Mõtteid uuelt näituselt.
Näitus: The Mystery of Banksy - A Genius Mind
Avatud: 5. juuli - 27. oktoober 2024
Asukoht: Telliskivi M-hoone, Telliskivi 60
Pilet: 25.50 eur (paindlik täispilet), kuid saadaval ka kindla sisenemisajaga ja, seega, odavamad piletid
Kes on Banksy? Alustas oma tegevust 90ndatel, Bristolis, UKs, ning on maailmakuulus tänavakunstnik. Kes ta tegelikult on, seda eks teab vaid käputäis, ning teooriaid on hulgi. Kuid kas tema identiteet üldse on tähtis või las mehe kunst rääkigu enda eest? Ausalt öeldes, on graffiti ju pigem anonüümne eneseväljendus ning sõnum on see, mis loeb, mitte isik teose taga. Seega, mehe päris persoon, vähemalt mind, väga ei huvitagi. Las mõned asjad jäägi müsteeriumiks ja klassikalisele kunstile vastuvoolu jooksvaks. Kõik ju teavad DaVincit, Monet, Vermeeri ja Picassot, kuid tihti keskendume me liialt suurkujudele endile -- kunstnik on kuulsam kui looming ja just kunstnik on teinud oma loomingu kuulsaks. Ja seda kunsti saavad endale lubada vaid rikkad, ehk siis, väike osa inimesi loob kunsti väiksele osale inimestest. Põnev on vahelduseks 100% fokuseerida teostele, ilma mõtlemata, et kes, mis põhjusel ja millise elusaatusega seal taga. Tekib efekt, kus kunst on otsekui limiteeringutest vaba ja avatud ümberringsele. Anonüümne kunst, mis on kõigi poolt ja kõigile. Vastupidiselt uhketes muuseumites, uhkete raamide taga turvameeste poolt kaitstud teostele, kontekst, mis paneb barjääri loomingu ja vaataja vahele -- aukartus, imetlus ning distants -- , on Banksy kunst nagu vaataja enda poolt tehtud. Hägunevad piirid sinu ja pildikeelde modifitseeritud sõnumi vahel. Sulle läheb nähtu korda, sest sa saad sellest aru ja see räägib sinu keeles, sinuga ühes ruumis kohal olles, sinuga ühel tasandil.
Näitusel võib leida lisaks graffitile ka maale, skulptuure, videosid ja muud füüsilist kunsti. Viimastest on eriti eredalt meeles käekott, milleks on punane kulunud tellis, millele pandud rihmad peale. Sümboliseerides nt mulle tõsiasja, et käekotid kipuvad olema igast asju täis ja meeletult rasked, aga kas mul üldse on vaja seda suurt kivi kaasas alati tassida? Printsess Diana pildiga rahatähed (kuninganna asemel) oli õrritav idee, mida, muide, selle aktsiooni käigul isegi päris valuutaks peeti ja milledega maksta sooviti. Kas vihjati siin sellele, et printsess oli enam väärt olla rahal kujutatud kui monarh? Või siis fakti, et inimesed ise ka ei tea milline nende raha välja näeb ning viidatakse masside passiivsusele? Silma jäi veel UKle tüüpiline punane telefoniputka, mille kallal vandaalitsetud ja kirgas sisse löödud. Viidatakse siin äkki kas tehnika arengule ja kunagi ikoonilise eseme vajaduse kadumisele. Või on asi tasand sügavam meta, ehk siis, Londoni laiem allakäik või UK kultuuriidentideedi kadumine on hoopis fookuses? Asjalikud ja ülevaatlikud olid, lisaks, videod. Eriti meeldis tõsiasi, et istumiseks oli küllaldaselt kohti ja oldi arvestatud, et rahvast on rohkelt ja inimesed ei peaks püsti seisma.
Banksy kunst on läbi imbunud poliitaktivismist ja sotsiaalkriitikast, keskendudes ideedele: anti-sõda, anti-kapitalism ja anti-võimuorganid. Peab tunnistama, et näituse jooksul võib saada üledoosi kõikidest valusatest, koledatest ja ebaõiglastest teemadest, mis maailma ühiskondi vaevavad. Kunstniku võlu on aga see, et ta suudab teha kõik alla neelamatud asjad ikkagi vastu võetavaks. Sa tajud ja mõistad sõnumit, selle tõsidust ja kriitikat, kuid sa ei upu selle ängi. Oma osa on siin, loomulikult, värviküllusel ja südant soojendavalt armsatel ja süütutel lastel, vanuritel ja teistel positiivse kuvandiga kujutatavatel. Kuid põhiline, mis Banksy looming mulle kergesti seeditavaks teeb, ilma vähendamata selle mõju, olid huumor ja nunnusus läbi ootamatute detailide ning vaatevinklite. Nt kurjakuulutavate sõjakopterite propelleri ümber oli pandud puhvis roosad lipsud, nagu mõnel tüdrukutirtsul patsi ümber. Ja koheselt transformeerub toon -- kõhe muutub paroodiliselt humoorikaks, vahetub roll -- mitte maal ei vaata minule ülevalt alla, vaid mina vaatan talle otsa võimupositsioonilt, ja jõuetuse asemele kerkib usk, et äkki ikka on ühel indiviidil võimu võimatut korda saata.
Vastu päid ja jalgu saavad eri isikud, sündmused, traditsioonid, nähtused ja teemad, mis suurel tasandil või väiksel tasandil ühiskonnas globaalselt või lokaalselt eri probleeme tekitavad. Mainitud sõdade kõrval saavad vatti ja vilet nt kapitalism, materiaalse väärtustamine, raiskamine ja ostuhullus. Tõsiasi, et mitte miski ei ole enam püha. Äärmiselt efektiine oli teos Jeesusega ristil, kus tema mõlema käe pihkudes rippusid ostukotid, viidates sellele, et religioossed tähtpäevad, nagu jõulud, on kaapertatud kommertspidustusteks, kus eesmärgiks on osta-osta-osta. Erinevaid poode, nt Tesco, ja tarbimiskultuuri kritiseerib Banksy mitmetel oma loomingutel. Mitte ainult religiooni ei kasutata ära, vaid see kasutab omakordagi ära inimeste ostu, müügi ja ahnuse patte. Pilt, kus Neitsi Maarja toidab last pudeliga, mille peal mürgi märk, võib mitmeti tõlgendada. Nt on religioon nagu n-ö narkootikum, mida sisse toidetakse ja mille tulemusena toimuvad sõjad ja vägivald, kuid ka idee, et tänapäeva toit on niivõrd keemiat täis, et ebatervisliku jama saavad juba imikud oma emadelt. Kuid massimeelelahutuski, nagu film, saab kaikaga. Üks eraldi ruum on pühendatud Dismalandile, ehk siis, Disneylandi düstoopilisele paroodiale. Kauni pealisklantsi all on mäda. Meeldejääv foto sellest sektsioonist oli Tuhkatriinu tõlla avarii, kus naine ripub aknast välja, blondid juuksed sorgus, kuid inimesed, selle asemel, et teda aidata, teevad pilte ja filmivad.
Näituselt leidub aga rohkelt teoseid, millede fookuseks ühed tegelinskid, kes ilmselgelt on Banksy pisikesed kangelased, kamraadid, võitluskaaslased, mässumeelsuse sümbolid ja need, kes jäävad, isegi kui meid enam ei ole. Rotid. Küll nad on gänsterid, laamendavad vannitoas, annavad edasi tähtsaid sõnumeid või jagavad lahkelt metroos käte desinfiseerimisgeeli. Need tüübi on vaieldamatult näituse tegelikud staarid. Olles omanud rotti, võin kinnitada, et mis iganes kuvand neist ühiskonnas, on tegu äärmiselt intelligentsete, muhedate ja headest semudest loomakestega. Rotte nähakse kui kahjureid, nagu ka graffiti kunstnikke, nad on vabad, inimene ei saa rottidest jagu, vaid rotid võidavad inimesi, levitades haigusi, neil pole reegleid, kuid nad on samaaegselt ka nagu täiesti tavalised inimesed, keda võimueliiti näeb kui rotte. Tegelikult ei ole meie vahel väga suurt erinevust, vähemalt lähtudes sellest kuidas Banksy asja näeb. Me kõik oleme rotid. Neile vastanduvad aga ahvid, keda ühel hetkel illustreeritakse kui ohvreid, kes võtavad planeedi meie valitsejatena kunagi üle, a la, "Ahvide planeet". Teisalt, esitatakse neid tähtsatel positsioonidel tavainimeste rõhujate võimuesindajatena. Nt Kuninganna esitamine pärdikuna, sest autorit häirib, et kõrgeim positsioon ei ole antud oskuste, teadmiste või andekuse põhjal, vaid raha ja võim on pärandatavad. Üks nõdrameelse ja võika õhkkonnaga nurgake näitusel on UK Parlamenti kujutav seina suurune maal, kus kõik esindajad on ahvid, ning taustal saab kuulata poliitikute, nt Boris Johnsoni, kõnesid. Teos on pilku püüdvalt esitatud, vahepeal valgusega ja piiritlemisega erinevaid ahve või aspekte esile tõstes.
Seda vabadust ja kammitsate purustamist illustreerib ka näitus, mis ei ole kunstniku poolt autoriseeritud. Nagu näitusel alusmärkmena välja toodud, siis on see 100% mitteautoriseeritud, kuid nagu mees on öelnud, siis autoriõigused on luuseritele. Taaskord, väljendab see julge ja isegi ülbe statement vastu astumist traditsionaalsele, reglementeeritud ning kaugele, sõrmede poolt ulatamatule, klassikalisele arusaamale kunstist, rõhutades jällegi graffiti anonüümsust, kõigi omandiks üheaegselt olemist, ning sõnumit versus omandit/isikut teose taga. Näitusel on välja pandud üle 200 Banksy loomingu, mis on, muidugi, viimseni reprodutseeringud, alates maalidest kuni graffitini. Mis aga üllatas oli, et kui põhjalik, laiahaardeline, detailirohke ning mahukas näitus suutis olla. Tegu ei ole kogemusega, kus lähed sisse, läbid paar ruumi, kus leidub kokku mõnikümmend teost, ja siis vaatad kella, et, noh, maks pool tundi suudad aega sisustada, kui eriti teo-sammul liigud ning tekste kaks korda loed. Ei, siin pakutakse üle 16 eriteemalise ala, kus igas ühes suur hulk vaatamist, mõtlemist ja lugemist. Minimaalselt tund aega, kui valida isegi läbijookstav kiirtempo, on tegevust garanteeritud.
Skulptuuridest jäid silma pommivööga Taavet ja värviga (või verega?) üle kallatud ämber peas ingel. Ootamatult, leidus eksponeerimiseks ka hulganisti maale, mis imiteerisid klassikalist kunsti või siis reaalset, kasutades kuulsaid teoseid alustena, et midagi hoopis muud tähelepanu keskpunkti paigutada. Nt Monet vesirooside tiik oli täis ostukärusid nagu üks prügi ja saastaga ära solgitud kunagine kaunis paik, viidates inimese ostuhullusele ning looduse hävitamisele. Veel lisa meta tasandina, kas võib sellest kooslusest välja lugeda klassikalise kunsti muutumist otsekui ostuhoolikute odavaks objektiks -- Monet kui kallis disainer T-särk riidepoes, mille ostad, korra kannad ja tõstad kõrvale nagu pürgi? Vist küll, sest pildi nimi oli "Show Me The Monet" ehk show me the money. Groteskselt maalilised olid rannamaastikud, kus kaldale uhutud päästevestid. Illustreeriti paadipõgenike surmasid ületades Vahemerd, et pääseda Euroopasse. Silma jäi veel meelalt lesiv poolalasti naine voodil, kes end ingi poolt hoitavast peeglist imetles, nagu mõnel 18. sajandi kunstiteosel. Selle vimkaga, et naisel oli plaaster ninal. Viidates sellele, et ta on just plastilise kirurgia operatsiooni laualt läbi käinud.
Järjepidev ja ülevoolav kriitika ükskõik kui õigustatud suunas, võib mingi hetk vaatajal tekitada aga emotsiooni, et, okei, loome kunsti ja pöörame tähelepanu ja toome esile, jne jne, kuid kas laitjad ka ise päriselt midagi teevad, et olukorda parandada. Raha andmine on muidugi suurepärane, kuid veel parem on otsene pepu liigutamine. Kõik me oskama sotsiaalmeedias plõksida õilsatel eesmärkidel, kuid kas meist keegi käed külge paneb ja füüsiliselt mudasse sukeldub, et ebaõiglust parandada? Mitte eriti. Klähvivad kõik, tegusevad vähesed. Mingitel hetkedel kumas Banksyst mulle sellist eemal seisvat taunijat, kuid matsin need mõtted lõplikult "Game Changer" pilt nähes maha. See kujutab väikest poissi Batmani asemel (kes on kõrvale heidetuna korvis) haigla õega superkangelaste mängu mängimas, viidates koroonapandeemia ajal olukorrale, kus just neist said tõelised päästjad ja imetlusobjektid. Maal müüdi üle 10 miljoni naela eest ja raha läks heategevusse. Loomulikult on kunstnik respekti ära teeninud ka julgusega minna sõjakolletesse nagu Ukraina ja Gaza, kus ta oma teostega piskut erilist on hävingu hulka puistanud. Iseäranis palju loomingut on näitusel Gaza teemal, kuid üks eraldi ruum on täienisti pühendatud Ukrainas loodud teostele. Põhimõtteliselt, vingumine on vinge siis, kui see ei jää ainult vingumise tasandile, vaid järgnevad teod, lahendused ja leevendused.
Aga ega, üllatus-üllatus, Lenin ilma jää. Kentsakal kombel on talle jalga pandud rulluisud, sest mehele iseloomulik käe hoiak sellisel veidral teed juhataval viisil, tuletab kunstnikule meelde inimeste käte paigutumist rulluisutamisel, et tasakaalu hoida. Vat sellisena ei ole Leninit küll kunagi kujutatuna kohanud. Palju pahameelt on ilmselgelt ära teeninud politseinikud, kes tunduvad, et rottide kõrval, on Banksy loomingus enim esindatud. Ja mitte positiivse fooniga. Küll nad näitavad keskmist sõrme, küll teevad "Võlur Ozi" Dorothyle läbiotsimist, küll suudlevad omavahel, küll teevad turvakonvoid kaubaautole, mille peal on suur sõõrik, jne. Ja, kas siin on haista isiklikuks muutunud ärategemist? Kuna Banksyt ei kutsutud Veneetsia biennaalile, siis tuli ta kutsumatagi ja tõi kaasa teemakohase teose, mis illustreerib geniaalselt Veneetsia linna lokaalset üht kajastatumat murekohta, milleks kruiisilaevad linna sees kanalites sõitmas. Teos on jagatud mitme kokku lapitud ja raamitud pildi sisse, luues terviku, ning viidates sellele kuidas massiturism lämmatab linna ja selle kultuuri, tungides oma massiivsusega kuhugi, kus tal asja ei ole, samal ajal kui miniatuursed gondlid püüavad ümberringi mitte uputatud saada.
Paljusid ikoonilisi kujutisi on täitsa isegi võimalik endale koju kaasa võtta, sest sisuka eksplosiooni teekonna lõppu paigutus kingipood. Kuna rahvast oli palju, siis olid lapsed vallutanud kõige põnevama seina sellest sektsioonist. Laua, kus sai endale sobiliku šablooni ja värviga T-särgi disainida. Järjekordne vihje, et Banksy kunst on kõigile vaba. Tasub tähele panna, et autor ise kasutab oma loomingu realiseerimiseks suuresti just šabloone. Kahjuks, oli seal pigem nagu mänguväljak, kus kogu asi oli nagu tohuvabaohu ja ära lagastatud. Ehk oleks endalegi ühe rotiga särgi teinud, kuid sinna hullumajja ei soovinud läheneda. Leidus muudki lahedat ja tüüpilist, nt erinevate Banksy disainielementidega mütsid, märkmikud, sokid ja palju muud. Ise haarasin kaasa näituse raamatu 19 eur (ja sentide) eest. Kingipoest väljudes, kui oled veel kogemuse üleval lainel, tasub mõttes mõlgutada selle üle, et nii nänn kui Banksy kunst ei pruugi olla igavene. Tegu on ikkagi tänavakunstiga, mida varitsevad meelega hävitamise kõrval lisaks looduslik lagunemine. Juba praegu on mitmed teosed lõplikult inimkäe või keskkonna mõjude tagajärjel "kustutatud" või kadumas. Kuigi enamusi püütakse igatpidi taastada ja säilitada, tuleb tõdeda, et Banksy kunst ongi ajutine. Mehe füüsiline kunst on üks hetk, üks meeleolu, mitte alatine. Sõnum, muidugi, jääb, isegi kui teos ise enam ei eksisteeri. Taaskord, üks iseloomujoon, mis klassikalisele kunstile omane ei ole. Viimast hoitakse valvsa pilgu all muuseumis, kallite turvasüsteemide rüpes, Banksy aga seisab paljalt ja kaitseta keset lume-, vihma-, päikese- ja inimtormi, just seal, kus on tema koht. Inimeste keskel. Loodud selleks, et hävida.
Kas natuke krõbe 25.50 eur sissepääsutasu oli seda väärt? Jah, kindlasti oli!
