Kino: Ports 2023 aasta filme vol 1 (k.a. "Kuulsuse narrid", "Fabelmanid", "Otsus lahkuda", jm)

Tervitus!

Ja käesoleva aasta filme ka.

Pealkiri: Kuulsuse narrid
Originaalpealkiri: Kuulsuse narrid
Kinodes alates: 13.01.2023
Millal nähtud: 28.01.2023
Minu hinnang: 2.5/5

Mu isa idealiseeris selle loo ekraniseeringut ja toob seda igal pool pidevalt välja, nii tsitaate kui olukordi. Minu jaoks oli, aga antud uusversioon esimene põhjalikum kokkupuude materjaliga, mis ei tulnud mu isa vaimustuse vahendusel. Pärast kinost lahkumist olin segaduses, sest ma ei usu, et see on see üligeniaalsus, mida mu isa jumaldab. No ei saa olla, sest kuidagi mage ja mannetu oli see, mida oma silmaga nägin. Jah, peab tunnistama, et visuaalselt nägi linateos soliidne välja. Mulle meeldisid näitlejad, kes tundusid tegelaskujudeks sobivad (Karl Robert Saaremäe ülevoolav naeratus väärib eraldi tiitlit, sest oli kui rusikas silmaauku Saalomon Vesipruuli naeruväärsele ja lillelapselikule olemusele). Mulle meeldisid kostüümid, võttepaigad ning eriti värvivalikud, mis suvised ja kerged. Ka n-ö visuaalsed efektid oli igati ägedalt realiseeritud. Siiski, mina kirjeldaks lugu kui: mingid kolm mõttetut tölli ahistavad tragi üksikema. Kas originaalis esitleti seda kuidagi teistmoodi ja on muudetud nurki, fookust või lahjendatud kuidagi mingeid aspekte või, vastupidiselt, süvendatud? Või, taaskord, ei ole minu arusaam huumorist passiv loo pakutavaga? Samas, alati ei pea ju naljaks olema, et kummaliste tegelaste segasummasuvilast rõõmu tunda ja sümpaatiat leida, kasvõi kellegi üle naerdes, võivad need tüübid meile ikka meeldivad olla. On hämmastav ning ma tõesti huviga tahaks teada, et millest selline ebakõla selle vahel, mida minu isa vahetpidamata leierdab, ja mida mina kinos kogesin. Mis on need erinevused, on neid üldse? Või mis on ühisosad, on neid märkimisväärselt üldse peale põhikontseptsiooni? Kas ma tõesti olen sunnitud esialgse ekraniseeringu lõpuks vaatamisnimekirja võtma, et aduda millest selline dissonants. Tundub küll, kuid kardan veel enam pettuda. Ehk ei olegi iga teos kõigi jaoks ja, mis hiilgav mulle, ei ole seda teisele. Mis on ju elementaarne. Siiski, olen siiralt õnnetu, et mulle see film meelepärane ei olnud. Ja ma ei ole ainuke, sest minu ees istus üks pensionär, kes keset linastust porisedes ära läks, sest vist ma ei olnud üksinda oma kasinas arvamuses. Tuli aga memmeke veel kurjemalt porisedes uuesti tagasi, sest oli jätnud oma mütsi saali, mida ta siis otsis ja otsis ja otsis... kuni oli sunnitud filmi lõpuni, vähemalt, kuulama ja, kui tuled läksid põlema, leidis oma mütsi alles üles. Vot selline lugu.

-------------------------------------

Pealkiri: Otsus lahkuda
Originaalpealkiri: Heojil kyolshim
Kinodes alates: 13.01.2023
Millal nähtud: 28.01.2023
Minu hinnang: 4.5/5

Vot see film vajab taustauurimist, analüüsimist ning valmisolekut sügavale süüvida, et natukegi mõista, mida autor ja tegelased püüavad vaatajale öelda. Sümbolismi on ohtralt ning kui seda mitte aduda, siis võib olla keeruline nähtavat lahti harutada. Kõige tähtsam vast on kahe vastanduva kontseptsiooni kasvõi õrnalt tajumine, milledeks on meri ja mäed. Neid kahte leidus üle loo puistatuna eri viisidel, tasemetel, eesmärkidel ning tõlgendustel. Naine esindab mäge, mees aga merd ning vastupidi. Kui oskad märgata, siis aina rohkem ja rohkem saab aru kuidas need kaks loodusnähtus ja nendele inimeste poolt poogitud iseloomuomadused mängivad rolli selles, mis ekraanil lahti rullub. Eriti võtmetähtusega on nad finaali lahti kodeerimisel. See ei ole lihtne film, eriti kui Korea kultuur on absoluutselt võõras, kuid ka üldiselt peab olema avatud meelega ja tähelepanelik, kui eesmärgiks seada süžee täielik tabamine. Lugu on ise huvitav žanrikombo krimkast, suhtedraamast, põnevikust, tragöödiast, romantikafilmist ja kohati isegi komöödiast (varastatud kilpkonnad). Keskmes on mees ja naine, kes satuvad saatuse tahtel kokku, armuvad, kuid takistusteks on teel mõlema abikaasad ning nendest ühe surm. Detektiiviloo poolelt oli üpris pinev kaasa mõelda ja nuputada, et kas naine siis tappis või ei tapnud, ning kes on ikkagi süüdi. Põhjuseid kahelda mõlemas versioonis heideti pidevalt vaataja ja peategelase teele, ning mida rohkem mõlemad hakkasid kaasa tundma naisele, kellest nad aina enam ja enam teada said, seda hägustatum oli võime ratsionaalselt otsustada ja võimalikust süüdimõistmisest hoolida. Film suurepäraselt manipuleeris nii tegelaste kui publikuga, sest üks hetk said sa aru, et mitte ühtegi fakti, mis arvasid veenvad olevat, ei saa tõsiselt võtta. Või sa isegi ei taha seda, sest emotsioonid tulid mängu, kaastunne ja õige-vale kontseptsiooni sogastumine. Loomulikult on ka produktsiooni poolt tegu igati läbimõeldud ja efektiivselt esitatud linateosega, mis maitsekalt, tähendusrikkalt ja mitmekihiliselt kogu lugu esitab. Igal visuaalsel, narratiivsel või häälelisel valikul on oma sügavam eesmärk, mis peaks vaatajale andma signaale, et kuidas tunda või mida arvata. Lõpp mõjub, aga kui laine üle pea. Sõna otseses mõttes. 

-------------------------------------

Pealkiri: Moetööstuse Paabel (DocPoint 2023)
Originaalpealkiri: Fashion Babylon
Kinodes alates: 03.02.2023
Millal nähtud: 03.02.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Moedokud keskenduvad tihtipeale tööstuse kunagistele ja praegustele suurnimedele ning moele, kui millegi elegantse, mässajaliku ja tavamaailmast lausa mitu tasandit kõrgemal asetsevale. Millelegi, mis on kättesaadav vaid koorekihile. Grupile, kellega valdkonna eliit soovib enim heas nimekirjas olla, sest nemad genereerivad mainet, glamuuri ja prestiižsust. Ülejäänud pööbel on tähtis vaid raha sisse toomiseks, mille panustamiseks tavaline Mari või Jüri üldiselt võimeline ei ole. Üks nt kott, mida kuu palga eest elus korra lubatakse, on moedisaineritele nagu tilk merre. Aga just sellistele tavalistele Tiinadele ja Taavidele antud film keskendubki. Nemad kellel puudub varakus, kuulsus või kontaktid, kuid kes elavad selle nimel, et natukegi tunda, et on moeguurudele sama tähtsad kui rikkurid. Neil pole midagi pakkuda, välja arvatud lausa meeleheitlik soov olla relevantne, et keegi neid tähele paneks ja nad tunneksid end kellegina, kes on selle rambivalguse ära teeninud. Nad hingavad, söövad ja joovad moodi ning oma meeleheitlikkuses on moeloojatele väga kasulikud, sest kuna keegi neid niisama tähele ei paneks, siis olles ekstravagantsed, üle võlli ja pidevalt fookusesse ekstreemsete meetoditega end suruvad, siis toovad nad riidekunstnikele tasuta reklaami ning haipi. Mõlemad osapooled vajavad teineteist ja on isegi sõltuvad paarilisest, kuid jõujooned on ilmselgelt entusiastide kahjuks. Omamoodi põnev oli jälgida selliste n-ö wannabe'de püüdlust konstantselt pildil olla ning läbimurret otsides. Ja nende oma ego, päriselu murede ning raha probleemidega kemplemist. See, et nad ei olegi üldse tähtsad või on vaid putukad moemaailmas, saab mitmeid kordi tõdetud ning kuidagi kurb oli vaadata, kuidas neid lihtsalt kõrvale pühitakse. Mul oli neist hale, kuid samaaegselt, imetlesin neid, sest nad on nõus tegema mida iganes, et jõua sinna kuhu ihalevad. Isegi end absoluutselt lolliks tehes, end alandada lastes ning olles näpud põhjas. Nende kirg, tahe ja julgus olid üüratud, kuid peab aru saama üks hetk, et sa ei ole tahetud, vinge või keegi, kes suures pildis, midagi tähendab. Kui varem oli moetööstusel raske, siis tuli külla pandeemia ning neil, kellel ei olnud kindlat positsiooni, või olid niigi hädas, läks eluolu hullemaks. Aga, mida teha kui maailm on vastu seina pilbasteks sõitnud? Kandideerid USA presidendiks, muidugi! See ei ole nali, just seda üks tegelastest tegigi, päriselt. Tegu on üpris huvitava pilguheitega moemaailma pigem piinlikku ja sunnitud nurka, mis pakkus intrigeerivat psühholoogilise analüüsi võimaust valdkonna ühe grupi inimkäitumisele ning avardas pilti, miks, kes ja kuidas. Kuid, siiski, jäi doku natuke pealiskaudseks. Arvestades keskset teemad, vast ei olegi see võib-olla nii üllatav. 

-------------------------------------

Pealkiri: Missioon "Fortuuna": suur pettus
Originaalpealkiri: Operation Fortune: Ruse de guerre
Kinodes alates: 06.01.2023
Millal nähtud: 07.01.2023
Minu hinnang: 3.5/5

Ootused olid suhteliselt standardsed, et eks see selline ajuvaba märul ole koos kentsaka huumori ning loodusseadusi eiravate ringimässamistega. Ja ega ta neid eeldusi ei petnud, kuigi mõnikord on just sedasorti filmid palju mõnusamad kui väärt kategooria linateosed, mis pigem masenduma sunnivad oma tõsiste teemakäsitluste ning inimhinge tumedamate poolte kompimisega. Jason Statham on täpselt see sama tegelane, mis ta on kümnetes teistes lugudes, ainult konteksti toon on teine, seekord siis koomiline. Püütakse taas päästa maailma, ninapidi vedaga eksentrilisi ja ohtlikke kurikaelu ning oodata võib mitmeid pöördeid ja puänte, mis tegelikult väga ei üllata. Ka nalja saab, kohati kvaliteetset, kohati piinlikku. Ma ei ole siiani veendunud, et kas Josh Hartnett mängis oma tegelaskuju eriti täbaralt ja oli häbiväärne oma tekstiesitlusega, või siis oligi meelega roll kuidagi nii kohmakas ja kasin. Oli ebaselge, kas tasus naerda või ebamugavust tunda. Taaskord, kaasati kohustuslik "üks naine", kes oli juhtumisi ka IT spets, üheaegselt nii glamuurne ja krapsakas. Paar instantsi leidus veel, mis tundusid, et on eesmärgiga stereotüüpe lõhkuda, kuid mis pigem ikkagi klišeede endi lõksu jäid ja üksteist alla tulistasid. Lihtsalt tähelepanek. Loo tõeline staar oli Hugh Grant, kes viimasel ajal naudib moosipoisi asemel pahalaste mängimist. Selliste eriti värvikate ja omanäoliste kurjamite, kes kipuvad just Guy Ritchie filmides üles astuma. Peab tunnistama, et mehe särtsakus ja üllatussuhe, mis ühe teise tegelasega täitsa lambist kuskilt välja vupsas, oli päris vahva ja muigama ajav. Mida muud ikka öelda? Igati okei film, okei kätšiga, keskmiselt kokku okei näitlemisega, okei süžeega, okei tempoga, okei üllatusmomentidega, okei tegelastega, jne. Mõnus meelelahutus, kuid ei midagi üleliia meeldejäävat või erakordset. Kui tead mida ootad ja ei midagi rohkemat, siis on kinokogemus kindlasti äge. 

-------------------------------------

Pealkiri: Fabelmanid
Originaalpealkiri: Fabelmans
Kinodes alates: 27.01.2023
Millal nähtud: 18.02.2023
Minu hinnang: 4/5

Väidetavalt ootas Spielberg, et vanemad on mõlemad teise ilma lahkunud, enne kui ta filmi tegemise ette võttis. Nimelt põhineb see suures osas tema enda lapsepõlvel, filmikunsti lembuse avastamise ja arengu lool ning vanemate keerulistel suhetel. Kui filminduse kirg kulges küll vaikselt, kuid elujõuliselt, siis minu jaoks oli linateose fookus siiski peategelase emal. Tolle elurõõmsal ja entusiastlikul, kuid ka veidralt skisofreenia laadsel või maniakaaldepresiivsel käitumisel. Või oligi naine lihtsalt nii tohutult õnnetu sisemas, et elas seda välja eklektilise käitumisega, nt autoga otse tormi sisse sõites koos lastega? Naine oli pere süda ja hing, kuid kuigi, vaatamata mõistmisele, ei olnud ta kuigi sümpaatne. Ja siis jälle oli. Ja siis ei olnud. Perekonna selgroog oli hoopi tasakaalukas ja kannatlik isa. Film jälgib kuidas peategelase, Sammy, kujunemist ja olemust mõjutab ema ning see ei ole just lihtne. Kuid ehk poiss ja ema ei olegi nii erinevad kui Sammy arvab. Eriti kuna ta mõistab naist hukka ja peab end kuidagi moraalselt ülevaks. Poisi filmikunsti viljelemine oli peredünaamika kõrval pigem teisejärguline ning otsekui vahend, mille läbi psühholoogilisi aspekte esile tuua, lahata ja analüüsida. Tundus nagu oleks linatoes film, mille peategelane tegi oma perest. Midagi intiimset, kuid siiski eemalolevat ja kliinilist. Selles mõttes ehk oligi see kunstiliselt viimase detailini viimistletus, stiilipuhtus ja lakutud ning kammitud tulemus minu jaoks natuke liiga ettekavatsetud ning läbimõeldud. Kohati tundsin seal palju isiklikku emotsiooni, siis aga otsekui mõni teadlane teeks katsetusi ja nüüd kirjeldab neid. Loomulikult, nägi linateos suurepärane välja, nurgad, mille alt filmitud, värvipallett, kostüümid, jne paistsid kõik põhjalikult vaagitud ja läbi proovitud. Michelle Williams ja Paul Dano, vanematena, pakkusid nüansirohket ja emotsionaalselt kaasahaaravat rollisooritust. Nende kahe vastandumine oli omamoodi kogu filmi keskne konflikt, impulss, millest Sammy teekond alguse sai, see, mis teda alateadlikult kannustas ja mõjutas. Ning pakkus tuge. Magnetiline film, kuid tsipake sunnitud, sisust distantseeruva ja kunstliku maitsega. 

--------------------------------------

Pealkiri: Sipelgamees ja Vapsik: kvantmaania
Originaalpealkiri: Ant-Man and the Wasp: Quantumania
Kinodes alates: 17.02.2023
Millal nähtud: 18.02.2023
Minu hinnang: 2/5

Pigem võiks olla pealkiri "Cassie, natuke Janetit ja teised mõttetud". Jummel küll, kuidas mind selle filmi loogika ärritas nii mitmel teemal ja risti ning põiki ja igal võimalikul suunal. Kõige tipuks oli peategelase tütar, kes tundus, et on seekord hoopis põhiline kangelane, kuigi jutt, mida ta ajas pani kohati imestusest kulme kergitama. Nt on preili vihane, et isa naudib pärast suurt Tasujate lahingut elu ning ei tegelegi hetkel igast sotsiaalse õigluse teemadega. Mees alles päästis maailma, maailma(!), ja tütar on vihane, et miks isast küll aktivist ei ole saanud ning tänu sellele on ta mõttetu tüüp. Peab ikka jultumust olema. Cassie ei ole mitte ainult hukkamõistja ekspert, vaid ta on ka nüüd teadlane ning täiesti lambist lõi masina, mis võimaldab signaali luua kvantmaailmaga, mille tulemusel palju pahandust toimuma hakkab. Tippteadlased ei ole midagi sellist teha suutnud, kuid, näe, Cassie on selline geenius, ja alles noorukina. Janet ei olnud parem. Ta teadis, mis ohud ootavad, kui tõsised need on ja oleks võinud asjade eskaleerumist mitmeid kordi ära hoida, kui ta vaid oleks oma suu lahti teinud ja ausalt midagi rääkinud. Ükskõik mida, killukegi. Kuid, ei, süžee nimel, on ta vait ja ei ole võimalik aru saada, miks ta nii käitus. Välja arvatud siis, et narratiiv seda eeldas. See, et midagi tehakse või ei tehta "oma kallite kaitsmise nimel" ei ole ammu enam konstruktiivne põhjendus, et Marveli uus suur kurikael valla päästa. Sipelgamees ise oli filmis kui järelmõte, kedagi keda materdada või anda mõista kui mannetu ta on võrreldes püha Cassiega. Kui seda kõike mitte meelega, siis veel hullem, kui selline imidž ja tegelase allakäik tekkis tahtmatult. Olgem ausad, viimased Marveli sarja väljalased on vaevu kesised, nad on täiesti kaotanud oma sihi ja olemuse, mis neid populaarseks üldse tegid. Nad on loogika auke pilgeni täis, tegelased käituvad terve mõistuse vastaselt, täpselt nii kuidas süžeele sobib, mitte nagu oleks eeldatav karakterite iseloomudest. Lihtsalt igav, tüütu ja kunstlik on kõik. Ka huumoriga on ületatud hea maitse tasakaal, eriti kuna, tänu selle üleliigsusele, ei ole võimalik kogu kupatust enam eriti tõsiselt võtta. Kurb, sest ma ei tea, kas viitsin väga tulevasi uusi osasid üldse kinno vaatama enam minna.

Kino: "Kui me räägime KGB-st" Docpoint 2016

Tervitus!

Selle aasta Docpoint dokumentaalfimi festivalilt!

Pealkiri: Kui me räägime KGB-st

Originaalpealkiri: Aš už tave pakalbėsiu

Režišöör: Maximilien Dejoie, Virginija Vareikytė

Kestus: 1h 10 min

Nähtud: 28.01.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt

Kuigi linastusi, mida festivali raames oleksin soovinud külastada leidus ohtralt, suutsin ma ennast kohale vedada vaid ühele, mis ajaliselt mu päevakavadega kokku sobitus. Kuigi KGB ei ole just teema, mis mind järelandmatult paeluks, oli valida antud linateos või mitte midagi. Selles külaskäigus leidus aga üllatuseks muudki pealse tavapärase filmi vaatamise, sest eelnevalt ning pärast filmi, sai küsimusi esitada projektis kaasalöönud ning seansiga ühinenud Enrico Acsolilt, kes linateoses vastutas heli ning muusika eest. Kahtlemata andis tema kohalolek, ning jagatud pilguheited telgitagustesse, filmielamusele tunduvalt juurde, eestkätt arusaamist ja sügavust. Mees ei olnud ka sõnaaher ning jagas lahkelt nii küsitud kui küsimata põnevamaid detaile protsessist.

Film keskendub Leedus tegutsenud endiste KGB töötajate ja nende ohvrite mälestustele. Enrico sõnul soovisid lavastajad esitada erinevaid vaatevinkleid, ühest rahvusest nii ohvrite kui ülekuulajate omi, et dokumentaal ei jääks kaldu ühele poolele ning sõna saaksid kõik KGB tegemistega tihedalt seotud. Samuti pakkus see nn halvale grupile võimalust seletada oma seisukohti ning põhjuseid olemaks kurikuulsas Nõukogude organisatsioonis. Enim läks mulle üllatuslikul korda aga ühe ohvri naise mälestused, mis aitasid aru saada, et ei piineldnud mitte ainult otsesed kannatanud, vaid ka viimaste pere ja lähedased. Tegu oli terava ning otsekui raudse leediga, kes otsustas mehe juurde jääda vaatamata sellele, et viimane ei saanud enam kunagi endiseks. Ta tegi mõtlemapaneva tähelepanu, kui väitis, et kui mees naaseb vangistusest, siis ootab ta, et naine on sama, kes siis kui eemale sunniti, ning samuti ootab naine, et mees oleks muutumatu, kuid tegelikkuses on mõlemast ajajooksul saanud absoluutselt erinevad inimesed. Sellest ka sagedased lahutused peredes, kus üks läbib maapealse põrgu. Sellised trööstitud tagajärjed tegid peredest ning lähedastest KGB mitteotsesed ohvrid.

KGBst tingituna kannatanude hulgast võtsid sõna isikud, kes eri põhjustel ohuna režiimile silma jäid ning kes veetsid vangistuses alates 9 kuud kuni 8 aastat. Nende hulgas oli vaimulik, kes vangistuse ajal oli noor mees ning osa hipiliikumisest. Samuti tembeldati halastamatult kurjategijaks ka numismaatik, kes pärast 1982. aasta seadust, et mündikogumine on keelatud, ei kavatsenud oma hobi lihtsalt tuulde visata. Viimase ebameeldiv kinninabimine taasloodi näitlejatega, ohver olukorda taas läbikäimas ning juurde oma mõtteid ja mälestusi jutustades. Veel rääkis põgusalt oma mälestustest vanem mees, kellel tervis minemas, mälu alt vedamas, viimast niiväga, et tema naine pidi paljut ise rääkima, kuid kelle ehe ja kurb tagasivaade mõjus äärmiselt abitukstegevalt ning masendavalt. Seda eriti rängalt, kui mees tuletas meelde, mis juhtus kui ta palus vangivalvuritel tuli põlema panna, et ta koos kongikaaslasega lugeda saaks.

KGB poolelt sai mikrofoni endine tehnik, kes rääkis kireva loo sellest, kuidas ta välismaalaste kõrvalkorterisse pealtkuulamisseadeid paigaldas, kogemata elektrijuhtmed läbi puuriti, terve maja elektri kaotas ning, et välismaalased liialt vara kohale ei jõuaks, viimastele autoõnnetus lavastati. Tegu oli mehega, kes jättis eputava ning uhke olemise mulje oma seotusest KGBga ning kes on tänapäeval edukas firmajuht ning isegi riigis nõunik. Enrico väitis, et mees ise pakkus end dokumentaalfilmi ning oli äärmiselt agar sellest osavõtmisel. Ta seletas ka veidike enda motivaatoritest KGBga ühinemisel ning ütles, et ta ei teinud ju midagi valesti, kõik see oli tol ajal seaduslik ja isegi õige, ning tänapäeva inimesed ei saa lihtsalt selleaegsest mentaliteedist aru. Ka oli organisatsioon asjalik koht, kus edukat karjääri teha.

Filmi ühe ebatavalisema, ootamatuma ning emotsionaalsema suhte tõid vaatajani ülikooli professor, kes oli ohver, ning rahvuskaaslasest ülekuulaja, kes oli siis viimase vangistaja. Millegipärast austas professor teist meest siiralt ning ei tundub tilkagi viha ta vastu. Ka tunnistas ohver, et ei kahetse oma vangistust, sest luges meeletus koguses raamatuid. Kui õppejõud kunagisele KGBlasele helistas ja kokkusaamist pakkus, oli teine nõus. Siinkohal oli põnev kuulata Enricolt, et varem oli viimane koguaeg keeldunud filmis üles astumast, kuid professori palvel nõustus ta koheselt. See kõne olevat toimunud ekspromt. Nende kohtumisel tegi endine KGBlane tohutult emotsionaalse ning talle ilmselgelt kurnava ning valuliku ülestunnistuse, kaevudes oma traagilisse eraellu, mille organisatsioon julmalt hävitas. Ka väitis Enrico, et vahetult enne seda oli terve ruum olnud mitu minutit pingelises vaikuses, oodates, millal mees ennast kokku suudab võtta või kas üldse suudab. See ülitundeline, meeldejääv ning võimas lugu oli aga terve dokumentaalfilmi tipphetk.

Tänu Enrico osavõtule sai publik esitada talle ka igasugu küsimusi. Teemaks tuli see, et kuidas leiti inimesi KGB mälestustest rääkima, kuidas sündis idee (soov oli luua kuvand ja lugu KGBst tänapäevasele põlvkonnale, kelle jaoks teema on juba võõras, sest puudub isiklik kokkupuude) ning kui palju materjali koguti. Enrico mainis ka uut projekti, mis seotud ka käesoleva KGB teemaga. Meest huvitas ka vaatajate arvamus filmist, sest Eestil on sama ajalugu seoses selle organisatsiooniga. Üks lõbus detail oli ka see, et filmis nähtavad päris KGB ülekuulamislindistused olid üpris kehva kvaliteediga ning Enrico avaldas, et see oli sellepärast, et viimased lihtsalt ei osanud uhket Sony kaamerat korralikult kasutada.

Kino: "'71" ja DocPoint 2015 "Elevandi unenägu"

Tervitus!

Seekord üks ülevaade alles kinno jõudnud filmist ning kokkuvõte selle aasta DocPoint filmifestivalil nähtust.

Pealkiri: '71

Originaalpealkiri: '71

Režišöör: Yann Demange

Näitlejad: Jack O'Connell, Sean Harris, Sam Harris, Richard Dormer, Sam Hazeldine

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Sõda, action, draama

Kinodes alates: 30.01.2015

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tahtsin seda filmi vaatama minna juba PÖFFil, kuid ajaliselt ei mänginud kuidagi välja. Nüüd aga sai see lõpuks ikkagi ära nähtud ning lubatud närvikõdi, järjepidev pinge ja äärmiselt haarav sisu olid igati olemas. Samuti oli tegu ootamatult siirana tunduva pildi loomisest antud konfliktist. Nii tegelased, õhkkond, olukord ning nähtu oli vaatajani toodud ilustamata, katsutavana, inimlikuna ja see kooslus mõjus võimsalt ja brutaalselt just tänu oma lihtsusele. Kui ikka kellelegi lasti kuul pähe siis oli pilt õõvastav, kui lähiplaanis fokuseeriti haavade kinniõmblemisele, siis oli nähtu ebameeldivalt reaalne, publiku eest ei varjatud midagi, kui tahes kole see reaalsus ka ei olnud.

Film ise räägib noorest ja värskelt ametis sõjaväelasest Gary Hook’ist (Jack O’Connell), kes saadetakse Iirimaale 1971. aasta Belfasti rahutuste ajal korda hoidma. Tavapärasena näiv missioon ohtlikku piirkonda väljub aga ootamatult kontrolli alt ning äkiliste ja kiiresti eskaleeruvate sekelduste keskel avastab reamees end aga tahtmatult mahajäätuna oma kaaslastest. Ees on ootamas üks keeruline ja tema senise elu raskemaid öösid, kus olukorrast elusana välja tulemine ei ole kaugeltki kindel.

Ütlust “oota ootamatut” võib pidada filmi motoks. Just see teadmatus ja üllatusmomendid olid, mis osavalt hoidsid mu tähelepanu ning panid kahtlema tegelaste tegelikes huvides, filmi õnnelikus lõpus ja mõttes, et film järgib tüüpsüžeeliini. Värvikust ja pinget lisas teadmine, et tegelastel oli varjatud motiivid ning midagi ennustada või eelnevalt välja lugeda oli pea võimatu enne kui midagi reaalselt juhtus, mis ühte või teist arvamust jäädavalt muutis. Liitlane ei pruugi olla tegelikult liitlane ja lõppkokkuvõttes võib hoopis vaenlane olla see, kelle peale saab loota ning, kes tegelikult teevad, abistavad ja võimaldavad seda, mis oleks liitlaste igati loogiline kohustus. Vaatamata kesksele konfliktile protestantide ja katoliiklaste vahel ning ühtede nimetamine vaenlasteks ja teiste sõpradeks, suutis film arusaama heast ja halvast ning õieti ning kurjalt käitumist täielikult sassi ajada. Keegi ei olnud üleni valge ega must ning nii heaks kui halvaks tituleeritud võisid käituda vastupidiselt. Pean ka veel mainima, et mulle väga meeldis kuidas tavaelu ja konfliktiseisukorda kõrvuti eksiseerivalt esitleti, näiteks kuidas üks hetk aitab tegelane oma õel kodutöid teha ja teisel tormab uksest välja, et vaest inglast otsima ja tapma minna. Eksinud reamehele ei olnud pea ühtegi tõeliselt turvalist kohta ning selle pinge kruttimise kulminatsioon oli päris närvesööv, tulvil üllatusmomente ning lihtsalt äärmiselt põnev.

Veidi häiriva asjaoluna võib välja tuua segadust tegelaste hulgas just selle hallil alal olemise pärast. Kohati oli keeruline aru saa, et mis ajendil keegi niimoodi käitub või kes on mis poolel või mis on kellegi tegelik eesmärk, kas juhtumiste taga on mingid varjatud asjaolud jne. Samas saab seda kõike teisest küljest vaadata kui filmi ühte võlu, miski ei ole otse välja öeldud, kuigi kõik visuaalsed räpasused toodi kõhklematult publiku ette, ning keegi pole see kes näib või kes ta teoorias peaks olema.

Kahtlemata oli mu lemmik tegelaseks noor poiss Billy, kes koheselt valmis tupikus inglast abistama. Tema stseenid oli nii kõhedad kui koomilised, hirmsad sellepärast, et poiss oli laps, kuid mõistis ja isegi nautis kogu seda kaost ja vägivalda, mis tema ümber toimus, ning vaimukas selles mõttes, et ta rääkis, käitus ning pidas ennast üleval kui täiskasvanu, hoidmata tagasi roppusi, otsekohesust, ülbust ja teadmist, mis positsioonil ta asetseb. Peategelane Gary oli sõjalises olukorras kui vastsündinud, teadmata mida teha, kabuhirmunud, segaduses, liikudes edasi puhtalt ellujäämisinstinktil, samas mitte unustamast käituda inimlikult ning heatahtlikult keerulistel hetkedel ning samuti ei kõhelnud ta ka tegutseda kui selleks oli vajadust, võttes vastu ka otsuseid, mis olid talle ideaalis vastumeelt, näiteks mõjus väga kurvalt, kuid südantsoojendavalt kui Gary ühe vaenlase oli sunnitud tapma ning viimase kätt hoidis, kui see oma lõplikud hingetõmbed tegi.

Lemmik stseen: Billy meestele kohta kätte näitamas.

Lemmik tsitaat: "Sa ei tea? Nüüd ma olen kõike kuulnud."

Kokkuvõttes: Sõjafilm, mis tegelikult ei olegi nagu igapäevane sõjafilm. Haarav nagu hea põnevik, emotsionaalne nagu hea draama. 

--------------------------------------

Pealkiri: Elevandi unenägu

Originaalpealkiri: Elephant's Dream

Režišöör: Kristof Bilsen

Kestus: 1h 12 min

Žanr: Dokumentaalfilm

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui aus olla siis läksin antud dokumentaali vaatama vaid sellepärast, et mul oli paar tundi surnuks lüüa ning variant sobis suurepäraselt mu ajavahemikku, kuigi sisu ise mind niiväga ei paelunud.

Veidi üle tunni aja kestnud linateose keskmes on kolm isikut, kelle elu ringleb Kongo pealinna Kinshasa riiklike asutuste ümber: postimaja, tuletõrje staap ja rongijaam. Postimajas puhub tuul ning suurema osa ajast istutakse, vaadatakse ringi ja oodatakse oma tööaja lõppu. Tuletõrjes on elavam ja tihedam seltskond, kuid murekohaks on mahapõlenud staap ja mitte korrektsed tingimused edukaks tuletõrjeks. Rongijaamas on rongid niivõrd harv nähtus, et kui lõpuks üks sinna ikkagi ära eksib, on see lausa suursündmus, töötajad aga veedavad aega lihtsalt istudes, tukkudes, puhates, lauldes ja omavahel vesteldes. Kõik nad ootavad midagi paremat, edasiminekut, veidigi riigi huvi olukorra parandamise vastu ning kuigi mingil tasemel muutused toimuvad, on need vaid tilgad merre ning olukord on väga nutune. Alla andmine ja olukorraga leppimine on paratamatu.

Antud dokumentaali tempo oli väga loid ning monotoonne ja ega tegelikult midagi väga ei toiminudki, et sisule erksust ja põnevust lisada ja ei pidanudki. Vaatajani jõudsid stseenid kolme asutuse ja töötaja igapäevatööst, mis suuresti hõlmasid vaid niisama istumist ning pseudo probleemidega tegelemist. Seega peegeldas filmi väline kest ja ka pealkiri selle sisu ideaalselt, mis oligi ju eesmärk. Kuigi tuletõrje pandi vastamisi ka ohtlike ja kärmet reageeringut vajavate situatsioonidega, ei võtnud neid isegi tavalised pealtvaatajad tõsiselt ning ilma viimaste sekkumisteta oleks tagajärg allapoole arvestust. Kas liigutati kiiremini või mitte, oli tulemus kolmes paigas põhimõtteliselt ikka sama. Nähtuga üheaegselt oli ka kuulata kolme põhi isiku mõtteid, arusaami ning kirjeldusi olukorrast, mis andsid veidi värvi muidu hallile ja venivale sisule. Ootasin ja lootsin, et nähtu lõppeks veidigi positiivsemal noodil, mis mõnes mõttes ühe rongi saabumisega ka tõeks sai, ja mingi valgusekiir tunnelilõpus oleks paista, kuid nii kuidas film algas, sedasi ka lõppes, flegmaatiliselt, üksluiselt, paigal seistes ja paratamatusele alla andes.

Mis mulle aga kõige rohkem imponeeris oli see, et vaatamata masendavale olukorrale ei olnud teosel kõikehõlmav negatiivne ja heietav toon. Kuigi kesksed tegelased rääkisid avameelselt probleemidest ja põhi murekohtades, ei tundunud see mulle kui vingumisena. Seis oli nagu ta oli, kes andis omalt poolt rohkem, et muutused saaksid võimalikuks, kes vähem või üldse mitte, kuid vaatamata sellele ei joostud, kiirustatud ega rabeletud - mis tuleb see tuleb.