pealkiri: Must valgus
Originaalpealkiri: Bit-Gwa Cheol
Programm: Debüütfilmide võistlusprogramm
Riik: Lõuna-Korea
Kestus: 1h 47 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 29.11

Hämmastav, kuidas niivõrd emotsioonidest pulbitsev süžee võib mõjuda hoopiski rahustavalt. Olen tähele pannud, et paljud Jaapani, Lõuna-Korea, jne linateosed jätavad mulje kui oleksid rahulikud magavad vulkaanid, mille pealiskihi all lõõmab elu. Nad suudavad sellist unist pinget meeletult hästi esile tuua ning vaatajas skisofreenilist tunnet tekitada. Seda kõike minimaalse dialoogi, pikkade kaadrite, vähese tausta muusika, olematute efektide ja ilma igasugu teatraalsuseta. Keskenduda tuleb tegelaste näoilmetele ja kehakeelele, need illustreerivad tõde loos toimuvast, mitte monotoonne keskkond kus kõik aset leiab. Näitlejate pilkudest ning hoiakutest õhkas ängi, viha, segadust, häbi, rahulolematust, kibestumust, kahetsust ja kõike vahepealset. Iseäranis mitmekülgne ja väljendusrikas oli peategelase, vaevatud ja oma kinnisidee küüsis, HeeJoo eneseväljendus. 

Autoõnnetus, kus on hukkunuid, on iseenesest märkimisväärne traagika, kuid mida toob kaasa selline vägivaldne rebend pere ja lähedaste igapäevaellu, seda püüab antud film vaatajani tuua. Autoõnnetus ei ole kunagi lihtsalt õnnetus vaakumis ning tavaliselt on alati keegi süüdi ja keegi ohver. Psühholoogiline koorem, teadmaks, et just tema abikaasa põhjustas õnnetuse, on HeeJoo maha surunud. Tema emotsioonid ja süütunne ei luba tal ohvri naisele isegi otsa vaadata. Just see poov häbi ja patutunnetus paneb teda käituma ekstreemselt. Kui tekib võimalus, et tõde saatuslikust õhtust võib aga hoopis midagi muud olla, hakkab ta ennastsalgavalt otsima vastuseid, et tegelikult toimunu päevavalgele tuua. Olles oma haavatud psüühika lõksus, ei huvita teda ka kellele ta haiget teeb või kelle pahaaimamatu ja süütu elu ta võib rikkuda kui hakkab sobrama minevikus. Tuleb välja, et ohver on tegelikult ise süüdi või on mõlemad süüdi või mõlemad ohvrid -- sibula lahtikoorimine toob esile valusaid seiku mõlema pere minevikust. Ja võib täitsa juhtuda, et kõik on süüdi või siis ohvrid. Mingi hetk tundus, et HeeJoo on ise otsekui teistele liiklejatele ohtlik isik roolis ning sõidab valimatult sisse kõigile, kes ette jäävad. Oma tõeotsingutel ja enda ning oma surnud abikaasa puhtakspesemisel muutus ta ise n-ö roolijoodikuks. 

Põnev oli jälgida igat uut avalikustatud kildu, mis aitas puslet kokku panna. Keerdkäike anti kulbiga. Ma ei osanud üldse ennustada, et mis võiks olla lõppseis ning kuidas see kõik kulmineerub, kas mentaalse suuravariiga kõigile tegelastele? Kindlalt sai selgeks, et õiget või valet ei ole ning tõde peitus detailides või isegi vaataja interpretatsioonis. Tõde oma hiilgavas täiuslikkuses aga ei selgunud. Mulle ei meeldi sellised sogased ja liialt hallid lahtised lõpud, kuid siinkohal passis see ideaalselt, peegeldades tegelaste endi mõttemaastikke ning piinasid. Kuigi jäin sellise suunaga väga rahule, ei imponeerinud mulle sümboolne lõppstseen. Sellega astuti liialt umbmäärasesse ja poeetilisse maailma, mis minu jaoks ei klappinu filmi ülejäänud realistliku ja minimalistliku lähenemisega. 

Kokkuvõttes, vaatamata emotsioonide ülepingele ning ülekoormatusele, mõjus film mulle osati isegi teraapilisena. Rahulik ja lõõgastav, samas, pingeline ning ängistav. Selliste kahe äärmuslike vastuseisvate õhkkondade loomisel ning kokkupõimimisel oli lugu kahtlemata meisterlik. Kuigi lõpp jättis natuke soovida ja ärritas oma kujundlikkusega, on film ise igati märkimisväärne debüüt.


esmaspäev, 23. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (2) "Barcelona vampiiritar", "Sherlock: Vene kroonikad" ja "Ütle mulle, kes ma olen"

Tervitus!

Järgmised kaks ülevaadet veebikino PÖFFilt!

Pealkiri: Barcelona vampiiritar
Originaalpealkiri: La vampira de Barcelona
Programm: Värsked hoovused
Riik: Hispaania
Kestus: 1h 43 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Vot sellist ajaloolist, kunstilist, müstilist, krimi põnevikku kaldkriips traagikat ma sel hetkel vajasingi. Samas, ei ütle ma kunagi ühele ajaloolisele, kunstilisele, müstilisele krimkale "ei". Traagikat ma alati ei seedi, aga antud filmis mõjus see nagu rusikas silmaauku. Filmil oli oma kindel stiil, mis teeb sellest kohati otsekui õudusmuinasjutu, oma eriliste kujundite, lahenduste, kujutusvõime ning reaalsuse piiril kõikuvate stseenidega. Lisaks kergelt n-ö ebausaldusväärsele jutustajale, kelle vaatenurgast nähtut ei pea alati sulatõena võtma, kubises lugu lausa sellistest ebausaldusväärsetest tegelastest. Viimaseks mu poolehoidu võitvaks tõsiasjaks oli, et sain taas n-ö detektiivi mängida, sest krimkalaadi põnevike puhul on minu jaoks üheks peibutavaks osaks see, et need panevad mind kaasa mõtlema ja peategelasega koos salapäraseid sasipuntraid lahti arutama. Alati on lahe jõuda järeldusele, et kas ma suutsin toimunu lahti hammustada või mitte või siis mis kraadini. Kuigi mitte niivõrd komplitseeritud või vimkasid täis, olid süžee keerdkäigud ning lõppseis piisavad, et mu mõttekäik aktiivne hoida. Kas ta oli siis ikka vampiir? Vast ikka mitte? Aga äkki ikka? 

Film jälgib 20. sajandi alguses Barcelonas tegutsevat ajakirjanikku, Sebastiàd, kes püüab sotti saada salapärase vampiiritariks tembeldatud haige naise saatusest. Kas viimane on lastemõrvar või süütu ohver? Lisaks sellele, on kõigega seotud bordell, kus seksuaalselt kasutatakse ära lapsi. Mehe eesmärkidesse kuulub ka selle jõleda asutuse kinnipanek ja laste päästmine. Kõik see osutub palju keerulisemaks ja nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt ohtlikumaks kui mees suudab ette kujutada. Samaaegselt püüab Sebastià toime tulla eratraumaga, mis teda surnud õe viirastusena siiamaani kummitab. Ilmselgelt on tema õigluseotsing ja tüdrukute ning nn vampiiritari päästeplaan alateadlikult seotud tema süütunde ja lunastusotsingutega oma õe surmale. Millegipärast on aga otsekui terve linn ja selle elanikud tõe otsimise ning laste päästmise vastu. Naine on kahtlemata hull mõrvar ja bordellis lapsi, kus mees tüdrukuid võigastes seikades nägi, seal tegelikult ei eksiseerinud. Vähemalt nii väidab maailm ajakirjaniku ümber. Kas mees on ise hull? Mis on tõsi ja mis mitte? Keda usaldada? Kas üldse kedagi? Kas isegi lapsed võivad mitte tõtt rääkida? Igati pingeline ja ka visuaalselt omanäoline oli seda traagikatantsu jälgida.

Kuigi oli üks aspekt, mida ma pusles ette ei aimanud, siis suurema osa suutsin tükk tüki haaval enne lõppmängu kokku panna. Kus leidub kuritegusid, ulatuslikku varjamist, prostitutsiooni, mõrvu ning igasugu pahesid, leidub tihti käsikäes ka korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, eliidi enesekesksust ning ringkaitset. Just sellest teooriast lähtudes on lihtne seletada, mis, miks, kes ja kuidas neid õuduseid lastega korda saatis. Kõik on osa hästiõlitatud masinast. 

Kokkuvõttes tegu filmiga, mis on kurb ja ebaõiglane, kuid realistlik oma tões ja kaunis oma esituses.



-----------------------------

Pealkiri: Sherlock: Vene kroonikad
Originaalpealkiri: Sherlock v Rossii
Programm: TV BEATS
Riik: Venemaa
Kestus: 0h 52 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Kas Sherlockist on saanud kohustuslik ekraniseering igale režissöörile? Varsti tundub tõesti nii ning ühe hea loo üleküllus ei ole enam kaugel. Samas, tegu on ju väärt tegelasega ning miks mitte teda erinevates kontekstides ja visioonides uuesti ellu äratada? Seda põnevam on neid eri versioone võrrelda. Teisalt, kui on soov krimkasid adapteerida, siis leidub palju hetkel veel raamatukaante vahel pesitsevaid detektiive, keda võib-olla suuremale ekraanile tuua ja live actionit austavale rahvale tutvustada. Aga kui antakse järjekordne Sherlock, siis selle ma aktsepteerin, sest krimkad on lahedad ja neid võiks alati rohkem olla. Ning, peab tunnistama, 19. sajandi lõpu Venemaa oma viimaste keisririigi aastakümnetega enne revolutsiooni on kahtlemata intrigeeriv kontekst kuhu see tegelane paisata.

Kahjuks, jäi esimene episood lahjaks ning mitte niiväga süžee kondikavalt või kontseptsioonilt, vaid selle liialt lihtsustatuse poolest. Lisades siia ka igasugu detailid, mis õõnestasid igasugu usutavust ja toimuva tõsiseltvõetavust, jäigi potentsiaal minu silmis saavutamata. Samas, ehk suudetakse panuseid tõsta edaspidistes osades, esimene osa on ju ikka tavaliselt pigem uut seriaalimaailma tutvustav. See omakorda aga ei välista loogikavigu ning toimuva võltsi maitset. Mulle meeldis, et sari otsustas jätta märkimisväärse osa Sherlocki ringkonnast ja tegemistest Londonisse ning tutvustas vaatajale pealtnäha põnevaid ja kohati salapäraseid uusi kõrvaltegelasi. Samas, nad olid paljuski klišeed ning läbinähtavad. Hindan väga, et Peterburg oli toimumiskohaks ning püüti keskenduda just selle suursuguse linna mitte niiväga veetlevale peidetud poolele. Samas, no kas tõesti saab olla just orvuks jäänud kerjustüdrukul niivõrd kaunis, puhas ja otsekui L'Oreali tippmeigi järgi tehtu välimus. Kindlasti tõi värkust juba teadatuntud Sherlocki lugude kurjamite hulka täiesti uus pahalane. Samas, Rappija Jack on igas meediumis juba sadakond korda läbi rapitud, et ta ei tekita enam vasikavaimustust. Selliseid poolküpseid või vastakaid aspekte leidus sarja esimeses osas hulgi.

Kokkuvõttes, mulle meeldis, aga samas ei meeldinud ka. Teise osa vaatamise vastu mul millegipärast siiski midagi ei ole.


-----------------------------

Pealkiri: Ütle mull, kes ma olen
Originaalpealkiri: Dime Quién Soy
Programm: TV BEATS
Riik: Hispaania
Kestus: 0h 60 min
Minu hinnang: 2.5/5
Veel jõuab vaadata: veebikinos saadaval kuni 6.12

Ma ei tea raamatust, millel seriaal põhineb, mitte midagi, kuid ma saan objektiivselt vaadatuna vast aru, miks antud lugu populaarne võiks olla. Kuidas klapivad raamat ja ekraniseering jääb aga mulle igavesti selgusetuks, sest kohe kindlasti ei sundinud mind nähtu originaali kätte võtma. Seega, kas seriaali möödapanek või raamatu enda või isegi hoopis minu mõistmatus, kuid mulle jäi täitsa arusaamatuks miks peategelane, Amelia, käitus, otsustas ja väitis nii nagu ta käitus, otsustas ja väitis. Võib-olla pakuks raamatu lisakirjeldused naise mõttemaailma enam konteksti ning aitaks minul, kui tema tegemiste jälgijal, mingit sidet temaga luua ja käitumisist lahti mõtestada. Seriaali näinuna ei ole mul Amelia tulevastest seiklustest sooja ega külma.

Sündmuste ajalooline kontekst, milleks oli II Maailmasõja eelne Hispaania, ning üleüldine arengupotentsiaal on paljulubav, kuid keskkond ei päästa tegelasi, kes on papist väljalõigatud nukud ning kelle motivaatoreid on keeruline mõista. Amelia jättis endast mulje kui tuimast kalast, kes sisemiselt oli väidetavalt mässaja ning õigete asjade eest võitleja. Minule näis ta kui ärahellitatud igavlev koduemme, kes ise ka ei teadnud, miks ta midagi tahab ning tegutses impulssidel. Kõige silmnähtavamalt illustreerib seda tema tundepuhang noore Prantsuse kommunisti vastu, kellega ta pärast kaht nädalat tutvumist oma senise elu ohverdab. See ei ole ju iseenesest ebatavaline ning tuleb ju ette, et ilukirjanduses või seriaalides keegi suure armukire pärast on nõus kõik muu maha jätma. Tavaliselt on see esimene samm suurejooneliste seikluste alguses. Probleem tekkis siinkohal aga sellest, et ma ei tundud nende kahe vahel grammigi keemiat. Mulle jäi mõistmatuks, mis neid üksteise juurde tõmbas. Jah, põhjus võib seisneda puhtalt selles, et üks oli mees ja teine naine ning kumbki pakkus teisele väljapääsu või siis muude varjatud eesmärkide täitmisvõimalust. Usutavate emotsioonide puudumine andis suurele žestile sunnitud ja võltsdraama maigu juures. Ma ei jäänud kumbagi uskuma, kõige vähem aga naist. Ja sellepärast ei hooli ma ka mis edasi saab.

Kokkuvõttes, ma olen kindel, et leidub paljusid, keda süžee ja seriaal kõnetab. Mina kipun tihti jääma kinni mingitesse konkreetsetesse arusaamadesse, et kuidas peab olema ning mis mulle mõjub ja mis mitte. Kahjuks, antud sari, vähemalt esimene osa, vajutas neid nuppe, mis mind eemale panevad pöörama. Tõstes enda kiiksud kõrvale, on objektiivselt öelduna tegu okei looga, mis ma olen kindel, et leiab oma lojaalse publiku.


kolmapäev, 18. november 2020

Kino: PÖFF 2020 (1) "Higi" ja "Võrku püütud"

Tervitus!

Käesoleval aastal osalen PÖFFil veebikino kaudu ning, kuigi igatsen tagasi päris kinno koos kogu PÖFFi meluga, on kodus voodis vedeledes päris tore järjest filme vaadata. Just siis kui tahan ja just seda filmi mida tahan. Veebikino filmivalik, kuigi palju limiteeritum kui kinodes, pakub igale maitsele meeleolukat pimedate novembriööde meelelahutust. 


Pealkiri: Higi
Originaalpealkiri: Sweat
Programm: Eesti Olümpiakommitee spordifilmide programm, Screen International kriitikute valik
Riik: Poola, Rootsi
Kestus: 1h 46 min
Minu hinnang: 4/5
Veel jõuab kinno: T 24.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Kas see ongi see kadestamisväärt sotsiaalmeedia suunamudija elu, kui lähedaseim suhe on sul enda stalkeriga? Olla ilus, noor, sale, tuntud, saada pidevalt tasuta asju ning tähelepanu sadade tuhandete järgijate poolt kõlab ju hästi, kuid millegipärast oli filmi keskmes olev, Sylvia, üksik ja õnnetu. Teadlased on välja toonud, et need, kes pidevalt sotsiaalmeedias end eksponeerivad, kelle ajajoonelt vastu peegeldav reaalsus tundub ideaalne ja keda kadestatakse, siis tihtipeale kipuvad just nemad oma eludega enim rahulolematud olema ning nende elud tühjad. Need, kes pidevalt tähelepanu otsivad, ei pruugi aga teha seda eneseimetlusest a la "vaadake mind, vaadake mind", vaid see võib olla nende viis leida lähedust, millest võidakse puudust tunda. Just samalaadses olukorras paistis olevat Sylvia.

Ma ei ole suunamudijate teemaga väga kursis, ka ei järgi ma ühtegi selle kategooria all olevat isikut mitte üheski kanalis. Ja kui aus olla, ei oska ma väga neist midagi arvata ning, kui midagi, siis pigem oman nende suhtes võib-olla põhjendamatuid negatiivseid eelarvamusi. Samas, tegi mind antud film härdaks ja puudutas emotsionaalset, sest peategelane oli, vaatamata kõigile, sümpaatne, siiras ja süda-õigel-kohal naine. Ta otsis meeleheitlikult lähedust, muutus inimlikult kadedaks kui emal õnnestus kaasalane leida, kuid omas kaastunnet oma stalkeri vastu (pärast igati arusaadavat hirmu ja selle kulmineerumist väga inetul viisil). Ta paistis hoolivat oma järgijaskonnast, vestles ja kuulas ära võõrast fänni, vaatamata sellele, et olukord oli ebamugavust tekitav. Kõrvutades suunamudijatega, kes otsivad ainult kuulsust ja tasuta nänni, siis Sylvia motiveeris oma järgijaid parema elu suunas, olgu see siis läbi trenni ja vormis keha. Kui ma aga ei oleks teda näinud tema kõige üksikumatel ja haavatavamatel hetkedel kulisside taga ning lihtsalt märkaks teda nt Instagramis, siis olen veendunud, et käiks mulle närvidele ja arvaksin, et tema hooliv ja ehe olemus on vaid pealiskaudne. Sylvia, kelle eri külgi ma filmis nägin, tõesti pani mind endale kaasa elama.

Pragu turvises on siiski sotsiaalmeedia maailmas nagu lahtine haav -- imidž peab olema perfektne ning nõrkusehetked ei ole lubatud, vähemalt kaameral jäädvustatuna mitte. Mis filmis ka küsimärgi alla pandi ning mis mõtteainet tekitas, oli see, et kas perfektsus motiveerib rohkem kui autentsus? Kas see, et Sylvia tunnistas avalikult pisarsilmi, et ta on igatseb endale kaaslast, teeb olematuks tema kõik muud saavutused ja soovi olla eeskuju enda järgijatele? Mõnede sponsorite arvates, nagu filmis näha, siis küll. Julgustava sõnumina jäi kumama, et üks ei välista teist, otse vastupidi. Kui ideaal tunnistab, et peab millegi nimel tõesti vaeva nägema, siis motiveerib see teisi enam. Samas, eks see balanss ole keeruline, sest tänapäeva välimusest kinnisidees maailmas kipub peale jääma ikkagi pealiskaudne -- ilu ja saledus.

Mulle tohutult meeldis kuidas film suutis äärmiselt lihtsate viisidega vaatajani tuua otsekui dokumentalistlikku vaadet armastatud fitness-influenceri tegemistest, mis tema järgijateni pidevate videode, fotode ja ülesastumistega ei jõudnud. Minimalistik, peaaegu olematu muusikaga, pikkade kaadritega, realistilike ja kohati isegi monotoonsete ning erilise iseloomuta võtetega (nt treppidest üles mineku filmimine), loodi kokku efekt nagu oleksingi pidevalt Sylvia kõrval, ees, taga või teda kaugemalt jälgimas -- nagu pesueht stalker. Iseäranis tekitasid seda tunnet kaks intiimsemat stseeni, mis mõjusid ootamatult, kuid irooniliselt üksteist reflekteerisid ning läheduse otsimise arusaamasse vimka sisse viskasid. Kokkuvõttes, kuigi ma ei pea põhjapanevaks eluterveks tõsiasjaks, et nn lähedus võrdub ka jälgijaskond, siis tegelikult mõjus mulle Sylvia lugu kõvasti rohkem kui ma oleks oodanud ning nähtu isegi leidis mu poolehoiu.



-----------------------------------------


Pealkiri: Võrku püütud
Originaalpealkiri: V síti
Programm: Doc@PÖFF
Riik: Slovakkia, Tšehhi
Kestus: 1h 44 min
Minu hinnang: 4.5/5
Veel jõuab kinno: E 23.11 ja K 25.11 (veebikinos saadaval kuni 6.12)

Ma olen traumeeritud. Tean, et internetis tegutsevate pervertide ja pedofiilide levimus ja hulk lapsi, kes nendega vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad on raudselt mitu korda kõrgem ja nende ellu viidud kuriteod hullemad kui tavaüldsus üldse aimab. Ajakirjandusse, kohtusse ja veidikegi valguse kätte jõuab neid juhtumeid vähe. Aga, et see niivõrd labidaga näkku ilmselge, ilma takistuseta ja, võib isegi öelda, iseenesestmõistetavalt normaalne on, seda ma naiivsena ei eeldanud. Naiivne ma pärast seda dokumentaali vaadates enam ei ole. Oma viie minuti jooksul kui üks peibutuspart enda ilma igasugu provokatsioonita profiili ühte suhtlusvõrgustikku üles laadisid, jõudis temani oma paarkümmend n-ö vestlussoovi eri vanuses meestelt. Mis edasi hakkas toimuma oli rõve, jälk, vastik, öökimaajav, nilbe, võigas, tülgastav... Pole piisavalt ekstreemseid omadussõnu, mis suudaksid mu emotsioone sellega seoses väljendada.

Dokumentaal algab sellega, et loojad teevad castingu naistele, kes on täisealused, kuid võiksid oma noorusliku välimuse poolest sobida ka esinema 12. aastase lapsena. Trauma esimene peatus algas siit. Nimelt mainisid paarikümnest enamused, et on ise kokku puutunud netiahistajatega ja nad on teemaga sina-peal. Lugu ei läinud helgemaks. Kolm naist valitud, ehitati neile suurde stuudiosse kõrvuti kolm eraldi magamistuba, millede fookuspunktiks oli laual olev aruti. Ümberringi seati üles tehnika ja personal ning "näitlejannad", nüüd riietatud ja stiliseeritud kui teismelised, hakkasid vastu võtma sõbra- ja vestluskutseid. Seda kõike filmiti ja lindistati. Rohke meeskond, kuhu kuulusid ka psühholoogid, juristid, stilistid, jne, toetasid tüdrukuid läbi iga ilge vestluse ja kõne, mis nende arvutite kaudu noorteni jõudis. Paika pandi ka mitmed reeglid, nt pidid tüdrukud iga suhtluse käigus selgesõnaliselt mõista andma, et nad on 12. aastased ja alustama mitte ühtegi vestlus või kõne ise. Tulemus oli šokeerivam kui kunagi võiks veel naiivne mina arvata. Oli tavapärane kui pärast tervitust asuti kohe asja juurde, et "võta särk seljast", "kas sa seda oled teinud?" või sõna otseses mõttes asuti "oma asja juurde". Ja lihtsalt internetivahendusel suhtlemine ei olnud isegi veel kõige hullem osa sellest. Eksperiment eskaleerus ka väljapoole. See kõik oli sõnaseletamatult kohutav. Veel hirmuäratavam oli fakt, et kümne päeva jooksul otsiti "teismelistega" kontakti üle 2000 eri korra.

Tegu on suurepäraselt üleehitatud, esitatud ja loodud dokumentaaliga. Peibutuspartide kontseptsioon ja selle igaküljeline realiseerimine olid eriti märkimisväärsed. Rääkimata teema aina pidevama esiletõstmise hädavajalikkusest. Vaatamata grotesksele sisule, suutis dokumentaal aga esile tuua ka tõsiasja, et maailm ei ole ainult täis inimkiskjaid. Pisarad tõi silma ühel tüdrukul, südame härdaks meeskonnal ja ka minul, kui vaatajal, kui üks vestluskaaslane lihtsalt tõesti tahtis rääkida ja kuulas, kusjuures, elutervet ja toetavat juttu, millel tõesti ei olnud mingisugust räpast tagamõtet. Ei puudunud ka diskreetne ja kogemata-huumor, nt perverdi jopele pissiv koer või jänku, mis aknast alla "kukkus" (jänkuga ei juhtunud midagi!). Selle positiivse noodiga tuleb lõpetada, muidu on oht vajuda taas masendusse, et "mis haiges maailmas me elame!?"